HIIR RÄTSEPAKS ( J.

Oro järgi)

JUTUSTAJA: Ükskord elas väike hiir, terane kui päiksekiir. Hüppas siin ja hüppas seal, keksis kassi
õue peal:

HIIR: „Mina hakkan rätsepaks! Õmblen püksid, paikan kuue, karvakasuka teen uue!“

JUTUSTAJA: Hiire juttu kuulis kiisu. Mõtles kassi-isand Miisu:

KASS: „Lasen teha õige uue pika-hännalise kuue“.

JUTUSTAJA: Kass viis kohe hiire juurde riidekanga hästi suure, ütles:

KASS: „Kulla hiirekene, siin on minu riidekene: vaata, ehk saab sellest uue pika-hännalise kuue.“

HIIR: „Sest saab kena kosjakuue, hästi toreda ja uue!“

JUTUSTAJA: Kiirelt nagu tuhk ja tolm läksid mööda päeva kolm. Kiisu hiire juurde ruttas, kuube ära
tooma tõttas. Ütles hiir:

HIIR: „Oh, kulla kiisu, uhke kassi-isand Miisu. Sellest kangast küll ei saa kuube sulle õmmelda – riiet
selleks liiga vähe!“

KASS: „Kahju, et ei tulnud pähe varem sulle tarkus see. Aga nüüd sa mulle tee ilus, uhke kosjavest!
Vestiks jätkub riidest sest?“

HIIR: „Jätkub küllalt! Toreda vesti sellest õmblen ma“.

JUTUSTAJA: Kiirelt nagu tuhk ja tolm läksid mööda päeva kolm. Kiisu hiire juurde ruttas, vesti ära
tooma tõttas. Ütles hiir:

HIIR: „Ei vesti saa sellest sulle õmmelda – kangas vestiks siiski napp, pisike kui tolmulapp.“

KASS: „Pole teha midagi! Ehk saad mütsi ometi sellest kangast õmmelda – müts on ilus asi ka.“

HIIR: „Ausa mütsi sellest teen, mis on lai kui kärbseseen.“

JUTUSTAJA: Kiirelt nagu tuhk ja tolm läksid mööda päeva kolm. Kiisu hiire juurde ruttas, mütsi ära
tooma tõttas.

HIIR: „Kõige peale vaatamata töö jäi siiski tegemata. Riiet oli üpris vähe – sest ei saanud mütsi
pähe!“

JUTUSTAJA: Kiisu muutus tigedaks:

KASS: „Anna kohe kangas siia! Tahan selle ära viia!“

HIIR: „Ütlen sulle õieti, riiet enam polegi.“

KASS: „Ah sa petis! Ah sa suli!“

JUTUSTAJA: Kass läks vihaseks kui tuli. Sellest ajast kassisugu hiirtest palju ei pea lugu. Neid nad
otse vihkavad, kätte saada ihkavad.