LOOMUOMASED TUGEVUSED

1. Ilu väärtustamine & Tipptase – minu jaoks on oluline märgata ja hinnata ilu. Mis
laiemas pildis võiks olla oskuslik sooritus erinevates eluvaldkondades. Näha ilu igal
pool enda ümber, looduses, kunstis, matemaatikas ja isegi teaduses. Isegi igapäevastes
kogemustes võib märgata ja tunda ilu.

See tugevus on minus olemas, olen mõelnud, et see on ka natuke perfektsonism. Ma

ei pea selleks pingutama. Kui ma midagi tee, teen hästi, vähemalt püüan. Mulle
meeldib näha ja tunda ilu enda ümber, olgu see ilu minus eneses, kodus, lastes, tööl.
Ka pisiasjad peavad olema perfektselt tehtud. See omadus annab mulle energiat,
jõudu, nii hea on olla, kui minu ümber on ilu. Näiteks, tajudes looduse ilu enda
ümber, meeldib mulle vaadata pilvi ja nendest moodustada erinevaid kujundeid .
Selle tugevuse viie hulka jõudmine ei üllata mind. Varem ma defineerisin seda kui
perfektsonismi. Aga ilu väärtustamine kõlab palju ilusamalt.
Kasutan seda oma elus iga päev. Mulle meeldub kui mu kodu on korras, mulle
meeldib et kodus on igal asjal oma koht. Ma näen vaeva sellega, et leida koju õige
kodulõhnastaja, ja sellel on oma kindel koht , kus see peab asetsema.
Töökeskkonnas samuti pooldan korda, ilu ja soovin et teised ka seda teeksid. Kõik,
mis tehakse, tuleb teha hästi, ole hoolas ja asjalik. Olen töökaaslastele andnud teada,
et mulle meeldib, kui asjad pannakse sinna tagasi, kust need võetakse, ja nad püüavad
seda joont jälgida.
Pereliikmete arvates on see loomuomadus minus pigem hea. Kuna elukaaslasele
meeldib ka kord ja puhtus, seega on tal hea meel, et ma olen selline, kuigi vahest ta
arvab, et ma pingutan üle. Et miks see lillepott või küünlajalg peab just siin olema,
mitte seal. Aga õnneks on mul kodus lubatud teha nii nagu mina soovin. Ja perele
tundub, et on ka lihtsam asju üles leida, kui need on seal, kus need peavad olema.
Kolleegid hindavad ka seda minu loomuomadust, kui mulle väga omast. Nad on juba
harjunud sellega, et mulle meeldib, et igal asjal on oma koht ja kui teha, siis teha
hästi.

2. Meeskonnatöötaja – töötan hästi rühma- kui ka meeskonnliikmena. Olen grupile

lojaalne ja teen oma osa hästi.
 Kuna olen loomult meeskonnatöötaja, siis see annab mulle energiat. Ei meeldi üksi
nokitseda ja omaette päevad läbi olla. Kuigi loomult olen vaikne, meeldib „ omade
„ inimestega suhelda.
Selle tugevuse viie hulka jõudmine üllatas mind. Ei uskunud, et see välja tuleb. Sest
aeg ajalt vajan ka üksi olemist.
Kodus, mina kui meeskonnatöötajana pigem oluliselt ei hiilga. Tihtipeale juhtub nii,
et võtan juhi rolli ja hakkan vägesid juhtima. Kuigi pahatihti oleks vaja siiski
meeskonnaga läbi rääkida. Tööalaselt olen meeskonnatöötaja. Saan aru kaastöötaja
pooleli olevast lausest, pooleli olevast mõttest, pooleli olevast teost, tihtipeale
küsitakse, kuidas sa seda teed. See tuleb mul loomulikult.
Pereliikmete arvates on see liig , mis liig. Tihtipeale on kuulda, et miks on alati nii,
nagu emme tahab. Nende arvates oleks see ,siis pigem nõrkus, mitte tugevus, et ma ei
suuda läbirääkida. Aga jällegi, kui on vaja teha kiireid otsuseid, olen kohe valmis.
Tööalaselt on see väga positiivne. Isegi kohati kolleegid annavad mõista, et ma liialt
loen nende mõtteid. Ja et kas ma tõesti olengi tubli, et mitte miski ei valmista mulle
raskusi.

3. Eneseregulatsioon – ehk teisisõnu OMA ELU JUHTIMINE. Inimene suudab oma

impulsse ja emotsioone reguleerida ja juhtida ning eesmärke saavutada. Reguleerida
seda, mida keegi tunneb ja teeb, olla diplomeeritud, kontrollida oma eelaimusi ja
emotsioone. On teadliku enesejuhtimise süsteem , mis sisaldab enda mõtete ,
käitumise, ja tunnete suunamise protsessi, et jõuda seatud eesmärkideni.
PROTSESS, MILLE KÄIGUS JÄLGITAKSE PIDEVAT ARENGUT JA
LIIKUMIST KINDLA EESMÄRGI SUUNAS, KONTROLLIDES TULEMUSI JA
PÖÖRATES HEAKS EBAÕNNESTUNUD KATSEID.

Eneseregulatsiooni ehk oma elu juhtimist ei ole ma varem enese juures käsitlenud st. pole
sellele tähelepanu pööranud, pole selle peale mõelnud. See tundub olevat loomulik. Oma elu
juhtimine tundub loomulik tegevus. Umbes 15 aastat tagasi sai siht paika pandud ja seatud
eesmärgid. Tasapisi olen nende poole püüelnud. Kui eesmärk on teada, kuhu tahad jõuda, on
lihtsam seda ka saavutada ja see annabki energiat.
Selle tugevuse viie hulka jõudmine üllatas mind täiesti. Ei teadnudki, et selline loomuomane
tugevus on üldse olemas. Kui vaadata neid alapunkte, mis käivad eneseregulatsiooni kohta,
siis tundus, et need on nii loomulikud ja peaksid igas inimeses olemas olema. Pahatihti me ei
mõtle nende peale. Jälgida tuleks selliseid punkte:
TEE ENDALE SELGEKS, MIDA SA TAHAD
LÕPETA ENDA KRITISEERIMINE JA TESTEGA VÕRDLEMINE
KIIDA END JA OLE TÄNULIK
LUBA END AIDATA
OLE KAANATLIK JA ENDA VASTU LEEBE
Tavaliselt me käitume täpselt vastupidi, eirates neid punkte. Kuid neid punkte oma elus
järgides, ongi lihtsam oma elu juhtida.
Kasutan…
Pere arvab, et olen kange nagu „ eesel“. Ega ma abi ei palu väga, mitu korda rääkida ei viitsi.
Teen parem ise ära. Kolleegid aravavad sama, ega ma ennast väga aidata ei lase. Punnitan ise.
Mõtlen, et, kas te arvate, et ma ei saa hakkama ja pärast mõtle, näed keegi ei tulnudki appi.

4. Aus – rääkides tõtt, olles ise ehe ja tegutsedes siiralt, olles ilma etteheideteta, võttes
vastutuse oma tunnete ja tegude eest.
Enese esitlemine ehedal/siiral viisil; oma tunnete ja tegude eest vastutuse võtmine.

Ausus on kindlasti üks parimaid tugevusi. Oma elus me ikkagi oleme ausad, pigem on see
loomuomane tugevus. Olen aus ilma pingutamata. Aga mõnikord paratamatult tuleb ette
olukordi, kus me ei ole päris ausad, täiesti enesest sõltumata.
Ausus on mulle nii loomuomane, see on minu jaoks nii loomulik, et ma ei tunne, et see
annaks mulle energiat.
Selle tugevuse viie hulka jõudmine ei üllata mind. See on üks tugevamaid loomuomadusi
minu juures, see on mulle päriselt omane.
Minu jaoks on tähtis õiglus. Ka pisivale puhul lööb välja õiglustunne. Kui vahetevahel tuleb
väike vale, hiljem ikkagi tuleb välja tõde. Valega ei saa leppida, see jääb hinge kriipima. Kui
ma kodus teen midagi mitte ausat, vastutan ma nagunii hiljem oma tegude eest.
Pereliikmed arvavad, et olen üdini aus, mida ma püüan olla. Kolleegid ususvad ,et olen aus.
Ju ma seda ka olen. Nad pole minus pidanud pettuma.
 5. Vaprus/ julgus – mitte kohkuda ohtudest, väljakutsetest, raskustest või valust.
Rääkimine sellest, mis on õige, isegi kui sellele on vastuväiteid. Tegutsen oma
veendumuste järgi, isegi kui see ei ole populaarne teiste arvates.

See on üks parimaid tugevaid loomuomadusi , mis siit välja tuli. Vaprus esineb minus
loomulikult, ma ei pea pingutama, see on mulle väga omane. Raskus või valu lööb mind
natuke kõikuma, aga ma tulen sellest välja, ( vähemalt seni ajani on see nii olnud). Igal
väljakutsel minu elus on mingi tähendus, see tahab mulle midagi öelda. Alati , kui tuleb seista
silmitsi mingi raskuse või valuga, teadvustan endale , et iga halb asi on millekski hea.
Mul on omad veendumused ja teistel inimestel neid väga mõjutada ei lase. Olenemata sellest,
et see tundub nende arvates halb mõte.
Selle tugevuse 5 hulka jõudmine ei üllata mind. See oleks võinud isegi eespool olla. Vaprus
on mulle päriselt omane.
Sõpradele ja perele on selge, et mul on teatud asjades alati oma kindel seisukoht ja arvamus
ja seda ümber lükata on võimatu.
Raskustest, mida elu teele veeretab, olen saanud üle leides selles midagi positiivset. Sügisel,
kui emal diagnoositi neeru vähk, olin sunnitud iga päev ema lohutama. Et vaata kui hea, et
avastati nii vara, saavad ära lõigata, teha mingit ravi ja saabki korda. Olgugi, et endal oli
nutumaik suus ja klimp kurgus, teadmatusest, et mis saab edasi. Aga ma ei saanud, seda
emale välja näidata, kes oli niigi nii närvis. Õnneks kõik laabus.
Minu pere arvab et ma olen natuke „hull“. Teatud olukordades ma astun välja nagu „ vapper
tinasõdur“, kui on vaja kaitsta oma peret, luua õiglust, jääda oma seisukohtadele kindlaks.
Kolleegide arvates olen nn. eesmärgikindel. Teen , küsin, klaarin probleeme, loon õiglust,
jään endale kindlaks, olenemata sellest, et teised üritavad mind ümber veenda.

TOO VÄLJA 1 OMA VIIEST TUGEVUSEST JA VASTA KÜSIMUSTELE

Viiest loomuomasest tugevusest valisin välja vapruse/ julguse.

Pereelus on tulnud ette olukordi, kus tuleb olla vapper. Ei saa jääda mõtlema, et mis saab, või
loota kellegi peale. On tulnud ette olukordi, kus olen hetkegi mõtlemata helistanud
hädaabisse, kui oled üksi ja kiirelt on vaja tegutseda. Või kui südaööl kutsud koju kiirabi, sest
lapsel palavik ei lähe alla, või kui valvad öö otsa elukaaslast, kes kukkus ja lõi pea ära. Neid
olukordi on nii palju, kus olen pidanud kiirelt ja adekvaatselt otsustama ja tegutsema.
Töökeskkonnas juhtus talvel ühe poisiga õnnetus, kes kukkus ja lõi pea ära. Peas oli haav ja
sealt tuli meeletult verd. Terves suures majas ei olnud kedagi. Meie kes me kuulsime
meeletut kisa, nägime verist poissi, tõime ta enda juurde, panime pikali, rahustasime,
hoidsime teda ärkvel, puhastasime teda verest ja suhtlesime temaga ,kuni tuli kiirabi.
Helistasin selle lapse vanematele, kes loomulikult olid ääretult tänulikud. Lapsega sai õnneks
kõik korda.
Töökeskkonnas olen ka seisnud oma sugulase eest, kellega koos töötasime. Kaitsesin ja seisin
tema eest, kuna tundsin seda kohustust, aga võibolla ei olekski pidanud seda tegema, ma ei
küsinud seda temalt kunagi ,kas ta tahab, et ma teen seda. See tuli iseenesest. Ja kui me enam
koos ei töötanud, oli see mulle suureks kergenduseks, kuna minu õlult kadus suur pinge, ma
ei pidanud enam vastutama.
Võiksin rohkem julgust kasutada suhtlemisel „ teistsuguste „ inimestega. Nendel hetkedel
jääb julgusest puudu. Kui ma pean suhtlema n. puuetega inimesega. Pigem ma väldin neid
olukordi. Sellele hetkel tekib tunne, oi ma ei saa hakkama, oi mis ma ütlen, kuidas pean
käituma. Nendes olukordades käitumist tuleks õppida.
Õppida kasutama oma hääletooni, maneere, mida, kuidas ja kus kasutada, pidades silmas
olukordi, mis nõuab vaprust, sekkumist, otsustamist. Hääletoonil ja teatud fraasidel on
erinevas olukorras erinev kõla, taust ja mõte. Hääletoon võiks kõlada erinevates
situatsioonides vastavalt olukorrale, kas leebelt, kurjalt, manitsevalt või heatahtlikult.