Tööleht talurahvas keskajal.

Ptk 18

1. Võrdle talupoegade majanduslikku ja õiguslikku olukorda 13. ja 16. sajandil allolevatabeli abil.
13. sajand
Talupoegade Talupoeg jäi endiselt isiklikult
õigused vabaks, tal oli oma maa ja osa
ühismaaomandist teiste
talunikega (maakogukond).
Talupoegade Kümnis
kohustused Hinnus
Preestri ülalpidamine •
Teotöö (e. mõisategu) –
mõisapõldude harimine (tekkis
13.sajandi lõpus)
Sõjalised kohustused . Eestlasi
kaasati sõjaretketele naabrite
vastu;
Osalemine linnuste ja kirikute
ehitamisel jne.
16. sajand
Nad keelasid talumaade muutmise
valdusteks ja talupoegade väljatõrjumise
oma taludest. Nad piirasid mõisnike
õigust kodusele karistusele.
16. sajandiks oli talupoeg kaotanud
isikliku vabaduse, tekkis pärisorjus.
kaotasid talupojad järk-järgult oma maa
suhtes käsutusõiguse
hakati talupoegi võõrandama juba
maast lahus.
Teoorjus – töö mõisas
Loonusrent

2. Põllumajandus oli Liivimaa tähtsaim majandusharu. Milliseid kultuure kasvatati:

a) teraviljana
kasvatati otra ja rukist, vähem viljeldi kaera ja nisu, kultiveeriti ka tatart. Rukis

b) köögiviljana
naeris, kapsas, rõigas, kaalikas, hiljem peet, porgand ja sibul. Ka hernes, oad.

3. Milliseid koduloomi kasvatas keskaja talupoeg?

Lehm, kits, lammas, siga, hobune.

4. Kuidas mõista ütlust, et leib on põhitoidus ja kõik muu leivakõrvane?

Rukis on kõige tähtsam põllukultuur, eestlaste igapäevane toit on rukkileib.

5. Milline roll oli küttimisel, kalapüügil ja mesindusel keskaja talupoja jaoks?

Küttimine oli põllumajanduse kõrval teisejärguline, kuid jahisaak andis lisa talupoja toidulauale
ning varustas teda karusnahaga. Toiduks tarvitati jäneseid, põtru, metskitsi, metssigu, harvem
karusid. Püüti metslinde: põldpüüsid, tetri, laanepüüsid, hanesid, parte. Metsloomi kütiti ka selleks,
et oma vilja ja koduloomi kaitsta.
Jahipidamisest veelgi tähtsam oli talupojale kalapüük. Püüti nii mere- kui ka mageveekalu.
Näiteks latikas, särg, tint, ahven, koha. Merest püüti räime, lesta, haugi, , latikat, angerjat. Käidi
kalastamas aasta ringi.
Eesti talupojad tegelesid ka mesindusega, kuivõrd mesi oli keskajal peamine magusaine, vaha läks
tarvis aga küünalde valmistamiseks. Kasutati ka pakktarusid, mis paigutati metsa puude otsa.

6.Milliseid käsitööharusid saab nimetada maakäsitööks? Miks?

Tegeldi puu- ja nahatööga, lina ja villa töötlemisega, oli levinud kodune sepatöö. Maal leidus
inimesi, kes teenisid endale käsitööga lisatulu. Maakäsitöö professionaalset struktuuri saab kõige
paremini jälgida talupoegade liignimede järgi. Allikates nimetatud meistrimeestest üle poole on
seotud sepatööga (Raucep, Sep, Hepeseppe, Solloseppe, Teresep, Paddasep).
7. Kirjelda keskaja taluperet ja tööjaotust peres. Milline oli naise roll peres? Kuidas mõjutas talu
suurus talupere suurust?
Talupere kuulusid nii talupidaja enda pere kui ka sulased ning kaugemad sugulased. Sulased ja
teenijad võisid teenistuskohti vahetada. Tavaliselt elas ühes talus üks pere ja selle suurus võis olla
väga erinev. Keskmiselt võis talus elada 6–8, kuid on pakutud ka 10–12 täiskasvanud inimest.
Suurtes taludes võis olla talupere suuruseks 15–30 inimest. Talupere oli olemuselt patriarhaalne, s.t
peremees oli majapidamise juht, oma naise ja teiste pereliikmete pea ning esindas talu küla
ühisettevõtmistes.
Taluperenaine - naiste hooleks oli loomade talitamine, toidu valmistamine ja tekstiilitöö.
Patriarhaalses peres oli peremehel õigus oma naist ja lapsi, samuti teenijaskonda kehaliselt
karistada.

8. Milline oli talupoja elamu?

Põllumajanduse areng ja kliimaolude halvenemine nõudsid tõenäoliselt siiski ka elamute
ümberkohandamist. Muinasaegne suitsutuba muutus arvatavasti ruumikamaks. Toa ühes nurgas oli
kerisahi koldega selle ees, kolde kohal rippuvas pajas keedeti perele toitu. Ahjul ei olnud korstnat,
suits ja ving lasti välja spetsiaalse ava kaudu. Võimalik, et hoone katusealust kasutati ka
viljakuivatamiseks. Rehielamu kujunes senise suitsutoa põhjal välja uus elamutüüp rehielamu.
Elamu keskne ruum oli rehetuba, kus elati ja kuivatati vilja, seda sai kasutada ka saunana. Rehetoa
ühes otsas asus rehealune ja teises kamber või kambrid. Rehealune oli rehielamu kõige suurem
ruum, seal peksti reht ja puhastati vilja. Talvel hoiti seal suuremaid kariloomi, suvel kasutati seda
magamis- ja söögiruumina.

Tööleht ptk 19. Elu maal.

1. Kuidas mõjutas mõisamajanduse areng talupoegade olukorda Vana-Liivimaal?

16.s hakkasid mõisad muutuma teoorjuslikeks suurmajapidamisteks. Teokoormisena nõuti
talupoegadelt nädalategu. Mõisamajandus oli orienteeritud välisturule – eesmärgiks oli müüa mõisa
toodangut- Mõis oli huvitatud talupoja toodangu ülejääkide ülesostmisest. Mõis püüdis hoida
turusidemeid enda käes. Liivimaa maaisandad ja vasallid hakkasid piirma talupoja liikumis – ja
kauplemisvabadust. Talupojad ei saanud suhelda linna kaupmeestega. Talupoegi võeti vaid
virtinaks, mõisakupjaks, rehepapiks, piirivahiks.

2. Mis on vakus ja vakusepidu?

Vakk tähendab korvi või astjat, kuid on ka viljamõõt, millega mõõdeti andameid ja külvihulka.
Vakus oli maksustuspiirkond keskaegsel Vana-Liivimaal.
Vakusepidu – maksu koguti vakuselt enamasti kaks korda aastas: talvel ja sügisel.

3. Millal tekkisid veskid ja kõrtsid? Milline oli nende roll maarahva elus?
Esimesed kõrtsid rajati Eestis pärast Saksa-Skandinaavia vallutust. Linnades oli neid juba 13.
sajandil, kuid maalt pärinevad vanimad kirjalikud teated kõrtside kohta alles 15. sajandist. Kõrtside
ülesanne oli pakkuda teelistele peatus- ja ööbimisvõimalusi, samuti võimaldada neil täiendada
moonavarusid. Veskeid laiemalt levima hakkasid 13.–16. sajandil. Veski oli keskajal tähtsaim
„tööstusettevõte”. Neid kasutati vilja jahvatamiseks, kuid hiliskeskajast on Eestis teateid ka
saeveskitest.

4. Kas talupoja suhtlusring keskajal piirdus oma küla ja mõisaga? Põhjenda oma arvamust.
Keskaja talupoja suhtlusring ei piirdunud sugugi ainult oma küla ja sealsete inimestega. Eesti
talupoegade kaubasidemed kulgesid linnade ja alevite kaudu. Talvel tõid talupojad oma kaupu linna
turule. Eesti talupojad kauplesid ka piirkondadega väljaspool Liivimaad. Nii oli ka igal talupojal
linnas oma sõpruskond. Ühelt poolt sugulased ja tuttavad, kes olid siin oma igapäevase leiva
leidnud, teiselt poolt aga ka saksa käsitöölised ja kaupmehed, kellega sõlmiti majandussidemeid.
5. Kuidas oli kujunenud keskaja talurahvaõigus Liivimaal? Miilliste süütegude eest määrati
suurimad karistused? Millised olid tüüpilised süüteod ja neile järgnenud karistused?
Kohtuvõim oma maavaldustes kuulus maaisandale. Vasallidel oli esialgu alamkohtuvõim. Kohut
mõistsid maaisanda määratud foogtid, kes kasutasid nõuandjatena talupoegadest nn õigusleidjaid.
Liivimaa talurahvaõiguste järgi rakendati kõige karmimat karistusmäära – surmanuhtlust –
röövimise, ettekavatsetud tapmise, nõidumise ja ketserluse eest, samuti vägistamise eest juhul, kui
seda tõendasid kolm usaldusväärset meest. Kõige tavalisem karistusmäär oli rahatrahv, kuid kasutati
ka vitstega peksmist. Kui maaisanda huve oli kahjustatud, karistati süüdlast karmilt, näiteks
ähvardati surmaga isanda piiritähise kõrvaldamise, samuti tema kümnise varguse eest.

6. Kirjelda kohtupidamist mõisas.

Aadlikel oli oma maal õigus mõrvarit kaitsta. Aadlil oli õigus määrata oma pärandvarale
surmaotsused ja kui kurjategija tabati aadlimõisal, allus ta aadliku kohtule, kelle piirides kuritegu
toime pandi. Kui inimest peaks karistama, kutsus aadlik oma valdusse teisi aadlikke ja vanemaid.
Vanimad talupojad pidid õiglust jagama ja kurjategijale karistust mõistma.