Rita Metsise lugu

Sndisin 15. mail 1934. aastal Tartu linnas. Isa Jaan Aire ja ema Melita Aire (s. Muri) ppisid
Tartu likoolis juurat. Isa on prit nd Venemaale annetatud Laura klast Petserimaalt, ema Valgast.
Sndisin kahasse kaksike Tiiaga, kes judis siia ilma veerand tundi enne mind. 27. augustil 1942. aastal
lisandus meile veel ks de Una. Isa ttas prast
likooli lpetamist Tartu Maksuametis, ema kasvatas
vsukesi. Pildil veel Unat pole on aasta1940.
Meie Tiia, Una ja mina, pidime 25. mrtsi l
1949. aastal kolmekesi alustama pikka Siberi teed ilma
vanemateta.

Tegelikult algas meie peres represseeri-mine

juba 14. juunil 1941. Siis kditati Venemaale
emapoolne vanaema, kes oli prast vanaisa surma
abiellunud ltlasest mehega ja elas Volmari (Valmiera) lhedal talu perenaisena. Kuna neil oli
Volmaris kangakauplus ja korralik talu, siis Vene vimudele oli hea phjus saata neid Siberisse.
Peremehe kaks poega ja ttar eelmisest abielust, samuti meie ema ja tema vend, elasid mujal
ja nad jid vlja saatmata. Vrasvanaisa lapsed pgenesid Saksa aja lpus vlismaale ja
psesid kditamisest, kuid oma kodumaad ei ninud nad enam iial. Vanaema laste saatus
lks aga teisiti.
Kuna 1941. aastal lahutati abikaasad ja saadeti ks hte, teine teise kohta, siis pole keegi
vrasvanaisa, kes oli saadetud Solikamski soolakaevandustesse, enam kunagi ninud. Ta ei
pidanud katsumustele vastu ja suri peatselt. Vanaema viidi Krasnojarski kraisse. Prast sda
vanaema kirjutas meile, et on elus ja terve. Ja siis, 1947. aasta alguses, nnestus vanaemal
imekombel Siberist pgeneda. Ema vennanaine muretses vanaemale passi vra nime all, mis
ji talle elu lpuni. Ema vend hukati, kuna ta oli olnud Omakaitses, samuti ttas lhikest aega
Saksa okupatsiooni ajal tlgina Gestapos. Hiljem, 50. aastate alguses viidi Uurali taha ka
vennanaine.
1941. a. sgisel lksime ega kooli Tartus. Prast sda (1945) kolis pere Tallinna, kus
ppisime 8. Keskkoolis kaheksanda klassini.

Isa mobiliseeriti 1944. a. kevadel saksa sjavkke, mis sai hiljem talle ja kogu meie perele
saatuslikuks.
Meie peret tabas repressioonilaine otseselt 1948. aasta mrtsi alguses. Prast sda
ttas isa Tallinnas Rahandusministeeriumis Maksuameti juhatajana. Ta arreteeriti 3. mrtsil
1948 ja kurikuulsa troika poolt mrati talle esialgu 25+5 aastat, sdistatuna riigivastases
salaorganisatsioonis osalemises (tema vastu tunnistasid selle organisatsiooni liikmed Malmre ja
Meriloo, kellega ta oli koos saksa sjaves olnud). Isa juristina suutis oma stust testada, aga
vabaks teda ei lastud, mrates talle 5 aastat laagrit nagu ikka 158 jrgi. Emal nnestus isalt
kirja saada Kirovi oblasti Vjatlaagrist, kus ta kirjutas, et istub koos eestlaste Heino Mandri, Eino
Pillikse ja Ottniell Jrissaarega. Nad jid headeks spradeks isa surmani.
1949. aasta 25. mrtsil polnud ema kodus. Kuna oli koolivaheaeg, sitis ema maale
tuttavate poole toidupoolist hankima ja meie jime nooremat de hoidma. sel kella kolme
paiku helises uksekell. Tiia ksis, et kes seal on. Kojamehe hl tles, et passikontroll, tee uks
lahti. Kohe suunati meie poole taskulambi valgus ja ka pstolitoru. Mehehl rgatas: Miks
tuli ei ple? Mitu meest koos kojamehega tormasid sisse ja nudsid perekonnapead. Tiia tles
siis, et kuna ema pole kodus ja tema on kaksikest veerand tundi vanem, siis on ta pea. Meile
loeti ette, et kuna oleme kodumaa reeturi perekond, siis kuulume Eesti piiridest
vljasaatmisele. Anti 1,5 tundi aega asju pakkida. ks tegelane petas, et uued ja paremad asjad
pange vhemvrtuslikest eraldi. Me ei sattunud paanikasse, vaid pakkisime riideid, nusid,
isegi mblusmasina. Pakke sai rohkesti. Siis palusime, kas viks jumalagajtuks laulda. Seda
lubati ning mina istusin klaveri taha ja hakkasin mngima Napoli laulu Vaata kuidas sinimeri...
ja Tiia laulis. Noorem de, kes oli kuueaastane, ei saanud kuidagi rgatud ja ei tahtnud riidesse
panna. ks mees tles, et vaat kus jonnakas laps! See oli umbes kella 5 paiku hommikul. Meid
aeti tnavale veoauto kasti ja mehed tid vhemvrtuslikumad kompsud autokasti, auto pandi
kima ja paremad asjad jeti tuppa.
lemiste jaamas ei tahetud meid ilma tiskasvanuta vastu vtta, kuid meie saatja teatas,
et ega ma neid tagasi viima kll ei hakka. Seepeale loobiti me pambud 4. vaguni lerahvastatud
loomavagunisse, kust kostis protestihli, et siia ju enam ei mahu. Mahtus kll, kui vaguniuks
kinni lkati. Vagunis valitses pilkane pimedus, sest loomade valgustuse jaoks olevad aknaavad
olid laudadega kinni ldud. nneks olid mned oksaaugud ja kui silm harjus pimedusega,
ronisime oma pakkide otsa ja tmbasime mne tekigi peale. Vagunis valitses paanika ja nutt.
Vanemad inimesed, kelleni judis lpuks tde, et see on kditamine, olid rohkem endast
vljas, kui noored. Jrgmisel peval liikus eelon Arukla jaama. Kht oli thi. Sime rosinaid,
mida olime salaja kaasa vtnud, sest ski ei lubatud meil kaasa vtta. Loenduseks lkati
vaguniuks lahti. Tiial nnestus vlja lipata. Kusagil jaamahoone lhedal oli kauplus puupsti
ahastavaid inimesi tis. Tiia palus, et tal lubataks ilma jrjekorrata leiba osta. Kohe ladus mja
talle mitu sooja peenleiba ktele ja mitu vorstirngast. Raha ei vtnud. Inimesed jrjekorras
nutsid.
Mne aja prast tekkis vajadus kimla jrele, mida kditajad polnud ette ninud.
Kigepealt keegi andis mbri, kuid mber sai kiiresti tis ja hakkas le re loksuma, meie

pakkide peale. Ja hais oli jube! Kellelgi oli kirves ja saag kaasas ja hisel jul meisterdati auk
vaguni prandasse. Sidu ajal sai augu kaudu mber thjendatud.
Kui eelon sai le Volga je, hakati meile kord pevas teatud jaamades suppi ja leiba
jagama. Moodustasime mingi toidujagamise rhma ja Tiiat lubati ka vlja leiba tooma minna.
Mingi lootus oli, et kki neme mnda tuttavat, kuid siis levis kuuldus, et ks ema otsib oma
lapsi. Kuna toidu jrgi sai korraga viie vaguni kaupa, siis ei olnud vimalik kohtuda kigi vagunite
toidutoojatega. Meie ~50 inimese peale anti kaks mbritit suppi, kaks mbrit teed ja viis
vormileiba. See oli ette nhtud terveks pevaks.
Kui olime umbes paar ndalat Siberi poole loksunud, avanes hes seisukohas vaguni uks
ja uksel ngime tundmatuseni vananenud ja halliks linud armsa ema ngu. Meie nne- ja
rmutunnet pole vimalik kirjeldada. Seda meenutades voolavad meil pisarad ilmselt surmani.
Kogu vagunirahvas elas sellele sndmusele kaasa. Meie vagunis olid ka mammi ja papi
Mandrid nitleja Heino Mandri vanemad, kes ei teadnud oma poja saatusest mitte midagi.
Meie ema kest said nad esimest korda kuulda, et Heino on elus, oli olnud raskesti haige ja
viibib meie isaga koos. Meiegi jime vanadega sbrustama kuni nende elu lpuni juba
Kodumaal.
Meiega koos olid veel pr Anni Varma, dr Teemant, Heli ja Arno Susi koos emaga ja paljud
teised.
Mni pev hiljem jagati eelon pooleks. Meie sattusime Krasnojarski kraisse. Atinski
jaamas laaditi meid vagunist vlja. Asjad loobiti autokoormasse. Muide, emal nnestus meie
pakitud paremad riided kaasa vtta, kuna, kuulnud kditamisest, sitis ta kiiresti koju ja leidis
eest rstatud kodu. Poolpurjus kditajad polnud judnud korterist veel asjadega lahkuda.
Emale tlesid e . Kui autodel olid krged pakikoormad peal, ksti meil peale
ronida ja algas rmiselt vintsutav sit praktiliselt teedeta teedel jaotuspunkti Biriljussi. Meid
majutati mingisse endisesse kirikusse, edasi vis sita vaid sel hobuveokiga. Peval pike
sulatas ja sel klmetas. Sedasi loodeti meid elusana le Tulmi je viia. Kohalikele anti ksk
faiste le je vedada. Need aga kartsid, et rahvavaenlasi tahetakse uputada ja vga
vastumeelselt viisid nad meid siiski le.
Kusagil vahepeal otsustati meile teha
sanobrabotkat ehk titrjet. Kuna meil
selleks ajaks veel tisid polnud tekkinud,
siis mjus see titrje efektiivselt. Mne
peva jrel viidi meid Polevoje klasse
mahajetud
majadesse,
igemini
hurtsikutesse. Aknad olid laudadega kinni
ldud, kuid hel aknakesel oli meil siiski
paar klaasist ruudukest ees. (Pilt on Tiia kunstiteos.) Pakkidest kombineerisime omale
magamisasemed ja ka nusid oli meil kuigipalju kaasas. Oli juba aprilli kuu ja trkasid
ngesed, karulaugud ning kohalikelt sai riideesemed vahetada kartulipabulate ja sibulate vastu.

Jrgmisel peval aeti meid klast eemale retuid, eelmisel sgisel koristamata viljaplde
puhtaks pletama. Tuli sdati mitmest kandist. Vlja tormasid metsloomad, eriti palju oli hiiri.
Pld pletati puhtaks vetamise eesmrgil ja et saaks jlle uut vilja peale klvata nagu
plaanimajandus ette ngi. Aga samal ajal oli suur leivapuudus! Meile jagati nimekirja alusel
veerand vikest vormileiba pevas. Arvestus kis normipevade eest. Ega raha t eest ei
makstud. Tle aeti kll viljasalve, kll pllule midagi maha panema ja taigasse metsatle.
Meie, 14aastased plikatirtsud saime he kahemeetrise kahemehe sae ja paljude teistega koos
lksime metsa puid langetama. Meil ksti ks jme lehis maha saagida. Ei saanud alguses
kuidagi sellega hakkama. Seejrel pidime juba langetatuid puid ketasteks saagima ja kirvega
nendest ketastest klotsikesi raiuma veoautode ktuseks. See kik oli meile kllaltki raske t ja
meid, alaealisi saadeti vilja kuivatisse khveldama ja segama.
Alguses pidime ikka vga nlga kannatama.
Vahetasime riideesemeid tiine lehma vastu, kes pidi jaanipeva paiku poegima. Oli ilus,
armas musta vrvi lehmake, meie lemmik. Sai muretsetud hauduja kana, kes haudus vlja 12
tibu. Kaevasime maja taha peenramaa, tegime vaod, panime maha kartulid, sibulad ja
porgandid-peedid. Oli juunikuu. Palavad ja ilusad ilmad olid. Hakkasime niielda sisse elama.
Jaanilaupeva hommikupoole, kui paljud inimesed olid juba mitu kilomeetrit eemale
metsatle saadetud, tuli komandant ja teatas meile, et paari tunni prast viiakse meid sealt
minema. Pakkige oma asjad!
See oli jlle kditamise moodi. Lehma ju kaasa vtta ei saa, samuti kanu. Tiia lks
kohaliku ltlasest naabrinaise juurde ja ta ostis meie lehma 10 rubla eest, sest tal lihtsalt polnud
rohkem raha. Tibu eest sain muna, kanaema lks kauba peale. Kolm munejat kana said ra
keedetud ja toiduks kaasa vetud.
Tiiale paistis see kanade ette-valmistus
supiks sellisena (pilt). Mina ei suutnud selles
ts vriliselt esineda (pildil vasakul) ja
jooksin metsa emale teatama, sest ei tahtnud
teist korda emast ilma jda. Tiia kiskus juba
trganud kartulid les ja pani mugulad kotti.
Riputas ka nrile sja likku pandud pesu, mis
kuivas sealses kuivas hus kiiresti. Sai jlle
asjad kokku korjatud. Ka ema judis igeks ajaks tagasi ja nd laaditi meid pargasele ja
puksiirlaev hakkas meid mda Tulmi jge vedama. Sskede hordid rndasid meid kiki.
Inimesed lksid sellest paiste. Meie kallis ema vehkis lbi rtikuga oma magavate laste no
kohal, peletades vereimejaid eemale. Peva ajal ssed varjusid pikese eest, siis sai ema
natuke magada. Meil oli nd maitsev keedukana ja kartulid, mida sai vahel kaldal lkke peal
kpsetada.

Meid viidi kullakaevandustesse. Tjulised ilma

vikeste lasteta inimesed viidi krgemale mgedesse
Priiskovosse, emad alaealiste lastega aga mahajetud
kaevanduste barakkidesse Verkasse (pildil) nlginud
lutikatele rmuks. Lutikad hakkasid lausa praginal
kukkuma meie peale. Olid sellised lbipaistvad. Siis
hakkas meil nendega suur sda keeva vee ja
petrooleumiga.
Siberi loodus on imeline ja rikkalik. Metsas
kasvasid punased ja mustad sstrad, vaarikad, maasikad, mustikad, karulauk (terema). Ilusad
lilled, niteks pojengid, liiliad, alpikannikeste taolised lilled pistsid ninad vlja isegi igilume
rest.
ikese ajal olime kll nagu lahinguvljal, kuid pihta ei saanud keegi.
Tiia emaga lksid tle kullakaevandusse (mingi artell), mida hakati lpetama, sest kulda
oli seal vhe. Kirjeldan seda kullakaevamist Tiia snade jrgi. Tiia pandi pumba peale
kaevandusest vett vlja pumpama. Pumba mootor oli nii logu, et ajas igalt poolt sdemeid vlja,
aga nagu nha, ji ta ikka ellu. Kaevandusest pumbatud vesi lks les rennidesse, kuhu viidi ka
kullaliiv. Pssimehe valve all pesid naised varrega krimisharjadega rennides liiva. All oli sel,
millest langes lbi kullapuru. Jrjest lkati nende kaabitsatega liiva edasi, kuni see kukkus
vagonetti, millega veeti kaevandusest eemale.
Tegelikult ngi see kaevandus vlja nagu ks suur kruusaauk. Priiskovos, kuhu olid viidud
nooremad pered, oli tootmistehnoloogia teine.
Kaevatud-pestud kulda kogunes renni phja vga vhe paarkmmend kuni 100 grammi
pevas. See vist polnud pris puhas kuld, aga ega tlised seda katsuda saanud, sjavelased
automaatidega said kulla pitseeritud karbis enda ktte ja viisid ra. Inimesi hoiatati, et kui
kellelgi nnestub kullatkike leida, siis peab selle kohe vahetus- meistrile le andma. Kui
saadakse teada, et keegi on omale vtnud, saab 20 aastat vanglakaristust. Vlimuselt oli see
kullatkk selline lame nagu kaerahelves, kuid pisem.
Palka ei saanud, anti mingeid kuponge, mida nimetati boonideks. Neid anti kmmekond
ja selle eest vis ainult kuu aja jooksul poest kaupa osta. Aga kauplus oli kaubast peaaegu thi
ja kohalikud tulid jrjekorras alati tie igusega meie ette ning kui meile poleks komandandi
poolt leib mratud, oleksime saanud leiba vaid unes nha. Meie peres oli neli inimest ja saime
he leiva. Sealmail oli ainult vormileib. Poes oli mgil kakaopulber suurtes 25 kg paberkottides
ja suhkur oli suurte kamakatena ja peana. Kuu lpus pidime paratamatult tooma oma talongide
eest seda kraami.
Sgisel lksime kooli. Ajapikku hakati eestlastesse paremini suhtuma, kuna saadi aru, et
oleme tiesti talutavad, mitte bandiidid.
Saabus esimene rnk Siberi talv. Muretsesime endalegi kige vajalikuma talveriietuse
vatijope ehk fufaika. Venelastel olid uhutud vildid ja jalanartsud. Meil neid polnud vimalik
muretseda ja pidime pakasele vastu astuma Phjala kummikutes. nneks oli meil villaseid

sokke, sai veel villasest riidest jalanartsud jalgade mber mssida. Aga vljas paukus pakane 400C ringis. Kige klmem oli -570C.
Tiia ji raskelt kopsupletikku. Arst, kelle ema kutsus, teatas, et see kll elama ei j. Ema
kirjutas sellest isale Vjatlaagrisse ning isa sai sealt Heino Mandrilt, kes ttas laagri medpunktis,
mned rohud ja saatis need meile. Ka see ning mingi ime aitasid Tiial mne kuu prast tusta.
Haigeks ji enne jule, esimest korda lks ue, kui rohi hakkas trkama.
Meie barakis oli vaid raudahi buruika. Kui see kustus, valitses taas jlle pakane.
Veeklaas, mis joomiseks voodi ette jeti, klmus hommikuks lhki. Siis pandi veepudel teki alla.
siti rndasid kike suured rotid. Ema sidus tangud kottidega lae alla, kuid nad suutsid maast
lakke hpata ja rebida kotid lhki. Vahel jooksid rotid le voodi.
Seoses Tiia haigusega lubati meil sealt praprgust alla keskusesse Gidrasse kolida.
Hiljem kolisime veel raudteele lhemale Ordonikidsesse. Ajapikku said ka teised pered loa
Verkast ra kolida.
Ja siis saabus isa vangist vabanemise
aeg 3. mrts 1953. Kaks peva hiljem
vabanes maailm ka Stalinist. Krvalolev
perepilt on sellest ajast.
Isa tuli meie juurde, kuna tema oli
oma aja ausalt ra istunud. Meie aga
olime ikka veel igaveseks Siberisse
saadetud. Samal aastal 1953. lpetasin
keskkooli ja asusin ppima Krasnojarski
Metsa-tehnilisse
Instituuti,
alguses
metsamajanduse, alates teisest semestrist
puidu keemilise ttlemise teaduskonda. Kahjuks ei lubatud mul minna ppima Tomski
Poltehnilisse Instituuti, kuhu mul oli kutse sisseastumis-eksamiteta sissesaamiseks, kuna olin
ra lahendanud instituudi korraldatud fsika-matemaatika olmpiaadi lesanded.
Kaks aastat elasime keldrikorteris ja ppisime koos Juta Vilkiga (Siirak). Olime
tagasihoidlikud ja edasipdlikud ppurid.
14. mail 1955 lppes meie sundasumine. Vabastustendist saime teada, et olime vlja
saadetud Erikomisjoni mrusega 1. oktoobrist 1949. Seega oli mrus koostatud 7 kuud prast
tegelikku vlja saatmist. Tore on! imedemaa Venemaa!
Pere tuli tagasi Eestisse. Kigepealt de Tiia, siis mina. Imeline tunne oli le Eesti piiri
juda. Kas testi olen prast peaaegu seitsmeaastast sunniviisilist eemalolekuaega jlle KODUS!
Mne kuu prast judsid kodumaale ka isa, ema ja noorem de Una. Alguses elasime Psklas
sel ajal Harjumaal, kuna Tallinna meid sisse ei kirjutatud. Tallinna saime elama alles 1957.
aasta kevadel.
1955. aastast ppisin leviimise korras Tallinna Poltehnilises Instituudis keemia-me
teaduskonnas, mille lpetasin 1958. aastal inseneri-keemiku-tehnoloogina.

Lksin tle Johannes Hindi loodud Silikaltsiidi (hiljem Silikaatbetooni) Instituuti, kus
ttasin 35 aastat teadustl. Huvitav t oli, palju lhetusi
le kogu N. Liidu Vladivostokist Lvovini ja Tbilisist Norilskini.
Palju aastaid lugesin erialaseid loenguid Moskva leliidulises
kvalifikatsiooni tstmise Instituudis. Vahepeal ppisin ka
aspirantuuris, kahjuks ji kandidaadit kaitsmata.
Prast NL kadumist juhtus sama ka meie Instituudiga ja
minu t lppes seal 1992. aastal.
Kmme aastat 1993-2003, ttasin Juta Siiraku
loodud EELK Phapevakoolihenduses. Minu t oli tehnilist
laadi t arvutil alates tekstide trkkimisest ja lpetades
raamatute ja ajakirjade kljendamise ja kujundamisega.
Kuid elu pole olnud ainult leivateenimine. 1961. aastal abiellusin Ivar Kisperiga. Sama
aasta lpus 20. detsembril sndis poeg Ivari ja 1964. aastal 29. aprillil ttar Ima-Riina. 1966. a.
lahutasime oma abielu Ivariga. Ivar suri 1993.
Poeg Ivari abiellus 1983. aastal Eha Vannaassemega, 23.06.1984. sndis neile ttar
Jaanika minu esimene lapselaps. Jaanikal on ka oma pere, minul esimene lapselapselaps StenMarcus on sndinud 10.01.2005.
Ttar Ima-Riina lpetas 1996.
aastal Tartu likooli
arstiteaduskonna enduse erialal
ja ttas aastaid Tallinna
Tervishoiu Krgkoolis ppe-juna.
1998. aastal abiellus Aadu Hindiga.
Ja ongi kaks silmarmu kasvamas
Katharina Salome sndis
27.09.1998, Aleksander Oliver juba
uuel aastatuhandel - 27.05.2000.
Mina koos oma armsate lastelastega Mhel 2012.

Isa lahkus meie hulgast 25.01.1976, ema 30.03.1989. Emale sai osaks veel nha sinimust-valget lippu Pika Hermani tornis. 05.01.2010 lahkus mu kallis kaksikde Tiia, kellega koos
sai lbi elatud ka Siberisse sit ja kelle mlestusi sellest ajast kasutasin ka nendes meenutustes.

Minu elu viimane vaatus on

alanud koos Adi Metsisega.
Abiellusime 15. mail 1999. aastal.
Laulatus toimus Harju-Madise
kirikus, petajaks mu sbratar
Siberi ajast Juta Siirak.
Pilt on 15. maist 2004
minu 70. juubel ja meie 5. pulmaaastapev.

Krasnojarskis ppinud eestlastega saame viimasel ajal kokku igal aastal. Ma loodan, et
need kokkusaamised jtkuvad, kuni on veel elus kasvi kaks endist Krasnojarski ppurit!
Elame veel!

Kokkutulek Trvaaugul Nelijrvel 70. aastatel.