Ladina keele eksam. 06.01 kell 10.00. Kirjalik eksam seisneb loetud tekstide tlkimises (1 luuletus + 1 proosakatkend).

Eksamile tulevad jrgmised tekstid: Caesar Commentarii de bello Gallico, liber I, lk 146; kommentaarid lk 147

1. Gallia est omnis divisa in partes tres, quarum unam incolunt Belgae, aliam Aquitani, tertiam, qui ipsorum lingua Celtae, nostra Galli appellantur. Hi omnes lingua, institutis, legibus inter se differunt. Gallos ab Aquitanis Garunna flumen, a Belgis Matrona et Sequana dividit. Horum omnium fortissimi sunt Belgae, propterea quod a cultu atque humanitate priovinciae longissime absunt minimeque ad eos mercatores saepe commeant atque ea, quae ad effeminandos animos pertinent, important, proximique sunt Germanis, qui trans Rhenum incolunt, quibuscum continenter bellum gerunt. Qua de causa Helvetii quoque reliquos Gallos virtute praecedunt, quod fere cotodianis proeliis cum Germanis contendunt, cum aut suis finibus eos prohibent aut ipsi in eorum finibus bellum gerunt. __ Kogu Gallia on jagatud kolme ossa, millest ht asustavad belgid, teist akvitaanlased, kolmandat need, keda nende oma keeles kutsutakse keltideks, meie keeles aga gallideks. Need erinevad kik ksteisest keele, kommete ja seaduste poolest. Galle lahutab akvitaanlastest Garunna jgi, belgidest lahutavad neid Matrona ja Sequana jgi. Nendest kigist kige vapramad on belgid, sest nad asuvad provintsi kultuurist ning tsivilisatsioonist kige kaugemal. Kaupmehed klastavad neid kige vhem ja toovad sisse asju, mis muudavad iseloomu naiselikuks. Nad on kige lhemal germaanlastele, kes elavad teisel pool Rhenuse jge ja kellega nad lakkamatult sda peavad. Ka helveetlased letavad galle vapruse poolest sel phjusel, et nad germaanlastega igapevastes lahingutes vitlevad, et neid kas oma piiridest eemale hoida vi nende endi piirides sda pidada. Caesar Commentarii de bello Gallico, liber V, lk 273; kommentaarid lk 299

12. Brittaniae pars interior ab iis incolitur, quos natos in insula ipsi memoria proditum dicunt, maritima pars ab iis, qui praedae ac belli inferendi causa ex Belgio transierunt et bello illato ibi remanserunt atque agros colere coeperunt. Hominum est infinita multitudo creberrimaque aedificia fere Gallicis consimilia, pecoris magnus numerus. Utuntur aut nummo aureo aut taleis ferreis ad certum pondus examinatis pro nummo. Nascitur ibi plumbum album in mediterraneis regionibus, in maritimis ferrum, sed eius exigua est copia; aere utuntur importato. Materia cuiusque generis, ut n Gallia, est praeter fagum atque abietem. Leporem et gallinam et anserem gustare fas non putant; haec tamen alunt animi voluptatisque causa. Loca sunt temperatiora quam in Gallia remissioribus frigoribus. 14. Ex his omnimus longe sunt humanissimi, qui Cantium incolunt, quae regio est maritima omnis, neque multum a Gallica differunt consuetudine. Interiores plerique frumenta non serunt, sed lacte et carne vivunt pellibusque sunt vestiti. Omnes vero se Britanni vitro inficiunt, quod caeruleum efficit colorem atque hoc horrobiliores sunt in pugna aspectu; capilloque sunt promisso atque omni parte corporis rasa praeter caput et labrum superius. __ 12. Brittannia sisemaad asustavad need, kes ise tlevad suulise primuse jrgi, et on saarel sndinud. Rannikuala on asustatud nende poolt, kes saagi ja sdimise tttu Belgiast le tulid ja prast sja lppu sinna psima jid ja plde harima hakkasid. Inimesi on lputult ning

tihedalt paiknevad majad on peaaegu gallialaste omade sarnased. Kari on arvult suur. Nad kasutavad raha asemel kuldmnte vi kindla kaaluga raudkange. Sisemaa piirkondades leidub inglistina, merersetes rauda, aga seda on vhestes kogustes: nad kasutavad sissetoodud vaske. Ehitusmaterjali on igasugust liiki, nagu ka Gallias, vljaarvatud pkpuud ja kuuske. Jnese, kana ja hane smist ei peeta lubatuks; aga nad siiski toidavad neid heameele ja naudingu prast. Kohalik kliima on mdukam kui Gallias nrgema pakase tttu. 14. Neist kigist on kige tsiviliseeritumad need, kes elavad Kentis, see on kik mererne piirkond ja nad ei erine palju gallialaste tavadest. Enamasti sisemaa elanikud vilja ei klva, kuid nad elavad piimast ja lihast ning on kaetud nahkadega. Kik britid vrvivad enda no sinerikaga, mis annab sinist vrvi, ja seda kohutavam on nende vlimus vitluses; juuksed on neil pikad ja kik kehaosad on neil raseeritud, vljaarvatud lahuul. Cicero Oratio in Catilinam I, ligud 1-3 ja 8-9, lk 274-275; kommentaarid lk 300

1-3 Quo usque tandem abutere, Catilina, patientia nostra? Quam diu etiam furor iste tuus nos eludet? Quem ad finem sese effrenata iactabit audacia? Nihilne te nocturnum praesidium Palatii, nihil urbis vigiliae, nihil timor populi, nihil concursus bonorum omnium, nihil hic munitissimus habendi senatus locus, nihil horum ora vultusque moverunt? Patere tua consilia non sentis? Constrictam iam horum omnium scientia teneri coniurationem tuam non vides? Quid proxima, quid superiore nocte egeris, ubi fueris, quos convocaveris, quid consilii ceperis, quem nostrum ignorare arbitraris? O tempora, o mores! Senatus haec intellegit, consul videt; hic tamen vivit! Vivit? Immo vero etiam in senatum venit, fit publici consilii particeps, notat et designat oculis ad caedem unumquemque nostrum. Nos autem, fortes viri, satis facere rei publicae videmur, si istius furorem ac tela vitemus. Ad mortem te, Catilina, duci iussu consulis iam pridem oportebat, in te conferri pestem istam, quam tu in nos machinaris. [] Habemus senatus consultum in te, Catilina, vehemens et grave; non deest rei publicae consilium neque auctoritas huius ordinis: nos, nos, dico aperte, consules desumus. [] __ Kui kaua ometi, Catilina, kavatsed sa kuritarvitada meie kannatust? Kui kaua veel mnitavad meid su mratsevad meeled? Millise piirini hoopleb su ohjeldamatu jultumus? Kas sind prmugi ei heiduta Palatiumi ine kaitse ega linna ised valvepostid, ei rahva hirm ega kigi tublide kodanike kogunemine, ei kige kindlamini kaitstud senatikoosoleku paik ega senaatorite noilmed? Kas sa ei mrka, et kik su kurjad kavatsused on avalikuks tulnud? Kas sa ei ne, et nad kik teavad seda ja see on kammitsaks su vandenule? Mida sxa tegid mdunud, mida lemdunud l, kus sa viibisid, keda kokku kutsusid, mida otsustasid kes meist sinu arvates ei tea seda? Oh ajad, oh kombed! Senat teab, konsul neb, tema elab ikkagi! Elab? Vhe selest, ta tuleb isegi senatisse, vtab osa avalikust nupidamisest ja silmitsedes mrab igahe meist tapaohvriks. Ent meile, vapratele meestele, nib, et teeme riigi heaks kllalt, kui pame krvale hoida tema mratsemise ja relvade eest. Juba ammugi, Catilina, oleks tulnud sind konsuli ksul surmata, suunata sinu peale see hukatus, mida sa meie vastu sepitsed! 8-9 Recognosce tandem mecum noctem illam superiorem: iam intelleges multo me vigilare acrius ad salutem quam te ad perniciem rei publicae. Dico te priore nocte venisse inter falcarios non agam obscure in M. Laecae domum; convenisse eodem complures eiusdem amentiae

scelerisque socios. Num negare audes? Quid taces? Convincam, si negas. Video enim esse hic in senatu quosdam, qui tecum una fuerunt. O di immortales! Ubinam gentium sumus? In qua urbe vivimus? Quam rem publicam habemus? Hic, hic sunt, in nostro numero, patres conscripti, in hoc orbis terrae sanctissimo gravissimoque consilio, qui de nostro omnium interitu, qui de huius urbis atque adeo de orbis terrarum exitio cogitent! Hos ego video consul et de re publica sententiam rogo et, quos ferro trucidari oportebat, eos nondum voce vulnero! Fuisti igitur apud Laecam illa noscte, Catilina; distribuisti partes Italiae, statuisti, quo quemque proficisci placeret; delefisti, quos Romae relinqueres, quos tecum educeres; discripsisti urbis partes ad incendia; confirmasti te ipsum iam esse exiturum, dixisti paulum tibi esse etiam nunc morae, quod ego viverem. Reperti sunt duo equites Romani, qui te ista cura liberarent et sese illa ipsa nocte paulo ante lucem me in meo lecto interfecturos esse pollicerentur. __ Tuleta nd minuga koos meelde seda eelviimast d! Sa mistad sedamaid, et mina olen riigi heaolu eest palju terasemalt valvel kui sina ta hukatuse prast. Ma tlen, et sa lksid leeile sel Sirbitegijate tnavale ma ei hakka mistu rkima Marcus Laeca majja ja et sinnasamasse tulid ka vga paljud sellesama hullumeelse kuriteo kaasosalised. Julged sa seda eitada? Miks sa vaikid? Ma paljastan su, kui eitad, sest praegu nen siin senatis mningaid, kes olid seal sinuga koos. Oh surematud jumalad! Missuguste inimeste hulka me oleme sattunud? Missugune riik on meil? Millises linnas me elame? Siin, siin meie hulgas, senaatorid, maailma kige phamas ja auvrsemas nukogus viibivad mned, kes mlgutavad mtteid meie kigi hukatusest, selle linna ja koguni terve maailma hvingust! Ja neid pean mina, konsul, ngema, neilt nende arvamust ksima riigiasjus; ja neid, keda mgaga oleks tulnud lbi pista, ei haava ma isegi ainsa snaga. Niisiis, Catilina, sa olid sel l Laeca juures. Juba jagasid sa Itaalia osadeks, valisid vlja, keda Rooma Jtta, keda endaga kaasa vtta, mrasid kindlaks, missugused Rooma osad kuuluvad mahapletamisele; sa kinnitasid et kavatsed ise iga hetk minema hakata, kuid vikeseks takistuseks on sulle veel ainult asjaolu, et mina olin elus. Leidus kaks rooma ratsanikku, kes oleksid sind sellest murest vabastanud ja kes lubasid mu tappa veel samal l veidi enne koitu mu oma voodis. Genesis 1.1-5, 26-27, lk 221; kommentaarid lk 223

1 1 In principio creavit Deus caelum et terram. 2 Terra autem erat inanis et vacua, et tenebrae super faciem abyssi, et spiritus Dei ferebatur super aquas. 3 Dixitque: Fiat lux. Et facta est lux. 4 Et vidit Deus lucem, quod esset bona, et divisit lucem et tenebras. 5 Appellavitque Deus lucem diem et tenebras noctem. 26 Et ait Deus: Faciamus hominem ad imaginem et similitudinem nostram; et praesint piscibus maris et volatilibus caeli et bestiis universaeque terrae omnique reptili, quod movetur in terra. 27 Et creavit Deus hominem ad imaginem suam; ad imaginem Dei creavit illum; masculum et feminam creavit eos. __ Alguses li Jumal taeva ja maa. Aga maa oli thi ja paljas ja pimedus oli le kuristiku. Ja Jumala vaim jljus vete kohal. Jumal tles: Saagu valgus!, ja valgus sai. JA Jumal ngi valgust, mis oli hea ja eraldas valguse pimedusest. Jumal nimetas valguse pevaks ja pimeduse ks. Ja Jumal tles: Tehkem inimesed meile sarnase kujutise jrgi, ja nad valitsegu mere kalasid ja taeva linde ja kiskjaid tervel maal, kiki roomajaid, kes liiguvad maal. Ja Jumal li inimese oma no jrele, ta li ta Jumala no jrgi, ta li nad meheks ja naiseks.

Catullus Carmina: Vivamus, mea Lesbia ja Odi et amo, lk 214-215; kommentaarid lk 215-216

Vivamus, mea Lesbia Vivamus mea Lesbia, atque amemus, rumoresque senum severiorum omnes unius aestimemus assis! soles occidere et redire possunt: nobis cum semel occidit brevis lux, nox est perpetua una dormienda. da mi basia mille, deinde centum, dein mille altera, dein secunda centum, deinde usque altera mille, deinde centum. dein, cum milia multa fecerimus, conturbabimus illa, ne sciamus, aut ne quis malus inuidere possit, cum tantum sciat esse basiorum. __ Elagem, mu Lesbia, ja armastagem, vanade rangete raukade kiki kuulujutte pidagem thiseks. Pikesed vivad loojuda ja tusta, kui meil kskord loojub lhike eluvalgus, on ks igavene uni. Anna mulle tuhat suudlust, siis sada, siis tuhat jrgmist, siis jrgmised sada, siis ha jrgmine tuhat, siis sada. Siis kui oleme suudelnud mitmeid tuhandeid kordi, me ajame nad segi, selleks et me ei teaks vi et keegi halb ei saaks kadestada, kui ta teaks, et nii palju on suudeldud. Odi et amo Odi et amo. Quare id faciam, fortasse requiris. Nescio, sed fieri sentio et excrucior. __ Ma vihkan, kuid armastan siiski. Miksprast ma seda teen, vib-olla sa ksid. Ma ei tea, aga ma tunnen, et see toimub ja ma piinlen. Ovidius Metamorphoses: Pyramus et Thisbe, read 1-10, 45-58, 100-112, lk 288291; kommentaarid lk 316

1-10 Pyramus et Thisbe, iuvenum pulcherrimus alter, atera, quas oriens habuit, praelata puellis, contiguas tenuere domos, ubi dicitur altam coctilibus muris cinxisse Semiramis urbem. Notitiam primosque gradus vicinia fecit, tempore crevit amor; taedae quoque iure coissent, sed vetuere patre. Quod non potuere vetare,

ex aequo captis ardebant mentibus ambo. Conscius omnis abest; nutu signisque loquuntur; quoque magis tegitur, tectus magis aestuat ignis. __ Pyramus ja Thisbe, ks kige ilusam noormees teine kige kaunim neiu kogu oriendis. Elasid krvuti olevates majades, linnas, mille Semiramis oli mbritsenud krge tellistest mriga. Nende naabrus li tutvuse esimesed sammud, armastus kasvas ajaga Nad oleksid ka seaduslikult abiellunud, kuid nende vanemad keelasid. Aga nad ei saanud keelata seda, vrdselt leegitsesid mlema kinni ptud meeled. Keegi ei teadnud sellest. Knelesid viibete ja mrkidega. Leek, mida rohkem varjatakse, lmab enam. 45-58 Quam procul ad lunae radios Babylonia Thisbe vidit et obscurum trepido pede fugit in antrum, dumque fugit, tergo velamine lapsa reliquit. Ut lea saeva sitim multa compescuit unda, dum redit in silvas, inventos forte sine ipsa ore cruentato tenues laniavit amictus. Serius egressus vestigia vidit in alto pulvere certa ferae totoque expalluit ore Pyramus. Ut vero vestem quoque, sanguine tinctam, repperit, Una duos, inquit, nox perdet amantes, e quibus illa fuit longa dignissima vita. Nostra nocens anima est: ego te, miseranda, peremi, in loca plena metus qui iussi nocte venires, nec prior huc veni. __ Babloonia Thisbe ngi lvi kaugel eemal kuukiirte paistel ja pgenes vrisevate jalgadega pimedasse koopasse. Pgenedes jttis ta maha seljalt libisenud loori. Kui julm emalvi oli kustutanud oma janu rohke veega, siis prdus ta metsa. Leidnud rna loori ilma Thisbeta, kristas ta selle veriste lugadega puruks. Pyramus, vljunud hiljem, ngi sgavas liivas selgeid metslooma jlgi ja kahvatus leni. Kui ta leidis verest tilkuva riva, tles ta: ks hvitab kaks armastajat, kellest temake vris vga pikka elu. Minu hing on hukatuslik. Ma surmasin sinu, nnetukese kskisin sind ajal ilmuda udsesse paika, kuid ise ei tulnud varem. 100-112 Hoc tamen amborum verbis estote rogati, o multum miseri meus illiusque parentes,

ut, quos certus amor, quos hora novissima iunxit, componi tumulo non invideatis eodem. At tu, quae ramis arbor miserabile corpus nunc tegis unius, mox est tectura duorum, signa tene caedis pullosque et luctibus aptos semper habe fetus, gemini monumenta cruoris. Dixit et aptato pectus mucrone sub imum incubuit ferro, quod adhuc a caede tepebat. Vota tamen tetigere deos, tetigere parentes; nam color in pomo est, ubi permaturuit, ater; quodque rogis superest, una requiescit in urna. __ Meie kummagi eest palun nd seda teilt, oo, vga nnetud minu ja tema vanemad, neid, keda kindel armastus ja viimne tund on hendanud, ei takistaks matta hte hauda. Et sina, puu, kes okstega nd varjad ht vaest keha ning varsti oled varjamas kahte, hoia surmade mrke, olgu sul saak alati tume ja leinale kohane, kahekordse veret mlestuseks. Ta tles seda ja asetas teraviku rinna alla ning heitis mgale, mis oli veel tapmisest soe. Palved ometi puudutasid jumalaid, puudutasid vanemaid nd kpseks saanud vilja vrv on must ja see mis tuleriidalt le ji, puhkab hes urnis. Horatius Carmina: Ad Melpomenen, lk 283; kommentaarid lk 310

Exegi monument(um) aere perennius regalique situ pyramid(um) altius quod non imber edax, non Aquil(o) impotens possit diruer(e) aut innumerabilis annorum series et fuga temporum. Non omnis moriar, multaque pars mei vitabit Libitin(am): usqu(e) ego posreta creascam laude recens, dum Capitolium scandet cum tacita virgane pontifex. Dicar, qua violens obstrepit Aufidus et qua pauper aquae Daunus agrestium regnavit populor(um), ex humili potens princeps Aeoleum carmen ad Italos deduxisse modos. Sume superbiam quasitam meritis et mihi Delphica lauro cinge volens, Melpomene, comam. __ Ma olen pstitanud monumendi, vasest kestvama, psivama, krgema kuninglikest pramiididest, mida kski purustav vihm ega juetult mratsev phjatuul ei suuda hvitada. Ega loendamatu aastaterida, ega aja lend. Ma ei sure tielikult, suur osa minust pseb surmajumalanna kest. Ma ha kasvan vrskena jreltulijate kiituses. Kuni lempreester tuseb les Kapiooliumile koos vaikiva neitsiga. Minust rgitakse, et ma tulen sealt, kus

talupoegade le valitses veevaene Daunus. Sain madalast vimsaks. Esmakordselt Kreeka laulu viisin Itaalia viiside juurde. Tunne uhkust, Melpomene, teenitud saavutuste le ja minu juustele aseta lahkelt Delfi loorber. Vergilius Aeneis, liber I, read 1-11, lk 279; kommentaarid lk 305

Arma virumque cano, Troiae qui primus ab oris Italiam fato profugus Lavinaque venit litora multum ille et terris iactatus et alto vi superum, saevae memorem Iunonis ob iram, multa quoque et bello passus, dum conderet urbem inferretque deos Latio genus unde Latinum Albanique patres atque altae moenia Romae. Musa mihi causas memora, quo numine laeso quidve dolens regina deum tot volvere casus insignem pietate virum, tot adire labores impulerit? Tantaene animis caelestibus irae? __ Laulan relvdest ja mehest, kes esimesena Trooja rannikult Itaaliasse saatuse pgenikuna Laviiniumi rannikule tuli. Ta oli palju kannatanud nii maal kui merel, taevaste vgede poolt, raevuka Juno pikaaegse mletamisvrt viha tttu. Kannatanud ka sjas palju, kuni ta asutas linna ja ti oma jumalad Latsiumisse, kust prineb latiinide sugu ja Alba linna esiisad ja krged Rooma mrid. Muusa, tuleta mulle meelde phjuseid, miks nrdinud jumalate kuninganna sundis erakordselt tubli meest taluma nii palju nnetusi ja kannatama nii palju vaevasid. Kas jumalate hingedes on nii suur viha?