ARUTLEVAST KIRJANDIST

Helve Hennoste riigieksamiks

valmistumise vihiku “Tekstist tekstini.
Lugemine ja kirjutamine” (2016) põhjal
 TEKSTILOOME EELDUSED
• Kirjutama õppimine on protsess, mis kestab kogu
elu.
• Kirjutama õpitakse kirjutades.
• Tekstiloomele aitab kaasa, kui autor
– loeb ja kuulab võimalikult palju erinevaid või mingil
kindlal teemal tekste;
– kogub teda huvitavate valdkondade kohta ainestikku;
– kirjutab võimalikult palju erinevaid tekste;
– analüüsib kriitiliselt või arvustab loetud tekste;
– arutleb ja vaidleb loetud tekstide üle sõpradega.
 PEALKIRI
• Pealkiri ei ole pelk kaunistus, vaid sellel on täita
kindlad eesmärgid.
• Pealkirjaga saab
– osutada sellele, mida kasulikku, uut või olulist lugeja
tekstist leiab;
– anda lugejale teada teksti teemast;
– kujundada lugeja suhtumist, nt mingisse probleemi,
nähtusse või inimesse;
– anda hinnanguid;
– äratada uudishimu, tähelepanu, huvi.
 Pealkirjad ülesehituse järgi
• teksti ideed e peamõtet kandvad (Õnn on iga
inimese enda teha);
• sellised, milles kesksel kohal on mõni tekstiga
seotud sümbol, motiiv või detail (Tee õnneni);
• teemat või probleemi üldsõnaliselt esitavad
(Õnnelik inimene);
• lugema kutsuvad või lugejas huvi äratavad
(Õnne valem leitud!)
 Soovitusi pealkirja sõnastamiseks
• Pealkiri olgu lühike.
• Pealkiri olgu heakõlaline.
• Pealkiri lähtugu ennem teksti peamõttest kui
kõrvalistest seikadest.
• Pealkiri osutagu pigem olulisele, kui selgitagu
midagi.
• Pealkiri sobigu teksti stiiliga (arutleva kirjandi
puhul sobib asjalik pealkiri).
Kirjandi pealkirjastamise tüüpilised vead

• Pealkiri on kirjandi mõttearendusega nõrgalt

seotud.
• Pealkiri on tavalauseline ning liiga pikk.
• Pealkirjas liialdatakse hüüu- ning küsimärkidega.
• Arutleva kirjandi pealkirjas kasutatakse kas-
küsimust.
• Pealkiri on võõrkeelne ja ilma tõlketa.
 ÜLESANNE: hinda pealkirju!
• Õnn ja küsimused
• Valu kiuste õnnelikuks
• Õnne leidmine läbi aegade
• Inimeseks olemise iseärasused
• Inimeste raskused ja õnneotsingud
• Õnnejaht
• Õnne ei leia raamatust ega kastist
• Raske on olla õnnelik
• Probleemid ja õnn inimese igapäevaelus
• Lihtsuses peitub ilu
• Inimeseks olemisest läbi oktoobriöise morbiidsuseprisma
• Inimese olemus ja tema eesmärk
 KIRJANDI AINESTIK
• Kust saab kirjutaja ainestiku?
– oma teadmistest, tundmustest, kogemustest,
fantaasiast;
– kirjalikest allikatest (nt ilukirjandusest,
teaduskirjandusest, teatmeteostest, ajakirjandusest
jms)
– teiste inimeste mõtetest, arvamustest,
tähelepanekutest
• Ainestiku valimisel tuleb olla kriitiline, sest
igasugune ainestik ei sobi.
 Tsiteerimine ja refereerimine
• Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte alustekstist (jutumärkides). Kui
tsitaadist jäetakse välja sõnu, siis märgitakse need
mõttepunktidega (/…/), laused mõttekriipsudega (/– – −/ või [– –
−]).
• Tsiteerimise eesmärk on millegi põhjendamine, tõestamine või
vajadus lugejat veenda seisukohtade õigsuses ja põhjendatuses.
Õpilaste tüüpiline viga on see, et nad tsiteerivad oma lugemuse ja
teadmiste näitamiseks, mistõttu tsitaadid ei haaku sageli teksti
mõttearendusega või juhivad selle hoopis valele teele.
• Refereering on teise inimese mõtte edasiandmine oma sõnadega.
Oluline on jälgida, et mõtet antakse edasi ilma seda moonutamata
ja võimalikult autoripäraselt.
• Viitamine on kohustuslik mõlemal juhul (kirjandis pärast tsitaati
või refereeringut sulgudes; piisab autori nimest ja/või teose
pealkirjast. Tsitaadi võib vormistada ka otsekõnena).
 SISSEJUHATUS
• Eesmärk elustada lugeja mälus teadmisi ja
hoiakuid ning luua eeldused, et lugeja saaks
seostada vana ja uut infot, st mida ta juba teab
teema kohta ning mida uut ta teksti lugedes
teada saab.
• Sissejuhatust võib kasutada ka põhieesmärgi
või -teesi püstitamiseks, lugeja teemasse
juhatamiseks, sobiva meeleolu loomiseks ning
lugejaga usaldusliku suhte loomiseks.
 Sissejuhatuse põhitüübid
1. Huvilugu
2. Probleemi püstitamine
3. Mõiste seletamine
4. Sisujuht
5. Tsitaat
6. Päevateemaline põige
7. Ajalooline ülevaade
8. (In medias res ehk kohe asja juurde)
Kõige varasemate tsivilisatsioonide teke oli
lahutamatult seotud kultuuri tekkega. Kui
Mesopotaamias ja Egiptuses tekkisid esimesed
tsivilisatsioonid 6000 aastat tagasi, siis kerkisid üles
esmakordselt valitsejad, kes suutsid suuri rahvahulki
ühendada ühtseks kogukonnaks. Paralleelselt aga sai
alguse ka organiseeritud preestrite ja kirjatundjate
klass. Mõlemad on ühe elujõulise tsivilisatsiooni
tunnusteks. Nii on võim ja vaim juba ammustest
aegadest koos eksisteerinud ja üksteist mõjutanud.
Siiski on nende omavaheline vahekord olnud
periooditi ja piirkonniti väga erinev.
 LÕPETUS
• Eesmärk tuua esile teksti tuum, st põhiidee,
esitada hinnang, suunata tähelepanu millelegi
või kellelegi, võtta kirjutatu kokku.
• Lõpetus (üks terviklik lõik) peab välja kasvama
kirjandis esitatud seisukohtadest ja ei tohi olla
meelevaldne!
 Lõpetuse põhitüübid
1. Huvilugu
2. Kokkuvõte
3. Teesid
4. Hinnang
5. Üleskutse
6. Puänt
7. Loogiline lõpp
Võim ja vaim on alati koos eksisteerinud. Nad
mõjutasid üksteist minevikus ja mõjutavad ka
tänapäeval. Vaim on alati otsinud sõltumatust
võimust, samas kui viimane on nii mõnigi kord
üritanud kontrolli omada esimese üle.
Läänemaailmas oleme jõudnud mõistmisele, et
vaimuelule tuleb anda vabadus võimust. See on
lahendus olukorrale, kuna laseb võimul ja vaimul
üheskoos eksisteerida, vältides konflikti nende
vahel ning lubades mõlemal täita oma ülesannet.
 ARUTLEVA TEKSTI ARENDUS
• Mõttearendus on ülesehituselt teksti kõige
keerulisem osa. Sageli kasutab kirjutaja oma
teksti loomiseks segatud vorme.
AJALINE ehk KRONOLOOGILINE ÜLESEHITUS

• Kirjandi sündmustiku esitamine ajalises

järjekorras
• Sündmustega seotud probleemide ning
põhjuse ja tagajärje seoste analüüs

Vältida jutustamist!
ANALÜÜSIL PÕHINEV ÜLESEHITUS
• Probleemi/nähtuse põhjalik eritlemine: nii
probleemi olemus, põhjused, tagajärjed kui ka
probleemile lahenduse otsimine.

Vältida andmete tendentslikku esitamist,

lihtsustamist, tundepõhiseid argumente ja
järeldusi!
Püüelda objektiivsuse ja sügavuse poole!
RÜHMITAMISEL PÕHINEV TEKSTI ÜLESEHITUS

• Käsitletavad probleemid/nähtused jagatakse

pea- ning alarühmadesse, nende uurimiseks
kasutatakse analüüsi.

Jälgida, et liigitusalus on selge ja ühtne!

VASTANDAMISEL PÕHINEV ÜLESEHITUS
• Kirjandi ainestik esitatakse kontrastiprintsiibil
(uus – vana, enne – nüüd, poolt – vastu, kasulik –
kahjulik jne).
• Lisaks kasutada rühmitamist, võrdlemist ja
analüüsi.
Vältida probleemi mustvalget käsitlust ja
äärmuslikke hinnanguid!
Püüelda teema mitmekülgse avamise suunas, mille
tagab süvenemine!
VÕRDLEMISEL PÕHINEV ÜLESEHITUS

• Kõrvutamine + analüüs, mille abil tuuakse

esile võrreldavate probleemide või nähtuste
sarnasus ning erinevus.

• Keskenduda võrreldavate olulistele tunnustele

ja mitte võrrelda võrreldamatut (nähtustes
peab olema sarnaseid olemuslikke jooni)!
ANALOOGIA
• Võrreldakse tundmatut ja keerulist nähtust
mingi tuntud nähtusega ja püütakse näidata,
et oma põhiolemuselt on need kaks nähtust
sarnased. Sel moel on võimalik tundmatut
seletada ning tuntu kaudu paremini
arusaadavaks muuta.
ÜLDISELT ÜKSIKULE VÕI ÜKSIKULT ÜLDISELE

• Arutluskäik, mis liigub üldiselt üksikule sobib

siis, kui arutluse eesmärk on välja tuua, kuidas
mingi nähtus on seotud üldise printsiibiga, see,
kuidas nähtus üldist printsiipi iseloomustab.
• Kui on vaja näidata, et mingid üksiknähtused,
mis esmapilgul ei näi sugugi üksteisega
haakuvat, tulenevad tegelikult ühest ja
sellestsamast printsiibist, siis sobib arutluskäik
üksikult üldisele.
TEEMAARENDUSE ÜLDISED PÕHIMÕTTED

• Käsitluse fookuse paikapanemine ja teksti piiride

määramine
• Mitte kõik, mida tean, vaid kõige olulisem ja see
süvitsi!
• Püüd loogilisusele (korduste ja detailidesse
takerdumise vältimine, üha edasi ja sügavamale).
• Sündmuste loogiline järjestus ja hüplikkuse
vältimine
• Alati ka põhjendus
TEEMAARENDUSE ÜLDISED PÕHIMÕTTED 2
• Teksti kesksete väidete selge esiletõstmine
• Näited teeside tõestamiseks, aga mitte liiga palju
• Täpsus faktide esitamisel (vältida keskmisi ja suhtesõnu)
• Tsiteerides toetuda autoriteetidele
• Püüd üldistustele, mitte liigselt rõhutada isiklikke kogemusi
(sobivad juhtmõtte näitlikustamiseks, väite tõestamiseks)
• Defineerimisega ei tasu liialdada (üheselt defineerimatud
mõisted eeldavad muid seletusvõtteid)
• Vältida mõtete üleseletamist ja kirjutada asjadest, nagu
need on
• Piiratud mahus jutustamine ja kirjeldamine
 HARJUTAMISEKS
Loe väljapakutud põhiideid ja otsusta igaühe puhul, milline on selle avamiseks
sobivaim tekstistrateegia. Põhjenda oma valikut.

• Armastus on nagu kuu: kui ta ei kasva, siis ta kahaneb.

• Eestlase rahvuslik iseloom on kujunenud Eesti ajaloo keerdkäikudes.
• Laste kasvatamine nõuab rahulikku meelt ja õiglustunnet.
• Fašism ja kommunism on ühe mündi kaks poolt.
• Soomeugrilaste maailmavaade sarnaneb rohkem siberi rahvaste kui eurooplaste
omaga.
• Eesti parteid jagunevad kolme põhilise suuna vahel: vaskpoolsed, parempoolsed ja
keskparteid.
• Eesti kultuur on saksa kultuur, mida viljeldakse eesti keeles.
• Filosoofia on religioon ilma jumalata.
• Inimesed lasevad end mõjutada sellepärast, et nad ei viitsi ise mõtelda.
• Narkootikumid on kujunenud tänapäeva noortele suurimaks ohuallikaks.
• Inimese geneetilise koodi avalikustamine võib olla nii õnnistuseks kui ka hukatuseks.
• Kõigist juhtimisviisidest on parim demokraatia.
 TEKSTI LÕIK
• Tekst koosneb lõikudest.
– Sisulõik on teesi (väite) terviklik esitus, see on ühtne ja
arendatud, on keelelise mõtlemise põhiüksus.
– Vormilõik on tekstiosa taandreast taandreani.
• Tavaliselt kaks mõistet kattuvad.
• Sisulõik koosneb tuum- ja tugimõtetest. Tuummõte
annab edasi lõigu teema ja idee. Tugimõtted
avavad, detailiseerivad, arendavad ja
konkretiseerivad tuummõtet. Tuummõtted
moodustavadki kirjandi selgroo.
• Lõigu keskmine pikkus on 5–9 lauset.
Ajaloos on esinenud olukordi, kus võim on domineerinud
vaimu üle. Selle heaks näiteks on Nõukogude Liit, kus kultuur
oli valitseva ideoloogia tööriist. Võis kirjutada, maalida ja
rääkida ainult sellest, mis sobis kokku bolševistliku
maailmakäsitlusega. Usklikke inimesi kiusati taga, kuna nemad
tunnistasid teist ülemvõimu, kui seda oli kommunistlik partei.
Siiski esines ka sel perioodil julgeid vaimuinimesi, kes hakkasid
vastu valitsevale ideoloogiale. Näiteks kirjutas vene kirjanik
Mihhail Bulgakov raamatu „Meister ja Margarita,“ mis ridade
vahelt kritiseeris nõukogude ühiskonda. Aleksander
Solzenitsõn kirjutas „Gulagi arhipelaagi,“ mis paljastas kogu
ülejäänud maailmale Nõukogude Liidu vangilaagrite julmused.
Kommunistlik partei üritas takistada mõlema raamatu levikut
ja avaldamist, kuid kukkus läbi. Nii ei suuda võim saada kunagi
täielikku kontrolli vaimu üle. Alati on julgeid, kes hakkavad
vastu.
 VEENMINE
• Hea kirjand on veenev, st autor peab saama lugeja endaga
nõusse, kasutamata selleks ebaausaid võtteid.
• Lugeja peab võtma kirjutaja seisukohad omaks
vabatahtlikult.
• Veenmine on kõige mõjusam, kui uued ja vanad seisukohad
erinevad vaid vähesel määral.
• Tulemuslik veenmine toimub sammhaaval.
• Veenmiseks kasutatakse klassikute ning arvamusliidrite
seisukohti ja hinnanguid, mõjutatakse lugeja tundeid või
tuginetakse loogilisele argumentatsioonile. Enamasti
kasutatakse neid veenmise kolme põhiviisi koos.
• Kirjandi veenvus on selle hindamise üks põhikriteerium.
 STIIL
• Arutlevas kirjandis kasutatakse valdavalt
publitsistlikku stiili, mille väljendusvahendid
jäävad kirjakeele raamidesse. Ühisjooni on
publitsistlikul stiilil ka teadusliku ning
ilukirjandusliku stiiliga.
• Hea kirjand on sisult konkreetne, kuid
seejuures hõlpsasti loetav ning
emotsionaalselt mõjuv.
 Hea stiili tunnused
• isikupärasus
• lihtsus
• täpsus
• tihedus
• mõõdukas emotsionaalsus ja ekspressiivsus
• ühtsus (sõnavalikus, lausestuses, toonis)
 Õpilaskirjandite tüüpilisi stiilivigu
• lendsõnade ja -väljendite põhjendamata kasutamine;
• slängi põhjendamata kasutamine ja sellega liialdamine;
• asesõnade liiga sage kasutamine;
• suulist kõnet iseloomustav üldsõnalisus, nt sõnade asi, olema, tegema,
panema, tulema jt liiga sage kasutamine;
• rõhusõnadega ka, samuti, just jts liialdamine, ki-rõhuliite liiga sage
kasutamine;
• lihtlauselisus;
• sõnajärjevead;
• sidususvead (eri aegade läbisegi kasutamine, vead asesõnakasutuses
jm);
• küsilausetega liialdamine;
• kujundlikkusega liialdamine ning asjaliku stiili asendamine
ilukirjanduslikuga
 „Sõnum“
Vladislav Koržets
Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi

ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi

või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.
25.03.2014