Kes iganes on Londoni metrooga sõitnud, sel

peaks olema meelde jäänud see väljend. Iga kord,

kui rong peatusse jõuab, kõlab kõikidest
valjuhääldajatest seesama meeldetuletus: "Mind
the gap."

Eesti keeles võiks see olla: "Märka vahet." - Rongi

ja platvormi vahel, kuhu sa astud. Muud midagi.
Lihtsalt, sõbralik hoiatus. Ja tegelikult suht
ülearune, sest ega see vahe seal ole teab mis
suur. Astud üle sellest, nii et tõesti ei märkagi.

Aga selline hoiatus, eriti veel kuuldavaks tehtult,

jääb kuidagi meelde. Nagu midagi tähtsat. Ja kui
sa seda oled päeva jooksul mitmeid ja mitmeid
kordi, täpselt samamoodi kuulnud, jääb nagu eriti
meelde.

Pole siis ime, et Londoni suveniiripoodides on

müügil t-särgid sellesama kirjaga: "Mind the gap."
Pole siis ime ka, et nõnda on pealkirjastatud
albumeid, filme, romaane; on registreeritud
sellenimelisi firmasid; seda on kasutatud
laulusõnades, videomängudes jne jne.
"Gap" on ju õigupoolest nii 'vahe' kui ka 'tühimik',
'lõhe', 'lünk', 'ava' jne. Midagi sellist, mida "ei ole",
onju.

Ning "mind" on selle mitte olemasoleva

meenutamine või meeldetuletamine.

Märka tühjust. Märka seda, mida ei ole.

(Quite deep, isn't it?)

Paratamatult meenub Lao-zi: "Puuduvast on kasu.

Vajalik tuleb teha."

Paratamatult meenub muudki. Nagu näiteks.

Mis loob muusika? - Ega ometi helid? - Oh ei.

Muusika kõige tähendusrikkamad osad on hoopis
pausid. Vaikus. Kui mõni hääl vaikib. Mõni pill ei
tee häält. Aeg. Ootus.

Kui sa sellest enne aru ei saa, siis vähemalt

muusikateose lõpus saad. Kui kõik on kõlanud,
mis pidi kõlama. See hetk. Enne aplausi. See on
õige võimsam. Kõige olulisem. Tühjus, eks ole.

Või siis kunstis. Ega siis miskid objektid, olgu nad

ruumilised või pinna peale pandud, värvilised või
liikuvad, ole olulised. Noh, muidugi on, aga nad on
ju selleks, et luua tähendus sellele, mis on nende
vahel. Sellele, mida ei ole. Ruumile. Õhule.
Vahele.

Ega siis arhitektuuris ole tähtsad ju hooned,

majad, ehitised. Oh ei. Vaid hoopis see, mis nende
vahel on. Kuidas nende sees saab olla. Kuidas
neist välja näeb. Kuidas neist läbi ja mööda saab
minna. Kõik see, mida ei ole. Tühjus. Õõnsus.
Vahe.

Või, noh, näiteks on miski koosolek, nõupidamine,

konverents, istung, ettekanne. Keegi räägib. Keegi
võtab sõna. Miski reglement, päevakord. Tihe,
täis, küllastatud. - Aga siis tuleb vaheaeg.

Ja, imede ime, just siis, kui midagi ametlikku ja

asjalikku justkui ei toimu - just sel ajal, kui keegi ei
pea midagi tegema - siis just toimuvadki kõige
olulisemad sündmused.

Inimesed suhtlevad omavahel. Kommenteerivad

olukordi. Vahetavad informatsiooni. Taipavad.
Saavad aru. Jõuavad järeldusteni. Sõlmivad
kokkuleppeid ja sidemeid.

Või, noh, veelgi kaugemale minnes. Kui keegi on

kunagi õngega kalu püüdnud. Mis jääb kõige
rohkem meelde? - Ei mitte kinnipüütud kalad. -
Vaid hoopis see ootamine. Et kala võtaks. Just
see vahepealne aeg. Kui midagi ei toimu.

Märka vahet. Pane tähele tühjust. Tähtis on see,

mida ei ole.