Surma saamise õpetus

Kui kuulsin, et Stephen Leatheri Private Dancer on eesti

keelde tõlgitud, siis olin veidi hämmingus. Miks just see
raamat?

Hea küll, tegemist on põneva, populaarse, loetava ja

vajaliku raamatuga, aga kes peaks olema selle
lugejaskond või sihtgrupp meie eestikeelse publiku
hulgas? - Keda see maailm peaks huvitama? Kellele
üldse korda minema? -

Neid inimesi, kes ise on seal kirjeldatud sündmusi läbi

elanud või kelle jaoks see kõik võiks võimalikuks saada
kunagi ja kellele see kõik võiks olla meeldetuletuseks,
eneseabiks või hoiatuseks - neid inimesi võiks meie
inimeste hulgas leiduda ehk vaid paarkümmend, mitte
rohkem.

Kui aga soov oli niisama põnevuse või eksootikahuvi

rahuldamist pakkuda, siis selleks poleks olnud vaja just
seda raamatut.

Mis aga ehk eriti murelikuks tegi, oli sellest raamatust

avanev vaade Tai ellu, mis on seal selgesti ja tahtlikult
maalitud ohtlikuks, tumedaks, ähvardavaks ja
väljapääsmatuks.

Korraks isegi käis läbi mõte, et kas kirjastaja polegi

tahtnud kuidagi mõju avaldada Eesti inimestele. Et neid
Tai maast ja selle võludest võõrutada. Hoiatada,
ähvardada, eemale tõmmata. Miks mitte.

Ei saa jätta märkimata, et olustik, detailid on täiesti

tõetruud ja adekvaatsed. Seda lugu ei saa tõsta ümber
mingisse teise ajastusse või keskkonda.

Sest see kõik on ju õige. Sellised asjad on olemas ja

sellised lood juhtuvad Tai maal tõesti. Seda kõike võiks
tõesti teada. Aga kui "Isiklik tantsija" jääbki meie lugejale
ainsaks Tai maad tutvustavaks raamatuks, siis jääb
selle põhjal sellest maast on pigem negatiivne ja
eemaletõukav mulje. Millest on muidugi kahju.

Pole ju ka Stephen Leatheri raamatul erilist

kirjanduslikku või kunstilist väärtust. Hoogsalt, lihtsalt ja
ladusalt kirjutatud lugu, nagu kõik ta põnevusromaanid,
mis ju ongi tema põhizhanr.

Ega ta kohta ju meil eriti mingeid arvustusi või

retsensioone polegi ilmunud, kui mõned lühitutvustused
välja arvata. Ja, noh, miks peakski. Tegemist on ju
tõepoolest vaid lihtlabase sopakaga.

"Isikliku tantsija" põhiteemaks on kultuurilised

erinevused ja nendest tulenevad, süzheed üleval
hoidvad ja edasi viivad konfliktid. Ometi jäävad need
kultuurierinevused lahti avamata. Neile vaid viidatakse,
neid vaid markeeritakse või vaadatakse neist täiesti
mööda.
Nii näiteks iseloomustab tai kultuuri lausa olemuslikult
"sanuk". Kõiges, mida tehakse ja ette võetakse, peab
olema "sanuk" - mõnu, elurõõm, nali. Ja see on just see,
mida ei tohiks seal maal viibides ka ise kunagi
unustada. "Isiklikus tantsijas" ei esine seda sõna
kordagi.

Vähe sellest. Selles raamatus näivad kultuurilised

erinevused ja nendest tulenevad konfliktid olevat täiesti
paratamatud, kõik need arusaamatused lausa fataalsed
ja lahendamatud, need erinevad maailmad on seal
paigutatud niivõrd kaugele teineteisest, et ühispunktid,
kokkulepped ja arusaamised oleksid nagu üldse
välistatud.

Jah, seal leidub kõrvaltegelasi, kellede puhul näivad

asjad paremini laabuvat. Kuid siis enamasti jälle mingi
küünilisema, tumedama või pahelisema aspekti
kaasamise läbi.

Võib jääda mulje, nagu polekski võimalik normaalsel

viisil saavutada rahu, armastust, hoolivust ja mõistmist
aasialiku naise ja euroopaliku mehe vahel. Et nagunii
jookseb kõik ummikusse, nagunii lahendust pole.

Natuke muidugi leevendab seda lootusetut perspektiivi

asjaolu, et tegemist on, vähemalt algselt, prostituudi ja
kliendi suhtega, millest ei peagi ju midagi head tulema,
poliitiliselt korrektseks jäädes. Eks neid lugusid ole ju
küll. Ja tuleb ette ka mõrtsukalikke naisi. Selles mõttes
ju võiks "Isiklik tantsija" paigutuda mingisse erilisse,
otsekui erandlikku keskkonda, millel tavalise eluga vähe
kokkupuutumist.

Minu meelest võiks kultuurierinevuste teemat teises

valguses jätkates eesti keelde tõlkida nüüd hoopis
teistsuguse raamatu: "Good Medicine for THAILAND
FEVER", alapealkirjaga "A Road Map for Thai-Western
Relationships", autorid Chris Pirazzi ja Vitida Vasant.
Esmatrükk ilmus 2004. aastal.

Too raamat on mõeldud eeskätt omavahelistes suhetes

olevate inimestele teineteisest paremini aru saamiseks.
Jah, puhtalt eneseabiraamat. Soovitav enne Tai maa
külastamist lugeda. Aga väga hästi loetav ja kasulik ka
neile, kes pole ise Tai maal käinud ega võibolla
kavatsegi minna ega ehk polegi huvitatud. Erinevalt
"Isiklikust tantsijast" on väljavaade seal hoopis
lootusrikkam ja helgem ning raamat ise märksa sisukam
ja kasulikum.

Eks ole: kui surma saamise õpetus on olemas, siis võiks

ka Tai maal ellu jäämise võimalustest rääkida.

Kusjures, kultuurilised erinevused omandavad tolles

raamatus hoopis laiema ja sügavama tähenduse.
Lugedes seda, hakkasin isegi aru saama endast, hoopis
paremini ja ehk koguni õigemini.

Aga, tulles tagasi "Isikliku tantsija" juurde, siis on selle

aluseks on muidugi arhetüüp. Tüüpiline lugu igas
mõttes. Kõik võimalikud jubedused selgesti välja toodud.
Kõigi võimalike vigade entsüklopeedia. Kõik, mida
peategelased seal ette võtavad, on ometi ju nii
endastmõistetav, loogiline, ainuvõimalik - ja hukatuslik.
Nagu mõnes kreeka tragöödias.

Hävingu ilu. Miks mitte.

Lugesin teda paar aastat tagasi, kui oma isikliku eluga

olin just Tai maal pöördepunkti jõudnud. Eks ta aitas
muidugi. Aga andis ka vägeva paranoia-laksu, nii et
võttis aega sellest toibumine.

Hea raamat mitmes mõttes. Soovitan ikka. Aga kas just

kohustuslik kirjandus kõigile, kes Tai maale reisivad,
vaevalt. Igatahes, ärgu olgu see ainus raamat, mis enne
reisi loetud selle maa kohta.