TARTU LIKOOL FILOSOOFIA OSAKOND FILOSOOFIA AJALOO PPETOOL

LEO LUKS

Nihilismi miste kujunemine ja thtsus Friedrich Nietzsche filosoofias

Bakalaureuset

Juhendaja: prof. lo Matjus

TARTU 1999

SISUKORD

Sissejuhatus.................................................................4 Kasutatud lhendid ................................................................... 6 I OSA: NIETZSCHE FILOSOOFIA PIIRITLUS 1.1. Arutluse lhtekoht: Nietzsche kui filosoof ............................... 9 1.2. Dionsiline lhtekoht ............................................................. 11 1.3. Igavene vrdse taastulek ........................................................... 12 1.4. Vimu tahe ................................................................................. 13 1.5. Vrtus, perspektivism ja interpretatsioon .................................. 16 1.6. Taastuleku kokkukuuluvus vimu tahtega .................................. 19 II OSA. NIHILISMI SAABUMINE 2.1. Filosoofiline pessimism ............................................................. 21 2.2. Ju ksimus pessimismis ............................................................ 23 2.3. Pessimismi muutumine nihilismiks ............................................. 26 2.4. Nihilismi mratlus ..................................................................... 27 2.5. Nihilismi phjused: ajalooline aspekt ......................................... 28 2.6. Nihilismi phjused: pshholoogiline aspekt ................................ 31 2.7. Varasem mistekasutus: nihilism eimiskitahtena .......................... 33 III OSA ERISTUSED NIHILISMI MISTES 3.1. Nihilismi kahethenduslikkus: aktiivne ja passiivne nihilism ....... 36 3.2. Uus eristus. Nihilismi mittetielikud vormid ................................. 39 3.3. Tieliku nihilismi poole ................................................................. 42 3.4. Uus siduv miste: dcadence ......................................................... 46

IV OSA NIHILISMI LETAMINE 4.1. letamine: probleem ja taotlus ................................................... 50 4.2. Tee letamise poole: tielik nihilism .......................................... 52 4.3. Tee letamise poole: mbervrtustamine ja leinimene ............ 53 4.4. Tee letamise poole: vimu tahe ja taastulek .............................. 55 Lppjreldused .............................................................................. 57 Kirjandus ............................................................................................... 60 Resmee eesti keeles Eri lehel Resmee saksa keeles Eri lehel

Sissejuhatus

Kesolevas uurimuses vaadeldakse nihilismi miste kujunemist ja thtsust Friedrich Nietzsche filosoofias. Miste nihilism pole sugugi heseltmistetav: thendus, mis oli snal 19 sajandi poliitilises knepruugis Venemaal (vt. Novikov 1972) erineb kardinaalselt selle thendusest Nietzsche filosoofias. Nihilism on paljuski eksitav sna. Nihil, eimiski on saanud klge lahterdava ismi, seelbi pole sna aga sugugi selgemaks muutunud. Thelepanelikumad mtlejad mrkavad veel, et nihilism on teiste ismide seas eriline (Thielicke 1951; Krull 1996). Ism on mrk sellest, et mingi printsiip absolutiseeritakse (Thielicke 1951: 15). Kui mistame nihilismi eimiski absolutiseerimisena, olemegi langenud lksu: sedasi mteldes esemestame eimiski, muudame selle abstraktseks misteks, mida saab tlgitseda vaid lekantud thenduses, niteks kigi hiskonnas kehtivate vrtuste eitamisena. Kesolevas ts ei vrrelda miste nihilism kasutust erinevates distsipliinides, vaid keskendutakse Nietzsche filosoofiale. Raskuspunkt asub Nietzsche avaldamata fragmentidel aastaist 1885-1889 (NF12; NF13), kus esineb kige rohkem nihilismi temaatikat. T eesmrgiks ei ole Nietzsche mistekasutuse mahategemine vi igustamine vrreldes mne teise mtleja nihilismiksitusega, vaid nihilismi temaatikasse puutuvate mistete seostatud piiritlemine Nietzsche

filosoofia sees. Sekundaarne kirjandus on t eesmrgi seisukohast krvalise thtsusega ja sellel on pigem illustreeriv funktsioon. Siiski ei saa salata Martin Heideggeri mju siinkirjutajale, eriti arutluse lhtepunktis: filosoofia mratlemisel. T esimeses osas visandatakse Nietzsche filosoofia piirid. Kigepealt mratletakse, mida peab siinkirjutaja silmas filosoofia all, seejrel tuuakse esile need Nietzsche filosoofia olulisemad misted, mida hiljem nihilismi tlgitsedes silmas peetakse. Teises osas vaadeldakse miste nihilism kujunemist Nietzsche filosoofias talle eelnenud miste pessimism suhtes, samuti fikseeritakse see miste thendus Nietzsche pidevalt muutuvas mistekasutuses, mis on kesoleva tlgitsusaluseks. t raames

Kolmas osa sisaldab mitmeid nihilismi miste eristusi ja

laienemisi

Nietzsche filosoofias ning srase laienemise phjuste analsi. Uue, erinevaid nihilisme siduva ja eristava mistena tuuakse vlja dcadence. T neljas ja viimane osa koosneb nihilismi letamise probleemi pgusast levaatest ning autori poolsest probleemi tlgitsusest. Lppjreldustes esitatakse seostatud mistekasutuse skeem ja nihilismi skeem Nietzsche metafsikast

tervikult lhtudes ning kommenteeritakse neid.

Kasutatud lhendid

Kiki F. Nietzsche teoseid (v.a. Nnda kneles Zarathustra ning Ecce homo) tsiteeritakse vi viidatakse jrgmise vljaande jrgi: Friedrich Nietzsche, Smtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbnden. Herausgegeben von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. Mnchen: Deutscher Taschenbuch Verlag / Berlin/ New York: Walter de Gruyter, 1988. (Edaspidi viidetes: KSA, kite number, leheklje number) Viitamisel kasutatakse jrgmisi lhendeid: GT = Die Geburt der Tragdie: KSA, Bd. 1, S. 9-156 MAM = Menschliches, Allzumenschliches: KSA, Bd. 2 FW = Die frhliche Wissenschaft: KSA, Bd. 3, S. 343-651 JGB = Jenseits von Gut und Bse: KSA, Bd. 5, S. 59-243 GM = Zur Genealogie der Moral: KSA, Bd. 5, S. 245-412 GD = Gtzen-Dmmerung: KSA, Bd. 6, S. 55-161 AChr = Der Antichrist: KSA, Bd. 6, S. 165-254. NF11 = Nachgelassene Fragmente 1884-1885: KSA, Bd. 11 NF12 = Nachgelassene Fragmente 1885-1889: KSA, Bd. 12 NF13 = Nachgelassene Fragmente 1885-1889: KSA, Bd. 13 (Fragmentide puhul lisatakse prast lhendit leheklje asemel fragmendi number.) Z = Nnda kneles Zarathustra. Tallinn: Olion, 1993 EH = Ecce homo. Tallinn: Vagabund, 1996

--- ebatielik lause Nietzsche mrkmetes. < > teose vljaandja tiendus.

[ ] kesoleva t autori tiendus. / / tlkevaste juuurde lisatud saksakeelne sna. [---] kesoleva t autori poolne krbe tekstis.

I OSA

NIETZSCHE FILOSOOFIA PIIRITLUS

1.1. Arutluse lhtekoht: Nietzsche kui filosoof

Kesoleva uurimuse teemaks ei ole filosoofia olemus ega filosoofia erinevad mratlused, vaid ks ksimus he filosoofi mtlemises. Ometi ktkeb filosoofilise probleemi arutlemine endas arutleja veendumust selle kohta, mis on filosoofia. Ka juhul, kui enne arutlema asumist ei mratleta enda jaoks filosoofiat, liigub arutlus, pruukimata seda ise teada, mne kindla filosoofiamratluse sees (jtkates mnd traditsiooni vi sellele vastu vaieldes vi nustudes autoriteetsete filosoofidega seega nende filosoofiamratlusega, jne). On oht, et mne konkreetse filosoofilise ksimuse le vaieldes lhtutakse tiesti erinevatest filosoofiamratlustest, mistttu vaidlus ise jb paratamatult ksteisest mdarkimiseks. Jrgnevalt mratletakse, millises thenduses mistetakse selle uurimuse raames filosoofiat. Kesolevas kirjats mistetakse filosoofiat sellelt horisondilt, millelt mratles filosoofia kui terviku M. Heidegger.
Filosoofia on metafsika. See mtleb olevat tervikuna maailma, inimest, jumalat vaates olemisele, vaates oleva kokkukuuluvusele olemises. Metafsika mtleb olevat olevana alustava ettekujutamise viisil. [---] Metafsilise mtlemise eriomasus, mis toob esile oleva aluse, phineb sellel, et olemasolevast lhtudes kujutab ta seda olemasolevuses ette ja nnda teda aluselt alustatuna kujutab. (Heidegger 1988: 1081)

Selles ts ettetulev kne Nietzsche filosoofiast1, tema metafsilisest ssteemist ja metafsilistest ksimustest on alati kantud eelhoiakust, mille kohaselt filosoofia on oleva terviku jrele ksimine.
Filosoofia on vljaksimine oleva le, et me ta kui sellise tervikuna mistmiseks tagasi saame. (Heidegger 1978: 117)

Seega asetab kesolev uurimus Nietzsche filosoofiasse, selle ajalukku (mis Platonist alates mtleb olemasolevast tervikuna kui ees-kujust (idea) ning uusajal kui mtlevast subjektist). Nietzsche olulisus seisneb filosoofia mtlemises tema rmisse vimalikkusse, platonismi mberkeeramise katses (kigi vrtuste

mbervrtustamine), kuid samas jb Nietzsche paratamatult sisse filosoofiasse,

Heideggeri jaoks ei ole misted filosoofia, metafsika ja mtlemine sugugi he thendusega, kuid kesolevas ts ei ole jrgitud rangelt Heideggeri mistekasutust.

mis on alati teel ja jb alati teele, s.t. on alati ksimas ja jb alati ksima, s.t. ei suuda kunagi anda lplikke ja uuesti ksitamatuid vastuseid [---] (Matjus 1997: 336). Tuleb veel mainida sedagi, et kesoleva ksituse kohaselt ei ole filosoofia kasulik, ei saa kunagi maailmaseisundit vahetult muuta. Filosoofia on filosofeerimine ise filosoofia sees filosoofia tarvis, filosoofia sees filosoofia enda tarvis olemine. (Matjus 1997:335) Seega ei paku kesolev t praktilisi, kasulikke, filosoofiast vljapoole ulatuvaid lahendusi nihilismiprobleemile. Toodud filosoofiamistmisest tingituna mistetakse Nietzsche filosoofiat teoste ja mistete paljususes htse tervikuna.
Iga mtleja mtleb vaid he ainsa mtte. See ei vaja ei listamist ega toimet, et valitsema pseda. Kirjanikud ja uurijad seevastu omavad erinevalt mtlejast palju ja vga palju mtteid [---] (Heiddeger 1989b:

475) Filosoofi filosoofia kui tervik ei thenda tingimata, et tuleb leida just see sna ks ja ainus millelt lhtudes lejnuid tlgitseda. Ka ei vida me, et thtsaimaks misteks Nietzsche mtlemises osutub nihilism. Erinevad misted ja ksimused annavad keelelis-thenduslikus paljususes teada erinevat, metafsilise terviku osana aga htsama. Jb veel le ksida, kas nihilismiksimus on piisavalt oluline, et selle kaudu Nietzsche metafsika terviklikkust hlmata, kki nuab selle filosoofi tlgitsemine mne teise ksimuse (vimu tahte, igavese taastuleku, leinimese) aluseksvtmist? Nihilismiksimus on ks metafsiline ksimus Nietzsche filosoofias, iga metafsiline ksimus mrab aga metafsilise problemaatika terviku (Heidegger 1978: 103). Olulise ksimusena haarab nihilismiksimus kaasa kik teised Nietzsche metafsika phiksimused, samuti haarab see kaasa ka meid, ksijaid, eeldusel, et me suudame veel, olles koos Heideggeriga Nietzsche metafsika vljaspoolt mratlenud, tagasi sinna sisse pseda. Jrgnevalt me ritame seda.

1.2. Dionsiline lhtekoht

Juba Nietzsche esikteoses Tragdia snd muusika vaimust (1872) visandub mistete vastandpaar, mis jb filosoofi jaoks thtsaks kuni loometee

lpuni: dionsiline-apollonlik. Nimetusi Dionysos ja dionsiline kasutab Nietzsche oma taotluse iseloomustamiseks ka viimastes teostes ja avaldamata fragmentides vrdpilt on muinasajast vlja kistud ja vastandatud kigega, mille vastu Nietzsche vitles: kristlusega, moraaliga, juetusega. Enne mind ei ole veel keegi dionslikkust filosoofiliseks paatoseks muundanud, suurustab Nietzsche. (EH:74) Poleks asjakohane vtta tlgitsusaluseks dionsilise miste tpselt nii, nagu see Tragdia snnis esineb. Tragdia tekkimine kahest printsiibist: apollonlik ja dionsiline, unengu ja joovastus /Rausch/ (GT: 26), mistus ja kehalisus kik see ahvatleb meid Nietzschet interpreteerima dialektiliselt. Nietzsche enese snutsi lhnab teos siivutult Hegeli jrgi (EH:71). Nietzsche tlgitseb loomingu kigus pidevalt oma misteid ja varasemaid teoseid, eriti just Tragdia sndi mber. Hiljem on Nietzsche pdnud oma esikteoses vhendada muusika thtsust dionsilise kunstina (teisisnu poolehoidu Richard Wagnerile) ja rohkem esile tsta saavat, liikuvat (vt. Enesekriitika katse GT: 11-22). Ka hindab Nietzsche tagantjrele krgelt oma teoses leiduvat Sokratese-kriitikat, mis areneb edaspidi vlja kogu varasema filosoofia kuulutamiseni nihilistlikuks, elueitavaks (vt. EH:72). Seega ei ole kige olulisem mitte Tragdia snnis kirjeldatu ise, muusika dionsilise kunstina, vaid saamise kuulumine kunsti, Dionysose vrdpilt, mis vimaldas Nietzschel edasi mtelda.
Minu algus on limal mral thelepanuvrne. Oma sisima kogemuse jaoks avastasin ma ajaloo ainsa vaste ja vrdpildi just sedaviisi tabasin esimesena dionsilise imeprast fenomeni. (EH: 72.)

Nietzsche viimastel loomeaastatel on Dionysos smboliks kempluses lemeeliste vrtuste vastu, Antikristuse nimi (GT: 19). Tal on oma roll Nietzsche poolt piiritletud uuel traagilisel ajastul.

1.3. Igavene vrdse taastulek2

Paljude tlgitsejate arvates (vt. Lwith 1935 jt) on just mte igavesest taastulekust kogu Nietzsche filosoofia kese. Pan siinkohal vltida Nietzsche kogu mtlemise tlgitsemist hest kindlast mistest lhtuvalt, mis ei thenda aga

taastuleku-mtte alahindamist. Kui dionsilise mistet saab tlgitseda puhtalt kunstiloome printsiibina, siis taastuleku-mte on kindlasti metafsiline

(eelpoolkirjeldatud thenduses). Dionsiline printsiip saab limaks teoks, rakendatakse kogu olevale. (Vt. EH: 110.) Nietzsche asetab selle phimtte snni 1881. aastasse (EH: 100), Heideggeri andmetel (Heidegger 1989d: 269 jj) leidub esimene mrk taastulekust Rmsas teaduses
S u u r i m r a s k u s k a a l /Schwergewicht/. Kuis oleks, kui hel peval vi l sinu ksildaseimas ksilduses ks deemon jrele hiiliks ja sulle tleks: Seda elu, nagu sa seda nd elad ja elanud oled, pead sa veelkord ja veel lugematuid kordi elama; ja selles ei saa miskit uut olema. (FW: 570)

Suurimaks raskuskaaluks nimetatud taastulekumte tuleb kige tiuslikumalt esile teoses Nnda kneles Zarathustra3
Sest su loomad teavad kll, oo Zarathustra, kes sa oled ja kelleks pead saama: vaata, sa o l e d i g a v e s e t a a s t u l e k u p e t a j a see on nd sinu saatus. (Z: 148)

Zarathustra petab meid, kuidas leppida saamisega, olla ise saamise igaveses rmus selles rmus, mis sisaldab ka hvituslusti (GD: 160.) Taastuleku-mte ei ole juhuslik leiutis, Nietzsche haarab teadlikult oma lhtekoha, dionsilise miste taastulekupetusse: mina, viimane filosoof Dionysose jnger, mina, igavese taastuleku petaja. (GD: 160)

Edaspidi ka taastulek, igavene taastulek vms. Edaspidi ka Zarathustra.

1.4. Vimu tahe4

heks Nietzsche metafsika olulisemaks seisukohaks on hpotees, et ei ole vimalik elada tahtmata: Pigem tahab inimene e i m i s k i t tahta kui m i t t e tahta (GM: 412). Nietzsche mtisklused maailmas valitseva tahte le olid algselt mjutatud Schopenhauerist, kuid tahe ei j Nietzsche filosoofias mratlematuks tungiks ega afektiks. Miste vimu tahe on see, mis koondab enda alla kogu tahte, moodustab tahte olemuse.
Oletame lpuks, et meil nnestus kogu meie tungielu seletada he ja sama tahte, aga nimelt vimu tahte phivormi kujunemisena ja hargnemisena nagu on minu vide. (JGB:55)

Mtet vimu tahtest seletatakse

esmakordselt phjalikumalt samuti

Zarathustras, nagu vidavad Nietzsche vljaandjad Giorgio Colli ja Mazzino Montinari (vt. KSA, 14, 383).
Kikjal, kus elavat leidsin, leidsin ka vimutahte; isegi teenija tahtes leidsin ma veel tahet olla isand. [---] Ja selle saladuse avaldas mulle elu ise: Vaata, tles ta, mina olen see, k e s i k k a p e a b i s e e n n a s t l e t a m a. Teadagi, teie nimetasite seda loomisetahteks ehk tungiks eesmrgi poole krgema. kaugema, mitmekordsema poole: kui see kik on ks ja ainus saladus. Ma pigemini hukkun, kui loobun sest ainsast; ja testi, kus on kadu ja lehelangus, enne, sl ohverdab end elu vimu prast! [---] Ainult sl, kus on elu, on ka tahe: kuid mitte elutahe, vaid nii petan mina sind vimutahe! (Z: 75-76.)5

Olgu siinkohal rhutatud: Nietzsche ei kirjelda nnda tahtvana mitte elu kui fsilist, meelelist nhtust, millele lisandub midagi lemeelelist ja tahtetut. Prast jumala surma on jnud vaid ks maailm Nietzsche jaoks elu = olemine = vimu tahe.

Wille zur Macht tlgitakse eesti keelde tavaliselt vimutahtena (vt. Z; EH). Kesolevas ts tlgitakse miste vimu tahteks. Lahkukirjutamisega rhutatakse seda, et tegemist pole tahte liigiga (vrd. Machtwille), vaid vimu tahtmisega, vimu poole (zu) liikumisena vim ise tahab ja tahe ise vimutseb. Nietzsche mistmisele on lhemal sajandi alguse tlge tahe vimu jrgi (vt. Nietzsche 1918). 5 Juhin veelkord thelepanu sellele, et teoseid Nnda kneles Zarathustra ning Ecce homo tsiteeritakse kesolevas ts eestikeelsetest tlgetest, kusjuures tlkijate keelepruuk on muutmata. Siit ka stiilierinevused vrreldes teiste tsitaatidega.

Olemine meil pole teist kujutlust sellest kui e l a m i n e. Kuis saaks miski surnu olla? (NF12: 2.172)

Seega tuleb Nietzsche videt: See maailm on v i m u t a h e j a e i m i d a g i p e a l e s e l l e (NF11: 11.38), mista kategoorilise metafsiline vitena, kus maailm thistab kogu oleva tervikut.6 Kuid mis on see vimu tahe? Kas saame fikseerida absoluutse vimu, mille poole elu tahtena pdleb? Mitte sugugi! Nietzsche taotluseks ei ole seniseid lemeelelisi puuslikke (Jumal, lima hve idee) lihtsalt mber nimetada. Kesolevas ts ksitletakse vimu tahet suhtemistena, mis iseloomustab tahte kasvu, saamist.
Omada ja rohkem omada tahta, hesnaga kasvamine see on elu ise. (Nietzsche 1930: 91) Tahtmine lepea on niivrd kui tugevaks-saada-tahtmine, kasvada-tahtmine ja selleks ka vahendeid tahta. (Nietzsche 1930: 451)

Seega on vimu tahe kvantitatiivne miste, mida ei saa iseseisvana defineerida.Vimu tahe avaldub judude7, jupunktide vahelistes suhetes. Nii ju mistet kui ka Nietzsche mtlemist lbivaid eristusi tugev-nrk tuleb mista vimu tahte horisondilt:8
Vidurikas miste jud, millega meie fsikud Jumala ja maailma loonud on, vajab veel hte piiramist: talle on vaja vlja mista sisemine maailm, mida ma mrgistan vimu tahtena, s.t kui titmatu igatsemine vimu avalduse jrgi; vi ju tarvitamine, kasutamine kui loov tung jne. (NF11: 36.31)

Seega mistetakse kesolevas ts Nietzsche misteid elu, maailm, olemine metafsilistena, mis mrgivad vimu tahtelt mratletud oleva tervikut. (kui pole tpsustavaid eristusi.) 7 Ju mistel phineb Gilles Deleuzei Nietzsche-ksitus. Deleuze nimetab vimu tahet ju genealoogiliseks elemendiks (Deleuze 1985:89) s.t. vimu tahe on nii eristav element, mis teeb vahet erinevate judude mra vahel, kui ka ju geneetiline element, mis produtseerib ju suhtes teiste jududega. Mis puutub vimu tahte kvantitatiivsesse iseloomu, siis ei tohi seda mista nii, nagu tahaks Nietzsche kaotada oleva tervikus kik erinevused, ksitada olevat htse kvantitatiivse massina. Nagu jrgmises peatkis vlja tuuakse, iseloomustab vimu tahet pidev perspektiivpunktide fikseerimine. ei leidu tahet: leiduvad tahtepunktatsioonid, mis pidevalt oma vimu suurendavad vi kaotavad. (NF13: 11.73) Selles ts ei keskendu ma kvaliteedi ja kvantiteedi mistetele, kll aga vib mistete phjaliku tlgitsuse leida Deleuzei samast artiklist (Deleuze 1985: 83-85.) Deleuzei arvates moodustab ju kvaliteedi erinevus kvantiteedis, s.o. suhe teise ju suhtes. Ju kvaliteediks on seega suhte iseloom teise judu: kas aktiivne vi reaktiivne. 8 Phjaliku ksituse vimu ja tahte kokkukuuluvusest Nietzsche vimu tahte mistes vib leida M. Heideggeri loengust Vimu tahe kunstina (Heidegger 1989c). Heideggeri jrgi pole tahe midagi muud, kui vimu tahe, vim aga on tahte olemuseks (Heidegger 1989c:46). Vimu tahe on seega tahe tahta, tahta iseennast (sealsamas: 46), mitte kunagi midagi konkreetset (sealsamas: 73).

1.5. Vrtus, perspektivism ja interpretatsioon

Nihilismi mratlus, mille me peagi tlgitsusaluseks vtame, sisaldab vrtuse mistet. Vrtustega seob nihilismi miste ka enamus teatmeteostest.9 Me vime sattuda kiusatusse vtta vrtuse miste mnest tnapevasest snastikust ja tlgitseda Nietzschet sellest lhtuvalt seda enam, et moodsad aksioloogilis-antropoloogilised nihilismiksitused samuti vrtuse mistet

kasutavad. Aga jgem Nietzsche enese juurde! Koht Zarathustrast tundub Nietzsche vrtusmiste moodsa aksioloogiaga sugulusse seadvat:
Vrtused asetas alles inimene asjadesse, et alal hoida ennast, ta li alles asjade mtte, inimmtte. (Z: 39)

On tsi, et Nietzsche kempleb arvamusega, nagu oleksid vrtused midagi krgemalt poolt etteantut, tunnetusvlist seega vib Nietzsche vrtusmisteksitust igustatult pidada relatiivseks. See aga ei aseta veel Nietzschet subjektivistliku relativismi seisukohale. Mis mttes on vrtus Nietzsche filosoofias suhteline miste? Mis on vrtus? Vrtus on vimu tahte erijuht (NF13: 14.137); krgeim vimu kvantum, mida inimene endale omistada suudab (NF13: 14.8). Seega iseloomustavad vrtused vimu tahte, mitte inimeste omavahelisi relatsioone.
V r t u s e d j a n e n d e m u u t u m i n e on suhtes v r t u s s e a d j a v i m u k a s v u g a. (NF12: 9.39)

Vrtused

ei

ole

vimu

tahtega

pelgalt

suhtes,

vaid

on

perspektiivpunktidena vimu tahte avaldumisvormiks.

Vrtuse vaatepunkt on silitamise-tusu-tingimuste vaatepunkt komplekssete kujutiste suhtes elu relatiivsest psimisest saamise sees [---] vrtus on olemuslikult vaatepunkt. (NF13: 11.73)

Vt. nit Honderich 1995: 623; Zarov 1995: 51; Sandkhler 1990: 564.

Vrtushinnangute perspektiivpunkte on lpmata palju ja nad on omavahel pidevas vitluses.

Igast meie phitungist tuleneb kige loodumise10 /Geschehen/ ja elava erineva-perspektiivne hindamine. Igaks noist tungidest tunneb end iga teise suhtes prsituna vi soodustatuna, meelitatuna, igahel on omaenda arenguseadus. (NF12: 1.58.)

Seega ei saa leida olemuslikke, telisi vrtusi. Vrtushinnangud on kll te olemus (NF12: 9.38), tde ise aga on eksimuse liik.11 Millised vrtused parajasti kehtivad, on interpretatsiooni ksimus. Tlgitsusvimalusi on aga lugematu hulk (NF12: 1.20) Ei leidu tsiasju, vaid ksnes interpretatsioonid (NF12: 7.60) Selline tegelikkuse ksitus vib praegusel postmodernistlikul ajastul tunduda igati ajakohane. rgem ajagem Nietzsche metafsilisi seisukohti siiski segi liberaalse avatud hiskonna pluralismiga.12 Interpretatiivsus ei iseloomusta tal inimseisukohtade paljusust: Kik on subjektiivne, tlete: aga juba see on t l g i t s u s, subjekt ei ole antud, vaid midagi juurdeluuletatut, tahatopitut. Kas on viimaks vajalik veel interpreteerijaid interpretatsiooni taha seada? Juba see on luuletus, hpotees. (NF12: 7.60) Nietzschel pole plaaniski tunnetavat subjekti ldise perspektivismi sees puutumatuna ssta.13 Inimene on vimu tahte paljusus (NF12: 1.58).

Interpretatsioonist jb puutumata vaid interpretatiivsust phjustav printiip ise, teooria alusmiste vimu tahe.14
Vimu tahe i n t e r p r e t e e r i b: he organi ehituse juures on tegemist he interpretatsiooniga; ta piiritleb, mratleb kraadi, vimuerinevused.
10 11

Saksa sna geschehen tlkimise kohta vt. Heidegger 1994: 1922 (tlkija mrkus 8). Te mistet kesolevas ts lhemalt ei ksitleta. Heideggeril kuulub tde (kui igsus) Nietzsche metafsika viie juhtsna hulka. (Vt. Heidegger 1989f: 314-333.) Srase liberalistlikul hoiakul baseeruva interpretatsiooniteooria on vlja arendanud R.Rorty. Ta tunnistab ka Nietzsche mju teooria kujunemisel, kuid ei pa Nietzschet oma teooriast lhtuvalt mber tlgitseda. (Vt. Rorty 1999, eriti 167-201.) Nietzsche subjektimiste kriitika on oluliseks vaidlusteemaks Nietzsche filosoofiasse kuulumise ksimuses, samuti ka miste leinimene tlgitsemisel. Prast seda, kui M. Heidegger piiritles kogu uusaegse filosoofia subjektifilosoofiana, on mned kaasaegsed tlgitsejad (vt. nit Vattimo 1986) vitnud, et subjekti miste on Nietzsche mtlemises letatud ja seega ei kuulu Nietzsche enam filosoofiasse. Heideggeri vitel kujundab Nietzsche subjekti miste mber vimu tahte vallandunud subjektiivsuse mttes. (Vt. Heidegger 1989f: 291-314.) Muidugi ei nustuks Vattimo ka selle vitega. Tema tlgitsuses on interpretatiivsus kandvam miste kui vimu tahe. (Vt. Vattimo 1986.)

12

13

14

Paljad vimuerinevused ei suudaks veel end kui selliseid tunda /empfinden/: peab ks kasvada-tahtev Miski olemas olema, et mni teine kasvada-tahtev Miski oma vrtusest sinna interpreteerib. [---] Teliselt on i n t e r p r e - t a t s i o o n i s e v a h e n d, e t m i l l e g i l e i s a n d a k s s a a d a. (O r g a a n i l i n e p r o t s e s s e e l d a b p i d e v a t interpreteerimist. (NF12: 2.148)

Nietzsche poolelijnud peateose Vimu tahe alapealkiri oli Kigi vrtuste mbervrtustamise /Umwertung/ katse.15 Kui mistame vrtust eelpoolkirjeldatud viisil perspektiivsena, siis ei saa me ka mbervrtustamist mista mingi kindla miski asetamisega kadunud ristiusu-vrtuste asemele. Muutuma peab vrtusseade viis: eelkige thendab see leppimist absoluutse vrtuse puudumisega, sellega, et maailma koguvrtus on vrtustamatu /unabwertbar/ (NF13: 11.72), alles seejrel uute, vimukamate interpretatsioonideni judmist.

15

Colli ja Montinari on veendunud, et Nietzsche loobus 1888 a. augusti lpus - septembri alguses esialgsest Vimu tahte plaanist ja kavatses teose pealkirjastada lihtsalt Kigi vrtuste mbervrtustamise katseks. Teos pidi koosnema neljast osast: Antikristus, Vaba vaim, Immoralist, Dionysos (vt. KSA, 14, 383-400.) Jagan igati Nietzsche teoste vljaandjate pahameelt fragmentide vgivaldse kompilatsiooni suhtes Vimu tahtes (Nietzsche 1930), siiski ei loobu ma arvamusest, et vimu tahe on ks Nietzsche filosoofia phimisteid.

1.6. Taastuleku kokkukuuluvus vimu tahtega

Senise esituse phjal vib tekkida ksimus, kumb on siis ikkagi Nietzsche metafsika phisna: kas vimu tahe vi taastulek. Meie hoidume siinkohal selle valiku tegemisest ja ksitleme oma t raames vimu tahet ja taastulekut vrdselt thtsate mistetena Nietzsche metafsikas. Nagu on nnestunult nidanud Martin Heidegger16 (Heidegger 1989e), pole he kindla miste aluseksseadmine tingimata vajalikki. Kui mista vimu tahet eelpoolkirjeldatud viisil relatiivsena, siis ei takista meid miski vitmast, et olev tervikuna on Nietzschel vimu tahe igavese taastulekuna. Taastulekumte ei annulleeri vimu tahet: Nietzsche ei mistnud, nagu me veel edaspidigi korduvalt rhutame, vimu tahet lineaarse vimu kasvu protsessina. Tugevuse juurde kuulub alati ka nrkus. Taastulekumte viib Nietzsche metafsika vljapoole lineaarset ajatelge. (Vt. Vattimo 1992: 76-79.) Loomulikult on tsi, et kaks phimistet on Nietzsche jaoks erinevatel loomeaastatel erineva thtsusega. Taastulekumttega kis kaasas mte Jumala surmast, suurest keskpevast see on lhtepunkt seniste lemeeleliste vrtuste kadumiseks ja nihilismi esiletulemiseks.

16

Heideggeri taotluseks oli nidata Nietzsche tielikku kuulumist uusaegse Euroopa metafsika subjektifilosoofia ajalukku (metafsika lpetajana). Ta laiaulatuslik ksitus toob pidevalt esile paralleele varasema filosoofiaga ka mistete osas. Igavest vrdse taastulekut ksitab Heidegger oleva kuidas-oluna (existentia) ja vimu tahet oleva mis-oluna (essentia). Heideggeri jaoks ei kuulu vimu tahe ja taastulek mitte ksnes kokku, vaid on metafsiliselt, uusaegselt ja lppajalooliselt seesama. (Heidegger 1989e:9)

II OSA

NIHILISMI SAABUMINE

2.1. Filosoofiline pessimism

Mistel pessimism on oluline thtsus Nietzsche nihilismiksituse kujunemisel. Ometi pole ige vita, et Nietzsche nihilismiksitus on filosoofilise pessimismi problemaatika otsene edasiarendus. Nietzsche suhe varasema filosoofia mistetesse on kahethenduslik: eelkige ta kritiseerib senist mistekasutust, soovitab aegunud misted krvale heita; samas ei kavatse Nietzsche luua tiesti uut keelt ta annab vanadele mistetele uusi thendusi. Taoline protsess on jlgitav ka pessimismi miste puhul. Nietzsche on teravalt kriitiline pessimismi ja optimismi vahelise kempluse suhtes. Pole mtet arutada, kas meie maailm on halvim vimalikest (Schopenhauer) vi parim vimalikest (Leibniz), kuna hea ja halb on lemeelelised puuslikud. Juba 1878. aastal kirjutab Nietzsche :
T e o t a t u d s n a d. Vlja ttuseni rakulutatud snad optimism ja pessimism! Pevast peva vheneb vajadus neid kasutada: ksnes lobamokkadele on see ikka veel vltimatult vajalik. Sest miks terves ilmas peaks keegi tahtma olla optimist, kui ta pole kaitsnud Jumalat, kes oleks p i d a n u d looma parima maailma, kui ta ise headus ja tius on, ja milline mtleja vajab nd Jumala hpoteesi? Puudub aga ka igasugune vajadus pessimistliku usutunnistuse jrele, kui puudub huvi vastumeelselt Jumala advokaadiks, teoloogiks vi teoloogiliseks filosoofiks saada, ja juliselt vastuvidet esitada: et kuri valitsevat, et rmutus olevat suurem kui rm, et maailm olevat soperdis, kurja elutahte ilming. Kuid kes nd veel ennast teoloogide prast vaevab peale teoloogide? Vljaspool kogu teoloogiat ja selle sdimist on ilmselge, et maailm pole hea ega halb, liiatigi siis parim vi halvim, ja et misted hea ja halb omavad mtet vaid inimeste suhtes, ja ehk isegi sellisel viisil, kuidas neid tavaliselt kasutatakse, pole nad iged: Igal juhul peame me vltima teotavat ja listavat maailmamistmist (MAM: 48-49)

Ajapikku muutub Nietzsche pessimismi-kriitika ha mahlakamaks.

Rmutuse summa letab rmu summa: jrelikult oleks maailma mitteolemine parem kui selle olemine17: selline lora nimetab end tna pessimismiks. [---] Ma plgan seda t u n d l i k k u s e p e s s i m i s m i: /Pessimismus der Sensibilitt/, ta ise on mrk elu vaesumisest. Ma ei saa lubada, et ks nii lahja ahv kui Hartmann oma filosoofilisest pessimismist rgib. (NF13: 11.61)
17

Nietzsche refereerib siin Eduard Hartmanni Teadvusetuse filosoofiat. (Vt. KSA, 14, 750.)

Prast Jumala surma ei ole mtet rkida vimalikest maailmadest, vaid ainult tegelikust. Seega viks pessimismi teema tiesti krvale heita. Ometi Nietzsche ei tee seda. Kuigi pessimism ei suuda meile elda midagi maailma kohta, saame me pshholoogina teha jreldusi pessimistide endi kohta: pessimistides tunneme ra juetud, dekadendid.18 Nietzschel on mitmeid pessimismi, selle

phjuseid ja pessimiste liigitavaid fragmente. (Vt. NF12: 2.126, 9.126, 9.162; NF13: 14.25, 14.222.)
Pessimismi, t u n d l i k k u s e pessimismi pealiigid (linrvilisus koos nnetustunde lekaaluga) M i t t e v a b a t a h t e pessimism (teisiti eldes: pidurdusjudude puudus rrituses) K a h t l u s e pessimism (: kahtlus kiges kindlas, kige haaramises ja puudutamises) siia juurde kuuluvaid pshholoogilisi olukordi saab kiki koos hullumajas jlgida, kui ka hes teatud liialduses. Sealhulgas nihilismi (lbipuurivat eimiskitunnet) Kuhu aga kuulub Pascali m o r a a l i - p e s s i m i s m? vedanta-filosoofia m e t a f s i l i n e p e s s i m i s m? anarhistide (vi Shelley) s o t s i a a l n e p e s s i m i s m? K a a s t u n d e -pessimism (nagu Tolstoil, Alfred de Vignyl)? kas pole need kik samuti langus- ja haigusfenomenid? Moraali-vrtuste vi teispoolsus-fiktsioonide vi sotsiaalsete hdaseisukordade vi lepea k a n n a t u s e liigne /excessive/ tsiseltvtmine:iga selline l i i a l d a m i n e he ksiku vaatepunktiga on juba iseenesest haiguse mrk. Samuti e i lekaalus-olemine j a a le! (NF13: 11.228)

18

Dcadencei mistet ksitleme hiljem ( vt. 3.4 ).

2.2. Ju ksimus pessimismis

Fragment 11.228 lheb edasi:
M i d a s i i n r a v a h e t a t u d p o l e: ei-tlemise ja ei-teo lbu jaatlemise tohutust just ja pingutusest iseloomulik kikidele rikastele ja vimukatele inimestele ja aegadele. Otsekui luksus; igal juhul vahvuse vorm, mis end hirmuratavale vastu seab; smpaatia jubeda ja ksitava vastu, sest teiste seas jube ja ksitav on: d i o n s i l i n e tahtes, vaimus, maitses (NF13: 11.228)

Eituse jud kuulub Nietzsche relvastusse, seda tuleb eristada mis pole kerge lesanne eitusest kui vimetusest jaatada. Nietzsche ei kasuta sna pessimism rangelt ksnes filosoofilise pessimismina, vaid ka suhtesnana, millessegi pessi-mistlikult suhtumisena. See eristus teeb miste

kahethenduslikuks:
Eristame siin: P e s s i m i s m k u i t u g e v u s - m i l l e s ? oma loogika energias kui anarhism ja nihilism, kui analtika. P e s s i m i s m k u i a l l a k i k - milles? kui helliklus, kui kosmopoliitlik tundelisus, kui tout comprendere ja historism. (NF12: 9.126.)

Just sellelt tugevus-nrkus eristuselt19 lhtudes kneleb Nietzsche oma pessimismist.

S u u r t e s n a d e k r i i t i k a k s. ma olen tis kahtlust ja kurjust selle vastu, mida ideaaliks nimetatakse: siin asub m i n u p e s s i m i s m (NF13: 11.135) M e i e p e s s i m i s m: maailm ei ole s e d a vrt, mida me uskusime, usk ise on meie tungi tunnetuse jrele niivrd tugevdanud, et me seda tna tlema p e a m e. Eelkige kehtib ta [maailm] seega kui vhem vrt: ta

saab nii e e l k i g e t u n t u d ainult selles mttes oleme me pessimistid, nimelt tahte poolest avameelselt selle mbervrtustamise eest vastutada ja mitte vanamoodi leierdada, valetada. Just seelbi leiame paatose, mis meid vibolla tukab u u s i v r t u s i otsima.(NF12: 6.25)

19

1888. aasta kevadel nimetab Nietzsche Tragdia snni peale tagasi meldes muistsetele kreeklastele omase tugevuse pessimismi klassikaliseks (pshholoogilises mttes), nrkuse pessimismi aga romantiliseks. (Vt. FW:622; NF13: 14.25.)

Nagu neme, viib Nietzsche poolt mberdefineeritud pessimismi-miste meid otse filosoofi phiksimuste valdkonda. Nietzsche pessimism, on suure keskpeva, hirmsaima valgustuse aeg suur lhtepunkt (NF12: 2.128.) Seega tuleb meil iga konkreetse fragmendi puhul selgusele juda, kummas thenduses Nietzsche pessimismist kneleb ei meenuta ju filosoof sna igakordsel mainimisel meile selle kahethenduslikkust.20 Kuna selline jult mratletud kahethenduslikkus Nietzsche filosoofias ei iseloomusta ksnes pessimismi, siis peatume sellel lhemalt. Esiteks tuleneb mistete kahethenduslikkus otseselt Nietzsche vimu tahte petusest:21tugevus ja nrkus on vimu tahte tervikult mteldes kokkukuuluvad, seega kuuluvad nad ka Nietzsche olulistes mistetes kokku.
K o o n d - s i s s e v a a d e /Einsicht/. Tepoolest toob iga suur kasvamine endaga ka tohutu e r a l d u m i s e /Abbrckeln/ ja k a d u m i s e kaasa: Kannatus, allakigusmptomid k u u l u v a d tohutu edasimineku aegadesse. inimkonna iga viljakas ja vimukas liikumine on htlasi nihilistliku liikumise k a a s a l o o n u d. (NF12: 10.22)

Nietzsche tunnistab nrkuse paratamatut kuulumist ellu, kuid ei kaitse nrku (nagu kristlik moraal, nrkade-moraal seni tegi). Nietzsche poolehoid kuulub tugevatele, vimu kasvule: kuigi ta vldib snu hea ja halb, asub teispool head ja kurja, leidub fragment, kus Nietzsche oma eelistusi vanade moraalimistetega kirjeldab:
Mis on hea? Kik, mis vimutunnet, vimu tahet, vimu ennast inimestes tstab. Mis on halb? Kik, mis nrkusest plvneb. Mis on nn? Tunne sellest, et vim kasvab, et vastuseis letatud saab. (NF13: 11.414)

Laiendatud thenduses, tugevust ja nrkust sisaldavana on pessimism thtis miste, mida Nietzsche loomingutee lpuni kasutab.
Tiuse survest, judude pingest, mis meis pidevalt kasvavad ja veel vallanduda ei tea, tekkib olukord, nagu see, mis ikesele eelneb: natuur, mis me oleme, p i m e n e b. Ka see on pessimism (NF13: 11.38)

20 21

Oma pessimismist kneldes lisab Nietzsche siiski enamasti seletuse. Muidugi Nietzsche filosoofia tervikult, mitte loomingu kronoloogialt mteldes: kindlasti tegi Nietzsche taolisi tugev-nrk eristusi ka enne vimu tahte mtte formuleerimist.

Teiseks vib esile tsta, laskumata seejuures keelefilosoofia keerdkikudesse, keelelist aspekti Nietzsche mistekasutuses.22 Olulisi misteid filosoofi keelepruugis vib ksitleda mberkirjeldustena eriti Nietzsche puhul, kes mbervrtustamist taotles. Uus kirjeldus vajab uusi snu ja nihilism ongi ks selline sna. Ometi ei saa kirjeldus olla radikaalselt uus, tiesti uutest snadest koosnev, muidu kaotaks ta mistetavuse. Piirsnavarad23 muutuvad aeglaselt. Pidagem silmas, et Nietzsche jaoks oli stiil vga oluline . sjatsiteeritud hea ja halva mberkirjeldus ei

vabastanud Nietzschet vajadusest neid snu ka edaspidi kasutada olgugi et nende endist thendust kritiseerides. mberkirjeldusel on veel ks mde. Nietzsche kirjeldab meile saavat maailma, mitte transtsendentset staatilist objekti. Nagu me nihilismi-miste puhul neme, muutub miste ise kirjelduse kigus pidevalt. See pole Nietzsche jaoks keelemaagia, vaid oma metafsika tideviimine: nnda saadakse pidevalt selleks, kes ollakse. Nietzsche rhutab selgesnaliselt mistete genealoogilist iseloomu:
Misted on midagi elavat, jrelikult ka midagi kord kasvavat, kord kahanevat: ka misted on armetut surma surnud. (NF11 40.51)

Igatahes mistab Nietzsche, et pessimism on liiga ebaselge sna (vt. NF12: 2.131), kannab endas liialt palju filosoofilise pessimismi, subjekti maailmamistmise pitserit. Pessimism ei olnud saabuva, Nietzsche poolt mratletud olukorra jaoks piisaval mral mberkirjeldatav miste. Oli vaja uut sna
Viimasel ajal on he juhusliku ja igas suhtes mittetabava snaga palju kuritarvitusi tehtud: kikjal kneldakse pessimismist, kembeldakse eriliselt, vahel mistlikegi inimeste seas, ksimuse le, nagu peaks see vastust andma, kellel on igus, pessimismil vi optimismil. Ei ole mistetud, mida ktega haarata: et pessimism pole probleem, vaid smptom et nimi <saab> asendatud lbi nihilismi. [---] (NF13: 17.8)

22 23

See aspekt tuuakse esile Rorty mjul. (Vt. Rorty 1999.) Rorty miste. (Vt. Rorty 1999.)

2.3. Pessimismi muutumine nihilismiks

Pessimism ei ole ksnes vananenud miste, mis parema leidmisel krvale heidetakse. Nietzschel on fragmente, kus otsesnu kirjeldatakse pessimismi

muutumist nihilismiks. Siinkohal jb selle kirjat phiksimus, nihilismi-ksimus veel krvale: vaatleme pessimismi leminekut nihilismiks, ilma et oleksime nihilismi mistet mratlenud. Selle lemineku puhul tuleb sna pessimism mista kige laiemas thenduses, tegemist on ajaloolise murranguga, milles on tegevad kik pessimismi nrgad ja tugevad vormid.
P e s s i m i s m i arenemine n i h i l i s m i k s. Vrtuste ebaloomulikustumine. Vrtuste skolastika .Vrtused, selle asemel, et tegu ohjeldada ja juhtida, pravad ennast hukka mistes teo v a s t u. Vastandid asetatud loomuliku kraadi ja jrgu kohale. Vaen jrgukorra /Rangordnung/ vastu. Vastandid on sobivad pbellikule ajastule, kuna [on] kergemini a r u s a a d a v a d. K l b m a t u /verworfene/ maailm, silmas pidades kunstlikult lesehitatut, telist, vrtuslikku Lpuks: avastatakse, millisest materjalist teline maailm on ehitatud: ja nd on vaid klbmatu jrel j a t o o l i m p e t t u m u s r e h k e n d a t a k s e klbmatuse k o n t o s s e. Seega on nihilism kohal: vaid suunavad /richtende/ vrtused on silitatud ja eimidagi edasi! Siit tuseb t u g e v u se ja n r k u s e p r o b l e e m: 1) nrgad purunevad sellest 2) tugevamad hvitavad, mis ei purune 3) tugevaimad letavad suunavad vrtused s e e k o k k u m o o d u s t a b traagilise ajastu P e s s i m i s m i k r i i t i k a t. K a n n a t u s e lekaal l b u le vi mberpratu (hedonism): need mlemad petused on ise juba teeviidaks (3) juurde, n i h i l i s t l i k u l t kuna siin mlemal juhul ei ole muud viimast m t e t seatud, kui rmu -vi rmutuse-avaldus. (NF12: 9.107.)

Filosoofilistest pessimistidest ja teistest viimsepevaprohvetitest on niipalju kasu, kuivrd nad oma eitamisega seniseid lemeelelisi vrtusi lhkuda aitasid, mislbi vib saabuda traagiline ajastu, nihilism.
[---] see oleks antud asjaoludel mrk otsustavast ja koguolemuslikust kasust, leminekust uutesse olemasolutingimustesse, et pessimismi ekstreemseim vorm, pristine nihilism maailma tuleks. Seda olen ma mistnud (NF12: 10.22)

2.4. Nihilismi mratlus

Asudes arutlema nihilismi le, seisame raske lesande ees fikseerida tlgitsuse lhtepunkt, mratleda miste. Eelnevalt visandasime kll tlgitsuse piirid Nietzsche metafsika raamistikuna, kuid see ei thenda, et Nietzsche kik

nihilismiteemalised kirjakohad nendes raaamides hethenduslikuks osutuksid. heks jrgneva ksituse eesmrgiks ongi miste nihilism erinevate thenduste ja thendustevaheliste seoste esiletoomine Nietzsche metafsikas. Tuleb meeles pidada, et Nietzsche teosed pole kirjutatud ranges vormis, kus arutlus algaks miste mratlusega ning oleks alati loogiliselt jrjepidev. Ka ei ksi Nietzsche mistete mratlemisel Platoni kombel nende olemuse (lemeelelise muutumatu ees-kuju, eidos) jrele, vaid kirjeldab kujuneva maailma nhtusi. Igatahes teeb see eriliseks Nietzsche filosofeerimise viisi isegi kui mitte nustuda

Heideggeri ksitusega Nietzschest kui filosoofia lpuleviijast (vt. Heidegger 1988). Ometi ei kirjelda Nietzsche meile ksnes nihiliste, nagu teevad Dostojevski vi Turgenev24, vaid ka ldistaval viisil nihilismi. Jrgnevas nihilismiksituses vtame lhtekohaks selle nihilismi mratluse, mis paradoksaalsel kombel on mjutanud enamikku miste tnapevastest aksioloogilistest snastiku-definitsioonidest:
N i h i l i s m: puudub eesmrk; puudub vastus milleprast?-ile. mida thendab nihilism? e t k i g e l e m a d /oberste/ v r t u s e d e n d l a h t i v r t u s t a v a d. (NF12: 9.35)

Loomulikult ei ole selle mratluse lhtekohaks vtmine tingitud tema kaasaegsest populaarsusest, vaid veendumusest, et nihilismiksimus on Nietzschel just vrtusksimus (pidades silmas eelnevat vrtuse ksitust 1.4).

24

Vt. nit. Dostojevski 1940; Turgenev 1991. Sna nihilism kasutusviis Venemaal ning selle mju Nietzschele on omaette ksimus, milleni kesoleva t raames ei juta.

2.5. Nihilismi phjused: ajalooline aspekt

Nietzsche ei tee meile tagasihoidlikku ettepanekut kesolevat ajaloohetke oma snadega mber kirjeldada. Tema vited on kategoorilised ja tis paatost, suurte snade kriitika ei thenda loobumist suurest stiilist.
Mis ma jutustan, on kahe viimase aastasaja ajalugu. Ma kirjeldan, mis tuleb, mis ei saa enam teisiti tulla: n i h i l i s m i s a a b u m i s t. Seda ajalugu saab nd juba jutustada, mdapsmatus ise on siin tegev. See tulevik rgib juba sajas mrgis; see saatus annab endast kikjal teada; kik krvad on juba selle tulevikumuusika tarvis teritatud. Kogu meie euroopalik kultuur liigub juba ammu pinge piinas, mis aastakmnest aastakmnesse kasvab, nagu katastroofist lahti: rahutu, vgivaldne, tormakas: nagu torm, mis l p p u tahab, mis enam ei mtesta /besinnt/, mtestamise ees hirmul on. (NF13: 11.411)

Nietzschel on hulganisti fragmente, kus kirjeldatakse nihilismi phjuseid ja saabumist. Enne kui asume vaatlema nihilismi saabumise konkreetseid ajaloolisi tingimusi, tuleb edasise segiajamise vltimiseks teha eristus. Ei tohi ra vahetada nihilismi smptomeid konkreetseid histoorilisi ja pshholoogilisi tingimusi, milledes nihilism esile tulla saab, ja sgavamaid phjusi seda, mis Nietzsche metafsilisest ssteemist lhtudes teeb nihilismi saabumise paratamatuks, saatuslikuks. Nietzsche ise oma snakasutuses seda alati ei erista. Ajaloona on nihilism mdapsmatus, mitte histooriliste faktide kogum. Sgavam nihilismi phjus peitub, nagu Nietzsche korduvalt rhutab, vrtustes endis:
Ohtude oht (nihilismi kujutamine) (s e n i s t e v r t u s h i n n a n g u t e p a r a t a m a t u k o n s e n k v e n t s i n a)25 (NF12: 2.100) 1.Lhtepunkt: on e k s i t u s juhatada sotsiaalsele hdaohule vi fsioloogilisele mandumisele kui nihilismi p h j u s e l e. Need lubavad ikka vaid tiesti erinevaid tlgitsusi /Ausdeutung/. Vaid hes t i e s t i m r a tl e t u d t l g i t s u s e s, kristlik-moraalses peitub nihilism. (NF12: 2.127)

25

Vimu tahte plaan, kus esmakordselt ilmus alapealkiri mbervrtustamise katse. Tsiteeritud koht oli esimese raamatu plaan.

Kigi

vrtuste

Muidugi ei ole nihilism Nietzsche mtlemises vrtusksimusena isoleeritud lejnud filosoofiast, metafsilise ksimusena on tal alati suhe Nietzsche metafsika tervikuga: otseselt viitab nihilismiksimus, nagu on esile toonud ka K. Lwith ( Lwith 1935: 36 jj.), tagasi Jumala surmale, mis on lahtivrtustamise26 eelduseks Nietzsche mtlemises. Religiooni taandumisega on nihilism juba peaaegu pral, sest moraalsed vrtused ei psi ilma religioosse tagaphjata.
Iga puhtalt moraalne vrtusseade (nagu niteks budistlik) l p e b n i h i l i s m i g a: seda Euroopa jaoks oodata! Loodetakse lbi saada moralismiga ilma religioosse tagaphjata: aga seega on tee nihilismini m d a p s m a t u. (NF12: 7.64)

Nietzsche

kirjeldab

mitmes

kohas

phjalikult

nihilismi

saabumise

konkreetseid histoorilisi tingimusi; oleks liialt mahukas kiki neid kshaaval ksitleda, sestap piirdume lhikese kokkuvttega, mis phineb fragmentidel NF12: 2.127, 2.131, 5.71. Kristliku maailmamistmise kadumisega prdub seal au sees olnud tetahe iseenda vastu, viib kige fanaatilise valekspidamiseni (NF12: 2.127, 2.131, 5.71). Moraal kaotab oma seletusju. Kige valekspidamisele, lahtivrtustamisele aitab kaasa ka moodne loodusteadus. Kopernikust saati veereb inimene tsentrist X suunas.(NF12: 2.127) Samuti avaldub nihilistlik joon poliitikas puudub usk oma igusse (anarhism jt). Ka ajalooteaduses valitseb uskumatus ajaloo mttesse: fatalism, darwinism. Kunstis avaldub nihilism romantismina kunst kunsti prast. Huvipakkuv on ka nihilismi saabumise n. sotsioloogiline aspekt. Nietzsche kirjeldab (vimu tahte petusest tingitud elitaarselt seisukohalt) massihiskonna saabumist, mis meie sajandil nii paljuksitletud teemaks on muutunud. (Vt. Jaspers 1997.)
Nihilismi p h j u s e d: 1) P u u d u b k r g e m s p e c i e s s.t. see, kelle ammendamatu viljakus ja vim inimestes usku alal hoiab. (Meldagu, mida Napoleonile vlgnetakse: peaaegu kik selle sajandi krgemad lootused)
26

Saksa sna entwerten tlkimise probleemi pole kesolevas ts lahendada suudetud. Lahtivrtustamist vib mista ka olemusliku vrtuse avamisena, mitte ksnes vrtuse kaotamisena, kehtetuks muutumisena, mida saksa entwertung tegelikult thendab. T autor pidas snastiku vastet vritustama liialt vristavaks ja pdis iga hinna eest silitada tlkevastes sna vrtus tulemuseks ongi see kohmakas lahtivrtustamine. Jb vaid le rhutada, et lahti, thistab snas vrtuste kehtiva perspektiivpunkti kadumist, mitte millegi olemusliku ja psiva avamist vrtustes.

2) M a d a l s p e c i e s kari, mass hiskond unustab tagasihoidlikkuse ja paisutab oma vajadused k o s m i l i s t e k s ja m e t a f s i l i s t e k s vrtusteks. Seelbi v u l g a r i s e e r i t a k s e kogu olemasolemine: kuivrd nimelt m a s s valitseb, tranniseerib ta e r a n d e i d, nii et need usu endasse kaotavad ja n i h i l i s t i d e k s saavad. Kik katsed k r g e m a i d t p e v l j a m t e l d a manquirt (romantika, kunstnik, filosoof, Carlylesi katse vastu, neile krgemaid moraalivrtusi lisada). V a s t u p a n u krgematele tpidele kui resultaat. K i g i k r g e m a t e t p i d e a l l a k i k ja e b a k i n d l u s; vitlus geeniuse vastu (rahvapoeesia jne). Kaasatundmised madalatele ja kannatavatele kui m a s t a a p h i n g e k r g u s e jaoks p u u d u b f i l o s o o f, see teo esiletlgendaja, m i t t e vaid mberluuletaja (NF12: 9.44)

Kokkuvtvalt iseloomustab Nietzsche kogu Euroopa inimpdluste ssteemi osalt mttetuna, osalt juba ebamoraalsena. (NF12: 2.131)

2.6. Nihilismi phjused: pshholoogiline aspekt

igupoolest on nihilismi phjuste jagamine selles uurimuses tinglik ega kuulu otsustavate eristuste hulka. Vimu tahte horisondilt ei oma eristus ajaloolinepshholoogiline mingit thtsust. Eristusega toome lihtsalt esile selle, et lisaks nihilismi saabumise ajaloolistele smptomitele vaatleb Nietzsche nihilismi ka inimpshika seisukohalt, reljeefsemalt fragmendis NF13: 11.99, mida siinkohal ksitlemegi. On vahest liigne mainida, et mistel pshholoogia on Nietzsche knepruugis ksnes laiem thendus, mis pole asetatav pshholoogia kui teaduse mis 19. sajandi lpul alles kujunemisjrgus oli konteksti. Inimpshika fenomene ksitleb Nietzschel metafsikast lhtuvalt pshholoogia (afektipetus) kui vimu tahte morfoloogia27 (NF13: 13.2) Nietzsche vaatleb nihilismi pshholoogilise seisundina kui kolmekordset lahtivrtustamist, metafsiliste puuslike langemist. Esiteks kaob usk kogu loodumise mttesse, eesmrki. Sajandite vltel on ksitletud maailma

teleoloogilisena ja nd mistetakse, et saamisega m i s k i t ei saavutata. (NF13: 11.99) Teiseks kaob usk maailma htsusse, organiseeritusse: Sisimas on inimene usu oma vrtusse kaotanud, kui tema lbi ei tegutse lpmatult vrtuslik tervik. (NF13: 11.99) Kolmandaks saabub nihilism usu kadumisega lemeelelisse: kui inimene taipas, et maailmas ei leidu lppeesmrki ega koondavat htsust, siis mtles ta vlja telise ilma. Kui taibatakse, et teline ilm pshholoogilise vajaduse ajel on loodud, kaotatakse seegi usk.
Mis on igupoolest loodunud? Vrtusetuse tunne saavutati siis, kui misteti, et mitte ainult mistega o t s t a r v e, vaid ka mistega h t s u s ja mistega t d e ei tohi olemasolemise koondkarakterit interpreteerida. (NF13: 11.99)
27

Nii Nietzsche pshholoogia miste kui ka fragmendi 11.99 ksitlust vib jlgida M.Heideggeri loengus Euroopa nihilism (Heidegger 1989a. vt. 55 jj). Knealune fragment on selles loengus ks kandvamaid tlgitsusaluseid.

Juab ktte hetk, mil inimene teadvustab leldise vrtusetuse tunde. Esialgu ksitakse veel milleprast?, kuna ollakse harjunud, et eesmrk on ette antud leinimliku autoriteedi poolt (NF12: 9.43), kuid sveneb veendumus, et kik on asjatu. Nietzsche kirjeldab moodsat inimest:
Lpuks sandab ta kritiseerida vrtusi lepea; ta mistab nende pritolu; ta mistab piisavalt, et mitte uskuda enam htegi vrtust; paatos on olemas, uus udus. (NF13: 11.119)

Moodsa nihilismi pshholoogiliseks karakteriks on asjata-paatos. (Vt. NF12: 5.71.) Sellel vib olla mitmeid tagajrgi, mida peagi vaatlema asume; igal juhul on paatos teatud suutmatus edasi mtelda. Asjata-paatost kandev inimene ei ksi edasi vrtuste vrtuse ja mtte mtte jrele, talle tundub, et on millestki jdavalt ilma jnud.
Filosoofiline nihilist on veendumusel, et kik loodumine on mttetu ja asjatu; ja et ei peaks olema mttetut ja asjatut olemist. Aga kust see: ei peaks? Aga kust vetakse s e e mte? s e e mt!? (NF13: 11.97)

2.7. Varasem mistekasutus: nihilism eimiskitahtena

Nihilism ei ole Nietzsche leiutatud sna.28 On arusaadav, et tervet ajastut iseloomustav sna ja miste ei siginenud filosoofi snavarasse le. Siinkohal tuleb juttu miste nihilism varasemast thendusest Nietzsche filosoofias, mis kibis enne seda, kui miste kigi vrtuste lahtivrtustumise thenduse sai: nihilism eimiskitahtena.29 Eelnevalt tutvustasime Nietzsche seisukohta, mille kohaselt kristlikmoraalsed vrtushinnangud on nihilismi otseseks phjuseks. Seega kuulub kristlus Nietzsche meelest igal juhul nihilismi saamislukku. Kuid sageli (kige

konsentreeritumalt vahest Antikristuses) nimetab Nietzsche kristlust (ja ka budismi) otsesnu nihilistlikuks religiooniks. Sellistel puhkudel kehtib sna nihilism teises thenduses.
Elu ise on minu jaoks kui kasvu, psimise, jukogumise, v i m u instinkt: kus vimu tahe puudub, seal on allakik. Minu vide on, et kigis inimkonna lemates vrtustes see tahe p u u d u b, et allakiguvrtused, n i h i l i s t l i k u d vrtused kige phamate nimede all valitsevad. (AChr: 172)30 Kui elu raskuskaal m i t t e ellu, vaid teispoolsusse e i m i s k i ss e le viia, siis on elult raskuskaal lepea vetud (AChr: 217)

Toodud fragmentide puhul ei thenda nihilism lahtivrtustamist, vaid eimiskitahet. Kik petused sealpoolsest maailmast on Nietzsche arvates nihilistlikud, kuna nad asetavad elu vrtuse elust vljapoole, s.o. eimiskisse. Eimiskit ksitab Nietzsche siin mitteolevana31, mistel pole mingisugust mstilist

28

M. Blanchot on veendunud, et Nietzsche laenas sna nihilism just Paul Bourgetlt. (Blanchot 1985: 121). Minu teada pole selle sna sattumine Nietzsche snavarasse pris selge. Ent kuna kesolev t ei ole tekstoloogiline uurimus, siis pole sna pritolu ksimus siin olulise thtsusega. 29 G. Deleuze kasutab nihilismi selle vormi iseloomustamiseks vljendit negatiivne nihilism (Deleuze 1991: 166), Nietzschel endal aga puudub varasemat ja hilisemat mistekasutust eristav ksitlus. 30 Katkendite tlkimisel teosest Antikristus on kasutatud ka sajandi algul ilmunud tlget (Nietzsche 1918). Siiski ei vimaldanud tlke stiil ja keel seda muutusteta kasutada. 31 Metafsika suhtumisest eimiskisse vt. Heidegger 1978: 118.

thendust.32 Eimiskitahe (vimu tahte vastutahe vt. NF13: 14.72) on sama vana kui petus lemeelelisest, nihilistid olid juba judaistid ja eleaadid.
Parimad nihilistid filosoofide seas on seni olnud eleaadid. Nende jumal on parim ja phjalikem budistliku nirvana kujutis; olemine ja eimiski on seal identsed (NF11: 34.204)

Kristlus ja platonism on eimiskitahte teadvustamata vormid. Nendega vrreldes tstab Nietzsche esile budismi, mis on enesest teadlik eimiskitahe, sarnanedes selles suhtes rohkem moodsa Euroopa nihilismiga.
Tal [budismil] on see eristab teda sgavalt kristlusest moraalimistete enesepettus juba ammu mdas, ta seisab, minu snadega eldult s e a l p o o l head ja kurja. (AChr: 186)

Nihilismi miste algne kasutusviis vimaldas Nietzschel edasi mtelda ja miste thendust avardada. Juba 1882. aastal kutsub ta les:
[---] kaotage kas oma austusavaldused vi i s e e n d ! Viimane oleks nihilism; kuid kas ei ole mitte ka esimene nihilism? See on m e i e ksimrk. (FW: 581)

Nihilismi

uue

thenduse

(kigi

vrtuste

lahtivrtustamine)

esiletoomisega ei kao sna esialgne thendus sugugi Nietzsche knepruugist.33 Nietzsche ei piiritle rangelt misteid, tema mistekasutus muutub koos nihilismimistega ha mitmethenduslikumaks. Ajal, mil Nietzsche oli juba formuleerinud nihilismi miste uue kontseptsiooni, kneleb ta samaaegselt nihilistlikest religioonidest ja nihilistlikust filosoofiast (vt. nit. NF13: 11.370-373, 14.13, 15.17). Eimiskitahet nimetab Nietzsche ka nihilistlikuks instinktiks:
Tegemist ei ole sugugi mitte parima vi halvima maailmaga: ei vi jaa, see on siin ksimus. Nihilistlik instinkt tleb ei; tema leebeim vide on see, et mitte-olemine on parem kui olemine, et eimiskitahtel on rohkem vrtust kui elutahtel; tema rangeim vide on see, et kui eimiski on lim soovitavus, siis on elu kui selle vastand absoluutselt vrtusetu muutub klbmatuks (NF13: 17.7)

Sellest tulenevalt tlgitakse Wille zum Nichts eimiskitahteks (kokku), erinevalt lahku kirjutatud vimu tahtest eimiskil puudub see iseseisvus, mis iseloomustab vimu. 33 Mistekasutuse muutumine algab enne uue nihilismi mratlemist. 1884. aasta kevadel iseloomustab Nietzsche nihiliste juba reaktiivsete, vrtusi purustavate inimestena. Nihilistid ei pea end enam madaldama euroopalike eesmrkide lbi: nad ei taha enam o r j a d o l l a (NF11: 25.264.) Nihilistide kiitus: meelsamini hvitada ja ise prmu minna. (NF11: 25.281)

32

III OSA

ERISTUSED NIHILISMI MISTES

3.1. Nihilismi kahethenduslikkus: aktiivne ja passiivne nihilism

Nietzsche on meile nidanud saabuva nihilismi ajaloolisi ja pshholoogilisi aspekte. Asjata-paatose levides muutub nihilism normaalolukorraks. See olukord on kahethenduslik. Naaseme kesolevas uurimuse tlgitsusaluseks vetud fragmendi NF12: 9.35 juurde.
1. N i h i l i s m normaalne o l u k o r d. N i h i l i s m: puudub eesmrk; puudub vastus milleprast?-ile mida thendab nihilism? e t l e m a d v r t u s e d e n d l a h t i v r t u s t a v ad. Ta on kahethenduslik: A)) Nihilism kui vaimu tusva vimu mrk: kui aktiivne /activer/ nihilism. Ta vib olla mrk t u g e v u s e s t : vaimujud saab olla nnda kasvanud, et talle s e n i s e d eesmrgid (veendumused, usuartiklid) sobimatud on usk vljendab ldiselt nimelt e k s i s t e n t s i - t i n g i m u s t e survet, alistumist olude autoriteedile, millede seas k o s u b, k a s v a b, v i m u v i d a b ks olemus Teisest kljest mrk m i t t e p i i s a v a s t tugevusest, produktiivsele endale samuti taas ks eesmrk, ks milleprast? ks usk s e a d a. Oma relatiivse ju maksimumini ulatub ta vgivaldse hvitusjuna: k u i a k t i i v n e n i h i l i s m. Tema vastand oleks vsinud nihilism, mis enam ei r n d a: tema kuulsaim budismi vorm: kui p a s s i i v n e nihilism Nihilism kujutab endast patoloogilist v a h e o l u k o r d a (patoloogiline on tohutu ldistamine, jreldus l d s e p u u d u v a d m t t e d): olgu et produktoovsed jud veel mitte piisavalt tugevad pole: olgu et dcadence veel viivitab ja abivahendid veel leitud pole. B)) Nihilism kui v a i m u j u a l l a k i k j a l a n g u s: passiivne nihilism: kui mrk nrkusest: vaimujud saab olla vsinud, r o i d u n u d, nii et s e n i s e d eesmrgid ja vrtused sobimatud on ja enam uskumist ei leia-et vrtuste ja eesmrkide sntees (millel iga tugev kultuur phineb) kisub end lahti /sich lst/, nii et ksikud vrtused sda peavad: lagunemine et kik, mis kosutab, ravib, rahustab, uinutab, astub esiplaanile , erinevate m a s k e e r i n g u t e all, religiossete vi moraalsete vi poliitiliste vi esteetiliste jne. (NF12: 9.35)

Eristus toimub ju mralt lhtudes, see tuleb fragmendis ka reljeefselt esile. See eristav kriteerium tuli esile juba miste pessimism puhul ning jb kandvaks kogu nihilismi-temaatikas. Siiski ktkeb tsiteeritud katkend endas mitmeid ksitavusi.

Esiteks pangem thele, et kirjeldatud on nihilismi normaalolukorda enam ei seisa see ukse ees, vaid on sisse astunud. Seega on knealuse fragmendi kandvaks vtmine ise juba interpretatsioon Nietzschel ei pruukinud katkend sugugi nihilismi kohta tervikuna kia. Samas nimetab Nietzsche nihilismi ka patoloogiliseks vaheolukorraks. Kuidas sobib see normaalolukorraga kokku? Pakume selles ksimuses vlja tlgitsuse, mille kohaselt tuleb neid kahte mistet vaadelda erinevalt aluselt. Normaalset, normi mistab Nietzsche

perspektivismilt kui teatud tingimustes kehtivat.

Need on meie vajadused, mis maailma tlgitsevad: meie tungid nende Jaoks ja Vastu. Iga tung on ks valitsemishimu vorm, igahel on oma perspektiiv, millist ta kui normi kigile lejnud tungidele peale sundida tahaks. (NF12: 7.60)

Patoloogiline vaheolukord on aga mistetud vimu tahtelt kui juetus vrtusi luua. Teise ksitavuse tekitab fragmendis tehtav eristus ise. Nietzsche on

thistanud aktiivse nihilismi A-ga ja passiivse B-ga, kuid lisaks sellele tehakse aktiivses nihilismis endas samuti aktiivse-passiivse eristus, seega topelteristus. Kuna tegu on visandiga, mitte lpetatud teosega, siis vib tegu olla lihtsalt mttekordusega.34 Kuid topelteristust on vimalik ka sisuliselt tlgitseda. Phjalikult on judude omavahelist suhet Nietzsche filosoofias analsinud G. Deleuze. Tema vitel on nendeks baaskvaliteetideks, mis iseloomustavad ju suhet juga aktiivne ja reaktiivne (vt. Deleuze 1985: 81.). Reaktiivset vib nimetada ka passiivseks, selleks, mis ei valitse.Selline seletus leidub ka Nietzschel enesel.
Mis on passiivne? - vastuseismine ja reageerimine, edasihaaravas liikumises prsitud olemine: samuti vastuolu ja reaktsiooni ksitamine /handen/ Mis on aktiivne? jus hoogne (NF12: 5.64)35

Kui oletada, et ju kvaliteet seisneb kvantiteedis (Deleuze 1985: 83), siis toimib igas fikseeritud jupunktis suhe teistesse jududesse kehtib aktiivnereaktiivne (passiivne) suhe. Selline suhe toimiks siis nii aktiivse ja passiivse nihilismi

34 Viks ka pda leida erinevust A-alajaotuse alguses esineva aktiivse (activer) ja hiljem mainitud aktiivse (aktiver) nihilismi vahel. Pigem on siiski tegu prantsuse keele mjuga Nietzschele: ka nihilismi puhul esineb Nietzschel lbisegi saksa Nihilismus ning prantsuse-ladinaprane nihilism. Kesolevas ts nendele peensustele sisulist thendust ei omistata. 35 Fragmendis NF12: 9.112 mainib Nietzsche ka vastandit aktiivne-reaktiivne.

vahel, kummagi sees, kui ka aktiivse nihilismi suhtena vrtusi loovatesse interpretatiivsetesse jududesse.

3.2. Uus eristus. Nihilismi mittetielikud vormid

Vastvaadeldud erinevusega selle ju mras, mis nihilismi kaheks jagas, pole miste thenduse avardamine Nietzsche poolt lppenud. Aktiivne nihilism oli

juline vaid suhteliselt, jud polnud piisavalt suur, olemaks vrtusi loov. Meenutame eristust, mille Nietzsche tegi, kirjeldades pessimismi arenemist nihilismiks.
Siit tuseb t u g e v u se ja n r k u s e p r o b l e e m:

1) nrgad purunevad sellest 2) tugevamad hvitavad, mis ei purune

3) tugevaimad letavad suunavad vrtused (NF12: 9.107)

Passiivne

ja

aktiivne

nihilism

kuuluvad

mlemad

patoloogilisse

vaheolukorda, vastavad kolmikjaotuse esimesele kahele punktile, olles nihilismi mittetielikud vormid.
P e a l a u s e. Kuivrd t i e l i k n i h i l i s m on seniste ideaalide paratamatu jreldus. m i t t e t i e l i k nihilism, selle vormid: me elame keset neid K a t s e d, n< i h i l i s m i s t> p s e d a, ilma iga vrtust mber vrtustamata: toovad vastandi esile, svendavad probleemi. (NF12: 10.42)

Enne kui asume vaatlema tieliku nihilismi mistet, peatume veel korraks nihilismi mittetielike vormide juures. Lisaks aktiivsele ja passiivsele teeb Nietzsche siin veel he eristuse:
Saabuv nihilism teoreetiliselt ja praktiliselt. (NF12: 2.131)

Nihilismi esiletulemise teoreetilisi eeldusi oleme juba piisavalt vaadelnud. Kuidas on aga lood praktilise nihilismiga? Nihilismi praktilisi avaldusi ksitlevaid kirjakohti pole Nietzschel just palju, filosoofina pab ta mtelda nihilismi rmustesse, lpetatusse, mitte keskenduda ksikutele avaldusvormidele. Miste praktiline nihilism esineb Nietzschel ksnes mainimisi (GT: 21; NF12: 2.131; 5.71), kll aga kirjeldab Nietzsche ei-tegu ja teonihilismi /Nihilismus der Tat/ neid oleks paslik just praktilise nihilismi vormideks pidada. Esimene taoline kirjakoht prineb juba 1886. aastast:

[---] otsekui kuskil proovitakse uut lhkeainet, mingit vaimset dnamiiti; vibolla uusavalikku vene nihilismi, pessimismi vabast tahtest, mis mitte ksnes ei rgi ei, ei taha ei kuid isegi udne melda! teeb ei. (JGB: 137)

Suurejooneliselt snadega mngides nitab Nietzsche meile, et nihilism pole ksnes mng snadega:
Nihilism ei ole mitte ainult mtlikkus /Betrachtsamkeit/ asjata le, ja mitte ainult usk, et kik vrtus on prmustatud: pannakse ksi klge, p r m u s t a t a k s e See on, kui tahetakse, e b a l o o g i l i n e: aga nihilist ei usu vajadusse loogiline olla ... See on tugevate vaimude ja tahete seisukord: ja sellistel ei ole vimalik ei juures phjust seisma jtta: t e o e i tuleb nende natuurist. ra-eimiskitsemisele /Ver-Nichtsung/ otsuse lbi sekundeerib hvitamine /Vernichtung/ ke lbi. (NF13: 11.123)

Siinkirjeldatu nol on tegemist aktiivse nihilismi hvitusvormidega, mis on oma puhastava, selekteeriva toime poolest igati teretulnud. Taoline hvitamine on relatiivse ju reaktsioon lemate vrtuste kadumisele, meeleheitlik paatos.
Kirgliku ei ja ei-teo faas: selles puhkeb talletatud iha jaatuse jrele, kummardamise jrele (NF13: 11.327)

Mistega teo-nihilism puudutab Nietzsche enesetapu probleemi. Seejuures jb segaseks, kas nihilismi kirjeldatav vorm on liigitatav aktiivse vi passiivse nihilismi alla. Nietzsche taotlust vib tlgitseda nii passiivses nihilismis leiduva ju36 mobiliseerimisena, et kiiremini hbuda kui ka aktiivse hvitusju pramisena enese vastu.
Miski poleks kasulikum ja soodsam kui konsenkventne t e o - n i h i l i s m. :nnda, kuidas ma kiki kristluse ja pessimismi fenomene mistan, vljendavad nad me oleme kpsed mitte olema; meie jaoks on see mistusprane, mitte olla. [---] Probleem: milliste vahenditega saaks saavutada suure nakkusliku /contigise/ nihilismi ranget vormi: sellist, mis teadusliku kohusetruudusega vabatahtlikku surma petab ja praktiseerib /bt/ ...(ja m i t t e nrka edasivegeteerimist he vltsi posteksistentsi suhtes ) (NF13: 14.9)

Vilksamisi mainib Nietzsche ka nihilistliku vrtushoiaku vimalikkust mrva igustajana37:

36

Kuna kogu elu on vimu tahe, siis ei leidu absoluutselt juetut, tahtetut punkti, vaid ksnes antud tingimustes nrgimad punktid.

Laiaulatuslik arutelu praktilise nihilismi ja ldse nihilismi mittetielike vormide kohta leidub Camusl (vt. Camus 1996). Camus defineerib lemate vrtute lahtivrtustamise absurdina ning sellest tuleneva reaktiivse kitumise mssuna. Mainitud teoses leidub ka pikem pshholoogiline edasiarendus enesetapu igusest mrvaiguseni (Camus 1996:60 jj). Selle arutluskigu raames toob

37

V r t u s nihilistlik vrtushinnang tleb m i n a olen vrt mitte olema. Lheb see edasi ja tleb: s i n a oled vrt mitte olema.38 (NF13: 14.32)

Camus igati igustatult esile Dostojevski teoseid aga ka de Sadei. Tervikuna erineb Camus ksitus siiski oluliselt kesoleva uurimuse omast, kuna Camus piirdub Nietzsche tlgitsemisel ksnes nihilismi mittetielike vormide vaatlemisega. 38 Juba 1884. aastal esineb Nietzsche mrkmetes mitmes kohas mte: Miski pole teline, kik on lubatud. (NF11 25.304, 25.505, 26.25) Tegemist on tsitaadiga, mille pritolu Nietzsche teoste vljaandjail vlja selgitada ei nnestunud, kuid on ju teada taolise mtte esinemine Dostojevski teostes.

3.3. Tieliku nihilismi poole

Nihilism ei ole Nietzsche suus simusna moodsa Euroopa jaoks. Nagu eelnevalt selgus, mistab Nietzsche nihilismi paratamatu ajaloona, tal pole kavas ennast transtsendentaalse vaatlejana ajaloost vljapoole asetada. Ka Nietzsche kuulub nihilismi saamislukku: nihilism haarab ta kaasa, miste omandab aina uusi thendusi. Mratlemise mttepinge tukab Nietzschet ha edasi tieliku nihilismi poole!
Mis siin sna vtab, pole, vastupidi, seni midagi muud teinud kui e n n a s t m r a t l e n u d: kui filosoof ja erak instinktist, kes leidis oma tulu krvalt, vljastpoolt, kannatusest, viivitusest, mahajetusest; kui julge ja otsijavaim, kes juba igasse tuleviku labrinti korra ra on eksinud; kui ttttlev lind-vaim, kes t a g a s i v a a t a b, kui ta jutustab, mis tuleb; kui Euroopa esimene tielik nihilist, kes aga nihilismi endas juba lpuni on elanud, kes seda enda taga, enda all, vljaspool ennast omab (NF13: 11.411)

Jrgnevalt vaatleme miste nihilism seda thendust, millega Nietzsche iseloomustab enda asukohta nihilismi saamisloos. Selle asukoha iseloomustamiseks peame vajalikuks hendada kaks thenduslikult suguluses seisvat mistet Nietzsche keelepruugis tielik nihilism ja ekstreemne nihilism. Nietzsche lhtepunkt on seesama, mis nihilismi mittetielikel vormidel: kigi vrtuste lahtivrtustumine. Vrreldes asjata-paatose passiivse hbumissooviga ja aktiivse huupi-hvitamisega ollakse aga samm kaugemal teel nihilismi rmiste konsenkventside mratlemise poole. Mnes kirjakohas Nietzsche kas taipab nihilismi miste tohutut mitmethenduslikuks muutumist ha uute eristuste tttu vi trgub end nihilistina mratlemast, igatahes leidub fragmente, kus Nietzsche nihilismi jutumrkidesse asetab (NF13: 12.1 otsesnu ka minu nihilism):
Nihilism kui vaimu krgeima vimukuse, lirikka elu ideaal: osalt hvitav, osalt irooniline. (NF12: 9.39)

Kuid tieliku nihilismini judmine nagu ka nihilismi letamine on samuti ju ksimus nagu suhe aktiivne-passiivne nihilismi mittetielikes vormides. Nietzsche ei ne phjust luua enda positsiooni iseloomustamiseks uut mistet. Iga pessimism ja nihilism on tugevaima kes haamriks ja triistaks, millega ta endale uue paari tiibu lisab. (NF12: 2.101)

Meie tlgitsuse lhtekohal, fragmendil NF12: 9.35 on ka teine osa. Selles seletatakse hpoteesi nihilism kui normaalolukord eeldusi:
2. Selle hpoteesi eeldus. Et ei ole olemas tde; et ei leidu asjade absoluutset omadust /Beschaffenheit/, asja iseeneses s e e o n i s e k s n i h i l i s m, j a n i m e l t e k s t r e e m s e i m. Ta asetab asja v r t u s e sinnapoole, et sellele vrtusele h t e g i realiteeti ei vasta ega vastanud ole, vaid ksnes ks jusmptom v r t u s - s e a d j a poolel, simplifikatsioon e l u o t s t a r b e juurde. (NF12: 9.35)

Seega on ekstreemne nihilism kui vrtusrelativism ja perspektivism pseteeks asjata-paatose afektidest. Siit vrsub baas uueks jaatuseks, patoloogilise vaheolukorra letamiseks. Mis hoidis Nietzschet nihilismi mittetielikesse

vormidesse jmast? Nietzsche tleb otse:

Mtleme selle mtte ta hirmsaimasse vormi: olemasolemine, nii nagu ta on, ilma mtte ja eesmrgita, aga paratamatult tagasiknduv, ilma finaalita eimiskisse: igavene taaskndumine. /die ewige Wiederkehr/ See on ekstreemseim nihilismi vorm eimiski (mttetu) igavesti! (NF12: 5.71(6))

Niimoodi iseloomustab Nietzsche ka tielikku nihilismi:

Tielik nihilism selle smptomid: suur p l g u s suur k a a s t u n n e suur h v i t u s selle kulminatsiooni-punkt: p e t u s, mis juba elu, jlestuse, kaastunde ja hvituslusti vilkaks teeb, kui a b s o l u u t i ja i g a v e s t petab (NF13: 11.149)

Taastuleku-mttena on ekstreemne-tielik nihilism haamriks vimuka inimese kes. See ei l huupi nagu aktiivse nihilismi relatiivne hvitusjud, vaid sepistab jrjekindlalt nihilismi tielikku lppu. Mis iseloomustab tielikku nihilisti?
T i e l i k n i h i l i s t Nihilisti silm, mis v a e n u i d e a l i s e e r i b, mis oma mlestuste vastu truudusetust teostab ( ta laseb neil langeda, raaguda; ta ei kaitse neid kaamete luitumiste eest, kui ta nrkust le kauguse ja mdunu valab; ja mida ta ei tee endale, seda ei tee ta ka kogu inimminevikule ta laseb sel langeda. (NF12: 10.43)

Tielik nihilist ei thenda reaktsiooni vrtuste langemisele ta vrtustab ise lahti. Kas lahtivrtustav vib olla ka vrtusi loov? nihilismi ekstreemseim vorm: kui kaugelt jumalik mtteviis

dionsiline: uus tee jumaliku he tbini. (NF13: 12.139)

Mil mral on ekstreemne-tielik nihilism jumalik vrtusiloov mtteviis ja seega nihilismi letamine, seda vaatleme peagi eraldi. Siinkohal esitame veel mned harva Nietzsche mrkmetes esinevad misted, mis kesoleva tlgitsuse kohaselt kuuluvad sisuliselt ekstreemse-tieliku nihilismi juurde: 1) Radikaalne nihilism (vaid NF12: 10.192) veendumus olemasolemise absoluutsest paikapidamatusest /Unhaltbarkeit/ 2) Pristine nihilism ( vaid NF12: 10.22) kui pessimismi ekstreemseim vorm. 3) Ekstaatiline nihilism (Nietzsche 1930: 689) kui vimukas surve ja haamer, mis purustab manduva ja teeb uuele teed. Kokkuvtvalt on nihilismi miste erinevad thendused esitatud skeemil nr. 1 (lk.45).

39

Tsiteeritud fragment on kige tielikum Vimu tahte plaan Nietzsche mrkmete hulgas.

3.4. Uus siduv miste: dcadence

Kui lugeda Nietzsche avaldamatajnud fragmente, siis vib thele panna, et olulised snad tabavad mtlejat hooti ja nuavad endale filosoofi kogu thelepanu niikaua kui leitakse uus sna. Eelnevalt vaatlesime, kuidas Nietzsche thelepanu kandus pessimismi mistelt le nihilismile. Enamiku kesolevas ts ksitletud nihilismi-fragmentide loomisaeg langeb vahemikku 1886. aasta suvi - 1887. aasta sgis (NF12 jaotused 5-9). 1888. aastal plvibki Nietzsche thelepanu uus miste dcadence40. Miste on valdav Nietzsche viimase loomeaasta Nachlassis dcadencei-fragmente leidub rohkem kui pessimismi ja nihilismi ksitlevaid kokku ent neid leidub ka viimastes lpetatud teostes (Antikristus, Wagneri juhtum, Ecce homo). Selgesnaliseima dcadencei mratluse leiamegi Antikristusest:
Kus ja millises vormis iganes vimu tahe alla kib, seal on iga kord ka fsioloogiline tagasiminemine, ks dcadence. (AChr: 183)

Dcadence on Nietzsche koondmiste kige vimu tahet kaotava kohta. Toodud katkendist ei jreldu, nagu kirjeldaks dcadence ksnes fsioloogilist juetust, mis oleks vaimujust lahus. Mentaalne ja fsioloogiline kuuluvad Nietzschel kokku; dcadence ei ole haigus, vaid kik haigused on dcadence ilmingud (vt. EH: 31-56.) Nagu me sja ngime, muutus miste nihilism Nietzsche kasutuses ha mitmethenduslikumaks, algselt juetust, eimiskitahet thistanud sna omandas Euroopa paratamatu ajaloona ka tugeva thenduse (ekstreemne-tielik nihilism). Seega on uue selgitava miste kasutuselevtmine Nietzsche poolt igati mistetav. Vimu languse thistajana on dcadence hes mttes tiesti hethenduslik miste. 1888. aastal teeb Nietzsche hulganisti visandeid, mber kirjeldamaks uue miste abil kike seda, mida ta juetuks peab. Dcadencei vormid on nii senine

40

Nietzsche tarvitab mistet just nii: prantsuspraselt ja ilma jutumrkideta, kuigi substantiiv Dekadenz tuli saksa keelde juba 17. sajandil (DUDEN1990:119). Antud juhul jrgitakse kesolevas ts Nietzsche mistekasutust.

filosoofia (NF13: 14.94, 14.111, 14.116, 14.129, 14.134), kristlus (NF13: 11.372, 14.5, 14.10) ja budism teadliku eimiskitahtena (NF13: 14.91) kui ka kik nihilismi mittetielikud vormid. Seega kogu kaasaegne Euroopa. Nietzsche paneb thele laiahaardelisust, mille on omandanud dcadencei miste, ja tpsustab, et on ka midagi vljaspool dcadencei.
Kuidas? Olis inimkond ise dcadenceis? Oli ta seal alati olnud? Mis kindel on, on vaid see, et neid dcadencei-vrtusi kige lemate vrtustena petatud on. isetumis /entselbstung/-moraal on tpiline allakigu-moraal par exellence. Siin jgu ks vimalus avatuks, et mitte inimkond ise dcadenceis oleks, vaid see tema petaja Ja tegelikult see ongi mu vide: petajad, inimkonna juhid olid dekadendid: s e a l t kigi vrtuste mbervrtustamine nihilistlikesse (sealpoolsetesse) (NF13: 23.3 (3))

Kui nd vaadelda nihilismi dcadencei horisondilt, siis kaotavad rohked eristused nihilismi miste sees thtsuse nihilism ei ole dcadencei phjus, vaid ksnes selle loogika (NF13: 14.86) ksnes ekstreemne-tielik nihilism saab viia dcadencei lppu ja dionsilise vrtusloome algusse. (Nihilismi letamise probleemi vaatleme peagi lhemalt.) Erinevalt pessimismist vi nihilismist ei tehta dcadencei-miste sees tugev-nrk eristust. Samas ei ole dcadence absoluutne miste, mille abil saaks teatud kindlaksmratud ajavlise kriteeriumi alusel nhtusi nrgaks nimetada.

Dcadence on suhtemiste, mis thistab ju langust saamises, vimu tahte langusjoont.

dcadence l e p e a Kui r m ja r m u t u s vimutundel tuginevad, siis tuleb kujutada elu vimu kasvuna, nii et enama diferents teadvusse tuseks Kinni hoida vimu nivood: rmu saaks mta vaid nivoo vhendamistes, rmutuse seisukordades, m i t t e rmu seisukordades Enama-tahe asub rmu olemuses: et vim kasvab, et diferents teadvusse tuseb . Teatud punktist tuseb dcadence juures teadvusse m b e r k n a t u d d i f e r e n t s, kahanemine: mlestus tookordsetest tugevatest silmapilkudest rhub praegused rmutunded alla, vrdlus nrgestab nd rmu (NF13: 14.101)

Dcadence kuulub vimu tahtesse seega ellu ja seda pole vimalik vltida:
M i s t e d c a d e n c e L a n g u s, a l l a k i k, v l j a p r a a k i m i n e ei ole miski, mis iseenesest sdi mistetud oleks: ta on elu, elu kasvu paratamatu konsenkvents. Dcadencei ilming on sama paratamatu kui ldse elu tus ja edasiliikumine: pole vimalik neid l i k v i d e e r i d a. (NF13: 14.75)

Milline on Nietzsche suhe dcadencei? Viks arvata, et filosoof Dionysose jnger (EH: 8) kuulutab end tielikuks dekadendi vastandiks, kuid see ei ole nii. Nietzsche sgav teadmine ju ja juetuse ksimuses tuleb sellest, et ta ise mlemat tunneb.
[---] htaegu dcadent- ja algus-olemine see, kui ldse miski, aitab seletada ehk minule eriomast neutraliteeti, minu vabaparteilisust suhetes elu kui tervikprobleemiga. (EH: 13)

Kui otsida teed dcadenceist vljumiseks, siis esimeseks vihjeks ongi vajadus letatavat tunda, kogenud olla. Muidugi peab kokkuvttes ju kasvu mr inimeses letama kahanemise mra: Summa summarum olin ma terve, kui

krvalsopp, spetsialiteet, olin ma dcadent.(EH:16) Siiski on letamisprobleemi juurde asudes oluline tdeda, et Nietzsche neb oma tugevust nrkuse loogika tundmises.
Suunduda tbise-optikast tervemate mistete ja vrtuste poole ning mberprdult tiusliku ja eneseteadva elurikkuse seest taas dekadentsiinstinkti varjatud td jlgida see oli minu tegelik kogemus, ja kui ldse milleski, siis just selles sain ma meistriks. Nd on see mul kes, mul on ktt, et perspektiive mber prata: esmane phjus, miks ehk vaid minul ksinda vrtuste mbervristamine vib korda minna. (EH: 15)

IV OSA

NIHILISMI LETAMINE

4.1. letamine: probleem ja taotlus

Nihilismi letamise probleemi puhul ei saa rkida ainult pelgast esitusest Nietzsche filosoofia phjal, rohkem kui t eelnevates osades on tegu meiepoolse tlgitsusega. Esiteks ei ole nihilismi letamise probleem Nietzsche filosoofias reljeefselt esile meldud, enne katkes filosoofi mtteteekond. Teiseks on nihilismi letamine niivrd kandev ksimus, mis koondab kik Nietzsche filosoofia phimisted nnda, et iga meiepoolne krvalekaldumine ja juurdelisamine tlgitsusvgivald siin paisub ja meid Nietzsche filosoofiast ha enam vlja viib. Kolmandaks juame

nihilismi letamise ksimusega Nietzsche fiosoofia piirideni, rmise vimalikkuseni: iga probleemi koondav tlgitsus eeldab juba seda, et oleme Nietzsche filosoofiat vljaspoolt, mnelt teiselt tlgitsuselt seiranud. Kigepealt oleks eelnevast lhtudes kesoleva tlgitsuse raames paslikum rkida dcadencei letamisest on ju nihilism ksnes dcadencei loogikaks. On selge, et Nietzsche plaanid nihilismi letamiseks polnud tehtud lhtudes nihilismist kui ksiknhtusest, vaid kui kige tielikumast ju languse viisist. Kuna Nietzschel puudub kigi nihilismi puutuvate mistete heaegne vrdlev ksitus, siis on loomulik, et ta ei saanud korrigeerida varasemat snastust dcadencei letamiseks, seda enam, et miste dcadence saab valdavaks alles Nietzsche viimasel loomeaastal. Nihilismi letamise taotluses ei saa me kahelda oli ju nihilism ise mratletud vaheolukorrana (NF12: 9.35, 9.60). Ka leidub enamikus Vimu tahte tplaanidest mrge nihilismi letamise kohta. ( Vt NF12: 2.100, 2.118, 9.127, 10.58; NF13: 11.150.) Reljeefseim kavand nihilismi letamise kohta, millest me edasises vaatluses lhtume, prineb 1888. aasta algusest:
A. N i h i l i s m i e s i l e t u l e m i s e s t 1. Tde. Te vrtusest. Usk ttte. Nende krgemate vrtuste allakik. Kige selle summeerimine, mis on nende vastu tehtud. 2. Usu iga liigi allakik. 3. Kikide valitsevate tpide allakik B. N i h i l i s m i p a r a t a m a t u s e st. 4. Seniste krgemate vrtuste pritolu.

5. Mida thendavad moralistid ja moraalissteemid. 6. Esteetiliste vrtuste kriitikaks. C. N i h i l i s m i e n d a l e t a m i s e s t. 7. Vimu tahe: pshholoogiline vaatlus. 8.Vimu tahe: fsioloogiline vaatlus. 9. Vimu tahe: histoorilis-sotsioloogiline vaatlus D. l e t a ja ja l e ta t u 10. Vheste eesigussest. 11. Haamer: petus igavesest taastulekust 12. Vrtuste jrgukorrast. Iga raamat 150 leheklge. Iga kapiitel 50 (NF13: 13.4)

Paneme thele: Nietzsche ei rgi siin nihilismi letamisest, vaid endaletamisest saatuslikku liikumist ei saa letada indiviidi kui subjekti tahtest lhtudes. Sellele vaatamata ptakse ometi nihilismi letada ilma tema paratamatust mistmata, ilma teda lpuni elamata, tide viimata: siit tulevadki ha uued mittetieliku nihilismi (reaktiivsed) vormid vitlus nihilismi vastu tugevdab seda. (NF12: 5.71) See vitlus nihilismi vastu moodustab traagilise ajastu

Euroopa jaoks. (NF12: 5.50)

4.2. Tee letamise poole: tielik nihilism

Ksitledes tielikku-ekstreemset nihilismi, jtsime hku rippuma ksimuse, kas ja mil viisil saab ta htlasi olla nihilismi letamine. Naaseme selle ksimuse juurde ning jlgime hte tielikumat letamisteemalist fragmenti.
Sest rgu eksitagu selle tiitli mtte suhtes, millega see tuleviku-evangeelium tahab nimetatud olla. V i m u t a h e. Kigi vrtuste mbervrtustamise katse. selle vormeliga on v a s t u l i i k u m i n e vljendisse toodud, printsiibi ja lesande sihis: liikumine, mis kunagi tulevikus tollest tielikust nihilismist eemaldub; mis teda aga loogiliselt ja pshholoogiliselt e e l d a b, mis tingimata ksnes t e m a p e a l e ja t e m a s t tulla saab. Misprast siis on nihilismi saabumine nd p a r a t a m a t u? Kuna meie endised vrtused ise need on, mis temas [tielikus nihilismis] oma viimase jrelduseni juavad; kuna nihilism on see meie suurte vrtuste ja ideaalide lpunimeldud loogika, kuna me peame nihilismi enne lbi elama, et juda selle taha, mis oli pristiselt nende vrtuste v r t u s. .. Meil on kunagi vaja u u s i v r t u s i (NF13: 11.411)

Nagu neme, ei kuuluta Nietzsche ennast nihilismi letajaks, vaid vastuliikumise algatajaks kui ekstreemne-tielik nihilism suudab algatada ju kasvu, siis ongi nihilismi (kui dcadencei) letamine alanud. Kuna elu on saamine, siis ei saagi rkida absoluutsest letamisest, vaid ju kasvu fikseerimsest. Toodud fragmendi valguses neme, et Nietzsche vis ennast nimetada tie igusega nihilistiks (mitte ksnes jutumrkides). Nihilismi letamine vib looduda ksnes lbi nihilismi, letaja ja letatav kuuluvad kokku (vt. NF13: 13.4). Tielikuks nihilistiks ei saanud Nietzsche le see olukord on kogu ta varasema filosoofia tulemus ning jreldus. Seetttu ei saagi letamisprobleemi edasine vaatlemine juhtida meid edasi tundmatu juurde, vaid ksnes tagasi tagasi Nietzsche varasemate teoste, varasemate mistete, varasemate mtete juurde. Nietzsche ise kujutab oma uut teed jaa-ni tagasiprdumisena dionsilise juurde:
Selline eksperimentaal-filosoofia, nagu seda elan mina, ennetab katseks ise phimttelise nihilismi vimalused: ilma et sellega eldud oleks, et ta negatsiooni, ei, eitahte juurde seisma jks. Ta tahab selle lbi pigemini vastupidist, dionsilist jaa-tlemist maailmale, nagu see on, ilma taganemiseta, ilma erandita, ilma valikuta , ta tahab igavest ringlust: samu asju, sama loogikat ja kokkuslmimise ebaloogilisust. Krgeim seisund, mileni filosoof kndida suudab: dionsiliselt olemasolemises seista-: minu vormel selle jaoks on amor fati. (Nietzsche 1930: 679)

4.3. Tee letamise poole: mbervrtustamine ja leinimene

Nietzsche nimetab oma taotlust kigi vrtuste mbervrtustamise katseks, otsinguks /Versuch/. Me ei pea Nietzsche filosoofiast otsima seda, mis on need uued vrtused Nietzsche on eelkige teerajaja, vastuliikumise algataja, tema suurim panus seisneb seniste vrtuste jrjekindlas redutseerimises. Tieliku nihilistina loobub Nietzsche kigest vanast ega uppu asjata-paatose reaktsiooni, isegi kui jud uute vrtuste jaoks piisavalt ei kasva.
Euroopa nihilismi ajaloo juurde Ebaselguse, iga sorti taotluste /tentativen/ p e r i o o d, vana konserveerida ja uuel mitte tulla lasta. Selguse p e r i o o d: m i s t e t a k s e, et vana ja uus on phivastandid: vanad vrtused allakivast, uued lestusvast elust sndinud <et> looduse ja ajaloo tunnetus meile rohkem selliseid lootusi ei luba et k i k v a n a d i d e a a l i d on eluvaenulikud (dcadenceist sndinud ja dcadenceist mratud, kui vga ka moraali phapeva-puhastuses) me m i s t a m e vanu ja oleme kaua uue jaoks mitte piisavalt tugevad. (NF 13: 11.150)

Tielik nihilism lahustab teadlikult viimasedki lemeelelised vrtused, toimides seega vabastavalt. See on aga vabadus millekski uuteks vrtusteks, mitte vrtusetuse olukorra svendamine. Nietzsche jaoks on selge, et uued vrtused kui vimu tahte perspektiivpunktid peavad tulema, ksimus on selles, kellel on judu need fikseerida.
U s k t t t e, vajadus milleski tekspeetus /Wahrgeglaubten/ tuge omada: pshholoogiline reduktsioon kigi varasemate vrtustunnete krvale. Pelg, laiskus samuti u s k m a t u s e s: reduktsioon. Kuivrd ta u u e v r t u s e n i juab, kui ei leidu ldse telist maailma (seelbi on vrtustunded, mis seni oleva maailma peale r a i s a t u d said, jlle vabad) (NF12: 9.60)

Mttetu on ksida, mis on Nietzschel uuteks vrtusteks, ksimus on selles kes kehtestab uued vrtused. mbervrtustamine ei ole vanade puuslike asendamine teistega, muutuma peab vrtusseadmise viis ise. See ksimus juhib meid Nietzsche loomingus taas tagasi Zarathustra ja leinimese juurde. Nietzsche nimetab leinimest ka krgemaks inimeseks ja inimtbiks (NF13: 11.413) krgem thistab siin ju mra.
J r g u k o r d: see, kes vrtused m r a t l e b ja tahet aastatuhandeteks suunab, seelbi, et ta krgemaid natuure suunab, see on k r g e m i n i m e n e. (NF11: 25.335)

Nietzsche tahab meile elda, et koos vrtushinnangute muutumisega traagilisel ajastul muutub ka inimese loomus.
See tulevikuinimene, kes meid samuti senisest ideaalist vabastab, nagu sellest, mis t e m a s t k a s v a m a p e a b, suurest jlkusest, eimiskitahtest, nihilismist, see keskpeva ja suure otsustuse kellalk, mis tahte taas vabaks teeb, mis maale tema eesmrgi ja inimesele tema lootuse tagasi annab, see antikristus ja antinihilist, see jumala ja eimiski ravitja t a p e a b k o r d t u l e m a. (GM: 336)

Nietzsche ise ei ole too krgem inimene, vaid ksnes tema tuleku ettevalmistaja, nagu Zarathustra on leinimese kuulutaja. Seega vib kogu Nietzsche filosoofiat nihilismi letamise perspektiivist vaadelda kui vihjeid uuele saabuvale vrtusseadmisele. Saamises endas looduv vastuliikumine dcadenceile on lihtsalt Nietzsche suu lbi vljenduse leidnud.

4.4. Tee letamise poole: vimu tahe ja taastulek

Vaadelgem

lpetuseks

letamisprobleemi

Nietzsche

filosoofia

kahe

phimtte vimu tahte ja taastuleku perspektiivist. Selles ts esiletstetud visandis NF13: 13.4 tstab Nietzsche Nihilismi letamise puhul vimu tahte esile kolmekordselt: C. N i h i l i s m i e n d a l e t a m i s e s t.
7. Vimu tahe: pshholoogiline vaatlus. 8.Vimu tahe: fsioloogiline vaatlus. 9. Vimu tahe: histoorilis-sotsioloogiline vaatlus (NF13: 13.4)

Kui interpreteerida Nietzsche mtlemist heselt vimu tahte metafsikana41, siis juaksime nihilismi lpliku letamise kontseptsioonini vimu tahte lpmatus kasvus. Nihilismi letamisega praksime vrtused igesse suunda, mis avalduks vimu, ju mra lpmatus lineaarses kasvamises (mis ei vlista, et ka tulevikus vib esineda languse, dcadencei, vrperspektiivide ajastuid). Kui aga vaadelda nihilismi letamist igavese taastuleku perspektiivist, siis on lausega eimiski (mttetu) igavesti (NF 12: 5.71) juba kik eldud. Taastulekus, igaveses saamises ei ole krgemaid vi madalamaid vrtusi iga perspektiivpunkti fikseerimine on juba abstraktne vljaastumine taastulekust. Rangelt lpunimeldud taastuleku-mte sunnib meid Parmenidese viisil tlema, et kik on ks, olematut ei ole42 ja seega peame tdema nihilismi tielikku vimatust (vt. Blanchot 1985: 126). Ehk teiselt poolt: saamine kui juurteni mttetu, vrtustamatu, mis teeb nihilismi igaveseks. Arvatavasti taipas Nietzsche seda, et taastuleku perspektiivis ei saa nihilismi letamisest rkida:

41

Nietzsche selline tlgitsemine ei pea tingimata thendama taastulekumtte kehtetukskuulutamist. Ksimus on tlgitsusaluses: nit. Deleuze, kes kll tunnistab taastulekumtte olemasolu, tlgitseb kogu Nietzsche mtlemist judude suhtelt, seega on nihilismi letamine tema jrgi reaktiivsete judude prdumine enda vastu tielikus nihilismis, mislbi nad aktiivseks saavad (vt. Deleuze 1985:101). 42 Nietzsche ise on end Parmenidesele otseselt vastandanud: Parmenides on elnud seda, mida ei ole, ei mtelda meie oleme teises lpus ja tleme: mis meldud saab, peab kindlasti olema fiktsioon (Nietzsche 1930: 369). Nietzsche filosoofias valitseb taastulekumtte ning fiktsionaalsuse vahel pinge, mis vimaldab tlgitseda viimast olulisemana (vt. Vattimo 1986).

N i h i l i s t i g e n e e s i j u u r d e. Hilja tuleb keelele see, mida pristiselt teatakse. Et ma sisimas seni nihilist olen olnud, see on mulle alles hiljuti selgunud: energia, hooletus /nonchalance/, millega ma kui nihilist edasi lksin, tssas mind selles phitigas Kui eesmrgile vastu minnakse, siis paistab vimatuna, et eesmrgitus iseeneses meie usu phitees on. (NF12: 9.123)

Selles ts misteti Nietzsche metafsikat vimu tahte ja taastuleku koosklana. Kahe phimtte koondumiselt saame aimu Nietzsche mtlemise suurusest ja traagilisusest: mista, et kik paratamatult saab ja igavesti tagasi

kndub, psemist ei ole, ja ometi tahta relatiivset tahet ja dionsilist vrtusmtu just selles igavesti korduvas ilmas, igavesti korduval hetkel.
Mu sbrad, mina olen igavese taastuleku petaja. See on: ma petan, et kik asjad igavesti taasknduvad ja teie ise ka, ja et te juba lugematuid kordi olete olemas olnud /dagewesen/ ja kik asjad koos teiega; ma petan, et leidub ks suur pikk tohutu saamise aasta, mis [siis], kui ta lppenud, thjaks jooksnud on, nagu liivakell ikka alati mber pratakse: nii et kik need aastad ise on vrdsed, vikseimas ja suurimas. Ja hele surelikule rgin: Vaata, sina sured ja mdud nd ning kaod: ja siin pole miskit /Nichts/, mis sinu eest kui ks sina jrele jks, kuna hinged on sama surelikud kui kehad. Aga seesama phjuste vgivald, mis sind seekord li, saab taas knduma ja peab sind taas looma: sina ise, kbeke tolmust, kuulud phjuste hulka, millest k i g i asjade taaskndumine sltub. Ja kui sa kunagi taas sndima saad, siis ei saa olema uut elu vi paremat elu vi sarnast elu, vaid vrdne ja sama elu, kuidas sa selle nd lpetad, vikseimas ja suurimas. Seda petust pole maa peal veel petatud: nimelt seekordsel maal ja seekordsel suurel aastal. (NF11: 25.7)

Lppjreldused

Kesoleva uurimuse lppjreldused on skemaatiliselt kokku vetud skeemidel nr. 2 (lk 58 ) ja nr. 3 (lk. 59). Esiteks pdsime eelneva arutlusega nidata, et nihilism on Nietzsche loomingus arenev miste: thistades algselt eimiskitahet, mis valitseb kristlik-

moraalsetes maailmatlgitsustes, laieneb miste kogu Euroopat iseloomustava vrtuste lahtivrtustumise ajalooni ning iseloomustab viimaks Nietzsche enese taotlust vrtusetuse olukord letada. Oluliseks erinevaid nihilisme siduvaks misteks kujunes kesoleva tlgitsuse kohaselt dcadence. (skeem 2. ) Skeem nr. 2 kujutabki endast dcadencei misteloolist ajalugu, kus nooled thistavad paratamatut jrgnevusseost, ekstreemne nihilism on dcadenceist plvnevas, kuid vljaulatuvas olukorras. Teiseks rhutasime, et mistet nihilism saab ksitada ksnes Nietzsche filosoofia tervikult lhtudes kui vtta aluseks Nietzsche nihilismi-mratlus vrtuste lahtivrtustamisena ning vaadelda seda Nietzsche filosoofia kontekstist vljaspool, siis ei ole tegemist katsega filosoofi mista, vaid tema rakasutamisega. Kolmandaks sisaldabki t ngemuse sellest, milline on Nietzsche filosoofia, millised on selle phimisted ja kuidas miste nihilism sellesse tervikusse asetub. T on kantud veendumusest, et mistet nihilism tuleb vaadelda igavese taastuleku ja vimu tahte kokkukuuluvuselt (skeem nr. 3 ). Filosoofiat misteti selle t raames rangelt kui oleva terviku mtestamist. Skeemil nr. 3 on ringina kujutatud elu taastulekuna, milles nooled thistavad vimu tahte languse- ja tusupoolust. Thistatud punktid (Sokrates ja lemeelelise snd; Jumala surm, tielik nihilism) ei ole ajaloo absoluutsed paratamatud prdepunktid, vaid Nietzsche fiktsioonid mratlused saamises, mitte saamise peatamine. Viimaks vaatlesime nihilismi letamise probleemi ning selle kahethenduslikkust: nihilismi letamine, kui ju kasv vimu tahtes, jb igavese taastuleku horisondilt alati suhteliseks.

Kirjandus
Blanchot, M 1985. The Limits of Experience: Nihilism.// The New Nietzsche. Ed. David B. Allison. Cambridge (Massachusetts), London: The MIT Press. p. 121-127

Camus, A 1996. Mssav inimene. Tallinn: Vagabund

Deleuze, G 1985. Active and Reactive.// The New Nietzsche. Ed. David B. Allison. Cambridge (Massachusetts), London: The MIT Press. p. 80106

Deleuze,G 1991. Nietzsche und die Philosophie. Hamburg: Europische Verlagsanstalt

Dostojevski, F 1940. Sortsid (F. Dostojevski, Kogutud teosed. k. 9-10). Tallinn/ Tartu: Loodus

Dostojevski, F 1939/40. Vennad Karamazovid. ( F. Dostojevski, Kogutud teosed. k. 13-15). Tallinn/Tartu: Loodus

DUDEN 1990. Fremdwrterbuch 5., neu bearbeitete und erweitente Aufl. Mannheim/ Leipzig/ Wien/ Zrich: Dudenverlag

Gawoll, H-J 1989. Nihilismus und Metaphysik: entwicklungsgeschichtliche Untersuchung vom deutschen Idealismus bis zu Heidegger. Stuttgart-Bad Canstatt: frommann holzboog

Heidegger, M 1978 Was ist metaphysik? (M. Heidegger, Wegmarken. 2, erw. u. durchges. Aufl. Frankfurt/M: Klostermann. S. 103-121.)

Heidegger, M 1988. Filosoofia lpp ja mtlemise lesanne.// Looming. Nr. 8. Lk. 1081-1088 Heidegger, M 1989a. Der europische Nihilismus (1940).// Nietzsche. Bd. 2. Pfullingen: Neske. S. 31-256

Heidegger, M 1989b. Der Wille zur Macht als Erkenntiss (1939).// Nietzsche. Bd. 1. Pfullingen: Neske. S. 473-658

Heidegger, M 1989c. Der Wille zur Macht als Kunst (1936/37).// Nietzsche. Bd. 1. Pfullingen: Neske. S. 11-254

Heidegger, M 1989d. Die ewige Wiederkehr des Gleichen (1937).// Nietzsche. Bd. 1. Pfullingen: Neske. S. 255-472

Heidegger, M 1989e. Die ewige wiederkehr des Gleichen und der Wille zur Macht (1939).// Nietzsche. Bd. 2. Pfullingen: Neske. S. 7-29

Heidegger, M 1989f. Nietzsches Metaphysik (1940).// Nietzsche. Bd 2. Pfullingen: Neske. S. 257-333

Heidegger, M 1994. Fenomenoloogia ja teoloogia.// Akadeemia. Nr. 9. lk. 1915-1943

Honderich, T (Ed.) 1995, The Oxford Companion to Philosophy. Oxford/ New York: Oxford University Press

Jaspers, K 1997. Aja vaimne situatsioon. Tartu: Ilmamaa

Krull, H 1996. Nihilism. Nietzsche ksitus.// Katkestuse kultuur. Tallinn:Vagabund. Lk. 50-59

Lwith, K 1935. Nietzsches Philosophie der ewigen Wiederkunft des Gleichen.

Berlin: Verlag die Runde

Matjus, 1997. Filosoofia vimus ja vimutus.// Akadeemia.. Nr. 2. Lk 326342.

Nietzsche, F 1918. Vastkristlane. Tallinn: Vildt

Nietzsche, F 1930. Der Wille zur Macht. Leipzig: Alfred Krner Verlag

Nietzsche, F 1988. Smtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbnden. Herausgegeben von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. Mnchen: Deutscher Taschenbuch Verlag / Berlin/ New York: Walter de Gruyter.

Novikov, A 1972= Nowikow, A.I. Nigilizm i nigilisty. Opyt kriti~eskoi harakteristiki. Leningrad: Lenzdat

Rorty, R 1999. Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Tallinn: Vagabund

Sandkhler, H-J (Herausgeber) 1990. Europische Enzyklopdie zu Philosophie und Wissenschaften. Hamburg: Felix Meiner Verlag

Thielicke, H 1951. Der Nihilismus. Pfullingen: Neske

Turgenev, I 1991. Isad ja pojad. Tallinn: Eesti Raamat

Vattimo, G 1986. Nietzsche und das Jenseits vom Subjekt. // Jenseits vom Subjekt. Wien:Bhlau. S. 36-64

Vattimo, G 1992. Nietzsche: Eine Einfhrung. Stuttgart: Metzler

Zarov, L 1995=Varow, L. i dr.Sowremennaq filosofiq: slowarx i hrestomatiq. Rostow-na-Donu: Feniks