TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Instituut
Kutsepedagoogika osakond

Viivi Kaal
KB-1
Sissejuhatus kasvatusteadusse
Hariduse tähendus muutumistest ajas. Kaasaegseid vaatenurki hariduse olemusele.
Hariduse dialoogiline iseloom. Fronesis ehk praktiline tarkus.

Essee

Juhendaja: Tiiu Kuurme

Tallinn 2010
Haridusel on põhjapanev osa nii isiklikus kui ühiskondlikus arengus. Haridus on
inimkonnale üks peamisi vahendeid sügavama ja harmoonilisema arengu tagamiseks
ja seeläbi vaesuse, tõrjutuse, teadmatuse, rõhumise ja sõja vähendamiseks.
Üldharidus on Eestis ja ka Hiinas, Soomes, Saksamaal enamvähem ühesuguse
otstarbega. Selles kiiresti muutuvas maailmas, kus me elame, on vaja kõikjal
saavutada, et ei katkeks põlvkondade järjepidevus, et tugevneks identiteetide süsteem,
et toimuks rahvuse ja riigi taastootmine, et säiliksid eeldused püsida väärikana teiste
rahvaste hulgas ning luua ja hoida väärtusi, mida vajatakse selleks, et inimesed
käituksid kooskõlas ühiskonnas ja kultuuris kehtivate normidega, oleksid suutelised
olema iseseisvad ja vabad, tunneksid end hästi ja oleksid õnnelikud.

Selle kõige üheks eelduseks on haridus.

Haridus on tähtsaim tuleviku suunatud investeering, mis loob eelduse isiklikule

eneseteostusele ja rahvuslikule konkurentsvõimele. Avatud maailma ja
teabeühiskonna ajastul on haridussüsteemi üks olulisemaid eesmärke õpetada vajaliku
teabe leidmise ja selle usaldusväärsuse hindamise oskust
Õpetajatel on keskne osa haridusprotsessis ja vajadust parandada õpetajate
ettevalmistust, seisundit ning töötingimusi. Maailmas kus tehnika ja tehnoloogia
mõjuvõim aina suureneb tule suurt tähelepanu pöörata tehnika rakendamisele hariduse
teenindusse ning inimeste ettevalmistamisel tehnika kasutamiseks töös ja
igapäevaelus. Hariduse uuenemise otsustavaks tagatiseks on õigete reformstrateegiate
leidmine ulatusliku dialoogi teel ning haridusega seotud isikute ja institutsioonide
vastutuse ning osavõtu suurendamine reformitegevuses.
Hariduse esmaseks eelduseks on haritud inimesed, kes suudavad haridust väärtuseks
pidada ja seda väärtustada kasvavale põlvkonnale .Hariduse eelduseks on vaimsus,
kultuuriside ajalistes ja ajatutes, olevikulistes, minevikulistes ja igavikulistes
mõõdetes.
Haritud inimeseks ja ühiskonnaks kujunemise ja selles kvaliteedis püsimise eelduseks
on usk ja usaldus, ausus, õiglus, inimlik heldus, kord ja korraaustus.
Meie ülesanne on näha nii üldist, erilist kui ka üksikut, nii seda, mis on hästi ja mida
oleks vaja hoida kui ka seda, mis on halvasti või koguni kriitilisel teel. Üha enam
sõltub ühiskonna areng intellektuaalsest potentsiaalist ja selle rakendumise eeldustest.
Haridus ei ole see, mida õppekava ette näeb. Haridus ei ole õppekavaga ette nähtud
teadmiste, oskuste ja vilumuste kogum, nagu seisab haridusseaduses. Haridus on
paljude tegurite koostoimes kujunev subjekti (iseseisvalt toimiva aktiivse alge) olek,
inimese või inimeste mingite ühenduste üks karakteristik, mis ilmneb informeerituse,
arukuse, adekvaatsuse, tasakaalukuse jms foonil.
Haridus on igaühe õigus ja kohustus. Haridus on eesmärk ja vahend, ressurss ja
tingimus.
Haridust ei saa anda ega võtta, arendada ega täiustada, rahastada, vahetada ega üle
kanda. Haridus on kultuuri, ühiskonna ja tervise funktsioon, subjekti (üks)
karakteristik.
Haridus on väärtus iseeneses, ent instrumentaalseks väärtuseks kujuneb haridus koos
informeerituse ja kogemusega.
Haridusel ei ole eesmärke. Eesmärgid on inimestel, kes loovad haritud inimeseks
kujunemise eeldusi ja korraldavad haridussüsteemi funktsioneerimise, muutumise ja
arengu eeldusi (õiguslikke, majanduslikke, administratiivseid, teaduslik-teoreetilisi,
metodoloogilisi, metoodilisi ja organisatsioonilisi jt aluseid) ja küllap ka nendel
inimestel, kes tahaksid kujuneda haritud inimeseks ja säilida haritud inimestena
hoolimata sellest, et kõik ümberringi üha kiiremini muutub. Seega tuleks tõesti
tõdeda, et täiskasvanute õpe on vähemalt sama tähtis kui laste õpe. Inimeste elukestva
õppe problemaatika ei alga pärast igaliiki koolide lõpetamist vaid ammu enne
kooliikka jõudmist ja kestab elupäevade lõpuni.
Haridusel on erinevaid vaatenurki. Esimeseks võib välja tuua ajaloolise vaatenurga –
mäletatakse veel nõukoguse aegset ideoloogilist rangust, 60 aastate lõpul hakati
looma kallakutega koole.
Hariduslik vaatenurk – parim, mida vanem tänapäeval lapsel anda tahab on hea
haridus. Küsimusele, kas haridus on vahend või eesmärk, vastav enamik õpilasi et
vahend on loomulikult vahend. See on vaatenurk, et hiljem tööturul kasudega
kaubelda. Õppimise kaudu ületatakse pidevalt oma tänane meeleseisund, tänane
kogemus, et olla vääristatud järjest rohkemaga ning saavutada kõrgemaid
tunnetustasandeid.
Pedagoogiline vaatenurk – koolis õpetakse ka elu: suhtumist hoiakut, väärtusi.
Pedagoogilise poole pealt peaksime rääkima mitte ainult tulemustest, vaid ka hinnast,
mis maksta tuleb( hea hariduse nimel tuleb loobuda tihti huviala ringidest, sõpradega
koos olemisest).
Psühholoogiline vaatenurk - õppimispsühholoogid õppimise eelduseks: lahtist meelt,
uudishimu, julgust
Ühiskondlik vaatenurk – pakend, löögi- ja müügivõime. Kiiresti kihistuv ühiskond
selekteerib lapsi järjest varem ja kujundab jõuliselt seisuste ühiskonda.

Kasutatud kirjandus
P Leppik Õpetamine on huvitav Tallinn 1997
S. Hirsjärvi, J Huttunen Sissejuhatus kasvatusteadusesse Tallinn 1996
Õpetaja leht – artikkleid,