KÜLALEHT NR.

11
November 2008

Nii ta läheb. Sulab kohe

esimene lumi –
kiire, kohatu kui ohe,
õrn kui linnuuni…
L. Tungal

Aitäh kõigile, kes küsitlusele vastasid! Selle aasta aruanded on esitatud ja uueks aastaks projekti
vahendusel ajalehele toetusrahad tulemas.
Küsitluse vastuste ja sõrmedel ülelugemise põhjal võib oletada, et meie lehel on ligi paarsada lugejat,
lisaks mõned pildivaatajad. Külaleht on levinud pea-aegu üle Eesti ning jõudnud ka Soome ja USA-sse. Aeg-
ajalt tuleb mõni lugeja juurde, kuid paraku jääb neid teistpidi vähemaks – ajalehe viimane lehekülg on liiga
sageli pühendatud järjekordsele lahkunule. Elul on omad seadused ja nendesse meie ei sekku. Leht ilmub ka
edaspidi, teie ettepanekuid võtame jõudumööda arvesse ning kõik kaas- ja koostööd on igati teretulnud.

Küsitluses oli väike aps: tahtsime teada, kas kellelgi on mõni leht saamata jäänud, kuid ei palunud
vastajatel kirjutada oma nime. Kes nüüd inkognito vastas, aga tahab siiski lehti tagantjärele saada, andke
palun meile ka oma nimed teada! Üks taoline vastuseleht oli näiteks külavanema postkastis.

Selleks aastaks on ehitustegevus

külaplatsil lõppenud. Külakojal on katus peal,
kuid puuduvad seinad ja põrand. Lootsime küll
sel aastal avamispidu pidada, kuid vihmane
sügis ei soosinud meie plaane. Mehed otsustasid
töid jätkata kevadel, ent materjal tuleks varuda
kohe. Kuna projektiga saime vähem raha, kui
küsisime, oleme eelarvega miinuses. Puudu on
mõned tuhanded kroonid. Kes tunneb, et
majanduslangus ei ole teda väga räsinud ja
soovib ehitust toetada, võib raha kanda Eha
Ennemuist'i arvele nr 221031706848 (märksõna
“külakoda”). See on arve, mis sai kasutusele
võetud külakokkutuleku organiseerimisel ning
praegu hoitakse sellel ainult külaseltsi raha.

Jõuluaeg on käega katsuda. Mõned lugejad saavad lehe kätte esimese advendi õhtul, enamus loeb
novembri numbrit detsembri alguses. Viimasele minutile jäämist võime põhjendada novembri lumetormi ja
voolukatkestustega.

Aitäh Milvi Rapile külalehe toetamise eest!

 Maa tuleb täita lastega Suured ja väikesed
ja täita lastelastega… juubilarid
(H. Runnel)

Lauri Linn 7.september 2008 Arno Vana 13.oktoober 40

ema: Kristi Kukk isa: Einar Linn
vanaema: Aime Kukk Triin Vana 08.november 40
vanaisa: Vahur Kukk Linda Kesküla 09.november 80
vanavanaema: Linda Kesküla Toivo Saarkoppel 18.november 50
Seila Vahter 27.november 40
Karl Riko Saarkoppel 1.oktoober 2008
ema: Annely Prants isa: Erni Saarkoppel Mihkel Kinna 10.detsember 5
vanaisa: Eldur Saarkoppel Ülle Raaper 19.detsember 45

Mardilaupäeval sai 80a Linda Kesküla,

meie paljude esimene õpetaja Saareküla Algkooli päevilt.
Linda Reemann sündis 9. novembril 1928.a Läänemaal, Kesk-Vigalas. Tema mineviku ja oleviku
juttudest võib järeldada, et peres ja suguvõsas on väga palju haritud ja huvitavaid inimesi. Eesti rahvale on üks
tuntumaid Linda vennatütar Anne Reemann, kes on piltidel äravahetamiseni sarnane Linda tütre Tiiuga.
Spordisõpradele peaks tuttav olema Linda tütrepoeg Mihkel Kukk, kes odaviskajana osales Pekingi OM-l.
Rasketel aegadel on perel abi olnud headest inimestest.
Napilt pääseti esimesest küüditamisest. Tänu külavanemale, kes
eluga riskides hoiatas Reemanne, pääsesid nad teisest
küüditamisest, põgenedes läbi akna. Linda lõpetas 1949.a kooli
ja asus tööle Saare Lastekodusse. Algusaastad polnud kerged,
kuid abivalmis inimesi leidus Saaremaalgi. 1956. aastast töötas
Linda 5 aastat Pähkla Algkoolis,
seejärel suunati tagasi Saarekülla,
seekord algkooli õpetajaks.
Selleks ajaks oli peres juba kolm
last, kes jõudsid ema käe all
lõpetada algkooli. 1972.a kevadel
kool suleti. Ring sai täis ning
viimaseks töökohaks sai esimene
– Saare Lastekodu.
1973.a jättis mehe raske
haigus Linda lastega üksi. Linda tütardega: Tiiu Kesküla (vasakul) ja
Aime Kukk
Lastest on kasvanud tublid ja töökad inimesed ning pensioni-põlves võib
Linda rõõmu tunda peale kolme lapse veel neljast lapselapsest ja nüüd ka
neljanda põlvkonna esindajast, väikesest Laurist.
Linda ja Lauri

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond
Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

 8. novembril külastas juubilar Linda Keskülat väike grupp endisi Saareküla Algkooli õpilasi.
Massdeklamatsiooni sõnad näpus, kiirustasime õpetaja ukse taha.
Kõigepealt uurisime, kas Linda on tõesti andnud Lillemäe Leale ja Kopli Eevile kehalist kasvatust.
Saanud jaatava vastuse, astusid Lea ja Eevi rivisse teiste kõrvale. Teise rivi otsa kamandasime Aime, Tiiu ja Andruse,
sest neilegi oli ema esimeseks õpetajaks. Ja siis läks
lahti: „Ma tahtsin õpetajast laulu luua …“
Vaatamata sellele, et luuletust polnud kordagi
läbi loetud - rääkimata koos-lugemisest - jõudsime
viperusteta salmi lõpuni. Järeldus: algkoolist saime
tugeva põhja alla.

Pildil vasakult: Eevi Kivihall (Ennemuist), Kalev Koel, Eha

Ennemuist, Lea Saar (Ennemuist), Uudo Vana, Enn Ennemuist,
Tiiu Riis, Maire Lodi

Andrus, Tiiu ja Aime

Peale õnnesoove istusime kohvilauda, kus tunnike vanu aegu meenutades möödus märkamatult. Lahkudes
leppisime kokku, et järgmisel suvel, ühel ilusal päeval võtame aja maha ja meenutame Saareküla Algkooli
aegu hommikust õhtuni. Täpne kuupäev jäi esialgu paika panemata.
Lindale jäid kingituseks kaaned, mille vahele oli köidetud Saareküla Algkooli endiste õpilaste
mälestusi oma koolist ja õpetajast. Siin on mõned neist:

Palju aastaid tagasi suvisel ajal oli õues äkki mürin. Aga et auto oli väikese tüdruku jaoks suur asi, tuli akna
peale vaatama minna. (Elasime mõisa teisel korrusel ja aknad olid Sauna lahe poole, sinna akende alla jäi ka kooli
puudekuur.) Ja oli ka, mida vaadata: lastekodu roheline krusa oli suure puukoormaga tagurdanud ennast kuuri ette ja
autol oli suur hunnik lõhutud puid. Ja mis, või õigemini kes, sealt kabiinist veel välja tulid - kaks valgetes puhvis
kleidikestes tüdrukut (õde Maie ütles, et roosades, aga vahet pole. Puhvis olid nad igal juhul ja hästi uhked). Üks natuke
suurem tüdruk, teine väiksem ja siis laotas onu maha teki ja teki peale tõsteti veel tita. Oh jeerum - me olime enne õues,
kui arugi saime ja piilusime maja nurga tagant, et mis ja kas võiks näpuga titat puutu. Aga siis tuli üks suur tädi ja viis tite
tuppa, tüdrukud jooksid järgi. Me Maiega tormasime lastekodusse emale uudist rääkima ja siis ema ütles, et see on meie
uus õpetaja. Nii ta siis saabus.
Marje Aus (Linnupõld)

Mina jõudsin Saareküla Algkoolis õppida üheainsa aasta, siis pandi kool kinni ja meid löödi Tornimäe ja Kahtla
koolidesse laiali.
Kui järele mõtlema hakata, siis on sellest nüüdseks möödas juba ligi nelikümmend aastat. Ja õpetaja Linda oli siis
just umbes sama vana kui mina praegu. Minu, kõigi teiste külalaste ja mulle tundub, et isegi meie emade-isade jaoks
tundus ta juba siis olevat aga väga autoriteetne ja auväärne daam… Ta oli range ja õiglane ja kui juba tema midagi ütles,
siis ei tulnud kellelgi mõttessegi talle vastu vaidlema hakata.
Tiiu Talvist (Saar)

Tänava Sirje oli söögivahetunnis hädas, sest ta ei suutnud kiiresti süüa ja nii väga ei tahtnud ka. Talle ajas hirmu peale
suur kilu-tomatis-võileib ja pooleks lõigatud 5-kopikaline jõhvikamoosiga sai. Mitte et poleks maitsenud – lihtsalt seda oli
liiga palju. Kui nüüd veel saaks täpselt selle maitsega võileiba ja teed! Aga võta näpust – nad on „Kilu tomatis“ maitse ära
solkinud ja 5-kopikalist saia pole ka kuskilt võtta.

Esimeses klassis tegi Kopli Eha vihikusse tindipleki. Ta kustutas seda nii hoolega, et vihikusse tuli auk. Siis kleepis ta
augule paberitüki peale. Õpetaja kirjutas vihikusse: „Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata? (Kapsas)“
EHA VALGUS
Sel aastal jäid mardid ja kadrid LILLEMÄE REESIKULE,
tulemata. Väikesed on üksi VIIMASELE LEHMALE
jooksmiseks veel liiga väikesed
SAAREKÜLADES
ja vanad igal aastal ei jaksa.
Eks me tuleme siis, kui
järgmine päev on puhkepäev. Autor: Lillemäe Lea
Lillemäe Lea hoidis niigi hinge Pildil Lea ja Reesik
kinni, kui ma juhtusin
mardilaupäeval helistama – kas
tõesti tuleb jälle minna?!
Seekord andis külavanem
armu. Olukorra kompenseeri-
miseks lisan jutule vähemalt
kadri-laadse pildi.

Käisin vahepeal kuulamas, kuidas tegelikult tuleb prügi

sorteerida. Ühe asja sain selgeks: pakendi- ja
paberikonteineritesse pandav prügi peab olema puhas! Ja
mõõdukalt puhas tähendab tegelikult täitsa puhas. Soovitati
järele mõelda, kas tasub õlipudelit nõudepesu-vahendiga
pesema hakata või viskate ta üldprügikasti. Minu poolt veel
üks meeldetuletus: pappkastid tuleb enne konteinerisse
viskamist laiali lammutada! Praegu on konteineris mõned
pappkastid ja konteiner on juba poolenisti täis. Selleks korraks
prügist kõik.

Nüüd midagi minu isiklikest saavutustest. Eelmine Läbi sügisraju, -saju

kord kirjutasin oma uue auto kojutoomisest. Tänaseks päevaks tõttab koju lehmake.
oleme koos nii mõndagi üle elanud. Kas teie teate, et endise Ei ta taha enam olla
Saareküla kaupluse ees, keset lagedat platsi seisab üksik põllul mitte sugugi.
elektripost? Meie saime teada ja ootame nüüd uut tagumist
stanget. Tookord saime teada ka, et roolivõim on üks võimas Laudas soojas teda juba
asi. peedilehed ootavad.
Võib-olla selleks, et auto päris omaks saaks, tuleks Samas kõrval maiuspalaks
talle lõpuks nimi panna. Konkurss on kestnud liiga kaua. õunu, jahu väike amps.
Kannal öeldi, et kindlasti peab nimes olema R. Ja just praegu
turgatas mulle pähe uus nimi r-ga: Amoretto! Vähemalt Kõige selle tasuks annab
kolmele lehelugejale peaks see nimi tuttav olema. On teil meile piima rammusat,
paremaid ettepanekuid? mida meie küla rahvas
tänutundes maitsevad.
Ega’s midagi, nautige
sügis- ja talveilmasid, kütke Tänu euro-nõuetele
tuba soojaks ja olge head läksid lehmad hingusele.
lapsed, sest päkapikud juba Ainukesena veel ta
piiluvad … rivaalitseb poe-piimaga.

Lehmalaps sai Muhust toodud,

Reesik nimeks pandud sai …
Kaua veel meid koos on loodud
rassima, ei teada või.
 ana jalakas jutustab…
SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 6
Meie luurerühm kuulus 249.diviisi 921.polgu juurde,
polgu ülemaks kuni sõja lõpuni oli Mullas ja staabiülemaks
Liitoja. See oli tavaline laskurpolk, meie aga selle polgu
silmad ja kõrvad.
Peale kontrollimist Vorošilovi poolt suunati meid
Luuga jõe äärde Leningradi rindelõiku. Lahingusse veel ei
usaldatud, asusime kaevikuid kaevama. Kord oli asi vist
tõsisem ja meid saadeti Alekseika alla teise ešeloni juhuks, kui
sakslased oleksid esimesest liinist läbi murdnud. Meil olid
ainult püssid, ei midagi enamat. Õnneks eesliin pidas vastu ja
meie koha võttis üle venelaste üksus. Meil aga jätkusid rinde
lähedal õppused, sest ilma tegevuseta sõdur hakkab mõtlema ja
mine sa tea, mida ta välja mõtleb.
Õppused kestsid lühikest aega, siis pandi meie väeosa
taas vagunitesse ja sõit läks seekord tõelisse põrgukatlasse –
Velikije-Luki alla. Sakslane oli seda linna kaua aega oma
võimu all hoidnud, nad olid seal end väga tugevasti kindlus-
tanud. Väga palju oli snaiperite varitsuskohti ja nemad juba
mööda ei tulistanud. Teadsime veel seda, et venelased on linna
ümber piiranud, aga linna äravõtmiseks puudub jõud.
Tuhanded mehed olid oma otsa leidnud, see linn oli võtmeks
sõja edaspidisele käigule.
Rongiga jõudsime Selisarova jaama. Sealt pidi
Velikije-Luki alla olema umbes 600 km ja see tuli läbi käia jala.
Sellel jalgsi-rännakul saime tunda tõelist vene talve. Liikusime
öösiti, 20 – 30 km igal ööl. Hobuvankreid moonaga ja sõja-
tehnikat tuli pidevalt lumest välja aidata. Supiköök ei jõudnud
järele, tuli närida kuivikuid. Oli hea, kui saime ka suhkrut. Tuld
tuli teha väga varjatult ja mida rindele lähemale, seda vähem.
Magamiseks sai lumi kuuseokstega ära aetud, kuuseoksad
maha, siis telkmantel ja peale sinel. Et rohkem sooja saada,
toimus magamine kahekaupa. Tõustes oli maapind alt sulanud,
telkmantel tükati maa külge külmunud. Kilad-kolad kokku ja
uus rännak algas nagu eelmised. Unepuudus ja väsimus oli nii
suur, et käies tuli uni peale, jalad liikusid iseenesest, kuni
eeskäijale kandadele astusid.
Rännaku ajal külmus ära mu parema jala suur varvas ja
osa teest käisin, ühes jalas saabas, teise jala ümber voorivankrist
lisaks antud jalarätikud. Liikusime kui tuimetud tombud, muud
polnud meeles: saaks puhata, saaks süüa. Rindejoonele lähe-
nedes keelati meestel ka suitsetamine ära ja nõuti vaikust.
Velikije-Luki lähedal peatusime kord mingis onnis.
Püssid panime välja püramiidi, kui aga edasi liikuma hakka-
sime, oli minu püss kadunud. Seda rühmavanemale ette kandes
tuli otsus: olgu olla või tribunali – sõjamees kaotab püssi ära. Ei
tea kuidas, aga enne Luki alla jõudmist oli mul püss olemas.
(Kirja pandud 1999.a.)
Enne Luki alla jõudmist arvati mind kui mittekommu-
nisti ka luurerühmast välja, nii et päris luurel pole ma käinud.
Selline puhastus tehti ka teiste seas ja meid arvati tavalise
laskurroodu koosseisu.
Politrukiks oli meil noor mees nimega Tammik,
rühmakomandöriks vanem mees, nimi Rebane, kõõritas natuke
teist silma. Rebane oli mulle pikemat aega peale käinud, et
astuksin parteisse ja lubas sõja lõppedes täitevkomitee esimehe
kohta. Mina selle jutu õnge ei läinud ja see kõrge koht jäi kätte
saamata.
Rünnakupositsioonidele jõudsime 24.detsembril, see
oli jõululaupäev. Varjasime end pommilehtrites saksa lennukite
eest. Tuli käsk rünnakule minekuks ühe vene väeosa täiendu-
seks, millest olid ainult riismed järele jäänud. Olime liikunud
umbes 50 meetrit, kui mulle tulistati kuul vasakusse säärde.
Minu kõrval lamas politruk valges kasukas, võib-olla oli see
kuul temale määratud, ei tea. Ei tea ka seda, mis rünnakust sai,
mina hiilisin tagasi lähtepositsioonile. Seal kusagil pommi-
augus tegi sanitar sideme ja suunas mu tagalasse.
See juhtus siis 25. XII 1942.a. Kuul oli tunginud sääre-
marja ja väljatulemise auku ei ole. Ka ei ole teda opereeritud,
nii et see peaks seal praegugi olema ja see paneb mind vahest
lonkama, kuna teine jalg on grammi võrra raskem. See oli minu
suurim kink, mida jõuludeks olen saanud. Kogu raske rännaku
aja olin mõelnud - oleks hea, kui saaksin kergelt haavata või
surma, vahepealne variant ei meeldinud.
Haavatute rongiga viidi meid Moskva lähedale haig-
lasse. Et raudtee oli üle koormatud, kestis sõit kaua ja kui koha-
le jõudsin, oli kuulihaav kinni kasvanud, peamiselt tehti ravi
külmunud varbale. See kestis kaua, sest külmast kahjustatud
koed ei tahtnud kinni kasvada. Aga haiglas oli tore, haav oli
kerge ja üle väga pika aja sai valgete linade vahel magada, see
tundus kui paradiis.
Velikije-Luki lahingutest veel teiste meenutuste najal.
Saksa raadio tegi väga palju propagandat: Eesti poisid tulge üle,
saate jõuluks koju! Ja paljud leidsidki selle võimaluse - läksid
üle, said koju ja hiljem mobiliseeriti uuesti saksa sõjaväkke. Osa
ülejooksikuid sattus venelaste kätte vangi, kui linn lõpuks suur-
te kaotuste hinnaga vallutati. Üks, kes sakslaste poole üle jook-
sis ja koju sai, oli Kapra külast Madise Artur.
Luki linna vallutamise võtmeks oli Saaremaalt pärit
von Sassi punkri hõivamine. Von Sass oli Velikije-Luki linna
komandant, sealsete vägede ülemjuhataja ja sealne võim kuulus
temale. Sakslase hinge allaandmine ei mahtunud, käisid ping-
sad läbirääkimised ja tingimuste esitamine. Punker ähvardati
õhku lasta, kuigi see pidi olema võitmatu. Lõpptulemusena von
Sass kapituleerus tingimusteta, säästes seejuures nii mõnegi
sakslase ja venelase elu. Von Sassi ajendas vastupanu lõpetama
ka fakt, et läbirääkimisi peeti eestlastega, kuigi vene võimu all.
Velikije-Luki langemine oli suur võit. Sealt vabanenud
väeosad suunati teistele rinnetele, mis omakorda kergendas
sealseid olukordi. Fakt on see, et venelane ei usaldanud eestlast
ka selles sõjas ja teda nn. lahtisele rindele panna ei julgenud,
kartes eestlaste ülejooksmist. Kui ei oleks olnud eestlaste väe-
osa, oleks eestlased üksikult laiali pillutatud vene väeosadesse.
Luki oli aga kinnine rinne, seal ülejooksmine suur risk, sest
linna vallutamise korral võis sattuda uuesti venelaste kätte.
Kui mina haiglast tagasi jõudsin, oli rinne kodumaale
palju lähemale jõudnud ja tehti ettevalmistusi Emajõe üle-
tamiseks. Nüüd oli Eesti poiss väge ja võimu täis, oma kodu-
maa tuleb vaenlasest vabastada, küllalt on selleks kannatatud,
nälga ja viletsust tunda saadud!
Mäletan ettevalmistusi Emajõe ületamiseks Et säästa
inimelusid, valmistati ette võimas tulelöök. Meie väeosa ületas
jõe Luunja mõisa all. Mingit vastupanu ei osutatud, olid vaid
mõned šokis või haavatud eestlased. Sakslased olid varem jalga
lasknud, jättes vähesed eestlased oma kodumaad kaitsma.
Olevat olnud juhuseid, kus vend kohtus vennaga, isa pojaga,
kes olid erinevatel rinnetel oma kodumaad kaitsmas.
Väeosa edasiliikumine toimus mandril nii kiiresti, et
mina paari poisi ja rühmavanemaga saime väeosa kätte alles
Virtsus. Seal oodati järele raskerelvastust ja koondati ridu, et
kiiruga väin ületada ja vastane ei jõuaks end koguda. Dessandid
üle väina tehti mitmes suunas. Vastase moraal oli väga madal.
Olgugi, et Kuivastus olid olemas kaitserajatised, oli vastupanu
tühine. Rünnak oli tõhus ja kiirkaatritega randumine kiire ja
ootamatu. Läksime läbi Muhumaa, ei näinud jällegi ühtegi
eestlast ega sakslast, kes oleksid vastupanu osutanud. Küll oli
aga igal pool imestus ja rõõm suur, et Eesti poisid veel elus.
Sakslaste propaganda oli meid juba ammu Venemaa mulda
matnud.
Olgugi, et eestlaste kaotused Venemaal olid nälja ja
külma tõttu väga suured, oli siiski ellujäänuid, nii et meist oli
moodustatud kaks diviisi: 249. ja 7.diviis, lisaks eriüksused.
Väikese väina ületasime teises ešelonis üle silla, sild oli kolmest
kohast saanud pommitabamuse, aga üle silla me tulime. Ujuv-
vahenditega tehti dessandid Kõrkvere ja Maasi alla, Orissaare
lähistele. Saaremaal oli vastane end kindlustanud ja esimesel
ešelonil oli ohvreid, neid meenutavad mälestustahvlid
Kõrkveres ja Orissaare lähistel.
Meie väeosa läks läbi Orissaare mööda Ranna maan-
teed Leisi peale. Esimest sakslast (ja seegi oli haavatud) nägime
Orissaare ja Maasi vahel maanteekraavis. Võtsime talt relva
ära, meie sanitarid toimetasid ta sinna kuhu vaja. Enne Leisit
pöörasime vasakule Roobaka mõisa peale. Luure oli kindlaks
teinud, et seal paikneb väike sakslaste üksus ja öösel pidi sinna
tulema nende ülemus. Meie edasijõudmine oli olnud kiire, neil
puudus igasugune valve. Panime oma valve välja ja jäime kivi-
aia taha varitsema ülemuse saabumist. Öö hakul, kui ülemus
autoga tuli, avasime kõikidest relvadest tule ja tegime suurt
sõjakisa, et sakslane arvaks meid väga palju olevat. Autost kee-
gi kisaga minema jooksis. Samal ajal ründas meie teine üksus
mõisas magavat väeosa. See oli ainuke kord, kus sai teise ini-
mese suunas tulistatud, kas sellest paugust ka mõni pihta sai, ei
tea. Saksa ülemuse autoga sõitis hiljem polgu ülem Mullas.
Edasi läks tee väga lühikeste peatustega ümber Kures-
saare linna Sõrve poole ja enne vastupanu ei olnud, kui Lõo-
põllu metsas. Seal lasksid nii meie mehed kui vastased, saks-
laste poolt kasutati leekkuule, mis plahvatasid siis, kui ta välja
tulistati ja siis, kui ta midagi puutus. See tekitas mulje, et vasta-
seid on väga palju. Oli tunne, et oleme sisse piiratud, laske tuli
igast kandist. Siin ei pidanud närv vastu, eluisu oli väga suur.
Tegin otsuse, mille ilmsikstulek oleks saatnud mind trahvi-
roodu: seadsin automaadi üksiklaskudele ja tulistasin ühe kuuli
oma vasaku käe musklisse.
Med.punktis oli haavatuid väga palju ja keegi ei tulnud
mõttele, et selline haav võib olla lastud väga lähedalt. Haav
seoti kinni ja saadeti tagalasse Tallinna haiglasse. Hiljem olen
lugenud, et sellisel lähedalt tulistamisel tuleks lasta läbi mingi
eseme, siis pole võimalik kindlaks teha. Tallinna haiglas hoiti
haav lahti, iga päeva tagant vahetati tampooni. Haav paranes
pikkamööda, mädanema ei läinud. Kui kuuli sissemineku auk
oli väike, siis väga suur oli kuuli välja tulemise haav.
Haiglasolemise ajal toimus Saaremaa vabastamine, väga suurte
kaotustega mõlemal poolel. Häbi on võitluskaaslaste ees, aga
elu nimel tehakse palju.
Kuigi käisin Saaremaal ära, olin andnud endale tõo-
tuse, et enne endast lähedastele märku ei anna, kui sõda on läbi.
Olen kuulnud ka selliseid juhuseid, kus poiss astus kodu lähe-
dalt möödudes korraks sisse ja hiljem enam ei saanudki koju.
Haav paranes hästi, kont vigastada ei saanud ja kui
organiseeriti väeosi Kuramaale saatmiseks, olin jälle rivis. Ei
mäleta, kuidas me sinna läksime, aga seal paigutati noored ja
terved mehed 921.polgu õppe-pataljoni, see omakorda 249.
diviisi staabi kaitsele. Paiknesime metsa serval, meie ees kuiv
jõesäng, edasi lai lage väli ja siis väikeste küngaste ja võsaga
maa-ala, kus asus vastane. Sõda nõudis siiski ka siin ohvreid.
Kui eelmisel ööl oli suuri kaotusi kandnud 7.diviisi õppe-
pataljon, siis järgmisel ööl oli plaanis rünnakule saata meie
õppepataljon. Meie õnneks keelas diviisikomandör rünnakule
saatmise põhjendusega, et kaadrit tuleb hoida. Sellega pää-
sesime kindlast surmast, sest vastane oli väga soodsatel
positsioonidel end hästi kindlustanud ja selle lageda välja
ületamine nõudnuks väga palju ohvreid.
Lõpuks vastase vastupanu siiski murti, paljud langesid
vangi, oli surnuid ja haavatuid. Väga suur osa pages laevadel
Saksamaale. Visalt ja suurte kaotustega sõda siiski lõppes
vastase täieliku alistumisega 9.mail 1945.a.
Peale sõja lõppu puhkasime kohapeal mõne päeva ja
siis tuli jalgsi rännak läbi Pärnu, läbi Tallinna Eestimaa
südamesse Jänedale. Sõja lõpu meeleoludest võiks kirjutada
mitu lehekülge, sellest tundsime heameelt nii meie kui ka kogu
rahvas. Rõõmuhõisked ja kallistused, relvadest lastud
aupaugud, pikka aega kogunenud pingete kadumine, lootuste ja
ootustega uue elu alustamine rahu tingimustes.
Järgneb