SMBOLID JA RITUAALID

Valdo Ruttas 1.mail 2011 Jussi muusikaline kevade loitsimine lestusmisphade eelsel talgujate klubihtul inspireeris mtlema smbolitest ja rituaalidest tnapeva hiskonnas. Pdesin oma jrjekordset kevadkopsupletikku ja kujutlesin, kuidas talgujad juba omamoodi rituaaliks kujunevast Hakatuslaulust hise sdamertmi ktte saavad ja sealt edasi vanade seltskonnalaulude lbi vanade heade talguaegade meeleolu taaselustavad. Me oleme oma metodoloogiaseminarides ha rohkem hakanud tegelema inimeste histegevuse nende aspektidega, mis pole seletatavad puhtratsionaalselt. Usu ja veendumuse kategooriate krval, millest hiljuti vikese kirjatki Google docsi vlja panin, taastasin ka he 25 aasta taguse venekeelse teksti pedagoogiliste vastasmjude efektiivsuse emotsionaalsetest karakteristikutest. Selles tekstis olen pedagoogilisi mjustusi vaadelnud mitte teaduse, vaid kunsti vaatevinklist. Kunstiline eluilma omaksvtt ei ole vljendatav asiste saavutustega, vaid hingeseisundi muutustega, mille vljenduseks on rm. Mttetalgud on selles mttes vga sarnased hiselt lbielatavatele kunstilistele suurvormidele, et nii laulupeo kui mttetalgute lpus on osalised rmsa vaimustuse (eufooria) seisundis. Kui ritada vlja eraldada see miski, mis selliste emotsionaalsete seisundite tekkemehhanismiks viks olla, siis liigub mte rituaali poole. mile Durkheim rhutab rituaalide suurt rolli emotsioonide ratajana. Talgujad ja EURA on oma seminaridel judnud hisarusaamisele, et ssteemtegevuslik lhenemine katastroofide ajastul thendab seda, et situatsioonide hise reflekteerimise phjal tuleb luua selle ssteemi mudel, mis seda situatsiooni vimalikult kompleksselt , kiki situatsioonis osalejaid arvestavalt kirjeldab ( ssteemne aspekt). Selle mudeli lbimngimine vastavalt hismttetegevuse reeglitele thendab lppastmes osaliste poolt histe ja individuaalsete edasise tegevuse otsuste vastuvtmist ( tegevuslik aspekt). Nib, et histegevuse ( mttetalgute) mngureeglid (metoodika) saavad osalejate jaoks omamoodi rituaalse thenduse. Bronislaw Malinowski peab rituaale pingete vhendamise viisiks otsuste tegemise protsessis mramatuse situatsioonides. Ka Claude Lvi-Strauss kinnitab, et rituaal on vljapsuks ebakindlusest ja rahutusest. Rituaal aitab letada inimese trget mtte ees. Inimene, asudes nhtuste skematiseerimisele ja maailma kohta ldisuste tegemisele, vib kaotada tee isiklikule lbielamisele. Siin tulebki mngu rituaal oma suure smboolse thendusega reeglitega.

Tundub, et mttetalgute korral (taas)elustub miski, mida Vladimir Volovik oma amaanitrummis http://circleplus.ru/archive/n/28/028VVK1 on arvanud toimivat ideaalselt lihtsate kogukondade puhul. Sellises kogukonnas praktiliselt puuduvad sisemised piirid. Pole piire tegevuste vahel: kik tegelevad he ja samaga. Pole vanusegruppe: kik on eale vaatamata vrdvrsed tegijad. Volovik vidab, et siin pole piire erinevate inimeste vahel. Niisugused lihtsad kogukonnad on piisavalt vikesed, et moodustada htse kollektiivi, mille kik liikmed elavad htset elu, koos osalevad kigis thtsates sndmustes ja on ksteisele lhedased nagu tnapeval harvaesinev pere. See vike maailm on lbi imbunud vastastikusest empaatiast. V.Volovik pakub vlja, et selle empaatia lalhoidmisel mngivad suurt rolli rituaalid kui empaatia toetajad, vljendajad ja rhutajad. On ka vimalik, et rituaalid formeeruvad sedamda, kuidas killustub maailm, et taas ja taas taastada maailma htsust sellel meelelisel tasemel.

Vahekokkuvtteks pakun vlja jrgmise tabeli: Ratsionaalne lhenemine Meelte avamine SSTEEMNE ASPEKT MUDELID SMBOLID TEGEVUSLIK ASPEKT MEETODID RITUAALID

Mulle tundub, et just praegu, kui eriti krges kaares mllavad kired Tallinna koolikatsete mber, oleks paras aeg ja koht melda mitte selle le, kuidas saavutada iglane vi ige laste jagamine koolidesse ( juhuslikult vi vimete jrgi, kodu lhedale vi vastavalt vanemate soovile) vaid selle le, mida ldse thendab praeguses haridussituatsioonis selline miste nagu koolikpsus. Ka XXI sajandil thendab see ikka edasi ettevalmistatust llitumiseks koolikonveierisse, mis thendab , et laps peab kella peale mber llituma erinevatele ainealastele mtlemistele ja tegevustele: hakkama lahendama ainealaseid lesandeid, mtlema ainealaselt, kasutades misteid, mis on omased mingile ainelise teadmise valdkonnale. Varane lugema, kirjutama, arvutama petamine ja eelteadmiste andmine on selleks, et petajatel oleks kergem see konveier kima saada. Ja siis, kui lapsest hakkab saama nooruk, kerkib uus lesanne hakata temas esteetilise kasvatuse, loomingulise tegevuse , mingite humanitaar-pshholoogiliste vtetega arendama meelelise kujutlusvime poolt. See thendab, just seda, mille me tal ra likasime ja kuivatasime lapseeas. Sellisena kirjeldab kaasaja ht valusamat pshholoogilis-pedagoogilist probleemi Moskva Metodoloogiaringist vrsunud Oleg Genisaretski ( muide, temalt prineb ka termin transfessionaalsus, mille thendusest ja thtsusest ning erinevusest

interdistsiplinaarsusest oleme talgujate seminaridel rkinud). hel 2007.aasta seminaril on O.Genisaretski vtnud muu hulgas vaatluse alla ka SMT-metodoloogia kalduvuse kuiva ainelis-loogilise lhenemise poole. ( Vt. O.Genisaretski
Kujuteldav ainelisus ja kujuteldav tegevus: kujutluspedagoogika kohta

http://www.procept.ru/publications/voobr_predm.htm ) . Ta esitab saalile retoorilise ksimuse: Kui te siin seminaril rgite hariduse metodologiseerimisest, siis millisest sna mttetegevus prefiksi mtte- thendusest te lhtute? Millisel mral olete te valmis mistma seda laiendatult, mitte ainult diskursiivses (hard) thenduses, vaid ka smbolilises (soft) ja kujutluslik-meelelises (light) thenduses? Ja ta lisab, et ka SMT metodoloogial baseeruvas pedagoogikas on senini ilmnenud teatav kollaps, mis ei lase seda lighti vlja kiirguda. Jrgmine retooriline ksimus, mille Genisaretski saalile esitab, klab: Kellel ja milleks, millal ja mis phjusel oli vaja , et kik muutuks aineliseks? Miks nii juhtus? Vastamiseks toob O.Genisaretski sisse Max Weberi poolt pakutud maailma nidusest vabastamise. Selline tsivilisatsiooniline transformatsioon toimus selleks, et maha vtta eelmise arengufaasi smboolsed kohustused , et anda kik industriaalsele arengufaasile. See oli omamoodi varjatud sotsiaalne tellimus , tpsemalt tsivilisatsiooniline imperatiiv. Et anda industriaalsele maailmale tiskik, et seda sanktsioneerida ja legitimeerida, tuli maailma kujutella kui tiesti nidusest vabastatut, kui sellist, mis on ilma jetud mistahes smboolsest sisust, ja trjuda kik, mis kuulub smboolsesse maailma, erilisse tsooni nimega kunst. Vot siin vite smboolselt realiseerida oma kujutlusvimet ja siit, mitte sammugi. Seal aga on ainelise reaalsuse valitsus: reaalharidus, reaalpoliitika Prast njuutonlikku maailma nidusest vabastamist kogu smbolistliku kujundlikkuse koorem kukkus inimese sisse (mujal polnud talle enam kohta), kehastudes tema individuaalseks mitteteadvustatuks. See kiskus ta lhki ja viis paremal juhul neuroosi, hullemal pshhoosi. Ja kui 1964.aastal Heidegger tles, et XX sajand pstitas kunsti probleemi kui poliitilise probleemi, siis Genisaretski vidab, et sama juhtub XXI sajandil haridusega: Poliitikal pole muud sisu kui haridus, aga haridusel pole muud problemaatikat peale poliitilise. Asi pole siin mitte vaid hariduspoliitikas vi poliitikute vaadetes haridusele, ega ka sotsiaalsetes, majanduslikes vi muis nudmistes haridusele. Asi on hoopis muus, vidab Genisaretski. Asi on niinimetatud keiserlikus kohas. Poliitika, vidab Genisaretski, on vitluse koht keiserliku koha eest. Kige erilisema eest siinilmas. Vrtuslikud on rariteedid. Massilises igapevasuses pole loomingulist energeetikat, ta on hetaoline ja vrdvrne. Kuid mida suurem on harulduse mr, seda pingelisem on situatsioon ja seda krgemad on panused. Muidugi on keiserlik koht smbol . Antiikajaloost prinebki see Platoni ngemus poeetide vljakihutamine riigist ja keiserlikule kohale filosoofide paigutamine kui riigi ja kosmilise korra garandid, kigi probleemide lahendamise garandid.

On selge, et kui elulised vrtused asjastuvad ja tehnologiseeruvad, kui nad muutuvad instrumendiks vi kaubaks, kaotavad nad poliitilise thenduse, klgetmbe, atraktiivsuse. Aga kuivrd phiosa sellest, millega varem tegeles filosoof, on juba olulisel mral ainestatud, funktsionaliseeritud ja tehnologiseeritud, siis nende tegevuste objektid ei ole enam krge poliitika eesmrkideks . Me elame loodud ja loodavas maailmas. Looja nimi antiikses Kreekas oli poeet. Ja poeet tuleb keiserlikule kohale , kuna akadeemiline filosoof on kaotanud poeetilise eetose, sest ta on ssteemselt kastreeritud. Ja sestap astuvad keiserlikule kohale passionaarsemad figuurid, kellede hulka loeb Heidegger poeedi. Niisiis, tleb Genisaretski, viidates Heideggerile, vljakihutatud poeedid prduvad tagasi. Ja selles on see XX sajandi est, mis on meile jetud prandiks. Sedasama ritab Genisaretski vita pedagoogika kohta. Tema arvates ootab XXI sajand sama pedagoogika suhtes. Pedagoogika politiseerub: haridus muutub poliitika panuseks. Kuid seda mitte rakenduslikus mttes. Kuid milles siis? Siin toob Genisaretski sisse analoogia kunstiga. Kunstiavangardis on saanud thtsaks ksimus: Kas see (st miski) in kunst vi mitte? Ja kunstiks refleksiivsel epohhil loetaksegi see, mis ise enda jaoks vastab ksimusele: on ta kunst vi mitte. Kusjuures surumata peale, et ta ikka on kunst. See on kigest ks viis pstitada see ksimus ja tmmata teid kaasaegsesse kunsti mistmise sfri. Teie, kaasvastates enesele minu, kunstniku, ksimusele, ainult tnu sellele viibite kunstimaailmas, ja mitte kuidagi teisiti. Te olete siis kunstis, kui olete selle ajastu kaasksija, selle kunstilise ajastu kaasksija, siin ja praegu. Aga kik muu on teie meelelahutus , galerii klastus, diivanil televiisori ees vedelemine. Ka haridus saab poliitika panuseks selleprast ja seal, kus ta esitab enesele sarnaseid ksimusi: Kas 40 inimese istumine 7 aasta vanuselt klassis 6 tunni vltel kasarmureiimis on haridus? Kas haridus on kooli jnud? Vi on koolist vlja veerenud? Jne. Muide inimkapitali kontseptsioonis on haridus tepoolest poliitika panus. Kuid kik haridusse investeerimise ksimused pole seotud sna haridus selle mttega , mille kohta me ksime- on see haridus vi ei. See on lihtsalt poliitika viimane panustamise koht. Viimane retooriline Genisaretski ksimus seminari rahvale oli: Milles seisneb innovatsioonilise kooli innovatsioonilisus? Kas pseudoavangardsetes metodoloogilistes mngudes? Hariduse munitsipaalses vi regionaalses komponendis? Vi (ja see on ilmselt autori vastus) on see smbolistliku ratsionaalsuse innovatsioonilisus. Mis vimaldaks vastata ksimusele identsusestkodaniku vi riiklikust, kultuur-koloogilisest, etnokultuurilisest vi religioossest. Sellisest, mis vimaldaks kavaldamata, otseses knes vastata ksimusele identsusest, mis on oma loomult smboolne ja mtopoeetiline.

Vib-olla on talgujate vhene ekspansiivsus seotud sellega, et oleme jtnud vajaliku thelepanuta oma smboolika ja rituaalid . Teatavat smboli laengut kannab meie MT nimes A1A ( mitmemtmelise kasvu mrk), aga ka Talgujate nimi ( assotsiatsioon arbujatega), Mttetalgukool, kujundlikud meetodite nimed ( mttesel, rotaator, heade ideede generaator, tsklotron). Mttetalgud kui assotsiatsioon talupojakultuuri mistega . Ehk on mtet kik need laltoodud kujundlikud misted ka kujundite vormi viia? Praegune IKT annab neid esitleda lausa liikuvate piltidena. Agu mte vist liigub ka selles suunas