1) Tava, moraal, õigus (ius scriptum, ius non scriptum), sund ja võim.

Õigus, reguleerides inimeste omavahelisi suhteid, on sotsiaalne kord. Tava ja moraal on aga
õiguse eelastmed objektiivses tähenduses olles valitsevaks inimestevahelistes suhetes ammu enne
õigust. Need on sotsiaalsed harjumused, mis korrastavad inimestevahelisi suhteid. Oma olemuselt
on need sotsiaalsed korrad, mis on kujunenud välja pikaajalise inimkäitumise tulemusena.
Tavakäitumine on harjumuspärane käitumine. Tava ja moraali kujundas elu. Tava ja moraal
on üldkohustusliku iseloomuga. Mõislik on käituda vastavalt tavale ja moraalile, vastupidisel
juhul tuleb arvestada ühiskonna reaktsiooniga. Kuigi tavale ja moraalile allumine on pigem
psühholoogilist laadi, on see üsna tulemuslik garanteerimisvahend. Taval ja moraalil on
tänapäevases elus suur roll, seda suurem oli roll varasemal ajal (seoses veresuguluse ja suhteliselt
primitiivse allumissüsteemiga). Käitumine vastavalt tavale ning moraalile on inimese sisemine
valmisolek vastavalt käituda. Õigust on ajalooliselt ning ühiskondlikult määratletud sunnikorrana.
Tegelikul nii ei ole, kuigi õiguses, aga ka tavas ja moraalis, peitub sunnielement. Õigus on
võimusuhete produkt. Õiguskorras on avalikul sunnil oma koht ning väline sund saabub sunnile
allutatu jaoks sõltumata tema tahtest, soovist. Õiguslik sund ei pea alati olema kohaldatud, piisab
selle olemas olemise teadvustamisest, tagajärgede aimamisest. Nagu kõik muu on ka õiguse
areng olnud pidevas muutuses. Liikumine kõrgema ja parema poole. Õiguse kui sotsiaalse korra
arenemine on protsess, mis jaguneb õiguse eelajalooks ning õiguse ajalooks. Jaotus tuleneb
kirjalike allikate olemasolust või nende puudumisest. Õigus eksisteeris enne kui ta kirja pandi.
See periood on õiguse eelajalugu – ius non scriptum. Õigust mõisteti ka sugukondliku korra ajal.
Õiguse püsivad väärtuslikud ideed evisid ammu enne kirjakunsti. Püsiv väärtus on siiski seotud
aegruumiga. Meenuta siinjuures veritasu või sugukonnast väljaheitmist. Kirjutamata õigus oli
algseks lüliks õiguse kujunemisel iseseisvaks institutsiooniks. Õiguse eelajaloos polnud
sotsiaalne kord eraldunud tava- ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad. Hiljem eri
elementide omandades domineeriva tähtsuse ning kirja panduna algab õiguse ajalugu – ius
sciptum. Kirja pandud kujul on õigus väärtus, mille kohta kõigil on võimalik teavet saada
(Cicero). Vanimad kirjutatud õigused on väga sarnased: Manu seadused, XII tahvli seadused,
Russkaja Pravda jt. Ius scriptumi alguses säilis pikk aega sugukondlikule korrale iseloomulik.
Õigusnormidel polnud sunniiseloomu riikliku sunni tähenduses, riigil polnud monopoli
kohtupidamises. Algusperioodil polnud ius scriptum ühtne kogu riigi territooriumil. Ius scriptum
sisaldas ka hulgaliselt tavasid ning tabusid. Samas on ta formaalselt määratletud ning lähtub
riigist kui institutsioonist. Kõigile kehtib võrdne ja määratletud nõudmine.
Raul Narits / Õiguse entsüklopeedia
2) Õiguse tunnused, õiguse mõiste erinevad tähendused ja õiguse idee.
Mis on õigus? Üks esimesi tunnustatud tähistusi on rooma jurisprudentsist, Celsuslt. Õigus on
headuse ja õigluse kunst. Õiglus ja headus on nõuded, millele on allutatud kogu õigus ning selle
rakendamine. Tegemist pole vaid reeglitega vaid ka väärtuste ning huvidega. Kuna algselt
tähendas kunst ka teadust (lad k ars), siis on meie mõistes õigus teadus heast ja õiglasest. See
määratlus seostab väärtusmastaape ning eetikat. Õiglane õigus peab vastama eetilisele
miinimumile. Õigusnorm kehtib tänu eetiliste nõuete olemasolule, normid on üldkohustuslikud,
normid peavad olema tulemuslikud. Oluline on õiguse sisu mitte ainult tema loomise viis, muidu
võib tekkida antud seletust silmas pidades mitteõigus. Mõistel õigus võib olla vastavalt
keeleruumile, milles teda kasutada, mitu tähendust. Õigus soome keeles (oikeus) omab nt 3
tähendust: mingi maa õigus on teatud sisuga õigus; mul on õigus st antud olukorras mingit
õigustust; soome keeles on ka kohus õigus (vt tõlget). Õiguse mõiste = õiguse idee ja koosneb

1
eelnevalt mainitust: õiglusest, õiguslikust garanteeritusest ning eesmärgipärasusest. Õiglus on
inimeste kooselu põhiväärtus. Õiglus meie mõistes on igaühele oma. Õiglane õigus pole aga
objektiivne õigus, seega ei saa õiguse mõistmisel ainult õiglusest lähtuda. Õiglus jaguneb
võrdsustavaks (eraõiguses) ja jaotavaks (igaüks vastavalt sellele, mis on talle ette nähtud).
Õiguslik garanteeritus on õiguskindlus, mis tugevdab usaldust õiguskorra vastu. Võimalikult
heatasemeline õiguse realiseerimine, õiguse selgus ja ühetähenduslikkus. Seeläbi ka võimalus
ette näha õiguse võimalikku toimet. Õiguskindlus peab garanteerima objektiivse õigluse.
Võrdsustav õiglus siinjuures: sarnastele kaasustele sarnased lahendid; jaotav: igaühele oma.
Õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava
õigustrakendava tegevusega. Eesmärgipärasus on teadliku tegevuse teatava tulemuse taotluse
ideaalne kujund. Eesmärk ennetab tulemust, seega on ta tegevust suunav. Eesmärk on suunatud
korra ja julgeoleku loomiseks ning väljendub õigusnormides. Eesmärgipärasuse saavutamiseks
tuleb tegutseda eelnevaid punkte silmas pidades. Õigust on mõtet tähistada kui selle taga seisab
õiguse idee. Õigus objektiivses mõtte on kehtivate õigusnormide kogumik ( õiguskord tema
staatikas). Õigus subjektiivses mõttes on õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja
kuuluvat õigustust. Eelkõige juriidiline õigustus. Need on traditsioonilised arusaamad õigusest.
Tänapäevaselt on õigus see, mis on seotud inimkäitumise õiguslikult relevantse osaga. On vaja
tunnustada normatiivset korrelatsiooni õiguse ja ühiskonna vahel. Õigus ideaalis on
väärtusmastaap sisaldades sellevõrra ka õiglust. Õigust tuleb aktsepteerida kui ta on õiglane.
Raul Narits / Õiguse entsüklopeedia
3) Positiivne ja ülipositiivne õigus, ajalooline õigus (mõiste ja iseloomustus).
Era ja avalik õigus (mõisted, põhiline struktuur).
Milline on õige õigus? Positiivne õigus on kehtiv õigus, millelt oodatakse temas kätketud
õiguslike lahendite headust ning õiglust. Positiivne õigus võib olla sel juhul õige õigus. Kui
positiivne õigus ootusi ei rahulda, siis võidakse pettuda mitte ainult selles, vaid ka õiguses üldse.
Õige õigus aga ei saa põhineda üksiku õigusteadvusel. Õige õigus eeldab positiivse õiguse
sügavat tundmist ning teaduslikkust. Allikad peavad olema selgemad kui positiivsel õigusel.
Positiivne õigus on inimeste poolt loodud õigus. Ülipositiivne õigus on aga loomu- ehk
loodusõigus, mis põhineb jumalikul ilmutusel, inimloomusel või –mõistusel. Loomuõigus näeb
ülimat korda. Positiivne õigus saab olla kehtiv ainult siis kui ta vastab ülipositiivsele õigusele.
Loomuõigus on kindlas õiguskorras valitsevad väärtusmastaabid, mis dikteerivad õiguskorra
olemuse. Positiivses õiguses on vaja silmas pidada ülipositiivset õigust. Ajalooline õigus tuleneb
loomuõigusest. Ajalooline õigus on rahva õigustaju peegeldus. Pole võimalik lugematute
üksikisikute laialivalguva, pealiskaudset ja vastuolulist kogemust sellest, mis on õige ja väär
kujundada ühtseks õiguspõhimõtete koguks (von Savigny). Õigus peab rahvast välja kasvama,
seda ei tohi teha loomulikku arengut arvestamata, kunstlikult. Kontinentaal-Euroopas jaguneb
õiguskord kahte suurde valdkonda: era ja avalik õigus. Need jagunevad veel alavaldkondadeks
ning kõrvalvaldkondadeks. Õiguskorra jagunemine määrab ära, milline riigiasutus on kindla
kaasuse puhul pädev otsust langetama. Kaasajal on määravaks subjektiteooria. Õiguslik probleem
kuulub eraõiguse valdkonda, kui õiguse subjektid on õigussuhetes võrdses seisus
(koordinatsioonisuhetes). Avaliku õigusega on tegu siis kui subjektid on alluvussuhetes
(subordinatsioonisuhetes). Kooordinatsiooni puhul ei saa pooled üksteisele siduvaid otsuseid
peale panna. Alluvussuhetes on see võimalik. Ei saa välistada eraõiguses subordinatsiooni
(vanemlik võim) ega avalikus õiguses koordinatsiooni. Subjektiteooria täiendus: probleem
kuulub avalikku õigusesse kui vähemalt üks pool esineb vastavas õigussuhtes kui avaliku võimu
kandja ja seda võimu ka realiseerib. Jaotumine (skeem lk 47 R.Narits Õiguse entsüklopeedia):
õigus – eraõigus ja avalik õigus. Eraõigus – majandus-, kaubandus-, tsiviilõigus (võla-, asja-,
perekonna-, tööõigus). Avalik õigus – rahvusvaheline-, riigi-/konstitutsiooni-, kiriku-, haldus-
(materiaalne, formaalne), kriminaal- (materiaalne, formaalne), protsessi- (tsiviil-,
kriminaalprotsessi), finantsõigus.
Raul Narits / Õiguse entsüklopeedia
Aulis Aarnio / Õiguse tõlgendamise teooria
4) Sugukonnaõigus
sugukonnaõiguseks on eelkõige tavaõigused, mis pika ajaperioodi jookksul inimkoosluste endi
sees tekkisid. Kui kokkuleppele ei jõutud, pidi otsustama sõltumatu kolmas pool. Esines
“kohtupidamisi”, kus rahvas tuli kokku ja protsessi vahetud osalised kindlates vormides
protsessisid. Tavaõiguse eelduseks oli austus ja kokkulepetest kinnipidamine. Vajadus
protsessuaalsete reeglite järele muutus aktuaalseks sugukondlike sõdade ajal. Süü otsustamisel
toetuti kas ilmsetele tõenditele (N: teolt tabatud) või jumala märkidele(N: uputamisproov).
Sugukondliku korra organisatsiooni mõjutasid 2 tegurit: füüsiline ja bioloogiline julgeolek.
Sugukonna elujõu ja kaitsevõime huvides piirati sugukondades liikmete individuaalseid vabadusi
ja õigusi.

Toimusid protsessid: võimu koondumine ühele keskvõimule > sugukondade lagunemine >
ühiskondade teke-kihistumine >>riigi teke(eeldused kirjaliku õiguse tekkele)

Antiik-Kreeka : õige ja vooruslik maine riigivalitsemise viis ning õigus olid kosmilise jumaliku
korra peegeldus. Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed, inimese omad mitte. Püüdu
täiuslikkuse kui eesmärgi poole iseloomustati mõistega teleoloogia. Õiged teadmised eesmärgist
juhivad inimesi kõigis valdkondades- teadmised õiglusest on oskus õiglast
õigust luua – antiikse loomuõiguse alused. Kui valitseja ei suuda õiget eesmärki tajuda, ei järgne
ka vastavat tulemust. Cicero: kui inimeste õigus ei tugine loomuõiguse alustel, siis ta on pärit
subjektiivsetest allikatest ja amoraalne.

Roomlastel arenes välja hagide(actio-) protsessi tüüp.( kirjutamata õigus). Puuduseks: protess
hakkas võimu võtma asja sisu üle.

Lokaal- ehk partikulaarõigus

13saj. hakati koguma tavaõiguslikke sätteid, millega olid nõus läänihärrad. Tegemist on õiguse
tunnetusallikaga; vastavad seadustekogumikud tegid teatavaks tavaõigust. Sisuliselt koosnesid
normid läänihärrade õigustest ja talupoegade kohustustest. Normide sisu oli piirkonniti erinev ja
lääniõigus erines iseseisvunud linnade õigusest(-siit nimetus lokaalõigus).
5) Retseptsioon ja kodifikatsioon.
12-13 saj. algasid mandril protsessid, mida nim rooma õiguse retsepsiooniks e ülevõtmiseks.
Peamisteks põhjusteks oli: 1)õiguse killunemine paljudeks lokaalõigusteks
2) protsessinormide puudulikkus
3) poliitiline taust(absolutism)
Varajane retseptsioon jäi edutuks(Barbarossa katse retsepteerida Corpus iuris civilis). Nn
pearetseptsiooni juhatasid sisse saksa juristid, kes Itaalia ülikoolides olid õppinud rooma õigust
tema kommentaaride(glossade) kaudu. Hiljem oskasid nad omandatut praktiliselt ellu viia – 1495
a. loodud Saksa Riigikohus juhindus oma tegevuses juba nn ühtsest õigusest: rooma õ +

3
kanooniline õ. Väga oluline on, et rooma õiguse retseptsioon võimaldas ühe ainevaldkonna
õiguslikku materjali kokku koguda ühte seadustikkku(kodifikatsiooni). Kuulsaim kodifikatsioon
retsepts. ajast on Constitutio Criminalis Carolina e CCC 1532.a. Siin on kokku sulanud rooma ja
saksa kriminaalõigus ja kriminaalprotsessiõigus.(veel näiteid kodifikatsioonidest Narits lk 57-58).
6) Loomuõigus
(vaata 4. Antiik-Kreeka, ka loengumapp lk27-28-erinevad liigitused)
Loomuõigusliku teoreetilise käsitluse areng kokkuvõtlikult:
1) enne 17saj. – positiivse õiguse sisu määrasid jumal, loodus ning inimmõistus
2) 17saj. – kindlasti määrasid positiivse õiguse sisu loodus ja inimmõistus, kusjuures Hugo
Grotius(rahvusvahelise õiguse rajaja) väitis esimesena(1632),et loomuõigus kehtiks ka siis,
kui ilmneks, et jumalat pole olemas-ratsionalistliku loomuõiguse seisukohad. Otsustuste
kõrgemad põhimõtted ehk premissid on inimmõistuse tulemus
3) 18 saj. alates – jagamatult üksnes inimmõistus: premissid on kindlalt inimmõistuse vili ja
nende tunnetamiseni jõutakse formaalloogika võtete abil.
Loomuõiguse põhimõtted:
1) kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees
2) kaitseb igavese ja üldise väärtusi( moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses(õigus on
väga staatiline)
3) ei loe õigusesks üksnes õigusnorme, s.o puhtalt positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on
loomuõigus
4) paneb positiivse õiguse normide lausa plahvatusliku kasvu tingimustes 18 saj. lõpus ja eriti 19
saj aluse õiguse süstematiseerimisele ja ulatuslikule kodifikatseerimisele( Preisimaal,
Prantsusmaalja Austrias).

Ajalooline koolkond
Fr.C. von Savigny 1779-1861
Tekib vastukaaluks loomuõigusele. Ei pea õigust staatiliseks nähtuseks, tuleb arvestada rahvaste
ajaloolise arengu iseärasustega.. Enne generaalsete koodeksite loomist tuleb küsida, kas ollakse
selleks valmis. Õigus peab välja kasvama tavaõigusest ja seepärast peab eelkõige tavaõiguse
allikad hoolikalt läbi töötama , need süstematiseerima ja alles siis kodifitseerimise kaudu
ühendama. Koolkonna vaieldamatu teene seisneb selles, et tunnustades võõrandamatuis
inimõigusi, on võimalik avalikku võimu piirata seadusõigusega.

Valgustusaja kodifikatsioonid sundisid taanduma Mandri- Euroopas seni valitsenud

kasuistlikkuse. Õigusnorm hakkas üha enam omandama sotsiaalsele normile omaseid ja
traditsioonilisi tunnuseid- üldine iseloom ja abstraktsus. Oluline oli siin ka juristide poolt antud
tõlgendused õigusele.
Õiguskorra normatiivsus tähendab seda, et on olemas teatud käitumise etalon, määr, seotus või
kohustuslikkus, millega saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust. See erineb normi faktilisest
ülesehitusest.
7) Õiguse allikad
- mõiste pärineb rooma õigusest ja seda kahes tähenduses:
1) materiaalses- sotsiaalsed faktorid, mis põhjustavad ning kujundavad riigi tahte ja on
seetõttu õigustloovaks allikaks, st reaalsed ühiskondlikud suhted.
2) formaalses – õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile
 üldkohustusliku jõu ehk legislatiivtegevus .
Õiguse allikate põhiliigid:
- tavaõiguse normid
- lepingud
- õigusteadlaste arvamused
- kanooniline õigus
- pretsedendiõiguse normid
- korporatiivsed normid
- normatiivaktid

Õigusakti vastuvõtnud organi tegevuse sisu alusel jaotuvad õiguse allikad:

1) legislatiivaktideks
2) haldusaktideks
3) juristiktsiooniaktideks ….. formaalne jaotus

Õigusakti ülesannete liigitus

1) legislatiiv funktsiooni täitev õigusakt
2) haldusfunktsiooni täitev õigusakt
3) juristiktsioonilist funkt. täitev õigusakt ……funktsionaalne jaotus

Õigusakt õiguse allika mõistes saab olla vaid õigusnormi sisaldav akt!
8) Üld- ja üksikaktid (tunnused, mõisted, süsteem Eestis, iseloomustus).
Üldaktid

Mõistete ja terminite seose osas: üldakt = normatiivakt = õigustloov akt. Üldaktid

üldkohustuslikke õigusnorme loovas tähenduses on alati ka legislatiivaktid. Ainuüksi
legislatiivaktid on seadused (legislatuuri ehk seaduseandja - parlamendi - legislatiivaktid).

Üldaktide iseloomulikud põhitunnused on, et:

1) nad sisaldavad üldnorme, mis loovad käitumiseeskirja (õigusnormi) kõigiks
järgnevateks juhtudeks (nt riigikaitseliste sundkoormiste seaduse § 24 lõikes 2 on sätestatud:
veokohustus tehakse isikule teatavaks vastava käsundiga; või omandireformi aluste seadus
(ORAS) § 19: õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest või kompenseerimisest tulenevad
vaidlused lahendatakse kohtu korras);
2) üldnormi käitumiseeskiri (õigusnorm) on reeglina impersonaalne (ei ole
individualiseeritud); niisugune õigusnorm hõlmab kõiki subjekte: PS põhimõte kõik ja igaüks,
kuid kõigi raames võib konkretiseeruda teatud kategooriale: pensionärid; üliõpilased;
kaitseväelased;
3) üldnormid loovad objektiivse õiguse ning sellest tuleneva subjektiivse õiguse, kuid
üldnorm ei realiseeru konkreetse juhu korral iseenesest;
4) formaalne liigitunnus, mille nimetus (termin) sisaldub üldakti pealkirjas (pealdise osa)
rekvisiidina: nt põhiseadus, seadus, seadlus (dekreet), määrus.
Kui vormistatavas õigusaktis on kasvõi üks üldnorm, tuleb õigusakt vormistada üldaktina
sõltumata lisanduvate üksiknormide hulgast.

Üksikaktid

5
Mõistete ja terminite seose osas: üksikakt = õigustkohaldav (õigustrakendav) akt =
individuaalakt. Üldakti üldnorme realiseeriv iseloom määrab üksikakti olemuse: üksikakt ning
õigustrakendavad üksiknormid on üldakti ning üldnormide suhtes eksekutiivse, st kohaldava,
täitmisele allutatud iseloomuga.

Üksikaktide iseloomulikud põhitunnused on, et:

1) nad sisaldavad õigustrakendavaid üksiknorme, milledes sätestatakse üldnormi aluse
rakendamine just sellel, antud juhul, kusjuures olustik ammendubki selle juhu lahendamisega
ning individuaalsete tunnuste kogumis ei kordu enam kunagi sellisena (nt sõjaseisukorra
tingimustes teeb X väeüksuse komandör konkreetse käsundiga talupidaja Y-le teatavaks
kohustuse vedada Y-le kuuluva järelhaagisega traktoriga 10 kaitseväelast punktist A punkti B);
2) õigustrakendavas õigusnormis suunatakse objektiivsest õigusest tulenev subjektiivne
õigus konkreetsele kohustatud või õigustatud subjektile ning see subjekt on personaalselt,
nimeliselt määratletud (individualiseeritud); individualiseeritus ei kao, kui määratlemine antakse
nimekirjana;
3) neist ilmneb kas juriidiline fakt, toiming, tähtaeg või tingimus, mille saabudes või
täitudes antud konkreetne olustik nendes individuaalsetes tunnustes ammendubki;
4) formaalne liigitunnus, mille nimetus (termin) sisaldub üksikakti pealkirjas (pealdise
osas) rekvisiidina: otsus, korraldus, käskkiri (suuline korraldus: käsund, käsk, lähteülesanne).

ÕIGUSTLOOVATE JA ÕIGUSTRAKENDAVATE AKTIDE

PÕHIMÕTTELINE SÜSTEEM EESTIS (LIHTSUSTATUD; MITTETÄIELIK)

==================================================================
Organ Õigustloov üldakt Õigustrakendav üksikakt
==================================================================
==================================================================
Riigikogu seadus otsus
==================================================================

Vabariigi President seadlus otsus; käskkiri

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Vabariigi Valitsus määrus korraldus
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Minister (VV liige); määrus käskkiri
seejuures peaminister - korraldus (vt VVS § 37)
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Riigisekretär; ministeeriumi
kantsler - käskkiri
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ameti peadirektor - käskkiri
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Inspektsiooni peadirektor - käskkiri; ettekirjutus; otsus
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Maavanem - korraldus; käskkiri
===================================================================
Volikogu määrus otsus
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Valitsus määrus korraldus
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Vallavanem, linnapea - käskkiri
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Linnaosa vanem; osavalla vanem - korraldus; käskkiri
==================================================================
Kohus - otsus (kohtuotsus; kohtumäärus)
==================================================================
9) Seadus ja seadlus (sh dekreediõigus) ja nende liigid, iseloomustus.
Seadus

EV põhiseaduse § 65 järgi kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Põhiseaduse § 105 järgi on

seaduste vastuvõtmine võimalik ka rahvahääletusel. Arvestades Põhiseadusest tulenevat ja
õigusallikate vertikaalset liigitust, võib öelda, et formaalselt on seadus kas Riigikogu poolt või
rahvahääletusel vastu võetud kõrgeima juriidilise jõuga õigusakt. Kontinentaalses õigussüsteemis
on seadustel õiguskorra hierarhias ülimuslik iseloom. See tähendab seda, et kõik teised õiguse
allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nõuetega ja seadust saab muuta või
tühistada vaid seda vastuvõtnud organ.
Samas tuleb teha vahet seadustel materiaalses ja formaalses mõttes. Seadusega materiaalses
mõttes luuakse, muudetakse või tühistatakse õiguse subjektide juriidilisi õigusi või kohustusi.
Seadusega materiaalses mõttes saab reguleerimine olla vaid üldise iseloomuga. Siin tüpiseerib
seadus elulised asjaolud ja seob need teatud õiguslike tagajärgedega. Just tänu seadusele
materiaalses tähenduses on võimalik üldine võrdsete võrdne ja ebavõrdsete erinev käsitlus.
Seadused formaalses tähenduses on ettekirjutused, mis on kindlat protseduuri ja kindlat vormi
silmas pidades lähtunud kõrgema võimu kandjatelt.
Seaduse teatavakstegemine toimub avaldamise teel. Seaduste teatavakstegemise kord on
sätestatud EV põhiseaduse §des 3 ja 108. Seadused avaldatakse ettenähtud korras ning täitmiseks
kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. Seadus jõustub kümnendal päeval pärast
Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Mingil tingimusel ei saa
aga kehtida avaldamata seadus.

Seadlus

Seadlus on sisuliselt seadusjõuga õigusakt. Seadlusandluse õigus kuulub presidendile. Kõik

formaalsed seadlused on funktsionaalselt õigustloovad aktid. Kuigi president on tema pädevust
silmas pidades haldusorgan, on tal täita ka legeslatiivfunktsioon.
Seadlused on sarnased dekreetidega, sest nad on funktsionaalselt haldusorganiks oleva riigiorgani
aktid.
Dekreedid on õigustloovad aktid e. õiguse allikad; neid võtab vastu haldusorgan; neil on
spetsiifiline kehtejõud.
Dekreediõiguse all mõistetakse seadusandlusõigust täidesaatva võimu käes. Dekreet on
materiaalses mõttes seadus, kuid formaalses mõttes mitte. Seadus võetakse vastu Riigikogu poolt,
dekreet riigipea poolt. Parlamentarism ei suhtu dekreeti kuigi positiivselt, sest seadusandluse
sisuline dualism vähendab parlamendi osatähtsust.

7
Dekreedid liigitatakse:
1) dekreetseadused,
2) erakorralised dekreedid,
3) nn hädadekreedid.
Dekreetseadus: just see dekreediliik asendab täielikult seadusi. Dekreetseaduste abil
korraldatakse ja juhitakse tavaliselt riigikaitset, kuid nendega on korraldatud ka välispoliitikat või
piirivalve ning politsei organisatsiooni. Kui põhiseaduses esineb vaid üldalus dekreetseaduste
andmise võimaluse kohta, siis võib tekkida olustik, kus dekreetseaduste andmisega blokeeritakse
parlamendi normaalne legislatiivtegevus (vrdl: konstitutsiooniline kriis Eestis 1930-tel aastatel).

Erakorralisi dekreete antakse riigipea poolt põhiseadusliku pädevuse piires äärmisel vajadusel
kas kogu riigi territooriumil või selle osal riigi tegelikuks kaitseks. Põhiliselt tehakse seda kahel
juhul:
a) ootamatult tabanud agressioon (välisrünne);
b) rünne põhiseadusliku riigikorra vastu: mäss või riigipöördekatse (siserünne).

Hädadekreete antakse riigipea poolt põhiseaduses sätestatud erijuhtudel (eriolukord), mis

nõuavad edasilükkamatuid lahendusi ning eriliste, viivitamatult mõjuvate vahendite tarvitamist
(nt looduskatastroofid, suured tehnoavariid, epideemiad, epizootiad jne).
Dekreetide puhul kehtib kontrasignatuuri (kaasallkirja) nõue (reeglina parlamendi või selle koja
esimees või valitsuse juht, aga võimalik ka valitsus või mõni muu erikolleegium), mis tähendab
sisuliselt riigipea poolt isegi eriolustikus nii vastutuse jagamist kui ka teatud mõttes kontrolli.
Toimub riigipea vastutuse õiguspärasuse siirdamine teistele vastutavatele isikutele (seega -
omamoodi kaasvastutus), mida kontrasignatuur kinnitabki.
10) Määrused (tunnused, mõiste, liigid erinevatel alustel ja nende
iseloomustus).
Määrused on valitsuse ja ministrite poolt seaduste alusel ja täitmiseks vastu võetud õiguse
allikad. Funktsionaalselt on määrused legislatiivaktid. Formaalselt on määrused haldusorgani
aktid.
Õigusteoorias on tuntud 2 volituste liiki:
1. GENERAALDELEGATSIOON;
2. SPETSIAALDELEGATSIOON.
Generaaldelegatsioon kujutab endast tavaliselt põhiseaduses sätestatud kestvat volitust
määrusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on ühekordne, seaduses sisalduv volitus.

Määruseandmisõigust teostatakse intra legem, contra legem ning praeter legem korras.

Intra legem määrused on sellised, millega eksekutiivorganid on volitatud rakendama kehtivat

seadust. Sellised määrused ei tohi luua ühtegi normi, mis ei oleks subsumeeritav mõnele
rakendatava seaduse normile. (kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused)
Contra legem määrused on sellised, mis ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad
antud seaduse alusel reguleerida midagi teisiti, kui varem vastu võetud seadustes sätestatud
alused (määruse konkurents mõnede seadustega vastava seaduse alusel). Seega - osundatud
määrused võivad olla seaduseandja varasema tahte vastu, kuid peavad olema kooskõlas nüüdse
tahtega. (määrused, kus sisaldub uus õigus)
Praeter legem määrused on sellised, mida antakse küsimuste lahendamiseks, mis ei ole seni
reguleeritud ühegi seadusega. Selles mõttes niisugused määrused asendavad sisuliselt seadusi.
Praeter legem aluseks peab olema seaduseandja vastav delegatsioon, kusjuures praeter legem
määruste osas peaks olema selgelt sõnastatud alus põhiseaduses. (määrused, mille vastu
võtmiseks peab olema expressis verbis põhiseaduslik volitus)

Õigustloovate haldusaktide avaldamise ja jõustumise kord on üldsituatsioonina kirjas Riigi

Teataja seaduses (Riigi Teataja. - 1993, 20, 352). Sellest seadusest tuleneb põhimõte, mille järgi
õigusaktid (välja arvatud seadused ja valitsuse korraldused) jõustuvad Riigi Teatajas
avaldamisele järgnevast päevast, kui õigusaktides ei sätestata teist tähtaega.
11) Euroopa Ühenduse õigus.
Sisuliselt oli Euroopa õigus kolme rahvusvahelise supranatsionaalse organisatsiooni - Euroopa
Ühenduse, Euroopa Söe- ja Terasekoondise ja Euroopa Aatomienergiakoondise - õigus. 7.
veebruaril 1992.a. kirjutati Maastrichtis alla Euroopa Liidu leping, mis jõustus 1. novembril
1993.a. Seega on alates 1993.a. täpne rääkida Euroopa Liidu õigusest kui Euroopa õigusest.
Euroopa õiguse allikad on asutamislepingud ja nendega seotud lepingud või kokkulepped;
asutamislepingud, mille alusel loodi Euroopa ühendused; uute liikmesriikide liitumislepingud;
asutamislepingute ja liitumislepingute suhtes abistava iseloomuga protokollid; konventsioonid ja
aktid; asutamislepinguid laiendavad, modifitseerivad või muutvad lepingud; liikmesriikide
vahelised asutamislepingute raames sõlmitud konventsioonid; ühenduste ja kolmandate riikide
vahelised kokkulepped; teised rahvusvahelised kokkulepped, kus Liit kui selline on üheks
osapooleks.
Kuid Euroopa õiguse allikateks on samuti õigusloomeaktid ja Liidu institutsioonide siduvad
otsused, mis on neile lepinguga antud volituse piires. Kaasa arvatud kohtu otsused, niivõrd kui
nad on siduvad osapooltele ning liikmesriikide kohtutele ja tribunalile. Euroopa õigus tunnistab
pretsedendiõigust, sest õiguse allikaks on kohtulahendid, niivõrd kui need määravad kindlaks või
rakendavad Euroopa õiguse printsiipe või näevad ette osapooli puudutavate seadussätete
tõlgendamist. Õiguse allikana leiavad tunnustamist ka "õiguse üldprintsiibid", mis tulenevad
liikmesriikide konstitutsioonidest ja seadustest või rahvusvahelistest kokkulepetest. Seaduste all
mõeldakse siin eeskätt administratiivõiguslikke õigustloovaid akte administratiivõiguses.
Euroopa õigus ei võrdu liikmesriikide õiguskordade summaga. Sellesse kuulub
üksikorganisatsioonide sisemise korra kõrval Euroopa Liidu poolt loodud õigus, millel on
liikmesriikide suhtes vahetult üldkohustuslik jõud. Euroopa õiguse jõustumiseks ei ole vaja tema
transformeerimist üksikute liikmesriikide rahvuslikesse õiguskordadesse. Tavaliselt on vaja
rahvusvaheliste organisatsioonide otsuste jõustumiseks liikmesriikide suhtes siseriiklikus
õiguskorras ettenähtud formaalse protseduuri läbimist (ratifitseerimist). Euroopa õigus aga kehtib
Euroopa Liitu kuuluvate riikide kodanike suhtes vahetult.
12) Riigi olemus ja mõiste.
Riiki võib defineerida

Riik ja õigus on lahutamatult seotud!

Ühiskonna – riigi seosed:

1. Inimkogu – sotsiaalsed nähtused (struktuur).
Interaktsioon - suhtlus.

9
Substruktuur (suhtlus perekonna siseselt, lähisõpraedu, tööandjaga. Esmased vajadused –
elatusvahendite hankimine) à Huvialamaailm!

Tsiviilühiskond -

Positiivne õigus – kehtiv õigus

Ajalooline õigus – eksistentsi lõpetanud riigi kunagine õigus (Rooma õigus)

Kohustuslik Schneider, Heinrich. Riik ja ühiskond .. –Juridica, 1997, 10, lk 509-518 !!!
Kontiniteetsus ??

1) Organisatsiooniliselt - riik on valitsemisinstitutsioonide kogum. Valitsemine on seaduste

loomise, kontrollimise, riigi suunamise ja reguleerimise protsess
2) funktsionaalselt võib defineerida riiki kahel viisil:
a) nn ex ante lähenemisviis määratleb riiki kui institutsioonide kogumit, mis teostab teatud
eesmärke, kavatsusi või sihte. Erinevalt organisatsioonilisest määratlusest mõistetakse riigi all
empiirilises tegelikkuses neid institutsioonitüüpe, mida tavaliselt (st traditsiooniliselt) ei
käsitleta avalikku sfääri kuuluvatena. Organisatsioonid, mille eesmärgid või sihid kattuvad
riiklike funktsioonidega, lülitatakse automaatselt riigi koosseisu.
b) nn ex post lähenemisviis määratleb riiki tema tegevuse tulemuste põhjal, st kui sotsiaalse
korra tagajat. Riiki samastatakse nende institutsioonide või käitumisstruktuuridega, millel on
stabiliseeriv toime. See määratlus laiendab samuti riigi komponentide ringi ja seda omamoodi
äärmuseni: kui näiteks väita, et riigi põhiülesanne on sotsiaalse terviklikkuse kujundamine
ning uskuda, et perekond suudab tagada selle eesmärgi saavutamise peaaegu samal määral kui
riik, võib järeldada, et perekond kui institutsioon on riigi osa (riigi institutsioon). Mõlema
määratluse puhul käsitatakse riiki kui ühtset subjekti, mis välistab igasuguse võimaluse
käsitada riiki kui indiviidide kogumit.

Platoni ideaalriigi käsitlus.

Riigi eesmärk (peaülesanne) on tagada voorusliku ühiskonna loomine ja läbi selle üldine heaolu -
vooruslik ühiskond ja riik on samas ka õiglased.

Riigi 2 ülesannet:
1) igaühele sobiva tegevuse leidmine (see on vajalik suhtelise võrdsuse tagamiseks, sest inimesed
juba on kord ebavõrdsed).
Sobiva tegevuse leidmiseks on Platonil käsitlus inimese hinge struktuurist, mis koosneb 3-st
elemendist – mõistus, tahe, himud (vajadused, soovid).
Igaühele neist vastab ühiskonnas oma tegevusvaldkond, sest indiviid eksisteerib ühiskonnale ja
ühiskond peegeldab "lahustunud" indiviidi. Samas on indiviid sündinud ("kutsutud") just selle
tegevusvaldkonna jaoks ja on kohustatud nimetatud valdkonda ühiskonna hüvanguks realiseerima
(st ei tohi oma kastist või kihist välja tikkuda). Kui ta nii ei toimi, siis ei ole ta vooruslik ega ka
õiglane.
Mõistusele vastab ühiskonna juhtiv seisus ehk tõeline vaimuaristokraatia. Selleks
seisuseks kõlbavad vaid filosoofid kui inimesed, kes kõige täiuslikumalt suudavad tunnetada,
mida ühiskonnale vaja täiuslikuks hüveoluks. Nende vooruseks on tarkus
Tahtele vastavad ametnikud ja valvurid. Nende kõlbeline ülesanne on abistada valitsejaid
(juhtivat seisust ehk tõelist vaimuaristokraatiat) seaduste kehtestamisel kui ka seaduste
rakendamisel (õiguse kohaldamisel) ning õigusemõistmisel. Peale selle on nende ülesanne riigi
stabiilsuse, st riigi julgeoleku tagamine. Nende eriliseks vooruseks on ülim vaprus ja kohusetunne
Himudele vastab kogu ülejäänud rahvas (talupojad, käsitöölised ja kaupmehed) . Nende
ülesanne - riigi kõigi kodanike aineliste vajaduste rahuldamine ja teenindamine. Nende voorus on
mõõdukus.

2) huvide ühendamine, tülide lahendamine ühiskonnas (riigis) > tagatakse seadusandlusega ja

pannakse täide ametnike ning valvurite poolt. Kuna igal seisusel on nii õigused oma missiooni
täita kui ka kohustus seda teha, siis eeskujuliku täitmise korral ongi ühiskonnas iseenesest
harmoonia ning tasakaal. Tasakaal teostub kõiki seisusi ühendava üldvooruse - õigluse - läbi
(seejuures peab igaüks oma seisuses ("kastis") innukalt oma missiooni täitma ja mitte teise
"kasti" tikkuma).

Platoni ideaalriigi vormiks on ideaalne aristokraatia. Ta peab ideaalse aristokraatia vastandiks

kõiki temale tollal tuntud reaalseid riigivorme, millest neli on seejuures täiesti kõlbmatud:
1) timokraatia - siin on kodaniku õigused sõltuvuses varandusest ja mittekõlbelisest
seisusest ühsikonnas - seega ei saa avalduda puhtad sünnipärased võimed, mis paneksid ta
"õigesse" seisusse;
2) oligarhia - veel kõlbmatum - siin valitseb kõlblusetu, pärilike võimu- või varanduslike
õiguste abil võimu haaranud väike ladvik, kildkond ("oligarhid");
3) demokraatia - kahest eelmisestki kehvem - see vorm viivat alati andetute, ent samas
ambitsioonikate ja võimuahnete hulkade valitsemiseni. Arvukas demos ei ole sünnipäraste
võimete poolest ette valmistatud ega kutsutud tõeliselt võimekaks juhtimistegevuseks
(riigijuhtimiseks), tema asi on juhte ja ametnikke teenindada (ainelisi vajadusi rahuldada). Kui
võimule pääseb, lähevad üksikud rühmitused paratamatult tülli, mis toob kaasa stabiilsuse
kadumise - paratamatult rakendub põhimõte: maksimaalselt vabadust = maksimaalselt
ebapädevust;
4) türannia - "demokraatiast" väljakasvanud - halvim kõigist, sest võimule on pääsenud
üksainus, tavaliselt äärmiselt võimuahne ja kaval, kuid samas tihti vähearukas ja piiratud
üksikisik, kelle meelevald, omavoli ja piiramatu madal suva on ülimuslikuks seaduseks kogu
iseenesest mõistlikule ühiskonnale.

Riigivormidest on parim eespool kirjeldatud ideaalne aristokraatia, kõik ülejäänud järgnevad

halvenevas järjestuses. Platoni järgi kulgeb riigivormide areng nö suletud ringi mudeli kohaselt,
st: aristokraatia > timokraatia > oligarhia > demokraatia > türannia > aristokraatia…>. Seejuures
leiab Platon, et areng aristokraatialt oligarhiani kulgeb tänapäevases mõistes evolutsiooniliselt,
üleminek oligarhialt demokraatiale toimub aga revolutsioonilise murrangu läbi, misjärel
demokraatiat asendab võimule tulnud türann, türannia hävib järgnevalt oma sisevastuolude tõttu
ning algab uus ring aristokraatia > ... jne.

Riigi tekke Aristotelese teooria.

Aristotelese järgi kaldub inimene ühiskondlikule, kollektiivsele eluviisile. Ühiskondlik eluviis
realiseerub riigi näol. Kuna iga indiviid kaldub ihaldama järjest täiuslikumat voorust (püüdleb
tahes tahtmata selle poole), siis on riigi ülesanne selle taotluse tagamine, soodsate tingimuste
loomine ehk kodanikule õnneliku, samas vooruslikult täiusliku elu võimaldamine. Aristotelese
jaoks on kõige halvem riik, kelle taotlused koonduvad ainult pelga võimu teostamisele oma

11
kodanike suhtes või sõjapidamisele anastuste eesmärgil.

Riigis on 3 organisatsioonilist tasandit:

1) vere- või hõimusugulus st. perekond. Perekond on iga ühiskonna lähtevormiks, perekonnast
kasvas välja riik
2) asundused ehk külakogukonnad - perekonnad ühinesid.
3) asunduste liit - riik

Aristoteles ei näe riigi ideaali üksnes täiuslikus vormis nagu Platon, vaid selles kuidas ja mil
määral üks või teine riigivorm riigi aristoteleslikku ideaali realiseerib, tagab. Aristotelese järgi on
igal rahval oma iseloom ja konkreetsed elamistingimused - seega võivad osutuda neile igaühele
parimaks täiesti erinevad riigivormid. Tähtis on üksnes lõpptulem - riigi eesmärgi realiseerimine
selle rahva jaoks kasvõi antud vormis. Riigi eesmärk (põhiülesanne) esineb universaalsena
põhimõtteliselt kõigi riigivormide jaoks. Mistahes riigivorm, mis lõpptulemina tagab ideaalse
ülesande lahendamise, on parim.

Samas toob Aristoteles juba ajaloolis-praktilise kogemuse põhjal üldistusena välja 6 põhilist
riigivormi, millest 3 on "õiged" ja 3 "valed" - st õiged ongi ideaaliga hakkama saanud, teised
mitte.

Õiglased (vooruslikud) riigivormid:

1) monarhia - monarh on vooruselt kõigist teistest ühiskonnas peajagu üle, ta on
"tark ja hea isa", kes kutsutud saatuse poolt teisi valitsema;
2) aristokraatia - võim voorusliku vähemuse ehk nn sündinud juhtide käes, kes
kutsutud saatuse poolt valitsema;
3) vabariik - võimu juures on arukate, vooruslike kodanike enamus. Kui nii on
juhtunud, siis eeldusel, et nad (see enamus) on ka tõesti võrdväärselt vooruslikud.

Ebaõiglased (voorusetud) riigivormid:

1) türannia - voorusetu üksikisiku piiramatu võim, kus türanni ei huvita kunagi rahva
heaolu, perekonna ja üksikisikute täiuslikkuse ja vaba arengu poole püüdlemise tagamine, vaid
üksnes kõigi ja kõige allutamine türanni mistahes kõlblusetule soovile;
2) oligarhia - võim on majandusliku ladviku käes, kes paneb teised kodanikud selle läbi
sõltuvusse - ka oligarhialt ei ole loota midagi paremat kui türannilt;
3) demokraatia - so väheväärtusliku, madala ehk voorusetu massi vägivallavalitsus
(diktatuur), kelle hulgas ei saa kuidagi kehtivusele pääseda arukuse (mõistuse) kaine ja
vooruslik hääl, massi ei ohjelda enam miski. Tekitab anarhia.

Riigivormide arenguskeem Aristotelese järgi: monarhia > pärilik aristokraatia > vabariik >
oligarhia > türannia > demokraatia> monarhia…
13) Ühiskond-inimene-riik: seoste tüübid ja nende iseloomustus.
Eristatakse 1) riigikeskset ja 2) inimesekeskset ühiskonna malli.

1) Äärmuslik nähtus. Seda iseloomustab prioriteetide gradatsioon

RIIK>ÜHISKOND>INIMENE, (inimene on viimasel kohal). Domineerivad riigi huvid
ühiskonna üldiste huvide ja enamuse ühiskonna liikmete huvide ees. Sellisel juhul on piltlikult
öeldes inimene surutud näoga riigi poole, inimene on riigi ees põlvili . Kehtiv õigus konstitueerib
riigiorganite süsteemile valdavalt (või absoluutselt) üksnes õigused, inimesele aga valdavalt (või
üksnes) kohustused. Ei ole tagatud kaasajal rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldised inimõigused
ja kodanike poliitilised, majanduslikud ning sotsiaal-kultuurilised õigused, isiksuse vaba
eneseteostus. Selliste suhete prioriteetide puhul valitseb ka kogu ühiskonnas surutus, sallimatus,
üldine umbusaldus ning isiksuse kapseldumine endasse.
2) iseloomustab prioriteetide gradatsioon INIMENE>ÜHISKOND>RIIK (inimene (isiksus) on
siin esikohal). Isiksuse eneseteostus on vaba, riik ja ühiskond suhtuvad sellesse tolerantselt.
Tagatud on üldised inimõigused ja kodanike poliitilised, majanduslikud ning sotsiaal-
kultuurilised õigused, isiksuse vaba eneseteostus, mis on konstitueeritud nii riigi põhiseaduses kui
ka selle alusel kogu õigussüsteemis. Konstitueeritus on reaalselt tagatud ja realiseeritud, piltlikult
öeldes on siin riik näoga inimese poole, riik on inimese jaoks. Kehtiv õigus konstitueerib
riigiorganite süsteemile kui ka inimesele nii õigused kui ka kohustused. Kui riik kohustab
inimest, peab ta looma samas ka eeldused ja võimalused seda täita. Ülimuslik on põhiseadus ja
seadused - seda nii riigi kui inimese jaoks. Lühidalt - kõigi subjektide suhtes toimib legaalsuse ja
egaalsuse põhimõte. Legaalsus - seaduslikkus, egaalsus - võrdõiguslikkus, võrdväärsus. Tuleb
märkida, et teisena esitatud malli ei tohi käsitada vastandäärmusena, mille puhul nö riik on põlvili
inimese ees ja “ümmardab” teda tingimusteta. Normaalne on, kui nii inimesel kui ka riigil on
teineteise ees võrdselt nii õigused kui ka kohustused.

Suhete inimene - riik põhilised konstitueeritud vormid:

1) kodakondsus;
2) maksud (maksukohustus) ja nende eest kaudselt avalike teenuste saamine (riigi
funktsioonide realiseerimine) - nt välis- ja sisejulgeolek, tagatud avalik kord jne;
3) osavõtt ühiskonna ja riigi kujundamisest:
a) valimisõiguse kaudu (parlament, riigipea, kohaliku omavalitsuse
esinduskogu);
b) rahvahääletuse ja -küsitluse ning -algatuse kaudu;
c) korporatiivse tegevuse õiguse ja vabaduse kaudu (erakonnas või poliitilises
liikumises)
d) koolikohustus
e) reeglina meestel – sõjaväekohustus

Riigi tekke patriarhaalsete teooriate areng.

Aristotelese "isavõimu" käsitlus on aluseks hilisematele patriarhaalsetele teooriatele, mis püüdsid
seletada riigi(avaliku)võimu tekke allikat. Hilisemates patriarhaalsetes teooriates on
Aristotelesest lähtudes üsna selge vahetegu riigi oma põliselanike ehk kodanike ja võõraste ehk
välismaalaste vahel. Kodanike ja võõraste instituudid arendatakse edasi rooma õiguses vabariigi
perioodil. Kodaniku - civitas Romanus - staatus andis võrreldes teiste Rooma territooriumil
elanud isikutega rea eesõigusi. Täisealised Rooma kodanikud võtsid osa riigiasjade otsustamisest
rahvakoosolekutel ning kasutasid tsiviilõigusest (ius civile) tulenevaid õigusi. Teised isikud ei
võtnud osa riigi valitsemisest ning nende õigusliku seisundi määrasid kindlaks välismaalaste
preetori (praetor peregrinus) poolt kehtestatud õigusnormid (ius gentium). Siit kinnistub
põhimõte, et kodanikel on ainsatena ka poliitilised õigused - võtta osa õiguse kehtestamisest ja
muutmisest ning kohtumõistmisest. Võõrastel, vangidest ja orjadest rääkimata, ei ole külastatavas
riigis poliitilisi õigusi, nad naudivad sugukondliku korra aegade tavaõigusest pärit külaliseõigusi
(öömaja, toit, kaitse kolmandate ründe vastu) - eriti seda, et külaline on pereisa kaitse all. Samas

13
peavad austama selle maa (riigi) tavasid, seadusi ning nende rakendamise korda (kehtivat
õigussüsteemi). Kõik järgnevadki patriarhaalsed teooriad jäävad võimu allika ja autoriteedi
küsimustes Aristotelese käsitluse alustele.

Riigi tekke teoloogilised teooriad.

Tegemist ei ole ühe konkreetse teooriaga, vaid see on üldistus põhimõtteliselt ühelaadsel alusel
teooriate rühma kohta. Põhipostulaat - maapealne riik on taevariigi peegeldus. Seejuures
eksisteeris nn kahe mõõga teooria:
1) riigi põhifunktsioon on jumala tahte teostamine maa peal ehk inimeste juhtimine kooskõlas
jumala seadustega (ilmalik funktsioon);
2) kiriku põhifunktsioon on inimeste ettevalmistamine igaveseks eluks ning nö järelevalve riigi
tegevuse üle selles, et inimeste juhtimine toimuks monarhi poolt tõepoolest kooskõlas jumala
seadustega (kanooniline funktsioon).
Taevariigi valitseja on jumal, maapealses riigipea (monarh st kuningas, vürst jne). Võimutäiuse
on riigipea algselt saanud jumalalt, on tema volinik ning asemik maa peal. Siit ka nõue
vastuvaidlematult kuuletuda monarhile, muidu nö tõstetakse käsi jumala enda vastu. Selle
kontseptuaalse lähtealuse põhjal on tekkinud enamus omaaegseid nn maailmariigi
(suurimpeeriumi) ning konkreetsete impeeriumide laiendamist põhjendanud kosmopoliitilisi
teooriaid - aluseks "ainuõige taevaliku tahte" vägivaldne pealesundimine naaberriikidele ja
-rahvastele. Riigi tekke teoloogilisi teooriaid ei tohi samastada teokraatlike teooriatega: viimased
eitavad üldse ilmaliku võimu olemasolu. Teokraatlike teooriate kohaselt on kõrgeima riigivõimu
allikaks Jumal, tegelik valitseja kas jumalustatakse või käsitatakse teda Jumala asemikuna
maisuses. Sellise (vaimuliku) riigi tegelikud seadused põhinevad usulise pärimuse tõlgendusel
ning kõrgeima võimu kandjaks (tegelikuks valitsejaks) on vaimulikkond või selle juht (nt islamis:
kaliif, sultan, ajatolla; budismis: dalai-laama; katoliikluses: paavst).

Riigi tekke ühiskondliku leppe teooriad.

Nende teooriate alged on antiikajas, põhiideestik toetub aga valgustusaja suurmõtlejate ideedele
(Spinoza, Hobbes, Locke, Rousseau). Riik on tekkinud kodanike ühiskondliku kokkuleppe
tulemusena. Riigile (st kokkuleppele) eelnes ajalooliselt nn ürgvabaduste periood ja üldine
demokraatia, kus inimestele kuulusid ürgsed vabadused. Ühiskond rajanes kollektiivsel tööl ja
tarbimisel. Eraomandi ning ühiskondlike gruppide varalise ebavõrdsuse tekkimine viis "kõikide
sõja kõikide vastu" olustikus ühiskonna tervikuna krahhi äärele, mistõttu terve mõistus võitis
ning lepiti kokku riigi loomises. Riigipea (valitseja) sai oma võimu seega algselt rahvalt Seega -
kui valitseja rikub "lepingut" (kuritarvitab võimu) on rahval õigus sellise valitseja vastu välja
astuda (türann kukutada). Ühiskondliku lepingu teooria põhiseisukohtade kaasaegsed pooldajad
väidavad, et konstitutsioonid (põhiseadused) ongi selliseks lepinguks.

Riigi tekke psühholoogilised teooriad.

Riigi teket seletatakse inimpsüühika nn erilise omadusega - enamuse vajadusega alluda (nn kari
otsib juhti). Riik on eriline organisatsioon selleks, et väljapaistvad isiksused saaksid
allumisvajaduses piinlevaid teisi inimesi ehk enamust juhtida ning valitseda. Ajaloos kerkivad
sellised karismaatilised isiksused pinnale, enamus tunneb nad ära (nn kari tunneb juhti) ning
tunnustab autoriteedina, juhina. Nii tekib juhist ja tema kaaskonnast ning abilistest (k.a. sõjavägi)
riigi poliitiline süsteem.

Riigi tekke vägivallateooriad

. Põhisisu - püütakse seletada algsete riikide teket sõjalis-poliitiliste faktoritega, st ühe hõimu
alistamisega teise poolt. Kui üks hõim osutus tugevamaks ja allutas teise, siis pidi ta alistatu
ohjamiseks ning korra tagamiseks spetsiaalse organisatsiooni looma ning ka teiste sõjakate
hõimude eest kaitsma nii ennast kui vallutatut. Riik luuakse eeskätt sunniaparaadina alistamiseks
koos sellest tulenevate kõigi seostega riigipea ja riigiorganite süsteemi ülesannete osas. Kuna
vallutamine on tugevama poolt nõrgema allutamine, on seega tegemist loomuliku, looduse enda
ürgse seadusega.
14) Riigi tekke ja lõppemise klassikalised käsitlused.
Algne e originaalne tekkimine – tühja maa koloniseerimine
Kaasajal ei ole see enam võimalik, enam ei ole mida koloniseerida. Selle mõiste sisu ei eelda
vastava maa-ala absoluutset inimtühjust - piisab formaaljuriidilisest alusest ehk kui ükski riik ei
tunnista sellele oma jurisdiktsiooni laienemist või ei avalda muul alusel pretensioone. Ajaloost
näiteid võimalik viiside kohta:
1) Ameerikast viidi XIX saj. keskel vabakslastud orjad Aafrika põhjaossa tagasi (nn
Piprakaldale), kus nendega asustatud maa-alal tekkis 1847.a. Libeeria vabariik;
2) esialgselt tegutses mingil tegelikult asustatud maa-alal suurkaubakompanii, kes arendas
oma tegevust tingimusel, et sellel kehtiks avalik kord ja rahu ning esmaste haldusfunktsioonide
täitmine. Sellisel teel tekkinud riikidest on iseloomulikem Kongo riigi rajamine (oli
personaalunioonis Belgia Kuningriigiga), samuti Lõuna-Aafrikas Buuri vabariigid Oranje ja
Transvaal (annekteeriti 1902.a. Suurbritannia poolt);
3) esimeste riikide teke pärast ürgkogukondliku korra lagunemist
4) Euroopa rahvusriikide teke.

Teisene e sekundaarne e derivatiivne tekkimine.(3)

Sel juhul tekib riik mõnele teisele riigile kuulunud territooriumil
1. Eraldumine emariigist (kaks põhilist võimalust):
a) rahulikul teel (esineb harva - Norra eraldus 1905.a. Rootsist)
b) vägivaldsel teel (sõda, revolutsioon, rahvuslik vabadusvõitlus - iseseisvussõja teel
Suurbritanniast Ameerika Ühendriigid 1776.a., Türgist Kreeka 1830.a. ning Hollandist Belgia
1831.a., Ladina-Ameerika ning Aafrika rahvusriigid endiste koloniaalimpeeriumide territooriumil
jne)

2. Emariigi lagunemine (dismembratio):

Nt : Austria-Ungarist Austria, Tsehhoslovakkia ning Ungari; Vene keisririigis (pole nö
vaieldamatult klassikaline d. juhtum!) kadus 1917.a. bolševistliku oktoobripöörde tagajärjel side
endiste Vene impeeriumi osade vahel, lagunenud impeeriumi pinnal tekkisid sõltumatud uued
riiklikud ühikud või samuti sõltumatud võimukoondised: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola,
Ukraina, VFSNV (algul pealinnaga Peterburis (Petrogradis), hiljem Moskvas), Armeenia,
Gruusia, Aserbaid?aan, Kubanimaa, Siber, Kaug-Ida, Krimm, Põhja-Vene (pealinn Arhangelsk)
Loode-Vene (ajutine valitsus Eesti pinnal), Valgevene jt.

3. Liitumine (diffusio)
Liitumine (vastand dismembratiole) võib toimuda unitaar- või liitriigiks (föderatsiooniks).Näited

15
liitriigi tekkest: USA (1789) ja Saksa keisririigi (1871) teke, NSV Liit (1922), Brasiilias tekkis
1889.a. revolutsiooni tagajärjel unitaarse monarhia asemele föderatiivne vabariik. Näited
unitaarriigi tekkest: mitmete Apenniini poolsaare riikide liitumine Itaalia unitaarseks
kuningriigiks 1859-1870.

Riikide lõppemise põhiliigid (2)

1. Faktiline lõppemine: 1) füüsiline hävimine - st riigi maa-ala või elanikkonda võib tabada
ülisuure ulatusega looduskatastroof (nt Maa kokkupõrge komeediga), või hävib kogu elanikkond
(sh kodanikkond) epideemia tagajärjel (see on teoreetiline alus, praktikas ei ole esinenud);
2) äravõitmine (debellatio) - st teise riigi poolt alistamine sõjalise jõuga (Transvaal ja Oranje
võideti ära Suurbritannia poolt 1902.a.; Gruusia võideti ära NSV Liidu vägede sissetungi
tagajärjel 1921.a. jne.);
3) jaotamine - Poola lõplik jaotamine 1795.a. Venemaa, Austria ning Preisimaa vahel;
4) lagunemine (dismembratio) - vt ülalpool Austria-Ungari jt lagunemine

2. Juriidiline lõppemine:
1) liitumine - senised riigid kaovad subjektidena täielikult (uus unitaarriik) või kokkusulamine
endiste riikide osas üksnes vaidluste lõppemisega (uus riik on föderatsioon);
devolutsioon - unitaarriik muutub liitriigiks (vt Brasiilia näide ülalpool)
2) allaheitmine (alistumine) - sõltumatu riik oma juriidilises vormis tahteavaldusega kuulutab end
lõppenuks lepingu alusel, inkorporeerudes teise riiki (nii lõpetasid 1561.a. oma sõltumatuse
Vana-Liivimaa, Saare, Lääne ja Tartu piiskopkonnad ja ordumaad; 1909.a. loobus Korea keiser
oma riiklikust
suveräänsusest Jaapani kasuks) [NB! Võrdle inkorporeerumine või inkorporeerimine -
formaalselt vabatahtlik või ka formaalselt lihtsalt ülemvõimu kehtestamine];

3) cessio - st üks suveräänne riik lepingu poolena (tsedent) annab cessio-lepingu alusel teisele
suveräänsele riigile lepingu teise poolena (tsessionäär) üle selle ühe riigi suveräänsuse õigused
osale tema senisest maa-alast;
4) varjatud cessio: a) ost-müük - Venemaa müüs 1867.a. Alaska poolsaare USA-le b) rent -
Jaapan rentis Hiinalt Liaotungi poolsaare (selle "lõi üle" Venemaa), Saksamaa rentis Hiinalt Kia-
Tšao sadama. c) pant - Rootsi pantis 1803.a. temale kuuluva Vismari linna 100-ks aastaks
Mecklenburgile, kuid ei saanudki enam linna tagasi. d) valitsemiseks saamine - endised Türgi
provintsid Bosnia ning Hertsegovina anti 1878.a. Berliini kongressi otsuse kohaselt Austria-
Ungarile "valitsemiseks ja valdamiseks" täieliku ülemvõimu teostamise õigusega. Austria-Ungari
kuulutas 1908.a. aprillis selle ala aga annekteerituks. e) tingimisi üleandmine - Küprose saar anti
Suurbritanniale tingimusega, kuid viimane kustutas tingimuse 1923.a. ning kuulutas saare
inkorporeerituks.
15) Riigi tunnuste iseloomustus erinevate ajalooliste tüüpide puhul
Riigi ajalooline tüüp iseloomustab, milline riigi vorm ning riigi valitsemise vorm vastab
aegruumis millisele ühiskonna poliitilise organisatsiooni arengu astmele ning iseloomule selle
vastaval etapil. Riigi kuulumine ühte või teise ajaloolisse tüüpi määrab konkreetsel juhul selle
riigi funktsioonide, poliitilise süsteemi ning vormide kõige üldisemad tunnused, sisu ning
avaldumisvormid.
Riigi ajaloolise tüpoloogia liigituste aluseks võib olla
1) ühiskondlik-majanduslik formatsioon
2) vorm, millisena nad aegruumis eksisteerisid (2 vormi)
3) rahva osavõtu maht riigivõimu teostamisel.

1) Selle alusel saame neli riigi ajaloolist tüüpi - ehk millises ühiskondlik-majanduslikus
formatsioonis riik eksisteeris:
1) orjanduslik,
2) feodaalne,
3) kodanlik,
4) sotsialistlik.

2) a) Võttes aluseks territooriumi ulatuse ning millistena riigid eksisteerisid erinevates

aegruumides, saame kaks riigi ajaloolist tüüpi:
1) linnriigid,
2) impeeriumid

b) Võttes aluseks riigi vormid aegruumis saame kaks põhilist riigi ajaloolist tüüpi:
1) monarhiad: a) absolutistlikud ehk piiramatud (orjanduslikud despootiad ja türanniad;
feodaalsed), b) dualistlikud ehk piiratud (feodaalsed: piiratud feodaalse killustatuse
tõttu või seisuste esindusinstitutsioonide poolt; kodanlikud: parlamentaarsed);
2) vabariigid:
a) ajaloolised (orjanduslikud: demokraatiad ning aristokraatiad; feodaalsed:
linnvabariik),
b) kaasaegsed (kodanlikud demokraatiad: parlamentaarsed, parlamendikesksed, puhta
võimude lahususe alusel, presidentaalsed; sotsialistlikud: nõukogude süsteem ning nn
rahvademoraatia, pärilik partokraatia - Korea RDV).

3) Rahva osavõtt.
1) despootia - rahva osavõtt "0",
2) dualistlikud ehk osavõtt valitud esindajate kaudu teatud ulatuses (ainuvalitseja jagab
võimu - nt esinduslik monarhia, konstitutsiooniline monarhia),
3) demokraatia - kõrgeima riigivõimu allikas ning kandja on rahvas (on kõrgeim riigivõimu
organ - vt § 6 p.2 lk 33), seadusandlikud organid otsevalimisega (vabariik; võib aga olla
ka konstitutsiooniline monarhia - monarh koos parlamendiga);
16) Riigi vormid – mõiste ja liigitus
Riigi vormid näitavad, kuidas on organiseeritud riigivõim (riigi valitsemise vorm), millistel
põhimõtetel rajaneb riigi territooriumi jaotus (riikliku korralduse vorm) ja milliste vahendite ning
meetodite abil riigivõimu teostatakse ehk realiseeritakse (poliitiline reziim) - see on ühelt poolt
riigi vormi sisuline aspekt.

Riigi vormid kõrgemate ja teiste riigiorganite suhete alusel :

1) demokraatlikult tsentraliseeritud riik;
2) bürokraatlikult tsentraliseeritud riik.

Tsentralismi 2 vormi:

17
a) demokraatlik - valitavad kõrgemad riigivõimu organid moodustavad teisi, täidesaatva
riigivõimu organeid. Moodustamise viisid: valimine, nimetamine, määramine, kinnitamine
b) bürokraatlik – üksnes nimetamine, valitavaid organeid ei ole üldse või kui ongi, siis on nad
sisuliselt formaalsed
(Riigi vormide kohta vaadake loengumapi skeeme nr 1, 2 ja 3 lk 82-83)
17) Riigi süsteemi mõiste ja struktuur
Avaliku võimu organisatsiooniks on riigi süsteem. Riigi süsteemi moodustavad riigiaparaat (st
riigi süsteemi primaarsed elemendid) ning nn teised organisatsioonid (st riigi süsteemi
sekundaarsed elemendid).

Riigiaparaat:
1) seadusandliku riigivõimu organid (parlament)
2) riigipea
3) täidesaatva riigivõimu organ - valitsus
4) justiitsorganid

Teised organisatsioonid:
I rühm - kohalikud omavalitsused; riigikaitselised organisatsioonid; kultuurautonoomia,
kutsealade omavalitsused
II rühm - poliitilised organisatsioonid;
III rühm - muud organisatsioonid (tulunduslikud ja mittetulunduslikud).

Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid ja nende staatus on konstitueeritud riigi

põhiseaduslikes aktides ja teistes õigusnormides (-aktides) - lühidalt riigi kehtivas õiguses.
Staatuse sätestamisel reguleeritakse riigi süsteemi elementide juriidiline laad, pädevus ning
struktuur
18) Riigi esindusorganite juriidiline laad, funktsioonid, pädevus.
Seadusandlikud riigivõimu organid ehk esindusorganid on reeglina parlamendid.
Juriidiline laad (iseloom):
Parlament on kaasajal põhimõtteliselt rahva otseseks usaldusosaliseks (esimene ja vahetu
volitatu). Parlamendile kuulub juhtiv osa võimude lahususe ja tasakaalustatuse alusel korraldatud
riigiorganite süsteemis ning teda iseloomustab kolm põhiprintsiipi: diskontinuiteet, indemniteet
ning immuniteet.

Diskontinuiteet - tema antud koosseisu volituste lõppedes väljuvad parlamendi menetlusest kõik
osundatud koosseisu poolt lõplikult otsustamata küsimused, eriti seaduseelnõud (järgmine
koosseis ei ole seotud eelneva arvamustega).

Indemniteet - deputaate ei tohi ei ametisoleku ajal ega ka peale volituste lõppemist võtta
vastutusele parlamendis esitatud mõtteavalduse (sh poliitilise seisukoha) või vastava hääletamise
eest, v.a. kellegi teise laimamine.

Immuniteet (versus deputaadi immuniteet) - parlamendi eriloata ei tohi ühtegi deputaati võtta
kriminaalvastututusele (mõnel pool - kohtulikule vastutusele).
Parlamendi juriidilise laadi tunnused:
1) deputaadid ei ole tema liikmed mitte oma õigusega, vaid neid valinud rahva esindajatena, st
nad on spetsiifilise avalikõigusliku volitusega isikud esindusmandaadiga (välja arvatud mõnes
parlamendis ülemkodade liikmed pärilikult või muul alusel - näiteks Inglismaa parlamendi
Lordidekoda);
2) parlament on avalik-õiguslik kolleegium, mitte korporatsioon - raha mida ta kasutab on riigi
raha ja tuleb riigieelarvest;
3) parlament kui rahva valitud liikmete kolleegium kuulub mitte eraõiguse, vaid avalikõiguse
valdkonda, sest ta on rahva valimisvolituse alusel esmane, tuletatud kõrgem võim riigis;
4) parlament on alaline legaalsel alusel valitav institutsioon;
5)parlament teostab rahva kui riigivõimu kõrgeima kandja üldvolituse põhjal seadusandlikku
riigivõimu põhiseaduse alusel ja kooskõlas põhiseadusega (konstitutsiooniliste aktidega) ning
sellega kooskõlas olevate seadustega;
6)parlament ei ole institutsioon sui generis, st ainuke ja absoluutne enda äranägemise järgi
tegutsev organ - sui generis ainsaks organiks on põhimõtteliselt üksnes rahvas, kuid tedagi piirab
põhiseadus;
7)parlamendi liikmed tegutsevad nn vabamandaadi, mitte aga imperatiivse mandaadi alusel.

Vabamandaat tähendab üldvolitust, mis määratakse kindlaks põhiseadusega (või

konstitutsiooniliste seadustega) ja mis sätestab üldised funktsioonid ja pädevuse, mille alusel
parlamendiliige talitab oma parimat äranägemist ja veendumusi mööda ühiskonna ja riigi
hüvanguks, ilma et ta oleks otseselt seotud mingi kindla valijaskonna ning selle poolt rangelt
määratud volituste piiride või ekstra talle antud ülesandega (kuna tänapäeval on valdavalt levinud
salajane hääletamine, siis ei saagi deputaat ju teada, kes teda isikuliselt valisid! Hilisem viide a' la
"mina valisingi sind" võib olla 50:50 kas tõde või spekulatsioon).

Imperatiivne mandaat tähendab, et volitatu on absoluutselt seotud oma valijatega nende poolt
määratud volituste ja ülesannete läbi. Imperatiivne mandaat on ajalooliselt vanem kui
vabamandaat ning põhimõtteliselt eeldaks ta avalikku valimist - valija ei tohiks sel juhul jääda
deputaadi suhtes anonüümseks.Käesoleva sajandi algupoole levis salajane hääletamine kui
võrratult demokraatlikum viis. NB! Nõukogude valimistel kasutati küll salajast hääletamist, kuid
samas valijate juhendite kaudu saavutati 1970/80-tel aastatel taas imperatiivse mandaadi iseloom
- deputaat oli seotud nn oma valijate juhendiga, kusjuures anonüümsuse kustumine toimus
valikuta valimise rakendamise läbi (st ühes ringkonnas vaid 1 kandidaat, kelle suhtes tohtis
hääletada üksnes poolt). Valijate juhendid olid deputaadile täitmiseks kohustuslikud. Imperatiivse
mandaadiga seltsib tavaliselt saadiku (deputaadi) tagasikutsumise õigus valijate poolt, mida
viimased võivad kasutada millal tahes ja mistahes ettekäändel, kui see ei ole just seadusega
piiravalt reguleeritud.

Funktsioonid
Põhifunktsioon on seaduste andmine konstitutsiooni või konstitutsiooniliste aktide alusel, selle
raames:
1) parlamendi enda konstrueerimine, enda korraldamine (peab määrama oma juhataja, looma
struktuurid - nt fraktsioonid, komisjonid, komiteed jne , kehtestama töö- ja kodukorra);
2) riigi poliitilise süsteemi kujundamine;
3) riigivalitsemise vormi kujundamine;
4) riikliku korralduse kujundamine;

19
 5) riigi õiguskorra kujundamine, k.a. erimenetluse (sh eriti kvalifitseeritud koosseisu
enamuse nõudega) korras põhiseaduse muutmise õigus

Pädevus.
Parlamendi pädevus sätestatakse konstitutsioonis või konstitutsioonilistes aktides, nende alusel
võidakse reguleerida konkreetsemalt veel eriseadustes. Pädevuse iseloom varieerub sõltuvalt
sellest, kas tegemist parlamentaarse, parlamendikeskse või võimude lahususe nö puhta
süsteemiga.
Pädevusse kuulub seega:
1) valitsuse ametisse nimetamine ja ametist vabastamine (korraliselt või erakorraliselt
ehk nimetamise, umbusalduse avaldamise kaudu või kui valitsus ise tagasi astub);
2) valitsuse tegevuse kontrollimine ja valvamine, poliitiline kontroll kogu täidesaatva
riigivõimu tegevuse üle;
3) üldpoliitiliste suundumuste kavandamine ja realiseerimise suunamine seaduste kaudu;

4) välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine;

5) riigipea seadusjõuga aktide (dekreedid) järgnev sanktsioneerimine konstitueeritud
juhtudel ja korras;
6) kui konstitutsioonis või konstitutsioonilistes aktides ette nähtud - riigipea valimine või
nimetamine;
7) õigus põhimõtteliselt aru pärida või teavet nõuda mistahes teiselt riigiorganilt, välja
arvatud kohtult - kohtult võib ta teavet paluda, kuid kohus ei ole mingil juhul aruandev
parlamendi ees;
8) kontaktid teiste riikide parlamentidega ning parlamentidevahelistes
organisatsioonides osalemine;
9) kõrgema kohtu (sh ka konstitutsioonikohtunike) valimine või nimetamine;
10) sõja või rahu lõplik sanktsioneerimine;
19) Täidesaatva riigivõimu juriidiline laad, funktsioonid, pädevus.
Juriidiline laad.
Täidesaatev riigivõim ei allu kaasaegsetes demokraatlikes riikides reeglina ei parlamendile ega
riigipeale (v.a. parlamendikeskses süsteemis), kuid tänapäeval peab tal olema nii või teisiti
parlamendi poliitiline usaldus. Teatud erandi moodustab presidentaalne süsteem, kus tugev
riigipea on teatud juhtudel kogu täidesaatva süsteemi otsene juht (USA). Täidesaatev riigivõim
tegutseb põhiseaduse (konstitutsiooniliste aktide) ning seaduse alusel.

Parlamendi suhtes on valitsus nö esimene usaldusalune (volitatu), kusjuures parlament ise on

omakorda rahva otsene usaldusalune (volitatu). Valitsuse võimu allikas on sekundaarne - ta on
teisese (tuletatud) võimu kandja rahva suhtes. Täidesaatva riigivõimu legislatiivtegevus on
parlamendi legislatiivtegevuse suhtes eksekutiivtasand, regionaalse ning lokaalse täidesaatva
kohahalduse süsteemi suhtes on keskvalitsus omakorda legislatiivtasandiks. Täidesaatval
riigivõimul on põhiseaduse alusel oma eripädevus, millesse parlament ega teised organid ei ole
õigustatud sekkuma ega seda kitsendama.

Valitsuse koosseisu iseloomu alusel on teoorias levinud valitsuste järgmine liigitus:

1) ametnike valitsus - koosneb kindlaks tähtajaks parlamendi poolt nimetatud
täitevvõimu kandjatest ehk vastavate keskametkondade juhtidest, kes on
 professionaalsed administraatorid (viimase juhu näiteks on Ðveits);
2) spetsialistide valitsus - koosneb parlamendi nimetatud liikmetest kindla kriteeriumi
alusel, milleks on vastava valdkonna atesteeritud või üldtunnustatud erialaspetsialisti
nõue (iseloomulik poliitilise kriisi tingimustes, kus poliitilised jõud lähevad nn
neutraalse aluse peale);
3) parlamentaarne valitsus ehk poliitiline valitsus - koosneb parlamendiliikmete või
väljastpoolt parlamendi koosseisu, kuid valitsust moodustavate poliitiliste jõudude
seast nimetatud professionaalsetest poliitikutest, kusjuures selline poliitik on tihti ka
erialaprofessionaal (paljude riikide parlamentides on traditsioonilselt väga suur kaal
diplomeeritud majandusspetsialistidel ning juristidel, ehkki tendents on teiste erialade
spetsialistide osakaalu tõusule);
4) presidentaalne valitsus - kogu täidesaatev võimutäius on praktiliselt presidendi
(riigipea) käes, kusjuures valitsuse liikmed on paljuski sümboolsed - nad on
presidendi haldustehnilised abilised, talle alluvad mäned?erid (USA süsteem).
Valitsus otsustab nii nagu otsustab president; iseloomulik - president Lincoln olnud
neegrite pärisorjusest vabastamise küsimuse arutamisel vähemuses, kuid otsuse
langetamisel lausunud "ayes have it" (st "jah-idel on enamus")!.

Presidentaalne valitsus on sõltumatu riigi täitevvõimu funktsiooni teostamisel, kuid ta sõltub

parlamendist (Kongress) seadusandluse ja eelarve kaudu. USA president ei saa parlamenti
ennetähtaegselt laiali saata, küll aga võidakse presidendi suhtes algatada nn impeachment-
menetlus (tagandamismenetlus). See on praktikas erakordne - nt Richard Nixoni kaasus
(Watergate afäär), mil impeachment oli sisuliselt ettevalmistamisel, kuid Nixon astus ise enne
tagasi.Kolmes esimeses valitsuseliigis on selle juht (peaminister; kantsler; ministrite kabineti
juht) nö primus inter pares (esimene võrdsete seas), presidentaalses süsteemis aga tõeline
täidesaatva riigivõimu laiade volitustega kõrgeim juht, kes valib, nimetab ja vabastab oma
aparaadi ise.

Funktsioonid.
Põhiülesanne on seadusandliku riigivõimu organi ehk parlamendi ja/või riigipea antud seaduste
alusel või täitmiseks riigi sise- ja välisfunktsiooni kõigi valdkondade elluviimine praktikas, selle
alusel sise- ja välispoliitika realiseerimine ning õigusloome (õigustloovate ja -rakendavate
haldusaktide andmine, neist olulisim on nn määruseandmisõigus) seadustes sätestatud pädevuse
alusel ja korras ning seaduste täitmise korraldamiseks. Valitsus viib ellu avalikõiguslikku haldust.
Valitsus teostab avaliku halduse raames nii territoriaalset üldhaldust kui ka valdkonna- ehk
valitsemisala haldust kogu riigi territooriumil, see on tema üldfunktsioon.
Avalik-õigusliku halduse ehk avaliku halduse all tuleb mõista riigi sise- ja välisjulgeoluku
tagamist, ühiskonna (rahva) normaalse (stabiilse) säilumise turvamist, avalike teenuste ning kogu
avaliku võimu süsteemi (st riigiorganite süsteemi) tegutsemisvõime kindlustamist (selleks
eelduste tagamist), samuti riigi avaliku sektori majandamist ning riigi lepinguliste kohustuste
täitmise tagamist.
Avalike teenuste all tuleb mõista ühiskonnale (sh kodanikele ja teistele elanikele või klientidele
teistest riikidest) avaliku sektori toodetud (loodud) materiaalseid ja vaimseid väärtusi.
Valitsuse funktsiooniks on seaduseelnõude ettevalmistamine parlamendile ning nende algatamine
parlamendis (normatiivne funktsioon). Riigi kohahalduse ja ametnike suhtes teostab valitsus
teenistuskontrolli distsiplinaarkaristuse õigusega, veel - tegevuse seaduslikkuse ning otstarbekuse
kontrolli, samuti ülesannete täitmise kontrolli (kontrolli funktsioon). Valitsuste tegevuses on

21
määrav faktor tegevuse stabiilsus ning poliitika järjepidevus, mis tagab õiguspärase ootuse
printsiibi rakendumise.

Pädevus.
Täidesaatva riigivõimu organite pädevus sõltub sellest, kas tegemist on parlamentaarse,
parlamendikeskse või võimude lahususe süsteemiga. Sellest sõltub ka valitsuse laiem või kitsam
pädevus õigusloomes. Valitsuse pädevuses on traditsioonilselt näiteks:
1) valmistada ette ja esitada seaduseelnõusid parlamendile, anda seisukohti parlamendis
endas algatatud eelnõude kohta;
2) seaduse alusel konstrueerida tsentraliseeritud haldussüsteem nii keskvõimu kui ka
kohahalduse tasandil;
3) korraldada kogu täidesaatva riigivõimu organite süsteemi tegevust;
4) riigieelarve projekti (eelarveseaduse eelnõu) koostamine;
5) riigieelarve raha ning riigivarade käsutamine ja kasutamine;
6) üldse riigimajanduse (avaliku sektori) tegevuse korraldamine;
7) riigikaitse ning riigikaitsetööstuse korraldamine;
8) läbirääkimised teiste riikide valitsuste ja organisatsioonidega ning rahvusvaheliste
organisatsioonidega, välissuhtlus, väliskaubanduse korraldamine;
9) koostöös riigipangaga (emissioonipangaga) riigi raharingluse korraldamine;
10) vaba ettevõtluse kui ka kohalike omavalitsuste ja regionaalprogrammide saneerimine
jne.

Justiitsorganite juriidiline laad, funktsioonid, pädevus.

Kohtu ja teiste õiguskaitseorganite põhiülesanne on õigusemõistmine ja õiguskorra kaitse, õiguse
rakendamine oma spetsiifilises valdkonnas ja viisil. Kohus peab tegelema põhimõtteliselt üksnes
õigusemõistmisega, see on tema ainupädevus (õigusemõistmise monopoolsuse printsiip).
Demokraatlikus riigis võib kohtul olla ka täiendavaid funktsioone - näit ühiskondlik-poliitiliste
organisatsioonide registreerimine. Kohtuvõimu teostamine põhineb 5-l printsiibil:
1) kohtuvõimu separatsiooni printsiip
2) kohtuametkonna autonoomsuse printsiip
3) õigusemõistmise monopoolsuse printsiip
4) õigusemõistmise obligatoorsuse printsiip
5) kohtu sõltumatuse printsiip

Kohtuvõimu separatsiooniks nimetatakse kohtuvõimu eraldamist võimu kolmikjaotuse (võimude

lahususe) teistest elementidest. Kohtuvõimu autonoomsuse all tuleb mõista kohtute internse
enesehaldamise õigust, mis on sätestatud konstitutsiooni ja seadustega. Internne on selline
haldamine, mis piirdub üksnes oma ametkonna siseasjadega (näit erinevalt kohalikust
omavalitsusest, kes korraldab peale puht oma organite sisekorralduse küsimuste ka haldusüksuse
kogu elanikonna tegevust, milline on eksternne haldus.

Kohtu autonoomia on tema sisehalduse autonoomia. Internse halduse raames võib kohus teostada
funktsionaalset ja teenistuslikku kontrolli.

Õigusemõistmise monopoolsuse all tuleb mõista üksnes ja ainuüksi kohtute õigust mõista kohut,
kusjuures kõrgeima astme (kassatsioonikohtu) kohtu otsus on lõplik. Lõplik on ka alama astme
kohtu otsus, mille peale ei esitatud apellatsiooni- või kassatsioonikaebust. Lõplikku otsust ei ole
õigust vaidlustada isegi parlamendil või rahval rahvahääletuse korras. Osundatud printsiip
tuleneb kahest eelmisest. See õigus on kaasajal konstitueeritud kõigi demokraatlike riikide
põhiseadustes või konstitutsioonilistes aktides.

Õigusemõistmise obligatoorsuse all tuleb mõista kohtuvõimu subjektiivset õigust ja juriidilist

kohustust tegeldagi õigusemõistmisega, kui see kord on tema monopoolne ülesanne. Kohus ei
tohi ühelgi kaalutlusel (poliitiline; pragmaatiline) loobuda õigusemõistmise funktsioonist ja seda
kellegagi jagama hakata.

Kohtu sõltumatuse printsiip avaldub (ja peab olema tagatud) :

a) kõigi kohtute vabastamises mistahes välismõjudest ja eriti teiste riigiorganite
ning rahvaesinduse poliitilisest või muust huvisurvest;
b) kohtuniku vabaduses ja kohustuses mõista õigust mitte olude sunnil või
pragmaatilistel kaalutlustel, vaid üksnes kehtiva õiguse ja oma
siseveendumuse alusel;
c) kohtute sõltumatuses üksteise suhtes, st otsuste langetamisel õigusemõistmise
asjades ei tohi kõrgem kohus teha alamale ettekirjutusi - võimalik on üksnes
apellatsioon ja kassatsioon;
d) kohtuniku tagandamatuses - kohtuniku amet on paljudes riikides eluaegne
(keeld tagandada kohtunikku võimuorgani õigusaktiga või survegrupi
poliitilise aktiga - see ei ole taandamine kui protsessuaalne toiming);
e) kohtuniku alandamatuses ( keeld alandada kohtunikku aineliselt või auliselt);
f) kohtuniku siirdamatuses (st keeld reeglina paigutada teda ühest paikkonnast
resp kohtust teise või sellega ähvardamine);
g) kohtuniku ameti ühitamatuses (keeld töötada (või olla valitud, määratud või
nimetatud) samal ajal mistahes teises ametis).
20) Õigusriik.
Õigusriigis tohib avalikõiguslik riigi- või kohalike omavalitsuste organite süsteem tungida
haldusakti regulatiivse toimega kodanike (elanike) õiguste ja huvide sfääri üksnes ühelainsal
eeldusel: kui see on antud valdkonna või küsimuse osas lubatud (õigustatud) kõrgema õigusjõuga
normi(stiku) poolt, mis sätestab kodanike (elanike) põhiõigused ja -vabadused. Kus kodanikele ei
ole võimaldatud täit kaitset haldusakti vastu või haldusakti kontroll ei ole täielik või ei kontrollita
kõiki võimalikke haldusakte, seal ei või olla juttu õigluse, õiguse ja vabaduse ideede teostamisest.
Kus üksnes kohustava haldusaktiga on võimalik solvata kodanike (elanike) isikuvabadust (resp
põhiõigusi) või piirata nende omandiõigust, seal ei leia teostamist õigusriigi põhimõtted.
Õigusriigi põhiprintsiibid on seega õiglus, õigus ja vabadus ning kõiges legaalsuse ja egaalsuse
printsiibi rakendamine (iseloomulik tänapäeva kõrgeltarenenud demokraatiale, kuid tegelikult
õigusriigi ideaali ei ole suudetud täies mahus veel kusagil realiseerida).
21) SOTSIAALNE NORM
Norm on üldises määratluse järgi reegel, juhis või mall. Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku
tahet. Sotsiaalsed normid reguleerivad ühiskondlikke suhteid.
Sotsiaalne norm – käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemise
saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides. Sotsiaalne norm tähendab eelkõige
sotsiaalset kohutsust.

23
Sotsiaalsetele normidele on iseloomulikud järgmised tunnused:
1. Käitumist motiveeriv toime
2. Kohustus
3. Realiseerimise viis
4. Eesmärk
5. Abstraktsus
6. Kehtivus aegruumis
Sotsiaalsete normide funktsioonid:
1. Reguleeriv
2. Koordineeriv
3. Stabiliseeriv
4. Sotsialiseeriv
Sotsiaalsete normide liigid:
1. Tavanormid
2. Moraalinormid
3. Korporatiivsed normid
4. Õigusnormid

22) ÕIGUSNORM
Õigusnorm – üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis
kehetestatkse riigi poolt kindas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.
Õigusnormi tunnused on:
1. Üldine iseloom
2. Üldkohustuslikkus täitmiseks
3. Formaalne määratletus
Õigusnormide liigid:
Mapi järgi:
1. Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi
a) regulatiivsed
b) õigustkaitsvad
2. Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi
a) kohustavad
b) keelavad
c) õigustavad ehk lubavad ehk volitavad
3. Subjektide ringi järgi
a) üldsubjekt
b) spetsiaalsubjekt
4. Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi
a) imperatiivsed
b) dispositiivsed
c) soovitavad
5. Eriliigitused
a) definitsiooninormid ehk legaaldefinitsioonid
b) delegatsiooninormid
c) era- ja avaliku õiguse normid
d) normid õigusharude järgi
Naritsa järgi:
Primaarnorm – sätestab kodanike käitumist = käitumisnorm = regulatiivne norm
Sekundaarnorm – määratleb ametiisikute käitumist, kui käitumisnormide nõudeid on rikutud =
reaktsiooninorm = õigustkaitsev norm
Kitsendav õigusnorm - kui faktilisele koosseisule T lisandub tunnus K, siis Tga seotud õiguslik tagajärg
R ei kehti.
Kompetentsinormid – näitavad õiguskorras täpselt, kes ja kuidas õigusega antud võimu ja õigusi kasutab
Menetlusnormid – nagu kasutusjuhendid
Aarnio järgi:
Kokkuleppenormid – nedega taotletakse nõrgema osapoole kaitsmist ja juhtumikohase õiguse teostamist.
Eesmärginormid – annavad rakendajale küll teavet taotlustest, aga jätavad meetmete valiku kriteeriumid
lahtiseks või vaid täpsustavad neid.
Ressursinormid –eelarve kohta tehtud otsused, millega antakse teatud ametnikule või sektorile
majanduslikke võimalusi, täpsustamata nende rakendusjuhendeid.
Menetlusnormid – juhendid millegi tegemiseks nt. abielu sõlmimine
23) ÕIGUSNORMI LOOGILINE STRUKTUUR
Õigusnormi loogiline struktuur – näitab, millistest spetsiifilistest struktuuri elementidest ja millistes
seostes õigusnorm koosneb.
KUI (hüpotees)……., SIIS (dispositsioon)…….,VASTUPIDISEL JUHUL(sanktsioon) ….. .
Õigusnormi hüpotees- konkreetne ja etteantud, tõestamist mittevajav mudel olustikust, mille puhul tuleb
käituda kindlal, st. õiguspärasel viisil.
Hüpoteesid liigitatakse: a) absoluutselt määratletud hüpoteesid
b)osaliselt määratletud hüpoteesid – mingi osa hüpoteesist on legaaldefinitsioon,
mis on määratletud kuskil mujal
Dispositsioon – fikseerib õigustatud või kohustatud subjektid ning lubatud, keelatud või kohustatud
käitumise või käitumisest hoidumise hüpoteesis märgitud asjaolude esiletulekul ehk juhtudel.
Dispositsioonid liigitatakse:
a) otsesed
b) viitavad (ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, tehakse viide mõnele teisele allikale), sh:
• otsene viide
• blanketne viide
Sanktsioon – fikseerib õigusliku mõjutamise liigi ja määra, kui õigusnormi kohustuslikku
käitumiseeskirja on rikutud.
Sanktsioonid liigitatakse a) suhteliselt määratletud – on alternatiivsed liik ja määr
b) absoluutselt määratletud – täpselt üks liik või määr

Normitehnilise reeglina ei panda õigusnormi kirja tema loogilise struktuuri kolme elemendiga (H-
D-S) vaid piisab, kui õigusnorm anda kahe elemendi kaudu (H-S või H-D)

24) ÕIGUSNORMI STRUKTUURI ERINEVAID KÄSITLUSI

Naritsa järgi: Õigusnorm koosneb alati faktilisest koosseisust (T) (eluslised asjaolud) ja õiguslikust
tagajärjest (R) (lubamine, õigustus, käsk või keeld).
Faktiline koosseis võib olla kas keeruline või alternatiivne. Kui faktiline koossseis koosneb ühest elulisest
asjaolust on tegemist lihtsa faktilise koosseisuga.
1. Keeruline – kui on T1 ja T2, siis peab olema ka R
2. Alternatiivene – kui on T1 või T2, peab olema R

Saabuvad õiguslikud tagajärjed võivad olla oma struktuurilt lihtsad, keerulised või alternatiivsed.1 Lihtne
õiguslik tagajärg näeb ette võimaliku või vajaliku käitumise variandi või riikliku sunni liigi ja määra.
2 Keeruline õiguslik tagajärg näeb ette võimalike või vajalike käitumiste kogumi või mitu riikliku sunni
liiki ja määra. 3Alternatiivne õiguslik tagajärg näeb ette ühe võimaliku või vajaliku käitumise saabumise
mitmest või ühe riikliku sunni ja määra kohaldamise võimaluse mitmest.
On olemas ka kitsendavad õigusnormid: kui faktilisele koosseisule T lisandub tunnus K, siis T seotud

25
õiguslik tagajärg R ei kehti.
25) Tänapäeva jurisprudentsi iseloomustus. Moodsa õiguse normitüübid
(sealhulgas ka liigid, olemus ning nende võrdlus klassikaliste normitüüpidega)
1. Kuni XX sajandi alguseni ja ka sajandi algul oli valitsevaks huvijurisprudents.
Seadused pidid lahendama huvide konflikti. Seaduses eneses sisaldus mõte selle
kohta, et üks huvi peab taanduma. Tundub, et kaasajal on huvijurisprudents
asendunud väärtusjurisprudentsiga. XX sajandi kahekümnendatel aastatel tekkis
uus positiivne õigusõpetus. Selleks oli H. Kelseni puhas õigusõpetus. Puhta
õigusõpetuse eesmärgiks on luua selline õigusteadus, mis on vaba eetilistest,
poliitilistest ja ülipositiivse õiguse elementidest. Puhas õigusõpetus distantseerub
selgelt loomuõiguslikult mõistetavast sotsioloogiast ja loodusõigusest tervikuna. Puhta
õigusõpetuse raskuspunkt oli avalikus õiguses. Õigusteadus peab olema "puhas"
väärtuspostulaatidest. Õiguskord on hierarhiline ja iga kõrgemal asuv norm on
kehtivuse tingimus alamalseisva normi suhtes. H. Kelsen iseloomustab ise õpetust kui
positiivsuse teooriat, mitte spetsiaalse õiguskorra teooriat. Puhas õigusõpetus on
üldine õigusõpetus, mitte rahvuslike või rahvusvaheliste õigusnormide
interpreteerimine. Kuid ta loob võimaluse (teooria) selliseks interpreteerimiseks. Ta
on õigusteadus, mitte õiguspoliitika. Puhtal õigusõpetusel põhinev olemise ja
pidamise range eristamine on positiivse õiguse analüüsil määrava tähtsusega ka
väärtusjurisprudentsis. Väärtusjurisprudents kujutab endast kaasajal
õigusteadust kitsamas mõttes. Kaasajal käsitlevad peaaegu kõik
metodoloogiadiskussioonis osalejad õigust mingis seoses väärtusmastaapidega.
Õiguse ja õigluse vahelist seost näitavad juba väga vanad ettekujutused. R. Zippelius
kirjutas näiteks õigusest kui õiglusküsimuste lahendamisest. Kaasaegne õigusteadus
väidab, et väärtusmastaap ehk õiglus ei esita õiguskorrale nõuet: igaühele
võrdselt. Eesti õiguskorra loomisel tuleb arvestada sellega, et võidakse esitada
nõudmisi totaalsest võrdsustamisest. Totalitarismist tulevatel ja demokraatiasse
pürgivatel ühiskondadel pole see harv nähtus. Kindlasti peavad kõik olema seaduse
ees võrdsed (lex non distinguit), kuid seadus ei ole võrdsustamise instrument. Õiglus
õigusloomes, õiguse rakendamisel garanteerib eesmärgipärase huvide
rahuldamise. Õiguslik vaidlus on alati teatud huvide konflikt. Õiglane õigus saab
optimaalselt rahuldada ühiskondlikke huvisid. Kuid õigus ei ole lihtne ühiskonnas
eksisteerivate huvide resultaat. Õigusega saab ja tuleb luua nende huvide jaoks
õiglane kord.
2. Moodsa õiguse normitüübid, liigitus.
a. Moodsa õiguse normitüüpe (Aarnio) on neli. Nendeks on kaalutlusnormid,
kokkuleppe- ehk kohandamisnormid, eesmärginormid ja ressursinormid.
Kaalutlusnormid on paindlikud normid. Siia kuuluvad nn. üldklauslid, milles
juriidilised faktid on jäetud täpsustamata või selgitatakse neid vaid näidete
loeteluga. Põhjus nende normide moodustamises seisneb üldise ja
üksikjuhtumite vastuolus. Kiiresti muutuvas maailmas tekib raskusi sellise
avatud normistiku loomisel, mida saaks kohaldada ka uute oludega.
Kokkuleppe ehk kohandamisnormidega taotletakse nõrgema osapoole
kaitsmist ja juhtumikohase õigluse teostamist. Leppelised normid sunnivad
 ikka ja uuesti hindama seadusandja ja seaduse rakendaja rolli. Otsustamise
raskuspunkt kaldub nende normide rakendamisel üha enam ja enam
ametnikkonna kätte, kes seadusi ellu viivad. Eesmärginorm on nagu suunaviit
või suuremõõtmeline kaart, millel eesmärk on näidatud vaid rohmakate
tõmmetega. Sel juhtumil on rakendajal oluliselt rohkem otsustamisvõimu kui
regulatiivsete või kompetentsi- normide kasutajal. Kui toimitakse
eesmärginormidest lähtudes, võib kogu tõlgendamis- ja lüngaproblemaatika
võõraks jääda. Eelarve kohta tehtud otsustega võib teatud ametnikule või
sektorile anda majanduslikke võimalusi, täpsustamata nende
rakendamisjuhendeid. Selliseid norme on hakatud nimetama
ressursinormideks. Nende praktikasse rakendamine ei vaja juriidilist otsust,
kui õiguskord mujal ei näe ette tõlgendamist vajavaid rakendamisjuhendeid.
Ressursside hindamine iseendast on normaalne halduslik otsustamine.
b. Liventaali konspekti järgi liigitatakse norme nii: 1. Õigusliku reguleerimise
eesmärgi järgi:1) regulatiivsed - määravad õigusi ja kohustusi; 2)
õigustkaitsvad - näevad ette juriidilise vastutuse õiguserikkumise eest. 2.
Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi:1) kohustavad; 2) keelavad; 3)
õigustavad ehk lubavad või volitavad 3. Subjektide ringi järgi: 1) üldised -
norm on adresseeritud üldsubjektile; 2) spetsiaalsed – norm on adresseeritud
vaid teatud subjektide ringile; 4. Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi: 1)
imperatiivsed ehk kategoorilised; 2) dispositiivsed - jätavad pooltele õiguse
määratleda õigusi ja kohustusi + võimaliku riigi poolt kehtestatud lahenduse
variandi, kui pooled ise ei ole määranud teisiti; 3) soovitavad (ka: juhendavad
või selgitavad). 5. Eriliigitused: 1) definitsiooninormid ehk
legaaldefinitsioonid; 2) delegatsiooninormid; 3) era- ja avaliku õiguse
normid; 4) normid õigusharude järgi (tsiviilõiguse, kriminaalõiguse,
tsiviilprotsessiõiguse, kriminaal-protsessiõiguse, riigiõiguse, tööõiguse jne
normid). NEED TULEB PÄHE ÕPPIDA!!!
c. Klassikaliselt jaguneb õigusnorm kaheks – Regulatiivseteks normideks (need
on käitumisvormid, mis lubavad, keelavad, kohustavad) ja konstitutiivseteks
normideks (nendega luuakse asju ja nähtusi, need reeglid ütlevad, et mis on
mis. Nt. must-valge ruudustik on malelaud). Viimane jaguneb veel omakorda
kolmeks: kompetentsinormid (need näitavad õiguskorras täpselt, kes ja
kuidas õigusega antud võimu ja õigusi kasutab; Narits) , menetlusnormid
(need on põhimõtteliselt nagu kasutusjuhendid, näitavad, kuidas mida teha) ja
legaalformuleeringud (Seaduste keel kasutab väljendusvahendina muidugi
üldkeelt ja terminitel peab olema praktilise keele tähendus. Seetõttu tuleb
mõningaid mõisteid seaduseteksis siiski defineerida juriidilis-tehniliselt.
Vajalik võib olla üldkeele täpsustamine, mõnikord ka sellest
kõvalekaldumine). Minu meelest on moodsa õiguse normid rohkem
üldisemad, kui klassikalised. Ja ka liigitused on erinevad (vähemalt Liventaali
ja Aarnio järgi).

26) Põhilised suured õigussüsteemid ja õigusnormi tähendus neis.

1. Põhilised suured õigussüsteemid on (2 esimest tähtsaimad):

27
 1) Euroopa kontinentaalõiguse e. romaani-germaani süsteem (juured
rooma õiguses);
2) Anglo-ameerika ehk üldine õigussüsteem ehk selles eritähenduses common
law süsteem (juured inglise common law ning pretsedendiõiguses); 3) Islami
õigussüsteem; 4) Hinduistlik õigussüsteem; 5) Judaistlik õigussüsteem; 6) Kaug-
Ida õigussüsteem; 7) Aafrika ning Madagaskari õigussüsteem; 8) Sotsialistlik
õigussüsteem.
Liventaal peab tähtsamaks kaht esimest – Kontinentaalõiguse ja Anglo-
Ameerika õigussüsteemi. Kuigi need erinevad kardinaalselt on mõlemas
põhiprobleemiks üksikisiku ning ühiskonna, era- ning avaliku huvi vahekord.
1. Kontinentaalne ehk romaani-germaani suur õigussüsteem tekkis XII-XIII saj mandri-Euroopa
keskosas. Ajalooline tausta…VÕITE LUGEDA ISE LOENGUMAPIST Kontinentaalse
õigussüsteemi riikides mõistetakse õigusnorme eeskätt kui üldisi käitusmiseeskirju, mis peavad
tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Õigusnormid on
peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid. Õigusteadus uurib ja seletab seejuures
kirjutatud õiguse olemust ja sisemisi seoseid. Õigusnormide kaudu on ajaloolisest aspektist
vaadates algselt ja peamiselt pürgitud üksikkodanike vaheliste suhete reguleerimisele
(eraõiguse valdkond). Avaliku õiguse valdkond on kontinentaalse õigussüsteemi riikides
intensiivselt arenema hakanud alles pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni, kui kolmanda seisuse
(kodanlus) püüdlusi esindava loomuõiguse koolkonna mõjul hakati püüdlema selle poole, et
valitsuse tegevuse põhieesmärk oleks kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmine. Avalik
õigus valdkonnana tervikuna kui ka diferentseeruvate õigusharudena arenes järgnevalt tuginedes
paljuski eraõiguse alusele. Seejuures kaasaegse kontinentaalse süsteemi avalik õigus võlgneb
mõistete osas väga palju XIX saj õiguspositivismi koolkonna õigusteadlastele. Eesti alal toimus
õigussüsteemi ning õiguskorra areng spetsiifiliste erisustega. Eesti algupärase (muinasaegse)
tavaõiguse tõrjus järsu murranguna kõrvale vallutajate õigus, mis tugines romaani-germaani
alusele nii kanoonilise kui ilmaliku õiguse valdkonnas. Eesti alal on kuni Põhjasõjani toiminud
mitmete Euroopa rahvuslike õiguskordade mõju (Rootsi, Saksa jne). Tulemusena formeerus
sajandite jooksul kohalik subsidiaarne õiguskord - nn balti erikord (sh balti eraõigus). Seejuures
rooma õiguse retseptsioon on saabunud Eesti alale piltlikult kahe lainena. Eesti rahvusriigi
õiguskord on saanud mõjutusi seega samuti osundatud suurest õigussüsteemist. Konkreetsemalt
mõjutasid Eesti Vabariigi õiguskorra kujundamist algaastail ühelt poolt endise Vene impeeriumi
seadusandluse alus ning õiguse koolkonnad ning teiselt poolt eriti saksa ja austria koolkonnad.
2. Common law algne kodumaa on Inglismaa, kust see levis hiljem asumaadesse. Common law
tähendab iseenesest õigust, mille on loonud kuninga määratud kohtunikud, lahendades
eravaidluste ning kriminaalasjade üksikjuhtumeid. Common law tekkeprotsessis on rooma õigus
etendanud vähest osa. Teatud mõttes on common law algselt olnud tervenisti avalikõigus - tema
ülesandeks oli krooni nimel ja krooni ennistada rahu ja tasakaal igal tekkinud üksikjuhul, mil
seda rikuti. Samas ei seadnudki kohtunikud eesmärgiks luua alust terviklikule õigussüsteemile -
tegeleti üksikjuhuga üksnes siis, kui see aset leidis. Anglo-ameerika õigussüsteemis ei ole
õigusnorm üldine ja abstraheeritud, nagu kontinentaalses õigussüsteemis. Kohus tegeleb eeskätt
antud juhtumi (case) lahendamisega, arvestades varasemate sarnaste juhtude pretsedente ning
üldisi õiguse printsiipe. Varasematest kohtu-lahenditest võib välja lugeda vastava õigusnormi,
mida saab kohaldada ka järgnevatel, sarnastel juhtudel. Kuid seejuures tuleb eelmist
kohtulahendit hoolikalt kaaluda, sest eelmise ja uue juhtumi tehiolud pole kunagi samad,
identsed. Seega uus lahend peab erinema samuti milleski eelnevast, olema kordumatu ning üksnes
antud juhu jaoks. Pretsedendiks õiguse allika tähenduses on vaid teatud osa kohtulahendist, mida
võib käsitada reegli tähenduses, muu on motivatsioon (juriidilised arutlused) kuidas sellise reegli
tunnetamiseni jõuti. Selline reegel on vaid üldiseks orientiiriks ning mitte konkreetseks retseptiks
antud kordumatu juhu jaoks. Nii muutub ja täieneb prejudikatiivne õigus anglo-ameerika ehk
üldises õigussüsteemis pidevalt, ehkki samaliigiliste juhtude lahendamisel võib pikapeale sarnaste
 lahendite kogum välja settida. Lõpuks selekteerub üldreegel, printsiip.Seega: pretsedendinorm ei
ole üldse mingi üleüldine ja püsiv ning ammendamatu käitumisreegel kõigil sarnastel juhtudel.
Prejudikatiivne õigus on olemuselt kasuistlik, kohaldatav üksnes üksikjuhtudel. Selle ideoloogiaga
ei sobi põrmugi idee mingitest loomult üleüldistest õigusnormidest, mis toimivad ühiskonna
suunamise ning muutmise vahendina, nagu kontinentaalses õigussüsteemis. Tehisolude hoolikas
eristamine iga üksiku kaasuse kaupa, mis on suunatud pretsedentide ning neis sisalduvate
õigusnormide (käitumiseeskirjade) leidmisele, on üldises õigussüsteemis eeskätt kohtunike, kuid
ka õigusteadlaste ja praktiseerivate juristide töös kaalukaim osa. Anglo-ameerika õigussüsteemi
riikides luuakse ka sätestatud õigust, kuid siingi on õigusloome allikaks paljuski kohtulahendid.
See tähendab, et kirjutatud õiguse norm on tegelikult suure hulga varasemate kohtupretsedentide
üldistus, kusjuures ta formuleeritakse mitte imperatiivse ettekirjutusena, vaid juhendavana või
selgitavana (nt USA näidiskriminaalkoodeks). Sellise üldistava/juhendava normi aluselt lähtudes
hakkavad uute kohtulahendite läbi tekkima uued pretsedendinormid, mis taas milleski erinevad
osundatud kirjutatud normist. Piltlikult - üldistav/juhendava normi kui telje ümber tekib
pretsedendinormide kärg, kogum.

2) Õigusnorm suurtes õigussüsteemides

Üldises ehk anglo-ameerika õigussüsteemis ei ole pretsedendiõiguse norm (säte) kui selline
samal viisil üldisena ja abstraheerituna, samas lisaks veel ülimalt ratsionaalselt esitatuna nagu
kontinentaalses süsteemis (ülimalt deskriptiivsed normid on küll seadustes ja haldusaktides).
Pretsedent ehk prejudikatiivne norm ei ole sihitud mingi üleüldise ja seejuures püsiva
käitumisreegli andmisele kõigi sarnastel juhtudel. Ta ei ole universaalne retsept, vaid
olemuselt kasuistlik, kohaldatav üksnes üksikjuhtudel kui üldistatud juhend (nt ülalpool
osundatud USA näidiskriminaalkoodeks; veel: tuntud juristide kommentaarid).
Õiguskirjanduses on reeglina selgitatud, et pretsedendinormid (pretsedendid) ehk
prejudikaadid on kohtu (tavaliselt kõrgeima astme kohtu) lahendid, mis muutuvad hilisemate
analoogiliste juhtumite (kaasuste) lahendamise puhul juhenditeks. Seejuures on pretsedenti
käsitletud nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses: 1) kitsamas - üksnes siis on kõrgeima
astme kohtulahend pretsedent, kui kõrgeim kohus ise teda selles tähenduses on selge sõnaga
rõhutanud; 2) laiemas - pretsedendid on mistahes astme kohtute (instantside) lahendid,
millistel on millal tahes olnud juhendav iseloom järgnenud lahendite (kaasuste) jaoks.
Kontinentaalõiguse süsteemis on õigusnorm täpsem, paremini formaliseeritud ja selle
ülesanne on anda küllaldaselt üldised, kättesaadavad ja mõistetavad käitumisreeglid, mille
alusel kohtunikud ja kodanikud minimaalselt pingutades võiksid määratleda, millisel viisil
tuleb probleem lahendada (Narits).

27) Kontinuiteet ja actus contrarius printsiip (mõiste, iseloomustus,

avaldumine riikluses ja õigusloomes).
Õigusaktide kehtivuse osas toimivad kaks :
1) kontinuiteedi printsiip;
2) actus contrarius printsiip.

Õiguslik kontinuiteet tähendab teisisõnu: õiguslik järjepidevus. Sisuliselt tähendab ta, et iga objektiivse
õiguse norm, iga õigussuhe, iga subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus püsivad senikaua, kuni langeb
ära nende alus või kuni neid muudetakse. Näiteks rahvusvahelise õiguses viitab kontinuiteediprintsiip
sellele, et uued riigid kui vanade õigusjärglased on nende riikide poolt sõlmitud lepingutega seotud. Või

29
ka sellele, et diplomaatiliste suhete katkestamine ei too kaasa õigussuhete katkemist, sõja ajal
rahvusvaheliste lepingute mõju ainult peatub.
Actus contrarius printsiibi kohaselt võib igat õigusakti tühistada või muuta see organ või isik, kellele
õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb. Selline võimalus haarab endasse nii vormi muutuse kui
ka menetluse (protsessi). Riik võib oma õigusakte ja nende mõju uute õigusaktidega muuta. Riik peab
olema võimeline muutuvatele situatsioonidele adekvaatselt reageerima.
28) Õigussuhte olemus, mõiste ja liigid
P.1. Õigussuhte mõiste

Õigussuhteks nimetatakse õigusnormide alusel tekkivat tahtelist seost, kus nende seoste pooled esinevad
õigusnormi alusel subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe on õigusnormi
sisuks.

Õigussuhe tekib kahe poole vahel - õigustatud pool ja kohustatud pool (nt kreeditor ning deebitor).
Mistahes sotsiaalne suhe ei ole õigussuhe. Kui sotsiaalne suhe (ühiskondlik suhe), reguleeritakse
õigusnormiga, siis muutub ta õigussuhteks.

P.2. Õigussuhte liigid

Õigussuhted võime liigitada järgmiselt:

1.õigusliku toime iseloomu alusel:

a) regulatiivsed - põhinevad regulatiivsetel õigusnormidel - õigusnormi struktuur on sättes
väljendatud tavaliselt H-D (kasutatakse poolte õiguste ja kohustuste määramisel);
b) õigustkaitsvad - põhinevad õigustkaitsvatel normidel - õigusnormi struktuur on sättes
väljendatud tavaliselt H-S või H-D-S (kasutatakse õiguserikkumiste puhul).

2. juriidilise kohustuse iseloomu alusel:

a) aktiivsed (mida kohustatud subjekt peab tegema) - põhinevad juriidilist kohustust
kandva poole kohustusel
sooritada tegu aktiivses vormis;
b) passiivsed (mida kohustatud subjekt ei tohi teha) - põhinevad juriidilist kohustust
kandva poole kohustusel mitte
sooritada tegu aktiivses vormis
st hoiduda tegevusest.

3. õiguste ja kohustuste jagunemise alusel:

a) lihtsad õigussuhted - üks pool on üksnes õiguste ja teine üksnes kohustuste kandja;
b) liitõigussuhted - mõlemad pooled on nii teatud õiguste kui ka kohustuste kandjad.

Eraõiguslikud suhted on tüüpilised regulatiivsed õigussuhted, mis rajanevad poolte täielikul võrdsusel.
Poolte võrdsus ei ole aga tüüpiline avalik-õiguslikele suhetele, mis jagunevad:
1) haldusõigussuheteks - (ka: administratiivõiguslikeks) - põhinevad alluvuse ehk
subordinatsiooni printsiibile (vahekorrale), kus pooled ei ole võrdsed);
2) kriminaalõigussuheteks - so lihtne õigussuhe, kus pooled ei ole võrdsed (nt riik ><
õiguserikkuja).
29) Õigussuhte subjektid (mõiste, liigid) õigussuhte struktuuris
Õiguse subjektid on subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjad. Nendeks on isikud, kes
osalevad õiguslikus elus. Kuna õiguslik elu koosneb tervest reast õigussuhetest, siis on õiguse
subjektideks kõik need isikud, kes võivad olla osalejateks õigussuhetes (tänapäeva mõistes kõik
inimesed). Isikud jagunevad 2ks:
• füüsilised isikud – inimesed ja
• juriidilised isikud – seaduse alusel loodud õigussubjekt.
Juriidilised isikud jagunevad omakorda:
• eraõiguslikud – erahuvides ja selle juriidilise isiku kohta käivate seaduste alusel loodud
• avalik-õiguslikud – riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu avalikes huvides loodud juriidiline
isik (loodud selle juriidilise isiku kohta käivate seaduste alusel).
Igal isikul on õigus omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi ning see algab sünni ja lõppeb surmaga.
Inimese kui õigussubjekti iseloomustamisel tuleb eristada tema:
• õigusvõimet – võime omada õigusi ja kanda kohustusi; tsiviilõiguses algab see sünniga ja on
võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi;
• teovõimet – võime oma tegudega omandada õigusi ja kanda kohustusi, see algab 18. eluaastast
(täisealiseks saamisest); tsiviilteovõime on isiku võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid.
Kõikides õigusharudes peale tsiviilõiguse langevad õigus- ja teovõime kokku.
30) Õigussuhte objektid (mõiste, liigid) õigussuhte struktuuris
Nähtusi, mida riik ühiskondlikes suhetes mõjutab (reguleerib), nimetatakse õigusliku reguleerimise
objektiks. Ühiskondlikud suhted on õiguse üldobjekt, konkreetse õigusnormi objektiks on nõue
subjektidele käituda üksnes teatud viisil (vt nt KrK § 100 - norm on, et tappa ei tohi, vastupidisel juhul
järgnebki osundatud sanktsioon). Seega õigussuhte üldobjekt on õigussubjektide õigusnormis sätestatud
käitumine (vastav käitumiseeskiri).
Kui õigusnorm õigussuhetes realiseerub, ongi tagatud isiku õiguspärane ehk õigusnormis prognoositud
käitumine.
Kui subjekt käitub vastupidiselt õigusnormis kehtestatud käitumiseeskirjale (prognoositud käitumisele),
siis on tegemist õigusvastase käitumisega ehk õiguserikkumisega, mis toob kaasa juriidilised järelmid selle
likvideerimiseks ning karistamiseks tagajärje eest või tekitatud kahju hüvitamiseks.

Konkreetsetes õigussuhte liikides võivad olla õigussuhte objektiks:

1) asjad;
2) mittevaralised hüved;
3) subjektide tegu (tegevus või tegevusetus),
4) tegevuse tulemus (resultaat ehk tagajärg).

Varalistes suhetes on objektiks esemed või õigused asjale või lisaks veel viljad ja loomad, milledele
kohaldatakse asjaõiguse sätteid.

Mittevaralised hüved võivad olla nt autorsus ehk õigus intellektuaalse loomingu teosele, mille alusel
võivad omakorda tekkida varalised õigused ja kohustused - nt õigusteadlane kirjutas monograafia - tal on
õigus saada tasu kirjastamise eest ehk honorari.
Kriminaalõiguses võib olla õigusliku kaitse objektiks inimese elu ja tervis, samuti omand, aga ka
moraalsed kategooriad, mida inimkond on väärtustanud - nt au ja väärikus.

Õigussuhte sisuks on subjektide subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus. Juriidiliste isikute õigus- ja
teovõime tekivad üheaegselt, nad fikseeritakse nende isikute tekke momendiga. Juriidiiliste isikute
õigussubjektsuse sisu fikseeritakse tema vastavas statuudiaktis (levinuim - põhimäärus, põhikiri), tema
staatuse üldalused (määratlus) aga seadustes ja teistes õigusaktides.
31) Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus (mõisted) erinevates õigussuhetes
Subjektiivne õigus on seaduste ja teiste õigusaktidega garanteeritud õigustus konkreetsele isikule selles, et
ta võib realiseerida õigusnormis sätestatud käitumiseeskirja.

31
Subjektiivne õigus ei ole käitumisakt ise, vaid võimalus (eeldus) selleks. Subjektiivse õiguse kandjaks
saab olla õigussubjektne isik. Õigussubjektsus – s.o õigus- ja teovõime kokkulangevus. Füüsiliste isikute
puhul sõltub õigussubjektsus east ja psüühilisest seisundist (st õigussubjektsust mõjutavad siin üksikisiku
teovõime kriteeriumid). Füüsilise isiku õigussubjektsuse sisu väljendub tema õiguslikus staatuses, s.o talle
põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste ning teiste õigusaktidega antud kohustustes, õigustes ja
vabadustes (PS II pt.). Igas riigis on erisusi kodaniku õiguslikus staatuses: võrdleme staatust antud riigis
mõne teise riigi kodanike staatusega - nt kodakondsuse omandamise erinevad alused (kas üksnes isaliini
pidi või nii isa- kui emaliini pidi; naturalisatsiooni erinev tähtaeg, mis nt Eestis on 6 aastat, USA-s 5
aastat, aga San Marinos 48 aastat). Kuid seejuures peavad olema ühe ja sama kategooria isikute
kohustused ja õigused võrdsed ehk egaalsed (nt teovõimelistel kodanikel omavahel ning kodakondsuseta
isikutel omavahel). Kodanikuõigused antud riigis ei tohi ahendada mitte kellegi rahvusvaheliselt
üldtunnustatud inimõigusi (NB! Üldised inimõigused - nt õigus elule, tervisele, omandile jne – ei ole
kodanike poliitilised õigused!). Põhiseaduslikud vabadused, kohustused ja õigused on nii objektiivse kui
ka subjektiivse õigusena garanteeritud kõigile egaalselt, kuid individuaalne (ehk personaalne) õiguslik
staatus võib sõltuvalt teovõime mahust paratamatult olla faktiliselt individuaalselt erinev (nt alaealine,
siis osalise teovõimega; kodanik, kes teenib relvajõududes, ei saa mõnes riigis õigust valida jne).

Subjektiivne õigus eeldab alati:

1) teise poole korrespondeeruva vastukohustuse olemasolu;

41
2) riikliku sunni kohaldamise võimalust subjektiivse õiguse realiseerimise tagamiseks.

Subjektiivne õigus seisneb eelkõige õigustatud subjekti teatava käitumise võimaluses, mitte aga
käitumisaktis endas. Selle õigusnormis sätestatud võimaluse alusel tekibki seejärel õigustatud subjekti
õigus nõuda vastavat käitumist kohustatud subjektilt. NB! Siin on rida erisusi vastavalt sellele, kas
tegemist on tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguslike suhetega, st - kas avalik- või eraõiguse valdkonnaga.

Näited:
1. Laenutajal on õigus nõuda laenutatud rahasumma või võrdse koguse ja kvaliteediga liigitunnustega
piiritletud asjade tagastamist, laenajal aga lasub kohustus seda teha (tsiviilkoodeksi - TsK § 272).

2. Ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara
vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma (TsK § 242).

3. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku
omavalitsusega (st kui seadusega on seda tehtud või leping sõlmitud, siis lasub kohalikul omavalitsusel
kohustus seda täita ning riigil tekib õigus nõuda täitmist - vt PS § 154 lg 2 esimene säte).

4. Walitseja Keisril on rahalöömise ja tema wälimise kuju kindlaksmääramise õigus (1906 aasta Vene
Konstitutsiooni § 16).
32) Juriidilise fakti mõiste
Õigusnormid seostavad õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise teatavate faktiliste asjaolude
esinemisega. Need on juriidilised faktid, mis sisalduvad õigusnormi hüpoteesis. Näiteks: inimese
sünd: tekib õigusvõime > 18 aastaseks saamisel tekib täielik teovõime > teovõime annab õiguse
mittevaralisteks ja varalisteks õigusteks (abielu; varaleping abiellumisel jne); inimese surm > lõpeb nii
õigusvõime kui ka teovõime.

Skeem nr 5 Juriidilised faktid liigitatakse:

 1. TEKKIMISE ISELOOMUST SÕLTUVALT:
/ \
JURIIDILISED SÜNDMUSED JURIIDILISED TEOD
a)absoluutsed -ei sõltu tekkepõhjuste ja kulge- Juriidilised teod on füüsilise või juriidilise
misprotsesside poolest inimeste tahtest (maavärin, isiku tegevus või tegevusetus, millega
orkaan, Maa meteoriiditabamus); õigusnorm seostab õigussuhte
tekkimise, muutumise või lõppe-
b) suhtelised - tekkepõhjus sõltub mise või muu juriidilise tagajärje.
küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotsess Juriidilised teod on enim esinevateks
enam mitte - eostamisele järgneb inimese sünd; juriidilisteks faktideks (nt tehingud).
tapmise tagajärjel saabub surm; süüdatud
tulekahjule tuletorm - vrdl USA idaranniku
tulekahjud 1993.a sügisel või 1994.a Austraalias.

2. ÕIGUSLIKU TAGAJÄRJE POOLEST:

1) õigusi ja kohustusi tekitavad - nt tapmise fakt - KrK §100; lepingu sõlmimine ;
2) õigusi ja kohustusi muutvad - nt lepingu muutmine; karistusmäära pehmendamine;
3) õigusi ja kohustusi lõpetavad - nt surmanuhtluse tühistamine seadusega; kohtu poolt lepingu kehtetuks
tunnistamine.

3. FAKTIDE KOGUMI JÄRGI:

1) lihtfaktid - nõutav vaid üks juriidiline fakt (rongiliiklust segada võivate esemete asetamise eest
raudteele (HÕS (haldusõiguserikkumiste seadustik) § 2 lg 1 - vaid see toiming kui fakt ;
2) liitfaktid - nõutav kaks või enam juriidilist fakti, et tekiks muutuks või lõpeks vastav õigus või
kohustus (nt KrK § 110: /üliraske kehavigastuse/ tekitamise eest /hädakaitse piiride ületamisel /… -
siin on nõutav nende kahe juriidilise fakti esinemine, et tekiks õigussuhe, mis käivitab kõik järgneva).

Juriidilisi fakte, mis kogumis võetuna põhjustavad juriidilise tagajärje saabumise, nimetatakse
juriidiliseks koosseisuks. Juriidiline koosseis on määrav teo (tegevuse või tegevusetuse) juriidilisel
kvalifitseerimisel vastavalt kas õiguspäraseks või õigusvastaseks. Juriidilise fakti tähendus on seadusega
antud nii inimeste õiguspärastele kui ka
õigusvastastele (mitteõiguspärastele) tegudele (õigusvastaseid teguseid nimetatakse veel
õiguserikkumisteks).

33) ÕIGUSE REALISEERIMINE (loe ka naritsat)

§ 1. Õiguse realiseerimise vormid

Õigusliku reguleerimise protsessis mitte ainult luuakse uut õigust ning muudetakse kehtivat, vaid ka
realiseeritakse kehtivad õigusnormid, st viiakse ellu õigusnormi ettekirjutused õigussuhte subjektide
tegevuse kaudu.

Õigus realiseerub kolmes vormis:

1) õiguse järgimine (täitmine),
2) õiguse kasutamine,
3) õiguse kohaldamine.

1.ÕIGUSE JÄRGIMINE – s.o subjektid allutavad oma käitumise kohustavate või keelavate õigusnormide
ettekirjutustele. Seejuures on kohustavate normide puhul nõutav, et subjekt sooritaks aktiivse teo, aga

33
keelavate normide puhul - hoiduks teost.

2.ÕIGUSE KASUTAMINE - st oma subjektiivsete õiguste realiseerimist, kus subjektid teostavad tegusid,
mida lubavad (õigustavad) õigusnormid sisaldavad (nt valimisõiguse kasutamine).

NB! Kahe esimese õiguse realiseerimise vormi subjektiks võivad olla kõik õigussuhte subjektid.

3.ÕIGUSE KOHALDAMINE - so kompetentse (riigi-)organi või ametniku tegevuse kaudu õigusnormi

ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul. Seda vormi kasutatakse siis, kui subjekt ei saa oma õigusi
realiseerida ilma kompetentse riigiorgani või ametniku vastava tegevuseta (EV passi saamine; pensioni
saamine; kohustuslikku kaitseväeteenistusse kutsumine jne) või kui on tegu õiguserikkumisega
(õiguserikkuja karistamine; rikutud õiguse ennistamine).

Õiguse kohaldamise (rakendamise) erinevused kahest esimesest õiguse realiseerimise vormist:

1) tegemist on pädevate organite spetsiaalse õigustrakendava tegevusega;
2) rakendamine seondub konkreetses asjas individuaalse ettekirjutuse andmisega ja/või
toiminguga;
3) kompetentse organi otsustus tehakse ja vormistatakse kindlate protsessuaalsete normide alusel
ning seadusega ettenähtud vormis (nt TsK normide kohaldamisel kohus järgib menetluses ning otsuse
vormistamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid);
4) rakendamine väljendab riigivõimu tahet – st, et individuaalsed ettekirjutused on täitmiseks
kohustuslikud ning tagatud võimaliku riikliku sunniga (nt kohtuotsus ja selle täitmisele pööramine).
34) Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid)
Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid) koosnevad üksteisele ajaliselt järgnevatest toimingutest
Staadiumid (etapid) on järgmised:
1) faktilise koosseisu analüüs:
a) kõigi antud juhtumiga seotud asjaolude (tehisolude) objektiivne, täielik ja igakülgne
uurimine,
b) nende asjaolude (tehisolude) juriidilise iseloomu, so juriidiliste faktide tuvastamine,
c)faktilise koosseisu määramine;

2) õigusnormi valik:
a) tuleb leida õigusnorm, millele vastab I-s staadiumis fikseeritud faktiline koosseis,
b) teha kindlaks valitud õigusnormi kehtivus,
c) veenduda, et õigusakti tekst, milles valitud norm sisaldub on ametlik.

3) õigusnormi tõlgendamine (st õigusnormi sisu ja mõtte selgitamine):

a) tõlgendamise võtete (grammatiline, loogiline, süstemaatiline, ajalooline) kasutamine
kohaldaja poolt või ka vastavate õigusaktide kommentaaride, kohtupraktika jne kasutamine,
konsulteerimine,
b) laiendava või kitsendava tõlgendamise võimaluste väljaselgitamine (vastavate
õigusaktide, nende kornmentaaride ja kohtuaktide uurimine);

4) otsuse vastuvõtmine: õiguse kohaldamine (rakendamise akti koostamine), mille obligatoorsed

ja/või fakultatiivsed osad ning rekvisiidid nähakse ette spetsiaalsetes õigusaktides (nt kohtuotsuste puhul
vastavates menetlusseadustikes) Õiguse kohaldamise (rakendamise) akti osad ja põhilised obligatoorsed
rekvisiidid:
1) sissejuhatav osa, kus näidatakse akti nimetus, organi nimi, akti andmise aeg, koht ning kellele
akt on adresseeritud;
2) konstateeriv (kirjeldav) osa, kus esitatakse faktilised asjaolud, st fikseeritakse õiguse
kohaldamise I-se staadiumi tulemused (teo faabula);
3) motiveeriv osa, kus antakse vastuvõetud otsuse faktiline ja juriidiline põhistatus, so milliste
tõendite põhjal ning õigusnormide alusel otsus tehti. Motiveeriv osa hõlmab õiguse kohaldamise II ja III
staadiumi toimingud ning just selles osas sisaldub õiguslik motivatsioon;
4) resolutiivosa, kus formuleeritakse vastuvõetud otsus ehk kohtulahend.

Tihti võime kohata üldistust selles, et konstateeriva ning motiveeriva osa kohta kasutatakse koondavat
mõistet “motiveeriv” või “motivatsioon”. Arvestagem, et sisuliselt jaotub motiveeriv osa siiski selgelt
piiritletavaks konstateerivaks ning otseselt motivatsiooni sisaldavaks.
35) Õigusaktide tõlgendamine
Õigusaktide tõlgedamine on tegevus, millega selgitatakse välja õigusnormi tegelik sisu

Tõlgendamise eriline vajadus tuleneb sellest, et õigusnormid avaldatakse keerukas vormis ja nad
reguleerivad väga mitmesuguseid elualasid. Samas tuleb ühte normi leida mitte üksnes mitmest
sättest vaid ka mitmest normatiivaktist. Tõlgendamisel kasutatakse spetsiifilisi viise ja võtteid,
mis kõik peavad rajanema üksnes legaalsuse põhimõttel - st tõlgendada tohib üksnes reaalseid
positiivse õiguse õigusakte.
36) Grammatiline tõlgendamine
Määrab kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse keeleteaduse seisukohalt. Appi
võetakse sõnaraamatud, sõnastikud, võõrsõnastikud, entsüklopeediad.
Grammatiline tõlgendamine hõlmab:
1) leksikaalse tõlgendamise - see haru uurib üksikute sõnade (terminite) või mõnest sõnast
(terminist) koosnevate fraaside tähendust;
2) puhtgrammatilise kitsamas tähenduses - see haru uurib sõnade ning fraaside vahelisi
süntaktilisi seoseid.

Suure tähtsusega on tõlgendamisel juriidiliste terminite tundmine. Sõnade tähendus võib aja
jooksul muutuda ja omandada hoopis uue tähenduse, seda nimetatakse mõistete killunemiseks

Loogiline tõlgendamine

Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel

kasutatakse formaalloogika reegleid.

Loogilise tõlgenduse eesmärgiks on õigusakti või õigusnormi mõistliku eesmärgi (ratio legis)
väljaselgitamine.

Teleoloogiline tõlgendamine

Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi alusel. Siin ei
oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Millist
eesmärki teenib norm. arvestada tuleb veel õiguse printsiipidega, need muutuvad tõlgendaja jaoks

35
väärtusmastaapideks, mis moodustavad ühe osa otsustamiseks vajaminevast baasist.

Süstemaatiline tõlgendamine
Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse ühe õigusnormi sisu kindlakstegemisel mitte ainult
ühte normatiivakti või selle osa, vaid ka teisi normatiivakte. Mitmed terminid, täpsustused jne,
mis leiavad täieliku määratluse ainult ühes normatiivaktis, esinevad samas ka paljudes teistes
normatiivaktides
37) Ajalooline tõlgendamine
Ajalooline tõlgendamine selgitab välja normatiivakti väljaandmise ajal olnud tingimused,
olukorrad ja põhjused, mis tingisid normatiivakti väljaandmise

Eriti tuleb arvesse võtta seda, et elutingimuste muutumisel muutub ka mõnede terminite sisu

Kasulik on tutvuda parlamendi aruteludest säilinud dokumentidega, aja perioodikaga, eriti

juriidilise sisuga väljaannes ilmunud materjalidega, samuti eliiti kuuluvate isikute arvamustega.
38) Lüngad õiguses
Kehtiva õiguse lünkade all mõistame neid juhtusid, kus seadusandlus küll reguleerib
õigusnormidega vastavat elunähet või ühiskondlikku suhet, kuid ebapiisavalt. Sellisel juhul on
riigiorganid või kodanikud kohustatud või õigustatud vastava küsimuse mingil viisil siiski
lahendama, kuigi näiteks kehtivast õigusest ei selgu, millisel.

Lünkasid võib liigitada järgmiselt:

A. 1) ilmne lünk - elementaarselt kohe ning erineva tõlgendamise võimaluseta avastatav

(tuvastatav);
2) varjatud lünk - ilmneb alles pärast kõigi või piisava kogumi tõlgendusvõtete
kasutamist ning vastava analüüsi lõpuleviimist;

B. 1) ehtne lünk - kui õigussüsteemis, -harus, -aktis või -normis regulatiivses toimes on
tõesti milleski regulatiivne toime täiesti puudu (olemata);
2) näiline lünk - õigusnormi regulatiivne puudulikkus (normitehniline praak) võimaldab
erinevat, sh väära tõlgendamist, mis viib kokkuvõttes õigusnormi või -akti sätte ja
mõttega vastupidisele järelmile;
3)väärtuslüngad tekivad siis, kui seadusandja on omalt poolt küll püüdnud lünki ära
hoida, kuid samas formuleerib õiguse liiga üleüldisel kujul, õiguse realiseerijal on raske mõista,
millistele olulistele tunnustele peab vastama üks või teine eluline situatsioon, et seda õiguslikku
tähendust omavaks pidada

Lünkade ületamine

õiguse analoogia rakendamine - st ei ole sooritatud küll sellist tegu, mis vastaks konkreetse
õigusnormi koosseisule, kuid see-eest kohaldatakse osundatud koosseisu sellele reguleerimata
juhule kui analoogile (sarnasele, lähedasele juhule).
Analoogia liigid on seaduse analoogia ja õiguse analoogia. Seaduse analoogia puhul lähtutakse
ühest sarnasest õigusnormist, õiguse analoogia puhul paljudest objektiivse õiguse normidest.
Kui kaasust pole võimalik lahendada ei tõlgendamise ega analoogia teel, peaks kohtunik otsuse
langetama loomuõiguse printsiipidest lähtuvalt. Kui sellest ka ei piisa, peab kohtunik ise “looma
“ õigust, ta otsustab üksikjuhtumi korras, seadust sellest ei teki.

39) Kollisioonid ehk vastuolud õiguses

Kollisioon tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, mis samas
kumbki välistavad vastastikku teineteist.

Kollisiooni puhul on reaalselt võimatu:

1) teha kindlaks normilooja tegelikku tahet;
2) rakendada mõlemat normi;
3) hüljata lahendamine ehk lõpetada menetlus alustatud teo osas.

Reaalse kollisiooni tunnused on järgmised:

1) tegemist on ühe ja sama normiadressaadiga;
2) tegemist on ühe ja sama õigussuhtega;
3) mõlemad vastuolus olevad normid on iseenesest täiel määral kohaldatavad.

Õiguse realiseerija (rakendaja) peab siin tegema kindlasti valiku, aga küsimus on - milliste kriteeriumide
alusel? Kollisioonide lahendamise alustena tuntakse õigusteoorias järgmisi võimalusi:
1) õigussüsteemis (resp - mõnes teises õigusaktis või -normis) leiduvad õigusnormid, mis
sätestavad kollisioonide lahendamise alused, juhud ja korra;
2) rakendatakse põhimõtet lex specialis derogat legi generali - eriseadus tühistab üldseaduse (või
sama õigusjõuga muu eriakt tühistab üldakti) ;
3) rakendatakse põhimõtet lex posterior derogat legi priori - hilisem seadus tühistab varasema
(või sama õigusjõuga hilisem õigusakt tühistab varasema);
4) rakendatakse põhimõtet lex superior derogat legi inferiori - õigusaktide hierarhias kõrgema
õigusjõuga seadus või muu õigusakt tühistab madalama õigusjõuga akti (vt eespool nii õigusaktide
hierarhia kui ka legislatiiv- ning eksekutiivaktide suhe);
5) kui ühtegi muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning
kaalutluste alusel (õiguslik motivatsioon) ja personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning
välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise - kollisiooni jääva normi.

Tuleb rõhutada, et kollisiooniolustik ei ole kunagi sama, mis on lüngaolustik. Siin ei tohi normi
realiseerija kunagi hüljata teo alustatud menetlust, vaid lihtsalt on kohustatud valiku langetama.
Vastupidisel juhul tekitab ta desuetudo-tüüpi olustiku, mis kontinentaalõiguse süsteemis lahendatakase
õigust realiseeriva isiku jaoks armutult – nt seda kvalifitseeritakse tegevusetusena juhul, mil ametiisik pidi
sooritama tegevuse (st rakendama ühe kollisiooninormidest). Seega on siis ametiisik ise rikkunud
tegevusetuse vormis kehtivat õigust ja teda tuleb karistada, mida ka tehakse.

40) Õigus ja moraal (nende vahekord, õigusteadvus ja –kultuur, õiguse

efektiivsus). Ülipositiivse õiguse realiseerimine XX saj. 2. poole

37
rahvusvahelises praktikas.
Küsimuse esimesele poolele annavad vastuse eelnevad punktid. Kindlasti oled ka lisaks
loengumappi ning mainitud raamatuid sirvinud. J
Ülipositiivse õiguse realiseerimise alged XX saj. 2. poole rahvusvahelises praktikas on väga
vanad. Täpsemalt pärineb Euroopa ühendamise idee juba14. sajandist. Lähemast minevikust pole
väheoluline W. Churchill’i mõtteavaldus Zürichis 1946. aastal. 5. mail 1949 loodi Euroopa
Nõukogu, 18. aprillil 1951 Euroopa Söe- ja Terasekoondis, 25. märtsil 1957 kirjutati alla
EURATOM’i ja EMÜ asutamislepingutele. 1967 EÜ komisjoni ja EÜ Ministrite Nõukogu
moodustamisega ühildati ka olemasolevad kolm organisatsiooni Euroopa Ühenduseks. Ühtse
Euroopa aktiga 1986 kohustusid liikmesriigid kujundama suhted ümber Euroopa Liidu jaoks, mis
moodustati 1992 Maasrtichti lepinguga. 1. mai 1999 jõustus Amsterdami leping. Seoses
Maastrichti lepingu jõustumisega 1993 on õige rääkida Euroopa Liidu õigusest. Nii saabki
siinjuures rääkida ülipositiivsest õigusest, mis oma olemuselt on ülimuslik. Seda sellepärast, et
Euroopa Liidu õigus on ülimuslik kõigi tema liikmete õigussüsteemide suhtes. Seaduste
jõustumiseks on vaja ka siseriiklikku ratifitseerimist, kuid kodanike suhtes kehtib seadus vahetult.
Niisiis tuleb liikmesmaadel vastuolu korral toetuda EL seadustele siseriiklike ees. Euroopa õiguse
allikateks siinjuures pole muidugi jumalik valgustus vaid asutamislepped ja nendega seonduvad,
protokollid, konventsioonid, aktid, liitumislepingud jmt. Ka mingil määral Euroopa kohtu otsused
ning nn õiguse üldprintsiibid, mis lähtuvad liikmesmaade konstitutsioonidest. Siin ei tohi siiski
arvata justkui oleks Euroopa õigus kõikide liikmesriikide õiguskordade summa. Tegemist on
siiski Euroopa Liidu poolt loodud õigusega.
Raul Narits / Õiguse entsüklopeedia