Maailma väikseim jõulupuu

Tegelased: KUUSEKE, LINNUKESED (2), HUNT,

REBANE, JÄNES, VÄIKSED JÄNESED, PÕDER,
LINNAPÄKAPIKK, PÄKAPIKUD, JUTUSTAJA
JUTUSTAJA: On jõuluõhtu. Linnukesed lendavad linna
poole jõulupidu pidama. Mäenõlval märkavad kuusekest.
LAUL Kuuseke
LINNUKE 1: Mida sina siin teed?
LINNUKE 2: Kas sa ei tulegi linna jõule pidama?
KUUSEKE: (kurvalt )Ei tule. Ma olen veel liiga väike.
(pöörab selja)
JUTUSTAJA: Väike kuuseke puhkes nutma, sest ta mõtles
oma suurtele vendadele, kes muudkui rääkisid – kasva
suuremaks, muidu ei saagi sinust jõulupuud.
KUUSEKE: Vennad said linnast kutse ja läksidki. Ainult
mina pidin maha jääma. Oleks ma ometi natuke suurem,
saaksin teistega koos jõuluõhtuks linna minna.
JUTUSTAJA: Linnuke otsustas kuusekese meeleheaks
midagi teha.
LINNUKE 1: Meil on linnas üks sõber linnapäkapikk. Tema
teab jõuludest kõike.
LINNUKE 2: Kutsume ta siia, äkki ta saab sind aidata.
(Linnud lendavad ära)
JÄNESTE LUMEPALLI TANTS
JUTUSTAJA: Linnud lendasid linna poole. Teerada pidi
astuvad üheskoos hunt ja jänes, rebane. Ja astuvad ikka linna
– jõulupeole.
HUNT: Mida sina siin veel teed? Kõik lähevad ju linna jõule
pidama.
JÄNES: Kas tuled ka meiega?
KUUSEKE: Ei, mina olen linna jaoks veel liiga väike.
HUNT: Liiga väike, liiga väike? Mis jutt see on?
JÄNES: Hunt on minu jaoks jälle liiga rumal ja rebane liiga
kaval. Ikka astume üheskoos jõulupuule.
HUNT: Ära lora, jänes. Vaata teda (osutab kuusele). Kui aus
olla, on jah liiga väike. Nagu kribu. Meie ei saa siin midagi
teha.
REBANE: (kõnnib kavalalt ümber puu) Proovime teda
suuremaks venitada. Sina hunt, sikuta ladvast. Sina jänes,
tõmba külgedelt.
JUTUSTAJA: Sikutavad loomad kuuske igast küljest, kuid
kasu sellest pole. Kuusk ikka tilluke. Loomad lippavad edasi
ja jätavad kuuse oma nukrate mõtetega üksi. Samal ajal näeb
kuuseke eemalt tulemas tema suunas linnukesi ja
linnapäkapikku. Nendega oli seltskonna mõttes liitunud põder.
LINNAPÄKAPIKK: Te ei öelnud, et tee on nii pikk. Kas
varsti oleme kohal? Kes siis jõuluõhtul tahab mööda metsa
kolada....rrrrr
PÕDER: Oleks ma teadnud, et te tühja-tähja pärast mööda
metsa tormate, ma oleks üksi linna poole astunud. Minu vanad
pikad jalad juba valutavad.
JUTUSTAJA: Tegelikult linnapäkapikk ei tahtnudki linnast
lahkuda. Ta mõtles rõõmsale jõuluõhtule ja igatses tagasi
linna.
PÕDER: Mida mu vanad silmad peavad nägema... Õieti ei
näegi midagi. Maailma kõige väiksem kuusk!!
LINNUKE 1: Olemegi kohal. Siin on meie õnnetu kuuseke.
LINNAPÄKAPIKK: Kuuseke, mis sul vaja on ja kuidas ma
saan sind aidata?
KUUSEKE: Tahan olla suurem, et saaksin koos oma teiste
puudega linnas jõule pidada.
LINNAPÄKAPIKK: Ah, siis selline mure? Ära muretse!
Kõik puud ei saagi olla korraga linna jõulupuud. Vaata, sinu
ümber on palju teisigi puid, kes jõuludeks linna ei saanud. Igal
puul on oma aeg. Vaata see aasta veel siit metsast säravaid
linna tulesid. Järgmisel aastal saab sinust kindlasti jõulupuu.
JUTUSTAJA: Kuuseke rahunes, vaatas linna tulede suunas
ning tundis end palju paremini. Kaugel helisesid jõulukellad
ja nende kaja kostis üle maa. Tasakesi langes lund (kuuseke
jääb unele).
LUMEHELBEKESTE TANTS.
JUTUSTAJA: Päev oli olnud pikk ja väsitav ning põder,
linnukesed ja linnapäkapikk suikusid unele puude varju. Ja
nagu teada, algab päkapikkude töö just öösel.
PÄKAPIKKUDE LAUL/TANTS
Samal ajal jänesed ja lumehelbed kaunistavad jõulupuu.
JUTUSTAJA: Saabus jõuluhommik. Loomad-linnud ärkasid
ja pühkisid lume endalt maha (kuuseke saputab oksi). Nende
ees seisis imekaunis väike jõulupuu.
KUUSEKE: Oi, kaunis ma olen. Nagu ehtne jõulupuuke.
LINNUKESED (vaikselt kuusele). Jõulud on kõigil – nii
väikestel kui suurtel.
LINNAPÄKAPIKK: Kuuseke, need on su esimesed jõulud,
häid pühi sulle. Tunne rõõmu sellisena nagu sa oled, igal asjal
on oma aeg. Kuid mina pean nüüd linna tagasi minema. Tulen
sind veel vaatama, aga seni kasva suureks. Nägemist!
KUUSEKE: Nägemiseni!
LINNUKE 1: Meie jääme sinu juurde.
LINNUKE 2: Jaa, kui kõvasti hakkab tuiskama, saame sinu
okste vahel varju.
KUUSEKE: Minu juurde? Need on mul tõeliselt imelised
jõulud.
JUTUSTAJA: Kuuseke oli väga õnnelik. Igal hommikul
ärgates ta märkas, et oli jälle pisut suuremaks kasvanud. Ja
õnneks polegi palju vaja!