Tööleht pronksiaeg ja rauaaeg Eestis. Ptk 5 ja 6.

1. Kuidas muutus Eesti asustus pronksiaja lõpul ja rauaaja alguses? Miks need
muutused toimusid?

Pronksaja lõpul ja rauaaja algul oli tihedamalt asustatud rannikupiirkond, sisemaal tihenes asutus
alles Rooma rauaajal. Põhiosa elanikest elas üksitaludes. Väike osa inimesi elas kindlustatud
asulates. Lääne-Eestis ja saartel rajati eel-Rooma rauaajal ka suuri kividest ringvalle.
Rannikupiirkonnad arenesid kiiremini kui sisemaa. Hakkasid kasutama rauast tööriistu.

2. Mis on pildil? Kuidas töötas?

Rauasulatusahi. Sulatada
rauda.
Rauatootmiseks kasutati
soodes ja järvedes leiduvat
rauamaaki. Maak tambiti
peeneks ning pandi koos puusöega
sulatusahjudesse.

3. Millised olid rooma rauaajal peamised käsitööharud?

Pronksi valamine, sepatöö, ehtekunst.

4. Milliste aladega toimus rauaajal kaubavahetus? Millega kaubeldi?

Külvati eelkõige nisu ja otra. Kasvatati lambaid, kitsi ja veiseid, mõnevõrra vähem sigu ja
hobuseid. Toidulisa andsid ka küttimine ja kalapüük.

Nooremal pronksiajal ja eel-Rooma rauaajal olid Eesti ala elanikel tihedad suhted Skandinaavia ja
ka idapoolsete metsavööndialade inimestega. Mere tagant toodi nii pronksi kui ka pronksesemeid.
Rooma rauaajal kandus aga Eesti elanike suhtlemisring lõuna poole, kust hangiti merevaiku ja
karusnahku. Eestis kasvatatud vilja vahetati juba sel ajal põhja- ja idapoolsete naabritega
karusnahkade vastu, millega omakorda lõuna pool arvatavalt eeskätt pronksi vastu vahetati. Eesti
alale jõudis ka üksikuid Roomas või selle provintsides valmistatud esemeid.
 5. Mille põhjal saab väita, et rauaajal kujunes inimeste varanduslik ebavõrdsus?

Nooremal pronksiajal valitses üksiktaluline asustus ja kujunes välja põllumaa eraomandus. See
tõi kaasa varandusliku ebavõrdsuse, nii et mõni jõukam talu võis hakata suurema piirkonna üle
domineerima.

6. Mis muutus matmiskommetes seoses tarandkalmetega?

Kivikirstkalme koosnes suurematest kividest ehitatud 5–8-meetrise läbimõõduga ringist ja selle

keskele laotud kirstust. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas.
Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees – ilmselt perekonnapea, aga sageli sängitati tema kõrvale ka
naine või laps.

Varased tarandkalmed koosnesid kivimüüridest, mis piirasid sageli vaid meetri või paari laiuseid
alasid. Selliseid kalmeid ehitati kas kivikirstkalmete kõrvale või ka omaette matmispaigana.
Surnud asetati tarandimüüride vahele.

7. Miks Eesti rahvaarv keskmise rauaaja alguses vähenes?

Sest see oli rahutu aeg täis sõdu, esimene rahvasterändamise (alustasid hunnid ida poolt) aeg,
puhkes näljahäda, nn Justiniannuse katk.

8. Mis muutus põllumajanduses keskmisel rauaajal?

Sellest ajast on tuntud esimesed ribapõllud. Jagati põllud pikkadeks siiludeks, et iga talu saaks
võrdselt nii paremat kui ka kehvemat maad. Künnipõllundus muutus palju tõhusamaks, kui
puuadrale lisati rauast ots. Kasutati sel ajal kaheväljasüsteemi. Igal aastal oli vilja all üks põlluosa,
teine osa (kesa) aga puhkas.

9. Mis eesmärgil rajati Eestis rauaajal linnuseid?

Sõja- ja röövretkede oht oli ilmselt suur ning vaenuväed saabusid sageli ootamatult.

10. Millised olid eestlaste suhted naabritega viikingiajal? Too näiteid suhetest
skandinaavlaste ja Vana-Vene riigiga.

Viikingiajal tihenesid suhted Skandinaaviaga veelgi. Nõnda jõudis siia nii araabia hõbemünte kui
ka läänest meretaguste meistrite sepistatud relvi. Viikingite sõjakäikudest Eestisse on juttu
saagades, 11. sajandil püstitati Rootsis ruunikive Eestimaal langenud viikingite mälestuseks.

Eestlaste suhted Vana-Vene riigiga olid 9.–10. sajandil üldiselt rahumeelsed. Vene kroonikates on
nimetatud eestlasi tšuudideks. 882. aastal aitasid vürst Olegil vallutada Kiievi, osalesid
sõjakäikudel Bütsantsi ja teenisid riigi lõunapiiril rändrahvaste vastu rajatud kindlustes.

11. Miks on Eestist leitud palju viikingiaegseid hõbeaardeid?

Keskmisest rauaajast ja viikingiajast on leitud nii ehete kui ka relvade ja tööriistade peitleide.
Need võidi maasse peita sõjaohu korral, kuid välistada ei saa ka ohverdusi. Nii võis Eesti alalgi
olla levinud Skandinaavias tuntud uskumus, mille kohaselt omanik sai maassekaevatud varandusi
kasutada surmajärgses elus.