Elektrimõõtmised Konspekt

ELEKTRIMÕÕTMISED
ELECTRICITY MEASUREMENTS
3. parandatud ja täiendatud trükk
LOENGU KONSPEKT
Koostas: Toomas Plank
TARTU 2005
Sisukord
Sissejuhatus ......................................................................................................................................... 5
MÕÕTMISTEOORIA ALUSED ........................................................................................................ 6
1. Mõõtmine, mõõtühikud, mõõtühikute vahelised seosed.............................................................. 6
1.1. Mõõtmine ............................................................................................................................ 6
1.2. Mõõtühikud ja nende süsteemid .......................................................................................... 6
1.3. Dimensioonvalem................................................................................................................ 8
1.4. Suured ja väikesed ühikud................................................................................................... 9
2. Tõeline väärtus ja mõõdis. Viga ja määramatus ........................................................................ 11
3. Mõõtetulemus kui juhuslik suurus ............................................................................................. 13
3.1. Histogramm ....................................................................................................................... 14
3.2. Dispersioon ja standardhälve............................................................................................. 16
3.3. Ekse ................................................................................................................................... 17
3.4. Aritmeetilise keskmise standardhälve ja A–tüüpi määramatus ......................................... 18
3.5. Usaldusnivoo leidmine histogrammi alusel....................................................................... 19
4. Jaotusfunktsioonid. jaotusfunktsiooni hüpoteesi kontrollimine ................................................ 20
4.1. Normaaljaotus.................................................................................................................... 20
4.2. Ühtlane jaotus .................................................................................................................... 20
4.3. Kolmnurkjaotus ................................................................................................................. 21
4.4. Usaldusnivoo hindamine jaotusfunktsiooni alusel ............................................................ 22
4.5. Jaotusfunktsiooni hüpoteesi kontrollimine........................................................................ 22
5. Kaalutud keskmiste meetod ....................................................................................................... 25
6. Juhuslikud ja süstemaatilised efektid......................................................................................... 26
6.1. Süstemaatilised efektid ...................................................................................................... 26
6.2. Juhuslikud efektid.............................................................................................................. 26
7. Mõõtevahendid ja nende lubatud vigade normeerimine ............................................................ 28
7.1. Normaal- ja töötingimused ................................................................................................ 29
7.2. Täpsusklass........................................................................................................................ 30
7.3. B-tüüpi määramatus........................................................................................................... 31
8. Mõõtetulemuse esitamine koos määramatuse hinnanguga ........................................................ 33
8.1. Näited B-tüüpi määramatuse leidmisest ja vastuse esitamisest......................................... 34
9. Mõõtetulemuse määramatus kaudmõõtmisel............................................................................. 36
9.1. Otsesed ja kaudsed mõõtmised.......................................................................................... 36
9.2. Kaudmõõtmise määramatus sõltumatute sisendsuuruste korral ........................................ 36
9.3. Summa ja vahe määramatus .............................................................................................. 37
9.4. Korrutise ja jagatise määramatus....................................................................................... 37
9.5. Kaudmõõtmise määramatus sõltuvate sisendsuuruste korral ............................................ 38
10. Mõõtetulemuste graafiline töötlemine ....................................................................................... 40
10.1. Katsepunktide lähendamine lähenduskõveraga................................................................. 40
10.2. Määramatuse ristide lisamine katsepunktidele .................................................................. 40
10.3. Teoreetilise mudeli kontrollimine ..................................................................................... 41
10.4. Vähimruutude meetodil leitud sirge tõusu ja algordinaadi kasutamine füüsikaliste
suuruste mõõtmiseks ......................................................................................................... 42
11. Eksperimendi planeerimise elemente......................................................................................... 43
ELEKTRIMÕÕTMISED................................................................................................................... 44
12. Elektriskeemides kasutatavate tingmärkide tähendus ................................................................ 44
13. Osutmõõteriist............................................................................................................................ 46
3
14. Testri kasutamine mõõtmisteks, mõõtepiirkonna valik ............................................................. 47
14.1. Testri kasutamine voltmeetrina ......................................................................................... 48
14.2. Testri kasutamine oommeetrina ........................................................................................ 48
14.3. Testri kasutamine ampermeetrina...................................................................................... 48
15. Ostsilloskoop.............................................................................................................................. 49
15.1. Analoogostsilloskoop ........................................................................................................ 49
15.2. Digitaalostsilloskoop ......................................................................................................... 50
16. Laboratoorsed tööd koos juhendite ja indeksitega ..................................................................... 51
17. Kasutatud kirjandus ................................................................................................................... 52
LISA ................................................................................................................................................ 53
18. t-jaotus........................................................................................................................................ 53
4
Sissejuhatus
Elektrimõõtmiste kursusel on kolm peamist eesmärki:
tutvustada põhilisi elektrinähtusi,
tutvustada mõõtevahendeid ja -meetodeid,
õpetada eksperimendi tehnikat ja katsetulemuste töötlemist.
Nende eesmärkide täitmiseks on kursus jagatud kolme ossa.
Loengutes räägitakse elektrimõõtmistest ja mõõtetulemuste usaldatavuse hindamisest
erinevate mõõtevahendite ja erinevate mõõtmisviiside korral.
Praktikumides tuleb üliõpilasel loengus omandatud teadmiste kinnistamiseks sooritada 6
laboratoorset tööd peatükis 16 toodud nimekirjast.
Seminarides õpime praktikumitöid andmetöötlusele esitatavate nõuete kohaselt vormistama
kasutades inseneritarkvara paketti MathCAD.
5
Mõõtmisteooria alused
MÕÕTMISTEOORIA ALUSED
1. Mõõtmine, mõõtühikud, mõõtühikute vahelised seosed
1.1. Mõõtmine
Tänapäeval tegeldakse mõõtmisega väga erinevates eluvaldkondades: alates füüsikast ja keemiast
ning lõpetades majanduse ja sotsiaalteadustega. Näiteks:
vee kulu mõõtmine,
tarbitud sooja- või elektrikoguse mõõtmine,
pinge mõõtmine vooluvõrgus;
aga ka
rahvaloendus,
kliendi rahulolu mõõtmine.
Võib öelda, et mõõtmine on igasuguse kvantitatiivse informatsiooni hankimine eksperimentaalsel
teel. Mõõtmiste käigus me võrdleme mõõdetava suuruse väärtust mingi teise, samanimelise,
suurusega. Seda võrdluseks vajalikku teist suurust nimetakse mõõtühikuks.
Mõõdetava suuruse väärtuse võib esitada kujul
Y = y [Y], (*)
kus [Y] on mõõtühik, ja y kujutab endast arvu, mitu korda mõõdetav suurus erineb ühikust.
Võrrandit (*) nimetatakse mõõtmiste põhivõrrandiks.
1.2. Mõõtühikud ja nende süsteemid

Mõõtmiste juures on väga oluline mõõtühiku valik. Põhimõtteliselt võiks ühikuks valida ükskõik
millise sama liiki füüsikalise suuruse väärtuse ja seejärel mõõta, mitu korda on mõõdetav objekt
meie ühikust suurem või väiksem. Vanasti seda ka tehti.
Esimesed mõõtühikud tekkisid koos inimühiskonna arenguga
pikkusühikud: kasutati erinevate kehaosade pikkusi – vaks, küünar, jalg;
massiühikud: igapäevases elus kasutatavad esemed jne.
Ühtsed riiklikud mõõtühikud võeti kasutusele vanas Egiptuses ja Babüloonias. Näiteks Egiptuses
kasutati pikkusühikuna vaarao küünart (kaugus küünarnukist väljasirutatud sõrmeotseni). Egiptlased
oskasid ka mõõtühikuid tuletada. Näiteks pindala mõõtsid nad ruutühikutes. Kordsed ühikud võeti
kasutusele Babüloonias. Ajaühikud tund, minut ja sekund pärinevad samuti vanast Babülooniast.
Materiaalse kultuuri ajalugu tunneb tohutut hulka erisuguseid ühikuid, eriti pikkuse, pindala, massi
ja ruumala mõõtmiseks. Selline ühikute mitmekesisus on mingil määral säilinud tänapäevani.
Näide 1.
Te kõik teate massiühikut tonn. Kui mitu kilogrammi vastab ühele tonnile? Kas 907,2 kg, 1000 kg
või 1016 kg? Vastus sõltub teie asukohariigist:
nn. meetersüsteemi tonn = 1000 kg;
Briti (pikk) tonn = 2240 naela = 1016 kg;
Ameerikas (lühike) tonn = 2000 naela = 907,2 kg.
Näide 2.
Nii inglased kui ameeriklased kasutavad mahuühikut gallon, aga:
Inglismaal 1 gallon = 4,54609 liitrit;
Ameerikas 1 gallon = 3,78543 liitrit.

Näide 3.
Laialdaselt kasutatakse mahuühikut barrel (tõlkes: vaat, tünn), aga tuleb eristada nn. kuiva barrelit
ja naftabarrelit:
kuiv barrel = 115,628 liitrit;
naftabarrel = 158,988 liitrit.
Suure hulga erisuguste ühikute puhul on probleemiks nendest ühikutest arusaamine. Kui igal
inimesel oleksid omad ühikud, millega ta mõõteobjekte võrdleb, siis oleks teistel inimestel väga
raske neid mõõtetulemusi kasutada. Sellepärast on vajalikud inimestevahelised kokkulepped
ühikuteks valitavate suuruste osas. Tänapäeva maailmas peaksid sellised kokkulepped olema
ülemaailmsed, s.t. tuleks valida sellised ühikud, mis kehtiksid kõikides maades.
Tänapäeval enim levinud mõõtühikute süsteem on SI (prantsuse keeles: Système International
d’Unités, tõlkes “rahvusvaheline ühikute süsteem”). See võeti kasutusele 1960 aastal, XI
Rahvusvahelisel Kaalude ja Mõõtude Peakonverentsil.
SI süsteemi põhiühikuteks on:
L pikkusühik m
M massiühik kg
T ajaühik s
I voolutugevuse ühik A
temperatuuri ühik K
J valgustugevuse ühik cd
1971.a. lisati neile kuuele veel ainehulga N ühik:
N ainehulga ühik mol
Rahvusvahelise süsteemi põhiühikud on defineeritud tabelis 1.
Tabel 1. Rahvusvahelise süsteemi põhiühikud.
Dimensiooni SI Definitsioon
tähis ühik
L m Pikkusühik meeter on teepikkus, mille valgus läbib vaakumis 1/299 792 458 s jooksul.
M kg Massiühik kilogramm võrdub rahvusvahelise kilogrammi etaloni massiga.
T s Ajaühik sekund on tseesium-133 aatomi põhiseisundi kahe ülipeenstruktuurinivoo
vahelisele üleminekule vastava kiirguse 9 192 631 770 perioodi kestus.
I A Voolutugevuse ühik amper on muutumatu elektrivoolu tugevus, mis hoituna vaakumis
teineteisest 1 m kaugusele paigutatud kahes lõpmata pikas paralleelses ja tähtsusetult
väikse ümara ristlõikega sirgjuhtmes, tekitab nende juhtmete vahel jõu 2·10-7 N
juhtme jooksva meetri kohta.
K Temperatuuri ühik kelvin on 1/273,16 osa vee kolmikpunkti termodünaamilisest
temperatuurist.
N mol Mool on süsteemi ainehulk, mis sisaldab sama arvu elementaarseid koostisosakesi
nagu on aatomeid 0,012 kilogrammis süsiniku isotoobis 12C. Mooli kasutamisel peab
koostisosakeste tüüp olema täpsustatud. Need võivad olla aatomid, molekulid, ioonid,
elektronid, mingid teised osakesed või kindla koosseisuga grupid neist osakestest.
7
J cd Kandela on valgustugevus, mis kiiratakse kindlas suunas monokromaatilisest allikast

kiirgussagedusel 540·1012 Hz, kui allika kiirgustugevus selles suunas on 1/683 W/sr.
Enne SI süsteemi loomist oli füüsikute hulgas enamlevinuks CGS süsteem, mille põhiühikuteks on:
L pikkusühik cm
M massiühik g
T ajaühik s
Tegelikult tuuakse veel sisse temperatuuri ühik K (kelvin), ainehulga N ühik mol (mool) ja
valgusvoo ühik lm (luumen).
Lisaks põhiühikutele kasutatakse veel tuletatud ühikuid. Füüsikas on erinevate suuruste vahel hulk
seoseid – füüsika valemeid. Need seosed ja seaduspärasused on aluseks ka põhi– ja tuletatud
ühikute vaheliste seoste määramisel.
Näide 5.
Juhti läbinud laeng Q on arvutatav juhti läbiva voolu I ja aja t korrutisena Q = I t. SI süsteemis
mõõdetakse voolu amprites ja aega sekundites. Laengu ühikuks saame nüüd [Q]SI = A s = C.
Täispikkade tuletatud ühikute kasutamine igapäevaelus on suhteliselt kohmakas, seetõttu on
mitmetele enamkasutatavatele tuletatud ühikutele antud oma erinimetus ja -tähis. Eelmises näites
toodud SI süsteemi laengu ühikut kutsutakse kuloniks. Erinimetusega tuletatud ühikute tähised on
toodud tabelites 2 ja 3.
1.3. Dimensioonvalem
Mitme mõõtühikute süsteemi olemasolu tekitab vajaduse teisendada ühikuid ühest süsteemist teise.
On selge, et põhiühikute muutmine toob kaasa ka tuletatud ühikute muutumise. Näiteks võttes
teepikkuse ühikuks meetri asemel kilomeetri ja ajaühikuks sekundi asemel tunni, saame
kiirusühikuks kilomeetri tunnis (1 m s-1 = 3,6 km h-1). Seetõttu on ilmselt soovitav leida niisugune
seos, mis näitaks, kuidas muutub põhiühikute muutmisel meid huvitava suuruse tuletatud ühik.
Niisuguseid seoseid kutsutakse dimensioonvalemiteks.
Dimensioonvalem - matemaatiline avaldis, mis näitab, mitu korda muutub tuletatud ühik, kui
põhiühikute muutused on ette antud. Üldkujul võib dimensioonvalemi üles kirjutada järgmiselt:
dim Y = L M T I N J .
NB! Tähised kirjutatakse alati sellises järjekorras. Kui mõni tähis on puudu, siis astendajat 0 ei
kirjutata. Mitmete tuletatud ühikute dimensioonvalemid on toodud tabelites 2 ja 3.
Tabel 2. Mõned erinimetusega tuletatud mõõtühikud ja nende dimensioonvalemid
Suurus Tähis Mõõtühik Ühiku SI dimensioonvalem

nimetus
Sagedus f Hz herts dim f = T-1
jõud, kaal F N njuuton dim F = L M T-2
rõhk, meh. pinge p Pa paskaal dim p = L-1M T-2
töö, soojus, energia A J džaul dim A = L2M T-2
võimsus P W vatt dim A = L2M T-3
8
valgusvoog lm luumen dim =J

heledus L nt nitt dim L = L-2J
valgustatus E lx luks dim E = L-2J
neeldunud kiirguse doos D Gy grei dim D = L2T-2
nurk rad radiaan dim = 1
ruuminurk sr steradiaan dim =1
Näide 6.
Dimensioonvalem pinge jaoks avaldub järgmiselt:
dim U L2 M T 3
I 1
.
SI süsteemi põhiühikute asendamisel dimensioonvalemisse saame pinge ühikuks SI süsteemis
[U ]SI m 2 kg s 3 A 1 .
Seda ühikut nimetatakse voldiks.
Näide 7.
Eespool nägime, et laeng Q avaldub valemiga Q = I t. SI süsteemi ühikuks saime [Q]SI = A s = C.
Dimensioonvalemiks võime seega kirjutada dim Q = T I.
Tabel 3. enamlevinud elektriliste ja magnetiliste suuruste mõõtühikud ja dimensioonvalemid SI süsteemis.

Suurus Tähis Mõõtühik Ühiku SI dimensioonvalem
nimetus
el.pinge, potentsiaal, potentsiaalide vahe, U, , V volt dim U = L2M T-3I-1
elektromotoorjõud
el. Takistus R oom dim R = L2M T-3I-2
el. juhtivus G S siimens dim G = L-2M-1T3I2
elektrilaeng Q C kulon dim Q = T I
induktiivsus L H henri dim L = L2M T-2I-2
el. mahtuvus C F farad dim C = L-2M-1T4I2
magnetvoog, magn. induktsiooni voog Wb veeber dim = L2M T-2I-1
magnetvoo tihedus, mag. induktsioon B T tesla dim B = M T-2I-1
1.4. Suured ja väikesed ühikud

Mõõdetavate suuruste väärtus võib olla kord suur ja kord väike. Seetõttu on otstarbekas omada ka
mitmesuguse suurusega ühikuid sama liiki füüsikalise suuruse mõõtmiseks.
Näide 4.
Pikkuse mõõtmiseks kasutatakse toll’i, jalg’a, jard’i, miili’i, mere miil’i:
9
toll: 1’’ = 0,0254 m

1 jalg = 0,3048 m = 12’’
1 jard = 0,9144 m = 3 jalga = 36’’
miil = 1 609,344 m= 1 760 jardi = 5 280 jalga = 63 360’’
mere miil: 1 nam 1 850 m 2 025 jardi 6 080 jalga 72 900’’
Oleks hea, kui ühtedelt ühikutelt teistele üleminek oleks võimalikult lihtne. Niisugusteks
mõõtühikuteks said meetermõõdustiku ühikud, mis loodi Prantsuse revolutsiooni ajal 1791.aasta
kevadel “kõikideks aegadeks, kõigile inimestele, kõigi riikide jaoks” (prantsuse keeles: pour tous
les temps, pour tous les peuples, pour tous les pays). Meetermõõdustiku ehk kümnendsüsteemi
oluliseks omaduseks on see, et ühe ja sama suuruse erinevad mõõtühikud suhtuvad üksteisesse nagu
kümne täisarvulised astmed. Kasutatavate kümnendliidete selgitus on toodud tabelis 4. Hoolimata
meetermõõdustiku ilmsetest eelistest kasutatakse mitmetes maades tänaseni kohalikku süsteemi
(Inglismaa, USA).
Tabel 4. Kümnendliited kordsete mõõtühikute moodustamiseks.
Aste Nimetus Tähis Aste Nimetus Tähis

1024 jotta- Y 10-24 jokto- y
1021 zetta- Z 10-21 zepto- z
18 -18
10 eksa- E 10 atto- a
15 -15
10 peta- P 10 femto- f
12 -12
10 tera- T 10 piko- p
9 -9
10 giga- G 10 nano- n
6 -6
10 mega- M 10 mikro-
3 -3
10 kilo- k 10 milli- m
102 hekto- h 10-2 senti- c
101 deka- da 10-1 detsi- d
10
2. Tõeline väärtus ja mõõdis. Viga ja määramatus

Mõõdetava suuruse tõeline väärtus on väärtus, mis on kooskõlas antud konkreetse mõõdetava
suuruse definitsiooniga.
Tõeline väärtus on ideaalsuurus. Me ei saa seda eksperimentaalselt määrata, me saame anda ainult
hinnangu selle suuruse väärtuse jaoks koos hinnanguga väärtuste võimaliku jaotumise kohta.
Seda mõõtmise teel antud hinnangut mõõdetava suuruse väärtuse kohta nimetatakse mõõdiseks või
mõõteväärtuseks. Mõõdise all mõistetakse üksikmõõtmise või –vaatluse töötlemata tulemust. Kui
mõõdisele lisatakse parand või leitakse mõõdiste aritmeetiline keskmine, siis saadakse juba
mõõteväärtus.
Hinnangut, mida saab anda inimkonna käsutuses oleva parima mõõtevahendi ehk etaloniga,
nimetatakse leppeliseks tõeliseks väärtuseks xl.
Mõõtetulemuse x ja mõõdetava suuruse tõelise väärtuse xt vahe on mõõtetulemuse viga.
x = x – xt .
Viga on ideaalsuurus, reaalses elus ei saa me enamasti teada tema tegelikku väärtust. Saame anda
ainult tõenäosusliku hinnangu väärtuste vahemiku kohta, milles asub mõõdetava suuruse tõeline
väärtus soovitud (nõutud) tõenäosusega. Selle väärtuste vahemiku ulatust iseloomustab
mõõtemääramatus.
Mõõtemääramatus (pr. incertitude de mesure, ingl. uncertainty of measurement, sks. die
Unsicherheit, die Me unsicherheit) – mõõtetulemusega seotud parameeter, mis iseloomustab
mõõtetulemusele omistatavat mõeldavate väärtuste hajumist.
Sõna määramatus tähendab “kahtlust” ja seega mõiste mõõtemääramatus oma laiemas tähenduses
väljendab kahtlust mõõtetulemuse kehtivusse.
Mõisteid mõõdis ja mõõdetava suuruse tõeline väärtus, viga ja mõõtemääramatus illustreerib joonis
17.
Mõõtetulemus on mõõteväärtus koos (mõõte)määramatusega, s.t oluline on kogu vahemik
mõõteväärtus – mõõtemääramatus kuni mõõteväärtus + mõõtemääramatus.
Näide 1.
Oletame, et mõõtsime mõõdulindiga keerupaari kaabli pikkuseks 76,65 m ja mõõtemääramatuseks
saime 0,04 m. Siis võime mõõtetulemuse koos tema määramatusega üles kirjutada kujul
l = 76,65 m
u(l) = 0,04 m.
Määramatuse tähises antakse sulgudes suuruse tähis, mille määramatusega on tegemist.
Näide 2.
Oletame, et mõõtsime sama keerupaari kaabli pikkuse kasutades käte siruulatust. Tulemuseks saime
77 m ja mõõtemääramatuse hinnanguks 2 m. Nüüd võime mõõtetulemuse koos tema
määramatusega üles kirjutada kujul
l = 77 m
u(l) = 2 m.
11
Kummas näites saadud tulemus on parem, õigem? Ilmselt on mõõdulindiga mõõtes saadud tulemus
täpsem, aga kui meil puuduks info mõõtemääramatuse kohta, siis ei saaks me sellele küsimusele
vastata. Seega on määramatuse suuruse kohta käiv info hädavajalik mõõtetulemuse osa.
Mõõtepraktikas on määramatusel palju võimalikke allikaid, millest võiks nimetada
ebatäpsust skaalanäiduga mõõtevahendi lugemi võtmisel
mõõtevahendi piiratud lahutusvõimet ja/või madalat tundlikkuse läve
mõõtevahendi kaliibrimisel kasutatud etalonide ja etalonainete ebatäpseid väärtusi
mõõteprotsessis vajalike konstantide ja parameetrite väärtuste ebatäpsust
lähendeid ja eeldusi, mis kuuluvad mõõteprotseduuri ja –meetodi koosseisu
puudulikke teadmisi keskkonnatingimuste mõjust mõõteprotseduurile jne.
Mõõtetulemuse määramatus koosneb paljudest komponentidest, mis jagatakse kahte
tüüpkategooriasse:
A - tüüpi määramatus, mida hinnatakse statistiliste meetodite abil,
B - tüüpi määramatus, mida hinnatakse muul viisil.
Mõõtetulemuse standardmääramatust, mis on saadud paljude komponentide väärtuste põhjal,
nimetatakse liitmääramatuseks (combined uncertainty). Tema arvulise väärtuse saab leida
ruuteeskirja järgi:
uC u A2 u B2 .
Usaldusnivoo näitab, kui suure tõenäosusega asub leppeline tõeline väärtus xl vahemikus xm – u
kuni xm + u. Siin tähistab xm mõõtetulemust. Näiteks usaldusnivoo 68% näitab, et leppeline tõeline
väärtus asub 68 juhul 100-st vahemikus xm – u kuni xm + u. ja 32 juhul 100-st väljaspool nimetatud
vahemiku (vaata joonis 1).
68 %
32 % xl xl xm
x
xm - u xm + u
Joonis 1. Usaldusnivoo 68%.
Usaldusnivoo tõstmiseks kasutatakse kattetegurit. Liitmääramatuse läbikorrutamisel katteteguriga k
saadakse laiendmääramatus U:
U = k uC .
Kattetegur k sõltub mõõtetulemuste jaotusest ja soovitavast usaldusnivoost.
Näide 3.
Normaaljaotuse eeldusel on usaldusnivoo p = 90 % korral kattetegur k = 1,65. p = 95 % korral on
kattetegur k = 1,96 ja usaldusnivoo p = 99 % korral k = 2,58.
12
3. Mõõtetulemus kui juhuslik suurus

Juhuslik suurus on suurus, mis sõltub juhuslikust sündmusest ja mille väärtust pole enne juhusliku
sündmuse toimumist võimalik kindlaks määrata. Näiteks täringu viske puhul ei tea me kunagi
täpselt ette, mitu silma saame. Nii on täringuviske resultaat juhuslik suurus. Tingituna juhuvigadest
on ka üksikmõõtmise tulemus juhuslik suurus.
Näide 1.
Oletame, et mõõtsime multimeetriga füüsikahoones 8 minuti jooksul n = 100 korda vahelduvpinget.
Katsetulemuste jaotus on kujutatud joonisel 2. Näeme, et vahelduvpinge väärtus ei ole ajas
konstantne vaid fluktueerub mingi väärtuse ümber, s.t on juhuslik suurus. Antud näites on selle
põhjuseks nii juhuvead kui ka vahelduvpinge väärtuse sõltuvus kogu võrgus tarbitavast võimsusest.
228.8
228.6
U
Pinge, /V/
228.4
228.2
228
0 1 2 3 4 5 6 7 8
aeg, /min/
Katsepunktid
Keskmine
Joonis 2. Võrgupinge muutumine ajas.

Mõõtetulemus on reaalse katse tulemus. Mõõtetulemuste kogum annab informatsiooni mõõdetud
suuruse võimalike väärtuste tõenäosuslikust jaotusest. Sellises käsitluses on mõõteväärtus nagu
koordinaat, millega pannakse paika mõõtetulemusele omistatavate väärtuste kese arvteljel.
Hinnatava füüsikalise suuruse iseloomustamiseks võime enamasti kasutada aritmeetilist
keskväärtust. Oletame et me mõõtsime suuruse X väärtuse n korda, siis aritmeetiline keskväärtus
avaldub valemiga
13
n
xi
x1 x2 xn i 1
x ,
n n
kus xi on üksikmõõtmiste tulemused.
o
Üksikmõõtmiste tulemused erinevad keskväärtusest. Neid erinevusi x xi xi nimetatakse
hälveteks.
3.1. Histogramm
Mõõtetulemuste e mõõdiste jaotumist keskväärtuse ümber saab kirjeldada histogrammiga.
Histogramm on tulpdiagramm, mis näitab, kui sageli esinevad ühed või teised tulemused.
Histogrammi ehitamiseks peame kogu mõõtetulemuste esinemise vahemiku jagama võrdseteks
lõikudeks x. Vahemike arv valitakse tavaliselt ligikaudu võrdseks ruutjuurega mõõtmiste arvust.
Seejärel loendame, mitu korda mõõdetav suurus satub igasse lõiku ja joonistame iga lõigu kohale
tabamuste arvuga võrdelise tulba.
Näide 2.
Histogrammi ehitamine. Tuleme tagasi vahelduvpinge mõõtmise näite juurde (joonis 2). Oma katses
saime 100 lugemit, millest vähim oli Emin = 228,10 V ja suurim Emax = 228,77. Jagame
mõõtetulemuste vahemiku Emin … Emax 100 10 lõiguks, seejärel loendame, mitu korda
mõõtetulemus igasse lõiku sattus. Tulemused on esitatud tabelis 5.
Tabel 5. Loendustabel histogrammi joonistamiseks
Jrk Lõikude rajaväärtused ni

[V]
1 228.100 228.167 3
2 228.167 228.234 3
3 228.234 228.301 8
4 228.301 228.368 7
5 228.368 228.435 14
6 228.435 228.502 18
7 228.502 228.569 10
8 228.569 228.636 21
9 228.636 228.703 12
10 228.703 228.770 4
Tabeli alusel joonistame histogrammi (joonis 3). Histogrammi rõhtteljele kantakse mõõtetulemuste
vahemike Ei otspunktidele (või keskpunktidele) vastavad väärtused. püstteljele kantakse suurused
ni /(n· E), kus ni on mõõtmiste arv, mis satub lõikku Ei. Selliselt valitud ühikute kasutamisel on
histogrammi alune pindala võrdne ühega (joonis 4).
14
Joonis 3. Histogrammi ehitamine.
3
ni/(n· E), /V-1/
0
228.1 228.2 228.3 228.4 228.5 228.6 228.7 228.8
E , /V/
Üksikmõõtmiste histogramm
Joonis 4. Histogrammi näide.
15
Mõõtmiste arvu suurendades ja samal ajal vahemiku laiust vähendades (joonis 5) sulavad piirjuhul
ni
tulpade tippud siledaks kõveraks f ( x) lim
x 0 ,n n xi
.
Saadud kõverat f (x) nimetatakse tõenäosuse tihedusfunktsiooniks (joonis 5 sinine joon).
3.5
Mõõtmisi 100000 tulpade_arv 317
Tõenäosuse tihedusfunktsioon
Kmin Kmax
2.33
1.17
0
228 228.2 228.4 228.6 228.8 229
Mõõdised
Üksikmõõtmiste histogramm .
Joonis 5. Tõenäosuse tihedusfunktsioon on tähistatud sinise joonega.
3.2. Dispersioon ja standardhälve

Mõõtetulemuste hajumist iseloomustab parameeter mida kutsutakse dispersiooniks:
n
2
( xi xt )
i 1
Dx ,
n
kus xt on mõõdetava suuruse tõeline väärtus.
Selle parameetri puuduseks on tema dimensioon – suuruse dispersiooni dimensiooniks on suuruse
enda dimensioon ruudus. Näeme, et suurust ja tema dispersiooni on väga ebamugav võrrelda.
Seetõttu kasutatakse mõõtmisteoorias mõõdiste hajumise iseloomustajana positiivset ruutjuurt
dispersioonist – standardhälvet.
Mõõtmiste suure arvu korral saab suuruse x ehk standardhälbe (ruutkeskmine hälve vanemas
kirjanduses) leida valemist
n
( xi xt ) 2
i 1
x .
n
16
Praktikas pole mõõtmiste arv tavaliselt väga suur, samuti pole teada mõõdetava suuruse tõelist
väärtust. Seetõttu kasutatakse standardhälbe ligikaudse hinnanguna eksperimentaalset
standardhälvet:
n
( xi x ) 2
i 1
sx .
n 1
Oluline on märkida, et üksikmõõtmiste eksperimentaalne standardhälve peaaegu ei sõltu mõõtmiste
arvust (vaata eelmist valemit!), ta iseloomustab mõõtmismeetodi täpsust.
Üksikmõõtmiste standardhälbe ulatus võrrelduna jaotusfunktsiooni laiusega on näha joonisel 6.
Matemaatiline standardhälve on piirjuht eksperimentaalsest standardhälbest:
x lim
n
sx
3.5
Kmin Kmax
2.33
1.17 2•Sx
0
228 228.2 228.4 228.6 228.8 229
Mõõdised
Joonis 6. Üksikmõõtmiste standardhälve.
3.3. Ekse
Mõnikord juhtub, et mõõtetulemuste hulka satub ilmselgelt vale mõõdis ehk ekse.
Kuidas ekset ära tunda? Vaatame järgmist näidet. Oletame, et saime võrgupinge mõõtmisel sellise
tulemuse nagu on näidatud joonisel 7. Lisame sellele joonisele kaks visiirjoont, kohtadel E 3sE
ja E 3sE . Kõik mõõtetulemused, mis jäävad nende kahe visiirjoonega piiratud alast väljapoole,
võib lugeda ekseteks.
17
Antud näites on meil kaks ekset:

E = 229.18 V (sest E > E 3sE );
E = 227.96 V (sest E < E 3sE ).
229.2
E+3 s
229
228.8
Pinge, /V/
228.6
228.4
228.2
E -3 s
228
227.8
0 1 2 3 4 5 6 7 8
aeg, /min/
Katsepunktid
Keskmine
Joonis 7. Võrgupinge muutumine ajas, ekse.

Ekse on põhjustatud mõõtja hooletusest, tähelepanematusest või mõnikord ka digitaalset
mõõtesüsteemi mõjustanud häirest. Selline jämeda veaga tulemus tuleb edasisest andmetöötlusest
kõrvaldada, lisades asjakohase märkuse mõõtmiste protokolli.
3.4. Aritmeetilise keskmise standardhälve ja A–tüüpi määramatus

Siiani rääkisime, et üksikmõõtmise tulemus on juhuslik suurus. Samamoodi on juhuslik suurus ka
juhuslike suuruste aritmeetiline keskmine. Näiteks kui on tehtud N mõõteseeriat, igaühes n
mõõtmist, ja leitud kõik N keskväärtust x j , siis seeriate aritmeetilise keskmise standardhälbe saab
leida valemist
N
( xi xt ) 2
i 1
x
N
Matemaatilises statistikas näidatakse, et x
ja x on seotud valemiga
x
x
.
n
18
Analoogiliselt on seotud omavahel aritmeetilise keskmise standardhälbe hinnang ja mõõdise

eksperimentaalne standardhälve. Saadud tulemus lubab hinnata aritmeetilise keskmise erinevust
tõelisest väärtusest ka üheainsa seeria põhjal, mis koosneb n mõõtmisest:
n
sx ( xi x) 2
i 1
sx
n n(n 1)
1
Kuna suurus sx on võrdeline , siis saab teda vähendada mõõtmiste arvu suurendades.
n
Eespool nägime, et mõõdetava suuruse hinnanguna kasutatakse enamasti aritmeetilist keskmist.
Selle keskmise hindamise täpsust iseloomustab keskmise standardhälve, mis valitaksegi
määramatuse statistilise komponendi – A-tüüpi määramatuse – väärtuseks.
n
sx ( xi x) 2
i 1
uA x sx .
n n(n 1)
3.5. Usaldusnivoo leidmine histogrammi alusel
Tõenäosust tulemuse sattumiseks mingisse vahemikku saab hinnata, kui mõõta histogrammi alune
pindala (graafiku ühikutes!) selle vahemiku ulatuses. Seda protseduuri illustreerib keskväärtusest
ühe standardhälbe kaugusele jäävate tulemuste tõenäosuse leidmise näite varal joonis 8.
Histogrammi roheliseks värvitud osa pindalaks saame 0,655, mis tähendab, et tulemuse sellesse
vahemikku sattumise tõenäosus on 65,5%.
ni/( E n), /1/V/
p = 0,035 + 0,14 + 0,18 + 0,10 + 0,20 = 65,5%

3
0
228.1 228.2 228.3 228.4 228.5 228.6 228.7 228.8
E , /V/
Joonis 8. Usaldusnivoo hindamine histogrammi aluse pindala mõõtmise teel.
19
4. Jaotusfunktsioonid. jaotusfunktsiooni hüpoteesi kontrollimine

4.1. Normaaljaotus
Paljudes rakendustes loetakse juhuslike suuruste jaotus ligilähedaseks Gaussi ehk
normaaljaotusele. Analüütilisel kujul avaldub normaaljaotus valemiga
1 ! ( x x) 2
f ( x) exp ,
x 2" 2 2
x
kus x on parameeter, mis iseloomustab kõvera laiust ja mis on arvuliselt võrdne standardhälbega.
Tõenäosuse tihedusfunktsiooni graafik, mis on saadud eksperimendist leitud keskväärtuse ja
standardhälbe asendamisel valemisse 2.2 on kujutatud joonisel 4. Gaussi kõveral vastavad
punktidele x x ja x x
käänupunktid, s.t. punktid kus kumerus läheb üle nõgususeks.
Graafiku alust pindala mõõtes saab näidata, et vahemikku x# x jääb 68,27 % sündmustest.
Vahemikku x # 2 x jääb 95,45 % ja vahemikku x # 3 x 99,73 % sündmustest (vt. ka joonis 9).
Mida suurem on x seda laiem ja madalam on f (x) graafik. Mida väiksem on x seda kitsam ja
kõrgem on f (x) graafik.
x- x 68,3 x+ x
2•Sx
x-2 x
95,5% x+2 x
x-3 x+3 x
x
99,7% x
Joonis 9. Tõenäosuse tihedusfunktsioon normaaljaotuse korral.
4.2. Ühtlane jaotus

Vaatleme nüüd teist olulist jaotust – ristkülikjaotust e. ühtlast pidevat jaotust (joonis 10).
20
58 %
xl
x- x x+ x
x - x x + x
Joonis 10. Ristkülikjaotus.

Ühtlase jaotuse korral on kõik sündmused võrdtõenäosed. Sellise jaotuse dispersioon avaldub
valemiga D $ xt ( xt )%
2 2
. Standardhälbe väärtuseks saame selle jaotuse korral
12 3
D 0,58

x .
3
4.3. Kolmnurkjaotus
Vaatleme nüüd kolmandat olulist jaotust – kolmnurkjaotust (joonis 11).
65 %
xl
x- x x+ x
x - x x + x
Joonis 11. Kolmnurkjaotus.

Kolmnurkjaotuse korral, erinevalt ühtlasest jaotusest, ei ole enam kõik sündmused võrdtõenäosed –
keskele satub tulemus suurema tõenäosusega kui jaotuse äärtesse. Kolmnurkjaotuse dispersioon

2
avaldub valemiga D . Standardhälbe väärtuseks saame selle jaotuse korral
6
D 0,41

x .
6
21
4.4. Usaldusnivoo hindamine jaotusfunktsiooni alusel

Analoogiliselt usaldusnivoo leidmisele histogrammi aluse pindala mõõtmise teel saab
usaldusnivood hinnata ka jaotusfunktsiooni alust pindala mõõtes. Matemaatika terminites tähendab
see meile huvipakkuvas vahemikus määratud integraali arvutamist jaotusfunktsiooni avaldisest.
Järgnevalt leiame usaldusnivoo tulemuse sattumiseks maksimaalselt ühe standardhälbe kaugusele
keskväärtusest.
Normaaljaotuse korral saame usaldusnivooks 68,3%:
x x x x
1 ! ( x x) 2
& f ( x)dx & 2"
exp
2 x2
dx 0,683
x x x x x
Vastav osa normaaljaotuse kõvera alla jäävast graafikust on joonisel 9 värvitud roheliseks.
Ühtlase jaotuse korral annab anloogiline arvutus usaldusnivooks 58%:
x x
& f ühtlane jaotus ( x)dx 0,58

x x
Vastav osa jaotusfunktsiooni kõvera alla jäävast graafikust on joonisel 10 värvitud roheliseks.
Kolmnurkjaotuse korral saame usaldusnivooks 65%:
x x
& f kolmnurkjaotus ( x)dx 0,65

x x
Vastav osa kolmnurkjaotuse kõvera alla jäävast graafikust on joonisel 11 värvitud roheliseks.
Soovides anda vahemikhinnangut kõrgemal usaldusnivool, tuleb standardhälvet korrutada
katteteguriga. Praktikumis kasutatava usaldusnivoo p = 95 % korral on kattetegur k = 1,96
normaaljaotuse eeldusel, k = 1,65 ühtlase jaotuse eeldusel ja k = 1,9 kolmnurkjaotuse eeldusel.
Kattetegurite sellised väärtused saadakse jaotusfunktsiooni aluse pindala leidmise
(jaotusfunktsioonist määratud integraali arvutamise) pöördprotseduuriga, kusjuures otsitavaks on
määratud integraali rajaväärtuses sisalduv kattetegur.
4.5. Jaotusfunktsiooni hüpoteesi kontrollimine

Metroloogia esimene ülesanne on jaotusfunktsiooni hüpoteesi kontroll, kõigepealt normaaljaotuse
hüpoteesi kontroll. Allpool toodud joonised illustreerivad jaotusfunktsiooni hüpoteesi kontrollimise
ülesannet. Joonis 12 kujutab normaaljaotuse alusel jaotunud suurust. Seejuures on näha, et väikese
arvu mõõtmiste korral on kokkulangevus normaaljaotuse analüütilise kõveraga väga ligikaudne.
Üksikmõõtmiste histogramm Üksikmõõtmiste histogramm
3.5 3.5

Kmin Kmax Kmin Kmax

2.33 2.33
1.17 1.17
0 0
228 228.2 228.4 228.6 228.8 229 228 228.2 228.4 228.6 228.8 229
Mõõdised Mõõdised
Üksikmõõtmiste histogramm . Üksikmõõtmiste histogramm .
Joonis 12. Kas see suurus on jaotunud normaaljaotuse kohaselt?
22
Kas joonisel 13 kujutatud suurus on jaotunud normaaljaotuse hüpoteesi kohaselt? Ilmselt mitte.
Järgmisena kontrollime ühtlase jaotuse hüpoteesi – seekord edukalt (joonis 14).
3.5
Kmin Kmax
2.33
1.17
0
228 228.2 228.4 228.6 228.8 229
Mõõdised
Joonis 13. Kas see suurus on jaotunud normaaljaotuse kohaselt?

3.5 3.5
Mõõtmisi 50 tulpade_arv 8 Mõõtmisi 500 tulpade_arv 23
Kmin Kmax Kmin Kmax
2.33 2.33
1.17 1.17
0 0
228 228.2 228.4 228.6 228.8 229 228 228.2 228.4 228.6 228.8 229
3.5
Kmin Kmax
2.33
1.17
0
228 228.2 228.4 228.6 228.8 229
Mõõdised
Joonis 14. Kas see suurus on jaotunud ühtlase jaotuse kohaselt?

Mis jaotuse kohaselt on jaotunud joonisel 15 kujutatud suurus? Kas ühtlase jaotuse,
kolmnurkjaotuse või normaaljaotuse järgi? Vastus: ilmselt kolmnurkjaotuse alusel. Joonis 16
kujutab ligikaudu normaaljaotuse järgi jaotunud suurust.
23

3.5 3.5
Mõõtmisi 500 tulpade_arv 23 Mõõtmisi 100000 tulpade_arv 317
Kmin Kmax Kmin Kmax

2.33 2.33
1.17 1.17
0 0
228 228.2 228.4 228.6 228.8 229 228 228.2 228.4 228.6 228.8 229
Joonis 15. Mis jaotuse kohaselt on jaotunud see suurus? Kas ühtlase jaotuse, kolmnurkjaotuse või
normaaljaotuse järgi? Vastus – kolmnurkjaotuse alusel.
3.5
Kmin Kmax
2.33
1.17
0
228 228.2 228.4 228.6 228.8 229
Mõõdised
Joonis 16. Mis jaotuse kohaselt on jaotunud see suurus? Kas ühtlase jaotuse, kolmnurkjaotuse või
normaaljaotuse järgi? Vastus – ligikaudu normaaljaotus.
24
5. Kaalutud keskmiste meetod

Praktikas hinnatakse sageli üht ja sama füüsikalist suurust erinevates tingimustes või erinevate
meetoditega, kusjuures üksiktulemuste määramatused osutuvad erinevateks. On selge, et keskmise
tulemuse arvutamisel tuleks täpsemaid tulemusi arvestada suurema kaaluga kui vähemtäpseid.
Võimaluse selleks pakub kaalutud keskmiste meetod.
Sellisel juhul ei arvutata mitte tulemuste aritmeetilist keskmist, vaid nn. kaalutud keskmine:
n
g i xi
i =1
x n
,
gi
i =1
kus gi on i-nda tulemuse kaal ja n on mõõtmiste arv. Kaaludeks gi võetakse arvud, mis on võrdelised
üksikmõõtmiste määramatuste ruutude pöördväärtustega. Võrdetegur võib olla suvaline, tavaliselt
võetakse ta võrdseks ühega. Sel juhul
1
gi .
u 2 ( xi )
C
Kaalutud keskmise määramatuse leiame valemist

1
uC ( x ) n
.
gi
i =1
Kaalutud keskmine osutub alati täpsemaks kui ka kõige täpsem üksiktulemus xi.
Näide: Olgu kahe erineva meetodi abil leitud ühe ja sama suuruse väärtused
x1 = 4,60(0,10)
x2 = 4,80(0,20)
Arvutame 1 1
g1 100 ja g 2 25
0,12 0,2 2
100 4,6 25 4,8
x 4,640
100 25
1
uC ( x ) 0,089
100 25
Lõpptulemuseks saime x 4,640(0,089) .
Nagu näha, ei mõjusta vähemtäpsete andmete lisamine mõõtetulemust oluliselt. Aritmeetiline
keskmine oleks märksa halvem hinnang kui täpsem tulemus üksinda.
25
6. Juhuslikud ja süstemaatilised efektid

6.1. Süstemaatilised efektid
Süstemaatilised efektid võib jagada kolmeks:
1. Efektid, mille põhjused on teada ja millede suurusi on võimalik piisavalt täpselt hinnata.
Näiteks
testri 0 võib olla paigast ära,
elektromotoorjõu mõõtmisel voltmeetri sisetakistuse arvestamata jätmine,
keha massi hindamisel üleslükkejõu arvestamata jätmine,
termomeetri skaala võib olla nihkes.
Võimaluse korral tuleb seda liiki efektid kindlasti kõrvaldada või äärmisel juhul kompenseerida
parandite abil. Teadaoleva (aditiivse) süstemaatilise vea arvestamisel saame mõõtetulemuse
parandatud väärtuseks ~ x x q , kus q on aditiivset süstemaatilist viga arvestav parand.
Seejuures on parand ainult süstemaatilise vea hinnanguks, vea täpne väärtus pole teada.
Aditiivne parand ei sõltu mõõtetulemuse väärtusest.
Mõnikord võib meil tegemist olla ka multiplikatiivse veaga, s.t. veaga mis kasvab võrdeliselt
mõõtetulemuse kasvuga. Sellisel juhul tuleb parandatud mõõtetulemuse saamiseks
mõõtetulemus parandusteguriga läbi korrutada ~ x Q x , kus Q on multiplikatiivset
süstemaatilist viga arvestav parandustegur.
Üldjuhul on parandatud tulemus esitatav kujul ~
x Q x q.
Nihkes skaalaga seadmete kasutamiseks lisatakse taatlemisel seadme dokumentatsioonile
parandite tabel, kust saab leida vajaliku väärtuse parandi (või parandusteguri) jaoks.
2. Efektid, millede põhjused on teada, kuid suurused mitte. Siia alla käivad kõik riistavead. Need
on põhjustatud ebatäpsest gradueerimisest. Sellist süstemaatilist viga saab vähendada, kui
kontrollime mõõteriista mõne teise tunduvalt täpsema mõõteriistaga ja koostame vastava
parandite tabeli.
3. Efektid, millede olemasolu on meile teadmata. Sellised efektid võivad esineda juhtudel, kui
kasutatakse uut mõõtmismeetodit või kui on tegemist äärmiselt keeruliste mõõtmistega.
Lihtsaks näiteks oleks traadi eritakistuse hindamine juhul, kui traadis on mingi pragu või
mittehomogeensus. Sel juhul ei kirjelda traaditüki takistus õigesti materjali elektrijuhtivust.
Hälbest vabaneda saab randomiseerimise teel, s.t. püütakse süstemaatiline hälve muuta osaliselt
või täielikult juhuslikuks. Traadi näite puhul tuleks mõõta paljude traaditükkide takistus ja leida
nende keskväärtus.
6.2. Juhuslikud efektid

Juhuslik viga on põhjustatud mõõtetulemust mõjutavate parameetrite stohhastilisest muutumisest.
Selliste juhuslike efektide tõttu saame kordusmõõtmisel varasemast erineva tulemuse. Juhuslikku
viga pole võimalik kompenseerida parandi abil, küll aga saab teda vähendada kordusmõõtmiste arvu
suurendamisega.
Juhuslik mõõteviga on ideaalsuurus. Reaalsete mõõtmiste puhul kasutame katsetulemuste hajumise
ulatuse iseloomustamiseks A-tüüpi määramatust.
NB! Tuletame meelde, et ka A-tüüpi määramatus väheneb mõõtmiste arvu kasvades.
26
Mõisteid mõõdis ja mõõdetava suuruse tõeline väärtus, viga, parand ja mõõtemääramatus

illustreerib joonis 17.
Parandamata Parandatud
mõõdised mõõteväärtused
Mõõdiste uC
standardhälve uA
Juhuslik
viga PARAND Viga
Parandatud mõõte-
väärtuste jaotus Tõeline
Mõõdiste väärtus
eeldatav jaotus
Süstemaatiline viga
Joonis 17. Mõistete mõõdis ja mõõdetava suuruse tõeline väärtus, viga, parand ja mõõtemääramatus
illustratsioon.
27
7. Mõõtevahendid ja nende lubatud vigade normeerimine

Mõõtevahendid on tehnilised vahendid, millel on normeeritud metroloogilised omadused ja mis on
ette nähtud mõõtmiseks.
Joonis 18. Digitaalnihik. Mitmeväärtuselise mõõdu näitena võime vaadelda nihiku haarade vahele jäävat lõiku.
Mõõtevahendid jaotatakse viide rühma:
1. mõõdud:
üheväärtuselised mõõdud, näiteks
kaaluvihid, normaalelement,
mitmeväärtuselised mõõdud, näiteks
joonlauad, takistussalved,
2. mõõteriistad (mõõturid),
3. mõõtemuundurid,
4. abimõõtevahendid,
5. mõõtesüsteemid või -kompleksid või
seadeldised.
Mõõdud on seadeldised mingi füüsikalise
suuruse reprodutseerimiseks. Näide: kaaluvihid,
nihik (joonis 18).
Mõõteriist on mõõtevahend, mis võimaldab
saada mõõteandmeid vaatlejale vahetult tajutaval
kujul. Näide: osutmõõteriistad, klaas-vedelik
termomeetrid, multimeeter (joonis 19).
Mõõtemuundur on ette nähtud mõõteinfo
saamiseks, muundamiseks, edastamiseks ja pole
varustatud vahendiga vaatlejale vahetu info
saamiseks, kuna puudub näiduseadis. Näide:
mõõtevõimendid. Mõõtemuundurite eriliigiks on
andurid esmase mõõteinfo saamiseks. Näide:
termopaar, niiskusmõõtja mahtuvuslik andur.
Joonis 19. Multimeeter. Mõõteriista näide.
28
Abimõõtevahendid on seadmed, millega kontrollitakse mõõteriista töötingimusi, füüsikalisi

mõjureid jne. Näiteks kuivelemendi elektromotoorjõu määramise töös kasutatakse normaalelementi
elektromotoorjõu standardi reprodutseerimiseks, mõõtmised ise tehakse aga potentsiomeetri sisese
pingeallikaga.
Mõõtesüsteem on mitmest eelpoolmainitud mõõtevahendist koostatud seadeldis.
7.1. Normaal- ja töötingimused

Iga mõõtevahendi juurde kuulub pass ja rida dokumente, mis normeerivad
mõõtepiirkonna(d),
mõõtediapasooni,
tundlikkuse,
normaaltingimused,
töötingimused,
hoiutingimused,
mõõtevea jne.
Mõõtevahenditele on kehtestatud lubatud mõõtevead. Kõige tähtsam nendest on põhiviga. Põhiviga
on maksimaalselt lubatud viga normaaltingimustel. Universaalseid normaaltingimusi ei ole,
need kehtestatakse individuaalselt igale mõõteriistale (temperatuuri–, niiskuse–, õhurõhu–,
toitepinge vahemik jne.). Näiteks etalonnormaalelemendi puhul on lubatud temperatuurivahemik
(23,000 ± 0,005)'C. Tavalistel seadmetel on see 20'C või 23'C ümbruses ± 0,1'C kuni ± 5'C.
Normaaltingimustes on mõõteriist kõige täpsem. Töötingimustes lisandub täiendav viga, nn.
lisaviga. Hoiutingimuste piirkonnas mõõteriistaga enam mõõta ei saa, aga mõõteriista säilimine
mõõtmiskõlbulikuna on veel tagatud. Kahjustavate tingimuste piiri ületamisel mõõteriist rikneb.
Normaal-, töö-, hoiu- ja kahjustavate tingimuste vahekorda illustreerib joonis 20.
normaaltingimused x
töötingimused
hoiutingimused
kahjustavad tingimused
Joonis 20. Mõõteriista normaal-, töö-, hoiu- ja kahjustavate tingimuste omavaheline vahekord.
Näide:
Wenzel´i manomeetri A200 passis tuuakse toitepinge, sageduse, temperatuuri ja õhuniiskuse
väärtused, milliste täidetuse juures manomeetriga võib töötada:
Specifications
Parameter Min Typ Max Unit
Mains supply voltage (230V-setup) 190 230 242 V
Mains supply voltage (120V-setup) 99 120 130 V
Frequency 50 60 Hz
Power consumption 9 W
ambient temperature (working) 0 40 'C
ambient temperature (storage) -10 50 'C
Humidity 0 90 % rel
7.2. Täpsusklass
Mõõtevahendi täpsusklass on mõõtevahendi üldistatud karakteristik, mis määrab tema suurima
lubatava põhi- ja lisavea, aga samuti teised täpsust mõjutavad omadused vastavalt mõõteliikidele
kehtestatud standardile.
Selleks üldistatud karakteristikuks võib olla absoluutpõhiviga.
Absoluutviga defineeritakse mõõdu puhul valemiga
x xnom xl ,
kus xnom on nominaalväärtus ja xl leppeline tõeline väärtus, ja mõõteriista puhul valemiga
x xnait xl ,
kus xnait on mõõteriista näit.
Täpsusklassina kasutatakse absoluutviga peamiselt mõõtude puhul.
Mõõtevahendi täpsusklassi väljendavaks üldistatud karakteristikuks võib olla suhtpõhiviga.
Suhtviga defineeritakse valemiga
x
x 100% .
xl
Kui täpsusklass on suhtpõhivea kujul, siis on seadme esipaneelile või skaalale kantud täpsusklassi
tähis (= suhtpõhivea väärtus) ringi sees. Vene päritolu seadmetel võib olla suhtpõhivea tähiseks ka
venekeelne sõna KLASS (joonis 21).
0.5 0.5
Joonis 21. Suhtviga 0,5%.
30
Digitaalsete mõõteriistade täpsusklassi esitamisel kasutatakse enamasti valemit absoluutvea

arvutamiseks. Näiteks digitaalse multimeetri viga kujul:
±0.25% RDG ± 2 D,
±0.25% Reading ± 2 Digit,
±0.25% ± 2 ct.
Sellist esitust tuleb mõista järgmiselt: Lugemi absoluutpõhiviga on 0,25 % lugemist pluss kaks
korda mõõteriista lahutusvõime. Mõõteriista lahutusvõime all mõistetakse tema displeil kuvatava
mõõdise viimase koha vähimat võimalikku nullist erinevat väärtust.
Näide:
Oletame, et saime multimeetriga mõõtes pinge väärtuseks E = 6,25 V. Siis absoluutpõhiviga
0,25
E # 6,25 V 2 0,01 V 0,016 V 0,02 V 0,04 V
100
Mõõtevahendi täpsusklass võib olla esitatud konstantide e ja f kaudu kujul: näiteks täpsusklass
kujul 0.02 / 0.01. Nendest konstantidest tuleks arvutada suhtpõhiviga kasutades valemit:
- ! xnorm *
x # +e f 1 (, % .
, xnait )
Mõõtevahendi täpsusklassi väljendavaks üldistatud karakteristikuks võib olla taandpõhiviga.
Taandviga defineeritakse valemiga
x
x 100% ,
xnorm
kus xnorm on normeeriv väärtus (võib olla näiteks mõõtepiirkonna ülemine piir või skaala pikkus).
Rõhuva enamuse osutmõõteriistade puhul on kasutusel see karakteristik. Seadme esipaneelile või
skaalale on kantud täpsusklassi tähis (= taandpõhivea väärtus) ilma ringita. Näiteks 0,5 või 1,0 jne.
Kasutusel on täpsusklasside rida (1,0; 1,5; 2,0; 2,5; 3,0; 4,0; 5,0; 6,0)·10n, kus n = 1; 0; –1; –2;…
Mõõtevahendi täpsusklassi väljendavaks üldistatud karakteristikuks võib olla täpsusklass
x
detsibellides – kl 20 log , dB.
x
Näide:
kl 0,5 dB tähendab et ! kl ! 0,5

x x näit exp x näit exp 0,00125 x näit
20 20
7.3. B-tüüpi määramatus

Põhimõtteliselt saaks teha statistilisi uuringuid iga mõeldava veaallika kohta: kasutada erinevaid
mõõtevahendeid, -meetodeid, -mudeleid jne ja anda määramatustele A-tüüpi hinnangu. Reaalses
elus poleks selline aja ja ressursikulu enamasti majanduslikult põhjendatud. Seega on olemas
vajadus “muul viisil” saadud määramatusehinnangu järele.
“Muul viisil” saadud määramatusehinnangute puhul võetakse aluseks aprioorne jaotus:
31
Kui mõõdetava suuruse kohta on väga vähe infot, siis eeldatakse see olevat jaotunud ühtlase
jaotuse alusel;
Kui mõõdetava suuruse kohta on rohkem infot ja on põhjust eeldada, et tulemuse sattumine
jaotuse keskossa juhtub suurema tõenäosusega kui jaotuse servadesse, siis kasutatakse
kolmnurkjaotust, normaaljaotust või … jaotust.
Tööstuslikult valmistatud mõõteriistade puhul põhjendab ühtlase jaotuse eelduse kasutamist
mõõteriistade kvaliteedikontrolli läbiviimise viis: mõõdetakse seadmega teatavat etaloniga ette
antud väärtust ja kui mõõteväärtus satub etalonväärtusele lähemale kui absoluutpõhiviga, loetakse
seade korrasolevaks. Kui mõõteväärtus jääb etalonväärtusest kaugemale kui absoluutpõhiviga, läheb
mõõteriist praaki.
Jaotusfunktsiooni valiku aluseks on:
tootja poolt seadme passis antud informatsioon;
kaliibrimistunnistuses leiduv info;
varasemad mõõtetulemused;
kogemused teiste samalaadsete suuruste mõõtmisel ja/või mõõteriistade kasutamisel.
Olemasoleva info õige kasutamine B-tüüpi määramatuse hindamiseks eeldab kogemuste ja
üldteadmiste olemasolu – neid saab omandada praktilise töö käigus.
Peale aprioorse jaotuse valikut arvutatakse mõõtevahendi täpsusklassi avaldisest absoluutpõhiviga.
Kui eeldatakse, et mõõdised on jaotunud ühtlase jaotuse alusel, saadakse B-tüüpi määramatuseks
(58% usaldusnivool)
x
uB x 0,58 x.
3
Kui eeldatakse, et mõõdised on jaotunud kolmnurkjaotuse alusel, saadakse B-tüüpi määramatuseks
(65% usaldusnivool)
x
uB x 0,41 x.
6
32
8. Mõõtetulemuse esitamine koos määramatuse hinnanguga

Määramatuse hinnang mõõtmiste väikese arvu korral on üsna ebatäpne, seetõttu pole
vahemikhinnangu väljakirjutamisel mõtet suurel arvul kehtivatel kümnendkohtadel. Tulemused
esitatakse ümardatult. Arvude ümardamisel kasutatakse reeglit: arvud 1; 2; 3 ja 4 ümardatakse alla,
teised üles. Täisarvude ümardamisel kirjutatakse ärajäetud numbrite asemele kordaja 10m, kus m
näitab ärajäetud numbrite hulka. Näide: 32 548 33·103.
Tähendusega numbriteks loetakse alati kõiki numbreid peale nulli. Nulli loetakse tähendusega
numbriks, kui ta asub teiste arvude vahel, täisarvu või kümnendmurru lõpus. Arvu alguses olevaid
ja ümardamise teel saadud nulle arvu lõpus ei loeta tähendusega numbriks.
Näide 1:
10 400 5 tähendusega numbrit.
104·102 3 tähendusega numbrit.
10 400,00 7 tähendusega numbrit.
0,01040 4 tähendusega numbrit.
ISO standardi alusel esitatakse määramatus alati ühe või kahe tähendusega numbri täpsusega:
tavalise mõõtmise korral jäetakse alles üks tähendusega number;
täppismõõtmiste korral jäetakse alles kaks tähendusega numbrit.
Kehtib ka info säilimise reegel: ümardamise käigus ei tohi tulemus (ega mõõtemääramatus)
muutuda rohkem kui 10%. Kui muutus oleks suurem, siis esitatakse ka tavalise mõõtmise korral
määramatus täpsusega kaks tähendusega numbrit.
Mõõtetulemus esitatakse alati määramatuse viimase komakoha täpsusega.
Näide 2:
x = 73,3582768
uC = 0,0382765
Seega mõõtetulemuse võime kirjutada kujul x = 73,358(38).
Näide 3:
x = 100,3476
uC = 0,5246
Selle mõõtetulemuse võime kirjutada kujul x = 100,35(52).
Näide 4:
Peatükis 3 toodud vahelduvpinge mõõtmise näites kasutatud multimeetri TX3 täpsusklass on
esitatud kujul ±(0.4% + 2 ct.). Multimeetri absoluutpõhiveaks saame
0,4 . 228,485
E 2 . 0,01 0.934V .
100
Kokkuleppeliselt eeldame, et kõik multimeetriga loetud lugemid on jaotunud ühtlase jaotuse järgi.
Saame B-tüüpi standardmääramatuseks (see ei ole statistiliste meetoditega saadud määramatus!)
0.934V
uB 0.539V .
3
Oletame, et eksperimendist saime standardhälbeks
33
sE 0,148 V
n 100 .
E 228,485 V
0,148 sE
Siis aritmeetilise keskmise standardhälve s 0,015 V . See on statistiliste
E
100 n
meetoditega saadud tulemus, s.t see on A-tüüpi määramatus uA E sE 0,015 V . Järelikult
liitmääramatuseks saame uC u A2 u B2 0,0152 0,5392 0,54 V . Siin oleme arvesse
võtnud juhusliku hälbe ja mõõteriista ebatäpsuse, kuid arvesse võtmata jätnud süstemaatilise hälbe.
Tulemuse esitame kujul
E 228,49(0,54) V ,
E 228,49(54) V
või täiuslikumas kirjaviisis
E 228,49 V
n 100
p 68%
uC 0,54 V
uA E 0,02 V , normaaljaotus
uB 0,54 V , ühtlane jaotus.
Teeme vahelduvpinge mõõtmise näites eelduse, et tulemused on jaotunud ühtlase jaotuse alusel
(sest normaaljaotuse eeldusel leitud A-tüüpi määramatus on mitukümmend korda väiksem kui
ühtlase jaotuse eeldusel leitud B-tüüpi määramatus). Laiendmääramatuseks saame siis
U 1, 65 0 , 015 2 0 ,539 2 0 ,89 V . Teame, et leppeline tõeline väärtus asub
tõenäosusega p vahemikus x U / xl / x U . Seega võime oma näite puhul öelda, et leppeline
tõeline väärtus asub tõenäosusega p = 95 % vahemikus 227,60 V / xl / 229,38 V.
Tulemuse esitame kujul
E (228,49 # 0,89) V,
,
p 95%, k 1.65
näidates ära nii laiendmääramatuse, katteteguri kui ka usaldusnivoo.
NB! Tähis # on reserveeritud laiendmääramatuse tähistamiseks ja standardmääramatust
sellise tähistusega kirja panna ei tohi!
8.1. Näited B-tüüpi määramatuse leidmisest ja vastuse esitamisest

Näide: Täpsusklass on esitatud absoluutpõhivea kujul.
Joonisel 18 kujutatud nihiku absoluutpõhiviga on ± 0,03 mm.
34
Oletame, et saime selle nihikuga silindri pikkust mõõtes lugemiks 25,07 mm. B-tüüpi määramatuse
jaoks saame ühtlase jaotuse eeldusel 95%-sel usaldusnivool u x 1.65 0,03
B 0,03 mm .
3
Mõõtetulemuse võime esitada kujul x = 25,07(3) mm.
Näide: Täpsusklass on esitatud taandvea

kujul.
Oletame, et mõõtsime voltmeetriga (joonis 22)
alalispinge väärtuseks E = 2400 mV.
Voltmeeteri klass olgu 0,2 ja skaala ulatus
Esk = 3000 mV. Sel juhul avaldame esmalt
taandpõhivea valemist absoluutpõhivea
E Esk
E # ja saame
100
E Esk 0,2 3000
6,0mV .

E
100 100
Seejärel leiame ühtlase jaotuse eeldusel B-tüüpi
määramatuse 95%-sel usaldusnivool valemist

1,65 1,65 6,0mV

uB E E
5,7mV .
3 3
Mõõtetulemuse võime nüüd esitada kujul
Joonis 22. Osutmõõteriist: volt-apmermeeter. E = 2400(6) mV.
Näide: täpsusklass konstantide e ja f kaudu kujul: 0,05 / 0,02

Oletame, et mõõtsime arvvoltmeetriga vahelduvpinge efektiivväärtuseks Enait = 15,080 V. Olgu
voltmeetri täpsusklass esitatud kujul 0,05 / 0,02 ja oletame, et kasutasime voltmeetri piirkonda
Esk = 20 V. Sel juhul avaldame esmalt suhtpõhivea valemist absoluutpõhivea
E - ! 20 * 15,080
# E
# +0,05 0,02 0,0085 V ja seejärel leiame B-tüüpi
E 1 (
100 , 15,080 ) 100
määramatuse ühtlase jaotuse eeldusel 95%-sel usaldusnivool valemist

1,65 E 1,65 0,0085

uB E 0,008V . Mõõtetulemuse võime nüüd esitada kujul
3 3
E = 15,080(8) V.
35
9. Mõõtetulemuse määramatus kaudmõõtmisel

9.1. Otsesed ja kaudsed mõõtmised
Mõõtmised võivad olla otsesed või kaudsed.
Otsemõõtmine on selline mõõtmine, mille puhul meid huvitava suuruse väärtus
registreeritakse vahetult mõõtmisvahendi skaalalt või saadakse vahetult mõõduga
võrdlemise teel.
Kaudmõõtmine on mõõtmine, kus mõõtetulemus leitakse arvutuste teel (valemi abil)
otsemõõdetud suurustest.
Näiteks pinge mõõtmine voltmeetriga on otsemõõtmine, sest pinge väärtus saadakse teada vahetult
voltmeetri skaalalt. Samuti on otsemõõtmine pikkuse mõõtmine joonlaua või nihikuga. Seejuures
võivad otsemõõtmised sisaldada arvutusi üleminekukordajate või skaala jaotise väärtuse
arvutamiseks. Sellised arvutused ei muuda füüsikalise suuruse mõõtmist kaudmõõtmiseks.
Oletame, et voolu töö leidmiseks mõõdame pinge E voltmeetriga, voolutugevuse I ampermeetriga ja
aja t sekundkellaga.Töö arvutamine valemist A = E I t on kaudmõõtmine.
9.2. Kaudmõõtmise määramatus sõltumatute sisendsuuruste korral

Olgu füüsikaline suurus Y funktsioon sõltumatutest (s.t. mittekorrelleeruvatest) sisendsuurustest X1,
X2,…,Xn:
Y f (X1, X 2 , , Xn).
Olgu meil mõõdetud suurused x1, x2,…,xn. Arvutatud suurus y f ( x1 , x 2 , , x n ) on kaudmõõdetud

suurus.
Soovides leida määramatuse u(y), peame peale funktsiooni kuju teadma veel sisendsuuruste
määramatuste väärtusi: u(x1), u(x2), ..., u(xn).
Sõltumatute sisendsuuruste korral avaldub suuruse Y määramatus valemiga
2 2 2
!0 f !0 f !0 f
u ( y) u 2 ( x1 ) u 2 ( x2 ) u 2 ( xn )
0 x1 0 x2 0 xn
.
MathCADi keskkonnas käib kaudmõõtmise määramatuse arvutamine samamoodi (vt joonis 23).
Seejuures tuleb silmas pidada järgmist:
Indeksiga suurusest (Suurus [ indeks) ei suuda MathCAD tuletist arvutada. Kui
soovite seda siiski teha, siis peate selle indeksi defineerima nn. iluindeksina mis kirjutatakse
MathCADi kujul Suurus punkt indeks.
Analüütilise valemi saamiseks ei tohi teil olla suurustele antud numbrilisi väärtusi. Kui
soovite nii analüütilist valemit kui ka arvulist lahendit, siis leidke kõigepealt analüütiline
lahend ja andke suurustele numbrilised väärtused sellest analüütilisest lahendist ALLPOOL.
Järgnevalt vaatleme kahte erijuhtu – summa ja korrutise määramatuse arvutamist.
36
Joonis 23. Kaudmõõtmise määramatuse arvutamine MathCADi keskkonnas.
9.3. Summa ja vahe määramatus

Olgu meil mõõdetud suurused x1, x2, ..., xn. Olgu meil ka valem suuruse Y arvutamiseks:
Y = ± a1X1 ± a2X2 ± ... ± anXn.
Sellisel juhul avaldub mõõtetulemus kujul
y = ± a1x1 ± a2x2 ± ... ± anxn
ja mõõtemääramatus
2 2 2 2 2 2
u y a1 u x1 a2 u x2 ... an u xn .
NB! Veendu, et viimane valem kehtib sõltumata sellest kas meil on tegemist liikmete summa või
vahega.
9.4. Korrutise ja jagatise määramatus

Olgu meil mõõdetud suurused x1, x2, ..., xn. Olgu meil ka valem suuruse Y arvutamiseks:
Y = AX1 a1 X2 a2 ... Xnan.
Sellisel juhul avaldub mõõtetulemus kujul
y = Ax1a1 x2a2 ... xnan.
37
ja mõõtemääramatus
2 2 2
2 ! u x1 2 ! u x2 2 ! u xn
u y y a1 a2 ... an .
x1 x2 xn
NB! Veendu, et viimane valem kehtib sõltumata sellest kas meil on tegemist liikmete korrutise (s.t.
astendaja on positiivne) või jagatisega (s.t. astendaja on negatiivne).
9.5. Kaudmõõtmise määramatus sõltuvate sisendsuuruste korral

Olgu füüsikaline suurus Y funktsioon sõltuvatest (s.t. korrelleeruvatest) sisendsuurustest X1,
X2,…,Xn:
Y f (X1, X 2 , , Xn).
Olgu meil mõõdetud suurusted x1, x2,…,xn ja sisendsuuruste määramatuste väärtused u(x1), u(x2), ...,
u(xn). Kaudmõõdetud suuruse y f ( x1 , x 2 , , x n ) määramatuse u(y) saame arvutada valemist
2 2
!0 f 2 !0 f !0 f !0 f ,
u( y) u ( x1 ) u 2 ( x2 ) 2 r1, 2 u ( x1 )u ( x2 )
0 x1 0 x2 0 x1 0 x2
Viimases valemis r1,2 on korrelatsioonitegur, mis iseloomustab suuruste x1 ja x2 vahelise sõltuvuse
tugevust. Korrelatsiooniteguri arvutamiseks peame mõõtma suurusi x1 ja x2 mitu korda. Mõõdise
järjekorranumbri tähistamiseks peame suurustele x1, x2 lisama teise indeksi, k, mis tähistab suuruste
järjekorranumbrit mõõteseerias. Seega x1 ja x2 asemel peame kirjutama x1,k ja x2,k.
Korrelatsiooniteguri saame arvutada valemist
n
( x1, k x1 )( x2, k x2 )
k 1
r1,2 n n
.
( x1, k x1 ) 2 ( x2, k x2 ) 2
k 1 k 1
Korrelatsiooniteguri väärtus on vahemikus 1 / ri, j / 1 . Kui hinnangud xi ja xj on sõltumatud, siis

ri,j = 0 ja kaudmõõtmise määramatuse valem võtab peatükis 9.2 toodud kuju. Sõltuvate
sisendsuuruste korral ri,j 1 0.
Näide:
Olgu meil vaja hinnata vahelduvvoolu keskmine võimsus. Selleks tuleks ampermeetriga mõõta
vahelduvvoolu- ja voltmeetriga vahelduvpinge efektiivväärtused (vastavalt I ja E) ning fasomeetriga
voolu ja pinge vaheline faasinihe 2. Võimsuse saab arvutada valemist
P I E cos 2 .
Liitmääramatus uC(P) on funktsioon E, I, 2, u(E), u(I) ja u(2).
38
2 2 2
! 0P ! 0P ! 0P ! 0P ! 0P
u ( P) 2
u (E) 2
u (I ) u 2 (2 ) 2 r u ( E )u ( I )
0E 0I 02 0E 0I U,I
I 2 cos 2 (2 )u 2 ( E ) E 2 cos 2 (2 )u 2 ( I ) sin(2 ) u 2 (2 ) 2 IE cos 2 (2 )u ( E )u ( I )
2
E 2I 2
I cos(2 )u ( E ) E cos(2 )u ( I ) E 2 I 2 sin 2 (2 )u 2 (2 )
2
Et pinge ja voolu efektiivväärtused on teineteisest lineaarses sõltuvuses (E = I R), kus R on

vooluahela takistus, mis fikseeritud sagedusel on konstant, siis korrelatsioonitegur rE,I = 1.
Oletame nüüd, et mõõtsime voolutugevuse väärtuseks I = 0,1 A (ampermeetri täpsusklass = 345;
mõõtediapasoon 0,15 A), pinge väärtuseks E = 100 V (voltmeetri täpsusklass = 345;
mõõtediapasoon 150 V) ja faasiks 2 = "/3 (fasomeetri täpsusklass = 0,6). Vastavad määramatused
0,0003 0,3 0,0063
avalduvad nüüd uB ( I ) A ; uB ( E ) V ja u B (2 ) rad .
3 3 3
Arvandmete asendamisel keskmise võimsuse ja tema määramatuse valemitesse saame
"
P 0,1 100 cos 5,00 W ,
3
2 2
! ! " 0,3 ! " 0,0003 " ! 0,0063
2!
u ( P) 0,1cos 100 cos 2 2
100 0,1 sin 0,04 W .
3 3 3 3 3 3
Tulemuse esitame kujul P = 5,00(4) W.
Et määramtused, mida siia valemisse panime, olid usaldusnivool 58%, saame ka tulemuse
usaldusnivool 58%. Soovides kõrgemat usaldusnivood, peaksime määramatuse u(P) veel läbi
korrutama katteteguriga.
39
10. Mõõtetulemuste graafiline töötlemine

10.1. Katsepunktide lähendamine lähenduskõveraga
Katsetes kasutatakse sageli suuruste x ja y paare, kusjuures üks neist, näiteks y osutub x-i
funktsiooniks. Seejärel kantakse leitud suurused graafikule ja püütakse leida sile joon, mis läbiks
võimalikult palju katsepunkte ja kirjeldaks funktsiooni y = f(x).
Vigane lähenduskõver Korrektne lähenduskõver

8 8
6 6
y
y
4 4
2 2
0 0
0 2.2 4.4 6.6 8.8 11 0 2.2 4.4 6.6 8.8 11
x x
Katsepunktid Katsepunktid
Lähenduskõver Lähenduskõver
. .
A B
Joonis 24. Lähenduskõvera leidmine. A) punktist punkti kõver B) eksponentsiaalne sõltuvus.
10.2. Määramatuse ristide lisamine katsepunktidele

Määramatuse väärtuse kandmiseks graafikule joonistame läbi iga katsepunkti horisontaalse lõigu
[x – u(x), x + u(x)] ja vertikaalse lõigu [y – u(y), y + u(y)] (vaata joonis 25). Need lõigud
moodustavad määramatuse risti.
y + u(y)
y – u(y)
x – u(x) x x + u(x)
Joonis 25. Määramatuse rist.
40
10.3. Teoreetilise mudeli kontrollimine

Tihti tuleb graafiliselt kontrollida teatavaid teoreetiliselt tuletatud sõltuvusi. Sel puhul kantakse
graafikule eksperimendist saadud punktid koos määramatuse ristidega. Samale graafikule kantakse
ka teoreetiliselt arvutatud kõver, ilma üksikuid katsepunkte näitamata. Teoreetilise kõvera
kokkulangemine eksperimendi punktidega määramatuse ristide täpsusega kinnitab eksperimendi
kooskõla teooriaga.
Näide. Kontrollime, kas joonisel 26 esitatud katsepunkte saab lähendada sirgega või
eksponentsiaalse kõveraga. Selleks joonistame graafiku, kus oleks peal nii katsepunktid kui ka
nende määramatust väljendavad määramatuse ristid. Lisame ka mõlema hüpoteesi kohased kõverad.
Näeme, et sirgega ei õnnestu kõiki katsepunkte määramatuse piires lähendada, nii peame järeldama
et lineaarse sõltuvuse hüpotees ei pea paika. Eksponentsiaalne kõver läheb läbi kõigist
katsepunktidest (määramatuse täpsusega), seega võib öelda et eksponentsiaalse sõltuvuse hüpotees
on sobiv seda füüsikalist nähtust kirjeldama.
Mudel ei pea paika Mudel peab paika

8 8
6 6
y
4 4
2 2
0 0
0 2 4 6 8 10 0 2 4 6 8 10
x x
Katsepunktid Katsepunktid
Lähenduskõver Lähenduskõver
Määramatus . Määramatus
.
A B
Joonis 26. Teoreetilise mudeli kontroll. A) lineaarne sõltuvus B) eksponentsiaalne sõltuvus.

Arvutiprogrammid võimaldavad katsepunkte lähendada ka keerulisemate kõveratega. Näiteks
võimaldab tabelarvutuse programm Excel XP läbi katsepunktide parve tõmmata kas
eksponentsiaalse, logaritmilise või astmefunktsiooni kõvera või kuni 6. järku polünoomi.
MathCAD 2001i pakub kõvera tüüpide valikul veelgi laiemaid võimalusi. Seejuures peab
eksperimentaator kindlustama, et läbi katsepunktide tõmmatud kõver oleks füüsikaliselt
põhjendatud. Kõrget järku polünoomide kasutamisel, eriti veel siis kui katsepunkte on vähe,
kipuvad kõveratele sisse tulema sellised jõnksud, mis füüsikaliselt ei ole põhjendatud. Seetõttu tuleb
väga kriitiliselt suhtuda arvuti poolt väljastatava kõvera kujusse ja vajadusel joonistada kõver ise
käsitsi arvuti ekraanil. Füüsika praktikumi tööde vormistamisel võiks aja kokkuhoiu mõttes
soovitada ainult katsepunktide väljatrükkimist koos määramatuse ristidega. Sobiva kõvera läbi
katsepunktide võib hiljem ise käsitsi joonistada.
Siinkohal tuleks märkida, et täiesti lubamatu on eksperimendist saadud katsepunktide suvaline
nihutamine graafikul. Katsepunktid on konkreetsete mõõteriistadega ja konkreetsetes tingimustes
saadud mõõtetulemused. Seetõttu tuleb nad graafikule kanda täpselt sellisel kujul, nagu nende
väärtused katses määrati. Läbi katsepunktide joonistatav kõver on eksperimentaatori
interpretatsioon mõõdetud füüsikalise suuruse käitumise kohta. Siin on eksperimentaatoril palju
41
suurem vabadus. Ainukeseks piiranguks on, et eksperimentaator oskaks oma seisukohta veenvalt
põhjendada.
10.4. Vähimruutude meetodil leitud sirge tõusu ja algordinaadi kasutamine

füüsikaliste suuruste mõõtmiseks
Kui meil on teada katsepunkte lähendava analüütilise valemi kuju, siis saame lähenduskõvera
leidmise ülesande lahendit kasutada (füüsikaliste) suuruste mõõtmiseks.
Vaatame lineaarse regressiooni näidet.
Matemaatikud ütlevad, et sirge võrrand avaldub kujul:
y a x b.
Siin tähistavad x ja y mõõdistepaari, a ja b aga sirge parameetreid: tõusu ja algordinaati. Tõusu a ja
algordinaadi b leidmiseks saab kasutada MathCAD´i standardfunktsioone:
a slope x , y ,
b intercept x , y .
Sirge parameetrite a ja b tähendust selgitab joonis 27.
Lineaarne regressioon
8
V
y 6
a x b
E0 R
y
a = tan( )
2
b
0
0 2 4 6 8 10
A
Katsepunktid
Lähenduskõver
x
E
Määramatus .
Joonis 28. Elektriskeem takistuse R ja lisapingeallika
Joonis 27. Lineaarne regressioon graafiliselt. pinge E0 leidmiseks lineaarse regressiooni meetodil.
Reaalses elus on teil üldvõrrandi
y a x b
asemel füüsika võrrand. Näiteks joonisel 28 kujutatud elektriskeemi puhul võib kirjutada:
E I R E0
Siin mõõdate I ja E paare. R ja E0 on antud katses konstandid. Vastavuseks matemaatika ja füüsika
vahel saame: x I; y E; a R; b E0.
42
11. Eksperimendi planeerimise elemente

Tööde ettevalmistamisel tuleb endale selgeks teha, milliseid füüsikalisi nähtusi hakatakse uurima,
milliseid suurusi hakatakse mõõtma, milline on seadmete töötamise põhimõte, millistele
teoreetilistele alustele tugineb mõõtemeetod.
Laboratoorse töö juhendi põhjal koostatakse eksperimendi esialgne plaan, millest võiks leida
vastuseid küsimustele
millises järjekorras mõõtmisi läbi viia,
millised muudetavate (etteantavate) suuruste väärtused on sobiv valida,
millisele uuritava sõltuvuse piirkonnale on vaja osutada erilist tähelepanu,
milliseid suurusi on vaja mõõta suurema täpsusega, milliseid võib mõõta väiksema
täpsusega.
Seda esialgset plaani täpsustatakse mõõteriistadega tutvumisel enne tööle asumist.
Kui mitu korda tuleb mõõtmist korrata? Vastuse saamiseks selgitame välja, kumb määramatuse
komponent, A-tüüpi või B-tüüpi määramatus, on ülekaalus. Kordusmõõtmiste arv valitakse
tavaliselt nii suur, et oleks täidetud tingimus:
uB
uA / .
3
43
Elektrimõõtmised
ELEKTRIMÕÕTMISED
12. Elektriskeemides kasutatavate tingmärkide tähendus

Tingmärk Tähendus Tingmärk Tähendus
Takisti Sulavkaitse
Muuttakisti, Reostaat
reguleeritav
takisti
Kondensaator Muutkondensaator,
reguleeritav
kondensaator
Induktiivpool Trafo
Alalispinge Pistik ja pesa

allikas, patarei
hõõglamp lüliti
Maandus Kereühendus
Elekrimõõtmised
Voltmeeter Ampermeeter
V A
Juhtmete Juhtmete
ristumine ilma hargnemine
elektrilise
kontaktita
Diood Generaator
Põhjalikum ülevaade elektriskeemides kasutatavatest tingmärkidest on antud L.Abo raamatus

Raadioseadmete üksikosad, Tln, 1981, 384 lk.
45
Elekrimõõtmised
13. Osutmõõteriist
Mõõtediapasoon 150 mV
Näit 120 ühikut

Skaala ulatus 150 ühikut
Täpsusklass
0,2
Joonis 29. Osutmõõteriist.

Lugemi võtmiseks tuleb osutmõõteriista puhul vaadata nii skaalat kui ka mõõtediapasooni lüliti
asukohta. Vastuseks saadakse
Näit
Lugem Mõõtediapasoon
Skaala ulatus
Joonisel 29 toodud voltmeetri puhul saame lugemiks
120,0
E 150mV 120,0 mV .
150
Täpsusklass on esitatud taandpõhivea kujul (0,2 ilma ringita). B-tüüpi määramatuseks saame ühtlase
jaotuse eeldusel (usaldusnivoo 58%)
0,2 150mV
uB E 0,2 mV .
100 3
46
Elekrimõõtmised
14. Testri kasutamine mõõtmisteks, mõõtepiirkonna valik

Väikseim Ületäitumine
Näit 1569
jaotis on 1mV
Mõõtediapasoon 2000 mV
10A piirkonnas voolu

mõõtmise
klemm
Alalispinge
Pinge, takistuse
ja mA piirkonnas
voolu mõõtmise
klemm
COMMON klemm
Joonis 30. Multimeetri M-830B kasutamine voltmeetrina.

Mõõdetava suuruse väljavalimiseks tuleb diapasoonilüliti pöörata asendisse, kus tema “osuti” näitab
soovitava suuruse tähise peale. Pinge mõõtmisel peaks osuti „vaatama“ piirkonda V, voolu
mõõtmisel piirkonda A ja takistuse mõõtmisel piirkonda . Alalis- ja vahelduvpinge(voolu)
mõõtmiseks on tavaliselt eraldi piirkonnad. Alalispinge piirkonda tähistavad tähed DC (ingl. Direct
Current) või piktogramm ; vahelduvpinge piirkonda tähistavad tähed AC (ingl. Alternating
Current) või piktogramm ;
Vooluringi toimimiseks on alati vaja KAHTE juhet: üks juhe ühendatakse pesasse COM (ingl.
Common - ühine), pinge mõõtmisel on teiseks pesaks tähega V märgitud pesa. Voolu mõõtmisel on
teiseks pesaks tähega A tähistatud pesa ja takistuse mõõtmisel tähega tähistatud pesa. Mõnikord
on sama suuruse erinevates mõõtepiirkondades mõõtmiseks kasutusel mitu pesa. Sel juhul on ka see
info kirjutatud pesa juurde. Näiteks joonisel 30 kujutatud multimeetril M-830B on üks pesa voolu
mõõtmiseks mA piirkonnas ja teine pesa voolu mõõtmiseks 10A piirkonnas .
Lugemi võtmiseks tuleb multimeetri puhul vaadata nii seadme näiduseadist kui ka mõõtediapasooni
lüliti asukohta. Vastuse numbriline väärtus saadakse seadme näiduseadiselt, ühik aga
mõõtediapasooni lüliti asendi põhjal
Lugem Näit Ühik
Joonisel 30 toodud voltmeetri puhul saame lugemiks
E 1569 mV .
Kui meil pole teada mõõdetava suuruse ligikaudset väärtust, siis tuleks esimene mõõtmine teha
maksimaalses mõõtepiirkonnas. Saadud ligikaudse mõõdise alusel valitakse õige mõõtepiirkond ja
tehakse seal uus mõõtmine.
47
Elekrimõõtmised
Täpsusklassi leiame testri passist. 2000 mV alalispinge mõõtmise piirkonnas on see esitatud kujul
(± 0.5%rdg±2D). B-tüüpi määramatuseks saame ühtlase jaotuse eeldusel (usaldiusnivoo 58%)
0,5 1569 2 1 mV
uB E 6 mV .
100 3
14.1. Testri kasutamine voltmeetrina 14.2. Testri kasutamine oommeetrina
Joonis 32. Oommmeetri ühendamine elektriskeemi.
V Enne oommeetri kasutamist tuleb skeemist

eemaldada kõik pingeallikad. Seejärel
ühendatakse oommeeter mõõdetava takisti
klemmidele.
Joonis 31. Voltmeetri ühendamine elektriskeemi.

Voltmeeter ühendatakse skeemi alati rööbiti.
14.3. Testri kasutamine ampermeetrina
A
Joonis 33. Ampermeetri ühendamine elektriskeemi.
Ampermeeter ühendatakse skeemi alati jadamisi.
48
Elekrimõõtmised
15. Ostsilloskoop
Ajas aeglaselt muutuvate signaalide vaatamiseks saab kasutada arvutiga sidestatud multimeetrit.
Ajas kiiresti muutuvate signaalide vaatamiseks kasutatakse ostsilloskoope.
15.1. Analoogostsilloskoop
Analoogiliselt teleriga suunatakse ka analoogostsilloskoobis (joonis 34) elektronkiir luminofooriga
kaetud ekraanile, mis hakkab selle tulemusena helenduma. Kiire juhtimiseks kasutatakse
vertikaalseid ja horisontaalseid kallutusplaate (joonis 35), millede vahel tekitatakse elektriväli.
Vertikaalsete plaatide vaheline elektriväli on võrdeline pingega ostsilloskoobi sisendis.
Horisontaalsetele plaatidele antakse võrdeliselt ajaga muutuv pinge. Nii hakkab elektronkiire jälg
liikuma ekraanil vasakult paremale. Püsiva kujutise saamiseks peab sama ostsillogrammi
joonistama ekraanile vähemalt 10 korda sekundis. Seega saab analoogostsilloskoobiga vaadelda
ainult perioodilisi signaale.
Joonis 34. Analoogostsilloskoop GOS-680.
Joonis 35. Elektronkiiretoru põhimõtteskeem.
49
Elekrimõõtmised
15.2. Digitaalostsilloskoop
Digitaalostsilloskoobis (joonis 36) registreeritakse sisendpinge muutused diskreetsetel üksteisele
järgnevatel ajahetkedel. Mõõdetud väärtused salvestatakse vahemälus. Hetk enne uut mõõtmist
nihutatakse eelmised tulemused ühe koha võrra edasi. Käivitusimpulsi saabudes kuvatakse
vahemälu sisu ekraanile. Erinevalt analoogostsilloskoobist saab siin soovi korral näha ka signaali
kuju enne käivitusimpulssi.
Digitaalostsilloskoopi iseloomustavateks põhiparameetriteks on lugemi võtmise sagedus,
vertikaalne lahutusvõime ja salvestuse pikkus. Joonisel 36 kujutatud ostsilloskoobil on
maksimaalseks lugemi võtmise sageduseks 1Gs/s, salvestuse pikkuseks 2500 punkti ja vertikaalseks
lahutusvõimeks 256 astet.
Joonis 36. Digitaalostsilloskoop Tektronix TDS-210.
50
Elekrimõõtmised
16. Laboratoorsed tööd koos juhendite ja indeksitega

1. Juhusliku suuruse jaotusseaduse uurimine võrgupinge näite varal EM-1
2. Elektriliste suuruste mõõtmine LF-17
3. Mõõtetulemuste töötlemine ja määramatuse hindamine lineaarse
regressiooni meetodit kasutades FMA-9
4. Tutvumine vooluallikatega, kuivelemendi uurimine EM-4
5. Tutvumine vooluallikatega, arvuti toiteploki uurimine EM-5
6. Vee elektrijuhtivuse uurimine LF-18
7. Inimkeha elektrijuhtivuse uurimine EM-7
8. Pooljuhi keelutsooni laiuse määramine EP-10.1
9. Tutvumine elektronostsillograafiga EM-9
10. Tutvumine digitaalse ostsillograafiga (elektromagnetiliste
vabavõnkumiste töö näitel). EM-10
11. Tutvumine digitaalse signaali töötlusega arvutis (elektromagnetiliste
vabavõnkumiste töö näitel). EM-11
12. Kondensaatori aperioodilise laadumise ja tühjenemise uurimine EM-12
13. Vahelduvvoolu iseloomustavate suuruste mõõtmine: induktiivsuse ja
mahtuvuse määramine ning Ohmi seaduse kontroll järjestikahela korral EM-13
14. Magnetinduktsiooni mõõtmine LF-21
15. Trafo mudeli valmistamine ja uurimine K–12
Nimekirjast sooritada 6 tööd vastavalt juhendava õppejõu poolt koostatud graafikule.

Kursuse erijuhendid (saadaval füüsikaraamatukogus, laborandi käest füüsikahoone ruumist 325 või
interneti aadressil http://www.physic.ut.ee/instituudid/efti/loengumaterjalid/elm).
51
17. Kasutatud kirjandus
1. Laaneots, R ja Mathiesen, O, 2002, Mõõtmise alused, TTÜ, 206 lk
2. Plank, T, 2005, Mõõtemääramatuse hindamine, Loodusainete õpetamisest koolis. II osa:
Abiks füüsikaõpetajale, REKK, Tln, ?? - ??lk
3. Mõõtemääramatuse väljendamise juhend, RMK, Tartu, 1996, 152 lk
4. US National Institute of Standards and Technology's web site
http://physics.nist.gov/cuu/Uncertainty/index.html
5. Sena L, 1985, Füüsikaliste suuruste mõõtühikud ja nende dimensioonid, Tln, 224 lk
6. Laaneots R, 1994, Metroloogia, Tln, 87 lk.
7. Tammet H, Füüsika praktikum, Metroloogia, Tln , 1971, 240 lk
8. Voolaid H, 1986, Mõõtevigade hindamine füüsika praktikumis, Tartu, 56 lk
9. Tarkpea K, Voolaid H, 1999, Laboritöid füüsikast, Tartu, 147 lk
10. Kudu K, 1982, Elektripraktikumi tööjuhendid, Tartu, 298 lk
11. Tamm E, 1978 või 1987, Üldmõõtmiste praktikumi tööjuhendid I, Tartu, 84 lk
Elekrimõõtmised
LISA
18. t-jaotus
Kui me võtame katsetulemuste A-tüüpi määramatuse hinnanguks uA x

sx , siis
normaaljaotuse eeldusel saadav usaldusnivoo p = 68% on veidi ülehinnatud (tegelik usaldusnivoo
on väiksem). Põhjus seisneb selles, et mõõtmiste väikese arvu korral on standardhälbe hinnangu
viga küllalt suur. Tehtud viga on seda suurem, mida väiksem on mõõtmiste arv.
W. S. Gosset alias Student andis eeskirjad, mille abil võib lõplikust hulgast mõõdistest saada
vahemikhinnanguid lähtudes matemaatilise statistika teooriast. Vahemikhinnangu leidmisel
Student’i eeskirja järgi tuleb katsest leitud aritmeetilise keskmise standardhälbe väärtus korrutada
koefitsiendiga t( 4p), mis leitakse (efektiivse) vabadusastmete arvu ja soovitava usaldusnivoo p
alusel t-jaotuse tabelist (vt. tabel 6):
uA, p t ( , p) s x (*)
Student’i eeskirja võib vahemikhinnangu leidmisel kasutada ainult juhul, kui mõõdised on kas
normaaljaotusega või ligikaudu normaaljaotusega. Kui oleme suuruse x jaoks leidnud
määramatuse vahemikhinnangu uA,p, siis võime öelda, et leppeline tõeline väärtus asub
tõenäosusega p vahemikus x uA, p / xl / x uA, p .
Selleks, et anda vahemikhinnang meie poolt valitud usaldusnivool, tuleb esmalt leida tulemuste
aritmeetiline keskmine ja tema A-tüüpi määramatuse hinnang. Tabelist 6 leiame vabadusastmete
arvu ( = n - 1) ja soovitava usaldusnivoo alusel t-koefitsiendi ja selle alusel valemist (*)
vahemikhinnangu. Usaldusnivoo füüsika praktikumis valib eksperimentaator ise, tavaliselt võetakse
selleks 95 %.
MathCAD’i programmis saab t-koefitsiendi leida standardfunktsiooniga
!1 p
qt , .
2
NB! Liitmääramatuse leidmisel valemi uC u A2 u B2 alusel tuleb nii A- kui ka B-tüüpi
määramatused valemis võtta standardkujul, s.t ilma t-koefitsiendi või katteteguriga läbi
korrutamata.
Usaldusnivoo tõstmiseks korrutame jaotusfunktsioonile ja soovitavale usaldusnivoole vastava
katteteguriga läbi alles liitmääramatuse uC.
53
Elekrimõõtmised
Tabel 6. t-jaotuse väärtused t( , p) sõltuvalt vabadusastmete arvust (sõltumatute suuruste arv –

nendevaheliste seoste arv) ja soovitavast usaldusnivoost p.
Vabadusastmete Osa p protsentides

arv 68,27(I) 90 95 95,45(I) 99 99,73(I)
1 1,84 6,31 12,71 13,97 63,66 235,80
2 1,32 2,92 4,30 4,53 9,92 19,21
3 1,20 2,35 3,18 3,31 5,84 9,22
4 1,14 2,13 2,78 2,87 4,60 6,62
5 1,11 2,02 2,57 2,65 4,03 5,51
6 1,09 1,94 2,45 2,52 3,71 4,90
7 1,08 1,89 2,36 2,43 3,50 4,53
8 1,07 1,86 2,31 2,37 3,36 4,28
9 1,06 1,83 2,26 2,32 3,25 4,09
10 1,05 1,81 2,23 2,28 3,17 3,96
11 1,05 1,80 2,20 2,25 3,11 3,85
12 1,04 1,78 2,18 2,23 3,05 3,76
13 1,04 1,77 2,16 2,21 3,01 3,69
14 1,04 1,76 2,14 2,20 2,98 3,64
15 1,03 1,75 2,13 2,18 2,95 3,59
16 1,03 1,75 2,12 2,17 2,92 3,54
17 1,03 1,74 2,11 2,16 2,90 3,51
18 1,03 1,73 2,10 2,15 2,88 3,48
19 1,03 1,73 2,09 2,14 2,86 3,45
20 1,03 1,72 2,09 2,13 2,85 3,42
25 1,02 1,71 2,06 2,11 2,79 3,33
30 1,02 1,70 2,04 2,09 2,75 3,27
35 1,01 1,70 2,03 2,07 2,72 3,23
40 1,01 1,68 2,02 2,06 2,70 3,20
45 1,01 1,68 2,01 2,06 2,69 3,18
50 1,01 1,68 2,01 2,05 2,68 3,16
100 1,005 1,660 1,984 2,025 2,626 3,077
1,000 1,645 1,960 2,000 2,576 3,000
Suuruse x jaoks, mida kirjeldab normaaljaotus keskväärtusega x ja keskmise standardhälbega sx ,

sisaldab vahemik x # k sx vastavalt p = 68,27; 95,45 ja 99,73 protsenti jaotusest k = 1; 2 ja 3
korral.
54

Elektrimõõtmised Konspekt

Uploaded by

Document Information

Original Title

Copyright

Available Formats

Share this document

Share or Embed Document

Sharing Options

Did you find this document useful?

Is this content inappropriate?

Copyright:

Available Formats

Elektrimõõtmised Konspekt

Uploaded by

Copyright:

Available Formats

ELEKTRIMÕÕTMISED

1.2. Mõõtühikud ja nende süsteemid

Ameerikas 1 gallon = 3,78543 liitrit.

Tabel 1. Rahvusvahelise süsteemi põhiühikud.

J cd Kandela on valgustugevus, mis kiiratakse kindlas suunas monokromaatilisest allikast

Tabel 2. Mõned erinimetusega tuletatud mõõtühikud ja nende dimensioonvalemid

Suurus Tähis Mõõtühik Ühiku SI dimensioonvalem

valgusvoog lm luumen dim =J

Tabel 3. enamlevinud elektriliste ja magnetiliste suuruste mõõtühikud ja dimensioonvalemid SI süsteemis.

1.4. Suured ja väikesed ühikud

toll: 1’’ = 0,0254 m

Tabel 4. Kümnendliited kordsete mõõtühikute moodustamiseks.

Aste Nimetus Tähis Aste Nimetus Tähis

2. Tõeline väärtus ja mõõdis. Viga ja määramatus

3. Mõõtetulemus kui juhuslik suurus

Joonis 2. Võrgupinge muutumine ajas.

Tabel 5. Loendustabel histogrammi joonistamiseks

Jrk Lõikude rajaväärtused ni

Joonis 3. Histogrammi ehitamine.

Joonis 4. Histogrammi näide.

Saadud kõverat f (x) nimetatakse tõenäosuse tihedusfunktsiooniks (joonis 5 sinine joon).

Joonis 5. Tõenäosuse tihedusfunktsioon on tähistatud sinise joonega.

3.2. Dispersioon ja standardhälve

Joonis 6. Üksikmõõtmiste standardhälve.

Antud näites on meil kaks ekset:

Joonis 7. Võrgupinge muutumine ajas, ekse.

3.4. Aritmeetilise keskmise standardhälve ja A–tüüpi määramatus

Analoogiliselt on seotud omavahel aritmeetilise keskmise standardhälbe hinnang ja mõõdise

p = 0,035 + 0,14 + 0,18 + 0,10 + 0,20 = 65,5%

Joonis 8. Usaldusnivoo hindamine histogrammi aluse pindala mõõtmise teel.

4. Jaotusfunktsioonid. jaotusfunktsiooni hüpoteesi kontrollimine

4.2. Ühtlane jaotus

Joonis 10. Ristkülikjaotus.

Joonis 11. Kolmnurkjaotus.

4.4. Usaldusnivoo hindamine jaotusfunktsiooni alusel

& f ühtlane jaotus ( x)dx 0,58

& f kolmnurkjaotus ( x)dx 0,65

4.5. Jaotusfunktsiooni hüpoteesi kontrollimine

Mõõtmisi 500 tulpade_arv 23

Kmin Kmax Kmin Kmax

Joonis 12. Kas see suurus on jaotunud normaaljaotuse kohaselt?

Joonis 13. Kas see suurus on jaotunud normaaljaotuse kohaselt?

Joonis 14. Kas see suurus on jaotunud ühtlase jaotuse kohaselt?

Üksikmõõtmiste histogramm Üksikmõõtmiste histogramm

Kmin Kmax Kmin Kmax

5. Kaalutud keskmiste meetod

Kaalutud keskmise määramatuse leiame valemist

6. Juhuslikud ja süstemaatilised efektid

6.2. Juhuslikud efektid

Mõisteid mõõdis ja mõõdetava suuruse tõeline väärtus, viga, parand ja mõõtemääramatus

7. Mõõtevahendid ja nende lubatud vigade normeerimine

Abimõõtevahendid on seadmed, millega kontrollitakse mõõteriista töötingimusi, füüsikalisi

7.1. Normaal- ja töötingimused

Joonis 21. Suhtviga 0,5%.

Digitaalsete mõõteriistade täpsusklassi esitamisel kasutatakse enamasti valemit absoluutvea

kl 0,5 dB tähendab et ! kl ! 0,5

7.3. B-tüüpi määramatus

8. Mõõtetulemuse esitamine koos määramatuse hinnanguga

8.1. Näited B-tüüpi määramatuse leidmisest ja vastuse esitamisest

Näide: Täpsusklass on esitatud taandvea

1,65 1,65 6,0mV

Näide: täpsusklass konstantide e ja f kaudu kujul: 0,05 / 0,02

1,65 E 1,65 0,0085