Ranel Tiits 8.

Rosamund Young kirjutistega seda jutuvestmise traditsiooni, mis

sai alguse suusõnalistest lugudest.“

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad,

kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise,
kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus
magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu
elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis
on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi.

Fat Hat eelistab naistele mehi. Chippy Minton

keeldub poriste jalgadega voodisse minemast
ning ilmub alati enne magamaminekut lauta
sugemisrituaalile. Jake’il on pahe – ta hingab
Land Roveri väljalasketorust
süsinikdioksiidiaure. Gemima tervitab kõiki
inimesi tigeda pearaputusega ning on metsikult
iseseisev.

See raamat on hell ja südantsoojendav kroonika,

millest selgub, et lehmad armastavad, mängivad,
kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad
elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad
mänge, peavad vimma ja leinavad.

Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik,
sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi
loomade loomuliku elukorraldusega
arvestamisele. Rosamund Youngi võluvas ja
kaunite illustratsioonidega raamatus näeme
lehma täiesti uues valguses.
Raamatusarjas „Looduse lood“ on ilmunud
jällegi üks vahva ja väga huvitav raamat, mis
jutustab meile tõepoolest lehmadest ja nende
salajasest elust. Üsna ootamatu, et on kirjutatud
raamat just lehmadest, kuid tegelikult on ka
nende elu igati põnev ja kajastamist väärt päris
kindlasti.
Raamatu alguses ütleb autor: „Minu esimesed
mälestused loomalugudest on mu vanemate
jutustused lehmadest, sigadest, kanadest ja
metslindudest. Loodan, et jätkan oma
Seejärel juba raamatu sissejuhatus, milles
Rosamund Young räägib sellest, miks ta selle
raamatu kirjutas, mis on tema jaoks oluline, ta
räägib ka iseendast ja talupidamisest. Autor
tõdeb: „Kui jälgite, kuidas lehmad ja vasikad
mängivad, üksteise eest hoolitsevad või
kiindumust väljendavad, näete neid hoopis uue
nurga alt, kui teate, et need on õed-vennad,
nõod, sõbrad või vihavaenlased. Kui mõistate, et
loomad on isiksused, märkate, kui tihti vanemad
vennad nooremaid hoiavad, kuidas õed väldivad
üksteise seltskonda ning millised pered tulevad
õhtuks alati kokku, et koos magada, ja millised
pere ei tee seda kunagi.“
Ja veel: „Nii nagu inimesedki, on ka lehmad
erinevad. Nad võivad olla väga nutikad või
hoopis aeglase taibuga; sõbralikud, hoolivad,

neljapäev, 6. veebruar 2020


agressiivsed, sõnakuulelikud, leidlikud, igavad,
uhked või häbelikud.“
Esimeses peatükis meenutab autor 1968 aastat,
kui nad viivad mullikad ja lehmad, kes parasjagu
piima ei andnud karjamaale, kuhu loomad jäid
kolmeks kuuks. Koju jäid piimaandjad lehmad.
Kui karja kaks poolt uuesti kokku said, on autor
veendunud, et nad märkasid, kuidas kaks lehma,
Päikesekiir ja Kuukiir, ema ja tütar, seisid külg
külje kõrval karjaaidas ning andsid teineteisele
ülevaate viimase kolme kuu juhtumistest.
Saame lugeda ka sellest, et lehmadel võib olla
vahva huumorimeel, et emade ja vasikate
vahelised suhted on tihti keerukad ja põnevad.
Mõned emad on leebe loomuga ning vasikad
kipuvad neile pähe istuma, teised on võimukad
ja kolmandad liiga hooletud.
Rosamund Young jutustab meile ka pullidest,
näiteks Jake-nimelisest pullist, kellele meeldis
nuusutada süsinikoksiidi aurusid! Siin on juttu ka
Fat Hat’ist, kes oli autori kinnitusel erakordne
lehm – ta eelistas mehi naistele, kuid ega mehed
talle ka eriti meeldinud. Fat Hat ei palunud
kunagi midagi, ei abi poegimise juures ega
lisatoitu. Ta ei olnud kunagi haige.
Raamatu autor on pannud tähele ka seda, et
lehm leinab surnud vasikat palju kauem kui
vasikas oma surnud ema. Mõlema leina on
võimalik leevendada. Oluline on, et lehm saaks
oma lähisugulastega „rääkida“. Abiks on ka
teistsuguse, isuäratava toidu pakkumine.
Vasikaski peab saama sõprade ja sugulastega
suhelda. Inimeste eriline hoolitsus toidu,
sugemise ja mõnikord ka tähelepanu hajutamise
kujul aitab samuti unustamist kiirendada.
Raamatust loeme ka une kohta. Autor kinnitab,
et kõik, mida inimeste une kohta öeldakse –
tukkumine, uinak, puhkamine, korraks silma
looja laskmine jne -, kehtib täpselt samamoodi
nii lehmade, lammaste, kanade kui ka sigade
puhul. Kui loomad tunnevad end täiesti
rahulikena ja turvaliselt ning leiavad end
neljapäev, 6. veebruar 2020
Ranel Tiits 8.b
tuttavast keskkonnast sõprade ja sugulaste
keskelt, sirutavad nad end magades täielikult
välja. Tihti võib lehma või vasika iga lihase ja
hingetõmbe või silmade järgi otsustada, et
looma magab sügavalt, kuid reetlikud
lokaatoritena toimivad kõrvad annavad mõista,
et tegelikult analüüsib loom iga sammu, kriiksu
ja praksatust.
Juttu on ka ammumisest ja ammumise
variatsioonidest, sellest, et lehmad oskavad
otsustada, isegi veislaste sõprusest on juttu.
Autor kinnitab, et kõik loomad on isiksused.
Mõned suruvad oma iseloomu teile peale, teised
aga liuglevad läbi elu, hoides madalat profiili.
Mida paremini te looma tunnete, seda kasulikum
talle olla saate.
Saame teada sedagi, et ka lehmadel on omad
eelistused. Lehm nimega Bonnet jumaldas õunu
– ta unistas neist isegi väljaspool õunahooaega.
Loeme sellest, et lehmade üks toredamaid
omadusi on hea mälu. Juttu on poegimisest,
kehakeelest, sugemisest, piimast ja
vasikatempudest.
Lisaks lehmadele on raamatus mõned peatükid,
milles on juttu hobustest, lammastest, sigadest,
kanadest ja lindudest.
Raamatu lõpus on eraldi välja toodud
kakskümmend asja, mida võiksid teada
lehmadest (lehmad hoiavad üksteise lapsi,
peavad vimma, võivad olla ettearvamatud,
igavad, targad, õrnad jne), kanadest (kanad
laulavad, kui neil on hea tuju, ning armastavad
muusikat kuulata, tükeldavad tibudele
toidupalad parajaks, on teadmishimulikud,
armastavad mitmekülgset menüüd jne),
lammastest (lambad võivad olla väga seltsivad ja
hämmastavalt kaastundlikud, võivad olla väga
nutikad või juhmid, on enamasti leebe
iseloomuga ega käitu agressiivselt, neil on väga
pikk mälu, nende vill kaitseb neid külma ja
kuuma eest jne) ja sigadest (sead võtavad elu
rahulikult, armastavad mugavust ja magavad
 Ranel Tiits 8.b

palju, nad armastavad ümmardamist, on isikliku

hügieeni seisukohalt väga nõudlikud, hoiavad
oma elamispinna alati puhtana, nad on ainus
koduloomaliik, kes rajab tualeti õue jne).

Selline väga huvitav ja põnev ja armas raamat on

see „Lehmade salajane elu“. Soovitan soojalt
kõikidele neile, kellele meeldivad loomad ja
loodus, neile, kes tahaksid koduloomadest veidi
rohkem teada saada ja nende elu ning käitumist
paremini mõista.

Marko Tiidelepp

neljapäev, 6. veebruar 2020