Sõprus Jumalaga

Kas sõprus Jumalaga on võimalik? Enne peame küsima, kes on Jumal meie jaoks.

Jumal on see, kes see on ja tema olemus ei muutu sellest, mida meie arvame või ei arva. Jumal on
nagu päike - mis paistab ja ei ole mingit vahet, kuivõrd on ühes maa ühes nurgas pilved ja teises selge
taevas. Päike jääb ikka päikseks. Pilved ei tee seda olematuks, kui meie seda päikesepaistet

Kui on inimesi, kes kahtlevad Jumala olemasolus või tema headuses, ega sellest Jumala olemus ei
muutu. Jah see häirib meid, aga kas see ka Jumalat häirib, või kas see Jumala pühadust vähendab.

Sama hästi võiks sipelgas vaadata taevasse ja öelda päikesele, mul ei ole sind vaja kao ära, saan ilma
sinutagi hakkama.

Ei inimesed võivad arvata mida nad arvad. Jumal jääb samaks nagu ta on. Jumal on püha ja
muutumatu ja tõeline. Mida iganes teised arvavad, kui Jumal on olemas nagu seda väidab Piibel, siis
jääb ta muutumatuks oma olemuses...

Seega, kas on õige küsida, et oluline on see, millisena me Jumalat näeme...Jah aga meil ju on ometi
mingi pilt Jumalast oma silme eest. Me oleme ju teinud endale ühel ja moel selgeks, milline võiks
Jumala olla. Kas ta on hea kas ta püha vihaga, kas ta nõuab minult võimatut.

Jumal on see, kes ta on ja minu arvaus ei muuda Jumalat. Aga kui ta on muutumatu, siis on kaks
võimalust:

1. Minu arusaam on kooskõlas sellega, kes Jumal tegelikult on

2. Minu arusaam erineb sellest, kes Jumala tegelikult on

Kui minu arusaam ei ole kooskõles sellea kes Jumala oma olemuses on, kellena ta on ilmutanud ennast
Piiblis, mis sellest siis. Aga see, et teen valed järeldused enda Jumala kohta.

• Kui Jumal on minu jaoks nagu politseinik, kes pidevalt vaatab kus iganes ma eksin Jumala eest,
et mind siis karistada. See on vale arusaam Jumalast, ja selle tulemus on see, et ma kardan
Jumalale läheneda. Ma kardan igal sammul valesti teha.
• Kui Jumal on minu jaoks rahuolulematu iga minu teoga, siis ei oska ma rõõmu tunda sellest,
mida teen, püüan küll, aga rõõmu sellest ei suuda tunda.
• Kui Jumal on minu joaks kahtlustav nagu mõni inimene on, siis ei saa tekkida suhet Jumalaga
kes näeb igat meie sammu ja toetab mõistvalt...
• Kui Jumal on minu joaks nagu vanaisa kes patsutab õlale igal juhul ja igal moel, mida teen... Siis
ei pea ma ju üldse pingutama ja püüdma teha paremat..
• Kui Jumal on minu joaks.....

Vaata kui palju mõjutab see, mida arvame Jumalast, milline on meie pilt Jumalast. See mõjutab mitte
meie kirikus käiku või meie palveid. See mõjutab meie igat päeva, mis Jumal kingib. See mõjutab seda
kuivõrd tunneme rõõmu igast tööst ja teost. See mõjutab seda, kuidas me suhtume kaasinimestesse,
oma lähedastesse.

Võiks küsida, kuidas siis saada õige pilt Jumalast. Kui vale pilt annab tulumused meie elus, mis teevad
meid õnnetuks ja samas ka teisi meie ümber. Kui õige pilt Jumalst on nii tähtis, ja sellest sõltub kuivõrd
õnnelikuna ma ennast tunnen. Kuivõrd ma tunnen rõõmu selles elus mida ma elan.
Ei ole siiski parimat võimlust teda, kellena Jumal on ennast näidanud ja ilmutanud, kui see. Kellena
Piibel meile Jumalat ilmutab.

Ei ole meil muud allitat, mille läbi või mille kaudu võiksime näha Jumalt ja tema olemasolu, kui on see
meiel antud pühakiri, piibel.

Aga piibli lugemisel on ka üks asi, mis paneb meid mõtlema.

Nii hämmastav kui see ka pole, piiblist jääb siiski väheks. Kuidas nii. Aga vaata, variserid, kirjatundjad
kes teadasid piiblit üksipulgi, kes tundsid Jumala käske, peast ja mitte vaid ei tundud nad ka elasid
nende käskude järele. Ja ometi ütleb Jeesus nende kohta - te ei tunne Jumalat. Väga ehmatavad sõnad.

Just variserid olid selleks näiteks, mida tähndab omada Jumalst valet pilti. Vale pilt jumalast vare
arusaam Jumalast tähendab ka Jumala mitte tundmist. Kas olid nad Jumala vaenlased, ei olnud nad
täitsid käske. Kas olid nad laisad, ei olnud nad olid innukad pidama piinlikkuseni käske. Kas olid nad
teadlikult Jumalast eemalt läinud. Kindlasti mitte. Kas olid nad halvemad kui kõik teised. Kas äkki teised
tundsid Jumalt ja vaid nemad olid Jeesusele komistuseks.

Ei Jeesus tegeleb nendega just selle tõttu, et nad on Jumalale lähedal, aga mitte veel päris...

Jumalga sõprust variseridel ei ole. On käsk, on sõnakuulelikkus, aga sellst jääb väheks. Jumal ei ole
neile lähedane isa, kellelga nad räägivad igal hommikul, kellega vestlevad, kelle käest nõu küsivad,
kelle sõna ja juhtmist tõsielt võtavad.

Variseride jaoks Jumala pilt on justkui kohtunik, kes on esitanud oma nõudmised seadused käsud ja kes
jääb rahule kui kõik need on täidetud. Ja kui käsud on võimatud täita siis tuleb mõelda välja mingid
kergendused ja trikid et saaks kuidagi nii teha et endal oleks lihtsam ja käsk oleks ikka täidetud...

Mis ignanes aga käsk ehk käsunõue peab saama täiedetud ja kui see õnnestub, siis on kõik hästi.
Rohkem pole vajagi...

Oh, kõik oleks ju hästi, aga Jumala ootab siiski midagi muud.....

Jumal ootab ja igatseb pigem enamat. Ja seda enam pakubki meile Kristus.

Jah, kui soovime omada Jumala pilti enda silme ees sellisena nagu see on ehk lähedasena sellena nagu
see on on meiel üks tee - see on Kristus.

Tõesti Piibel on see, mis avab meie Jumala olemuse aga siiski on veel midagi. See on Kristus ise.

See et meil on keegi kes on avanud meile Jumala armastava Isana, see et meil on keegi, kes on avanud
meiele tee armastuse osadusse Jumalaga. See on midagi mida prohevitd on igatsenud aga pole leidnud.
Aga meile on see antud. See on midagi mida variserid ei omanud, vaid käsku, aga meile on antud.

Armastus Kristuse vastu avab meile tee Jumalaga osadusse. Armastus on meile antud osa.

Jah meiel võib olla sõprus Jumalaga sest Kristus on meiel seda ilmutanud. Kristus on avanud Jumala,
Isa kõige enam sellisena nagu ta on sellisena, mis avab meie kõige lähemalt Jumala olemust.
Ja kui meil on õige pilt Jumalast, see teeb meid rõõmsaks. Mei ei pea kartma Jumalat kes karistab iga
väikse teo eest. Mei ei pea hirmul olema Jumala ees isegi kui ta näeb igat asja mida mõtleme. Jumal on
kui isa kes suhtub oma lastesse, kui nendesse, keda ta lõpuni mõistab aga ikkagi lõpuni armastab.

Jumal võtab sind ja mind kui oma sõpra. Ei ei ei kuidas nii see ei saa nii olla. Ja ma lepin sellega et
Jumal on minu parim sõber.

Ei, Kui Kristus on rääkinud meiele Jumalast kes armastab. See ei ole ju mingi religioosne armastus, või
lijhtsalt mingi tunde andmine meie südamesse, seee ei ole mingi valimult reaalsus... See on palju enam
see on tegelik reaalsus.

Jumala armastus tähendab, ta võtab sind ja mind kui oma sõpra. Kas ta siis vajab minu ja sinu sõprust.
Kas Jumalale läheb see korda. Läheb. Kindlasti läheb. Miks peaks ta siis otsima kadunut, kui see talle
korda ei läheks. Aga taas - kristuse läbi näeme kuivõrd on mitte inimene see, kes otsib Jumalat,
inimene pigem põgeneb Jumala eest. Jumla otsib iniemst järeliklt Jumal vajab sinu ja minu sõprust.
Jumala igatseb sinu ja minu sõprust.

Ja see on sõprus parimas mõttes. Isegi inimeliku sõpruse juures öeldakse, et parim sõbel on see kes
rägib sinule tõtt. Nii on Jumala sõprus mitte vaid see, mis annab meile hea tunde. See on midagi mis
muudab meid paremaks. Jumal vaid ei patsuta nagu vanaisa meie õlale, kui oelem valesti käitunud ja
kellegile ehk haiget teinud oma sõnadga. Jumala sõprus ja armastus on selline, mis ei jäta meid meie
vigade sisse. Ei ta näitab meile selgemalt kui kunagi eal ka seda milles oleme eksinud ja teda
kurvastanud...Jumal jääb Jumalaks ka oma nõudmistes. Ta on maalma looja ja Issand kõige üle.

Kas Jumal saab siis olla meie sõber. Jumal on ju meist nii üle, meis niivõrd palju kõrgemal. Meist nii
võrd teistsugune. Aga Kristus on meile ilmutanud et sellele vaatamatta ja just ka selle pärast Jumal
saab olla meie sõbar ja tahab olla. Ta lausa otsib sõprust meiega. Me nimetme tihti seda sõnaga
osadus. Koos olemine, koos jagamine, üksteise toetamine, üksteisele rõõmu valmistamine.

See on sõprus, millesse Jumal meid kutsub.

Jumalaga sõprus on kõige tähtsam. Kasvõi selle pärast, et see on milesse kutsutaksee meid igavesti.
Maised sõprused tihti katkevad ja lõpevad. Aga sõprus Jumalaga on igavesti kestev. Seetõttu on see ka
kõige tähtsam sõprus. See sõprus mis on mõeldud jäktuma taeas.

Jumaal on meie parim sõber. See sõprus on võimalik Kristuse lläbi ja tema kaudu. Tema on ise käinud
selle tee enne meid, tema ise on selle sõpruse vaim meie sõdames.