S.

Maršak „12 KUUD“

Laval nosivad peretütred tohutu suurt küpsiste kuhilat. Räbalais vaeslaps peseb põrandat. Ema
sammub närviliselt ühest toanurgast teise, tehes samal ajal hääleharjutusi ja lakkides küüsi;
seejuures pidevalt vaeslapsele otsa koperdades.

EMA: Et sa ka kogu aeg mul jalus koperdad! Ei lase inimestel elada! Pane parem
ahju puid juurde! Et niigi palju sinust kasu oleks!

VAESLAPS: Jah, emake, kohe panen!

EMA: Läheksid õige metsa ja korjaksid seal lumelilli. Homme on su õel Matildel
nimepäev.

VAESLAPS: Te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Metsloomadki on säärase ilmaga oma

urgudes peidus. On juba pime ja ega siis keset talve polegi lumelilli!
Enne märtsikuud nad välja ei tule, otsi palju tahad! Ma jään lumehangedesse kinni ja
saan metsas hukka.

LIISBET: Kui sa ka otsa saad, ei nuta sind keegi taga! Hakka juba minema ja ära ilma
lilledeta tagasi tule! Säh, siin on korv! Ja too mu õekesele Matildele hästi-hästi suur
kimp lumelilli! Ta on ju ometi sellist kaunist kingitust väärt!

Ema viskab vaeslapsele narmendava õlasalli ja lükkab õnnetu tüdruku uksest välja.

EMA: Oh, õhku majas kohe rohkem! Tulge, mu kallikesed, ma saadan teid magama!
(lahkuvad lavalt)

Vaeslaps kõnnib kössi tõmbunult metsa all.

VAESLAPS: Ükskõik, kus ma ära külmun: ma ei jaksa enam sammugi edasi astuda!
Istun siia lumme, saagu mis saab.

Veidi aja pärast vaeslaps virgub ja näeb eemal lõkketule kuma. Lõkke ümber istuvad inimesed.

VAESLAPS: Kes need küll on? Jahimeeste moodi nagu ei ole, puuraiujate moodi veel
vähem. Nad on nii ilusasti riides!
Palju neid seal on? … kaks, neli, kuus……… (loeb mõttes) - kokku kaksteist.

(Vaeslaps kõnnib tulukese poole.

Kaksteist kuud pöörduvad kõik näoga vaeslapse poole. Vanim neist astub tüdrukule lähemale.)

JAANUAR: Kust sa tuled ja mis sul siit vaja on?

VAESLAPS: Mul on vaja sellesse korvi lumelilli korjata. (Tüdruk näitab tühja korvi).

JAANUAR: Jaanuarikuus, ja lumelilli? Vaata, mis sa veel välja ei mõtle!

VAESLAPS: Ega mina seda välja mõtelnud, võõrasema saatis mind siia lumelilli
otsima ega lubanud tühja korviga koju tagasi tulla.

JAANUAR: Mis sa siis teed, kui sa lumelilli ei leia? Enne märtsikuud nad ju välja ei
tule!

VAESLAPS: Jään metsa ja hakkan märtsikuud ootama.

Parem juba metsas ära külmuda, kui ilma lumelilledeta koju minna!
(Tüdruk puhkeb nutma. Jaanuari juurde astub MÄRTS.)

MÄRTS: Sõber Jaanuar, palun loovuta mulle tunniks ajaks oma koht!

JAANUAR: Mina ehk loovutaksingi, kuid Märts ei saa tulla enne Veebruari.

(Jaanuari ja Märtsi juurde astub Veebruar.)

VEEBRUAR: Olgu, loovuta siis pealegi oma koht! Ei mina hakka vastu vaidlema! Me
tunneme seda tüdrukukest kõik hästi: kord oli näha teda jääaugu juures ämbritega,
kord metsas puukandamiga. Kõigile kuudele on ta nagu oma inimene. Teda tuleb
aidata!

JAANUAR: Noh, olgu siis, nagu teie tahate! (Koputab sauaga, mis tal käes on, vastu
maad.)

JAANUAR: Pakane, sa metsa all ülekäte tikud, tapad linde pedajal, koorest kuube
rikud. Küllalt valitseda said, täis su aeg on juba. Enam inimasulaid vaevata ei luba.

JAANUAR: Noh, nüüd on sinu kord, sõber Veebruar! (annab saua üle VEEBRUARILE)

VEEBRUAR: Vinged tuuled, tormid, marud, pääsege nüüd valla, ööseks metsad, sood
ja arud matke enda alla. Raju, pilvi kokku pühi, puhke, lumesadu. Tuisk, nüüd mööda
välju rühi nagu valge madu. (Veebruar "puistab lumehelbeid" laiali.)

VEEBRUAR: Nüüd on sinu kord, sõber Märts. (Veebruar annab saua üle Märtsile. See
lööb omakorda sauaga vastu maad.)

VEEBRUAR: Ojakene, vahuta, päike, vala valgust! Sipelgad, nüüd rahuta, tehke
tööga algust.

(Märts võtab suure hulga lumelilli ja koos teiste kuudega puistatakse need maha).

MÄRTS: Koopa suu ees ärevil karu ilma uurib. Hapra pea ju lumelill läbi mulla puurib.

APRILL: Mis sa seisad!

MAI: Need kõik on sulle!

MÄRTS: Tee kiiresti, mu vennad kinkisid meile ainult ühe tunnikese!

JUUNI: Lippa sinnapoole, seal on lumelilli kõige rohkem!

(Tüdruk korjab lilli ja asetab need korvi. 12 kuud lahkuvad lavalt. Tüdruk pöördub ümber ja jääb
jahmunult seisma).

VAESLAPS: Alles äsja olid nad siin! … (Tüdrukuke hüüab "metsa" poole.) Tänan teid!
Ma ei unusta seda heategu iialgi! Nüüd aga pean koju lippama.

Tuba. Ema kammib tütrel juukseid. Tütar turtsub ja teeb grimasse. Teine tütar sätib midagi õe riiete
juures. Vaeslaps siseneb. Ema ja tütred on üllatunud-ehmunud).

EMA: Noh, juba kodus?

MATILDE: Ja kus on minu lumelilled?

(Vaeslaps näitab korvi lilledega. Annab sealt õisi nii võõrasemale kui ka võõrasõdedele Need
vaatavad lilli, vaatavad üksteisele otsa ja on väga üllatunud).

EMA ja TÜTRED kooris: Kust sa need said?

LIISBET: Räägi juba, mis sa seisad nagu post!

VAESLAPS: Kohtasin metsas kahtteist kuud. Nemad mulle lumelilled andsidki.

EMA: Kas kuud sulle rohkem midagi ei andnud?

VAESLAPS: Ega ma muud midagi palunudki.

MATILDE: Oled sina ikka loll mis loll! Said ükskord kokku kõigi kaheteistkümne
kuuga ja muud peale lumilillede ei osanudki küsida! Oleksime meie sinu asemel
olnud, küll me siis oleksime juba teadnud, mida paluda!

LIISBET: Ühelt oleksime küsinud magusaid õunu ja pirne!

MATILDE: Teiselt - küpseid maasikaid!

LIISBET: Kolmandalt - valgeid seeni!

MATILDE: Neljandalt - värskeid kurke!

(Ema toob suure kuhja sooje rõivaid. Tütred hakkavad riietuma.)

EMA: (vaeslapsele) Mis sa passid, aita ometi mu kaunitare!

EMA: (MATILDELE) Oh, sa mu tark tütreke! Talvel on maasikad ja pirnid kõrges

hinnas. Müüksime need kõik ära ja kui palju raha me siis saaksime! See lollikene aga
vedas koju ainult lumelilli!
(LIISBETILE): Minge kiiresti sinna lagendikule! Teid nad juba sisse ei vea, olgu neid või
kaksteist!

MATILDE ja LIISBET: Ei need tobedad kuud meie vastu saa!

EMA: Tõmmake kasukahõlmad kokku! Ja pistke ka mõni präänik enne teele minekut
põske!

LIISBET: Jõuaksime ometi rutem lagendikule! Peame kiirustama, enne kui tolle
tobeda plika jalajäljed lumega kattuda jõuavad! (lahkuvad lavalt)

EMA: (vaeslapsele) Mis sina siin veel vahid! Marss, potte pesema!

(Metsas): MATILDE: Miks me ometi küll metsa tulime!?

LIISBET: Jah, miks? Oleksime lamanud praegu kodus soojas voodis. Nüüd aga
sumpa siin paksu lume sees ja külmeta!

MATILDE ja LIISBET koos (nutuselt): Lõpuks saame siin veel hukka ka!

(tüdrukud näevad lõket)

LIISBET: Näe, seal nad siis ongi!

(Tüdrukud marsivad kuude keskele ja hakkavad end tulepaistel keerutades soojendama. Siis
istuvad maha ja vaatavad oma kaasavõetud kotid ning korvid üle.)
JAANUAR: Kes teie olete? Kust te siia saite?

MATILDE: Kodunt loomulikult... Te andsite täna meie kasuõele terve korvitäie

lumelilli.

LIISBET: Tema jälgi mööda me siia tulimegi.

JUULI: Teie õde me tunneme! Ta on väga hea ja lahke tüdruk!

AUGUST: Aga teid pole me silmaotsagagi näinud.

SEPTEMBER, OKTOOBER: Miks te siia sügavasse metsa tulite?

MATILDE: Häh, kingitusi tulime saama, mida sina siis arvasid!

LIISBET: Ja me tahame hästi palju ja hästi ilusaid kingitusi!

(Tüdrukud jagavad igale kuule kätte koti või korvi. Kuud vaatavad saadud kotte-korve imestunult).

MATILDE: Las Juunikuu puistab mulle maasikaid korvi ja vaadaku, et need oleksid
ikka hästi suured!

LIISBET: Juulikuu andku värskeid kurke ja valgeid seeni!

MATILDE: Augustikuu aga magusaid õunu ja pirne!

LIISBET: Septembrikuu käest tahame küpseid pähkleid!

JAANUAR: Oota, oota, ei suvi tule enne kevadet ega kevad enne talve! Juunikuuni on
veel palju aega. Praegu olen mina metsas peremees: kolmkümmend üks päeva
valitsen siin järgemööda.

LIISBET: Vaata, kui tige teine! Phähh, ega me sinu juurde tulnud; sinult pole meil
peale lume ja härmatise midagi võtta! Meil on suvekuusid vaja!

JAANUAR: Eks otsi siis suve talvel!

(Kõik vennad "loobivad lumehelbeid õhku". Nad keerlevad ümber tüdrukute. Tüdrukud vehivad
kätega).

MATILDE ja LIISBET (nutuselt): Jätke juba järele!

(Kuud poetavad kottidesse lumehelbeid)

NOVEMBER: Minge koju, tüdrukud! Metsa võite tagasi tulla alles siis, kui olete
saanud viisakateks ja lahketeks lasteks!

DETSEMBER: Ja pidage meeles, et ainult headel inimestel on sõpradeks kõik 12

kuud!

Tüdrukud jooksevad end külma eest kaitstes lavalt ära. Kuud kogunevad lõkke ümber.
Lavale tulevad kõik tegelased. Kummardamine.