Jaan Poska eluloost

Jaan Poska sündis Laiusel perekonna viienda lapsena 24. (vana kalendri järgi 12.) jaanuaril 1866. aastal. Koolihariduse sai
noormees Tuhalaane õigeusu kiriku koolis, Riia vaimulikus koolis ja seminaris, kuna see oli tema isast õigeusu köstrile kõige kergem
ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Jaan Poska sooritas 1886. aastal eksternina Tallinnas Aleksandri gümnaasiumi juures
küpsuseksamid ja astus Tartu Ülikooli. Esialgu arstiteaduskonda, kuid peagi läks üle õigusteaduskonda, sest nooremate õdede-
vendade toetamiseks vajalike kõrvaltööde jaoks jäi õigusteaduskonnas rohkem aega ja pealegi oli seal õppeaeg märksa lühem
kui arstiteaduskonnas.

Pärast ülikooli lõpetamist läks Jaan Poska 1890. aastal Tallinna, töötades esialgu eraadvokaadina, seejärel vandeadvokaadina.
Kui K. Päts hakkas 1901.a. Tallinnas päevalehte „Teataja“ välja andma, siis koondus suurem osa Tallinna eesti haritlasi selle lehe
ümber. Sinna ringkonda lülitus aktiivselt ka J. Poska. Päts oli sealjuures alustanud oma advokaadikarjääri just Poska abilisena.

Jaan Poska abiellus 1895.a. Constance Ekströmiga, kelle isa oli rootslasest klaassepp, ema aga Eesti majaomaniku Jakobsoni
tütretütar. Poskadel oli 8 last.

Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks, 1905.aastast linnavolikogu juhatajaks. Aastatel 1913-1917 töötas Poska
Tallinna linnapeana. Linnapea ametikohal oli ta 1917.aastani, kui veebruarirevolutsiooni tulemusena sai Venemaal võimule
Ajutine Valitsus ning Eestimaa kubermangu kuberner Verjovkin loobus võimust. 6. märtsil võttis Jaan Poska kubermangu valitsuse
üle.

Kohe peale Veebruarirevolutsiooni võitu püstitati eesti rahvuslike ringkondade poolt autonoomia nõue. J. Poska osavõtul koostati
Vene Ajutisele Valitsusele esitatud määruse projekt, mille alusel 30. märtsil kinnitatud Eestimaa valitsemise ajutise määrusega
ühendati Eesti alad, s.o. Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa, üheks rahvuskubermanguks. J. Poska töö ei
piirdunud ainult kubermangu komissari kohuste täitmisega, vaid tal tuli võtta osa nõupidamistest Peterburis siseministeeriumis, kus
arutati maaomavalitsuse kehtestamist Baltimaades. Eesti Maanõukogu tuli kokku 1. juulil.

Enamlaste riigipöörde tulemusena vabastati J. Poska kubermangu komissari kohalt 27. oktoobril. 1917. a. lõpul valiti Poska
Venemaa Asutavasse Kogusse ning ta võttis osa ka selle ainsast koosolekust 5. jaanuaril 1918. aastal, enne kui see enamlaste
poolt laiali aeti.

Kui Eesti 24.veebruaril 1918.a. kuulutati iseseisvaks, nõustus Poska vastu võtma välisministri koha. Seejärel asus Poska koos Jüri
Vilmsi, Jüri Seljamaa ja teiste poliitikutega üles ehitama Eesti välisesindusi. Poska otsustas loota Antante’i toetusele ning pidas ka
sel ajal, kui Eestis oli Saksa okupatsioon, nendega ühendust. Tulemuseks oli de facto tunnustus Eestile Antante’i ülemkogu poolt.

1918. aasta sügisel täitis Poska lisaks välisministri kohustele ajutiselt ka peaministri omi, sest peaminister Päts oli Saksa võimude
poolt vangistatud ja asepeaminister Jüri Vilms maha lastud. Novembris 1918 oli just tema see, kes Saksa ametnikelt võimu
Tallinnas üle võttis. Ta juhatas ka kuni Pätsi tagasisaabumiseni valitsuse istungeid. Poska pidi välisministrina tegelema ka
Vabadussõjas vastupanu korraldamiseks raha ning relvade muretsemisega. Eesti sai oma pankade tagatisel esialgu 10 miljonit
Soome marka laenu, hiljem summa kahekordistus.

Täielikuks iseseisvuseks vajati lääneriikide de jure tunnustust. Poska moodustas Jaan Tõnissonist, Ants Piibust, Karl Robert Pustast jt.
delegatsiooni Pariisi rahukonverentsile. Paraku tuli Poskal Pariisis tõdeda, et esialgu de jure tunnustust ei anta. Juulis 1919 naasiski
Poska Tallinnasse tõdemusega, et Pariisist midagi loota ei ole, ning tegi ettepaneku alustada enamlastega läbirääkimisi. 26.
novembril määras valitsus Eesti rahudelegatsiooni juhiks Asutava Kogu välisasjade ja põhiseaduse komisjoni esimehe,
rahvaerakondlase J. Poska.

5. detsembril alanud Tartu rahukonverentsi avakõnes tervitas J. Poska Nõukogude Venemaa rahudelegatsiooni, avaldades
lootust, et läbirääkimistel saavutatakse kokkulepe ning kahetses, et Eestiga sarnases olukorras asuvad naaberriigid pole
läbirääkimistega ühinenud.

Rahuläbirääkimised toimusid kuni rahulepingu sõlmimiseni Aia tänav 35, Tartu ringkonnakohtu maja teisel korrusel (praegu
Vanemuise 35, Jaan Poska Gümnaasium). Rahuläbirääkimistel toimuvate ägedate vaidluste ajal kuulas Jaan Poska kõigutamatu
rahuga, leidis veenvaid argumente enda seisukohtade kaitseks ja, mis eriti oluline, oskas õigel ajal minna teatud
kompromissidele. Pärast pikki kauplemisi ja arutusi, mille juures J. Poska ilmutas haruldast osavust, hakkasid venelased
vähehaaval järele andma ja viimaks kirjutati seejärel, kui oli piiri- ja tagatiste küsimustes kokku lepitud, 31. detsembril vaherahu
lepingule alla. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920
rahulepingu allakirjutamisega.

„Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“
ütles J. Poska peale rahulepingule allakirjutamist Eesti delegatsiooni liikmeile.

Jaan Poska suri ootamatult pühapäeval 7. märtsil 1920. aastal 54 aasta vanuses oma Kadrioru kodus. Varalahkunud Jaan
Poskale korraldati teatavasti Eesti Vabariigi esimene riiklik matus. Ta sängitati mulda Tallinna vene õigeusu (praeguse Siselinna)
kalmistule.