AKSESSUAARID KESKAJAL

Referaat

Tallinn 2013

Sisukord
Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 Ehted........................................................................................................................................... 4 Krae ............................................................................................................................................ 5 Kindad ........................................................................................................................................ 6 V ............................................................................................................................................. 8 Nbid ........................................................................................................................................ 9 Teised rivalisandid ................................................................................................................. 10 Peakatted .................................................................................................................................. 12 Jalatsid ...................................................................................................................................... 14 Pulmarivastuse lisandid .......................................................................................................... 15 Kokkuvte ................................................................................................................................ 17 Kasutatud kirjandus .................................................................................................................. 18

Sissejuhatus
Elu oli keskajal enamiku hiskonnakihtide jaoks karm, sest elamutes polnud mugavusi. 11. sajandil algas aga uus majanduslik ja kultuuriline tusuaeg. Linnadest said majanduslikult tugevad kogukonnad. Tnu turvalisemaks ja kiiremaks muutunud liiklusvahenditele reisiti endisest sagedamini. See ti omakorda kaasa uued moesuunad.

Ehted
Varase keskaja ehteid peetakse Btsantsist prinevate krval kllaltki algelisteks, ehkki mningaid suurepraseid ehteid on Iirimaa kullasseppade tde hulgast leitud. Aja mdudes aga oskused paranesid. Enim kasutatud materjaliks oli kuld, sellest tehti kevrusid, kaelaehteid ja srmuseid. (Cosgrave, 2000, lk 108) Ehete, eriti krvarngaste kandmises oli prast ristiusu levikut tekkinud mn, mis kestis sajandeid. Jrsk elavnemine toimus selles vallas alles renessansiajal. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 46)

Krae
Ristisdade tulemusel muutus ka mood. Esimesed kraed ilmusid eurooplaste rivastusse prast ristisdu. Kallis, kulla ja vriskividega kaunistatud krae, mida olid kandnud egiptlased olid ikkagi ainult ehe, mitte rivaese. Kraed ei esinenud kreeklaste ega roomlaste riietuses, ka varasel keskajal oli nii meeste kui naiste rivaste kaelavljalige kaunistatud kas tikandi vi teist vrvi paelaga. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 66) Kuna kraed peeti 15. sajandil pigem ehteks, siis muutus ka see aina uhkemaks. Kallite pitsidega ristatud krookkrae ehk nn kaelakrooke korrashoidmine muutus palju lihtsamaks, kui krae srgi kljest lahti ligati. See avas ka suured arenguvimalused nii mtmete kui materjali poolest. Krae lbimt vis ulatuda kuni poole meetrini ja paksus le 10 sentimeetri. Rataskraede mood lks ha prasemaks ning ka keskaegsed inimesed hakkasid viimaks aru saama, et iga kuu krae vormi muuta oli kulukas ja mttetu. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 76)

Kindad
Srmikud ja labakud prinevad talupoegadelt, kellel need olid maatdel vajalikud. Aja mdudes muutusid kindad luksusasjadeks ja omandasid smboolse thenduse. Juba varasell keskaja kuulusid kindad ametitunnusena katoliku kiriku piiskoppide piduliku r juurde. Hiljem kandsid neid ka kardinalid. Paavsti juuresolekul pidi aga piiskop, kes kristlikul talitlusel alati kindaid kandis, need kest vtma. Siit prineb ka hilisem komme krgema vimukandja ette ilmumisel alluvuse mrgiks kindad ra vtta, isegi siis, kui pea paljastamine pole kohustuslik. sna varakult hakkasid kindad etendama olulist osa ka valitsejate rivastuses ning said riigiuna ja valitsuskepiga vrdvrse thenduse. Kindad pidid smboliseerima ilmaliku ja vaimuliku vimu htsust. Rtlid kandsid esiotsa kindaid ainult vitluse ajal, kaitseks vastase lkide eest. Selleks otstarbeks valmistati need paksust nahast ja kaeti metallplaatidega. Rtlitavade edasisel svenemisel aga hakkasid kindad mngima thtsat rolli omavahelises suhtlemises ja riiklike igusnormide rakendamisel. Kinnas esindas oma kandjat igasugustes olukordades ja toimingutes, nii hirmu kui armu jagamisel. Senjri kinnas andis feodaalile lni, tstis teda ametis ja seisuses. Selliseid thtsaid kindaid valmistati peamiselt seemisnahast. "Saksi peegli" nime kandvas igusraamatus ("Sachsenspiegel"), 13. sajand) eldakse muu hulgas, et heski maakohas ei tohi turgu ega kauplust avada, kui kuningas ei ole sinna saatnud oma parema ke kinnast vimu ja iguse thisena. Ka kohtunikel pidid igusemistmisel kindad kes olema. Sageli otsustas kinnas elu ja surma ksimuse. Kige suurem solvang oli la teist inimest kindaga - seda teotust lunastas ainult veri. Hiljem ei peetud relvaga lahendamist nudva tli korral enam sndsaks vastast kindaga lma minna ja kinnas heideti tema ette prandale. Kui vastane selle les tstis, oli vljakutse vastu vetud. Veel 19. sajandi algupoolel jrgiti Suurbritannias uue monarhi kroonimisel kommet, et ta peab heitma kohalviibijate ette oma kinda. See oli vljakutseks kigile, kes julgeksid kahelda tema iguses troonile. Kinnas oli ks thtsamaid armupante. Ulatas daam rtlile oma kinda, vis vljavalitu tema tunnete ehtsuses ja psivuses kindel olla. Armupandiks saadud kinnas kinnitati v vi kiivri klge, et ta tooks rtlile nne nii turniiridel kui ka lahingus. Keskaegne lembelrika on tulvil kinnaste kinkimise ja nende imettegeva mju kirjeldusi. Vajadus kinnaste jrele oli suur, sest juba 12. sajandil asutati Prantsusmaal nende organiseeritud tootmist - loodi kindameistrite tsunft. 6

Kindad said suursuguste daamide tualeti lahutamatuks osaks. Kest veti neid harva, isegi peolauas istuti kinnastatult. Srmuseid ja kevrusid kanti kinnaste peal. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 44-46)

V
12. sajandi keskpaigaks olid rivastuses toimunud olulised muutused. Thtsaks detailiks muutus v. Kui varem kattis pealkantav bliaud vkohta, siis nd (vimalik, et seoses siidriide levikuga) muutus bliaud kitsamaks ja kehavorme toonitavaks. Selle mber kis eest ldvalt seotav v, mille pikad otsad langesid vabalt alla. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 54-56) Ehisvd valmistati sageli kuldllidest ja kaunistati vriskividega. Kik llid olid seejuures omaette kunstiteosed reljeefsete lvide, lohede vi lindudega. Hinnalt olid need vd nii kallid, et he sellise eest vis osta misa koos talupoegadega. Asjata pdsid preestrid niisuguste vde omanikke hirmutada, et prgus pistavad needsamad vl kujutatud lvid ja lohed oma kandjad nahka. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 64)

Nbid
Nbid valmistatud nahast, luust vi metallist, tulid kasutusele alles 12. sajandist. Kuni selle ajani titsid sama otstarvet paelad ja pandlad, mis teenisid htlasi kostmi kaunistamise eesmrki. ks vanemaid riidekinnitusvahendeid on ka rivanel. Vaesemad inimesed ajasid lbi puupradega, jukamad vtsid kasutusele metallist nelad. Aegade jooksul on selle eseme vorm ja tegumood, isegi nimetus mitu korda muutunud, otstarve aga on jnud samaks kuni tnapevani, esinegu ta siis haaknela vi prossi kujul. Nii nagu sled, vd vi nbid, kuuluvad ka riidenelad rivastel kantavate ehete hulka. Prast seda, kui piti tundma idamaa kunsti hendada kalliskive metalliga, hakati rivaste kaunistamiseks kasutama ka vriskive. Juba 9. sajandil tehti seda kogu Euroopas. Karl Suure ttarde mantleid katsid kalliskividega kuldplaadikesed. 10. sajandil lisandusid veel hbekuljused. Saksa-Rooma keisri Otto III kroonimismantlil oli 355 kuljust, keegi rtel olevat aga turniiril kandnud 500 kuljusega likonda. Nendega mitte ainult ei kaunistatud riideid, vaid ka kingi, mtsi, kiivrid ja kannuseid. Peale kuljuste kanti veel teisigi helisevaid-klisevaid ehteid. Laialt olid levinud kuldripatsitega kaelakeed. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 62-64) 14. sajandil lksid Saksamaal moodi varrukanbid. See oli mugav lahendus, mis vimaldas varrukad kokku npida, selle asemel, et neid iga kord rivastumise ajal uuesti kinni mmelda. Ka naiste rivastele ilmusid nbid dekoratiivelementidena. (Leventon, 2008, lk 74)

Teised rivalisandid
V kljes hakati kandma ka erinevaid esemeid - vtmed, rahakott, peegel (naistel) jm. Huvitava lisandina rippus v kljes lhnatoos, mida prantsuse likud nimetasid lhnaunaks, lihtrahvas aga haisupommiks. Keskajal armastati kangeid aroome ja neid peeti tervisele kasulikuks - mida tugevam lhn, seda suuremaks arvati tema mjuvimu mitmesuguste haiguste vastu. Aroomiained pressiti vikesteks kuulikesteks, pandi auursesse unakujulisse toosi ja riputati vle. Lhnatoosid olid vga kallid ja seeprast telised luksusesemed. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 64) Keskajal oli oluline, et igaks kannaks riietust, mis vastas tema pritud seisusele. Nii keelas Prantsuse kuningas Philippe Ilus 1294. aastal linnakodanikel kanda teatud karusnahku ning kaunistada kleite kulla ja vriskividega. 1485. aastal viis teine Prantsuse kuningas Charles VIII lbi uued muudatused. Reglementeeriti isegi kinganinade pikkust. 14. sajandil jlgis aga Phja-Saksa linnades raad karmilt, et iga brgerinaise riietus ja ehted vastaksid tema abikaasa varanduslikule seisundile, nagu see oli fikseeritud maksunimekirjas. htlasi oli ksitliste naistel, kelle mehed tegutsesid nn vritutel kutsealadel (niteks linakudumine, habemeajamine, nahaparkimine jne), keelatud kanda korallkeesid ja teisi seda laadi ehteid, "mida kannavad auvrsed emandad". Neljateistkmnes Reini-rses linnas ei tohtinud mblustkodade sellid end ehtida hbedast kaelakettidega. Isiku pritolule ja positsioonile osutavate tunnuste hulgas olid thtsal kohal tema vapp ja orden. Keskaja orden ei mrkinud erinevalt Vana-Roomas kasutusele vetud austusthistest mitte niivrd he vi teise isiku konkreetset kangelastegu kuivrd tema kuulumist mnda ilmalikku ordusse. Ordenid olid harilikult kaunistatud vriskividega ja vga kallid. (BlankinSalmin & Salmin, 1998, lk 68-70) Vaatamata suhteliselt rikkalikele dokumentaalsetele tenditele riietuse kohta 14. sajandi Inglismaal, on 15. sajandil samas piirkonnas kantud rivastuse le mrksa raskem otsustada, sest allikaid on napilt ja need on kehvemad kui mujalt Phja-Euroopast prit allikad. 15. sajandi esimesel veerandil kanti lerivana houppeland'e. Nende peal kanti le la kivat pikka ketti, mille klge kinnitati vikesed kellukesed. (Leventon, 2008, lk 54) Prantsusmaal kaunistati varrukaid 1364-1461 aastatel pikkade rippuvate siiludega, mida nimetati tippets'iteks. (Leventon, 2008, lk 63) 10

15. sajandil silitas houppelande siluett Saksamaal sama joone, kuid dekoratiivseid elemente tuli juurde. Lisaks resakkidele ja krgele kraele kaunistati rivast kuldsete tppidega (besantid). Need olid metallkerad, mis kandja liikudes tasa tilisesid. (Leventon, 2008, lk 77) Inglismaa kuninga Edward III poolt 1348. aastal asutatud Sukapaela ordu liikmed kandsid jala mber plve all ordu tunnust - sukapaela. (Leventon, 2008, lk 79) Vaimulike rivastus ja eelkige aksessuaarid silisid 9-18. sajandini enam-vhem muutumatult. Maniipel oli ks kolmest (mitra, piiskopisau) olulisest vaimulike ametitunnustest keskajal. Algselt oli see valge linane rtik, kui 10. sajandiks kujunes sellest puhtalt ornamentaalne ja narmastatud otstega riideriba. Seda kandsid piiskopid, preestrid, diakonid ja alamdiakonid vasaku ksivarre peal. (Leventon, 2008, lk 92)

11

Peakatted
Suhtumine pea ehtimisse muutus keskajal hest rmusest teise. Alguses oli kogu Euroopa peakatete suhtes raootaval seisukohal. Aja mdumisel hakati tasapisi katsetama hte ja teist. 12. sajandi teisel poolel eraldati kapuuts mantlist ning kinnitati lhikese peleriini klge. See oli vga praktiline uuendus, mis aitas hoida pea kuivas ja soojas, kusjuures ked jid vabaks. Meldi vlja ka uusi kbaraid, niteks teravatipuline frgia mts ning praeguse bareti eelkija. Mehed kandsid laia rega mtse, mis reisides tmmati kapuutsi peale. 13. sajandi lpul hakkas naiste hulgas levima juustevrk ehk crespine. Alguses kanti seda koos horisontaalselt seotud laubapaela ehk barbette'iga, hiljem aga ksinda. Varasematel aegadel oleks selline teguviis olnud okeeriv ja amoraalne, kuid 14. sajandiks olid hoiakud muutunud ning juuksevrgu eraldi kandmine ei rritanud enam kedagi. Naised kandsid ka poolringikujulisest linasest riidest loore, mis drapeeriti juuste klge nii, et need jid ngu kahelt poolt raamima. 14. sajandi lpu poole ja 15. sajandi alguses oli moes eriline polsterdatud peakate. See kujutas endast tis topitud rulli, mis juuksevrgu, mis juuksevrgu peal kantuna hoidis paigal krvade kohale rippuma seatud oimukiharaid. 1410. aasta paiku tulid moodi kaks uut peakatet: bicorne ja hennin. Bicorne koosnes sarvekujulisest traadist srestikust, mis oli kaetud hukese riidega. Hennin oli koonusekujuline peakate, mille tipus rippus loor. See oli populaarne Prantsusmaal ning peakatte krgus oli vrdeline kandja seisusega. 1428. aastal ulatus selliste kbarate krgus kuni 120 sentimeetrini. Ajastu kige luksuslikumaks peetakse aga liblikakujulist peakatet, mille traadist srestiku kljes oli mmargune juukseid paigal hoidev mtsike. (Cosgrave, 2000, lk 113) 15. sajandil saavutasid turvised kige peenema viimistlusastme, mille suurepraseid niteid valmistasid nii Saksamaa kui ka Itaalia ksitmeistrid, kelle t tulemused rmustasid silma, kuid kaitsesid ka selle kandjat lahingus. Piigivitlused ja turniirid olid htaegu populaarne meelelahutus kuningaperekondadele ja aadlikele kui ka kasulik harjutus tulevaseks sjapidamiseks. Kiivriehised olid alguses sjakikudel ja hiljem ainult turniiridel populaarsed aksessuaarid. Memento mori kiivriehiseid kasutati lahingutes kuni 1380. aastani. Olenevalt tegumoest, kinnitati ehiseid kiivrile erinevalt. Mnel kiivril on silinud augud, millest kisid lbi rihmad; teistel jllegi olid pealael metallist rngad. Keerukaid kiivriehiseid, nagu niteks luigekael, 12

valmistati nahast vlja ligatud tkkidest, mis kasteti mrjaks ja vormiti seejrel kolmemtmelisteks kujutisteks. Kui selliselt vormitud kujutis oli ra kuivanud, sai seda kujundada kipsitaolise ainega vi siis lihtsalt le vrvides. (Leventon, 2008, lk 66-67)

13

Jalatsid
Jalanud olid varakeskajal poolkinnised, vrvitud nahast, pehme talla ja terava ninaotsaga. Poristel tnavatel knniti ka paljajalu vi puukingadega. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 46) Terava ninaga jalatsid (poulaine) on vikeste muudatustega kasutusel olnud tnapevani. Algselt olid terava ninaga jalatsid meldud likutele nende staatuse smbolina. Kinganina pikkus saavutas ajapikku tohutud mtmed, ulatudes kuni 45 sentimeetrini. 1363. aastal Inglismaal kehtestatud seadus mras kindlaks igale hiskonnaklassile lubatud kinganina pikkuse. Lihtkodanikel oli see 15 sentimeetrit, mitte-aadlikest hrrasmeestel 37,5 sentimeetrit ja aadlikel kuni 60 sentimeetrit. Kirik suhtus sellesse moehullusesse eitavalt ja kuulutas pika terava ninaga pahelisteks. Sellest peale hakkasid kinganinad laienema ning tekkis uus, pardinokaks kutsutud jalatsimood. (Cosgrave, 2000, lk 108)

14

Pulmarivastuse lisandid
Pulmariietuse vanimaks psivaks lisandiks peetakse prga, mille kandmine sai tavaks juba antiikajal. Kreekas oli prjal ldse suur thtsus - see titis smboli rolli spordivistlustel, teatrietendustel, usulistel kombetalitlustel ja mitmesugustel pidulikel sndmustel. Pulmaprg valmistati mirdiokstest, sest mirt (mrt), likivroheliste lehtede ja valgete lhnavate itega psastaim, oli phendatud armastusjumalanna Aphroditele ning smboliseeris noorust, armastust ja stust. Juutidel ja mnel teisel Lhis-Ida rahval kandis prga ainult peigmees, Kreekas ja Roomas aga ehiti sellega nii pruuti kui peiut ja sealt levis prjakandmise komme hiljem ka teistesse Euroopa maadesse. Mrti, mis kasvab Vahemere rannikul vabas looduses, phja pool aga vaid toataimena, asendasid siin roosid ja kohalikud lilled. Keskaja lpuks lks prjakandmine leldiselt moodi nii ttarlaste kui abielunaiste seas ning pruudi tunnuseks sai eriline peaehe, krge ja uhke nagu kroon. See valmistati hbetraadist ja kaunistati kuldlitrite, klaashelmeste ning vrviliste kividega. Eriti suursugustel pruutidel ehtisid seda paabulinnusuled ja vriskivid. Hiljem kui prg ldisest moepildist kadus, sai temast jlle pruudi tunnus, kuid seda vis asendada ka ksik is vi lilleoks. Mirdiprg tuli uuesti moodi alles 19. sajandil. Thtis pruudirivastuse tunnus on olnud ka linik vi loor. Esimesed andmed selle kohta prinevad Vana-Roomast. Pruut kandis seal omaprast Vesta neitsite soengut, mis koosnes kuuest punase lindiga mber pea seotud patsist. Peale laotati kollane loor vi nelinurkne ngu vabaks jttev ning tagant ja klgedelt allalangev tulekarva rtik. Rooma pruudi kleit ja sandaalid olid safrankollased. Phjapoolsemates maades tavatseti pruutpaarist abielu slmimise ajal le visata suur linik, mis pidi smboliseerima abiellu astujate igavest htekuuluvust. Hiljem hakati linikuga katma ainult pruuti. Aegade jooksul muutus linik hulisemaks ning 19. sajandil sarnanes see juba tnapeva pruudilooriga. Abielu ammune rekvisiit on ka srmus. Roomas kinnitati srmusega pidulikult mitmesuguseid lepinguid ja et abielu kujutas endast samuti thtsat lepingut, siis kinkis peigmees juba kokkuleppe saavutamisel, meie mistes kihlumisel, pruudile lihtsa, ilma kaunistusteta raudsrmuse. Srmuse vorm smboliseeris lputut usaldust ja vastupidavust. Abielludes kinkis peigmees mrsjale veel teisegi srmuse, sedapuhku kullast. Hilisematel aegadel ei ole srmus siiski alati olnud abiellumise kohustuslik rekvisiit. Ka ei titnud ta seda rolli kikjal. Mnel pool on srmuse kinkimise asemel niteks kuldmnte 15

vahetatud. Germaanlastel kuulusid mitmesugused kallid ehisvrud, sealhulgas srmused, pruudi ostuhinna sisse. Hiljem said viimased selle tehingu leppesmboliks. Kirik vttis srmusega seotud vana kombetalituse oma laulatustseremooniasse alles sajandite prast. (Blankin-Salmin & Salmin, 1998, lk 60-62)

16

Kokkuvte
Keskajal kanti erinevaid aksessuaare. Nende hulka kuulusid ehted, kindad, vd, aga rivaid kaunistati ka erinevate npide ja prossidega. Huvitavad lisandid olid kiivreid kaunistavad ehised, mida kanti eelkige turniiridel. Samuti pikad kellukestega ketid, mis kisid lerivaste peal ning pikad riidesiilud varrukate kljes.

17

Kasutatud kirjandus
Blankin-Salmin, P., & Salmin, A. (1998). Mood lbi aegade. Tallinn: Eesti Entsklopeediakirjastus. Cosgrave, B. (2000). Rivas ja mood. (M. Suitsu, Tlk.) Tallinn: Varrak. Leventon, M. (2008). Mida kanti, millal kanti. (E. Puhang, Tlk.) Tai: Tnapev.

18