1950. aastate teisel poolel ja 60. aastate alguses
püüti hakati kujundama 20. sajandile olemuslikult paremini vastavat kultuuri ja kunsti, mis oleks vaba senistest inimese ja keskkonna ning nende omavahelise vahekorra kohta levinud eelarvamustest. Popkunst sündiski just sel ajavahemkikul Inglismaa ja USA suurlinnades, nimelt Londonis ja New Yorgis. Popkunstnikud aktsepteerisid banaalset ümbrust ja ei püüdnudki teha "kõrget kaunist kunsti". Ameerika abstraktsionism oli olnud kommertsivaenulik, aga nüüd äkki kujutati kõike seda, mida inimesed, kes just sel ajal sellessamas ühiskonnas elavad ja lõpmatuseni tarbivad - põhimõttel "mida tavalisem, seda popilikum". Tunnused Keskseks teemaks on tarbimisühiskonna argipäev. Motiivideks on produktid ja tööstusliku kultuuri objektid, just nimelt need, mille keskel tavainimene hommikust õhtuni on, tahab ta seda või mitte. Õlimaalidel, graafikas ja skulptuuridena hakkasid esinema koomiksid, reklaam, kaubamärgid, igasugused kaubad ja pakendid, autod, bensiinijaamad, hotellid, vannitoad, poptähed ja kuulsad filminäitlejad, ent ka "keskmise inimese" iidolid . Üldiselt tehti õlimaale, mis olid hiiglaslikes mõõtmetes ja väga erksavärvilised. Teatud motiivid kisti nende tavapärasest keskkonnast välja ja tõsteti mingil kunstilisel viisil eriliselt esile. Suunatud tavainimese poole. Antiindividualism. Midagi ei soovitud idealiseerida, vaid pigem populariseerida. Popkultuur oli teravalt sõjavastane. Skulptuur popkunstis Skulptuur on teistest kujutava kunsti liikidest keskkondlikum - iga skulpturaalne objekt loob enda ümber mõjuvälja. Uus suund skulptuuris võttis traditsiooniliste kallite ja õilsate skulptuurimaterjalide asemel tarvitusele odavad ja tavalised materjalid (paberimassi, papi, kotiriide, plastmassi - materjalid, mis ümbritsevad meid igapäevases elus).
Tuntud skulptorid: Marisol (Maria Sol Escobar),
George Segal, Claes Oldenburg. Kuulsamad kunstnikud: Njuujorklased: Andy Warhol, Roy Lichtenstein, Tom Wesselmann, James Rosenquist. Jim Dine Robert Indiana Richard Lindner Andy Warhol Campbelli Kolm Coca-Cola tomatisupp pudelit Andy Warhol- Superman Andy Warhol- kakskümmend viis Marilyni Roy Lichtenstein- meloodia, mis mind kummitab James Rosenquist- no-no! James Rosenquist- valitud president Claes Oldenburg- huulepulk Claes Oldenburg- lendavad kurikad Claes Oldenburg- lusikasild ja kirss Claes Oldenburg- põrandaburger Robert Indiana- armstus Robert Indiana- number 5 Richard Lindner- tiigernaine Tom Wessleman- vaikelu #15 Tom Wessleman- vaikelu #20 George Segal- köieltantsija Marisol- Magritte III taevas Kokkuvõte Popkunstis on muudetud maalide ja skulptuuride mõõtmed hiiglaslikeks Kasutusele võeti mitmesuguseid seni kasutamata tehnikaid ja materjale Värvid on väga erksad ning loodi kontraste Keskseks teemaks on igapäevaelu rutiinsed ja tuntud valmiskujundid Kunstnikud näitasid, et ka ülikulunud üksik motiiv võib mõjuda värskelt ning mõjuvalt, kui tema konteksti muuta Massilistks pooldajaks oli tavarahvast publik, kes oli seni abstraktse kunsti ees igavlenud, kuid tundis nüüd rõõmu maalidel tuttavate esemete äratundmisest.