TALLINNA ÜLIKOOL

Mall Klaas

STEREOTÜÜBID JA EELARVAMUSED
Essee

Juhendaja: Mati Heidmets

Tallinn 2008
Oma igapäevases elus kipume tihti teisi inimesi ja ka gruppe tajudes nende iseloomu ja
omaduste kohta järeldusi tegema juba enne, kui me neist midagi teame ja neid kohanud oleme.
Sellist enda teada õigete tunnuste omistamist nimetatakse stereotüüpide kasutamiseks ja
nimetatud käitumise aluseks on aegade jooksul kinnistunud sterotüübid, mis küll ilmtingimata
ei pea olema valed ja halvad, kuid väga sageli on. Antud essees keskendungi stereotüüpide,
sealhulgas ka ennasttäitvate ootuste, kasutamise mõjudele, kasutusmotiividele ja nendest
tingitud olukordadele.

Sterotüüpide kasutamise plussideks loetakse seda, et need hoiavad kokku inimese aega ja
energiat, mis ta muidu kulutaks inimese tegelikku olemusse süüvides, seega sterotüübid
lihtsustavad maailmataju, aidates inimesel tundmatus olukorras käituda ning suhtuda. Teisalt
muudavad nad meie iskutaju pealiskaudseks, ja just sellepärast, et ei süveneta inimese
tegelikku olemusse (McKay, Davis ja Fanning 1995).

Stereotüüpide kasutamine muutub eriti ohtlikuks siis, kui tekib arvamus, et mingile grupile
omistatud negatiivsed ja alaväärsed jooned on tingitud rahvusest, päritolust või koguni
bioloogilistest eripäradest. Välja on kujunenud negatiivsed stereotüübid einevate rahvuste,
rasside, vanuserühmade, maailmavaateliste gruppide, meeste ja naiste ning paljude teiste
kohta. Väga sageli tekitatakse üldlevinud valearvamusi just nende gruppide kohta, kellest
inimesed palju ei tea, see on ka põhjuseks, miks läbi ajaloo on tekitatud niivõrd palju
eelarvamusi, mis jätkub jõudsalt tänapäeval (McKay, Davis ja Fanning 1995).

Kõige masendavam on stereotüüpide kujundamise juures asjaolu, et kord kinnistunud

arvamustele ei ole üldjuhul looja ja vastuvõtja veendumuses kohta õigele ja uuele
informatsioonile ning ei aita ka see, kui esitada stereotüübile lugematul hulgal
vastuargumente, mis tõestaksid arvamuse väärasust (McKay, Davis ja Fanning 1995).

Stereotüüpide kujundamise mõrusid viljasid esineb maailmas igal pool ning ka Eestis on antud
teemaga seoses kahetsus- ja häbiväärseid lugusid jutustada. Rassism, šovinism ja sooline
ebavõrdsus on esimesed halva sisu ja kõlaga sõnad, mis Eesti ja stereotüpiseerimise
koosesinemisega pähe tulevad. Mitte väga kaua aega tagasi kajastusid meedias sündmused,

2
mis puudutasid rahvuslikku üleolekut võõramaalaste ja teisest rassisit inimeste suhtes.
Miskipärast on osade inimeste mõtetes kinnistunud arvamus, et mustanahalised ja välismaalt
pärit inimesed on kuidagi halvemad kui ülejäänud „korralikud“ inimesed. Nii Tartus kui
Tallinnas leidsid aset mustanahaliste ja üldse välismaalastest vahetusüliõpilaste peksmised
Eestis elavate inimeste poolt (Eesti Päevaleht 2007; Tartu Postimees 2008). Sellistele tegudele
ja mõtteviisidele ei oska leida mingisugust õigustust, küll aga on see selge näide, kuidas on
stereotüüpide tekkimine ja kasutamine agressiivset käitumist põhjustav ning seega laastava
toimega nii kannatanud välismaalastele kui ka kogu Eesti rahvale: taolised juhtumid näitavad
Eestit Euroopas ja maailmas kõige halvemas võimalikus valguses ning on häbiplekiks ka
nendele, kes selliste arvamuste ja tegude vastased on. Märkimisväärne on asjaolu, et Tartus
peksmise ohvriks langenud õliõpilast rünnanud inimesed olid arvatavasti neonatside
liikumisest, kes on omakorda üks grupp, kelle kohta stereotüüpseid arvamusi liigub, seega
võib arvata, et agressiivse käitumise tagamaad peituvad nende endi ebakindluses. Miskipärast
on selliste inimeste mõtetes kinnistunud arvamus, et mustanahalised ja välismaalt pärit
inimesed on kuidagi halvemad kui ülejäänud „korralikud“ inimesed.

Samuti saab kinnistunud väärarvamusi leida erinevast suhtumisest meestesse ja naistesse.

Sooline ebavõrdsus ei ole meie ühiskonnas küll drastiliste mõõtmetega, kuid olemas on see
siiski ja tuntav ka igapäevaelus ja – tegemistes. Eestis ei ole veel kuhugi kadunud iganenud
arusaam naisest, kui ainult koduperenaisest ja emast, mehest, kui tugevast rahateenijast, naiste
– ja meestetöödest, soost lähtuvatest käitumisnormidest jne. Viimased põhinevad kõik
kinnistunud stereotüüpidel meeste ja naiste rollidest erinevates elu aspektides. Antud
eelarvamuslikel veendumustel ei ole küll sama füüsilisi ja kriminaalseid tagajärgi nagu näiteks
rassismil, kuid kahjulikud on need sellegipoolest, kuna mõjutavad suuresti naiste
maksustamist tööturul, tulevaste põlvede arusaamu soorollidest, pere – ja tööelu ühildamise
võimalusi ja selle kulgemist, pinget soorollidele vastamise osas ning palju muud eluliselt
olulist, mis viiks meid parema ühiskonna ja sellega paremate inimestevaheliste suhete poole.

Stereotüüpidega on suuremal või vähemal määral seotud ennasttäitvad ootused ehk isetäituvad
ennustused, millel on muljete loomise juures tähtis roll. Kui inimene arvab teist inimest

3
käituvat mingil moel, siis suure tõenäosusega teine inimene seda ka teeb, sest sellest
arvamusest tingituna hakkabki kõnealune isik andma välja signaale, mis arvatava käitumiseni
viivad. Signaalid võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed, sõltuvalt sellest, mis
iseloomuga käitumist teiselt inimeselt oodatakse (McKay, Davis ja Fanning 1995).

Nende väidetega seoses meenub mulle eelmise aasta üks tähtsündmusi, milleks oli
Pronkssõduri teisaldamise draama ning järgnenud aprillirahutused, mille põhjuseks omistati
koheselt eestlaste ja venelaste vahelised suhted. Lühidalt öeldes taandati arutu märatsemine ja
vandaalitsemine, eelkõige mässuliste endi poolt, rahvussuhete tasandile. Mässajate hulgas oli
nii eestlasi kui venelasi ja olenemata nende patriootlikest tõekspidamistest ja rahvuslikest
vaadetest rüüstasid kauplusi ühtmoodi, kuna kuritegelike tegude ajendiks ei olnud enam
erinevate rahvuste läbisaamine ja konflikt. Huvitav on ka see, kuidas vene meedia kajastas
Pronkssõduriga seotud sündmusi Eesti – Vene vastandamisega, kuigi minu arvates oli
tegelikkuses tegu riigi ja rahva vahelise möödarääkimise ja riigipoolse väheselt läbimõeldud
tegutsemisega. Siinkohal tulevad jällegi mängu stereotüübid, mis on Eestis elavatel venelastel
ja Vene riigil tekkinud seoses Eesti ja eestlastega ning vastupidi – eestlastel venelastega.

Pärast neid sündmusi on rohkem hakatud kõike, mis eestlaste ja venelaste vahel juhtub,
käsitlema kui rahvuste vahelisi konflikte, mitte lihtsalt inimestevahelisi suhteid. Kindlasti
mingi osa neist seda ka on, kuid siiski mängib siin olulisemat osa isetäituv ennustus, mille
üheks omaduseks on tulevikus sarnastele olukordadele samade põhjuste ja tulemuste
asetamine, mida juba tuttavale juhtumile omistati (McKay, Davis ja Fanning 1995).

Julgen järeldada, et stereotüüpidest tõuseb oluliselt rohkem tüli kui neist kasu on, seega arvan,
et inimesed peaksid erinevates olukordades mitmesuguste inimestega suheldes, nii palju kui
see võimalik on, vältima igasuguste negatiivsete eelarvamuste ja stereotüüpide tekkimist ja
soodustamist, olgugi et viimased meil pisutki oma keerulises maailmas hakkama aitavad
saada. Vägivald ning negatiivne ja regressiivne suhtumine ei peaks olema lihtsama elu
hinnaks, mõistlikum on hoida oma maailmapilt mitmekülgse ja avatuna.

4
KASUTATUD ALLIKAD:
McKay, M. Ph. D; Davis, M. Ph. D; Fanning, P. (1995). Suhtlemisoskused.Tartu: Väike
Vanker, 170 – 171.

Tallinnas peksti neli välistudengit oimetuks (2008). – Eesti Päevaleht

http://tartu.postimees.ee/130907/tartu_postimees/282838.php (29.05.2008).

Tartus rünnati mustanahalist vahetusõpilast. (2007). - Tartu Postimees

http://www.epl.ee/uudised/424532 (29.05.2008).