Anneli Lepik

TALLINNA ÜLIKOOL
HUMANITAARTEADUSTE INSTITUUT
AASIA UURINGUD
Anneli Lepik
HOMOSEKSUAALNE JAAPAN: GEI-TEGELASTE KUJUTAMINE

JAAPANI FILMIDES NING NENDE VASTAVUS
STEREOTÜÜPSETELE ARUSAAMADELE
Magistritöö
Juhendaja: Margit Juurikas
Tallinn 2018
Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. Kõik selle kirjutamisel kasutatud teiste autorite tööd,
põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.
2
SISUKORD
SISSEJUHATUS...................................................................................................................5
1. AJALOOLINE TAUST ....................................................................................................8
1.1. Homoseksuaalsus Jaapanis .......................................................................................8
1.2. Homoseksuaalsus Heian’i perioodil..........................................................................9
1.3. Homoseksuaalsus Tokugawa perioodil ...................................................................12
1.4. Homoseksuaalsus Meiji ajastul ...............................................................................14
1.5. Homoseksuaalsus sõjajärgses Jaapanis ...................................................................17
1.6. Gei-buum 1990ndatel..............................................................................................18
2. OLUKORD TÄNAPÄEVA JAAPANIS.........................................................................20
2.1. Lesbide olukord tänapäeva Jaapanis .......................................................................22
2.2. Märkimisväärsed LGBT-poolsed legaalsed võidud ................................................23
2.2.3. Homoseksuaalsete meeste kuvand popkultuuris..............................................26
a) „Just nagu tüdruk“ ehk naiselik mees....................................................................26
b) Androgüünne boys love (shōnenái) manga iludus...............................................28
c) Gei-mees kui naise parim sõber ja ideaalne abikaasa............................................30
d) Gei-meedia ülimehelik ja hüperseksuaalne isend..................................................31
3. UURIMISMEETODID..................................................................................................33
3.1. Filmi mõjust ja filmi tõlgendamisest.......................................................................33
3.2. Stereotüüpidest ja empaatia rollist kunstilise teksti mõistmisel..............................36
3.3. Filmide analüüsimisest ja valikust ..........................................................................38
4. FILMIDE ANALÜÜS.....................................................................................................43
4.1. „Nagisa no Shindobaddo“........................................................................................43
4.1.1. Itō Shuji – loo homoseksuaalne protagonist....................................................43
Välised tunnused .............................................................................................43
Kasutatavad terminid........................................................................................44
Käitumismotiivid..............................................................................................45
Areng................................................................................................................46
Mõju ................................................................................................................48
4.2. „Gohatto“.................................................................................................................48
4.2.1. Kanō Sōzaburō – kaunis, noor ja surmav........................................................49
Välised tunnused..............................................................................................49
Areng ...............................................................................................................52
Mõju.................................................................................................................52
4.2.2. Kanō armukaaslased – Tashiro Hyōzō ja Yuzawa Tōjirō.................................52
Käitumismotiivid .............................................................................................53
Areng................................................................................................................53
Mõju ................................................................................................................55
4.3. „Mezon do Himiko“................................................................................................55
4.3.1. Kishimoto Haruhiko – päriselu boys love manga iludus...............................56
3
Areng................................................................................................................60
Mõju.................................................................................................................60
4.3.2. Himiko ja teised Himiko maja elanikud..........................................................61
Välised tunnused .............................................................................................61
Käitumismotiivid .............................................................................................62
Areng ...............................................................................................................63
Mõju ................................................................................................................63
KOKKUVÕTE....................................................................................................................65
SUMMARY.........................................................................................................................67
KASUTATUD ALLIKAD...................................................................................................69
LISAD.................................................................................................................................74
4
SISSEJUHATUS
Jaapani ühiskonnas leidub mitmeid teemasid, mida on viimasel ajal hakatud rohkem
akadeemiliselt uurima (nagu näiteks otaku-subkultuur, hikikomori´d, haafu´d, jne), kuid
millesse ettevaatlik suhtumine on visa kaduma. Kuna need osutavad tähelepanu ühiskonna
probleemsetele punktidele, ei pruugi nad olla uurijate esimeseks valikuks. Üheks tundlike
valdkondade hulka kuuluvaks teemaks on ka seksuaalvähemused Jaapanis.
Uurimisobjekti valikul saigi määravaks huvi seksuaalvähemuste vastu Jaapani ühiskonnas.

Tegu ei ole teemaga, mida laialdaselt kajastatakse. Üheti on Jaapani näol tegemist
liberaalse ühiskonnaga, kus on justkui ruumi kõigele ja kõigile. Ka sotsiaalsed nähtused,
mis ehk teistes riikides oleksid küsitava väärtusega, leiavad Jaapanis oma koha (kasvõi
juba mainitud otaku-subkultuur). Samas on Jaapani näol tegemist endiselt üsnagi
konservatiivse ühiskonnaga, kus kehtivad ranged sotsiaalsed reeglid ja ettekirjutused.
Mitteeristumine, mitte silmatorkamine ühtsuse ja harmoonia nimel on traditsiooniliselt
valdavaks ideaaliks, mille poole peab püüdlema. Selle põhimõtte kohaselt peaks teistest
erinemist vältima – vastasel juhul ei võeta sind omaks või tõugatakse endi seast välja.
Kus paiknevad sellisel taustal homoseksuaalsed inimesed? Kas neile kuulub Jaapani
ühiskonnas aktsepteerimine või jääb nende osaks diskrimineerimine? Kui palju on
seksuaalvähemuste temaatika üldse avalikkusele nähtav? Milline on jaapanlaste suhtumine
seksuaalvähemustesse? Kuidas tunnevad seksuaalvähemustesse kuuluvad inimesed ise end
Jaapani ühiskonnas? Need olid vaid mõned küsimused, millele vastuste leidmise soov
suunas mind valitud teema juurde. Kuna seksuaalvähemuste hulka kuuluvad lesbid, geid
ning transseksuaalsed, biseksuaalsed, aseksuaalsed- ja panseksuaalsed inimesed jne, ning
kõiki neid uurida oleks küll huvitav kuid antud töö raames võimatu, seega otsustasin võtta
huviorbiiti geid. Valiku tegemisel omas suurt tähtsust ka fakt, et geide kohta Jaapanis on
seksuaalvähemuste seast leidub kõige enam materjali.
Boys love mangad, transseksuaalidest kuulsused, gei-teema populaarsetes teleseriaalides…

Esmapilgul tundub, et kuna need teemad on nii nähtavad, siis järelikult ei tohiks olla
probleemi ühiskonnapoolse aktsepteerimisega ning positiivseid näiteid kahtlemata on –
Tōkyōs Shibuya linnajaos 2015. aastal vastu võetud samasoolise kooseluseadus, avalikult
5
transsooliste poliitikute edukus valimistel, aastast-aastasse aina kasvav osavõtjate arv
Tōkyō Rainbow Prideíl1 jne. Samas ei ole asjalood nii helged kui nad seda esmapilgul
näida võivad. Paljud inimesed peidavad peidavad endiselt oma tavanormidest erinevat
seksuaalset sättumust, - põhjenduseks on kartus, et kui nad tulevad “kapist välja”,
hakatakse neid selle tõttu koolis või töökohal diskrimineerima. Probleemne on ka
informatsiooni puudus – näiteks koolides pole paljud õpetajad piisavalt teadlikud LGBT-
küsimustes (Human Rights Watch 2016). Seda olukorda parandada soovides on osad
LGBT-organisatsioonid hakanud ise läbi viima vastavaid koolitusi, mitte ainult koolidele,
vaid pakuvad koolitusi ka firmades ja suurkorporatsioonides.
Üks võimalus, kuidas muuta inimeste arvamusi ja hoiakuid, on teha seda läbi filmikunsti.
Sellest tulenevalt sai geide uurimiseks valitud Jaapani filmid. Kuna LGBT-kogukonna
poolt on välja toodud üheks probleemiks see, et inimesed tihtipeale ei ole väga teadlikud
seksuaalvähemustest, siis audiovisuaalne meedia on suurepäraseks vahendiks, mille kaudu
saab seda vajalikku teavet jagada.
Töö hüpoteesiks on eeldus, et gei-tegelasi on antud Jaapani filmides kujutatud

stereotüüpselt ning sellest tulenevalt võib oletada, et see portreteerimisviis võib mõjutada
vaataja arvamust geidest. Keskendudes välistele tunnustele, pöörates tähelepanu tegelaste
käitumismotiividele ja nende arengule, samuti jälgides, milliseid termineid geide kohta
filmides kasutatakse – kõike seda silmas pidades on eesmärgiks luua võimalikult terviklik
arusaam, kuidas geisid Jaapani filmides on kujutatud.
Valitud sai kolm filmi, mille tegevustikud, tegelased ja toimumispaigad on võimalikult

erinevad - „Nagisa no Shindobaddo“ (1995, režissöör Hashiguchi Ryōsuke), „Gohatto“
(1999, režissöör Ōshima Nagisa) ja „Mezon do Himiko“ (2005, režissöör Inudō Isshin).
Esimese filmi tegelasteks on keskkooliõpilased, teine leiab aset Tokugawa-aegsete
samuraide seas ning kolmanda tegevus toimub eakatele geidele mõeldud vanadekodus.
Analüüsile eelneb läbilõige homoseksuaalsuse ajaloost Jaapanis ning kokkuvõtlik

ülevaade olukorrast tänapäeval. Hindamatuks allikmaterjaliks osutusid soo ja seksuaalsuse
1 Käesoleva aasta 6.mail toimunud Rainbow Prideíst võttis osa rekordiline 7000 inimest (Mainichi 2018)
6
uuringute professori Mark McLellandi teooriad, millele see töö osa suuresti toetub.
7
1. AJALOOLINE TAUST
Kuna uurimus keskendub geidele, siis toon esmalt välja töös esinevad mõisted. Töös
märgib termin „meestevaheline homoseksuaalsus“ ingliskeelse male homosexuality
tõlkevastet. Termin „gei“ (gay) tähistab vaid meessoost homoseksuaalset inimest ning
mitte naissoost homoseksuaali, kellest rääkides kasutan sõna „lesbi“ (lesbian). Kui
kontekst välistab valestimõistmise võimaluse, siis on „meestevahelise homoseksuaalsuse“
asemel kasutusel ka lihtsalt „homoseksuaalsus“ (kui tegu on nii meeste kui naiste või vaid
naistevahelise homoseksuaalsusega, siis on see ka vastavalt ära märgitud). Termin
nanshoku, ( 男色, alternatiivne lugemisviis danshoku), tähistab samuti meestevahelist
homoseksuaalsust. Sõna koosneb märkidest 男 (´mees´) ja 色 (sõna esimene tähendus on
´värv´, kuid teine levinud tähendus on érootika´). (McLelland 2011: 1)
On võimalik, et nanshoku praktika kui selline jõudis Jaapanisse Hiina kaudu – kuna tegu
oli suure mõjutaja ja eeskujuna paljudes aspektides, ei ole põhjust arvata, et
homoseksuaalsuse näol on tegu erandiga. Nagu mainitud, on Jaapanis vanimad
homoseksuaalsust mainivad allikad pärit Heian’i ajastust, täpsemalt 10.sajandi lõpu
poolest. Hiinas seevastu on lood õukondlikust homoseksuaalsusest teada juba 6.sajandist
e.Kr. (Leupp 1995: 11). Ka termin nanshoku ise pärineb Hiinast, tegu on nanse
jaapanipärase lugemisega. Nanshoku'sse suhtuti kui rafineeritud nähtusesse, see oli õpetus,
„tee“ (Leupp 1995: 12). Samas – kuni 8.sajandini olid Jaapani kontaktid Korea
kuningriikidega vähemalt sama tähtsad kui sidemed Hiinaga, ja Korea nanshoku
traditsioon tundub olevat kujundatud Hiina eeskujul. (ibid., 17). Seega pole tegelikult
võimalik kindlaks teha, kuidas täpselt nanshoku Jaapanisse jõudis.
1.1. Homoseksuaalsus Jaapanis
Jaapani ajaloos on homoseksuaalsed suhted olnud laialdaselt levinud ja tuntud ning

erinevalt tänapäevast ei ole teema alati olnud tabu. Arvukad kirjalikud allikad
homoseksuaalsetest suhetest nii budistlike munkade, samuraide, kabuki-teatri näitlejate
8
seas pärinevad juba tuhande aastatagusest Heian’i perioodist. Samas rõhutab McLelland,
et hoolimata samasoolise erootilisuse au sees hoidmisest, selle rohkest kujutamisest
eelmodernses Jaapani kunstis, luules ja kirjanduses, on sel vähe asjakohasust sellega,
kuidas homoseksuaalsust mõistetakse tänapäeval – nii ühiskonnas laiemalt kui ka
homoseksuaalsete meest endi seas (McLelland 2000: 18).
Ka Kimura Saeko, kes on uurinud seksuaalsust eelmodernses Jaapanis, toob välja

järgneva: „Eelmodernset Jaapanit on kirjeldatud homoseksuaalsusese äärmiselt tolerantselt
suhtuvana – vastupidiselt tänapäeva ühiskonnale. Samas – nagu Foucault on hoiatanud,
tuleb olla ettevaatlik eeldades, et seksuaalsus oli eelmodernses ühiskonnas üldse
identiteediga seotud.“ (Kimura 2010: 13). Kui me võrdleme ajaloolist Jaapanit
tänapäevasega – kui me üritame tõlgendada ühiskondlikke nähtusi, kombeid, rituaale jne
lähtudes tänapäeva vaatenurgast –, on valearusaamad kerged tekkima. Ainus viis on
üritada mõista ka ajaloolist konteksti. Kimura jätkab: „Tuleb vältida eelmodernsete
praktikate võrdsustamist tänapäevaste arusaamadega homo-ja heteroseksuaalsusest; ning
oluline on mõista, kuidas on konstrueeritud ühiskonnas selline seksuaalsuse süsteem, kus
homoseksuaalsusse suhtutakse vabalt.“ (Kimura 2010: 13).
1.2. Homoseksuaalsus Heian’i perioodil
Juba alates Nihongi’st (aastast 720), milles väidetavalt võib leida vihjeid
homoseksuaalsusele – on see on siiski vaieldav, ning tõenäolisem on see, et teksti on
tõlgendatud üleliia vabalt. Heian’i ajastust (794-1185) pärinevad vanimad teadaolevad
kirjalikud allikad, kus mainitakse homoseksuaalseid suhteid. Kuigi mitte arvukalt, võib
teemakohaseid vihjeid ning kirjeldusi leida õukonnadaamide memuaaridest. Heian’i
aegses pealinnas saavutas õukond mitmes mõttes oma kõrgeima taseme. Peente kommete,
kunstipüüdluste ja etiketi poolest oli ta võrdväärne mis tahes õukondadega maailma
ajaloos (Henshall 2010: 45). Sellest ajast pärineb ka maailma esimeseks romaaniks peetav
„Genji monogatari“ („Genji lugu“), kirjutatud õuedaami Murasaki Shikibu poolt. See
mahukas kirjutis sisaldab ka ühte (võimalikku) vihjet homoseksuaalsele suhtele – loo
kangelane, Genji, olles ära tõugatud ühe konkreetse daami poolt, lohutab end sellega, et
9
magab daami noorema vennaga, „leides poisi olevat atraktiivsemana kui ta jaheda õe“
(Leupp 1995: 25). Parimaks tõestusmaterjaliks homoseksuaalsetest suhetest õukonnas on
päevikud. Fujiwara Sukefusa (11. sajand), Ōe Tadafusa (1040-1111), Fujiwara Yorinaga
(1120-1156) ja Fujiwara Kanezane (1147-1207) teevad kõik võrdlemisi selgeid vihjeid.
Yorinaga näiteks mainib seksuaalvahekordi mitmete erinevate partneritega, alates
teenritest lõpetades ülikutega (Leupp 1995: 25).
Heian’i kirjandusest võib leida näiteid sellest, et õukonnakultuurile olid probleemid

soolise identiteediga (gender identity) vägagi tuttavad. Nii „Genji loos“ kui teistes
tähtsamates töödes kirjeldatakse mehi tihtipeale nii liigutatutena teiste meeste ilust, et nad
ütlevad „Oleks ta ometi naine!“ („If only he were a woman!“). 12. sajandist pärinevas
kirjutises „Torikaebaya monogatari“ („The Changelings“) armub nooruk oma parima
sõbra õesse – teadmata, et neiu on tegelikult ristriietuv noormees. Sama nooruk tunneb
külgetõmmet ka oma sõbra suhtes – kulminatsioonistseenis näib olevat ta valmis teda
vägistama, kuid sel hetkel avastab ta, et ta sõber on tegelikult ristriietuv tüdruk. (Leupp
1995: 26)
Kuna märkimisväärne osa Heian’i -aegsest kirjandusest on kirjutatud õuedaamide poolt,

siis annab see võrdlemisi hea ülevaate tolleaegsest õukonnaelust, eriti just naise
vaatevinklist. Kimura sõnul võimaldab see meil ka paremini mõista selleaegset
seksuaalsust. Regentide süsteemis olid seksuaalsuhted organiseeritud vaikimisi eristuste
kohaselt, põhinedes soole, klassile ja võimu jagamisele viljaka ja mitte-produktiivse soo
alusel. Teisisõnu tähendas see, et ainult neil naistel, kes kuulusid kõrgemasse võimuklassi,
lasus kohustus tuua järglasi (power-producing sex). See omakorda tähendas, et kui naised,
kes olid kategoriseeritud mitte-produktiivse soo gruppi, tõid ilmale lapsi, ei võetud neid
võimusüsteemi vastu. Naiste viljakust ja sigimisvõimet vaadeldi kui kahte eraldiseisvat
nähtusest. Tuginedes sellisele võimuproduktiivsusele, ulatus eelmodernne seksuaalsuse
süsteem dualistlikust homo/heteroseksuaalsusest kaugemale.
Homoseksuaalsus oli oma olemuselt mitte-produktiivne ning seega täitis teatud
heteroseksuaalsete suhetega võrdset funktsiooni. (Kimura 2010: 14). Seega on võimalik, et
nanshoku’t nähti kui komplikatsioonidevähest vahendit seksuaalse rahulduse
saavutamiseks.
10
Teiseks oluliseks allikaks homoseksuaalsete suhete eksistentsist Heian’i ajastul on
budistlik kloostrielu, mille seos nanshoku’ga on silmatorkav. Mingil hetkel 13. sajandiks
(kas selle jooksul või enne seda) oli templikompleksides (näiteks Hiei mäel asuvas Tendai
koolkonnas) levinud homoseksuaalsus avalikult teada ning seda tunnustati (positiivselt)
kõrgema klassi kunstis ja kirjanduses (Leupp 1995: 28). Populaarne seos munkade ja
nanshoku vahel peegeldub rahva seas levinud seletuses Jaapani homoseksuaalsuse
päritolus. Nimelt väidetakse, et nanshoku praktika tutvustajaks Jaapanis polnud keegi muu
kui Kūkai (774-835), shingon budismi sekti asutaja ja üks suurimatest religioossetest
figuuridest Jaapani ajaloos, kui ta aastal 806 Hiinast naasis (Leupp 1995: 29).
Tõenäoliselt on tegu siiski pelgalt legendiga, kuid on võimalik, et seda kasutati
õigustamaks nanshoku praktiseerimist ja tolereerimist.
Esimene üheselt mõistetav viide homoseksuaalsusele Jaapani kloostrielus ei suhtu sellesse

kui „õpetusse“, mis toodud auväärse religioosse isiku poolt Hiinast Jaapanisse. Tendai
preestri Genshini „Ōjōyōshū“ („Ümbersünni põhialuste kogu“, 985), mis oli omal ajal
populaarseim religioosne tekst, mõistab budistlikku põrgusse mehe, kes astub
seksuaalvahekorda teisele kuuluva chigo’ga või lihtsalt teise mehega. Kuigi võib vaielda
sõnumi täpse sisu üle (olenevalt tõlkest võib seda mõista kui keeldu astuda
seksuaalvahekorda teise chigo’ga, teisele mungale kuuluva chigo’ga või lihtsalt kellegi
lapsega – millisel juhul teatud suhted olid lubatud, näiteks n-ö „oma“ chigo oli lubatud),
on selge, et homoseksuaalne seksuaalvahekord on keelatud. Genshin oli selgelt mõjutatud
sanskriti ja hiina keelsetest kirjutistest, mis rõhutavad meestevahelise seksuaalse kontakti
patust loomust. Samas ei suhtu Genshin sellesse kui erakordselt jälki nähtusesse – selles
patus süüdimõistetud on mõistetud piinlema kaheksast põrgust kolmandal kohal olevasse,
koos (näiteks) riisiviina kaupmeestega, kes lahjendasid oma toodet veega. (Leupp 1995:
31-32).
Kuigi teoorias olid igasugused seksuaalsuhted kloostrielus keelatud, ei olnud see

nähtavasti siiski takistuseks. Preestrid ja mungad, kes olid lubamatult abielus või kes olid
siiski naistega seotud, nagu Ikkyū, Sōchō ja Hossō sekti preester Satomura Jōha (1524-
1602), kirjutasid ka oma kogemustest meesarmukestega. Biseksuaalsus preestrite seas ei
11
olnud nähtavasti ka mitte haruldane. (Leupp 1995: 42)
Nagu mainitud, ei ole tõendid meestevahelisest homoseksuaalsest käitumisest Heian’i

õukonnas just arvukad. Samas 14. sajandiks olid Jaapani sõdalasvalitsejate paleedest
saanud homoseksuaalse tegevuse keskused; Muromachi perioodi (1333-1573) shōgun’itel
oli kombeks pidada meesarmukesi. Nende suhted peegeldavad uut traditsiooni – sõjalist
homoseksuaalsust –, mis kasvas välja samuraide seast, mitte ammusest imperiaalsest
traditsioonist (Leupp 1995: 27).
1.3. Homoseksuaalsus Tokugawa perioodil
Tokugawa ajastust (1600-1867) pärineb hulgaliselt teoseid, milles käsitletakse

homoseksuaalseid suhteid. Ajasturomaanid, luule, kunst – näiteid on rikkalikult.
Biograafiates juhuslikult mainitud informatsioon, skandaalsed uudised, ametlikud kirjed,
maad külastanud välismaalaste tunnistused – kõik need avaldavad, kuivõrd laialdaselt
levinud oli nanshoku kõigis ühiskonnakihtides. (McLelland 2000: 19)
Shōgun Yoshimune (1716-1745) võimu all oleva Jaapani kohta on üks Korea saadik
öelnud, et ülikkonna ja jõukate kaupmeeste seas „ei leidu kedagi, kes ei peaks“ ilusaid
noori mehi „kui lilli“ ning lisas: „Ma pole kusagil mujal maailmas sellist asja näinud!“
(Leupp 1995: 19).
Võimusuhted ja sotsiaalne positsioon peegeldusid ka seksuaalsuhetes – homoseksuaalsus

samuraide seas põhineb vanema nenja (kes armastab) ja noorema chigo (keda
armastatakse) põhimõtte raamistikul. Sellest lähtuvalt oli noorem partner (chigo või
wakashū) vanema mehe (nenja) seksuaalsete lähenemiskatsete ja aktide passiivne subjekt
(McLelland 2000: 19).
McLelland (ibid.) toob välja neli põhilist konteksti, milles nanshoku praktika näis
eksisteerivat:
1) budistlik preesterkond
2) meistrid ja nende (noored) õpipoisid
3) samuraide süsteem
12
4) meelelahutusmaailm – ehk teatrite ja bordellide „hõljuv maailm“, ukiyo
Nagu eelpool juba mainitud, oli budistliku preesterkonna seas „poiste armastamine“ teada-
tuntud juba 8. sajandist (mil väidetavalt Kūkai selle Jaapanisse tõi). Rollid jagunesid
järgnevalt: noor poiss, kes teenib chigo’na on vanema munga või preestri
armastatu/ihaldatu. Selliste homoerootiliste (kuigi mitte alati homoseksuaalsete) suhete
olemasolust annavad tunnistust mitmed illustreeritud käsikirjad ja lood 14. sajandist. Ihara
Saikaku meestevahelist armastust käsitlevas teoses „Nanshoku Ōkagami“ („Great Mirror
of Male Love“, 1687) on igati iseenesest mõistetav, et preestrid on huvitatud poiss-
näitlejate ja prostituutide tagaajamisest. Ka tollest ajastust pärinevad naljad ja humoorikad
lood annavad mõista, et munkade ja chigo’de vahelised seksuaalsuhted olid laialdaselt
teada. (McLelland 2000: 19)
Järgnev valdkond ehk meistrite ja nende õpipoiste vahelised suhted olid samuti laialdaselt
teada ja tolereeritud. Oli üsna tavaline, et õpipoisid pakkusid oma toodanguga kaubeldes
müügiks ka iseennast. On teada ka juhtum 17. sajandist, mil grupp poiss-prostituute
teesklesid olevat meditsiinikaupade müüjad. Õpipoisisüsteem tähendas seda, et õpipoisid
asusid meistri (nt kaupmehe) teenistusse kuni kahekümneks aastaks, ja seega olid nad
igapäevaselt lähedases kontaktis, tihtipeale olid neil ka ühised magamisruumid.
Samasooliseid suhteid häbimärgistava diskursuse puudumise tõttu oli igati eeldatav, et
vanematel meestel tekivad noorematega emotsionaalsed ja seksuaalsed sidemed. (ibid.,
20).
McLellandi poolt välja toodud kolmandas kontekstis ehk samuraide süsteemis ülistati
meestevahelisi homoseksuaalseid suhteid ning peeti neid naiste ja meeste vahelistest
õilsamateks. Yamamoto Jōchō „Hagakure“ („In the Shade of Leaves“, 1717) on üheks
võtmetekstiks mõistmaks homoseksuaalsete suhete üliolulist rolli äärmiselt
homosotsiaalses samuraide keskkonnas. Samuti selgub, et Tokugawa valitsus ei kiitnud
heaks homoseksuaalset käitumist, kuid see oli eliidi hulgas levinud sotsiaalne praktika
oma stiili, etiketi ja esteetikaga. (ibid., 20)
Bordellide ja teatrite „hõljuv maailm“ (ukiyo): näitlejad ja prostituudid omasid

autoriteetide silmis sama sotsiaalset positsiooni; teatrite ja lõbumajade rajoonid asusid
13
ligistikku linna äärealadel (McLelland 2000: 21). Aastal 1629 keelas Tokugawa bakufu ära
need kabuki-etendused, milles osalesid naisnäitlejad [kuna tihtilugu oli tegu ka
prostituutidega]. Nende asemele astusid noored mehed ja teismelised poisid, kellest said
kabuki staaresinejad. Kuid ka need noormehed tegutsesid prostituutidena ning 1652. aastal
keelas välivalitsus ka noorte meeste ja teismeliste poiste mängimise kabuki-etendustes.
Selleks, et ohjeldada kabuki-teatriga seostatud moraalivääratusi, otsustas bakufu lubada
kabuki-lavale vaid täiskasvanud mehi, kes suutsid kinnitada, et nad tegelevad
näitekunstiga tõsimeeli (Deal 2009: 488-489). Nad said tuntuks kui onnagata´d. Lisaks
näitlejatele/prostituutidele, eksisteerisid ka bordellid, mis olid spetsialiseerunud
meespatroonide „varustamisele“ poistega. Viimased olid tuntud kui kagema ja teenindasid
kliente kagema chaya`des (teepoodides), mis asetsesid kägaras koos ettenähtud linna
piirkondades. Erinevalt samuraidevahelistest suhetest, mis tuginesid vanuse erinevusel,
olid seksuaalsuhetes kagema’ga olulisel kohal sooline eristus – kagema rolliks oli olla
passiivne vastuvõtja, olla n-ö naispool (tihti olid nad ka riietatud noormehena, olenemata
nende tegelikust vanusest, kandes teatud avatud varrukatega kimonot ja tüüpilist
noormeeste juukselõikust). (McLelland 2000: 21)
Eelpool toodud näidetest on selge, et Tokugawa-aegses Jaapanis ei olnud tavaline vaid

ühte laadi homoseksuaalsus – tegu oli erinevate homoseksuaalsuste rohkusega, erisuguste
seksuaalsete interaktsioonidega, mille ainsaks ühiseks nimetajaks oli osapoolte
bioloogiline sugu (ingl k sex), kuid mitte tingimata sotsiaalne sugu (ingl k gender).
Praktikad olid kontekstispetsiifilised ning eksisteerisid ranged käitumisjuhised;
stsenaariumitega varustasid shunga´d (erootilised pildid), ukiyo-zōshi´d, budistlikud lood
ja mõistujutud, kabuki näidendid ja samuraide käitumismanuaalid. (McLelland 2000: 21-
22)
1.4. Homoseksuaalsus Meiji ajastul
Meiji ajastul (1868-1911) toimus Jaapani ühiskonnas hulgaliselt suuri muutusi –

avanemine välismaailmale, samuraiklassi elimineerimine, uue keisrivõimu režiimi
kindlustamine jne. Läänest sai eeskuju, kellega võrdväärsena üritati end näidata. Kuid
muule maailmale avanemisega kaasnes ka hirm näida alama riigina ning uueks eesmärgiks
14
sai moderniseerumine. Homoseksuaalsetesse suhetesse soosivalt suhtunud feodalism
kadus ning Jaapan hakkas häbi tundma mitmete traditsioonide ja kommete pärast – näiteks
avalikud kümbluskohad ja eksplitsiitselt erootiline kunst, templites levinud falloste
kujutamine, loomulikult ka positiivne hoiak homoseksuaalsetesse suhetesse – kõik see
šokeeris välismaalasi. Jaapani kultuurieliit võttis kiiresti omaks euroopaliku suhtumise
ning hakkas avalikult hukka mõistma selliseid „kurjasid pahesid“ minevikust. Kehtestati
läänelikud seadused – seda küll lühikest aega. Aastal 1873, Saksa Keisririigi seaduste
eeskujul, määratleti meestevaheline homoseksuaalsus kuriteona2. Kümme aastat hiljem –
prantslasest õigusalase nõuandja soovitusel – seadus tühistati ja ei ole kunagi taastatud.
(Crompton 2006: 443)
Vaikselt hakkas muutuma ka inimeste mõtlemine. Kuna anti välja tõlketeoseid ning üha
rohkem inimesi õppis inglise ja teisi keeli, voogas riiki terve lääne kirjanike, filosoofide ja
teadlaste teoste tulv – Goethest Darwini, Milli ja Rousseauni. Nendest saadud arvukad
ideed olid sageli vastuolulised ja kokkusobimatud, kuid seda ei tajutud alati nii. (Henshall
2004: 103) Muu hulgas võeti üle ka läänelik suhtumine homoseksuaalsetesse suhetesse.
Suurteks mõjutajateks said alles hiljuti Läänes välja töötatud seksuoloogilised diskursused
ning seni Jaapani ühiskonnas suhteliselt tavaliseks peetud ning levinud praktika jaoks ei
olnud see mitte just positiivne muutus.
Fakt on ka see, et Meiji ajastust on alles palju vähem kirjalikke allikaid, mis mainivad
homoseksuaalseid suhteid ning see omakorda tõstatab küsimuse, kas homoseksuaalne
käitumine sel perioodil tõepoolest vähenes või kadus see lihtsalt silmapiirilt (McLelland
2000: 22). Võitlust nanshoku kui osa samurai aukoodeksist ja uute seksuoloogiliste
diskursuste vahel, mis sätestas homoseksuaalsuse kui ohtliku hälbe, on ulatuslikult
kirjeldatud Mori Ōgai teoses „Wita sekusuarisu“ („Vita sexualis“ 1909) (ibid., 22).
Romaani keskseks teemaks on peategelase, filosoof Kanai Shizuka, seksuaalelu ning
Kanai enese soovikski on kirjutada „oma seksuaalsuse ajalugu“ (Kimura 2010: 16).
Aastatel 1908-09 kirjeldatakse sündmusi, mis toimusid 1870ndail. Oluline on siinkohal
märkida, et „Vita Sexualise“ müük keelustati 1909. aastal. See näitab, et seksuaalsuse
epistemoloogiline raamistik muutus Meiji perioodil drastiliselt, muutes vananenuks Ōgai
2 Karistuseks oli küll vaid 90 päeva vangistust.
15
kirjelduse arusaamast, mille kohaselt on homoseksuaalsus heteroseksuaalsusega võrreldes
ülimuslik. „Vita Sexualis“ kirjeldab selgelt ajaloolisi nihkeid seksuaalsuse kujundamises.
Ōgai ise kuulub Jaapani moodsasse ajastusse, kuid samal ajal (kuna ta sündis Edo ajastu
lõpul) oli ta tunnistajaks äärmuslikele muutustele, mis järg-järgult moderniseeris Jaapani
ühiskonda. Kristlike moraalide tutvustamisega hüljati mitmed Edo ajastu traditsioonid,
mis nüüd leiti olevat tahumatud ja sobimatud, seal hulgas ka teatud raamatustiilid, mida
nüüd nähti pornograafilistena. Moderniseerumise protsessi tulemusena olid seksuaalsuhted
lubatud vaid abielupaaridele (vähemalt teoorias) ja seksuaalsus sätestati sugulise
paljunemisena (Kimura 2010: 17-18).
Samas, militaristlik diskursus suhtus sõduritevahelistesse lähedastesse sõprussuhetesse

endiselt tolereerivalt, kui isegi mitte soosivalt. Käest kinni hoides tänavatel kõndimine,
lood sõduritest, kes riskivad lahinguväljal eluga – mitte vaid tõelise sõdalasevaimu ja
surmapõlguse tõttu vaid ka oma kire tõttu kaassõduri suhtes – ei olnud ebaharilik
käitumine. Selline erotiseeritud sõbramehelikkus on rohkem seotud varasema arusaamaga
nanshoku’st kui teatud väärtuste kogumist, mis põhinevad homosotsiaalsel eluviisil kui
konkureeriva diskursusega, mis määratleb homoseksuaalsuse lihtsalt hälbelise
seksuaalaktina. (McLelland 2000: 23)
Lisaks sõjaväele oli homoseksuaalsus seotud homosotsiaalsete keskkondadega nagu nt

koolid ja ülikoolid. Samuti ei nähtud homoseksuaalsust kui vaid teatud vähemusgrupi
tegevust, pigem suhtuti sellesse kui käitumisse, millele noortel meestel oli soodumus.
1898. aasta Eastern Worldí väljaandes raporteeritakse, et „Meestevaheline
homoseksuaalsus on Tōkyō tudengite seas niivõrd levinud, et noorukieas poisid ei saa
õhtuti väljas käia.“ See ei olnud homoseksuaalsus ise eraldi võetuna, mida stigmatiseeriti,
vaid probleemina nähti kogu „nooruslikku seksuaalsust“ ning tunti vajadust meditsiinilise
uurimise ja sekkumise järele. Seksi – nii hetero-kui homoseksuaalset – nähti kui
potentsiaalset kahjustavat takistust, mille eest tuleb noori mehi kaitsta (kuna tudengi
eesmärgiks oli omandada sobilik haridus, siis pidi ta eelkõige pühenduma oma õpingutele)
(McLelland 2000: 24)
16
1.5. Homoseksuaalsus sõjajärgses Jaapanis
1945. aastal saabus lõpp Teisele maailmasõjale. Jaapani lüüasaamisega kaasnenud

Ameerika okupatsioon ja uue põhiseaduse koostamine ja jõustamine ei toonud kaasa
ametlikku muutust suhtumisse meestevahelisse homoseksuaalsusesse – põhimõtteliselt
seda ignoreeriti. Sellest ajastust säilinud materjalid on üpris napid.
Üheks neist on Mishima romaanis „Kinjiki“ („Keelatud värvid“ 1951-53) kirjeldatud
stseenid, kus tegevus toimub väikses, gei-meestele mõeldud baaris sõjajärgses Tōkyōs.
Kuigi Mishima kasutas homoseksuaalsetele meestele viitamisel omakeelset väljendit
danshokuka, oli ta teadlik mõjust, mida suhtlus välismaalastest (eriti ameeriklastest) gei-
meestega kohalikele noormeestele avaldas. Peatükis, mille pealkirjaks rōmaji-tähestikus
kirjutatud ingliskeelne „Gay Party“ selgitab Mishima, et sõna gay on Ameerika slängi
vaste danshokuka´le. See vihjab, et sõna kasutus ei olnud väljaspool gei-ringkonda
laialdaselt tuntud. Mishima ei maini ei eksklusiivselt gei-meestele mõeldud baare ega ka
Shinjukus asuvat Ni-chōme piirkonda, millest nüüdseks kujunenud gei kohtumispaikade,
baaride, asutuste peamine piirkond. Gei-baarid ei olnud peale sõda veel levinud, kuid
eksisteerisid baarid, kus võõrustajateks (hostess, okami) olid naisteks riietunud mehed
(josō). Kuigi need asutused olid tuntud „gei-baaridena“ (gei bā), ei olnud klientuur
homoseksuaalne, koosnedes peamiselt mizu shōbai (kahtlase maiguga, pigem öise
meelelahutusäri) hostessidest ja nende poistest (wakamono). Homoseksuaalsed mehed ei
olnud just eriti teretulnud. (McLelland 2000: 25-26).
Geist toimetaja ja kirjaniku Ogura Tō väitel oli sõjajärgse Tōkyō geibaari-maastik väike ja
tihedalt seotud prostitutsiooniga. Baarid toimisid tänapäevaste host-baaride põhimõttele
sarnaselt – klient saabub, ostab joogi, valib töötajate seast lemmik-poisi ja seejärel oli
võimalus minna koos kas kuhugile hotelli või baaris asuvasse eraldi tuppa. Samas rõhutab
ta ka seda, et baaride näol oli tegu gei-meeste jaoks turvalise alaga, kus sai üksteisega
kohtuda, ka seksuaalpartneritega. (McLelland 2000: 26).
1960ndate lõpul hakkasid Läänes levinud seksuaalrevolutsiooni mõjud jõudma ka

Jaapanisse ning ärevus seksuaalsuse muutumise suhtes leidis pidevalt meedias kajastamist;
peale tungis ka uue laine kirjandus ja film, mis aina julgemalt esindasid seksuaalsuhteid,
17
mis omakorda paiskasid segi heteronormatiivsed peavoolu diskursused. 1968. aastast
pärinev Matsumoto Toshio film „Bara no sōretsu“ on väidetavalt esimene
homoseksuaalsust käsitlev Jaapani film“ ja mille suur väärtus põhineb 60ndate lõpu gei-
elu portreteerimisel. 1970ndail levis homoseksuaalsuse kujutamine peavoolu – see imbus
naistele mõeldud mangasse ja aina kasvav arv kirjanikke lisas homoseksuaalsuse oma
teostesse (nt Murakami Ryū). Samas on homoseksuaalsust kujutatud kui uimastite
kuritarvitamist – antisotsiaalsena, ennast hävitavana. 1970ndail hakati välja andma ka gei
pornograafiat – geidele suunatud ajakirjades, esimeseks oli 1972.aastal ilmunud ajakiri
Barazoku (Rose Clan) (McLelland 2000: 28-29)
1.6. Gei-buum 1990ndatel
1990ndate algul toimus Jaapanis omamoodi gei-buum, mille peamiseks tulemuseks oli
ühiskondliku nähtavuse suurenemine. Kinodesse tulid üksteise järel kolm gei-teemat
puudutavat filmi: „Okoge“ (režissöör: Murata Takehiro, 1992), „Kira kira hikaru“
(Matsuoka George, 1992) ja „Hatachi no binetsu“ (Hashiguchi Ryōsuke, 1993).
McLelland toob välja, et kuigi filmide keskseteks tegelasteks olid gei-mehed, koosnes
neid vaatama tulnud publik peaaegu täielikult noortest naistest. Sellest omakorda jäi
mulje, et filmid ei rääkinudki tegelikult gei-meestest, vaid tegu oli hoopis meedia
fantaasiatega, mis kasutas ära meestevahelise homoseksuaalsuse populaarsust noorte
naiste seas tõstmaks vaatajanumbreid. Ka televisioon andis buumile oma panuse – eetrisse
jõudsid diskussioonid homoseksuaalsuse teemal ja teleseriaalid, kus olid gei-tegelased
(1993. aastal läks eetrisse esimene teleseriaal, kus kujutati meestevahelist homo-
seksuaalset armusuhet). Samas võib mainida, et lesbidele selline tähelepanu omaks ei
saanud, nemad olid endiselt nähtamatud. Paraku ei kujutatud homoseksuaalseid mehi
audiovisuaalses meedias tihtipeale eriti positiivselt, olles selles osas sarnased teisele,
üldlevinud viisile nende portreteerimisel – gei-mehed kui sugu vahetanud naljaobjektid.
Lisaks audiovisuaalsele meediale oli ka hulk ajakirju, mis käsitlesid gei-teemat.
(McLelland 2000: 29-30)
1991. aastal ilmus Fushimi Noriaki raamat „Puraibēto gei raifu“ („Private Gay Life“).
Teose näol on tegu tähtsa verstapostiga tänapäeva Jaapani homoerootiliste kultuuride
18
teoreetilises artikulatsioonis. Selle mõju ei piirdunud vaid lesbi ja gei ringkondadega,
lugejaskonna hulka kuulusid ka laiem üldsus, seal hulgas ka akadeemikud. Raamatu
ilmumisest saati on Fushimi üks olulisematest kriitikutest kaasaegse Jaapani
seksuaalvähemuste teemadel. „Puraibēto gei raifu“ algab hentai-deklaratsiooniga, kus ta
kuulutab, et pooldab hentai olemist ning tõukab ära mõtte olemast „normaalne“ kuna selle
vastandiks oleks „ebanormaalne“ ja see omakorda oleks diskrimineeriv. Ta ütleb lahti ka
sõnast „gei“ (Suganuma 2006). Fushimi polnud huvitatud homoseksuaalse iha
normaliseerimisest vaid „hetero-süsteemi“ kritiseerimisest ning lõpuks selle
lammutamisest (McLelland 2011:13).
19
2. OLUKORD TÄNAPÄEVA JAAPANIS
Homoseksuaalide olukord tänapäeva Jaapanis on samuti teema, mille kohta väga

laialdaselt materjali saadaval pole, kuigi olukord on muutumas. Tegu pole just
igapäevaselt arutatava temaatikaga ning jääb mulje, et see kuulub pigem ühiskonna kui
mitte just valupunktide, siis vähemasti delikaatsemate teemade hulka.
Kuni aastani 1991 defineeris „Kōjien“3 homoseksuaalsust kui „ebanormaalset seksuaalset

iha“. Alles 1995. aastal teadustas Jaapani Psühhiaatria ja Neuroloogia Ühing, et
homoseksuaalsusesse ei suhtuta enam kui vaimuhaigusesse, liitudes lõpuks selles osas
globaalsete arusaamadega. Kuid arusaam homoseksuaalsusest kui teatud väärastusest on
siiski visa kaduma ning on just personaalsel tasandil endiselt säilinud (Nagayasu 2016).
Millal iganes Jaapanis mainitakse mingit fenomeni või isikut, mida/keda seostatakse
kuidagimoodi seksuaalvähemustega, on peaaegu alati koheseks reaktsiooniks
naljategemine/narrimine ja rahutu naer. Selle eesmärgiks on eeldatavasti lootus tõestada
iseendile ja teistele, et nemad ei ole „sellised“. Neid nalju korratakse televisioonis,
koolides, töökohtades kuni nad on levinud kogu ühiskonnas. Aga kui mõistetakse, et see,
kelle üle nalja visatakse, pole mitte telepersoon, vaid lihast ja luust nende lähikonnaliige,
selgub kurb tegelikkus – teda kas välditakse või temasse suhtutakse avaliku põlgusega.
(ibid.)
2015. aastast pärinevate hulga uurimuste tulemusena selgus, et ligikaudu 5% jaapanlastest

kuuluvad LGBT seksuaalvähemuste hulka, ehk vähemalt igas klassis üks õpilane. Samas,
Jaapan on olnud väga aeglane oma reageeringuga sellele faktile ning isegi erinevus
homoseksuaalsuse ja soolise düsfooria ehk soolise identiteedi häire (gender dysphoria)
vahel pole laialdaselt õigesti mõistetud (Sechiyama 2015).
Sellest tulenevalt ei olegi seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste elu Jaapanis
tingimata nii konfliktivaba kui esialgu võib tunduda. Mitmed LGBT kuulsused, tarento’d,
lauljad, jne on pidevalt nähtaval (eriti televisiooni vahendusel), kuid samas ei ole pilt, mis
neist kuvatakse, alati just reaalsust adekvaatselt peegeldav.
3 Üks Jaapani standardsõnaraamatutest
20
Kuigi avalik eelarvamuslik käitumine seksuaalvähemuste suhtes on Jaapanis üpris
haruldane, puudub ametlik seadusandlus, mis vähendaksid diskrimineerimist
töövaldkonnas, haridussüsteemis, tervishoius ning panganduses. Põhivoolumeedia
kajastus LGBT teemal on napp ning kuigi leidub mitmeid avalikult homoseksuaalseid
kuulsusi, kipuvad nad olema üleelusuurused, ekstravagantsed ning just transsooliste
kogukonda esindavad. Peavoolu geikultuur on pildilt eemaldatud ning suuresti
valestimõistetud. (McMahon 2015)
Gei-aktivist ja juriidiline nõuandja seksuaalvähemustele Nagayasu Shibun tõdeb: „Millal

iganes diskrimineerimise teema kerkib päevakorrale, meeldib inimestele väita, et Jaapan
on traditsiooniliselt olnud seksuaalvähemuste suhtes tolerantne. Kui asi puudutab
homoseksuaalsust, siis osutatakse samuraide ja budistlike preestrite seas laialtlevinud
romantilistele suhetele noorukieas poistega. Shōgun Ashikaga Yoshimitsu ja nō-teatri
alusepanija Zeami ning väejuht Oda Nobunaga ning tema noore vasalli Mori Ranmaru
vahelised suhted on paar laialt tuntud näidet. Ka suhtumine transsoolistesse inimestesse on
esmapilgul salliv. Vastassoo riiete kandmine on Jaapani kultuuris suhteliselt levinud.
Parimateks näideteks on onnagata näitlejad kabuki-teatris ning vaid naistest koosnev
Takarazuka draamatrupp aga ka näiteks festivalide ja muude pidustuste ajal on vastassoo
rõivastesse riietumine olnud võrdlemisi tavaline.“ (Nagayasu 2016).
Leidub arvukalt populaarseid telekuulsusi, kes samuti tegelevad ristiriietumisega (cross

dressing). Prominentsemateks näideteks on Matsuko Deluxe, kes on oma sagedaste
esinemistega laialt tuntud (eriti just erinevates tele varietee-etendustes ja reklaamides
osalemisega), ning transsooline esineja Haruna Ai, kes on populaarne just televisioonis.
Noorte meeste vahelist armastust käsitlev „boys love“ žanrisse kuuluvad manga ja
romaanide populaarsus ka väljaspool Jaapanit on pidevalt kasvav, olles osa „laheda
Jaapani“ („Cool Japan“) fenomenist. Tihti osutatakse ka sellele, et Jaapanis pole kunagi
olnud ka religioosset käsku, mis keelaks homoseksuaalsust nagu näiteks leidub ristiusus
või islamis. Homoseksuaalseid inimesi pole [oma seksuaalse orientatsiooni tõttu] üldiselt
kriminaalselt karistatud. Kõigele eeltoodule tuginedes järeldatakse tihtipeale, et LGBT-
inimeste diskrimineerimine pole Jaapanis probleemiks ja jaapanlased on
21
seksuaalvähemuste suhtes üldiselt tolerantsed. Tegelikkuses on see näiv sallivus vaid
üheks aspektiks keerukast reaalsusest. (Nagayasu 2016)
2.1. Lesbide olukord tänapäeva Jaapanis
Omaette, ning võimalik, et isegi keerulisemaks, teemaks on lesbid Jaapani ühiskonnas.

Kuigi tegu pole käesoleva töö uurimisobjektiks, toon võrdluse huvides välja mõningad
huvipakkuvad aspektid lesbide olukorrast.
Kui meeste homoseksuaalsus on alati olnud suhteliselt nähtav (erinevates

väljendusvormides), siis naiste homoseksuaalsusega on lood teistsugused. Asjakohaseid
ajaloolisi allikaid napib ning pigem on sellesse suhtutud kui millessegi, mida ei ole vaja
tõsiselt võtta. Kindlasti on oma osa sellel Jaapani traditsiooniliselt patriarhaalsel
ühiskonnal, kus naise peamiseks rolliks oli olla kodus, nelja seina vahel, hoolitseda kodu
eest ning kasvatada lapsi. Levinud on olnud ka müüt, et Jaapanis ei ole lesbisid üldse
olemas.
1980ndate populaarne lauljanna Naomi Sagara karjäär leidis järsu lõpu kuna ta langes
avalikkuse halvakspanu alla, kui tema endine partner avalikustas, et lauljatar on lesbi.
Lesbide aktivism oli oma tipul 1994. aasta paiku, kattudes Ameerika feministliku
liikumisega. Peale seda on koostööd teinud grupid läinud eraldi oma teed pidi. (Larkin
2006)
Võite on muidugi ka lesbide kogukonnas olnud – näiteks valiti Otsuji Kanako 2003. aastal
Ōsaka Prefektuuri assambleesse (Osaka Prefectural Assembly). Kaks aastat hiljem avaldas
ta autobiograafia, milles ta avalikustas, et ta on lesbi (paraku pole võimalik kontrollida,
kas ta oleks valitud ka siis, kui tema seksuaalne orientatsioon oleks juba enne valimisi
teada olnud). Seda tehes sai temast esimene avalikult homoseksuaalne edukas poliitik
Jaapanis. Ta toetas homoseksuaalsust pooldavat poliitikat ning 2007. aasta juulis
kandideeris Demokraatliku Partei ridades Jaapani parlamendi Ülemkotta. Hoolimata
suuresti positiivsest meedia kajastusest nii kodu-kui välismaal, ei olnud ta katse edukas.
(McLelland 2011: 14)
22
Haruldased ei ole ka abielud, kus lesbid abielluvad meestega peamiselt majanduslikel
kaalutlustel – palgavahe naiste ja meeste vahel on Jaapanis endiselt oluliseks probleemiks.
(Larkin 2006).
Kuigi on olnud ka positiivseid muutusi, on lesbide (nagu teiste seksuaalvähemuste)
olukord üldiselt kirjeldatav järgmiselt – ruumi edasiste edusammude jaoks on küll ja veel.
Püsivaks probleemiks on informatsiooni puudus, mistõttu on üheks eesmärgiks kindlasti
avalikkuse teadlikkuse tõstmine.
2.2. Märkimisväärsed LGBT-poolsed legaalsed võidud
Üks märkimisväärne sündmus toimus 1994. aastal, kui geiõiguste grupp OCCUR (Japan
Association for the Lesbian and Gay Movement) võitis Tōkyō linnavalitsuse vastu esitatud
hagi. Fuchū noortehostel, mis kuulus Tōkyō linnavalituse haridustoimkonnale, keelas
LGBT gruppidel oma asutuse kasutamise. Toimkond väitis, et see on nende põhimõtete
vastane (s.t lubada LGBT liikmetel asutust kasutada) ning OCCUR kaebas nad
diskrimineerimise tõttu kohtusse. (Kasai 2016: 186)
Kohtuotsus pälvis tähelepanu, kuna see defineeris homoseksuaalsust kui neutraalset
seksuaalset orientatsiooni ning teadvustas ametlikult ühiskonnas levinud eelarvamuslikku
hoiakut gei ja lesbide suhtes. „On vajalik, et valitsusasutused näitavad üles põhjalikku
tähelepanu homoseksuaalide kui vähemuste suhtes ning kindlustavad nende õiguste ja
huvide eest seismise. Oli vastuvõetamatu siis ja on jätkuvalt vastuvõetamatu, et avalik
ametiasutus on ükskõikne või ignorantne nende punktide suhtes.“ Kohtuotsuse sõnum oli
selge – teadmatus pole vabanduseks. Sarnaselt seksuaalse ja rassilise diskrimineerimisega,
on vastuvõetamatu mitte olla teadlik sellest, et seksuaalsel orientatsioonil põhinevad
eelarvamused on väärad. Taoline kohtuotsus väljendas oma olemuselt ka teravat kriitikat
tolleaegse Jaapani ühiskonna suhtes. (Sechiyama 2015)
Teine tähelepanuväärne fakt on see, et aprillis 2015 võeti Tōkyōs, Shibuya

linnaosavalitsuses vastu „Shibuya linnaosa soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise
määrus“, laiemalt tuntud kui „partnerluse sertifikaat“. Kuigi tegu pole abielulitsentsiga ja
selle õigused on limiteeritud, on see siiski oluliseks sammuks samasooliste kooselude
23
tunnustamisel. Määrus annab linnaosavalitsuses end registreerinud samasoolistele
paaridele õiguse haiglakülastusteks ning kaasallkirjastada kinnisvaraomandi lepinguid.
Oluline on ka see, et määrus tõi LGBT kogukonna nähtava(ma)le. Taiga Ishikawa, Tōkyō
nõunik ja esimene geist kohaliku assamblee liige Jaapanis ütles CNN-le, et määrus oli
„esimene suur samm inimõiguste kaitseks“ ning see tegi ta õnnelikuks, kuid lisas, et
sellega peab kaasnema avalikkuse teavitamine alternatiivsete eluviiside kohta. Samuti
rõhutas Ishikawa, et samasooliste paaride võrdsete õiguste elluviimiseks on vajalik
riiklikul tasemel seaduse kehtestamine. (McKirdy 2015)
Üheks takistuseks samasooliste abielu legaliseerimisel on põhiseadus. Artikkel 24 nimelt

ütleb „Abielu saab sõlmida vaid mõlema soo vastastikusel nõusolekul“. Samas leiavad
mitmed õigusteadlased, et samasoolised abielud peaksid olema lubatud, kuna nimetatud
artikli esialgne eesmärk oli takistada nende abielude sõlmimine, kus otsus abielluda ei
olnud osaliste endi soov, vaid perekonnapeade poolne; ning see ei tohiks takistada
tõlgendamast „mõlemat sugu“ kas kahe naise või kahe mehena. (Sechiyama 2015) Pärast
Shibuyat on vastava määruse vastu võtnud ka Setagaya linnaosa Tōkyōs. Erinevalt
Shibuyast ei ole Setagayal kavatsust avalikustada asutuste (nt haiglate ja
kinnisvarafirmade) nimesid, kes määrusest kinni ei pea (kuna tegu pole juriidiliselt siduva
dokumendiga). (Murai 2015) Sarnast programmi on rakendanud ka Naha Okinawa
prefektuuris ja Mie prefektuuris asuv Iga linn. (Kikuchi 2017).
2011. aastal valiti Tōkyō Nakano linnajaos assamblee liikmeks avalikult gei 34-aastane
Wataru Ishizaka. Kui talt küsiti, mis on suurimaks probleemiks Jaapani geide seas, vastas
ta: „Sa võid saavutada seadusliku võidu, sa võid oma perekonna ees „välja tulla“ aga võib
juhtuda, et su tuttavad keelduvad sind omaks võtmast. Me nimetame seda gruppi seken
íks, see on sinu sotsiaalne naabrus, inimesed sinu perekonna ja välismaailma vahel. Tegu
on tüüpilise jaapanliku arusaamaga – isegi kui su perekond aktsepteerib ja toetab sind, on
see tähtsusetu kui su seken keeldub su olemasolu tunnistamast.“ Selletõttu oligi ka
Ishizaka eesmärgiks suurendada inimeste teadlikkust LGBT teemadel. (Robinson 2011).
2014. aastal uuringufirma Nihon Yoron Chosa-kai läbiviidud uurimuse kohaselt oli 52,4%
24
jaapanlastest samasoolise abielu vastased ja 74,6% küsitletutest arvasid, et ühiskond on
seksuaalvähemuste suhtes ebaõiglane. Samasoolise abielu suhtes näitasid rohkem toetust
üles naised ja vastaste seas olid ülekaalus mehed. 20-30-aastaste seas oli toetus suurim,
kuni 70% (vastaseid 24.7%). Vanusegrupis 60+ oli vastaseid 70.9% ja 23.6% poolt. Kokku
60% vastas, et neil ei ole midagi selle vastu, kui mees ja naine elavad koos aga pole
abielus, kuid 69% olid vastu sellele, et abielus mitteolevad mees ja naine kasvatavad last.
(Japan Times 2014). Neist tulemustest on näha, kuivõrd konservatiivne Jaapani ühiskond
endiselt on.
2017. aasta märtsis toimunud Shibuya linnajaos toimunud LGBT rongkäik, millest võttis
osa hinnanguliselt 5000 inimest, oli iga-aastase Tōkyō Rainbow Pride festivali finaaliks.
Sponsoreid firmade ja organisatsioonide näol oli rekordiliselt 190, nende hulgas NTT,
Sony, Google ning festivali teemaks oli „Muutus“. (Kikuchi 2017). Ka eelnevatel aastatel
on Pride festival püüdnud tähelepanu, esimene neist toimus 1994. aastal alustati
viiekümne osavõtjaga, rongkäigu lõpuks oli osalejaid kogunenud üle kolmesaja. 2014.
aasta rongkäigust võttis osa ka tollane (ja praegune) peaministriproua Abe Akie, kes jagas
oma arvamust kogemusest ka sotsiaalmeedias, öeldes lisaks tänusõnadele ka, et nautis
osavõttu ja soovib aidata ehitada ühiskonda, kus kõik saaksid elada õnnelikku,
elamusterikast elu diskrimineerimiseta (Zhang 2014).
Lisaks Prideíle aitab LGBT-kogukonnale tähelepanu tuua ka vastavate organisatsioonide,

firmade, ühenduste tegevus. Näiteks Letibee (http://letibee.com) on firma, kes tegeleb
LGBT-alase teavitustööga ning pakub firmadele, korporatsioonidele jne erinevaid LGBT-
alaseid koolitusi. Või Tōkyōs tegutsev LGBT toetusgrupp ReBit, kes muu hulgas
tegelevad teavitustööga koolides. Aastal 2015 korraldatud netiküsitluse kohaselt, milles
osales 70 000 inimest vanuses 20-59, identifitseeris end LGBT-na 7,6% vastanutest ehk
iga kolmeteistkümnes inimene. Ekspertide hinnangu kohaselt on igas klassis LGTB õpilasi
ning selleks, et nii õpetajad kui õpilased oleksid informatsiooniga varustatud, teevadki
ReBiti sugused grupid teavitustööga (Obara 2016).
Korraldatakse ka LGBT filmifestivale, näiteks Kansai Queer Film Festival (http://kansai-

qff.org/2017/index.html) ja Tōkyō International Lesbian and Gay Film Festival
25
(http://rainbowreeltokyo.com/2017/en/).
2017. aasta sügisel avas Leslie Kee Tōkyōs fotonäituse „Out in Japan“. Viie aasta jooksul
grupi fotograafide poolt tehtud 10 000 fotot „üritasid tabada Jaapani LGBT kogukonna
tõelist nägu“. Kee eesmärgiks on näidata LGBT inimesi igapäevaelus ning oma
tegevusega näidata, et LGBT ei ole vaid vähemusgrupp. (Kazuhiko 2017)
2.2.3. Homoseksuaalsete meeste kuvand popkultuuris
Nagu eelpool juba mainitud, on meedias tihti näha homoseksuaalseid, transsoolisi,

heteronormatiivsetesse piiridesse mittesobituvaid persoone. Sageli on nende rolliks olla
vaid naljakas, vaimukas, huvitav meelelahutaja, nende seksuaalne orientatsioon ei kuulu
üldiselt tõsise arutelu alla (kui seda teemat üldse puudutatakse). Kuigi on muidugi ka
näiteks telesaateid, kus külalisteks ongi LGBT-kogukonda kuuluvad inimesed (ja
kõneaineks ongi LGBT), jääb siiski mulje, et inimeste teadlikkus sel teemal ei ole just
eriliselt kõrge ning valdavalt on levinud stereotüüpsed arusaamad LGBT-inimestest.
Vastavalt meedias levinud kuvanditele on homoseksuaalsete meeste stereotüübid:

a) feminiinsete maneeride ja kõneviisiga, silmnähtavalt naiselik mees, kes tihti (aga mitte
alati) on ka ristiriietuv (valdav meelelahutusmaailmas)
b) androgüünne nägus noormees (boys love mangas esinev iludus)
c) naise parim sõber (koristab, valmistab süüa, hoolitseb enda eest, sobilik ka abieluks)
d) ülimehelik ja üliseksuaalne isend (levinud just gei-meedias, ka gei pornograafias)
a) „Just nagu tüdruk“ ehk naiselik mees

Kuna ristiriietuv ja transsooline meelelahutusmaailma tarento on Jaapani meedias
üldlevinud, siis selle tulemusena on naiseliku mehe kuvand – okama – mitte-normatiivsete
seksuaalsuste hulgas kõige paremini ja selgemini äratuntav.
Okama termin pärineb juba Edo-ajastust, selle otsetõlkeks on teatud pott (mis vihjab
istmikule) ja tähistab see homoseksuaalset meest, kes seksuaalses suhtes on vastuvõtja
26
passiivses rollis ning kes kasutab naiselikku kõnepruuki. Okama näol on tegu ühe
enimlevinuma terminiga homoseksuaalse mehe kohta, samas on selle tähendus tihti
halvustav. (Lunsing, Maree 2004: 95).
Siiski tuleb meeles pidada, et tulenevalt ajaloolisest seosest meelelahutusmaailma ja

ristiriietumise vahel, ei ole mitte kõik ristiriietuvad ja ristsoolised indiviidid, kes sel alal
tegutsevad, automaatselt homoseksuaalid. Jaapanlased kipuvad homoseksuaalsust
identifitseerima ristiriietumisega ja transsoolisusega – samas kui need tegevused leiavad
aset teatud kindlates sotsiaalsetes sfäärides nagu televisioon, meelelahutusmaailm,
meelelahutuspiirkonnad (näiteks Shinjuku linnajagu Tōkyōs) siis ollakse tõrksad
tõlgendamast seda kui seksuaalse identiteedi väljendust ning eelistatakse selles pigem
näha indiviidi performatiivset etendust, teatud rolli etendamist (McLelland 2000: 40), mis
meelelahutusmaailmas on aktsepteeritav, pärismaailmas ei pruugi seda olla.
Jaapani muusikamaastikul on loendamatult artiste ja bände, kelle väline imidž on kas

naiselik või androgüünne; seda loetakse osaks nende artistlikkusest ja see ei tekita
ilmtingimata küsimusi nende seksuaalsest identiteedist. Popstaarid, kes kasutavad oma
imidžis transsoolisi elemente, näiteks meestel pikad värvitud juuksed, tugev meik,
naiselikud või lausa naisteriideid (nt GLAY, Mirage, LÁrc en Ciel) ei ürita esineda
naistena. On ka artiste, kes on niivõrd veenvad, et võivad tõepoolest esineda naistena
(näiteks IZAM grupist SHAZNA) (McLelland 2000: 42). Nimetatud artistide (ja teiste
sarnaste esinejate) naisfännide arvates on nende iidolite naiselik imidž positiivne – neid
nähakse lahedate ja ilusatena. Siin tekib selge paralleel (eelkõige) naispublikule suunatud
boys love mangas esinevate „ilusate poiste“ bishōnen’itega. Võib väita, et nimetatud
artistid on tahtlikult kujundanud endale bishōnen’itel põhineva imidži, kuna see suurendab
nende populaarsust noorte naiste seas. (ibid.)
Sarnase näite võib tuua ka kirjandusest – Hiiragi, üks peategelastest Banana Yoshimoto
lühijutus „Moonlight Sonata“, kaotab autoõnnetuses oma venna ja tüdruksõbra.
Leinafaasis olles hakkab ta ühel hetkel kandma oma surnud tüdruksõbra kostüümi, kuid
see ei tekita talle mingeid probleeme – koolis ollakse tema vastu isegi sõbralikumad ja
tähelepanelikumad kui enne, tüdrukud on tema järgi lausa hullud. Hiiragi arvab, et see
27
võib olla selletõttu, et kuna ta kannab seelikut, siis tüdrukud arvavad, et ta mõistab neid.
(Yoshimoto 2001: 120)
Lisaks naiselikule välimusele seostatakse homoseksuaalsusega (kui seda kasutab

meessoost isik) ka ülinaiselikku kõneviisi, onēsan kotoba´d (otsetõlkes ´vanema õe keel´).
See annab omamoodi valikuvõimaluse – kui mees seda kasutab, võib ta rõhutada oma
naiselikkust (mida tõenäoliselt mõistetakse homoseksuaalsena).
Sama kehtib ka naiste kohta – kasutades mehelikku kõnepruuki, kaldutakse kõrvale
tavaarusaamast sotsiaalselt aktsepteeritud soolistest rollidest. Kuna jaapani keel on oma
olemuselt väga hierarhiline ja keeruka sisestruktuuriga, kus teatud sõnavara jaguneb
mehelikuks ja naiselikuks, siis on keeleline eneseväljendus üheks viisiks oma identiteedi
kujundamisel.
Üldjuhul kipuvad jaapani geimehed onēsan kotoba´d vältima, eriti kui tegu on esimese
kontaktiga teiste geimeestega; nimelt tajutakse neid geimehi, kes kasutavad onēsan kotoba
´d, mitte tavaliste geimeestena vaid kuidagi rohkem, üleliigselt „homoseksuaalsena“. Gei
mehed tihtipeale eelistavad „päris“ mehi, mitte ebamehelikke ja kõnestiil mängib selles
oma rolli. (Lunsing, Maree 2004: 96)
Naiseliku mehe tüüp on meediamaailmas küll aktsepteeritav, kuid kui ta ilmub nii-öelda
tavaellu, muutudes reaalseks inimeseks perekonnas, töökohal, sõprade seas, muutub ka
tema sotsiaalne koht. Kui enne oli ta „tavaline“ siseringkonna (uchi) liige, siis nüüd on ta
muutunud Teiseks, kes kuulub välisgruppi (soto). (McLelland 2000: 54)
b) Androgüünne boys love (shōnenái) manga iludus
„Naiseliku mehe“ tüübiga sarnane on (eriti just noorte, shōjo) naiste seas ülipopulaarse
boys love manga žanris esinevad erakordselt kaunid noored mehed. Miks manga noorte
meeste vahelistest romantilistest (ja seksuaalsetest) suhetest on leidnud sedavõrd suure
lugejaskonna (seda nii Jaapanis kui ka mujal maailmas), on igati õigustatud küsimus.
McLelland (2000) toob põhjustena välja mitmeid tegureid.
28
Üheks neist on meedia suhtumine naiste seksuaalsusesse – naiste rolli nähakse üldiselt
koduse abikaasana, (tulevaste) laste kasvatajana, kodu eest hoolitsejana; ta kaotab oma
seksuaalse olemuse abielludes. Kui naisi näidatakse seksuaalsete tarbijatena (näiteks
naised, kes „jahivad“ välismaa mehi, kel on mitu meessõpra samaaegselt), neid
häbimärgistatakse. (McLelland 2000: 58). Seks on midagi, mida naisele tehakse; tema
rolliks ongi olla passiivne, olla alluv ning oluline pole, kas seksuaalakt on ka naisele
nauditav. Kõnekas, samas õõvastav, on ka McLellandi poolt välja toodud fakt, et Jaapani
pornograafilistes videotes kaks kõige levinumat lauset on „Yamete!“ („Lõpeta!“) ja „Itai!“
(„Valus!“) (ibid., 59).
Ka meestele mõeldud mangas on naistesse suhtumine tihti halvustav, naisi madaldav.
Seksuaalse tooniga koomiksites on valdav meestepoolne üliseksuaalsus, ka tegelased on
ülimehelikud. Ning naiste rolliks taaskord olla alluv, kelle üle mehel on õigus omada
kontrolli. Samas naistel võib olla ka teistsugune roll – meeste eest hoolitseja. Sellisel juhul
on mehe näol tegu selgrootu, haletsusväärse olendina, kes vajab ego paitust ja hoolitsust.
Hoolitsust, mida naine pakub seksi kaudu. (McLelland 2000: 62)
Võttes arvesse seda negatiivset meestepoolset suhtumist, mida naised enda kohta tajuvad,
on päris lihtne mõista, miks bishōneníd tunduvad nii kütkestavatena. Alati imekaunis,
suurte silmadega, kena soenguga, pikka kasvu sale „manga iludus“ on turvaline. Samas
kindlasti ka ebarealistlik. Kogu žanrit iseloomustabki anti-realism. Nad pole nagu „päris“
mehed, samas pole nad ka nagu „päris“ gei-mehed. Nad on populaarsed, kuna nad
„etendavad“ maskuliinsust viisil, mis on naiste jaoks atraktiivne. Bioloogiline sugu
muutub ebaoluliseks ja sugu (gender) on omamoodi etenduseks, mis fantaasiamaailmas on
vaba reeglitest ja piirangutest, mis muidu meessoost ja naissoost kehadele kehtivad. Boys
love mangat lugedes hakkavad naised (vähemalt väljamõeldud maailmas) vastu
ülimuslikule soorollide režiimile, mis tungivalt nõuab selget soorolli täitmist, hoolimata
eelistustest ja eelsoodumustest. (McLelland 2000: 75).
„Meelelahutusäri naiselik mees kohtub boys love manga iludusega“ – nii võib
iseloomustada Jaapani poistegrupi MeseMoa videot „Shadow Kiss“. Aprillis 2017 tekitas
nende uus singel ja selle video „Shadow Kiss“ palju kõmu selle tõttu, kuna videos
suudlevad grupi üheksa liiget oma grupikaaslasi (pea nelja minuti jooksul 36 suudlust).
29
Video on julgelt eeskuju võtnud boys love mangast (tüüpilised poosid), huvitaval kombel
toimub kõik see ka veel kirikus ning nagu eeldada võikski, on video (nagu grupp isegi)
väga populaarne nooremapoolse naispubliku seas. (Henderson 2017)
c) Gei-mees kui naise parim sõber ja ideaalne abikaasa
Nagu eelpool välja toodud, on naise roll Jaapani ühiskonnas väga selgelt determineeritud.
On ilmselge, et naine peab sobivas vanuses abielluma, saama lapsi ning nende ja kodu eest
hoolitsema. See on traditsiooniliselt olnud naise roll. Samas on ühiskonna muutumisega
kaasnenud ka uued arusaamad, mida paljud naised on vastu võtnud. Üheks nendeks on
muutunud suhtumine abielusse. Kuigi organiseeritud abielud, omiai´d ei ole veel täielikult
kadunud, on nende osakaal kõvasti kahanenud. Kui 1930ndatel oli omiai´de teel sõlmitud
abielude osakaal 69%, siis 2015. aastaks oli see 5.2%. (Nippon.com 2017).
Kuigi armastusabielud on nüüd valdavad, on tüüpiline arusaam abielust siiski pigem

ratsionaalne kui romantiline. Abikaasad moodustavad tiimi, kelle ülesandeks on etendada
oma rolli (üldiselt mees kui peamine perekonna elataja; naine kui kodu ja laste eest
hoolitseja) sellisel moel, et perekond toimiks edukalt. Jaapani arusaamad soolistest
rollidest konstrueerivad abielu vajalikkuse kuna indiviidid, nii mehed kui naised, on alati
ebatäielikud, mistõttu vajavad nad üksteist, kuna nad täiendavad üksteist. Mehed vajavad
naisi, kes tegeleksid pereelu ja kodu majandamisega; naised vajavad mehi majanduslikuks
kindlustatuseks ja avalikus sfääris korrektse perekonnamudeli esindamiseks. (McLelland
2000: 89).
Abielludes kaotavad naised oma seksuaalsuse – kuna nad muutuvad emadeks ja nende
seksuaalsed soovid ei ole olulised; abielus on seksuaalvahekorra eesmärgiks järglaste
saamine ja naine eksisteerib eelkõige emana. Naiste jaoks on abielu tihti lihtsalt
ratsionaalne otsus, kuna see annab majandusliku kindlustatuse; tunded ei ole esmatähtsad.
Samas on ka siin olukord muutumas – naised ootavad abielust rohkemat kui see seni on
pakkunud. Jaapani naised muutuvad kiiresti, aga jaapani mehed ei suuda nendega sammu
pidada. (ibid., 91). Naised soovivad võrdset, hoolivat, tundlikku partnerit, mitte pikast
30
tööpäevast kurnatud, vaoshoitud, leigete tunnetega abikaasat, kes soovib, et kodu korras
oleks ja et tema eest hoolitsetaks.
Kõike seda silmas pidades pole üllatav, et gei-mees, kes on võimeline ise enda eest
hoolitsema, kes koristab, kes valmistab süüa, kes on emotsionaalselt võrdne, kes on
kaastundlik ja mõistev, on muutunud paljude naiste silmis ideaalseks abielupartneriks.
McLelland liigitab geide ja heteroseksuaalsete naiste vahelised abielud järgmiselt:

a) mugavusabielud – abiellutakse sotsiaalsest survest vabanemiseks, üldiselt elatakse
eraldi ja/või lepitakse kokku teatud aja möödudes lahutada
b) sõprusabielud – naine on teadlik mehe homoseksuaalsusest, kuid on omandanud
majandusliku kindlustunde ja sotsiaalsed eelised, mis abielunaiserolliga kaasneb
c) petlik abikaasa – mees hoiab oma seksuaalse orientatsiooni saladuses, kuna
seksuaalpartnerite olemasolu on üldiselt keeruline naise eest varjata, siis nende meeste
seksuaalelu on hoopiski mitte-eksisteeriv.
d) uinuv homoseksuaalsus – mees abiellub ja kas pole oma homoseksuaalsust kas
täielikult teadvustanud või täielikult aktsepteerinud. Sellistes abieludes mehed kirjeldavad
end tihti biseksuaalsetena. (McLelland 2000: 108)
Kuna osade gei-meeste sooviks on samuti omada perekonda ja kasvatada lapsi, siis on
eeltoodud abielud võimaluseks selle saavutamiseks. Jaapani gei-mehed ei pruugi oma
homoseksuaalsust tingimata näha kui takistust abiellumiseks. Perekond kui institutsioon
on niivõrd väärtustatud, et täielik seksuaalse huvi puudumine naiste suhtes ei ole tingimata
takistuseks. (ibid., 109)
d) Gei-meedia ülimehelik ja hüperseksuaalne isend
Neljandaks „tüüpiliseks“ gei-mehe variatsiooniks on eriti just gei-meedias, sh gei-

pornograafias, esinev ülimehelik ja üliseksuaalne tüüp. Nagu teisedki – naiselik mees,
boys love manga iludus ja gei-mees kui ideaalne abielupartner – pole ka see „koopamehe“
kuvand realistlik. Sellest hoolimata on ta ülilevinud. Kui peavoolumeedia kujutab
homoseksuaalset meest pigem naiselikuna, siis gei-meestele suunatud meedia portreteerib
31
neid vastupidisena. Jaapani gei-meedias pole elustiilile või identiteedile keskendunud
ajakirjad/ajalehed levinud, peamine rõhk gei-meedias on pornograafial – esitades
homoseksuaalsust kui teatud seksuaalseid akte, sellega väites, et homoseksuaalne
identiteet on määratletud teatud meestevaheliste sugueluliste interaktsioonides osalemise
kaudu. Gei-meedia ei rõhuta gei-identiteedi ega gei-elustiili küsimusi, peamine on seksi
jahtimine ja nautimine, närvikõdi ning erutus ning mitte sotsiopoliitiline aktivism
(McLelland 2000: 114).
Jaapani gei-pornograafia, nagu ka gei-maastik üldiselt, on väga tüübi-keskse

orientatsiooniga. Millist tüüpi keegi eelistab, on ülimalt oluline; tüübieelistused
väljendatakse sufiksi -sen abil. Gaisen eelistab välismaised mehi; naisen – jaapanlasi;
debuseníle meeldivad ülekaalulised mehed; fukesen – noored mehed, kes otsivad
vanemaid mehi; wakasen – vanemad mehed, kes otsivad nooremaid mehi. Ka sufiks -kei
(grupp) väljendab tüübi eelistust: näiteks janiizukei, kes on Johnny Kitagawa asutatud
ülipopulaarse Johnny´s Media gruppi kuuluvad popgrupid, kes koosnevad eranditult
nägusatest (noor)meestest. Lisaks ka kuma (karu), supōtsuman (spordimehed), birudā
(bodybuilder), onēsan (vanem õde/naiselik mees); ka aniki/otōto (vanem ja noorem vend),
sempai/kōhai (seenior ja juunior); levinud on ka tachi (top man), otokomae (butch) ja neko
(or bottom). Kõik need tüübid on gei-ajakirjadest, gei-pornograafiast ja Tōkyō Shinjuku
Ni-chōme piirkonnast selgesti äratuntavad. (McLelland 2000: 115).
Levinud on ka põlvkondadevaheline eelistus – paljud jaapani mehed soovivad suhet, mis

meenutab oma olemuselt Tokugawa aegset nanshoku praktikat (noorem alluv mees ja
aktiivne vanem allutav partner). Jaapani gei-meeste fantaasiamaailma populaarseim
ideaalne seksuaalsuhe on sempai/kōhai alluvussuhte elementidega. (McLelland 2000:
160).
Pole keeruline sellest näha järjekordset tõestust Jaapani ühiskonna traditsioonidelembusest
ja konservatiivsusest. Samas ei ole muidugi võimalik väita, et see kehtib kõigi jaapani gei-
meeste kohta.
32
3. UURIMISMEETODID
3.1. Filmi mõjust ja filmi tõlgendamisest
Tõnis Kahu (2015) arutleb oma filmialases kirjutises, et „Filmikunst – niisiis see, kuidas
üksikud kaadrid liidetakse teineteisega kokku tervikuks, kuidas luuakse fiktiivseid
personaalsusi – on seega omamoodi fiktsioon, optiline illusioon, mis aitab meil ületada
meie kehalist piiratust ja abitust. Ekraan on meie peegel – pind, mille kaudu me ennast
katsume mõtestada [minu rõhutus – A.L.]. Seal kusagil ekraani sügavuses peaks vahest
olema saladus, mida me enese määratlemiseks tohime kasutada.“
Filmil on võime näidata meile sündmusi, kohti, karaktereid, tegusid, mida me ise võibolla
ei suuda isegi ette kujutada. Kas tegu on väljamõeldise või reaalsusega, ei ole tingimata
isegi oluline (isegi dokumentaalfilmi puhul on ju tegu režissööri nägemusega) – vaataja
võtab filmi kaudu vastu uut informatsiooni ning paigutamaks seda uut teavet oma
maailmapilti tuleb sellele anda tähendus, anda mõte. Sellest tulenevalt tekib mitmeid
küsimusi – üheks neist oleks, kas see antud tähendus, uus tähenduslik informatsioon on
piisavalt oluline, et suudab muuta vaataja seniseid hoiakuid ja arvamusi? Leian, et see
oleneb mitmetest erinevatest teguritest.
Oleneb vastuvõetud informatsioonist ja kindlasti oleneb see ka vaatajast. Mõju ulatus

oleneb mõjutatavast, ilmselgelt on 12-aastane tüdruk teistmoodi mõjutatav kui 36-aastane
mees; rolli hakkavad mängima vaataja haridus, sotsiaalne positsioon, kultuuriline taust ja
muud sarnased tegurid. Aga filmimeediumi mõju on keeruline eitada. Võtame näiteks
Disney printsessid (kuigi tegu on animatsioonidega, mis ei ole käesoleva töö
uurimisobjektiks, demonstreerib see laiemas mõttes filmi võimalikku mõju) – Disney on
oma animatsioonidega lummanud publikut juba aastakümneid; publikut, mis suuresti
koosneb noortest, kergesti mõjutatavatest, tüdrukutest, kes muutuvad nende lõputu
vaimustuse ja imetluse keskpunktiks. Tõsi, selletõttu on Disney´t ka sageli kritiseeritud –
stereotüüpsete, oma valgel hobusel saabuvat printsi ootavate abitute printsesside
portreteerimise tõttu. Selle taustal on silmapaistev näiteks Moana (2006. aasta
33
samanimelise animatsiooni peakangelanna) – tegu on polüneeslannast neiuga, kes päästab
koos (ülimeheliku) pooljumalast kaaslasega maailma (mitte ei oota, et teda päästetaks).
Samuti sümboliseerib ta sel moel naistevahelise sõpruse ravivat ja (maailma)tasakaalu
taastavat võimet, sest Moana toob tagasi Te-Fiti´lt, maailma Emalt ja loojalt, röövitud
südame Te-Kā´le (röövitud sama pooljumalast-poolmehest kaaslase poolt) – hirmsale
laavakoletisele, kelles Moana tunneb ära laastatud Te-Fiti. Moana animatsiooni
populaarsust on ära kasutatud ka maoori keele säilitamise eesmärgil: ühena vähestest on
animatsioon salvestatud ka maoori keeles ning sellega loodeti tekitada noortes vaatajates
keele vastu huvi (Scholastic News 2017).
Teise näitena Disney mõjust võib tuua selle, kuidas tollase presidendi Obama
administratsioon soovis kasutada 2013. aasta ülimenukat Frození animatsiooni
haridusliku abivahendina, eesmärgiks teavitada lapsi/noori kliima soojenemisest. (Cama
2017)
Nende kõrvale võib tuua ka J. K. Rowlingu loodud Harry Potteri lugude globaalset
populaarsuse – nii raamatute kui filmide mõjul muutus lumekakk ihaldatud
lemmikloomaks (McKie 2017). Veel üheks näiteks, kuidas (tele)ekraanil nähtu võib
mõjutada vaatajat, ja sellega ka vaataja reaalset maailma, on HBO menuseriaal „Troonide
mäng“ (Game of Thrones, 2011-…), tänu millele on Horvaatia turismiäri näinud 25%-list
tõusu (2015. aasta seisuga), kuna fännid soovivad külastada arvukaid kohti, kus seriaal on
filmitud (Dubrovnik, Split, Šibenik, jne). (Figueroa 2015)
Läbi viidud on ka mitmeid akadeemilisi uuringuid filmide võimalikust mõjust. Näiteks

Atkins ja Castle (2013) leidsid oma uurimistöö tulemusena, mis tegeles filmide mõjuga
poliitilistele hoiakutele, et populaarsetel filmidel on võime muuta inimeste poliitilisi
hoiakuid, eriti neid, mida muidu meedias ei kajastata; lisaks on need mõjud püsivad.
Oluline aspekt on seejuures see, et kuna filme ei tajuta otseselt (poliitiliste) sõnumite
kandjatena, siis see vähendab ka võimalikku vastupanu nende (s.t mõjude) suhtes. (ibid.,
1231). Kuna filmi vaadatakse eelkõige meelelahutuse eesmärgil, ei ole vaataja üldiselt
valmistunud kokku puutuma poliitiliste sõnumitega (ja neid hindama) nagu oleks tavaline
poliitiliste kampaaniate raames. (ibid., 1242).
34
Sarnast mõju on täheldanud ka Levina, Waldo ja Fitzgerald, kui nad uurisid, kuidas
mõjutab pro-gei filmi vaatamine publiku suhtumist. Nende uurimus näitas, et visuaalne
meedia mõjutab inimeste hoiakuid. Vaatajategrupp, kellele näidati gei-vastase sisuga
videot, demonstreeris LGBT-inimeste suhtes negatiivsemat suhtumist kui need, kellele
näidati pro-gei videot. Ka antud eksperimendis rakendati teatud aja möödudes uut
(kontroll) küsitlusvooru, mille tulemustest sai järeldada, et visuaalse meedia poolt
põhjustatud hoiakute muutused on kestvad (Levina, Waldo, Fitzgerald, 2000: 753-754)
Bordwelli (Bateman, Schmidt 2013: 2-3 kaudu) väitel tuleb eristada filmi mõistmist ja
filmi tõlgendamist. Esimene on selleks, et välja noppida selgesti eristuvaid tähendusi;
viimane on see, kui filmi vaataja loob nähtust üldisemaid, abstraktsemaid, seesmisi
tähendusi. Teisisõnu on filmi mõistmine konkreetsetele sündmustele, tegelastele tuginev
üldiste tähenduste andmine (sh ka loo moraal, kui see eksisteerib). Filmi tõlgendamine –
kui konkreetsetele tähendustele lisatakse veel omakorda kontekstisidus lisatähendus,
sotsiaalne hinnang, suuremal või vähemal määral peidetud tähendused. Bordwell nimetab
viimaseid „sümptomaatilisteks“ – nad on filmiga (st filmi süžeega) kokkusobivad aga
omavad ka laiemat kokkupuudet ühiskonnaga ja selle probleemidega, sel moel
peegeldades ideoloogiat või huvisid, mis filmis „tahtmatult“ avalduvad. Bordwell rõhutab,
et just see aspekt nõuab eriliselt kriitilist lähenemist, hoides sellise tõlgendamise mõistuse
piires. (ibid., 2-3)
Kõige olulisem aspekt, mida filmi analüüsimisel meeles pidada on ehk see, et liikuvate
piltide jada võib edastada tähendusi, mis ei ole ette määratud piltide kirjelduste poolt, mis
ei ole piiratud selgete autoripoolsete kavatsustega vaid on kirjeldatavad neist iseseisvalt; ja
mis astuvad aktiivsesse läbirääkimisse abstraktsemate tõlgenduste saavutamiseks.
Eksisteerib süžee-tagune informatsioon, mis on oma peidetud olekust hoolimata oluline.
Film on „pühendunud“ rohkemale kui see otseselt välja näitab (Bateman, Schmidt 2013:
4) Filmi lisainformatsiooni kandjaks on ka filmi stiil, kasutatud tehniliste võtete valik, mis
suunab tähelepanu.
Filmi mõju oleneb filmi tõlgendamisest, vastuvõtmisest. Nagu Ehrat (2005: 15) välja toob,
ei saa keegi vastu vaielda sellele, et film on kogemus. Lisaks – film kui kogemus on
(vähemalt mingil määral) alati ainulaadne.
35
3.2. Stereotüüpidest ja empaatia rollist kunstilise teksti mõistmisel
Käesolev töö uurib, kas homoseksuaalseid mehi kujutatakse valitud filmides stereotüüpselt
või on stereotüüpsus jäetud tahaplaanile. Kui selgub, et stereotüüpe on rakendatud, on
järgmiseks eesmärgiks kaaluda, kas on võimalik, et need stereotüübid võimaldavad
iseenda ümberlükkamist; kas on võimalik, et nende olemasolu ja olemuse teadvustamine
võib kaasa tuua neist lahtiütlemise (ning sellega kaasa tuues uue mõistmistasandi). Kas
see, kuidas teatud gruppi kuuluvat inimest – käesolevas töös geid – on kunstilises tekstis
kujutatud (stereotüüpselt? mitte-stereotüüpselt?) võib muuta teksti lugeja arusaama ja
suhtumist nimetatud gruppi kuuluvate inimeste suhtes? Kas see, kuidas geisid on Jaapani
filmides portreteeritud, mõjutab jaapani publiku arusaama geidest?
Kuigi tänapäeval on termin „stereotüüp“ alati seotud negatiivse hinnanguga, toob Dyer
välja, et termini looja Lippmani jaoks ei olnud tegu läbinisti halvustava ideega.
Stereotüübid on laetud tunnetega, mida me neile oleme omandanud. Tuleb aga silmas
pidada, et valed pole mitte stereotüübid kui inimmõtete ja kujutuste aspektid, vaid see, kes
kontrollib ja defineerib neid, kelle huvisid see teenib. Stereotüüp on viis korrastada ja
organiseerida keerukat ja ebatäielikku infokogumit, mida me maailma kohta vastu võtame;
inimkategooriate ja kuvandite moodustamine, üldistuste, mustrite loomine aitab meil
sellest maailmast, ühiskonnast selgemat, korrastatumat arusaama luua. Stereotüüp võib
olla ka otsetee – näiteks „loll blondiin“ viitab nii juuksevärvile kui intelligentsitasemele,
otse loomulikult soolisele kuuluvusele, samas ka sotsiaalsele staatusele, suhetele
meestega, suutmatusele mõelda ja käituda ratsionaalselt. Stereotüüpide ehk kõige olulisem
funktsioon on defineerida piire – määratleda täpselt, kus on piir „meie“ ja „nende“ vahel.
Nad näitavad ära, mis on aktsepteeritav ja legitiimne käitumine ja kus on piirid (mida
tegelikus elus võib olla ei eksisteerigi). Eriti selge on see mittenähtavate ja/või muutlike
sotsiaalsete kategooriate puhul. Sellised kategooriad on nähtamatud, kuna pole võimalik
lihtsalt vaatlemise kaudu kindlaks teha, kas vaadeldav isik kuulub sinna konkreetsesse
kategooriasse või mitte. Stereotüübid toovad nähtamatu nähtavale, et poleks ohtu, et
tundmatu meile salamisi ligi hiiliks ja me saaks selle vastavalt liigitada. (Dyer 1999)
36
Seksuaalvähemuste hulka kuuluvad inimesed võivad olla silmnähtavalt äratuntavad (nt
ülinaiselike maneeride ja keelekasutusega gei-mees, drag-queen, jne) aga see ei pruugi nii
olla. Õigupoolest üldiselt see polegi nii. Ja siin tulevadki ühe variandina mängu
stereotüübid – kuna nad on kergesti äratuntavad, suudab vaataja nad kiiresti
identifitseerida.
Stigmatiseeritud gruppide (näiteks seksuaalvähemused, füüsilise või vaimupuudega

inimesed, usulised või rassilised vähemused, jne) kujutamine ja kirjeldamine erinevates
publitsistlikes, teaduslikes ja eelkõige kunstilistes tekstides (romaanid, näidendid, filmid,
jne) annavad võimaluse teksti lugejale/vastuvõtjale: 1) omandada uut informatsiooni antud
grupi kohta (ideaalis oleks see neutraalne informatsioon, kuid suure tõenäosusega pole
enamik tekste täielikult objektiivsed), 2) kujundada grupi kohta oma arvamus ja 3) anda
neile hinnang, näiteks kiita heaks või mõista hukka ning vastavalt sellele gruppi kas
aktsepteerida või mitte. Kui punkt 1 nõuab enamasti vaid intellekti rakendamist, siis
punktid 2 ja 3 on mõjutatud sellest, kas ja kuivõrd oleme me võimelised antud grupiga
samastuma, nende „kingadesse astuma“ ning see omakorda oleneb sellest, kui suur on
meie empaatiavõime.
Batsoni definitsiooni järgi „peame empaatia all silmas teise [isiku] tajutud heaoluga
ühilduvat teisele [isikule] orienteeritud emotsionaalset vastust; kui teine [isik] tunneb end
rõhutuna või hädas, siis empaatilised tunded on näiteks sümpaatia, kaastunne, õrnus jne.
Uurimused on näidanud, et kui võetakse üle hädasolija vaatenurk [astutakse nii-öelda tema
kingadesse], siis ilmnevad empaatilised tunded päris sageli (Batson et al 1997: 105). Kas
empaatia teatud stigmatiseeritud sotsiaalse grupi liikme suhtes võib olla piisavalt
mõjuvõimsaks teguriks, et põhjustab üleüldise muutuse gruppi suhtumises? (ibid.)
Stigmatiseeritud gruppidesse suhtumise muutmine on raske, ning üheks põhjuseks on see,

et muutuse vastu toimivad meie kognitiivsed protsessid – kui me saame positiivse,
stereotüüpi-eirava teabe stigmatiseeritud grupi liikme kohta, siis selle asemel, et muuta
oma arvamust grupist, kipume me selle inimese paigutama alagruppi, suhtudes temasse
37
kui erandisse, mis ei muuda reeglit. Vaid juhul kui see erand on levinud terves grupis, on
sel võimalus murda meie stereotüüpset arusaama (Batson et al 106).
3.3. Filmide analüüsimisest ja valikust
Töö esimeseks eesmärgiks on välja selgitada, kas vastab tõele eeldus, et uurimisalustes
jaapani filmides on gei-mehed portreteeritud stereotüüpsete karakteritena. Teiseks
eesmärgiks on vaadelda, millisel moel võib rakendatud portreteerimisviis avaldada mõju
vaataja arvamusele homoseksuaalsetest meestest – kas see võib süvendada ja võimendada
nende suhtes negatiivseid arvamusi ja hoiakuid või vastupidiselt, soodustada positiivset
suhtumist. Filmi tegelaste analüüsimise käigus uuritakse vajadusel ka mitte-
homoseksuaalseid (kõrval)tegelasi, kui nende suhted gei-tegelastega on olulised ja
tähenduslikud.
Analüüs toetub järgmistele punktidele:
a) Välised tunnused. Tuginedes visuaalsetele märkidele/koodidele uurin gei-meeste

välist portreteerimist, täpsemalt vaadeldes nende riietumisstiili, kõne-ja
käitumismaneere (kas need on naiselikud või rõhutatult ülimaskuliinsed) ning
sellest tulenevalt järeldan, kas nad on kujutatud stereotüüpselt või sobituvad nad
heteronormatiivsetesse piiridesse. Stereotüüpsete väliste tunnuste hulka kuuluvad
näiteks naiselike aksessuaaride ja naiselike või konkreetselt naiste riiete kandmine
– sellega vastates stereotüübile, et kõik geid on ristiriietuvad. Teiseks stereotüübiks
oleks boys love mangast tuttavate bishōneníte laadsed erakordselt nägusad mehed.
Kuigi need kaks on silmapaistvaimad, on ka võimalik ülimeheliku ja üliseksuaalse
gei stereotüüpne kuvand.
See punkt omab olulisust, kuna eeldusel, et vastavad märgid eksisteerivad (kõnes,
rõivastuses, käitumises, jne), on välised faktorid (vastandatuna sisemistele ehk
tegelaste mõtetele, tunnetele, jne) võimalikult hõlpsaimaks mooduseks gei-
tegelaste identifitseerimisel. Tuleb silmas pidada, et neile teguritele võivad kehtida
omakorda piirangud, näiteks koolides koolivormi kandmise kohustus, mis piirab
38
vabadust end riietusstiili kaudu soovi kohaselt väljendada; samuti peab pöörama
tähelepanu sellele, et erinevad visuaalsed markerid võivad omada erinevates
kultuuriruumides erinevat tähendust.
b) Kasutatavad terminid. Milliseid termineid filmis kasutatakse (homo, okama, gei,

jne), kui soovitakse viidata homoseksuaalsetele meestele – milliseid sõnu
kasutavad teised (s.t heteroseksuaalsed tegelased) ja milliseid sõnu kasutavad
homoseksuaalsed mehed iseendast rääkides. Kasutatav termin võib edastada
informatsiooni sõna kasutaja suhtumise kohta homoseksuaalsetesse meestesse –
näiteks okama on üldiselt negatiivse tooniga, gei pigem neutraalne ja kasutuses
nooremapoolsete inimeste seas. Samas tuleb silmas pidada, et ka geide endi seas
on samade terminite tähendus erinev, neid võidakse tajuda erinevalt. Sellest
tulenevalt tuleb alati arvestada ka konteksti olulisust.
c) Käitumismotiivid. Mis on gei-tegelaste käitumismotiivideks ja kas nad on

usutavad, ratsionaalsed, seletatavad? Millest need käitumismotiivid tulenevad ning
kas nad on mõjutatud näiteks järgmistest teguritest: minevikusündmused,
uskumused enda kohta, emotsionaalsus, suhted sõprade, perekonna ja
lähikondsetega, jne. Kas need käitumismotiivid muutuvad loo jooksul?
Vastandina eelmisele küsimusele on siin tähelepanu all tegelaste sisemaailm,
keskendumine sellele võimaldab tegelasi paremini mõista. Samas on siin suurem
oht arusaamatuste tekkimiseks ning valesti mõistmiseks, kuna inimesed kipuvad
teiste käitumist analüüsima võrdluses iseendaga ning selletõttu võidakse jõuda
ekslikele järeldustele. Samuti võivad sarnased käitumised olla tingitud erinevatest
motiividest, nagu ka samad käitumismotiivid võivad väljenduda erineval moel.
d) Areng. Milline on tegelaste areng (sh nende eneseteadvus oma seksuaalse

orientatsiooni suhtes) loo jooksul ja millised sündmused (sh sisekonfliktid) on
muutused põhjustanud? Kas tegu on üldse muutuvate, mitmetasandiliste
karakteritega või on nad püsivad (st muutumatud).
39
See punkt on oluline, kuna tegelased satuvad filmi jooksul erinevatesse
olukordadesse ja interaktsioonidesse teiste tegelastega, mis mõjutavad ja
kujundavad neid isiksustena.
e) Mõju. Kas on tõenäoline see, et tegelastele kaasa tundmise ja nendega

samastumise tulemusena võib vaataja arvamus sotsiaalsest grupist (antud juhul
homoseksuaalsed mehed), kuhu tegelane kuulub, muutuda?
Kuigi puudub võimalus hüpoteesi kontrollimiseks (ei kasutata testgruppi vmt),
leian, et tuginedes sellele, kui lahti mõtestatud, realistliku (usutava), arusaadavalt
kujutatud tegelasega on tegu, võib teha oletusi võimaliku tegelase-poolse mõju
kohta vaataja üle.
Filmide valikul sai määravaks kriteeriumiks leida võimalikult erinevaid gei-tegelastega

Jaapani filme. Sellest tulenevalt kuuluvad valimikku järgmised filmid:
„Nagisa no Shindobaddo“ („Like Grains of Sand“) 1995, režissöör Hashiguchi Ryōsuke

„Gohatto“ („Taboo“) 1999, režissöör Ōshima Nagisa
„Mezon do Himiko“ („La maison de Himiko“) 2005, režissöör Inudō Isshin
„Nagisa no Shindobaddo“ on lugu keskkooliõpilaste-vahelistest suhetest, mis muutuvad

keerulisemaks, kui peategelane Itō on armumas oma klassikaaslasesse ja parimasse sõpra.
Tulenevalt tegelaste noorest east on nad alles oma identiteedi otsingutel, mistõttu on nende
arengut eriti huvitav uurida. Režissöör Hashiguchi Ryōsuke, kes on ise samuti gei, on
tuntud oma LGBT-teemaliste filmide poolest. Tema 1992. aasta debüütfilm „Hatachi no
binetsu” (“The Slight Fever of a 20-Year-Old“) käsitles gei-teemat varases täiskasvanueas.
„Nagisa no Shindobaddo“ keskendub juba tunduvalt suurema enesekindlusega sellele
eelnevale perioodile – teismeea möllavate hormoonide ja romantiliste kinnisideede aega
(Rooney 1996). Film võitis Mainichi Film Concoursí auhinna parima stsenaariumi eest ja
filmi saatis edu ka rahvusvahelistel filmifestivalidel, võites Tiger auhinna (kategooria
uutele ja paljulubavatele filmitegijatele) Rotterdami Rahvusvahelise Filmifestivalil ja
Torino Rahvusvahelisel Gei ja Lesbi filmifestivali parima mängufilmi auhinna (IMDB
40
2018). Hashiguchi menukaim film on 2001. aasta „Hashu!“ („Hush!“), mis kuulus ka
Cannesí filmifestivali “Režissööride kaksnädala” kõrvalprogrammi ametlikku valikusse
(Japan Society, 2001).
„Gohatto“, 1999. aasta Ōshima Nagisa film, mille peaosas Jaapani kino üks kinolegende
Kitano Takeshi, räägib samuraidevahelisest nanshoku´st 19.sajandi keskpaigas. Noor ja
erakordselt nägus Kanō Sōzaburō (keda kehastas oma esimeses filmirollis 16-aastane
Matsuda Ryuhei, Jaapani kinomaailmas tuntud Matsuda Yusaku poeg) on vastu võetud
elitaarsesse samuraide gruppi Shinsengumi, kelle eesmärgiks on kaitsta Tokugawa
šogunaati reformistide eest. Oma ilu tõttu jääb Kanō paljudele silma – nii pealike kui
kaaslaste seas. Armukadedus ja verised mõrvad järgnevad peatselt.
4
Film kandideeris 2000. aastal Cannesí filmifestivalil Kuldse Palmioksa peaauhinnale
(Frater, Brooks 2000) ning pälvis rohkesti auhindu kodumaistel festivalidel, eelkõige
näitlejatööde ja režissööritöö eest. „Gohatto“ oli Ōshima esimene film peale 14-aasta
pikkust pausi ning jäi ka tema viimaseks. Jaapani kino ajaloos on Ōshima võrdselt nii
kuulus kui kurikuulus – tema 1976.aasta film „Ai no korīda“ („In the Realm of the
Senses“) balanseeris paljude arvates pornograafia piiril. Ta käsitles julgesti seksuaalsuse
teemat, ta filmid on tihti ka poliitilise sõnumiga, osutades tähelepanu ühiskonna
probleempunktidele5. Tema filmides peegelduvad ta sõnad „Sa pead oma riigi kohta tõtt
rääkima. Vahet pole, milline see tõde on.“ (Pulvers 2016). Ōshima tuntuimate filmide
hulka kuulub ka „Merry Christmas, Mr Lawrence“ (1983, peaosas David Bowie), lugu
Teise maailmasõja aegsest jaapanlaste kätte langenud briti sõjavangist.
„Mezon do Himiko“ on režissöör Inudō Isshini 2005. aasta film, mille peategelaseks on
noor naine Saori, kelle töö juurde ilmub ühel päeval Kishimoto Haruhiko, Saori isa
Himiko partner, kes teatab, et Himiko on vähki suremas ning teeb Saorile pakkumise
töötada osalise tööajaga vanadekodus, kus nad elavad. Kuna Saori on majanduslikult
keerulises olukorras, võtab ta kõrge töötasu tõttu pakkumise vastu. Himiko lahkus aastaid
tagasi oma perekonna juurest, et elada avalikult geina ja naisteriideid kandva hostessina
talle kuuluvas meelelahutusasutuses ning Saori pole talle selle eest kunagi andestanud.
Suhetele lisab pingeid ka see, et Saori ema haigestus mõned aastad tagasi ja tema
4 Kuid kaotas Lars von Trierí filmile „Tantsija Pimeduses“
5 Nagu näiteks jaapanlaste diskrimineeriv suhtumine kohalikesse korealastesse ja okinawalastesse.
41
haiglakulude katteks laenas tütar sugulastelt-tuttavatelt raha, Himiko ei aidanud kordagi
(ema siiski suri ning selletõttu ongi Saori nüüd raskes rahalises seisus). Saori on esialgu
ilmselgelt geide vastane (juba esimesel päeval Himiko majja saabudes üritab ta lahkuda,
olles viibinud seal vaid loetud minutid), kuid aegamööda hakkab tema suhtumine vaikselt
muutuma – kui ta kuuleb lugusid maja elanike eludest, nende peredest, kogemustest, kui ta
õpib neid tundma.
„Mezon do Himiko“ on režissööri Inudō Isshini ja stsenaristi Watanabe Aya teine koostöö
ning võitnud auhindu parima meesnäitleja eest.
42
4. FILMIDE ANALÜÜS
4.1. „Nagisa no Shindobaddo“
Nagu eelnevalt mainitud, on „Nagisa no Shindobaddo” lugu keskkoolinoortest, kelle

omavahelised suhted muutuvad keeruliseks, kui selgub, et üks peategelastest, Itō Shuji on
armunud oma klassikaaslasesse ja sõpra Yoshidasse. Teisteks keskseteks tegelasteks on
omaette hoidev Aihara Kasane, vaikne kuid otsekohese loomuga noor neiu, kes on hiljuti
kooli vahetanud. Yoshida tüdruksõber, Shimizu Ayako on kena ja lahke kuid kergesti
manipuleeritav. Yoshida ja Itō alatiseks kaaslaseks on ka kehvade õpitulemustega pidevalt
naljatav Kanbara Tōru.
4.1.1. Itō Shuji – loo homoseksuaalne protagonist
Loo keskpunktiks on Itō, kes on oluliselt seotud kõigi eelpool äratoodud tegelastega. Juba
filmi alguses on tähelepanu keskendunud temale, kui ta kuumal suvepäeval kehalise
kasvatuse tunnis minestab ning viiakse kooliarsti kabinetti toibuma. Juuresolijate arvates
on tema halva enesetunde põhjuseks palavus, aga tegelikult võis sellesse panustada ka
ülesande täitmine, mis talle ja Yoshidale tunni alguses anti. Olles kahekesi eraldatud
ruumis, lähestikku, higistena, näitab kaamera, kui hoolikalt Itō Yoshidat jälgib ning millest
võib välja lugeda allasurutud seksuaalset erutuvust. Samas pole Itō käitumises (vähemalt)
esmapilgul midagi ebaharilikku, kuna ta varjab oma huvi Yoshida vastu. See loobki tooni
filmi esimeseks pooleks – Itō küll väldib avalikult oma tunnete väljanäitamist, kuid tema
pilk kõneleb vastupidisest ning vaataja pühendatakse tema saladusse juba filmi
algusminutitest peale.
Välised tunnused
Itō ei ole esmapilgul väliselt millegi poolest eriliselt silmatorkav. Kuna tegu on
keskkooliõpilastega, siis muudab koolivormi kandmise kohustus võimatuks enda
43
personaalse stiili ja identiteedi rõivastuse kaudu väljendamise. Väliste tunnuste alusel ei
kujuta ta ühtegi stereotüüpset gei-mehe kuvandit, ta pole ei silmnähtavalt naiselike
maneeride ega kõnepruugiga, ega ka rõhutatult mehelik, ei eriliselt nägus ega inetu.
Väliselt ei ole teda võimalik identifitseerida kui homoseksuaalset noormeest.
Filmi keskpaigas, kui on levimas kuulujutt, et Itō´le meeldib Yoshida, hakkavad kaks
klassikaaslast Itō kallal narrima (kehalise kasvatuse tunni eel, riideid vahetades),
kommenteerides, et tal on nii pehme hele nahk just nagu naisel (hele nahk on üheks
jaapani naiseliku ilu ideaaliks).
Kasutatavad terminid
Filmi jooksul kasutatakse homoseksuaalse mehe tähistamiseks erinevaid sõnu: homo, gei,
okama. Stseenis, kus kaks klassikaaslast hakkavad Itō´t norima ja kommenteerima tema
naha heledust, küsib üks neist Itō´lt „Kas sa oled homo?”, kasutades selleks sõna homo,
mis jaapani keeles omab pigem neutraalset kui negatiivset värvingut. Samas, nagu
eelnevalt mainitud, tuleb siin arvesse võtta konteksti, kuna sõna võib kanda ka halvustavat
tooni. Kuigi antud juhul kasutavad terminit klassikaaslased, kes on otsustanud Itō kallal
norida, on nende suhtumine siiski pigem heatahtlik, ilmset negatiivset hoiakut ei ole
märgata ja ka Itō lihtsalt ignoreerib neid. Klassikaaslased jätkavad, uurides, kas ta plaanib
teha soovahetusoperatsiooni, temast saaks ilus nyū-hāfu (tähistab soovahetuse läbi teinud
isikut, kas siis mehest-naiseks või naisest-meheks). Sõbralik norimine muudab vaikselt
tooni – lõpuks hoiab üks norijatest Itō´t selja tagant kinni, samal ajal kui teine käsib Itō´l
vaadata oma suguelundit (Lisa 1), on situatsioon Itō jaoks ilmselgelt ületanud taluvuse
piirid ning ta hakkab klassikaaslase suunas sülitama (olles võimetu muuks rünnakuks). See
toob konfliktile lõpu, klassikaaslased ütlevad, et nad tegid lihtsalt nalja. Samas lisades ka
„Mis siis kui ma ka nüüd muutun selleks? - See on nakkav.”, pidades silmas
homoseksuaalsust, justkui vihjates nagu see leviks sülje kaudu.
Huvitav on see, et siin kasutatakse homo asemel sõna okama, mis üldiselt kipub olema
negatiivse värvinguga. Sellest tulenevalt on võimalik, et klassikaaslaste suhtumine Itō´sse
on natuke muutunud/muutumas või nad ei tee enam nalja. Samas võib selliste järelduste
tegemine olla ennatlik, kuna tegu võis olla ka juhusliku sõnavalikuga ning kuna filmis ei
leia aset teine sarnane konflikt, puudub võimalus oletuse tõesuse kontrollimiseks.
44
Itō ise ei kasuta endast rääkides kordagi ei homo, gei ega okama terminit. Iseendast
rääkides kasutab ta isikulise asesõnana boku´t („mina“), mis on neutraalselt viisakas ja
meeste seas levinud. Yoshida näiteks kasutab ore´t, mis on ka üldlevinud, kuid mille
tähendus on mõnevõrra ebaviisakam, rõhutades kõneleja mehelikkust.
Käitumismotiivid
Itō on oma olemuselt pigem vaikne kui ekstravertne. Ta varjab oma tundeid Yoshida eest,
kuna ei taha rikkuda nendevahelist sõprust. Ka tõsiasi, et Yoshidal on tüdruksõber,
panustab tõenäoliselt Itō soovile oma tundeid mitte avalikustada. Itō tundub olevat õnnelik
ka väga väikeste asjade üle, mis teda Yoshidaga seob – näiteks kui Yoshida ajab kogemata
ise märkamata enda ja Itō joogipudeli segamini, on Itō´l selle üle hea meel ja ta naeratab
õnnelikult. Või kui Yoshida sõidutab Itō mopeediga koju; annab Itō´le laenuks kasutada
jalgratta (nagu Aihara hiljem märgib, on Itō nii õnnelik, kui ta sellega sõidab).
Kui ei oleks Kanbara armukadedusest (too arvab ekslikult, et Itō´le meeldib sama
klassiõde kui talle) põhjustatud juhtumit, kus klassi tahvlile on joonistatud pilt Itō´st, kes
fantaseerib Yoshidast ning sellest tulenevalt klassikaaslaste poolset norimist („Kas sa oled
homo?”) ja võttes arvesse Itō tagasihoidlikku ja reserveeritud loomust, on võimalik, et ta
ei olekski oma tundeid Yoshidale tunnistanud. Seda ta siiski teeb – väga siiralt mõjuva,
nooruslikku ebakindlust täis stseeni jooksul. Kuigi tal on võimalus pöörata olukord
naljaks, otsustab ta olla aus ja tunnistada Yoshidale, et ta on homo ja talle meeldib
tõepoolest Yoshida.
Pole teada, kas tegu on Itō esimese homoseksuaalse kiindumusega, selletõttu ei saa ka teha
järeldusi sarnaste minevikukogemuste mõju kohta. Kuna peategelased on hilisteismelised,
kelle identiteet on vanusest tulenevalt eeldatavasti veel lõplikult välja kujunemata, on
tõenäoline ka see, et Itō uskumused ja arusaamad iseendast on samuti veel alles välja
arenemas. Samas on tema käitumine suhteliselt tasakaalukas ja reserveeritud. Ka siis, kui
ta isa saab teadlikuks poja seksuaalsest orientatsioonist ning nad lähevad lapsevanema
tahte kohaselt arsti (psühholoogi) juurde, kes kinnitab, et homoseksuaalsusesse ei suhtuta
enam kui meditsiinilisse probleemi, mida on võimalik välja ravida, on Itō rahulik ja leplik,
mis jätab temast täiskasvanuliku mulje.
45
Tõenäoline on ka see, et Itō tahab oma isa soovide järgi käituda ning talle mitte lisamuret
valmistada. Tema tahte kohaselt hakkab Itō ka regulaarselt psühholoogi juures käima, ei
ole kindel, kas isa usub endiselt, et poega on võimalik muuta või teda huvitab hoopis see,
et poeg saaks vajadusel küsida nõu, mille andmisega ta ehk ise hätta jääks.
Itō on harjunud enda eest hoolt kandma, kodu korras hoidma ja süüa valmistama. Suhted
isaga paistavad tavalistena, ei liigse läheduse ega liigsete pingeteta. Ema on pere juurest
suure rahavõlgade tõttu lahkunud ning see on põhjustanud isale palju probleeme ja
raskusi. Ainus kord, kui isa võtab poja homoseksuaalsuse teemal sõna, on siis, kui ema on
käinud nende korteris (koristamas ja süüa tegemas), mis on valusa teema taas päevakorrale
toonud. Isa ütleb Itō´le, et kui too tahab, võib ta emaga endiselt suhelda või tema juurde ka
elama minna, aga tema jaoks naist enam ei eksisteeri, ta on põhjustanud liialt palju
probleeme. „Kui sa oleksid [tõeline] mees, siis sa mõistaks.”, on lause, mida too pojale
ütleb. Itō ei vasta midagi, vaid vaikib, mistõttu ei ole ka kerge tõlgendada tema
reaktsiooni. Vaikusel võib olla erinevaid tähendusi. Aga ilmselgelt on sel vahejuhtumil Itō
jaoks suur mõju, kuna järgmisel paaril päeval puudub ta koolist.
Peamiseks teguriks, mis Itō käitumist mõjutab ja algatab, on siiski Yoshida. Filmi lõpu
poole, kui Itō ja Yoshida on sõitnud külla Aihara kodulinna ja pingelise lõpustseeni
jooksul mererannas satub Itō uppumisohtu. Teda päästma läinud Yoshida teeb talle lõpuks
suust-suhu hingamist ning Itō tuleb teadvusele, öeldes „Näed, suudad küll [meest
suudelda].” See viitab, et Itō pani oma elu sihilikult ohtu, sel moel lootes, et Yoshida on
sunnitud talle kunstlikku hingamist tegema. Selline käitumine ei demonstreeri muidugi
täiskasvanulikkust, vaid on erakordselt vastutustundetu ja hoolimatu ning ei tundu olevat
Itō´le iseloomulik. Sellest on šokeeritud ka Aihara, kes on stseeni tunnistajaks ning kelle
näoilme väljendab nii kergendust (kuna Itō elu ei ole ohus) kui ka uskumatust.
Areng
Nagu eelnevalt mainitud, on Itō tegelaskuju üldiselt rahulik ja reserveeritud. Ta on usutav
ja mõjub realistlikult. Teatud eakohane kohmetus ja ebakindlus on ilmsed vaid
emotsionaalsematel hetkedel, mis on valdavalt seotud Yoshidaga (eriti stseen, kus ta
46
tunnistab oma tundeid Yoshida vastu ja filmi lõpus mererannastseenis). Samas mõjub ta
filmi algul – sarnaselt teistele tegelastele – nooremana, lapsikumana, suhteprobleemid pole
veel oma jälge jätnud. Kuigi ajaliselt toimub tegevus lühikese perioodi jooksul (umbes
mõni nädal), tundub Itō selle aja jooksul läbi tegevat küllaltki suured muutused. Loo
jooksul tundub Itō muutuvat enesekindlamaks, aktsepteerivamaks iseenda suhtes.
Kokkusaamised psühholoogiga on ka abiks. Küsimusele „Kas ma olen imelik?” järgnevad
pärimised seksi ja suhete kohta üldiselt, kusjuures ta ei tundu kohtumiste jooksul erilist
ebamugavust tundvat, pigem on ta uudishimulik.
Tõenäoline on ka see, et kuna ta on reserveeritud olekuga, siis ta lihtsalt ei väljendakski
oma tundeid niivõrd avalikult. Vaatajale ei näidata otseselt, milline oli tema reaktsioon isa
„Kui sa oleksid [tõeline] mees, siis sa mõistaks.” kommentaarile, selle kohta saab teha
vaid oletusi.
Aihara, hiljuti kooli vahetanud vägistamise ohvriks langenud neiu, käib samas haiglas
teraapias, kus Itō´gi. Kuigi algul pole nende omavaheline suhtlus kõige parem, saavad
neist aja möödudes head sõbrad ning Aiharast saab Itō truu liitlane. Nendevaheline sõprus
aitab Itō´l iseendaga leppida, ta saab käituda Aihara seltsis vabalt, olla see, kes ta on.
Filmi lõpu mererannastseenis kannab ta koguni Aihara valget suvekleiti – kas see on selga
pandud nalja pärast või mitte, ei ole välja toodud kuid ta tunneb end selles mugavalt.
Sellega aitab ta küll kaasa arusaama, et gei-mehed kannavadki (või tahavad kanda)
naisteriideid, süvendamisele. Antud kontekstis küll võib olla selle tähenduslikkus pigem
selles, et kleidi kandmise tõttu peab Yoshida teda pimedas mererannas Aiharaks ning
stseeni sõnum pole selles, et gei-mehed tahavad kanda naisterõivaid.
Teine stereotüüpne arvamus, mida Itō ja Aihara vaheline sõprus võib süvendada on see, et
gei-mees on naise parim sõber, kuna ta on turvaline, ta ei kujuta seksuaalset ohtu (mis on
oluline Aihara kui vägistamisohvri jaoks). Aihara on Itō suhtes ka väga kaitsev – kui
Yoshida ütleb, et ta „pole pervert nagu Itō“ (s.t talle ei saa meeldida mehed), muutub
Aihara agressiivseks ja ründab Yoshidat verbaalselt ja füüsiliselt. Itō küll nähtavasti
hindab Aiharat sõbrana kuid on tema suhtes ka veidi hoolimatu. Kui ta lubab Yoshidal
endaga kaasa tulla, kui ta läheb Aihara kodulinna neiule külla, on tema motiiviks „soov
näha, milline on Yoshida, kui ta on armunud“ (Yoshidale nimelt meeldib Aihara).
Mõistetavalt on Aihara sellisest käitumisest nördinud, mida ta väljendab ka pärast Itō
uppumisohu teesklust – ta hakkab mõlema noormehe peale liiva loopima, lõpuks visates
47
ka endale liiva pähe; justkui tõdedes, et nad kõik on võrdselt süüdi, võrdselt vastutavad
(Lisa 2).
Ei ole võimalik kindlalt väita, kuivõrd Itō on filmi lõpuks oma homoseksuaalsega
leppinud aga ei ole näha ka eriliselt silmatorkavaid märke tema konfliktsest sisemaailmast.
Filmi lõpukaadrid näitavad Itō´t ja Yoshidat rongiga tagasi koju sõitmas, Itō olek ja ilme
väljendavad rahu, võibolla leppimist – leppimist faktiga, et Yoshida jääb talle
kättesaadamatuks, loobumist soovist Yoshidat endale saada.
Mõju
Itō näol on tegu tegelasega, kellele on kerge kaasa elada kuna ta on kujutatud inimlikuna –
ta pole täiuslik ning ta teod pole alati kiiduväärt (enda uppumisohtu seadmine), kuid ta on
sümpaatne, abivalmis, sõbralik, meeldiv noormees. Tema kõhklused ja ebakindlus
muudavad ta usutavaks ja realistlikuks, ligipääsetavaks. Sündmuste käigus muutub ta
enesekindlamaks ja tema eneseteadvus gei-mehena paraneb ilma, et ta seda hakkaks
liigselt rõhutama. Ta ei kujuta endast ühtegi homoseksuaalse mehe stereotüüpi, välja
arvatud mõningal määral naise parima sõbra kuvandit. Ta mõjub tavalise hilisteismelisena,
kes juhtub olema ka homoseksuaalse orientatsiooniga. Ei ole usutav, et tema tegelaskuju
võiks mõjuda negatiivselt vaataja arvamusele gei-meestest. Kuigi tegu on subjektiivse
arvamusega, on tõenäoline, et sellise inimliku karakteri portreteerimine võib mõjuda
positiivselt kuna tegelast näidatakse nii-öelda tavalise inimesena, kellega on kerge
samastuda. Kuna tegu on keskkooliõpilastega, on alust eeldada, et see film on eelkõige
suunatud vastavale grupile ehk hilisteismelistele. Neil on tõenäoliselt kõige kergem
tegelastega samastuda ja/või tegelastes ära tunda tuttavaid elemente.
4.2. „Gohatto“
Nagu mainitud, on „Gohatto“ lugu samuraidevahelisest nanshoku´st Tokugawa perioodi

bakumatsu aastatel. Kanō Sōzaburō on nägus noormees (Lisa 3), kes on vastu võetud
48
Shinsengumi6 liikmete hulka. Tema ilu teeb ta ihaldusväärseks paljude seas. Üheks tema
kaaslaseks on Tashiro Hyōzō, kes võeti temaga Shinsengumisse samal ajal vastu. Gruppi
juhivad diviisikomandör Kondō Isami, abikomandör Hijikata Toshizō, esimese diviisi
pealikuks on mõõga käsitlemises väljapaistvalt oskuslik diviisi juhataja Okita Sōji (temaga
peavadki uued liitujasoovijad võitlema, et testida nende võitlusoskusi). Kanō on küll
kaunis, aga juba algusest peale on selge, et hoolimata oma noorusest on ta kindla käe ja
külma närviga sõdalane, kelle jaoks surm ei tekita hirmu ega võõrastust. Ütleb ta isegi, et
liitus Shinsengumiga selleks, et tal oleks õigus tappa.
4.2.1. Kanō Sōzaburō – kaunis, noor ja surmav
Välised tunnused
Kanō Sōzaburō on noor (väidab olevat 18-aastane, kuigi pealikud kahtlevad selles),
erakordselt nägus ning saleda ja nõtke kehaehitusega. Hele nahk ja kaunid silmad-huuled,
lisaks nooruslik soeng, mis tegelikult kohasem noorematele poistele kui tema. Seega oma
noorusliku soenguga Kanō justkui rõhutab oma süütust, naiselikkust (vastandina
täiskasvanulikkusele, mehelikkusele).
Kuna tegu on samuraidega, siis on neil kohustus kanda vastavaid kombekohaseid rõivaid,
mis ei jäta võimalust rõhutada isikupärast. Samas on Kanō tihti riietunud valgesse, ka siis,
kui teised tema ümber (näiteks dōjō´s mõõgavõitlust harjutades) kannavad tumedaid
rõivaid. Kas see tähistab tema algaja seisust või rõhutab lihtsalt tema noorust? Samas
kannab Tashiro, temaga samal ajal liitunud sõdalane, tumedat riietust. Ehk on see lihtsalt
režissööri viisiks teda massist esile tõstmiseks.
Kanō soeng tuleb ühel hetkel jutuks ka pealike hulgas ning tal kästakse juukseid lõigata.
Selle peale palub ta natukeseks veel juuksed jätta nagu nad on, kuna ta on andnud tõotuse.
Samas ei täpsustata, millise ja kellele antud tõotusega tegu on. Aga ilmselgelt on tal oma
sõna pidamiseks mõjuv põhjus, kuna ei tundu olevat temalik keelduda kõrgemate käsule
allumast. Filmi jooksul on mitmeid stseene, kui kaamera keskendub Kanō näole eriti just
6 Shinsengum („uus valitute grupp“) - Edo lõpuperioodil Kyōtos baseeruv spetsiaalne relvastatud
grupeering, kes keskendus shōgunì vastaste liikumiste mahasurumisele.
49
silmadele ja huultele, sellega justkui rõhutades nende naiselikkusele ja nooruslikule ilule
(Lisa 3).
Filmi jooksul ei kasutata otseseid termineid viitamaks homoseksuaalsele mehele (nagu
näiteks gei, homo, okama), vaid nende asemel kasutatakse väljendeid nagu „selline“, „on
sellise huviga“, „mees armastab meest“ ning vaid korra kasutatakse sõna „shudō“ (sama
tähendus kui „nanshoku“). Tokugawa perioodil olid samuraide vahelised homoseksuaalsed
suhted tavalised (kuigi ametlikult keelatud), ning antud kontekstis oleksid kasutatavad
sõnad olnud chigo ja nenja - esimene tähistamaks nooremat partnerit (keda armastatakse),
viimane vanemat (kes armastab). Noorem partner on vanema mehe seksuaalsete
lähenemiskatsete ja aktide passiivne subjekt (McLelland 2000: 19). Kanō on seega chigo
ning kuigi Tashiro on temaga võrdsel seisusel, oleks tema rolliks nenja (mis sest, et
vanusevahe ei ole neil eriliselt suur). Nimetatud rolle ei nimetata otseselt, nad väljenduvad
käitumise kaudu.
Käitumismotiivid
Kanō sisemaailma kohta ei ole väga palju informatsiooni. Vaatajale ei avaldata tema
mõtteid ega sisemonolooge. Tema mineviku ja perekonna kohta on teada väga vähe ja
sedagi valdavalt perekonna päritoluga seoses (näiteks ta on kaupmehe kolmas poeg). Tema
eelnevate suhete olemasolu ja iseloomu kohta võib vaid spekuleerida. Shinsengumis on ta,
vähemalt kuulujuttude põhjal, seotud mitmete meestega, seal hulgas viienda diviisi
pealikuga, ja nagu mainitud, Tashiroga, „keda ta väldib, kuid siiski meeldib talle [s.o
Kanōle] olla ihaldamise objektiks“.
Kui Tashiro on viibinud viis päeva arestikambris, ja sealt vabanedes märkab teda Kanō,
räägib Tashiro talle, kuidas ta hüüdis aina ja aina Kanō nime, aga mitte abi palumise
eesmärgil nagu Kanō arvab, vaid „Ma hüüdsin oma tõelise armastuse nime.“ Selle peale
Kanō esialgu naeratab, kuid Tashiro pakkumise peale, et ta tuleb saabuval ööl tema juurde,
muutub Kanō tõsiseks ja tormab minema. Sellest stseenist jääb kahetine mulje – nagu
eelpool mainitud „ta väldib Tashirot, kuid siiski meeldib talle olla ihaldamise objektiks“.
Tol ööl tulebki Tashiro tõesti tema juurde, kuid Kanō reaktsioon on üheselt mõistetav – ta
tõrjub Tashiro eemale, ähvardades teda pistodaga. Tashiro pakub, et äkki peaks ta Kanō
50
hoopis Gioni7 viima, mille peale Kanō vastab, et tal ei ole ka naiste vastu huvi. Tashiro
pakkumine ei ole sugugi üllatav, oli tavaline, et sel ajastul loodi seksuaalsuhteid nii meeste
kui naistega. Sellest stseenist hoolimata saavad Tashiro ja Kanō mingil hetkel kokku, seda
ei näidata, kuid sellest räägitakse. Kui jutud jõuavad Hijikatani, otsustab ta järgi uurida,
kas need vastavad tõele või ei ning olles esmalt ise mõlemaga – Tashiro ja Kanōga – eraldi
võidelnud, käsib ta neil kahel omavahel võidelda. Kuigi Kanō mõõga käsitsemisoskused
on Tashirost paremad, viitaks selle jõukatsumise tulemus vastupidisele, nimelt Kanō
kaotab ning Hijikata on kindel, et need kaks on paar. Kanō allajäämist võib seega
tõlgendada kui tema rolli väljendust nende kahevahelises suhtes, tema on nõrgem,
allutatud pool.
Varsti tekib Kanōl suhe Yuzawa Tōjirōga, mille olemasolu Kanō küll eitab. Tundubki, et
tema eesmärgiks on temast huvitatud meestega manipuleerida, kuigi ta ütleb, et ei kuulu
kellelegi, on tema käitumisest võimalik järeldada muud.
Kanō käitumine tekitab tema austajates armukadedust, mida Kanō enda huvides ära
kasutab – filmi lõpustseenides on talle antud käsk tappa Tashiro, kes arvatakse olevat
mõrvanud Yuzawa ning Kanō viibki karistuse täide – reetes sellega mehe, kes teda
armastas ning lastes tal kuriteos süüdlaseks jääda (nimelt ta ise tappis tegelikult Yuzawa).
Kanōl on justkui kaks nägu – avalikkuse ees on ta külmavereline ja tugev võitleja, suletud
uste taga oma armukaaslastega see-eest passiivne ja alluv. Kohati tundub ta naljatleva ja
lapselikult süütuna, teisalt ligipääsmatu, kalgi ja tabamatuna. Kes talle meestest meeldib?
Kas üldse keegi? Nendele küsimustele on raske vastust leida.
Teisiti huvitav on jälgida hoopiski käitumismotiive Kanō suhtes – nii diviisikomandör

Kondō kui ka abikomandör Hijikata hoiavad Kanō tegemistel pidevalt silma peal. Tema
kohta ringleb palju kuulujutte, temaga soovivad paljud lähedust tunda ja sellises kitsas
ringkonnas võib ta potentsiaalselt palju probleeme tekitada. Kondōl endal on tema vastu
ka huvi, Hijikata jätab pigem kõiketeadja kontrollija mulje – mõõgavõitluse läbiviimisega
soovib ta välja uurida, kas Kanō ja Tashiro on omavahel seotud. Kohe alguses, kui Kanō
demonstreerib oma oskusi, et Shinsengumiga liituda, ning Kondō võtabki ta vastu,
mõtiskleb ta korraks, kas ka diviisikomandöril on „selline huvi“. Ta kahtlustab lõpuks
7 tuntud meelelahutuspiirkond Kyōtos
51
koguni Okitat, et talle meeldib Kanō. Hijikata ja Kondō otsus käskida just Kanōl Tashiro
tappa on omamoodi proovile panek – kas ta suudab seda teha?
Areng
Nagu mainitud, ei jagata Kanō sisemaailma otseselt vaatajaga. Sellest tulenevalt saab ka
tema tegelase arengu kohta teha vaid piiratuid oletusi. Filmi algusest peale torkab ta oma
välimuse tõttu silma, nähtavasti ta ka naudib seda tähelepanu. Ehk on see ka tema
nooruslik naiivsus, mis ta nii võluvaks teeb. Samas on ilmselge ka tema halastamatu pool
kui juba oma teisel päeval Shinsengumi ridades peab ta täide viima hukkamise, mille ta
sooritab laitmatult ning teenib sellega ära pealike heakskiidu.
Aja möödudes muutub ta enesekindlamaks, tõenäoliselt tunnustuse tõttu, mida ta oma
mõõgakäsitlemisoskuste eest pälvib ning ilmselt on suur mõju ka tema populaarsusel
kaaslaste seas. Siiski säilitab ta kogu filmi jooksul oma salapära ja mõistatuslikkuse.
Mõju
Kanō näol on tegu raskestimõistetava karakteriga, kelle käitumismotiivid – selle napi
informatsiooni põhjal, mida vaatajaga jagatakse – ei kuulu just positiivsete hulka. Ta jätab
endast kalgi, manipuleeriva ja hoolimatu inimese mulje ning pole usutav, et vaataja
temaga kergesti samastuks. Filmi ajaloolist konteksti arvesse võttes on kerge näha Kanō
tegelast kui tüüpilist samuraidevahelise nanshoku esindajat. Kuna Tokugawa ajal olid
meestevahelised seksuaalsuhted (keelust hoolimata) levinud, siis mõjub Kanō usutavalt.
Samas oma negatiivse loomuse tõttu ei suurenda ta tõenäoliselt positiivset suhtumist
homoseksuaalsetesse meestesse. Pigem võib juhtuda, et vaataja kaldub nõustuma Okita
arvamusega: „Ma ei mõista neid inimesi. Ma vihkan neid. Vihkan Tashirot ja Kanōd. Ei
suuda neid taluda. Nende hääl tekitab mul külmavärinaid.“
4.2.2. Kanō armukaaslased – Tashiro Hyōzō ja Yuzawa Tōjirō
Tashiro ja Yuzawa on need, kes maksavad armusuhte eest Kanōga kõige kõrgemat hinda –
nimelt oma eluga. Mõlemad surevad oma ihaldatu mõõga läbi.
52
Välised tunnused
Tashiro on pikka kasvu, nägus ja mehelik. Tema olek ja käitumine kõneleb elunautijalikust
loomusest. Shinsengumi´ga liitudes armub ta koheselt Kanō´sse ja teeb lähenemiskatseid.
Kuigi Kanō tõrjub ta esialgu tagasi, saadab teda peagi edu. Nende suhtes on Tashiro rolliks
olla aktiivne pool, tema võimupositsiooni demonstreerib ka mõõgavõitlus Kanōga, mille
viimane kaotab (kuigi tema võitlusoskused on Tashiro omast paremad); Kanō on alluv,
kontrollitav. Tashiro jaoks ei ole võõrad ka armurõõmud naistega, mis veelkord rõhutab
tema hedonistlikku loomust.
Vastandina Tashirole on Yuzawa lühikest kasvu, kõhetu kehaehitusega ja nagu Yamazaki
kommenteerib („Aga samas, tema näoga...“) ei ole ta just atraktiivse välimusega. Sellest
hoolimata ei tundu nõtke ja kaunis Kanō tema kõrval olles sugugi vähem naiselikuna.
Yuzawa käitumisest ja hoiakust on tema võimupositsioon ilmne.
Käitumismotiivid
Tashiro tundub olevat siiralt Kanōsse armunud. Nagu ta viimasele avaldab, hüüdis ta oma
aresti jooksul korduvalt Kanō, oma tõelise armastuse, nime. Tõenäoliselt ei tekitanud talle
ka probleemi fakt, et Kanōl olid intiimsuhted ka teiste samuraidega – kuigi tema arvatav
armukadedus on see, mis lõpuks mõistab ta surma, ei käitu ta kordagi sel moel, nagu
tekitaks talle Kanō teised suhted suurt meelehärmi. Tema motiivid tunduvad olevat tõesti
siirad, üleüldse on tema käitumine suhteliselt vaoshoitud ja reserveeritud (samas, ehk
demonstreerib see hoopis tunnete leigust?). Filmi lõpustseenis, kus Kanō teda ründab,
teatades, et too on leitud süüdi olevat Yuzawa mõrvas, on Tashiro üllatunud ja tunneb end
reedetuna – mis ei takista teda küll kiiresti reageerimast ja end kaitsmast.
Yuzawa on impulsiivsem, emotsionaalsem. Ta uurib ka Kanōlt, kas too on tõesti niivõrd
Tashirosse kiindunud, kuna isegi temaga koos olles tundub ta kaugelolevana ning vestluse
käigus vihjab ta, et ta võiks Tashiro tappa, sel moel oleks Kanō vaid tema oma. Sõnadest
kaugemale ta paraku ei jõua, kuna üsna peagi ta tapetakse (Kanō poolt).
Areng
Kummagi tegelase, ei Tashiro ega Yuzawa, areng filmi jooksul ei ole eriliselt märgatav,
tegu on suhteliselt staatiliste karakteritega, kelle panuseks on pigem oma olekuga
53
tegevustiku edasi viimine, kui ise selle käigus muutumine. Mõningaid muutusi siiski
eksisteerib.
Tashiro märkab Kanōt kohe alguses, kuna nad võetakse samal ajal Shinsengumisse vastu
ning nähtavasti armub ta koheselt, sest juba teisel päeval kui Kanōle antakse ülesanne
hukkamine läbi viia, satub Tashiro oma ebakohase käitumise tõttu arestikambrisse. Sealt
mõne päeva pärast vabanedes on ta Kanōt nähes üliõnnelik, ning ei pelga sugugi oma
tundeid tema vastu välja näidata. Tõsiasi, et samal ööl lükkab Kanō ta relva ähvardusel
tagasi, nähtavasti ei kujutanud endast suuremat takistust, kuna peagi Tashiro ikka saavutas
oma eesmärgi ja ta kuulus nende hulka, kellega Kanō oma voodit jagas. Ta ei tundu olevat
eriliselt armukade inimene, sest ilmselgelt on ta teadlik, et Kanō jaoks on ta vaid üks
mitmete hulgas (kuulujutud levivad), aga tema jaoks see ei paista tekitavat suuremat
probleemi. Siiski on tema tundmused Kanō suhtes ausad, siirad. Paraku on just see, mis
maksab talle tema elu. Kui Kanōle on antud käsk Tashiro tappa, leides ta süüdi olevat
Yuzawa mõrvamises ja Shinsengumi uurija ründamises, on Kanō mõõgavõitluses
Tashiroga alla jäämas seni, kuni ta lausub „Andesta mulle.“ (Lisa 4) ja veel midagi vaataja
jaoks kuulmatuks jäävat. Selle tulemusena Tashiro leebub – mida võib näha kui märki
tema usust Kanō suhtes, usust, et ehk ta ei reedagi teda. Tashiro nõrkushetke kasutab Kanō
koheselt ära ja tapab ta. Sellest võib järeldada, et Tashiro ei läbinud selles osas mingit
muutust – ta oli lõpus niisamuti heausklik Kanō suhtes, nagu alguseski. Ehk tegi armastus
ta pimedaks ja see pimedus kestis kogu ta ülejäänud elu.
Muudatus Yuzawa juures on märgatavam - tema kasvav armukadedus ja soov, et Kanō

kuuluks vaid talle on see, mis saab talle lõpuks saatuslikuks. Ühel hetkel teeb ta nalja,
nagu tahaks ta Kanō tappa (välistades võimaluse, et ta kuuluks kellelegi teisele peale
Yuzawa?) ning teisel lausub tõsiselt, et ta võib Tashiro tappa ning kolmandal hetkel on
hoopiski tema ise surnud. Miks Kanō ta tappis? Ilmselt selleks, et takistada tal Tashirot
tapmast. Kuid miks? – kui ta ise oli lõpuks see, kes Tashiro surmas. Kas Yuzawa tapmine
oli vaid oma armukese elu ohust päästmine? Ja Tashiro tapmine oli käsk, mille täitmisest
ta ei saanud keelduda?
54
Mõju
Kuna tegu on kõrvaltegelastega, ei ole nad ka tähelepanu keskpunktiks. Yuzawa
omandiinstinkt on arenenum kui Tashiro oma, mistõttu jätab ta ehk kirglikuma mulje.
Oma mehelikult nägusa välimusega kujutab Tashiro meest, kes on võimeline armastama
(või vähemalt astuma seksuaalvahekorda) nii mehi kui naisi, nagu mainitud, tunduvad
tema tunded Kanō suhtes olevat siiramad kui Yuzawal, kelle iha Kanō vastu, mis vaikselt
kujunemas kinnisideeks jätab tast armukadeda, kontrollihimulise inimese mulje. Samas
tekitab viis, kuidas Kanō mõlemaga manipuleerib, nende suhtes kaastunnet – nad on oma
tunnetest niivõrd pimestatud, et ei näe Kanōs peituvat hävitavat poolt. Kuna mõlemad
kaotavad Kanō käe läbi elu, tunneb vaataja ehk neile lihtsalt kaasa – lõppude lõpuks oli
nende süüks vaid Kanō armastamine.
4.3. „Mezon do Himiko“
„Mezon do Himiko“ räägib loo Saorist, kes olude sunnil hakkab osalise tööajaga abiks
käimas tema isa Himiko, asutatud vanadekodus. Loo muudab keeruliseks aga asjaolu, et
Himiko lahkus pere juurest aastaid tagasi ning tütar vihkab teda selle pärast siiani.
Kergmaks ei tee olukorda ka see, et kõnealune vanadekodu on mõeldud pensionieas
eakatele geidele. Himiko ise on vähki suremas, ja kogu sündmuste algatajaks ongi Himiko
partner, nägus noormees Kishimoto Haruhiko, kes teeb Saorile vanadekodus töötamise
pakkumise. Esialgu on suhted küllaltki pingelised, kuna Saori näol (oma sünge oleku ja
vastumeelsusega geide suhtes) ei ole tegu ehk kõige parema töötaja valikuga. Samas aja
möödudes hakkab tema suhtumine muutuma ja lõpuks saab Saorist sealsete elanike jaoks
kallis sõber.
Film toob kokku kaks keerukat teemat – Jaapani ühiskonna üheks suurimaks probleemiks
oleva elanikkonna vananemise ja homoseksuaalsuse ning sellesse suhtumine.
55
4.3.1. Kishimoto Haruhiko – päriselu boys love manga iludus
Kuigi filmi peategelaseks on Saori, on sama oluline Kishimoto Haruhiko, Saori isa
Himiko homoseksuaalist noor partner. Haruhiko ongi see, kes toob kokku kaks vägagi
erinevat maailma – Saori rutiinse ja igavavõitu argielu, mis möödub töötades väikses
värvimistöödega tegelevas firmas ja muretsedes võlgade pärast ning otsides hästitasuvaid
lisatöid ja vahel küllaltki ekstsentriliste eakate geide rahulikult kulgeva kuid õnneliku elu
mereäärses vanadekodus.
Välised tunnused
Haruhiko on silmatorkavalt kena välimusega, pikka kasvu, umbes 26-28-aastane

noormees. Alati riietunud stiilsetesse rõivastesse, mis rõhutavad tema saledat kehaehitust,
ja kenasti sätitud soenguga toob ta silme boys love mangade iludused. Kuigi tema
välimusest puudub androgüünne komponent, ei ole ta ka rõhutatult mehelik, ka kõneviis ja
käitumismaneerid on nii-öelda tavalised, ei silmapaistvalt naiselikud ega maskuliinsed. Ta
on üldiselt rahulik ja enesekindel, mis väljendub tema pingevabast olekust.
Filmis kasutatakse termineid okama, homo ja gei. Korra on kasutusel ka dōseiaisha

(otsene tõlge „sama soo armastaja“), kontekstis dōseiaisha sabetsu (homoseksuaalide
diskrimineerimine) - kui Saori kaotab enesevalitsuse ja nimetab vihahoos ühte värvikamat
vanadekodu elanikku, Ruby´t (roosaks värvitud otsekohese ütlemisega balletiaustajast
nyū-hāfu´t) okama´ks - millel ilmselgelt on Saori jaoks halvustav tähendus.
Samas on just okama see sõna, mida Himiko maja geid enda kohta kasutavad. Seda võib
mõista kui võimu tagasi võtmisena - kasutades sihilikult sõna, mida teised kasutavad
negatiivses kontekstis. Siin võib tõmmata parallelle sellega, mida homoseksuaalid tegid
omal ajal sõnaga queer – „sõna algne tähendus inglise keeles on “imelik” või “veider”,
kuid hiljem hakati seda kasutama homode kohta, sageli halvustavalt. 80ndate lõpu poole
hakkasid queer-teoreetikud ja aktivistid sõna “tagasi” võtma. See on lisaks akadeemiale
kasutuses kunstis, kultuuris ja poliitikas.“ (Viik 2015)
Jaapani ehk kõige kuulsaim gei Tōgō Ken – meelelahutaja, pornograaf, ettevõtja, laulja,
näitleja, sotsiaalne aktivist, poliitiline kandidaat – on üks neist, kes julgelt kasutab enda
56
kohta sõna okama, koguni legendaarne okama (McLelland 2012: 1). Vanadekodu elanike
seas on just Ruby see, kes teeb tihti nalju (sageli Saori kulul), kasutades sõna okama.
Oluline on võtta arvesse konteksti, milles sõna esineb. See on ilmne ka siis, kui Ruby,
olles üle elanud insuldi, kuid selle tulemusena on jäänud halvatuks, peab kodust lahkuma,
kuna ei ole võimalusi tema eest seal hoolt kanda ning ühendust võetakse ta pojaga, et too
võtaks oma isa eest hoolitsemise enda peale. Probleem on selles, et poeg ei ole teadlik isa
mittenormatiivsest seksuaalsusest (k.a sellest, et ta on soovahetuse-operatsiooni läbi
teinud). Kui Ruby kaaslased sellest situatsioonist räägivad, siis kasutavad nad Ruby kohta
sõna okama. Ilmselgelt ei mõtle nad seda sõna kasutades midagi halba, nende jaoks on see
täiesti tavaline sõna.
„Homo“ on filmis kasutusel peamiselt halvustava sõnana. Ühel päeval avastab Haruhiko
vanadekodu ümbritsevalt seinalt grafiti „Perverdid surege! Homod hävitada!“ Kas seda
tegi grupp koolipoisse, kes käivad aeg-ajalt kodu juures sealseid elanikke häirimas või
keegi teine, otseselt ei selgugi. Koolipoiste jaoks tundub see veidi ekstreemne, kuna
üldiselt jääb nendepoolne tülitamine pigem sõimusõnade kasutamise või veega täidetud
õhupallide loopimise juurde. Ka vanadekodu naabrid ei ole koha suhtes just eriliselt
tolerantsed (nagu Saori tõdeb esimesel päeval sinna saabudes, kui naabermaja vanaproua
esialgu uurib Saorit pika pilguga ja siis pöördub kiirelt majja sisse tagasi), samas tunduvad
koolipoisid just need, kes suurema tõenäosusega niivõrd avalikult oma halvakspanu
väljendavad. Koolipoisid on ka need, kes Saorilt küsivad (käsi püsti, ülimalt
koolipoisilikult, kasutades viisakat vormi), kas too on lesbi. Kuna nad on just vahetult
seda vanadekodu ees taaskord pahandust teinud, jooksevad majast välja Ruby ja Chubby,
kes voolikust vett pritsides ajavad poisid minema.
Sõna „gei“ kasutab Haruhiko, kui ta räägib vanadekodust. „Siin on kodu geidele. Siin on
koht, kus geid saavad õnnelikud olla.“ Sellest järeldub, et vähemalt Haruhiko jaoks – ja
kuna ta ütleb seda teiste kuuldes, siis tõenäoliselt ka nende – on sellel sõnal kas positiivne
või vähemalt neutraalne tähendus.
Käitumismotiivid
Saori üles otsimine ja tema veenmine töökohta vanadekodus vastu võtmiseks oli selleks, et
tuua Saori oma isaga uuesti kokku, vähemalt anda neile võimalus suhtlemiseks. Kui Saori
küsib Haruhikolt, miks ta pakub Saorile väheste töötundide eest kõrget tasu, vastab too
57
„Kuna ta on minu jaoks kallis inimene. Kuna ma armastan teda.“, mille peale Saori
reageerib vastikusgrimassiga. Siiski õnnestus Haruhikol ta hea töötasu ja vihjega
päranduse kohta Saori vanadekodusse tööle meelitada. Hiljem, kui Saori pakub, et ta
loobub oma pärandusest ning seda raha võiks kasutada hoopis vanadekodu edasi
toimimiseks kasutada, selgub, et pärandust polegi – Himiko kasutas kogu oma säästud
vanadekodu asutamise peale. Saori õigustatud pahameel Haruhiko suhtes on mõistetav,
Haruhiko palub vabandust, lisades, et ta oli tol hetkel lihtsalt meeleheitel.
Kui vanadekodu külastab pikaajaline tähtis sponsor, eakas vanahärra nimega Handa, on tal
plaan lõpetada rahaline toetus, kuna ta tegi seda seni vaid Himiko heaks – ning kuna
viimane on suremas, ei näe ta põhjust jätkata. Samas, nähes, et Himiko töö võtaks üle
Haruhiko, kelle Handa leiab „ilusa“ olevat, otsustab ta oma sponsorlusega jätkata eeldusel,
et Haruhiko talle seltsi pakub. Kuigi Haruhiko (nagu ta pärast Saorile tema pärimise peale
vastab) leiab ta olevat vastumeelsena ja „voodis viletsana“, jätkab ta omaette jäädes „Aga
vähemalt on kodu tulevik praegu mõneks ajaks garanteeritud...“. Kuigi Saori arvates on
Haruhiko oma käitumise tõttu jälestusväärne (mis võib ka tõsi olla), ei mõista ta, et
Haruhiko tegi seda selleks, et vanadekodu saaks edasi tegutseda. Tema jaoks ei ole fakt, et
Saori arvamus temast on halb, niivõrd oluline – vastasel juhul oleks ta sponsorluse ja selle
võimalikust kaotamisest ning selle mõjust kodu ülevalhoidmisele talle ka rääkinud. Selline
käitumine toob esile Haruhiko ennastohverdava poole. Teiste heaolu nimel on ta nõus
tegema asju, mida pigem jätaks tegemata.
Sarnane olukord tekib siis, kui Ruby on jäänud halvatuks ning Haruhiko teatab, et ta ei saa
enam sinna elama jääda. Teised süüdistavad teda südametuses ja kalkuses, kuigi tegelikult
on põhjused puhtpraktilised – neil ei ole rahalisi võimalusi hooldaja palkamiseks ja teised
elanikud ei saa tema eest hoolitseda („Vanurid ei saa vanurite eest hoolt kanda“). Seda
teistele selgitades jääb ta rahulikuks ning ei võta kommentaare isiklikult.
Vanadekodu rahastamisprobleem kerkib uuesti siis, kui selgub, et Handat süüdistatakse

maksupettuses; ilmselgelt peatab see ka majandusliku toetuse vanadekodule ning kõige
lihtsam ja loogilisem samm tundubki kodu peatselt sulgeda. Siinkohal jagab Haruhiko
Saori ja vaatajatega põhjuse, miks ta ei taha seda teha. Haruhiko: “Ma olen alati üksi
olnud. Alati. Seda kuni ma kohtusin Himikoga. Sellepärast ma ei taha seda [s.t
58
vanadekodu] sulgeda.“ On selge, et Himiko sureb varsti – seega ei saa ta olla ainsaks
põhjuseks, miks Haruhiko vanadekodu töös hoidmisest huvitatud on. Vanadekodu
elanikud on tema seltsilised, sõbrad, perekond.
Kuigi seltskonnas olles tundub Haruhiko alati rahuliku ja vaoshoituna, on siiski hetki, kui
tema emotsionaalne külg võtab võimust. Üheks neist on siis kui Himiko olukord on järsult
halvenenud ning Saori tuleb Haruhiko palvel talle toeks. Haruhiko on silmnähtavalt
tasakaalust väljas, suitsetab närviliselt sigaretti, mainib, et läheb Saori ülemuse,
Hosokawaga, õhtusöögile, ei tea, kas tal õnnestub too ka voodisse meelitada („Ma olen
võrgutanud kaks heteroseksuaalset meest“). Saori käsib tal sellise jutu lõpetada. Vestlus
leiab aset Himiko toas, ning kuigi ta on teadvuseta, kardab Saori, et ta võib nende juttu
kuulda. Haruhiko jätkab: „Ma tahan tunda iha. Pole vahet, kuidas. Ma tahan intensiivset
iha. Siin olles, nähes teda aeglaselt suremas, ei kujuta ma ette, et ma tahaks edasi elada.
Armastus on mõttetu. Asi on ihas. See on kõik, mis on. See on see, mida ma tahan.“ Ehk
ongi need tunded põhjuseks, mis veidi hiljem sunnivad Haruhiko Saorile lähenema. Soov
tunda iha, tunda ihaldatuna. Nende kahevaheline füüsiline kontakt küll
seksuaalvahekorrani ei jõua, selle lõpetab Saori tõdemus, et tal puuduvad kehaosad, mida
Haruhiko puudutada tahaks. Teiseks põhjuseks, miks Haruhiko Saorile üldse läheneb, võib
olla ka see, et ta näeb muutust Saoris ning see muudab ta tema silmis kalliks – nimelt ühel
õhtul ööklubis tunneb endine kolleeg ära silmatorkavasse valgesse kleiti riietunud
Yamazaki – tagasihoidliku vanadekodu elaniku, kellega Saori sõbruneb esimesena – ning
ründab teda verbaalselt (Lisa 5). Saori nõuab, et ta vabandaks ja läheb endast välja kuni
Haruhiko sekkub ja tirib ta eemale ja sunnib teda endaga tantsima. Muudatus, mis Saoris
on aset leidnud – oli ta alguses ometi otsekoheselt gei-vastane – on väga kõnekas. See
näitab, et teise inimese mõistmiseks on vajalik teda kõigepealt tundma õppida. Inimesed
kipuvad kartma (ning see kartus võib väljenduda ka vastumeelsuse või jälestusena) seda,
mida nad ei tunne. Kui tundma õppimine, uue informatsiooni omandamise võimalikkus on
olemas, on võimalik ka mõistmine. Saori empaatiavõime on tema hoiakute muutumise
põhjuseks. Ning see omakorda muudab ta Haruhiko silmis sümpaatseks. Situatsioon
demonstreerib ilmekalt, kuidas ühe inimese suhtumine muudab omakorda teise inimese
suhtumist temasse.
59
Areng
Muutused Haruhikos on ehk kõige selgemini nähtavad Saori jaoks. Tema ees julgeb
Haruhiko näidata oma haavatavamat, ebakindlamat külge, pöördudes tema poole kui
Himiko olukord halveneb. Filmi algul on ta enesekindel, läbinägelik ning oma
järjekindlusega (Haruhiko kõnesid keeldus Saori vastu võtmast) saavutas ta oma eesmärgi
– saada Saori vanadekodusse appi. Tema praktiline ja kalkuleeriv mõtlemine ei muutu,
kuid tema väline enesekindlus muutub raskematel hetkedel kõikuma. Osaliselt tuleneb see
kindlasti keerulisest olukorrast iseenesest (tema armastatu suremine, vanadekodu
keeruline rahaline seis), mis põhjustab selliseid muutusi – mis sunnib teda Saorit
suudlema, naljatlema, et ta püüab Saori bossi võrgutada; seda võib näha katsena toime
tulla erakordselt stressirikka olukorraga. Teisalt on see ehk hoopis tema iseloomu ja sellest
tuleneva käitumise järk-järguline paljastumine ning mitte muutumine? Vaatajale jagatakse
siiski piiratud hulgal informatsiooni ning sellest üksmeelsete järelduste tegemine ei pruugi
olla võimalik.
Võttes siiski arvesse tema käitumist kogu loo kestel, tema pingutusi Saori ja Himiko taas
kokku tuua, tema meetodeid, kuidas vanadekodu siiski töös hoida, tema mõistvat
suhtumist koolipoissi, kes otsustanud geide kiusamisest loobuda ning sõprade vastuseisust
hoolimata tuleb neile o-boní (surnutepüha) tähistamise ettevalmistuste ajaks appi, tema
üldjuhul alati tasakaalukat ja rahulikku olemust ja konfliktseid olukordi maandavat
huumorimeelt, jätab ta endast vaimselt ja emotsionaalselt terviklikult väljakujunenud
inimese mulje, kelle nõrkushetked on tingitud erakordselt rasketest olukordadest.
Mõju
Haruhiko on välimuselt kena, kuid see ei reeda tingimata tema homoseksuaalsust – ka

Saori ülemus mainib, et arvas algul, et ta on Saori poiss-sõber. Kuigi ta kasutas natuke
petlikke meetodeid, et saada Saori vanadekodusse tööle ning sisuliselt petab ta Himikot
(magades vanadekodu sponsori Handaga), teeb ta seda heade eesmärkide saavutamiseks.
Ta on omamoodi tabamatu, veidi saladuslik tegelane, kes on siiski truu oma armastatule
(jäädes tema juurde surmani) ja kaaslastele (nende pärast keeldub ta vanadekodu
sulgemisest).
Kuna vaataja pühendatakse küllaltki olulisel määral Haruhiko sisemaailma, jagatakse tema
tundeid ja mõtteid, ning see aitab kaasa tema (käitumise) mõistmisele. Tegu on tugeva
60
karakteriga, kes raskustest hoolimata ei anna alla. Tõenäoliselt mõjub ta pigem positiivselt
kui negatiivselt – ka tema halbade tegude põhjuseid jagatakse vaatajaga ning see pigem
annab talle inimlikkust, sügavust juurde kui vähendab tema väärtust. Tema tegudele ja
käitumisele on kerge kaasa elada, sest need on selgesti väljendatud. Tegu on karakteriga,
kellel on võimu näidata homoseksuaalseid mehi positiivses valguses ning vaataja arvamus
geidest ei tohiks tema mõjul halveneda.
4.3.2. Himiko ja teised Himiko maja elanikud
Himiko ostis hoone, milles vanadekodu asub, siis kui ta oli veel terve, kuid eduka geibaari
omaniku ja hostessi kohast juba loobunud. Peagi avas ta hooldekodu, mille elanike hulka
nüüdseks kuulub ka paar tema endist kolleegi ja alluvat – Ruby ja Kikue. Elanike seas on
ka tagasihoidlik ja sõbralik Yamazaki ning Masaki.
Välised tunnused
Himiko, Kikue ja Ruby ühisjooneks on see, et kõik kolm kannava naisteriideid ning need
on omakorda rõhutatult naiselikud – õlapaeltega ja/või sügava dekolteega roosades
toonides kleidid, võõrad pole ka pits ning lillemustrid. Kui Saori esimest korda Himikot
näeb, kannab ta maani lillakasroosat kleiti ning lillelist kaftanit, peas turban ning punaseks
värvitud küüntega hoolikalt maniküüritud kätes valged lilled (Lisa 6). Väga erinev ei ole
ka Saori kohtumine Kikuega – roosa õlapaeltega kleidike, peas suurelipsuline peavõru.
Ruby šokeerib Saorit roosade juustega (muidu kiilanevas peas) ja kleidi alt paljastuva
musta pitskombineega kui ta ballettisamme sooritades tuppa siseneb. Seega kõik kolm
kinnitavad stereotüüpi, mille kohaselt on iseenesest mõistetav, et kõik geid kannavadki
(või vähemalt soovivad seda teha) naisteriideid ja meiki ning on koheselt äratuntavad kui
homoseksuaalid. Ruby puhul on küll tegu transsoolise isikuga – ta on läbi teinud ka
soovahetusoperatsiooni. Kui Kikue ja Himiko on lihtsalt vaid geid, mitte transseksuaalid.
Välimusele tuginedes ei tee küll vaataja neil tõenäoliselt vahet.
Yamazaki ja Masaki on teistsugused. Esimese maneerid ja kõneviis on küll märgatavalt

naiselikud, kuid riietuse ning üleüldise välimuse alusel ei saa tema seksuaalsuse kohta
mingeid järeldusi teha (kui just erakordne tähelepanu pööramine rõivastuse detailidele,
61
nagu tikitud lilleoks särgi rinnataskus ei ole reetvaks teguriks). Masaki on välimuselt
täiesti tavaline vanahärra (temale selles osas sarnased on veel paar maja elanikku).
Seega annavad vanadekodu asunikud laiaulatusliku demonstratsiooni geide välimuse

suhtes. Leidub nii stereotüüpilisi tegelasi kui ka nendele vastanduvaid.
Käitumismotiivid
Himiko lahkus oma perekonna juurest aastaid tagasi – hülgas oma väikse tütre ning jättis
ta ema hooleks. Ta soovis elada ja töötada ilma oma tõelist identiteeti peitmata. Kuigi
Saori teada ei olnud emal Himikoga pärast seda enam kontakti, ta arvas, et kõik pere-ja
suhtlussidemed on läbi lõigatud, ei olnud see siiski nõnda. Mõne aja möödudes nähtavasti
suutis Saori ema Himikoga uuesti suhelda, ning selgus, et nende vahel ei olnud enam
pingeid. Siiski polnud see piisav, ning ema haigestudes ei saanudki Himiko sellest teada,
tal ei olnud võimalust teda (ja Saorit) sel raskel ajal aidata. Saori süüdistab teda isekuses –
ta hülgas oma pere, et elada okamańa. Himiko tunnistab, et ta ei kahetse oma valikut –
millest võib välja lugeda, et ta ei pidanud õigeks elada oma elu vales, varjates – kuid
sellest hoolimata armastab ta Saorit. Kuigi ta käitumine võib tunduda egoistlik, võib seda
näha ka kui võimetust elada oma tõelist olemust peites. Sel juhul on tema motiivid just
siirad, õigustatud.
Ruby lugu on sarnane Himiko omale – ta küll proovis elada mehena, abiellus, sai isegi
lapse, kuid lõpuks ei suutnud enam pettust jätkata. Ta lahkus pere juurest kui ta poeg oli 5-
aastane, ning pole teda sellest ajast alates näinud. Kuna ta (endine) naine suhtles Rubyga
siiski endiselt edasi, teab ta ka, et nüüdseks on tal lapselaps, 7-aastane tüdruk, kelle
saadetud postkaarti Ruby kalliks peab. Endine naine on nüüdseks surnud ja ainus side poja
ja tema perekonna kohta uudiste saamiseks on kadunud. Sarnaselt Himikole otsustas Ruby
valida „iseka“ tee – mis nagu mainitud, on omamoodi jällegi ausam valik. Peale Ruby
eluloo kuulmist muutub ka Saori suhtumine temasse paremuse poole.
Yamazaki on vanadekodu elanike seas see, kellega Saori sõbruneb esimesena – Yamazaki
usaldab teda oma loomingu jagamisega. Nimelt on Yamazaki moe huviline, valmistades
ise erinevaid rõivaid, seal hulgas ka valge kleidi, mida kavatseb kanda oma matustel –
esimese ja viimase kleidi, mida ta kannaks. Ta on alati oma seksuaalset orientatsiooni
teiste eest varjanud ning üheks tema unistuseks on naiste WC-s peegli ees meiki
62
kohendada. See on indikatsioon sellest, et ta soovib avalikult olla see, kes ta on. Saori
õhutusel minnaksegi välja klubisse, Yamazaki kannab oma valget kleiti ning tema soov
tualetis meiki värskendada saab tõeks. Kuna teda ümbritsevad toetavad sõbrad, ei ole isegi
järgnenud vahejuhtum (endine kolleeg tunneb ta ära ja naeruvääristab teda) ehk niivõrd
muserdav – lõppude lõpuks on lähedased inimesed need, kellepoolne omaksvõtt ja
heakskiit loeb.
Areng
Himiko tegelase kõige olulisem areng on seotud suhetega Saoriga. Kuigi Saori ei suuda
talle pere hülgamist andestada (millele Himiko ei vaidle vastu), on Himiko viimased sõnad
talle „Ma armastan sind.“ Himiko ei kahetse oma valikuid, ta on elanud viisil, mis tundus
talle parim, ta lahkub rahus.
Ruby on kogu loo vältel energiline, jutukas, otsekohene, naljatlev, igatseb näha oma
tütretütart ning kõik see ei muutu kuni tema insuldini, mis loomulikult muudab kõike.
Suurim muutus toimub ehk Yamazakiga, kes võtab oma identiteedi omaks uuel tasemel –
avalikult kleiti kandes, mitte enam peites. Ka Himikot leinates on ta riietunud musta kleiti
– kuigi ta enne hooldekodus olles kandis meesteriideid, julgeb ta nüüd olla täielikult tema
ise.
Mõju
Himiko, Ruby ning Yamazaki võivad oma ekstsentrilisema riietumisstiili tõttu süvendada
arvamust, et kõik geid kannavadki naisteriideid ning nende roosaks ja punaseks värvitud
küüntega maniküüritud käed võivad tekitada võõristust nagu Saorigi esialgne reaktsioon
oli. Šokeerituna sellise välimusega meeste nägemine võib ilmselt vastumeelsust homode
suhtes suurendada – eeldusel, et mitte-tolerantne suhtumine juba eksisteerib.
Samas antakse vaatajale filmi käigus küllaldaselt taustinformatsiooni nende isikute

mineviku kohta, jagatakse, milliseid raskusi on nende eluviis (mille valiku üle neil puudub
kontroll) neile põhjustanud, kuid nad pole alla andnud. Neid näidatakse väga inimlikena
ning kuigi mõned nende teod ja otsused on põhjustanud nende lähedastele valu ning
kannatusi, on nad jäänud truuks iseendale, nad pole täiuslikud ning see teebki nad
sümpaatseks.
63
Film võimaldab heita pilgu eakate geide maailma, mõista, milliseid probleeme nende elus
võib leiduda ning kuidas nad jätkavad elamist, kui järjekordne eakaaslane nende kõrvalt
jäädavalt lahkub. Näidatakse nende argipäevategevusi, ühiseid söögikordi, ühiseid
tähistamisi, rõõme ja muresid. Kõige selle juures ei olegi inimese seksuaalne orientatsioon
oluline. Tähtis on elada oma elu hästi ja õnnelikult ning Himiko vanadekodu elanikud
tunduvad sellega – kõigest hoolimata – edukalt hakkama saavat.
64
KOKKUVÕTE
Käesolev magistritöö „Homoseksuaalne Jaapan: gei-tegelaste kujutamine Jaapani filmides

ning nende vastavus stereotüüpsetele arusaamadele“ uuris, kuidas on valikus kaasaegsetes
Jaapani filmides portreteeritud homoseksuaalseid meestegelasi; kas nad on kujutatud
vastavalt Jaapani ühiskonnas levinud stereotüüpsetele arusaamadele, millised geid on või
on nende kujutamine sellest erinev. Kuna filmimeediumil on suur mõju oma vaataja üle,
pöörasin tähelepanu ka sellele, kui suur on tõenäosus, et vastavalt sellele, kuidas on geisid
antud filmides kujutatud, võib vaataja arvamus homoseksuaalsetest meestest muutuda.
Analüüsitavataks filmideks oli „Nagisa no Shindobaddo“ (1995), „Gohatto“ (1999) ja

„Mezon do Himiko“ (2005).
Analüüsi tarbeks keskendusin tegelastele välistele tunnustele, kuna visuaalne külg on see,
mis on võimeline edastama rohkelt olulist informatsiooni inimese kohta. Antud juhul oli
see ilmselge eriti juhtudel, kui uuritav filmitegelane kandis naisteriideid, olles sellega
vastavuses ühe levinud stereotüüpse arvamusega geide kohta, nimelt, et kõik geid
tegelevadki ristiriietumisega. Analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et geisid
kujutatakse antud filmides mitmel erineval moel. „Nagisa no Shindobaddo“ peategelane
Itō ei eristu väliste tunnuste alusel homoseksuaalse noormehena. „Gohatto“ keskne
tegelane Kanō see-eest põhjustab oma erakordselt kauni välimuse tõttu koheselt
spekulatsioone tema seksuaalse sättumuse kohta. Tema armukaaslased Tashiro ja Yuzawa
see-eest on üpris tavalise välimusega. „Mezon do Himiko“ demonstreerib vaatajale nii
boys love manga tüüpi ilusat geid kui ka ekstravagantseid ristiriietuvaid geisid, kes oma
värvika välimusega paistavad koheselt silma.
Teise olulise punktina uurisin, milliseid termineid filmi jooksul geide kohta kasutatakse.
Sõnadel homo, gei, okama, jne võib olla nii neutraalne, positiivne kui ka negatiivne
tähendusvarjund. Sõna tegelik tähendus sõltub selle kasutajast ning kontekstist, näiteks
okama´t kasutatakse antud filmides halvustavas tähenduses, näidates sellega välja oma
hukkamõistvat suhtumist geide suhtes. Samas kasutavad seda ka geid iseenda kohta, ning
sellisel juhul ei kanna see negatiivset varjundit. Näiteks okama´t kasutati „Mezon do
Himikos“ nii halvustavas tähenduses (nt kui Saori vihahoos nimetab Rubyt, ühte
65
vanadekodu elanikku, okama´ks) kui ka positiivses/neutraalses, kui vanadekodu elanikud
rääkisid halvatuks jäänud Ruby tema poja hoolde usaldamisest. Sõnale annab täieliku
tähenduse tema kasutaja.
Tähelepanu pöörasin ka tegelaste käitumismotiividele ja nende arengule, kuna see

peegeldab nende sisemaailmas toimuvat ning see aitab vaatajal neid paremini mõista.
Nagu Saori tegelane filmis „Mezon do Himiko“, kes algul geisid vihkab, muudab varsti
oma arvamust ning sõbruneb gei vanadekodu elanikega. Kuuldes lugusid nende eludest
ning õppides neid tundma, näitab ta, et inimeste negatiivne arvamus võib paraneda, kuid
selleks on vaja mõistmist ja empaatiavõimet. Sellega on seotud järgmine ja viimane
aspekt, millele filmides keskendusin. Nimelt huvitas mind tegelaste potentsiaalne mõju
vaataja arvamusele geidest, nimelt kas see võib seda mõjutada paremuse või halvemuse
poole või pole muutus tõenäoline. „Nagisa no Shindobaddo“ ja „Mezon do Himiko“ olid
selles suhtes kõige positiivsemad näited, kuna nendes esinevad gei-tegelased olid
kergemini mõistetavad kui „Gohatto“ karakterid, nad olid vaatajale rohkem avatud ning
nende kohta oli rohkem saada väärtuslikku informatsiooni.
Antud filmides portreteeritud gei-tegelased ei vastanud alati stereotüüpsetele arusaamadele

homoseksuaalsetest meestest. Valdavalt kujutatakse neid siiski positiivses valguses, neile
pole võõrad eksimused. See teeb nad inimlikeks ja muudab neile kaasaelamise kergeks,
mis omakorda soodustab tahet neid paremini mõista.
66
SUMMARY
„Homosexual Japan: the Portrayal of Male Gay Characters in Japanese Movies and
Their Accordance with Stereotypical Understandings of Homosexual Men“.
This thesis studied how male gay characters are portrayed in Japanese movies and whether
or not they are in accordance with the stereotypical understandings of homosexual men in
Japanese society. Due to the heavily influential nature of film on it´s viewer it became one
of the interest points to speculate on the possibility of changes in the attitudes of the
viewer towards homosexual men based on the way the gay characters are portrayed in the
movies.
An overview of the history of male homosexuality in Japan preceeds the analysis part.
Albeit rather lengthy, it provided valuable contextual information necessary for
understanding the content of the analyzed movies.
The analyzed movies were the following: „Nagisa no Shindobaddo“ („Like Grains of
Sand“ 1995, director Hashiguchi Ryōsuke), „Gohatto“ („Taboo“1999, director Ōshima
Nagisa ) and „Mezon do Himiko“ („La maison de Himiko“ 2005, director Inudō Isshin).
For the analysis I focused on different aspects about the characters. First I observed the
characters´ appearance, trying to determine whether they are visibly identifiable as
homosexual men based on their clothing, hair, body language, etc. For example, some of
the characters wore women´s clothes (the elderly gay men of the nursing home in „Mezon
do Himiko“), and thus they matched the stereotypical understanding of Japanese gay men
as crossdressing persons. On the other hand, some of the characters, like Itō in „Nagisa no
Shindobaddo“ did not stand out in any ways. The main character of „Gohatto“, the young
and beautiful Kanō again raised speculation about his sexuality at once.
The second important aspect was the use of terms describing gay men. The meaning of
´homo´, ´gay´, okama, etc depends on the context. The may be used as a pejorative, they
may have a neutral meaning or they can imply an approval. For example okama is used
both in a negative way, and positive. In „Mezon do Himiko“ the main character Saori uses
the word okama to express her disgust at Ruby, one of the more colourful characters of the
67
elderly home. On the other hand, Ruby her/himself uses okama while talking about
themselves (i.e. the residents of the home). Therefore it is well illustrated that the meaning
of the word depends heavily on the user and on the context.
The motives and development of the characters was also one of the points of interest of
this thesis. Being provided with an insight of the characters´ inner thoughts, past, relations,
feelings, etc helps to form a more complete and better understanding of them thus
promoting tolerance and acceptance. At first Saori is disgusted by gay men but as she gets
to know the residents of the nursery home, hears of their life stories and their experiences,
she slowly becomes more tolerant towards them and eventually they become dear friends.
This demonstrates how getting to know one is crucial for understanding them. It only
takes time and a bit of empathy. This leads to the last aspects which was a point of interest.
Namely is it possible that the way a character in a movie is portrayed can cause the viewer
to change his or her opinion of homosexual men. The change can be both in both
directions – it may have a positive effect promoting understanding and tolerance, or it may
have a negative, damaging effect. In this regard, the most positive examples were „Nagisa
no Shindobaddo“ and „Mezon do Himiko“ where the characters were portrayed in a way
that enabled the viewer to understand them, they were approachable, their motives well
explained (unlike the main character in „Gohatto“).
Although the male gay characters were not always portrayed in accordance with
stereotypical understanding of gay men in Japan, they tended to be depicted in a positive
way which makes it probable that the viewer wishes to understant them better thus
promoting tolerant attitudes towards homosexual men.
68
KASUTATUD ALLIKAD
Batson, Daniel C.; Polycarpou Marina R., Harmon-Jones Eddie; Imhoff, Heidi J.;
Mitchener, Erin C; Bednar, Lori L.; Klein, Tricia R.; Highberger, Lori 1997.
Empathy and Attitudes: Can Feeling for a Member of a Stigmatized Group Improve
Feelings Toward the Group. Journal of Personality and Social Psychology. Vol. 72, No. 1,
105-118
Bateman, John; Schmidt, Karl-Heinrich 2013. Multimodal Film Analysis: How Films
Mean. Routledge.
Cama, Timothy 2017. Disney annoyed by Obama push to use ´Frozen´ brand. The Hill.
Crompton, Louis 2006. Homosexuality and civilization. Harvard University Press.
Deal, William E 2009. Keskaeg ja uusaeg Jaapanis. Tlk: Maret Nukke. Tänapäev.
Dyer, Richard 1999. “The Role of Stereotypes” (ilmunud Media Studies: A Reader;
Marris, Paul; Thornham, Sue. 2nd Edition, Edinburgh University Press).
Ehrat, Johannes P. 2005. Cinema and Semiotic: Peirce and Film Aesthetics, Narration, and
Representation. University of Toronto Press.
Figueroa, Ana 2015. ´Game of Thrones´ Gives Croatia Tourism a Lift. Travel Agent.
Frater, Patrik; Brooks, Xan 2018. Cannes Contenders. The Guardian.

https://www.theguardian.com/film/2000/mar/24/cannesfilmfestival (28.04.2018)
Henderson, Taylor 2018. This J-Pop Boy Band Just Took Queerbaiting to the Next Level.
Pride.
https://www.pride.com/music/2017/4/18/j-pop-boy-band-just-took-queerbaiting-next-level
(21.04.2018)
69
Henshall, Kenneth G 2010. Jaapani ajalugu. Tlk: Olavi Jaggo. Kirjastus Valgus, Tallinn.
Human Rights Watch 2016. “The Nail That Sticks Out Gets Hammered Down” LGBT
Bullying and Exclusion in Japanese Schools. Human Rights Watch.
https://www.hrw.org/report/2016/05/05/nail-sticks-out-gets-hammered-down/lgbt-
bullying-and-exclusion-japanese-schools (14.05.2018)
IMDB (International Movie Database)

https://www.imdb.com/title/tt0113922/awards?ref_=tt_awd (22.04.2018)
Japan Times 2014. 52.4% of Japanese say they oppose same-sex marriage. Japan Times.
https://www.japantimes.co.jp/news/2014/03/18/national/52-4-of-japanese-say-they-
oppose-same-sex-marriage/ (12.03.2018)
Japan Society. 2001. Hush!

https://www.japansociety.org/event/hush (22.04.2018)
Kahu, Tõnis 2015. Film kui (üks) popmuusikaline mudel. Allikas: ERR (algselt ilmunud
Vikerkaar 4-5, 2015).
https://kultuur.err.ee/306267/tonis-kahu-film-kui-uks-popmuusikaline-mudel
(20.04.2018)
Kasai, Makiko 2016. Sexual and Gender Minorities and Bullying in Japan. Ilmunud osana
teosest Sexual Orientation, Gender Identity, and Schooling: The Nexus of Research,
Practice, and Policy. Edited by Stephen T. Russell and Edited by Stacey S. Horn.
Kazuhiko, Kuze 2015. ‘Out in Japan’ Raises LGBT Awareness With 10,000 Photos.
Huffpost Japan.
https://www.huffingtonpost.com/2015/10/06/out-in-japan-lgbt-photos_n_8253754.html
(11.02.2018)
70
Kikuchi, Daisuke 2017. Tōkyō Rainbow Pride participants march for ‘change’ in LGBT
recognition. The Japan Times.
https://www.japantimes.co.jp/news/2017/05/08/national/social-issues/tokyo-rainbow-
pride-participants-march-change-lgbt-recognition/ (12.03.2018)
Kimura, Saeko 2010. A Brief History of Sexuality in Premodern Japan. TLU Press.
Larkin, Thomasina 2006. Invisible minority: Japan's lesbian community in dual struggle
for rights, acceptance. The Japan Times.
https://www.japantimes.co.jp/community/2006/02/28/issues/invisible-minority/
(18.03.2018)
Leupp, Gary P. 1995. Male Colors. The Construction of Homosexuality in Tokugawa

Japan. University of California Press.
Levina, Marina; Waldo Graig R.; Fitzgerald Louise F. 2000.

We´re here, We´re Queer, We´re on TV: The Effects of Visual Media on Heterosexuals´
Attitudes Toward Gay Men and Lesbians. Journal of Applied Social Psychology, 30, 4, lk
738-758
Lunsing Wim; Maree Claire 2004. Shifting Speakers. Negotiating Reference in Relation to
Sexuality and Gender. Ilmunud kogumikus Japanese Language, Gender, and Ideology,
edited by Shigeko Okamoto, Janet S.Shibamoto Smith; Oxford Press.
Mainichi News. 2018. Record number of 7,000 people march in 'Tokyo Rainbow Pride'
parade. Mainichi News.
https://mainichi.jp/english/articles/20180507/p2a/00m/0na/018000c (09.05.2018)
McKie, Robin 2017. Asia’s Harry Potter obsession poses threat to owls. The Guardian.
https://www.theguardian.com/environment/2017/aug/12/owls-fall-victim-harry-potter-
asia-obsession-hedwig-india-indonesia-pets (14.04.2018)
71
McKirdy, Euan 2015. Tōkyō's Shibuya district takes steps to recognize same-sex
partnerships. CNN
https://edition.cnn.com/2015/04/01/asia/japan-shibuya-same-sex-relationships-
recognized/index.html (15.03.2018)
McLelland, Mark J. 2005. Male Homosexuality in Modern Japan: Cultural Myths and
Social Realities. (edition Taylor & Francis e-Library, 2005).
McLelland, Mark J. 2011. Japan´s Queer Cultures. Routledge Handbook of Japanese

Culture and Society, Routledge, New York, 2011, 140-149.
McLelland, Mark J. 2012. Death of the “Legendary Okama” Tōgō Ken: Challenging
Commonsense Lifestyles in Postwar Japan. University of Wollongong.
McMahon, David 2015. Signs of Growing Acceptance for Japan’s Gay Community.
Nippon.com
https://www.nippon.com/en/nipponblog/m00074/ (11.02.2018)
Murai, Shusuke 2015. Tōkyō’s Shibuya and Setagaya wards issue first same-sex
partnership papers. The Japan Times.
https://www.japantimes.co.jp/news/2015/11/05/national/social-issues/shibuya-set-issue-
first-certificates-recognizing-sex-couples/ (15.03.2018)
Nagayasu, Shibun 2016. Sexual Minorities in Japan: The Myth of Tolerance. Nippon.com
https://www.nippon.com/en/currents/d00253/ (11.02.2018)
Nippon.com 2017. “Miai”: Meetings to Arrange Marriages.

https://www.nippon.com/en/features/jg00049/ (14.03.2018)
Obara, Sawako 2016. LGBT support grows among Japan schools. Japan Times.
https://www.japantimes.co.jp/news/2016/06/15/national/social-issues/lgbt-support-grows-
among-japan-schools/ (12.03.2018)
72
Pulvers, Roger 2016. Nagisa Oshima: ‘You have to tell the truth about your country,
whatever it is’
https://www.japantimes.co.jp/culture/2016/01/09/films/nagisa-oshima-tell-truth-country-
whatever/ (08.05.2018)
Robinson, Mark 2011. Definitely not the only gay in the village. CNN Travel.
http://travel.cnn.com/tokyo/life/definitely-not-only-gay-village-001023/ (12.02.2018)
Rooney, David 1996. Like Grains of Sand. Variety.

http://variety.com/1996/film/reviews/like-grains-of-sand-1200445056/ (22.04.2018)
Sechiyama, Kaku 2015. Rainbow in the East: LGBT Rights in Japan. Nippon.com
https://www.nippon.com/en/currents/d00174/ (11.02.2018)
Scholastic News 2017. Moana’s New Mission. Scholastic News, Edition 4.
Suganuma, Katsuhiko 2006. Enduring Voices: Fushimi Noriaki and Kakefuda Hiroko's
Continuing Relevance to Japanese Lesbian and Gay Studies and Activism. Intersections.
Gender, History and Culture in the Asian Context, Issue 14
http://intersections.anu.edu.au/issue14/suganuma.htm (28.03.2018)
Viik, Kadi 2015. Sõnastik: queer. Feministeerium.

https://feministeerium.ee/nadala-sona-queer/ (12.05.2018)
Yoshimoto, Banana 2001. Kitchen. Faber and Faber.
Zhang, Han 2014. Tōkyō Rainbow Pride Parade: Celebrating Diversity. The Diplomat.
https://thediplomat.com/2014/04/tokyo-rainbow-pride-parade-celebrating-diversity/
(12.02.2018)
73
LISAD
Lisa 1. Kaks klassikaaslast teevad Itō kulul „nalja“, kutsudes teda homoks ning pakkudes talle
vaatamiseks oma suguelundit. Allikas: Hashiguchi, Ryōsuke 1995. „Nagisa no Shindobaddo“.
Tōkyō, Toho Co., Ltd.
Lisa 2. Aihara poiste peale liiva loopimas. Allikas: Hashiguchi, Ryōsuke 1995. „Nagisa no
Shindobaddo“. Tōkyō, Tōhō Co., Ltd.
74
Lisa 3. Shinsengumi uus liige – noor ja kaunis Kanō. Allikas: Ōshima, Nagisa 1999. „Gohatto“.
Tōkyō, Shōchiku Company Limited
Lisa 4. Kanō alla jäämas Tashirole mõõgavõitluses, mille tulemusena kaotab elu lõpuks siiski
Tashiro. Allikas: Ōshima, Nagisa 1999. „Gohatto“. Tōkyō, Shōchiku Company Limited
75
Lisa 5. Endine kolleeg tunneb Yamazaki ära ning kutsub teda okama´ks, sellega vihastades Saorit.
Allikas: Inudō, Isshin 2005. „Mezon do himiko“. Tōkyō, Asmik Ace, Inc.
Lisa 6. Saori ja Himiko kohtumine. Allikas: Inudō, Isshin 2005. „Mezon do himiko“. Tōkyō,
Asmik Ace, Inc.
76

Anneli Lepik

Uploaded by

Document Information

Copyright

Available Formats

Share this document

Share or Embed Document

Sharing Options

Did you find this document useful?

Is this content inappropriate?

Copyright:

Available Formats

Anneli Lepik

Uploaded by

Copyright:

Available Formats

TALLINNA ÜLIKOOL

HOMOSEKSUAALNE JAAPAN: GEI-TEGELASTE KUJUTAMINE

Juhendaja: Margit Juurikas

Uurimisobjekti valikul saigi määravaks huvi seksuaalvähemuste vastu Jaapani ühiskonnas.

Boys love mangad, transseksuaalidest kuulsused, gei-teema populaarsetes teleseriaalides…

Töö hüpoteesiks on eeldus, et gei-tegelasi on antud Jaapani filmides kujutatud

Valitud sai kolm filmi, mille tegevustikud, tegelased ja toimumispaigad on võimalikult

Analüüsile eelneb läbilõige homoseksuaalsuse ajaloost Jaapanis ning kokkuvõtlik

1.1. Homoseksuaalsus Jaapanis

Jaapani ajaloos on homoseksuaalsed suhted olnud laialdaselt levinud ja tuntud ning

Ka Kimura Saeko, kes on uurinud seksuaalsust eelmodernses Jaapanis, toob välja

1.2. Homoseksuaalsus Heian’i perioodil

Heian’i kirjandusest võib leida näiteid sellest, et õukonnakultuurile olid probleemid

Kuna märkimisväärne osa Heian’i -aegsest kirjandusest on kirjutatud õuedaamide poolt,

Esimene üheselt mõistetav viide homoseksuaalsusele Jaapani kloostrielus ei suhtu sellesse

Kuigi teoorias olid igasugused seksuaalsuhted kloostrielus keelatud, ei olnud see

Nagu mainitud, ei ole tõendid meestevahelisest homoseksuaalsest käitumisest Heian’i

1.3. Homoseksuaalsus Tokugawa perioodil

Tokugawa ajastust (1600-1867) pärineb hulgaliselt teoseid, milles käsitletakse

Võimusuhted ja sotsiaalne positsioon peegeldusid ka seksuaalsuhetes – homoseksuaalsus

Bordellide ja teatrite „hõljuv maailm“ (ukiyo): näitlejad ja prostituudid omasid

Eelpool toodud näidetest on selge, et Tokugawa-aegses Jaapanis ei olnud tavaline vaid

1.4. Homoseksuaalsus Meiji ajastul

Meiji ajastul (1868-1911) toimus Jaapani ühiskonnas hulgaliselt suuri muutusi –

2 Karistuseks oli küll vaid 90 päeva vangistust.

Samas, militaristlik diskursus suhtus sõduritevahelistesse lähedastesse sõprussuhetesse

Lisaks sõjaväele oli homoseksuaalsus seotud homosotsiaalsete keskkondadega nagu nt

1945. aastal saabus lõpp Teisele maailmasõjale. Jaapani lüüasaamisega kaasnenud

1960ndate lõpul hakkasid Läänes levinud seksuaalrevolutsiooni mõjud jõudma ka

1.6. Gei-buum 1990ndatel

Homoseksuaalide olukord tänapäeva Jaapanis on samuti teema, mille kohta väga

Kuni aastani 1991 defineeris „Kōjien“3 homoseksuaalsust kui „ebanormaalset seksuaalset

2015. aastast pärinevate hulga uurimuste tulemusena selgus, et ligikaudu 5% jaapanlastest

3 Üks Jaapani standardsõnaraamatutest

Gei-aktivist ja juriidiline nõuandja seksuaalvähemustele Nagayasu Shibun tõdeb: „Millal

Leidub arvukalt populaarseid telekuulsusi, kes samuti tegelevad ristiriietumisega (cross

2.1. Lesbide olukord tänapäeva Jaapanis

Omaette, ning võimalik, et isegi keerulisemaks, teemaks on lesbid Jaapani ühiskonnas.

Kui meeste homoseksuaalsus on alati olnud suhteliselt nähtav (erinevates

2.2. Märkimisväärsed LGBT-poolsed legaalsed võidud

Teine tähelepanuväärne fakt on see, et aprillis 2015 võeti Tōkyōs, Shibuya

Üheks takistuseks samasooliste abielu legaliseerimisel on põhiseadus. Artikkel 24 nimelt

Lisaks Pride´ile aitab LGBT-kogukonnale tähelepanu tuua ka vastavate organisatsioonide,

Korraldatakse ka LGBT filmifestivale, näiteks Kansai Queer Film Festival (http://kansai-

2.2.3. Homoseksuaalsete meeste kuvand popkultuuris

Nagu eelpool juba mainitud, on meedias tihti näha homoseksuaalseid, transsoolisi,

Vastavalt meedias levinud kuvanditele on homoseksuaalsete meeste stereotüübid:

a) „Just nagu tüdruk“ ehk naiselik mees

Siiski tuleb meeles pidada, et tulenevalt ajaloolisest seosest meelelahutusmaailma ja

Jaapani muusikamaastikul on loendamatult artiste ja bände, kelle väline imidž on kas

Lisaks naiselikule välimusele seostatakse homoseksuaalsusega (kui seda kasutab

b) Androgüünne boys love (shōnen´ai) manga iludus

c) Gei-mees kui naise parim sõber ja ideaalne abikaasa

Kuigi armastusabielud on nüüd valdavad, on tüüpiline arusaam abielust siiski pigem

McLelland liigitab geide ja heteroseksuaalsete naiste vahelised abielud järgmiselt:

d) Gei-meedia ülimehelik ja hüperseksuaalne isend

Neljandaks „tüüpiliseks“ gei-mehe variatsiooniks on eriti just gei-meedias, sh gei-

Jaapani gei-pornograafia, nagu ka gei-maastik üldiselt, on väga tüübi-keskse

Levinud on ka põlvkondadevaheline eelistus – paljud jaapani mehed soovivad suhet, mis

3.1. Filmi mõjust ja filmi tõlgendamisest

Oleneb vastuvõetud informatsioonist ja kindlasti oleneb see ka vaatajast. Mõju ulatus

Läbi viidud on ka mitmeid akadeemilisi uuringuid filmide võimalikust mõjust. Näiteks

Stigmatiseeritud gruppide (näiteks seksuaalvähemused, füüsilise või vaimupuudega

Stigmatiseeritud gruppidesse suhtumise muutmine on raske, ning üheks põhjuseks on see,