Võru Kesklinna Gümnaasium

BÜTSANTS EHK IDA-ROOMA KEISRIRIIK

Referaat

Koostaja: Kairi Korde

11. klass

Võru, 2003
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Sisukord

Sisukord.....................................................................................................2

Bütsantsi põhijooned................................................................................3

Suurriik ja selle kolm kontinenti.............................................................4

Bütsantsi elanikkond................................................................................6

Talurahvas, käsitöölised, orjad ja koloonid...........................................6

Talurahvas............................................................................6
Käsitöölised..........................................................................7
Orjad ja koloonid .............................................................8
Keiser keisrikojas ja Bütsantsi diplomaatia...........................................9

Keisrilinn Konstantinoopol ja selle vaatamisväärsused ....................10

Hagia Sophia peakirik ......................................................11

Hipodroom..........................................................................12
Bütsantsi armee ja sõjakunst ................................................................12

Bütsantsi õigeusu kirik ..........................................................................13

Bütsantsi kultuur....................................................................................13

Kirjandus............................................................................13
...........................................................................................14
Teadus.................................................................................14
Arhitektuur ja kujutav kunst...............................................15
Bütsantsi kultuuri mõju Euroopale ....................................15
Toit ja peod.........................................................................15
Abielu ja perekond ............................................................16
Lapsed ja nende harimine ..................................................16
Kasutatud kirjandus..............................................................................18

2
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Bütsantsi põhijooned
Bütsantsi riik tekkis 395. aastal, kui Rooma impeerium jagunes lõplikult
kahte ossa, Ida-Roomaks ja Lääne-Roomaks, kus Ida-Rooma meenutab meile
Constantini järeltulijaid, kelle pealinnaks oli Bütsantsis või teise nimega
Konstantinoopolis.
Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik oli paljudest keskaja riikidest kogu
maailmas üks arenenumaid just majanduse, kultuuri ja eluolu poolest. Meie
ajaarvamise esimestel sajanditel koondus orjandusliku Rooma impeeriumi majandus
ja kultuur ikka enam idaprovintsidesse, kuid need jõukad alad kannatasid hoopis
vähem orjandusliku tootmisviisi allakäigu all kui Itaalia ja lääneprovintsid. 330. a.
kuulutas keiser Constantinus endise kreeklaste asulinna Byzantioni uueks pealinnaks
ja andis sellele nimeks Konstantinoopol ehk Konstantini linn.
Paljude aastate ja tuhandete miilide kaugusel on Bütsantsi tsivilisatsioon
esindanud üksmeelsust. Esiteks:
- impeeriumi geograafilise rahulolu otsustab mitmekesisus ise nii kohalikul
kui ka rahvuslikul jaotusel ning teiseks:
- rahva kasv tsivilisatsioonis avaldab teatavad selgelt eristatavad perioodid.
Bütsantsi äärealad olid kaetud kõige laialdasemalt erinevate inimestega- idamaalased,
soome-ugrilased ja slaavid- mõned neist ohtlikest naabritest väljaspool piiri, teised
paigalejäänult Bütsantsi territooriumil, nii oli impeerium seotud läänest teise poolega
vanast Rooma impeeriumist. Seega mõjutasid Bütsantsi tsivilisatsiooni arengut kolm
tegurit: Alexandria-Hellenism, Rooma ja Idamaad.
Kuni I aastatuhande lõpuni oli Bütsants põhiliselt orjanduslik riik, kus
feodaalsuhete areng toimus väga aeglaselt. Põhilise osa toodangust andsid vabad
talupojad ja linnakäsitöölised. Majanduse areng viis aga paratamatult orjandusliku
tootmisviisi hääbumisele ning talupoegadele feodaalkohuste panemisele. Need
muudatused nõudsid aga tugevat feodaalriiki, mille tarvis korraldati ümber nii haldus
kui ka sõjavägi.
Alates XI sajandist hakkas ilmnema Bütsantsi majanduslik mahajäämus
Lääne-Euroopast, kus feodalismi areng oli olnud tunduvalt kiirem.
II aastatuhande alguses ilmusid silmapiirile uued vaenlased. Piki Vahemerd
saabunud viikingid hõivasid Bütsantsi viimased valdused Itaalias ja kinnitasid kanda
Balkani poolsaare rannikul. Idast ja kagust ründasid petšeneegid, polovetsid ja

3
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

türklased-seldžukid. Pealegi muutus Bütsantsi siseolukord XII sajandil küllaltki

ebakindlaks. Üks paleepööre järgnes teisele, teravnes talurahva võitlus feodaalse
rõhumise vastu.
Ristisõdade perioodil hakkas tugevnev Venezia suurendama oma mõju
Bütsantsile. Venezia õhutusel suundus IV ristisõda (1202-1204) otseselt Bütsantsi
vastu, mistõttu vallutati Konstantinoopol ja rüüstati seda halastamatult. Bütsantsist
jäid järele vaid Nikaia ja Trapezundi feodaalriigid.
Hoogustuv klassivõitlus ja alalised feodaalvaenud nõrgestasid Bütsantsi
veelgi. Riigikassa oli tühi, sõjavägi sageli ilma palgata.
Bütsantsi riigile saabus lõpp 1453.a. Pärast 53 päeva kestnud piiramist
vallutasid türklased Konstantinoopoli ja nimetasid selle ümber Stambuliks.

Suurriik ja selle kolm kontinenti

Justianus I valitsemisajal (527-565) oli Bütsants tõeline suurriik, mille valdused
laiusid kolmel kontinendil. Romealaste keisrile allusid laialdased alad Pürenee,
Apenniini ja Balkani poolsaarel, Väike-Aasias ja Taga-Kaukaasias, Lähis-Idas ja
Põhja-Aafrikas

Euroopa 600.a.
Bütsantsi alad
roosakad
http://hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/bytsants.htm

4
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Nende alade kliima oli erinev. Rannikualadelt pehmelt mereline, sisemaal

seevastu kontinentaalselt karm. Suur osa Bütsantsi territooriumist oli kaetud
mägedega, mille kivine pinnas ei sobinud põlluharimiseks. Sisemaal oli sademeid
sedavõrd kasinalt, et korraliku saagi saamine nõudis kunstlikku niisutust.
Mäed raskendasid ühenduse pidamist riigi erinevate osade vahel. Mägijõed ei
olnud laevatatavad ega sobinud seetõttu kaupade edasitoimetamiseks. Veerohked jõed,
nagu Doonau, Tigris ja Eufrat ning Niilus, jäid aga riigi äärealadele.
Rohkem oli aga kasu mereteedest, sest bütsantslased olid kogenud
meresõitjad. Nad kandsid hoolt meresõidu ohutuse eest ja neid ei ahvatlenud
tundmatute mereteede otsimine, kuid juba ammu tuntud marsruute kasutasid nad
oskuslikult seega mitte alusetult ei nimetanud nad vahemerd “meie mereks”.
Sadamate juurde ehitati kõrgeid tuletorne, mille tipus põletati öösel kuivi, päeval aga
niiskeid puid.
Bütsantsi kaupmeestele oli väga hästi tuntud mööda Ida-Euroopa meresid,
jõgesid ja järvi kulgev suur veetee “varjaagide juurest kreeklasteni” ehk siis
Skandinaaviast Konstantinoopolisse. Selle tee üks haru viis mööda Eesti
põhjarannikust, nii et meie esivanematel võis olla kontakte romealastega, mida
kinnitavad ka Eestist leitud Bütsantsis vermitud mündid.

http://www.crystalinks.com/byzantine.html

Maismaal kasutati pikka aega Rooma riigi aegadel rajatud maanteid. Nende
ääres olid riiklikud postijaamad, et käskjalad saaksid lausa jooksujalu kiireid
sõnumeid edasi toimetada. Vaenlase sissetungist teatati kas tule või suitsuga.
Veoloomaks olid peamiselt eeslid ja muulad. Hobune hakkas nendega konkureerima
alates X sajandist.

5
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Bütsantsi elanikkond
Elanikkonna poolest oli Bütsants väga kirev riik. Põhirahva moodustasid kreeklased,
kuid peale nende elasid siin veel armeenlased, grusiinid, süürlased, juudid, egiptlased,
traakialased, daakialased, illüürlased, bulgaarlased, itaallased ja veel mitme teise
rahva ja võimu esindajad. Eriti tihedates sidemetes Bütsantsiga olid armeenlased ja
grusiinid. Konstantinoopol võttis meelsasti vastu töökaid armeenia pagulasi, kellest
paljud astusid keisri sõjaväkke. Mitmedki armeenlased tegid karjääri, tõustes
väejuhtideks ja halduriteks.
Kõiki keisri alamaid, vaatamata nende etnilisele päritolule, nimetati
romealasteks, Ida-Rooma keisririigi kodanikeks. Neile sisendati lapsest peale, et nad
olla “jumala enda poolt väljavalitud rahvas” ja seetõttu üle kõikidest teistest
rahvastest ja hõimudest. Kõrge enesehinnang ja sellega kaasnev naaberrahvaste ning
hõimude alavääristamine oli bütsantslastele õige omane.

Talurahvas, käsitöölised, orjad ja koloonid

Talurahvas
Bütsantsi ühiskonna majandusliku aluse moodustas talupoegade ja käsitööliste
igapäevane töö. Selle abil varustati linnu ja armeed, peeti ülal keisrikoda ja
aristokraatiat. Talupoegadelt laekus põhiline osa riigimaksudest.
Looduslikud tingimused põlluharimiseks ei olnud mägialadel kuigi soodsad.
Maad oli palju kuid põlluks sobivat pinda napilt. Palju vaeva nähti ka põllulappide
puhastamisega kividest. Maaviljelus koondus peamiselt orgudesse ja tasandikele, kus
soojust oli piisavalt, puudust tunti aga veest.
Bütsantsi põldudel kasvatati peamiselt nisu, otra ja ube, aedades aga
viinamarju, oliive, pirne, õunu ja granaatõunu. Eriti palju tööd nõudsid viinamarjad
ning neile eraldati kõige parem maa, mida hinnati kuni 10 korda kallimaks tavalisest
põllumast.
Tähtsal kohal oli karjandus. Peamiselt peeti lambaid ja kitsi, kes leidsid ka
kehvalt mägikarjamaalt midagi söödavat. Orgudes kasvatati sigu ja veiseid. Rohkem

6
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

hinnati veoloomaks sobivaid härgi, sest tolleaegsed lehmad olid õige kesise
piimaanniga. Rohurikastel tasandikel aretati hobuseid armee tarvis.
Talupojad teadsid tavaliselt vaid seda, mis toimus nende külas või
lähiümbruskonnas. Rohkem oli tegemist põua ja paduvihmaga ning kardeti sõjaväe
läbiminekut. Kõige vihatumad inimesed külades olid keisri maksunõudjad, sest nad
olid üsna kärmed tüssajad. Maksude paremaks kättesaamiseks oli kehtestatud
ühiskäendus. Kui keegi jättis oma maksud tasumata ja põgenes, pidi kogu ülejäänud
küla ka tema eest tasuma. Enamik makse kasseeriti sisse rahas. See sundis aga
talumeest oma saaki linnas müüma, kus aga kehtisid riigi poolt määratud madalad
hinnad kõigile põllumajandussaadustele.
Maaelanike igapäevasest elust teame me aga vähe rääkida. Nende kaootiliselt
ehitatud külad nägid välja õige armetud. Maju ehitati peamiselt kohalikust kivist,
puitu kasutati vaid uste ja katuste tarvis. Jõukam peremees lasi püstitada
kahekorruselise maja, mille alumisel korrusel elasid teenijad ja orjad, teisel korrusel
aga isand oma perega. Need majad olid ehitatud lõuna poole avaneva sammastikuga
ja kaunistatud marmoriga.

Käsitöölised
Tuntud käsitöökeskusteks olid Konstantinoopol, Aleksandria, Antiookia,
Tüüros ja Beirut, Efesos, Smürna ja Nikaia, Thessalonike ja Korintos. Võimude
korraldusel olid Bütsantsi linnade käsitöölised koondatud ametialade järgi
ühingutesse, mis tekkisid Bütsantsis tunduvalt varem kui tsunftid Lääne-Euroopas ja
erinesid nendest mitmeti. Pääs korporatsiooni ei olnud kitsendatud ei
sisseastumismaksuga ega kutseoskuste kontrollimisega meistritöö näol.
Korporatsioone juhtivad vanemad pidid vastutama oma ametivendade väärika
käitumise eest nii kodus kui avalikes paikades.
Käsitööline võis tegutseda ainult ühel alal, mitme tootmisala ühendamine oli
keelatud. Kontrolli hõlbustamiseks pidid kõik ühe eriala töökojad paiknema
lähestikku, kas siis ühel tänaval või ühes kvartalis.
Tegutsesid suured riiklikud töökojad, kus valmistati relvi ja luksuskaupu.
Need ettevõtted koondasid kümneid ja sadu oskustöölisi, kelle hulgas oli arvukalt
orje. Eraettevõttes töötas tavaliselt vaid 4-5 inimest: meister, paar selli ja paar
õpipoissi. Riigi poolt oli määratud kindlaks toodete hind ja keelatud oli suuremate
toorainete tagavarade ostmine.

7
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Bütsantsi luksuskaubad, eelkõige siid ja samet, olid lähedal ja kaugel

hinnatud. Antiikajal toodi siid Hiinast, sest üksnes hiinlased tundsid siidiusside
kasvatamise ja siidiriide saamise saladust.
Kogu ristitud Euroopas levisid Bütsantsis valmistatud ikoonid,
jumalateenistuse riistad ja klaasnõud. Neid võis kohata õige laialdasel alal Iirimaast
kuni Venemaani välja.
Pidev riigi järelvalve tagas küll linnakäsitööliste toodangu ühtlase ja kõrge
taseme, kuid hakkas ajapikku pidurdama tootmistehnika arengut. Samal ajal toimus
Lääne-Euroopas küllaltki kiire protsess. Seepärast hakkasid just Itaalia
käsitöömeistrid oma toodanguga Bütsantsist ette jõudma, seda nii kvaliteedi kui ka
hinna osas. Järgmisel sajandil elas Bütsantsi käsitöö üle sügava kriisi, mistõttu paljud
käsitöölised laostusid ning täiendasid linna alamkihtide arvukat peret.

Orjad ja koloonid
Kuni I aastatuhande lõpuni moodustasid orjad ja koloonid üsna suure
elanikkonna Bütsantsi ühiskonnast. Eriti kasvas orjade arv edukate vallutussõdade
perioodil, mil enamik sõjavange muudeti orjadeks. Ametlikult lubati orje müüa vaid
riigi poolt määratud hinnaga, kusjuures kümnes osa orja hinnast võeti riigilõivuks.
Orjad jagunesid riigi- ja eraorjadeks. Riigiorje kasutati raskematel ja
ebameeldivamatel töödel, näiteks kaevuritena või mustusevedajatena linnades.
Eraorje peeti nii maal kui linnas. Maal kasutati neid kas põlluharijate või
karjastena, linnades teenijate- koduorjadena. Aristokraatlikud daamid uhkeldasid
omavahel sellega, kellele neist kuulub rohkem ja nägusamaid orje ja orjatare.
Koloonid kujutasid endast üleminekuvormi orjusest vaba maaharija
staatusesse. Peamiselt olid koloonid barbarite hulgast vangi võetud talupojad, kellele
maavaldaja andis harimiseks väikese maalapi. Koloonil oli lubatud pärandada oma
varanatuke lastele. Koormuste täitmatajätmise korral võeti koloonilt tema maatükk
koos varaga ja ta muudeti orjaks.

8
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Keiser keisrikojas ja Bütsantsi diplomaatia

Bütsantsi keisrit kutsuti basileusiks. Teda ei kuulutatud küll jumalaks või jumalate
sugulaseks, kuid toonitati, et tegemist on jumala enda poolt valitud isikuga, issanda
asemikuga patuse maa peal. Keisri troon oli kahe istekohaga- üks keisri ja teine
Kristuse tarvis. Teine tool hoiti alati tühi juhuks, kui Kristusel tuleb ootamatult
tahtmine istuda oma maapealse kolleegi kõrvale.
Rahva ette ilmumisel pidi keiser kullaga tikitud ja vääriskividega kaunistatud
rõivaid. Pidulike tseremooniate aegu tuli keisril seista mingil alusel või kõrgendikul,
nii et ta näiks pidulikus poosis raidkujuna. Troonikõne ajal varjati tema jumalikku
palet eesriidega, mille tagant kostis valitseja hääl. Keisri võim ei olnud algul
pärandatav ja ei olnud välja kujunenud dünastiat. Iga uue keisri troonile saamise
ümber toimus suur võimuvõitlus.
Keisriks võis saada iga bütsantslane, tema edukus ei sõltunud mitte tema
päritolust vaid tema reaalsest võimekusest. Lihtrahvast põlvnemist ei peetud mingiks
takistuseks. Mitmed kõrgele ametikohale saanud mehed isegi uhkustasid oma madala
päritoluga. Troonile pääses talupoegi, tallipoisse ja lihunikke ja muidugi hinnatud olid
osavad sõjamehed. Bütsantsi riiki valitsenud keisrid vahetusid väga tihti, neid oli
aegade jooksul 107. Paljud said surma võimuvõitluse või paleepöörde käigus. Nad kas
mõrvati või pügati sunniviisiliselt mungaks.
Bütsantsis toonitati, et üksnes siinsel valitsejal on õigus kanda keisri õiget
tiitlit. Kõik teised keisrid olla isehakanud, kelle võimu Bütsants ei tunnista.
Bütsantsi diplomaatia kujunes välja juba Justianus I ajal. Konstantinoopolis
õpiti hoolikalt tundma naaberrahvaste ja –hõimude omavahelisi suhteid, nende sõjalist
jõudu, valitsejate tugevaid ja nõrku külgi, rahva kombeid ja tavasid ning otsiti
vahendeid naabrite mõjutamiseks.
Ka ristiusu levitamist kasutati laialdaselt Bütsantsi välispoliitika huvides.
Tavaliselt ristisid romealaste misjonärid esimestena hõimupelaike naisi, kes seejärel
mõjutasid soovitavas suunas oma maehi. Kord loodud kontakte tugevdati veelgi
abielusidemete sõlmimisega hõimupelikute ja basileuse sugulaste vahel.

9
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Keisri õukonnas viibisid sageli Euroopast, Aasiast või Aafrikast tulnud

saadikud. Keisripalle kõige esinduslikum ruum, kus külalisi vastu võeti, oli
mitmevärvilise marmoriga tehtud troonisaal. Keisrilossi saalide seinu kaunistasid
mosaiikpildid Bütsantsi armee võitudest. Troonisaali ust varjas purpurne eesriie, mille
juures lasti saadikutel oodata. Eesriie laskus järsku ja tulnukaid rabas võimas
vaatepilt. Kroon peas, istus kalliskividega kaunistatud troonil kuldse baldahhiini all
keiser. Ta hoidis käes riigiõuna ja tema trooni ees olid kullast lõvikujud, trooni taga
oli kuldsete okstega puu, milledel istusid kuldsed tehislinnud. Vastuvõtud olid alati
väga pidulikud ja keiser näitas seal oma ülimat lahkust, mis oli aga kahe teraga mõõk.
Basileuse rikkuste nägemine võis äratada võõrastes kadedust ja saagihimu, mis viis
kurjade plaanide sepitsemisele, kuidas neid kõiki rikkusi endale haarata.

Keisrilinn Konstantinoopol ja selle

vaatamisväärsused
201.a.e.m.a. hõivasid Byzantioni roomlased. Enam kui viis sajandit hiljem
pani keiser Constantinus siin aluse uuele suurlinnale. 330.a valmis ja õnnistati suure
pidulikkusega sisse tugev kaitsemüür ning samal aastal kuulutati Konstantinoopol
Rooma impeeriumi uueks pealinnaks.
Linn oli täiuslikult kindlustatud: 12m kõrge ja 5m paks peamüür ning 96
massiivset torni selle küljes. Kaitsemüüride kogupikkuseks oli 16 km ja torne loetleti
müürides kuni 400. Linnaväravate juurde viisid üle vallikraavi ehitatud sillad.
Hoolikalt kindlustatud linn suutis end edukalt kaitsta peaaegu kõikide
rünnakute ja piiramiste vastu. Kogu Bütsantsi ajaloo jooksul on suudetud linna
vallutada vaid kahel korral- 1204.a ja 1453.a.
Bütsantsi keisrid tegid palju selleks, et muuta uus pealinn ja väliselt Rooma
vääriliseks või isegi seda ületavaks. Siia püstitati marmorpaleesid, foorumeid, terme
ja tsirkusi. Keiser Constantinus lasi endale ehitada ligi 30 suurejoonelist paleed ja
kirikut, kaks amfiteatrit, hipodroomi, üle 150 sauna ja niisama
leivaküpsetustöökodasid ning 8 veejuhet. Aristokraatide elamuteks püstitati enam kui
4000 maja. Veel oli linnas mitu turgu koos laoruumidega ja karavanseraidega võõrsilt
tulnud kaupmeeste tarvis.
Linna kõige tähtsamas, esimeses regioonis asus keisripalee kompleks. Selle
läheduses oli hipodroom, Hagia Sophia peakirik ja suur Augusteoni väljak.

10
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Muu kesklinn nägi välja hoopis tagasihoidlikum. Õige kitsaste 4-6m laiuste
uulitsate äärde jäid paljukorruselised üürimajad ning tänavasillutis oli vilets.

Hagia Sophia peakirik

Kirikutest oli kõige suurejoonelisem Hagia Sophia ehk Jumala Püha Tarkuse
peakirik.
Nika ülestõusu ajal põles maha keiser Constantinuse ajal püstitatud Sophia
kirik, ning Justinianus andis käsu püstitada ahervaremete kohale veelgi suurem ja
uhkem jumalakoda, millel ei oleks võistlejat kogu maailmas.
Uue kiriku püstitamisel töötas 10 000 ehitajat kuus aastat. Hagia Sophia
projekteerisid kreeka arhitektid ja matemaatikud Anthemios Tralleisest ja Isidoros
Mileetosest. Neil tuli 32-meetrilise läbimõõduga kuppel püstitada ristkülikukujulistele
müüridele nii, et kupli tipp asuks 55m kõrgusel põrandast. Kupli alumist serva
ümbritses 40 aknast vöö.
Räägitakse, et 27.detsembril aastal 537, kui keiser Justinianus
sissepühitsemistalitluse puhul esmakordselt astus valminud kirikusse, olevat ta käsi
kokku lüües hüüdnud: “Saalomon! Ma trumpasin su üle!” (X saj. e.m.a. valitsenud
Iisraeli ja Juuda riigi valitseja Saalomoni käsul ehitatud Jeruusalemma templit peeti
senini maailma kõige suuremaks ja uhkemaks pühakojaks.)

http://www.crystalinks.com/byzantine.html

11
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Hipodroom
Hipodroom on võidukihutamisteks kohandatud ovaalikujuline ringrada, mille
äärde on püstitatud tribüünid pealtvaatajatele ja tallid hobustele. Konstantinoopolis oli
hipodroom veel avaliku elu peamine keskus, koht, kus keiser võis oma alamatega
silmast silma kohtuda.
Hipodroom asus otse keisripalee kõrval, sama väljaku ääres senati ja Sophia
peakirikuga. Rajatis ise meenutas Rooma suurt tsirkust. Hipodroomile mahtus kuni
60 000 huvilist, ovaalse põhiplaaniga rajatis oli 370m pikk ja 140m lai.
Keisririigi algusaegadel korraldati hipodroomil ka gladiaatorite mänge, kuid
need kadusid ajapikku. Rahvale meeldisid rohkem hobuste võidukihutamised ja
mitmesugused võistlusmängud, eelkõige maadlus.
Hipodroomile pääsesid kõik vabad mehed tasuta. Paremate kohtade saamiseks
tuli kohale ilmuda õige varakult. Naisi hipodroomile ei lastud.

Bütsantsi armee ja sõjakunst

Esialgu koosnes sõjavägi paiksetest piirikaitsevägedest ja tegevarmeest,
kellele lisandus Konstantinoopolis asuv keisri ihukaitsevägi.
Alates VII saj. toimusid armee korralduses olulised muudatused. Väike-Aasia
aladel loodi sõdurtalupoegadest koosnevad teemaväed. Teemasüsteem osutus aga nii
otstarbekaks, et peagi laiendati seda kogu riigile. Uue süsteemi kohaselt moodustasid
armee tuumiku vabad talupojad, kes said teenistuse eest enda kasutusse maatüki. Selle
võisid nad pärandada oma pojale tingimusel, et viimane astub oma isa kohale.
Kogu impeerium jaotati sõjalis-halduslikeks piirkondadeks- teemadeks.
Teemat juhtis strateeg, kes oli samaaegselt väepealik, kohtunik ja maksusüsteemi
korraldaja.
Relvadena kasutati pikka piike, mõõku, kilpe, vibusid, odasid ning linge.
Sõjavägi jagati kerge- ja raskeratsaväeks ning kerge- ja raskejalaväeks.
Kõrgelt hinnati sõjakavalust. Vaenlasele antud piduliku tõotuse murdmises ei
nähtud midagi taunimisväärset, see kuulus sõjakavaluse juurde.
Bütsantsi sõjavägi oli hästi varustatud ja hoolikalt välja õpetatud. Sõdalasi
harjutati käsitsema mõõka ja viskerelvi, hüppama täies varustuses hobusele.

12
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Bütsantsi keemikute tähtis leiutis oli “kreeka tuli” - isesüttiv segu, mis põles
ka vees. See olevat koosnenud naftast, asfaldist, väävlist, söest, vaigust ja kustutamata
lubjast. Merelahingutes tõi “kreeka tuli” Bütsantsi laevastikule mitmeid võite.

Bütsantsi õigeusu kirik

Keisrivõimu kaks peamist tuge Bütsantsis olid armee ja õigeusu kirik. Kirik
aitas hoida rahvast kuulekuses, leevendada klassivastuolusid ja vaigistada poliitilisi
kirgi. Õigeusu kirik pidas ülal vaeste varjupaiku, orbudekodusid ja haigemaju, lasi
ikaldusaastail jagada nälgijaile vilja.
Kirikuelu juhtimine oli suures osas keisri käes. Usuelu tähtsamaid küsimusi
otsustati kirikukogudel, mida ei kutsunud kokku mitte kirikupea- patriarh, vaid keiser.
Temal oli õigus kirikukogude otsuseid kinnitada või tagasi lükata.
Täiesti ühel meelel olid riik ja kirik ristiusu levitamisel. Naabermaadesse
saadeti minki ja vaimulikke, kelle kannul läksid “barbarite” juurde bütsantsi
kaupmehed, ehitusmeistrid ja kunstnikud. Bütsantsi misjonärid tegelesid laialdastel
aladel alates Abessiinia mägismaast kuni Kesk-Venemaa tasandikeni, Sahara oaasidest
Doonau kallasteni.
Kiriku õpetuse kohaselt oli iga kristlase maapealse ajaliku elu eesmärk
õndsuse tagamine teises, taevases elus. Selleks olevat kõige õigem tee
eemaletõmbumine ilmaliku elu rõõmudest, et töös ja palves kusagil kloostris pälvida
pärast surma koht paradiisis.

Bütsantsi kultuur
Kirjandus
Bütsantsis hinnati kõrgelt kirjasõna ja raamatuid. Keisririigi esimestel
sajanditel kirjutati peamiselt Egiptuse papüürusest kokkukleebitud kirjarullidele ehk
biblionidele. Peagi tõrjus aga biblionid välja odavam ning käsitsemisel mugavam
vihikukujuline köide- koodeks.
Ümberkirjutatud käsikirju illustreeriti kaunite värviliste miniatuuridega, mis
muutsid raamatu eriti kalliks.

13
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Bütsantsi kirjanduses põimusid nii antiikne kui ka kristlik. Kiriku mõjul

kujunes Bütsantsis välja oma luulekunst ehk hümnograafia. Nendes luuletustes
kasutati rahvakeelt ja lihtsamaid värsivorme.
Tolleaegse kirjanduse hulka arvatakse ka kõnekunst, mis Bütsantsis saavutas
eriti kõrge taseme kiidu- ning ülistuskõnede osas. Oraatori meisterlikkus seisnes mitte
kõne selguses ja loogilisuses vaid vihjamisi mõistaandmises, ümber nurga ütlemises.
Impeeriumi alguses oli riigikeeleks ladina keel, mida aga paljud romealased ei
osanud. Peagi võeti ladina keele asemele ametlikuks keeleks kreeka keel, mis aga
erines tunduvalt antiikajal pruugitust. Kirjanikud kasutasid aga endiselt klassikalist
kreeka keelt.

Teadus
Bütsantsi teadusemehed tegid nii mõndagi huvitavat. Laialt tunti Aleksandria
munga Kosmase suurepäraselt illustreeritu “Kristlikku topograafiat”. Bütsantsi
geograafid koostasid oma aja kohta häid kaarte ja teekondade kirjeldusi.
Meremeestele oli kasulik Bütsantsis täiustatud riist nurkade mõõtmiseks- astrolaab.
Alates IX saj. hakkasid Bütsantsi matemaatikud kasutama india numbreid, mis
jõudsid nendeni araablaste vahendusel.
Alkeemikud tulid välja oma reaalse saavutusega –“kreeka tulega”.
Meedikud lõid käsiraamatuid, mis tõlgiti mitmetesse erinevatesse keeltesse.
Kirik suhtus meditsiini õige üleolevalt, kinnitades, et haigel inimesel olevat hoopis
kindlam pöörduda palves ja patukahetsusesotse taevaste jõudude poole sest
lõppkokkuvõttes on inimese elu, tervis ja surm ikkagi issanda enda käes.
Bütsantslased armastasid lugeda ajaloolisi teoseid. Riigi palgal olevad ametlikud
ajaloolased pidid teadagi ülistama keisrit ja patriarhi. Nende poolt kirjutatut kontrolliti
hoolega.
V ja VI saj. paistis Bütsants silma oma kõrgkoolidega. Nende töö tugines
antiikpärandile. Kõige kauem püsis Aleksandria kool, kus teoloogia, filosoofia ja
poeesia kõrval õpetati ka astroloogiat, astronoomiat ja matemaatikat.

14
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Arhitektuur ja kujutav kunst

Õigeusu kirikute ehitamisel pandi peamine rõhk mitte hoone välisilmele vaid
sisekujundusele. Paganlike templite juures oli olnud vastupidi.
Eriti kõrge meisterlikkuse saavutasid romealastest kunstnikud mosaiikpiltide
kokkupanemisel ja ikoonide maalimisel. Traditsiooni kohaselt kujutati nendel piltidel
inimesi tardunud poosides ja ebaloomulikult pikaks venitatud figuuridega. Eelistati
tumedaid värve, eelkõige musta ja lillat.
Kiriku põhiplaan meenutas võrdhaarset risti, mille keskosa kohal kõrgusid
kuppel või kuplid. Aknad tehti meelega hästi väikesed, et ka kuumal keskpäeval
valitseks jumalakojas jahe poolhämarus.
Uudselt planeerisid Bütsantsi arhitektid ka linnu. Linna keskuse moodustas
avar väljak, mille ääres asus peakirik. Väljakult suundusid kiirtena laiad tänavad,
mille äärtes paiknesid tähtsamad ametiasutused ja jõukamate bütsantslaste elamud.

Bütsantsi kultuuri mõju Euroopale

Kuni XII saj. oli Bütsants Euroopa kõige haritum ja kultuursem maa.
Märkimisväärselt suur mõju oli Bütsantsi kultuuril Balkani poolsaare slaavi
rahvastele ning idaslaavi võimudele. Koos ristiusuga levis neile aladele kirjaoskus.
Ka Kiievi-Vene võttis ristiusu vastu Bütsantsist.
Vama-Vene riiki ilmusid kreeklastest vaimulikud, ehitusmeistrid ja
kunstnikud. Vene kloostrites hakati koostama kroonikaid-letopisse. Tõlgiti
kreekakeelseid raamatuid ja pandi alus esimesele raamatukogule Vana-Vene riigis.

Bütsantsi olustik

Toit ja peod
Vaesema rahva põhitoiduks oli odav odra- või nisuleib, oad, läätsed, kapsas ja
sinna juurde soolatud kala või juust. Liha oli laual harva, küll söödi rannikualadel aga
värsket kala.
Jõukamad romealased sõid aed- ja juurvilja juurde palju sea- ja linnuliha ning
kala. Aristokraatidele oli söömine eelkõige nauding, mistõttu hinnati kõrgelt osavaid
kokkasid ja nende kunsti.

15
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Istuti ümber toidulaua, võttes söögipoolist kas näppude või lusikaga. Leidus
ka peenutsejaid, kes sõrmedele eelistasid kaheharulist kahvlit.
Toidu juurde rüübati veega lahjendatud veini.
Romealased armastasid pidutseda. Suurte riiklike pühade ajal kaeti söögilaud
otse tänaval ja igaüks võis seal süüa nii palju kui süda lustis. Erilise hooga tähistati
aastavahetust.

Abielu ja perekond
Tavaliselt sõlmiti abielu siis, kui peigmehel oli aastaid 18 ja pruudil 15 ringis.
Kuid abielluda võis nooremaski eas. Justinianus kehtestas abiellumise alampiiriks
poistele 14 ja tüdrukutele 12. Kihluti aga veelgi varem, isegi 7-aastaselt.
Pulmi peeti suure pidulikkusega. Enne seda sõlmiti aga abieluleping.
Keisri seaduse kohaselt olid abielupooled võrdsed. Mehe esmane kohus oli
oma naist kaitsta, naisel oma meest austada ja abistada. Naise solvamist samastati
mehe solvamisega.
Lahutust lubati vaid eriti mõjuvatel põhjustel, nagu ühe abikaasa kuulumine
ketserite hulka, tema hullumeelsus või oma elukaaslase elu kallale kippumine.
Mõjuvaks põhjuseks oli ka laste puudumine, kuid alles pärast neli aastat kestnud
kooselu.
Bütsantsis tohtisid ka vaimulikud abielluda, omada perekonda ja järglasi. See
luba ei kehtinud aga kõrgvaimulike osas. Neil tuli abiellumise korral loobuda oma
tulusast ja auväärsest ametist.

Lapsed ja nende harimine

Romealased armastasid lapsi ja olid siiralt õnnelikud pere juurdekasvu üle.
Eriti rõõmustasid nad siis, kui sündis poeg- isa nime ja kutse jätkaja. Ristimisel lähtuti
pühakutest, kelle nimepäeval vastsündinu ristiti. Nii täheldas näiteks Aleksander-
meeste kaitsja; Georg (Juri)- mehine; Kirill- käskija, valitseja; Nikita- võitja; Galina-
tasane, vaikne; Helena- hele, päikeseline; Sofia- tarkus.
Käsitööliste ja talupoegade lapsed õppisid eluks vajalikku oma vanematel
kõrval tööd tehes.
Aristokraatia järglasi kasvatasid kas elatanud sugulased või palgalised hoidjad.

16
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Kõrgelt hinnati kooliharidust ja kirjaoskust, millise kunsti omandamiseks

olevat vaja kolme põhilist eeldust: võimeid, usinust ja issanda õnnistust.
Lugemist ja kirjutamist õpetati elementaarkoolis6-8-aastastele lastele ja
individuaalkorras, s.t. igaüks õppis omaette, nii kuidas pea parajasti võttis. Mingeid
kooliklasse ega ühist õppeööd ei tuntud.
Rikkama rahva lastele järgnes 6-7-aastane grammatikakool. Siin õpiti selgeks
ka antiikkreeka keel, mis avas tee nii paganlike kui kristlike autorite teoste juurde.
Haridustee lõpul seisis filosoofia omandamine. Seda ainet peeti teaduste
teaduseks ja kunstide kunstiks, ilmalike teadmiste tipuks, kust edasi viis tee juba
kõrgema taevaliku teaduse- teoloogi juurde.
Kõik eelnev käis loomulikult ainult poiste kohta. Tüdrukute kooliharidus
piirdus paremal juhul lugemaõppimisega, millele võis lisanduda mõne naisele sobiva
käsitööoskuse omandamine.
Kuigi kirjaoskus ei olnud kaugeltki mitte üldine, oli Bütsants oma aja kohta
küllaltki kõrge haridustasemega maa. Siin leidus kaugelt rohkem haritud inimesi kui
Lääne-Euroopas, kus olukord hakkas muutuma paremuse poole alles renessansi
saabudes.

Kui nüüd tõesti jälgida kogu Bütsantsi olemust ja ühiskonnakorraldust, jääb

mulje, et igaühel meist oleks sealt midagi õppida. Bütsantsi vaatamisväärsused,
teadustööd ja kirjandus on killuke tähtsat ajalugu, mis iga uurija imestama paneb ning
tekitab küsimuse: “Kuidas see siis võimalik oli?”

17
 Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik

Kasutatud kirjandus
Raamatud
H. Palamets “Bütsantsi ja Araabia kalifaadi kultuurist ja olustikust” Tallinn, 1991
“Inimene, ühiskond, kultuur” Keskaeg ja varauusaeg II

Internet
http://hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/bytsants.htm
http://www.crystalinks.com/byzantine.html
http://www.newadvent.org/cathen/03096a.htm
http://chaos1.hypermart.net/byz/tbe.html

18