Jumal või täringud

Juhtus nii, et Universumi Isand kysis minult, mida ma tahan: kas maailm muutuks
juhuslikult või et oleks sel ka miski suund?

Mõtlesin ja mõtlesin ning otsustasin, et olgu ikkagi kõik juhuslik. Ja miks?

Vaata. Kui kõik muutub juhuslikult, siis on vähemalt mingigi systeem, mingigi
korrapära, eks ole. Tõenäosusteooria töötab. Ennustada ju saab. Vaata kasvõi
tähistaevast: mida kaugemale sa yhest tähest lähed, seda tõenäolisem on, et
lähened teisele tähele.

Aga mis kõige olulisem: kõik on tasakaalus. Igaviku seisukohalt ei muutu ju midagi.
Edu ja hukk, tõus ja langus on vaid näilised, lyhiajalises perspektiivis jälgitavad
muutused. Halbadele aegadele järgnevad alati head ajad ja muidugi ka vastupidi.

Kogu tarkus on vaid häid aegu ära kasutada ja halbade puhul ootama jääda.

Elu on lihtne, kui me ei omista sellele mingit eesmärki või tähendust või suunda.
Umbes et Jumal armastab meid või midagi taolist. Mistõttu ei teki ka kysimust, et kui
ta meid armastab, miks ta siis meile nii palju ylekohut teeb mõnikord. Palju lihtsam
on teada, et kõik on juhuslik ning kedagi pole syydistada, peale iseenda muidugi.

Sest niipea kui sa hakkad uskuma või lootma, kartma või kahetsema - nii kohe eksid,
sest lisad midagi omavoliliselt juurde, kallutad täringuid mingis suunas ja oled ilgelt
pettunud, et nii ei läinudki nagu arvasid.

Aga märksa hullem on uskuda või teada, et kõigel on mingi mõte ja eesmärk, et kõik
polegi niisama juhuslik, et miski Jumal või keegi siiski hoiab silma peal ja nii edasi.

Miks? - Sest see rikub kõigepealt ära tasakaalu. Kui me teame, et miljoni aasta
jooksul kukub mynt yks kord rohkem "kirja" peale, siis sellega on juba universumi
harmoonia rikutud, eks ole.

Teiseks, mistahes väärtust lõputult suurendades või vähendades jõuame

paratamatult katastroofini, määramatuseni. Aga just seda ju see mõte või eesmärk
tähendakski. Et teatud asjad lähevad teatud mõttes igavesti paremaks, näiteks.

Ei saa ju näiteks teha nii, et prootoni mass iga miljoni aasta jooksul suureneks 0,1
protsenti ja kõik teised fundamentaalsed konstandid jääksid samaks.

Niisiis on kahtlane juba see, et millegi muutumisel mingis suunas peavad mingid
teised asjad ometi jääma selleks samaks. Kokkuvõttes tähendab see aga ikkagi
totaalset valitsemist ja juhtimist ja kontrolli. Mitte lihtsalt nii, et "olgu kõik inimesed
õnnelikud" ja siis nii saanudki.
Aga lõpuks oleks seesugune Jumala tahe ebameeldiv ka veel sellepärast, et me ei
näe ega tea ega tunne teda. Juhuslikkuse puhul on lihtne. Midagi pole parata.
Kellelegi pole midagi kaevata.

Aga Jumala tahte uskumise puhul tuleks temaga ju suhelda. Ja isegi kui me temast
ainult head usume - kust me võime teada, millel tal uus tuju tuleb, millal ta oma meelt
muudab ja hakkab midagi või kedagi teist eelistama?

Nii et, kokkuvõttes, palusin ma Universumi Isandal jätta kõik endiselt juhuse hooleks.
Ja nii saanudki.