Jaan Poska eluloost

Jaan Poska sündis Laiusel perekonna viienda lapsena 24. (vana kalendri järgi 12.) jaanuaril 1866.
aastal. Koolihariduse sai noormees Tuhalaane õigeusu kiriku koolis, Riia vaimulikus koolis ja
seminaris, kuna see oli tema isast õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade
koolitamiseks. Jaan Poska sooritas 1886. aastal eksternina Tallinnas Aleksandri gümnaasiumi juures
küpsuseksamid ja astus Tartu Ülikooli. Esialgu arstiteaduskonda, kuid peagi läks üle
õigusteaduskonda, sest nooremate õdede-vendade toetamiseks vajalike kõrvaltööde jaoks jäi
õigusteaduskonnas rohkem aega ja pealegi oli seal õppeaeg märksa lühem kui arstiteaduskonnas.
Pärast ülikooli lõpetamist läks Jaan Poska 1890. aastal Tallinna, töötades esialgu eraadvokaadina,
seejärel vandeadvokaadina. Kui Konstantin Päts hakkas 1901.a. Tallinnas päevalehte „Teataja“
välja andma, siis koondus suurem osa Tallinna eesti haritlasi selle lehe ümber. Sinna ringkonda lülitus
aktiivselt ka Jaan Poska. Päts oli sealjuures alustanud oma advokaadikarjääri just Poska abilisena.
Jaan Poska abiellus 1895.a. Constance Ekströmiga, kelle isa oli rootslasest klaassepp, ema aga
Eesti majaomaniku Jakobsoni tütretütar. Poskadel oli 8 last.
Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks, 1905.aastast linnavolikogu juhatajaks. Aastatel
1913-1917 töötas Poska Tallinna linnapeana.
Kohe peale Veebruarirevolutsiooni võitu püstitati eesti rahvuslike ringkondade poolt autonoomia
nõue. Jaan Poska osavõtul koostati Vene Ajutisele Valitsusele esitatud määruse projekt, mille alusel
30. märtsil kinnitatud Eestimaa valitsemise ajutise määrusega ühendati Eesti alad, s.o. Eestimaa
kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa, üheks rahvuskubermanguks. Jaan Poskast sai
Eestimaa kubermangu komissar.
Enamlaste riigipöörde tulemusena vabastati J. Poska kubermangu komissari kohalt 27. oktoobril.
1917. a. lõpul valiti Poska Venemaa Asutavasse Kogusse ning ta võttis osa ka selle ainsast
koosolekust 5. jaanuaril 1918. aastal, enne kui see enamlaste poolt laiali aeti.
Kui Eesti 24.veebruaril 1918.a. kuulutati iseseisvaks, nõustus Poska vastu võtma välisministri koha.
Seejärel asus Poska koos Jüri Vilmsi, Julius Seljamaa ja teiste poliitikutega üles ehitama Eesti
välisesindusi. Poska otsustas loota Antanti toetusele ning pidas ka sel ajal, kui Eestis oli Saksa
okupatsioon, nendega ühendust. Tulemuseks oli de facto tunnustus Eestile Antandi ülemkogu
poolt.
1918. aasta sügisel täitis Poska lisaks välisministri kohustele ajutiselt ka peaministri omi, sest
peaminister Päts oli Saksa võimude poolt vangistatud ja asepeaminister Jüri Vilms maha lastud.
Novembris 1918 oli just tema see, kes Saksa ametnikelt võimu Tallinnas üle võttis. Ta juhatas ka kuni
Pätsi tagasisaabumiseni valitsuse istungeid. Poska pidi välisministrina tegelema ka Vabadussõjas
vastupanu korraldamiseks raha ning relvade muretsemisega. Eesti sai oma pankade tagatisel
esialgu 10 miljonit Soome marka laenu, hiljem summa kahekordistus.
Täielikuks iseseisvuseks vajati lääneriikide de jure tunnustust. Poska moodustas Jaan Tõnissonist, Ants
Piibust, Karl Robert Pustast jt. delegatsiooni Pariisi rahukonverentsile. Paraku tuli Poksal Pariisis
tõdeda, et esialgu de jure tunnustust ei anta. Juulis 1919 naasiski Poska Tallinnasse tõdemusega, et
Pariisist midagi loota ei ole, ning tegi ettepaneku alustada enamlastega läbirääkimisi. 26.
novembril määras valitsus Eesti rahudelegatsiooni juhiks Asutava Kogu välisasjade ja põhiseaduse
komisjoni esimehe, rahvaerakondlase Jaan Poska.
 5. detsembril alanud Tartu rahukonverentsi avakõnes tervitas Jaan Poska Nõukogude Venemaa
rahudelegatsiooni, avaldades lootust, et läbirääkimistel saavutatakse kokkulepe ning kahetses, et
Eestiga sarnases olukorras asuvad naaberriigid pole läbirääkimistega ühinenud.
Rahuläbirääkimised toimusid kuni rahulepingu sõlmimiseni Aia tänav 35, Tartu ringkonnakohtu maja
teisel korrusel (praegu Vanemuise 35, Jaan Poska Gümnaasium) Rahuläbirääkimistel toimuvate
ägedate vaidluste ajal kuulas Jaan Poska kõigutamatu rahuga, leidis veenvaid argumente enda
seisukohtade kaitseks ja, mis eriti oluline, oskas õigel ajal minna teatud kompromissidele. Pärast
pikki kauplemisi ja arutusi, mille juures Jaan Poska ilmutas haruldast osavust, hakkasid venelased
vähehaaval järele andma ja viimaks kirjutati seejärele, kui oli piiri- ja tagatiste küsimustes kokku
lepitud, 31. detsembril vaherahu lepingule alla. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel
kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.
„Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti
määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles J. Poska peale rahulepingule allakirjutamist Eesti
delegatsiooni liikmeile.
Jaan Poska suri ootamatult pühapäeval 7. märtsil 1920. aastal 54 aasta vanuses oma Kadrioru
kodus. Varalahkunud Jaan Poskale korraldati teatavasti Eesti Vabariigi esimene riiklik matus. Ta
sängitati mulda Tallinna vene õigeusu (praeguse Siselinna) kalmistule.