MIHKEL RAUD

MUSTA PORI NAKKU

:
Ⓒ 2015 Mihkel Raud
 Eessõna
Täisväärtuslikuks eksistentsiks vajab üks korralik rahvus referendumil heakskiidetud
põhiseadust. Ta vajab vähemalt viit erinevat juustusorti lähimas Selveris ja iga kuu
elukaaslast vahetavat allilma autoriteeti klantsajakirjade esikaantel. Ning ükskõik
kuivõrd too täisväärtuslikult eksisteeriv rahvus seda ka tunnis- tada ei taha, vajab ta
müüte ning legende alkoholiprobleemidest räsitud, elu ja surma piiril pendeldavatest
popstaaridest, kes ühel päeval staadionitäie publikut psühhoosi äärele tõukavad ning
järgmisel juua täis peaga toidupoest autoga koju sõites mentidele vahele jäävad.

Kunsti ei defineeri mitte niivõrd värvid ja toonid, sõnad ja laused, pausid ja
misanstseenid, noodid ja viiulivõtmed, kui räpased ja nilbed seosed, võikad ja verised
assotsiatsioonid, iiveldamaajavad paralleelid ning fantastilised müüdid nende loojatest,
mis kunstile tegeliku tähenduse annavad. 

Kas biitlite “Helter Skelter” oleks ikka see laul, kui kurikuulus Charles Manson
võimsate riffide vahelt kodeeritud sõnumit poleks leidnud ning saadud
inspiratsioonipuhangus Roman Polanski imekauni naise brutaalselt mõrvamata oleks
jätnud? Kas Ozzy Osbourne’i “Suicide Solution” kõlaks tänase päevani nii verd
tarretama panevalt, kui nooruke John McCollum seda kuulates endale kuuli pähe
poleks kihutanud? Eesti popajalugu on sarnaseid seoseid triiki täis. Võib-olla mitte nii
veriseid, ent kindlasti mitte vähem märgilisi. 

Mul on Eno Raua poja ning Singer Vingeri kitarristina harukordne võimalus olnud
kõrvalt vaadata, kuidas siinsed popjumalad otse Olümpose mäe tippu marssisid. Mind
õnnistati väheste privileegiga paljude Eesti popmüütide sündi oma isiklike silmadega
tunnistada. See raamat siin püüab neid tagantjärele peaaegu monumentaalsetena
tunduvaid hetki ausalt ning avameelselt sõnastada, kuigi mõlemad mõisted – aus ja
avameelne – on aastate jooksul suurema osa oma väärtusest kaotanud.

Kui sa mäletad kas või midagi kuuekümnendatest aastatest, siis polnud sind järelikult sel
ajal olemas. Nii ütles Jefferson Airplane’i looja Paul Kantner psühhedeelsuse kõrgaegu
meenutades.

Eesti popkultuuri kontekstis kehtib sama lause kaheksakümnendate kohta. Selle
raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu
katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas
jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud, mida selle hävimisele määratud
rahva esindajad iial loonud on.

Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad.

Nii mõnedki siin figureerivatest kangelastest on kõike muud

kui armastusväärsed. Kuid loodetavasti paistab nende galloneid viina hävitanud ning

1
sadu naisi (ja mehi) seksuaalselt väärkohelnud heeroste fassaadide tagant midagi, mis
tänapäeval raadiot lahti keerates aitab meil aru saada, miks on asjad just täpselt nii, nagu
need on. Ja mitte kuidagi teistmoodi. Sest mõist- mata, kust me tuleme, on meil
võimatu aru saada, kus me praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib,
rääkimata.

Mihkel Raud Käsmu, 2008


2
 Tänud

Isegi mõnesajaleheküljeline rockibiograafia ei sünni välise abita. Ma tänan Juhan Ulfsakit, kes
esimese inimesena arvas, et ma oleksin ehk võimeline millekski enamaks kui populaarsel
talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökimine.

Arbo Tammiksaart, kes ühel imelisel päeval küsis, miks käbi kännust nii kuradi kaugele kukkus
ja miks ma isa kombel raamatuid ei kirjuta, vaid populaarsel talendikonkursil mitte milleski
süüdi olevate laste peale röögin.

Tuuli Roosmad, kes mulle iga päev helistas ja uuris, kas ma olen juba kirjutama hakanud või
kavatsen elu lõpuni populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökida.

Oma toonast abikaasat Pärlet, kes mu egomaniakaalseid mäejutlusi ning obsessiiv-kompulsiivset
käitumist kõik need rasked kuud pidi taluma, minu kuue kilomeetri pikkused laused kolme
kilomeetri pikkusteks lühendas ja mõiste “putsi läinud abordi resultaat” asemel midagi pehmemat,
näiteks “türaimeja” kasutada soovitas.

Ja loomulikult oma kallist poega Kaarel Eno Rauda, kelle peale ma iga sõna arvutisse tagudes
mõtlesin. Armastava isana loodan kogu südamest, et ta millegi nii jõledaga, nagu selles raamatus
kirjeldatud sündmused, iial kokku ei pea puutuma. Lojaalse sõbrana soovitan ma tal aga põleda
täpselt nii suure leegiga kui ta ise vajalikuks peab. Mina ei kahetse tagantjärele küll midagi.
Peaaegu mitte midagi.


3
 


Tõlla ees meil tormab neli tori täkku, 


tagumiku alt meil läbi lendab maa. 

Kabjad löövad meile musta pori näkku, 

aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.

Eno Raud “Sõidulaul”

4
 Esimene
“Noh, Raud, kas teeme süstid ära?” Doktor Anti Liiv tõstis kitsehabemega lõua ning
suunas oma kõiketeadva pilgu laual vedelevalt paberilt ukseavas värisevale patsiendile.
Ma ei talu, kui mind perekonnanime pidi kutsutakse. Ning see imal familiaarsus, mille
eesmärk on patroneerivalt semutsedes end vestluspartnerist peajagu kõrgemale asetada,
oli mulle juba tuttav.

Mõned aastad varem märkas rühm patrullivaid miilitsad mind Raekoja platsi sajandeid
näinud munakive embamas ning et nende töökirjeldusse kuulus minusuguste vendade
üleskorjamine, toppisid nad mu koos mingite Mähe pättidega “sidrunisse” ning
sõidutasid Pärnu maantee alguses asuvasse kainestusmajja. Järgmisel hommikul
joodikuid ükshaaval kongist välja kirjutanud korrapidaja vaatas mind umbes samasuguse
ära-oled-oma-elu-rikkunud-pilguga ning teatas peaaegu kahjurõõmsalt: “Ah et sina,
Raud, oled siis nüüd ka napsimeheks hakanud!” Ma nägin seda lontrust elus esimest
korda.

“Kuidas siis jääb?” Doktor Liivil oli ilmselt kiire. Olulistel meestel on alati kiire. Eriti
siis, kui sul nende abi kõige rohkem vaja läheb. Enne Riigikokku kandideerimist ning
seejärel tähelepanuväärse kiirusega musta teadmatusse kadumist oli Anti Liiv
hinnatumaid siinseid narkolooge. Tema eriline huviobjekt oli joomahulluse raudses
haardes visklev loovintelligents. Ilmselt tõid deliiriumis lõdisevad kirjanikud ning tsükli
kuuekümne kolmandal päeval verd köhivad viiuldajad teretulnud vaheldust Kaubahalli
taga tühjade õllekastide all hinge vaakuvate parmudega täidetud tööpäeva. Ma olin neid
– nii kunstnikke kui padujoodikuid – doktor Liivi Wismari tänava kabinetis korra juba
näinud.

Mõned kuud tagasi oli mu isa helistanud Ruja toonasele klahvpillimängijale Igor
Garšnekile. Igor oli legend. Ta oli kogu aeg täis, vähemalt nii palju kui mina tema
klaasistunud silmi Moskva kohviku esimese korruse baaris Vana Tallinna pudelit
jõllitamas olin näinud. Ent isa jaoks seisnes tema väärtus milleski muus. Nimelt oli
Garšnek Wismari tänaval vana kunde ja võis mu hea õnne korral niiöelda tagaukse
kaudu sisse toimetada.

“Meil on siin probleem,” sosistas Eno Raud telefonitorusse, mis oli talle pärast halvatuks
jäämist olnud peaaegu ainus lüli tema ning ümbritseva maailma vahel. “Mihkel on nädal
aega tsüklis olnud ja lõppu ei paista kusagil.”

Poole tunni pärast oli Garšnek ukse taga.

“Lähme,” ütles ta vastuvaidlemist mittetaluval toonil. “Mul ei ole palju aega.”

Üle Harju mäe kunagise Mitšurini tänava suunas tuikudes kuulsin ma Igori käest, et
painavast tsüklist väljumiseks on moodne meditsiin pakkumas mõnevõrra

5
humanistlikumaid viise kui surmava pohmelli paratamatusega leppimine.

“Nad teevad sulle kõigepealt magneesiumisüsti, mis puhastab vere alkoholist. Seejärel
saad tõsise rahustidoosi ja ilmselt mingeid vitamiine. Saa tuttavaks – see on Anti Liiv,”
teatas ta piduliku häälega mind tillukesse halvasti valgustatud kabinetti tõugates.
Eelmine patsient istus veel tohtrihärra vastuvõtutoolil.

“Vaata, et sa siis kurat täna rohkem peale ei võta,” käratas kiitsakas narkoloog lõvi keha
ning opossumi lõhnaga mehele, kes – nagu hiljem selgus – oli eelmisel õhtul pärast
süstikuuri lähima parfümeeriapoe juures kohe uuesti elumerre sukeldunud.

“Mis te oma juustega teinud olete?” pöördus Liiv seejärel ilmse huviga minu poole.

“Mul sai neist lihtsalt kõrini,” ei osanud ma midagi targemat vastata. Midagi targemat
polnudki. Üle-eelmisel öösel olin ma majapidamiskääridega esikupeegli ees seistes kõik
juuksed – ja neid oli mul tol ajal praegusega võrreldes rikkalikult – maha nüsinud. See
vähene, mis pähe jäi, sarnanes kunagise Tšehhi lasteraamatu kangelase röövel Rumcajsi
habemele.

“Väga huvitav.” Liivi näkku tõusis selgelt hoomatav päike. “Mine nüüd koju ja käitu
korralikult,” manitses ta kabinetist välja tuikuvat parmu, avas uue lehekülje ruudulises
kaustikus ning hakkas midagi kiiresti kirjutama. Ma olin omaks tunnistatud. Ma olin
klubis. Koos Garšneki ja opossumiga.

Ja nüüd olin ma jälle siin. Seekord päris iseseisvalt, isa ning kuulsa süntesaatorimehe
abita. Oli 2. august, aasta 1990. Mitte et ma seda tol hetkel teadnud oleksin. Ent sellel
kuupäeval muutus miski minu elus pöördumatult. Ma vihkasin seda mistrast ning
vakstust kokku õmmeldud ruumi, seda nina- tarka joomaarsti ja tema omamehelikku
silmakirjalikkust ning kõige rohkem vihkasin ma sel närusel minutil iseennast.

“Jah,” ohkasin ma füüsilise kurnatuse absoluutses tipus. “Teeme süstid ära.”

Siit edasi sai päev minna ainult paremaks.

Päev, mis oli alanud nagu liiga paljud samasugused.

***

Kell oli vaevalt kuus hommikul ning et oli südasuvi, rammisid esimesed päikesekiired
läbi lohakalt ettetõmmatud kardinate tuppa. Umbes neljandast joomapäevast ei suutnud
ma kauem kui viie-kuueni magada. Korralik tinapanemine keerab selle aja peale sassi
nii mõnedki asjad ning bioloogiline kell ja närvisüsteem on neist esimesed. Pealegi oli
see juba seitsmes päev.

Sa võid viibida päevade kaupa mäluaugus, minetada igasuguse ajaarvamistaju, kaotada
võime mõista nädalapäevade vahetumise loogikat ning unustada emapiimaga
alateadvusesse uhutud oskuse aknast välja vaatamata ööl ja päeval vahet teha. Ent sa tead
punktuaalse täpsusega, mitmendat päeva sa jood. Sest igal päeval on talle ainuomased

6
tunnused.

Esimesel päeval jood sa selleks, et tekkida saaks teine päev. Teisel ja tükati kolmandalgi
päeval sujub kõik enneolematu kergusega – sinu organisaatorivõimed saavutavad
maksimumi, ürgne sarm absoluutse loodusliku täiuse ning seksuaalne bravuur naissugu
halvava jõu. Neljanda päeva hommikul suudab sind käima tõmmata vaid šampanja, sest
gaseeritud viin tundub selles faasis veel liiga jälk. Mitte aga järgmises ja selle järgi
tunnebki ära viienda päeva. Kuues on 96-protsendilise piirituse päev ning seitsmenda
hommikul tundub sulle silmi avades, et ehk on aeg vaikselt hoogu maha võtma hakata.

Ma kaalusin hetkeks voodist tõusmise võimalust, ent magamistoa põrandat ühtlase
kihina kattev suitsukonide, veinipudelikildude ning neid kitina siduva liisunud õlle segu
tundus paljaste jalgadega puudutamiseks liiga ebaesteetiline. Masturbeerimiseks oli
kellaaeg veel liiga varajane. Las olla midagi, mille ootuses järgmised tunnid natukenegi
meeldivamad tunduksid, mõtlesin ma tasahiljukesi möödunud päeva sündmusi ühtseks
pildiks meenutada üritades.

Voodi lõhnas veel ikka tüdruku järele, kelle sisemusse Sarka ja Pets eelmisel hommikul
kaheteistvärvilist pastapliiatsit toppida olid üritanud. Sarka oli minu ammune koolivend
Tallinna 7. keskkooli päevilt, kes talumatu käitumise ning halva õppeedukuse tõttu
pärast kaheksandat klassi eliitkoolist välja visati. Kui ma Sarkat tont teab mitme aasta
pärast uuesti nägin, tegeles ta Marek Strandbergi kampaaniaga Europarlamenti
valimistel, oli joomise värskelt maha jätnud ning naeratas täpselt sama avalalt ja
sõbralikult nagu tol kahetsusväärsel päeval tüdrukuga inimkatset läbi viies.

Pets oli hiljuti vanglast vabanenud ambaal ja oma vähesed ajurakud oli ta ilmselt väga
varajases nooruses paari korraliku mäluka vastu vahetanud. Tal oli kõige jälestusväärsem
larhv, mida loodus ühele mehele karistuseks määrata suudab ning oma tühiseid päevi
veetis ta Varblase ja Moskva kohviku juures alaealistele tüdrukutele “Ma nikun teid
kõiki ribadeks!” röökides.

Ma jumaldasin Petsi-suguste türaimejate seltskonda, mulle meeldis nendega koos juua
ning nende fantaasiavaeseid jutte kuulata. Isa nimetas seda “mustalt panemiseks” – leiad
Ararati juurest kõige õõvastavama väljanägemisega õli, ostad talle pudeli Karuverd ning
tassid enda juurde koju. Kirjanik Einar Maasik olnud üks markantsemaid “mustalt
panijaid”.

“Eno, tule ütle kapten Karule tere,” kõnetanud Einar kord isa mingile täisropsitud
habemega kollile osutades. Nad olid alati kaptenid, doktorid või vähemalt füüsikud.
Kõik, välja arvatud Pets. Ma ei teadnud, kes Pets oli. “Mustalt panemine“ oli kümnesse
termin. Isa ikka oskas.

Tüdruk, keda Sarka ja Pets väga paistes pöidla jämeduse pastakaga keppisid, oli tol
päeval minu juures esimest ja viimast korda. Ta oli tulnud koos Myga (häädatakse müü,

7
mitte mai).

My oli trummar, kellega ma sõbrunesin heavy metal ansamblis Metallist mängides.
Meie ühine musitseerimine kestis Mr Lawrence’i (toona veel Merry Christmas Mr
Lawrence) esimese kassetini, mille valmimise järel Gunnar Graps ta oma bändi värbas.
My nimi on passis Raimond, kuigi viimane kord, kui ma tema kohta midagi kuulsin,
kasutati temast kõneldes krüpteeritud lühendit Raimond V. See juhtus Eesti Päevalehe
krimiuudiste küljel ning artikkel rääkis narkokaubandusest ja sellega seotud
trummilööjast. Myd kutsuti Myks teatava visuaalse sarnasuse tõttu Tove Janssoni poolt
loodud Väikese Myga. Ning eile oli My tulnud minu juurde tüdrukuga, kelle nimi mu
eest praegu ummisjalu põgeneb.

Läbi ähmase uduloori meenus mulle, et tüdruk oli end enam-vähem poole tunniga
umbjoobe kamminud ning seejärel läbi avatud korteriukse üles ühiskasutatavale
pööningule tormanud. Ma elasin kirjanike majas ning kartuses lugupeetud naabreid
trepikojas kontrollimatult käituvate tütarlastega ärritada olin ma talle pööningule järele
jooksnud.

Üleval oli kohutavalt tolmune ning ainsad hinged, kes selles läbi kolme majatiiva
ulatuvas avatud akendega hiigelruumis toimetasid, olid tuvid. Neid oli kirjanike maja
pööningul tohutult. Meie alumine naaber, kiilakas venelane nimega Zaitsev, jumaldas
tuvisid ning toitis neid piimas lödiks leotatud saiakuulikestega igal kuradi võimalusel.
“Kulu-kulu-kulu,” undas ta hommikuti läbi avatud köögiakna ning sajad tuvid ründasid
linnusitaga palistatud aknalauda nagu kärbsed kuivkäimla põhja. Majarahvas teadis
rääkida, et Zaitsev tegelikult sõi tuvisid ning et kogu see toitmise tseremoonia teenis
sama üllast eesmärki nagu sigade nuumamine kolhoosis. Kõlakas oli aga liiga absurdne,
et sellesse tõsiselt suhtuda.

“Mis lahti?” võtsin ma pööningupimeduses nuuksuval My sõbrataril käe pihku.

“Ta ei armasta mind,” vääksus too vaevukuuldavalt vastuseks.

Mida jõulisemalt möödunud päeva sündmused kibedaks reaalsuseks meenusid, seda
vähem need mulle meeldisid. Olnuks mul okserefleks alles, toimetanuks ma nood järjest
selgemate piltidena sidusaks tegelikkuseks moodustuvad mälestused koos hommikuste
sapimahlade ning eelmisel õhtul söödud tšebureki jääkidega Tallinna kanalisatsiooni.
Aga mul ei olnud enam okserefleksi.

Olin umbes viieaastane, kui isa väga hea sõber, rahvakirjanik Villem Gross mulle selgeks
tegi, et kogemustega joodiku esimene tunnus on okserefleksi kadumine. Tahaksid küll
oksendada, aga ei oksenda. Siis kõlas see isegi hästi, sest kellele ikka oma päevamenüüd
peldikupoti põhjas uuesti vaadata meeldib. Aga teatud hommikutel tunned sa
oksendamisest piinavat puudust. Ja teinekord ei tea sa isegi, kas see on maost teed
ülespoole uuristav kotlet või sisikonda valusalt kruustangide vahel pigistav süütunne,

8
mille sa WC põrandale asetatud emailpesukaussi lõplikult ära panna tahad.

Mõistagi oli õhtupoole jõudnud kohale Kojamees. Tallinna punkringkondades oli ta
tiirelnud aastaid enne seda, kui me esimest korda kohtusime, tema Singer Vingeri
transa- ja mina kidramehena. Me olime Tarmo Kruusimäega (sellise nime järgi tunti
teda riiklikes asutustes ning elanikeregistris) nagu särk ja perse. Oli aastaid, mil me
kohtusime peaaegu iga päev. Oli kuid, mil me elasime koos. Ja oli päevi, mil me tegime
käsikäes asju, mida väärikas inimene reeglina üksi teeb.

Neil päevil TV 3 seitsmestes uudistes Tallinna Linnavolikogu liiget Tarmo Kruusimäge
mõnd Isamaa ja Res Publica Liidu järjekordset kommunaalalgatust tutvustamas vaadates
kerkib mu silme ette pilt Kojamehest, kes Eno Raua ja Aino Perviku abieluvoodis
läbilõikava nasaaliga inisevat Moonikat koera asendis kepib. Mina ja minu sõber Kõrv
vaatame seda diivanil pealt, samal ajal loomse aplusega Ungari pekki õgides, mille
Moonika ema tüdrukule klassiekskursioonile kaasa on pakkinud. Just
klassiekskursioonile oli Moonika tol päeval minema hakanud, enne kui Kojamees ja
tema toonase bändi kitarrist Marko ta minu juurde meelitasid.

Kojamees ei olnud mitte ainult parim sõber. Ta oli mortaalsele paratamatusele ja
füüsilise keha piirangutele katkematult väljakutseid esitav elukunstnik, kelle oskustest
ning julgusest võisid minusugused kiibitsejad vaid unistada. Kojamees oli konkurentsitu
alfaisane juba aastaid enne seda, kui taoline mõiste kasutusele võeti.

Ma armastasin teda jäägitult. Ma ei uskunud kuulujutte, nagu käiks ta kord kuus KGB-s
teiste Tallinna punkarite peale koputamas. Nõukogude siseluure levinud praktika oli
kõigi siinse punkkogukonna liikmete kohta diskrediteerivaid kõlakaid levitada ja selle
kaudu üldiselt kaunikesti ühtsesse seltskonda intriige külvata.

Kojameest võis sada protsenti usaldada. Ning ometi teadsin ma temaga juba päris
esimest ühist viina lahendades, et kui ma kunagi sellelt kaarikult maha kavatsen viskuda,
on just tema esimene, kelle nime ma oma aadressiraamatust välja pean rebima. Et see
just täna juhtub, ei osanud ma veel päris kindlalt arvata. Seda enam, et kogu ses õõvas,
mida Petsi ja Sarka peale mõtlemine minus praegu tekitas, tundsin ma Kojamehe vastu
peaaegu õrna tänutunnet.

Sarka, Pets, tüdruk, My ning veel paar kalkarit olid uute seikluste vajaduses mu üksinda
järjekordset päevaund tegema jätnud ning tollest pohmelli ja joobe segusest välkunest
virgudes otsustasin ma tänavalt uued sõbrad leida.

Kirjanike majast oli Ararati poeni heal juhul sadakond meetrit – distants, mille läbimine
võis sitemal päeval võtta kuni kümme minutit, ent ei iialgi kauem. Täna olin ma
Tallinna kuulsaima viinapoe uksel umbes neljaga. Ideaalsed “mustalt panemise”
subjektid ei lasknud ennast siin kunagi ülearu kaua oodata. Vaevalt olin ma läbi Ararati
vaateakna pilgu poe sisemusse jõudnud fokusseerida, kui selja tagant hakkas kostma

9
paljulubavat urinat.

Täiusliku joodiku tunneb ära süntaksist, mis ei tunnista ühtegi üldlevinud
grammatikareeglit. Lisaks puuduvad iga muljetavaldava teenistuskäiguga lakkekrantsi
kõnepruugis täishäälikud. Ma keerasin ringi ja nägin kahte, välimuse järgi ehk
kuuekümnest, tegelikult maksimaalselt neljakümne viie aastast pässi.

“Lähme minu juurde tina panema,” sisenesin ma tseremoonitsemata oma igapäevasesse
rutiini. “Ma elan siinsamas ning mul on kodus puutumata asunik.” Asunikuks nimetasid
0,33-liitrist viina mu isa kaasaegsed ning kuna nood kaks paistsid pigem tema
generatsiooni kuuluvat, olin ma õigesti oletanud, et kohe jutu alguses neile arusaadavat
märgisüsteemi kasutades õnnestub mul meeste usaldus teenida. Mitte et selle
puudumine meil koos joomist oleks takistanud. Mulle lihtsalt meeldib, kui külalised end
minu juures mugavalt tunnevad.

Olime minu pool vaevalt maha istuda jõudnud, kui helistas Kojamees ning lubas läbi
astuda. Mingil põhjusel võttis see tal aga kohutavalt aega ning kuigi ma teeseldud
tähelepanuga värskete sõprade kui-mitu-viina-keegi-kõige-rohkem-ühe-kalendaarse-
päeva-jooksul-on-suutnud-ära-juua-praalimist üritasin jälgida, jäin ma tasahiljukesi jälle
magama.

Uuesti äratas mu üles lõpuks kohale jõudnud Kojamehe hele kisa. “Kao välja, kuradi
türa raisk,” röökis ta vanema peale kahest sellist, kelle ma Ararati juures endaga
klaasikesele olin palunud. Kojamees tagus oma pika sirge jalaga mõlemat ätti
kordamööda persse ning tõukas neid välisukse suunas. Nimelt oli Karl – nii mäletasin
ma ühte neist end tutvustavat – köögis kukesupipakke põue toppides Kojamehele
vahele jäänud. Puhas õnn, et Kojamees õigel ajal jaole sai. Kukesupp ei pruugi ju palju
maksta, ent sama ei saa öelda põhimõtete kohta.

On saabunud aeg pihku lüüa, jõudsin ma eilsete sündmuste meenutamist lõpetades
järeldusele. Mõnel teisel päeval oleksin ma võib-olla veel paar tundi oodanud, kuid
tänane ei olnud lihtsalt “mõni teine päev”. Nii palju suutsin ma juba aru saada.

Suuremaid pudelikilde vältida üritades komberdasin vannituppa. Mõned nädalad varem
Linnahalli stuudios koos helimees Peeter Määritsa ning ansambli Linnu Tee laulja
Indrek Pattega vaadatud seitsmekümnendate pornoklassika “Any Time, Any Place”
säravamaid hetki pingsalt visualiseerides sain ma endalegi teatava üllatusena tulnud
kiirusega esimesest lastist lahti. Paari tunni pärast algab teisel pool valgete
värvilärakatega vannitoaakent elu ning kui ma kavatsen täna Liivi juurde jõuda, tuleb
kiiremas korras ettevalmistusi tegema hakata. Ma olin otsustanud.

***

Doktor Liiv ulatas mulle ruudukujulise paberitüki ja käskis sellega minna kabinetti

10
number 3.

“Ma kardan, et sellest ei piisa,” sosistasin saatelehte tõrksalt vastu võttes.

“Mis mõttes? Nende süstidega läheb enesetunne paari tunniga palju paremaks. Näe,
võta see retsept.” Liiv ulatas mulle veel ühe paberi. “Neid tuleb võtta kaks tabletti iga
kolme tunni tagant. Hoiab hea rahulikuna päeva lõpuni ning õhtul peaks korralik uni
tulema. Homme hommikul tuled uuesti, saad kümnepäevase magneesiumi- ja
vitamiinikuuri otsa.”

Ta ei olnud aru saanud, mida ma öelda üritasin.

“Ma tahan ampulli,” pidin kõik puust ja punaseks tegema. Ampulliks nimetati (ja väga
võimalik, et nimetatakse siiani) pisikest mürgiga täidetud implantaati, mis õmmeldakse
alkohooliku tagumikku. Asja mõte on selles, et kui ampulliga inimene uuesti jooma
hakkab, ärkab mürk tema organismis “ellu” ja patsient paneb lusika nurka. Ampulli ja
selle peamist ravitegurit ehk surmahirmu peeti üldiselt joodiku viimaseks võimaluseks
ning seda sai vähemalt sel ajal inimorganismi toimetada ainult absoluutse
vabatahtlikkuse alusel.

Samas liikusid jutud, et ampulli, nagu iga teist ootamatult tülikaks muutunud elementi,
on võimalik ära petta. Singer Vingeri klahvpillimängija Avo Ulvik rääkis kunagi mehest,
kes sõrmkübara jagu iga päev viinadoosi suurendades ampulli valvsuse uinutas ning
paari kuu pärast jälle normaalsetes kogustes tina panna sai. Pealegi pidi “turul”
toimetama põhjajoonud kirurge, kes mõne pudeli viina eest ampulli kusagil Mustamäe
korteris su urruaugu kõige tumedamatest koobastest uuesti välja opereerisid. Lihtlabase
kööginoa ja aedniku kummikinnastega, ent mis vahet seal oli. Ühesõnaga, polnud kuigi
lõplik ravimeetod isegi ampull. Joodiku – nagu ütleb rahvatarkus – suudab päästa ainult
surm. Ning ma tundsin, et täna on ta mulle lähemal kui kunagi varem.

Liivi meelest polnud ampull just kõige parem idee.

“Proovi üks kord veel ilma. Kui ei suuda, no siis ei suuda. Üks vend suri kiirabiautos,
kui oli rikkalikult kaetud sünnipäevalaualt morsi pähe mingit viinasegu haaranud.
Ampull pole naljaasi.”

Kuna kabineti number 3 ukse taga järjekorda ei olnud, siis marssisin koputamata sisse.
Unise näoga ning jõhkra vene aktsendiga tädike käskis mul püksid maha võtta.
Garšneki käest olin kuulnud, et esimene süst on magneesium, mille verre jõudmise
tagajärjel pidi kogu keha korraks ühtlaselt soojaks minema.

“Ärge palun väga kiiresti vajutage,” üritasin ma valveões professionaalset kannatlikkust
tekitada. Garšnek oli hoiatanud, et mõned litsuvad kogu laksu ühe täiega süstlast välja
ning et see polevat teab kui mõnus.

“Ma tean, mida ma teen,” ühmas mutt vastuseks ja pressis pöidla süstlale.

Tol hetkel tundsin ma kogu kosmilises täiuses, kuidas tulvaveena vereringlusesse paiskuv

11
medikament sinna aastate jooksul kogunenud tõed ja väärtused uppi uhab. Mulle
tundus, et ma suren. Mitte sooja tunde pärast, millest Garšnek oli rääkinud. See oli isegi
mõnus.

Neli viimast aastat, mille käiku needsamad aldehüüdide ja lõputute ärkvel oldud ööde
sünnitatud tõed ja väärtused olid defineerinud, vilksasid meteoori kiirusel mu silme eest
läbi. Tundsin iga pooriga, kuidas mu lõputuna näiv surematuse otsing ühtäkki nappide
sekundite jooksul läbi sai. Ma olin uskunud, et võti igavesse ellu on surma
ignoreerimine. Veelgi enam. Ma olin veendunud, et lõputult elab see, kes surma kõige
julmemalt näkku julgeb nikkuda. Kes surma oh-kui-cooli tõsiduse üle kõige
raevukamalt naerda suudab. Ning nüüd, vastupandamatu massina veresooni uuristavat
magneesiumilaviini oma kehas tundes, mõistsin ma äkki, et olin sellel retkel
ebaõnnestunud. Surm oli oma nädalaid pesemata munni mulle kurku surunud, mitte
vastupidi.

Kuid see teekond ei olnud siiski päris asjatu. Ma olin kohtunud inimestega, kelle ees
vikatimees pikalt vastu punnimata päraku uurakile ajas. Ma olin näinud jumalaid, kelle
veri ja sperma täitis sisuga kõiki neid laulupealkirju, mida Vikerraadio soovikontserdi
diktor kiretul häälel viis korda nädalas ette luges. Kõiki neid lehekülgi, mida inimesed
õhtuti raamatukogudes üksteise järel neelasid. Kõiki fraase, mida Draamateatri
ebamugavate toolide kiuste hiirvaikselt kuulati. Mul oli olnud privileeg tõelisi meistreid
tööhoos jälgida, kuid nüüd oli minu aeg läbi. Ma olin liiga nõrk.

“Võite püksid jalga tõmmata.” 


12
 Teine

A-dingi-dingi-dingi-ha-ha-haa, 

a-dingi-dingi-brrr-Himaalaja.

Pisut kriimus vasaku esitiivaga, ent muidu laitmatus korras Moskvitš veeres kirjanike
maja hoovi nagu keravälk selgest juulitaevast. Nõukogude autotööstuse sõbralike
silmadega keskklassi mudel ei saanud oma kuraasis märkamatuks jääda. Esiteks oli
sõiduauto 1977. aasta suvel üksikute privilegeeritute mängukann. Teiseks teadsid Harju
tänav 1 aadressil paiknevas loomevabrikus kõik kõiki. Ja eriti hästi teadsid kõik kõikide
autosid.

Jaan Krossil ja Ellen Niidul oli lumivalge vana Volga, mida tavotistes tunkedes mees
nimega Korb kümnendast korterist režiimil 24/7 putitas. Ants Saarel oli sapakas – mitte
just kõige glamuursem mudel –, ent Krosside uunikumiga võrreldes kadestusväärse
tervise juures. Lastekirjanik Robert Vaidlole kuuluv Moskvitš oli roheline. Võimalik, et
õhtuti garaažis kuueteistkandilisest teeklaasist starkat kulistades ning majalastele kõige
uskumatumaid kalamehejutte vestes lootis ta oma sõiduki mõttejõul punaseks muuta.
Või siniseks. Aga ükskõik kui armutult vaene Robi oma alateadvusega ka tüli ei
norinud – tema mosse oli hiljemalt järgmisel hommikul jälle roheline. Koledate
esemete saatus on olla kole ning sinna pole midagi parata.

Tundmatu lendava objektina kirjanike maja rahu hetkeks rikkuma asunud kollane
Moskvitš oli aga imekaunis. Kummide vilisedes tegi ta groteskse paraadringi hoovi
kitsukesel läbisõiduteel ning jäi seejärel veelgi läbitungivamalt rehve kriiksutades
prügikastide juures seisma. Kuigi vaevalt Moskvitši kasutusjuhend midagi sellist ette
nägi, istus tema tagaistmel neli täismõõdus meest, üks istus ees ja üks rooli taga.

Tol hetkel õues viibivad lapsed olid olukorra tõsidust arvestades masinale ehk liigagi
lähedale hiilinud. Eerik Niiles Kross, kellest sai mõnikümmend aastat hiljem Eesti juhtiv
salaluuraja, seisis ähvardavale objektile kõige lähemal. Mõni aasta noorem Märten varjas
end ettevaatlikult venna selja taha. Kirjanike Liidu autojuhi Volli ainus poeg Hannes
kükitas Märteni kõrval ja mulle tundub, et Indrek ja Kaarel Tarand olid juba siis liiga
coolid, et ülejäänud lambakarja kombel tundmatut autot uudistama liduda. Igatahes
seisid nad ükskõiksust teeseldes mõnikümmend meetrit ülejäänud kambast eemal.

Kõigist võimalikest autoustest avanes bravuurse laksuga eesistuja oma. Sellest väljus
üüratu mees, kes oli sama monumentaalne nagu Aasias paiknev mäestik, millest kõneles
tema kuum raadiohitt neil päevil. See oli Mati Nuude. Pöörase keha kohta harukordselt
tömpide näppude otsas hoidis ta seitset tühja klaaspudelit. Ajaloolist hetke detailse
täpsusega fikseerida püüdes lugesin ma need kiiruga uuesti üle. Jah, neid oli tõesti seitse.

13
Pisut vaaruval kõnnakul eemaldus Nuude ülejäänud Apelsini liikmetega täidetud
masinast prügikastide suunas. Mulle tundus, et need sammud olid väikesed ühe mehe,
ent hiiglaslikud terve inimkonna jaoks. Gravitatsiooni rõõmsalt trotsides jõudis ta
prügikastini ning lasi pudelitel klirisedes vastu kõledat malmi kildudeks kukkuda. Siis
pööras ta kummastavalt looritatud silmad hetkeks meie poole, muigas imelikult ja
tuikus tagasi auto juurde. Tolmu tagumiste ratastega tornaadoks keerutades sööstis
Moskvitš paigalt ning kihutas sinna, kust oli tulnud.

Sel hetkel teadsin ma esimest korda elus, et minust peab saama rockstaar. Ma tahtsin
Školniku jalgratta, mille isa sporditarvete kaupluse Dünamo laomehi “Naksitrallide”
autorieksemplaridega ära ostes hankinud oli, sinnasamasse pikali tõugata ning autole
järele tormata. Miski ei piinanud mind rohkem kui soov koos tolle saladusliku
mustlaslaagriga otse taevasse põrutada. Aga ma tundsin, et koht selles tõllas on vaja välja
teenida. Minu aeg veel tuleb.

***

Eesti oli sel mälestusväärselt kuumal suvel muidugi hoopis teistsugune koht kui praegu.
Ühest küljest oli seis kahtlemata hapu – elementaarse inimvabaduse füüsilist kehastust
ehk Kellogsi maisihelbeid nägi vagur kodanik vaid Soome televisioonist ja sedagi
pelgalt Põhja-Eestis. Saksa DV-sse pääses ta üksnes siis, kui rõugearmiline tšekist Pagari
tänaval lahkes tujus sattus olema. Ning rohkem kui võõrvägede viibimine annekteeritud
kodumaa pinnal käis tõsisele Eesti mehele närvidele reegel, mille kohaselt tuli tal
restorani pääsemiseks ukse vahel kõõluvale livrees paksmaole viis rubla anda.

Lugupeetuimad ja kardetuimad ühiskonna liikmed olid neil päevil šveitserid, kellest
kõige jälgim töötas Viru Grilli nimelises söögikohas Tallinna parima hotelli esimesel
korrusel. Selle türapea kuulsaim töövõte oli kokkukägardatud viiekas vastu võtta ja
seejärel nägu teha, et midagi pole juhtunud. Järgmise viiekaga läks täpselt samuti. Alles
kolmas võis osutuda piletiks lina imiteeriva kuivatuspaberiga kaetud lauda, kuhu
punaste vestide ja hülgevuntsidega mehed riigi maitsvaimat grillkana serveerisid. Aga
võis ka mitte. Ma olen endale vähemalt tosin korda lubanud, et kägistan selle värdja
ühel imelisel päeval tema perekonna silme all surnuks, urgitsen seejärel ta punnis silmad
taskunoaga kolba küljest lahti ning topin need talle ükshaaval urruauku. Või teen seda
kõike pisut teistsuguses järjekorras.

Samas võib neid halle päevi, mille anonüümses üksluisuses sajad tuhanded inimesed
oma rõõmutute elude lõppakordi ootasid, Eesti kuldajaks nimetada. Sest erinevalt
tänasest, mil isegi inglise proled ei viitsi siin enam varsi tühjendamas käia, oli Eesti tol
ajal kõige šikim koht maailmas. Eestis elasid Nõukogude Liidu kõige läänelikumad
inimesed. Kõige nõukogulikumad lääne inimesed said neist alles mõnikümmend aastat

14
hiljem.

Eestlane kõndis Leningradi tänavail kuldsetes saabastes, tühjendas Jerevani veinikeldrite
aardeid hõbedasest peekrist ning ööbis Batumis peatudes Inturisti hotellis. Talle vaadati
alt üles, sest ta oli peaaegu välismaalane. Küsimusele “Atkuda võ?” vastas ta enesekindlalt
naeratades: “Iz Viljandi!”. Lootuses, et loll pärismaalane kuuleb äkki valesti – “Iz
Finlandij” – ning suhtub temasse veel piirituma alandlikkusega. Ja kui kuuliski õigesti,
polnud eestlane ju valetanud. Sest mingis mõttes oleme me kõik Viljandist pärit.

Eesti riigipiir oli küll okastraadist ja paekivist, kuid jabur maailmakorraldus võimaldas
siin sündida tegudel, müütidel ning unistustel, mille sarnaseid ei suudetud mujal isegi
ette kujutada.

Ja mis kõige olulisem – Eestis olid universumi vingeimad staarid: näitlejad, lauljad,
luuletajad, trummarid, kirjanikud, kitarristid, kunstnikud ja kõik teised, kes ärkasid siis,
kui üle- jäänud inimesed magama läksid. Ning öist linna täitis üksikute rikkis
valgusreklaamide korratu rütm. Mõnikord näidati staare televiisoris, kuid päris kindlasti
näidati neid seal aasta viimasel päeval. Siis mängisid nad pilli ja laulsid, tegid nalja ning
peitsid ridade vahele midagi, mis KGB meestele unetuid öid põhjustas.

Ja võib-olla just KGB meeste kiusuks hoidis ühiskond neid nagu sitta pilpa peal, kuigi
midagi käegakatsutavat polnud neil ühiskonnale vastu anda. Nad olid vabad ja
väljakutsuvad. Täpselt nagu neli näomaalingutes neoonvärvilist jumalat ansambli Kiss
plaadi “Destroyer” esikaanel, mida klassivend Auris Rätsep oli mulle 7. keskkooli poiste
WC-s hõlma alt näidanud. Nad olid teistsugused. Ja taevas teab, et Eestis oli teistsugune
olemine kõike muud kui lihtne.

Kusagil hubaselt liberaalses lääneriigis pole midagi turvalisemat kui ühiskäimlas George
Michaeli kombel hästihoolitsetud põskhabemega politseiohvitserile suhu lõpetada. Või
rahvusvahelises lennujaamas sind pildistanud turistile peksa anda. Need on armsad ja
toredad r ituaalid, mis kuuluvad väär ika popstaar i arsenali täpselt sama
iseenesestmõistetavalt nagu piiramatu krediidiga American Express või persetäis
sohilapsi Ohios.

Eesti NSV-s – nagu kogu ülejäänud Nõukogude Liidus – pandi sitaaugu rüütlid aga
pikemalt targutamata kinni ning lennujaamas turisti rünnanud Björk lakuks siiani
mõnes Kesk- Aasia raskestikasvatatavate tütarlaste eriinternaatkoolis õpetajatädi
ebasümmeetrilist tutti.

Eestis nalja ei mõistetud ning just see muutis kehtivate normidega maadlemise, mis
kusagil snobistlikus Londonis oli parimal juhul teetöölise pühapäevahobi, tõsiseks
väljakutseks. Kes selles mängus ellu jäi, istus õhtusöögilauas vanajumala paremal käel.Või
istus vanajumal tema paremal käel.

***

15
“Isa, kas sulle ei tundu, et sa vajad midagi?”

Ma pöörasin silmad rõhutatud intensiivsusega baarikapi suunas ning kartes, et minu
vihje võis talle ebaselgeks jääda, astusin igaks juhuks mõned sammud kapile lähemale,
avasin ukse ning tõstsin välja pudeli Belõi Aisti. See oli Peredelkino- perioodi ametlik
stardipauk.

Peredelkino on tilluke daatšade kompleks Moskva külje all. Vene kirjanike liidul oli seal
loomemajake, kuhu sulenärijad üle terve Nõukogude Liidu inspiratsiooni ja rahu
otsinguil kodudest põgenesid. Ka Eesti kirjanikele eraldati sellesse loomingulisse asüüli
aeg-ajalt tuusikuid. Veerand tunni eest oli ema meile – isale, Piretile, Reinule ja mulle –
Balti jaamast tasahiljukesi Moskva suunas veerema hakanud rongi viimase vaguni
imepisikesest aknast hüvasti lehvitanud. Nagu igal sügisel. Seekord sõitis ta kirjutama
raamatut, mille nimeks sai “Arabella, mereröövli tütar”.

Ma armastan ema kompromissitult, ent veelgi rohkem armastasin ma seda ühte kuud
aastas, mil ta Peredelkinos järjekordset hitti kirjutusmasinasse tagus. Sest need
kolmkümmend päeva pani isa armutult tina. Et siis kõik ülejäänud üksteist kuud aastast
tilgatumalt kaine olla. Ja kui isa pani tina, oli elu hüsteeriliselt lõbus.

“Sa ei näi aega raiskavat,” muigas ta varjamatult, valas klaasi täis ning asus seda
ettevaatlikult mekkima. Eno Raud oli suurim konjakifänn, kellega mul on olnud
privileeg kohtuda. See oli viiulimängu ning naistaksojuhtide järel tema kolmas nõrkus.
Igas Peredelkino-perioodis oli alati natuke viiulimängu, palju konjakit ja naistaksojuht.

“Ma lähen hetkeks välja,” köhis isa pärast klaasi lõpetamist hääle puhtaks ning asus
esikus mantlit selga ajama. Kõik näis kulgevat plaanipäraselt. “Välja minemine” tähendas
Peredelkino-perioodi kontekstis seda, et paari tunni pärast – hiljemalt kesköösel –
naaseb ta Kuku klubist koos kõigi seal kas või juhuslikult viibinud inimestega.

Kuku oli kultuuriinimeste kinnine klubi, kus näitlejad pärast õhtust etendust adrenaliini
viinaga lahjendasid ning kogu ülejäänud kultuurieliit nõukogude võimu niisama
kirudes aega surnuks lõi. Ja juhuslikult viibis Kukus inimesi alati.

Seekord jõudis isa tagasi tavatult hilja. Ent saak oli seda muljetavaldavam.

Esimesena maandus elutoa nurgadiivanis Allan Murdmaa, toonane silmapaistev arhitekt,
kellest räägitavate legendide nimekiri oli lõputu. Minu isiklik lemmik oli lugu, milles
Kukus järjekordset õhtut ööks kaaninud Murdmaa lauda toodi ootamatult pudel veini.

“Tervitused lauast number viis,” ütles ettekandja ühele rõõmsalt viipavale seltskonnale
osutades.

Allan koukis pudeli lahti, valas välja, ning avastas klaasi tühjendades, et veini asemel oli
pudelis sidrunimorss. Ta haaras seepeale tühja viinapudeli, täitis selle peldikus salaja
uriiniga, jahutas kraani all külma veega maha, kirjutas pastakaga etiketile “Kusi” ja palus
selle ettekandjal tüli norinud seltskonnale toimetada. “Väga vaimukas!” lõkerdanud

16
laudkond pudelit vaadates, valanud kraami laiali ning joonud klaasid hoogsalt põhjani.

“Lugeda ei oska või?” pareeris minut hiljem naerukrampides Murdmaa tülgastunud
pilke lauast number viis. “Seal on ju kirjas, mis pudeli sees on!”

Allan oli geenius.

Murdmaa kõrval võttis istet Maria Klenskaja, kes isale – ja mitte ainult talle – kohutavalt
meeldis. Kinos jooksis värskelt film nimega “Surma hinda küsi surnutelt”, milles
Klenskaja kehastatud kivinäoline kommunist Elle Kulli mängitud reeturi sõelapõhjaks
kõmmutab. Ta oli piiritult lahe ning teda hiirvaikselt oma kodus diivaninurgas istumas
näha oli taevalik. Sellised asjad said juhtuda ainult Peredelkino-perioodil.

Loomulikult oli seltskonna sisenedes esikust kuulda vendade Urbide hääli. Tarmo ja
Toomas elasid lagunemisohtlikus kivimajas, mille fassaad ulatus meie sisehoovi. Peale
Urbide oli selle lobudiku tähelepanuväärsemaid elanikke pirakate neljakandiliste
päikeseprillidega mammi, kes naljalt kodunt ei lahkunud. Ja kui lahkuski, järgnesid talle
truult kõik paarkümmend kassi, kellega ta oma kahetoalist elamist jagas. Sarnaselt
Zaitsevile, kes kirjanike majas leviva kõlaka kohaselt õhtuti tuvijalgu õlis friteeris, arvati
ka kassimoori oma koduloomadest toituvat.

Tarmo ja Toomas olid isa väga head sõbrad. Kunagi oli ta vendadega õues prügikasti
tühjendades jutuotsale sattunud ja sellest ajast olid nad meie juures sagedased külalised.
Isegi väljaspool Peredelkino-perioodi, mida ei saanud paraku öelda Lembit Remmelga
kohta, kes Urbide kannul tuppa lonkas.

Remmelgas ei meeldinud mulle eriti. Esiteks oli ta kunagi isa palvel üht minu
filmistsenaariumit lugedes (lapsena kirjutasin ma neid iga päev paar tükki) vaid
mõõdukasse vaimustusse sattunud. Teiseks kandis ta peaaegu eranditult geomeetrilise
mustriga sokke, mis tegid mu mingil seletamatul põhjusel närviliseks. Ja kolmandaks oli
ta meile jõudes reeglina nii täis, et ülearu intellektuaalset vestlust ei sündinud temaga
kunagi. Tänane õhtu ei olnud erand. Legendaarne sulesoldat prantsatas tumeda mütsuga
vastu põrandat ning Piret hakkas üle tema norskava keha keksuhüppeid harjutama.

Ain Kaalep, kes ennast Klenskaja ning Murdmaa vahele istuma litsus, oli vinge sell.
Tema nimi kõlas ühes Apelsini toonases raadiohitis. “Kord oli koolivend mul Ain, Ain
Kaalepi nimekaim,” laulis Ivo Linna mehest, kes Shakespeare’i, Mozarti ja Stenka Razini
vaimudega suheldes ajaloo suuri müsteeriume lahendada püüdis. Klassivennad arvasid,
et ma valetan, kui väitsin end Aini tundvat. Ta oli nii kuulus.

Tõnu Raadik oli isa tänases kaaskonnas ainuke verivärske nägu. Ja see nägu oli
tähelepanuväärselt punane. Mitte küll alkoholist, nagu ma elukogenud joodikute
observeerijana esiotsa oletasin. Pigem oli ta elevil. Raadikul oli kaasas viiul ning ilmselt
seepärast isa ta Kukust kaasa oligi vedanud. Elu oli mind õpetanud, et kui toas on
instrument, hakatakse sellel pigem varem kui hiljem mängima.


17
Pooleteist tunni ja kahe pudeli konjaki pärast õngitses isa magamistoa riidekapist välja
oma viiuli. Poisikesena oli Eno Raud paljulubav viiuldaja. Isegi nii lubav, et kuulsamaid
eesti-aegseid viiuliõpetajaid Johannes Paulsen teda mingil perioodil tasuta õpetas, kuna
vanavanematel polnud raha viiulitundide eest maksta.

Ta avas korteri välisukse, astus treppikotta ning hakkas selle kivises kajas oma
lemmiketüüdi saagima. “Kaja pole kunagi liiga palju,” öelnud aastaid hiljem Seitsmenda
Meele laule helirežissöörina lindistanud Sven Grünberg vastuseks Henri Laksi
küsimusele, miks peab iga soolotrumm viis sekundit pärast lööki edasi kajama. Isa oleks
Grünbergiga tol hetkel nõustunud. Poognajõhvide puudutustest sündinud noodid
resoneerisid trepiastmeid pidi üles pööninguni välja, et sealt siis rikošetiga uuesti tagasi
päevinäinud instrumenti ennastunustavalt mängiva kirjanikuni jõuda.

Ükshaaval avanesid alumiste korterite uksed ja inimesed kogunesid trepikotta Eno
Raua viiulimängu kuulama. Peagi ühines isaga Tõnu Raadik ning kordamööda esitasid
nad oma leivanumbreid, üks klassikalisi viiulipalu, teine tehnilise mängu ülemisi piire
testivaid iiri rahvalaule. Need olid kummalised ajad.

***

Ma ärkasin hommikul esimesena. Telefon oli katkematult helisenud ja kuna keegi ei

tundunud end sellest häirida laskvat, tõttasin ma unisena toru haarama. Remmelgas
vedeles seal, kuhu oli eile õhtul maandunud. Isa magas norinal oma toas, Piret ja Rein
samuti. Ülejäänud seltskond oli kadunud.

Ma tõstsin toru.

“Hallo.”

“Hallooooo. Kes sa oled?”

“Mihkel.”

“Ah soo. Mina olen Lennart.”

“Tere, Lennart. Isa magab.”

“Ma ei tahagi temaga rääkida. Ma helistasin sulle.” 

“Mulle? Miks?” 

“Ütle, Mihkel, mida sa maailma asjust arvad?” Ta tegi iga sõna vahele umbes
kümnesekundilise pausi ning oleks need hea meelega ilmselt veelgi pikemaks
venitanud, kui minu kannatamatu hingeldamine teda kiiremini jutu tuumani jõudma
poleks kannustanud. Kust pidin mina sel hetkel teadma, et tuuma ses piinavalt
varahommikuses keskustelus polegi?

“Mis mõttes maailma asjust?”

“No sa ju tead ometi, mis asi on maailm?”

“Ma ajan isa üles.”


18
Vastust ootamata läksin magamistuppa, raputasin peagi saabuva peavalu õudusi veel
mittehaistva isa ärkvele ning sosistasin: “Lennart helistab. Minu meelest on ta purjus.”

“Mis sind sellise järelduseni viis?” haigutas ta vastuseks. Isa polnud verbaalseteks
kompromissideks valmis ka kõige hävita-vama pohmelli tingimustes. Ta oleks võinud
küsida “Miks sa seda arvad?” või “Kust sa seda võtad?” Aga ta küsis, mis mind sellise
järelduseni viis.

“Ta tahtis teada, mida ma maailma asjust arvan.”

“Siis on ta täie mõistuse juures.” Isa upitas ennast voodist välja, loivas elutoa tugitoolini
ja lõugas torusse: “Telefoni aparatuuri juures.”

Lennart vatras pikalt ja isa kuulas. Lennartil oli alati midagi isale rääkida. Välja arvatud
siis, kui nad aastaid hiljem viimast korda kohtusid. See oli isa matustel. Mingi
edasilükkamatu riigiasi ei võimaldanud Lennartil Kirjanike Liidus peetavale
mälestustseremooniale õigel ajal saabuda ning vana sõbraga hüvasti jätma jõudis ta alles
Metsakalmistule. Me olime presidendi tuleku ootuses kirstu lahtisena hoidnud. Lennart
sõitis oma mustsünges autos hauakünka juurde, ronis truu adjutandi valvsa pilgu all
efektselt kääpani ning seisis vaikides isa sarga ees. Mulle tundus, et erinevalt tollest
hommikust aastakümneid tagasi rääkis seekord isa ja Lennart kuulas. Surnud meeste jutt
on tihtilugu huvitavam kui elavate oma.

***

Pärastlõunal teatas isa Reinu, Pireti ja minu piirituks rõõmuks, et aeg on tulnud teha
selleaastane siilisõit. Väidetavalt oli ta juba Lassiga rääkinud ning hiljemalt poole tunni
pärast pidi tõld väravas olema. Pangu me end soojalt riidesse, sest esiteks on väljas
hilissügiseselt jahe ning teiseks ei tea kunagi, millal me koju tagasi jõuame. Eriti
viimases oli isal tuline õigus. Varasemad Peredelkino- perioodid olid õpetanud, et seda
oli tõesti võimatu ette teada.

Siilisõiduks nimetati meie kodus reeglina kolm kuni neli päeva kestnud taksosõitu, mis
viis meid erinevatesse Eesti paikadesse. Tuuri ametliku legendi kohaselt otsustas
armastav isa lastele siili näidata ning et neid Tallinna tänavatel kohata oli sama
tõenäoline kui tehnikakauplusest Rekord kolm tundi sabas seismata magnetofonilinti
osta, sõideti okkalist looma linnast välja otsima. Siili ei näinud me neil sõitudel kunagi,
kuid see-eest nägime nii mõndagi muud.

Lass oli isale peaaegu isiklik autojuht. Kuna naistaksojuht oli siis täielik anomaalia, jäi ta
isale esimesel juhuslikul kohtumisel kohe meelde. Sellest ajast istus ta vabatahtlikult
autosse vaid juhul, kui selle pedaale sõtkusid Lassi mehised jalad. Auto jõudis lubatud
tunni sees kohale ning seltskond pakiti toonaste taksoveo nõuete kohaselt tähistatud
kollasesse Volgasse. Mõne hetke pärast neelasid rattad pimeduses enigmaatiliselt mustavat

19
maanteed ning isa hakkas ümisema laulu, mille ta kunagi väga noorena oli kirjutanud:

Tõlla ees meil tormab neli tori täkku, 


tagumiku alt meil läbi lendab maa.

Kabjad löövad meile musta pori näkku, 

aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.

Hobused on vahus, ragisevad rangid, 


mustal taeval sähvib ekslev välgujoon. 

Kihutame nagu põgenevad vangid, 

kelle kandu limpsab verekoera koon.

Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha. 


Otse püsti ees on pimeduse sein.

Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha

ja me surnud ema ette tuntud lein.

Tõlla ees meil tormab neli tori täkku, 


tagumiku alt neil läbi lendab maa. 

Kabjad löövad meile musta pori näkku,

aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa...

“Sõidulaul” oli Peredelkino-perioodi ametlik soundtrack. Lisaks sõnadele oli isa

kirjutanud ka laulu meloodia. Ta haavus südamepõhjani, kui vennad Urbid, kellele ta
“Sõidulaulu” ühise joomingu käigus kunagi tutvustas, aastaid hiljem laulu plaadistasid ja
ennast muusika autoriks märkisid. Või tegi seda mingi idioodist toimetaja, kes Tarmo ja
Tomi albumi kaanetekstide eest vastutas. Igal juhul tundus isale absoluutse õigusega, et
keegi on tema kodus vargil käinud.

Mulle näis, et ainult mina suudan mõista ängi ning raevu, mis “Sõidulaulu” pirakaid
sõnu täitsid. Isa võis noorena olla hoopis teistsugune, võib-olla isegi ohtlik, mõtlesin ma
auto tagaistmel, nina vastu klaasi, möödavuhisevate metsatukkade siluette jõllitades.
Milline iganes ta siis ka polnud, tol hetkel tahtsin ma olla täpselt samasugune.

Takso keeras maanteelt maha ja me jõudsime tihedalt pargitud autodega ümberpiiratud
mõisa juurde. Siin töötas üks isa kunagine tuttav ning mingil põhjusel leidsid taksos
viibinud täiskasvanud üksmeelselt, et kõige suurema tõenäosusega eksleb viimane
hilissügisene siil just siin. Suuremat vastupanu osutamata ronisime me masinast välja ja
enne kui keegi meist “kibe!” jõudis hüüatada, olime endalegi ootamatult kontvõõrad
pulmas, mida siin tol õhtul peeti.


20
Muljetavaldavam kui mehepikkune pulmatort või tumepruunid silmad, millega pruut
mind peaaegu perversse huviga jõllitas, oli kummuli lebavate süldikausside keskel ütle-
meri- mu-meri-tüüpi šlaagritega pulmalisi tantsutav bänd. See oli Nemo. Kuna tung
tamburiini varjamatu seksapiiliga vastu puusa toksivale Kersti Rosenbergile natukenegi
lähemale pääseda märatses minu kaheksa-aastases kehas sama võimsalt kui meri, millest
tumesiniseks võõbatud ripsmetega diiva parajasti laulis, ronisin ma pikemalt põdemata
lavale. Ta oli imeilus.

Kõige erutavam tolles senikogematus helidekaoses oli rütm ja pimestavalt glamuurset
lauljatari paistis basstrummi sisikonda rebestav mütsumine täpselt samamoodi üles
kruttivat. Lootuses tema pulssi veelgi kiiremaks keerata sööstsin ma sätendavate
tähtedega kaunistatud trummikomplekti juurde ning kukkusin lahtiste kätega taldrikuid
peksma. Laia naeratuse ja unoloobilike bakenbardidega trummarit ei paistnud mu
tegevus häirivat.

“Vaevalt ta oma abi eest honorari nõuab,” võis ta mõelda. Tema jaoks oli trummide
tagumine töö. Minu jaoks oli see esimene seks. Naisega, kellega ma pole tänini ainsatki
sõna vahetanud.

***

Ema tagasitulekuni olid jäänud mõned tunnid. Ma kuulsin läbi paokil ukse, kuidas isa
Reinuga vaikselt räägib. Ta oli terve öö närviliselt mööda korterit ringi kõndinud ja
sipelgaid peletanud.

“Nad sibavad mööda selga ega taha kuidagi maha rahuneda,” kurtis isa kurnatud häälel.

Ilmselt olid sipelgad end kuidagi korterisse sisse murdnud, kuigi ei Rein, Piret ega mina
polnud neid kordagi tähele pannud. Võib-olla olin ma nad kogemata koolist kaasa
toonud.Võib-olla olid nad end lasteaias Piretile salakavalalt taskusse sokutanud.

Igatahes olid sipelgad öö läbi isa terroriseerinud. Ja need väikesed äraarvamatud tõprad
olid tugevamad kui keegi arvata oskas. Isa romaani “Etturid” lõpus põgeneb metsavend
Valdur, kes on just oma sõbra surnukeha leidnud, iseenda hirmu eest sihitult metsa. Ta
on meeleheitel, tema võitlusvaim on otsakorral ning murtuna kukub ta viimaks näoli
vastu sammalt. Seal näeb Valdur toimekalt askeldavaid sipelgaid. “Aina askeldasid need
kuradi sipelgad...” on Eno Raua parima raamatu viimased sõnad. Elutoas lõdisevat isa
vaadates tulid need mulle äkki meelde.


21
 Musta Pori Näkku

Kolmas

“Ära võta südamesse, võta suhu.” Hendrik sai aru, et oli mulle liiga teinud.

Ilmselt poleks ta nii tuliselt pidanud reageerima, ma olin ju ikkagi kõigest
kolmeteistkümneaastane. Kuigi enda meelest olin ma seda juba. Ma teadsin Hendrik
Salleri (täispika perekonnanime Sal-Saller võttis ta kasutusele hiljem) kõige tähtsamaid
saladusi. Ja tema minu omi. Eelmisel päeval olin ma ühe tema oma lolli peaga suuremas
seltskonnas välja lobisenud. Ja siis ta vihastas. Hendriku äkkviha oli legendaarne. Ma
olin siiani mossis.

“Miks suhu?” ei saanud ma Hendriku jutust aru.

Ta puhkes naer ma. Justkui signaliseer ides, et pole ma midag i juba
kolmeteistkümneaastane.

“Selline ütlemine on – ära võta südamesse, võta suhu.”

Ta patsutas mind lepitust pakkuvalt õlale ja me keerasime Kaarli kiriku juurest üle
Tõnismäe Kosmose kino poole. Sealt pidi tramm meid Kadriorgu sõidutama. Tšehhid
olid oma rändtivoliga taas Tallinna jõudnud ja väsinud atraktsioonide ülespanemisel
kasutati kohalikku tööjõudu, kelleks olime sel aastal mina ja Hendrik. “Plekk” oli
korralik ja lisaks saime me testsõite tasuta teha.

“Kohal,” hüppas Hendrik avatud trammiuksest välja.

Me läksime üle tee ja olime paari minutiga objektil. Kusagilt Tšehhoslovakkia
väikelinnast igal suvel Tallinna kolinud lõbustuspark oli ülelinnaline sensatsioon.
Inimesed olid tervete perekondade kaupa valmis tunde piletisabas piinlema, et
“Kellukeste teel” – nii nimetati kogu tivoli kõige kõvemat atraktsiooni – kaks minutit
füüsikaseadusi rikkudes pea alaspidi puust vankrikestes ringiratast kihutada. Varasematel
aastatel olin ma siin käinud oma bioloogilise isaga. Nüüd jõlkusin ma mereäärsel
üüratul asfaltplatsil oma vaimse isa seltskonnas.

Öö läbi kestnud orgiast punetavate silmadega tavotistes tunkedes slovakk viipas meid
lähemale. Diil oli imelihtne: meie aitame tal karussellid üles panna, tema annab meile
kummalegi viis rubla päevas. Pluss tasuta sõidud. Kõlas nagu aus kaup. Ja oligi. Ainult et
kõiki neid nõmedate nimedega “sürpriisrattakesi” ja “autorevüüsid” kokku monteerides
õnnestus meil nende mehhaanikaga lähemalt tutvuda. Ja pärast seda võisid tšehhid ja
slovakid tasuta sõidud endale persse pista. Vabatahtlikult me neisse lendavatesse
kirstudesse ei roninud.

Saatus ja üüratute hülgevuntsidega slovakk olid meid täna “Kellukeste teed” püstitama
määranud. Eluohtliku kiirendusega sõidukärusid peaaegu külili paiskav kaldtee koosnes

22
 Musta Pori Näkku

demonteeritavatest osadest, mis kinnitusid üksteise külge suurte poltidega. Paraku oli
kriitiline kogus hiigelkruvisid aastate jooksul kaduma läinud. See pisiasi ei paistnud
minu ega Hendriku mõningaseks üllatuseks töödejuhatajat väga häirivat. Ta sidus
“Kellukeste tee” kõige kõrgema tipu osad nööriga kokku ja pilgutas meile kelmikalt
silma.

“See kukub ju kokku,” üritas Hendrik eesti keeles protesteerida.

Vunts naeratas kõigest aru saades, tõmbas käisega üle leemendava otsaesise ja avas valju
plupsuga õllepudeli.

“Obed,” kuulutas ta välja kahetunnise lõunapausi.

***

Hendrik Saller oli elav legend. Mis sest, et lihtsurelikest ta vähemalt väliste tunnuste
põhjal suurt ei erinenudki. Ta oli minust kõigest kolm aastat vanem, kuigi sellises eas on
need aastad vähemalt seitsmekümne kahe kuu pikkused. Hendrik oli tapvalt andekas.
Linna peal sosistati, et ta on sellest ka ise suurepäraselt teadlik. Eerik Niiles Kross oli
kuulnud, et Hendrik käib mööda Nõmmet ringi – seal ta suurema osa ajast pesitses – ja
räägib, kui jube kõva mees ta on. Minu pinginaabrile Allan Kalvele oli kurtnud mingi
lähisugulane, kes Salleriga ühes klassis käis, et mees on nii ülbe, et ei ütle teregi.

Minu ellu sisenes ta esimest korda kõige vähemtõenäolisemast kohast, elutoa nurgas
tolmuvast televiisorist, mida ülikangete prillide ja räige õllelebraga mees kord kuus
parandamas käis. Hendriku ansambel Generaator M esines Eesti Televisiooni saates
“Kaks takti ette”. Üldiselt oli see tuntud kui talumatult igav lauljate konkurss, mille
esimese preemia võitis reeglina see, kes kõige püüdlikumalt Gennadi Tanieli “Laulu
verelilledest” lõpuni lohistas. Ent ühel hooajal otsustati lauljate asemel ansamblid
võistlustulle saata ning sellest sai siinse kultuurielu keskseid sündmusi.

Generaator M oli selleks ajaks juba kohaliku undergroundi olulisim tegija. Nende
kontserdid olid alati paksult rahvast täis. Erinevalt Propellerist, kellel oli pungiga sama
palju pistmist kui tomatil tuumapommiga, küttis Genekas ausat ja puhast kraami.
Osalemine Eesti ainsa telekanali ainsas muusikasaates tõi Hendriku suurele kaardile.

Saatejuht Aarne Saluveer juhatas bände sisse ja välja. Kui pensionäride ansambel Tungal
lõpetas, hakkas ta noorusliku entusiasmiga järgmist tutvustama: “Nüüd tulevad lavale
eelmistest kakskümmend aastat nooremad mehed Tallinna 10. keskkooli ansamblist
Generaator M, kellel pole Boney M-iga midagi ühist peale M-i. Kõlab uus laine. Uus
laine on toonud vahepeal niivõrd tühjaks, mõttetuks ning loiuks jäänud rock-
muusikasse taas värsket verd. Ta on vähenõudlik, ei ole vaja kalleid võimendussüsteeme,
süntesaatoreid. Vajalik on vaid nooruslik särts, mõttetihe tekst, paar kitarri ning
trummid. Kõlab ansambli ühislooming “Käed”.”


23
 Musta Pori Näkku

Kui Genekas üleriikliku televisioonieetri enda kätte sai, kuulus võim Eesti NSV-s kaks
ja pool minutit rahvale. Da-da- da-da-da-da-da-da, tümistas bassimees Kits
(kodanikunimega Anti Rüüt) tagurpidi “Peter Gunni” riffi, trummar Sven Jannes ehk
Hiinakas kolkis soolo- ja põrandatrummi ning Hendrik paiskas tervet põlvkonda
defineerinud lauluread kõikidesse kodudesse üle kannatustest räsitud maa:

Kummikindais kätepaarid,

kätel mõtteis pahad plaanid:

tahvad mind nad kinni püüda,

tahaks joosta tahaks hüüda:

tulge appi kõik,

kes mind päästa võiks,

tulge appi kõik, seda palun ma,

tulge appi kõik,

kes mind päästa võiks,

tulge appi kõik, vabastama mind.

Teeneka nõukogude helilooja Isaak Dunajevski kuulus fraas “meil laulud aitavad elada,
võita” omandas sel epohhilooval hetkel uue tähenduse. Ma ei teadnud, kuidas on lood
võitmisega. Aga elada aitas ETV ekraanil harkisjalu punast elektrikitarri saagiv ja
müstilistest kätest laulev ikoon päris kindlasti. Selle mehega tahtsin ma kohtuda.

Justkui tellitult selgus mõned nädalad peale Generaator M-i teledebüüti, et minu
koolivend ja hea sõber Valdek Kangert tunneb Hendrikut. Veelgi enam. “Ma olen tema
parim sõber,” uhkustas Valdek ükskõiksust pingsalt simuleerides, nagu oleks Hendrik
Salleri parimaks sõbraks olemine midagi igapäevast või iseenesestmõistetavat.

Sõbraks saadi tol ajal enamasti geograafilistel põhjustel. Hendriku kodu oli tibukollases
kahekordses kortermajas Männiku bussipeatuse kõrval. Valdek elas sealt diagonaalis üle
tee paiknevas barakkide rajoonis. Ja kui järjekordne buss number 5 tagumist silda
kolistades peatusest väljus ja läbipaistmatu tolmupilve üles keerutas, seisis Valdek selle
hingematvas keerises ja vaatas, kuidas Hendrik bussipaviljoni seinale nõjatudes Priimat
suitsetas.

Valdek oli karsklane. Ei mingit suitsu ega alkoholi. Tema isa oli suhtelises sinasõpruses
mõlemaga ja seda kiivamalt ta jälgis, et poiss üle kopsuaukude hüppaks. Valdek suutis
kogu keskkooliaja kiusatusele ja sõprade provokatsioonidele vastu seista. Kõhuli lendas
ta alles hiljem Leningradis merekoolis õppides. Ja mida distsiplineeritumalt oli ta
varajases nooruses karsket rida hoidnud, seda rämedamaks kujunes sööstlaskumine
ülikoolipäevil.

Ma ei tundnud Valdekut ära, kui ta kord õhinal seletas, kuidas ta koos mingi Dimaga

24
 Musta Pori Näkku

suvalise Piiteri paneelmaja paraadna põrandale laotatud sinelil mingit Svetat

kordamööda nikkus. Mida sivem inimene talle elu jooksul ärajoomiseks ettenähtud
alkoholikogust hävitama asub, seda parem. Valdeku kombel tinapanemist kuhugi
abstraktsesse tulevikku veeretades lõpetab mees paneelmaja trepikojas purupurjus vene
litsi rautades.

Valdek tutvustas mind Hendrikule ansambli Punk T kontserdil Sossi klubis. Punk T oli
Geneka kõrval teine kõvem bänd neil päevil. Soss oli karvaseid ja sulelisi täis ja ukse
taga järjekorras seistes nägin ma Valdekut koos Hendrikuga tulemas. Mõlemad olid
ürituse vääriliselt piduehtes. Valdek ehk mõnevõrra tagasihoidlikumalt kui Hendrik,
kelle ärarebitud käistega nahkkuhvt oli tillukesi Sex Pistolsi rinnamärke täis nagu
sõjaveterani rind ordeneid. Läikima nühitud haaknõelad läbistasid odavat nahka näilise
korrapäratusega ja tagi alt väljaulatuv meremehetriibuline särk oli käistest kääridega
narmaliseks lõigatud.

“Mis siin toimub?” uuris rockstaar konkurentide kontserdi järjekorda silmitsedes.

“Ei ole veel hakatud sisse laskma,” tegin ma VIP-ile kiire ülevaate. “Mihkel,” ulatasin ma
talle seejärel aupaklikult käe.

“Saller,” raporteeris Hendrik terekätt autoriteedi survega pigistades ja läks saba
ignoreerides sissepääsu juurde, Valdek lojaalse jüngrina tema järel. Ka Kits ja Hiinakas
olid kohal. Kõik olid.

Mõne minuti pärast lasti mass klubisse ja Punk T võttis kuulsa lava keskel kohad sisse.
Nad mängisid põhiliselt omi lugusid ning ainus säravam hetk nende üsna üksluises
repertuaaris oli Soome ansambli Eppu Normaali lugu “Poliisi pamputta taas”, mida
solist Artur tuntava eesti aktsendiga originaalkeeles esitas. Ootamatult teatas trummide
tagant mikrofoni juurde jalutanud Rainis Kingu, et nüüd tuleb lavale üllatusesineja. Ja et
selleks on – daamid ja härrad – Generaator M!

Hendrik, Kits ja Hiinakas ronisid püünele ja mängisid kolm lugu, millest üks oli rahva
tungival nõudmisel Juice Leskineni laulu “Sika” eestikeelne versioon – Geneka
konkurentsitu evergreen. Hendrik seisis imperiaalses üksinduses keset lava ning sajad ja
sajad inimesed skandeerisid tema juhtimisel moodsat regilaulu:

Siga, sind Eestis peetakse. 


Siga, sind välja veetakse.

Siga, sa oled defitsiit.

Siga, sind vajab meie riik!

Ma seisin lummatult esimeses rivis ja unustasin ebamugavustunde, mis tekib siis, kui
tagaseisjad su rinnakorvi vastu lavaäärt litsuvad.

Ei möödunud nädalatki, kui Hendrik helistas mu kodusel numbril. Ma olin Valdekule

25
 Musta Pori Näkku

peale käinud, et see mind Geneka proovi vaatama orgunniks. Valdek oli hea sõbrana
minu eest kostnud ning Saller kutsus mu järgmiseks päevaks Nõmme kultuurimajja, kus
Generaator M ühiskonna alustalasid raputavaid laule harjutas.

Nõmme kultuurimaja juhataja oli toonaste olude kohta tähelepanuväärselt liberaalne
naine. Või ei saanud ta lihtsalt aru, mis ümberringi toimub. Igatahes lasi ta kehtivale
riigikorrale reaalset ohtu kujutaval grupeeringul enda juhitava keskuse ruumes
koguneda. Vähe sellest. Generaator M-il oli lubatud kasutada tehnikat, mis kuulus
Nõmme kultuurimaja põhibändile Brigaad.

Nagu kollektiivi teatavat kollaboratsionismi sisaldavast nimestki järeldada võib, mängis
Brigaad poliitiliselt igati korrektset restoranipoppi ning oli oodatud esineja Nõmme
kultas laupäeviti toimunud keskealiste tantsuõhtutel, kus kuuekümne-aastased mehed
viiekümne viie aastaste naiste pärast üksteisel päid peldikupotti toppisid.

Brigaadi helivõimendust hooldas ööpäevaringses joobes liliputi kasvu ebakorrapäraste
habemetüügastega õli, kes laupäevade vahelist perioodi kitsukeses helitehnikaruumis
ennastunustavalt onaneerides sisustas. “Piinlik ju on, aga mõnikord ei jää lihtsalt muud
üle,” teatanud ta kord stoilise rahuga, kui oli järjekordset lasti väljastades koristajale
vahele jäänud. Sellil oli täiesti ükskõik, kas ja kes Brigaadi trummikomplektil mängis.
Peaasi, et see laupäeva õhtuks endises konditsioonis tagasi omal kohal oleks.

Et kaks number 36 bussi olid vahele jäänud, jõudsin ma Nõmmele mõnikümmend
minutit planeeritust hiljem. Geneka proov oli täies hoos ning Hendrik õpetas Kitsele ja
Hiinakale uut lugu. “Kuutõbisel on paha elu, ta magada ei saa,” laulis Hendrik läbi
Brigaadi üldvõimendi. See kõlas nagu Judas Priest. Generaator M oli pungist
tasahiljukesi eemalduma asunud.

“Tervitus! Võta istet!” hõikas Hendrik mulle loo lõppedes. Seda polnud mulle kaks
korda vaja öelda. Ma olin maailma parima bändi prooviruumis ja kuulsin esimese
autsaiderina nende tuliuut loomingut.

Loetud minutite pärast avanes prooviruumi uks uuesti ja sisse astus Saabastega Kassi
välimusega keigar. Ma olin liiga noor, et teada, mis on homoseksualism. Või pederastia,
nagu seda toona venelaste eeskujul nimetati. Aga ma sain oma kuuenda meelega, mis
inimest võimalike saabuvate probleemide eest hoiatab, kiiresti aru, et päris tavaline mees
too hüperaktiivne kloun ei olnud.

“Uauuuu,” hõikas Heiki Soome mind kobrapilgul õgides. “Kes on teie noor sõber?”
pöördus ta ülejäänud toasviibijate poole.

“Minu nimi on Mihkel,” tõusin ma viisakaks kasvatatud inimesena toolilt.

“Uauuuu,” undas naiselik mees mu terekätt lõdvalt puudutades. “Mina olen Heiki.”

Heiki Soome oli Nõmme kultuurimaja residentdiskor. Tema showprogramm kandis
kaheksakümnendate vaimule vastavat nime “Diskoteek Kompuuter”. Arvutitel oli sel

26
 Musta Pori Näkku

ajal enigmaatiline aura ja ega keegi – eriti too kääbuskasvu pederast – väga täpselt
teadnud, mida nad endast tegelikult kujutavad. “Diskoteek Kompuuter” tegi üle-
Eestilisi gastrolle ja programmi elava osana jõudis Generaator M sedakaudu kohtadesse,
mille nime bändi liikmed seni ainult geograafiatunnis olid kuulnud.

Heiki sarnanes näojoontelt pisut Elton Johnile. Seda taevast kingitust ekspluateerinud
edev diskor 1979. aastal Moskvas, kui Elton John esimese suure välismaise superstaarina
Nõukogude Liidus laulmas käis. Andunud fanaatikuna lendas ta oma iidoli kontserdile
ja märkas hiljem Arbatil patseerides, et inimesed teda vaimustunult jõllitavad. Heiki
polnud kade mees – hoogsa liigutusega haaranud ta põuest pastaka ja kirjutanud
soovijatele paberitükile “Elton John”, universumi kuulsaima homoseksuaali nime
lohakalt autogrammiks visates.

Aktiivse pruuniaugu rüütlina ümbritses Heiki end meelsasti noorte wannabe-
diskoritega, kes staarplaadikeerutaja kuulsusesärast kiirekese endalegi lootsid krahmata.
Võib vaid oletada, kui paljud neist karjääri huvides patrooni riista pidid neelama.

Genekas tegi Heikiga võimalike intiimsuhete osas asja kohe alguses selgeks ja tõtt-öelda
oli diskoril topitavaid auke nii ehk naa türaga segada. Pealegi oli Heiki õnnelikus suhtes.
Tema elukaaslane – või kutsa, nagu ta ise hellitlevalt oma kallimat nimetas – oli
Tšernikovi Sass. Samuti diskori ambitsioonidega pikka kasvu poluvernik otsis Heikile
show ajal plaate välja ja kui megadiskor tantsulõvide hullutamise lõpetas, asus
“Diskoteek Kompuutr i” personal Eestimaa lugematute kultuur imajade
kontoriruumides käelist tegevust arendama.

Soome usaldas oma kutsat piiritult ja see maksis end aja möödudes valusalt kätte. “Heiki
Soomet ei ole enam!” kuulutas Sass paari aasta pärast Jaan Kreuksi nimelises
Kultuuripalees läbi mikrofoni uue ajastu algust. “Nüüd olen mina!”

Reeturlik pärakusse trukkija oli meistri hüljanud ja tema käest õpitud võtetega turgu
haarama asunud. Heiki üritas kuuldavasti mõne aja pärast Ungari välispiirile veetud
okastraadi alt läbi pugeda ja Austriasse putkata. Paraku jäi mees piirivalvele vahele ja
veetis paar järgnevat aastat kusagil Kesk-Euroopas vangivalvurite munandeid näksides.
Hiljem räägiti, et kunagine diskor elab Rootsis ja teeb Volvos hiilgavat karjääri.

“Väga meeldiv! Väääägaaaa meeldiv,” ei tahtnud Heiki mu kätt Generaator M-i
prooviruumis lahti lasta.

“Unusta ära!” hüüdis Hendrik vihaselt. “Mihkel ei ole gei. Mine Sassi juurde ja unista
edasi.”

Heiki ja Hendrik olid omamoodi äripartnerid ja Geneka ninamees võis endale
otsekohest väljendumist lubada. Himur kergats jõllitas mind Guglunki silmadega edasi,
naeratas siis vabandavalt ja lasi käe lahti. Tema silmad põlesid nagu poisikesel, kes on
kommivabrikusse sattunud. Kuid mõistes, et minu batoonikest ta oma iharal keelel

27
 Musta Pori Näkku

põrgatada ei saa, asus ta aupaklikult taganema


“Ärge siis järgmise nädala esinemist unustage,” manitses vastu näppe saanud pepuvend
uksest välja tagurdades. Kuidas saidki nad järgmise nädala esinemist unustada. See oli
nimelt nende viimane.

***

Punkarid teadsid toona üksteist fotode kaudu. Need levisid käest kätte ning suurema
osa tolleaegseid antisotsiaale portreteerivate fotode autor oli Arno Saar. Teda nähti
kõikjal, kus punkarid kogunesid – kontsertidel,Varblase kohvikus ja Moskva ees. Punnis
silmade ja Mõmmibeebi põskedega piltnik tuletas mulle miskipärast meelde Scorpio-
nimelist psühhopaadist mõrvarit, kes esimeses Dirty Harry filmis ujumisbasseinis
lõõgastuva noore tüdruku tapab ja hiljem bussitäie koolilapsi pantvangi võtab.

Arno kohta oli liikvel väga erinevaid legende. Ühe kohaselt oli Arno Saar nooruses
kõva kriminaal ja Mustamäe vaste Tina tänava venelastele. Kui lapsed ei tahtnud putru
ära süüa või õigel ajal magama minna, siis tuli Arno Saar ja pistis nad žilett-teravaid
hambaid õrna inimlihasse pigistades nahka. Ta olla valimatult kõik endast pisemad
inimesed rahast tühjaks raputanud ning vastupanu osutamise korral armutult läbi
klohminud. Siis sattunud ta aga mingisse õnnetusse ja nõiaväel saanud terrorit ja õõva
külvanud kaagist tõsiste fotograafiahuvidega sümpaatne noormees.

Teine legend pajatas Arno Saare pornograafiakirest. Teda kutsuti Porno-Arnoks ja selle
veatult riimuva hüüdnime andsid talle kuulu järgi konkureerivad fotograafid, kelle
hinnangul oli Arno eluunistuseks pildistada kõiki maailma häbememokki. Alasti
naisekeha on inspireerinud muidugi paljusid kunstnikke läbi ajaloo. Kuid Arno huvi ei
piirdunud kõlakate järgi mingi süütu tissipaari kunstilise kujutamisega. Kaugel sellest,
teadis rääkida rahvasuu.

Kuritegeliku minevikuga pornohull fotograaf, keda kõik Tallinna punkarid usaldasid, oli
muidugi tüüpiline KGB profiil. Sellist venda oli erakordselt mugav survestada ja Arno
käest väärtuslike negatiivide enda valdusesse saamine poleks Pagari tänava meestele teab
kui ületamatuks väljakutseks kujunenud. Seetõttu oli kolmas Arno Saare kohta
kulutulena leviv kõlakas seotud tema väidetava KGB-taustaga.

Oli esimese kahe legendiga kuidas oli, aga seda, et Arno nõukogude siseluure heaks
töötab, punkarid ei uskunud. Loomulikult olid tema pildid KGB meestel olemas. Aga et
ta need ise sinna viis, oli väheusutav. Või oli ta hiilgav näitleja. Männiku metsas
järjekordsel fotosessioonil läks Arno silmnähtavalt närvi, kui kaks tundmatut kuju meile
lähenesid.

Hendrik, Valdek, meie ühine sõber Risto Kivi, Olümpia hotellis kelnerina töötanud
Urmas Tundeberg, mina ja veel mõned punkarid olime end paraadmundrisse löönud ja

28
 Musta Pori Näkku

kõik koduses majapidamises leiduvad esemed haaknõeltega riiete külge kinnitanud.

Uhkelt ülesrivistunult ootasime me kannatlikult, kuni Arno säriaega ja ava täpseks sättis.

Äkki kostis eemalt valjenevat juttu ja kaks meest jooksid sprindikiirusel meie suunas.

Arnol oleks fotokas napilt käest kukkunud. Ta värises hirmust üle kere, sest
väljakutsuvalt riietunud punkarite fotografeerimine oli tegevus, mille eest võimekam
prokurör ta hea tahtmise korral oleks kinni võinud panna. Meie suunas hingeldades
tormavad sellid võisid vabalt olla erariides mendid, keda kõik metsad triiki täis olid.
Arno hirm oli ehtne. Mitte selline, mida teeskleb KGB käsul punkareid pildistav agent.

Teha polnud aga enam midagi. Mehed jõudsid meieni ja üks küsis närviliselt selja taha
vaadates:

“Kuhupoole karjäärid jäävad?”

Hendrik näitas neile suuna kätte.

“Te pole meid näinud,” ütles teine mees ja nad jooksid aegajalt tagasi vaadates edasi.

“Tänaseks aitab küll,” lalises Arno fotokat kotti toppides. Need kaks polnud küll
mendid, keda ta kartis olevat. Aga pea needki tulla ei võinud. Seda enam, et kõigi
eelduste kohaselt olid meid kõnetanud kollid põgenemas. Põgeneti aga tollal põhiliselt
mentide eest.

Kunagi varem mingil järjekordsel punküritusel oli Arno Hendrikule ja mulle näidanud
värskeid fotosid teistest Tallinna punkaritest. Neil oli igasugust rahvast:
koerakaelarihmadega imekauneid tüdrukuid; mees, keda Arno Eesti punkfilosoofiks
nimetas ja kitsa näo ning veel kitsamate prillidega Kadrioru punkar, kelle nimi oli Villu
Tamme.Viimane nägi kõigist Arno pildistatud tegelastest kõige coolim välja.

Mõned nädalad hiljem Villut Laste Maailma ees trammi ronimas nähes sööstsime me
Hendrikuga talle omavahel midagi kokku leppimata järele ning asusime ühiskondlikus
transpordivahendis efektse tüübiga tutvust sobitama. Punkarid hoidsid kokku nagu
juudid või tsiklimehed. Viisteist minutit juttu ja bändide nimede loopimist ning sa
võisid olla kindel, et oled järjekordse verevennaga kohtunud.

Villu elas Kadriorus väga soliidses eestiaegses majas. Tema vanemad olid kirglikud
mälumängurid. Populaarne telesaade “Kes keda?”, mille juht Enn Eesmaa Mõigu KEK-
i põskhabemetes mälutitaanidele televaatajate ärevuseks lahendamatuid ülesandeid andis,
oli Villu kodus kohustuslik meelelahutus. Tema korteris vedeles hunnikute viisi
kaustikuid käsitsi kirjutatud “Kes keda?” detailsete transkriptidega.

Ka muusikat armastati selles omamoodi soojas peres keskmisest Eesti leibkonnast tubli
paarkümmend protsenti rohkem. Ja need mõnikümmend protsenti tulid kõik suuresti
ühe pereliikme arvelt. Villu oli täpselt samasugune punkar nagu me kõik: rohkem kui
punkmuusika tekkimise põhjused – inglise väikekodanluse idiotism ja tooride poliitika
– huvitas teda muusika ise. Tema lindikogus leidus kraami, millest Hendrik ja mina

29
 Musta Pori Näkku

ainult Suosikkist lugenud olime. Punk oli Läänes selleks hetkeks juba sisuliselt surnud ja
Sex Pistolsist kirjutasid isegi Skandinaavia klantslehed.

Sham 69, Angelic Upstarts ja mitmed teised vähemtuntud bändid olid Villu jaoks
igapäevane tegelikkus ja kõik korrad, mil me Hendrikuga tema juures õlut rüübates
maailma asju arutasime, lõugas arusaadavuse piire testiva inglise aktsendiga töölisnoor
päevinäinud lintmagnetofoni kõlaritest: “If the kids are united, then we’ll never be
divided.” Lihtsamalt, ent samas nii täpselt ei oleks me ise ilmselt kunagi osanud oma
südametes tukslevat meri-põlvini-bravuuri sõnastada.

Kuna Genekas oli suhteliselt värskelt laiali läinud, otsis Hendrik uut muusikalist
väljundit. Juba paralleelselt põhibändiga oli tal uus projekt. Nime ? (Küsimärk) all tegi
Hendrik muusikat mitmeid aastaid, kuid selle esimene inkarnatsioon, mille koosseisus
olid veel Valdek, Risto Kivi, Hendriku sõber Arpo ja mina, mängis P.I.L.-i eestindusi ja
Dead Kennedys’e plagiaate. Kuna Risto ja Arpo paraku ülemäära musikaalsed sellid
polnud, jäi ? pärast esimesi proove mõneks ajaks paremaid päevi ja bändiliikmeid
ootama.

Kahjuks ei olnud ka Villuga ühiselt moodustatud ansambel oluliselt elujõulisem. Ilmselt
oli fiasko sisse kirjutatud juba Kadriorus tunde kestnud ajurünnaku resultaadina
sündinud bändinimesse. SH Dispanser (Suguhaiguste Dispanser) ei olnud kindlasti
popmuusika kuulusrikka ajaloo vaimukaim välgatus ja paari üksiku proovi tasemele
kogu asi jäigi.

***

Hiinakas oli saanud sõjaväekutse ja nagu ka Led Zeppelin, mis pärast trummari traagilist
lahkumist ei olnud uue liikmega nõus jätkama, läks Generaator M oma kuulsuse
absoluutses tipus laiali. Mulle tundus, et Hendrik tahtis fännid meelega armastatud
bändita jätta, et toonase süsteemi kultuurivaenulikkust seeläbi kujuka näite varal
paljastada. Hiinakas oli küll kõva trummar, ent hoolikalt otsides oleks Genekas uue ja
mitte halvema mehe leidnud.

Aga nad läksid laiali. Ja otsustasid seda väärika lõppkontserdiga tähistada. Eelmisel
nädalal olin ma neid finaalmänguks treenides Nõmme kulta prooviruumis vaatamas
käinud. Ma olin tutvunud selle väärika kultuuriasutuse nimekaima plaadikeerutajaga.
Aga Generaator M-i viimasele kontserdile sain ma sisse ainult pimeda juhuse läbi.

Kogu Nõmme keskus oli tund enne väljakuulutatud algust inimesi paksult täis.
Liinibussid ja autod, mis mäest alla Mustamäe suunas üritasid keerata, pidid
vastassuunavööndi kaudu põike tegema, sest sajad noored olid sõidutee blokeerinud.

Ja kui rahvas lõpuks majja sisse lasti, polnud sellest kuigi palju abi. Nõmme
kultuurimaja mahutas kõige higisemal õhtul heal juhul viissada inimest. Geneka

30
 Musta Pori Näkku

viimane kontsert oli selle nii mõndagi näinud hoone austusväärse ajaloo kõige higisem
hetk. Üle poole kogunenud rahvamassist jäi aga ukse taha.

Kui bändi avalugu läbi krohvitud seinte välja hakkas kostma, muutus tibutava vihma
kiuste sissepääsemise lootust hellitav seltskond rahutult sumisema. Mõne hetke pärast
kostis vasaku kõrvalukse juurest kellegi võidurõõmus hõigatus, et siit saab sisse. Ma
sööstsin hetkegi kõhklemata hääle suunas ja nägin, et kaks tursket punkarit olid väsinud
tabalukuga suletud ukse lahti kangutanud. Pool sekundit hiljem olin ma juba sees. Minu
ees väänles palja ülakeha ja verise peaga kontserdikülastaja, kes Hendrikule läbi
rahvamassi lähemale murda püüdes kellegi rusika ette oli jäänud.

Taolist möllu polnud minu koolipidude hillitsetud tempoga harjunud silmad varem
näinud. Viiesaja inimese väljahingatud süsihappegaasist vettinud majaseinad vibreerisid
ühtlase müraga tabamatus rütmis ja nagu biitlid mõnikümmend aastat varem, kostis
Genekas publiku kisast vaevu üle.

“Ja sellega ja sellega, ongi asi tahe, ja sellega ja sellega, leppima ma pean,” huilgas
päevakangelane mikrofoni taga jumalikke poose võttes Generaator M-i suurima hiti
“Kaugõpe” fännidele pähekulunud refrääni. Hendrik oli omas elemendis ja seda oli
võimatu mitte märgata. Ta elas iga lauldud fraasi läbi oma füüsilise keha, üksikutele
täishäälikutele nii palju õhku peale puhudes, et kohati hakkasin ma Hendriku tervise
pärast muretsema. See oli tema bändi viimane kontsert ja ükskõik kui palju esinemisi
tulevik ka Hendriku teele ei veeretanud, pidi ta igaks juhuks siiski arvestama
võimalusega, et seisab selles surematust projitseerivas valgusvihus viimast korda. Mõnes
mõttes seisiski.

***

Uusi bände tekkis sel ajal Tallinnas paar tükki päevas. Järjekordse muusikalise projekti
isikkoosseis sõltus suuresti sellest, kellega sa parajasti Varblase kohvikus ühe laua taha
sattusid istuma. Enamik toonastest veinipudeli ääres sündinud orkestritest lagunes juba
sama päeva õhuks ühegi proovini jõudmata. “Kuule, teeme bändi!” asendas neil kids-
are-united-päevadel tere-kas-ma-tohin-teie-seltskonda-istuda-viisakust.

Samas oli Generaator M-i kiiluvees pinnale hulpima jäänud ka kauem kui kaks pudelit
starkat tegutsenud kollektiive. Mõnes mõttes olid needki rohkem mütoloogilised
kooslused, kui reaalselt mängivad bändid, kuid andsid erinevalt paljudest kaasaegsetest
ka vähemalt ühe kontserdi.

Täpselt üheainsa kontserdi sooritas Allan Vainola eriti šiki nimega bänd Ajutine Valitsus,
millest palju rohkem ei teatud kui seda, et nende lugude nimed olid kõik ühesõnalised
ja ega laulutekstideski sõnu oluliselt rohkem olnud. Ja sellegi ajaloolise esinemise käigus
ei jõudnud Ajutine Valitsus üle paari takti mängida, sest otsustaval hetkel lülitas kellegi

31
 Musta Pori Näkku

karvane käsi elektri välja.


Kevade tänaval asunud Tallinna 22. keskkoolis toimus ühel imelisel päeval
minipunkfestival, mille esinejate nimekirjas olid lisaks Ajutisele Valitsusele veel sama
kooli bänd nimega Uus Kanalisatsioon ja Munga ehk Ivo Uukkivi ansambel Kopli
Otell. Et keegi oli Hendrikule soovitanud neid kindlasti vaatama minna, ronisime me
kontrolli mõttes kohale.

“Ega siin midagi eriti head tulemas ole,” sisises seni suveräänse punkkuninga positsiooni
nautinud Hendrik uute tegijate hingeõhku kuklas tundes. Tal oli õigus.

Esimesena ronis lavale Uus Kanalisatsioon. See Rein Laaneoru toonase
džässrockansambli Uus Generatsioon nime vaimuvaeselt väänanud jõuk mängis
pehmelt öeldes sitasti. Bändi ainsaks väärtuseks oli verinoor Raivo E. Tamm, kes tüütute
kahe-duuri-lugude vahele punkluuletusi luges. Need kujutasid endast enamasti
suguvõimetute riimidega naiivset absurdilüürikat ja läksid seda paremini kohaleloivanud
kalkaritele sarve. Minimalistlikult paari haaknõelaga ehitud Eerik Niiles Kross kõkutas
teiselpool saali igatahes heakskiitvalt naerda.

Pidu ei kestnud Uue Kanalisatsiooni õues kaua. Kohe, kui esimesed fännid aula äärtesse
paigutatud pinkidelt keskpõrandale jäikade liikmetega “tantsima” tulid, sisenesid saali
valgete T-särkide ja juhmide ilmetega nudipead, kes nende käevangus rasvunud perseid
edasi-tagasi väänutanud litade vaimustuseks punkidega pikema sissejuhatuseta tüli
hakkasid norima.

“Ega siin midagi eriti head tulemas ole,” kordasin ma sõnasõnalt Hendriku poole tunni
tagust lauset, diskomehi ja nende ajudeta pruute hordide kaupa Tallinna 22. keskkooli
aulasse sisenemas vaadates. Keegi pidi täna peksa saama ning jõudude vahekorda
visuaalselt hinnates ei olnud need püüdlikult kehalise kasvatuse tunnis lihaseid
treeninud jõmmid, kes õhtul purustatud ninaluudega koju lähevad.

“Lähme minema,” sittusin ma kulturisti kehadega ambaale nähes püksid täis.

“Oota.” Hendrik tõukas end minust eemale.

Ühest küljest oleks praegu jalgalaskmine olnud eriti küüniline reetmisakt. Punkar astub
teise punkari kaitseks välja ka siis, kui ta teda isiklikult ei tunnegi. Teisest küljest pidi
Hendrik aru saama, et tema VIP-staatusest on sellistes olukordades vähe kasu. Isegi
vastupidi. Johnny Rotten sai Londoni tänavatel peksa just sellepärast, et tema
arrogantselt irvitav larhv oli vutifännidest proledele Daily Mail’i lehekülgedelt tuttav.

Paari minutiga oli saal diskosõpru täis ja alalhoidlikumad haaknõelamehed hakkasid
tasapisi kodu poole asutama.

“Lähme nüüd,” ei kavatsenud ma veresaunas täna leili visata. “Hea küll.”

Hendrik tegi kahest kehvast otsusest parema. Me jalutasime kooli uksest välja ning
kuulsime edasistest sündmustest alles paari päeva pärast. Selle kohta, kas Munk ja tema

32
 Musta Pori Näkku

Kopli Otell lavale jõudsid või mitte, laekus vastukäivat infot. Kuid Ajutine Valitsus oli
vihaselt rusikaid vibutavate Boney M-i fännide kiuste siiski kidrad võimude taha
ühendanud ja esimese loo lahti löönud. Suurema kaose ärahoidmiseks lülitanud kooli
direktor seepeale voolu majast välja, ohukollet aulast hoovi suunates. Seal olla nudipead
kõikide väljapääsude ees rivid moodustanud ning igale lahkuvale punkarile
hüvastijätuks vastu hambaid virutanud.

Järgmisel hommikul lõid diskojõmmid biitsepsi toiduõliga läikima, tirisid üks number
liiga väiksed Levi Strauss & Co-s toodetud farmeripüksid jalga ja siirdusid Viru hotelli
juurde oma puises soome keeles turiste tülitama. Kakskümmend viis aastat hiljem
moodustasid nad iseseisva Eesti Vabariigi majanduseliidi ning olid nn pingviinide
paraadil esimesed, kes presidendile telekaamerate ees kõiketeadvalt naeratades kätt
andsid. Punkarid traageldasid oma rippupekstud huuled haaknõeltega kokku ja läksid
kohviku Moskva juurde, et seal saatusekaaslastega eelmise päeva sündmusi arutada. Ka
kahekümne viie aasta pärast olid nad täpselt samas kohas.

***

Rong sõitis Tallinnast Leningradi terve öö, kuigi kahe linna vaheline distants oleks
ilmselt lubanud ka kiiremini ühest sihtpunktist teise jõuda. Pärast raskeid sünnivalusid ja
kiirelt vahetunud koosseise oli Hendrik Sal-Salleri uus ansambel ? jõudnud oma
esimese välisreisini. Varem post-punki ja uut lainet virutanud bänd oli moevoolude
harjal jõudnud heavy metal muusika mängimiseni ja kõlas nagu grupp kütmata garaažis
akustilistel kitarridel Iron Maideni töötlusi esitavaid diletante, mida ? tõele näkku
vaadates ka oli.

Perversse ornamendiga alumiiniumhoidikutesse litsutud klaasidest teed lürpides istus
Eesti undergroundi uus kroonimata kuningas in corpore sinistes toonides kujundatud
kupees. Lisaks Hendrikule ja minule sööstis raudteeliipritel üles-alla loksuvas vagunis
suure tuleviku suunas basskitarrist Valdek ja trummar Andres Kahn, kelle ema oli
toonane tuntud raadiohääl Kiira Kahn ja isa professor Hubert Kahn.

Rein Raud õppis tol ajal Leningradi ülikoolis ja kuulsa õppeasutuse klubilist tööd
korraldav leedukas nimega Donaldas oli tema kaudu esitanud noorele Eesti rockbändile
kutse tudengitele mängima tulla. Milleski ülearu täpses kokkuleppimata istus ? ühel
õhtupoolikul rongi ja hommikuks jõudsid kunstnahast tagidega rokkarid Vene
revolutsiooni hälli.

Edumeelsem rahvas nimetas Leningradi tollal Piiteriks. Rein oli meile raudteejaama
vastu tulnud morni olemise, musta kilejope ja kõrgete saabastega hiiglase seltskonnas.

“See on teie ihukaitsja,” tutvustas Rein naljatledes läänelikust liiduvabariigist Piiterisse
kontsertturneele saabunud staaridele oma sõpra. “Ljonjal on alati nuga kaasas ja ta

33
 Musta Pori Näkku

suudab liitrise kannu õlut kahe sekundiga ära juua.” Ehk siis täitis mõlemad tingimused,
millele poptähe ihukaitsja pidi vastama. Mitte et me unise peaga rongist välja roninuna
kummaski väites kahelnud oleksime, tegi Komi ANSV-st pärit Ljonja meile Reinu
palvel ometi kiire demonstratsiooni.

Esmalt tiris ta üüratu saapa säärest välja muljetavaldava väitsa ja silitas selle läikiva teraga
oma tohutut kõrisõlme. Mida suurem kõrisõlm, seda priskem türa, oli Heiki Soome
kunagi oma ametisaladusi paljastanud. Ljonja londi proportsioonid langesid selle loogika
järgi traditsioonilisest kuusteist- korda-neli-sentimeetrit-mõõtkavast kaugele eemale.

Seejärel liikus elavnenud seltskond lähima lahtise õlle putkani. Neid nimetati Piiteris
“televiisoriteks” ja neljakandiliste kioskite luugid avanesid üle linna juba
varahommikustel tundidel. Ljonja tellis õlle ning määrdunud kitlis vanamutt teisel pool
televiisoriekraani kallas piraka kannu aeg-ajalt vahtu maha puhudes täis.

“Võtame aega,” tegi tulevane Tallinna Ülikooli rektor ettepaneku kella pealt jälgida, kui
palju tema sõbral liitrise sanga tühjendamisele kulub. Rein andis Ljonjale märguande ja
too paiskas jumalate joogi endale kogu täiega kurku. Mehe kõrisõlm ei liikunud
kordagi ja nagu Rein selgitas, pidavat selles kogu trikk seisnemagi. Nimelt raiskab
enamik inimesi juues kõrisõlmega manööverdamisele mõttetult aega. Kuid Ljonja
tehnikat kasutades kulub õlle seedetrakti jõudmiseni sama palju kui kesvamärjukese
kannust maha kallamisele. Ehk siis kaks sekundit, nagu meie kellad Reinu
võidurõõmuks kinnitasid.

Ansambel ? oli heades kätes. Me sõitsime ülikooli ühiselamusse, panime oma kitarrid
kellegi tuppa hoiule ning läksime linnaga tutvuma. Õhtul pidi Donaldas meile rääkima,
kus ja mis kell Tallinnast saabunud bänd tuhandetele üliõpilastele järgmisel päeval
mängib.

Saja-aastase Jeesuse välimusega Donaldas vaaruski varajasel õhtutunnil tuppa, kus me
Reinu ja Ljonjaga teda ootasime. Valge habemega kõrend oli maani täis. Nagu ka
Ljonja, kes päeva edenedes teisigi “televiisoreid” külastas ja hiljem liikumatu kõrisõlme
meetodit ka mõnevõrra kangema kraami peal rakendas. Aga Ljonja võis täis olla, sest ega
tema meile kontserti lubanud korraldada. Donaldas-kuradi-Duckas lubas. Ja see seadis ta
mõningaste kohustuste ette.Vähemalt meie meelest.

Purjus leedukas hakkas oma emakeeles Reinule midagi seletama. Midagi head tema jutt
tähendada ei saanud, sest Reinu ilme tõmbus pilve ja paari hetke pärast korkis ta lahti
punaveini, et see ühe sõõmuga pooltühjaks juua.

“Kontserti ei tule. Donaldas on mölakas. Ta on kõik korraldamata jätnud.” Rein oli
silmnähtavalt löödud. Teine pool punaveini järgnes esimesele. “Mul on väga kahju.”

Kahju oli meilgi. Ilmselt ka Ljonjal. Ta istus mornilt midagi omaette ümisedes toanurgas
ja upitas kilekotist välja uue punaveini. Ja siis järgmise. Ja varsti kolmandagi. Tunni pärast

34
 Musta Pori Näkku

oli tuba ühiselamus resideerivaid baltlasi täis ja Hendrikule tundus, et toimumata jäänud
kontserdi saab hea tahtmise korral ka siinsamas ära anda. Rahvast polnud ehk tuhandeid,
aga tubli kakskümmend oli kindlasti. Pealegi polnud tõsise metal- muusika juures asi
kunagi kvantiteedis.

Me tirisime bändiliidri korraldusel elektrikitarrid kottidest välja ja homeeriliselt naerda
lõugav Andres tagus trummipulkadega ühika patju.

“Ooo-uu-ooo, kadund mees,” laulis Hendrik meie parima loo refrääni ja purjus
üliõpilased jourasid sõnagi mõistmata vaevukuuldava kitarritinina saatel kaasa. See
spontaanne kabernee-segune kaos oli ansambli ? uue koosseisu esimene ja viimane
avalik esinemine. Kuigi väga palju ei puudunud, et orkester juba järgmisel päeval
tõepoolest sadade ja sadade inimeste ees läbi korraliku tehnika mänginud oleks.

Järgmisel hommikul ühiselamu laialiloobitud riideid täis toas ärgates kuulsime me
kellegi käest, et linnas on hetkel gastrollil teinegi Eestist pärit ansambel. Magnetic Band
mängis Leningradis tegelikult päris tihti. Selle karismaatiline juht oli absoluutne jumal
mitte ainult siin, Ladoga järve lähistel, vaid kogu ülejäänud kuuendikul planeedist, nagu
Nõukogude Liitu propagandafilmides nimetati.

Gunnar Graps oli mees, keda tema loomingulise tegevuse kõrghetkel oleks võinud mis
tahes koolis täiusliku popkuninga anatoomia tudeerimisel õppematerjalina kasutada. Ta
oli superkangelane, Raud-, Nahkhiir- ja Ämblikmees ühes isikus. Tema nime kuuldes
langes iga naine Karagandast Habarovskini minuteid vältavasse minestusse. X-faktorit
kõigi pooridega atmosfääri paiskava Grapsi ees varises põrmu kogu universum. Meri
tema jalge all hakkas kandma ning vesi tema peekris muutus ühest ainsast puudutusest
kõige paremaks Gruusia veiniks.

Gunn võis teha mida tahtis: ta võis värvida oma silmalaud sinisemaks kui Margarita
Voites, ilma et keegi teda homoseksualismis oleks kahtlustanud; ta võis Eesti NSV
Riikliku Filharmoonia direktori karistamatult vittu saata, kui see midagi mögiseda
võttis; ta võis juua täis peaga Suure-Jaani inimtühjadel tänavatel kakerdada ja kõik, mida
kohalikud memmed tareaknast pool-lätlasest rokkarit vaadates öelda said, oli “ta ju
kunstnikuhingega inimene, kuidagi peab temagi lõõgastuma”.

Legend Eesti kuulsaimast laulvast trummarist jõudis kaugemale kui keegi oleks tihanud
ennustada. Ühel ööl maandus tema koduukse taga vilkuvate tuledega sigarikujuline
lennumasin ja rusikasuuruste silmadega rohelised mehed palusid tal endaga kaasa tulla.
Paarikümne minuti pikkune lõbureis kaugete külaliste põnevas sõidukis möödunud
suuremate vahejuhtumiteta. Tulnukad tõid kosmilise tarkuse võrra rikastunud
trummimehe kenasti koju tagasi ning maailm oli jälle kübekese võrra parem paik.

Väidetavalt rääkinud Graps oma UFO-sõidust täiesti tõsimeelselt. “Nii see oli,”
kinnitanud ta skeptikute umbusklikke grimasse lahti harutades. Veelgi enam. Aastaid

35
 Musta Pori Näkku

hiljem kirjutas Gunnar Graps oma tulnuka-kogemusest laulu. 


Ärevas vaikuses seisab üks väike maja/kuid hingamiskahinat on kuulda seal/kas on keegi eksind
teelt/või üksik mööduja/jääb öösse puhkab jalgu/või hoopis viirastused need/õud saladuslik
näib/ üks kummaline valgus/valgus, siniheleroheline valgus/see kõrguses kiirgab hele valgus/
tundmatu ja kirgas öine valgus/mis lummavalt kinni hoiab/valgus, siniheleroheline valgus/see
kõrguses kiirgab hele valgus/tundmatu ja kirgas öine kiir/ei tea kust tulnud ta.

Spooky shit, nagu ameeriklased ütlevad.

Hendrik tundis Gunni ühest varasemast kokkupuutest ja me sõitsime taksoga
kultuuripaleesse, kus Magnetic Band tol päeval suisa kaks väljamüüdud kontserti andis.
Imekombel lasti neli vaevu vene keelt purssivat noorukit administratsiooniuksest läbi ja
suurema vaevata õnnestus Hendrikul kuulus bändiliider ja tema kaaskond üles leida.

“Oooo, mis sa siin teed?” hõikas rõõmus Gunn noort kolleegi nähes.

“Kuule, oleme siin bändiga ringi vaatamas,” osutas Hendrik Valdeku, Andrese ja minu
suunas. “Meil pidi ülikoolis mäng olema, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tühi sõit.”

“Ahah. Mis musa teete?”

“Ikka heavyt.”

“Kuule, äkki olete nõus meid täna soojendama? Raha meil maksta ei ole, kuid vinge
kogemuse saate ikka. Mõlemad mängud on välja müüdud ja vene publikule läheb heavy
väga hästi peale.”

See oli pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Mitte sellepärast, et meid “ei” ütlemise
korral surnud hobuste pead ühiselamu voodites oodanud oleksid. Muidugi mitte.
Grapsi ettepanek oli lihtsalt nii ahvatlev, et kuigi me ise ju oma mänguoskuste
kõrgklassis päris veendunud ei olnud, oskasime vähemalt nägu teha, et viieminutise
kidrasoolo viskamine on nagu jalutuskäik Hirvepargis.

Graps juhatas meid lavale ja lasi paar lugu proovi mõttes läbi mängida. Gunni toonased
kitarristid Aivar Oja ning Sulev Kuusik laenasid lahkelt oma instrumente ja Valdek
tohtis bassimees Marius Sagadi neljakeelset labidat trummirütmis katkuda. Eelmisel
õhtul tuleristsed saanud “Kadunud mees” läks käima ja Gunnile paistis asi näo järgi
täitsa meeldivat.

Paraku ümbritses meid varajaste kaheksakümnendate reaalsus ja me polnud teise
refrääninigi jõudnud, kui halba aimav kultuuripalee administraator Grapsi juurde
tormas. Ägedalt kätega kord meie, kord lae suunas vehkides üritas ta Gunnile selgeks
teha, et ilma igasuguse tarifikatsiooni ja muude avalikuks esinemiseks vajalike
dokumentideta noorteansambel ei saa tema kultuuripalees kahjuks esineda, sobigu meie
loominguline profiil peaesineja ehk Magnetic Bandi omaga kui tahes hästi.

Ma jälgisin kitarril “Kadunud mehe” põhiriffi väänates ammuli sui, kuidas religioon

36
 Musta Pori Näkku

ateistliku leninismi ees oma esteetilise üleoleku kaotas. Maist tegelikkust esindav roosa
kaelasideme ja jalgpallisuuruste tissidega administraator seljatas Gunnar Grapsi, Püha
Peetruse isikliku esindaja Nõukogude Liidus.

“Poisid,” palus Gunn meil lugu seisma jätta. “Kahjuks ei tule midagi välja. Me peame
täna ilma soojendajata läbi ajama. Aga ehk õnnestub homme, ma püüan direktoriga
hommikul rääkida.”

Kindlasti õnnestub. Muidugi.

“Sõidame bändiga hotelli, kas saame teid kuhugi ära visata?” Gunn oli meile pärast
äsjast fiaskot vähemalt bussisõidu võlgu. Suur Ikarus ootas maja ees ja natukese aja pärast
võttis ta rahva peale ning suundus kesklinna, ükskõik kui laialivalguvalt see termin
Leningradi-mastaapi metropolis ka ei tundunud. Graps tahtis enne esimest õhtust
kontserti puhata ja kus mujal kui Inturisti hotellis oli seda kõige efektiivsem teha.

Bussis oli lisaks Magnetic Bandile ja meile Grapsi soomlasest sõber Jussi, kes Piiteris
ehitajana töötas. Jussi kõrval istus paarikümneaastane vene tüdruk, kes temasse
puutuvatest seksistlikest märkustest silpigi aru ei saanud ning naeratas seetõttu malbelt,
kui Graps talle sülle prantsatades Jussi käest valjuhäälselt uuris, kas Jelena end perse ka
panna laseb. “No vittu eiiii,” mörises kusagilt Savonlinnast parema raha lootuses
Venemaale ajutiselt kolinud soomlane. “Mut sä voisit kyllä yrittää.”

Buss peatus üheksakordse hotelli peasissekäigu ees ja Gunn käskis bussist välja ronides 

“Äkki sa jääd siia meiega? Teeme mõned õlled ja ajame juttu,” pöördus ta seejärel
ootamatult Hendriku poole.

“Pole probleemi, mine muidugi,” julgustas Hendrikust vanuselises hierarhias järgmine
küsimärklane Valdek. Ta sai aru, et oli nüüd minu ja Andrese eest justkui vastutav, aga
võib-olla selle pärast ta Hendrikul nii kergelt minna lasigi. Kui vabadusega kaasneb
vastutus – nagu Valdeku klassijuhataja Tõnu Seene teda joonlauaga vastu näppe tagudes
oli rääkinud – siis ehk kaasneb vastutusega vabadus. Matemaatilises mõttes tundus see
arutlus igati loogiline. Ja väikese vabaduse vastu ei saanud Valdekul ju midagi olla.

Hendrik läks Gunni, Jussi, Jelena ja ülejäänud seltskonnaga hotelli ja buss viis meid
tagasi ühiselamu juurde. Vabadust oli meil nüüd tõesti sitta kanti, ent paraku ei osanud
me sellega muud targemat peale hakata kui Reinu ja Ljonja mõneajalise tulutu otsimise
järel tagasi oma tuppa minna ja seal öö saabumiseni kohalikult lintmakilt Saxoni “The
Eagle Has Landed” kontsertalbumit kuulata. Hendrik tuli ühikasse tagasi alles
hommikul.

“Kuidas läks?” uurisin ma Lendavalt Hollandlaselt eluga naasnud kangelaselt.

“Oi, karm, raisk,” keeras Hendrik TU ehk rahvakeeli Lendava Litsi nimelise sigareti
hammaste vahele.

“Ma pole silmatäitki maganud. Mind pandi Jussiga ühte tuppa ja see keppis Jelenat

37
 Musta Pori Näkku

hommikuni. “Ješjoo, ješjoo,” röökis see kuradi vene libu nii, et lambid laes värisesid. “Ja
tebjaaaa ljubljuu, Jussik, ješjoo ješjoo!” Täitsa perses, raisk,” vahendas Hendrik teateid
päriselust.

“Siis ütles Jussi, et ta enam ei jaksa. Ja et kas äkki mina tahan tema pruuti nikkuda. No
ma ei tahtnud, raisk,” kirjeldas Hendrik glamuurse hotelli pimeduses asetleidnud
sündmusi. “Aga see muudkui röökis: “Jussik, Jussik, ja tebjaa ljubljuu, Jus- sik. Jebii
menja, ješjoo, ješjoo, ja tebja taaaak ljubljuu.” Ja kui see kuradi somm siis teda uuesti
koinima hakkas, röökis eit täiest kõrist “Maaaa-maaaa!”. Vene naised pidid orgasmi
saades ema järele röökima hakkama. Persses värk, raisk. Ma püüdsin kõigest väest
magama jääda. Aga ausõna, ei saanud, raisk.”

Graps ise oli Hendrikuga kusagil baaris mõned dringid teinud, Ozzy Osbourne’i
viimast plaati kiitnud ja siis ära kadunud. Nii et küsimusele, mida ebamaist Gunn sel ööl
korda saatis, ei osanud Hendrik vastata. Aga arvata võis, et küllap see enam-vähem
samasuguse venekeelse kiljumise saatel möödus.

***

Oli saabunud tagumine aeg võim üle võtta. Kõigi revolutsionääride isa järgi nime
saanud linnast tagasi koju jõudes vajus ? paari nädalaga laiali ning ma tegin Valdekule ja
Andresele ettepaneku kolmekesi jätkata. Ma tundsin, et Hendrik on liiga domineeriv
ning tema kõrval jääks varju ka Aleksander Suur ise, peaks ta mingil kujul uuesti
sündima ning Salleri bändis rütmikitarri mängima hakkama.

Uus bänd hakkas kandma nime Golem. Ma kuulasin tollal ainult – ja tõesti ainult –
Black Sabbathit. Konservatooriumi lavakunstikateedris näitlemist õppinud Märt
Visnapuu oli Reinu sõber ja ta laenas mulle kuulamiseks linti, mille ühel pool oli
Sabbathi album “Paranoid” ja teisel mingi Uriah Heepi kogumik. Sellest hetkest tundus
kõik muu – kaasa arvatud Led Zeppelin – impotentse estraadina. Esimese isikliku
Sabbathi plaadi ostsin ma Ülari Kirsipuu käest, kellega ma olin paaris lastefilmis koos
mänginud. Tema positiivseid ja mina peamiselt negatiivseid kangelasi.

“Täitsa hea plaat, aga laulja hääl ei istu mulle põrmugi,” selgitas Ülari, miks ta
klassikalise “Master of Reality” plaadi mulle kahekümne viie rubla eest (mis oli umbes
pool normaalhinnast) oli otsustanud ära anda. Mulle meeldis Ozzy nasaalselt
ebatraditsiooniline rockihääl seevastu pööraselt. Ta undas läbi vinüülikrõbina oodi
magusale lehekesele, kes ta meeled oli vabastanud ning tema elu uue tähenduse ja usuga
täitnud. Ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas üks tavaline puuleheke seda kõike teha
suudab. Rein vaatas mind muiates: “Ta laulab marihuaanast.”

Kuna Black Sabbath koosnes ainult juutidest (või vähemalt nii ma toona miskipärast
uskusin), siis minu jaoks tähendas see automaatset huvi juudiusu ja -mütoloogia vastu.

38
 Musta Pori Näkku

Golem oli juudifolklooris esinev savist ehitatud koll, kes oma looja vastu keerab ja talle
kallale läheb. Paremat nime polnud Black Sabbathi covereid mängivale bändile võimalik
ette kujutada.

Me tegime proove Andrese isa töökohas, milleks oli Nõmmel asuv naha- ja
suguhaiguste dispanser. Süfiliitikud ja tripperihaiged olid isoleeritud teise hoonesse, nii
et kurikuulsa raviasutuse saalis oli täiesti turvaline harjutada. Selle bändi füürer olin
mina. Golem mängis seda, mida mina ütlesin ja laulis siis, kui mina suu lahti viitsisin
teha.

Me mängisime oma aja kohta päris palju. Lisaks mõnedele kontsertidele oma koolis
raiusime me Black Sabbathi töötlusi ja üksikuid ise tehtud lugusid ka näiteks Tallinna 2.
tehnikakoolis ning kõmu uuest kuumast heavy metal bändist hakkas linnas
seninägematu hooga paisuma. Nagu ka minu ego.

“Keda ma siis veel peaksin täis olema, kui mitte iseennast?” küsisin ma retooriliselt Eno
Raua lasteraamatu “Ninatark muna” nimitegelase sõnadega, kui mõni järjekordne
klassiõde mu enesehinnangut ründama asus. Kurat küll – ma käisin kaheksandas klassis
ja abituuriumi tüdrukud viskasid lava ees hullunult näppu, kui ma kitarril jumalikke
akorde üksteise otsa lajatasin. Üheteistkümnenda klassi poisid vaatasid mind vahetunnis
varjamatu kadedusega ja julgemad neist kutsusid endaga koos õlut jooma. Tõnis Mägi
isiklikult oli Reinule kusagil intelligentide joomingul rääkinud, et on minust kuulnud.
Ma olin kuradi keiser ja ükski Liisa Pakosta, Leelo Keevallik ega mõni kolmas
kaheksanda bee tšikk ei tulnud mulle rääkima, et ma olen jube ennast täis, raisk!

Toonase TPI juures tegutses Olavi Pihlamäe loodud rockiklubi. See kogunes iga
esmaspäeva õhtul ning paari tunni vältel arutles edumeelsem musafännide ring ühiselt
muusika üle. Klubiõhtuid juhatas reeglina Andres Jõesaar ja teiste staarliikmete hulgas
oli näiteks Koit Raudsepp, kes juba sel ajal Vikerraadio keskööprogrammis talle
eraldatud rubriigis moodsaid plaate eetrisse kimas.

Aeg-ajalt mängisid TPI rockiklubis ka bändid. Ühel õhtul peale klubiürituse ametlikku
lõppu läksin ma Jõesaare juurde ja küsisin otse, kas Golem võiks siin mängida.
“Muidugi võite, ma olen teist kuulnud,” vastas Andres ja kahe nädala pärast esmaspäeval
kuulas meie Sabbathi tõlgitsusi eriti peene kõrvaga snoobide seltskond.

Kohal olid kõik, kelle arvamus Valdekule, Andresele ja mulle tol ajal midagigi tähendas.
Pärast mängu tuli minu juurde hard rock ansambli Argos bassimees Jaanus Raudkats ja
ütles, et oli nähtuga väga rahul. “Ma olen kuulnud, et Risk otsib uut kidrameest. Ma
soovitan sind neile, kui sul midagi selle vastu ei ole?” lisas Jaanus.

Kellel sai midagi olla Riskis mängimise vastu, sa taevane halastaja? Selle laulja Riho
Kuub oskas veatult David Coverdale’i kopeerida ja kes seda neil päevil oskas, oli tehtud
mees.


39
 Musta Pori Näkku

“Jah, loomulikult,” volitasin ma Raudkatsi Riski ninamehe, klahvpillimängija Priit

Poomiga minu kandidatuuri arutama. “Loomulikult olen ma huvitatud.”

Jaanus lubas minu eest kosta ja hea võimalus selleks saabus juba mõne kuu pärast, kui
Golem esimesele suuremale üle-Eestilisele festivalile mängima kutsuti. See toimus Võru
Kubija laululaval ning esinejate nimekiri oli muljetavaldav: Gunnar Graps, Turist, Risk
ja mõned kohalikud bändid. Näiteks jabura nimega Melismid, mille üle pealinnast
kohalesõitnud rokkarid terve bussisõidu aja nilbeid nalju viskasid. Ja muidugi Hetero –
mitte just oluliselt teravmeelsema nimega, ent muusikaliselt paljudest Tallinna
jõukudestki märkimisväärselt tugevam bänd.

Oli pikemalt juurdlematagi selge, et sellest esinemisest pidi saama Golemi muusikalise
testamendi nurgakivi. Ja ükskõik kui mõõdutundetus vaimustuses ma iseenese
mitmetahulisest talendist ka ei olnud, suutsin endale ometi aru anda, et ilma Hendrikuta
ma seda teha ei suuda. Nii tõmbasin ma talle mõned nädalad varem kella ja kutsusin
Golemisse lauljaks. Õnneks polnud tal parajasti muud targemat teha ja paari- kolme
prooviga loksus Golemi uus kuju paika.

Iga muusikafestivali – reeglina kestsid need tol ajal ühe päeva – lahutamatu koostisosa
oli muusikaliste etteastete vahel “ladusaks vahejutuks” nimetatavat sitta suust välja ajav
konferansjee. Kaheksakümnendate kõige kuumem sõnameister oli Kaarel Tuvike, keda
tema põhjatu anekdootide arsenali tõttu taolistele üritustele rahva tuju üleval hoidma
palgati. Tuvike oli vennikese päris nimi. Ehkki kõik, kes ülikangete miinusprillidega
habemikku oma silmaga näinud olid, seda heal juhul vaimukaks pseudonüümiks
pidasid.

Rõhuvas enamuses koosnes Tuvikese repertuaar toonase agraarelu üle irvitavast
labasevõitu kolhoosihuumorist, mille keskne tegelane oli juhm agronoom, kelle
nümfomaanist abikaasa igal võimalikul hetkel traktoristidega silohoidla taga keppi tegi.
Õnneks oli Tuvike selleks päevaks end juba Suveniirile ära lubanud ja Võru rockfestivalil
juhatas bände sisse ja välja järgmine mees kuumas nimekirjas – Margus Lepa.

Jorh Adniel Kiire vari jälitas Lepat nagu briljantkäsi Juri Nikulinit. Piisas tal vaid Kubija
rahvast täis laululaval püünele astuda ning tuhanded inimesed röökisid naerda juba
enne, kui ta oma ainulaadse porganditooniga “tere päevast kõik see võro rahvas” öelda
jõudis.

Esimesena mängis Melismid ja isegi Lepa suutis end vaevu talitseda, kui pidi oi-türa-
kui-mentaalne-bändinimi- meil-on mehed lavale kutsuma. End vähestele mõistetava
muusikateoreetilise terminiga ehtiv kollektiiv esitas iroonilisel kombel märkimisväärselt
väheste melismidega kõrtsipoppi ja oleks valdavalt Tallinnast kohalesõitnud publik
selleks hetkeks natukenegi rohkem purjus olnud, vilistanuks ta narmastega vestides
paksmaod pikemalt tseremoonitsemata välja. Pärastlõunasest päikesest uimased

40
 Musta Pori Näkku

metallpead lasid esimesel bändil aga viisakalt lõpetada ja kätte jõudiski Golemi kord.

Saundi keeras sel festivalil Turisti helimees Kaljulaid, kes hommikul Võru poole vuravas
bändide bussis juba Tallinna Lennujaama juures esimesel viinal kollase nööbikese pealt
kangutas. Nüüd püüdis ta end helipuldi heeblitest kinni hoides tasakaalus hoida ja
polnud vaja olla Erkki-Sven Tüür, et aru saada, kui kohutavalt Golem nende mändide
all kõlas.

Meie esimene lugu oli Reinu tekstile kirjutatud monotoonse trummipartii ja üles-alla
hõljuvate kidrakvintidega “Uputaja”, mis pidi ideaalis mütsuma nagu Judas Priesti
“United”. Leopardilaikudega särgis Hendrik loopis mikristatiivi mõlemale küljele ning
ajas jalad harki nagu Bruce Dickinson ansamblist Iron Maiden. Taeva poole sirutatud
rusikaga kätt õlast lahti rebida püüdes huilgas ta “uuu-uuu-uuu ma olen uputaja!”, kuid
Kaljulaid prantsatas puldi taga selili, laulutugevust reguleerivat heeblit päästerõngana
kaasa haarates. Heasoovlik publik ei kuulnud fraasigi. Me olime läbi kukkunud. Et me
selles ise süüdi polnud, muutis asja vähe.

Rahva seas istunud Igor Garšnek kirjutas meie totaalsele hävingule vaatamata Noorte
Häälele sõbraliku arvustuse, kus nimetas Golemit vaata et kogu ürituse tähtesinejaks. Ka
artiklit illustreeriv foto oli Hendrikust ja minust. Peatoimetaja oli selle eest hiljem
kõvasti pähe saanud, sest nahktagides ja kitarridega noored ei olnud päris need, kelle
hääl see ajaleht ametliku kontseptsiooni järgi pidi olema.

Kubija festivali kõige viimane esineja oli Turist. Kui rahvas end Grapsi, Riski ja teiste
järelejäänud artistide ajal pinkide küljes oli kinni suutnud hoida, siis ümmarguste
apteekriprillidega Hardi Volmerit mikrofonile lähenemas nähes hüppas publik püsti ja
sööstis talle lähemale. Järgnev kaos oli vältimatu.

Korda valvama aetud Võru miilitsad, kes Turisti esinemiseni üksikuid purjus kaake metsa
alt “sidrunitesse” olid toppinud ja kohalikku jaoskonda puhkama viinud, moodustasid
nüüd bändi ja publiku vahele aheliku. See ajas päev läbi põueplaskudest viina tinistanud
festivalikülastajad aga veelgi rohkem furoori täis. Üleüldise rähmlemise käigus vahistati
suur hulk pealtvaatajaid ning kõige ägedamalt riikliku autoriteedi esindajaid
provotseerinud muusikasõbrad said alles järgmisel hommikul trellide tagant välja.

Turisti esinemine lõpetati enne õiget aega. See polnud Volmeri ja kompanii jaoks
esimene ega viimane kord. Mingitel müstilistel asjaoludel saavutasid need tegelikult
üpris süütud protestilaulukesed selle, mis enamikel Eesti bändidel kunagi ei õnnestunud.
Kainelt arutledes ei oleks Turistil tohtinud teiste tänaste esinejate hulgas mingit šanssi
olla. Gunnar Graps pidas trummide taga paremini rütmi kui Andrus Kerstenbeck. Endel
Jõgi soolod olid paremad kui Roald Jürlau omad. No ja kurat, paremini kui Hardi
Volmer laulis isegi Melismide viigipükstes kloun. Ja ometi süttis publik lõplikult põlema
alles “Kasevete aja” hooletu ska-rütmi pooltõsises taktis.


41
 Musta Pori Näkku

Kuna festival sai pool tundi ettenähtust varem läbi, oli banketini – nii nimetati toona
festivalide ametlikke afterpartysid – natuke aega. Ma otsustasin südame rindu võtta ja
Raudkatsi käest uurida, kas too mind nüüd äkki Riski meestele tutvustaks.

“Tead, kui ma sulle päris ausalt ütlen, siis pole sellel vist erilist mõtet,” ütles Jaanus.

Golem oli täna häbiväärselt ebaõnnestunud. Nüüd jõudis see teadmine lõplikult
minuni. Ma üritasin pingsalt meenutada, mida Ninatark Muna sellises olukorras öelnud
oleks. Kindlasti midagi vaimukat ning Raudkatsi, Riski ja kogu seda ülejäänud luuserite
karja paika panevat. Aga minu pea oli tühi nagu ülehinnatud kummut kasutatud mööbli
poes. Ma noogutasin mõistvalt ja ei võtnud seda teemat Jaanusega enam kunagi üles.

Bankett toimus Võru restoranis ja oli kohalviibinud superstaaride vääriliselt ülima
põhjalikkusega ette valmistatud. Lauad oli kartulisalati ja singirullide all lookas ning
õhetavate põskedega verinoored kelnerid lidusid saali ja köögi vahet uusi viinapudeleid
popmuusikutele nina alla ladudes. Need tühjenesid meteoriidikiirusel ja kui Võru
Täitevkomitee kultuuriosakonna juhataja oma kantseliidist kubisevat tänukõnet alustas,
sumises pidusaal juba üsna elavalt.

Täidetud mune jõulise hooga hävitavad rokkarid jäid kõhetu ametniku pöördumist
siiski hiirvaikselt kuulama. Ainult Margus Lepa pistis kaagutades lõkerdama, kui väike
pabinas kulturnik esinejatele “Võru linn” kirjaga vimpleid jagades “Tänan teid
meeldejääva kunstielamuse eest!” ütles. Lepa oli juba laululaval esimese noti lahti
korkinud ja Võru restorani jõudes oli armastatud konferansjeel tubli samm sees.

“Mul on täpne suumaht,” ajas Lepa oma jänesehambad teistele lauasviibijatele konjakit
välja valades irvakile. “See on 75 grammi. Ei tilkagi vähem ega tilkagi rohkem.” Ta
rääkis nagu Jorh Adniel Kiir ja mulle tundus, et Ervin Abeli mantlipärija ei tahagi oma
kuulsaima tegelaskuju varjust välja hüpata. Seejärel asus ta kõiki tänaseid suutäisi
omavahel liites välja arvutama, kui mitu grammi alkoholi ta tolleks hetkeks oli ära
jõudnud juua.

Kuigi meeleolu oli banketiruumis lõbus, olid minu harvad naerupahvakud teeseldud.
Valdek jäi joomarutiinis vanemaid kolleege silmitsedes järjest rohkem täis, kuigi ta ise
piiskagi ei võtnud. Ta naeris valjuhäälselt ka kõige lollimate naljade peale ja käitus
lusikaga rosoljet kõrvallauda loopides nagu viieaastane. Andres ja Hendrik andsid
hundijalaveele armutult takka ja näisid end glamuurse järelpeo läbipaistmatuks
suitsetatud õhustikus hästi tundvat. Ainult mina olin mossis.

Täna oli mind tabanud esimene kaotus teel universaalse tunnustuse suunas. Raudkats
oli mind tahtmatult hingepõhjani solvanud ja oleks ma pidanud nüüd ja praegu oma
järgmised kümme aastat ära otsustama, poleks kitarrimäng sellesse kindlasti kuulunud.
Ma vihkasin oma instrumenti rohkem kui türastanud Kaljulaidi, kes selle vabastavad
helid täna üldvõimenduse resonantsi oli matnud. Kaljulaid oli kui purjus autojuht, kes

42
 Musta Pori Näkku

oma ohvri tuhandete pealtnägijate silme all eluks ajaks ratastooli sõitis. Aga sitta see
Kaljulaid.

Mu pilk peatus korraks Turisti lauas. Muretud mehed tühjendasid üksteise võidu klaase
ja naersid ennastunustavalt, justkui oleks maailmaga täna õhtul kõik kõige paremas
korras. Justkui kuuluks see kogu oma imelisuses neile ja ei kellelegi teisele. Justkui ei
läheks saali teises otsas loomingulist suitsiidi plaaniva kitarristi Andromeedani kisendav
enesehaletsus neile karvavõrdki korda.

Kõigil mõeldavail masohhistlikel põhjustel otsustasin ma oma ängi just Turisti
paturegistrile lisada. Esiteks oli Kaljulaid nende helimees. Teiseks olid nemad täna õhtul
triumfeerinud. Nende edu ei saanud olla juhuslik. See pidi toituma kellegi hävingust.
Teadagi kelle.

Roald Jürlau – Turisti soolokitarrist ja enamike laulude autor – tõstis oma silmad
korraks kartulisalati kausist ja meie pilgud kohtusid. Oli aasta 1984. 


43
 Musta Pori Näkku

Neljas

Koolikell, koolikell, 

oled väike lõbus sell, 

oled tihti abimees,

kui su sõber tahvli ees.

Pidulikult valgesse sitsi ning piinliku täpsusega sirgeks veetud põlvsukkadesse pugenud
lapsed olid rivistunud viimaseks pühalikuks austusavalduseks kohe-kohe tõelise elu
suunas paiskuvatele abiturientidele. Lõpuaktuse sakraalses vaikuses laulsid nad viisijuppi,
mille eesmärk oli mõne tunni pärast koolitolmu lõplikult jalgadelt pühkivatel
küünikutel viimased härduspisarad põskedele pigistada. Aga see ei õnnestunud.

“Oled sa kindel, et õlut sai piisavalt?” pöördus Tõnu Taik häält madaldamata minu poole,
kui laulukoor kümmekond meetrit eemal poole takti pikkuse pausi tegi. “Suht nõme
oleks öösel äkki avastada, et sittagi ei ole rohkem juua.”

“Ära pabista, kõik on korras,” püüdsin ma igipõlist hüsteerikut maha rahustada. “Kalve
väitis, et on piisavalt. Tüdrukud ei joo nii ehk naa eriti palju. Noh, kui, siis Pakosta. Aga
teda on ainult üks.”

“Putsi raisk,” mõmises Taik ja võttis prillid eest, et neid erutuseudust puhtaks nühkida.
“Seal kuradi Padisel või Madisel ei ole poodi ega sittagi. Kui kraam saab läbi, on täielik
häving ma ütlen, raisk.”

“On küll pood. Aga öösel on see muidugi kinni,” püüdsin ma empaatiavõimet
demonstreerida. “Aga türa sa muretsed, kõigeks ollakse valmis.”

Kui üksteist aastat ühiseid piinu ning kollektiivset vangistust ühel imelisel päeval kord
läbi saavad, tuleb seda vääriliselt tähistada. Ja mõnevõrra metsikumalt, kui direktori
klišeedest pulbitsev jutt linnukestest, kes turvalisest pesast nüüd nelja ilmakaare suunas
lendu tõusevad. Seetõttu oli Taigi mure põhjendatud. Õlu ei tohi sel fataalse
tähendusega ööl niisama heast peast otsa saada.

Võigaste roheliste kaante vahele köidetud lõputunnistused näpu vahel, rivistus Tallinna
7. keskkooli 1987. aasta lend kooli hoovi ühiseks pildistamiseks. Pool vanemate
kuupalka maksnud tüdrukute soengud lehvisid kasvavas tuules murettekitavalt, kuigi
üldiselt oli ootamatult ilus ilm.

***

Tallinna 7. keskkool asus oma hiilgeajal Hariduse tänaval, mitte kesklinna ummistava
liikluse poolt saastatud Vabaduse platsil, kuhu Lauri Leesi ta hiljem mingil väidetaval
ajaloolise järjepidevuse printsiibil surus.


44
 Musta Pori Näkku

Muidugi, Hariduse tänava imelises koolimajas tegutsenud Prantsuse Lütseumist teadis

seitsmenda keska ajalugu puudutav seinaleht kõneleda juba tol ajal. Ent viimased
aastakümned oli selles majas õpetatud siiski inglise keelt. Ju on see Saja-aastase sõja
käigus noorte naiste vere ja amburite täpsusega kokku traageldatud igipõline inglaste ja
prantslaste antagonism, mis isegi vastavate keelte fänne tänapäevani mingitesse
mõttelistesse vastasleeridesse asetab. Rein Lang avaldas kunagi arvamust, et Leesi ja tema
kuradi konnaõgijad oleksid võinud Hariduse tänava maja asemel endale mõne muu
kinnistu sebida. Aamen, vennas!

“Me ei vaidle, Raud!” lõugas keemiaõpetaja ning 8.–11. klasside õppealajuhataja iga
kord, kui ma ükskõik mis teemalise remargiga – cool vend nagu ma olin – tagumisest
reast üle klassi võtsin esineda. Ühest küljest oli ta võitmatu nagu kõik õppealajuhatajad
neil päevil. Ning kui ta sinuga vaielda ei viitsinud, siis nii jäigi. Teisalt oli tema kapp
luukeresid triiki täis. Õppealajuhataja poeg oli ülelinnalise kuulsusega pätt ning vend
kinodirektorist homoseksuaal, kes õe kureeritavas koolis aeg-ajalt eesti keele ja
kirjanduse asendustunde andes kiusatusele vastu ei suutnud panna ning siledama
välimusega poistele vähimagi valehäbita silma tegi. Kord meelitanud ta ühe poisi enda
juurde koju ning asunud sellele pikemalt tseremoonitsemata kätt püksi ajama. Asi tuli
välja ning tikutoosi suuruse klotseriga asendusõpetajat 7. keskkooli koridorides puusi
hööritamas rohkem ei nähtud. Mida ei saa öelda ühe teise õpetaja kohta, kelle veres
möllav kontrollimatu iha viieteistkümneaastast peenist kas või eemalt näha oli peaaegu
legendaarne.

Tegemist oli inglise keele õppealajuhataja ning direktori järel sisuliselt järgmise
inimesega koolis. Teatavat hierarhilist eelisasendit ära kasutades käskinud ta kord,
mõõdulint näpus, oma klassi poistel pärast tunde jääda ning trussikuteni lahti riietuda.
Tartu ülikool (!) olla andnud korralduse 7. keskkooli kaheksanda klassi õpilaste täpsed
mõõdud neile edastada. Mingi ülevabariikliku statistiliste andmete kogumise tarvis või
nii. Kivinäoline mees suutis klassiruumis lõdisevaid paljaid poisikesi mõõtes oma
erektsiooni siiski kontrolli alla hoida ja vettpidavate tõendite puuduses jätnud
lapsevanemad asja toona sinnapaika.

Seda magusam oli poiste kättemaksuoperatsioon. Nad saatsid ajakirja Noorus
tutvumiskuulutuste rubriiki pedagoogi nimel lakoonilise teate: 19-aastane sportlike
huvidega noormees soovib tutvuda omavanuse tüdrukuga. Süütu kuulutus ilmuski ja
mehe kodune postkast oli meditsiinikooli kiimas kasvandike saadetud kirjadest umbes.
Tallinna 7. keskkoolis käivitus enneolematu mastaabiga nõiajaht, mille käigus lootis
maruvihane õpetaja temavastase vandenõu kogu hiilguses paljastada. Poisid koolist
väljaviskamise ning Sindi erikooli saatmise ähvardustele ei allunud ning
mõõdulindimees jäi seekord pika ninaga.


45
 Musta Pori Näkku

Kui üksikud avaliku korra järelvalveorganite tähelepanu järele röökinud juhtumid välja
arvata, oli 7. keskkool õppeasutus nagu iga teine. Läbilõikava plärinaga koolikell
kuulutas täistundidel järjekordse tunni algust ning kolmveerand tundi hiljem väikest
pausi, mille käigus lapsed kolmekümne kaupa ühest klassist teise toimetati.

Õpetajad olid selles eliitkooli mõttelise tiitliga pärjatud institutsioonis keskmisest
kannatlikumad ning õpilastele üleüldist olukorda arvestades tähelepanuväärselt lojaalsed.
Eriti Urve Renel, kelle tundidest puududes lapsed suisa süümepiinu tundsid.

Isegi brutaalse poliitilise fassaadi järgi tuntud eesti keele õpetaja Aino Niinemäe
tunnistas mulle kord omavahelises vestluses, et päris nii, nagu räägib raadio ja kirjutab
ajaleht, need asjad muidugi ei ole. Mitte et see tal oleks takistanud poolt hääletamast,
kui järjekordse abituriendi käitumishinnet “natsionalistlike vaadete” pärast
õppenõukogus alandati. Aga vastu ei hääletanud sellistel puhkudel mitte ükski õpetaja.
Välja arvatud Tiia Loitme.

Tulevane Grammy-auhinna võitja oli juba varastel kaheksakümnendatel, kui ta
seitsmenda keska muusikaõpetaja leiba asus närima, nii kõvast puust frukt, et mitte
keegi ei julenud muusikaklassi uksest koputamata sisse astuda. Loitme oli väga kõrgelt
hinnatud professionaal, keda läks koolil rohkem vaja kui tal kooli. Seetõttu näis tal
olevat teatav immuniteet, mida ta ilmse mõnuga kuritarvitas.

Bravuurse poisipea ja väljakutsuvalt stiilsete kaelaehetega Loitmet poleks üle kooliukse
lubatud, kui ta õpilane oleks olnud. Väljanägemises ei suutnud talle keegi konkurentsi
pakkuda. Isegi siis, kui ma klassijuhataja Linda Tõnnovi vihastamiseks (edukalt, olgu
lisatud) ennast kiilakaks ajasin, jõllitasid kaasõpilased minu asemel Tiiat, kui see
järjekordses orientaalse mustriga kleidis mööda koridore liugles.

Nõukogude võimuga olid Tiia Loitmel omad sotid. Kooli peal liikus kõlakas, et 1941.
aasta juuniküüditamine oli puudutanud tema perekonda. Ega me teadnud, kas ja mil
määral see kuulujutt tõele vastas. Aga Loitme kuuldes võis repressioone kartmata Karl
Vainot türaimejaks nimetada. Mitte et see konkreetne roppus talle kohutavalt
meeldinud oleks. Lihtsalt Karl Vaino meeldis talle veel vähem.

Loitmet ei hoidnud selles koolis hirm töötuks jäämise ees või meeletu raha, mida talle
jo-le-mi doktriini istutamise eest maksti. Ja see andis talle mõõtmatu vabaduse teha
täpselt neid asju, mida ta laulmise tunnis pidas vajalikuks teha. Tundidevahelisest ajast
rääkimata. Kui neli Clearasili laikudega üheteist-aastast kõurikut – Rock Hoteli
bassimehe Heigo tütar Killi, hilisem muusikaärimees Auris Rätsep, Allan Kalve ja mina
– ansambli The Robbers otsustasid moodustada, näitas Loitme minu kõige esimesele
bändile rohelist tuld.

Killi oli minu elu teine armastus. Esimese nimi, kellest ma lasteaiapäevil Rolling Stonesi
“Paint It Blacki” kuulates kodus unelesin, põgeneb mu eest tänase päevani. Me käisime

46
 Musta Pori Näkku

samas rühmas ja kuueaastase kohta oli temas naist rohkem kui Elle Kullis ja Claudia
Cardinales kokku. Ent kui minu ellu tuli Eesti kõige šefima bändi bassimehe
silmipimestavalt šikk tütar, asendus lasteaia-aegne kirg millegi võimsamaga.

Me kohtusime Killiga esimest korda sisseastumiskatsetel, mille iga 7. keskkooli pürgija
pidi läbi tegema. Saatus pani meid juba siis ühte gruppi ning umbes kümnekonnast
lapsest teadsime meie ainsatena, et rublas on sada, mitte üheksakümmend kopikat, nagu
pakkusid ülejäänud. Niisiis olime me juba ainuüksi intellektuaalsete võimete põhjal
teineteisele loodud. Ja kui me katsetele järgneval sügisel topispallide ning ketside
lõhnases aula-spordisaalis pidulikul aktusel uuesti nägime, tsementeerus vastastikune
lugupidamine aastaid väldanud platooniliseks armusuhteks. Kuni Auris Rätsep
keskkoolipäevil Killi mult üle lõi. Enne seda jõudis aga imeline naine enesele aru
andmata mind tutvustada päästikutega, mille olemasolust poleks ma tema abita teadlik
võib-olla praegugi.

Esimese klassi inglise keele tunnis, kui õpetaja Hololei meile tuntud viisil tähestikku
läbi muusika õpetada püüdis, jõllitasin ma Killi kergelt üle jalalaba tõusnud teksapükste
all laitmatult päkka katvaid valgeid spordisokke, mille suuremat pinda roosad tossud küll
varjasid, ent mis seda rohkem fantaasiale ruumi jättes mu sisemise tahhomeetri punase
piirile pressisid.

Veel tänaselgi päeval, kui ma mõnest koolimaja avatud aknast lapsi “Now I know my A-
B-C’s, next time won’t you sing with me?” laulmas kuulen, kerkib mu silme ette paar
inimarengu täiuslikemaid jalgu tekstiiliajaloo glamuurseimates sokkides. Ning Killi
tahtmatu abi tulemusel on SockFetishGirls.com 21. sajandilgi ühe tänuliku püsilugeja
võrra rikkam.

Nii nagu Killi, kes The Robbersi laulja koha peamiselt oma paduerootiliste sokkide eest
sai, ühines Allan Kalve minu esimese bändiga põhiliselt seetõttu, et oli hea sõber. Kuid
erinevalt Killist, kelle ürgmusikaalsed geenid igal sammul välja paistsid, olid Allanil
rütmitundega (ja seda peaks ühel basskitarristil ju olema) seisud üsna nutused. Ta oli
omamoodi Sid Vicious, keda Valter Ojakäär oma popmuusika raamatus küll poliitilistel
põhjustel kottis, ent kelle kuvand oli sellevõrra ekspressiivsem.

Auris oli algkoolipäevil minu parim sõber. Tema isa pidas Kunderi tänaval baari ning
tundis seetõttu paljusid popstaare. Näiteks Mait Maltist, kelle kaudu Auris alati Vitamiini
kontserdipileteid sai.

Meie kehalise kasvatuse õpetaja Alar Schmidt käis Aurise isa baaris nädalavahetustel
joomas ning jäi seal regulaarselt võlgu, mis andis Aurisele ja tema lähematele sõpradele
kehalise tunnis hinnete osas teatavat kauplemisruumi. Kuigi ega Schmidt mingi väänaja
ei olnud. “Õige spordipoiss suusatab seni, kuni till härmas,” olid küll tema kuulsaimad
sõnad, kuid füüsiliselt vähem arenenud sellid nagu mina said Schmidti käest üldiselt

47
 Musta Pori Näkku

armu.Välja arvatud ühel korral.


Järve metsas suusatundi ette valmistades oli ta pohmellis peaga kogemata kümme korda
lühema distantsi mõõtnud ning kui ma selle esimesena läbides uue Euroopa rekordi
püstitasin, saatis Schmidt mu vastuargumente kuulamata üleriiklikele võistlustele. Seal
kukkusin ma pärast esimese viiendiku läbimist lõõtsutades raja kõrvale pikali, lõpetasin
ringi kaks tundi teistest hiljem ning jäin kooli ja Schmidti suureks häbiks kõige
viimaseks. Siis oli ta minu peale paar päeva maruvihane.

Auris oli isa töökoha kaudu ühenduses ka soomlastega. Kui need poisile midagi
targemat kingituseks tuua ei osanudki, oli ta peaaegu alati varustatud ajakirja Suosikki
värskeima numbriga, mille lehekülgedel vingeid spagaate visanud naiste hard rock
ansambli Girlschool kitarristi Kelly Johnsoniga ma koduses peldikus mõned üksikud
korrad Killit petsin. Kelle käes on informatsioon, selle käes on teatavasti võim. Nii
polnud kahtlustki, et ansambli The Robbers liikmetest sai Auris esimesena valida pilli,
mida ta mängima hakkab. Loomulikult võttis ta istet kõige ihaldatumal kohal trummide
taga. Mulle jäi kitarr.

Bändi isehakanud liidrina pakkus Auris orkestrile nimeks Diplomaat. Nii kuradi
väikekodanlik ja etteaimatav nimi oleks kogu projekti juba eos hävitanud.
Demokraatlikul hääletusel võitis minu pakutud The Robbers, mis sai vildakat
inspiratsiooni Kraftwerki loost “The Robots” ning mille teatavat fantaasiavaesust ma
juba tookord möönma olin sunnitud. Ent parem kui Diplomaat oli The Robbers igal
kümnel juhul.

Ansambel oli nutikas klassivälise tegevusena arvele võtta. Ühest küljest tähendas see
takistusteta ligipääsu kooli valdu- ses olevale vähesele helitehnikale ning Vermona
elektriorelile, mida abiturient Ardi Šuvalov – tulevane maakohtunik, kes altkäemaksu
võtmise eest kolmeks ja pooleks aastaks türmi mõisteti – vahetunni ajal kaasõpilastele
aeg-ajalt mängis. Teiseks määrati klassivälise töö ringile juhendaja, keda The Robbersi
virtuoosse täiuseni jõudnud kollektiiv enda hinnangul küll eriti ei vajanud, ent kelle
teeneid võis äsjasündinud sensatsiooni promomisel vaja minna.

The Robbersi juhendajaks sai kümnenda klassi õpilane Tõnis Mutt. Tema spetsialiteet
oli basskitarr, mida ta ühes paljudest kooli süldibändidest mängis. Malbe ja sõbraliku
sellina jagas ta bändiproovides trafaretseid soovitusi á la “püüa rütmis püsida” või
“mängi pisut kiiremini”. Lisaks oli tal väärtuslike sidemetega sõpru, kelle kasutatud
vinüülplaate Mutt meile viiskümmend rubla tükk pähe üritas määrida.

Kord saabus Tõnis proovi plaadiga, mille esikaanel masinlikult vasakule pööratud
peadega punaste särkide ja mustade lipsudega neli meest olid meie bändi ristiisad. Ma
olin Kraftwerki lugu “The Robots” korra Soome televisioonist näinud, kuid
elusuuruses Saksa elektroonikapioneeride vinüüli kohtasin ma esimest korda. See oli

48
 Musta Pori Näkku

“The Man Machine”. Plaat, mis muutis minu elu. Ükskõik kui maireaunastelikult see
ka ei kõla.

“Kui palju?” pöördusin ma Muti poole kartuses, et äkki tahab ta nii hea plaadi eest
rohkem kui tavaliselt.

“Viiskümmend.” Hind polnud muutunud. “Ma võtan ära.”

“Kindel?”

“Kindel.”

“Sul raha on?”

“Jah. Ma tulen õhtul su juurest läbi.”

Muidugi polnud mul raha. Nüüd oli vaja kuidagi isale selgeks teha, et need
viiskümmend rubla, mille ta mulle kohe eraldab, teenivad üllast eesmärki. Kui üllast, ei
osanud ma tol päeval muidugi isegi ette kujutada.

Õhtul rahaga Muti juurde Toomkooli tänavale jõudes värisesin ma üle kere. Uksele tuli
tema õde ja naeratas äraseletatud ilmel. Justkui teadnuks ta, kui tähtsad järgnevad kaks
minutit minu ja kui tulusad tema venna elus saavad olema. Tõnis loivas
hommikumantlis esikusse ja rublad ning nelinurkne kilekott kaubaga vahetasid käsi. Ma
jooksin hingeldades koju, sest olin surmkindel, et kuulsad Tina tänava venelased – need
müütilised kandiliste lõustadega mustades maikades ambaalid, kellega Tallinna
lastevanemad hilja peale jäänud järelkasvu hirmutasid – mind just täna õhtul kätte
saavad ja Ralf Hütteri surematust loomingust jäädavalt lahutavad.

Oma tuppa jõudes võtsin ma ühe grammofonikõlari juhtme lahti ning kerisin
vabanenud otsa ümber taskulambist väljakruvitud mõnevoldise pirni. Sellest
konstruktsioonist pidi saama värvimuusika, mis pimendatud ruumis Kraftwerki
monotoonsele mütsumisele futuristliku varjudemängu lisas. “Ja tvoi sluga, ja tvoi
rabotnik,” korrutas Ralf undava sündikäigu taustal läbi vokoderi. Ma jõllitasin ainiti
kõlarijuhtmest saabuva signaali mõjul pulseerivat pirni. “Ja tvoi sluga, ja tvoi rabotnik.”

***

Tol päikesepaistelisel päeval, mil kuus-seitsekümmend koolilõpetajat Hariduse tänava

asfalteeritud staadionil ingliskeelse korralduse “Cheese!” saatel fotograafile naeratasid,
leidis aset teinegi tolle tillukese ja räsitud riigi jaoks oluline kultuurisündmus. Nimelt
näitas Tallinnas suurema vaevata jälgitav Soome televisioon esimest korda
“Emmanuelle’i”. Film, mille vaieldamatu tipphetk on häbememokkade vahel sigaretti
hoidev tantsija, oli valminud küll juba 1974. aastal, ent vankumatu moraali ning
finlandiseerumise poolest tuntud põhjanaabrid leidsid alles nüüd endas jõudu seda
kogupere meelelahutuse piire testivat linalugu telepurgis näidata.

Ema ja isa olid otsustanud mulle ja minu parematele sõpradele kooli lõpetamise puhul

49
 Musta Pori Näkku

väikese koduse vastuvõtu korraldada, mis sobis juba ainuüksi logistiliselt imehästi. Harju
tänav oli koolist halvimal juhul kümne minuti kaugusel. Sealt oli mugav tagasi kooli
ametlikule afterpartyle põigata, et kümne paiku õhtul televiisori ümber Sylvia Kristelit
häbitutes lesbistseenides nautida ning seejärel Kalve suvilasse õigele lõpupeole sõita.
Aktuse ning kooli korraldatud banketi vahelise aja istusimegi Taigi, Kalve, nirginäolise
Aap Küchle ja Aurisega kohmakalt lauakombeid matkides meie juures. Loomulikult ei
jõudnud keegi ära oodata, millal “Emmanuelle” algab ja millal Madisele tina panema
pääseb, kuid head asjad tulevad teatavasti nendele, kes suudavad kannatada.

Koolis toimuv pidu oli täpselt nii igav nagu antud tingimustes pidigi olema. Nimelt
polnud direktsioon iseloomustust, koolilõpu vaata et kõige olulisemat dokumenti,
lõpetajatele veel kätte andnud. Ilmselt lootis sadistide jõuk, et mõni lupard kooli hoovis
suitsu pahvides või poiste peldikus hõlma alt viina kuugates vahele jääb, et see intsident
siis iseloomustusse sisse kirjutada ning noore inimese tulevane elu ikka päris kindlasti
ära rikkuda. Seetõttu tuli teha viimane pingutus ja kooli koridorides vastu jalutavatele
pedagoogidele avalalt naeratada, kuigi süda neid jalaga persse käskis taguda.

Värvitu morsiimitatsiooni ning maitsetute kiluvõileibadega kaetud laua tagant poole
kümne paiku minema asutades saabus arusaamine värskelt kättevõidetud vabadusest
esimest korda oma kõigis dimensioonides.

“Putsi, ei huvita, raisk,” sülitas Küchle kooli välisukse juures matile, tiris kortsunud
pintsaku põuetaskust paki Kuubal toodetud suhkrupaberiga filtrita sigarette Ligeros
ning keeras ühe neist suurejoonelise žestiga ette. “Mis nad ikka enam teha saavad.”

“Anna mulle ka üks,” jorises Taik.

“Siia ka,” sekundeerisin mina.

Ligeros oli tõsine paugupill. Fidel Castro jüngrid olid tubaka magusamaitselisse
paberisse toppinud ning esimese mahvi järel tekkis tunne, justkui sikutaks keegi
okastraati su kõripidi üles-alla.

“Oi, türa, raisk,” läkastasin ma, nagu oleks see elu esimene suits.

Taik ja Küchle hakkasid kõva häälega naerma ning kuigi vaevalt et õpetajad meile enam
midagi teha said, hakkasime me nende hirmus instinktiivselt kooli peasissekäigu juurest
eemalduma. Esimeste põõsaste varju jõudes märkas Taik teisel pool kitsukest tänavat
pikka punaste juustega meest, kes omakorda meid silmates kiiresti liikuma hakkas.

“Tervitus,” hõikas mees lähemale jõudes. Ma tundsin ta ära. See oli Hans H. Luik, meist
tublid aastad varem seitsmenda keska lõpetanud sell, keda ma venna kaudu justkui läbi
udu mäletasin.

“Lõpetasite täna?” pöördus ta Taigi poole, kes halba aimates liikumatult seisis ning
vastuseks sõnagi ei lausunud. Erinevalt minust puudus Taigil punapäise kõrendi isiku
suhtes igasugune kindlus ning senised kaheksateist eluaastat olid teda õpetanud, et

50
 Musta Pori Näkku

valmis tuleb olla kõige halvemaks. Suure tõenäosusega oli see solidaarsuse märgiks
samuti sigareti läitnud koll erariides ment, kelle õpetajad on potentsiaalseid
korrarikkujaid kooli ümbrusesse tuvastama palganud.

“Ma ei ole mingi tšekaa,” puhkes Luik kangestunud Taiki vaadates naerma. “Ma käisin
Juttuse klassis. On tal jätkuvalt meesprobleemid?”

Juttus oli umbes kahe ja poole meetri pikkune vanatüdrukust inglise keele õpetaja, kes
kõigis maailma hädades mehi süüdistas ning neile etteütluste eest ühtesid ladudes
mingitki õiglust jalule üritas seada.Vähemalt näis Luik nii uskuvat.

“On-on, raisk,” üritasin ma pingestunud keskustellu omamehelikku nooti tuua. Ja kuigi
ma Juttusest väga palju ei teadnud ning ainsad kokkupuuted temaga olid olnud
asendustundides, tõttasin ma Luige teooriat õhinal kinnitama: “Tõsised meesprobleemid
on tal, raisk.”

Luik imes kissis silmadega vastasmaja akendest kumavat valgust põrnitsedes ja
katkematult isiklikke koolimälestusi heietades sigareti lõpuni, soovis head suve ning
jalutas Taigi silmnähtavaks kergenduseks hämarduva linna teadmatusse. Aasta-kahe pärast
asutas eemalduv punapea esimese Eesti sõltumatu ajalehe, teenis meeletu hulga raha
ning ei mäletanud sellest veidrast kohtumisest kolme just keskkooli lõpetanud poisiga
mitte midagi.

“Lähme nüüd, kell on juba kolmveerand,” õhutasin ma Küchlet ja Taiki tegudele.
“Emmanuelle” algas peagi.

***

The Robbers lagunes põhjusel, mis oli hävitanud tuhandeid bände enne meid –
loomingulised erimeelsused. Tõnis Muti soovitusel oli meie repertuaar seni koosnenud
peaasjalikult toonaste raadiohittide coveritest (Black Sabbathist ei teadnud ma siis veel
midagi). Kõige vaimukam neist oli muidugi Ivo Linna “Suur lilleaed”, esimesi lugusid
Nõukogude Eesti raadioeetris, mis tegeles mulle selleks ajaks juba tuttava jalafetiši
temaatikaga. Ja kui The Robbers klassiõhtul oma esimest kontserti andes salmini “Ei
talumees tüdrukult tahtnudki muud, kui kanala taga kord anda vaid ...selgitust sellest,
mis kanad on väärt, kuid piilus sealjuures ka tüdruku ...nägu,” jõudis, huilgas klassivend
Erik Pedemann vaimustusest jalgu trampides, kuigi suurem The Robbersi fänn ta enda
sõnutsi ei olnud. Ning minul kiskus Killiga neid ridu koos lõõritades kubemesse imelik
kõdisarnane värin.

Kuid aja möödudes ja isiksuste arenedes hakkasid meie muusikalised arusaamad
üksteisest hirmuäratava hooga eemalduma. Auris tahtis värskelt puhkenud globaalse
Stray Catsi vaimustuses rockabillyt teha, minu konkurentsitu favoriit oli tolleks hetkeks
Sex Pistols, Kalvele oli isa Soomest toonud ABBA albumi “Super Trouper” ning Killi

51
 Musta Pori Näkku

nägi sarnaselt Aurisele bändi tulevikku kusagil Robert Gordoni ning Teddy and the
Tigersi territooriumil. The Robbers lagunes ja Tõnis Mutt pidi uusi kliente otsima
hakkama.

“Mihkel, kas sulle ei tundu, et mõistlik oleks kitarri mõne õpetaja juhendamisel edasi
õppida?” küsis isa ühel laupäeva hommikul. “Ma rääkisin eile Peetriga ja ta ütles, et rock
on muidugi tore, ent kõige alus on siiski klassikaline kidra.” Kui juba Peeter midagi
sellist ütles, siis pidi see ka tõsi olema. Volkonski oli mulle isa kaudu mingeid eriti
keerulisi sidemeid pidi sugulane. Kunagi uuris Volk välja, et eesti keeles nimetatakse
selle astme sugulast tõduks.

Et Propeller oli tolle hetke kõige coolim bänd planeedil, ei kuulunud selle liikmete,
eriti frontman Peeter Volksonski, seisukohad vaidlustamisele. Ja nii rõve kui perspektiiv
mingi kuiviku juhendamisel nailonkeeltega kitarril “Koopaoravat” mängida ka ei
tundunud, olin ma isa plaaniga professionaalne kitarriõpetaja hankida kohe nõus. Mul
ei kulunud viit minutitki ideaalse kandidaadi väljamõtlemiseks. See oli Jaanus Nõgisto,
kes Rein Rannapi meloodilisi poprocklaulukesi Ruja koosseisus uhkete kidrakäikudega
poleeris. Minu vend Rein liikus neil päevil ringi Nõka (seda hüüdnime teadis Propa
kuulsast Karuksi-laulust igaüks) kunagise väidetava pruudi Julia Tomminga seltskonnas.
Nii oli mul plaan Nõgisto lokaliseerimiseks ning talle ahvatleva kitarriõpetajaks
hakkamise ettepaneku tegemiseks valmis.

Julia oli imekaunis, pisut angelinajolielikult pruntis huultega kokutav vene tüdruk, kelle
Vanemuise näitleja Aivar Tommingas linnalegendi järgi mingis Vene väikelinnas
külalisetendusi andes leidis ning Eestisse kaasa tõi, et temaga siin abielluda. Hiljem
sosistati Juliast seoses ansambli Ruja erinevate liikmetega. Igatahes oli see karismaatiline
noor naine toonase kuuma gossipi üks võtmeisikuid. Kel teda kas või korra näha
õnnestus, sai suurepäraselt aru, miks iga mees temaga kohe abielluda tahtis.

Võluvalt eesti keelt väänav Julia oli meie kodus viimasel ajal tihe külaline. Mulle tundus,
et Rein oli tema halvava sarmi järjekordne ohver. Julia veetis iga võimaliku hetke meie
juures. Ta suhtus minusse jahmatamapaneva tähelepanuga ja oli ainult minu süü, et ma
temast nii kuradi palju noorem olin. Kui ma Julia käest Nõgisto aadressi küsisin –
telefon oli sel ajal vähestel – ajas ta oma animaal-magneetiliselt tüsedad huuled kergelt
torru, puuris mind pirakate pruunide silmadega nagu teetööline asfalti ja kirjutas
märkmiku vahelt välja rebitud paberile ühe Mustamäe maja numbri. Rohkem ma Juliat
ei näinud.

Populaarse rockansambli kitarristi kohta elas Jaanus Nõgisto suhteliselt ebaglamuursetes
tingimustes. Tema kahetoaline Mustamäe korter oli küll laitmatult puhas, ent kaugel
üüratutest lukskorteritest, milliseid juba siis Tallinnas kõvematele meestele eraldati. Ma
olin Julia juhiste järgi õige ukse suurema vaevata üles leidnud. Südame kloppides seisin

52
 Musta Pori Näkku

ma, käsi uksekella kohal, paar minutit, vajutasin siis sügavalt sisse hingates nuppu ja jäin
oma saatust ootama. Uksele tuli lühikest kasvu kergelt lokki kiskuvate juustega noor
naine. See oli Margot, Jaanuse toonane abikaasa.

“Tere, kas ma Jaanus Nõgistoga võiksin rääkida?”

“Jaanus, sulle on külaline,” hõikas Margot üle õla ning tegi umbtillukeses esikus ruumi
väikest kasvu õlgadeni juustega mehele, keda ma televiisorist punase Gibson SG
koopiaga hiigelsuuri kvinte üksteise otsa viskamas olin näinud. Ta mõõtis mind pisut
üllatunud pilgul varbaotstest läki-läkini ja uuris, millega kasulik saab olla. Ma tundsin
ennast nagu Vahitorni värsket numbrit müütav jehhovist, kuid otsustasin siiski ära
rääkida, mis asjus ma Julia Tomminga soovitusel tema ukselinki olin käperdama tulnud.

“Tule edasi.”

Ma võtsin saapad jalast ning sisenesin ettevaatlikult tuppa, mille kesksed
sisekujunduselemendid olid Peavey kitarrivõimendi ning selle kõrval kohvris lebav
Fender Stratocaster, mille Jaanus mõne päeva eest oli ostnud. Punane Gibsoni koopia oli
ilusam, ent Fender oluliselt parem pill.

“Ma ei oska pillimängu õpetada,” üritas Nõgisto end noort fänni ülearu jõhkralt
solvamata välja vabandada. “Aga ma tean kohta, kust sa sellise inimese leiad.” Ta rääkis, et
Georg Otsa nimelise muusikakooli estraadiklassi õppekavas on pedagoogiline tegevus
suisa ette nähtud ning kõik õpilased peavad endale jüngri leidma, kellele mõned duurid
selgeks õpetada ja vastav linnuke matriklisse kirja saada.

“Otsi Olavi Kõrret,” soovitas Nõgisto. “Andekas mees, kes suudab sulle kindlasti üht-
teist näidata.”

Ma tänasin Jaanust väärtusliku aja ohverdamise eest ning asutasin minekule. Need napid
minutid, mis mul temaga ühes ruumis veeta õnnestus, sisaldasid lisaks saadud
informatsioonile tunnet, mille sõnastamisel ma tol korral armetult hätta jäin. Aga see
tunne oli hea.

***

“Emmanuelle” algas peaaegu täpselt. Pikas perspektiivis oli Eesti rahva ajaloo
seisukohast aga olulisem see, millal ta lõppes. Sõber Avo Ulvik meenutas hiljem, kuidas
tema Õismäe korrusmaja ülemised naabrid kohe pärast filmi lõputiitrite
kohusetundlikku äravaatamist hüääni kombel ulgudes nikkuma hakkasid, magamistoa
reformvoodit vastu odava kilpparketiga kaetud põrandat koidikuni edasi-tagasi
kääksutades. Ametliku statistika järgi suurendas libiido-pommina lõhkenud
“Emmanuelle” järsult laste sündivust Eestis. Sisuliselt on filmi alguses mingi prillidega
nümfomaani tutti kavala naeratuse saatel masseerinud Sylvia Kristel tuhandete siinsete
kodanike ema. Sest just nimelt teda Prantsuse softporno klassika nägemisest innustunud

53
 Musta Pori Näkku

Nõukogude Eesti meespere sel kuulsusrikkal ööl rautas, arvaku nende ametlikud
abikaasad mida soovivad. Inimese organismis toimuvad füsioloogilised protsessid on
keppimise ajal loomulikult tähtsad. Kuid õige seemnepurse toimub ikkagi peas. Nii et
kui sa pritsimise hetkel end hingetuks ruiates Sylvia Kristeli raseeritud vitu peale
mõtled, siis koinid sa tegelikult just seda. Mitte higist kogu, kelle rinnale sa tuleku järel
puhkama vajud.

Taik puhises “Emmanuelle’i” vaadates väljakannatamatult ning kurtis iga paari minuti
järel kuuma suveõhtu üle. Ülejäänud seltskond suutis end suuremal või vähemal määral
talitseda. Samal ajal kui Ulviku naaber linna teises otsas elektroonilise Viagra survel oma
naisele taha keerama hakkas, siirdusime mina, Taik ja Küchle tagasi kooli juurde, kust
buss meid Madisele õigele lõpupeole viima pidi.

Kalve suvila juurde jõudes paistis möll juba täies hoos olevat. Osa inimesi oli teise
bussiga mõnevõrra varem saabunud ja isegi kõige patoloogilisemate nohikute sõrmed
olid ümber Kuldse Odra pudelite põimunud.

“I’m your turbo lover, tell me there’s no other,” röökisid Kairi Kasemaa ja Merike
Toom kassettmaki saatel Judas Priesti aktuaalset MTV hitti. Joel Sarv ja Leelo Keevallik
olid kesk tsiviliseeritud keskustelu nagu alati, kuigi ka nende ilmed olid hoomatavalt
vabamad kui kõigi eelneva üheteistkümne aasta jooksul. Plats oli paari hetkega rahvast
täis. Taevas teab, et ma armastasin neid inimesi kogu südamest ning õud nende
kaotamise ees sundis mind tavapärasest veelgi kiiremini plastmasstopse üksteise järel
tühjendama. Ja kui hommikupäike mõne tunni pärast täishiilguses taas taevasse tõusis,
nägin ma Kalve suvila saunalaval ebarütmiliselt norisedes unes, kuidas ma polnudki
keskkooli lõpetanud ja kuidas ootas ees aruandmine, miks mind viimasel ajal tundides ei
ole nähtud.

***

“Zdess vash vojennõi biljet,” sisises rõugearmilise lõustaga vene militaarvärdjas ja viskas
mind läbi luugiakna pisikese NSV Liidu vapiga raamatukesega. Ma olin ikka veel
silmini täis. Kolme päeva pikkuseks veninud keskkooli lõpetamise pidu oli jätnud oma
jäljed mu kuuereväärile ja hingeõhku. Oktoobri Rajooni Sõjakomissariaadi
dokumentide väljastamise osakonna valveohvitser, buldogi pilgu ja Brežnevi kulmudega
jätis, ei püüdnudki oma vastumeelsust mulle sõjaväepiletit üle andes varjata. Ilmselt
teadis ta, millest pajatab sinine tempel pileti kolmandal leheküljel. Ja see võis teda veelgi
rohkem närvi ajada kui nähtav arrogants, millega ma nii pühasse asutusse nagu
sõjakomissariaat olin sisenenud.

Mina teadsin ju ka, millest see kuid ja kuid pikka ning rasket ootamist nõudnud tempel
kõneleb. Aga ma pidin selles oma silmaga veenduma. Seal see oli, leheküljel number

54
 Musta Pori Näkku

kolm, nagu kord ja kohus: “Nje goden”.


Mõned nädalad varem olin ma siinsamas sõjakomissariaadis oma lõplikku kohtuotsust
kuulamas. Hirm nõukogude armees teenimise ees oli viimased aastad olnud primaarne
jõud, mis minu elu kujundas. Õuduslood mustaverd “vanakestest”, kes värskelt
sõjaväkke saabunud baltlastel kirsaga sahtlid hammastest puhtaks peksid, et neid oleks
mõnusam suhu nikkuda, levisid Eestis nagu kulutuli. Vene armee oli viimane koht,
kuhu endast lugupidav inimene sattuda tahtis. Umbes viie minuti pärast pidin ma teada
saama, kas veedan järgmised kolm aastat allveelaeva Aljona mootoriruumis madruste
tavotiseid munne imedes, või õnnestub mul sellest zombivabrikust mingi ime läbi
pääseda.

Ma ei osanud teada, milliseks minu kohtuotsus kujuneb. Ning seda närvesöövamad olid
need minutid, mille jooksul ma komissar Kopõtini kabineti ukse taga oodates viimsedki
järelejäänud sõrmeküüned hammastega liha küljest lahti kangutasin.

“Raud, prihhadiite,” käratati teisel pool ust.

Keset kabinetti istus pika Stalini-aegse puust laua taga kuus inimest. Osad erariides ja
näo järgi eestlased, osad mundris ja väliste tunnuste põhjal vähemalt ukrainlased. A4
formaadis toimik rändas nagu teatepulk kõigi kuue eest läbi, igaüks kirjutas sinna
midagi, ning lõpuks maandus papist kaantega klade Kopõtini ees. Hirmuäratava rühiga
komissar vaatas toimikut, mõõtis mind, siis uuesti toimikut ja lõi selle kõrvulukustava
laksuga enese ees kinni.

“Tak, Raud. Pakaa služit nje buudjem.Vaprossõ jest?”

Ei olnud mul mingeid kuradi küsimusi.

“Tagdaa vsjoo. Tšeres pjät let vstretimsja.”

Ma sain õnneks aru, et kedagi tänada ei olnud sel hetkel sünnis. Keerasin ringi ning
väljusin Kopõtini kabinetist tubli viisteist kilo kergemana. “Tšeres pjät let” oli selles
majas juba uus asutus ning Kopõtin koos oma ohvitseridega järgmises kohas
“vanakestele” nikumaterjali selekteerimas. Mul polnud õrna aimugi, mis seisis tolles
papist kaantega toimikus, mida lehitsedes kuus inimest Stalini-aegse laua taga oma
otsusele jõudsid. Ma võisin ainult oletada.


55
 Musta Pori Näkku

Viies

Meeleolu oli Tallinna psühhoneuroloogiahaigla arvukates osakondades pidulik. Tuntud

Saksa naisõiguslase Clara Zetkini algatatud rahvusvaheline naistepäev oli küll alles
järgmisel päeval. Kuid et sanitarid, arstid ja kogu ülejäänud hullumaja töötav personal 8.
märtsil kodudes ja mitte tööpostil süllekukkunud vabadust nautida võisid, korraldati
sarnaselt tuhandetele ülejäänud asutustele pidulik aktus päevake varem.

Minu isa ei olnud naistepäevast just eriti eufoorilises vaimustuses. Esiteks nägi Clara
Zetkin tema meelest välja nagu Mihhail Lomonossov. See tähendab mees ja mitte naine.
Teiseks läks ta alati keema, kui ametlikus keelepruugis mõnda sõna, antud juhul
“rahvusvaheline”, ebatäpselt kasutati. Naistepäeva tegi “rahvusvaheliseks” asjaolu, et
lisaks Nõukogude Liidule tähistati seda ka Poolas. Fakt, mida isa 8. märtsi hommikuti
iialgi meelde tuletamast ei väsinud.

Kuid Seewald – nii kutsuti kulunud rohelise planguga muust maailmast eraldatud
hullumaja rahvasuus – oli täna piduehtes. 23. osakonna söögituppa oli veetud rohkelt
lilli. Mis sest, et ühtegi daami tolles peamiselt sõjaveteranidega mehitatud sektsioonis ei
hoitud. Mehed ja naised oli hullumajas rangelt üksteisest eraldatud. Selle praktika
õigsuses oli mul kurikuulsa raviasutuse värske patsiendina mõned päevad varem
õnnestunud veenduda.

Teel peamajast osakonda oleks kaks eksimatute skisotunnustega prouat mu napilt ära
vägistanud, kui juhuslikult mööduv sanitar neid takistanud poleks. Ma olin muidugi
varemgi kuulnud, et kui naisel kruvid lahti logisevad, kukuvad need peast jalge vahele.
Ja et ainus asi, mis need sealt tagasi pähe suudab põrutada, on pauk sooja nussi, kui ühe
Juhkentali tänava õlleputka juures oma kehavõlusid müütanud naisjoodiku
terminoloogiat kasutada. Aga isiklik kogemus on ikka isiklik kogemus. “Naised on
hullud,” laulis Erich Krieger aastaid hiljem. Oleks ta teadnud, kui hullud on hullud
naised, oleks ta pieteeditundelise mehena oma kuulsaima hiti ehk kirjutamata jätnud.

***

Hullumajas pidid arvel olema kõik, kes Vene sõjaväest pääseda tahtsid. Loomulikult võis
alati proovida ka mõne muu haiguse simuleerimist, ent kui näiteks südamepuudulikkust
kurtva selli võis polgu köögitoimkonda määrata, siis põhjalikult sassis pööninguga
ajateenijaid ei saanud endale isegi nõukogude armee lubada. Vaimuhaiguste
sümptomeid kirjeldav meditsiinikirjandus oli seetõttu seitsmeteistkümne-aastaste poiste
hulgas kuum kaup. Tallinna heavy metal ansambli The Welders trummar Tiit Altosaar

56
 Musta Pori Näkku

võis une pealt rääkida, kuidas vastab skisofreenik küsimusele “Mis värvi on lumi?” või
mis nägu teeb maniakaal-depressiivset psühhoosi põdev inimene, kui talle palju õnne
sünnipäevaks soovitakse.

Samas eksisteeris võimalus ka vastavat erialakirjandust läbi töötamata end hulluks lasta
kuulutada. Henri Laksi ansambli Kuues Meel kitarrist Toomas Vanem olla paar päeva
enne sõjaväkke minekut fataalse koguse rahusteid pintslisse pistnud ja seejärel
tüdruksõbral kiirabisse palunud helistada. Enesetapjaid koheldi kui vaimuhaigeid ja
kuigi suitsiidi lavastamine oli kahtlemata riskantne manööver, andis see reeglina
kuulikindlaid tulemusi.

Mina otsustasin somnambulismi ehk kuutõve kasuks. Seda enam, et varases lapsepõlves
oli mul tõepoolest kalduvus öösiti toas ringi kimada, sellest hommikul vähimatki
mäletamata. Pealegi tundus kuutõbi kuidagi turvalisemana. Nimelt olid liikvel jutud, et
vaimukaebusi kurtvad sõjaväekohuslased võidakse Riiga regionaalsesse sõjaväehaiglasse
saata, kus nad talumatut füüsilist valu tekitavat tõeseerumit täis pumbatakse. Ka kõige
meelekindlam simulant pidavat sellises olukorras end vabatahtlikult terveks tunnistama.

Tallinna psühhoneuroloogiahaigla polikliinik nägi välja nagu iga teine raviasutus sel ajal
ega sarnanenud kuidagi “tervete” kodanike populaarsele kujutlusele mööda seinu üles
ronivate maniakkidega täidetud termiidipesast, kus Universumi Direktor ja Napoleon
voodi külge aheldatuna maailma lõppu kileda häälega kuulutavad. Anonüümsetes
valgete seintega koridorides uste taga järjekorras istuvad inimesed olid pealtnäha täiesti
normaalsed.

Oktoobri rajooni psühhiaater oli keskealine prillidega naisterahvas, kes mu kogeleva
jutu kannatlikult ära kuulas.

“Kas te sõjaväkke tahate minna?” tuli nädala ausaim küsimus nagu välk selgest taevast.

“Ei taha.”

“Siis tuleb teil paar nädalat haiglas veeta,” tutvustas doktor mind pikalt keerutamata
mängureeglitega.

Perestroika oli jõudnud oma impeeriumi laastavat tööd täie hooga tegema hakata ja
noorukite sõjaväest päästmine oli 1987. aastaks üks Eesti psühhiaatrite prioriteete. Vene
kindralite raudne haare oli lõtvumas ja see andis siinsetele hulluarstidele oluliselt
rohkem tegevusvabadust. Minu legend pidi aga kindlasti sisaldama statsionaaris
veedetud perioodi, mis on kõigi nõuete kohaselt dokumenteeritud.

Rajooniarst kirjutas mulle saatelehe. Ta selgitas, et 23. ehk niinimetatud sõjaveteranide
osakond on hea rahulik koht, kus ohtlikke hulle pole. Ja et ma peaksin seal veedetavasse
kahte nädalasse suhtuma kui puhkusesse keset pingelist kooliveerandit. Ta rääkis minuga
toonil, mida stjuardessid enne lennu algust ohutusdemonstratsiooni tehes kasutavad: te
asute maailma kõige turvalisemas paigas, aga kui asi peaks mingil põhjusel putsi

57
 Musta Pori Näkku

minema, siis aidaku teid Jumal ning laest alla kukkuvad kollased hapnikumaskid.

“Võtke kaasa mõned raamatud ja natuke maiustusi. Kõik ülejäänu – pidžaama,
käterätikud ja muu saate haigla poolt,” soovis doktor mulle silma pilgutades “head
paranemist”. Ma sõitsin Paldiski maanteelt trolliga koju ning andsin sündmuste käigust
emale ja isale ülevaate.

Uudis, et nende poeg paari päeva pärast mõneks nädalaks hullumajja läheb, ei saa
ühelegi lapsevanemale meeldiv olla. Isa ja eriti ema jäid mu plaani kuulates nukraks. Aga
see oli minu ja mitte nende elu. Ja otsus. Ma olin seitseteist aastat vana ning maailm
kuulus mulle. Ka siis, kui ta mind sedavõrd keerulise valiku ette oli seadnud.

Ega ma püksisittuvate psühhide seltsi ise ka teab mis talitsematu vaimustusega ei
kippunud. Olin kuulnud, et isegi arstid pidid hulludega iga päev kokku puutudes
lõpuks ära keerama. Mis siis veel minust rääkida. Aga see oli risk, mis vääris võtmist. Sest
alternatiiv oli veelgi rämedam. Kui sul hullumajas on mingigi šanss terve mõistuse
juurde jääda, siis Vene sõjaväes saab sinust igal juhul juurvili. See pooltõde istus mu peas
sama kindlalt kui otsus end vanemate seisukohast hoolimata Seewaldisse kirjutada lasta.
Tarkade inimestena said nad sellest õnneks aru.

Tallinna psühhoneuroloogiahaigla vastuvõtuosakond oli ühe erakordselt sinise
esmaspäeva õhtul peaaegu inimtühi. Venelasest valveõde juhatas mind pärast mingite
dokumentide täitmist osakonda ning käskis kitsukeste metallist riidekappidega
garderoobi jõudes lahti riietuda. Särki hirmuga lahti nööpides nägin ma silmanurgast,
kuidas eemal lahtise akna juures jälkidesse triibulistesse pidžaamadesse riietatud suitsu
pahvivad hullud mu saabumist omavahel intensiivselt sosistades jälgisid. Kõige
esimesena astus mu juurde dauni välimusega umbes paarikümneaastane mehetümikas ja
asus mongoliidse pilguga hüpnotiseerima.

“Issand, kui tore, et noori juurde tuleb! Mul on neist vanameestest ausalt öeldes kõrini,”
hüüatas ta klassikalise perssetrukkija intonatsiooniga.

Läheb lahti, raisk, mõtlesin ma paanikast tardununa.

“Paljud ütlevad, et ma olen naiselik tüüp,” näis daun mu mõtteid lugevat. “Tegelikult on
mul pruut olemas. Ta töötab siinsamas haiglas. Me kohtusime paar suve tagasi peamaja
juures. See oli nii romantiline!” Ta rääkis nagu minu keemiaõpetaja pederastist vend,
sõna “romantiline” häält üles-alla keerutades silpideks lahutades. Aga ohtlik ta ei
tundunud.

“Minu nimi on Mihkel,” sirutasin ma käe dauni suunas. “Mina olen Armas,” võttis ta
selle aupaklikult vastu. “Seda kindlasti.”

“Ei-ei, mul ongi selline nimi. Mu pruut ütleb, et kõigepealt armus ta mu nimesse,”
keerutas Armas kogukat tagumikku õõtsutades oma kiharaid. “Ja alles siis minusse. Ma
olen viimased viisteist aastat siin elanud. Tegelikult lubaksid arstid mul ka kodus olla, aga

58
 Musta Pori Näkku

mulle meeldib siin rohkem.”


Paari minutiga oli mul hullumajas tekkinud uus sõber. Kuni ma rõvedat haiglapidžaamat
selga ajasin, reklaamis ta katkematult kohalikku kööki ja imeilusat sanitari, kellel täna oli
küll puhkepäev. Aga küllap ma teda juba homme näen ja siis ei pidavat minu elu enam
endine olema. Tänane valvesanitar oli legendaarse Tallinna liharaiuja Aleksandr
Balmagesi välimusega ebasõbralik meheront. Ta tuli garderoobi, võttis mu
vastuvõtuosakonna valveõe käest allkirja vastu üle ja palus endale palatisse järgneda.

Tee üldpalatisse viis läbi tillukese paari voodikohaga eripalati, kus magasid osakonna
kõige raskemad juhtumid. Esimene asi, mida ma sisenedes nägin, oli rammusate valgete
sidemetega voodi külge seotud tubli seitsmekümneaastane mees, kes vanusest hoolimata
raevukalt röökis ja end köidikuist vabastada püüdes meeleheitlikult üles-alla viskles.
Meeletu sahmimise tulemusel oli ta püksid jalast suutnud ajada ja tema kortsunud
munad põrkasid voodi rappumise rütmis vastu peaaegu tumesinist türa, mis kollaseks
kustud voodilina abitult puudutas.

Parem kaks aastat hambaharjaga majori kabineti põrandat puhastada, kui minutitki siin
olla, otsustasin ma enne, kui tagavara-Balmages mu viieteistkümne voodiga üldpalatisse
jõudis tõugata. Aga oli juba hilja. Kuldketi ja karvaste käevartega sanitari jaoks olin ma
järjekordne nõdrameelne, kelle võimalike põgenemiskatsete ennetamise eest talle palka
maksti. Ja kui ma oleksingi talle saladuse avaldanud ja öelnud, et tegelikult olen ma
terve nagu purikas, oleks ta vastu ühmanud, et seda räägivad siin kõik. Ja tõenäoliselt
oleks tal õigus olnud.

Minu voodi asus esimeses rivis. Paremal pool ei olnud kedagi ja vasakus voodis magas
keegi kõrvulukustavalt norsates, kuigi kell oli napilt seitse õhtul. Armas ütles, et see
vend põõnabki kogu aeg ja ärkab ainult söögikordadeks.

“Na lekarstvo,” röökis mõned minutid hiljem keegi üle palati. See oli silma järgi umbes
paariteistkümneaastane poiss, kelle puhul oli kohe selge, et simuleerimisega on tal sama
vähe pistmist kui vene keelega, mida ta kaaspatsiente rohtude võtmisele kutsudes abitult
väänas. See õnnetu sell oli lootusetult segi ja teda rohukäru enda ees tõukava õe järel
ühelt jalalt tei- sele keksimas vaadates hakkas mul lõplikult õudne.

“Kas ma unerohtu võiksin paluda?” pöördusin rohutädi poole. Oli selge, et keemiliselt
sekkumata ma täna öösel magada ei saa.

“Minugi poolest,” vastas see sõbralikult naeratades ja ulatas mulle kaks tabletti

“Ma olen siin täna esimest ööd,” pidasin vajalikuks selgitada.

“Arusaadav,” naeratas õde uuesti ja liikus ravimitega edasi. “Na lekarstvo,” undas
Marguseks kutsutav kõurik mind märkamata edasi. “Na lekarstvooooooo!”

Rohi hakkas paarikümne minuti järel mõjuma. Kell oli küll harjumatult vähe, kuid
saadud doos selle võrra mehisem. Kerisin end linade vahele ja viimane asi, mida ma

59
 Musta Pori Näkku

enne sügavasse beebiunne sukeldumist märkasin, oli tagurpidi väänatud link palati uksel.
Ja teiselgi uksel. Ja akendel. Küllap Armas mulle homme räägib, miks siin kõik lingid
valepidi on kinnitatud.

***

Kõik patsiendid aeti täpselt kell üks naistepäeva aktuseks natuke ümbersätitud
söögituppa. Me võtsime toolidel rahulikult istet. Ehkki Suure Isamaasõja päevil miini
otsa astudes koos parema jalaga mõistuse taeva suunas lennutanud Pavel oli esiotsa
segaduses, kui ümbertõstetud laudu ja taburette nägi. Ta armastas traditsioone ning tema
trajektoor kulges palati ja söögitoa vahel alati kindlat rada pidi. Pole siis ime, et vähimgi
kõrvalekalle tekitas vanamehes pehmelt öeldes paanikat. Pärast ajutist segadushoogu
võttis aga temagi istet ja koos hakati osakonna peaarsti saabumist ootama.

Peeter Valvur oli hilistes kolmekümnendates mees, kes käis tööl alati ülikonnas. Ju nägi
seda ette tööjuhend. Valvuri osakonnas oli tipphetkel paari-kolmekümne haige ringis ja
seetõttu polnud tal kõigiga iga päev võimalik kohtuda. Minul oli inimesega, kes mu
sisuliselt kindlast surmast päästis, au vestelda vaid kahel korral. Esimest korda päev pärast
saabumist ja teine päev enne lahkumist.

“Kas te sõjaväkke tahate minna?” esitas Valvur siinse parasiitlausena näiva küsimuse
peaaegu kohe, kui mind esimest korda oma kabinetis vastu võttis.

“Ei taha,” vastasin talle täpselt samasuguse sisendusjõuga, nagu olin seda teinud rajooni
psühhiaatriga vesteldes. Ilmselt olid nad minust varem omavahel rääkinud. Igatahes ei
paistnud minu vastus Valvurit üllatavat.

“Siis tuleb teil paar nädalat siin vastu pidada,” reageeris sümpaatne doktor lausega, mida
mina omakorda peaaegu et oodata oskasin. “Käite korra psühholoogi juures ja üldarst
vaatab teid samuti üle. Homsest võite lõunati kodus käia. Õhtul peate rohtude ajaks
tagasi olema. Ärge muretsege, rohtu te võtma ei pea. Lihtsalt kord on selline.”

Nüüd sisenes Peeter Valvur majesteetlikul sammul hulle täis söögituppa ja võttis
esimeses reas aktuse ametlikku algust tähistades istet. Ma üritasin tema pilku püüda,
justkui tahtnuks ma talle märku anda, et terve mõistusega inimesi on selles toas teisigi.
Kuid Valvur ei märganud mind.

“Kallid seltsimehed,” alustas tähtsa aktuse läbiviimise au endale saanud Margus. “Täna
on 8. märts. On naistepäev. Kõigepealt räägib doktor Valvur.”

Armas kukkus hüsteeriliselt käsi plaksutama ja ülejäänud meelehaiged järgnesid tema
eeskujule.

Valvur tõusis püsti, keeras ringi ja rääkis oma hoolealuste põduraid pilke ükshaaval
tabades enam-vähem sama juttu, mida kõik osakondade juhatajad, olgu siin hullumajas
või üks kõik kus mujal, sel päeval rääkisid. Kuid erinevalt maailmast teisel pool rohelist

60
 Musta Pori Näkku

tara uskusid Valvuri kõne adressaadid iga sõna, mida halliseguste juustega arst neile
lausus. Miks polekski pidanud uskuma? Me ju kõik armastasime naisi oma elus. Olid
need siis emad, õed, vanaemad või pruudid. Küsimus oli hoopis milleski muus. Ja nimelt
selles, mil määral ja kas üldse naised neid vaimupimedusega löödud mehi armastasid.
Saša oli sellele küsimusele paar päeva varem vastuse leidnud.

***

Tagurpidi väänatud ukse- ning aknalingid ei olnud kõigele vaatamata piisav

ettevaatusabinõu. Sanitarid upitasid end käterätikuga palatiakent katva võre külge
poonud noore mehe ettevaatlikult alla. Teha polnud enam midagi. Ilmselt oli Saša end
kesköö halbaaimamatus vaikuses ära tapnud ning elustamiskatsed poleks hommikul
enam tulemusi andnud. Ehmatusest jahmunud osakonna vaikuses toppisid sanitarid
laiba musta kotti ja lohistasid kelguga mööda varakevadist lund surnukuuri.

Mind oli nädalavahetuseks koju lubatud ja traagilisest juhtumist kuulsin ma Armase
käest alles esmaspäeval tagasi tulles. Et Saša oli meie ühine lauanaaber söögitoas, mõjus
uudis tema ootamatust “väljakirjutamisest” meile ehk mõnevõrra raskemalt kui
Margusele, kes endise uljusega kõrvalpalatis “na lekarstvo” röökis.

“Miks?”

“Tüdruk ei tulnud teda vaatama, kuigi oli lubanud.” Surmast kõneldes oli Armas nagu
täiesti tavaline inimene. “Ema oli Sašale eelmisel õhtul lilled toonud, et ta need
tüdrukule saaks kinkida. Aga tüdruk ei tulnudki.”

Ma ei saanud Saša melanhoolseid sooje silmi peast. Mulle tundus, et need uudistavad
mind praegugi nii nagu kõigil neil kordadel, kui ma talle hommikusöögi ajal võileiba
tegin. Türa küll.

Tallinnas ei olnud palju haiglaid, millel oleks olnud spetsiaalne surnukuur. Elu Tallinna
psühhoneuroloogiahaiglas ning enesevigastamine kuulusid teineteise juurde. Mitte et
teiste omasuguste hulka isoleerimine vaimuhaiges suitsiidilaadseid instinkte kuidagi eriti
tugevalt käivitaks. Enamus oli siin ju pideva medikamentide mõju all ning kui tablett
toimet kaotama hakkaski, saabus rohutädi kindlal kellaajal uuega. Ent kogu see kirju
seltskond suhtus oma kehasse mõnevõrra väiksema fetišiga kui inimesed väljaspool
Seewaldi üüratut territooriumi. 23. osakonnast paarisaja meetri kaugusel halvaendelises
vaikuses laiuva morgi akendes põles tuli vähemalt korra kahe päeva jooksul.

Loodus ei salli tühja kohta ja Saša voodisse kolis juba samal pärastlõunal uus patsient.

“Issand, kui tore, et noori juurde tuleb! Mul on neist vanameestest ausalt öeldes kõrini,”
kuulsin ma garderoobi poolt Armase häält tuttavalt saluteerimas.

Olavi oli umbes minuvanune sell, võib-olla paar aastat noorem. Pealtnäha absoluutselt
täie mõistuse juures. Järjekordne desertöör, jõudsin ma endamisi muiates Olavi voodi

61
 Musta Pori Näkku

juurde ning ulatasin “vana” olija lohakusega tervituseks käe.


“Põgened sõjaväest?”

“Ei. Ma pole veel nii vanagi. Mul pole õrna aimu, miks ma siin olen. Ema viis mu eile
hommikul rajooniarsti juurde ja see kirjutas mu kohe sisse.”

Niisiis ikkagi psühh.Välimus võib olla väga petlik. Olavi põhjal järeldusi tehes võivad ka
olek ja kõnepruuk osutuda millekski hoopis muuks, kui esmapilgul tunduvad.
Hullumaja- tüüpi haiglate häda on see, et ega keegi sinuga su haigusest ei räägi. Arst
vaatab sind esimesel kohumisel kaastundliku pilguga, noogutab igale su lausele mõistvalt
takka ning teeb märkmeid. Siis määratakse sulle mingid tabletid ja millise aju näriva
tõve küüsis sa tegelikult vaevled, jääb lõpuni selgusetuks.

Nii ei saanudki ma teada, kas Olavi oli eriti ettevaatlik simulant või põdes ta väliste
sümptomite põhjal identifitseerimatut vaimuhaigust, mille juuri ainult Peeter Valvur läbi
oma tähelepanelikuks treenitud võrkkesta oli suuteline diagnoosima. Või oli tema
saabumisel mõni kolmas põhjus – teooria, mida toetas asjaolu, et samas osakonnas viibis
parajasti ravil ka tema onu.

Olavi ei vestelnud oma lähisugulasega kuigi tihti, ehkki sama perekonnanimi selleks ju
ehk kohustas. Esiteks viibis onu eripalatis, mille asukaid loodus ülearu lobeda
kommunikatsioonivõimega ei olnud õnnistatud. Nii vähe, kui meil Olavi onu näha
õnnestus, rippus pöördumatult sassis vanamehe suust jääpurika paksune ilanire ja ainus
heli, mida ta oli võimeline produtseerima, sarnanes pigem sünnitava jääkaru ininale kui
tsiviliseeritud inimkõnele. Teiseks ei paistnud Olavi oma onust teab kui määratus
vaimustuses olevat. “Joodik,” vastas ta alati küsimusele, mis ametit tema sugulane peab.

Öeldakse, et lapsi pole sünnis vanemate pattude eest nuhelda. See oli järjekordne
rahvatarkus, mis Tallinna psühhoneuroloogiahaiglas uue sisuga täideti. Järgmise päeva
hommikul sai Olavi tunda, mis juhtub siis, kui su isa vend on patoloogiline joodik ja
rohuringi sooritav valveõde oli öösel sitasti maganud.

“Na lekarstvoooo,” jouras reipa häälega Margus varahommikul palateid eraldavaid uksi
prõmmides. Tabletikäru peatus Olavi voodi ees.

“Võtke,” käratas vene aktsendiga õde autoriteedi häälega ja ulatas Olavile kolm valget
kapslit ning plastmasstopsiku kloorimaitselise kraaniveega.

“Aga ma pole veel arsti juureski käinud,” üritas unine nooruk ennast kaitsta.

“Ärge vaielge. Kas ma pean sanitari appi kutsuma?” Õde oli tõesti halvasti maganud. Ta
oli kas öö läbi keppinud või – mis veelgi tõenäolisem – sellest kõigi pingutuste kiuste
ilma jäänud.

Ma olin näinud, kuidas sanitari abiga rohtu võetakse. Sadistlikult irvitav Balmages rebib
patsiendi lõuad kontide ragisedes lahti, topib oma tiigrikäpa koos tablettidega kurku,
lööb suu hammaste kraksudes toore jõuga kinni ja ähvardab üle tahi anda, kui ükski

62
 Musta Pori Näkku

kobin peaks järgnema.


Olavi võttis kapslid, ajas suhu ja lonksas vett peale. Kümme minutit hiljem magas ta
kõrvulukustavalt üle palati norsates. Ta magas kaks ööpäeva järjest. Õde oli sama
perekonnanimega patsiendid segi ajanud ja märatsevale alkohoolikule määratud
ülikanged rahustid poole väiksema kehakaaluga poisikesele andnud.

Paari päeva pärast oli osakond kõikvõimalikke ülikondades tegelinskeid paksult täis,
Olavi jagas selgitusi, ema röökis hüsteeriliselt nutta ja Valvuri nägu oli marutõsine. Shit
happens, ütlevad sellistel puhkudel ameeriklased. Ma ei tahtnud teada, milline tähendus
Tallinna psühhoneuroloogiahaiglas sellele rahvatarkusele anda võidakse.

***

Pärast Valvuri pidulikku aktusekõnet sai uuesti sõna konferansjee Margus. Ta oli
nähtavalt närvis ja kasvavat punetust põskedel kramplikult mõttejõuga maha suruda
üritades kuulutas välja esimese muusikalise numbri. Naistepäev on rõõmus püha ja
muusika kuulub selle tähistamise juurde sama hästi kui suhkur kohvisse, selgitas
neurootiliselt naeratav tseremooniameister ja palus kujutletavale lavale Kalmeri.

Kalmer oli umbes kuuekümneaastane lumivalgete bakenbardidega jässakas mees, kes
meenutas pidupäevadel Võidu väljakul Karl Vaino kõrval uhkelt mööduvatele
rahvahulkadele lehvitavat Arnold Rüütlit. Kalmer oli südamlik mees. Esimest korda
kohtusin ma temaga ühel õhtul söögitoas, kus varjamatu heameelega naerda puhisev
vaimuhaige koos teistega telekast “Musta ja valget koera” vaatas. Eriti tegi talle lusti
häbematu varese ilmumine, kes peategelastest krantse kavalate vimkadega terroriseeris.
Kalmer puhkes valjuhäälselt lõkerdama, kui krutskeid täis tiivuline koerte toidukausis
vargil käis.

“Tüüüüüüüdruk, armastan päikest ja tuuuuuuuli, tüüüüü- üüdruk, sinust ma
uuuuuuunistan vaid,” undas Kalmer lootusetult häälest ära kitarril senikuulmatuid
akorde võttes. “Oooooi neid, kirsina puuuunavaid huuuuuuli, tüüüüüüüdruk, ütle mulll
kust saaaaaaaa need saiiiiiiiid.” Maestro venitas laulu võtmefraase lõõritades täishäälikud
ilmekalt kilomeetripikkuseks ja kui ta oma etteaste keset refrääni ootamatult lõpetas,
aplodeerisid pidulised Kalmerile tormiliselt.

Äkki silmasin ma seina ääres minust diagonaalis istuvat Valerit, kes vaid erijuhtumite
puhul sängist oli nõus lahkuma. Valeri oli minu vasakpoolne voodinaaber. Nagu Armas
oli öelnud, põõnas sõjaveteran öödel ja päevadel vahet tegemata ning ärkas ainult
söögikordadeks. Valeri õõtsus Kalmeri laulu kuulates küljelt küljele, kuigi mõtted näisid
tal kusagil mujal olevat. Ma oletasin, et see kusagil mujal võis olla Seewaldi üldköök, kus
järjekordset toiduraundi ette valmistati.

63
 Musta Pori Näkku

***

Hommikusöök algas hullumajas talumatult vara. Kell 6 aeti kõik haiged üles, topiti igaks
petteks kohe tablette täis ja käsutati poole seitsmeks söögituppa. Magusa
kondenspiimaga lahjendatud viljakohvi kõrvale serveeriti igaühele veerand pätsi saia ja
toores kala.

“Kuidas seda süüakse?” pöördusin ma puhastamata ahvenat peos veeretades
ettevaatlikult Armase poole. Enne kui daun midagi vastata jõudis, andis kõrvallauas
nohisev Valeri mulle näitliku õppetunni. Ta võttis kala sabapidi pihku, tõstis suu kohale
ning libistas selle nagu mõõganeelaja rapiiri endale sisse. Seejärel haaras ta vettinud
saiakäntsaka – Kalmer ja Balmages olid hommikul peaköögist toitu kelgul osakonda
vedades koorma kogemata lumme kummuli keeranud – ja toppis selle suhu nagu
hakklihamasinasse. Kogu operatsioon kestis alla minuti ja enne kui ma “ossa raisk!”
hüüatada jõudsin, sööstis Valeri meie laua juurde. Ta kordas kiirsöömise
demonstratsiooni, seekord minu kala ja saia oma seedetrakti kordagi mälumata litsudes. 

“Kao minema!” röökis lauanaaber Toivo kätega oma taldrikut kattes. Valeri oli tõsise
isuga mees ja vanad olijad teadsid, et Ahjualuse seltskonnas on targem oma toidukraamil
valvas pilk peal hoida. Valeri tõmbus hetkeks tagasi ja asus laudade vahel muretult lage
silmitsedes ringi loivama, kaaspatsientide valvsust nõnda uinutada püüdes.

Kalmer jäigi pooleks sekundiks liiga kaua kuhugi mujale vaatama ning šaakali hüppega
oli Valeri tema taldriku juures, haaras natuke näksitud saiakäntsu ja küttis selle endale
välgukiirusel sisse.

“Hea küll, aitab-aitab,” sekkus nüüd Balmages ja tiris Valeri söögitoast kõigi nähtavaks
heameeleks minema. Pettunud buliimik üritas esiotsa küll protesteerida, kuid kantpeast
sanitari jõud käis mehikese omast silmnähtavalt üle.

“Ole Valeriga tähelepanelik. Tal on looma isu,” pakkus Armas mulle poolt oma ahvenast.
Ma keeldusin viisakalt, jõin kohvi lõpuni ja läksin tagasi oma voodi juurde. Valeri juba
norskas katkematult ja vaatas järjekordset und, kus ta külluslikult kaetud laua taga
lusikat kasutamata suppi taldrikult sisse luristas.

Päev oli alanud ebaõnnestunud hommikusöögiga ning kassidele mõeldud kalast ja
läbimärjast saiast koosneva menüü peale mõeldes ei osanud ma lõunasöögiltki midagi
oluliselt kvaliteetsemat oodata. Ju siis on hulludel ükskõik, mida nad oma nälja
kustutamiseks sisse ajavad. Ma kujutasin ette, kuidas köögis lollpeade üle küünilist nalja
viskavad kokad süüdimatult haigetele ettenähtud toitu kilekottidesse topivad, et seda
õhtupimeduses koju tassida.

Raske aeg dikteerib oma reeglid. Elementaarsed toiduained ei olnud toona sugugi
iseenesestmõistetavad. Täis kõhu eest tuli sõdida ja tihtilugu sisaldas see võitlus
ebatraditsioonilisi võtteid. Nii levis Eesti NSV-s müüt piimakombinaadis töötanud

64
 Musta Pori Näkku

naisest, kes kaks kilo lahtist võid toidukilesse mässis ja oma vaginaalses sahvris
kombinaadist välja smuugeldas. Loll oli see, kes ei varastanud. Hullude tagant oli seda
iseäranis lihtne teha.

Järsku avanes hapnikuvabaks peeretatud üldpalati uks ja kergel sammul astus sisse kõige
ilusam olevus, keda ma kogu senise elu jooksul näinud olin. Julia Tommingas ehk välja
arvata. Ja Killi.

Armase poolt juba esimesel õhtul suuremaks kui elu rek- laamitud sanitar libises Hiina
ketsidega õhkõrnalt põrandat silitades läbi ruumi. Ma jõllitasin teda kangestunult,
hommikusöögiõudusi momentaalselt unustades. Preili veatud huuled moodustasid
vaevuhoomatava muige. Võimatu oli öelda, kas selle põhjustas meditsiinikoolis
kätteõpitud kaastunne oma hoolealuste vastu. Või oli surmav naeratus tema kaunil näol
ka siis, kui ta pärast rasket päevatööd ja lugematuid tunde liikumisprobleemidega
vaimuhaigete siibreid vahetades oma sümmeetrilise tagumiku kodusesse diivanisse
vajutas. Ta oli liiga ilus, et selles sitaaugus töötada. Armasel oli olnud õigus. Minu elu ei
olnud enam endine.

Ma ei olnud ainus, kes Liinaks kutsutava sanitari nimbusest pikselöögi sai. Nasaalselt
häälitsedes lidus Margus peldikuukse suunas, rebis selle teise käega pükse alla ajades lahti
ja tühjendas end minut hiljem õndsalt hingeldades Tallinna kanalisatsiooni. Liina oli
näost tulipunane, kuid naeratus ei kadunud tema huulilt isegi nüüd. See polnud
kindlasti esimene kord, kui Margus teda märgates peldikusse pihku lööma jooksis.
Mulle näis, et omal veidral moel oli Liina sellisest tähelepanust isegi liigutatud. Naiselik
ilu ja enesehinnang on tihtilugu pöördvõrdelises seoses. Seda olin ma varemgi
täheldanud.

Parimal juhul paarikümneaastane neiu märkas mind alles palati teise otsa jõudes. Seal
ootas teda Armas ja omavahel midagi sosistades vahtisid nad totakalt itsitades minu
suunas. Tüdruk uudistas mind varjamatu huviga ja venitas oma muige pikkamööda
veelgi agressiivsemaks. Ma ootasin, millal ta Armase kombel “Issand, kui tore, et noori
juurde tuleb! Mul on neist vanameestest ausalt öeldes kõrini!” hüüatab. Tema suhu
oleksid need sõnad imeliselt sobinud.

Liina paotas oma stiilipuhtalt värvitud suu ja ületas maheda madala tooniga rääkima
hakates kõik ootused.

“Väga ilus poiss tõesti. Sul on õigus, Armas.Väga ilus poiss.”

Ta hüpnotiseeris mind oma suurte siniste silmadega, mille ripsmed olid tolle aja
võimalusi arvestades täiuslikuks koolutatud. Armas kihistas võidurõõmsalt. “Mis ma
ütlesin,” oleks ta tõenäoliselt praalinud, kui Liina poleks sealsamas seisnud.

Ma ei osanud uues olukorras ühtki näoilmet ette manada, millegi kohase lausumisest
rääkimata. Põlvepikkusena olin ma seda “ilusa poisi” juttu varemgi kuulnud. Isa

65
 Musta Pori Näkku

poolpurjus sõbrannad kippusid hoogu minnes mu heledaid lokke näperdama ja kuule-

väike-rauast-poiss-tule-ma-karastan-su-ära-tüüpi paska suust välja ajama.

Aga Liina oli erinevalt varajase kliimaksi embuses kiunuvatest prouadest the real deal. Ta
oli naine, kes hetk tagasi oli kõva häälega mõista andnud, et põhimõtteliselt poleks tal
midagi selle vastu, kui ma teda osakonna taga kuuseheki varjus koiniksin.

Triibulises pidžaamas hullumaja reformvoodi otsa peal istudes on fantaasia- ja
pärismaailm kaks täiesti erinevat asja. Ma võin ju kusagil kõige salajasemas ajusopis ette
kujutada, kuidas tuttuusi Hiina ketse taeva poole sirutav iluduskuninganna mu tursunud
riista endasse pressides paradiisi jõuab. Aga kui ta mulle selle puhtas eesti keeles selge
valju häälega puust ja punaseks ära sõnastab, siis tunnen ma kontrollimatu sugutungi
asemel paanilist hirmu. Ma tahan tagasi vaatamata väga kaugele põgeneda. Sinna, kus
piltilusad tüdrukud on kättesaamatu unistus. Sinna, kus platooniline armastus valitseb
milles- küsimus-teeme-ära-mentaliteedi üle. Sinna, kuhu Liina oleks jõudnud siis, kui
frigiidne kursusejuhendaja teda meditsiinikooli lõppedes Seewaldisse poleks suunanud.

“Ega te ei oska öelda, mida lõunaks süüa pakutakse?” Ma ei osanud ega tahtnudki
midagi muud öelda.

***

Kalmer võttis imaginaarselt püünelt võiduka staariilmega lahkudes endisel kohal istet.
Margus kalpsas püsti, et aktuse muusikaline peaesineja välja teadustada. See oli
loomulikult Toivo, muljetavaldava füüsilise jõuga jässakas mees, kes oli meie hulgas
kuuldavasti kellegi mõrvamise pärast.

Isegi tol ajal suutsid eriti peened vennikesed raskete kuritegude eest määratud
vanglakaristused end süüdimatuks tunnistada lastes hullumajas ära kanda. Miskipärast
kaldusin ma arvama, et kogu see mõrvajutt oli Toivo enda välja mõeldud. Ta ei jätnud
eriti peene vennikese ega ka tapja muljet. Pigem ahistas teda massiivne
alaväärsuskompleks, mis seletas ka legendi kahest vanainimesest Värska lähedal, kelle
surnukehad Toivo pärast eriti brutaalset roima tükkideks olla saaginud.

“Ja nüüd esineb meile Tallinna psühhoneuroloogiahaigla 23. osakonna isiklik
Eeenglepeer Hamppdikkernikk!” Ruuge paistetusega põskedel väänas Margus
maailmakuulsa poplaulja nime nagu jumal juhatas. Ja käsi südamel – see oli sitta kanti
naljakas. Nii naljakas, et ma olukorra surmtõsidusest hoolimata naerma turtsatasin.

Selle lause olin mina Margusele välja mõelnud. Päev enne loivas kõhetu kõurik voodi
juurest voodi juurde, kaashaigetelt järgmiseks päevaks teravmeelseid repliike nurudes.

“Sa võiksid Toivo kohta öelda, et ta on meie oma Engelbert Humperdnick,” pakkusin
ma õhtujuhi vastutusrikkaks ülesandeks valmistuvale Margusele.

“Meie keeeeeees?” ajas segaduses poiss silmad kissi.


66
 Musta Pori Näkku

“Engelbert Humperdnick. Väga kuulus laulja. Sa võiksid öelda, et Toivo on nagu

Engelbert Humperdnick.”

Hullude ja nende veidruste üle naermine ei ole kindlasti ilus. Aga see oli ainus
enesekaitsemeetod, mis mul nende seltskonnas pikemat aega viibides õiges fookuses
aitas püsida. Juba teisel hullumaja päeval lõugasin ma Armasega unisoonis naerda, kui
Johannes kuuendat korda poole tunni jooksul püksi kuses ja oma voodit leidmata
Novikovi sängi ronis. Seda tegi viimaseid päevi oma maist teekonda marssiv Johannes
vahetpidamata. Täieliku mälukaotusega vanamees ei olnud suuteline meenutama, kus ta
pool minutit tagasi oli ja oma voodi leidis ta üles ainult välise abiga. Taevas tunnistab, et
uriinist vettinud Johannes maruvihase Novikovi voodis oli naljakaim asi pärast Monthy
Pythoni videokassette.

Margus harjutas oma Engelbert Humperdnicki lauset kogu ülejäänud õhtu ja täpselt
nagu ma ennustanud olin, polnud sellest järgmisel päeval kuigi palju abi. Mu sadistlik
nali töötas täistuuridel. Mis sest, et keegi ei paistnud sellest aru saavat.

Toivo võttis Kalmeri käest kitarri ja ajas selja nii sirgu kui see ühel meeter viiekümnesel
mehel õnnestub. See oli vähim, mida ta pärast nii paraadlikku sissejuhatamist teha sai.
Erinevalt Kalmerist oli Toivo mõelnud ka oma numbri rütmoplastiliste elementide
peale. Ta köhatas häbelikult päris-Toivost show-Toivoks muundumise hetke fikseerides
ning ajas jalad peaaegu absoluutsesse spagaati, vaid napid mõnikümmend sentimeetrit
põranda ja kubeme vahele õhku jättes. Siis viskas Engelbert suure üliõpilasmaleva
kleepekaga kaetud kitarri paremale küljele ja hakkas selle keeli raevukalt trilleriga
tagudes “Meremehe armastust” laulma.

Publik söögitoas hullus. Esimesena kargas toolilt Kalmer, seejärel kogu ülejäänud
meestekari.

Naise võin küll võtta ma, 


kuid merd ei iial jätta saa, 

naist armastan ma palavalt, 

merd meeletult ja salaja.

Nii huilgas 23. osakond häälepaelu viimase piirini pingutades rambivalguses hiilgava
Toivo ekspressiivsel juhtimisel. Rock’n’roll olevat vabaduse heli. Kõiki neid erinevate
vaimuhaiguste poolt elu lõpuni vangistatud mehi selle rütmis üles- alla hüppamas
vaadates olin ma esimest korda tolle propagandistliku väitega nõus.

Kui me naistepäeva aktuse lõppedes tagasi palatitesse suundusime, tundsin ühtäkki
hinge auklikuks närivat häbitunnet Marguse ees, kelle üle ma küll süütut, ent ikkagi
julma nalja oli teinud. Ma tahtsin tagasi võtta kõik naerupahvakad, mis olin neid
lapsikult käituvaid mehi jälgides kuuldavale toonud. Sest ühtäkki olin ma sada protsenti

67
 Musta Pori Näkku

veendunud, et ainus vaimuhaige olin selles omal kurioossel kombel kokku hoidvas
seltskonnas mina. Ma hakkasin tasapisi hulluks minema.

***

“Püüdke siis ilma tablettideta,” manitses Peeter Valvur kabinetist lahkuvat habemikku.

“Ja-jaa,” torises see ust enda ees lahti tõugates. Rein oli elukutselt narkoloog. Ja nagu
narkoloogid pahatihti ikka, oli ta paar kuud tagasi otsustanud enda peal piirituse ja
mõningate uute rahustite koosmõju testida. Pöörane eksperiment lõppes patsiendina
asutuses, kuhu ta ise inimestele suunamiskirju oli harjunud kirjutama.

Rein kuulus nende professionaalide hulka, kes tahtsid olla veendunud selles, mida nad
oma ravialustele räägivad. “Sa ei saa alkohoolikule väita, et joomine on kahjulik, seda ise
surmkindlalt teadmata,” tavatses Rein garderoobis salaja suitsu pahvides targutada.
“Kuidas ma saaksin määrata Fenazepami, kui ma ei tea, mida selle koos viinaga
manustamine võib inimorganismile põhjustada?” positsioneeris narkoloog end meie seas
ravimite keerulisi nimesid korrektselt hääldades.

Täna oli väljakirjutamise päev. Nagu ma ukse taga kannatlikult järjekorras istudes olin
just kuulnud, sai Rein Seewaldist minema tingimusel, et ta kloorpromasiinile edaspidi
meditsiinilist piiritust peale ei joo. Maailm on väike. Ei möödunud paari kuud, kui Tõnu
Taik mainis muu jutu sees, et viimasel ajal paneb ta tina koos ühe narkoloogiga, kes
hommikuti enne esimest õlut pool lehte antipsühhootikume ära sööb. “Ega ta nimi
juhuslikult Rein pole?” küsisin ma Taigilt. “Kust sa teadsid?” vaatas Tõnn mind
imestunult.

“Astuge edasi,” hüüdis Valvur sõbralikult, Reinu haiglakaarti viimaseid sissekandeid
tehes. “Kuidas te ennast tunnete, Raud?”

“Suurepäraselt,” ei osanud ma midagi targemat öelda. Isa oleks kindlasti osanud.

“Mida te tunnete, Raud?” küsis aastaid hiljem Magdaleena haigla anestesioloog Eno
Raualt, kui oli talle operatsioonieelse narkoosisüsti teinud. “Sõnulkirjeldamatut põlgust
Peeter Loorentsi ja Koonderakonna vastu,” vastas isa operatsioonitoas viibinud
meedikute üksmeelseks hämmastuseks.

“Ma tunnen ennast suurepäraselt,” kordasin ma Valvuri vastas istet võttes.

“Väga tore,” vastas osakonna peaarst. “Ma kirjutan teid täna koju. Kaardi saadame otse
sõjakomissariaati, teil pole dokumentide liikumise pärast vaja muretseda. Ilmselt
saadetakse teid sealt edasi vabariiklikku komisjoni. Aga ma usun, et närveerimiseks pole
põhjust.”

Ta kirjutas veel midagi mu haigusloo juurde ja lõi papist kaantega toimiku
kõrvulukustava laksuga enese ees kinni.

“Kas küsimusi on?”


68
 Musta Pori Näkku

Ei olnud mul mingeid kuradi küsimusi.


69
 Musta Pori Näkku

Kuues

Kuuma päikesepaiste käes sulav asfalt tekitab spetsiifilist lõhna. Seda on tundnud igaüks,
kel on õnnestunud Eesti rohkete maanteede ääres südasuvel pöidlaga mööduvaid
autosid peatada. Teeservas kõrguvast männimetsast eralduva osooni ja vedela laavana
kruusa katva bituumenihaisu segunemisel sündiv aroom on peaaegu joovastava toimega.
Selle narkootilises haardes on valminud kõik kultuuriajaloo road-teosed, Jack
Kerouacist kuni Easy Rider’ini välja.

Oma musta varju saatel


on inimesed teel,

kuskil kaugel lõpeb maantee, 

aga päike – see kumab veel.

Nii laulsid Kukerpillid neil siinsete inimeste jaoks keerulistel päevadel. Ja süsimust asfalt
Tartu ja Tallinna ning Kärdla ja Heltermaa vahel mullitas tapvas juulikuumuses nagu
vimm, mis kogunend salaja.

Mõnevõrra teistsugust lõhna – ja teistsuguseid müüte – tootis kõrbev teekate sel suvel
Tallinnas. Liiklust oli siin rohkem kui toonastel maanteedel. Kuid kindlasti vähem kui
praegu. Kell oli heal juhul üksteist hommikul ning kuigi üle aasta ametis olnud Mihhail
Gorbatšov soovitas inimestel tööajal tööd teha, oli Võidu väljak niisama sihitult ühest
kohast teise siblivaid hingi paksult täis. Trollid kulgesid tavapärases rütmis,
mõnikümmend meetrit enne suurt ristmikku rahvast hordide kaupa maha lastes ja
peale võttes.

Pärnu maanteel asuva miilitsajaoskonna sisehoovist sööstis kummide vilisedes tänavale
kollane erimärgistusega villis. Auto sooritas uhke hooga üle trammitee keerates
vasakmanöövri ja võttis mootoripöördeid halastamatult kruttides suuna Kosmose kino
suunas. Punase tule süttides oli masin pealinna suurimal reguleeritud ristmikul äkitselt
sunnitud pidurdama. Liikumisinertsist kogu kerega ettepoole jõnksatav miilitsaauto
oleks keelava tule all aegsasti peatunud Moskvitšile napilt tagant sisse sõitnud ning see
sai olla ainult pime juhus, mis kokkupõrke ära suutis hoida.

Kümnete jahmunud möödakäijate tähelepanu röövinud miilitsaauto lahtises ukseavas
seisis lühikest kasvu, pisut kortsunud miilitsamundris vuntsidega mees. Ta avas
mõningasi keskendumisraskusi trotsides püksiluku, upitas tekkinud ava kaudu välja oma
loodusliku saua ja asus kõrge kaarega tänavale pritsiva uriinijoaga kuuma asfalti
jahutama. Hämmastava vaatepildi erakordsusest kangestunud inimesed seisid nagu

70
 Musta Pori Näkku

soolasambad keskpäeval Võidu väljakul otse autost välja kusevat miilitsat vaadates. See ei
saanud olla mingi tavaline miilits.

Ei olnudki. See oli Paul. Või Miilitsa-Paul, nagu teda muusikute seas kutsuti. Kuulsam
kui Pauli kusemise lugu oli legend sellest, kuidas ta pildikaotuse äärel Viru hotelli
Stereobaaris järgmist napsu oli tellinud. Kui baarmen keeldus purjus mehele juurde
kallamast, haaranud ta taskust ametirelva ja tühjendanud selle pideme eksklusiivse
joomakoha lühtritega lakke. Rahvas oli värisenud laudade all nagu spagetivesternis ja
Paul sai oma viski edasise mölinata kätte.

Paul oli mees, kellele helistas Nõukogude Eesti popmuusik siis, kui oli end eelmisel ööl
pargis sõpradega punaveini kaanides alasti kiskunud, pingile ronides täiest kõrist
“aitsihh-aitsahh-aitsahh, ai velled, me metsavennad oleme” huilanud ning
kohaletormanud patrullile vahele jäänud. Tegelikult helistas Paul popmuusikule
vahendaja palvel ise, sest kõiki kriminullidest tuttavaid konspiratsioonireegleid täitsid
korrumpeerunud võmmid juba siis. Ning ainult korruptsioon oli see, mis popmuusiku
avalikust häbist ja kopsakast trahvist nii delikaatses situatsioonis päästa suutis.

Minust sai Pauli tänulik klient kitarrigeenius Endel Jõgi abiga.

Ma olin sõpradega kodus Harju tänaval õlut joonud ja välja uue järele läinud. Estonia
teatri juures “taksot peatava” 1905. aasta ülestõusu monumendi juures olin ma
otsustanud põie kortsu lasta ja loomulikult tabasid mind privaatsete asjatoimingute
juures kaks nooremapoolset miilitsat.

Kahekesi liikusid mendid tol ajal teadagi sellepärast, et pidid kokku kaheksa klassi
haridust andma. Neil konkreetsetel troppidel oli seda ilmselt veelgi vähem – kaks klassi
per kärss kõige rohkem – ja viisakast eestikeelsest vabandamisest aru saamata vedasid
nad mu jaoskonda. Avalik huligaansus ei näinud ühe kümnenda klassi poisi resümees
just kõige atraktiivsem välja. Tõsises hädas helistasin vanemale sõbrale, kes suutis kindlasti
midagi julgustavat öelda. Ma helistasin Endel Jõgile.

“Graps saab sind ilmselt aidata. Tal on miilitsas sõber, kes on meid kõiki sitast välja
õngitsenud. Ma räägin homme proovis Gunniga ja annan sulle teada,” rahustas mind
toona GGG-s ehk Gunnar Grapsi Grupis mänginud virtuoos.

Vilunud alkohoolikuna oli tal retsept igaks elujuhtumiks. Endel oli parajasti keset
legendaarseks kujunenud joomasööstu, mis kestis kokku üle üheksakümne päeva.
Mastaapse tsükli võtmesündmuseks kujunes hetk, mil Endel enda sõnutsi lindude
keelest aru hakkas saama. Ta rääkis sellest surmtõsiselt: varahommikul kodu suunas
vaarudes oli ta Mustamäe majade katustel säutsunud lindude kommunikatsiooni viimse
helini mõistnud. Mõne hetke pärast ei suutnud ta loomulikult meenutada, millest
värvukesed omavahel rääkinud olid. Kuid ta oli valmis käsi Piiblil vanduma, et mõistis
tol momendil iga viimset kui siutsatust. Sellisest deliiriumifaasist sai Endel elusalt

71
 Musta Pori Näkku

väljuda vaid tänu nooruses tehtud spordile.


“Olgu kergejõustik õnnistatud,” lõpetas ta alati loo joomingust, mille käigus ta
ootamatult kokku kukkus ja suust pruunikat vahtu välja ajama hakkas. Ehmunud sõbrad
korraldanud Endlile vahetuste kaupa järelvalve, et iga kord, kui mees krampides uuesti
tõmblema hakkab, talle südamemassaaži teha. Lõpuks unustanud aga piiritust ja
majoneesi vaheldumisi manustanud sellid põrandal hinge vaakuva Endli ära ja sitavärvi
ila suunurgast põrandale veeretanud kitarrist jäi järelvalveta. Hommikul ärganud aga
Endel kõigi meeldivaks üllatuseks üles ja korkinud rõõmsa naeratuse saatel lahti uue
õlle. “Olgu kergejõustik õnnistatud.”

Mind ei suutnud kergejõustik aidata. Ma olin riikliku tähtsusega monumendi läheduses
pannud toime korrarikkumise ja koolist väljaviskamisest sai mind päästa ainult Grapsi
tuttav miilits. Endel helistaski järgmisel hommikul ning käskis kella kaheks jaoskonna
ette minna ja kilekotis kaks konjakit kaasa võtta – üks loo kinnimätsimiseks ja teine
mehele, kes seda minu eest tegema hakkab. “Tema nimi on Paul,” ütles Endel.

Paul oli parimal juhul meeter kuuekümnene sell ja minu tundis ta ära ilmselt kilekoti
järgi. 

“Mihkel?”

“Paul?”

Kaks konjakit vahetasid omanikku.

“Oota siin.”

Paul lidus kergel sammul jaoskonna uksest sisse ja tuli paarikümne minuti pärast tagasi.

“Paberid olid juba edasi läinud. Ühe konni andsin korrapidajale, kes sinuga eile tegeles.
Teine läks mehele, kellele ta su protokolli edasi saatis. Nüüd on kõik korras.”

Kuna üks pudel oli puudu jäänud, andis Paul talle mõeldud pistise ära.

“Aga kuidas ma nüüd siis teid tänada saan?” tundsin end Pauli ees ebamugavalt.

“Sul kümme rubla on?”

Ettenägeliku inimesena oli mul alati kümme rubla. Noogutasin vastuseks ja koukisin
selle edasisi instruktsioone ootamata rahakotist välja.

“Suur tänu,” mõmisesin ma Paulile raha ulatades. Kordagi mõtlemata, et äkki mõjub
militsionäärile tänaval kümmet rubla ulatav erariides noormees kuidagi kahtlaselt. Paul
võttis raha naeratades vastu. Ilmselt ei mõelnud ka tema sellele kordagi.

“Kuidas sa Gunni tead?” uuris mu elu selleks korraks päästnud Paul tähelepanelikult.

“Ma olen ka muusik.”

“Ahah. No siis kohtume tõenäoliselt varsti jälle.” Paul pilgutas kavalalt silma ning läks
jumalaga jätmata minema.

Tal oli õigus. Umbes aasta hiljem ulatasin ma sama jaoskonna ees Paulile kilekoti nelja
konjakiga. Ajad olid muutunud hirmuäratava kiirusega. Selle tõestuseks oli

72
 Musta Pori Näkku

kahekordistunud hind, mille eest võmmid olid nõus eelmisel öösel vormistatud
väärteoprotokolli sitapotti uputama. Aga ka olukord oli eelmisest hulga tõsisem.

Keskkooli lõpueksamitest pääsemiseks olin ma uuesti hullumaja rajooniarsti juurde
läinud ja vabastavat tõendit palunud. Esiotsa ei tahtnud prillidega proua mulle seda välja
kirjutada. Üks asi on nõukogude armee, ütles ta, kuid lõpueksamid on siiski midagi
muud. Doktori veenmiseks ei jäänud mul muud üle, kui koolikotist matemaatikaõpik
välja õngitseda ja see suvalises kohas avatuna tema ette tõsta.

“Tõesti keeruline,” nõustus ta seepeale väitega, et matemaatikaeksamit lihtsalt ei ole
võimalik sooritada.

Tõnu Taik ja Auris Rätsep olid endale kusagilt hüpertoonia diagnoosiga
vabastustõendid sebinud ja nii me kolm rasket tõbist siis eksamiperioodil klassivend
Fred Märtsoo juures päevade viisi tina panimegi. Fred käis hommikuti eksamitel, tuli
värske viinaga koju ja hoidis meiega enam-vähem sama rütmi.

Ta oli fenomenaalse mäluga poiss ja erinevalt kõigist teistest ei olnud tal vaja “viie”
saamiseks õppida. Minu jaoks lõppes raske eksamiperiood ööga Tallinna Lenini Rajooni
Miilitsajaoskonna kaineris.

“Ah et sina, Raud, oled siis nüüd ka napsimeheks hakanud!” praalis hommikune
korrapidaja mulle protokolli kirjutades. “Kahju. Väga kahju. Sinu isa on nii andekas ja
meeldiv mees. Aga sina oled selline joodik, Raud.”

Türa, kuidas ma ei salli, kui mind perekonnanime pidi kutsutakse.

Nüüd pidi Paul seda värdjat konjakiga õlitama minema.

“Oota siin,” ütles ta kilekotti vastu võttes. Poole tunni pärast oli ta tänaval tagasi.

“Paberid on juba edasi läinud?” üritasin ma nalja teha.

Ilmselt polnud Paulil meie eelmine kohtumine nii detailselt meeles. Igatahes vaatas ta
mind üllatunud silmadega.

“Kust sa seda teadsid?”

“Ei teadnudki. Lihtsalt arvasin.”

Võtsin taskust tengelpunga ja andsin talle kakskümmend rubla. Paul võttis raha ja toppis
selle läikivate kuldnööpidega miilitsapintsaku põuetaskusse. Järgmisel hetkel oli ta juba
mööduvasse inimmassi kadunud. Päike praadis armutult asfalti ja õhk seisis selles kivist
linnas nagu tuulutamata kolikambris.

Oma musta varju saatel


on inimesed teel,

kuskil kaugel lõpeb maantee, 

aga päike – see kumab veel,

ümisesin ma Ararati kaudu Fred Märtsoo poole jalutades. 


73
 Musta Pori Näkku

Seitsmes

“Tahad, ma räägin sulle, mis on minu jaoks absoluutselt parim situatsioon?”


Avo Ulvik pööras pilgu bussiaknast välja ning ära ootamata, kas mind tema
nirvaanadefinitsioon huvitab või mitte, asus ta kergelt s-i susistades oma senise elu
jooksul tehtud tähelepanekuid filosoofiliseks üldistuseks sõnastama.

“Sa istud LAZ-bussi tagaistmel. Tegelikult vahet pole, on see LAZ või PAZ. Ideaalis
võiks muidugi Ikarus olla. Aga no nendega ju iga päev ei sõideta. Ühesõnaga, istud bussi
tagaistmel ja väljas on nii umbes kolmkümmend kraadi kuuma. Kell on parimal juhul
üks pärastlõunal ja sa sõidad mööda kitsukest kõrvalteed läbi Võrumaa kuppelmaastiku.
Sinu kõrval istub mõni väga hea sõber. Kas või Rollo,” tõi ta Roald Jürlau näiteks, kui
hea peab olema sõber, kes selles absoluutselt parimas situatsioonis su kõrval tol hetkel
istub. “Ja siis sa jood temaga päikese käes kergelt soojaks läinud Vana Tallinna. Võrumaa
selge veega järved peegeldavad valguskiiri vastu bussiakent, nii et ühel hetkel ei jää sul
muud üle kui päikeseprillid ette panna.”

Avo rabas juba peaaegu tühjaks imetud viina mu käest ja asus seda äsjakirjeldatud
nostalgilisest olukorrast ja selle liigutavast romantikast puudutatuna aplalt lõpetama.
Tundus tõesti täitsa hea situatsioon seal Lõuna-Eestis palavaks köetud bussis sõbraga
sooja Vana Tallinna lahendada. Kuigi ega ka praeguse hetke üle väga kurta saanud.

Võrumaa ühtlase rohelise metsaga kaetud kupleid asendas küll märtsikuine lobjakas, mis
möödasõitu sooritavate autode rataste alt vastu bussi esiklaasi lendas ning Harutee
kaupluses, kus me kolmveerand tunni eest peatuse olime teinud, Vana Tallinna lihtsalt ei
müüdud. Aga minu kõrval istus hea sõber – mitte kehvem kui Rollo – ja isegi
päikeseprillid olid meil ees. Mitte et ere valgus me silmanägemist pimestanud oleks.
Mitte seda.

Päikeseprille kandsid rockstaarid sel ajal samadel põhjustel mis keskealised naised
pilotkasid – need olid loomset libiidot signaliseerivad aksessuaarid. Nii oli
silmakoobastes istuvate peegeltilgakeste ainus funktsioon halvavat seksuaalset
magnetismi kiirgavaid silmi varjata. Pilotka tegumoega karvamüts daami peas röökis aga
vastutulijatele kõigest kõrist: “Ma teen imesid ja iga naine, kes mu endale pähe tõmbab,
muutub nõiaväel kakskümmend aastat nooremaks sekspommiks.” See oli tõsi.

Vene sõjafilmides kandsid kirsipunaseks värvitud huultega naisfašistid alati pilotkasid.
Naisfašist oli neil päevil totaalse seksikuse sümbol: nutvate laste bensiiniga ülekallamise
ja imekaunite sõrmekestega tiku läitmise järel asus ta kindralstaabile kuuluva auto
tagaistmel obersturmbanführeri munni imema. Seda ei näidatud filmides kunagi. Ent

74
 Musta Pori Näkku

on asju, mis on näitamatagi selged.


Avo tühjendas pudeli ning tiris eesoleva istme alt kotist välja järgmise. Groteskse nimega
ansambel Aken oli teel kontserdile mingi türa-teab-mis-nimelise Lääne-Eesti küla
kultuurimajja. Ma olin selle bändi liige, kuigi alles nii värske, et täna veel lavale minema
ei pidanud. Ulvik oli mulle hommikul helistanud ja niisama kaasa kutsunud. Miljöösse
sisse elama või nii.

Buss kihutas kiirust maha võtmata läbi Üdruma-nimelise geograafilise punkti Risti-
Virtsu maanteel, kuigi kehtiv liikluseeskiri lubas seal ainult viiekümnega sõita. Lahtisest
aknast lendas klaasikildude klirisedes välja tühi pudel ning teeäärse poe ees jalgrattaga
ukerdanud poisike jäi meile järele vaatama. Ma teadsin täpselt, mida marraskil põlvedega
tattnina tol hetkel tundis. Mustlaslaager selles tagaratastega lörtsisegust pori näkku
peksvas bussis kihutas tema silme all otse taevasse. Ta oleks olnud valmis ära andma
ükskõik mille – kas või vanaisa käest laenatud jalgratta – et saladusliku teadmatuse
suunas sööstvasse tõlda pääseda. Aga mõne minuti pärast ei kuulnud ta isegi enam bussi
mootori häält.

***

Kaks aastat pärast seda, kui Turisti helimees oli mind Võru-Kubijal tuhandete inimeste
ees naeruvääristanud, helistas mulle korvamatuid emotsionaalseid kannatusi põhjustanud
bändi liider Roald Jürlau ja uuris ettevaatlikult, kas oleksin valmis tema legendaarse
orkestriga ühinema. Vastupidiselt populaarsele arvamusele oli Turisti loominguline juht
Rollo ja ainult tema oli volitatud bändi nimel nii kaalukaid pakkumisi tegema.

Me saime Roaldiga kokku ja ta seletas, et Turist on laiali läinud. Täpsemalt on bänd
pooldunud ja tekkimas on kaks uut koosseisu – üks Roaldi ning teine trummar Andrus
Kerstenbecki juhtimisel. Et viimasega koos ülearu lihtne polnud bändi teha, teadis juba
sel ajal igaüks. Elvast pärit trummilööja oli kuulus oma irratsionaalse käitumise poolest,
mis kulmineerus aastaid hiljem inetu intsidendiga Tartu levimuusikapäevadel, millest
kirjutasid isegi tolleaegsed ajalehed. Üks muusikafestivalile akrediteeritud heauskne
fotograaf oli keset kontserti Kerstenbecki pildistama hakanud, mispeale vapper
trummimees keset lugu pulgad käest viskas, piltniku juurde sööstis ja jõulise jalahoobiga
kallihinnalise fotoaparaadi mehe käest pilvise taeva suunas lennutas. Pahandust oli palju
ning väga võimalik, et muuhulgas selle pärast emigreerus Andrus hiljem Rootsi.

Kerstenbeckil oli lisaks kosmilisele fotogeenilisusele (vähemalt näis ta seda ise arvavat)
ka erakordne ärivaist. Rasketel aegadel ostis ettenägelik mees alati enne Turistiga
kontserdile sõitmist vähemalt paar pudelit viina, et need siis öösel bussis tagasi koju
loksuvatele bändikaaslastele jõhkra juurdehindlusega maha müüa. Nüüd ootas teda aga
hiilgav karjäär päris enda juhitavas ansamblis Vanemõde, kuhu ta võttis Turistist kaasa

75
 Musta Pori Näkku

legendaarse dekoratiivkitarristi nimega Veljo Vingissaar. 


Vingissaare lahkumisest tekkinud tühimik oli vaja täita ning Roald rääkis Pegasuse
kohvikus šokolaadikastani tükikesi alumiiniumlusikaga alustassilt suhu upitades, et lisaks
korralikule kogemusele ootab mind tema ja Volmeri bändis mängides ka stabiilne
sissetulek. Ma käisin siis veel üheteistkümnendas klassis ning perspektiiv oma
vanematest rohkem teenima hakata oli kahtlemata ahvatlev.

Ma ei pidanud korrektseks Rollole kahe aasta taguseid sündmusi meenutama hakata ja
andsin talle lauast tõustes mõista, et võib minuga arvestada. Ta lubas järgmisel nädalal
helistada, et kokku leppida aeg, millal me lugusid õppima hakkame.

“Mis bändi nimi on, Turist ikka?” uurisin ma enne lahkuminekut.

“Ei, Turisti nime all on meil praegu raske mängida,” ütles Rollo. Ansambli kehtiv
esinemiskeeld, mille Ilmar Moss ja ülejäänud kultuuriministeeriumi sitakotid olid
bändile pärast järjekordse kaosega lõppenud esinemist määranud, oli jätkuvalt jõus.

“Bändi nimi on hetkel Aken.” Roald irvitas imelikult.

***

“Kuradi Volmer,” ümises Rollo paar istmevahet eespool punaveini pudeli kaelast sisse
vaadates, nagu otsiks ta puuduolevat lauljat just nimelt sealt, ühtlaseks vedelikuks
muljutud viinamarjade seast. Volmer pidi meiega Haruteel ühinema, sest tuli mängule
Pärnust. Plaan nägi ette, et me korjame ta tee äärest bussi peale, täiendame sealsamas
kaupluses varusid ja liigume Risti kaudu edasi Lihula suunas. Keda aga tee ääres polnud,
oli ühtlase poolkaarena lõuga katva habemega teatrikunstnik, kes vabal ajal Turisti, nüüd
siis Akna koosseisus kehtiva korra suhtes muhedalt iroonilisi popviise veeretas.

“Ah, küll tuleb omal käel kohale,” püüdis bassimees Eerik Olle järjest närvilisemaks
muutuvat Roaldit rahustada.

“Ega tal palju muud üle jää,” lausus Rollo peaaegu ähvardaval toonil. “Kas tuleb omal
käel kohale või maksab kogu papi ise välja, raisk.”

Kui kontsert peaks ära jääma, oleks publik pettunud. Mõte saamata jäävast honorarist oli
aga veelgi murettekitavam. Muidugi on piinlik kõigi nende õnnetute maanoorte ees,
kes sulanud märtsilögaga ummistatud külavaheteid pidi populaarset Tallinna ansamblit
kuulama olid rühkinud. Aga nagu Enn Vetemaa oli kord ilmsiks tulnud plagiaadi
kaitseks elutargalt öelnud, läheb häbi ära, kuid raha jääb alles. Nüüd oli õhus reaalne
oht, et kui Volmer mingil põhjusel paari lähema tunni jooksul välja ei uju, läheb raha
minema ja alles jääb ainult häbi.

Buss keeras Varbla kultuurimaja ette ja sajad noored olid selle peasissekäiku ummistamas.
Keegi ei julenud välja minna ning Rollo käskis transamees Kojamehel välja uurida, ega
Volmer äkki juba siin pole.


76
 Musta Pori Näkku

“Vaevalt küll, me ei oodanud teda Haruteel ju kuigi kaua,” ronis Kojamees siiski
olukorda kontrollima. Kümne minuti pärast oli ta tagasi informatsiooniga, mille
ennustamiseks ei olnud vaja olla hiromant.

“Hea küll, vii asjad igaks juhuks sisse,” keeldus Roald tegelikkusega tõtt vaatamast.
“Äkki tuleb siiski kohale ja siis on hea, kui meil on kola juba püsti ja saame kohe
alustada.”

Kojamees vinnas sadu kilosid kaaluva kõlari turjale ning tormas kerge sammuga
treppidest üles kolmandale korrusele, kus asus kultuurimaja saal. Kunstilise sõnumi
edastamiseks massiivset helitehnikat kasutatavate rockansamblite kiusamiseks olid
tolleaegsed arhitektid enamike kultuurimajade saalid kõige ülemisele korrusele
projekteerinud. Ja selle asemel, et võimendid tagauksest otse lavale lükata, tuli meil oma
träniga vähemalt neli korda treppidest üles ronida. Et see neli korda umbes kahele
taandada, oli Roald bändi lojaalsemaid fänne transameesteks palganud ja Kojamees
osutus neist füüsiliselt kõige võimekamaks.

Kerstenbecki asemel lõi nüüd Rollo bändis trumme Rein Joasoo, kes oli varem
mänginud Argoses. Elementaarse elatise teenimiseks oli Rein end alandanud kino Koit
direktori Ervin Lillepea tähelepanuteritavalt debiilse nimega taustaansamblis Raster.
Selle klahvpillide taga jõudis ka muide Avo istuda, kuni ta armastatud süldibändist “Sa ei
oska ju mängida!” ettekäändel vallandati.

Rein lõpetas parajasti trummide ülespanemist, kui Kojamees talle bussist Roaldi teate
tõi, et on ikkagi ilmselge, et Volmer kohale ei tule. Kibekähku toppis Kojamees
lahtipakitud tehnika tagasi bussi ja nüüd oli vaja otsustada, kes halba aimavale
rahvahulgale sita uudise teatavaks teeb.

“Kas vabatahtlikke on?” itsitas kogu aja bussis neurootiliselt Viru Valget kummutanud
Rollo bändikaaslasi silmitsedes. Ei olnud vabatahtlikke.

“No siis läheb Kojamees,” otsustas juht käsuliinis kõige madalama astmega mehe
tankistiks saata.

Kojamees ronis virilalt naeratades bussist välja, köhatas hääle puhtaks ja palus hetkeks
mornide ilmetega maanoorte tähelepanu.

“Kontsert jääb tehnilistel põhjustel täna kahjuks ära.”

“Mis sellel tehnikal siis viga on?” jorises üks pettunud Turisti fänn umbusklikult.

“Tehnilised põhjused ei ole alati seotud tehnikaga,” ilmutas Kojamees verbaalset taipu.
“Meie tehnika töötab hästi. Paraku ei saa seda öelda Varbla kultuurimaja
elektrisüsteemide kohta, mis ei suuda kahjuks meie nõudlikku võimendust vajalikul
tasemel toita,” mõtles ta kohapeal välja hiilgava hädavale. Isegi Roaldi mokk vajus noore
transamehe parimat kaitset ehk rünnakut kuulates töllakile.

“Ah et ise oleme süüdi?” kostis nördinud kuulaja hääl rahvahulgast.


77
 Musta Pori Näkku

“Ma ei tahaks seda päris nii sõnastada, kuigi ega teie väide tõest väga kaugel ei ole.”
Kojamees oli teda ennastki üllatanud sõnaseadmisoskust kuritarvitama asunud ja
kohalike intelligentsi proovile pannes liiga kaugele läinud. Sinisest silmast lahutas mitte
ainult teda, vaid ka kõiki ülejäänud Tallinna targutajaid parimal juhul pool minutit.
Kojamees hüppas bussi ja me põgenesime sündmuskohalt.

“Mõelge, kui Volmer peaks nüüd pahaaimamatult siiski kohale jõudma,” möirgas Erka
kõrvulukustavalt naerda. “Vaene mees tambitaks vaeseomaks.”

Teenimata jäänud viiekümnele rublale mõeldes oleks see talle ilmselt ära kulunud.
Nagu hiljem selgus, oli Hardi keerulise paigutusega Ääsmäe ristis vale tee ääres oodanud
ja pärast pooletunnist külmetamist vihaselt Tallinnasse hääletanud.

Mõne kilomeetri kaugusel Varbla kultuurimajast tundis kogu bussitäis end ohutsoonist
piisavalt kaugel olevat ja Avo palvel tehti kiire kusepeatus. Õnnetul kombel vajus buss
seisma jäädes ühe küljega pisikeselt teelt välja ning jäi lumme kinni. Rattad käisid
kohapeal meeleheitlikult ringi, kui juht kabiinis gaasipedaali tallas. Kasu polnud ka bussi
tagantlükkamisest, sest isegi kui kõik inimesed olid välja roninud, oli sõiduk pealelaetud
kolast liiga raske. Üüratuid kaste ei viitsinud keegi välja tõsta ja tihenevas vihmasajus
tundus selle ülesande ainult Kojamehe õlule veeretamine pehmelt öeldes ebainimlik.

Bussijuht läks eemal paistvasse majja abi järele ning tubli kolmetunnise ootamise järel
saabus lähimast kolhoosist silmnähtavalt ärritunud juht traktoriga, mis bussi kraavist
välja sikutas. Ilmataat või Jumal – kumb iganes siinkandis teeolude ning sünoptiliste
parameetrite eest ka vastutas – oli sel õhtul solidaarne Varbla rahvaga. Igatahes ei
suutnud keegi meist nii lühikest karmavõla kustutamise tähtaega esimese hooga
meenutada.

***

Roald helistas järgmisel nädalal ja ütles, et on bändile prooviruumi leidnud. See asus
Maakri tänava nurga peal asuvas stiilses juugendhoones, mida haldas tootmis-
kaubanduskoondis Linda. Rollo oli seal mingile otsustajatädile kärbseid silma ja
marmelaadikomme suhu ajanud ning keelatud ansambli eesrindliku ettevõtte kaitsva
hõlma alla sokutanud.

Asjaolu, et sotsialistliku töö kõrgeimatele normidele vastav vabrik võis kanda nime
Linda, ei saanud olla midagi muud kui nõukogude võimu kaval strateegia. Nii tekitati
väljasureva kultuuriga vabariigi elanikes petlik mulje, et kõigele vaatamata on siin oma
identiteeti võimalik elus hoida. Ehk siis: “Tegelikult polegi asi kõige hullem – vaadake
mis Udmurdi ANSV-s toimub.”

See kõik oli kaine ja kalkuleeritud manipulatsioon. Ohutuid sümboleid lahkesti lubades
välistati keelatutest unistaminegi. Proovinuks üle tuhande töötajaga sokivabrik Punane

78
 Musta Pori Näkku

Koit oma nime Kuperjanoviks või Laidoneriks vahetada, järgnenuks sellele armutud
repressioonid. Aga kes oli Linda, et tema mitte midagi tähendavat nime võis
arreteerimist kartmata küll õmbluskombinaadile, küll piimašokolaadile anda?

Pikka juttu lühidalt kokku võttes oli Linda tubli ja töökas naine, kellele keegi Kalev
ühel Eesti rahva jaoks pöördelisel päeval taha keeras. Üheksa kuud hiljem sünnitas
Linda poja ning kuna kolm ülejäänud mehenime neil päevil – Sulev, Alev ja Olev –
olid Kalevi sõprade poolt juba okupeeritud, panid fantaasiavaesed lapsevanemad oma
maimukesele nimeks Kalevipoeg. Poiss käis suuremaks sirgudes lähivälismaal joomas,
tapmas, vägistamas ja varastamas ning lõpetas oma kuritegeliku elu uksehoidjana.

Kreutzwaldi-nimeline saksa arst kirjutas temast hiljem surmigava narratiiviga tüütu
värssromaani, millest sai parema alternatiivi puudumisel Eesti rahvuseepos. Ei midagi
sellist, mis üht väikerahvast ülejäänud maailmale teab kui tsiviliseeritud valguses näitaks.
Aga parem hea sõda, kui sitt rahu, nagu armastas Apelsini tromboonimängija Ants Nuut
taolistel puhkudel tabavalt märkida.

Tootmis-kaubanduskoondis Linda oli Roald Jürlau ja tema ansambli uus pelgupaik.
Sellenimelise maja kaitsva fassaadi varjus õpetas Rollo mulle nädalaga selgeks kõik
Turisti ja varasema Pära-Trusti lood. Ja mõned päris uued asjad.

Taevast langevad tähed, pähe ei saa, 


mul on sellest veel vähe,

kähe on mu hääl, 

kui sind palun: salasilm, salasilm, 

salasilm, sulgu palun, kõik endast annan ma, 

oh küll ma olen tubli, tubli olen ma.

Roald inises oma värske kompositsiooni refrääni mulle tolle aja kohta pretsedenditult
keerulisi riffe ette näidates.

Nädal hiljem tegi bänd juba täiskoosseisus proove. Lood kõlasid kenasti kokku ning
lahendada oligi tegelikult ainult üks probleem. Nimelt asus Roald Jürlau ja Hardi
Volmeri ansambel teatavas õiguslikus vaakumis. Turistil oli kultuuriminister Johannes
Loti käskkirjaga jätkuvalt keelatud esineda ning Aken oli sisuliselt varifirma, kui
moodsat terminoloogiat kasutada. Üksainus juhuslik maksuinspektor ning Aken oleks
olnud ajalugu.Võimalik, et ka kõik selles mänginud inimesed.

Roald ja Hardi otsustasid teha katse bänd uue nime all legaliseerida. Nad istusid terve
päeva ninapidi koos ning kribasid paberile iga kahtlasemagi nimeidee, mis neil kasti
õlut hoogsalt tühjendades pähe tuli. Lõplikku listi pääses peotäis kandidaate ja järgmisel
päeval siirdusid pohmellis mehed kultuuriministeeriumisse Alar Ojalo audientsile.

Rockmuusika ja sellega tegelevad Eesti NSV kodanikud kujutasid endast potentsiaalset

79
 Musta Pori Näkku

ohtu riiklikule julgeolekule ning seetõttu olid nad kultuuriministeeriumis kõrgendatud

tähelepanu all. Seda ohtrate riskidega täidetud sektorit sai juhtida ainult suurte
kogemustega spetsialist. Popmuusikute suukorvistamise oli süsteem usaldanud
ööpäevaringselt üle kere neurootiliselt värisevale naisele, kelle nimi oli Roosipõld.

Verega täitunud peenist oli Roosipõld viimati näinud 1922. aastal ning see oli toonaste
kultuuriinimeste hinnangul ka peamine põhjus, miks proua kitarridega noormehi nähes
toolilt alati püsti kargas ning astmaatiku kombel õhku sisse ahmis. “Kui ei saa sind mina,
siis ei saa sind ka keegi teine,” puhises ta endamisi kabinetivaikuses rockbändide
surmaotsuseid viseerides. Alar Ojalo oli Roosipõllu asetäitja.

Rollo ja Hardi sisenesid toonaste parteibosside portreedega dekoreeritud kabinetti
hallide koridoridega kultuuriministeeriumis. Ojalo palus noorte iidolitel
omamehelikult istet võtta ja üritas heatujuliselt kätega vehkides meeleheitlikult muljet
jätta, et tegelikult on ta Eesti kultuuri poolt. Et tegelikult on tema good cop ja bad cop
on Roosipõld. Tõenäoliselt sooritas Roosipõld samal ajal kõrvalkabinetis mõne
maalikunstniku näppe sahtli vahele rammides täpselt samasugust kübaratrikki – mina
olen ju teie poolt, see on hoopis Ilmar Moss, kes teie näituse on käskinud ära keelata.
See oli kollaborantidest värdjate põhiline taktika, mida nad ei häbenenud ka aastate
möödudes ja nõukogude vägede lahkudes kasutada.

Rollo ulatas Ojalole pidulikult paberilehe nimedega, mille hulgast uus bänd endale ühe
võtta võiks. Ja et olgu Ojalo nii armuline ja valigu olemasolevate variantide hulgast välja
selline, mis kõigile sobiks. Bänd ei olnud ju tegelikult uus, Turistist erines see vaid Rein
Joasoo ja minu arvel ning loodki olid samad. Ojalole ei saanud seda muidugi öelda.

Ojalo võttis paberi enda kätte ja hakkas seda vilunud pilgul üle vaatama. Siis puhkes ta
hüsteeriliselt naerma.

“Imeflööt?” ei suutnud ta esimest nimekandidaati lugedes tõsiseks jääda. “Ärge, mehed,
nüüd Mozartit küll mõnitama tulge!” Kust pidigi üks õnnetu kultuuriametnik teadma,
et Mozarti kirjutatud ooperi nimi oli “Võluflööt” ja et “Imeflööt” oli Ungari
muinasjutt.

Ojalo liikus listi pidi edasi.

“Onu Krillo?” luges ta järgmise nime valju häälega ette. “Kes on onu Krillo?” Roald
hakkas väljatungivat õlleröhatust kõrvulukustava köhaga matma ja Hardi selgitas
Ojalole, et Onu Krillo, nagu ka bändi järgmine nimevariant, Tädi Tsirpa, on tegelased
Robert Vaidlo lasteraamatust “Lood Kukeleegua linnast”.

Ojalo kuulas Volmi juttu umbuslikult. Tema töö oli võimalikud ohud kiiresti
lokaliseerida ja riskid eos maandada. Ojalo pidi arvestama õhkõrna võimalusega, et
Vaidlo teoses ja onu Krillo tegevuses võis olla midagi mitmetimõistetavat. Pealtnäha
süütutele tegelastele on alati massiivseid sümboleid omistatud. Ja mitte ainult Eestis.


80
 Musta Pori Näkku

Biitlite “Lucy in the Sky with Diamonds” andis kokku LSD, meisterdetektiiv Sherlock
Holmes oli kokaiinisõltlane ja isegi Lewis Carrolli “Alice Imedemaal” kubises
narkootikumidele viitavatest referentsidest. Niisiis polnud mingit garantiid, et vuntside
ja torukübaraga onu Krillo imperialistliku USA varjatud huvisid Ida-Euroopas ei
esindanud.

“Ei,” raputas Ojalo igaks juhuks resoluutselt pead.

Järgmine kandidaat oli Uneta Ööde Orkester. Siin polnud kahemõttelisust vaja otsidagi.
Millega tegelevad inimesed uneta öödel, oli isegi kõrge moraaliga Alar Ojalole väga
hästi teada. Järgi oligi jäänud vaid üks nimi – Singer Vinger.

“Singer Vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill,” õnnestus Alar Ojalol oma põhjatuid
teadmisi kultuurist viimaks ometi demonstreerida. “See käib küll,” lalises ta. “See ei
tähenda mitte midagi.”

Roald ja Hardi tänasid bändi värsket ristiisa neile kulutatud aja eest ja leppisid
kultuuriametnikuga kokku aja, millal Singer Vinger spetsiaalsele komisjonile ette tohib
mängida. Ilma tarifikatsioonita ei tohtinud ükski ansambel avalikult esineda. Korraline
tarifitseerimine oli selleks aastaks juba läbi, kuid mõnel juhul võis komisjon ka erandi
teha ja üheainsa kollektiivi pärast kokku tulla. Mingi ime läbi õnnestus Roaldil taoline
eriolukord tekitada ja umbes nädala pärast tuli Eesti NSV Kultuuriministeeriumi
komisjon tootmis-kaubanduskoondise Linda aulasse Singer Vingerit kuulama.

***

Selleks, et ansamblid tohiksid avalikult esineda ja tasu saada, pidid nad tol ajal kord aastas
vastaval komisjonil laskma end tarifitseerida. Süsteem oli ajale kohaselt keeruline ja
põhimõtteliselt jagunesid bändidele ametlikult jagatavad atestaadid kahte kategooriasse,
1 ja 2. Need jagunesid omakorda kolmeks: A, B ja C. Ehk siis kõige tugevam kategooria
oli 1A, millele järgnesid 1B ja 1C. Ning tagumise otsa moodustasid 2A, 2B ja 2C.
Viimase saanud bänd tohtis sisuliselt vaid oma klubi prooviruumis harjutada, sealt
kordagi pillidega lahkumata. 1A andis seevastu peaaegu jumaliku positsiooni – sa võisid
musitseerida ükskõik kui suure publiku ees ükskõik millises kultuurimajas ning sinu
punkt ehk honorariarvestuse alus oli 5 rubla iga musitseeritud tunni kohta. Oma
punktist pidasid kinni vähesed ja õiglane turumajandus toimis siinses showbusinessis juba
tol ajal.

Tarifitseerimise kohustus oli kõigil bändidel, välja arvatud niinimetatud filabändid ehk
need, kes oma näruse hinge olid juudaseeklite eest Eesti NSV Riikliku Filharmoonia
teenistusse müünud. Ehk Magnetic Band, Muusik Seif ja teised, kellel oli siinse turuga
aasta-aastalt järjest vähem pistmist ja kes lõviosa ajast mööda Venemaa üksteisest
eristamatuid linnu ringi tuuritasid.


81
 Musta Pori Näkku

Aga näiteks Rock Hotel ja Kukerpillid pidid tarifitseerimise alandava protsessi igal
aastal läbi tegema, kuigi ega keegi, auväärse komisjoni liikmed sealhulgas, ju ei arvanud,
et Margus Kappel endisel tasemel klaverit ei suuda mängida või et Toomas Kõrvits on
kitarri häälestamise vahepeal ära unustanud.

Riikliku ansamblite tarifitseerimiskomisjoni esimees oli neil aegadel Felix Mandre –
suhteliselt keskpärane helilooja, kes kuningas Saalomoni mängides mööda Eesti NSV-d
ringi uhas ja orkestritele kategooriaid jagas. Kuuldavasti oli tal oma diktaatori rollist
väljumisega tõsiseid probleeme ka vabal ajal. Kord söönud ta Võsu restoranis õhtust ja
läinud samal ajal estraadiklassikat püüdlikult mänginud ansambli juurde.

“Kui lai on teie repertuaarivalik?” uurinud ta lambilülititega elektrikitarri värisevate
käte vahel hoidnud bändijuhilt. Sõnal “repertuaarivalik” oli sama palju kaalu kui
trummide taga istunud tümikal, kes juhmil ilmel restorani laes rippuvat peegelkera
jõllitas.

“Väga lai,” uhkustanud Võsu restorani ansambli juht lugupeetud maestro tähelepanust
liigutatuna.

“Te mängite ükskõik mida?” uurinud raudne Felix edasi. “Ükskõik.”

“Siis mängige palun pool tundi kaarte. Ma üritan siin õhtusööki lõpetada,” keeranud
Mandre kannapealt ringi ja naasnud poolelijäänud Kiievi kotleti juurde.

Ettenägelikud bändid teadsid, et parema kategooria saamiseks tuleb komisjonile esitada
kindlasti mõni Felix Mandre laul. Neid oli andetu vanamees komponeerinud
kriminaalselt palju ning keeruline polnud niivõrd valiku tegemine, kuivõrd tõsise näoga
“Kajaka sulega kirjutan” või “Jälle langebki lund” tüüpi lugude mängimine. Eriti, kui
sinu ülejäänud repertuaari moodustasid brutaalne heavy metal või The Ramonesi
eestindused.

Mandre pidi ju aru saama, et ega sajad ja sajad bändid üle riigi vabatahtlikult tema
surematut loomingut ei esitanud. Kuid enda sünnitatud meloodiate kuulamisest saadud
orgastiline nauding sulges selle armutu tõe ees muusikaveterani silmad ja kui midagi
enamat, siis tubli 2B sai iga ansambel, kes oma nägemuse Mandre hittidest pugemise
mõttes komisjoni ette veeretas.

Kuna bände tegutses eriti Tallinnas väga palju, kulus nende tarifitseerimisele päevi.
Enamasti toimusid need rallid Mustamäe Mängude Majas ja hiljem Linnahalli väikeses
saalis. Lisaks vajalikule esinemisloale andis see klounaad korraliku ülevaate teistest
tegutsevatest bändidest.

“Ja nüüd palun ansambel Martsipan,” andis Mandre läbi komisjonilaua külge kinnitatud
mikrofoni järgmisele kollektiivile korralduse lavale astuda. Püünele tammus kahesaja
viiekümne kilone naine, kes istus üksteise kohale kinnitatud kaheksa Technicsi
lastesüntesaatori taha. Need oli Martsipanile – millel oligi ainult üksainus liige – ostnud

82
 Musta Pori Näkku

jõukas ettevõte, mille hõlma all vaimuka nimega “ansambel” tegutses.


Süntesaatorivirna taha prantsatanud mammi üks käsi maandus kõige alumisel ja teine
kõige ülemisel klaviatuuril. Ta luges valju häälega loo lahti: üks, kaks, kolm, neli, justkui
saanuks mustad ja valged klahvid tema inimkeelsest dirigeerimisest aru, ning hakkas
julma vene aktsendiga Raimond Valgre “Muinaslugu muusikas” esitama.

“Juks mjuinasllugu muuzõkas ma kjuuleen,” undas ta rasvase huulepulga peale kohale
lennanud kärbest närviliste pearaputustega eemale peletades. “Ija zina zeizad juunelmaaz
muu eez.”

Saalitäis rahvast jälgis toimuvat kangestunult. Sellised asjad said juhtuda ainult
tarifitseerimisel.

***

Tootmis-kaubanduskoondise Linda kitsukese saali nurgas seisis kollaste narmastega

paksust kangast punane lipp. Tavaliselt toimusid siin tublimate töötajate
autasustamistseremooniad ning võiduka töökollektiivi korralised koosolekud. Täna
esines tolle leninlik-marksistliku pühakoja kabelis neurorocki ainus esindaja planeedil. Ja
pealtvaatajaid oli Singer Vingeri ajaloo kõige vastutusrikkamal mängul täpselt kolm.

Kõigepealt vajus spetsiaalselt toolidest tühjaks tõstetud saali keskele asetatud laua taha
üle kere lõdisev Roosipõld. Ta nägi veel sitem välja kui kõige elavama fantaasiaga
inimene kuulujuttude põhjal suutis ette kujutada. Kultuuriministeeriumi tähtsaim
naisametnik pidi välise vaatluse järgi olema vähemalt saja-aastane. Tema kortsunud käte
küljes tolknevate sõrmede küüned olid ühtlaselt kollased ja kotid, mis vanaeide
vaenulikke silmi sangpommidena kanamunasuuruseks venitasid, tegid isegi Kaarel Irdi
omadele ära.

Pühendunud naisstalinisti kõrval võttis istet tema asetäitja. Isegi nüüd üritas Alar Ojalo
kehakeelega igal võimalusel näidata, et osaleb selles jandis vastu oma tahtmist ja et
kõiges on süüdi pedantne vanamutt tema kõrval.

Kolmas komisjoniliige ei olnudki Felix Mandre, kuigi ka selleks võimaluseks oli Singer
Vinger eelmisel õhtul prooviruumis pseudobossat “Head teed, brasilieiro!” õppides
valmistunud. Laua vasakus ääres võttis istet muuseas-olekuga ülikonnas vend, kelle isikut
ei õnnestunud meil ei siis ega ka hiljem identifitseerida. Roosipõld ja Ojalo pöördusid
tema poole umbisikuliselt, mis tootis pinnast kahtlusele, et tänase muusikaekspertide
nõukogu kolmas liige resideerib põhikohaga Pagari tänaval.

“Austatud komisjon,” hingas Hardi aupaklikult mikrofoni ja pidas seejärel igavikuna
tundunud pausi. Ta mõtles pingsalt järgmisele lausele ja üritas selle moodustamiseks
kuulikindlaid sõnu leida. Aga need tõrkusid talle suhu tulemast.

Mulle meenus lugu Joel Steinfeldtist, kes kord ansamblite tarifitseerimisel umbjoobes

83
 Musta Pori Näkku

peaga oli lavale kakerdanud ning Mandre ja kompanii jahmatuseks läbi võimenduse
teatnud: “Ma tahaksin lugupeetud komisjonile öelda... mitte sittagi.” Seejärel oli
Steinfeldt lavalt lahkunud ja tema taustaansambel esitanud paanikaolukorras kõigist
ettenähtud lugudest kiiresti improviseeritud instrumentaalversioonid. Mitte et see neid
päästnud oleks.

“Lubage ansamblil Singer Vinger esitada mõned omaloomingulised palad,” suutis Hardi
kohe-kohe piinlikuks kiskuva olukorra päästa. “Esimene kannab pealkirja
“Massikommunikatsioon” ja räägib meie vabariigis ilmuvatest toredatest ajalehtedest.
Teisena mängime teile laulu kõige ilusamast aastaajast – kevadest. Ja kolmas
omaloominguline pala kõneleb Narva Kreenholmis töötavast neiust nimega Aino.”

Rein lõi esimese loo lahti ja korrektselt rivis seistes esitas Singer Vinger oma hittidest
nii kiretuid versioone kui vähegi võimalik. Kitarrid karvaseks muutvad efektid olid
välja lülitatud, metallharjakesed svingisid üle soolotrummi ja süntesaator mängis nagu
keelpillikvartett. Singer Vinger kõlas nagu ansambel Krõll. Esimest ja viimast korda.

Ojalo muheles laua taga meie tsirkust vaadates kõiketeadvalt. Ta oli repressiivse süsteemi
kohtunik ja timukas, ta imes nõukogude ideaali varbaid nagu jaksas, aga ta ei olnud
rumal inimene. Ta sai aru, et kohe, kui need kuus kaabakat tema ees jah-sõna ja 1C
kategooria kätte saavad, tormavad nad lähimasse noorteklubisse, lülitavad fuzzid sisse ja
mängivad neidsamu laule hoopis teistsuguses arranžeeringus. Ja et kõige ilusamast
aastaajast saab odekolonnipudel, mille põhja rõõmutud kodanikud oma tühised hinged
matavad; et vabariigis ilmuvad toredad ajalehed muutuvad anonüümsete
surmakuulutuste paberist areeniks ning et manufaktuuris töötava tubli Aino triigitud
pluus peidab pakatavat rinda, mis kehtiva eetilise doktriini kiuste armastatud mehe
puudutust ihkab.

Alar Ojalo sai sellest kõigest aru. Ta kritseldas midagi enese ees lebavale paberile ja
nihutas selle Roosipõllu ette. Naine pani inetute pruunide raamidega neljakandilised
prillid ette ja jäi asetäitja paarisõnalist teadet lugema. Siis kirjutas ta Ojalole midagi
vastuseks, tõusis keset viimast lugu püsti ja komberdas suure kollase pandlaga portfelli
vastu õngeridvapaksuseid sääri põrgatades saalist välja.

“Mis seal ikka, poisid,” semutses Ojalo üleannetutele muusikutele teist šanssi andes.
“Lubame teil pool aastat mängida, siis vaatame, mis suunas repertuaar on arenenud.”

Ta andis kolmandale komisjoniliikmele mingit kummalist kestva oleviku vormi
kasutades märku, et on tulnud aeg lahkuda ning õõtsus Roosipõllule järele. Singer
Vinger oli nüüdsest ametlikult eksisteeriv bänd. 


84
 Musta Pori Näkku

Kaheksas

Laiad rahvahulgad võtsid uue nimega Turisti vastu, nagu poleks vahepeal midagi
juhtunudki. Alar Ojalo oli tahtmatult teinud parima võimaliku nimevaliku ja ausalt
öeldes olnuks Onu Krillo või Imeflöödi nime all mõnevõrra keerulisem kõiki neid
Pära-Trusti ja Turisti lugusid mängida. Sõnakombinatsioon Singer Vinger oli aga
populaarse lastelaulu kaudu toonase noorsoo geneetilisse koodi istutatud.

Värskelt reformeerunud muusikalise grupeeringu esimene päris uus lugu oli “Sängselg
Silm”, millele Eesti Televisiooni olematute vahenditega ka primitiivne muusikavideo
tehti. MTV oli selleks ajaks juba kuum sõna ja Tallinnas korraldati niinimetatud
videodiskosid. Need seisnesid lühidalt selles, et diskor Einar Kapp vedas Jaan Tombi
nimelise kultuur imaja saali mõned vär viteleviisor id ja ühendas need
videomagnetofoniga, et kogunenud rahvamassidele MTV-st silmatorkavalt sita
kvaliteediga lindistatud videosid näidata. Moekas kivipesus noor vahtis ühe silmaga
paarikümnetolliselt ekraanilt sõrmepikkust Madonnat, teisega täpselt samasuguses
kivipesus tantsupartnerit ning Kapp toppis aga uusi VHS-i kassette masinasse.

Muusikavideo sai bänd ETV-s teha siis, kui mõni saade selle temalt tellis.
Põhimõtteliselt oli musavideo mõeldud ühekordseks kasutamiseks konkreetses saates,
kuigi mõnikord võis klipp ka kordusnäitamisele minna. Ainsad saated, kus neil päevil
midagi peale brežnevlikku demagoogiat ajava Arnold Rüütli või Indrek Toome näidati,
olid pühapäeva hommikuti inimesi rõõmustanud “Hommikutelevisioon” ja paar tundi
hiljem eetrisse läinud “Noortestuudio pärastlõuna”, mida alguses juhtisid Vahur Kersna
ja Ivar Vigla ning pärastpoole kuueteistkümne-aastane Juhan Ulfsak.

Kuna “Hommikutelevisiooni” staar Reet Oja oli Turisti ehk nüüd siis Singer Vingeri
fänn, tellis ta meilt üsna mitu videot. Neid salvestati tööpäeva hommikuti ja tihtilugu
selgus too meeliülendav fakt napid kolmkümmend minutit enne salvestuse algust.

Kord istusin pahaaimamatult matemaatikatunnis, kui äkitselt avanes klassiuks ja näost
lumivalge direktor palus mind tunnist välja.

“Teile on õpetajate toas telefon,” korises kahvatu naine mind enda ees direktsiooni
korrusele tõugates. Ma ei julenud midagi küsida, sest olin vanamutti vaadates sisimas
kartma hakanud, et mu isa on vahepeal ära surnud ja teisel pool telefonitoru on
hüsteeriliselt nuttev ema.

Haarasin õpetajate tuppa jõudes erkrohelise toru ja kuulsin oma kergenduseks, et mulle
helistab Hardi.

“Ma ütlesin neile, et olen KGB-st,” selgitas Volmer. “Muidu poleks sind ilmselt tunnist

85
 Musta Pori Näkku

ära lastud.”

Ümberringi seisvad õpetajad jõllitasid mind alustassisuuruste silmadega. Seda see
hirmul-on-suured-silmad-ütlemine siis tähendabki, sain ma lõdisevaid pedagooge nüüd
juba kahjurõõmsalt silmitsedes aru.

“Sa pead kohe Lomonossovi tänavale telemajja tulema,” tutvustas Volmi mind uue
päevaplaaniga. “Meil hakkab poole tunni pärast videovõte.”

Panin toru hargile ja ütlesin surnumatja ilmet meeleheitlikult näkku pressides toatäiele
õpetajatele: “Ma pean kahjuks minema.”

Mul lasti takistamatult garderoobis kilejope selga ajada ning läbi õrnalt tibutava vihma
lonkisin ETV-sse. Kiirelt salvestatud “Mida ma näen” jõudis samal pühapäeval sadadesse
tuhandetesse televiisoritesse üle Eesti ja Singer Vinger oli oma esimese suure jalajälje
kohaliku kultuurilombi kõrvale vajutanud.

Mänge hakkas tulema nagu käskkirju pärast jõulude ajal kirikus käimist. Singer Vinger
oli ootamatult populaarseim bänd Eestis ja peale üksainus kord eetris käinud video ei
olnudki selleks muud vaja teha. Koolid ja kultuurimajad helistasid Roaldi kodusel
numbril ja pakkusid esinemisi rohkem, kui me neid ära jõudsime teha.

Juba järgmisel nädalal vuras jõuetu PAZ-buss Singer Vingeriga Keila poole, kuhu sealse
kooli progressiivne juhtkond oli skandaalse kuulsusega jõugu otsustanud lastele kunsti
tooma kustuda. Meetrise diameetriga üüratut rooli keeras viiekümneaastane Volli, kelle
põhitöökoht oli küll ETV bussipargis, kuid kes sarnaselt kõikidele kolleegidele üle
Nõukogude Liidu igal võimalusel riigile kuuluva sõidukiga tulusaid eraotsi tegi.

Volli oli umbes kahe meetri pikkune võimsa tõrrehäälega mees, kes mõtles nikkumisest
isegi siis, kui keset maanteed telliskivi nägi. Igatahes rääkis ta sellest lühematki pausi
pidamata ja õnnetud olid need tüdrukud, kes pahaaimamatult hääletades tema bussi
sattusid.Volli asus neid kohe märja pilu vihjetega pommitama. Ta tüütas nilbete sardelli-
naljadega iga paari meetri raadiuses viibivat naisterahvast, füüsiliselt siiski kunagi
pealetükkivaks muutumata.

Teine Volli kirg oli magamine. Seda kippus ta ka roolis tegema ning kui me õhtuti
mängult koju sõitsime, istus keegi meist alati tema kõrval ja püüdis katkematu jutuga
unist sohvrit ärkvel hoida.

Volli oli oma professiooni legendaarsemaid esindajaid. Aga mitte kõige legendaarsem.
Kuulsaim muusikuid vedav bussijuht töötas filharmoonias, kuni ta sealt räigete
lisaparagrahvidega päeva pealt vallandati. Nimelt oli rahamuredest räsitud sell
Mahavokiga ringi sõites bändi tehnika bussi pagasiruumist juhuslikele möödakäijatele
maha müünud, samal ajal kui Heini Vaikmaa ja sõbrad mõnikümmend meetrit eemal
sööklas keha kinnitasid.

Singer Vingeri helimees oli Olavi. Volliga vähemalt väliste tunnuste põhjal otsustades

86
 Musta Pori Näkku

enam-vähem sama aastakäigu mees elas koos emaga Lauteri tänaval asunud
kergetööstustehnikumi hoones, mille kelder oli paksult helitehnikat täis. Olavil oli
teisigi kliente, kuid Singer Vinger suutis talle kõige rohkem tööd pakkuda. Viie kopika
suuruste okulaaridega helimeest kutsuti mingil põhjusel Mumuuks.Vene kirjanikul Ivan
Turgenevil oli samanimeline tegelane. Aga see oli koer, mitte inimene. Olavi läks alati
marru, kui keegi teda hüüdnimega kutsus. Ma oleksin ka läinud, kui mulle Belka või
kuradi Strelka oleks öeldud.

Keila keskkooli juures tervitas meid sümpaatse õppeasutuse kogukas ajalooõpetaja
Hillar Nahkmann. Mees, kes siirdus aastaid hiljem tööle Eesti Raadiosse ning läks
maailma meediaajalukku ühel varahommikul totaalses umbjoobes uudiseid lugedes.
Nahkmann juhatas meid keemiaklassi ja andis mõista, et see on täna õhtul Singer
Vingeri backstage. Ehk siis ruum, kus me oma tänavariided kentsakate kostüümide
vastu vahetada võime.

Nahkmann tegi meile kiire ekskursiooni pisikese uksega klassist eraldatud
laboratooriumi väljanägemisega tagaruumi ja rääkis ruuget habet sügades, et selle
toakese seinad on “igasugust keemiat” näinud. Oma jutu tõestuseks koukis ta
mensuuridega kapi tagant välja paar Saku Heledat ja korkis ühe pudeli ulaka plupsatuse
saatel lahti. Singer Vingeri meestega sai kõige paremini jutule neile alkoholi pakkudes
ning see informatsioon oli – nagu näha – isegi Keila keskkooli õpetajateni jõudnud.

Pärast heliproovi lasti noored majja sisse ning koolipeole kohaselt alustas bänd
suhteliselt vara. Päike paistis läbi pirakate aulaakende saali ja mõnest värvilise filtriga
lambikesest, mis Olavi lava valgustamiseks oli kaasa vedanud, polnud mõjusa efekti
saavutamisel kuigi palju abi. Keila publik ei lasknud end sellest heidutada. Kui bänd hiti
“Mida ma näen” lahti lõi, pressis inimjõuk end lavale lähemale ja kui kardinate vahelt
silmi puuriv päike välja arvata, oli kõik nagu päris.

Praktiliselt minu ees, paar meetrit eemal esimeses reas seisis pikkade juuste ja
lahtirebitud särginööpide vahelt provokatiivselt väljarammivate tissidega abiturient. Ta
oli end koolivendade kiusamiseks korralikult üles löönud. Ema tagant pätsatud
huulepulka oli ta näkku rohkem kulutanud kui koolitüdrukule kohane ning tema
süsimustad paari sentimeetri pikkused ripsmed ei saanud päris kindlasti ehtsad olla.

Mürtsuva bassikõlari ees end poolrütmis kaasa õõtsutav plika jälgis mind pisut paokil
suu ja klaasistunud silmadega. Tüdrukul oli täpselt selline ilme, nagu pressiks Nähtamatu
Mees end muusika saatel temasse ja kohe-kohe jõuab ta märkamatu kaaslase abiga
punkti, kuhu saalinurgas kannatamatult kiimlevad poisikesed teda salamisi viia lootsid.

Ma ei saanud oma silmi Lolitalt, kes oli suu nüüd veelgi rohkem lahti ajanud. Umbes
poole sekundiga oli mu kahur laskevalmis. Kivistunud türaga kitarrist laval ei saanud
olla kõige ilusam vaatepilt.


87
 Musta Pori Näkku

Mulle meenus lugu, mida räägiti Tõnis Mägi kohta. Kusagil järjekordses oblastikeskuses
kontserti andes hakanud ta laulma James Browni “It’s a Man’s Man’s Man’s World”. See
oli Mäksi absoluutne leivanumber ja lavastatud Muusik Seifi kontsertkavas nii, et keset
loo kriiskavat kulminatsiooni vajub Tõnis Mägi põlvili, seejärel kustub laval valgus, ning
paar hetke hiljem, kui prožektorid taas põlema süttivad, on Mäks jälle püsti ning laulab
loo lõpuni. Seekord näinud aga Mäksi bändikaaslased pärast lavavalgustuse süttimist, et
Mäks on ikka põlvili. Veel järgmise ja ülejärgmisegi loo oli Nõukogude Liidu
suuremaid superstaare püünel põlvitades esitanud ja alles siis end püsti upitanud. Hiljem
rääkinud Mäks kaaslastele, et tal läks pimeduses põlvitades ootamatult kõvaks. Sellised
asjad juhtuvad. Kui punastes liibuvates kostüümpükstes estraaditäht oleks püsti tõusnud,
langenuks saalitäis vene naisi tema kolmekordseks paisunud riista nähes kliinilisse surma.
“Küll ma üritasin seal põlvitades mõelda, et vanaema on surnud ja nii edasi, aga kurat,
ei olnud abi, ei läinud lõdvaks,” kirjeldanud Mäks oma lavalisi üleelamisi.

Nüüd olin ma Keila keskkoolis Singer Vingeriga mängides täpselt samasuguses
olukorras. Ma püüdsin Mäksi kombel surnud vanaema peale mõelda, aga minulgi ei
andnud see tehnika vajalikku tulemust. Lolita oli oma silmad pahempidi ajanud ja
Nähtamatu Mees tõstis ilmselgelt tempot. “Sitta kah,” tegin ma endamisi ainumõeldava
otsuse ja hakkasin “Jumalaga, puberteedi” introt saagides kitarrilabaga erekteerunud
peenist õrnalt muljuma. Lolita hüppas laulurütmis üles alla ning tema kananahksed
rinnad põrkasid nagu hüpikpallid, kui need räige jõuga madala laega ruumis vastu
põrandat virutada.

Naerdes nügime, selg on prügine, 


suurde ellu sisse trügime.

Mõnda matetud, pruute petetud, 

padjapüüre nätskeks nutetud.

Terve Keila keskkool huilgas Hardi juhtimisel ja ma tundsin Lolita robustseks värvitud
silmadesse kaevudes, kuidas kubemes ühtäkki soojaks lõi. Tüdruku tulipunaste huulte
liikumise jälgimisest sündinud energia vallandus mind üle kere värisema pannes. Surnud
vanaema peale polnud vaja enam mõelda.

“Mis sinuga juhtunud on?” küsis Roald kontserdi vaheajal keemiaklassis Kanada-
kujulisele laigule mu kubemes osutades.

“Jalad higistavad, raisk,” ei osanud ma midagi nutikamat välja mõelda. Seda enam, et
korra oli too hädavale juba töötanud – koolivend Lauri Rõugu juures ühel õhtul poole
õlle pealt sügavasse unne vajununa kusin ma üles ärkamata püksid täis ja kui Rõuk
mind hommikul kaastundlikult põrnitses, ütlesin talle täpselt sedasama: jalad higistavad,
raisk. Roaldil ja ülejäänud bändil ei jäänud muud üle, kui mu valet uskuda, sest tõde oli

88
 Musta Pori Näkku

veelgi ulmelisem.

***

“Mihklil on silmad kissis nagu hiinlasel,” rõõmustas Erka RAF- bussi tagumisel istmel
suitsuvorsti viina peale näsides. “Kohale jõudes on ta ilmselt juba üle keskmise
konditsioonis.”

Arhitekti haridusega bassimees võis endale võõrsõnu lubada. Tema esituses kõlasid need
elegantselt. Volli suutis isegi “kliitor” nii öelda, et ei olnud päris kindel, kas ta ise ikka
aru sai, millest rääkis. Kuid Erka opereeris erinevate mõistetega nagu tippkirurg
skalpelliga ja Vollit polnud täna õnneks kaasas.

Me olime alles Kosel ning Valgast, kus õhtul Singer Vingeri järjekordne minituur pidi
algama, lahutas meid veel mitu tundi. Kolm mängu kahe päeva jooksul oli isegi meie
üldiselt tiheda esinemisgraafiku tingimustes tähelepanuväärselt tõsine katsumus. Eriti
Hardi jaoks, kes pärast iga kontserti vähemalt viis päeva taastuda eelistas. Aga raha on
raha ja seda oli tuuri korraldaja, Valga kultuurimaja juhataja, meile ohtralt lubanud.
Ettevõtlik naine oli lisaks oma kodumajale Singer Vingeri veel Moostesse ja Varstu
bukkinud. Ta sõitis meile Tallinnasse isiklikult järele ja oli Ardu poes kasti viina ning
kuus kangi suitsuvorsti bussi põrandale tõstnud. See prillidega vaikne proua oskas
artistide eest hoolitseda. Ja ühel neist olid silmad juba Kosel kissis nagu hiinlasel.

On hämmastav, kui kiiresti aeg tina pannes möödub. Normaaltingimustes tundub
Tallinna–Valga ots terve igavikuna, Roald Jürlauga mikrobussis viinapudelit
teatepulgana teineteisele iga versta tagant ulatades kuivavad aga kilomeetrid kokku nagu
voodilina, mille siidisel pinnal on öö läbi sugu jätkatud.

Normaaltingimused olin ma Singer Vingeriga ühinedes ajaloo prügikasti visanud. Nüüd
liikusin ma ajas ja ruumis ainult teleportatsiooniga: Tallinna piiril lagundasin end esimest
lõuatäit kummutades molekulideks ning sihtlinna südamesse jõudes moondasin viimase
lonksuga uuesti füüsiliseks tervikuks.

Roald oli täna üllatavalt reibas. Ta hoidis pudelit enda käes kõige rohkem paar minutit,
enne kui selle edasi andis. See oli tema puhul sensatsiooniliselt lühike aeg, sest alla
veerand tunni ta reeglina notti pihkude vahel ei hõõrunud. Selle viieteistkümne minuti
jooksul jõudis ta mitu korda pudelikaela lubavalt suu juurde tõsta. Siis meenus talle aga
miski, mille ta pidi kohe välja ütlema ja kannatamatult oma lonksu ootava seltskonna
meelehärmiks hakkas ta teokiirusel mingit kuradi Tony Iommi riffi taevani kiitma.

Hardi mõõtis kunagi kella peal kolmkümmend kaks minutit, mille vältel Rollo klaasist
koonust käest ei andnud. See oli ka kitarristi absoluutne registreeritud rekord. Täna oli
Roald kuidagi sõnakehv, ent sellevõrra nobedam.Valga kultuurimaja juhataja korkis uue
nuia lahti kohe, kui vana tagatulesid näitas ja populaarne Tallinna rockansambel sisenes

89
 Musta Pori Näkku

lõunapoolseima piirilinna territooriumile üle keskmise konditsioonis, nagu Erka oli

Koselt läbi tuiskavas bussis ennustanud.

Elu oli meid õpetanud, et Singer Vingeri kontserdile jõudes on inimesed reeglina pildid
taskusse jõudnud panna ning nende ette kaine peaga ronimine tundus tõelise
raiskamisena.Võimalik, et see oli lihtsalt alkohoolikute haletsusväärne katse tongis peaga
esinemisele õigustust leida, kuid kaine pealtvaataja oli meie mängudel tõesti anomaalia
(kui mõned üksikud kogupereüritused, kuhu Singer Vinger kogemata mängima kutsuti,
välja arvata). Vähemalt paar pauku oli teinud iga kontserdikülastaja ja sellest piisab, et
keskmise inimese kuulmisretseptorid välja lülitada.

Tegelikult oleks võinud Hardi lihtsalt laval peeretada ja ülejäänud bänd stepptantsu lüüa.
Et juba järgmisel päeval midagi sarnast Varstus kuulajatele ka pakume, ei osanud me
Valga kultuurimaja lavale vaarudes muidugi veel prognoosida. Kuigi märgid olid õhus.
Kolm kontserti kahe päeva jooksul oli puhtast alkoholist läbiimbunud Singer Vingerile
liig mis liig.

Me alustasime ansambli The Specials töötlusega, mis kandis eestikeelset pealkirja “Must
ja valge”. Valga võis ju totaalses karuperses asuda, ent inimesed olid siin täpselt
samasugused nagu mujal Eestis. Julgemad neist ronisid kohe lava ette ja hakkasid püsti
aetud väikese ning nimetissõrmega käsi üles- alla vibutama. Et sedasi tehakse, oli
mähkmeis infoühiskond näinud MTV-st, kus Ronnie James Dio ja teised heavy metal
kangelased moe laineharjal arusaamatult palju eetriaega said.

“Aino! Aino! Aino!” hakkas mingi sell vasakul äärel lõugama. Läheb lahti, raisk, sisisesin
ma kahe loo vahel jahutavat eluvett varjamatult kaanides. Hakkab see kuradi Aino-värk
peale, raisk. Igas kuradi Eesti linnas, kus me ka ei käinud, igas neetud alevis, kuhu Roald
meid lolli peaga bukkis, igas sitases külas, mis meie tee peale ette jäi, leidus vähemalt üks
türastanud idioot, kes Singer Vingeri kontserdi algusest lõpuni “Aino! Aino! Aino!”
skandeeris. Tõenäoliselt polnud ta seda lugu isegi kuulnud. Väga võimalik, et isegi kui
oli, ei läinud talle see laul rohkem korda kui ükskõik milline teine meie põhjatust
repertuaarist. Aga mingil kuradi põhjusel oli tal vaja “Ainooo” röökida ja mõnikord tegi
ta seda isegi siis, kui oli oma tellitud laulu juba kätte saanud.

Taevas nägi, kuidas ma seda värdjat vihkasin. Kirevase päralt, jää vait, raisk. Mine löö
meeste peldiku purukspekstud sitapoti najal pihku. Mine ja tee mida iganes, aga pane
oma pasane suu kinni, raisk. Kõik lood tulevad ettekandmisele siis, kui on nende aeg. Ja
mitte sellepärast, et sina, kuradi türapea, seda oma hirmkoleda tüdruksõbra imetluseks
pool kuradi tundi järjest iga loo vahel oled röökinud, raisk. Mul ei olnud ju “Aino”
vastu mitte midagi. Lugu nagu iga teine. Pealegi kannab sama nime minu ema. “Aino
on ainus.” Väga vaimukas. Aga mingil põhjusel oli sellest laulust saanud tõeline
sitamagnet, mis planeedi Maa kõige jälgima rämpsu pinnale meelitas.


90
 Musta Pori Näkku

Ma võtsin enne järgmise loo algust veel ühe tugeva sõõmu. Lava paremast äärest mõni
meeter eemal seisis paarike, mille pikkade rasvaste juustega naispool kandis põlvedeni
ulatuvat jämedalõngalist kampsunit. Selle oli ta tõenäoliselt ostnud Tallinna kauplusest
Uku, kus ebakvaliteetseid “rahvuslikke” tooteid Soome turistidele mõttetu hinna eest
pähe tõmmati. Noore daami põski kattis ühtlane tülgastavate mustade tippudega vistrike
mäestik ning kampsuni alt paistis maani ulatuv kudum, mille ta ilmselt Kihnul käies
kohalike käest paari Sangari teksapükste vastu oli vahetanud.

Tema peigmees nägi välja peaaegu täpselt samasugune. Seeliku asemel olid tal jalas
hallikad linasest püksid ja kuigi ma teda päris pealaest jalatallani ei näinud, olin valmis
tänaõhtuse honorari panti panema, et tüüp oli valgete villaste sokkide otsa räbaldunud
pastlad sikutanud. Ta hõõrus oma Ümera-mehe soenguga pead vastu tüdruku
määrdunud kampsunit ja mõlemad õõtsusid Singer Vingerit kuulates teineteisel käest
kramplikult kinni hoides küljelt küljele, justkui oleks laval olnud kuradi Tõnu Tepandi.

Nad olid seal muust maailmast justkui äralõigatuna nii mentaalsed, et mul tuli pisar
silma. Kuni su küla veel elab, elad sina ka, meenus mulle Hando Runneli pateetiline
agraarpoeesia ning et mitte ülearu sentimentaalseks muutuda, asusin ma silmadega
kiiresti oma lemmiktüüpi otsima. Ta oli alati kohal. Ükskõik, kas me mängisime
Kilingi-Nõmmel, Libatses või Viljandis. Ja ka Valgas oli ta kenasti platsis.

Oma atraktiivsust kõvasti üle hinnates oli kahe hamba ja sinise dressipluusiga sell end
kõige nähtavamale kohale ehk lava ette pressinud. Ta oli umbes neljandat päeva tsüklis
ega võinud ühelgi tingimusel aru saada, kus ja mis asjus ta parajasti viibib. Seda
hämmastavam tundus mulle too sisemine põlemine, mis sundis meest kõigepealt pool
tundi kassajärjekorras õõtsuma ja seejärel pileti ostma, kuigi sama raha eest oleks ta
kohalikust poest vähemalt ühe pudeli viina saanud.

Ta seisis ühe koha peal ega lahkunud sealt ka siis, kui bänd kahe ploki vahel
paarikümneminutilise vaheaja tegi. Ta oli alati üksi ja ülejäänud rahvas ei paistnud teda
tundvat. Kontserti kuulates jõllitas ta ainiti põranda külge kinnitatud basstrummi,
justkui tuleks kogu musoon sealt ja mitte suurtest kõlaritest, millest väljapaiskuva
helirõhu tuules tema üksikud kreemjad kiharad hõljusid. Ta elavnes täiesti
äraarvamatutel hetkedel: kui ülejäänud seltskond jõudis ekstaasi tavaliselt laulude
refräänide ajal, siis tema pistis ootamatult huilgama keset kaheksataktilist kitarrisoolot,
klaasistunud silmi basstrummilt sekundikski tõstmata. Teda vaadates võis tekkida mulje,
et me oleme kahel täiesti erineval kontserdil. Ja kurat, see oli vabastav vaatepilt.

Pärast traditsioonilist lõpulugu “Kalkar” ja kohustuslikku lisapala “Ära jahtu” pani
Singer Vinger pillid kotti ja sõitis bussiga Tõrva lähedal asuvasse võõrastemajja ööbima.

Mõned tunnid pärast adrenaliiniravi vajus jõuk sügavasse imikuunne ning hommikul
voodist välja ronides kogunes bänd hommikupalvuseks Roaldi ja minu tuppa.

91
 Musta Pori Näkku

Ettenägelikult oli Erka viinad ja õlle ööseks enda numbrisse hoiule vedanud. Nüüd
tassis ta kaks kilekotti Roaldi öökapi juurde ja rõõmsa visina saatel vabanes esimene
Kuldne Oder hambulisest korgist. Valga kultuurimaja juhataja ööbis meiega samas
hotellis, kuid isegi Roald ei olnud viitsinud talle näppu ajada, kuigi ega ta enamasti
kaevu ei sülitanud ning neljakümnesed prillidega naisametnikud olid üldiselt tema
maitse. Parema puudumisel vähemasti.

Proua kamandas meid mikrobussi, jagas kõigile välja kaasaostetud vorstileivad ja värske
õlle.

“Tänane päev tuleb töörohke,” andis ta asjalikul toonil teada. “Me sõidame praegu
Moostesse, kus kontsert algab kell kaks. Ja õhtul mängime Varstus.”

Mooste alevikus elas neil päevil mõnesaja inimese ringis ning kontserdile laekunud
seltskonna demograafiat analüüsides jõudsid Avo ja Hardi kiiresti järeldusele, et kohal oli
selle munitsipaliteedi kogu populatsioon. Meeste verbaalne osavus pidi tulema millegi
arvelt ja kogemus oli näidanud, et see oli reeglina musikaalne võimekus: mida
peenemaks Singer Vingeri liikmete keelekasutus läks, seda rohkem ringles meie veres
alkoholi. Ja loomulikult ohustas see bändi instrumentaal-vokaalseid sooritusi. Praegu
tuli aga nui neljaks enam-vähem kaine välja näha, sest saalis oli rohkelt lapsi ja
vanainimesi.

Totakalt itsitades ja lugusid kaks korda aeglasemalt lõpuni veeretades pääsesime me
Mooste rahva vihast üle noatera. Seda, kuidas neid lugusid tegelikult tuleb mängida,
teadsime ju ainult meie. Ent olukorra tõsidus oli samaaegselt kohutavalt naljakas. Umbes
nagu kellegi matusel, kui keset kirikliku tseremoonia härdust hauakaevaja oreli taga
veinipudelit ebaõnnestunult avades instinktiivselt “Oi, türa!” hüüatab.

Umbjoobes Roaldit Mooste rahvamajas päeval kell kaks surmtõsise näoga
“Makulatuuri” soolot punnitamas vaadates suutsin ma end vaevu kontrollida. Ka Rein
luksus trummide taga punase näoga naeru kinni hoides.

Mõne tunni pärast kimas Singer Vingeri tuuribuss lühikese kontsertreisi viimase
sihtpunkti suunas. Varstu asub Tallinnast sama kaugel kui Riia, kuigi kuulus toona
täisväärtusliku Eesti asulana Võru rajooni. Siin oli väike ja tegus kultuurimaja, mille
juhataja oli sümpaatne noor mees, kelle ülevoolav familiaarsus ning hüperaktiivne
eneseväljendamine võisid siiakanti sattunud inimeses tekitada mulje, justkui kannataks
kohaliku kultuurielu korraldaja vaimse taandarengu käes. Aga küüniline linnainimene
pidas lollikeseks igaüht, kes külalisi midagi vastu tahtmata ennastunustavalt võõrustas.

Varstu kultuurimaja hubastesse kontoriruumidesse sisenedes juhatas entusiasmist
pakatav peremees meid bändile eraldatud ruumi, mille piklik laud olid lookas viina,
keedetud kartulite ja valkja jahusousti all. Kohalikud kokad polnud millegagi
koonerdanud. Kaste oli ausalt tummine ning viin korralikult külm. Kultuurimaja

92
 Musta Pori Näkku

juhataja reguleerivate käemärguannete saatel viisid lapseohtu näitsikud tühjakstõstetud

soustikausid minema ja tõid need uue laadungiga paari hetke pärast tagasi. Me
lahmisime armastava südamega vaaritatud toidukraami vaikides sisse ja tühjendasime
lauale tassitud viinad kiireima mõeldava tempoga, et uutele ruumi teha. Mängu alguseni
oli paar tundi aega ning kuidagi tuli need ju sisustada.

“Rollo,” müksas Hardi pea korraks lauale toetanud kitarristi. “Mul on siin ühed sõnad.
Ja viis on ka. Rahvalaul. Vinge värk,” artikuleeris Volmer paarisõnalisi lauseid,
püksitaskust kortsus paberit välja õngitsedes. “Seadet on vaja. Kuula.” Ta rullis
ruudulisest vihikust väljarebitud lehe enda ees lahti ja hakkas ühelegi noodile pihta
saamata á capella jorisema:

Kopkas, see on raske saak, 


särab aga silme ees. 

Kopkas, see on raske saak, 

tal on metal sees.

Keegi korjab, keegi saab 

kätte need ilmamaad. 

Siis, kui sugu surma saab 

mammona pärandab.

Roald tõstis unise pilgu laualt. Ta oli soustiste taldrikute vahel hetkeks suigatanud ja
Hardi jorina peale üles ärganud. Ümbrust vaevaliselt tajudes tõukas ta end kätega lauast
eemale ja jäi arusaamatult Volmit põrnitsema. See vehkis nüüd ebarütmiliselt õlgadega ja
jätkas kopka-saaga meloodiavaba deklameerimist:

Keegi kopkaid kokku a’ab,


end aga tapab töös.

Sahtlid täis on sajaseid, 

elu, see kulgeb öös.

Seni ukseavas varjamatu õhinaga toimuvat jälginud Varstu kultuurimaja kohtlane

juhataja hakkas ühtäkki häiritult nihelema. Ilmselt arvas ta, et Volmer tema üle lolli
lorilaulu ümisedes magedat nalja üritab visata. Selles, et sul mõni sajarublane
sahtlipõhjas halvemaid päevi ootab, pole ju midagi taunimisväärset, näis ta järjest enam
mossi kiskudes iseendaga arutlevat. Miks sellest siis mõnitavas võtmes laulda? Ja kui
purupurjus Singer Vingeri laulja järgmise salmini jõudis, lendas mehel sitt
ventilaatorisse.

93
 Musta Pori Näkku

Elu on pikk, aga rubla, näe,


see on pikem veel.

Teistel taskus ainult käed, 

näos aga rõemus meel.

Solvunud kultuuriametnik keeras uksel järsu liigutusega ringi ning tormas minema.
Rõõmus meel oli tema näolt kadunud ja elu hakkas vaese vennikese palgele uuesti alles
siis tulema, kui kümned Varstu elanikud tillukese kassaluugi taha mõne aja möödudes
järjekorra moodustasid ning pikk rubla tasahiljukesi kuhjuma hakkas. Volmer toppis
paberi tagasi taskusse ja leppis Rolloga kokku, et see riietab kuuldud saami rahvalaulu
tiba moodsamasse mundrisse. Sinku Vinku järjekordne megahitt oli eostatud.

Pool tundi enne Varstu kultuurimaja lavale ronimist püüdsid populaarse orkestri liikmed
kahe päeva jooksul sissekummutatud kärakakogusest hoolimata kostüüme selga ajada.
Rollo otsustas kitarri häälestuse veel kord üle kontrollida. Ta võttis pilli sülle, tõmbas
parema käe pöidlaga esimest keelt ja kummardus peaga ettepoole tooni kuulama.
Paraku kaotas ta keerulise füüsilise manöövri tagajärjel tasakaalu, prantsatas koos
kitarriga põrandale pikali ning jäi seal momentaalselt magama.

Meil kulus mitu minutit, enne kui Roald põhjuseta riielda saanud süütu lapse
olemisega püsti tõusis ja pahuralt puhisedes lavale vaarus. Tänase mängu muutis eriti
keeruliseks asjaolu, et miskipärast paluti meil kolmes plokis mängida. Kohalik rahvas ei
pidavat liiga kaua järjest elavat muusikat tahtma kuulata ja tavalise ühe vaheaja asemel
tuli meil täna kaks teha.

Singer Vinger oli täna in corpore sodi. Volmer hoidis end mikrofonistatiivi najal
püüdlikult püsti. Erka mängis oma partiid ära peaaegu kordagi komistamata, ent tegi
seda täpselt pool tooni ülejäänud ansamblist madalamalt. Rein ujus rütmis nagu
tuumakatastroofi üle elanud Peipsi tint ja Avo hoidis käsi küll sündi klaviatuuri kohal,
kuid jättis igaks juhuks klahvidele vajutamata. Roald pigistas vasaku käega kitarrikaela,
justkui suudaks see talle kriitilisel hetkel tuge pakkuda. Paremaga peksis ta soleerimist
imiteerides vastu kitarrikeeli. Vaene Rollo ei saanud absoluutselt aru, mis ümberringi
toimub.

Mulle meenus lugu, kuidas Endel Jõgi mingil kuradi merelaulude konkursil parima
kitarristi tiitli oli võitnud. Mees tuikunud koos ansambli Proov 583 liikmetega (kus ta
tol hetkel mängis) lavale, võtnud oma instrumendil esimese akordi, jäänud seejärel
võimendi najal püstijalu magama ja ärganud alles kontserdi lõpus. Taolisest
minimalismist vaimustunud žürii premeeris Endlit väljapaistva interpreedi tiitliga. Eks ta
ole – tihtilugu on mängimata jäänud noodid need kõige paremad.

Ma polnud ise kuigi palju etem. Leemendava otsaesisega Reinu tabamatus rütmis pead

94
 Musta Pori Näkku

k ü l j e l t k ü l j e l e õ õ t s u t a d e s p ü ü d s i n m a l ava ä ä r e s s e i s va l e u m b e s
kolmeteistkümneaastasele tüdrukule meeldida. Keegi vanem kolleeg oli kunagi
soovitanud, et ükskõik millisel laval ükskõik mida esitades tuleb publiku hulgast üks
inimene leida ja ette kujutada, et peale tema saalis kedagi ei ole.

Niimoodi oma kunsti ühele konkreetsele persoonile suunates pidavat tulemus ka
kõigile ülejäänutele palju parem saama.

Minu tänane muusa oli sorakil juustega väike tüdruk, kellele rambivalguses tuikuva
bändimehe metsikud lavapoosid ja loomingulistest leekidest sündinud grimassid koledal
kombel nalja tegid. Ma olin täis nagu kännuämblik ja sellest pidi isegi üleannetult
naerda kihistav plikake aru saama.

Esimene vaheaeg saabus arusaamatult kiiresti. Nagu näha, oli teleportatsiooni võimalik
rakendada ka paarikümneminutilise mänguploki algusest selle lõppu liikumisel. Taga
targemaks. Ma olin surmkindel, et mängitud on juba kaks plokki ja et käimas on
viimane vaheaeg. Nii segi polnud ma veel kunagi olnud. Võimalik, et rahalaulu
ironiseerivast alltekstist puudutatud kultuurimaja juhataja oli meie viina sisse salamisi
pulbriks tambitud uimasteid pihustanud. Võimalik, et kaks liitrit viina seitsmekümne
kilo kohta kahekümne nelja tunni jooksul oli liiga palju. Võimalik, et prillidega
neljakümneaastane tuurikorraldaja poleks pidanud Ardu poe juures peatust tegema.

Ent parata ei olnud midagi. Pealegi – nagu aja jooksul selgus – oli see alles algus. Ma
polnud uksest, mille juurde Singer Vinger mind juhatanud oli, veel sissegi astunud. Ma
tundsin küll magusat kõrbelõhna, mis tema tagant läbi hingede välja immitses ja nägin
kutsuvalt plõgisevat käepidet, mida haaranul ei olnud enam tagasiteed. Kuid otsustav
samm teisele poole oli veel tegemata. Peagi tuleb päev, mil ma Varstus igasuguse ajataju
kaotamist nostalgiliselt meenutan. Peagi saan ma aru, kui lapsik ja süütu oli see õhtu
puberteedieelikust tüdrukule Läti NSV külje all kitarri mängides. Peagi. 


95
 Musta Pori Näkku

Üheksas

Säästmata end jaotasin sõnu,


jaotasin päevi, jaotasin öid. 

Jaotasin tundeid ja tundsin mõnu, 

paotatud huultelt jaotasin neid. 

Kolm kaunist sõna on mul alles

ja 

neid, neid, neid hoidma ma pean, 

need kolm vaikset sõna ütlen sulle

ja teised neid teadma ei pea.

“Kolm kaunist sõna”


Vello Orumets ja ansambel Laine

“Minge munni, raisk!” Hardi lõi bändi riietusruumi ukse jõulise pauguga lahti ja viskas
nahkse õlakoti ülbe matsuga esimese vaba tooli kõrvale. Ta hakkas kergest vihmasajust
vettinud mantlit seljast ajama ning tema hingeldav puhin oli ainus heli ruumis.

“Minge munni, raisk.” Seda olin ma Volmeri suust kuulnud lugematu arv kordi. Kui
reeglina koosnevad inimeste parasiitfraasid ühest sõnast, näiteks “nagu”, siis Singer
Vingeri solist siples kolmesõnalise nugilooma raudses haardes. Ta võis sõnade
järjekorraga vahetevahel pisut mängida. Mõnikord oli see “Munni minge, raisk!”, siis
jälle “Raisk, minge munni!”. Kõige harvemini esines kombinatsioon “Munni, raisk,
minge”, kuigi ette tuli sedagi. Haruharva jättis Hardi mõne sõna ära, asendades selle
teise kordusega. Näiteks “Munni, munni, raisk!” või “Munni, minge munni!”. Ent
milline iganes ka Volmeri lemmiklause süntaks ei sattunud olema, võis ta selle abil
väljendada tundeid hullunud vihast kirgliku armastuseni.

Kui ta laval inimeste ees Roaldit jalaga persse tagus ja “Minge munni, raisk!” kisendas,
tähendas see tavaliselt, et ta ei kuulnud ennast monitorist piisavalt hästi, laulis seetõttu
endalegi hoomatavalt mööda ja otsustas kogu süü ülejäänud bändi õlule veeretada.
Inimesed saalis pidasid seda show osaks. Ka mina arvasin algul, et ta teeb nalja. Arvasin
nüüdki, kuigi 1987. aasta alguseks olin temaga koos bändi teinud juba peaaegu terve
aasta. Naljast või “show osast” oli asi kaugel. Ta mõtles iga sõna surmtõsiselt: minge
munni, raisk.

Samas võis “Minge munni, raisk.” kõlada tema huulilt selge tunnustusena. Kui me talle
sünnipäevaks kamba peale pudeli haruldast viskit klappisime, mõõtis ta selle punakat
sedelit aukartusega ja sosistas iga sõna püüdlikult rõhutades: “Minge munni, raisk!” Ka
vaimuka anekdoodi peale, mida ta varem kuulnud polnud, võis Hardi igemed irvakile

96
 Musta Pori Näkku

ajada ning õhku läbi hambapilude rongivile kombel välja lastes oma parasiitfraasi
kuuldavale tuua.

“Mis see on – piniseb ja persse ei satu? Nõukogude Liidus valmistatud hääletu
perssesattuja.”

“Munni minge, raisk!”

Praegu, pool tundi pärast ettenähtud kontserdi algusaega Singer Vingeri garderoobi
jõudes kasutas Hardi oma käibeväljendit enesekaitsevahendina. Ta oli lootusetult hiljaks
jäänud. Me olime Linnahalli jäähallis korraldatud minifestivali “Levimaraton”
peaesinejad. Kuna kõik ülejäänud bändid olid ära mänginud, ootas rahvas kütmata
angaaris kangelasi, kelle nimel nad eelneva pasa olid pidanud ära kannatama. “Singer
Vinger! Singer Vinger! Singer Vinger!” skandeeris viietuhandepealine jõuk nii kõvasti, et
isegi meie riietusruumi seinad värisesid. 

“Türa, mitte keegi ei öelnud mulle, mis kell me peale peame minema,” jätkas Volmer
enesekaitserünnakut. “Mitte keegi, raisk! Hea, et ma praegugi tulin.” Ta kiskus kotist
välja punased Väikese Muki püksid ja sikutas need jalga. Volmi mõmises lõhkist “Säästke
energiat” kirjaga maikat selga vedades ärritunult, süütas kiire viimase suitsu ja huilgas
seda poole minuti pärast tuhatoosi kustutades: “Minge munni, raisk!”

Singer Vingeris oli uus klahvpillimängija. Kuna Muusik Seifi trummar Jaak Ahelik oli
Avo paremate tingimustega meie juurest ära meelitanud, kutsus Roald uueks
sündimeheks Madis Lepasoo. Avo tüdines küll vähem kui aasta pärast lõpututest
Venemaa ringreisidest ning tuli Singer Vingerisse tagasi, kuid seda ei osanud siis veel
keegi ette näha.

Lepasoo oli pärit Elvast ja Kerstenbecki kogemusele toetudes ei saanud see midagi head
tähendada. Ent neil päevil oli instrumendi olemasolu inimomadustest ja isegi
mänguoskusest tihtilugu tähtsam. Lepasool oli kõige uuem Korgi mudel, mille peal sai
suisa kuus klahvi korraga alla vajutada ning mis tegi hea tahtmise juures samasugust heli
nagu Tony Banksi sünt viimasel Genesise plaadil. See kaalus üles kõik potentsiaalsed
riskid.

Legendi kohaselt oli Lepasoo veel hiljaaegu armutu parm. TPI-is õppides olnud tema
igapäevaseks koguseks kaks liitrit puhast alkoholi ning arstid talle üle paari aasta eluiga
prognoosima ei tõtanud. Ent kuue kuu eest oli klahvpillimängija kärakaga lõpparve
teinud ning uut elu alustanud. Lepasool oli rätsepakätt ja üksvahe seisis Singer Vingeri
prooviruumis suur õmblusmasin, millel ta pirakatest riidetükkidest pseudo-Montanasid
ja võlts-Leviseid kokku õmbles.

Muidugi ei osanud vaene mees arvata, et Singer Vinger ei olnud just päris see
rehabilitatsioonikeskus, mida ta oma toonases eluetapis kõige rohkem vajas. Ta ütles
Roaldile “jah”, pidas kainena vastu täpselt kolm väljasõitu, asus neljandal tasahiljukesi

97
 Musta Pori Näkku

veini rüüpama ning oli kahe kuu pärast tagasi seal, kust oli suure vaevaga välja
rabelenud – kuudepikkuste tsüklite ja tapvate pohmellide põrgus.

Kui Ulvik Singer Vingerisse tagasi tuli, mängis Lepasoo mõnda aega Mahavokis ja kadus
seejärel jäljetult. Aeg-ajalt nägi keegi teda Elva poe juures verise näo ja täiskustud
pükstega. Vahel harva ilmus ta Roaldi ukse taha jutuga “laena mulle viisteist rubla
bussiraha, mul pole millegi eest koju sõita”. Aga üldiselt oli Lepasoo pärast
muusikaringkondadest kadumist nagu Saatan, kelle suurim trikk oli veenda ülejäänud
maailma selles, et teda tegelikult ei olnudki olemas.

“Minge munni, raisk,” ütles Hardi igaks juhuks veel kord ja Singer Vinger astus jäähalli
lavale. Oli heavymuusika suuraeg ning peale Singer Vingeri mängisid kõik tänase
tähesaju osalised Iron Maidenilt varastatud riffe.

Tähelepanuväärseima tiitliga “Levimaratoni” esineja oli Hiiumaalt pärit ansambel Omas
Kojas, mille jabur nimi ülejäänud bändide ridades põhjendatud segadust külvas. Kes
kurat paneb oma ansamblile nimeks Omas Kojas? Kes oli see debiilik, kes ühel
päikesepaistelisel päeval kusagil Kärdla garaažis bändiproovi tuli ja kaaslastele laia
naeratusega teatas, et nende surematu heavy metal orkester hakkab edaspidi sellist nime
kandma?

Sõgedate nimedega muusikalisi formatsioone oli Eesti tol ajal muidugi triiki täis.
Enam-vähem samaaegselt tegutsesid pooleteist miljoni elanikuga riigis ansamblid
Assortii, Agrofon, Plastmass, MTJ, Rentaablus, Elektron, Keeris, Pal, Briis, Paradoks,
Kompressor, Sektor ja Günf. No ja muidugi Martsipan. Aga need olid vähimagi
ambitsioonita tolakarjad, kes Õnnepalee juurest lähimasse mõisa pummeldama sõitnud
jõukudele süldi kõrvale “Soovikontserdi” sitta mängisid. Omas Kojas oli aga kuradi
metalbänd! Nende põhilugu oli “Veresete”, taevas halasta! Ja metalbändil peab olema
normaalne nimi. Näiteks Hades.Või Varaan. Aga mitte Omas Kojas, raisk.

Eksisteeris muidugi veel üks variant. Umbes selline, millega ma olin puutunud kokku
lastefilmis “Keskpäev” mängides. Raivo Trass lavastas Eesti Telefilmis loo, mis põhines
Eno Raua jutustustel “Päris kriminaalne lugu” ja “Telepaatiline lugu”. Kõik oli tore ja
arusaadav, välja arvatud filmi nimi. Miks just “Keskpäev”? Miks mitte “Päris kriminaalne
lugu”? Või “Telepaatiline lugu”? Või milline iganes natukenegi filmi süžeega haakuv
pealkiri? Isa helistas filmi toimetajale ja uuris ettevaatlikult, millistest kunstilistest
kaalutlustest lähtudes on loojad oma teosele “Keskpäev” otsustanud nimeks panna. See
hakkas alguses hämama, et filmi tegevus toimub ju põhiliselt keskpäeval ja sealt ka nimi.
Isa ei jätnud jonni ning ebamugavustundest kogelev toimetaja oli sunnitud ajapikku
tegeliku põhjuse avalikustama. Nimelt olnud samal aastal Eesti Telefilmi kinnitatud
plaanis põllumajanduslik dokumentaalfilm tööpealkirjaga “Keskpäev”, mille režissöör
kriitilisel hetkel lõputusse joomatsüklisse oli sukeldunud. Plaan oli sel ajal aga püha ega

98
 Musta Pori Näkku

kuulunud keset hooaega ümbervaatamisele. Suuremate pahanduste ärahoidmiseks

otsustanud Telefilmi juhtkond filminimedega pisut manööverdada ja töös olnud
lastefilm sai endale uue pealkirja. Plaan täidetud, kõik peale isa õnnelikud ja rahulikult
järele mõeldes toimus filmi tegevus ju tõesti peamiselt päevasel ajal.

Omas Kojas võis olla sarnase afääri produkt. Ei saanud välistada, et Hiiu Kaluri
tantsuansambel Aarne Oidi laulud ühel päeval AC/DC omade vastu otsustas vahetada
ning et õiguslikku staatust ja sellest tulenevaid hüvesid (pillid ja prooviruum) mitte
kaotada, tegutseti endise lollaka nime all edasi.

Singer Vinger alustas The Specialsi nimelise inglise ska- bändi töötlusega “Must ja
valge”. Väga proosalisel põhjusel oli see meie kava esinumber pikki aastaid. Kuna
esimese loo ajal on saund igal juhul persses ja poolkurt helimees suudab selle parimal
juhul alles teise keskpaigaks enam-vähem talutavaks kruttida, siis polnud häid lugusid
avaminuteil mõtet raisata. “Must ja valge” oli aga laul, mille puhul oli suhteliselt
ükspuha, mismoodi see publikuni jõuab. Rahvas vahtis kontserdi alguses nii ehk naa
lummatult prožektorikiiri peegeldavatesse Volmeri prilliklaasidesse ega pööranud
helikvaliteedile erilist tähelepanu.

Volmerit kannatlikult kontserdile oodates oli Sinku Vinku kamba peale kasti Saku
Tumedat ära lahendanud. Tume õlu saabus üldjuhul kaubandusse aastavahetuseks, et siis
järgmise vana-aastaõhtuni poodidest uuesti kaduda. Ettenägelik Roald oli jõulude paiku
varumisega tegelenud ning kange odraleem hakkas keset viiendat lugu mu põit
ootamatult survestama.

Ma olin kusagilt kuulnud, et Rod Stewart keset mingit Unicefi kontserti pingele vastu
ei suutnud panna ja mikrofoni juhtme otsas kaasa vedades lava nurga peal kusel käis, ise
samal ajal “I am sailing” lauldes. Välgukiirusel jõudsin ma otsusele, et on tulnud aeg
kongus ninaga šotlase kangelastegu korrata. Lidusin kitarril lohakaid kvinte mängides
võimendi varju püüne äärele, nööpisin püksiluku lahti ja hakkasin üksikute
pealtnägijate jahmatuseks põrandat katvaid juhtmeid märgama.

Küll tuleb aeg ja ravib haavad/peaga saab puruks pekstud müür/peagi must paljud aru
saavad/ma ise ka – on elu avantüür, laulis Volmer kümmekond meetrit eemal
rambivalguses. Singer Vingerile oli kõik lubatud. Meil oli lubatud lavale hilineda. Meil
oli lubatud mälukaotuse äärel trummikomplektile toetudes kitarrimängu imiteerida.
Meil oli lubatud lavalt alla kuseda. Vähe sellest. Singer Vingerilt oodati seda. Kaine
Singer Vinger oli nagu ilma “Kellukeste teeta” lõbustuspark. See oli rahva petmine.
Need haruharvad korrad, kui me selgete silmadega “Makulatuuri” mängisime,
klassifitseerusid odava haltuurana. Me ei olnud südamega asja juures, kui noodid kiretu
korrektsusega kitarrikeeltelt ja sündiklahvidelt õhku lendasid.

Nõudke piletiraha tagasi, kui Roald jalalt jalale vaarudes kordagi ninali ei kuku.

99
 Musta Pori Näkku

Kirjutage kontserdikorraldajale kaebekiri, kui Volmer kõiki neid armsaks saanud

meloodiaid mikrisse röhitsedes sõnu segi ei aja. Loopige meid tooreste munadega, kui
Erka kauem kui pool minutit samas helistikus püsib. Minge munni, raisk.

***

Paks valge lumi kattis ühtlase vaibana maad. Väljas oli kohutavalt külm. Kõigi Eesti
individuaalelamute köögiakende taha naelakese otsa riputatud välitermomeetrid
näitasid vähemalt paarkümmend miinuskraadi. Luunja õhk oli tajutavalt värskem kui
Tartu oma, kus me pool tundi tagasi läbisõidul peatuse olime teinud. Isegi jääkülmal
talvepäeval oli Luunja õhk Tartu omast kargem. Pisikestes majades keset rajoonikeskuse
künismist puutumatut alevit käis vilgas askeldamine. Inimesed valmistusid peagi algavaks
ürituseks, mis Luunja kultuurimajas paari päeva pärast lõppeva aasta pidulikult pidi
kokku võtma.

Vanaemad püüdsid nende tarekeste magamistubades otsustada, missugune sõlg
rahvariietega kõige paremini klapib. Emad neis idüllilistes majades kinnitasid
vanaemadele, et valigu too milline sõlg tahes, tulemus on igal juhul fantastiline. Lapsed
teisel pool neid hubast valgust kumavaid aknaid keksisid elevusest ühelt jalalt teisele,
sirgu tõmmatud valgeid põlvikuid sedaviisi sandaalikeste all kortsu raputades. Pisike
paberist peokuulutus Luunja kaupluse juures oli lubanud, et teiste hulgas tuleb täna
külla Näärimees.Luunja kultuurimaja kunstiline juht oli Lepasoo pruut. Piltilus poolde
selga langevate süsimustade juustega naine armastas seda mõnetuhandelise
elanikkonnaga alevit kogu südamest. Ja Luunja armastas teda vastu. Kunagi oli siitkandi
tüdruk Tartust missitiitli koju toonud. Ja see ei olnud väike tunnustus kohakesele, kuhu
Eestile isegi kolm tiiru peale teinud Singer Vinger alles täna esimest korda jõudis.

Ma vahetasin garderoobiks muudetud kontoriruumis kitarril keeli ja torkasin end
kogemata imepeene terastraadiga sõrme. Näpuotsast pikkamööda välja immitsenud veri
oli täpselt sama värvi Näärivana mantliga, mida Peeter Volkonski endale selga sikutas.
Õues kuhjuvate hangedega harmoneeruv pikk valge habe oli tal juba ees. Peeter Oja,
kes teise õhtujuhina Sneguurotška tumesinist sitskostüümi kandis, tammus murelikult
ühest toa otsast teise. Peo alguseni ei olnud palju jäänud. Ja Volk oli silmini juua täis.

Kahekümnekilomeetrise tunnikiirusega kultuurimaja ette sõitnud Moskvitšidest väljuti
tervete perede kaupa. Nagu emad olid lubanud, nägid vanaemad suurepärased välja.
Pruunide ülikondadega väimehed aitasid nad hoolitsevalt autost õue ning juhatasid
edasi saali, kus kohusetundlikumad Luunja elanikud neid juba puust taburettidel ees
ootasid. Sõbralikult tervitasid uued saabujad saalisviibijaid ja leidsid endalegi koha.
Lapsed pilgutasid jalgu toolidel kõigutades üksteisele äraseletatult silmi, justkui teaksid
nad, mida Näärimees sõbrale või sõbrannale täna kingituseks toob. Eks teadsidki.


100
 Musta Pori Näkku

Nädala eest oli koolis kokku lepitud, milline laps millisele aastalõpukingituse teeb.
Nüüd seisis sädelevatesse paberitesse pakitud üllatustekott kõigi laste tähelepanu
röövides suure kuuse all, mille kohalikud mehed olid Lepasoo pruudil aidanud metsast
tuua ja kultuurimaja saalis üles panna. Keset pidulikku härdust palus kohalikku
kultuurielu kureeriv iludus rahval tänaseid peojuhte tervitada. Need olevat armastatud
mehed siitsamast lähedalt – Tartust. Volkonski ja Oja Pets astusid marulise aplausi saatel
Luunja inimeste ette.

“Ma tahaksin teile rääkida, kuidas ma eile Oja Petsi naist nikkusin,” tegi Volk piduliku
peoõhtuga algust. Saal oli jahmatusest haudvaikne. “Tegelikult, ma räägin teile hoopis
parema loo. Palju parema kui see, kuidas ma Oja Petsi naist nikkusin.” Näärivana tegi
ülakehaga ringe, kuigi jalad olid kindlalt vastu maad. Sneguurotška oli näost tulipunane.
Sama punane, kui Näärivana mantel. 

“Ma käisin eelmisel nädalal Anne Veskit keppimas. Lapsed, te ju teate, kes on Anne
Veski?” pöördus Näärimees oma sihtauditooriumi poole. Muidugi teadsid lapsed, kes on
Anne Veski. Ja isegi need, kes ei teadnud, ütlesid koos teistega kooris: “Jaaaaa!”

“Väga tubli!” kiitis valge habemega taat Luunja kooliõpilasi. “Väga tubli! No vot
eelmisel nädalal käisin ma Anne Veskit, keda te kõik nii suurepäraselt teate, keppimas.
Keppisime ja keppisime, kuni äkki käis välisuks. See on mu mees, hüüatas Anne Veski.
Mine poe siia kappi peitu. Ta tõukas mu voodist riidekappi ja pani ukse kinni.”

Esimesed inimesed saalis tõusid ja hakkasid hiirvaikselt ukse suunas hiilima. Suurem osa
nääripeole tulnutest üritas siiski jätkuvalt rõõmsat ilmet säilitada. Need olid ju Tartu
mehed ja jumal teab, millised naljad seal praegu moes on. Ja eks need Volkonski ja Oja
ju tegelikult sellised natuke kiiksuga mehed ongi. Las räägivad oma jutud ära. Küll varsti
tuleb orkester. Singer Vinger. Nii oli kuulutuse peal kirjas.

“Ma kükitasin seal riidekapis, kuni Anne Veski oma mehega magamistoas rääkis,” pani
Volkonski end välja ukerdavast vanamammist ja tema kuueaastasest lapselapsest segada
laskmata edasi. “Kapp oli Anne riideid täis. Ja kõik need lõhnasid odekolonni järele.
Lapsed, kas te teate, kui jälgilt lõhnab odekolonn?” Lapsed ei teadnud. “Kas te pole oma
ema kunagi nuusutanud?” Lapsed ei olnud. “Kogu kapp lõhnas odekolonni järele. Ma
kükitasin ja kükitasin seal kapis. Lõpuks läks Anne Veski mees minema. Anne tegi ukse
lahti ja ma sain kapist välja. Tead, Anne, ütlesin ma Anne Veskile. Tead, ma tahaksin nüüd
tükikese sitta nuusutada.”

Keegi ei naernud. Välja arvatud Volkonski. Näärimees lõugas üle Luunja kultuurimaja
saali kõrvulukustavalt lõkerdada. Oja Pets seisis tema kõrval, näost tumesinine. Sama
sinine, nagu Sneguurotška sitsiline kostüüm. Ta haaras Volgi käisest ja tiris Näärivana, kes
oli Luunja pensionäridele just rääkinud, kuidas ta Anne Veskit nikkus, lavalt minema.

“Türa, raisk, see on viimane kord, kui ma sinuga koos midagi teen,” hakkas Peeter Oja

101
 Musta Pori Näkku

silmi koobastest välja litsudes röökima. “Türa küll, raisk! Mida sa tegid, kuradi idioot,
raisk! Oled sa peast segi või? Putsi, saal oli lapsi ja vanureid täis, kuradi idioot, raisk!
Mine vittu, kuradi joobar, raisk!”

Lepasoo pruut oli näost lumivalge. “Äkki lähete peale?” küsis ta väriseva häälega Roaldi
käest. Muidugi läheme. Sinku Vinku oli end Volkonski etteastet tagaruumis kuulates
kaineks ehmatanud. Me tundsime endas kohustust toimunu kuidagi heastada ja mida
kiiremini me selle kallale asuda saame, seda parem.

“Loomulikult,” rahustas Roald Lepasoo pruuti ja paari minuti pärast oli Singer Vinger
Luunja kultuurimaja laval. Mida lugu edasi, seda enam hakkasid inimesed saalis taastuma
ja kui Volmi ette ja taha vabandades “Sirtsu” sisse juhatas, tegi see Luunja elanikele juba
isegi nalja.

Sirtsu tema viru veri Viru ette viis. 


Paaritumistuhin tema baaridesse viis. 

Sirts oli sire tüdruk, restoranis käis. 

Sirts oli seksapiil, nii kõikidele näis.

Kui me pärast võidukat lisalugu tagasi riietusruumi jõudsime, magas Volk kušetil
külitades rahulikku und, nagu poleks ta Anne Veski käest tükikest sitta nuusutada
palunudki. Oja Pets luges tugitoolis Horisondi novembrinumbrit ja küsimusele Volgi
enesetunde kohta vastas ta põlastava ohkega. Ma märkasin tillukese käterätiga higiseid
käsi kuivatades, et detsembritaevas Luunja kultuurimaja akende taga on süsimust. Sama
must, nagu selle armsa alevi kultuurimaja kunstilise juhi poolde selga langev
juuksepahmakas.

***

Aastalõpp oli Singer Vingerile tihe aeg. Väikeste kultuurimajamängude kõrval tegi
populaarseim bänd Eestis grandioosseid ülikoolide balle ning massiivseid galaüritusi. Ja
loomulikult tekkis kõigi nende esinemistega teenitud honoraride kohesest
mahajoomisest rida uusi probleeme, mis lumepallina hoogu kogudes tõeliseks
katastroofiks eskaleerusid.

Kainet päeva ei näinud meist tol ajal naljalt keegi. Kui ei midagi enamat, siis vähemalt
väike surin täitis juba keskpäevaks kõigi Sinku Vinku liikmete kehasid. Ja hiljemalt kella
viiese Liptoni ajaks olime me “sujuvalt teravama peale üle läinud”, kui tolleaegseid
eufemisme kasutada. Me jõime koos ka neil harvadel päevadel, kui õllest kollaseks
ligunenud kalendrites tühjus sattus laiutama. Selle rütmiga, mida elu Singer Vingeris
halastamatu jõuga dikteeris, ei suutnud isegi Tõnu Taik üle kahe nädala järjest ühte

102
 Musta Pori Näkku

sammu käia. Seetõttu elas bänd koos ka sel ajal, kui oleks mentaalse tervise huvides
tegelikult lahus pidanud olema.

Kuna endine kooliõde Katrin Kivikas mõned päevad varem teatas, et ei viitsi mu
kõnesid öösel kell neli rohkem vastu võtta, olin ma armuvalu rebendeid oma apex
cordises seitsekümmend kaks tundi järjest Karu Verega määrinud. Ma helistasin Roaldile
ja palusin tal kiiresti enda juurde tulla. Kiiresti tähendas Singer Vingeri ajasüsteemis
umbes poolteist tundi. Roald oli kahe pärast ukse taga, näpus meepurgitäis
üheksakümne kuue protsendilist piiritust. See oli tõsine kraam, mis töötas tõrgeteta ka
siis, kui miski muu enam ei aidanud. Ma olin hommikul tõustes vanemate baarikapist
lonksu konjakit rüübanud, aga see läks nagu vesi hane selga. Niisiis oli valida puhta
piirituse ja tsüklist väljumise vahel. Puhas piiritus tundus mõistlikum.

“On sul on midagi, millega seda lahjendada?” uuris Roald meepurgilt võltskuldset
kaant väriseva käega maha keerates. Ma lonkisin kööki ja naasin klaasist piimapudelisse
villitud punasesõstramahlaga. Roald kallas paar tilgakest meepurki ja kuna mahl oli
suhkruta, tõmbus piiritus hetkega sültjaks tarretiseks.

“Oh türa, raisk,” kiunusin ma päästva vedelikuga toimuvaid keemilisi protsesse jälgides.
“Mis juhtus, raisk?”

“Mahlas polnud suhkrut,” tähendas Rollo elutargalt. Keemia on väheseid õppeaineid,
millest tegelikus elus tolku on. “Me oleksime pidanud kontrollima. Aga vahet pole.”
Roald tõstis piiritustarretisega purgi silmade kohale ja ütles vähimagi irooniavarjundita
hääles: “Too lusikad.”

“Me ei hakka seda ometi sööma?” vaatasin ma sõpra lootuses, et ta teeb ehk rumalat
nalja. Roaldi kujutlusvõimel polnud aga ilmselgelt piire. “Mis vahet seal on?” küsis ta
vastust ootamata ja läks ise kööki lusikate järele.

“Söö, kui tahad, mina jätan vahele, raisk.”

“Ise tead. Sinul on pohmell, mitte minul.” Muidugi oli ka Roaldil pohmell. Võib-olla
mitte nii julm kui minul, aga pohmell oli Roaldil kogu aeg. Ka siis, kui ta parajasti täis
oli. Kitarrist asus aplalt tahket piiritust sisse kühveldama ning juba kümne minuti pärast
tundis ta endas piisavalt energiat, et käsi kokku hõõrudes elu korraldama hakata. “Pane
musa,” hüüdis ta purgipõhjast viimast lusikatäit kokku kaapides. Ma haarasin esimese
ettejuhtuva lindi, kerisin loo algusse ja panin käima.

Every breath you take/every move you make/every bond you break/every step you
take/I’ll be watching you, ulgus Sting sajandi kaunimat armastuslaulu, mida ma Katrinit
endamisi mattes kümneid ja kümneid kordi kuulanud olin. Süldiks moondunud piiritus
oli teinud oma töö. Nagu kindlakäeliselt rajale paisatud keeglipall, hakkasid läbipaistvad
pärlisuurused pisarad mööda Rollo põski allapoole veerema.

“Tegelikult olen ma ilge romantik,” nuuksus Roald. “Palun pane midagi muud. Midagi,

103
 Musta Pori Näkku

mis oleks vähem romantiline.”


Ma vajutasin magnetofoni stoppnuppu nii kiiresti kui füüsiline konditsioon võimaldas
ja hakkasin oma süsteemivabast lindikogust midagi vähem romantilist otsima. Valik
langes Motörheadi plaadile “Ace of Spades”, mis pidi slängis vittu tähendama ja tundus
seetõttu oma seksistliku alltekstiga suurepärane vahend Roaldi emotsionaalse balansi
taastamiseks. Ma olin õigesti arvanud. Kui lint albumi teise looni jõudis, möirgas endas
uuesti mehe leidnud Rollo koos käredahäälse lauljaga makilindil: “Love me like a
reptile, love me like a reptile!”

Roald tellis takso ja sõitis minema.

“Õhtul näeme,” tuletas ta esikuust enda järel kinni tõmmates meelde minu
professionaalsed kohustused. Singer Vinger mängis täna TPI-i aastalõpupeol.

“Ma olen kohal. Ära pabista, raisk,” rahustasin ma tarretisemehe maha ja siirdusin
ebaõnnestunud piiritusekatset unustada püüdes Karja Keldrisse. Mingitel hämaratel
asjaoludel olin ma kunagi kuulsa õlleka kööki sattunud ja kokamuttidele rõvedaid
anekdoote vestes tubli mitu tasuta sanga teeninud.

Raha ei olnud minu jaoks praegu probleem, sest tänaõhtuse honorari võis juba ette
võlgu ära juua. Pigem tundsin ma vajadust seltskonna järele, kes mind usuga elu
võimalikkusesse uuesti täidaks. Ma tahtsin istuda lihtsate töötavate inimeste keskel. Ma
pidin kohe ja nüüd nägema, et sõltumata minu enda totaalsest kasutusest tiirleb maailm
edasi. See vajadus oli pärilik. Isa vaatas sarnastel puhkudel telekast Kasahstanis valminud
dokumentaalfilme, kus aeglased kaamerapanoraamid üle lumiste mäetippude libisesid.
Ta vajas kinnitust, et universaalsed loodusseadused on üle tema ahastavast pohmellist.
Sibagu imaginaarsed sipelgad tema käsivartel palju tahes, lummavad maastikud seisavad
majesteetlikult endise koha peal ning ühe või isegi tuhande inimese deliirium ei suuda
seda traditsiooni murda. See informatsioon aitas tal mõista seaduspära, mille kohaselt
järgneb ka kõige brutaalsemale pohmellile kaine päev. Ja et see päev ei põgene tema
eest kuhugi. Isegi siis, kui ta kohe uue konjaki avab.

“Ooo! Tere, lõbus poiss!” hüüdis kuuendat kümmet sammuv valge kitliga tädike, kui ma
õlipraadimisest umbsesse Karja Keldri kööki tagaukse kaudu sisenesin. “Mis sa meile
täna räägid?” Kokkade pilgud olid kaastundlikud ja üks neist nihutas mu ette
alumiiniumist kausi, kuhu ta otse tossavalt pannilt sibulatega praetud kartulid valas.
Teine ulatas mulle kannu õlut ja jäi vastuteenet ootama.

“Türklased püüavad kinni kolm naist – sakslase, prantslase ja venelase. Ellu jääb see, kes
sultani oimetuks suudab nussida,” hakkasin ma köögitoimkonna elevuseks kohe hiljuti
kuuldud anekdooti rääkima. “Kõigepealt läheb tulle sakslane. Mitu nikunippi sa tead,
küsivad sultani teenrid. Oo, ma tean sada nippi. Tore, vastavad teenrid ja tõukavad
sakslase sultani tuppa. Tunni aja pärast tormab sakslane toast välja ja röögib: ma ei suuda

104
 Musta Pori Näkku

enam, ma ei suuda enam.”


Kuigi loo puändini oli veel aega, hakkas kööginurgas suure noaga kurke hakkiv
kokamutt laginal naerma. Ka teiste näod olid irevil, kuigi nad paistsid siiski aru saavat, et
anekdoot läheb veel edasi.

“Tuuakse prantslane. Mitu nikunippi sina oskad, pärivad sultani teenrid nüüd tema
käest. Oo, ma tean kakssada nippi. Saadetakse prantslane sisse. Möödub tund. Möödub
teine. Uks paiskub lahti ja naine tormab röökides välja: ma ei suuda enam, ma ei suuda
enam.” Suure noaga mutt haaras uue kurgi järele ja andis kehakeelega märku, et seda
osa on ta juba korra kuulnud ja mul oleks aeg loo tuumani jõuda.

“Järg on venelase käes.” Kurgimutt pani noa lauale. “Sultani teenrid küsivad temagi
käest: mitut nikunippi sa oskad? Venelane kratsib kukalt ja vastab: mul on neli nippi.
Teenrid arvavad, et ega sultanil venelasega üle paari minuti lähe, kuid saadavad ta siiski
sisse. Möödub tund. Teine. Kolmas. Teenrid on juba murelikud. Läheb neljas tund. Siis
juba viies. Äkki paiskub uks lahti ja sultan tormab tuhatnelja välja. Ma ei suuda enam,
ma ei suuda enam, röögib mees turbanit peast kiskudes nagu siga aia vahel.” Kokkade
näod olid põnevusest pingul. Minu lugu töötas täistuuridel ja kaks lisakannu olid sama
hästi kui garanteeritud.

“Mis nipid sul siis olid, küsivad sultani teenrid venelase käest. Esimene nipp kannab
nime Karusell, vastab see. Võtad munniotsa suhu, haarad kummagi käega ühe muna
pihku ja siis keerutad ühte teisele vastupidises suunas nii kiiresti kui jaksad.” Ma tegin
kokkadele kätega asja näitlikult ette ja mutid huilgasid vaimustusest. “Teine nipp on
Vanaisa Öömüts. Võtad munni suhu ja seod munad pea peale kokku.” Saja aasta eest
kokanduskooli lõpetanud eided juubeldasid majoneesiseid kämblaid kokku tagudes.

“Kolmas nipp kannab nime Vanaema Prillid. Kuidas see käib, küsivad sultani teenrid.
See käib nii, et võtad munniotsa endale suhu ja sikutad ühe muna endale ühe silma
peale ja teise muna teisele silmale.” Karja Keldri köök lõugas nii kõvasti naerda, et see
pidi isegi tänavale kosta olema. Ja parim oli alles rääkimata.

“Aga neljas nipp, mis nime see kannab, küsisid sultani teenrid venelase käest. Neljanda
nipi nimi on Saraatovi Rätik, vastas see. Võtad munniotsa suhu ja tõmbad eesnaha kogu
täiega üle pea.” Taas näitasin ma naerukrampides visklevatele tädikestele piltlikult, kuidas
Saraatovi Rätikut tehakse. Kokad minu ümber olid kuuldust vaimustuses. Ainult kurke
hakkiv mammi oli kuidagi pettunud olemisega. Ta polnud kas naljast aru saanud või oli
ta veelgi nilbemat lõpplahendust oodanud.

“Mul on umbes sinuvanune tütar,” hakkas lokkis juuste ja üüratute kollaste
sõrmeküüntega köögitädi mulle uut õlut valades kaupa tegema. “Talle sa meeldiksid.”

Kindel see.Võimalik, et tema meeldiks isegi mulle. Aga ma olin ühest kuradi suhtest just
välja visatud ja tõele näkku jõllitades olin ma Karja Keldri kööki tulnud mõnevõrra

105
 Musta Pori Näkku

teistsuguste plaanidega kui siin töötavate muttide järelkasvu nikkumine.


“Arvate, jah?” püüdsin ma vanaeide pakkumist nii viisakalt kui võimalik pareerida. “No
see on siis tore küll ju.” Alumiiniumkauss mu ees täitus kohe, kui olin esimese portsu
ära söönud. Sama juhtus õllega. Maailm tiirles nii mis kole.

Ma tellisin mõne tunni pärast takso ja sõitsin Mustamäele heliproovi. TPI-i ühiselamu
suur fuajee oli piduehtes. Tudengid võtsid oma üritusi tõsiselt ja juhuse hooleks ei
jäetud midagi. Kalendaarse aasta viimase suurpeo olulisim komponent juustupudruga
täidetud singirullide kõrval oli loomulikult bänd. Ja õnnelik oli see kõrgemat haridust
pakkuv institutsioon, kes õigel ajal oli Singer Vingeri jõudnud ära bukkida. TPI oli
õnnelik kool.

Kohale jõudes sain ma vaevu aru, kus ja mis põhjustel parasjagu viibin. Karja Keldri
kokad olid oma noore sõbra eest hästi hoolitsenud. Kui neil mu söötmisest ja jootmisest
lõpuks villand sai, juhatati mind õlleka saali, kus kaks Kuuba vahetusüliõpilast tund aega
järjest umbusklikule eestlasele selgeks püüdsid teha, et Fidel Castro hoolib tegelikult
oma rahvast väga ning tema diktaatorlik kuvand on CIA poolt levitatav fiktsioon.
Poliitika huvitas mind antud faasis vähe, kuid olin paari kannu õlle eest valmis uskuma
ulmelisemaid asju kui inimnäoline Fidel. “Viva la Cuba,” hüüdsin ma solidaarsust
etendades ja tumedanahalised külalised lasid kõrtsmikul uued kannud lauda tuua. Kõige
tipuks andsid nad mulle raha, et rockstaar kontserdile õigeks ajaks kohale jõuaks.

“Mine keera tagaruumis paariks tunniks unne,” soovitas Erka pärast soundchecki. Nagu ta
ei oleks teadnud, et sellises seisundis muudab paar tundi magamist asja palju hullemaks.
Nii oligi. Kümmekond minutit enne õhtuse mängu algust ärgates olin ma täpselt sama
kumaaris kui enne. Lisaks katkematule värinale mõlemas käes trummeldas kümmekond
väikeste vasaratega mehikest mu mõlemas meelekohas ja Vietnami salvist, mida ma
ettenägelikult alati kidrakohvris kaasas tassisin, oli vähe abi. Seisin laval ja vaatasin
aegluubis liikuvaid bändikaaslasi. Kõrvades kohises umbes selline müra, mida teeb
televiisor siis, kui saated on lõppenud ja isegi värvilist testtabelit enam ei näidata. Ja
ometi kuulsin ma, kuidas Hardi “Raha häält” laulab.

Kes käib, kes käib aiaääri mööda, 


sammub muudkui salu serva mööda? 

Salaja silmad maas,

salaja silmad maas.

Kes käib, kes käib, kes käib parke mööda, 


kes käib prügikasti serva mööda?




106
 Musta Pori Näkku

Vaatab, kus läigib klaas,


Vaatab, kus läigib klaas.

Vittu, raisk. Minust ei olnud täna asja. Paari tuhande rublane tuttuus elektrikitarr, mille
ma isa käest saadud raha eest Gennadi-nimeliselt kotikaupmehelt mõni kuu tagasi olin
ostnud, rippus abitult kaelas. Ma võtsin mõned üksikud akordid, kuid ilmselt polnud
need õiged: Roald läks vihase näoga võimendi juurde ja keeras mu pilli volüüminupu
nulli. Küllap üritas vihjata, et mõnel mehel on tulnud aeg lavalt vabatahtlikult lahkuda.
Aga ma olin liiga sodi, et tema kodeeritud teadet lugeda. Minuga tuli praegu rääkida
lihtsates eestikeelsetes lausetes ja ainsana suutis neid moodustada Kojamees, kes lava
kõrvalt toimuvat murelikult jälgis.

“Mihkel, tule siia!” üritas transamees mind püünelt ära meelitada. “Tule minu juurde.
Mul on pudel viina.”

Ta tiris oma jutu tõestuseks nähtavale liitrise Viru Kange.

“Tule siia, aita mul see ära juua.” Ma kiskusin juhtme kitarri tagant ära ning lahkusin
keset lugu lavalt. Mu tajumismeel oli erakordselt selektiivne ja üle ühe korralduse ei
suutnud ma korraga vastu võtta. Kojamehe ettepanek tundus ratsionaalne. Pudel viina.
Aita. Ära juua. Muidugi. A friend in need is a friend indeed, nagu mu ameerika sõber
Rodney aastaid hiljem ütles. Kojamees oli sõber. Ja teda tuli aidata.

Mis on, mis on eemal põõsa vilus, 


mis seal läigib, mis on nõnda ilus? 

Aimab, kuid veel ei tea,

aimab, kuid veel ei tea.

Kuulab, kuulab, kuidas kõliseb,


ta 

luurab, luurab, kus küll asub tema. 

Aimab, kuid veel ei tea,

aimab, kuid veel ei tea.

Kojamehe kõrval lava taga kivistunud silmadega enda ette jõllitades ja üksikuid
imetillukesi lonkse pudelikaelast ammutades püüdsin ma maailma tajuda. See näis
tiirlevat kiirusel, millist maine tsivilisatsioon viimati Neil Armstrongi kuuvisiiti telekast
jälgides oli näinud. Ma olin kuulsa jalutuskäigu ajal kõigest pooleaastane, kuid isa oli mu
ikkagi teleka ette tõstnud ja nägupidi mustvalge ekraani suunas asetanud. Seal olin ma
siis, keel suust väljas, ilanire mööda põske allapoole nirisemas ning pead vaevu õlgade
vahel püsti hoides neid inimkonna jaoks oi-kui-tähtsaid sammukesi vahtinud.

107
 Musta Pori Näkku

Kummaline, kui vähe olin ma kaheksateistkümne aasta jooksul muutunud. Taas püsis
mu kolp raskustega kaela otsas ja sülg tilpnes suunurgast nagu koeral, kellele on
maksavorsti näidatud.

Teises lava ääres istusid Kai ja Kairi. Need olid meie groupied. Terve aasta jooksul polnud
nad ainsatki Singer Vingeri kontserti vahele jätnud. Nad liikusid meiega koos, kuigi
kasutasid kontserdipaikadesse jõudmiseks autonoomset transporti, mis koosnes reeglina
tee ääres peatatud juhuslikest autodest.

Meie kontserte pidi ühest linnast teise hääletamine oli Kai ja Kairi jaoks omamoodi
elustiil. Alguses ei osanud me neid rahva seas ära tunda, ent aja jooksul hakkasid kaks
keskmisest kogukamat tüdrukut, kes absoluutselt igal mängul – olgu Tallinna Linnahallis
või Kirbla rahvamajas – nagu viis senti kohal olid, tasapisi silma jääma. Tüdrukute Singer
Vingeri ihaluses ei olnud midagi seksuaalset, kuigi Roald nõrkusehetkedel vastupidist
lootis. Me kutsusime neid omavahel sõbralikult “krokodillideks”. Aja jooksul sai aga
selgeks, et alligaatori välimusega neidude rinnus põksusid suured südamed. Kaist ja
Kairist kujunesid kuude jooksul omamoodi head haldjad ning ükski mäng ei läinud
enne korralikult lahti, kui Singer Vinger neid saalis silmadega üles polnud leidnud.
Groupiestaatusega kaasnesid teatavad privileegid ja täna vaatasid preilid Singer Vingeri
esinemist lavaäärest, kuhu ülejäänud pööblil asja polnud.

Igal korralikul bändil olid oma isiklikud groupied. Kui Hendrik sõjaväkke läks, kutsuti
mind mängima asjakohase nimega heavy metal ansamblisse Metallist, mis kiirelt Tallinna
undergroundi tippu tõusis ja sealt sama kiiresti kadus. Metallisti groupied olid Maarika ja
Jaanika. Mind pani alati imestama, miks liiguvad siinsed groupied paari- ja mitte näiteks
kuuekaupa. Kuid veelgi rohkem tekitas minus hämmeldust asjaolu, et Eesti groupiedel
olid täiuslikult allitereeruvad või siis vähemalt riimuvad eesnimed. Kairi ja Kai. Jaanika
ja Maarika.

Erinevalt Kaist ja Kairist ilmutasid Maarika ja Jaanika eksimatut valmisolekut
seksuaalsetele provokatsioonidele alluda. “Kuule, teeme keppi,” olin ma Metallisti
manageri Rauno Simpsoni kodus järjekordsel bändijoomingul Maarikale ühmanud.

“Davai, teeme,” inises oravahambuline tüdruk vastuseks ning ajas Iron Maideni T-särgi
pikemalt kõhklemata seljast. Kaks perfektse roosa tipuga prinki rinda kaldusid kutsuvalt
pisut ette ja Maarika asus kuuldava elukogemusega hääles nõutule kõurikule suunavaid
korraldusi jagama: 

“Tule, ma võtan suhu.”

Minu elu esimene suguühe oli tupeväline ja orgasmivaba. Sellest hoolimata ründas
tuhandepealine kubemetäide armee nädal hiljem mu alakeha ning ema oli sunnitud

108
 Musta Pori Näkku

apteegist elavhõbedasalvi tooma, millega ma oma kella ja kotid paariks ööpäevaks sisse
määrisin. Ilmselt fännas Maarika minu kõrval veel kedagi. Ma olin Maarika peale nii
püha viha täis, et ei rääkinud temaga enam isegi telefonis.

“Mihkel,” nuuksus õnnetu groupie teiselpool kõnetraati. “Ütle, kas Ozzy on sinu
meelest saatana või jumala fänn?”

“Milleks sul seda on vaja teada?” torisesin ma pahuralt, justkui oleks tüdruk suguhaigusi
meelega levitanud. 

“Noh, et teada, kumma fänn ise olla,” selgitas identiteedikriisis siplev Maarika mu
tõrksust ignoreerides.

Putsi, teoloogiline loeng oligi mu päevast veel puudu. “Tead, ole kelle fänn tahad. Ole
nii jumala kui saatana fänn korraga. Mis vahet neil on? Ja üldse, ma ei räägi sinuga. Ära
helista rohkem.”

Kai ja Kairi olid teisest puust groupied. Roald oli paar korda püüdnud Kaile auku pähe
rääkida, kuid preili ei neelanud konksu alla, ükskõik kui ahvatlev selle otsas rabelev sööt
ka ei olnud.

Viru Kanget põlve peale toetades põrnitsesin ma Kaid ja Kairit ning püüdsin oma
väheseid funktsioneerivaid ajurakke tegudele ärgitades välja mõelda, mis kurat on see
põhjus, mis sunnib kahte pealtnäha täiesti normaalset noort naist nädalast nädalasse
Singer Vingeri laulude keskel elama. Mulle maksti nende salmide ja refräänide talumise
eest raha. Aga nemad kõrbesid selles purgatooriumis midagi vastu saamata. Ometi pidi
miski Kaid ja Kairit igal pärastlõunal Tartu maantee äärde hääletama ajama. Hardi
Volmeri, Roald Jürlau, Eerik Olle, Avo Ulviku, Rein Joasoo või kuradi Mihkel Raua
vastupandamatu animaal-magneetiline karisma see olla ei saanud.Või ehk siiski?

Ma tõukasin end ootamatu tahtejõuga toolilt ja marssisin sirge seljaga otse üle lava.
Teisel lavaküljel istuvate tüdrukuteni jõudes prantsatasin Kai kõrvale vabale puust
seljatoega taburetile ning litsusin oma peo vastu tema vasakut rinda. Kai uuris mind
murdosa sekundi vältel üllatunud silmadega ja lajatas mulle seejärel lahtise käega vastu
kõrvu.


109
 Musta Pori Näkku

Kümnes

Tartu linn paikneb tähenduslikus geograafilises punktis. Aastaringselt on see Tallinnast

liiga kaugel. Ja kolmel päeval 1988. aasta maikuus asus Tartu liiga lähedal põrgule.

Tol ajal oli kombeks kõik võõrkeelsed mõisted ja laulupealkirjad eesti keelde tõlkida.

Nii sai Beach Boysi loost “Baby Blue” Eesti raadioeetris “Sinine beebi” ja Paul Simoni
laul “You Can Call Me Al” oli soovikontserdi diktori monotoonse meeshääle tõlkes “Te
võite mulle kõik helistada”.

Ka termin “popmuusika” kõlas uues rahvuslikus ärkamises tuksleva eestlase kõrvadele
liiga võõrapäraselt. Keegi pakkus kohaliku vastena välja sõna “levimuusika”. Sellele pidi
juba definitsiooni järgi vastanduma “süvamuusika” ehk siis see, mida surmtõsiste
nägudega mustades ülikondades mehed Estonia pooltühjas saalis mängisid.

Kohaliku levimuusika tähtsündmus toimus Tartus ja keegi fantaasiaküllane mees oli selle
ühte ühele liites Tartu levimuusikapäevadeks nimetanud. Eesti popmuusikud
emigreerusid kord aastas paariks päikeseküllaseks kevadpäevaks Emajõe Ateenasse, et
sealsel mõõtmatul vaimsusel end inspireerida lasta. Kohalikud inimesed teadsid rääkida
müütilisest Tartu vaimust, kelle puudutus kõik mõtted heaks ning teod loominguliseks
muudab. Üldise konsensuse kohaselt oli Tartu vaimu maine inkarnatsioon Aleksander
Mülleri nimeline mees, kes hommikust pohmelli omaenese uriini juues ravis. Kuid
austusest külalislahkete tartlaste vastu jäeti see vestluses kohalikega mainimata.

Tartu levimuusikapäevade puhul kehtis kaks kirjutamata reeglit. Esiteks, mängis iga siin
esinemiskutse saanud bänd fusionit või džässrockki. Sõltumata sellest, milline oli tema
igapäevane profiil. Tolle naeruväärse printsiibi i-le pani täpi Rakvere ansambel Kristjan,
mille bandžomees oli Kohtla-Järve kultuurimaja endine kunstiline juht Gunnar Loho.
Stiilipuhta homogrupeeringu nimega süldibänd oli levimuusikapäevadeks ette
valmistanud tehniliselt nõudliku džässrocki kava, mida vaesed virulased küüniliste
Tallinna proffide meelelahutuseks Vanemuise kontsertsaalis, higipisarad laubal, esitada
punnitasid.

Teine ja veelgi olulisem Tartu levimuusikapäevade põhialus oli see, et kaine peaga seal ei
viibitud. Kuna Eesti Raadio tegi kontsertidest otseülekandeid, püüdsid mehed (ja
naised) laval küll enam-vähem talutava artikulatsiooni piiridesse jääda. Lavalt maha
tulnuna panid aga kõik Eesti juhtivad muusikud pildi kohe taskusse ega võtnud seda
enne välja, kui olid lõpuks kuidagiviisi koju jõudnud.

Tõnis Mägi otsustanud kord, et tuleb Tartusse hoopis lennukiga, täpselt oma esinemise
ajaks. Laulja kartis põhjendatult, et kui ta päevakese varem kohale jõuab, joob ennast

110
 Musta Pori Näkku

tahes tahtmata silmini täis ega suuda laval inimese moodi laulda. Veelgi enam. Mäks ei
julenud isegi muusikute bussiga Tartusse sõita, sest kaks ja pool tundi tongis kolleegide
seltskonda sisaldas endas liiga palju riske.

Mees oli aga selle esinemise nui neljaks täiesti kainena otsustanud ära teha ning
Tallinna–Tartu moosiriiuliks nimetatav liinilennuk tõstis rattad rajalt. Õnnetuseks oli
tõus läbi rünkpilvede hüplik ning kaame näoga proua Mäksi vastas oksendas end
esimese minutiga täis, halvasti õhutatud lennukikabiini tomatipasta ja maomahlade
seguse aroomiga täites. Tõnis haaranud seepeale kotist igaks juhuks kaasa ostetud viina
ning kallanud selle ühe jutiga sisse. Tartus maandudes oli ta täis nagu kännuämblik.
Saatust – ja Tartu vaimu – ei suutnud tüssata isegi üleliiduline superstaar, kelle
hüpnootilisest pilgust naised minestusse langesid.

Sel aastal olin ma Tartu levimuusikapäevade akrediteeritud esineja juba teist korda. Kaks
aastat varem mängis festivali ametlikus programmis Metallist, mille värske laulja Tajo
Kadajas suutis kastreeritud kassi kombel väga kõrgeid noote tabada ning sobis seetõttu
suhteliselt kõrgest east hoolimata noorte vihaste meeste rockbändi vokalistiks.
Levimuusikapäevade korraldajad olid heavyorkestrite kontserdid EPA saali suunanud
ning “päris” ansamblid said segamatult Vanemuises oma fusionit pusides masturbeerida.

Metallisti kõrval mängis EPA-s Jaan-Villem Sibula projekt T-Klaas, mille
kolmveerandtunnise esinemise kogu tähelepanu röövis Tartu militsionäär Andrus Öövel,
kes lava ees näppu viskavaid üksikuid julgemaid fänne jalgrattaketiga näkku peksis ja
pikkadest juustest sikutades välisukse suunas lohistas. Aastaid hiljem sai temast Eesti
Vabariigi kaitseminister ning rahvas sosistas, et mehe rasket rusikat sai sellest ajast
maitsta põhiliselt tema abikaasa.

Õhtul ei lastud Metallisti festivali lõpubanketile sisse, sest restoranis Kaunas toimuv pidu
oli mõeldud ainult Vanemuises mänginud ansamblitele. Õnneks töötas Tartu
populaarseima söögikoha majamuusikuna Grapsi bändi varutrummar Dimitri Kostin,
kes meid kümne rubla eest näo kohta tagaukse kaudu sisse lasi.

Bankett oli juba lõppemas ning peale tusase näoga ringi- vaaruva Riho Sibula me ühtki
pärismuusikut ei näinud. Niisiis oli meid tüssatud. Koristamata laua taga tekkinud
olukorda analüüsides jõudis ansambli Metallist meeskond ühisele otsusele, et Dimitri
Kostin on munn. Paradoksaalsel kombel võttis trummar aastaid hiljem Jüri Homenja
bändis mängides endale esinejanimeks Dick, mis inglise keeles just nimelt seda
tähendabki.

1988. aastaks oli olukord hoopis teistsugune. Esiteks, ma olin siin nüüd Singer Vingeri
austusväärse koosseisu täieõigusliku liikmena ning kõikide kuradi bankettide uksed
langesid mind nähes ise hingedelt. Teiseks, oli aeg ja muidugi ka levimuusikapäevad
tundmatuseni muutunud. Kui varem pääses riigi mainekaima popmuusikakontserdi

111
 Musta Pori Näkku

pealtvaatajaks ainult see, kes ELKNÜ türapeade varbaid kõige usinamalt aasta jooksul
limpsinud oli, siis nüüd avati eksklusiivse klubi väravad ka lihtsale inimesele tänavalt.
Levimuusikapäevad olid Vanemuise akadeemiliste seinte vahelt Tähtvere laululavale
kolinud ja see mahutas pealtvaatajaid rohkem kui mõnisada odavates ülikondades
komsomolitegelast ja nende polkovniku leskede olemisega prouat.

Sinku Vinku oli esimese päeva ehk reede peaesineja ning umbes keskpäevaks jõudis buss
Eesti kõige kõvemate meestega Tähtverre. Päike praadis platsi kuidas jaksas ja elu käis
peagi algavaks kontserdiks valmistuval laululaval täie hooga.

“Patsid pois või muidu on potkut,” lõugas levimuusikapäevade üks peakorraldajaid Rein
Lang Kolumbus Krisi lauljale Urmas Varele, kes pikad juuksed hobusesabaks oli kokku
sidunud. Lang oli lapsepõlves Soomes elanud ning sealset keelt segas Molekuliks
kutsutav sell eesti keelega igal võimalusel. Mida oli talle keeruline ette heita, sest paljud
asjad – kaasa arvatud patsi punutud juuste sobimatus vabariigi suurimal muusikafestivalil
– on soome keeles palju tabavamalt seletatavad.

Lang oli pealtnäha samasugune karjerist ja komsomol nagu kõik ülejäänud varases
keskeas eesti mehed, kel oli raha endale viigipüksid osta. Kuid kõik, kes temaga lähemalt
kokku olid puutunud, kiitsid Reinu ausust ja printsipiaalsust. Polnud vähimatki kahtlust,
et kirgliku musafännina tuntud Lang korraldas levimuusikapäevi siirastel kaalutlustel ja
tõsimeelsest soovist paar päeva head muusikat kuulata. Ning et matsakas mees
ennastunustavas organiseerimistuhinas rokkarite patse lahti võttis, tulenes pigem soovist
niigi intensiivse poliitilise surve käes võbisevat festivali kõigi võimalike rünnakute eest
kaitsta.

Urmas Vare kiskus musta kummipaela juustest ja lasi üüratud lokkis kiharad kogu
hiilguses poolde selga vajuda. Lang noogutas tunnustavalt pead ning siirdus järgmist
probleemi lahendama. Selleks oli otsaesisega Tähtvere laululava mulda kündev Mart
Riikoja, kes laialisirutatud kätega ninali vastu maad vedeles.

Riikoja oli toonane juhtiv muusikaajakirjanik ja Noorte Hääl saatis ta igal võimalikul
juhul välimissioonile. Rusikareeglina imes Riikoja end tunde enne ürituse algust
halastamatusse mäluauku. Staaržurnalisti pompoossed reportaažid valmisid muusikutest
sõprade abiga, kes Mardile päevi hiljem telefonis jutustasid, mis siis tegelikult toimunud
oli.

Legendaarseim Riikoja ajakirjanduslik šedööver oli aga läbi mitme Noorte Hääle
numbri ilmunud põhjalik reisilugu New Yorgist, kuhu tal nõukogude ajakirjanike mingi
delegatsiooni koosseisus lennata õnnestus. Helde pardateeninduse tulemusel veerenud
loojas londiga leheneeger JFK lennuväljal aerobussist maha, kaotanud järgneva
kahekümne nelja tunni jooksul ära oma rahakoti koos dokumentidega ning vaarunud
lõpuks Nõukogude Liidu saatkonda, mille töötajad ta esimese Aerofloti lennuga tagasi

112
 Musta Pori Näkku

koju saatsid.

“Et ma su tahmast nägu siin enam ei näeks,” kisendas Lang üle terve Tähtvere
lauluväljaku ning kiskus toorest jõudu kasutades maas lebava Riikoja kaelast
akrediteerimist tunnistava osavõtjakaardi. Seejärel sikutas tulevane Eesti Vabariigi
justiitsminister sültja ajakirjaniku maast üles ning virutas talle jalaga persse. Langi
hoobist ja avalikust häbistamisest meeletu hoo üles võtnud Riikoja lidus põlvedest
konksus jalgadega tublis kaheksakümnekraadises kaldes väljapääsu suunas, üht
silmamuna ühes ja teist teises suunas fokusseerida üritades. Mulla ning ila seguse
massiga kaetud habe toetas Riikoja kukkuma kippuvaid prille ja püssikuuli kiirusel
liikunud inimkeha haihtus paari hetkega Tartu linna tillukeste tänavate puust labürinti.

Esimeste vabaõhu-levimuusikapäevade avamise au anti kohalikule orkestrile Fix, mille
solist Viljo Tamm mõni aeg hiljem aasta otsa ainult suppi sõi ja umbes sada kilo
kehakaa- lus alla võttis. Tartu kuulsaim bänd koosnes eranditult kuuekümne
viineripirukaga päeva alustavatest meestest ja Fixi kogumass ei jäänud parematel aegadel
alla kallur GAZ-410 omale. Bänd tegi tujutult populaarsete Lääne šlaagrite eestindusi
mängides küm- nendate levimuusikapäevade otsa lahti.

Kui Kolumbus Kris ning selle lahtiste juustega solist olid järgmisena tund aega
bluusiklassikat ja välismaa-mees-tüüpi omaloomingut esitanud, marssis lavale ansambel
Ruja. Kunagi Valter Ojakääru poolt eesti rahvusliku rocki rajajaks nimetanud bändis
mängis nüüd kitarri Nevil Blumberg, klahvpille Igor Garšnek ning bassi Slava
Petšnikov. Kuldsetest aegadest oli Rujas järel vaid Urmas Alender, kes nägi
kärbsesilmsetes päikseprillides välja nagu Bono viis aastat hiljem.

“Vaadake, ega ma kogemata sita sisse pole istunud,” lõugas umbjoobes Alender
mikrofoni ning ajas Jim Morrisoniks kehastudes perse publiku suunas uurakile. Võimsa
kunstilise visiooniga kostümeerija oli Alenderi teksatagumiku külge punase sirbi ja
vasara õmmelnud. Esimestes ridades seisjad, kes laulja ahtrit lähemalt nägid, panid
Alenderi killu peale hüsteeriliselt naerma. Tagapool kontserti nautiv rahvahulk, mis oli
esiridade omast tähelepanuväärselt rohkearvulisem, jäi aga arusaamatusest ammuli sui
püüne suunas kissitama.

Et liiter viina keskealise rockstaari umbes poole nooremaks uimastab, lidus alt laienevate
teksadega Alender ühest lavaotsast teise ja väänutas huilgavate tütarlaste rõõmuks puusi
nii palju kui aastatega deformeerunud lihased lubasid. Rahvusliku rocki hiilgeaeg oli
läbi. Paremini kui keegi teine mõistis seda Urmas Alender ise. Juut Uu-ks kutsutav
Blumberg oli tehniliselt parem kidramees kui Jaanus Nõgisto, aga keerulise proge- rocki
mängimisel pole midagi olulisemat kui ühine vereringe, mis kõiki neid sünkoope,
diminuendosid ja arutuid modulatsioone koos hoiab. Alender tundis Nõgistost puudust
ja seda nägi isegi pime ja kuulis kurt.


113
 Musta Pori Näkku

Nõkal oli sel ajal lühikest aega tegutsenud projekt nimega Uus Maailm, mille laulja oli
nii piltlikus kui otseses mõttes Hetero- mees Peeter Saar. Levimuusikapäevade
sadistidest programmikoostajad olid nad Rujaga samal päeval esinema planeerinud.

Saar polnud oluliselt kainem kui tund aega varem lavalaudadesse pirakad jalajäljed
vajutanud Alender. Saar ajas laulude vahel piinlikult lolli juttu, noris publikuga türa-te-
ei-saa-ikka- üldse-aru-kui-kauneid-pärleid-teie-ette-praegu-veeretatakse-laadis jutuga
tüli ning laulis nii valesti, et lava taga otse pudelist valget veini kuukaval Alo Mattiisenil
kõrvadest sitavett jooksma hakkas.

Õnneks lendas aeg sel ajaloolisel päeval linnutiivul. Juba pool tundi hiljem keppis
tuhandete pealtvaatajate ees mikrofonistatiivi Ivo Uukivi ehk Munk, kelle bänd Velikije
Luki oli mingil põhjusel isegi koduperenaistele meeldima hakanud. Ning enne kui
Tallinn saja kaheksakümne kuue kilomeetri kaugusel lõplikult maha jõudis põleda,
loivas Tähtvere laululavale Singer Vinger.

“Auuuuu,” lõugas Hardi läbi tohutute kõlarivirnade üle lugematute inimpeade.

“Auuuuuuuu.”

Tänane esinemine oli vastutusrikas. Esiteks olid need ikkagi Tartu levimuusikapäevad.
Teiseks filmis kõike Eesti Televisioon. Inimestel on vastutusega kaasneva stressi
ohjeldamiseks erinevad meetodid. Silvi Vrait näiteks õgivat frustratsioonirohkes
olukorras tahvlite viisi šokolaadi. Hardi Volmer joob viina. Palju viina. Liiga palju viina,
nagu inimhordid Eesti vaimse pealinna looduskaunil lauluväljakul kohe oma silmaga
nägid ja kõrvaga kuulsid. Kui Rollol, Avol, Reinul, Erkal ja minul oli õnnestunud
kuidagi hobuseid hoida, siis Volmondo oli saatuse ees kohe hommikul abitult käed
tõstnud ning levimuusikapäevade voodoo-paratamatust tunnistades esimese ettejuhtuva
moosekandiga haljast hävitama asunud.

“Auuuuu.”

Rohkem sellest mulgust ei tulnud.

Hardi Volmeri asemel seisis täna õhtul valgusvihus aeg- luubis tvistiv uduste
prilliklaasidega tombuke. Ent kui purjus Alender oli kurb ja Peeter Saar vastik vaatepilt,
siis hilisõhtuste tuulehoogude käes aerodünaamiliselt võnklev Volmi oli naljakas. Sitta
kanti naljakas. Raskustega naeru pidades saagis Sinku Vinku oma igihaljaid hitte ja
rahvas laulis, sest Hardi ei suutnud seda parimategi kavatsuste kiuste teha. ETV
peakaamera taga seisnud suure habemega juhtoperaator Robert Vood lõugas
homeeriliselt naerda. Ka kõik ülejäänud operaatorid, lavatehnikud ning valgustajad
visklesid krampides ega suutnud oma tööd teha. Roald oli näost tulipunane. Ta tahtis
naerda. Rohkem kui midagi muud sel hetkel. Aga läbi tihedate eetriaurude suutis ta
mõista, et see poleks teab kui sünnis. Huuli meeletu jõuga kokku pressides nõidus ta
näole tõsise ilme ja üritas kontserdi hiilgava finaalini vastu pidada.


114
 Musta Pori Näkku

Kui Singer Vinger lõpuks maha tuli, leekis Hardi hoomamatus suunas minema.
Ülejäänud bänd asus oodatud vabadust nautima ning umbes kahe paiku öösel maabusin
ma Emajõel parkivas laevas nimega Lermontov, kus levimuusikapäevadel osalevaid
pillimehi traditsiooniliselt majutati. Ma vajusin katkematust pummeldamisest
rampväsinuna koikule ning tundsin, kuidas enne lõplikku unne sukeldumist Jüri Üdi
ehk Juhan Viidingu luuletus robolikult peas haamerdas:

mul Tartus sõber Kolla Kobla/ta akna taga ripub vobla/mees teenib päevas 15 rubli/ja ta on
tasane ja tubli/laev Lermontovi peal ta koka/teeb madrustele maitsva roka/nad sõitvad
Lermontovi vee- teed/ja puhkepäevad on neil reeded.

Edasi ei suutnud ma luuletuse täpset sõnastust ega narratiivi meenutada. Ainult nii palju, et
Lermontovil tegutses madruste teater Tschudo, mille näitejuht oli kapten Udo. Ja et nende
repertuaaris oli number, milles Kolla teil räägib: olla või ei olla. Ta küsimuse vastab ise ja järgneb
nummer “Õngevise”.

Lapsepõlves olin ma Juhan Viidingut paar korda näinud. Aeg-ajalt sattus ta kirjanike
maja hoovis sõber Tõnis Rätsepa saatel ringi liikuma ning ükskord ronis ta
tuletõrjeredelit pidi üles neljandale korrusele Jaan Krossi korteri akna taha, tööhoos
rahvakirjanikku surmani ehmatades. Viiding oli pisikest kasvu habras mees, kelle jõuline
hääl kostis kilomeetrite kaugusele. Eriti siis, kui ta seda Kuku klubis korralikult õlitanud
oli. Vähemalt nii seletasid tillukese selli pöörast kõnenivood kirjanike maja täiskasvanud.
Mõne aja möödudes kadus Viiding peaaegu jäljetult. Ma kuulsin kord läbi magamistoa
ukse, kuidas isa emale rääkis, et Juhan oli näinud, kuidas seninägematute mõõtmetega
karvane koletis teda ründab. Mees põgenenud kolli eest tuttava arsti juurde, kes talle
rohtu andis ja koletise niimoodi eemale peletas.

Kui Viiding hiljem uuesti Harju tänavale käima sattus, rääkis ta palju vaiksema häälega
kui tavaliselt. Ja naeratas vaid, kui ma küsisin, ega tal täna pole plaanis redelit pidi ronida.
Ühel väga kurval päeval aastaid hiljem läks Juhan Viiding sauna ega tulnudki sealt enam
välja. Aga seda ei võinud ma Lermontovi kopitanud lõhnaga kajutis lebades veel
muidugi teada. Pealegi olin ma vahepeal magama jäänud.

***

Hommikul äratas mind Alender, kes valimatult kõiki kajutiuksi avades Lermontovil öö
veetnud muusikutele lahtunud lõhnaga viinapudelit nina alla toppis. Ta polnud
sekunditki maganud ja kui päike esimesed kiired üle Tartu heitis, oli Alender inimesed
koikudelt üles peksta otsustanud. Kell oli vaevalt seitse. Ma allusin rockstaari diktaadile,
kallasin rammusa lonksu sisse ja ronisin räiget peavalu kurtes kajutist välja. Õues tervitas
mind tulipunase näoga Margus Kappel, kes oli Alenderiga öö läbi maailma jaganud.
Hulljulge algus päevale. Eriti, kui arvestada, et Rock Hotel pidi täna õhtul Tähtveres

115
 Musta Pori Näkku

mängima.

“Ma jõuan ennast kümme korda kaineks magada,” teatas elukogenud pianist Alenderilt
nuia enda kätte rebides. “See pole esimene kord. Ja kindlasti mitte ei ole see viimane
kord. Mul on aega nagu ratsahobusel sitta. Palju kell on, seitse? Pool kaheksa? Jeesus,
mul on aega rohkem kui ma jõuan ära kulutada.”

Kappel oli hoos. Ta lahmis vähemalt sada grammi värvitut tinktuuri sisse ning luristas
sellest jõudsa kolmandiku rinnale.

“Võta,” andis Margus Kappel klaasist granaadi minu kätte. “Joo, kui antakse.”

Kui ma keskpäevaks Tähtverre jõudsin, kohtusin üle pika aja Hendrikuga, kes Vanemõe
koosseisus täna lavale pidi minema. Saatus oli meid ühel hetkel armutult lahutanud ning
Hendriku Vene sõjaväkke ja minu Singer Vingerisse saatnud. Me olime küll
kirjavahetuses ning joonelisest kaustikust väljarebitud paberitükkidele kritseldatud
korrespondentsi lugedes elasin ma Hendriku dessantväelase elule kaasa. Kujutlesin
kodusel kušetil lesides ette, kuidas sõber viie tuhande meetri kõrgusel lennukist välja
tõugatakse ja kuidas ta läbi surmava vaikuse allapoole vihisedes taevast Isa palub, et
langevari lahti läheks. Ma kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Generaator M-i ninamees
käevarrepikkuse noaga heintega täidetud riidest nukke “surnuks” torgib. Ma kirjutasin
talle oma elust, mis oli küll mõnevõrra igavam, ent kindlasti kordi turvalisem kui tema
oma. Ja ometi olime me Hendrikuga kuidagi võõraks jäänud. Nüüd, Tähtvere laululava
taga puude all kahekesi viina juues, tegid kaks vana semu tasa kõik selle, mis vahepeal
oli tegemata jäänud.

Tartu levimuusikapäevade laupäevane kontsert oli märkamatult alanud ning Paide soft
metali klounid ansamblist Paradoks rammisid kusagil eemal oma ainsa hiti “Ära möödu
must lähedalt” refrääni. Hendrik ütles, et peab korraks ära käima ning kadus backstage’i
suunas. Päike lõõskas keset ühtlaselt sinist taevast ja maikuu kohta oli harjumatult palav
ilm. Ma ootasin Hendrikut natuke aega ja läksin siis talle järele. Esimesse suvalisse
lavatagusesse bussi ronides nägin ma istmesse vajunud Pikkade Juustega Kõhna Meest.
Tema koivad olid laiali ning nende vahel kükitas tütarlaps, kes ümbritsevat maailma
ignoreerides esinemiseks valmistuva solisti Eiffeli torniks paisunud türa noolis.
Rebadele lastud teksade küljes tolkneva püksirihma pannal vibreeris bussipõrandal üles-
alla hüpeldes. Pikkade Juustega Kõhna Mehe vars tühjenes vastu preili kurgumandleid
nagu sifoonist valla pääsenud gaseeritud õunamahl. Ja kuigi ta jõudis orgasmist
suurenenud pupillidega mu ilmselt ära fikseerida, oli juba liiga hilja. Nad olid vahele
jäänud.

Inimeste privaatsust hinnata püüdes komberdasin ma tuldud teed bussist välja ja
põgenesin tuhatnelja minema. Kui Tähtverre püstitatud hiiglaslik lava on kujutletav piir,
siis on inimesed teine teisel pool seda piiri ikka kuradi erinevad, jõudsin ma

116
 Musta Pori Näkku

fundamentaalsele järeldusele tulla, enne kui sinnasamasse puude vahele korisedes

magama vajusin. Loodetavasti on Rein Langil täna tegemist. Loodetavasti pole tal aega
levimuusikapäevade mundriau määrivate parmudega tegeleda.

Kui ma silmad uuesti lahti tegin, olin päike juba hoopis teises kohas. Sellises, kuhu ta
maikuus seitsme-kaheksa paiku õhtul jõuab. Lavatagune oli inimtühi. Jõudsin end maast
lahti ajades ja kortsunud pükse sirgu rapsides juba arvata, et kümnendad Tartu
levimuusikapäevad on läbi saanud. Ja et Singer Vinger on ilma minuta koju sõitnud.

Korraga kuulsin ma läbi põletava peavalu ja sisikonda tuuseldava iivelduse, kuidas Ivo
Linna laval laulab. Umbes midagi sellist, et tal on uhke olla. Ja hää. Ronisin igasuguse
valveta jäetud lavatrepist üles. Avanev pilt pani mu hetkeks tõsiselt kaaluma, kas ma
mitte jätkuvalt lava taga kõhuli maas ei põõna. Tähtvere lauluväljakut kattis trikolooride
meri. Tuhanded inimesed olid käed ühendanud. Nad kõikusid pihke taeva suunas
sirutades küljelt küljele. Umbes nii, nagu maaler Katja paar aastat hiljem Harju tänava
korteri köögilage võõbates. Aeglaselt paremale, aeglaselt vasakule. Aeglaselt edasi,
aeglaselt tagasi.

Laval olid peaaegu kõik lauljad ja pillimehed, kelle füüsiline seisund neid seal olla
võimaldas. Õndsalt joodeldava all stars bändi ees seisis Alo Mattiisen, kes end Gustav
Ernesaksaks kujutledes kätega vehkis ning spontaanselt moodustunud ühendkoore
juhatas. Linna Iff laulis ees ja kõik ülejäänud järel. Ikka sellest, kui jube uhke neil olla
on. Ja hää.

Alo ja tema ansambel In Spe olid levimuusikapäevadeks ette valmistanud portsu
isamaalise tooniga poplaulukesi. Ja hetkel, mil ma oma näruse perse lavale lohistasin,
kõlas neist pateetilisim. Ja masse ühendavaim. “Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Nagu
hiljem selgus, oli too ülev hetk, mida ma talumatuks muutuva kusehäda kiuste
lavanurgas vaarudes tunnistasin, niinimetatud laulva revolutsiooni stardipauk.
Kuldhammaste ja tuumanupuga türaimejad vaatasid Kremli televiisoritoas CNN-ist,
kuidas vapper rahvas kolonnide viisi kohalikele lauluväljakutele kogunes ja nii kõvasti
laulda lõõritas, et isegi Vladimir Titov ja Musa Manarov kosmosejaama TM-4 MIR
pardal seda kuulma pidid. Nii võimsat vaatepilti telekast nähes sittusid Vene kindralid
püksid täis. Nad andsid oma vägedele korralduse tollest püstise peaga julgest riigist
koheselt lahkuda. Vähemalt näis miljon inimest ühes armsas Ida-Euroopa riigis veel
paarkümmend aastat hiljemgi oma ajalugu just täpselt nii mäletavat.

Trikolooriga lehvitamine ei olnud neil päevil naljaasi. Seitsmekümnendail lõime me
Indrek ja Kaarel Tarandi, Eerik ja Märten Krossi, Kuljus Kibuvitsa, Karl-Martin
Sinijärve ja kõigi ülejäänud kirjanike maja lastega fiktiivse riigi nimega Helgoland. Selle
ametlik lipp oli must-puna-valge. Ja kui me Helgolandi iseseisvuspäeva puhul A4
formaadis paberitele joonistatud trikoloorid pliiatsist tehtud varda otsas akendest välja

117
 Musta Pori Näkku

ajasime, oli hoov mõnekümne minuti pärast närvilisi miilitsaid täis.


Praegu Tähtveres lehviv kangas oli aga veelgi ohtlikum. 1981. aastal oli ajakirjas
Looming ilmunud Andrus Rõugu pealtnäha naivistlik luuletus, mille ridade esimesi
tähti ülevalt alla lugedes sai kokku sini-must-valge. Sellest tõusis taevani kisendav
skandaal. Kommunistid andsid võimsa vastulöögi ja Andrus Rõuk visati ülikoolist välja.
Elu veeres seejärel mõnusalt edasi ja Arnold Rüütel sai taas rahulikult saunapidudel
Moskvast külla sõitnud parteigenossedel kingapaelu kinni siduda.

Nüüd oli olukord aga märksa tõsisem. Ja sinimustvalgeid lippe palju rohkem. Neilt oli
luuleridade esitähtede kamuflaaž maha nühitud. Alo Mattiiseni härraste laulude rütmis
hõljusid nad inimpeade kohal. Ning need olid omakorda täitunud igasuguste mõtetega.
Aga mis oleks, kui tõesti...?

Ühes Pärnu hämaras kooperatiivbaaris valas kergelt kiila laubaga kelner muhedalt
naeratades kahele lällavale Soome turistile välja järjekordse raundi. Ta teadis, et erinevalt
kohalikest jotadest, kes päev otsa üht ja sama kokteili imedes lauda niisama kinni
hoiavad, teavad need kaks tujuküllast külalist, mida tähendab tänulikkus. Ta teadis, et
enne baarist lahkumist jätavad Mauno Koivisto alamad talle normaalse jootraha. Ning
need pole rublad. Oh ei, need pole kaugeltki iga päevaga kümnendiku oma väärtusest
kaotavad rublad, mille silma pilgutav “põder” talle rinnataskusse kohe-kohe torkab.
Need sedelid on soomekeelsed. Ja neil on Jean Sibeliuse pilt. Kui eriti hästi peaks
minema, on neil suisa Urho Kaleva Kekkose pilt. Aga tänased mehed Kekkose pildiga
sedelit vist siiski välja ei käi. Kes Sibeliust ei korja, see Kekkost ei saa. Kelner naeratas
avalalt ja valas veel ühed toobid välja.

Talo tarjoaa, pilgutas nabani ulatuva musta vestikesega mees ettenägelikult silma baari
ainsatele külalistele.

Sada kakskümmend kaheksa kilomeetrit põhja suunas kõmmutas imekauni aarialase
näoga militsionäär lasketiirus paberist märklaua pihta. Ta armastas siin käia mõtteid
kogumas. Ja mõtlemist oli praegu palju. Tartus elav sõber oli talle ametitelefonile
helistanud ja hingeldades rääkinud, mida ta mõne tunni eest Tähtvere lauluväljakul nägi.
Seal lauldud eestlaseks olemisest ning Lasnamäe peatamisest. Ja sinimustvalgeid lippe
olnud seal rohkem kui ta kokku jõudis lugeda. Kuul tabas kuuli järel mustadest
ringidest moodustuva märklaua südant. Pahh-pahh-pahh. Mis oleks taktikaliselt õigem,
kui trikolooriuimast hullunud inimmass Kadrioru lossi peaks ründama? Seda
arhitektuuriliselt tähelepanuväärset ehitist, mille tähtsaima elaniku kaitsmise eest talle
palka maksti. Tulistada või plehku panna? Munder seljast visata ja koos rahvahulgaga
sisse murda? Mis oleks rentaablim?

Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa ei osanud ju veel täpselt teada, milliseks olukord kujuneb.
Isegi saatuse suurimad musirullid ei saanud olla päris kindlad selles, mida elu neile

118
 Musta Pori Näkku

järgmisena ette veeretab. Aga vähestele antud intuitsiooniga tunnetasid nad, et tulekul
on põnevad ajad. Ja et riik, mida vesisilmne lihtrahvas hetk tagasi Tartu
levimuusikapäevade lõppkontserdil ehitama oli asunud, kuulub peagi neile. Pilvitust
tulevikust Alo Mattiiseni imelise muusika saatel unistanud eestlased toovad oma raha
peagi nende kätte. Sest see on isamaaline tegu. Patriootlik inimene viib oma raha panka.
Olgu sellel Jean Sibeliuse, George Washingtoni või Paul Kerese lõust. Vahet pole. Panga
seinad on pühad. Ja muidugi palkab oma maad armastav inimene kodu kaitseks
professionaalse turvafirma. Sest ta hoolib oma perest. Pere on eestluse alus. Kes ründab
sinu peret, see ründab eestlust. Kes ründab eestlust, sellega tegelevad mustades kurtkades
erimärgistusega turvamehed. Nad on kõigest telefonikõne kaugusel. Pahh-pahh-pahh.


119
 Musta Pori Näkku

Üheteistkümnes

Tohutu laiaäärne valge Stetson-kaabu jõudis ruumi alati enne kui ta ise. Ka siis, kui
valgust peegeldavate elevandiluukarva hammastega mees täies hiilguses su ees seisis,
mattis Stetsoni heidetud vari su endasse ja silmad tahtsid uue olukorraga natuke
harjuda, enne kui läikiva pealaega tegelase ära tundsid. Raske öelda, mis oli tolle
enigmaatilise kuju juures suurem – Stetson või legend. Nagu iga kas või natuke
maailma ajalooga kokku puutunud inimene teab, on Stetson ja legend teineteisest
lahutamatud. Nagu püstol ja kabuur.Või Eesti muld ja Eesti süda.

Oli aeg, mil ta oli kardetuim inimene selles umbses riigis, kus päike poole aasta vältel
juba kell neli pärastlõunal looja läks. Inimesed kartsid teda erinevatel põhjustel, kuigi ta
rääkis alati süütutest asjadest. Tigudest. Tontidest. Nähtustest, mida ei peljanud isegi
lasteaialaps. Ning ometi hakkas igaüks tema nime kuuldes värisema nagu kuivatuspaber
tõmbetuule käes.

Ta oli kosmiliselt andekas. Nii kuradi geniaalne, et hirm hakkas. Võib-olla seepärast ta
ohtlik tunduski. Ta naeris kogu aeg, kuigi oli ilmselt kõige traagilisema saatusega
eestlane pärast Juhan Liivi. Tema tillukesel südamel oli väike asi. Üks niivõrd väike soov.
Selline, mis vist kunagi ei täitunudki. Ei saanudki täituda. Vähemalt siin maailmas mitte.
Sest sellise südame, mis tema omaga oleks tahtnud koos olla, loovutanuks iga terve
mõistusega inimene elundidoonorlusprogrammile. Mina vähemalt oleksin loovutanud.

Ühel Kuressaare vabaõhukontserdil sel samal pöördelisel 1988. aastal mängis Singer
Vinger koos tema bändiga. Ta jalutas mööda lossiplatsi ning jagas mööduvatele
inimestele oma elevandiluust naeratust. Tuumaseenelaiune Stetson kaitses päikese eest
tema kõrval jalutavat kahte kaaslast. Need olid mõlemad ehk umbes
mõneteistkümneaastased. Nad järgnesid talle nagu truud penid peremehele. Nad
vaatasid seda, millele ta osutas. Kuulasid ainult seda, mida tema rääkis. Nad ootasid teda
lava taga ja läksid põskedest veelgi roosamaks, kui ta nende juurde lõpuks tagasi tuli.
Ikka selleks, et taas lossiplatsil avalalt ja südamlikult naeratades patseerida. Et sobival
hetkel koos teiste inimestega pinkide peale püsti seisma tõusta, pintsakutaskust
miniatuurne Eesti lipuke välja õngitseda ja kollektiivses rütmis seda edasi-tagasi
lehvitada. Tal olid jalas kollased kauboisaapad. Need ei saanud märkamatuks jääda.

Me ööbisime linnaäärses papist seintega hotellis. Minu kõigi ebamugavustega tuba oli
tema oma kõrval. Ma püüdsin uinuda, kuid ei saanud, sest kõrvaltoast kostis ägedat
hingeldamist. See paisus kohati nii intensiivseks, et ma kõrvad tugevalt patja olin
sunnitud pressima. Polnud kahtlust, et too hingeldamine kuulus mehele. Aga neid oli

120
 Musta Pori Näkku

hääle järgi rohkem kui üks. Neid oli hääle järgi kolm.

Nii vähe, kui ma seda teada saada tahtsin, rammis too informatsioon läbi olematu
heliisolatsiooniga hotelliseina otse mu kõrvade vahele: meid on kolm! Neetud
sametpael, millest ta nii ilusti laulda oskas, poos mu kõri nagu okastraat. Ma mõistsin, et
selline asi saab olla ainult veres. Ja ükskõik kui meeletult sa temast lahti saada ka ei
soovinud, polnud see lihtsalt võimalik.

Selline asi hoiab tohutut laiaäärse Stetsoniga geeniust vangis tema õnnetu elu lõpuni. Ta
on küünte all, ta on sügaval luuüdis, ta on tema DNA-s nagu gammakiiritusest
tekkinud needus, mis doktor Bruce Banneri raevuhoogude tulemusel märatsevaks
roheliseks monstrumiks muudab. Seda on võimatu kontrollida. Isegi, kui valge
Stetsoniga mees seda kogu südamest tahaks, ei saaks ta sellest kunagi lahti.

Ma sain sellest kõigest aru. Aga mul oli talumatult vastik. Mul oli kirjeldamatult jälk
lesida keset hingeldamist, mida tootsid üks suur ja kaks väikest meest. Ju tahtis niimoodi
Jeesus.

Kunagi oli ta olnud maise hedonismi säravaim täht. Kunagi oli ta joomingu käigus
Karlssoniks kutsutavale sõbrale portatiivse ventilaatori perse külge sidunud ja kolmanda
korruse aknast välja visanud. Kunagi paindus maailm tematahtsi ja mitte vastupidi.

Aga siis tuli Jeesus. Ja nüüd tegi ta asju, sest Jeesus tahtis nii. Õnneks tahab Jeesus alati
seda, mis tema hambutusse legendi uskuja plaanidega kõige paremini sobib. Kui roostes
teraga mõõk kuuekümneaastase naise pea otsast lööb, siis järelikult tahab seda Jeesus.
Kui nelja propelleriga militaarlennuk tillukese mägiküla napalmiga üle kallab, siis on see
Jeesuse tahtmine. Kui kollaste Metsiku Lääne kirsadega kiilaspea Kuressaare hotellis
kahte alaealist poisikest pärakusse trukib, siis on Jeesus ning ei keegi teine palunud tal
seda teha.

Ma vähkresin unetult küljelt küljele ja püüdsin selgusele jõuda, mida oma kompromisse
välistava fanatismiga tema vastupandamatute laulude suhtes peale hakata. Sõna
“armastus” keeras mu sisikonna praegu peapeale, kuigi just see tähekombinatsioon
kirjeldas kõige paremini tunnet, mis mind tema saladuslikku tämbrit raadiost kuulates
juba poisikesena oli täitnud. Oh püha puts. “Poisike” ei olnud praegu palju parem sõna.

Ma sööstsin voodist koridori peal asuva ühiskäimla suunas ning jätsin viimse kui
sapitilga potti, mille eelmine kasutaja oli sitast puhtaks unustanud küürida. Tagasi tuppa
jõudes ning voodisse vajudes proovisin ma omal abitul moel Jeesuse poole pöörduda.
Ma ei lootnudki aru saada, miks tema fännklubi just niisugust elu on otsustanud elada.
Pigem tahtsin ma, et Jeesus mind tehniliselt assisteeriks. Jumala poeg osutavat
igasuguseid teenuseid, olin ma kuulnud. Ehk suudab mees, kelle maagilises haardes
H2O punaveiniks muutub, kaotada mu suust kibeda järelmaitse, mille neurootiline
ropsimine oli sinna teki- tanud. Ma viisin pilgu lakke ja pöördusin Jeesuse poole teisel

121
 Musta Pori Näkku

pool seina õndsalt norskava jüngri sõnadega: Tule nii, kuis tuleb kevad,/ole nii ja jää kui
suvi,/sügisel las luiged lendavad!


122
 Musta Pori Näkku

Kaheteistkümnes

Järjekord Pirita esinduslikema baari Regatt ukse taga oli muljetavaldav. Kurnavalt pikk
saba oli armastatud meelelahutuskoha ukse taga iga päev. Ent täna koosnes see
kuulsatest ja veel kuulsamatest inimestest. Ning inimestest, kes olid kuulsate ja veel
kuulsamate inimestega kaasa tulnud. Šveitser Tallinna esindusbaari uksel oli taolise
glamuurikontsentratsiooniga harjunud ega lasknud end tuntud larhvidest eksitada. Isegi
vastupidi. Kui liiklusmiilits eeskirju rikkunud autost kuulsa näo leidis, väänas ta sellele
erilise mõnuga.

“Te ei kujuta ette, raisk, kellele ma täna maksimumi lajatasin,” praalis ment hiljem
garderoobis poolpaljastele kolleegidele. “Urmas Ott, raisk. Sõitis kolmekümne alas
viiekümnega. Arvab, et kui on telekas, siis võib kõike teha. Peatasin auto kinni ja küsisin:
kuhu kihutate, seltsimees Ott? Vend hakkas vastu ülbama, raisk. Hakkas naerma oma
kuradi telekanaeru. Ja ütles, et viiekümnega sõitmine nüüd küll kihutamine pole. Ma
vastasin, et selle üle otsustan mina. Vajutasin vennale maksimumi, raisk. Ärgu arvaku, et
kui on telekas, siis on kohe teistest parem. Ärgu arvaku, raisk.”

Šveitserid olid täpselt samasugused munnid. Regati oma vahtis ülbe pilguga ukse taha
kogunevat seltskonda. Ja see ei jäänud omakorda võlgu.

“Kas sa tead, kes ma olen?” röökis Henri Laks ukseava ees tolknevale spermavuntsile.

“Ei tea,” mölises šveitser kuuldava uhkusega hääles vastu. “Oleks aeg teada,” pani Laks
tropi paika.

“Tule kui leebe tuul” oli juba mõnda aega riigi võimsaim hitt. Ainult loll – või Regati
šveitser – ei teadnud, kes on Henri Laks. Pealegi ei töllanud karismaatiline laulja siin
niisama. Oli Muusikute Klubi õhtu. Ja tal oli siia rohkem asja kui karusnahka pugenud
vene litsil, kelle livrees värdjas alandlikult naeratades ukse taga külmetavat järjekorda
eirates sisse lasi. Mõned meetrid Laksist tagapool seisnud Gunnar Graps oli harjunud
taolisi raha maksmata nikkuma. Nüüd sai punaste tikkkingadega pauguimeja vähimagi
probleemita sisse ja Graps pidi tihenevat vihma trotsides sabas seisma.

“Hea küll, aitab. Lase inimesed sisse või läheb jamaks,” hüüdis Gunn nõudlikult.

Grapsi hoiatus näis töötavat. Kümne minuti pärast tegi šveitser uksed lahti ja igakuisele
klubiõhtule laekunud moosekandid lidusid parema laua lootuses üksteist
küünarnukkidega pidurdada püüdes kitsukesest keerdtrepist üles. Klubi president Jüri
Makarov ootas juba ees ja tervitas võitluskaaslasi käeviipega. Muusikud reserveerisid
kaasa võetud inimesi toolidesse surudes lauad ja asusid pisikese baarileti ees tunglema.

Viin voolas nagu vesi Keila joast ja seltskond sumises poole tunni pärast täistuuridel.


123
 Musta Pori Näkku

Ega keegi päris täpselt ei teadnud, mida Muusikute Klubisse kuulumine neile andis.
Mõistliku suurusega kvartaalne liikmemaks garanteeris neile ligipääsu kokkutulekutele
nagu tänane. Makarov töötas Regati baaris diskorina ja reserveeris isiklikke sidemeid
kasutades selle kord kuus klubiürituseks. Klubiõhtu ainus erinevus tavalisest joomingust
oli presidendi kõne, mille kohaleimbunud bändimehed viisakalt niheledes ära kuulasid,
enne, kui end brutaalselt sassi kammisid.

Täna ei viitsinud tujuka šveitseri poolt kannatamatuks muudetud jõuk Makarovi
sõnavõttu ära oodata. Kindlasti oli klubi juhatus vahepealse kuu jooksul fantastilisi
rahvusvahelisi sidemeid sõlminud ja nälgivatele pillimeestele nende endi tasutud
liikmemaksude eest kitarrikeeli ostnud. Ja kindlasti oli Makarovilgi targemat teha kui
sellest nüüd juba ei tea mitmendat korda klubiliikmetele aru anda. Me olime siin teisel
põhjusel kui vaieldamatute organisaatorivõimetega klubijuhataja kõne.

Graps oli end täna pidulikult üles löönud. Nii valget ja nii laitmatult kootud kampsunit
oli lihtsurelik varem vaid teleseriaalist “Dallas” näinud. Umbes midagi sellist kandis
naftamagnaat J. R. Ewing puhkehetkel ehk ajal, mil ta oma abikaasat Sue Ellenit
parajasti ei petnud mingit lindu rautades. Ma tabasin Gunni paar tundi pärast peo algust
miskipärast üksi lauas istumas. Olin kusagilt kuulnud, et totaalse õnne alus on õigel ajal
õiges kohas olemine. Õigemaks kui praegu aeg ja koht minna ei saanud.

“Tohin ma su juurde istuda?” pöördusin ma rockikuninga poole.

Gunn noogutas vaid ja valas järgmise sahmaka konjakit silmi pilgutamata söögitorru.

“Oled sa Stihhanoviga rahul?”

Jutud käisid, et Gunnar Graps otsib kunagi Venemaalt leitud kitarrivirtuoos Juri
Stihhanovi kohale uut inimest. Ilmselt poleks ma seda positsiooni pidanud nii nahaalselt
endale nõudma asuma, kuid oli juba hilja. Graps mõõtis mind pisut üllatunud pilgul,
loopis täiendavad sada viiskümmend grammi Valget Toonekurge mao suunas ja ütles siis
väga aeglaselt: “Ükskord teeme me sinuga veel suuri asju. Küll sa näed.”

Ta püüdis toolilt tõusta. Maa külgetõmbejõud oli täna õhtul aga Gunnist tugevam.
Mees prantsatas tagasi istukile ning jäi momentaalselt magama. Suurte asjade tegemise
lubadust ei saanud Graps hiljem ärgates mingil juhul mäletada. Esimest korda elus olin
ma õige aja ja koha ära tabanud. Paraku libisesid need mul peost nagu preservatiiv,
millesse lapsed on kaks liitrit vett pumbanud.

Järgmised paar aastat ei hoolitsenud Gunnar Grapsi eest mitte mina, vaid Onu Säm.Veel
paar aastat ja Gunn proovis kätt ettevõtluses. Anaboolsete steroidide turg oli suur ja
näljane, kuid halastamatult riskantne, nagu Eesti muusikaajaloo isikupäraseim trummar
ühel nukravõitu hommikupoolikul Stockholmi sadamas avastas.

“Ma olen oma kodumaal sama kuulus kui Tomas Ledin siin,” lausunud Gunnar Graps
Rootsi kohtus tunnistusi andes.


124
 Musta Pori Näkku

Tõde on nagu lõvi, ütleb Maroko vanasõna. Ja ausus nagu jääpurikas, teab Ameerika
vanarahvas. Kui see sulama hakkab, on kõik läbi.

Muusikute Klubi oli kõigele vaatamata tõsisem organisatsioon, kui selle liikmeid Regati
baaris iga kuu teisel reedel vaadates tundus. Seda joobarite karja võis ju maailm
väljaspool kolossaalseid pummelunge ja kohaliku tähtsusega turneesid mitte huvitada,
kuid see eksisteeris Eesti pillimeeste huvist sõltumata. Ning Jüri Makarovi ja klubi
liikmemaksude toel jõudis osake pärismaailmast juba sel suvel Eesti NSV-sse.

Aasta varem oli Makarts klubi egiidi alt Tallinna lauluväljakul üleliidulise heavy metal
muusika festivali korraldanud. Heavy Suvi nimeline paaripäevane üritus tõi Eestisse
hämaraid müramuusikuid, kes kohalike rokkarite ees lava taga süsimustade B. C. Richi
kitarridega uhkeldasid. Sel aastal oli Makarovi ettevõtmine aga veelgi suurem. Festivali
rahvusvahelisus ei piirdunud enam ansamblitega Arhangelski oblastist. Kaugel sellest.

***

“You royal motherfuckers!”


Jüri Makarov kõneles Šoti ansambli Big Country turneemänedžeriga, kes nägi välja
nagu öö läbi magamata ametnik hommikuses Kopli trammis. Kuigi Makarov polnud
kasvult teab mis korvpallur, ulatus määrdunud kukepükstes musta portfelliga
välismaalane talle heal juhul lõua alla. Big Country oli hommikuse soundcheckiga ajas
tubli tunni üle läinud ja Singer Vingeril jäi Rock Summeri pealaval heliproov seetõttu
tegemata. Me istusime õnnetult laulukaare all ajutises lavataguses ega osanud
kogenematute nõukogude pillimeestena asjast midagi arvata. Makarov oli aga välismaal
käinud. Ta teadis, et reeglid on kõigile ühesugused.

“You fucking royal fucking motherfuckers!” kisendas Jüri Makarov kuulsa ansambli
asjaajaja peale vähimatki alandlikkust ilmutamata. Oleks inglise keele oskajaid kohalike
pillimeeste hulgas rohkem olnud, saanuks kõik aru, et Eesti festivalikorraldaja oli üle
Euroopa tuntud edetabelikütte hetk tagasi kuninglikeks emanikkujateks sõimanud.
Tuurimänežerile ei tulnud taoline bravuur üllatusena. Rock Summer polnud esimene
festival, mille heliproovide graafiku tema kliendid sassi olid ajanud. Ning Makarov ei
olnud esimene promootor, kelle inglisekeelne sõnavara f-tähega algavaid fraase sisaldas.
Ja päris kindlasti ei olnud ta ka viimane.

“If you don’t want us to play, then fine. We’ll just leave, okay?” kasutas elukogenud
šotlane vastumürki, mis endast türa- teab-mida arvavad idaeurooplastest
festivalikorraldajad jalgupidi tagasi maa peale toob. Loomulikult ei saanud Makarov
lubada, et tema ürituse nael pillid kohvritesse pakib ja järgmised kolm ja pool tundi
Helsingi poole triiviva Georg Otsa lukskajutis tax- free õlut rüübates mööda saadab. Tal

125
 Musta Pori Näkku

oli Big Country’t rohkem vaja kui Singer Vingerit. Või Big Country’l teda. Makarov
tormas vihast puhisedes minema ja Rock Summeri konferansjee Ivo Linna kuulutas
Sinku Vinku natukese aja pärast välja.

Rahvast oli Rock Summeri teise päeva alguses sama palju kui esimese õhtul. Me
loivasime lavale ning jäime sealt avanevast vaatepildist halvatuna seisma. Esiteks polnud
me minutitki heliproovi teha saanud. Teiseks oli püha lauluväljak inimesi tihkelt täis.
Kuigi me olime häbematult kained, kõlas Singer Vinger oma senise karjääri suurimal
kontserdil kohutavalt. Lisalooks ei olnud aega ning pärast “Kalkari” viimast akordi lidus
kuulus orkester niutsudes mõõtmatu laulukaare alusesse “artistide tsooni”, mis oli igaks
juhuks omakorda kaheks jagatud: välismaiste ja Eesti esinejate “ala”.

Rock Summeri backstage oli nagu sõjajärgne Berliin: Lääne bändide tsoonis voolas Koffi
õlu ja kehtisid kõik vabalt konverteeritavad valuutad, kohalikud ansamblid võisid aga
rublade eest piiretega eraldatud nurgakeses Kuldset Otra osta. Nina vastu kujutletavat
elektrikarjust, vahtis Nõukogude Eesti muusikaeliit silmad punnis, kuidas kirjudes
riidest pükstes Johnny Rotten läikivast plekkpurgist heamaitselist välismaa õlut rüüpas.

“Hey, Johnny, can we talk?” hüüdsin ma kunagisele Sex Pistolsi liidrile lõpuni läbi
mõtlemata, mis see siis täpselt oleks, mida ma türannosauruse mõõtmetega popjumalaga
räägiksin, kui see tõepoolest minu juurde peaks jalutama.

“Later,” hõikas Homer Simpsoni silmadega küünik vastuseks ja tuiskas veel tihedama
valvega tsooni, kus päris ansamblid enne esinemist riideid vahetasid. Kohalike
pärismaalaste jaoks olid eraldi kabiinid. Neis toimus traditsiooniline läbu ja kõigi Rock
Summeri päevade õhtutel – siis kui mõni maailmakuulus bänd suurel laval mängis –
jaurasid siinsed rokkarid lava taga ööd ega mütsi jagamata. Praegu oli veel varajane
pärastlõuna ning õige hoog alles tuure kogumas.

Ühest küljest tundus Makarovi kehtestatud apartheid muidugi tohutult ülekohtune.
Muusik on ikkagi muusik ning õiglases maailmas istunuks Riho Sibul ja Steve Hackett
kitarrikeelte jämeduse üle diskuteerides õlg õla kõrval koos. Kas me, kurat, selle eest
olime obroki ehk Muusikute Klubi liikmemaksu kohusetundlikult õigeks ajaks tasunud,
et Eesti ajaloo esimesel tõelisel rockifestivalil sellist alandamist taluda? No ei. Teisest
küljest oli aborigeenide isoleerimine ilmselt ainumõeldav. Senised tublid nelikümmend
viis aastat Vene okupatsiooni olid eestlasest viimsegi eneseväärikuse vaakumiga välja
imenud. Kui kohalik pillimees end ehk kaine peaga suutiski kontrolli all hoida, siis
pärast esimest õlut pääses ori tema tühises hinges lõplikult võidutsema.

Ma vaatasin pettunult, kuidas Johnny Rotten mu silme alt jäädavalt kadus, kütsin
kibekähku veel ühe Kuldse Odra sisse ja asusin Berliini müüri ületama. Mul õnnestus
end Soome ansambli Mamba lauda nihverdada ja end ülearu pikalt tutvustamata
hakkasin põhjanaabritelt õlleraha kerjama. Rublasid mul ju oli, aga nende eest

126
 Musta Pori Näkku

Sinebrychoffi ei saanud. Kuigi kogukate soomlaste bändinimi ehk vastupidist oleks

eeldanud, jätsid nad õnnetu väikese venna salvamata ja klappisid mulle kambapeale
mõnikümmend marka, mille ma kohe sihtotstarbeliselt realiseerisin.

Järgmine oli Eppu Normaali laud. Ja siis tuli Juice Leskise oma. Ja nii edasi. Kuni ma
Soome–Eesti maavõistluse haledalt kaotanuna tagasi oma tsooni kapituleerusin ja
esimese ettejuhtuva tooli leenil magama jäin.

“Uni pole midagi muud kui lühike surm, surm on lihtsalt pikem uni,” kirjutas üks
inglise snoob seitsmeteistkümnendal sajandil. Nii väga kui need türastanud
eelajaloolised poeedid mind oksele ka ei ajanud, tundus Phineas kuradi Fletcheri jutus
ühtäkki iva olevat.

***

“Ärka üles,” raputas kellegi tuttav hääl mu teadvusele. “Teeme pildi ära.”

See oli kahtlaselt kaine Volmer.

“Mis kuradi pildi?” ei suutnud ma millestki aru saada. Ainsa pildi, mis minu jaoks
mingitki tähendust omas, olin ma mõne tunni eest taskusse pannud. Ma sain aru, et
Singer Vingeri laulja üritab seda sealt tagasi välja sikutada. Aga mis pagana pilti ta tahab
ära teha?

“Plaadikaane jaoks. Mine munni, raisk. Ära hakka ajama, et sa sellest midagi ei tea.”
Volmer muutus kannatamatuks. “Miks ma peaksin teadma? Mis kuradi plaadikaas?”
“Plaadikaas, jopp tvoje matt. Meie plaadi kaas.”

Tasapisi hakkas asi selginema.

Tõepoolest. Maailma suurima plaadifirma Melodija kohalik kontor oli mingil
ootamatul põhjusel paar kuud varem Roaldile lähenenud ja uurinud, mida Singer
Vinger kauamängivast vinüülplaadist arvaks. Päris oma plaat oli tol ajal vähestel. Raha
selle eest mõistagi eriti ei makstud, ent megaluul “oma jälje ajalukku jätmisest” kaalus
selle tühise puuduse üles. Materjal oli meil juba koos, nimigi plaadile välja mõeldud:
“Jumalaga, puberteet”. Olemasoleva laulu pealkiri oli hea ning turvaline valik.

“Lähme juba. Kõik ootavad sinu järel.”

Volmil oli Singer Vingeri esimese plaadi kaane jaoks hiilgav idee. Ta oli kõik inimesed,
kes talle backstage’is vastu jalutasid, korraks lava taha laulukaare treppidele seisma
palunud. Hardi oli pärast mõningaid otsinguid ka ainsa puuduva bändikaaslase üles
leidnud ja kui ma tema toetava käe najal kohale jõudsin, oli “Kes on kes Eesti
muusikas?” suureks grupifotoks juba üles rivistunud.

Volmondo hajutas Sinku Vinku liikmed kunstipäraselt prominentsesse seltskonda nii, et
ükski mees teisele ülearu lähedal ei oleks. Siis vaatas ta kriitilise pilguga kompositsiooni
veel kord üle ja huilgas rahulolevalt nii kõvasti kui tänasest heliproovita kontserdist

127
 Musta Pori Näkku

kurnatud häälepaelad võimaldasid: “Tase, raisk. Sellest tuleb vinge pilt.”


Ta ronis ise kõige ette ja fotograaf Tõnu Talivee lasi linnu- kese masinast välja.

Pilt tuli tõesti vinge. Kui plaat lõpuks ilmus, kujunes selle kaanest omamoodi
mängulaud, millel kõige rohkem inimesi identifitseerinud mängija end uhkusega Eesti
muusika asjatundjaks lugeda võis. Muidugi oli siin ka täiesti juhuslikke kujusid, kes
hetke ajaloolisust mõistes vaikselt pildi peale pugesid. Kuid põhimõtteliselt suutnuks
mõni eriti kuri inimene, Ilmar Moss näiteks, sel monumentaalse tähtsusega hetkel
laulukaare suunas kuulipilduja tuld avades siinsele kultuurielule fataalse põntsu panna. 

Kui Eesti inimesed paarkümmend aastat hiljem 24. veebruari õhtuti televiisorit vaadates
endamisi palvetasid, et Osama Bin Laden lennukiga keset Estonia kontsertsaali
maanduks ja kogu selle täissöönud värdjakarja endaga Valhallase kaasa võtaks, siis Singer
Vingeri plaadikaanel poseerivat jõuku oleks vähemalt noorem elanikkond ilmselt taga
leinanud, kui mõni maniakk Mark Chapmani mängides keset fotosessiooni püstolit
oleks paugutama hakanud.

Vasakul üleval ääres seisis Rein Joasoo. Singer Vingeri trummarit peeti üldiselt parimaks
Eestis. Eks ta oligi hiilgav. Erinevalt enamikest kolleegidest suutis ta kolm ja pool
minutit kestva poplaulu lõpuks olla samas tempos, millises oli alustanud. Trummarid on
reeglina ilged pasakotid. “Mis vahet on trummaril ja terroristil?” kõlas kuulus küsimus.
“Terroristiga on võimalik läbi rääkida.” Rein oli see ainus erand Eestis, mis toda reeglit
kinnitas. Armsamat inimest tuli vähemalt sel fotol tikutulega otsida.

Kohe Reinu ees oli Andres Oja. Kuulsa kitarristi Aivari vend oli spetsialiteedilt samuti
trummimees, kuigi tillukest kasvu sell on ka mõned helitööd komponeerinud. Neist
õnnestunui- maks peetakse kunagise ansambli Monarh (kust perseaugust need Eesti
bändide nimed küll tulevad?) lugu “Aken lahti tee”, mida laulis Raul Palsner. Palsner oli
lühikest aega kohalik Elvis ja neljakümneaastased naised kasutasid tema kokkurullitud
reklaamfotosid vibraatori asendajana, sest ametlike sekspoodide avamiseni läks veel
natuke aega. Samuti Keilast pärit Pearu Pauluse saabumisel popturule siirdus Raul
turismiärisse ja müüs päikesejanulisele Eesti keskklassile müütilisi puhkuseosakuid, mis
neil külmadel talveõhtutel ellu aitasid jääda. Aga Raul Palsnerit ja Pearu Paulust Singer
Vingeri plaadi esikaanel polnud.

Andres Oja kõrval seisis Allan Sarri, kes tegi sarvi tema ees itsitavale Killi Mirkale. Sarri
panus Eesti kultuurilukku oli pentatoonikal baseeruv teos nimega “Põdrakasvataja laul”,
mille minategelane mitmetel igavikulistel teemadel juurdleb. Nimelt töötavad tema
lähisugulased kaugel põhjas: kes tegeleb põdrakasvatusega, kes sambla korjamisega, kes
raudteeliiprite mahapanekuga. Minategelane seisab silmitsi dilemmaga, mida armsatele
lähedastele sünnipäevaks kinkida. Mõneti ootamatult – ent kuulajate meeleolu kindlasti
toniseerivalt – jõuab ta introspektiivseid kaemusi pidi järeldusele, et kõiki asjaolusid

128
 Musta Pori Näkku

arvestades võiks parim kink olla valge viin. “Ikka viin, viin, viin,” joodeldab ta kõik-
geniaalne-on-lihtne-printsiibil valminud muusikalise triumfi finišis heatujuliselt. Allan
Sarri bänd kandis nime PS Troika ja kuigi Mihhail Gorbatšovi algatatud
uutmisprogramm perestroika varastel üheksakümnendatel Nõukogude Liidu
lagunemisega kulmineerus, tegutses Sarri bänd sama nime all veel kakskümmend aastat
pärast Singer Vingeri plaadikaane pildistamist.

Allan Sarrile teeb sel mälestusväärsel fotol omakorda sarvi Jaak Veski, kes ühel kaunil
päeval ansambli Mobile klahvpillimängija Mati Vaarmani õele Annele oma
perekonnanime kinkis. Anne seisab Jaagust kaks rida eespool ja on nähtavalt heatujuline.
Mis sest, et armutu parmuna tuntud eksabikaasa talle sõna otseses mõttes kuklasse
hingab.

Jaak Veski oli kohaliku meelelahutusäri võtmefiguurina Nõukogude Eestis see, kelleks
iseseisvunud Eestis sai aastaid hiljem Arne Valmis. Ta kirjutas muuhulgas laulusõnu ja
varalahkunud mehe loomingulise testamendi nurgakivi on soovitus kodust ära minnes
võtmed väljapoole jätta. Et võiks tulla keegi külla, keda ootate. Nõiamoorid. Pöial-Liisi
või Tsaar Saltaan.Või kuradi valged maurid. Ükskõik kes.

Jaak Veski ees ja Anne Veski kõrval oli Heigo Mirka, Rock Hoteli bassimees ja minu
klassiõe Killi isa. Klassikaaslaste vanematega semutsemine tundus kuidagi kummaline
isegi siis, kui kool juba läbi oli. Sealsamas Rock Summeril võtsin ma end siiski kokku
ning jõin Heigoga esimese ja viimase pudeli viina. Aastaid hiljem teretas ta mind
Nõmme ujula duširuumis ja kui ma teda kohe ära ei tundud, vabandas viisakalt, et näeb
alasti mõnevõrra teistsugune välja kui tavaolukorras.

Heigo kõrval oli Roald Jürlau. Pea eneseteadlikult püsti. Pilk pisut arrogantselt
kauguses. Näos hoomatav lootus. Kuigi pohmellid muutusid aasta-aastalt julmemaks ja
maks talus seda neetud elurütmi järjest vähem. Ent põhjused, miks sõbrad teda Nasse-
Setäks kutsusid, polnud lõplikult näkku jõudnud paistetada. Nasse-Setä oli Vesa-Matti
Loiri nimelise Soome koomiku kehastatud laste televisioonisaadete saatejuht, kes vihkas
oma sihtauditooriumi kogu südamest ja oli peaaegu alati silmini täis. Nina külge oli
Nasse-Setäl ehk Onu Nassel kinnitatud punane poolik pingpongipall. Ja põsed olid tal
aastakümnete pikkusest pummeldamisest tursunud. Halvematel päevadel nägi Rollo just
umbes-täpselt selline välja. Aga täna oli hea päev.

Roaldi kohal, triibulises pulloveris, üks käsi taeva poole välja sirutatud, seisis Margus
Kappel. Mees, kes end kriitiliseks hetkeks alati kaineks magas. Nii kevadel toimunud
kümnendatel Tartu levimuusikapäevadel kuigi kõigil sadadel ja sadadel kordadel pärast
seda. Ta oli parem pianist kui Rein Rannap. Ta oli parem helilooja kui Rein Rannap.
Aga miskipärast arvasid eestlased, et nende parim pianist ja helilooja on Rein Rannap.
Kui Rannap kollektsioneeris üleliiduliste konkursside diplomeid, siis Kappel kogus

129
 Musta Pori Näkku

muusikalisi veidrusi. Tema kodune fonoteek sisaldas itaalia keeles laulvat Karel Gotti ja
paduroppe vene rahvalaule, milles pead kirjudesse rätikutesse toppinud eided
nussimisest, nikkumisest, keppimisest ja trukkimisest lõõritavad. Kunagi varajases
nooruses kirjutas Margus kõigi aegade kauneima eestikeelse laulu “Ei mullast”, ehkki
eestlased arvasid, et ilusaim emakeelne lugu on Rannapi “Nii vaikseks kõik on jäänud”.

Margusest paar rida eespool, peaaegu Roaldi kõrval, oli koha sisse võtnud Villu Kangur.
Kui üldiselt arvati, et Sinku Vinku laulutekstid kirjutab Hardi, siis põhilises osas tegi
seda hoopis Villu. Vähemalt viimasel ajal. Samasuguse habemega marssis poeet ka
järgmisesse aastatuhandesse ja erinevalt kogu ülejäänud seltskonnast nägi ka
mõnekümne aasta pärast täpselt sama noor välja.Või vana. Mine võta kinni.

Tema kohal profiilis seisnud noor daam oli Kadi-Signe Selde, kes laulis Olav Ehala
vokaalgrupis Kiigelaulukuuik. Seldest üks aste kõrgemal muheles kitarrigeenius Ain
Varts. Ta muheles alati. Isegi siis, kui ta kümnete tempomuutuste ja lugematute
helistikevahetustega keerulisi art rock oopuseid mängis. Kunagi jätnud ta
levimuusikapäevadel Vanemuise laval mängides keset järjekordset kantaati bändikaaslaste
jahmatuseks mitmeminutilise osa vahele. Ülejäänud bänd vaadanud Aini üllatunult, aga
see ainult muhelenud omaette. Pärast kontserti uurinud mehed, et mis siis nüüd juhtus.
Ain selgitanud, muhelemist hetkekski unustamata, et ta tahtnud sivem lavalt maha saada,
et kiiremini viina jooma hakata.

Selle legendiga haakus lugu Vello Orumetsast, kes mingi emadele pühendatud
sentimentaalse kontsertkava käigus Estonia saalis keset lüürilist ballaadi nutma purskas.
Saalitäis tädikesi vesistanud koos Velloga silmad peast. Kui saateansambli liikmed
Orumetsa käest hiljem uurisid, mis vanameistriga laval juhtunud oli, lausunud see
vastuseks, et talle meenus esinemise ajal, et hea sõber tuleb õhtul külla, aga kodus
polevat tal pudelitki viina. Selline asi pigistas julmemagi mehe põsele pisara. Vello oli
väga südamlik sell. Orumetsa Rock Summeril ei nähtud. Muidu oleks Hardi ta kindlasti
pildi peale kutsunud.

Vartsu kõrval seisis naerev Henri Laks. Ilmselt oli tema ees kätt taeva poole sirutanud
Veljo Vingissaar midagi naljakat öelnud. Laks naeris aasta-aastalt järjest vähem, kuni
lõpetas naermise peaaegu täielikult. Selles olnud kuulujuttude järgi süüdi mingid Hiina
spiritualistid, kellega Henri rohkem koos aega veetis, kui tervisele kasulik oleks olnud.
Valesti mediteerides ning alateadvusega ülearu jõuliselt jännates jõudis Laks haiglasse
ning jäi ainult puhta ime läbi elama. Kunagine särav sekspomm oli aastaid hiljem näost
kuidagi hall. Ta rääkis vähe ja sellest, mida ta öelda üritas, polnud alati kõige lihtsam aru
saada. Rokkar peab jääma oma liistude, see tähendab viina ja nikkumise juurde.

Meditatsioon ja kogu ülejäänud mentaalne kung-fu keeravad su kupli putsi nagu niuhti.
Sellega ei ole nalja. Henri ei teadnud seda siis veel. Väljas paistis päike ning maailm

130
 Musta Pori Näkku

kuulus õigusega talle.


Tema kõrval seisis mees, kes vanema ja elukogenuma inimesena teadis, mida idamaised
ürdid su ajudega teha võivad. See oli Vene rockikriitik Artjom Troitski, kes eesti keelt
sõnagi ei tönganud, ent sellest hoolimata siinset muusikat armastas. Piirid olid siis veel
lahti ning Artjom ei pidanud lennujaamas rohekate kampsunitega tädidele passi
näitama.

Troitski ees – mitte segi ajada Trotskiga – seisid kaks meest. Üks üüratu habeme ja
muhumütsikesega, teine viimaseid nädalaid moes olnud vuntsikestega. Need olid Ott ja
Mikk, Arder ja Targo.

Ott Arder võis ju kogu aeg kerge surina all olla, ent tema hiromandivõimed olid
pehmelt öeldes hämmastavad. Kunagi Rujale modifitseeritud Juhan Liivi “Eile nägin
ma Eestimaad” oli täpsem ettekuulutus kui Nostradamuse demagoogia ja Vigala Sassi
häma kokku. See oli kakskümmend aastat varem suure visionääri poolt paari lihtsa
salmi abil väljendatud põlvkondlik manifest. Ja see sai olla ainult tolle põlvkonna viga, et
manifest nõnda trööstituks kujunes. Et need laiad ning siledad asfaltteed, mida mööda
poolteist miljonit ajaloo armutus keeristormis juhmiks raputatud inimest toonitud
klaasidega keskklassi autodes oma karma suunas kihutavad, viivad Paidesse ja mitte
Rooma.

Eile nägin ma Eestimaad, 


suvilaid, Soome saunasid, 

nägin baare ja plaažisid, 

nägin uhkeid garaažisid, 

laiu siledaid asfaltteid, 

teksaspükstes ja nailonis 

prinke rindu ja pepusid, 

eile nägin ma Eestimaad.

Ott lahkus meie hulgast mõnikümmend aastat pärast Singer Vingeri plaadi esikaane
jaoks poseerimist. Ta elas piisavalt kaua, et oma ettekuulutuse tõekssaamist isiklike
silmadega näha. Raske öelda, kui õnnelik ta selle üle oli. Aga õnnetu – isegi kui ta
selline ehk vahest olema sattus – ei paistnud ta vähemalt välja mitte kunagi. Ei hubaselt
viskisena omaette pomisedes mööda Tallinna vanalinna munakive tammudes ega
tõrrehäälse naerukõmina epideemiat karistamatult levitades.

Mikk Targo kõrval otsis silmadega objektiivi Karl Madis, kelle puhul polnud kunagi
päris selge, kumb ta siis on: Karl või Madis. Kuigi oleks võinud hulleminigi minna.
Paljudel läkski. Lembit Ollil näiteks. Nimi ei riku muidugi meest. Muud asjad rikuvad.
Näiteks omaenese geniaalsuse rõhuv vangistus, see surmava nõiaringina hinge ümber

131
 Musta Pori Näkku

ületamatuid müüre kergitav Alcatraz, mille vahelt Lembit Ollil muud põgenemisteed ei
olnud kui see, mida väikeses Eestis alati õudustundega meenutama jäädakse.

Karl Madis oli kahtlemata talent. Tal oli võime naised, sõltumata sünniaastast ning
postiindeksist, parima meeslaulja valimisel võitmatuteks hordideks mobiliseerida. Aga
õnneks ei olnud Karl nii andekas kui Lembit Oll. Ta pakatas elujaatusest ning turvalisest
korrektsusest nii esimese Rock Summeri päevil fotoaparaadi ette jäädes kui veel pikki
aastaid hiljemgi kuuma päikese eest vette sukeldudes. Ta oli Härra Päikesepaiste.
Loodusliku tasakaalu huvides pidi iga Pimeduse Printsi kohta üks muhedalt naeratav
Karl Madis olema. Oli see prints siis kunagise ansambli Kooma laulus hambaid
hommikuti verega nühkiv Joel Steinfeldt või mõni kohalikust matusebüroost varastatud
kirstus öösiti tudiv black metal kaak.

Karli kõrval demonstreeris ülespidi keeratud pöialt Chippendales’i reklaamvoldikust
väljahüpanud mees. Tema ning kohe sealsamas vasakut õlga sügav sell on isikud, kelle
identiteet Singer Vingeri plaadi esikaane mängudes alati kõige rohkem vaidlusi tekitasid.
Iga inimese tutvusringkonnas on keegi, kelle nägu on justkui tuttav, ent kõik ülejäänu
mitte. Me kohtume nendega aeg-ajalt tänaval. Ja viime huvitatud naeratust kogu oma
keskendumisjõuga näole manades läbi rituaalse dialoogi. 

“Oi, tere, kuidas elad?” peatab tuttava näo, kuid nime ja eluloota mees su tänaval.

“Ei ole viga, ei ole viga. Kuidas ise?” teeskled sa äratundmist ja rõõmu ammuse
tuttavaga taaskohtumise üle.

“Ma ei elagi enam Tallinnas.”

Selge. Kunagi elas ta Tallinnas. Ju te siis kusagil Tallinnas mingitel hämaratel asjaoludel
kohtusitegi. Ilmselt ühisel joomingul. Mis seletab ka seda, miks tema nimi sulle
pingsamagi meenutamise korral meelde ei tule.

“Ah sooooo. Kus sa nüüd siis elad?”

Üsna loogiline ja samas ohutu vastus, mis signaliseerib vestluspartnerile siirast huvi tema
tühise elu vastu. Kuigi tegelikult läheb see sulle sama palju korda kui sada tuhat
pilusilma loojakarja toimetanud laastav maavärin kusagil Kagu-Aasias, mille kulgu sa
köögitelekast majoneesileiba näsides ükskõikselt jälgid.

“Haapsalus. Kolisin emale lähemale. Ta on jube haige viimasel ajal.”

Läheb lahti.

Iga kord, kui jutt haige emani jõuab, on tagumine aeg lesta lasta. Sest suure
tõenäosusega väidab tuttava näoga võõras mees järgmisena, et sa oled tema emaga
kohtunud ja uurib seejärel, mis sulle tema küpsetistest rohkem maitses, lihapirukad või
pähklistritsel. See on tavaliselt lõks. Võimalik, et tema ema küpsetas ainult lihapirukaid.
Võimalik, et stritslit. Võimalik, et ei küpsetanud üldse midagi. Kui sa vastad valesti – ja
tõenäosusteooria järgi just täpselt nii läheb – solvad sa tuttava näoga meest

132
 Musta Pori Näkku

hingepõhjani ning annad talle igati põhjendatud võimaluse järgmine käik teha: “Kuule,
ega sul ei satu natsa ülearust peenraha olema?”

Ja kui sa peaksidki õigesti vastama, teeb ta oma käigu ikkagi: “Mulle maitsevad ka tema
lihapirukad üle kõige. Äkki viskad viieka, ma pole päev otsa midagi söönud?”

Vuntsidega tüüp Karl Madise ees oli Raul Arras, ansambli Mahavok bassimees.
Krüptiline sõna Mahavok tähendanud tegelikult “Maha Võimul Olevad Kommunistid”,
mis ülestõstetud kraega basskitarristi Martin Bormanni pilku vaadates isegi üsna
tõenäoline tundus. Mahavoki laulja Kare Kauks oli tol ajal diiva number üks ja kui ta
ühel stigmaatilise tähendusega päeval kellegi Orava-nimelise selliga leivad ametlikult
ühte kappi pani ning – mis veel hullem – tema perekonnanime võttis, tõstis iga Kare
fänn oma lemmiklauljatari mälestuseks pitsikese. Kare Orav on sama glamuurne nimi
nagu Ervin Lillepea. Nimi ei riku muidugi meest. Või naist. Muud asjad rikuvad. Kare
Kauks kadus Tõnis Erilaiu raadiosaatest “Soovid, soovid, soovid...” sama kiiresti, kui oli
sinna tekkinud. Mis oli tegelikult ebaõiglane. Sest järgmist sama isikupärast lauljatari
ootas Eesti rahvas aastakümneid.

Rauli kõrval kägistas tuvastamatu isik prillidega meest, kellel oli ilmselt ka
perekonnaseisuametis fikseeritud nimi, kuid keda kogu kohalik muusikamaailm
Broileriks kutsus. Teatavad välised sarnasused olid ju Seitsmenda Meele bassimehel ning
nuumkanal kindlasti olemas. Samas polnud need nii ilmsed, et kusagil grillbaari kuumas
ahjus varda otsas keerlev tiivuline Broilerit vaadates esimese asjana meelde oleks tulnud.
Hüüdnimedel on kalduvus ratsionaalset loogikat ignoreerida. Ometi paistis Imre –
selline vist oli tema tegelik nimi – enda omaga leppinud olevat. Oleks tema kõrval
kaameraläätse põrnitsenud Lauri Laubre osatavalt “kaa-kaa-kaa” lalisenud, olnuks
Broileri nägu Singer Vingeri plaadikaanel ehk mõnevõrra tõsisem. Aga Laubre oli vait.

Kui mustlastel sünnib laps, asetatakse imik põrandale ning pannakse tema ühele küljele
viiul ja teisele hunnik münte. Kui laps haarab esimesena viiuli suunas, saab temast
pillimees. Kui müntide, siis varas. Ning neist harvadest titadest, kes kätud korraga
mõlemale poole välja sirutavad, saavad muusikaärimehed. Aastaid pärast ajaloolise
grupifoto jäädvustamist tõi Lauri Laubre siiasamasse Tallinna lauluväljakule Michael
Jacksoni, rajas ööklubi Dekoltee ning jättis riigi miljonite maksukroonideta, sest suutis
panna Eesti Vabariigi kõrgeimad õigusmõistjad epohhi loova kohtusaaga käigus
möönma, et sõnal “teater” on tõepoolest laiem tähendus, kui see, mille annavad
sõnaraamatud või entsüklopeediad. Eesti nutikaim meelelahutusärimees oli maksude
optimeerimiseks Dekoltee külastajatele müüdud pääsmed “teatripiletiteks” nimetanud,
sest neile kehtis oluliselt soodsam maksusüsteem. Taoline ülbus ajas kohalikud
maksuterminaatorid mõistagi tagajalgadele.

“Mis kuradi teater see Dekoltee on?” kiljusid keskealised prouad maksuameti

133
 Musta Pori Näkku

karakterivabades kabinettides odavate arvutite määrdunud klaviatuure rusikatega

pekstes. Aga kohtukullide kõrvad jäid vanamoodsate naiste ahastusele kurdiks. Vahutava
šampanja, vene litside ja kuldkettides sutenööridega täidetud ööklubi on täpselt
samasugune teater nagu Estonia või Von Krahl, otsustasid kõrgeimad Eesti
seadusemehed. Ning sajandi sõrmkübaratrikk kirjutati pirakate tähtedega Ida- Euroopa
ajalukku. Eesti pätsas Ameerikalt “kõigi võimaluste maa” tiitli ja eile Eestimaad näinud
Ott Arderi ees otse fotokasse põrnitsenud Lauril oli selles mõõtmatud teened.

Laubrest vasakul üritas Sven Himma nimeline trummar pildile jääda, kuigi tema kõrval
Ronnie James Dio fanaatiku kombel käsi taeva suunas sirutav helimees Marko Kukk
meest aktiivselt takistas. Kukk oli pikka aega Singer Vingeri helimees. Kuuldavasti olnud
tema erekteerunud peenis nii meeletult priske, et isegi Ron Jeremy maailmakuulus vänt
paistnuks selle kõrval Rakvere miniviinerina.

Oli Marko riistaga kuidas oli, ent tina pani ta küll kogu raha eest. Õnneks ei kulunud
tal seda kuigi palju, sest juba esimese toobi järel kiskus vennikese silm vidukile. Kord
Pärnus Sinku Vinkuga mängimas käies jäi heliproovi ja kontserdi vahele paar tundi vaba
aega. Me otsustasime selle kohalikus saunas viheldes sisustada. Et Marko oli selleks
hetkeks juba mõned õlled teinud, sisenes ta Pärnu avalikku sauna umbes samasuguse
kuraasi ja kehalise asendiga, nagu tol grupipildil Singer Vingeri vinüülplaadi esikaanel.
Piletikassa ees istunud saunamutt ütles läbi ukse lendavat Kukke nähes teisele:
“Ettevaatust, Selma! Artistid saabusid.”

Marko Kuke kõrval oli Avo Ulvik – elav tõestus heal-lapsel- mitu–nime-printsiibile.
Afka oli neist muidugi kõige ilmsem, sest miskipärast kasutatakse kõigi Avode ja Aavode
nime lühendamisel just seda russitsismi. Ulvikut see kummalisel kombel väga ei
häirinudki, kuigi venelasi ta ka ülearu palavalt ei armastanud. Sellel olid mõistagi
ajaloolised, mitte isiklikud põhjused.

Mõnevõrra neutraalsem ja muusikaajaloo seisukohast tähelepanuväärselt mainekam Avo
hüüdnimi oli Ulveus, mis tulenes tema samatüvelisest perekonnanimest. Ja kui Rollo
Afka peale vihane oli või mingil muul põhjusel Singer Vingeri klahvpillimängijat
tögada soovis, kasutas ta mõistet Kulplõug. Selle juured olid anatoomilist laadi,
sümpaatse sündimehe kulplõugsus ilmnes põhiliselt siis, kui ta kontrollimatult naerma
pahvatades instinktiivselt alumise lõualuu ülemise suhtes prisked viis sentimeetrit
ettepoole lükkas.

Aga siin, Singer Vingeri plaadi kaanepildil, on Avo peaaegu tõsine. Nagu ka tema kõrval
identifitseerimatut valget objekti hammaste vahel hoidev Kolumbus Krisi laulja Urmas
Vare, kes oli suurepärane vokalist ning veel parem ärimees. See viimane tunnus
pakkunud elavat huvi SORVVO ehk Sotsialistliku Omandi Riisumise Ja Spekulatsiooni
Vastu Võitlemise Osakonna nimelise repressiivorganisatsiooni töötajatele, kes

134
 Musta Pori Näkku

heauskseteks moenarrideks maskeerununa Urmasega nii mõnegi teksapüksitehingu

sooritasid ja hiljem laulja sõrmi selle eest sahtli vahele toppisid. Nii vähemalt sosistati.
Kui aastaid hiljem tema käest mingis nääride paiku eetrisse paiskunud televisioonisaates
küsiti, mida võiks uus aasta talle ja kogu ülejäänud eesti rahvale tuua, vastas ta ausa
otsekohesusega: “Ikka rohkem rokki ja rolli.” Urmas oli siiras mees. Tunnus, mis
ühendab kõiki maailma Urmaseid.

Vare kõrval vaatas kaugusesse heatujuline Ivo Varts. Ain Vartsi trummarist vend mängis
muuhulgas Kappeli–Nõgisto aegses Rujas ja hiljem Propelleris. Isegi kui ta aeg-ajalt
kusagil tipsutama sattus, ei nähtud teda joobnuna peaaegu mitte kunagi.

Enam-vähem sama klaar oli Ivo kõrval seisnud Raul Vaigla maine. Ta mängis bassi
kuradi hästi ja ilmselt oli selle põhjuseks asjaolu, et ta tegi seda alati selge peaga. Kui
üldise reegli kohaselt kõditavad naismuusikahuviliste libiidot õunasuuruseid mune
tihkelt ümbertõmmatud pükste all pööritavad lauljad, siis Ultima Thule sekspomm oli
Raul. Basskitarristi elusuurune poster teismelise magamistoas oli siiani kuulunud
anomaaliate sektsiooni. Vaigla panus maailma ajalukku oli selle stereotüübi purustamine.
Ka fretless-bassil nõudlikke arpeggiosid ludistav instrumentalist – täpsemalt
fantaasiaterohke mäng tema kujutlusega – võis nüüdsest olla sillaks noore tüdruku ja
tema tärkava seksuaalsuse vahel. Mida ei suutnud tumedanahaline virtuoos Stanley
Clark või ansamblis Tornaado basskitarri tümistanud Mart Telliskivi, selle tegi ära Raul
Vaigla.

Kuulsal grupifotol tema ees seisnud prillidega Priit Kuulberg võis olla teenekam
basskitarrist, kuid pimegi pidi Singer Vingeri vinüüli käes hoides mõistma, miks naised
talle igal kümnel juhul Vaiglat eelistasid.

Et sarnaselt ragtime’ile on kantri alati moes – ehk siis pole see moes kunagi olnudki –
oli silmatorkava Stetsoni kaabuga Rock Hoteli trummar Harry Kõrvits koos teistega
Rock Summeri pealava taha rivistunud. Vaid üks Stetsoni-mees oli Eestis Kõrvitsast
kuulsam, ent teda oli Jeesus Kristus Sinku Vinku plaadikaanele sattumise eest kaitsnud.

Harry oli pigem rütmi pidav näitleja kui näitlejavõimetega trummar, ehkki ise näis ta
just vastupidist uskuvat. Ometi kuulub siinse filmiajaloo parim meesosatäitmine talle
(nimiosa Mikk Mikiveri lavastatud filmis “Indrek”) ja trummisoolo hoopis Gunnar
Grapsile, kes Harry kõrval fotokaamerale oma vastupandamatut karismat laenas.

Teisest ajastu kangelasest Alo Mattiisenist eraldas Gunni vaid Margus Minn, toonane In
Spe bassimees. Ja seal, kohe Minni kõrval, ta oligi: Jõgevalt pärit helilooja, kelle
sotsiaalpoliitiline tähtsus ületas retrospektiivis tema loomingulised saavutused
mäekõrguselt. Täpselt nagu Lydia Koidula, kelle tõlkevärsid paigutusid pask-okei-hea-
klassika-skaalal pigem alumisse otsa, kuid kelle pateetilise pusimiseta oleks eestlaste
kirjaoskamatus kahekümne esimesel sajandilgi üle kaheksakümne protsendi. Ja mitte

135
 Musta Pori Näkku

seitsekümmend kaks, nagu Interneti leiutades selgus.


Alo sisenes siinsele popmuusikaturule Erkki-Sven Tüüri mantlipärijana ansamblis In
Spe ja kirjutas esiotsa Jaan Jalgrattale arusaamatuid kontseptuaalseid teoseid á la
“Kontsert kirjutusmasinale D-duur”. Uue ärkamisaja ning rahvusliku identiteedi tõusu
saabudes tajus ta aga sotsiaalset tellimust masse ühendavate laulude järele ja kirjutas
kõigepealt niinimetatud fosforiidisõja hümni “Ei ole üksi ükski maa”. Sellele järgnesid
kuulsad isamaalised poplaulud ja mõned aastad hiljem väljakuulutatud Eesti Vabariik,
mille suurim erinevus Eesti NSV-st olid 330 milliliitri suurused sinised Gin-kirjaga
plekkpurgid toidupoodide vitriinkülmikutes. Iroonilisel kombel panid just need purgid
teise rahvusliku ärkamise võtmefiguuri ühel mustal päeval jäädavalt magama. Mees, kes
suvilates, Soome saunades, baarides ja plaažidel zombidena kuutõbiste tantsu löönud
orjad virgeks näpistas, keeras ise külili ning vajus igavesse unne. Aga orjad said vabaks.
Või nii nad näisid uskuvat.

Alost meetrike paremal seisis Riho Sibul. Ta seisis kõigist ja kõigest alati meetrike
paremal. Või vasakul. Aga mitte iialgi lähemal. Rõhuv enamus maailma popmuusikutest
olid ajudeta eneseimetlejatest imbetsillid. Tavatult intelligentse inimesena teadis Riho
Sibul seda suurepäraselt. Tema rõhutatud distants elektrikitarre peenisepikendusena
rakendavast pööblist võis mõjuda silmatorkava arrogantsina. Sellelgi fotol silmitseb
tuntud küünik itsitades pooltühja limonaadipudelit, mille põhjas ärajoomist ootav
piiritusetilk endas kordi rohkem kreatiivset energiat peidab kui ükskõik milline tolvan
neis kaootiliselt moodustunud inimrivides. Imeliku soengu ja pisikese sinimustvalge
lipuga inglane esimeses reas ehk välja arvata. Ent just toosama miilide kõrgune üleolek
ning selle peaaegu et aristokraatlik igal sammul mõistaandmine tegid Sibulast mister
Cooli, kuigi tol ajal seda väljendit veel ei kasutatud. Anglitsismid tungisid eesti keelde
hiljem. Palju hiljem.

Sibulast paremal oli Eerik Olle. Singer Vingeri bassimees vabanes perverssetest
vuntsidest, mida ta ise täiesti arusaamatutel asjaoludel jumaldas, alles aastaid hiljem.
Nagu juustestki, mis juba toona arhitekti haridusega mehe peast jõudsalt eemaldusid.
Ausa-kiila-faasi jõuavad mehed väga erineval ajal. Mõned ei jõuagi. Sulev Nõmmik
näiteks üritas elupäevade lõpuni paari järelejäänud salku ümber tühjaks pudenenud
kolba mässides juustega inimese muljet jätta ning sarnase taktika tuntud praktiseerija on
olnud ka geniaalne helilooja Olav Ehala. Looduslikke valikuid oli muidugi võimalik ka
mitmesuguste aksessuaaridega tüssata: kes kandis nõmedat tübeteikat, kes üritas
tegelikkust nilbe paruka varjus eitada. Vello Orumets ja Joel Steinfeldt loobusid
tehisjuustest alles kahekümne esimese sajandi hakul. Aga ausa kiilaspäisuseni jõudsid
nemadki.

Erka ei olnud põdeja ega teinud paljast pealaest kunagi suurt numbrit. Läheb nagu

136
 Musta Pori Näkku

läheb. See on väärt põhimõte.


Kaabuga sell Erka kõrval oli Muhk. Mitte et hiljem ajakirjaniku leiba järanud selli
vanemad talle sellise nime oleksid pannud. Muhk oli Margo Pajuste hüüdnimi.
Dekoratiivsulekeseta jahimehekaabu tema peas võis olla nõme. Ent matsakas mehike
selle all oli võimeline palju enamaks, kui ajastutruu väljanägemine petlikult välja paista
lasi. Muhk oli hea mees. Nagu Priit Pihlap tema ees.

Kuulsa hõbekõri Tarmo Pihlapi noorem vend oli hektilise loomuga mees. Rahutu hing
tema püsimatus keres pannud Priitu aeg-ajalt käituma viisil, mis lihtsureliku piiratud
teadvusele ehk kõige mõistuspärasemana ei pruukinud paista. Aga sama võis öelda
Aleksander Suure või Napoleon Bonaparte’i kohta.

Igatahes meenunud kord bändiga Saaremaale esinema sõitnud Priidule Virtsu sadamas
ühtäkki, et ta pole oma Raplas elavat sõbrannat juba kuu aega keppinud. Mees
seletanud viisakalt ansamblikaaslastele, et ei saa kahjuks täna mängule tulla ning
hääletanud juhuslike autodega pruudile külla. Bänd sai korraliku tünga, Rapla tüdruk
mehise sahmaka keppi ja kohalik popajalugu müüdi, mille sarnasteta erineks inimkond
loomadest vaid autojuhtimisoskuse poolest.

Kuulsa foto tegemise aegu oli Priit värskelt moodustatud ansambli Armaada laulev
liider. Grotesksete bändinimede traditsiooni jätkanud kollektiivi elupäevad jäid
kaunikesti lühikeseks, sest omamoodi supergrupina esitletud orkester ei leidnud
kontseptsiooni. “Kontseptsioon” oli 1988. aasta suvel sama moodne mõiste nagu
“enesemääramisõigus” aasta hiljem. Kui sul ikka selgelt sõnastatud kontseptsiooni
polnud, siis just täpselt selle eest sind oma võimu tasahiljukesi tunnetama hakanud
ajakirjanikud ka sõimasid.

“Armaada on paljulubav ansambel, ent mulle tundub, et nad pole veel seda õiget
kontseptsiooni leidnud,” rääkis Reet Linna mingis tollases telesaates.

“On kurb vaadata, kuidas hulk andekaid muusikuid iseenese otsinguil kuidagi oma
kontseptsioonini ei jõua,” sekundeeris talle anonüümne analüütik populaarses
raadiosaates.

Kindlaim viis Priit Pihlapi käest vastu lõugu saada oli tema seltskonnas sõna
“kontseptsioon” kasutada. Mitte et paduandekas laulukirjutaja vägivaldne mees oleks
olnud. Aga kõigel on teatavasti piir. Eriti sõna “kontseptsioon” väärkasutamisel.

Priit Pihlapi kõrval, õlg vastu kunagise Fixi trummari õlga, seisis Vjatšeslav Kobrin.
Kosmiliselt stiilse kitarristi tõi Eestisse Gunnar Graps, kelle komme kõik Nõukogude
Liidu trööstitutel tänavatel talle vastu jalutanud pillimehed liberaalsesse Eesti NSV-sse
migreerida rikastas siinset umbseks kiskuvat muusikalist kliimat rohkem, kui keegi
tunnistada tihkas.

Slavka Kobrin oli omamoodi Jimi Hendrix, kes ei-tea-kust ootamatult välja ujus ja kõik

137
 Musta Pori Näkku

siinsed kidramehed laua alla mängis. Grapsi bändist liikus Kobrin edasi Ultima Thulesse
ja sealt aastaid hiljem Kanadasse, kus sarnaselt paljude ametivendadega oma geniaalsed
käed Jim Beami ees abitult üles tõstis ja allakäigutrepist pöörase hooga üles sööstis. Nii
vähemasti räägiti.

Palja naba ja plastmassist kellarihmaga sell Kobrini ees oli Jaak Ahelik. Neil päevil veel
Ultima Thules trumme tagunud mees oli siinse popkommuuni sisuline padre –
tunnustatud liider ja Ristiisa, kelle teadmata ei müüdud Eestis ühtegi trumminahka ega
vahetatud ainsatki bändiliiget. Tema hiiglaslikult kõrgete lagedega korteris Tallinna
kesklinnas kogunesid õhtuti kohaliku popeliidi valitud näod, et eksklusiivse klubi
liikmetena Whitesnake’i uuest plaadist tundide viisi jahuda.

Ahelik tegi aktiivselt äri soomlastega ega saanud pikki aastaid niinimetatud
väljasõiduluba, mistõttu pidi Ultima Thule nii mõnedki välisreisid varutrummariga
tegema. Jaagu ärigeen omandas aja jooksul hiiglaslikud proportsioonid. Aastaid hiljem
Compromise Blue trummarina bändi rahaasju ajades maksnud ta kord ansambli
liikmetele esinemistasu sponsori käest saadud sigarettidega: plokk suitsu igale mehele.
Need lollid, kes ei suitsetanud, jäid aga tasust ilma. Suits võib kahjustada tervist, kuid
sellest loobumisel on veelgi fataalsemad tagajärjed. Jaak Ahelikuga koos bändi tehes
vähemasti.

Aheliku õla taga seisid Heino Seljamaa ning Peeter Brambat. Mõlemad olid justkui
muusikud ja ei olnud ka. Näitleja Seljamaa häälitses pigem Leila Milleri poolt kuulsaks
lõõritatud ansamblis Kontor ja telerežissöör Brambat mängis flööti seal, kus seda oli
parajasti vaja teha. Ja flööti oli vaja Eestis põhiliselt mängida In Spe-s. Natuke
Propelleris ka, kuid seal puhus seda Peeter Malkov.

Brambatist vasakul seisis järjekordne Chippendales’i mees, kelle isikuandmed siiani
Singer Vingeri plaadikaane äraarvamismängu käigus tuliseid vaidlusi tekitavad. Ivar Vigla
jaoks on ta liiga ilus, Raul Palsneri jaoks liiga kole. Mart Riikoja jaoks pole tal habet ja
on kaelakaart, mida veteranžurnalistile enam naljalt ei väljastatud.

Ja ometi asub saladuslik ilueedi Eesti popmuusika ajaloo olulisima fotosüüdistuse esireas.
Nagu ka tema kõrval kaamerasse naeratav kunagine Vitamiini kitarrist Rein Laaneorg,
kes sarnaselt Slavka Kobrinile mõned aastad hiljem Kanadasse kolis ning pea ees
hotellibusinessi sukeldus. Nii ta kord ajutiselt koju käima sattudes Vahur Kersnale
teleintervjuus igatahes kinnitas.

“Ah soo,” elavnes Vahur otse-eetris nii väärika info peale tunnustavalt. “Või et suisa
hotellibusiness! Mida sa siis täpselt teed?” Laaneorg naeratas imearmsalt ja selgitas oma
seotust rahvusvahelise hotellibusinessiga kogu oma avala isiku siirust ühte lausesse
koondades: “Aitan külastajatel kohvreid numbrituppa tassida.”

Telemaja valvelauas pisikesest mustvalgest telekast intervjuud jälginud valvuril kukkus

138
 Musta Pori Näkku

kohvitass käest. Talle polnud iialgi pähe tulnud, et töötab tegelikult meediabusinessis.
Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega. Selle oskuse oli Laaneorg think-big-
ideoloogiaga Kanadas kiiresti omandanud. Šikist inglise aktsendist rääkimata.

Suure Prosperity-kirjaga T-särgis ja vinge kraetrukiga tagis habemik Laaneoru kõrval oli
Kulno Luht. Kunagine Vitamiini bassimees oli veendunud Singer Vingeri fänn ja koht
oma lemmikbändi plaadikaanel, praktiliselt Hardi Volmeri kõrval, oli tema jaoks
kindlasti suur asi.

Miskipärast näis Kulno kõrval fotograafile poseeriv Peeter Volksonski arvavat, et kui ta
meeleheitlikult ettepoole ei kalluta, jääb ta pildi pealt ilmtingimata välja. Seda poleks
saanud juhtuda. Selline pilt polnuks Volgita mõeldav. Mitte mingil juhul. Nilbuste
apologeedi ning vene poeesia importööri panus peaaegu olematute mõõtmetega Eesti
kultuur imütoloogiasse garanteer is ühtteist. Näiteks selle, et kui mingil
kompositsioonilisel põhjusel olekski ta sellelt pildilt välja jäänud, tulnuks ta sinna hiljem
fotolabori maagiaga juurde panna. Ta oli tegija suure T-tähega, kuigi seegi sõna sigines
kohalikku kõnepruuki alles aastate pärast. Siis, kui “tegija” tähendas juba hoopis midagi
muud.

Kelmika kikilipsuga Iff, kes Sinku Vinku plaadikaanel kummagi käega Winston
Churchilli võidumärke moodustas, oli Eesti parim meeslaulja. Miskipärast arvati siis ja
arvati tegelikult hiljemgi, et kunstis on absoluutide fikseerimine võimatu. Et pole
olemas parimat kirjanikku. Et ühte maali ei saa teisega võrrelda. Et kui spordis on
tugevaima kindlakstegemine mingeid peeneid stoppereid kasutades võimalik, siis kunstis
olevat kõik sitta kanti subjektiivne ning universaalsed mõõtühikud siin ei toimi.

Loll jutt. Muidugi toimivad. Kui üks laulja laulab miljon (1 000 000) korda paremini
kui kõik ülejäänud kokku, siis ta ju on parim? Milline osa sellest imikulegi arusaadavast
tehtest selgusetuks jääb? Ivo Linna laulis paremini kui Jaak Joala. Ta laulis paremini kui
Tõnis Mägi. Need omakorda laulsid paremini kui Henri Laks, kes laulis jällegi oluliselt
paremini kui Tõnu Trubetsky. Ja nii edasi, kuni Hardi Volmerini välja.

Ivo Linna oli parim Eesti meeslaulja. Ja Els Himma parim naislaulja. Täpselt nii lihtne
oligi. Hea Iffile ja Elsule, pigem nukravõitu Eestile. Meie lagi oli käes juba
seitsmekümnendatel. Samas kehtis see muidugi ka kogu ülejäänud maailma kohta.

Suur arhitekt Hardi Volmer oli tulemusega rahul juba enne, kui oli oma kätetööd ehk
Singer Vingeri plaadi kaanepilti valminud foto kujul näinud. Tema nägu pakatas paksust
rahulolust ja tõtt öelda oli selleks põhjust. Imeliku soengu ja pisikese sinimustvalge
lipuga inglane tema kõrval oli John Lydon. Või Johnny Rotten, nagu teda pungi
sündides tunti. Kunagine Sex Pistolsi laulja oli oma kahe lihase jalaga vastu Maarjamaa
pinda ning selle fakti olulisust ei vähendanud isegi tõik, et pungi vaimset isa Rock
Summeril eskortinud briti muusikapress mõni nädal hiljem Eesti NSV maatasa tegi: sita

139
 Musta Pori Näkku

pühkimiseks kasutavat siinsed elanikud liivapaberit ja kohalikud bändid kõlavad nagu

viiekümnendate Bulgaaria estraad. Johnnyst paremal seisis tema ansmabli P. I. L. kitarrist
John McGeoch, kes kuusteist aastat hiljem ühel õhtul rahulikult magama läks ja
hommikul enam üles ei ärganudki.

Kogu tolle kultuurilise maavärina absoluutses epitsentris, Alo Mattiiseni ja Riho Sibula
vahel – või täpsemalt kaenlas – rippus Mihkel Raud. Tema joobnud lõustast peegeldus
küll elu peremehe irve, ent asjad olid tegelikult väga halvad. Ja see, et ta oma seisu
dramaatilisusest ise muhvigi aru ei saanud, muutis tema asjad veelgi halvemaks. Foto
totaalsesse keskmesse ei roninud ta juhuslikult. Ta uskus täiesti siiralt, et tema koht on
just täpselt siin: Eesti popeliidi südames, Alo Mattiiseni ja puhast piiritust
limonaadipudelist kuukava Riho Sibula vahel. Ainult need kaks olid tema väärilised. (Ja
võib-olla see imeliku soengu ja pisikese sinimustvalge lipuga inglane esimeses reas.)

Mõned aastad varem peeti teda lootustandvaks kitarristiks. Selleks ta oma elu lõpuni
jäigi: lootustandvaks. Ei midagi enamat. Ei ühtki laulu, soolot või kuradi duurigi, mille
järgi Carl Robert Jakobsoni habeme ja Õuna Endli intelligentsiga klouni järeltulevad
põlved meenutada suutnuks. Ainult lootus, mida ta justkui kogu aeg andis. Seegi oli
tema aldehüüdide kaega looritatud silmadest 1988. aasta suveks tegelikult kadunud.
Polnud vaja suurendusklaasi, et seda Eesti populaarseima bändi esimese kauamängiva
plaadi papist kesta peal näha.


140
 Musta Pori Näkku

Kolmeteistkümnes

Rein Veidemann vähkres rahutult küljelt küljele. Kell oli pool neli öösel. Ta üritas
magama jääda, ent kaks korrust kõrgemalt kogu kirjanike maja juba kaheksandat
järjestikust päeva terroriseerinud katkematu lärm ei lasknud tal seda teha. Kaheksa
päeva oli tegelikult pehmelt öeldud.

See õõv ja horror, mida Eno Raua keskmise lapse dirigeerimisel üle maja külvati, oli
pisemate vaheaegadega kestnud juba tervelt kaks raugematut aastat. Armastatud
lastekirjaniku residents oli lühikese ajaga muutunud inimkõntsa treffpunktiks ehk
staabiks, nagu nad ise seda nimetasid. Ja inimkõntsa, ükskõik kui natsionaalsotsialistlikult
see hirmus sõna ka ei kõlanud, leidus Tallinna linna poollegaalselt tegutsevate
alkoholikauplustega palistatud tänavatel ohtralt.

Karvased ja sulelised, üks öökimaajavama välimusega kui teine, voorisid mööda Harju
tänava elitaarse maja neljanda paraadna treppe üles-alla nagu vaaraosipelgad, kes
külmutuskapist välja unustatud saia sisse oma tibatillukesi käike uuristavad. Õlut ja viina
segamini juues lõugasid nad väljakannatamatu valjusega ning muusika, mida see jäle
jõuk kakskümmend neli tundi ööpäevas kõrvulukustava volüümiga kuulas, polnud
mingi Arvo Pärt. Oh ei. Arvo Pärt ei olnud see kohe päris kindlasti.

Veidemann ohkas sügavalt ning veel sügavamalt ohkas tema abikaasa Andra. Olid rasked
ajad. Isegi ohtlikud, nagu mõned masohhistlikult öelda armastasid. Eesti NSV
Ülemnõukogu edumeelne saadik teadis seda paremini kui keegi teine. Eesti riik oli
keset pingelist taastamisprotsessi ja just praegu, just nüüd, kui ühiskonda väljakutsuva
arrogantsiga ignoreeriv kamp ülejäänud majal magada ei lasknud, vajas Rein Veidemann
und rohkem kui kunagi varem. Parlamendisessioonid olid neil päevil eriliselt rasked
ning istungid kestsid tihtilugu südaööni, et siis hommikul kell kümme uuesti alata.
Ning need polnud mingid tavalised istungid. Neist sõltus kogu eesti rahva saatus. Kaasa
arvatud AC/DC monotoonse kaheduuri rokenrolli saatel õllepudeleid vastu köögilauda
puruks peksvate kalkarite oma. See oli kohe-kohe pöördumas. Loodetavasti jäädavalt.

“Mine räägi nendega,” oigas Andra Veidemann teist külge keerates. Ta tegi seda juba
kolmandat korda viimase minuti jooksul. “Mine püüa nendega rääkida. Nad on ju ka
ometi inimesed.”

Rein oli heasüdamlik mees. Iga teine oleks juba ammu miilitsasse helistanud ja ülemisse
korterisse relvastatud inspektsiooni tellinud. Aga mitte Rein Veidemann. Ta uskus
inimese ürgsesse headuse algesse ka siis, kui see Eno Raua elutoas hoolikalt raamitud
Eduard Wiiralti graafilisi lehti suitsukonidega loopis, peldikus potist mööda sittus ja

141
 Musta Pori Näkku

Tammsaare kogutud teoste esimese köite vahelt väljakistud lehtedega perset pühkis.

Ta uskus, et ka kõige paadunuma elupõletaja jõud raugeb kord ning kauaoodatud rahu
saabub viimaks ka sellesse majja, kuhu ta pahaaimamatult hiljuti korteri oli soetanud.

Aga ta eksis. Neis meestes elas muistsete gladiaatorite surmatrotsiv traditsioon ning
lõvimöire nende huulil vaibus alles siis, kui imperaator oma pöidla röökiva pööbli
meeleheaks põrgu suunas keeras. Need kangelased mõni trepivahe kõrgemal sulgesid
oma poolhambutud lõuad vaid siis, kui neisse loodusliku jõuga purskuv viin mingil
imelikul põhjusel otsa sai. Selle põhjuse saabumist oli kirjanike maja kaheksa päeva
tulutult oodanud. Nüüd oli aeg tegutseda.

Rein Veidemann ajas end voodist välja, torkas pruuni karva pehmed sussikesed paljaste
varvaste otsa ja lidus triibulises pidžaamas kaks trepiastet korraga võttes kõige kõrgemale
korrusele. Ta oli otsustanud kaaselanikud närveõgivast mürglist vabastada ja
Ülemnõukogu saadiku meelekindlusega vajutas ta uksekella. Justkui kehtiks lugupeetud
publitsisti mandaat isegi siin, ülejäänud maailmaga vaid Ararati poe kaudu sidet pidava
staabi peasissekäigu taga.

Uksele tuli Mätas. Legendaarne Tallinna punkar ja hilisem Vennaskonna akordionist,
kelle kodanikunimi oli Ülari Ollik ja kes aastaid hiljem segastel asjaoludel metsast
ootamatult pimedale maanteele sööstes auto alla jäi ning saadud vigastusse suri.

Ollik põrnitses Veidemanni talle omase naivistliku südamlikkusega. Sarnaselt Reinule
oli Mätta käimatõmbavaks jõuks elukogemustest rikkumata usk “hea inimese” müüti. Ta
uuris Veidemanni neurootiliselt siplevaid pupille nagu õpetaja Laur, kelle hüpnootiliselt
südamlik pilk ka kõige üleannetuma rübliku hetkega taltsaks distsiplineeris. Veidemann
tõmbas kopsud õhku täis, et seejärel Mättale ja kõigile ülejäänud Mihkel Raua
sõpradele ühe hingetõmbega selgeks teha, kui vastutustundetu ja teisi mittearvestav
taoline öid ja päevi kestev lärmakas pummeldamine tegelikult on.

Aga enne, kui tunnustatud literaat oma tiraadiga alustada jõudis, esitas Mätas Onu
Remuse jutte vestva Tõnu Aava intonatsiooniga küsimuse, mida Veidemann ei olnud
osanud oodata: “Kas sul viina on?”

“Ei,” vastas Ülemnõukogu saadik ausa küsimuse otsekohesusest üllatununa.

“Siis mine putsi,” lausus Mätas ja virutas ukse kurdistava pauguga Veidemanni nina ees
kinni.

Need olid rasked ajad. Isegi ohtlikud, nagu mõned hiljem öelda armastasid.

***

Staabi ristiisa oli Roald. Talle meeldis olukordadele ja inimestele iseloomulikke nimesid
välja mõelda ja minu korteris läbi suve non stop toimuv jaskar ei saanud olla midagi
muud kui “staap”. Kogu ülejäänud pere – ema, isa ja Piret (Reinul olid siis juba ammu

142
 Musta Pori Näkku

omad rajad) – sõitis suveks Pivarootsi-nimelisse külla Lääne-Eestis. Ma püüdsin

erinevaid pseudopõhjusi välja mõeldes sellest liblikate ning lillelõhnaga täidetud kont-
sentratsioonilaagrist pääseda ja suvel nii palju aega kui võimalik linnas veeta.

See oli minu personaalne Peredelkino-periood, kuid ma ei saanud arusaadavatel
põhjustel sama terminit uuesti kasutusele võtta. Esiteks olid minu külalised mõnevõrra
julmema kaliibriga tegelased kui sulnilt nurgadiivani otsas üht jalakest üle teise kiigutav
Maria Klenskaja või iiri rahvalaule viiulil kääksutav särasilmne Tõnu Raadik. Teiseks oli
minu pere Pivarootsis ja mitte Peredelkinos. Pivarootsi-periood kõlanuks kuidagi
väheglamuurselt ning kui Rollo oluliselt tabavama ja suupärasema “staabiga” lagedale
ujus, oli pool probleemist lahendatud. Teine pool – külalised ja kütus – lahenes reeglina
iseenesest. Kuulsat ütlust kohandades tõin mina munni ja muusika ning vitt ja viinad
lendasid seepeale ise kohale.

Staap oli kohalike joobarite suvine suursündmus ning omas Tallinna “noortekultuuri”
esindajate jaoks umbes samasugust tähendust nagu Super Bowl ühes röögatus riigis
seitse tuhat kilomeetrit lääne pool. Siit ei puudutud ja kes oma füüsilist keha mingitel
kurioossetel asjaoludel staapi kohale vedada ei jõudnudki, viibis siin kuulujuttude ning
linnas kulutulena suust suhu levivate raportite abil.

Staabi päevane graafik algas hilise hommikusöögiga lähedalasuvas restoranis Gloria,
mille hinnad olid hilisemate aastatega võrreldes täiesti talutavad. Valge linaga kaetud
lauda oli põhimõtteliselt võimalik tellida kolme erinevat rooga: eskalopp, Šveitsi šnitsel
ja Kiievi kotlet. Kirev menüü pakkus eelroana puljongit pirukaga ning magustoitude
sektsiooni haigutavas tühjuses laiutas ainsa tootena asi nimega “pannkoogid meega”.
Ükskõik, kui limiteeritud Gloria toidunimekiri neil päevil ka polnud, olid kõik seal
pakutavad road erakordselt maitsvad. Seda muidugi üksnes juhul, kui sul õnnestus need
kätte saada. Gloria igapäevase kundena teadsin ma väga täpselt, milline kelner millised
toidud toomata unustab. Või meelega toomata jätab. Ühel lonkaval ettekandjal näiteks
oli mingi isiklik probleem kokaga, mida ta üsna erilisel moel lahendada üritas. Nimelt
jättis ta pannkoogid meega alati toomata, kuigi oli kogu ülejäänud tellimuse
punktuaalse täpsuse ja silmatorkava kiirusega täitnud.

“Millal mu pannkoogid võiksid saabuda?” uurisin ma tema käest iga kord, kui üht jalga
liipav kelner Šveitsi šnitslist vabastatud taldriku mu eest minema viis.

“Pannkooke ei tule. Kokk unustas need ära. Aga teate, tehke administraatori juures selle
kohta kindlasti avaldus. Kirjutage, et kokk unustas pannkoogid ära.”

Alguses arvasin ma, et tegemist on ühekordse arusaamatusega ning et kokal jäid mu
pannkoogid meega tõepoolest kahe silma vahele. Ent kui sama kelner mulle juba
viiendat korda täpselt sama juttu ajas (kõik ülejäänud ettekandjad tõid pannkoogid
meega nagu kord ja kohus alati lauda) ning administraatori juures ilmtingimata avalduse

143
 Musta Pori Näkku

soovitas vormistada, sain ma aru, et juhuslikku polnud kadumaläinud pannkookides

midagi. Lonkava kelneri ja koka vahelisest hõõrumisest kujunes minu jaoks omamoodi
meelelahutus. Sõpradega Gloriasse minnes ning lemmikkelneri lauda sattudes soovitasin
ma kõigil ilmtingimata pannkoogid meega tellida ning lubasin isiklikult garanteerida, et
nad neid vähemalt täna mingil juhul ei näe. Ja kui higise laubaga lonkur söögi
lõpetuseks “Pannkooke ei tule. Kokk unustas need ära. Aga teate, tehke administraatori
juures selle kohta kindlasti avaldus. Kirjutage, et kokk unustas pannkoogid ära,” ütles,
olin ma tehtud mees. Nagu see erudeeritud valge värdjas, kes kusagil Aafrikas
päikesevarjutust “esile kutsudes” kohalike suguharude jumalaks muutus.

Hilised hommikusöögid Glorias ei kestnud staabiaegadel siiski kuigi kaua, sest hiljemalt
neljanda päeva hommikuks oli kogu kamp nii sodi, et avalalt naeratav kikilipsuga vana
kooli šveitser meid enam sisse ei lasknud ning lahkelt kõrvalpaiknevasse tšeburekibaari
juhatas. Mastaapsetes kogustes alkoholi konsumeerinud organism toodab jääkaineid,
mille üks toimemehhanism on tekitada inimeses vastupandamatu vajadus rasvase ning
vähekvaliteetse toidu järele. See on teaduslik fakt, mille tõestuseks hulk professoreid
lugematu hulga töötunde on kulutanud. Seetõttu oli keevas õlis praetud tšeburek
staabiperioodi neljandal päeval nii ehk naa mõistlikum optsioon kui puljong pirukaga
ning saamata jäänud pannkoogid meega. Alates kuuendast hommikust ununes söömine
aga üldse. Ning see hetk tähistas punkti, kus süütu pidutsemine millekski oluliselt
rituaalsemaks muutus. Suurem osa staaplasi tõstis sel hetkel alistumise märgiks käed ning
põgenes kodudesse haavu lakkuma. Tõelised tegijad, hardcore-mehed, aga nüüd alles
alustasid.

***

Tuba oli rahvast paksult täis. Kõik tõsised tegijad, mitte nannipunnidest
“pühapäevastaaplased”, kes üle kuue päeva vastu ei pidanud. Juhuslikku rahvast sattus
päeva jooksul siia muidugi tahes-tahtmata. Staap oli open source ettevõtmine, kui
aastaid hiljem kasutusele tulnud arvutiterminoloogiat kasutada. Siin toimuvate
sündmuste käiku võis mõjutada igaüks, kuigi staabi CPU ehk tsentraalse protsessori
moodustas siiski käputäis vanu olijaid, kelle peal soft takistamatult jooksis.

“Mõnus surin jälle sees,” mõmises Endel Jõgi pärast kolmanda sajagrammise
suveniirkonjakipudeli ühe sõõmuga tühjendamist. Keerulistel aegadel tuli leppida
sellega, mis sul oli. Ja mõnikord oli sul kilekotitäis sajagrammiseid suveniirpudeleid,
mida toonane turismiamet eriti nutikaks ekspordiartikliks pidas.

Endel oli hommikul “jahile” läinud ning ainus saak, millega tema tunde kestnud retk
lõppes, oli mõõtmatu sülem neetud pisikesi pudeleid. Endel oli neid suure hulga
varunud. Ja siin me siis nüüd istusime: staabi CPU ehk tsentraalne protsessor täies

144
 Musta Pori Näkku

koosseisus: Roald, Endel, Kojamees, Kõrv, My ja mina. Ning persetäis Moskvast ehku
peale Tallinnasse sõitnud heavy metal fänne, kelle ma eelmisel õhtul Varblase kohviku
juurest enda poole ööbima olin kutsunud. Otsus, mida ma järgmisel hommikul tõsiselt
kahetsesin. Aga teha polnud enam midagi.

Viisteist pikkade juuste ja W.A.S.P.-i särkidega venelast on liiga suur suutäis, et see
korraga välja sülitada. Tuli lihtsalt loota, et neil meist ühel hetkel villand saab ning nad
ise vabatahtlikult minema lähevad. Ajalugu oli muidugi õpetanud, et vabatahtlikult ei
lähe venelased ühest miniatuursete konjakipudelite ja suitsuvorstikangidega täidetud
kohast kuhugi. Aga need tundusid olevat teistsugused venelased. Stalin meeldis neile
sama vähe kui meile. Nii pidasid nad miskipärast vajalikuks kogu aeg korrutada.
Ajalooline süütunne. Mis muu.

Telefon helises. See võis olla distantsilt olukorda kontrolliv ema, mistõttu ma toa
haudvaikseks karjatasin, enne kui toru haarasin. Ei olnud ema. Oli Erik Loide. Hea
sõber, kellelt ravimatu haigus lapsena silmanägemise röövis ja kes sellest ajast ühe meele
puudumist kõigi teiste intensiivse arendamisega kompenseeris. Ta oli erakordselt
musikaalne. Erik mängis basskitarri metalbändis nimega Hades ja teenis leiba tolle aja
mõistes rikaste inimeste koduseid klavereid häälestades. Ta oli meister naistelantija ning
need allusid nägemispuudega Casanova oskuslikele manipulatsioonidele nagu
taltsutatud delfiinid. Ilmselt tundsid oma keha häbenevad naised end pimeda mehe ees
lahti riietades ja seejärel tema türa otsa istudes kuidagi turvalisemalt. Nad olid temaga
voodis küll kahekesi, ent samas nagu ei olnud ka. See sai ju olla kõigest sõrmeotstega
tunnetatud ettekujutus naise paljast kehast, ja mitte selle nägemine, mis Eriku-taolise
mehe käima tõmbas. Häbelik naine võis seda teadmist vabastavana tajuda. End Erikule
andes säilitas ta distantsi, mille puudumine ta ehk mõnel teisel juhul eemale oleks
peletanud. Või midagi umbes sellist ma oletasin. Naised langesid Erik Loide ees nagu
sügisesed puulehed ja mingi põhjus pidi sellel ju olema.

“Tere, mees, kes munnigi ei näe!” hüüdsin ma seltskonna üleüldiseks elavnemiseks
torusse. Miskipärast arvasin ma endal olevat aastatega väljateenitud õiguse Eriku
konditsiooni üle vaimutseda. Ma olin pimedat meest talutanud rohkem kui kõik
ülejäänud toasviibijad kokku ja nii impressiivne kogemus andis mulle litsentsi Erikut
omamoodi isiklikuks leluks pidada. Selles olin ma sajaprotsendiliselt veendunud. Coolid
mehed on läbi maailma ajaloo alati santide üle jõhkrat nalja visanud.

“Mida kõike inimesed ei tee, et sõjaväest pääseda,” armastas John Lennon Liverpooli
tänavail ratastoolis liikuvatele jalututele järele hüüda. Ka mina olin cool mees. Oh püha
puts, türa ja vitt, kui cool mees ma olin. Ning mul oli isiklik invaliid. Isiklik pime, keda
teiste ees “meheks, kes munnigi ei näe” kutsuda.

“Tere-tere,” naeris Erik teisel pool toru vastu. Ta oli hämmastav mees. Natukenegi

145
 Musta Pori Näkku

vähem hämmastav mees oleks telefoni hargile visanud ning mu nime aadressiraamatus
süsimusta markeriga maha tõmmanud. Aga Erik naeris heatujuliselt. See oli ikkagi
toosama kompleksitu elujaatavus ja oskus brutaalseimagi küüniku kivistunud maski taga
hirmunud inimest näha, mis naised Eriku seltskonnas aluspükse pani jalast võtma. “Ma
kuulen, et staap on täies hoos.” 

“Sa kuuled õigesti,” vastasin ma kuuldava kergendusega. “Ainus inimene, kes siit puudu
on, oled sina. Kõik teised on kohal. Tellin ma sulle takso?”

“Ei-ei, ma saan ise hakkama.Varsti näeme!”

Sittagi me ei näe, sa õnnetu pimesikk, tahtsin ma Eriku tolerantsi veel kord proovile
panna, kuid jätsin selle õnneks tegemata. Polnud tema süü, et inimesed üksteisega
kohtumist läbi nägemismeele sõnastama olid harjunud.

“Näeme varsti!”

Kolme minuti pärast helises uksekell. Rahvast oli juurde tulemas. Rahvast tuli staapi
alati juurde, ehkki suurem osa kadus siit sama kiiresti kui oli tekkinud. Siinne rütm oli
jõukohane vähestele. Isegi kui sul tuli selles rütmis pool tundi loksuda. Nii lühikest aega
arvestades see Erik olla ei saanud. Ehkki oli. Tõsi, mitte Loide, vaid Niiles Kross. Tal oli
kaasas sõber, kes peale “tere, mehed” kogu õhtu jooksul ühtki fraasi kuuldavale ei
toonud.

“Saage tuttavaks – Lauri Vahtre,” püüdis Eerik Niiles Kross üle jaurava meestekarja ning
pisikesi grammofonikõlareid purustava valjusega röökiva Led Zeppelini plaadi end
kuuldavaks teha. Lauri viipas tagasihoidlikult käega, libistas oma ainsa lausejupi
vaevukuuldavalt üle huulte ning vajus aastate jooksul kogu Eesti kultuurieliiti
võõrustanud nurgadiivanisse. Järgmised kaks tundi rüüpas ta sõnatult ühtainsat õlut ja
klammerdus vesiste silmadega seinal rippuva Olev Soansi kultuuriloolise Eesti kaardi
külge. Ta vaatas seda kui kohe-kohe mulda sängitatavat poolemeetrist kirstu, mille
põhjas traagilises autoõnnetuses hukkunud kaheaastane poiss viksilt sirgu triigitud
tibatillukeses ülikonnas elutult lebab.

Tal oli selle neetud Eesti kaardiga mingi värk. Mingi sõnulseletamatult melanhoolne
värk. Sest mida kauem ta kõiki neid Soansi poolt imekauniks kujundatud maakondi ja
linnakesi jõllitas, seda kurvemaks tema suured vasikasilmad tõmbusid. Veel natuke ja
Tartu ülikoolis ajalugu tudeeriv sell oleks hüsteeriliselt nutma pursanud.

Staap oli täies hoos. Üksteise juttu oli pea võimatu kuulda, sest igaüks püüdis igaühega
täiest kõrist kisendades kommunikeeruda ning kogu too kümnete ja kümnete inimeste
samaaegne röökimine moodustas ühtlase maja seinu ja vundamenti raputava müra, mille
lähim vaste akna taga tasahiljukesi edasiveerevas tegelikus elus oli stardirajale ruleerinud
TU-134, mille piloot on just mootorid õhkutõusmiseks täie võimsusega tööle pannud.
Vene heavymehed ajasid omi asju, ülejäänud seltskond omi. Kuigi ega need teineteisest

146
 Musta Pori Näkku

teab kui palju ei erinenudki. Tavaliselt kulges staabis registreerunud meeste jutt väga
selge šablooni järgi. Vahel harva ka naiste, kuigi need avasid staabis reeglina suu teadagi
milleks ning rääkimine see teadagi mis muidugi ei olnud.

Kõigepealt meenutati eelmisel päeval staabis toimunud sündmusi ja iga kord, kui
narratiiv oma loomulikku rada pidi vannitoas sisikonna väljaropsinud Myni või
neljakäpakil mööda korterit mingit suvalist litsi tagaajanud Ivar Kondini jõudis, vajus
kogu seltskond katkematuid minuteid väldanud hüsteerilise naeru lainesse. Oksendavast
Myst või neljakäpakil ringisibavast Ivar Kondist läksid asjad haruharva naljakamaks.

Seejärel lahkas eelmise päeva sündmused detailse põhjalikkusega läbi võtnud jõuk
võimalikke stsenaariume tänaseks päevaks. Ehk siis: keda pole ammu nähtud ja kelle
peaks püüdma kohale orgunnida. Kellel võiks olla raha ja kes võiks tahta seda täna
staabis sihtotstarbeliselt kulutada. Ja kõige lõpuks pöörduti üksteise poole lakooniliste,
ent seda selgemini mõistetavate korraldustega: ava mulle õlu, anna suitsu, käi poes ära,
mine putsi. Seda šablooni ei olnud võimalik muuta. Ükskõik kui väga sa vahelduseks
millestki muust – Deep Purple’i klassikalisest albumist “Machine Head” või Elmu Värgi
uuest kitarrist – ka rääkida ei üritanud, libises keskustelu meteoriidikiirusel tagasi
ettenähtud vagudesse. Ja püsis seal hetkeni, mil viimsegi samurai (tavaliselt oli see
Kojamees) silm rahulikuks beebiuneks sulgus.

Moskva metalmehed olid otsustanud tagasi koju – või ükskõik kuhu – sõita ning
asutasid end tusaselt esikus üle põlvede ulatuvaid täisneeditud nöörsaapaid jalga
sikutades minekule. Ma olin neist tõtt-öelda sitaauguni tüdinenud ja vene karvaste otsus
kaks kolmandikku minu korterist vabastada sobis hiilgavalt. Igaks juhuks ukerdasin ma
esikusse “hüvasti jätma” ja teed tagasi elutuppa blokeerima. Juhuks, kui nad ümber
peaksid mõtlema. Nad ei mõelnud. Mõne minutiga olid venelased läinud ja nende
arvelt tühjaks jäänud nurgakesed võisid uute inimestega täituda.

Erik Loide täna staapi ei jõudnudki. Oma kodusele telefonile ta tund aega hiljem ei
vastanud. Loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja pimeda bassimehe asemel kössutas
vannitoa ukse kõrval selga vastu seina surudes ansambli Nemo teenekas klahvpillimees
Ain Tammesson, kelle sulnis hääl Eesti kultuuriajalukku sellised oopused nagu “Tuhk ja
teemant”, “Saatus” ja “Kohtumine Jamaikaga” oli jäädvustanud. Ain oli kõike muud kui
staabi tüüpiline külaline. Esiteks esindas ta kuulsa süldibändi vaimse patareina pisut
teistsugust esteetikat kui Black Sabbathi satanistlike riffide ja Sex Pistolsi nihilismi najal
meheks sirgunud kaabakad. Juba iniseski Tammesson haledalt, kui ma Mercyful Fate
nimelise Taani põrgumetallorkestri plaadi grammafoni piinava nõela alla olin sättinud ja
selle lauljal King Diamondil heleda häälega “I was born on the cemetery, under the sign
of the moon, raised from my grave by the dead” kriisata lasin.

“Ega sul Phil Collinsit ei ole?” lalises traumeeritud Ain Tammesson põhjakeeratud

147
 Musta Pori Näkku

volüüminuppu Riias valmistatud grammofoni esipaneelilt tulutult leida püüdes.


“Muidugi mitte,” vastasin ma uhkusega hääles. “Muidugi pole mul Phil Collinsit. Miks
peaks mul Phil Collinsit olema? Ma ei kavatse veel niipea surema hakata.”

Teiseks oli Ain staapi sattunud täiesti juhuslikult. Pahaaimamatult oli heauskne
sündimees end Koit Raudsepal lasknud ära rääkida ja legendaarse DJ eskortimisel staapi
saabunud. Nendega oli kaasas kuulsa Valter Ojakääru poeg Jaak, samuti raadiomehe leiba
näriv erakordselt sümpaatne alkohoolik, kes polnud isegi kärbsele võimeline liiga
tegema. Raadiokuulajatest rääkimata.

Kuna raadiojaamu tegutses tol ajal täpselt üks, kuulatavaid jaamu vähemasti, siis olid
raadiomehed neil päevil sama kõvad vennad kui nende kolleegid telemajast. Igapäevases
elus transleerus see võimeks ükskõik milline naine paari hetkega ära rääkida. Võimeks,
mida kasutades Koit Raudsepp kunagi risti ette ei löönud. Tal oli selgelt äratuntav hääl
ja kui me kord Neitsitorni armastatud hõõgveinikeldris Koiduga pead parandasime,
kulus täpselt kaks minutit, enne kui baarileti ääres meie keskustelu jälginud
gloobusesuuruste tissidega punapea laua all maani ulatuva valge lina varjus kuulsa
plaadikeerutaja palle aplalt lakkus.

Täna olid Koit, Ain ja Jaak parajasti Viru Grillis igaõhtust kana ja kaht liitrit viina
lahendanud, kui Koidule ühtäkki meenus, et staap on selleks hooajaks juba üle nädala
avatud ja ta polegi veel sündmuste südamesse jõudnud. Nii lohistaski Koit kaks vanema
generatsiooni joobarit enda järel Harju tänavale ja siin nad nüüd siis istusid: üks seljaga
vannitoa ukse juures ja teine pisut eemal loojas silmadega olukorra tõsidusega harjuda
püüdes.

“I was made a mercenary, in the legions of Hell, now I’m king of pain, I’m insane,”
huilgas King Diamond 20 000 hertsi piirimail võnkleva sagedusega ning Ain
Tammessoni viril nägu väljendas kogu seda sõnul kirjeldamatut vastikust, mida
seesuguse muusika kuulamine üle neljakümneaastastes inimestes üle terve maailma
tekitas.

Uksekell helises jälle. See oli Arvo Kukumägi, kõigi kujutletavate maiste õuduste
pantvang. Mees, kelle vereringes tiirles kõike muud peale vere. Piinatud geenius, kes
oma kosmilise ande juba väga varajases nooruses pandimajja oli viinud ning mida aasta
edasi, seda vähem tõenäoliseks selle tagasisaamine muutus. Ta oli napid kolmkümmend
aastat vana. Võib-olla mõned aastad üle. Aga ta nägi välja nagu üheksakümmend kaks.
Eesti ajaloo parimaid näitlejaid oli end sõna otseses mõttes Manala piiriposti juurde
joonud. Staabi uksekella surmavat nuppu vajutades sisenes Kukumägi tsooni, mis tema
kannatustele ainult lisa sai tuua. Aga keegi meist polnud positsioonis talle moraali
lugema. Seda enam, et isegi Roald oli Kukumäega võrreldes pühapäevaparm ega
teadnud tõelistest pohmellidest sittagi.

148
 Musta Pori Näkku

Kukumägi tuikus esimese istet meenutava objektini, milleks oli tühi pappkast, milles
Kõrv ja Kojamees hommikul veini olid staapi tassinud. Kuku vajus kasti ekslikult
tooliks pidades persetpidi läbi pehme papi ning jäi abitult väheseid aastatega suhu
jäänud hambaid irveks ajades koomilises asendis keset tuba lesima. Ta oli end eelmisel
õhtul lolli peaga Kodukaitsesse kirja pannud ega jaksanud ära kahetseda, et ta midagi nii
kuradi mõtlematut oli teinud. Kari vene pätte oli mõned päevad varem Toompea lossi
ees viina joonud ja Mihhail Lõssenko nimelise miilitsa utsitusel parlamendihoonesse
üritanud tungida. Toonane peaminister Edgar Savisaar kuses seepeale lillelised trussikud
tumekollaseks ja undas läbi raadioeetri üle terve riigi: “Toompead rünnatakse! Kordan:
Toompead rünnatakse!” Isamaaliselt meelestatud rahvas lidus ummisjalu kohale ja
sadakond umbjoobes vene kaaki põgenes häbistatult sinna, kust oli tulnud.

Igaks juhuks moodustati sarnaste intsidentide ennetamiseks poolmilitaarne
organisatsioon nimega Kodukaitse ja iga vabatahtlik sai end selle liikmeks registreerida.
Purjus Arvo Kukumägi oli õiglases vihas Interrinde türapeade vastu vastavas punktis
järjekorda võtnud ja Kodukaitsesse astunud. Nüüd oli aga selgunud, et värske liikmena
tuleb tal öö läbi strateegiliselt olulisi objekte nagu Telemaja või Toompea loss valvata.
Taoliste kohustuste tekkimist polnud Kukumägi Kodukaitsega ühinedes osanud ette
näha. Tal oli targematki teha kui neegrianekdoote vestvate Keila jõmmidega öö läbi
Nevski katedraali juures nähtamatut vaenlast oodata. Näiteks staabis lugematute
tumedast klaasist lahtiste õllepudelite seast need üles otsida, mille põhja mõni tilk veel
oli jäänud. Mida Kodukaitsest juba esimesel päeval deserteerinud Arvo Kukumägi koos
Roald Jürlau ja ülejäänud hardcore-staabimeestega esimeste hommikuste päikesekiirte
saabumiseni ka tegi. Siis lagunes seltskond ootamatult koost ja äkitselt avastasin ma end
liisunud õlle ja uriiniseguse lõhnaga täitunud staabi seinte vahel absoluutses üksinduses.

Mul oli organismi kohe-kohe miljoniks tükikeseks lõhkav pohmell ja mitte ainsatki
tilka midagi, millega katastroofi saabumist kas või kümneks minutiks edasi lükata. Ma
olin selleks hetkeks neli aastat jutti tsüklis tiirelnud ja teadsin kogenud inimesena väga
täpselt, millega taoline olukord lõppeda võib. Viimane meeleheitlik tiir korteri
salasoppides, kuhu ma olukordadeks nagu praegune valmistudes teinekord midagi
peitnud olin ja ma sain aru, et käiku läheb plaan E.

Plaan A oli teadagi mis. Kõik sujus. Mõnus surin oli jälle sees, kui Endli unustamatut
väljendit kasutada. Maailm tiirles nagu pöörane. Kõik toimis ning ülejäänud plaanide
peale polnud vähimatki põhjust mõelda. Plaan B oli tuhmkollase telefoni ümmargust
ketast keerutades esimene vaba raha ning ajaga sõber lokaliseerida ning sellega Ararati
ees põkkumine kokku leppida. Plaan C oli kodusest vinüülikogust esimesed
ettejuhtuvad plaadid kaenlasse haarata ning need turuväärtusest kolm korda madalama
hinnaga Moskva kohviku ees juhuslikele möödujatele maha müüa. Plaan D oli plaan B

149
 Musta Pori Näkku

modifikatsioon, milles vaba raha ja ajaga sõpru asendasid suvalised Ararati peauksest
paberisse mähitud notiga inimesed, kellele tuli lihtsalt auk pähe rääkida.

Ent ükski neist varem mitmeid kordi edukalt kasutatud plaanidest ei tulnud praegu
kõne alla. Kõik sõbrad – nii vähe kui mul neid tolleks räbaldunud hetkeks alles oli
jäänud – oskasid plaani B oodata ning olid oma telefonid seinast välja tõmmanud.
Aastatega komplekteeritud põhjaliku plaadikogu olin ma viisteist rubla tükk juba
Moskva ees maha müünud ning plaan C oli seega välistatud. Plaani D teostumist
takistas asjaolu, et Ararati avamiseni oli jäänud mitu tundi ning koidukiirtes Tallinn oli
inimtühi. Järgi jäi plaan E: Mihkel Mutt.

Mihkel Mutt elas minust täpselt neli korrust allpool. Kui südaöise õhu vaikust žiletina
viiliv purupurjus naishääl “Mih- keeeeeeeeeeel” kriiskas, ronisime me mõlemad aknale,
et näha, kummal meist täna veab. Mõnikord olin see mina, mõnikord Mutt. Ta lahkus
kodust hommikuti üsna vara. Igatahes ei pannud Mihkli minekuid keegi tähele. Mida ei
saanud öelda tema tulekute kohta. Šiki kitsehabeme ja tolle aja kohta provokatiivse
kuldse kõrvarõngaga kirjanik võis trepikoja ust võtmega avada püüdes tunde kulutada,
sest koordinatsioon ning mitmed muud keskendunud tegevuseks vajalikud
inimomadused olid ta Kuku klubis veedetud päeva lõpuks reeglina hüljanud. Kuid
erinevalt neli korrust kõrgemal elanud Mihklist trimpas Mutt rafineeritult. Tal paistis
alati olevat raha ja mis minu jaoks praegu veelgi olulisem – vähemalt poolik viin
külmkapis. Midagi, mis plaani E elluviimisele sihi ning väärtuse andis.

Ma olin Muti ukse taga kiiremini kui iial varem. Kell võis olla umbes viis hommikul,
ent ere lambivalgus teisel pool uksesilma andis mõista, et mul on lootust. Värisev käsi
tõusis ukse- kellani ja kuigi inglike mu vasakul õlal tõsiselt kaaluda palus, kas ma ikka
kindlasti tahan inimesed nii varajasel kellaajal üles ajada, soovitas sarvik paremal õlal lolli
ingli juttu ülearu tõsiselt mitte suhtuda. Sakiliseks näritud küünega pöial pressis
legendaarse kirjaniku uksekella. Täpselt kakskümmend sekundit hiljem avanes uks
täpselt nii palju, et teiselt poolt väljasirutuv käsi selle vahelt läbi mahuks.

Päästerõngana minu suunas liikuv karvane jäse hoidis viie ühtlase päevitusega sõrme
vahel poolikut viinapudelit. Seda, mille järele ma plaani E protseduure range
tähelepanuga järgides tulnud olin. Mutt ei lausunud sõnagi. Ainus asi, mida ma temast
nägin, oli käsi.

Sa ära siiski kutsumast mind väsi,/sest öö on pikk kui puudub sõbra käsi, laulsin ma
kooripoisi õrna häält imiteerida püüdes tänutäheks. Minu meelest oli see isegi
omamoodi naljakas. Kohe päris naljakas oli toda Ruja laulu Mihkel Mutile ukse taga
hommikul kell viis laulda. Aga ta ei öelnud midagi. Tõmbas ukse kinni ja kogu lugu.

Sa ära iial kutsumast mind väsi,/sest sõbra hääl on nagu toe- tav käsi.

150
 Musta Pori Näkku

***

“Mul käis kiirabi, raisk. Süda hakkas seisma jääma,” oigas Roald teisel pool telefonitoru.
“Tegid mingid süstid. Aga sittagi ei aidanud. Jube hirm on.”

Asi oli tõsine. Roald niisama tühjast tüli ei teinud. Asi pidi tõsine olema.

“Kas sul neid tablette on veel?” Mul oli alati neid tablette. Kümnepäevaseid rajutsükleid
ilma nende tablettideta ette võtta oli vabasurm.

“Sa mõtled Fenazepami? Jah, muidugi on. Tahad?”

“Jah. Saad sa tulla? Ma ei paluks, kui mul mõni teine võimalus oleks. Sul on kindlasti
sama sitt kui mul. Aga äkki sa tuled siiski?”

“Tulen muidugi, pole probleemi.”

Roaldil oli õigus. Mul oli päris kindlasti sama sitt kui temal. Ja just sellepärast ma
läksingi. Sest ma teadsin, mida see tähendab, kui sul on sitt olla. See ei ole valutav pea
või söögitoru pidi teed üles rammiv mannapuder, mille sa pool tundi varem sisse oled
litsunud. Need on laste pohmelli sümptomid. Tõsiselt sitt on midagi hoopis muud.
Midagi hoopis muud kui peavalu või oksehäda.

“Ma olen poole tunni pärast seal.”

Roald ei suutnud ise uksele tulla. See oli tema noorem poeg Noel, kes koputamise
peale ukse avas ja mu elutuppa juhatas. Rollo lesis näost kaamena kušetil ja hoidis kahe
käe vahel mustade kaantega raamatut.

“Noh,” püüdsin ma sureva mehe näkku natukenegi elu tuua. “Vanamehed hakkasid
öösel aknast sisse lendama?”

“Hullem veel,” lalises Roald.

“Mis juhtus?”

“Sa ei taha teada. Usu mind, sa ei taha teada. Aknast sisse lendavad vanamehed on selle
kõrval Mõmmi aabits.”

Ma võtsin põuest Fenazepami lehe, koukisin mõned viiemilligrammised tabletid välja ja
ulatasin Rollole.

“Mul pole nii sitt veel kunagi olnud,” mõmises ta tablette veega alla uhudes. “Moor
helistas hommikul kiirabisse. Need tulid kohale ja imestasid, kuidas ma veel elus olen.
Tegid paar süsti ja läksid minema. Ja siis alles õige sitt lahti läks.”

Roald oli nähtavalt hädas. Ta klammerdus mustade kaantega raamatu külge veelgi
kramplikumalt ja palus Noelil meid kahekesi jätta.

“Mihkel,” kahandas ta oma hääle peaaegu sosinaks. “Ma tahan, et sa minu jaoks midagi
teeksid.”

“Mida iganes, Roald. Mida iganes.” “Ma tahan, et sa oleksid tunnistaja.” “Mille
tunnistaja?” 

“Selle tunnistaja, mida ma kohe teen.”


151
 Musta Pori Näkku

“Issand jumal. Mida sa kohe teed?”


“Ma tahan, et sa vaataksid tähelepanelikult ja tunnistaksid iga järgnevat sekundit.”

Mul hakkas kõhe. Roald oli kohe tõesti hädas.

Suured külma higi pisarad veeresid mööda mehe tumelillaks paistetanud nägu. Ta tõstis
kahe väriseva käega musta raamatu oma silmade kõrgusele ja alles nüüd sain ma aru, et
jumalakartmatu Roald hoidis käes Piiblit. Lahmaka raamatu esikaant äärest ääreni täitev
kuldne rist heitis Rollo tõmblevate pöialde alt seinale päikesejänkusid.

“Ma vannun, et ei joo enam tilkagi,” soigus Roald Piiblit vibreerivate kämmalde kiuste
oma silmade kohal hoida püüdes. “Selle püha raamatu nimel vannun ma Mihkel Raua
ees, et ei joo enam ainsatki tilka alkoholi.”

Rollo lasi Piiblil tagasi sülle langeda, vajus saadud Fenazepami kogusest unesarnasesse
letargiasse ning helistas mulle kaks nädalat hiljem reipa häälega: “Teeme ka midagi või?”


152
 Musta Pori Näkku

Neljateistkümnes

“Mihkel, kas sa nikku tahad?”


Kojamees oli täna erakordselt heas tujus. Tema Lasnamäel asuv korter oli paksult
täissuitsetatud ning see sai tähendada vaid üht – külalisi. Neid oli nondel harvadel
kordadel, mil ma end läbi välisukse tema kitsukesse korterisse litsusin, Kojamehe juures
peaaegu alati. Peale magamise ning sõprade võõrustamise oli Kojamehel vähe põhjusi
maailma urruaugus – aga seda oli Lasnamäe juba tol ajal – omi nooruslikke tunde õhtu
suunas veeretada.

Ma ei tahtnud nikku. Taevas teadis, kui vähe ma just nimelt sellel hetkel nikku tahtsin.
Ent elus tuleb ette olukordi, millel on tahtmise või mittetahtmisega räpaselt vähe
pistmist. Ning klassikalisim oli saabunud just nüüd, kus ma kinnisidumata talvesaapaid
jalast võtmata auklikuks kulunud kušetile prantsatasin. Toatäis tundmatuid türapäid
jõllitas mind klaasistunud silmadega, mille olematusesse kahanenud pupille hoidis radaril
veel vaid lootus äsja sisenenud tegelast kedagi sellesama elutoa rõskuses nikkumas näha.

Kui maailmas on keegi, keda sa alt vedada ei saa, on see toatäis tundmatuid türapäid. See
kollektiivne ootus, mille pühadusega kõik need taevase Isa ja ühiskonna poolt hüljatud
sitakotid mind tol mälestusväärsel momendil uudistasid, kohustab. Isegi siis, kui
perspektiiv kellegi poolniiskes pilus toimetada on tõepoolest absoluutselt kõige viimane
asi, mis sind vaimustada suudab. Aga nii hull asi nüüd ka ei olnud. Vähemalt näisin ma
seda ise tõemeeli arvavat.

“Muidugi tahan,” sisistasin ma ülemisi hambaid alumistest hetkekski lahutamata.
“Loomulikult tahan ma nikku.”

Ühe türapea tundsin ma lisaks Kojamehele selles võõraste nägude kirjus virrvarris siiski
ära. See oli silmatorkavalt eemaletõukava hambumusega paksmagu, kes oma tuhandes
eri suunas hoidvaid lokkis juukseid vaid riiklikel pühadel pesi. Kuna viimasest punasest
kalendripäevast lahutas Eesti NSV-d juba terve kuu, moodustasid Abzaagi – nii teda
mingil arusaamatul põhjusel kutsuti – kiharad ebakorrapärase puntra, millest olnuks
parema puudumisel abi Kojamehe korteri nädalaid hooldamata põranda pühkimisel.
Tõsi mis tõsi. Abzaagi pea oli nagu liisunud õlles tundide viisi ligunenud mopp, mille
korralik perenaine esimese asjana prügikonteinerisse toimetab. Muidu nägi ta aga välja
selline, nagu alati: hamstri kombel ülejäänud lõusta tasapinnast eemale punnitavad põsed
õhetusest roosad ning pekivoltide vahele pressitud imetillukesed seasilmad kelmikalt
vilamas.

Abzaag oli kõigi väliste omaduste kiuste tähelepanuväärselt sümpaatne vend. Ilmselt oli

153
 Musta Pori Näkku

tema looja (milline sadistlik värdjas seda siis ka ei teinud) otsustanud Abzaagi karakterit
kokku klopsides kompenseerida kõik selle, mille ta tema välist kuju vormides kokku oli
otsustanud hoida. Abzaag ei uskunud Jumalat. Ja seda oli võimatu talle pahaks panna.

“Änimal, mine tee Mihkliga keppi,” andis Kojamees vastuvaidlemist mittesallival toonil
korralduse pealtnäha umbes seitsmeteistkümneaastasele tüdrukule, kes toanurgas teistest
eemal kükitas.

“Ma ei taha,” inises see mingil senikuulmatul helisagedusel vastu.

“Kas sa armastad mind?” käratas Kojamees tüdruku vait. “Jah.”

“Siis mine tee Mihkliga keppi ja ära mölise.”

“Aga ma armastan ju sind, mitte teda,” üritas Änimal kaeblikult halisedes Kojamehes
veel kord inimest äratada.

Muidugi armastas ta Kojameest ja mitte mind. Ent armastus on midagi enamat kui
regulaarset rütmi ignoreeriv süda või õrnõhuke higikiht peopesas. Armastus on
valmisolek end armastatu nimel ohverdada. Ning Änimali jaoks tähendas see virilalt
itsitava Abzaagi ja kõigi ülejäänud türapeade ees enese paljaks koorimist. Ning kusagil
tont teab millises Eesti väikekülas oma lapselapse pärast südant valutava vanaema kootud
põlvikutes jalgade harkiajamist inimese ees, keda ta esimest korda alles paar minutit
tagasi nägi.

Ma kinkisin oma peatsele seksuaalpartnerile umbes samasuguse elutu naeratuse, millega
Stockmanni hullude päevade ajal peasissekäigu kohal tuules lötendavad täispuhutud
kollased kummimehikesed inimesi tervitavad. Kummalisel kombel ei jahmatanud mind
selle ootamatult sülle maandunud olukorra juures mitte miski. Ei see, et korteri
peremees sedavõrd aktiivselt mu seksuaalelu oli korraldama asunud ega ka see, et ta teise
inimese poole miskipärast sõnaga “änimal” pöörduda otsustas. Esiteks nägi too
tõepoolest üsna robustne välja. Teiseks elab inimene – nagu mingi tarkpea kunagi
kokku arvutas – ainult ühe korra.

Persse kah, mõtlesin ma endale paaniliselt vabandusi välja. Elu on väärt täpselt nii palju,
kui sa temalt julged vastu võtta. Eelmisel õhtul ansambli Uuestisünd kidramehe Loit
Linnupõllu juures Viru Kanget Saku Heledaga lahjendades ei osanud ma millestki nii
metsikust unistadagi. Aga täpselt sama vähe oskas Loit teisel pool köögilauda anarhismist
ja kõigist ülejäänud inimkonda päästvatest suurtest ideedest õhinal rääkides ette aimata,
et mõnekümne aasta möödudes hakkab ta Parex Panga juhina lollpeadele nende enda
raha röögatu protsendiga tagasi laenama. Elu koosneb ootamatustest, otsustasin ma
Änimali mitte kuigi entusiastlikesse silmadesse kaevudes. Nagu mu kunagine kehalise
kasvatuse õpetaja oleks ehk öelnud, eristab tegijaid töllmokkadest võime ootamatustel
sarvist kinni haarata.

Ma nööpisin seltskonna ilmselgeks elevuseks oma porised püksid lahti ning hakkasin

154
 Musta Pori Näkku

neid häbelikult jalast ajama, silmanurgast Änimali enam-vähem midagi sarnast tegemas
jälgides. Ta sai enne mind valmis ning viskus erilist huvi ilmutamata selili. Änimal ei
olnud ülearu ilus tüdruk. Lohakalt teine teisele poole vajuvate rindade tippe
dekoreerivad üksikud paari sentimeetri pikkused karvad pole kunagi seksikad. Eriti siis,
kui need su suulage ebameeldivalt torkima hakkavad. Just see aga juhtus, kui ma toatäie
türapeade heakskiitva mõmina saatel püüdlikult indu teeseldes Änimali nibu kuivade
huulte vahele kahmasin.

Erootika olevat erektsioon, mitte orgasm. Seda olin ma kusagilt varem lugenud.
Kahvatu naha ja seda võikamalt väljajoonistuvate vistrikega kaetud tüdruku otsas lesides
sain ma suhteliselt kiiresti aru, et erootikast jääb kogu tänane lugu valgusaastate
kaugusele. Erootikat sai selles farsis olema sama vähe kui Saksa pornofilmis, kus valgete
sokkide ja elektronkelladega Hitleri-vuntsikestega mehed ülekaalulisi veenilaienditega
litse nussivad. Sellest arusaamiseks ei pidanud olema Tõnu Ots või mõni muu
kvalifitseeritud seksuoloog, kes toonastes noorteajakirjades raseduse keskel maha jäetud
alevitüdrukuid lohutasid. Sellest sai aru iga tropp. Putsi see erootika, lihtne ja aus orgasm
ajab praegustes ebaglamuursetes tingimustes ka asja ära, sisendasin ma endale teist tissi
vastumeelselt imema asudes.

Änimal lebas peaaegu liikumatult. Kaastundest põimis ta käed ümber mu madala
toatemperatuuri tulemusel tasahiljukesi jahtuvat keha.

“Tahad, ma võtan suhu?” küsis ta nii valjuhäälselt, et ma üllatusest peaaegu võpatasin.

Kušeti ümber kogunenud publik jäi hiirvaikselt sündmuste edasist kulgu ootama. Kui
maailmas on kedagi, keda sa alt vedada ei saa, on see toatäis tundmatuid türapäid.

“Oleks palund küll, jah,” ühmasin ma teatava härrasmehelikkusega.

Änimal kahmas mu elutu londi pihku ning asus seda suletud silmadega ettevaatlikult
noolima, justkui limpsiks ta värskelt moodi tulnud sidruniglasuuriga Koolijäätist. See
maitses mäletatavasti nagu kollane lumi, mille söömise eest Frank Zappa inimkonda
aastate eest oli hoiatanud. Oodatud progress jäi aga saabumata.Veri keeldus strateegilisse
punkti jätkuvalt kogunemast. Änimali vastikustundest krimpsus nägu jõllitades ei
osanud ma seda verele ausalt öeldes ette heita.

Initsiatiiv tuleb reeglina sealt, kust sa seda kõige vähem ootad, olid elu ning isa mind
õpetanud. Kõigist toas viibinud kalkaritest oli Abzaag see, kes end üleüldiseks üllatuseks
äkitselt püsti ajas. Tema morbiidsesse pilku oli tekkinud päikeselaik ning polnud
vähimatki kahtlust, et mehe äraarvamatute käikudega ajju oli sööstnud hiilgav plaan. Ta
komberdas elutoast kitsukese esikuga eraldatud kööki ning enne, kui keegi midagi
küsida jõudis, seisis ta minu ning Änimali kõrval, käes poolik purk mett ja vaskne
supilusikas.

Sõnad on sellistel puhkudel teadagi üleliigsed. Justkui kokkulepitult keeras Kojamees

155
 Musta Pori Näkku

meepurgilt kaane, Abzaag suskas lusika purki ning sikutas selle sealt uuesti välja, tiris
seejärel oma pisikeste rasvaste näppudega mu riista Änimali musi vahelt välja, mäkerdas
meega kokku ning toimetas tagasi sinna, kuhu ta antud hetkel kuulus.

Võimalik, et Änimal tundis saabunud maitsemuutusest tõesti rõõmu. Võib-olla oli ta
otsustanud armastatud Kojamehe meeleheaks lihtsalt kaasa mängida. Igal juhul suhtus ta
minu mehetunnusesse varasemast suurema hasardiga. Kuid erinevalt katkisest
värviteleviisorist, mis remondimehe saabudes iseenesest tööle hakkab, ei toonud
meeoperatsioon minu füüsilisse konditsiooni mingeid hoomatavaid muutusi. Ma olin
toatäit tundmatuid türapäid alt vedanud. Kõigist maailma inimestest olin ma pettumuse
valmistanud neile, kellele pettumust valmistada ei tohi.

Ent täna oli Abzaag oma kreatiivsuse absoluutses seniidis. Ning vanarahva ütlemine “kus
häda kõige suurem, seal abi kõige lähem” kehtis sellistel puhkudel iseäranis kindlalt.

1972. aastal andis Nõukogude Liidu valitsus Pepsico-nimelisele konglomeraadile õiguse
eksklusiivselt Stolychnaya Vodkat Läänes turustada. Vastutasuks saadi luba Pepsi Colat
raudse eesriide taga segamatult müüa. Rohkem kui tumepruun suhkrumaitseline
vedelik, vääris Abzaagi hinnangul tähelepanu pudel, millesse seda jumalikku nektarit
villiti. Ta haaras kušeti kõrval kolmel jalal vaaruvalt diivanilaualt tühja Pepsi pudeli,
tõukas mu peaaegu jõhkralt Änimalist eemale ning asus jahmatamapaneva
sihikindlusega klaasist koonust talle prakku pressima.

Änimal oli selleks hetkeks oma saatusega leppida jõudnud. Tõtt tunnistades oli
jäälõhkujana tema kõige privaatsemate koobaste kaldaid rammiv pudel juba ainuüksi
esteetilises plaanis kümneid kordi meeldivam ese kui minu ühtlase simakihiga kaetud
töövõimetu väikemees. Kojamees hirnatas valjuhäälselt. Ta lasi Abzaagil veel mõned
korrad pudelit õrnalt edasi-tagasi liigutada ning ronis siis ise tüüri juurde. Nähes, et
sisuliselt keppis teda nüüd Kojamees, muutus Änimal kogu protsessi suhtes veelgi
leplikumaks ning hakkas mõne minuti möödudes üleüldiste rõõmuhõisete rütmis
oigama.

Täispuhutud kumminuku emotsioonitu naeratus näol, vaatasin ma ihualasti
kušetinurgal kössitades tehislikult üles-alla visklevat Änimali ning tema tupeava Pepsi
pudeliga uuristavat Kojameest. Siin ma siis nüüd lõpuks olin. See on siis see, kuhu jõuab
inimene, kui ta kaheksa-aastaselt Mati Nuudega juhuslikult kohtudes oma saatusele
hinge kingib – või kui juhtub nagu kuulsa bluusimehe Robert Johnsoniga – kesköisel
ristteel Saatanal oma kitarri laseb häälestada.

See suitsukonidega auklikuks põletatud diivanikate on pind, kuhu maabub mees siis, kui
tema isa on ostnud talle pilli, et poeg muusikat tehes nende unistusteni jõuaks, mis talle
endale erinevatel põhjustel kättesaamatuteks jäid. Need noore naise keha brutaalsest
töötlemisest sündinud veretilgad on akvarellvärv, millesse ta torkab pintsli, kui on

156
 Musta Pori Näkku

järjekordse meistriteose otsustanud kangale kanda. Too sperma ja higi- segune hais on
peaaegu müütiline vabadusesõõm, mille surematuks muutvat jõudu on lubatud tunda
saada ainult kõige väljavalitumatel.

See ilmselge arengupeetusega alaealine neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest poolkõva,
meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi rokkarite poolt müstifitseeritud
muusa. Tema vari seob legatona maailma parimate armastuslaulude kirglikumaid noote.
Ta on see väike tüdruk, kes istub rongis Oleg Sõle kõrval, kui too hommikul tööle
sõidab. Ta on Linda, kes hääbub Raul Sepperi silme all nagu septembrikuine loodus.
Gloria, kelle juures käib armastuse koolis Mait Maltis.Valges kitlis näitsik, kelle käed Ivo
Linna vereringesse valu viivat novokaiini süstivad. Siin – Kojamehe mõnekümne
ruutmeetri suuruses läppunud kodus – asub Eldorado, müütiline kullast linn, kuhu kõik
trubaduurid oma eskapistlike rännakute kulminatsioonis jõuda loodavad. Ma ei osanud
arvata, et end selle raja finišis nii varakult avastan.

Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha. Otse püsti ees on pimeduse sein.

Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha ja me surnud ema ette tuntud lein.


157
 Musta Pori Näkku

Viimane

Ma istusin keset inimtühja korteri lagedat elutuba ning jõllitasin ainiti väljalülitatud
televiisori ekraani. Selle televiisori, mida ülikangete prillide ja räige õllelebraga mees
kord kuus parandamas käis ning mille valgust sähviv kineskoop aasta viimasel päeval
kõik Eesti neoonjumalad otse koju kätte tõi. Need jumalad, kes ärkasid siis, kui
ülejäänud inimesed magama läksid. Ning öist linna täitis üksikute rikkis
valgusreklaamide korratu rütm. Umbes nagu praegu. Ainult et aasta viimase päevani oli
veel tohutult aega. Ning televiisor oli välja lülitatud.

Ma lõdisesin kivikõval põrandal rätsepistes tasakaalu hoida püüdes nagu jõulusült, mille
südamesse on keegi piraka kööginoa torganud. Mul oli külm ja tulikuum vaheldumisi.
Ning mul oli paaniline hirm. Abstraktne hirm surma, sõja, katku, maavärina, mille
iganes ees. Aastaid kestnud joomasööstu sünnitatud hirmu anatoomia erineb ratsionaalse
hirmu omast lugematute tunnuste poolest, millest tähtsaim on see, et temaga
toimetulekuks on põhimõtteliselt kaks võimalust. Üks on ta paar järjestikust ööd
närviliselt mööda korterit ringi käies ära kannatada. Teine aga plaani B, D, C või E
kasutades ta tundmatusse tulevikku edasi nihutada. Ma polnud veel otsustanud, mida
oma hirmuga kohe saabuva äkksurma ees teha.

Väljalülitatud televiisori tolmune ekraan peegeldas tuba nagu praguliseks löödud peegel.
Selle pinnalt põrkuv pilt oli parimal juhul ähmane ning halvimal totaalselt
ebaproportsionaalne. Kuid peegeldus on peegeldus. Ma nägin kumeralt klaasilt iseenda
reflektsiooni tähelepanelikult silmitsedes peaaegu tervet tuba. Ma nägin vasakut kätt
looklevat legendaarset nurgadiivanit ja paremal nurgas nägin ma tugitooli, milles isa
oma päevi Robert Graves’i romaani “Mina, Claudius” lugedes päikeseloojangu suunas
oli harjunud veeretama. Ja siis nägin ma südantseiskavaks ehmatuseks, et ma ei olnud
selles toas üksi, kuigi kell oli juba neli öösel ning viimased külalised olid mitu tundi
tagasi lahkunud.

Peegeldus teleka tumedalt ekraanilt võis olla udune, ent ma nägin täiesti selgelt, et minu
ümber istub terve hulk inimesi. Väga vanu inimesi. Siin oli naisi ja oli mehi, oli hallide
juustega prouasid ja oli kiilaid taate. Nad istusid ümber minu ja me vaatasime koos seda
hetkeks erkselgeks löönud peegeldust väljalülitatud televiisori tolmuselt ekraanilt. Nad
vangutasid pead, kes paremalt vasakule, kes vasakult paremale. Sõnagi kuuldavale
toomata vangutas toatäis minu ümber istuvaid väga vanu inimesi oma päid ning ma
võisin vanduda, et kuulen oma parema õla tagant sügavat ohet ja tunnen kuklasse
puhuvat sooja hingeõhku. Ma kiskusin vangistatud pilgu telekalt ja vaatasin

158
 Musta Pori Näkku

ümberringi.

Tuba oli tühi. Täpselt nii tühi, nagu ma olin veel hetk tagasi mäletanud. Ettevaatlikult
keerasin ma tapvas pohmellis tudiseva pea tagasi teleka suunas ja seal nad jälle istusid.
Toatäis muldvanu inimesi, kes sünkroonis pead vangutasid ja mitte sõnagi ei lausunud.

Ma röögatasin õudusest, tormasin vanemate magamistuppa, haarasin voodilt päevateki ja
viskasin selle üle televiisori. Igaks juhuks veendusin uuesti, et toas peale minu kedagi ei
ole ja et vanurid olid kõigest ühe oma aja ära elanud televiisori kumera klaasekraani
looming. Ei midagi enamat. Lihtsalt ühe putsis kasti mehhaaniline rike. Olnuks mu
õblukestes liigestes natukenegi rohkem jõudu, oleks telekas juba teel prügikonteinerite
suunas. Ülikangete prillide ja räige õllelebraga mees poleks nii putsis telekat enam
päästa suutnud. Ta võis olla Tallinna parim telekaparandaja, kuid persetäis vanu inimesi
toitest eraldatud kineskoobis oli tõsisem viga kui läbikärsanud kaitse või külmjootega
värviplokk. See oli üks kuradi parandamatu viga ja juba homme hommikul helistan ma
Kojamehele ning me tassime selle neetud kasti sinna, kuhu inimesed neil päevil neetud
kaste tassisid.

Ma jätsin tule põlema ning läksin oma tuppa. Ma pidin natukenegi magada saama, kuigi
teadsin suurepäraselt, et lihtne see olema ei saa. Nädalaid ülestegemata voodiga toas
valitses haudvaikus. Ainus heli selles suitsukonidest ja katkistest õllepudelitest kaetud
põrandaga sarkofaagis oli kõrval vannitoas lekkiva kraani üksluine tilkumine. Tilk-tilk-
tilk-tilk. Keraamilise kraanikausi valget pinda piinava korrapärasusega terroriseeriv
tilkumine ajab iga inimese hulluks. Nagu kotkas, kes kalju külge aheldatud
Prometheuse maksa tükkhaaval nokib, tungib teravate veepiiskade tekitatud heli su
kurnatud ajukäärude vahele, mässib need salakavalalt lahtiharutamatuks Gordioni
sõlmeks ning teeb sinust lobotoomia läbielanud Randle McMurphy, kelle ainsaks
vabanemiseks saab vastu nägu litsutud lämmatav haiglapadi. See tilkumine peab
lõppema. Enne, kui on hilja.

“Aktuaalse kaamera” spordiuudiste rubriigis sprinti aegluubis lõpetava higise atleedina
jõudsin ma paar meetrit kahe minutiga läbides vannituppa, keerasin tilkuva kraani
esmalt täiesti lahti ning surusin selle siis loomse jõuga kõvasti kinni. Mõni üksik tilk
potsatas veel kraanikaussi, ent minu pingutust oli krooninud edu. Lekkimine oli selleks
korraks ajalugu ning häirimatu surnuaiavaikus täitis nüüd tervet korterit.

Ja siis tundsin ma jälle, kuidas selgesti tajutav soe hingeõhk mu kukalt silitab. Ja keegi
traagiliselt selja taga ohkab. Ma keerasin välgukiirusel ringi, ent ei näinud kedagi. Tuba
oli tühi. Ei ühtki hingelist, ainult Eddie Van Halen ajakirjast Guitar Player väljalõigatud
plakatil, mille ma aastaid tagasi plastiliiniga tapeedi külge olin kinnitanud. Ja ometi
tundsin ma selgelt, kuidas keegi mind mööda korterit jälitab. Ma pidin ta kuidagi
eemale peletama. Kui ma kümnetest pead vangutavatest pensionäridest üle teleka

159
 Musta Pori Näkku

heidetud päevatekiga vabanesin, siis ilmselt õnnestub mul too südantlõhestav ohkamine,
mida ma nüüd juba iga paari sekundi järel kuulsin, mõne heliga matta. See ei saanud
olla muusika. See pidi olema miski inimhäälega rohkem sulanduv kui matsuv
basstrumm ja ruigav elektrikitarr. See pidi olema teine inimhääl.

Üksikute järelejäänud vinüülide seas õudusest värisevate kätega midagi otsides jäi mulle
näppu kaks alternatiivi: Viiu Härmi poolt plaadile loetud Pille-Riini lood ja Juhan
Viidingu tilluke singelplaat, millel poeet ise oma luuletusi esitab. Viiu Härmist ja Pille-
Riinist, keda kollase salliga onu toidupoes kolmsada grammi koort osta aitab, jäi täna
öösel väheks. Seda järjest väljakannatamatumaks muutuvat ohkamist suutis tappa vaid
intensiivse häälega Viiding. Tema luuletused polnud tingimata just see emotsionaalne
vitamiinipomm, mida surmahirmuga heitlev deliirik hetkel nagu praegune kõige
rohkem vajas. Aga läbi plastmassraamiga kõlarite rääkiv Juhan Viiding oli kindlasti
mõjuvam eksortsist kui malbehäälne Viiu Härm.

Sel poisil oli raske veretõbi


ja Päevalille tänavas ta elas.

Sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi ja päevast päeva isa pille neelas.

Sel poisil oli raske veretõbi

ja surmal oli hammas verine.

Poiss teadis süste saades päeva läbi, et elu surmast suurt ei erine.

Tõepoolest. See luuletus polnud kindlasti emotsionaalne vitamiinipomm, mida ma

praegu kõige rohkem vajasin. Aga ohkamine, see kuradi värdjalik hingeldamine, mis
mind viimastel minutitel sadistlikult piinanud oli, kadus sama kiiresti kui oli tekkinud.
Või siis lihtsalt ei kuulnud ma seda Viidingu terava hääle alt. Vahet polnud. Ma sain
natukenegi rahu ning voodis lesides ning üksikute lihaskrampidega võideldes sisenesin
Juhani luuletusi kuulates ärkveloleku ja une vahelisse tsooni, kus suurem osa inimesi
enne lõplikku magamajäämist oma mõtted visuaalseiks kujutlusiks moondab. See on
nagu 8-millimeetrise kaameraga tehtud amatöörfilm, mis tolles astraalses tsoonis su
silme ees kaadreid hüpitades mängib.

Minu kinoseanss viis mu mõned kuud tagasi aset leidnud vestlusesse emaga. Ma vaatasin
selle otsast lõpuni uuesti läbi. Kappide vahele peidetud objektiivid oleksid meie toonase
keskustelu justkui jäädvustanud ja keegi oli mulle selle mingi nee- tud tagamõttega just
praegu taas ette mängida otsustanud.

***

“Kuidas isal on?”


160
 Musta Pori Näkku

Eno Raua olukord oli järsult halvenenud ning huilgavate sireenidega kiirabiauto oli ta
mõne päeva eest haiglasse toimetanud. Ma olin viimased ööd küll Kojamehe, küll Loit
Linnupõllu, küll kellegi kolmanda juures veetnud ja koju käima sattusin alles praegu.

“Kuidas tal on?”

“Halvasti. Isal on väga halvasti,” vastas keskendunult imeõhukeste varraste vahel midagi
kuduv ema. See polnud vajadus uue kudumi järele, mis viimased paarteist aastat
halvatud abikaasa eest kakskümmend neli tundi ööpäevas hoolitsenud naise käsitööga
tegelema ajas. See oli asendustegevus. Asendus millelegi, mille peale ma isegi mõelda ei
tahtnud.

“Mis mõttes halvasti?” Ma olin ikka veel purusodi, kuid sõna “halvasti” kurjakuulutavast
tähendusest, eriti kui see minu isa puudutas, olin ma ometi võimeline aru saama.

“Ta on suremas.”

“Kurat küll. Sa ütled selliseid asju ainult selleks, et mul veel sitem hakkaks kui mul niigi
on.”

Ema ei vastanud midagi. Tema käed liikusid veel kiiremas tempos kui ning pirakad
läbipaistvad pisarad veeresid naise kortsulisi põski mööda pöörase hooga murest
värisevate huulte suunas.

“Mis mõttes suremas? Mis kuradi mõttes ta suremas on?”

Ema nuttis silmi tõstmata. Ta ei tahtnud mind vaadata ning tõtt öelda ei saanud ma aru,
miks ta mind vaadata ei tahtnud.

“Ta küsis täna sinu järele,” ütles ema lõpuks vardaid hetkeks teineteisest eraldades. “Ta
vaatas mind oma suurte pruunide silmadega ja küsis, kas Mihkel ei tulegi teda vaatama.
Issand, ta on nii kohutavalt palju kehakaalus kaotanud. Ainsad asjad tema näos on kaks
suurt pruuni silma. Ta vaatas mind nendega ainiti ja ma ei saanud talle öelda, et tema
poeg on alkohoolik. Ma lihtsalt ei saanud talle seda öelda.”

Ema murdus uuesti ega olnud rohkem võimeline rääkima. Ega minagi. Ma vedelesin
keset põrandat laes rippuvat kollase kupliga lampi vaadates ja mulle meenus, kuidas isa
selle kord Peredelkino-perioodi avapäeval šampanjakorgiga kogemata tükkideks oli
tulistanud.

***

Ma võpatasin ning väljusin ärkveloleku ja lõpliku une vahelisest tsoonist üleni higisena.
Mu keha rappus nüüd veelgi jõulisemate lihaskrampide käes ja kogu keha sügeles
talumatult, justkui oleks see sadade ja sadade sipelgatega kaetud. Ilmselt oligi. Ma
püüdsin neid teki all käega kaootiliselt kõhtu ja jalgu kratsides eemale peletada, ent ma
olin arvulises vähemuses. Plaat Juhan Viidingu luuletustega oli lõppu jõudnud ning
väsinud grammofoninõel hüples vinüülil muudkui tagasi ja tagasi ja tagasi ja tagasi. Seda

161
 Musta Pori Näkku

need vanad plaadid aeg-ajalt tegid. Selle asemel, et nõel lõpusrigel üles visata, jäid nad
kõlaritesse krabinaid ja krõpsumist paiskama. Ma pidin selle lõpetamiseks
grammofoninõela käsitsi plaadilt tõstma. Aga ma ei jõudnud. Ma lihtsalt ei jõudnud.
Ohkivad vanainimesed igas neetud toanurgas olid tunnistajaks, kuidas ma lihtsalt ei
jõudnud voodist tõusta, et see kuradi nõel plaadilt üles tõsta. 

Mihkel... Mihkel...

Läbi vinüülikrõbinatest täidetud kõlarite pöördus keegi Juhan Viidingu häälega minu
poole.

Mihkel... Uinuv mõistus sünnitab koletisi. Kas sa tead, kes nii ütles? 

“Hmm... ei tea. Stephen King?”

Ei. See oli Francisco Goya. Uinuv mõistus sünnitab koletisi. Ste hen King ütles, et nad
pole tõelised. Et nad on nagu pildid raamatus. Mis tähendab antud juhul sedasama.

Sipelgad lidusid mööda mu ihuliikmeid, keegi puhus mulle sooja hingeõhku otse
laubale, päid vangutavad vanainimesed liikusid toanurkadest tigusammul voodi suunas ja
katkine vinüülplaat rääkis minuga Juhan Viidingu häälel.

Nad on nagu pildid raamatus. Nad pole tõelised. See on uinuv mõistus, mis koletisi sünnitab. Ja
nad pole isegi koletised. Ma tean, milline õige koletis välja näeb. Minu omad olid palju hullemad.

“Mida ma teha saan?” pöördusin ma saabuvat paanikahoogu haistes grammofoni poole.

Ega ei saagi midagi. Aeg ravib haavad. Seda ütles vist Heli Lääts.

“Ei. Heli Lääts ütles: “Aeg, oo, miks kiirelt läed.””

No siis oli see keegi teine. Aga mõte jääb samaks.

Ma olin suremas. Just. Nii see oligi. Ma olin suremas. Kuidas ma nii kuradi loll võisin
olla? Ma olin suremas ja sain sellest alles praegu aru. Vanainimesed vangutasid jätkuvalt
päid ning lähenesid mu voodile järjest kasvava kiirusega. Kui nad minuni jõuavad, ongi
kõik. Kui nad mu kätte saavad, on lugu läbi. Nad põimivad oma kondised käed ümber
mu kõri ja pigistavad seda nii kaua, kuni ma enam hingata ei suuda. Ma ei kavatsenud
seda ootama jääda. Ma pidin midagi ette võtma. Ja see midagi sai olla ainult plaan E.
Ükski muu plaan mind praegu ei päästa.

Kümne sekundiga olin ma neli korrust allpool. Isegi täie tervise juures poleks ma nii
kiiresti neli korrust allapoole jõudnud. See oli too müütiline viimase hetke jõud, mille
ma paanilises hirmus voodit kõigist külgedest ründavate vanurite ees endas üles leidsin.
Ma vajutasin uksekella ning jäin oma deliirsetest nägemustest kurnatud keha
kontrollimatult väristades saatust ootama. Mõne hetke pärast tuli uksele mees, kes nägi
välja nagu inimene, kellele meeldib ansambel Grateful Dead. Ehk siis kattis tema
koonuselist lõuga paks habe ning nädalaid pesemata pikad juuksed langesid intensiivsest
päevitamisest tumepruuniks põlenud paljale ülakehale.


162
 Musta Pori Näkku

“Kas Mihkel on kodus?” küsisin ma võhivõõra hipi käest.


“Ma arvasin, et sina oled Mihkel.”

“Olengi. Aga maailmas on rohkem Mihkleid kui üks. Isegi ühes trepikojas võib mitu
Mihklit elada. Ebatõenäoline, ent võimalik. Ka kõige rajuma marihuaanalaksu küüsis
siplev aju peaks suutma nii lihtsa kontseptsiooni lahti muukida. Ma vean saja rubla peale
kihla, et sinugi nimega inimesi on rohkem kui üks. Mis su nimi on?”

“Peetrus.”

“No see on sama mis Peeter. Nagu Peeter Esimene, Peeter Simm, Peeter Volkonski. Ja
muidugi see Peeter, kes suure linna väravas peeretas. Peetreid on maailm täis. Nagu
Mihkleidki. Mina olen Mihkel Raud. Siis on veel näiteks Mihkel Veske. Ja Mihkel
Lüdig. Ja selles korteris, mille ukseavas sa seisad, elab Mihkel Mutt. Teda ma
puhtjuhuslikult praegu otsingi.” 

“Kas sa oled alati nii nipsakas?”

“Ei. Ainult siis, kui ma olen suremas. Ja kui minu ning Mihkel Muti külmkapis
arhiveeritava pooliku viina vahel seisab targutav tolvan nimega Peetrus. Kas ma saan
sisse astuda või pean oma ärritunud hääle kaja trepikojas edasi kuulama?”

Ma olin tõsiselt vihane. 

“Oled sa kindel?” Peetrus uuris mind sügavate hallide silmadega.

“Milles?”

“Et sa tahad sisse tulla.”

“Türa küll. Ma just ütlesin, et tahan.”

“Ei öelnud.”

“Hea küll. Ma tahan sisse tulla. Ma olen selles täiesti kindel.” 

“Ise tead.”

Peetrus astus ukse eest ära ning lasi mu esikusse. See oli kummaliselt tühi. Ei ühtki
riideeset nagis, ei ühtki jalatsit põrandal. Ainult erinevate linnade nimedega kaetud
päevinäinud kohver seina ääres. Los Angeles. Karachi. London. Nairobi. Roma. 

“On see sinu oma?” 

“Jah,” vastas Peetrus. 

“Tulid reisilt?”

“Täna pärastlõunal.” 

“Kus käisid? Itaalias?” 

“Roomas.” 

“No ma ju ütlesingi, et Itaalias. On ta nii kihvt nagu räägitakse?” 

“Ei tea, mulle ei meeldinud eriti.” 

“Lennukiga tulid? Aeroflotiga?” 

“Ma ei mäleta, kuidagi ähmane on kogu see tagasitulek. Ma sain Roomas mingite

163
 Musta Pori Näkku

pättide käest kolki ja mälu ei taha sellest hetkest alates enam endist viisi töötada.”

“Mis juhtus?” Märkamatult olin ma Peetruse kummalise isiku vastu huvi hakanud
tundma ja põletav deliirium minetas vähemalt ajutiselt aktuaalsuse. 

“Ma olin otsaga juba lennujaamas, kui üks Tel Avivi lennukit ootav juudipoiss meeste
peldikus mulle heroiini pakkus. Sellil oli süstal ja isegi peenike kummist voolik, millega
me veenid kinni tõmbasime. Tou oli mehine. Jube mehine. Karl Marxil oli õigus. Aga
ainult poolenisti. Religioon pole mitte oopium, vaid heroiin. Heroiin on asja nimi.
Tõsiselt. Ja heroiin on religioon massidele. Mitte vastupidi. Ma istusin poolteadvusetult
sitapotil ja äkki tekkis sinna teinegi juudipoiss. See kukkus seletama, et ma pean Rooma
tagasi minema. Et mingi asi jäi pooleli. Et miski peab uuesti juhtuma. Ma ei saanud
midagi aru. Kui pilt jälle ette tuli, vedelesin ma keset mingit tillukest piazzat Rooma
südames ning kari valjuhäälselt kisendavaid kaake tagus mind jalgadega näkku ja
kõhtu.”

“Oi raisk. Sitt lugu.” Peetruse seis polnud minu omast kuigi palju parem. Tal polnud
oma juttu vaja tõestada, mehe käevarred olid kaetud hiiglaslike sinikatega.

“Aga kuidas sa tagasi said? Aeroflotiga üle Moskva?”

“Kui sa nii ütled.”

“Mis mul siin öelda on? Sina käisid Itaalias. Mitte mina.”

“Roomas. Ma käisin Roomas.”

“Mis iganes. Aerofloti tunned ära kana järgi, mida lennu ajal serveeritakse. Kui see on
ühtlaselt sinine, siis lendad Aeroflotiga. Kui valge, siis mitte. Mu isa sattus aeg-ajalt mälus
peaga lennukisse. Kana-süsteem aitas tal alati lennufirmat identifitseerida. Mis värvi su
kana oli?”

“Ma ei tea. Mulle ei antud kana.”

“Mida sulle siis anti?”

“Mitte midagi. Mind ignoreeriti terve lennu ajal. Justkui poleks mind olemaski. Isegi
kohalik check in-i tüdruk vaatas must peaaegu et läbi ja ütles: next, please.”

“Hmm. Sa peaksid avalduse kirjutama. Kaebuse esitama. Aeroflotil on Võidu väljakul
kontor. Sa peaksid sealt homme läbi minema. Nad on kohustatud sulle kana andma, kui
sa lennukis oled. Tulgu see või nina ees vastu maad, raisk. Kana pead sa saama.”

“Kuidas ütled.”

“Kuule, kus Mihkel on?”

“Ma arvasin, et sina oled Mihkel.”

“Ära hakka peale. Kus ta on?”

“Nii palju, kui mina asjast aru saan, on sul praegu kaks võimalust.”

“Kuidas palun?”

“Üks on edasi tulla ja koos minuga oodata seda, keda iganes sa siit leida loodad. Teine

164
 Musta Pori Näkku

võimalus on uksest tagurpidi välja astuda ja teha seda, mida sa tegema pead.”

Peetruse jutt kiskus imelikuks. “Kui sa teise võimaluse kasuks peaksid otsustama, siis
tervita minu poolt Sarkat.”

“Ma pole Sarkat kuude viisi näinud.”

“Homme näed.”

“Kust sa seda võtad? Ma ju ütlesin, et Sarka on kuude viisi kadunud.”

“Homme on 1. august. Ja aasta on 1990.” 

“Kuidas palun?” 

“Homme on 1. august.”

“Kuidas võis nii oluline detail momendil nagu praegune mul küll meelest minna! Mu
kuradi delirium tremens jõuab kohe-kohe kulminatsiooni ja see, mu värske sõber, pole
naljaasi. Usu mind, raisk. Naljast on need vennad, kes sinuga deliiriumi käigus
kontakteeruda võtavad, sitta kanti kaugel. Mul on vaja peale saada. Kohe. Ära võta
isiklikult, kuid homne kuupäev huvitab mind praegu kõigist maailma asjust kõige
vähem.”

“Peaks huvitama. Sa näed homme Sarkat, sest on 1. august.”

“Ma näen homme Sarkat, sest on 1. august?”

“Täpselt.”

“Mida sa öelda tahad?”

“Ma ei taha midagi öelda. Ma ütlen. Kui ma tahaksin midagi öelda, siis oleks see kõigest
abstraktne soov end verbaalselt väljendada. Kõigest tahtmine. Aga ma ütlen. Ma teen
sammu tahtmisest kaugemale. Ma ei suuda aru saada, miks inimesed end väljendades nii
arusaamatult palju paska oma mõtete ümber mässivad. Nagu see tüütu ma-tahaksin-
küsida-konstruktsioon. Ma tahaksin küsida, kui palju kell on. Ma tahaksin küsida, mis
on teie lemmikraamat. Küsi. Ära taha.”

“Sa ei ole ise palju parem. Sa ei vastanud mu küsimusele. Sa kulutasid väärtuslikud
kakskümmend sekundit pasa mässimisele, nagu sa seda ise nimetad. Aga sa ei vastanud
mu küsimusele.”

“Millisele küsimusele?”

“Mis asi see on, mida sa mulle öelda tahad?”

“Kui Jeesus Kristus oleks sündinud näiteks 15. juulil ja mitte 25. detsembril, siis milline
näeks välja Jõulumees?”

“Ma pole kindel, et Jeesus Kristus 25. detsembril sündis.”

“Populaarses kujutluses sündis. Milline oleks Jõulumees aga juhul, kui Jeesus oleks suvel
sündinud? Samasugune valge habemega mees, kes läbi koheva lume saanis sahisedes tee
ääres seisvatele lastele jumala poja sünnipäeva puhul Coca Cola purke loobib? Vaevalt
küll. Kui Jeesus sündinuks juulis ja mitte detsembris, oleks Jõulumees vesiskuutril kai

165
 Musta Pori Näkku

äärest kai äärde kihutav pesapallimütsi ja lühikeste Aloha-pükstega plätudes keigar.

Mage, või mis?”

Ma olin sunnitud Peetrusega nõustuma. Selline Jõulumees oleks tõesti mage.

“Nii et Jeesus sündis detsembris selleks, et Jõulumees näeks välja selline nagu ta näeb? Ja
mitte nagu narkodiiler teleseriaalist Miami Vice?” püüdsin ma Peetruse mentaalsetes
katakombides natukenegi orienteeruda. 

“Seda ma sulle seletada püüan.”

“Miks?”

“Mis miks?”

“Miks sa mulle seda seletada püüad?”

“Et sa saaksid aru, et Sarkat näed sa homme seetõttu, et on 1. august 1990. Kui oleks 9.
november 1983 või 14. märts 2008, siis sa teda ei näeks.”

“Ahah. Ja kuna homme on 1. august ja kuna ma kohun seetõttu Sarkaga, siis näen ma
edaspidi välja nagu Aloha-pükstega skuutrimees?”

“Ei.”

“Nagu punase mantliga Jõuluvana?”

“Muidugi mitte.”

“Ma polegi Jõulumees ja Sarka polegi Jeesus Kristus, kes homme Harju tänaval uuesti
sünnib?” 

“Ei. Ainult väga madala intelligentsiga jobu võiks midagi nii lihtsustatut järeldada. Või
joomahull idioot.” 

“Kuule, mingi iva peab su teravmeelitsemises ju siiski peituma?” 

“Kindlasti. Kuigi vaevalt ma teravmeelitsen. Sa näed selleks liiga taibukas välja.Vähemalt
võiksid näha.” 

“Võiksin näha?” 

“Nii ma ütlesin. Ja kunagi ehk näedki. Aga enne tervita Sarkat minu poolt.”

Mulle aitas. Peetrus oli pidanud viimastel päevadel palju üle elama ning tema
numeroloogiline soigumine oli seetõttu inimlikult mõistetav. Aga ma ei pidanud seda
rohkem kuulama.

“Ole hea ja vaata, kas Mihkli külmutuskapis viina on.”

“Ma arvasin, et sina oled Mihkel.”

“Ole hea ja vaata, kas külmutuskapis viina on.”

“Nagu ma ütlesin, on sul kaks võimalust. Üks on koos minuga ootama jääda, mida või
keda sa siit leida loodad. Teine on tagasi sinna minna sinna, kust sa tulid. Ja teha seda,
mida sa tegema pead. Tervita minu poolt Sarkat. Ta oli palju lõbusam vestluskaaslane kui
sina.”

“Ma ei jää sinuga siia midagi ootama,” valisin ma ust enda järel kinni tõmmates

166
 Musta Pori Näkku

Peetruse pakutud variantidest vähem sita. Kuradi veidrad sõbrad on Mutil. Kuradi
veidrad.

Pohmell oli täie jõuga uuesti kontidesse löönud. Koduuksest lahutas mind neli korrust
ning end selle suunas vaevaliselt vinnates kulutasin ma iga trepivahe läbimiseks terve
igaviku. Ma ronisin nagu alpinist Kilimandžaaro tipu suunas, kuigi ega mind seal midagi
ülearu rõõmsat ei oodanud. Peale teadmise, et homme näen ma üle pika aja Sarkat. Kui
ühe hiromandist hipi juttu muidugi uskuda sai.

Magamistuppa jõudes kukkusin ma jõuetult voodi ette põrandale. Mu silmad pöörlesid
saadud põrutusest nagu Tommyl, kes Jerry käest kuulsas multifilmis panniga lagipähe oli
saanud. Ma tundsin, kuidas sipelgad mööda selga üles-alla siblivad. Suured punased
sipelgad. Sellised, nagu isa oli mulle Käsmu metsas jalutades kunagi ammu-ammu
näidanud. Motoorselt tudiseva käega püüdsin ma neid eemale peletada, aga mu
pingutused olid tulutud. Sipelgad askeldasid piki selgroogu sissetallatud rajal segamatult,
justkui poleks külma higiga kattunud inimkeha nende kiirelt liikuvate jalakeste all
olemaski. Aina askeldasid need kuradi sipelgad...

***

Alates 1990. aasta 2. augustist pole Mihkel Raud joonud tilkagi alkoholi. Singer
Vingeris mängib ta kitarri tänase päevani.

167