"Kuningas Oidipus"

Sophokles

"Kuningas Oidipus" on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka

tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit
Ateenast, loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud
vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli
kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori
populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade
ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas
inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab
ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures
võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe, nende poolt
kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased.

Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo

(labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose
materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.

Jutt käib noorest kuningast, kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei

õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta.
Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda
omariiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus
pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust
pole võimalik muuta.

Küsimused - kes on Laiose mõrvaja? kes on Oidipuse vanemad? -

pingestavad tegevust ja seovad tragöödia tervikuks. Vastused küsimusele
leitakse alles teose viimases kolmandikus. Oidipuse ränk saatus väljendab
inimliku teadmise küündimatust jumaliku kõiketeadmise ees. Raamat
sisaldab traagilist irooniat.

"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik

toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on
näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees.
Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning onnende päästmise
nimel kõigeks valmis.

Kuuldes ennustajalt, etriigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine

vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast
otsima, needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see
tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus
ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga!
Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada,
ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus
torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus.
Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine,
näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil
juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.

Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene.

Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja
ennastohverdavalt aus samuti.

Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab

Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale,
toetades teda igati.

Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku, õiglasi, inimlike omadustega

ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt
jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat
jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.

Teose stiil on poeetiline, kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on

dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Just viimase
hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.

Mulle isiklikult "Kuningas Oidipus" meeldis, see on keskpäraselt hea

raamat. Kohati oli veidi raskusi sündmustest arusaamisega, sest raamat
nõudis täielikku süvenemist. Muljet avaldas äkiline lõpplahendus. Siiski
arvan, et teos on väärt, et teda atika tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks
peetakse.