VANALINNA HARIDUSKOLLEEGIUM

Saara Liis Jõerand

12. klass

PIIRI MÕISTE KÄSITLEMINE EMIL TODE ROMAANIS „PIIRIRIIK“ JA

FRIEDEBERT TUGLASE ROMAANIS „FELIX ORMUSSON“

Uurimistöö

Juhendaja: Krista Nõmmik

Tallinn 2018
SISUKORD

SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 3

1. PIIRI MÕISTE .................................................................................................................... 4

2. PIIRI MÕISTE „PIIRIRIIGIS“ JA „FELIX ORMUSSONIS“ .......................................... 4

2.1. KODUS/VÕÕRSIL ................................................................................................... 4

2.2. KUJUTLUS/REAALSUS JA MÕTE/TEGU ............................................................. 9

2.3. MINA/MAAILM ...................................................................................................... 12

KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 19

KIRJANDUS ............................................................................................................................ 21

2
SISSEJUHATUS

Tõnu Õnnepalu 1993. aastal Emil Tode pseudonüümi alt avaldatud romaan „Piiririik“
sai kohe pärast ilmumist suure tähelepanu osaliseks. Teost on tõlgitud paljudesse keeltesse ja
nimetatud Eesti esimeseks euroromaaniks. Teemad, mis kerkisid esmakordselt üles just
taasiseseisvumise järel, on mõnevõrra muutununa ikka veel aktuaalsed ja kõnetavad
tänapäeva lugejat samamoodi nagu 25 aastat tagasi.
Romaan koosneb nimetu peategelase kirjadest tema teisel pool maakera elavale
armastatule Angelole, kelle tegelik olemasolu jääb lõpuni lahtiseks. Peategelane on pärit Ida-
Euroopast („piiririigist“) ja elab nüüd Pariisis, Euroopa kultuurilises keskuses, ning jutustab
oma mõtetest ja läbielamistest. Lugu ei jookse narratiivselt, vaid on esitatud fragmentidena –
jutustaja mõte hüpleb oleviku, kauge mineviku ja täiusliku kujutlusmaailma vahel, luues
omaenda mõttemaailmast selgema pildi kui kõigest ümbritsevast.
Friedebert Tuglase „Felix Ormusson“, mis ilmus esimest korda terviklikult 1915.
aastal Noor-Eesti Kirjastuse alt, on esmapilgul hoopis teist tüüpi teos, kuid annab samamoodi
edasi noore, veidi erakliku mehe mõtteid ja tundeid, seekord päevikuromaani näol. Kirjanik
Felix Ormusson on just naasnud Pariisist ja loodab sõbra suvilas, arvatavasti Lõuna-Eestis
Pühajärve ääres veidi puhkust saada ja rahulikult töötada. Paraku armub kirglik noormees
kõigepealt sõbra naisesse Helenesse ning hiljem tolle õesse Marionisse. Päevikus jutustab
Ormusson oma tunnetest ja neist võrsuvatest kõrgelennulistest ideedest, mis puudutavad
filosoofilisi teemasid nagu armastus, eetika, esteetika, õnn jne.
Töö eesmärgiks on uurida, kuidas on neis kahes teoses käsitletud piiri mõistet,
lähtudes peategelasest, tema psüühikast ja ühiskondlikust positsioonist, kirjeldatud sündmuste
toimumise ajal. Erinevalt „Piiririigist“, kus, nagu pealkirjastki näha, on piiri motiiv väga
tähtsal kohal, pole „Felix Ormussonis“ sellest otseselt kordagi juttu, ometi võib nende teoste
vahel tõmmata mitmeid paralleele. Näitan, et kahel pea 80-aastase vahega kirjutatud romaanil
on temaatikas väga palju sarnast.
Esimeses peatükis avan piiri mõistet laiemalt ja teise peatüki kolmes alapeatükis
käsitlen teoste lähilugemise meetodit kasutades tegelaste psühholoogilisi aspekte, mis piiri
teemaga haakuvad. Nendeks on koduse ja võõra vaheline piir, kujutluse ja reaalsuse ehk mõtte
ja teo vaheline piir ning piir tegelase mina ja ümbritseva maailma vahel. Neist aspektidest
lähtuvalt võrdlen vaatluse all olevaid romaane, tuues näiteks nii tekste endid kui ka kriitikute
selleteemalisi seisukohti. Lõpetuseks teen kokkuvõtte kõigist käsitletud aspektidest.

3
 1. PIIRI MÕISTE

„Semiootilise ruumi piir on selle ruumi kõige olulisem funktsionaalne ja struktuurne

positsioon, mis määrab tema semiootilise mehhanismi olemuse. Piir on kakskeelne
mehhanism, mis tõlgib välisteated semiosfääri sisekeelde ja vastupidi. Seega saab semiosfäär
ainult tema kaudu olla kontaktis mittesemiootilise ja võõrsemiootilise ruumiga.“ (Lotman
1999: 14)
Kõige otsesemalt on Eestis piiri mõistega tegelenud semiootik Juri Lotman. 2008.
aastal ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus Rein Veidemanni uurimus Lotmani piirifilosoofiast,
kus Veidemann ütleb, et Lotmani semiootikas on piiril kolm erinevat funktsiooni, milleks on
eraldav/piiritlev, tõlgendav/vahendav ja ühendav/siduv toime. (Veidemann 2008: 804)
Semiootikast saab selle mõiste kergesti mujale üle kanda. Piiri ülesanne on eraldada
erinevaid nähtusi, kuid samal ajal neid ka üksteisele vahendada ning seeläbi ühendada. Nii
võib kirjanduslikus analüüsis selle alla liigitada eelkõige erinevate kriteeriumide
vastandumise, mille järgi olen peatükid ka struktureerinud, ja uurida, kust nende kriteeriumide
vaheline piir täpsemalt jookseb (eraldav/piiritlev), mis neid eristab ja mis seob
(tõlgendav/vahendav ja ühendav/siduv).

2. PIIRI MÕISTE „PIIRIRIIGIS“ JA „FELIX ORMUSSONIS“

2.1. KODUS/VÕÕRSIL

Üks mõlemat romaani läbivaid suuri teemasid on kodu, õigemini kodutus. Kummagi
teose minategelasel on kokkupuude nii Eesti, „piirialaga“, kui ka Euroopa keskuse Pariisiga.
Ent mida nad loevad tõeliselt omaks, kuhu kuulub nende süda? Käesolevas peatükis annan
ülevaate ka teose tegevuspaigast ja -ajast, liikudes edasi peategelase koduotsinguile.
Piir on oma olemuselt midagi atraktiivset. „Piiride kontsentratsioon, nagu geograafiast
hästi teada, on parimaks diversiteedi mõõduks.“ (Kalevi Kull 2003) Ka metsa ja põllu piir on
see ala, mis on kõige liigirikkam, kus segunevad kaks kultuuri. Inimene, kes on pärit ühest
kultuurist, on sellest piirialast huvitatud, sest meid tõmbab kõik, mis on natuke võõras. Nii on
Felix Ormusson kui kirjanik ja „tõeline eurooplane“ Lõuna-Eesti maakohas elavate õdede
jaoks kokkupuutepunkt kõige kaugega, millest salaja unistatud, sisendades ühekorraga
imetlust ja aukartust, „Piiririigi“ peategelane on, vastupidi, atraktiivne lääneeurooplase Franzi

4
jaoks, sest tuleb kuskilt kaugest kohast, millest too midagi ei tea. Ormusson toob keskust
piirile lähemale, „Piiririigi“ tegelane toob tükikese piiri keskusesse. See sama piiri ligitõmbe
põhimõte kehtib tegelaste eneseotsinguil – neid kutsub see võõras, mis jääb neile tuttava
maailma piirile või piiridest väljapoole, ja just see on põhjus, miks nad ei saa elada lihtsat
kodanlikku elu.
Kuid piiril elamine, ka füüsilises, aga eelkõige vaimses mõttes, eeldab alatist
valvelolekut ja otsustamist. Mida on nüüd õige teha, kuhu poole minna? See tingib väsimuse
ja igatsuse piirilt eemale – kunagise lihtsuse juurde, „Felix Ormussoni“ puhul vana Aadama ja
maarahva imetlemise, „Piiririigis“ salajase (küll „pooliku“) kodanlusearmastuse ja
kummitavate kodumaamälestuste näitel.

„Kuid «Piiririigis» ma kasutasin seda sõna [piiririik] õieti natuke avaramas

tähenduses, ajalises tähenduses, see aeg oli ka üks piiririik, ühest ajast teise astumise
sanitaarkordon. Teatud segadus, arusaamatus, aga ka suur vabadus otsustada nii või naa.
Selles oma määramatuses olid 90ndad ju üks ilus aeg. Kahju, et neist tuli see, mis tulnud on.“
(Õnnepalu 2016)
„Piiririigi“ tegevus toimub suurte muutuste ajal, mil Vene impeeriumi läänepiirialast
on saanud just väike riik Euroopa idapiiril. Eesti murrab teed Euroopasse ja proovib küll
lääneriikidele järele jõuda, aga selleks on vaja palju tööd teha ning tuleviku osas tähtsaid
otsuseid vastu võtta, sest kõik oleks justkui võimalik. „See on Eesti üleminekuaega, lootusi ja
vaevusi sümboliseeriv romaan.“ (Rein Veidemann 2011). Tekib mingis mõttes vaakum,
identiteedikriis – kes me nüüd siis oleme? „Franz rääkis mulle ükskord vaimustunult, et ma
tulen maalt, kus tehakse päevast päeva ajalugu; ta kadestavat mind, sest siin ei toimuvat
ammu enam midagi: seisev vesi.“ (Piiririik: 140) Läänemaailma jaoks oleme Ida-Euroopa ehk
midagi, millest täpselt aru ei saada ja millega ei taheta eriti tegemist teha, küll aga teatakse, et
seal midagi toimub. Kui kuuldakse, et oled Ida-Euroopast, hakatakse kaasa tundma (P: 85),
passi hoitakse piirikontrollis käes „nagu seninägemata elukat“ (P: 30).
Eesti Päevalehes 2009. aastal ilmunud artiklis „Eesti lugu: Emil Tode „Piiririik““ avab
Jaan Undusk seda romaani eestluse vaatenurgast ja ütleb, et just „ahistavalt väike“ ja
„hirmuäratavalt troostitu“ Eesti on see, mille pärast see romaan nii palju tuntust on kogunud.
„Eestlane on ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud
tung asotsiaalsusse, sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest
organisatsioonist, riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, „piiririigis” –
iseenesest ju poliitiline nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema,

5
kuid mitte kombekohaselt väitlema ja võitlema.“ (…) “Piiririigi” Eesti on ehtne mitte riigi ja
rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik
männimetsas – kanarbik ja luht on ta õige isamaa.“ (Jaan Undusk 2009)
Jutustaja põgeneb kodunt, aga see sisemine „tung asotsiaalsusesse“ jääb. Tema
väsimus kõikide asjade „olemisest“ näitab, et tema ideaal on olla kohas, mida pole olemas, ja
seda ideaali võib samuti nimetada „piiririigiks“. Piiri pole ju olemas, on midagi siinpool ja
sealpool piiri, aga piiri ennast pole (P: 181). Ta läheb „päikese järel“ (P: 8), et näha, mis mujal
maailmas on. Eesti ise ängistab teda oma lapsepõlvemälestuste ja ebakindlusega. Temas on
küll eestlase omadused, aga sellises määramata ajas ja riigis elamine on väsitav, pealegi,
„kõik idaeurooplased vihkavad üksteist“ (P: 43).
Tema jaoks on lihtsam alustada uut elu kuskil mujal, kus kõik on juba paigas. Ka
tema, nagu teised eestlased, himustab salaja kõike seda uut, mis on nüüd neile avanenud, sest
nõukogude ajal polnud nende kättesaamine võimalikki. Idaeurooplased soovivad olla
läänemaailmas vastu võetud, saada elada nii nagu nemad. „Kord sattusin niiviisi hulkudes
oma kaasmaalaste peale. Ma tundsin nad juba kaugelt ära, enne kui ma kõnet oleksin kuulnud,
nad seisid ühe „Samaritaine’i“ vaateakna ees ja arvustasid väljapanekut, tegelikult
himustades, himustades kõiki neid kaupu ja rikkusi, mida nende vaesed silmad esimest korda
nägid.“ (P: 126) Et aga hoobilt identiteeti vahetada pole võimalik, ei võta läänemaailm neid
väga kergesti omaks ja ega nemad südames seda maailmagi.
Selline lõhestumine, ühelt poolt uus ja põnev, teiselt poolt sünnimaa, on seadnud
peategelase olukorda, kus ta ei tea enam, kus ta kodu on. See, kui sageli ta kirjades Eestit
meelde tuletab, näitab, et minevik pole temast lahti lasknud, aga ei saa öelda, et ta sinna tagasi
igatseks, vaid pigem vastupidi, lapsepõlv rusub teda. Ometi on Pariis tema jaoks mitmeski
mõttes surnud – liiga selge, valmis, ebaloomulik. Ajuti see talle meeldib ja salajas ta jumaldab
puhtaid kööke, klaaspindu ja selgete maailmapiltidega inimesi, aga osa temast ei suuda
sellega leppida.
„Ah, kuidas ma armastan ilusaid pakendeid, puhtaid tänavaid ja elumugavust! Ma
armastan seda maailma siin, ma armastan Franzigi ja tema vaga töökust. Aga siis ma tahaksin,
et mu mõeldamatu tumerohelise sametkuue põue oleks peidetud väike pomm ja Ooperist
poole vaatuse pealt ära minnes ma unustaksin selle pingi alla. Plahvatus oleks ohvriterohke.“
(P: 68)
Sageli sünnitab see kahetsust ja mõistmist, et see pole tema õige koht. „Ah! Angelo,
miks ma ometi toppisin oma nina inimeste maailma, ma oleksin pidanud jääma sinna, kus oli
minu koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille

6
aknal vohasid vanaema rohtliiliad.“ (P: 131) Ta toob tõenduseks metafoori taimedest, kes
käivad ka päikese järel, aga tegelikult saavad paremini kasvada just jaheduses ja vihmas (P:
162). Aga ta ei lähe tagasi, vaid loob selle asemel omaenda kujuteldavaid maailmu, kus ta
tunneb end paremini kui kummaski eelmainitus.
Seesama iha päikese ja kaugete võõraste kohtade järele sunnib teda romaani lõpus
Lissaboni minema hakkama, ühtede Pessoa luuleridade pärast. Ta ei jõua sinna aga kunagi
kohale. Selle asemel peatub ta natuke aega Prantsusmaa läänerannikul väikeses asulas olevas
hotellis ja teeb ühel päikeselisel päeval reisi saarel asuva tuletorni juurde. Seal on madal rohi,
kivid ja lambad, ehk peaaegu mitte midagi. Kuigi seda käiku on puudutatud ainult põgusalt,
võime aimata, et see oli tema kujuteldava ideaalmaailmaga kõige sarnasem koht, kus „midagi
ei ole“ – seda oli ta kogu aeg igatsenud. Ta ei jää sinna aga kauaks, vaid pöördub Pariisi
tagasi, raha otsas. Sinna lugeja ta jätabki, ebamäärasesse piiripunkti kolme maailma vahele.

„Felix Ormussoni“ tegevus toimub 20. sajandi alguses. See on kirjutatud küll
ajalooliselt vaid mõned aastad enne Eesti Vabariigi sündi, aga sellist sündmust tollal veel
üldiselt ei oodatud. Eesti on Tsaari-Venemaa osa, Euroopa-poolne piiriala, ja nii suure riigi
osana on valdav hoopis teistsugune mõtlemine, kui me tänapäeval harjunud oleme. Eesti elu
on rahulik, ka tegevuspaigaks olevas Pühajärve-äärses talus. Veel tehakse heina ja lüpstakse
lehma, aga kultuuris on puhumas hoopis uued tuuled. Eesti on just saavutamas oma
kultuurilist iseseisvust, tegutsevad Noor-Eesti ja suurel hulgal paljulubavaid kirjanikke ja
kunstnikke, eestlase identiteet muutub aina selgemaks. Muutusi on oodata ka mujal Euroopas
– juba aasta enne teose avaldamist puhkeb esimene maailmasõda, mis on hoogu kogunud
mõnda aega. Kultuurikeskuseks on aga ikka Pariis, eestlase jaoks armastuse, kunsti, vabaduse
linn, kus ka Tuglas ise on juba käinud. Neid, kes sinna on saanud, pole palju, ja Eestis
vaadatakse nende peale suure aukartusega – eurooplane!
„Euroopa lugejale – sellele ideaalsele lugejale, keda Tuglas romaanile soovis, ning
keda ta Eestis endale välja mõtles ja koolitada ihales, võis Felix Ormusson tekstina lülituda
žanrisse, mis romaani kirjutamise aastate jooksul oli saavutanud Euroopas suure populaarsuse
[päevikuromaan].“ (Hinrikus 2009) Tuglas tahtis kirjutada targale, haritud rahvale, keda
Eestis tollal veel piisavalt polnud. Just tema tuline vasakpoolsete ideede toetamine ja 1905.
aasta revolutsioonist osavõtmine olid põhjusteks, miks ta oli 1906. aastast peale Eestist eemal
olnud, elanud Pariisis ja käinud Hispaanias, romaani kirjutas Soomes.
Kui Ormusson tegevuspaigaks olevasse suvilasse saabub, on ta Pariisi elust väsinud
ning tahab lihtsalt puhata ja rahulikult kirjutada. „Mõte kohviku mürgisest õhust ja

7
puuderdatud naisi virvendavaist peegleist toob mulle palaviku. Ja mul tuleb alati äkiline aimus
põrgust, kui metroo ragin mu kõrvu viirastub.“ (Felix Ormusson: 30) Kirjad, mis ta sõbralt
„Homunculuselt” saab, loeb ta küll alati läbi, algul lõbustatult, sõpru armsateks, aga
naeruväärseteks pidades ning nautides vaheldust, mida need kirjad tema „korraliku kodaniku“
ellu toovad (FO: 30). Kuid mida kauem ta neist eemal on, seda rohkem hakkab ta seda elu
igatsema. „Ah, et minagi teiega pole, et ka mina teiega ei või istuda ja sellest teekonnast
fantaseerida. Sest ilusam kui kõik kordasaatmised on fantaseerimine.“ (FO: 33). Vahepealse
aja jooksul, kui kõik ta mõtted ainult Helene või Marioni ümber keerlevad, ei jätku tal
vanadele sõpradele hetkegi. Kirja saades ütleb ta, et „kõik su [„Homunculuse“] kavatsused ja
su ettevõtted on mu teadvuses praegu nagu paljas tolm“ (FO: 73). Kui ta siis ühel raskel
momendil mõistab, et ta on sattunud olukorda, kust lihtsat väljapääsu enam ei leia, satub ta
kätte üks vana kiri, mis äratab palju vanu tundeid ja lõputut igatsust, mida ta põhjendab nii:
„Sest elu on ju nii üürike, surm läheneb nii varakult, – nii lõpmatu vähe võib maitseda elu
ning kunsti!” (FO: 160)
Nii et ka Ormusson on mitmeski mõttes kodutu – Eesti tähendab talle lihtsat elu ja
lihtsaid inimesi, Pariis aga kõike seda, mis elu olema peaks, kunsti, mis elu elamisväärseks
muudab. Kaua ta ühes kohas olla ei suuda, ikka kisub süda kuskile mujale. Pariisi elu on
väsitav, Eesti oma igav – igavust Ormusson aga ei kannata, vaid ütleb isegi, et kui jumal on
igavene, peab ta olema juba ammu „vähemalt igavusse surnud” (FO: 88) – ja vahepealset
varianti on raske leida. Kui „Piiririigi” tegelane võis luua enda maailma, mis oli tema jaoks
täiuslik, siis Ormusson seda teha ei saa, sest erinevalt „Piiririigi” jutustajast ta armastab elu ja
tahab seda maitsta igast küljest, kust vähegi võimalik. Ta ei saa varjuda puhtasse
kujutlusmaailma, vaid jääb igavesti otsima uusi kohti ja võimalusi. Siiski aitab teda tema
päevik, kus ta ei loo küll uusi maailmu, aga saab olemasoleva kohta filosofeerida.
Tema ideaalse eluviisi vastandiks tundub olevat keskpärasus ja väikekodanlus, mille
ilmseimaks näiteks on tema sõber Johannes: „Kõik keskmine, kõik traditsioonikehv, kõik
parasjagu ümmargune: inimene, ta armastus ning sotsialism!” (FO: 76) Kuid ta mõistab ka
sellise elu häid külgi, eriti just hetkedel, mil ta on muust väsinud. „Süüa määratud tundidel ja
minna varakult magama, – see on väikekodanlaste viis. Vaimuaristokraat valvab ööd ja
magab päevad ning ei söö tihti üldse mitte. Kuid pole paha olla vahel ka väikekodanlane.
Vähemalt inimese organism on alati selle poolt.“ (FO: 14) Nii et ilma seda endale
tunnistamata on ta, samamoodi nagu „Piiririigi” tegelane, sunnitud liigse lihtsuse ja valusa
keerukuse piirile.

8
 2.2. KUJUTLUS/REAALSUS JA MÕTE/TEGU

Kujutluse ja reaalsuse vahelise piiri analüüsimisel saame eristada peamiselt kahte

alateemat: milline on see lugeja jaoks ja milline minategelase jaoks. Esimene neist tähendab
küsimust, kui suur osa minategelase poolt lugejani toodust on juba teadlikult erinev tegelase
enda reaalsusest, mil määral ta lugejale valetab ja kui palju teda uskuda saab, teine seda, kui
palju minategelane ise end ümbritsevat õigesti mõistab. Siinkohal jätan kõrvale filosoofilise
probleemi tõest ja valest, hoolimata kirjaniku loodud keskkonnast kui eriti subjektiivsest
„reaalsusest“, ning keskendun tegelase psüühikale.
Sellest, kui palju lugejale valetatakse, saab rääkida eelkõige „Piiririigis“, peamiselt
just seetõttu, et selle romaani tegelane kirjutab n-ö „kellelegi“, Angelole, Ormusson peab aga
omaenda salapäevikut, mille puhul tal pole mingit põhjust eeldada, et keegi võõras seda
lugema satuks. „Piiririigi“ minategelane hoiatab juba esimestel lehekülgedel: „Sest sa oled
võõras, sest me ei pruugi enam kunagi kohtuda, sest sa oled tulnud teiselt poolt maakera ega
tea midagi sellest, mida ma sulle jutustama hakkan: ma võin valetada, välja mõelda, nagu
süda lustib!“ (P: 6)
Teisest alateemast, reaalsuspiirist tegelase enda jaoks, võime rääkida mõlemas teoses.
„Piiririigis“ on läbi romaani korduvalt vihjeid selle kohta, et tegelane pole kindel, kas miski,
millest ta jutustab, on päriselt olnud või mitte (P: 44, 51, 77). „Felix Ormussonis“ seda
probleemi ei esine, küll aga saab rääkida piirist mõtte ja teo vahel ning küsimusest, kuivõrd
reaalseks võib lugeda ideid.

„Piiririigi“ jutustaja on kirjutamise ajal Pariisis elav ja töötav idaeurooplasest tõlkija,

nii paljus võime kindlad olla. Ka suhet Franziga maksab uskuda, ehk Amsterdami reisi ja
kuritegugi, sest see annab kirjade kirjutamisele selgepiirilise ajendi. Kirjade adressaat Angelo
võib aga sama hästi ka olemata olla ja kes teab kui paljud jutustatud seigad, isegi peategelase
soo võib kahtluse alla seada. Raamatu lõpus selguv raam, selline „jutustus jutustuses“ külvab
kahtlusi juurdegi.
Jutustaja valetab paljudes väiksemates asjades pea kõigile enda ümber ja see pakub
talle ilmselgelt lõbu. Selle põhjuseks saab tuua otseselt selle, et kõikide asjade „olemine“ on
ta ära tüüdanud, nii et valetamisega ta päästab end – loob maailmu, kus midagi ei ole. Veelgi
enam, ta tunneb selles petmises enda väärtust ja usub, et kui Franz oleks tema moodi
julgemini petnud, oleks see ta päästnud (P: 158). Ta teab, et selline teguviis asetab ta suletud
ringi, aga see ei morjenda teda kuigivõrd. „Sul on õigus, Angelo, petta tuleb iga päevaga ikka

9
rohkem. Kui oled kord petma hakanud, siis pole enam tagasiteed, pettus peab olema aina
suurem, et inimesed seda usuksid, et nad ei julgeks seda pettuseks nimetada, et see oleks
„liiga hirmus“.“ (P: 157)
2006. aastal Hortus Semioticuses avaldatud artiklis jagab Maris Saar „Piiririigis“
esindatud maailmad kolmeks: Ida-Euroopa, Lääne-Euroopa ja kujuteldav, täiuslik,
harmooniline maailm. (Saar 2006) „Mu lemmikmaastik, mu ideaalmaastik oleks selline:
laudsile rohune mererand, tühi, nii kaugele kui silm ulatub. (…) Ma pole taolist maastikku
veel kunagi näinud, aga ma oleksin heameelega rohi sellel luhal, madal, soolast kange rohi
väikeste heleroheliste õitega (…)“ (P: 25) See kolmas maailm on see, milles jutustaja end
tegelikult kõige rohkem kodus tunneb, olgugi et teab, et seda ei eksisteeri. Arvatavasti on see
omadus samas üks nendest, mis paeluvad teda kõige rohkem selle maastiku juures, nagu ka
Angelo juures. Tegelane naudib väljamõeldud maailmu täiel määral.
Kirjades fantaseerimine ei vii teda aga soovitud eesmärgist kaugemale, vaid vastupidi.
Ta soovibki ennekõike edastada seda kindlat tunnet, mis teda valdab, ja olukorda, kus ta
parasjagu on. Seda suudab ta säärases fragmentaarses vormis kõige paremini, ilma et
kõrvalised tegurid lugejat peamiselt ideelt kõrvale kallutaks. Ta liialdab, kirjeldades oma
kodumaad (P: 11-15), aga tänu nendele liialdustele saame temast tegelikult paremini aru.
„Ma pole järsku enam milleski kindel: on see kõik tõsi?“ (P: 44) „Muide, äkki ma ajan
midagi segi? Sellest kõigest on nii palju aega möödas, aega ja läbipaistmatuid kaugusi. Kas
ma üldse kirjutasingi talle? See kõik tundub liiga reaalne.“ (P: 77) Selline kahtlemine kõiges,
mida ta jutustab, ütleb jutustaja ebakindla positsiooni kohta nii mõndagi. Peamiseks
põhjuseks võib tuua ta eraldatuse muust maailmast kirjutamise ajal. Ta on sooritanud kuriteo,
millesse ta suhtub pealtnäha külma närviga, aga kuriteo korduv mainimine kirjades näitab, et
tegelikult see painab teda. Kõik jäljed on kustutatud ja keegi ei kahtle Franzi enesetapus, aga
kurjategija elab ikka alatises hirmus, et keegi saab teada. Kui see lisada tema üldisele
üksildusele ja vähesele seltsivusele, on tulemuseks keegi, kes on ümbritsevast elust üpris
võõrandunud. Sellest võib piisata, et hakata kahtlema asjades, mida ta tegelikult selgelt
mäletab.
Huvitav on aga jutustaja põhjendus, et „see kõik tundub liiga reaalne“. Esiteks võib ta
olla üllatunud sellest, kui selgelt on tal kauged mälestused meeles, sest üldiselt mälestused aja
jooksul tuhmuvad. Teine võimalus, mis on tõenäolisem ja ei välista esimest, on see, et oma
üksildast elu elades ja alatasa kujuteldavasse maailmadesse eksides tundub talle võimatu, et
miski, mis temaga juhtunud on, võis olla nii reaalne.

10
 Franzi mõrv on paljuski mõttes romaani ainus suurem temapoolne tegu. Ta on
kujutelmadesse eksinud, aga murrab sellest ühe teoga välja.

„Felix Ormussoni“ romaan on füüsiliselt staatiline, toimuvad vaid jalutuskäigud,

vestlused, vahetatakse mõned pilgud ja juhuslikud sõnad. Kuid selle taga on nii-nimetatud
sisemine tegevus, mida kõik asjaosalised samamoodi tunnevad, ja see on see, millest jutustab
romaan. Tundmusi on palju ja konkreetseid tegusid kaasneb vähe, nii et kogu jutustus on piiri
peal – mõtte ja tegevuse, ormussonilikult öeldes luule ja proosa vahel. Nagu ka „Piiririigi“
puhul, moodustab suure osa tekstist peategelase sisemaailm, kuid mitte sama fragmentaarses
vormis. Sündmustikust tulenevad loogiliselt tunded, millest võrsuvad mõtted ja ideed, mida
Ormusson oma päevikus kirjeldab.
Oma Vabas Sõnas avaldatud retsensioonis, tituleeritud kui „Feliks Ormussoni kiri
Pariisist Friedebert Tuglasele“ (vihje romaani esimesesele osale pealkirjaga „Kiri Felix
Ormussonile Pariisi“), heidab Anton Hansen Tammsaare Tuglasele n-ö Ormussoni
vaatenurgast mitmeidki asju ette. Tuglase eessõnas loodud fiktsionaalne Ormusson, kes
endast kirjutatud romaani loeb, tunneb end Tammsaare artikli järgi puudutatuna sellest, kui
vähe on kooskõlas tema väljaütlemised päevikus ja tegelikud teod. „(…) Sa lased mind ütelda,
et „ma olen kõike muud kui süütu nooruke“, aga niipea kui ma tõepoolest midagi elulikku
aiman, siis paned Sa mulle sõnad suhu (lk. 29): „Ja kole hirm valdas mu südame.“ Õige, õige!
Sa püüad mind enesepettusse viia, nagu oleksin ma reaalne ja vilunud noormees, aga kõik,
mis sa mind lased teha, räägib selle vastu, tõendades Helene suuga (lk. 200): „Teie olete
poisikene.““ (Tammsaare 1976: 416)
Ormussoni mõttelend on küll kõrge, aga ta ei suuda sellele tegudes vastata. Ise ta ei
näi seda küll märkavat, sest eneseusku tal jagub, või siis see ei häiri teda, sest ta on ju
kirjanik. Ta kirjutab lehekülgede viisi armastusest, mis teda „lämmatab“, kuid kõik seda
kinnitavad teod on peidetud viisakuse ja igapäevasuse taha. Täpselt see sama üllatab
Ormussoni ennastki, kui sulase Konradi, Mai ja Miili armukolmnurga avastab: „Elu on täis
saladusi! Sa vaatad nagu sõge ega näe midagi, kuid hulk nähtamatuid niite, armastuse, viha
ning kadeduse paelu piirab sind kõikjalt otsekui ämblikuvõrk. Ja ma sain imelikult kurvaks.“
(FO: 54) Nagu Tammsaare mainis, mõjuvad otsesed suured avastused ja teadmised
Ormussoni ehmatavalt, teda lapselikult kurbust või hirmu tundma pannes. Samal ajal on just
tema see, kes nende majas sellise „ämblikuvõrgu“ põhjuseks on, aga erinevalt Konradi
olukorrast, kus asjaosalised oma tunnetest üksteisele selgelt märku annavad ja asjad läbi
räägivad, on n-ö kõrgema klassi seas seesama olukord peenem ja varjatum.

11
 Muidugi võiks just Ormusson kui tundeline inimene ja kirjanik selle kõik välja
mõelda, otsides oma tunnetele daamide pilkudest ja õhetavatest põskedest vastuseid.
Armununa võib ta kõigest oma armastatu tehtust või öeldust ükskõik mida välja lugeda, lisaks
võib igav maaelu seiklustega harjunud eurooplasest kirjanikuhärrat tüüdata. Neist sõnadest,
millega päevikupidaja toimuvat kirjeldab, tundub aga, et see pole nii. Nii Helene kui Marion
tunduvad olukorda samamoodi tajuvat nagu Felix. Nad on mingis mõttes vandeseltslased,
mängimas kirjutamata reeglitega mängu, mida nad kõik oskavad. Nende vahel toimub
varjatud suhtlus, millest teised tegelased seisavad kaugemal – kõik kolm teavad, et see, mis
toimub, toimub päriselt, isegi kui seda silmaga vaadates ei näe. Üks Ormussoni julgematest
väljaütlemistest Helenele kõlab just nii: „On vahekordi, mil on palju kergem vaikides oma
mõtteid väljendada kui rääkida. On tundmusi, millele ei leia kohaseid sõnu.“ (FO: 66)
Nii mõjub Ormussoni armuavaldus Marionile romaani lõpupoole (FO: 174) eriti suure
kontrastina, nagu Franzi tapmine „Piiririigis“. See on otsekui appikarje olukorras, kus ta enam
muud teha ei oska, kõikidest tema mõtetest lõpuks võrsuv tegu.

2.3. MINA/MAAILM

Inimese mina ja teda ümbritseva maailma vaheline piir on selgem kui kahe eelmise
teema puhul, seega puudutan selles peatükis rohkem tõlgendavat/vahendavat omadust –
kuidas selle piiriga ümber käiakse, ehk kuidas tegelane ümbritsevasse suhtub, kuidas ta
maailma tajub ja kuidas ennast selles positsioneerib.
Romaanide läbivaks teemaks ja tegelaste peamiseks tahtmiseks on ära pääsemine,
kummalgi erinevat moodi. Nad tunnevad, et kodanlik elu jääb nende jaoks kitsaks, ja otsivad
alatasa midagi muud, oma identiteeti, kodu ja armastust. Nad on aga üksildased ja rohkem
jälgijad kui tegutsejad ega suuda oma mõtteid täies mahus end ümbritsevatele inimestele
väljendada.

„Armastuse otsing kui kirjutamise ülim siht seab Õnnepalu loomingu kõrgemale
paljude teiste kirjanike omast. See, et ta armastust juba ette teadaolevalt ei leia, jätab ta tekstid
emotsionaalselt otsekui õhku rippuma. Ma ei usu, et see on alati taotlus. Meeletu iha
armastuse järele ja täielik võimetus seda kujutada on Õnnepalu teoste metafüüsiline teema.
Ent võib-olla on see ka tema kui kirjaniku traagika.“ (Jaan Undusk 2009)

12
 „Piiririigi“ jutustaja on üksildane, tema kirjadest jääb isegi mulje, nagu ta polekski
võimeline ühtki reaalset inimest armastama, ometi on sõna „armastus“ teoses läbiv. „Mina ei
tea, mis asi see armastus on. (…) Sellest räägitakse nii palju ja seda peaks nagu taga ajama, et
elu poleks luhta läinud.“ (P: 138) Ta ei mõista armastust ning teismeeas avastatud
homoseksuaalsus tekitab temas süütunnet ja ebakindlust, millega ta ei oska toime tulla (Rein
Veidemann 2011), nii et ta ei jõuagi armastuseni kuidagi, ka oma kahes pikemas suhtes mitte
(G, Franz). Kuid sisimas ta igatseb seda ning hakkab seda otsima mujalt. Esiteks minevikust:
„Ma tegelikult armastasingi salaja ühte inimest, keda ma olin ainult üks kord näinud,
seltskonnas, ja temaga vaevalt paar sõna juttu ajanud.“ (P: 142); teiseks olematusest või
kaugusest: „Angelo, ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja
väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on.“ (P: 58)
Peamine, mis takistab teda suhet loomast, on see, et ta ei oota ega taha vastuarmastust.
„(…) ta väitis kangekaelselt, et ta armastab mind. Kui keegi mulle midagi sellist ütleb, siis ma
tahaksin ära joosta, sest see, kes ütleb, jääb siis alati sellise näoga otsa vaatama, nagu peaks
talle nende sõnade eest andma vähemalt kolm tilka verd, kui mitte elu.“ (P: 141) Ta ütleb ka,
et ühel hetkel vaatas Franz teda „selle uduse ja alandliku pilguga“, mida jutustaja „jälestab“,
sest ta ei talu, et teda armastatakse, „see on nii alandav“ (P: 38). Ta ei taha ennast siduda, vaid
olla ise, vaba kõike tegema ja kõikjale minema ning seda lubavad tal nii kauged, minevikust
ja kujutlustest leitud armsamad kui juhuslikud üheöösuhted, mis teda lisaks seksuaalse
rahulduse pakkumisele ka lõbustavad. Ta ei leia aga oma pidepunkti ja otsib armastust kogu
aeg edasi.
Jutustaja jaoks oli Franziga suhtes olemise eesmärk teada saada, „kuidas on, kui
ollakse inimene ja elatakse elu“. Ta läks „mänguga kaasa, aga passiivselt, ilma sellesse
uskumata“ (P: 131). Franzile meeldis peategelane väga, peamiselt just tema kuulamisoskuse
ja idaeurooplasliku eksootilisuse pärast, ning too mängis usutavalt oma rolli. Ta ei
tunnistanud Franzile kunagi, et ka tal on pleier ja U2 kassett, vaid kuulas „õige
idaeurooplasena (…) suurisilmi tema šokeerivaid ideid vabadusest, Foucault’st ja Derridast
(…)“. (P: 41) Ta võrdleb ennast kurtisaaniga, kes kuulab oma klienti. Tõsi, üks ainsaid
positiivseid asju, mida romaani jooksul Franzi kohta öeldakse, on see, et ta oli armastajana
„suurepärane“: „Ma nautisin seda temaga, ma olin pöörane, nii et imestasin isegi (…)“ (P: 79)
See osa peategelasest, mis eurooplaslikku lihtsust armastab, armastab ka Franzi, aga
selle kontrollimatu hävitamisiha jaoks, mis temas Pariisis elamise jooksul aina kasvab, on just
Franz kergeim sihtmärk. Suure osa ajast ta põlgab Franzi. „Öösiti ma ärkasin seal hotellitoas
üles ja kuulasin, kuidas Franz unes ägab ja hambaid krigistab, ma teadsin, et mul peaks temast

13
kahju olema, et aitaks ainult, kui ma võtaksin tema käe, et ta rahuneks, aga ma ei suutnud seda
kunagi teha, sest tema teadvusetu kannatus äratas minus vastumeelsust, justkui oleks see
olnud minu enda kannatus.“ (P: 48) Jutustaja tunnistab, et ei tea isegi, miks ta teda niimoodi
põlgab (P: 79), aga see põlgus läheb nii kaugele, et ta tunneb nende Amsterdami-reisi jooksul
vähemalt kaks korda kihku Franz surma saata (P: 43, 48), kuni ta seda Pariisis lõpuks teebki.
See on romaani kulminatsioon, kuhu kõik suubub. „Euroopa võrdkujuks tegelaste seas on
Franz, pooleldi prantslane, pooleldi sakslane; sellisele kahetisusele viitab tema nimigi.“
(Maris Saar 2006) Romaanis on läbivalt kirjeldatud jutustaja tungi hävitada ja segi paisata
kõik, mis on liiga korras (P: 19, 26, 68). Ka päev, mil ta Franzi džinn-tooniku klaasi suure
koguse südametilku lisab (P: 172-174), on nagu iga teine, kuid ta rikub selle sihilikult ära. Ta
jõuab otsusele siis, kui Franz vihahoos tema peale karjub, ja ta mõistab, et peab „selle lõpule
viima“ ning et iial ei taha ta seda, „mida tuleb tahta“.
Tema peamine soov tundub olevat pääseda igasugustest piiridest: ühiskonna normidest
(mõrv on selle ilmseim avaldus), igasugustest kohustustest kellegi või millegi ees, oma
minevikust ja päritolust. Ta kirjeldab hetke, mil ostis baaris 15 frangi eest klaasi piima, mis
oli „lõplik ärapääsemine kõigist neist vastikutest lehmapiimaklaasidest, mida mind
lapsepõlves jooma sunniti (…)“ (P: 84) Aga tegelikult polegi see nii oluline, millest täpsemalt
ta pääseda tahab. „Ma olin kangesti maale sõita igatsenud, aga maal läks aeg veel aeglasemalt.
Tegelikult olin ma ainult ära sõita igatsenud.“ (P: 168). See „ära“ on üks viiest selles
romaanis paksus kirjas esitatud sõnast. Jutustaja ütleb ka, et ta on „surmani haige ja väsinud
kõigist nendest inimestest, kes midagi on.“ (P: 58) Seega ta tahabki pääseda eelkõige nn
olemise raskusest. Tema ideaaliks on rahu – kord Louvre’is käies vaatab ta Watteau maali
„Gilles“ ja tunneb igatsust suuta „seista niisama vaikselt ja lootusetult“, et „miski enam ei
tõrguks ega rabeleks“ temas (P: 65). Ideaalmaailmas oleks ta hoopis „rohi, mis oleks sündinud
kõige lihtsamast päikeseihast ja sureks leppides“. (P: 25) Elu läheb tema jaoks liiga aeglaselt
ja ta tahaks hea meelega „silma looja lasta“. Tukkuda rahulikult, kuni see mööda saab (P:
170).
Jutustaja ütleb, et ta elu on olnud kogu aeg „täpselt üks ja seesama“. Ta mäletab küll
maastikke, ruume ja inimesi, aga enda elu võrdleb tühja toaga, kus on vaid paar tavalist
mööblieset ja tapeet tasapisi pleegib, selle värvigi enam ei mäleta. (P: 22-23). Ta liigub
võõrana maailmas ringi, ei taha seda, „mida tuleb tahta“, ja läheb passiivselt kõigega kaasa.
Romaan algab Angelo sõnadega: „Sul on imelikud silmad, sa nagu jälgiksid maailma. Sa pole
vist prantslane?“ (P: 5) See lause võtab nii mõndagi kokku – erinevalt sellest „tõelisest
eurooplasest“, keda Franz kehastab, on peategelane passiivsem, ei tea täpselt, kus on tema

14
õige koht ega ka seda, kus ta tegelikult olla tahaks. Tema ja ümbritseva maailma vahel on
sein, mida ta ületada ei oska, ning seetõttu on temaga suhtlemine raske. Ta ei ava ennast
täielikult kellelegi (va Angelo, kellele ta saab kirjutada), vaid keskendub selle asemel
ümbritseva jälgimisele ja „ilu otsimisele“.
Ta on esteet: „Tead, Angelo, ma olen maailma ilu ees alati nii nõrk, kus ma teda ka ei
kohtaks, ma pole kunagi suutnud talle vastu panna!“ (P: 119) Ta näeb ilu igapäevastes
hetkedes, kunstis ja eelkõige looduses. „(…) seal oli üks väike lagendik, õieti hõredam koht
sirgete mändide vahel, kaetud ühetasase tiheda kanarbikuga, kuhu siiski ka sügispäeval natuke
päikest ulatus – selle koha peal ma alati seisatasin, jalad liivas, nagu mänd, mõeldes:
„Maailma ilu.““ (P: 123)

Vastupidiselt „Piiririigi“ tegelasele, kes on staatiline ja kelle kirjade iga lauset võime
lugeda kui tema elufilosoofia uut tahku, areneb Felix Ormusson iga peatükiga edasi. Algul
Helene kohta lausutud armusõnad on küll tulised, aga hiljem pöördub see tulisus Marioni
poole ja Helenele jääb vaid Ormussoni põlgus. Tema suhtumine armastusse muutub ühes
sellega, mis seisus ta ise sellega parajasti on, ja tema ideed täiustuvad iga päev, sest ta õpib
aina midagi juurde.
„Kuid teiselt poolt tajun ma niisama Kierkegaard’i ühes ta Avatleja päevikuga. See
teoloog teadis, mis on armastus! Ei kirg, ei himu, ei avatlus, – vaid ainult unistus, ainult
igatsus, ainult äratatud aimus – aistlikum kui kirg, himu ning avatlus!“ (FO: 118) Ormussoni
jaoks on armastus midagi suurt ja kõikvõimast ning ta kutsub seda korra isegi vanade
kreeklaste poolt unustatud viiendaks algaineks (FO: 118). Ta igatseb ja armastab armastust
ennast kogu südamest (FO: 108), aga selle avaldusi otsib elust endast – ta arvab end seda
nägevat Helene juures, siis aga Marioni juures ja palju täiuslikumalt. „Me naeratame, sina
[unistustes elav täiuslik naine] ja mina. Ütle, olen ma su leidnud, viimaks ometi? Ei? Sa
raputad pead? Ei, sa nokutad pead? Ons ta siin? Kes? Kus?“ (FO: 109) See ideaalne naine,
kes on „Ilu sarnane ja Ilu vääriline“ (FO: 108), on samamoodi kõige täiusliku kehastus nagu
„Piiririigis“ Angelo. Erinevus nende vahel ja põhjus, miks Ormusson seda naist kõikjalt otsib,
„Piiririigi“ jutustaja aga kujutelmaga leppinud on, seisneb selles, et Ormusson armastab oma
ideaalkuju juures tema elusust, „Piiririigi“ jutustaja aga vastupidi, rahu, kaugust ja
pretensioonitust.
Armastuse tundmine on neil samamoodi erinev. Felix Ormusson andub sellele tundele
ja võrdleb seda tuleleegiga, mis tema südant lakkamata põletab (FO: 59). Ta võib tunda „kõigi
meeltega, kogu oma kehaga ainult armastuse magusat leeki“, ilma sealjuures midagi

15
mõtlemata (FO: 60). Kogu romaani süžeed kannab aga just vastuarmastuse igatsus: „Ah, kas
armastab, kas armastab ta mind?“ (FO: 72). Armununa jätkub tal mõtteid vaid armastatule –
kõik näib tema jaoks viitavat kas vastuarmastusele või tundekülmusele, kumbki neist tekitab
temas endas aga palju sellekohaseid tundeid, mis ta päevikusse välja valab. Ta on
tundeküllane ja temperamentne, tundub ka, et ta seda vaatamata välisele viisakusele kuigi
hästi varjata ei oska.
Esimestel suvilas veedetud päevadel ütleb ta, et on „mõlema õe üle järele mõtelnud“,
aga ta ei tunne neid veel, vaid näeb „nende olevusi ja mitte olemust“ (FO: 25). Siis armub ta
Helenesse. Kõigepealt ta unistab Helene silmadest „nagu armastaja“ (FO: 48), alles mitu
päeva hiljem jõuab teadmisele: „Ma armastan seda naist!“ (FO: 59). Samal ajal ta saab aru, et
Marion on temasse armunud, aga Helene kõrval ei tee ta Marioni märkamagi. Ta ütleb, et see
meeldib talle, et Marion teda armastab, sest see oleks „palju pahem, kui sa näiteks oma
õemeest armastaksid. See osutaks su halba maitset.“ (FO: 59) Helenet armastades ei saa ta
töötada ega öösiti magada ja päeval käib nende vahel varjatud koketerii (FO: 64-68).
Ormusson tunneb, nagu ta just nüüd, armastades, elaks läbi kõike seda, millest ta kunagi
unistanud on: „Watteau ja Fragonard’i fêtes galantes’idest, teekonnist Kütera saarele (…)“
(FO: 70). Ta on aga kindel, et on „kõike muud kui süütu nooruke, kes õhkab lootusetu
armastuse paelus“ ning et ta teeb kavatsusi, „süda täis armastust ning pea külma mõistust
nagu ikka“ (FO: 69). Kui nende suhe on jõudnud nii kaugele, et Ormusson kindlalt võib
öelda, et Helene teda vastu armastab (FO: 97), on ta küll õnnelik, aga samas tekib just sellel
õhtul ootamatu pöördumine: „Kas võiks Helene mulle üldse rohkem andagi, kui on juba
andnud?“ (FO: 107) Sellest tekib tunne, et Ormussoni jaoks ongi oluline just igatsus ja
armastuse poole püüdlemine. Niipea, kui suhtes pole enam põnevust ega küsitavusi, muutub
see tema jaoks „proosaliseks“, isegi väikekodanlikuks.
Marionisse armudes ta seda mõistabki: „(…) mõistsin, et ma ainult oma armastusest
õnnelik olin ega mitte ta omandamisest. Kuid kas ei jätku mul sellestki alguses? Kas
suudaksingi ma praegu suuremat õnne taluda?“ (FO: 114). Kui lugejale tundus alguses, et
Helene on kõik, mida üldse võiks tahta, siis nüüd kummutatakse see paari leheküljega. „(…)
tema oli see ideaal, mida ma Helenes asjata otsisin.“ (FO: 115) Talle tundub, et kõik need
nädalad on mingid nähtamatud niidid teda hoopis Marioniga ühendanud. Helenest tõukabki
teda eemale „just ta armastus minu vastu“ (FO: 116). Marionile mõeldes ei tee ta enam pikki
jalutuskäike, sest ei suuda temast eemal olla. „Olin unistanud traagilisest armastusest, kuid
armastus tuli lihtsana ja inimlikuna. Ta täitis äärteni mu südame. Mu elu sai äkki rikkaks. Ah,
kui ääretult vaene on ta seni olnudki!“ (FO: 121) Armastus Marioni vastu on „neitsilik ning

16
karske“ ja Ormusson lepiks isegi sellega, et ta naisest eemal peab olema. Ta tahab ainult
temale mõelda ja teada, et too samuti tema peale mõtleb (FO: 128). Seesama luulevaesus, mis
enne Marioni puuduseks loeti, on nüüd tema hea omadus, „ta on ainulaadne ja ta on täiuslik“
(FO: 128).
Kui armastus Helene vastu oli inimlik ja lihalik, siis nüüd on Felix Ormusson jõudnud
sinna, kus „Piiririigi“ jutustaja juba on, kuigi mitte nii äärmuslikult. Ta armastab ideed
armastusest ühes kehastuses, mida tal on voli igatseda ja imetleda nii palju, kui kulub.
Ormusson teab, et Marion jääb tema jaoks igavesti saladuseks, „nagu lill rannal, nagu pilv,
mis üle lainete rändab“ (FO: 130). Ta näeb, et Marion teda põlgab, ja teab, et tal on selleks
põhjust. Kuid ta ei suuda seda armastust kaua ainult enesele pidada. Olukord tuleb lahendada
ja ta avaldab Marionile armastust (FO: 173), mille järel tal on kiiresti vaja lõpparve teha. Ta
hing on mõlemale naisele liiga avatud ja ta tunneb end naeruväärsena („Ei ole aga raskemat
koormat kui naeruväärsus.“ (FO: 148)), nii et parim lahendus näib olevat enda ja naiste vahele
uue piiri tekitamine. Näitamine, et ta on midagi enamat kui „poisike“. Kas aga naistele see
niimoodi mõjub, nagu ta loodab, me ei tea.
„(…) romaanile [„Felix Ormusson“] sünnidaatumi poolest lähedalseisvaid teoseid
liidab ühe motiivina verbaalse kommunikatsiooni võimetus või selle äärmine raskendatus
[„Popi ja Huhuu”, „Maailma lõpus”, „Taevased ratsanikud”] (...) on tähelepanuväärne, et
reaalsuse märgid osutuvad Ormussoni jaoks peaaegu niisama meelevaldseteks ärritajateks,
nagu on Popi aistitav meeltemaailm.” (Hinrikus 2009)
Sarnaselt „Piiririigiga“ ei ava Ormusson end (teadlikult) kellelegi. Ta on üksik ja
ümbritsevast eraldab teda samamoodi sein, aga tema mure seisneb selles, et tema pilgud ja
käitumine teda nii palju reedavad, et naised teda siiski läbi näevad. Ormusson ise aga usub, et
ta on tugev ja sõltumatu. Ta jälgib maailma, teadmata, et teda ennast jälgitakse samamoodi.
„Ma pean ennast teistest targemaks, aga tõepoolest olen ma nendest rumalam, igatahes
Aadamast ja naistest. (…) Ma mõtlen teisi petta, aga tõepoolest petan ma iseennast.“
(Tammsaare 1976: 419).
Ta usaldab ja armastab elu, seda näitab ka see, kuidas ta oma tugevusse usub. „Oi elu
– sina armas, ilus ja hea (…)“ (FO: 107) Ta tunded on tugevad ja mõtted sügavad, nii et kui
„Piiririigi“ jutustaja peamiseks tahtmiseks oli „piirist välja pääseda“, siis Ormusson tahab
teatud mõttes „sisse pääseda“. Ta tahab elu veel paremini tundma õppida ja seda igast küljest
näha: „Taas loojub päike, värvid ja rõõmud kaovad kui varjud, - ja elu on jälle ühe päeva
võrra lühem, ühe päikese võrra vaesem! On kahju igast elupäevast, tunnist ning minutist, mis
tagasipöördumata minevikku kaob!“ (FO: 41) Ormusson teab, et õnn ei peitu ainult temas

17
endas, vaid tema „vahekorras ümbruse ning eluga“, mööndes samal ajal oma tavalist
mõistuslikku üleolekut „elu väikeste rõõmude ning õnnede suhtes“ (FO: 140).
Kogu oma suure elujanu juures mõistab ta aga ühel hetkel, et „Õnnelik on see, kes ei
mõtle! Õnnelik on see, kes sööb, magab ja sünnitab lapsi!“ (FO: 144). Ta ei sea aga sellist
rumalusest tulenevat õnne omale eesmärgiks, sest ta teab, et ta seda ei saavuta. „Üksnes vana
Aadam võib leppida mõttetu õnnega. Mina aga pean isegi mõtte mõtlemise mõttetusest viima
selle viimsete järeldusteni, et leida rahu. Kuid ei leidu viimseid järeldusi.“ (FO: 144).
„Piiririigi“ tegelase ideaaliks oli olla rohi, mis on kõigega leppinud. Felix Ormusson
õhkab aga ühel hetkel liblika poole: „Olla püsimatu kui sina, olla vaba kui sina. Ei millessegi
kiinduda. Loota oma mõttele nagu sina oma tiibadele, uuesti õhku tõustes.“ (FO: 18) Nad
tahavad mõlemad vabadust, Ormusson selleks, et kellestki või millestki sõltumata kõiki elu
õnnesid maitsta saada, „Piiririigi“ jutustaja selleks, et puhata ja läbi selle õnneni jõuda. Nad
kurdavad kumbki elu aegluse üle, Felix Ormusson mitte aga sellepärast, et ta ootaks seda
rutemini mööduvat, vaid vastupidi: „Kiiremini, kiiremini peaks kõik liikuma! Sest inimene
sureb nii ruttu. Ta ei saa veel midagi kuulda ega näha, enne kui juba sureb!“ (FO: 87)

18
KOKKUVÕTE

Uurimistöö eesmärgiks oli võrrelda piiri mõiste käsitlemist Friedebert Tuglase „Felix
Ormussonis“ ja Emil Tode „Piiririigis“ ja uurida, kuivõrd need 80-aastase vahega kirjutatud
romaanid oma temaatikalt üksteisega sarnanevad. Kuna „Piiririigis“ on piir otsene sümbol,
„Felix Ormussonis“ pole seda aga kordagi omaette teemana käsitletud, asetasin „Felix
Ormussoni“ Tode romaani taustale ja näitasin, milliseid paralleele on võimalik luua.
Kõigepealt esitasin ühe Juri Lotmani piiridefinitsioonidest, et oma teemat
konkretiseerida, ning selgitasin, kuidas selle definitsiooni antud töö konteksti üle toon.
Järgneva peatüki jagasin kolmeks alapeatükiks, kus analüüsisin teoseid sellest definitsioonist
lähtuvalt: uurisin piiri erinevate nähtuste vahel ja nende tähendust peategelase jaoks.
Vaatlesin lähemalt, kuidas peategelane kummaski teoses selle piiriga suhestub, kas ja kuidas
ta seda ületab ning millist rolli see piir romaani süžees mängib.
Esimene alapeatükk keskendus kodu ja välismaa piirile. Mõlemas teoses vaadeldakse
Eestit Euroopa piiririigina ning see mängib minategelaste identiteediotsingutes suurt rolli. Nii
Tode kui Tuglase romaani jutustajad on paljuski mõttes kodutud ja otsivad oma õiget kohta:
„Piiririigi“ tegelane põgeneb Eestist Pariisi, sest selline nii ajaliselt kui ruumiliselt piiril
elamine väsitab ja kammitseb teda, Felix Ormusson tuleb aga just Pariisist Eestisse, et sellest
kõigest seal natuke puhata ja tööd teha. Tõeliseks koduks on nende jaoks enda mõttemaailm.
Teises alapeatükis pealkirjaga „Kujutlus/reaalsus ja mõte/tegu“ uurisin, kust jookseb
teoses nii lugeja kui peategelase jaoks tõelisuse ja kujutluse piir. „Piiririigi“ jutustaja mõtleb
palju välja ja me ei tea, mis tema räägitust on tõde ja mis vale. Felix Ormusson oma päevikus
küll ei valeta, aga ta võib liialdada ja asjadest endale sobivalt aru saada. Vaatlesin kontrasti
Ormussoni mõtete ja tegelike tegude vahel – kui suur osa tema kujutlusest päriselt teostatakse.
Peatükis „Mina/teised“ ehk kolmandas alapeatükis vaatlesin lähemalt tegelaste suhet
välismaailmaga. „Piiririigi“ jutustaja on elust väsinud ja tahaks hea meelega lihtsalt puhata, ka
armastuse on ta leidnud Angelo kui millegi kauge näol, mis teda otseselt ei seo. Felix
Ormusson on elujanuline, ta tahab kõike tunda ja näha saada. Armastusele Helene vastu
andub ta kogu kehaga, Marionis leiab midagi kõrgemat, mis paneb teda kogu armastuse
olemust mõistma, aga lõpuks peab ta ikka oma lüüasaamist tunnistama. „Piiririigi” jutustaja
tahab piiridest välja pääseda ehk elust eemale saada, Felix Ormusson aga sisse ehk sellele veel
lähemale.
Kokkuvõttes on Emil Tode „Piiririik“ ja Friedebert Tuglase „Felix Ormusson“ piiri
mõistest lähtudes edukalt võrreldavad. Pealtnäha väga erinevate romaanide probleemistik ja

19
peategelaste sisemaailm taanduvad sarnastele alustele, vaatamata täiesti erinevale
keskkonnale ja ajaloolisele taustale. Ka loo lõpp jääb mõlema teose puhul lahtiseks ja me ei
tea, kuhu nende otsingud neid edasi viivad, aga see näitabki romaanide elulisust. Autor jätab
nad koos lugejaga piirile, kust edasi ootab tundmatus.

20
KIRJANDUS

Hinrikus, Mirjam 2009. Tekstiseminar Friedebert Tuglase romaanist „Felix Ormusson“.

Keel ja Kirjandus 31.03.2010, 313-316 –
http://keeljakirjandus.eki.ee/Mirjam%20Hinrikus%20313.pdf (09.01.17)
Kull, Kalevi 2003. Mis tähendab metsarahvas? Estonian Culture nr 2 –
http://www.estinst.ee/publications/estonianculture/II_MMIII/kull_est.html (27.01.17)
Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund.
Saar, Maris 2006. Oma ja võõra piiril: enesemääratlemise küsimused Emil Tode romaanis
„Piiririik“. Hortus Semioticus nr 1, 147-155.
Tammsaare, A. H. 1976. Valitud artiklid. Tallinn: Eesti Raamat.
Tode, Emil 1993. Piiririik. Tallinn: Tuum.
Tuglas, Freidebert 1957. Felix Ormusson. Valik novelle. Eesti Riiklik Kirjastus.
Undusk, Jaan 2009. Eesti lugu: Emil Tode „Piiririik“. Eesti Päevaleht –
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/eesti-lugu-emil-tode-piiririik?id=51174562 (03.01.17)
Veidemann, Rein 2008. Piiri mõistest Juri Lotmani semiootikas. Keel ja Kirjandus 10.01.08,
803-814 – http://keeljakirjandus.eki.ee/803-814.pdf (03.01.17)
Veidemann, Rein 2011. 101 eesti kirjandusteost. Tallinn: Varrak.
Õnnepalu, Tõnu 2016. Aastalõpuintervjuu: Mis aeg see küll ometi on, Tõnu Õnnepalu?
Korv, Neeme. Postimees 31.12.16 – http://www.postimees.ee/3958339/aastalopuintervjuu-
mis-aeg-see-kuell-ometi-on-tonu-onnepalu (09.01.17)

21