Kunstnik Kaljo Põllu ja tema mütoloogilise sisuga teosed. 17.02.

2021

Kaljo Põllu (1934–2010) oli legend juba eluajal. Ta mõjutas tugevalt Eesti kunstielu nii oma
suurejoonelise loomingu ja kunstimõtte uuendustega kui ka õppejõuna ning eesti ja soome-
ugri rahvapärandit uurivate teadusekspeditsioonide juhina.

Põllu kujutas oma loomingus eestlaste esivanemate, aga ka laiemalt soome-ugri ja põhjala
rahvaste maailmakäsitlust (seda, kuidas need rahvad maailma nägid) ning väga vanu müüte.
üks tema tuntud graafikasarju on „Kodalased“. Kodalased on muinaseestlased, kes elasid
püstkodades.

Me teame, et päike tõuseb idast ja loojub läände. Muinaseestlasi huvitas küsimus, kuidas
päike hommikuks jälle itta jõuab, et sealt tõusta. Legend räägib, et öösel sõidutasid inimesed
päikese mööda allilma jõge paadis itta. Need inimesed olid kodalased ja paati kutsuti
päikeseveneks. Pildil on näha tootemloomi. Need on loomad, kelle kohta arvati, et nad on
inimestega tihedalt seotud, nad oskavad inimesele nõu anda. Tegelikult me muidugi päris
täpselt ei tea, kas muinaseestlased uskusid nii, see on Kaljo Põllu loodud maailm, tema
muinasjutt.
Tootemloom karu oli kunagi suure au sees eestlaste sugulasrahvaste soomeugrilaste ersade ja
mokšade juures. Need rahvad pidasid karu oma esivanemaks. Karu on rikkuse, tervise,
headuse ja viljakuse sümbol. Legendi kohaselt on karu äraneetud inimene, mistõttu tal ongi
inimesega sarnased jalatallad. Karu tapmist peeti raskeks kuriteoks, millele järgnes karistus:
suri tapja ema, isa, naine või laps. Teateid karukultuse kohta leidub rahvaluules. Ersa lauludes
läheb neiu karule mehele ja sünnitab looma või inimese välimusega hiiglase jõuga lapsi.
Mokša muinasjuttudes sünnitab karuga kooselav naine mitte päevade, vaid tundidega kasvava
karupoja. Karu räägib inimkeeles, laulab, pöördub abi saamiseks inimese (eriti naise) poole, et
see tõmbaks tema käpast pinnu välja - tänutäheks toob ta mett. Kuna kurjad jõud ja nõiad
kardavad karusid, hoiti vanasti tallis või laudas karu pealuud.

Maailm nagu pada. 1974.

Pildi maailmapajal on kujutatud läänemeresoome hõimude kaljujooniseid.

Karjalas leidub kaljujooniseid Äänisjärve ääres,  Võgi jõe  alamjooksu saartel Valge

mere ääres. Kaljujooniste kujundite ja märkide hulgas korduvad veelinnu, paadi, loomade,
inimeste ja loominimeste kujutised koos mitmesuguste abstraktsete sümbolitega.
Kaljujoonised, mida Äänisjärve äärest on neid leitud üle 1200, on dateeritud 4.–2.
aastatuhandesse eKr. Oletatavasti on need loodud seal elanud läänemeresoomlaste või nende
eelkäijate poolt.
Mõned pildid kaljujoonistest
Sellel pildil on kujutatud veelindu, kes lõi maailma. Ta ujus maailmameres ja pani siis oma
pea vee alla, just nagu toitu otsides. Ta otsis kaua oma pika nokaga midagi vee alt ja lõpuks
jäi talle noka vahele maailm. Lind tõmbas selle vee alt välja. Nii oli maailm sündinud.
1. Mis oli muinaseestlaste kõige vanem eluase? Kus nad elasid siis, kui nad veel ringi rändasid?
Kui ei olnud maju?

Püstkodades.

2. Läänemeresoomlased kuuluvad soomeugrilaste hulka.

3. Kaelvipoeg hoolitses eesti rahva eest. Ta ehitas linnu ja kündis põlde. Ja ta pidi võitlema kurjade
jõududega. Kui kalevipoeg võitles, siis tal oli vaja abi ja nõu. Kui Kalevipoeg hakkas oma võitlust
kaotama, tuli talle appi siil.

4. Siil andis nõu, ta õpetas Kalevipoega, kuidas vaenlasest võitu saada. Siil on Eesti muinasjuttudes ja
müütides väga tark loom. Muinaseestlased said tarkust, nõuandeid ja abi veel lindudelt ja ussidelt.

5. Vanad eestlased oskasid lindude ja usside keelt. Nad said aru, mida need elusolendid omavahel
rääkisid.

6. Veelinnu motiiv on nii tähtis, et läänemeresoome rahvaste kohta (need on siis eestlased ja kõige
lähemad sugulased), öeldakse poeetiliselt ka veelinnurahvas.