EELK USUTEADUSTE INSTITUUT

USUTEADUSKOND HINGEHOIU ERIALA

KAILI SÄRG

ÜLEKANDE TEADVUSTAMINE JA KÄSITLEMINE

PASTORAALSES NÕUSTAMISES

RAKENDUSKÕRGHARIDUSÕPPE LÕPUTÖÖ

JUHENDAJA PhD MEELI TANKLER

KANEPI 2020
 SUMMARY
The graduating paper in pastoral councelling "Understanding and Handling
the Transference in Pastoral Councelling" is grounded on the hypothesis that the
concept of "transference" which has its origins in the psychoanalysis and is used in many
different psychotherapeutic approaches has a remarkable explanatory ability also in
different councelling situations in the pastoral environment.
The paper is divided into 5 chapters.
The part of the paper describing the concept of transference is compiled of the
references to the specific literature of the field of psychoanalytic therapy, including some
works in pastoral councelling.
The research part of this diploma-paper is based on 15 written structured
interviews and 2 cases of pastoral councelling from the personal experience of the
author.
In the questionaire sent out to the respendents I wished to know:
 if they have had in their life any pastoral relationship with deep personal
meaning for them?
 if in this relationship any strong feelings were provoked?
 if these feelings recalled them of any previous relationship?
The answers did not allow any kind of quantitative generalisations. However,
there were enough qualitative narrative details provided which to use in the illustrative
function for every type of transference possible, described in the theories available to the
author. Thus, already a research with such a small sample availed such variations in the
empirical data that the hypothesis of the necessity of understanding the tool of proved
value in the contemporary therapeutical settings and the need to learn to use it in the
pastoral environments, also, was confirmed.
In the final chapter there is proposed an attempt to compile a short guideline for
possibly more responsible behaviour for those persons in pastoral councelling settings
who became aware of the consept of 'transference' only reading this diploma-paper.

2
SISUKORD
SUMMARY .................................................................................................................... 2
EESSÕNA ..................................................................................................................... 4
SISSEJUHATUS............................................................................................................ 5
1. ÜLEKANDE TEOORIA .............................................................................................. 8
1.1 ÜLEKANDE LIIGID .......................................................................................... 9
1.1.1 SEKSUALISEERITUD ÜLEKANNE .......................................................... 9
1.1.2 VANEMLIK ÜLEKANNE ......................................................................... 11
1.1.3 IDEALISEERIV ÜLEKANNE ................................................................... 12
1.1.4 NEGATIIVNE ÜLEKANNE ...................................................................... 12
1.1.5 TRAUMAATILINE ÜLEKANNE ............................................................... 13
2. VASTUÜLEKANNE .............................................................................................. 16
3. SENISED KÄSITLUSED ÜLEKANDEST PASTORAALSES NÕUSTAMISES ...... 19
4. NÄIDISJUHTUMITE ANALÜÜS ............................................................................ 21
4.1 SEKSUALISEERITUD ÜLEKANNE ........................................................... 22
4.2 IDEALISEERIV ÜLEKANNE ...................................................................... 23
4.3 NEGATIIVNE ÜLEKANNE ......................................................................... 25
4.4 TRAUMAATILINE ÜLEKANNE .................................................................. 26
5. PRAKTILISED SOOVITUSED PASTORITELE ..................................................... 30
KOKKUVÕTE .............................................................................................................. 34
KASUTATUD KIRJANDUS .......................................................................................... 35
LISA 1 ...................................................................................................................... 35
LISA 2 ...................................................................................................................... 39
LISA 3 ...................................................................................................................... 40
LISA 4 ...................................................................................................................... 42
LISA 5 ...................................................................................................................... 45
LISA 6 ...................................................................................................................... 47
LISA 7 ...................................................................................................................... 49
LISA 8 ...................................................................................................................... 51

3
EESSÕNA
Antud lõputöö valmimise taustal on väga tähtsad autori õpinguaastad Tartu
Teoloogia Akadeemias ning EELK Usuteaduste Instituudis. Olen tänulik kõigile
õppejõududele.
Konkreetse töö inspiratsiooni, mõttekäikudele suunamise ning eeskuju näitamise
eest tahan tänada Age Kristel Kartaud, Naatan Haamerit, Karita Kibuspuud ja Kait
Sinisalu. Väga oluliseks pean lõputöö osas julgustavat ja suunavat juhendajat Meeli
Tanklerit.
Tänan Jumalat kõigi oma ellu kuulunud pastoraalsete suhete eest - nende läbi on
mul olnud palju õppida nii Jumala armastuse kui ligimesearmastuse kohta.

4
SISSEJUHATUS
Käesolev rakenduskõrgharidusõppe lõputöö keskendub psühhoanalüütilisest
psühhoteraapiast pärinevale ülekande mõistele ning selle asetamisele pastoraalsesse
konteksti. Ülekandeks nimetatakse fenomeni, kus inimene kannab varasemate
inimsuhete mõjud käesolevasse inimsuhtesse. Töö autori arvates on ülekannet, selle
peamisi avaldumisvore ning käsitlemisviise kasulik tunda kõigil, kes täidavad
pastoraalseid ametikohustusi. Kuigi ülekannet pastoraalses kontekstis on uuritud ning
erinevalt käsitletud välismaises teaduskirjanduses ning teoloogilistes mõtisklustes, pole
siinkirjutajale teada, et leiduks vastavaid eestikeelseid käsitlusi. Autorile kättesaadavaid
ingliskeelseid materjale ülekandest pastoraases kontekstis on käesolevas töös
refereeritud.
Pastoraalse nõustamise all on lõputöös peetud silmas igasugust nõustamist, kus
nõustatav või vaimulikku juhatust saav osapool pöördub abi saamiseks isiku poole, kes
on ordineeritud või ametisse määratud vaimulik. Töö ühtse stiili hoidmiseks ning
pealkirjaga kooskõlastamiseks leiab siin ja edaspidi vaimuliku kohta kasutust sõna
pastor (karjane, lad.k). Pastoraalne nõustamisprotsess võib toimuda nii kiriku ruumides
kui väljaspool seda, kuid eeldab, et nõustatav on teadlik nõustaja staatusest pastorina
ning kohtumise aluspunkt või käsitletavad teemad on mingilgi määral seotud nõustatava
vaimuliku eluga või tema argieluliste probleemidega.
Pastoraalses nõustamises on nõustatav enamjaolt koguduseliige. See ei tähenda,
et pastori poole ei võiks pöörduda inimesi, kes ei kuulu ühessegi kogudusse. Kuna töö
autor vaatleb pastoraalset nõustamist sõltumata inimese usulisest või koguduslikust
taustast, on pastoraalsesse nõustamisse pöördunu tähistatud kokkuvõtlikult sõnaga
“nõustatav”. Töös esinevad veel mõisted “terapeut”, "analüütik" ja “patsient”. Kuna
ülekanne on algupäraselt psühhoteraapiline mõiste, on töö aluseks, analüüsimiseks ja
pastoraalse nõustamisega kõrvutamiseks võetud valdavalt psühhoterapeutilised artiklid
ja bibliograafia. Juhtudel, kus puudub otsene tähendus ja viide konkreetselt pastorile või
terapeudile, leiab kasutamist üldistav mõiste “nõustaja”.
Üks põhjus, miks töö autor kasutab julgelt töö teoreetiliseks taustaks valdavalt
psühhoteraapilise suunaga teoseid ja artikleid, on asjaolu, et terapeutilisel ja pastoraalse

5
juhatamisega suhtel on palju ühist. Mõlemad suhted on oma olemuselt ennekõike
ühesuunalised. Nii terapeut kui pastor asuvad nõustatava osas positsioonile, mis tekitab
(ajutise) seotuse ning kätkeb ohtu võimu kuritarvitamiseks. Mõlemale räägib nõustatav
oma elust ühepoolselt. Hea tava kohaselt - et kaitsta nii enda kui nõustatava piire - ei
räägi sealjuures ei terapeut ega pastor oma isikliku elu detailide kohta rohkem kui
hädapäraselt vajalik. Nii terapeudi kui ka vaimuliku puhul on nõue, et turvaliste ja
mõlemat poolt kaitsvate piiride loomine ning hoidmine on nõustaja vastutus. Selliste
piiride rikkumine on ebaeetiline, psühholoogiliselt suurt kahju põhjustav ning teatud
tulemuste puhul mitmetes riikides seadusega karistatav.
Lõputöö lähtub hüpoteesist, et psühhoanalüüsist pärinev ja paljudes
psühhoterapiates kasutatav ülekande mõiste ja kontseptsioon omab olulist seletusjõudu
ka pastoraalse taustaga nõustamissuhetes. Eesmärk on avada ülekande mõistet selle
erinevate variatsioonidega ning käsitlemisvõimalustega, kasutades illustreerimiseks
näidisjuhtumeid vähemalt üht pastoraalset suhet omanud inimeste kogemustest.
Töö on oma ülesehituselt jagatud refereerivaks teooriaks ning juhtumianalüüsiks.
Vaadeldes ülekande mõistet ning selle käsitlemist läbi kasutatava kirjanduse, proovib
autor töö käigus pidevalt kõrvutada psühhoteraapilist ning pastoraalset nõustamist.
Illustratsioonidena kasutatud juhtumid jagunevad kaheks.
Esimene osa juhtumeid on saadud läbi kirjalike struktureeritud intervjuude.
Seoeses 2020. aasta märtsis Eesti Vabariigis kehtestatud eriolukorraga pole ükski
intervjuu teostatud läbi füüsilise kohtumise.
Küsimused koostas töö autor selliselt, et need annaksid just tema jaoks olulist
infot kvalitatiivsel moel võimalikest ülekandelisest nähtusest. Intervjuude tarbeks
koostatud kiri koos esitatud küsimustega on nähtav käesoleva töö Lisas nr. 1.
Kui esmasest intervjuust ilmnes olulisi nüansse, mis võivad viidata võimalikule
ülekandele, esitas töö autor vastajale individuaalsed spetsiifilisised lisaküsimused seoses
pastoraalse suhte ning vastaja lapsepõlvega – neid küsimusi autor välja ei too. Kõikide
vastanute puhul on hilisema ümberkirjutuse juures jäetud välja tuntavaks tegevad
andmed ning muudetud konfidentsiaalsust rikkuvad aspektid. Kasutatavad initsiaalid ei
vasta inimeste pärisnimedele.
Vastajaid oli kokku 15 ning neid esines järgnevatest konfessioonidest: Eesti

6
Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste
ja Baptistide Koguduste Liit, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik ning üks Eesti Kirikute
Nõukogusse mittekuuluv kristlik kogudus. Vastajatest 12 olid naised ning 3 mehed.
Kuigi mainitud konfessioonides nimetatakse kiriku töötegijaid ja ülevaatajaid erinevalt
ning seda teevad ka vastanud originaalintervjuudes, taandab töö autor muuhulgas
nimetused “vaimulik” ja “preester” nimetusele “pastor”. Seda ka juhtumite
otsetsitaatides. See aitab tagada inimeste anonüümsuse ning võimaluse, et lugusid
hakataks käsitlema konkreetsete kristlike liikumiste põhistena.
Teine osa juhtumeid pärineb autori praktikast hingehoidjana. Traumaatilise
ülekande puhul ei kasuta autor näiteid intervjuudest, sest kirjalikud vastused ning
isikliku nõustamissuhte puudumine ei ole piisavad järeldamaks võimalikku traumaatilist
ülekannet. Kuna töö autor on hetkel Eesti EKB Liidu liikmeskiriku juhatuse liige ning
omab läbi aja mitmeid hingehoidlikke suhteid, leiavad antud teemas kasutust näited
autori praktikast, kus tegu on olnud nõustamisega, mis sisaldab muuhulgas vaimuliku
juhatuse aspekti. Tegu on autorile kättesaadavaima viisiga, kuidas illustreerida
traumaatilist ülekannet. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et nendes lugudes esineb
kristlik-hingehoidlik aspekt, kuid puudub otsene pastoraalne nüanss.
Analüüside paremaks teostamiseks tutvus autor Gerld Corey ramatuga "Juhtumi
analüüs nõustamises ja psühhoteraapias", pöörates erilist tähelepanu peatükile
"Juhtumikeskne lähenemine psühhoanalüütilisele teraapiale". (Corey, 2001 lk 57-91)

7
1. ÜLEKANDE TEOORIA
Ülekanne (ka tundesiire, transferents) on algselt psühhoanalüütilisest
psühhoteraapiast pärit mõiste, mida kasutatakse erinevate nõustamiste juures ning mis
iseloomustab üldistatult olukorda, kus patsient kannab terapeudile üle tunded, mis on
seotud mõne varasema inimsuhtega patsiendi elus. Ülekande käigus reageerib inimene
käesoleval hetkel temaga tegelevale isikule ja olukorrale justkui oleks tegu tema
varasemasse ellu kuulunud inimeste või objektidega. (Kidron, 2003 lk 84) Nähtuse
sõnastas esmalt Sigmund Freud, kes märkas, et patsiendid kannavad terapeudile üle
tundeid, mida nad olid kogenud varases lapsepõlves oma vanemate suhtes. Ülekande
mõiste kujunemise alguslooks loetaks Anna O. (Bertha Pappenheim) juhtumit, kes oli
väga kiindunud oma surivoodis olevasse isasse. Pärast Anna O. haigestumist oli ta arst
Joseph Breuer talle ainus usaldusisik, kellega ta oli nõus rääkima ja selle tulemusel
vabanes Bertha ajaga oma füüsilistest sümptomitest. Sigmund Freud oli Breueri õpilane
ning 1895 andsid nad koos välja raamatu "Studies on Hysteria", millest võib leida Anna
O. loo esialgse käsitluse. (Breuer, et al., 1893-1895 lk 13-33)
Ülekandeid esineb laias plaanis kõikjal meie elus. Teatud määral võib nimetada
ülekanneteks ka viise, kuidas valime oma partnerit ning tegutseme muudes erinevates
elusituatsioonides. Loome oma elus palju teadvustamata kujul olukordi ja inimsuhteid,
lähtudes eelnevalt kogetud suhetest. Kuigi intensiivseimad ja raskemini muudetavad on
tihti lapsepõlvest pärit ülekanded, võib nõustatav kanda nõustajale üle ka tundeid
lähiminevikust, nt. reageerida praegusele pastorile lähtuvalt eelmise pastori vastu
kogetud tunnetest.
Tunded, mida nõustatav nõustajale üle kannab, võivad olla väga eriilmelised.
Tihti on need tugevad ja kõikuva iseloomuga. Ülekanne võib tähendada oma
mitteteadvustatud baasuskumuste uuesti läbi mängimist praeguses elus ja uues suhtes
uue inimesega. Seepärast kalduvad inimeste elus korduma samasugused inimsuhted,
nagu nad on kogenud juba oma minevikus.
Kuigi ülekannet esineb igat tüüpi nõustamises, siis psühhoanalüütiline
psühhoteraapia on ainus, kus ülekanne vaadeldakse lahti kõige pisemate detailideni ning
ravi ei lõppe enne ülekande lahendamist. Tegu on pikaajalise ja väga intensiivse

8
teraapiavormiga, kus terapeut ja patsient kohtuvad iganädalaselt kolm või enamgi korda.
Palju on küsitud, kas ülekannet kui sellist on üldse vaja käsitleda ning
tõlgendada. Üks mastaapsemaid lähiaja uuringuid (Per Høglend, 2008) näitas, et
kehvade objektisuhetega patsiendid said rohkem kasu sellisest teraapiast, kus kasutati
ülekandetunnete tõlgendamist, kui sellisest teraapiast, kus ei kasutatud ülekandetunnete
tõlgendamist. Sama uuringu tulemusena järeldub, et kõige tähtsamad on ülekandetunnete
tõlgendused neile nõustatavatele, kelle senised inimsuhted on olnud ebaküpsed ja
problemaatilised. Teiste sõnadega: kõige suuremat kasu saavad ülekande käsitlemisest
need, kellel on vaja oma elu ja suhteid enim parandada.
Ülekanne (ka vastuülekanne) on nähtus, mis alati on unikaalne. Kaks inimest
koos - nõustaja ning nõustatav - loovad alati uue ja kordumatu inimsuhte. Sellises suhtes
võivad mängida rolli ka pisinüansid, näiteks väike detail nõustaja välimuses, mis just
sellele nõustatavale meenutab midagi kauget. Kuna meil kõigil on sellised seosed
erinevad, siis tajume ka konkreetset nõustajat erinevalt. „Juba psühhoanalüüsi
algusaastail kirjeldati nähtust, et kuigi psühhoanalüütik oli üks ja seesama inimene, ning
käitus tagasihoidlikult endast võimalikult vähe personaalset infot andes, tajusid erinevad
patsiendid teda erinevalt. Üks võis tajuda teda türannina, teine heatahtlikuna, kolmas
igavana. Üks vanemana, teine nooremana kui ta tegelikult oli.“ (Adams)

1.1 ÜLEKANDE LIIGID

Oma emotsionaalses mitmekesisuses jaguneb ülekanne põhiosas positiivseks
ning negatiivseks ülekandeks. Positiivse ülekande enim kasutatud alaliigid on
seksualiseeritud ja idealiseeritud ülekanne ning töö autor asetab sinna alla eraldi punkina
ka vanemliku ülekande, millel võib olla ühiseid jooni nii seksualiseeritud kui
idealiseeritud ülekandega.
Lisaks mainitud ülekande liikidele, käsitleb lõputöö autor eraldi ülekande
väljendumist inimeste puhul, kellel on psühholoogilise trauma kogemise taust.

1.1.1 SEKSUALISEERITUD ÜLEKANNE

Mõistet seksualiseeritud ülekanne kasutatakse sageli nagu kõige laiemat
üldmõistet ning see hõlmab endas vähemalt kahte spetsiifilisemat kogemust: erootilist ja
erotiseeritud ülekannet.

9
 Vahet tegemine seksualiseeritud ülekande nende kahe tüübi vahel on väga tähtis,
sest intensiivsus, ülekande aluseks olev motivatsioon ja sobivad käsitlemise tehnikad on
erinevad.
“Erootiline ülekanne on just täpselt see, mida see sõna ütleb: see toimub siis, kui
ülekanne hakkab sisaldama seksuaalseid tundeid, mis on suunatud terapeudi isikule.
Mõiste erootiline ülekanne reserveeritakse üldiselt sellistele positiivsetele ülekannetele,
millega kaasnevad seksuaalfantaasiad, millest patsient saab ka ise aru, et need on
ebarealistlikud. Selline ülekanne ei sega patsiendi eesmärki saada iseendast paremini aru
ja luua oma väljaspool teraapiaruumi asuvas elus küpseid kiindumussuhteid.” (Schwartz)
Teisalt on välja toodud, et erootilise ülekande tunded võivad olla inimesele väga
piinavad. See, mis esimesel hetkel sarnaneb armumisega, võib jääda kestma aastateks
ning sellest tekkiv valu on sügavam kui tavalise armumise või vastamata jäänud
armastuse puhul.
Erootiline ülekanne on enim dokumenteeritud ja käsitlust leidnud juhtumite
puhul, kus tegu on meesterahvast terapeudi ja naisterahvast patsiendiga. Asjaolu on
tähenduslik, kui paneme selle käesoleva töö konteksti ning arvestame, et tänases
ühiskonnas on endiselt valdav osa pastoreid meessoost.
Vähem on uuritud ja dokumenteeritud ülekannet, mis lähtub meessoost kliendist
naissoost terapeudi vastu. Üheks põhjuseks on siin peetud asjaolu, et meessoost
terapeudid on julgemad ja vabamad käsitlema erootilise transferentsi teemasid,
sealsamas aga naisterahvad on pidanud end tõestama läbi ajaloo tõsiselt võetavate
professionaalidena. Seksuaalse objektina kujutlemine võib naisterahvale saada ohuks
ametikoha hoidmisel. (Koo, 2001 )
Erootilist ülekannet võib esineda ka heteroseksuaalsel patsiendil samast soost
terapeudi osas.
Nii, nagu erootiline ülekanne võib esineda kõigis võimalikes soolistes
kombinatsioonides, võib see esineda ka vanusepiirideta ja avalduda nõustatavast
tundumalt noorema või vanema nõustaja suhtes.
Kuigi erootiline ülekanne on enim käsitletud ülekande liik, on selle juures
arusaadavalt keskendutud ennekõike nõustatava isikule ja taustale. “Võimalus, et
analüütik võib olla oluline tegur erootlise ülekande arengus, nõuab tugevamat

10
keskendumist erootilise ülekande aruteludele nii kirjanduses kui ka terapeutide
koolitamisel." (Koo, 2001 )
Pastoraalses kontekstis võime mõtiskleda, kas pastori isikul,
välimuslikel/käitumuslikel nüanssidel või tema enda taustakogemustel võib olla roll
erootilise ülekande esinemiseks? Töö autorile pakub siinkohal huvi, kas on olemas
variant, et osa terapeute ning vaimulikke kutsuvad erootilise ülekande esile suurema
tõenäosusega kui teised ning mis on sellisel juhul taolise nähtuse aluseks. Nagu
mainitud, siis sellealased uurimused ja arutelud on alles algusjärgus.
“Erotiseeritud ülekanne on intensiivne, jõuline, irratsionaalne erootiline
kinnisidee oma terapeudist, mida iseloomustavad avalikud - näiliselt patsiendi
minapildiga kooskõlas olevad nõudmised armastuse ja seksuaalse läheduse järgi.
Patsient ei ole võimeline keskenduma iseenese parema mõistmise kallal töötamisele ja
osaleb teraapiaseanssidel selleks, et kasutada võimalust olla oma terapeudi läheduses
lootusega, et ta terapeut vastab tema armastusele samaga. Erotiseeritud ülekande
olemuse tõttu patsient igatseb ja isegi nõuab seksuaalset vahekorda. See patsient on
veendunud, et ainult siis, kui terapeut rahuldab need himud, on võimalik tõeliselt
õnnelikuks saada. Patsient seletab, et ainult sellisel viisil saab terapeut oma armastust
tõestada. Nendel nõudmistel on üha korduv ja sundkäitumuslik olemus.” (Koo, 2001 )
Erotiseeritud ülekande puhul võib terapeut või pastor avastada end
nõustamissuhtest, mis hakkab oluliselt rikkuma tema isikliku elu piire. Sellistel juhtudel
võib nõustatav hakata nõustajat jälitama ning otsima võimalusi , kuidas sisse sulada
nõustaja tutvusringkonda või asutustesse, millega nõustaja on tihedamalt seotud.

1.1.2 VANEMLIK ÜLEKANNE

Ühe variandina saame ülekande puhul rääkida otsesest perekondlikku laadi
ülekandest. Sellisel juhul vaatleb inimene nõustajat perekonnaliikmne või puuduva
perekonnaliikmena, tihti vanemlikult.
Traditsioonilises psühhoanalüütilises ülekande käsitluses on - autori arusaamist
mööda – vanemlikku ülekannet vaadeldud koos seksualiseeritud ülekandega. Alus
sellele võib olla niiöelda Oidipuse ja Elektra kompleks, mille järgi (lihtsustatult) varases
eas - inimese seksuaalse identiteedi kujunemise ajal - on pojal kalduvus kiindumuseks
oma emasse ning tütrel kiindumuseks isasse. Samamoodi kattub vanemlik ülekanne tihti

11
idealiseeritud ülekandega ning see ilmneb ka käesoleva töö näidislugudes.
Mõningate eripärade tõttu, mis esinevad kristlike koguduste suhete ülesehituses
ning ilmnevad hilisemates juhtumianalüüsides, mainib autor spetsiifilisi nüansse seoses
isaliku ja emaliku ülekandega.
"Isalik ülekanne toimub, kui inimene vaatab teist inimest nagu isa või
idealiseeritud isakuju. Teda võidakse vaadata kui võimsat, tarka ja autoriteetset ning
inimene võib oodata kaitset ja arukaid nõuandeid sellelt isikult." (GoodTherapy, 2019)
"Emalik ülekanne toimub siis, kui üks inimene kohtleb teist inimest nagu ema
või idealiseeritud emakuju. Seda isikut vaadeldakse tihti armastava ja mõjuvõimsana
ning nende käest oodatakse sageli hoolitsust ja lohutust." (GoodTherapy, 2019)
Perekondliku ülekande puhul on võimalik ka õdede-vendade ülekanne. Erinevalt
vanemlikust ülekandest, ei esinda seda tüüpi ülekannet juhi või jüngri käitumine, vaid
võrdsel tasandil meeskonna-põhised suhtluskäigud.

1.1.3 IDEALISEERIV ÜLEKANNE

Idealiseeriva ülekande korral on patsient oma terapeudist kõige paremal
võimalikul arvamusel. “Tegelikult selline inimene võib samastuda oma terapeudiga ja
tahta saada selliseks, nagu terapeut. Sellistel juhtumitel inimene võib otsustada hakata
looma oma karjääri psühholoogia või vaimse tervise alal. Teised inimesed sellise
ülekandega võivad soovida võistelda terapeudiga, aga kõrgemate hariduslike eesmärkide
järgimise läbi. Selline idealiseeriv ülekanne on väga positiivne ja sageli viib välja
paljude teraapiate edukalt lõpuleviimiseni, nii et patsient saab hiljem väga edukaks."
(Schwartz) Pastoraalses nõustamissuhtes võib nõustatav saada pastorit idealiseeriva
ülekande puhul innustust, et alustada õppetööd teoloogilisel erialal.

1.1.4 NEGATIIVNE ÜLEKANNE

Negatiivse ülekande puhul on terapeut kaotanud oma patsiendi usalduse ning
patsient kannab terapeudile üle viha või vaenulikkuse tunded, mis algupäraselt tulevad
teistest suhetest, esmatasandil lapsepõlvest. Selliseid tundeid võib esile kutsuda kasvõi
see, kui nõustaja läheb puhkusele, mis tekitab hülgamistunnet. Samuti on lastele omane
armukadedus õdede-vendade osas, mis võib kanduda üle teraapiakonteksti - nõustataval
on sisemine soov olla niiöelda ainus laps. See võib viia vimma ja armukadeduseni

12
terapeudi teiste patsientide vastu. (Schwartz)
Pastoraalses kontekstis on suur oht negatiivseks ülekandeks eelneva pastoraalse
suhte katkemine, mis on kätkenud ootamatuse aspekti, vihatunnet, tüli või sisaldanud
tugevat suhte katkemise leina.

1.1.5 TRAUMAATILINE ÜLEKANNE

Üldjoontes on kõigi ülekandetunnete aluseks mingi varasem kogemus või
tundmus, mis pole olnud terve ning on jäänud lahendamata või tekitanud kahjusid. Siiski
on oluline eraldi märgata ülekannet, mis on tekkinud inimesele tõsist mõju avaldava
traumaatilise kogemuse käigus.
Traumaatilise ülekande puhul on tegu ülekandega, mis esineb traumateraapias
või traumateraapiat saava/vajava inimese puhul. Traumaatilisel ülekandel võib olla palju
seoseid ning samu väljendusviise eelmainitud ülekannetega, kuid need võivad ka
omavahel põimuda või väljenduda intensiivsemalt ja raskemini lahendatavalt kui teiste
ülekannete puhul. Kuna kirikutes on väga erineva taustaga inimesi ja tihti jõutakse
usuteeni läbi kannatuskogemuse, peab töö autor oluliseks käsitleda traumaatilist
ülekannet eraldi punktina.
Psühholoogiline trauma võib olla kõik, millega just see konkreetne inimene pole
võimeline emotsionaalselt toime tulema. Inimeste võimekus traumaatilis(t)e
kogemus(t)ega toime tulla on indiviiditi erinev ning oleneb mitmetest mõjutajatest.
Psühholoogilise trauma põhjustajaks võib olla näiteks: seksuaalne kuritarvitamine;
füüsiline kuritarvitamine/peksmine; vägistamine; naisterahva suguelundite moonutamine
(mittemeditsiiniline, esineb mitmetes traditsioonilistes kultuurides – autori märkus);
hooletusse jätmine; kontrollitud ja jälgitud olemise kogemus; kogemus kritiseeritud ja
süüdistatud olemisest; tunnistajaks olemine ükskõik millisele teise inimese
kuritarvitamisele; piinamine/vangistus; vaesus/nälg; sõja/lahingu trauma; varajane
vanema kaotus; lapse või õe/venna kaotus; puue/krooniline haigus vanemal või
õel/vennal; krooniline haigus, korduvad hospitaliseerimised, surmaga lõppev haigus;
õnnetused: autoavarii, tulekahju, tööstuslikud õnnetused jms.; looduskatastroofid;
poliitiline terrorism; korduvad kolimised lapsepõlves. (Hyde lk 3)
Psühholoogilise trauma korral saab traumakogemus osaks inimesest ning leiab
koha meie ajus ning närvisüsteemis. Tänasel päeval on teada, et trauma mõjutab inimesi

13
 üle põlvkondade. "Kui meie eelkäijad on elanud üle trauma, siis need osad meie
aju paremast poolkerast, mis peaksid suutma tõhusalt stressiga toime tulla, võivad meie
jaoks olla juba sünnist saadik välja lülitatud." (Lancer, 2019)
Sellise inimese aju parema poolkera emotsioone reguleerivate tundekeskuste
areng saab kahjustada juba varases lapsepõlves, kui ise traumeeritud esmane hooldaja ei
reageeri lapse vajadustele piisavalt adekvaatselt, hoolivalt ja järjepidevalt. See seletab,
miks inimene, kes satub pastori juurde taustast, kus on kogetud perekondlikku,
põlvkondadeülest traumat, võib ülekandetunnetes klammerduda nõustajasse kui
turvalisse, eluga hästi toime tulevasse hooldajasse, kes ta varase lapsepõlve ülejõu-
käivatel traumahetkedel jäi välja ilmumata.
Kui pastor kahtlustab võimalikku traumaatilist ülekannet, on oluline, et ta ei
võtaks teise poole reaktsioone isiklikult. Judith Herman ütleb oma raamatus “Trauma
and Recovery”, mis on oluliseks alusteoseks traumakogemusega inimestega töötamisel,
et traumaatilise kogemuse puhul peame arvestama sellega, et ruumis on lisaks nõustajale
ja nõustatavale alati keegi kolmas. Reaktsioonides nõustajale avalduvad selle kolmanda
osapoole - traumeerija - kohalolu mõjud. Herman räägib ka sellest, et traumeeritu
ülekanne nõustajasse on tihti idealiseeritud, kuid vigu mittelubav. (Herman, 1992 lk 137)
Teatud juhtudel võib teisest inimesest - ka nõustajast - traumaatilises ülekandes
saada traumeeritu tajudes näiliselt osaline tema traumakogemuses. Kui traumateraapia
(või muu nõustamise) käigus nõustaja olemus, sõnad või tegevus vallandavad traumaga
seonduvate raskete tundmuste taaskogemise, siis temast endast saab nõustatavale nn.
päästik või trigger.
“Kui sa puutud kokku päästikuga, mis loob ühenduse läbi töötamata traumaga,
siis sa tunned plahvatust oma kehas. See võib olla raskustunne, vere tardumine sinu
veresoontes või sa võid hakata higistama ja värisema. Igat sorti protsessid hakkavad end
käivitama sinu kehas, sealhulgas vajadus põgeneda, reageerida kaitsepositsioonilt
(võidelda) või isegi end välja lülitada seisundisse, kus sa sõna otseses mõttes ei suuda
mõtelda, vastata ega isegi liigutada (tardumine).” (Lancer, 2019)
Lapsepõlvetraumat kogenu puhul on oluline teada negatiivseid ilminguid, mis
võivad ülekandeliselt saada suunatud nõustajale. Janina Fisher kirjeldab seda nii: "Kui
traumaatilise kiindumuse olulisim element on rollide ümberpööramine, milles

14
turvalisuse objekt - vanema kuju - muutub hirmu ja eluohtlikkuse objektiks, siis
igasugune lähedane suhe, isegi teraapia, kutsub esile ohusignaalid." (Fisher, 2017 lk 12-
13) Käivituda võivad primitiivsed võitle, põgene, hangu, karju appi või mängi surnut
reaktsioonid. Fisher: "Kuidas terapeudid seda fenomeni oskavad oodata ja kuidas nad
aitavad klientidel seda omaks võtta ja sellega tööd teha, võib viia kas sügavama
tervenemiseni või kiindumushaavade taasavamiseni sellesama teraapia jooksul. Kui kas
klammerdumist või eemalelükkamist tõlgendatakse isiksustevahelise probleemina
kliendi ja terapeudi vahel, siis need sageli suurenevad/võimenduvad. Kui me mõistame
neid "isiksuse-sisestena", kliendi sees endiselt toimiva sisemise kiindumushäire
märkidena, siis terapeudist võib saada mõlema võitleva poole liitlane ja "väljateenitud
turvalise kiindumuse" hõlbustaja."
Lahendamata traumakogemusega nõustatav tuleks suunata traumateraapiasse või
vajadusel aidata teda vastava spetsialisti leidmisega. Lahendamata traumad muudavad
inimese haavatavaks ning tema reaktsioonid ettearvamatumateks ja raskemini
mõistetavateks, mistõttu tuleks pastoraalses nõustamises sellist nõustatavat käsitleda
tavalisest veelgi suurema tundlikkuse ja empaatiaga. Kuna traumakogemuse ühed
sagedasemad tundmused on häbi ja alaväärsustunne, siis pastori poolt võib olla suureks
abiks inimesele kinnitamine, et kirik ja Jumal pole teda hüljanud ning et temaga toimunu
ning sellega kaasnevad tunded ei vähenda tema väärtust Jumala looduna, mis ei tähenda
aga, et tekkinud psühholoogiliste protsessidega ei peaks tegelema.

15
 2. VASTUÜLEKANNE
Nõustamisruumis kohtuvad alati vähemalt kaks inimest. Mõlemad tulevad sinna
oma praeguse elu hetkeolukordadega ning minevikupagasiga. Ülekande läbi on suur
tõenäosus, et nõustamissituatsioonis nö. mängitakse läbi nõustatava varasem
elukogemus. Samal ajal on olemas oht, et hakatakse läbi mängima nõustaja varasemat
elukogemust. Nõustatav võib teatud juhtudel tuua nõustajas esile tema enda lahendamata
probleemkohad. Selle käigus tekib oht, et rollid pööratakse ümber. Kui näiteks
nõustataval on olnud juba varasest lapsepõlvest kogemus, et ta peab hoolitsema oma
vanemate eest, võib märkamatult nõustaja omaks võtta selle, et nõustatav asub nõustaja
osas hoolitsevasse rolli. Veel ohtlikum on variant, kus nõustaja hakkab alateadlikult oma
võimu kuritarvitama inimese vastu, kes on oma eelnevas elus kogenud võimu
kuritarvitamist.
„Vastuülekanne tähendab analüütiku isiksusest tingitud teadvustatud või
teadvustamata reaktsioone analüütilisele situatsioonile, patsiendile, tema isiksusele ja
käitumisviisidele analüüsi jooksul.“ (Riemann, 1998 lk 74), kirjutab Fritz Riemann
artiklis „Vastuülekande tähtsus ja olemus“. Sealsamas jätkab ta, et tegu on pisut eksliku
definitsiooniga, kuna selliselt võime igat analüütiku reaktsiooni pidada vastuülekandeks.
Selle välistamiseks on psühhoanalüütikute spetsiaalne väga pikk väljaõpe enese mina
tundmiseks ja töös maksimaalseks kõrvalepanekuks, et muutuda patsiendile paljuski
peegliks, mis 100%-liselt pole aga kunagi võimalik. Siiski arvestab Riemann samas
artiklis ka sellega, et igasugusest vastuülekandest pole alati võimalik täielikult hoiduda
ning mõningatel teadvustatud juhtudel ei pruugi see vajalik ollagi. Vastuülekanne võib
oskuslikul vaatlemisel anda nõustajale olulist infot nõustatava kohta, mida saab
kasutatada nõustatava toetamiseks.
Riemann: „Püüd igasugust vastuülekannet välistada näib mulle ebasoovitav veel
ühel kaalutlusel: kui mu järeldus, et meie patsiendid on algusest peale hooletusse,
vaeslapse ossa jäetud, peab paika, siis vajavad nad juba sellepärast rohkemat kui
objektiivset peegeldust, nimelt psühhoanalüütiku siirast tähelepanu ja kompenseerivaid,
tasakaalustavaid hoiakuid.“ (Riemann, 1998 lk 78)
Põhimõtteliselt võib öelda, et vastuülekande puhul võtab terapeut üle talle

16
omistatud rolli ja alateadlikult käitub sellele vastavalt. Näide: kui nõustataval on olnud
nõudlik ema, võib ta need tunded üle kanda nõustajale, kes hakkab tajuma nõustatava
suhtes võimupositsiooni ja reageerib sellest lähtuvalt. Vastava koolituse ja
enesevaatluseta on väga suur oht, et nõustaja ei märka, kuidas ta on astunud nõustatava
emaga samale positsioonile.
Tavalisest tugevam hool ja huvi võivad samuti olla märgiks vastuülekandest.
Neid protsesse saab murda läbi teadliku tegevuse. Vastuülekandes võib olla nii
positiivset kui negatiivset. Võtmesõnadena võiksid vastuülekande puhul figureerida
enesevaatlus, supervisioon või kogenuma vaimulikuga konsulteerimine ja teadlik
tegutsemine.
Käesoleva töö autor näeb, et pastoraalses nõustamises on mõningad aspektid, mis
võivad vastuülekande muuta kergemini esile kerkivaks kui terapeutilises suhtes.
Terapeudid keskenduvad tihti kitsamale valdkonnale ning nende nõustamisruum võib
piirneda inimestega, kel on sarnased probleemid või koguni materiaalne võimekus
(tasuliste teraapiate puhul). Pastori vastutusala on enamasti väga lai, hõlmates eri
vanuses, sotsiaalse võimekusega ning erineva toimetulekutasemega inimesi. Kui pastor
pole õppinud vahet tegema oma isiklikel ja nõustatava tunnetel ning tal puudub oskus
märgata nõustatava ülekandetundeid, on üsna suur oht, et pastor hakkab nõustatava ellu
kõnelema temast endast tulenevaid mõtteid, emotsioone ja käitumisviise.
Riemann esitab mõned väga head küsimused, et saaksime iseennast ja oma
suhteid nõustatavatega jälgida. "Aeg-ajalt peaksime endalt enesekontrolliks üha uuesti
küsima, kuidas me patsiendisse teiste patsientidega võrreldes suhtume, sest see
suhtumine mõjutab suurel määral meie ravivõtteid ja tööviisi, ilma et me seda endale
teadvustaksime." (Riemann, 1998 lk 83)
Veel kirjutab ta: "Samuti tasub küsida, kuidas oleme häälestatud iga ravitunni
suhtes, kas ootame seda ohkama paneva kohusetunde, hirmu, ilmse vastumeelsuse,
rõõmu või ükskõikse valmidusega teada saada, mis patsiendis konstelleerub. Need
tundmused ei tarvitse olla, aga võivad sageli olla vastuülekande tunnused." (Riemann,
1998 lk 84)
"Järgmine võimalus kontrollida oma suhtumist patsienti ja arvatavasse
vastuülekandesse seisneb selles, et küsime endalt, kuidas me ennast iga ravi aegu

17
tunneme, kas sundimatult, lõdvestunult või kramplikult, ebaloomulikult ja liiga
ravivõtetes kinni olevana või kuuendat, seitsmendat moodi." (Riemann, 1998 lk 85)

Vastuülekande käsitlust (nagu ka ülekannet) esineb lisaks psühhoteraapiatele

näiteks meditsiinisüsteemi suhteid käsitlevates publikatsioonides ning kaasaegsete
juhtimissuhete analüüsimisel. Alljärgnevalt toob autor välja loetelu, mis on esitatud
coaching-suhte juhtidele jälgimaks võimaliku vastuülekande esinemist.
Vastuülekanne on olemas, kui esineb:
 tavalisest pikemate vastuvõtuaegade andmine kliendile
 kliendile ebamugavate küsimuste esitamata jätmine hirmust kaotada ta
armastus
 vastasseisu vältimine enda hirmust viha ees
 alateadlik kliendi sõltuvuse kasutamine iseenda võimsana tundmiseks
 abivajaja lähedusvajaduste rahuldamine
 ebavajalike soovituste andmine vajadusest olla autoriteet/ võimul olev
isik
 kliendi edusammude ülehindamine oma edukuse tundmiseks (Williams,
2014)

18
 3. SENISED KÄSITLUSED ÜLEKANDEST
PASTORAALSES NÕUSTAMISES
"Pastor on unikaalsel moel sobiv kandidaat ülekandeks. Mõelge, mismoodi tema
poole pöördutakse - isa, reverend (austatu), pastor (karjane) - kõik isalikud
assotsiatsioonid. Jumalateenistusel kannab ta mõnikord feminiinset tüüpi rõivastust, mis
vihjab emalikule imidžile. Lisage nendele piltidele tema roll kohtunikuna, moralistina ja
autoritseetse figuurina. Sealjuures on veel teisigi kaalutlusi. Oma teenimistöös on ta
sageli kaasatud väga lähedastesse inimeste-vahelistesse suhetesse - tihti emotsionaalselt
tugevalt laetutesse - mis kindlasti annavad oma panuse potentsiaalselt võimsaks
ülekande objektiks." (McKain lk 21)
Ülekande avaldumine pastoraalses kontekstis on teema, mida on vaadeldud
erinevate autorite poolt läbi aastakümnete. Vanim tekst, millega lõputöö autor on
tutvunud, pärineb Lester Raymond Bellwood’i doktoriväitekirjast, mis on avaldatud
aastal 1962. Oma väitekirjas räägib ta muuhulgas sellest, kuidas pastor ja pastori naine
peavad olema iseenda psühholoogilise küpsuse osas olema kõvasti tööd teinud.
Mõlemad on sellisel positsioonil, et koguduseliikmed vaatavad neid paratamatult
surrogaat-lapsevanematena. Lester Bellwood’lt pärineb ka lause: "Mida rohkem oma
lapsepõlvest üle kantavaid vajadusi on pastor suutnud iseenda sees ära lahendada, seda
rohkem on tal võimalusi säilitada positiivseid suhteid sellel ajal, kui koguduseliikmed
töötavad läbi neidsamu vajadusi endi elus." (Bellwood, 1962 lk 164)
Varasemate ülekande käsitluste juures lähtutakse ennekõike kerügmaatilistest
hoiakutest. Võib öelda, et varasematel aegadel on ülekannet käsitledes lähtutud eelkõige
teoloogilisest patu mõistest, mida pastoraalnõustamise kirjanduses Jay Adams sõnastab
nii, et kui pastor üldse ülekannet tõlgendab, siis tuleb näha kõiki ülekande fenomene
kohatutena, kuna need on patused. Adams nõuab eelduseks võtmist, et kui pastorina
ülekandetundeid käsitleda, siis selleks, et panna koguduseliige mõistma oma käitumise
kõlvatusest. (McKain lk 23)
William McKain rõhutab, et pastorid ja nende abikaasad peavad olema targad ja
väärikad, et osata ise vastu panna vastuülekandesse kaasahaaramisele, ning hoiatab, et
ülekandeliste moonutuste ignoreerimine võib viia jumalateenistuste mõju vähenemiseni

19
ning inimeste elude, perekondade ning kirikute purunemiseni. (McKain lk 25)
Teisalt toob Mckain välja asjaolu, et ülekande nähtuse märkamine esmalt
psühhoanalüüsi kontekstis ja käsitlemine selle teraapiavaldkonna tööriistana, on tema
arvates kahetsusväärne. Ülekannet ja selle moonutusi on pikalt piiratud psühhoanalüüsi
valdkonnaga, kuigi see esineb peaaegu igas dimensioonis nii inimeselt inimesele,
inimeselt asutusele, inimeselt loomadelekui asjadele. Põhjuseks, miks McKain toob
välja, et enne tema artiklit pole seda oluliselt pastoraalses kontekstis käsitletud, pakub ta
võimalikku levinud mõttekäiku, et pastoritel ei tohiks olla sedavõrd intiimseid suhteid,
kus ülekandelised moonutused saavad tekkida ja seetõttu pole olnud vajadust teemat
käsitleda.
David M. Franzen toob oma 2018. aastal avaldatud artiklis “Ülekanne ja
vastuülekanne pastoraalses hoolduses, nõustamises ja supervisioonis” välja nentimuse,
et kahjuks on ta märganud, kuidas paljud tänased pastoraalsed nõustajad ning kaplanid
on kaotanud kontakti kaasaegse psühhoanalüütilise teooria arengusuundadega, olles
takerdnud koguni psühhoanalüüsi-eelsesse perioodi. (Franzen, 2018 lk 181)
Franzen viitab oma artiklis kolmele erinevale juhtumile ning nende lahendusele
pastoraalses nõustamises või supervisioonis. Ta märgib ära, et seoses ülekandega esineb
haavatavust häbi osas nii nõustatavate kui superviseeritavate, aga ka pastoraalsete
nõustajate, kaplanite ja superviisorite endi poolt. Franzen ütleb, et üks oluline aspekt,
mida silmas pidada, on nõustaja (ka nõustatava) vältimiskäitumised ning vastupanu.
Need panevad nõustaja või superviisori keskenduma pigem nõustatavale või
koolitatavale, kui omaenese vastuülekandele. Sellistel puhkudel võib juhtuda, et nõustaja
elab läbi ja käsitleb isiklikke lahendamata konflikte nõustatavas. (Franzen, 2018 lk 196)
Samas artiklis toob Franzen välja ka asjaolu, et pastor või kaplan võib vältida
inimese hingevalu kuulamist ja sellesse sisseelamist, asendades selle kiire palvega,
vestlusega Jumalast või sakramendiga. "Kelle vajadusi siin täidetakse? Kas palve või
mõne muu riituse kasutamine tulenes loomulikuna patsiendi enda väljendatud valust ja
tunnetatud vajadusest?" (Franzen, 2018 lk 197)

20
 4. NÄIDISJUHTUMITE ANALÜÜS
Näidisjuhtumite juures tahan tuua esmalt välja mõned huvitavad üldised
tähelepanekud intervjuude pealt. Oluline on siiski arvestada asjaoluga, et autor ei proovi
teha vähimatki statistilist kokkuvõtet. Lugude kasutamise eesmärk on selgelt
kvalitatiivne. Kõik kirjalikud intervjuud on tehtud inimestega, kes kuuluvad autori
sotsiaalmeedia kontaktidesse ning kellel on teadaolevalt mingit laadi kristlik taust.
Esimene nõusolek ning meilikontakti küsimine sai seoses riigis valitseva eriolukorraga
loodud sotsiaalmeedia keskkonnas. Kirjutatavad said valitud järgmiste kriteeriumite
alusel: puudub otsene lähisugulus nii minu ja vastaja vahel kui ka vastajatel omavahel;
vastajad oleksid erinevatest konfessioonidest; vastajad oleksid erinevate elualade
esindajad; võimalusel on vastajad teineseisele võõrad või mulle teadaolevalt kuuluvad
üksteise laiemasse tutvusringkonda. Need kriteeriumid olid olulised, et saada tulemused,
mis poleks üksteisest mõjutatud.
Vastajaid oli 15, neist 3 meest ja 12 naist. Üks potentsiaalne vastaja andis
sotsiaalmeedias esmase nõusoleku valmidusest rääkida oma kogemusest. Seejärel
tekkisid tal kõhklused, mis olid seotud vajadusega, et lugu jääks täielikult anonüümseks.
Kuigi ta ei täpsustanud, millise ülekandega on tegu, nimetas ta lugu väga isiklikuks ning
otsustas mõningase järelemõtlemise käigus, et "ei soovi seda teemat uuesti lahti võtta".
Seda, et vastav intervjuu tõmbas lahti keerulisi tundeid, oli märgata ka reaalsete vastuste
puhul. Mõningatel juhtudel uurisin üle, kuidas inimene end vahetult peale vastamist
tunneb ja kas tal on kerge tekkinud emotsioonidest ümber lülituda.
Enamus küsitletavate vastustest olid oodatust pikemad ning sisaldasid rohkem
kui ühte lauset. Üks vastaja vastas "jah" ja "ei" vormis" ning üks vastaja vastas peamiselt
ühe-lauseliste vastustega. Vastajatest 14 rääkisid meessoost pastorist, ühel juhul oli kõne
all vaimulik suhe naisterahvaga, kes ei olnud ordineeritud pastor. Viiel juhul mainiti
armumistunnet pastori osas ning seda eranditult naisterahvaste poolt. Probleeme või
puudulikkust isasuhtes tõid välja 5 vastajat: 3 naist ning 2 meest. Mingit laadi
düsfunktsionaalsust lapsepõlvetaustas ning isiklikus kujunemises mainis 8 vastajat.
Neljas loos ilmneb pastori surma nüanss ning kohati on sealjuures ülekanne raskesti
eristatav leinatundest. Mitmendat põlve kristlik kogemus esines kolme vastaja puhul –

21
kõik kolm mainisid idealiseerivat tunnet seoses vaimulikega alates lapsepõlvest. Enamik
vastajaid olid usule tulnud täiskasvanueas ning valdavalt mainiti tugevaimat sidet seoses
esimese pastoriga.
Peaaegu kõikides lugudes ilmnes korraga rohkem kui üht liiki võimalik ülekanne
või eri ülekandeliste nähtuste segunemine.
Kõiki pikemate lugude aspekte pole võimalik siinse töö mahu piires käsitleda,
mistõttu on teemast huvitatutel soovitatav tutvuda töö lisadega. Juhtumianalüüsi juurde
toon nüansse ka lugudest, mis pikalt ümber kirjutades ei esita olulisi lisaaspekte
ülekande vaatlemisse.
Autor peab oluliseks lisada, et intervjuude pealt koostatud lugude analüüsimine
on paljuski hüpoteetiline ning nendes esinevaid võimalikke ülekande ilminguid tulebki
võtta ainult vastuste põhjal loodud konstruktsioonide-põhistena.

4.1 SEKSUALISEERITUD ÜLEKANNE

Pikemad lood, kus on mainitud armumistunde aspekti seoses pastoriga –
otsesemalt või kaudsemalt – on toodud käesoleva töö lisades 3 ja 4.
Oma esimese pastori kohta ütleb vastaja H: "Armumistunne, idealiseerimine
sobivad mõlemad." H ütleb, et tänu sellele suhtele jõudis tema kirikusse. Suhtlus on
säilinud tänaseni, kuid selle intensiivsus pole endine. Tsitaat suhte muutumise kohta:
"Me lihtsalt viisakalt rääkisime omavahel ning leppisime kokku, et meie suhe ei ole
enam nii kuum." H ei täpsusta, mida ta mõtleb sõna all "kuum". Olulise lisanüansina
ilmneb, et H jaoks pole selline emotsioon uudne: "Armumistunnet on elus ikka ette
tulnud rohkem kui üks kord. Pigem on need olnud mehed, kes oskavad midagi väga
hästi teha – tantsida, pilli mängida, teha mingit oskustööd." Ka pikemad lood
seksualiseeritud ülesandest (vt. Lisa 3 ja 4) räägivad huvist kindlat tüüpi meeste vastu.
Lisas 3 räägib vastaja L, kuidas talle on meeste puhul oluline kirg oma eriala vastu ning
nende rääkimisstiil . Tsitaat: “Kui nad räägivad huvitavalt, paeluvalt, muutuvad nad
minu jaoks ilusaks.” Siit võime lihtsamal tasandil järeldada, et seksualiseeritud –
armumistunnet sisaldav – ülekanne võib olla tugevalt seotud sellega, mis on elus
kujunenud oluliseks ja huvitavaks ning seeläbi puudutab ilmselt inimese sügavamaid
vajadusi olla meid paeluvaga kontaktis. H puhul näeme, et armumistunde aluseks võib
olla kirg loominguliste välljundite ning praktiliste oskuste vastu, seevastu L hindab

22
ennekõike kõnelemisoskust. Nii H kui L mainitud omadused võivad – isikuliselt erineval
määral – esineda tavapäraste nähtustena pastorite juures.
Vastaja P ütleb, et pastoraalne suhe, mida peab oma elus intensiiveimaks, on
ennekõike selline, kus vaimulikest teemadest palju ei räägita. Suhtlevad nad rohkem
sõprade tasandil sotsiaalmeedias ning selle sagedus on umbes 4 korda kuus. Spetsiifiliste
tunnete kohta väidab P, et need on kerkinud üles enamasti suhtlushetkel ning sagedamini
on esinenud armumistunnet. P on võimeline eneses toimuvat analüüsima järgnevalt: "...
märkasin seda üsna ruttu. Samalaadsed tunded olid tekkinud varasemates meessuhetes,
mis ei olnud jäänud püsima. Tolle pastori käitumises ja olemuses oli midagi sellist,
millele minus reageeris ebaterve osa, see äratas seksuaalseid mõtteid ja tundmusi.
Armumistunde taga olid sügavamal ebakindlus, kontrolli vajadus, hirm hülgamise ees."
Töö autoril pole teada, kas P käsitleb enda ebatervet osa lähtuvalt mingit laadi
psühholoogilisest (enese)analüüsist või teoloogilise patu mõistest.
Lisas 4 toodud M lugu ning lisas 3 toodud L lugu räägivad mõlemad kõnekaid
seoseid armumistunde ja isasuhte vahel. M räägib autoriteetsest isast, kellel on olnud nö.
tõe monopol. Kohtudes elus esimese pastoriga, tajub ta, et pastoril on pakkuda täiesti
uus ja suur tõde. Esialgu on huvi ning tugevad tunded tõdesid omava pastori suhtes
intensiivsed. Seejärel ilmneb, et teine pool soovib sügavamat suhet. Kõnekaks muutub
asjaolu, kuidas L räägib enda kui vanima lapse võitlustest perekonnas ning vaateid nii
emale kui isale. Ülekandelises mõttes võime öelda, et suhtluses pastoriga tekib üle
kantult sarnane muster, mis on olnud nö tõde omava isaga – selle vastu tuleb
protesteerida ja sellest välja võidelda. Emast räägib M ühtaegu soojade tunnetega, kuid
samas on tajutav tema negatiivsus ema mingit laadi ohvrikogemuse osas. Omamoodi
ülekannet näeme ka selles, et M katkestab suhte nö tõde omava pastoriga ning
paralleelselt katkestab ta näiliselt endisel moel kujunenud tõde idealiseeriva suhte oma
isaga, valides sel hetkel abikaasaks isast erineva mehe. Tõenäoliselt näeme me siinkohal
domineerimise ja allumise ülekannet, kus domineeriva tõde omava isa suhtes on
ülekandetunded tugevamad kui alluva ema suhtes ning tulevases abielus otsustab M
võtta domineeriva – võimalik, et isegi tõeteadja - rolli enda kätte.

4.2 IDEALISEERIV ÜLEKANNE

Lisa 6 ja 7 on kahe isata kasvanud meesterahva lood. Mõlemad toovad välja elus

23
esinenud vähemalt ühe meesterahva, kelle tähtsuse kõrvale mainivad isata kasvamise
nüansi. A räägib: " Minu tunded pastor U suhtes on olnud tõesti tugevad võib-olla just
seetõttu, et mul pole olnud isa ja ei meenu kedagi teist, kes oleks mu vastu väga huvi
üles näidanud. Paljude inimeste huvi tundmiste kaudu olen kogenud, et nad teevad seda
teatud sorti kohustusest. Et hoida noor Jumala juures või midagi sellist. Aga U puhul
tundsin, et ta hoolis minust kui isikust." E toob välja samasuguse nüansi, kuid mainib, et
on enda elus seda rohkem kui korra märganud: " Nagu ma juba mainisin, et kasvasin
üles ilma isata, siis esines mul kiindumistunnet üsna kergesti nende meeste suhtes, kes
mingis eluetapis minu käekäigu vastu siirast huvi tundsid."
Nii A kui E lugude puhul on nähtav idealiseeriv ning vanemlik pilk
meesterahvastele, kes on nende jaoks aja võtnud ja neid märganud. Kahe vanemaga
kasvanud lapsel oleks mingil kombel sellised igatsused olnud kujunemisaastatel
täidetud. Imetlus ja idealiseerimine, mis isaga kasvanud pojal vanema suhtes esineb, on
A ja E puhul isa suhtes olemata jäänud ning need igatsused saavad kantud
meesterahvale, kes nende tajudes tõeliselt märkab ja hoolib. Täiesti juhuslikult ilmneb
huvitav asjaolu, et mõlemal mehel tekkib idealiseeriv-kiindumuslik ja isalik ülekanne
huvi tundva meesterahva suhtes 15-aastaselt: A puhul noortepastori osas, E puhul
miilitsleitnanti suhtes. Peresuhetes isaga kasvamise puhul on 15. eluaasta tihti periood,
kus isalik tähelepanu ja juhatus tekitab pigem trotsi ning eemaletõmbumist.
Täiesti omaette tähendusliku punkti tõi välja vastaja K, kellel on olnud mitu
intensiivset pastoraalset suhet ja kes võrdleb seda teismeea iidolite järgimisega: "... ning
selles mõttes on see sarnane mõne muusiku fännamisega. Ma olin noorena sügavalt
Smilersi ja Terminaatori ja 2 Quick Starti austaja. Mu soeng meenutas 2009 minu iidolit
Hendrik Sal-Sallerit, kunagi varem ma proovisin tema moodi olla, nii teismelisena."
Sellisel puhul võime näha pastoraalsete suhete idealiseerivat aspekti kui omamoodi
küpsemat järge nooruses esinenud iidolpiltide loomisele.
Idealiseerivat pilti esines ka lugudes, kus vastaja oli mitmendat põlvkonda
kristlane (vt. nt. Lisa 5 ja8). Ühel juhul oli teist põlve kristlasest vastajal lapseeast alates
üks ja seesama pastor, kelle kohta ta ütleb: "See side pigem alati kasvas ja ehk kasvab
siiani. Algusest on möödas 25 aastat." Oma lapsepõlvepere suhteid tunnetab ta
toimivana ning võrdluses pastoraalse suhtega ütleb: "Ma arvan, et oma pereliikmetest

24
need tunded ühtegi pidi tugevamad ei ole olnud. Alati oleme saanud ka peres kellegagi
räägitud, kuid kohe järgmine on olnud minu pastor. Vanemlikud tunded kindlasti,
tugiisik, turvatunne, suurepärane kuulaja." Käesolevas näites, kus ilmneb teatud laadi
vanemlikku ja idealiseerivat hoiakut, tuleb kõrvale positiivse näitena, kuidas see ei kaalu
üle, vaid täiendab, suhteid lapsepõlveperega ning kestva suhte üks oluline lisaaspekt,
mis ilmnes ka sama vastaja teises lauses, on turvatunde kogemine.
Lisas 8 räägib S loo, kuidas ühte kogudusse kuulumine viis ta edasi teoloogiliste
õpinguteni. S räägib, et sellal oli tema vaatepilt pastoritele idealiseeriv.
Väga soojalt ning ideaali loomise nüanssi mainivalt räägib oma esimesest
pastorist ka vastaja T: "Teatud võrdlusmoment muidugi oli ja on olnud ka hiljem,
kuivõrd see, millisena ma mäletan oma esimese pastori suhet oma kogudusega (ja ma
möönan, et aeg ja vahemaa võib olla seda veidi idealiseerinud) on minu jaoks niihästi
mõistuslikul kui emotsionaalsel tasandil jäänud teatud mõttes ideaaliks. Muidugi on
erinevusi maa- ja linnakoguduste vahel, aga üks maa-piirkonna pastor peaks minu
arvates just nii oma koguduseliikmetega suhestuma. Selles mõttes oli ta standardi
kehtestaja. Julgen siiski arvata, et ma ei tee selles võrdluses kellelegi oluliselt liiga, sest
võrdlus toimub ikkagi mõistuslike, mitte emotsionaalsete parameetrite järgi ja ainus
kriteerium, milles allahindlust ei tehta, on pühendumine oma tööle ja usk. Olen
märganud, et ehkki need inimesed, keda oma vaimulikeks juhendajateks loen, on oma
isikuomadustelt, jutlustamisstiililt ja eluvaadetelt üsnagi erinevad, on just pühendumus
ja elav usk need omadused, mis on neile kõigile ühised."

4.3 NEGATIIVNE ÜLEKANNE

Idealiseeriva ülekande juhtumid lõpetasin T tsitaadiga ning tahan siinkohal tema
looga edasi minna. T ütleb, et kuigi tema hilisemas elus on olnud mitmeid pastoraalseid
suhteid, mille olemus on ajas muutunud, siis inimestes, keda ta loeb enda vaimulikeks
mõjutajateks, pole ta pettuma pidanud. Teisalt ilmneb tema loos negatiivse ülekande
märk seoses sellega, et esimesest kogudusest lahkus ta kolimise tõttu ja mitte enda
isiklikul soovil. Ilmnesid teatavad ajutised negatiivse ülekande ilmingud: " Uude
kogudusse sisseelamine võttis aega, kuivõrd see oli oluliselt suurem kui mu esimene
kodukogudus, ja kuna ka vaimulik oli oma jutlustamisstiililt nö teise koolkonna
esindaja. Osalt võin öelda, et ei tahtnudki väga kiiresti kohaneda, kuna ei raatsinud

25
minna lasta sellel, millest olin ilma jäänud."
Väga selge ülekande ühelt pastorilt teisele toob välja E (vt. lisa 7). E räägib,
kuidas esimene pastoraalne suhe, milles esines autoritaarset suhtumist ning mis segunes
töösuhtega, tekkisid tal ajaga negatiivsed tunded. Selle tagajärjel räägib E, et on olnud
hilisemates suhetes pastoritega ettevaatlikum. Ta rõhutab, et edasised suhted pole küll
olnud umbusklikud, kuid just nimelt ettevaatlikkust sisaldavad.
Lisas 8 toodud S lugu aga annab meile väga hea illustratsiooni, kuidas terve
pastoraalne suhe võib aidata vältida ülekandelisi moonutusi ning osutada positiivset
mõju ka isikliku elu käitumismustritele. S esimene pastoralne suhe lõppes pettumusega
ning tekitas temas koguni pikemaajalise soovi seda kogudust vältida. S ise räägib, et
selline eemaletõmbumine on talle inimsuhetes omane. Sealsamas toob ta kõrvale loo
suhtest uue pastoriga, kellega nad arutavad läbi kõikvõimalikud konfliktid ja pettumused
ning seda eriliselt pastori algatusel. See on üsna selge mustrite muutmine. Kuna
reaktiivne eemale tõmbumine on tavaliselt seotud inimese kujunemisega ja varaste
mõjudega, võib oletada, et kui pastor praktiseerib S puhul lähenemist, mis takistab
eemale tõmbumist, saavad selle tulemused üle kanduda ka teistesse inimsuhetesse S
elus.

4.4 TRAUMAATILINE ÜLEKANNE

Nagu töö metoodika kirjelduses sai välja toodud, ei saa autor kasutada
traumaatilise ülekande käsitlemisel kirjalikke intervjuusid. Traumakogemuse
mõistmiseks on oluline mitmetasandiline info nõustatava osas ning isikliku suhte aspekt,
mis annab võimaluse lugu laiemalt vaadelda. Kuna järgnevad lood on kirjutaja enda
praktikast, on nende kasutamise üks eeliseid, et neis on ülekande osas vähem
hüpoteetilisust ning neid lugusid on võimalik jälgida nõustaja – antud juhul hingehoidja
– pilguga.
Esimene lugu arenes välja kogudusetöö praktikast ning selle kasutamiseks on
küsitud teise poole nõusolek. Nõustatavaks meesterahvas, tähistusega X. Meie vestluste
ajal on X abielus olnud juba üle 10. aasta. Nõustatav on kasvanud peres, kus isal on
probleeme äkkvihaga, mille käigus on esinenud kogu vanematekodus elamise vältel isa
poolt pidev vaimne ja füüsiline vägivald nii naise kui laste osas.
X hakkas meie kohtumistel jagama oma lapsepõlvelugusid. Lood sisaldasid

26
vägivalda ning X oli neid rääkides korduvalt pisarates ning peitis oma pilku. X tõi alati
ise välja aspekti, kuidas Jumal on teda eriliselt aidanud ning kõigest minevikuga
kaasnevast negatiivsest välja toonud. Eriti rõhutas ta asjaolu, et Jumal tõi ta välja
kompulsiivsest pornosõltuvusest. Rääkides, milliseks tema sõltuvus oli muutunud ning
millised teod sellega kaasnesid, tajusin teatavat minu isiklike piiride ja
hülgamisvõimaluse katsetamist. Samamoodi võis tajuda, kuidas X katsetas minu
vastuülekannet talle ja neile teemadele ehk seksuaalsele nüansile reageerimist.
Meie vestlusperioodil ilmnesid X poolt ühel hetkel seksualiseeritud ülekande
märgid ning ta jagas temas tekkivat armumistunnet minu suhtes. Sel hetkel ei osanud ma
toimuvat kuidagi sõnastada ning pidasin seda endast tulenevaks. Esmane reaktsioon
minu poolt oli enese käitumises vigade otsimine ning soov reageerida eemale
tõmbumisega.
Antud loos tegi õiged käigud tegelikult X ise. Asjaolu, et X rääkis tekkinud
tunnetest minuga, jagas seda ühe pastoriga ning ei varjanud eneses toimunut ka abikaasa
eest, aitas selle loo liikumisele oluliselt kaasa. Kuigi protsess oli aeganõudev ja tõi kaasa
ebamugavustundeid ka seoses X abikaasaga, siis ma ei takistanud piiritletud kristlikku
suhet (arvestades meie mõlema abielustaatust), mida ta otsis. Pastoraalne nõu, mille X
sai, oli minuga mitte suhtlemine. Selleks sammuks X valmis polnud, mis on arusaadav,
kui arvestada, mil moel ta oli eneses toimuvat mulle avama hakanud.
Tänasel päeval – ligi 2 aastat hiljem - on X tunnete intensiivsus minu suhtes
oluliselt langenud. Takistatud pole minu suhtlus temaga ega ta abikaasaga. Võib öelda,
et selline lahenduskäik oli toetavaks nii ligimesearmastuse kogemisele, seesmiste
koormate kergendamisele kui Jumala tegevuse tajumisele.
Vaadeldes X loos ülekande aspekti, siis tema elu varajased suhted pole
soodustanud tervete vaadete kujunemist. Ebaproportsionaalsed seksuaalsed ihad ning
nendele leevenduse otsimine on midagi, mida traumeeritud lapsed ja noored tihti
kasutavad. Sellistest asjadest rääkimine terapeudi, hingehoidja või pastoriga kätkeb alati
ohtu tugevate emotsionaalsete reaktsioonide jaoks ning vastassoo aspekt toob sisse eriti
selge võimaluse seksualiseeritud ülekande-vastuülekande läbimängimiseks. Kuna minu
tunded jäid neutraalseks, ei näinud ma põhjust kaasa minna X-le esitatud pastoraalse
nõuandega suhete lahti lõikamiseks. Mainitud lahenduskäik oleks olnud sama koguduse

27
piires äärmiselt raskesti teostatav ning oleks suure tõenäosusega soodustanud
ülekandetunnetesse kinni jäämist või negatiivsete tunnete tekkimist ja võimalust sama
mustrit tulevases elus kellegi teisega läbi kogeda.
Traumaatilisest vaatepunktist lähtuvalt on oluline, et tugevamad
kiindumustunded ja armumise nüanss hakkasid välja tulema paralleelselt traumalugude
jagamisega. Pastoritel ongi siinkohal oluline meeles pidada, et trauma meenutamine
paneb seda läbi elanud inimest otsima turvalist kiindumusobjekti. Selle käigus võivad
aga ilmneda kõikvõimalikud ülekanded. Sealjuures võivad traumaatilised
ülekandetunded olla väga kõikuvad ja seda isegi ühe koosviibimise raames.

Teise loona tahan traumaatilise ülekande all välja tuua 30-ndates aastates
naisterahva, kelle kõrval olen hingehoidlikult olnud alates detsembrist 2019 ning see
suhe on nõustavast aspektist lähtudes jätkuv praeguses hetkes. Y on lapsepõlves
kogenud aastatepikkust üksindustunnet ning järjepidevat eakaaslaste tõrjumist ja kiusu.
See on saatnud teda eelkoolist teismeeani ehk väga olulistel kujunemisaastatel.
Hilisemas elus on lisandunud traumasid muul tasandil. Y enesekindlus on väga habras
ning Jumalapilt kergesti kõigutatav. Vaimselt on tal kergem mõelda ja sõnastada
vastasjõudude rünnakuid ning rääkida deemonitest oma elus kui näha Jumalat. Selle taga
on nii traumad kui individuaalsed vaimsed kogemused. Meditsiiniliselt on diagnoositud
ärevushäire ning depressioon.
Lähtuvalt traumakogemustest on Y jaoks eriti oluline teada, et hingehoidjana
olen talle olemas ja kättesaadav ning kinnitamine, et olukorrad, kus minu olemasolu talle
on takistatud, pole lähtuvad temast. Kord vastasin Y telefonikõnele, olles ise sõbrannaga
jalutamas. Ütlesin talle, et helistan sobival hetkel tagasi. Hiljem selgus, et suure osa
vahepealsest ajast mõtles Y, kas ma naeran tema üle ega taha enam tema jaoks olemas
olla. Kõne edasi lükates polnud mul aimugi, et Y võib hakata kogema selliseid tundeid.
Need mõtted omakorda võimendasid Y ärevust sellisel määral, et vestluse alguses oli ta
võimeline rääkima ainult teda tabanud deemonlikest rünnakutest. Konkreetses loos olen
märganud, et kui lasta Y-l esmalt ärevusest tulenevad negatiivsed vaimsed tunded välja
kõnelda, on ta valmis võtma vastu sõnumit armastavast Jumalast ning enamik meie
vestluseid lõppevad tänupalvega Jumalale ning Y poolt olulise ärevustaseme

28
langemisega.
Y reaktsioonid hingehoidjale kui kellelegi, kes tema üle naerab ning temast
loobuda kavatseb, on otseses ülekandelises ühenduses aastatepikkuse kogemusega
kiusust ja tõrjumisest. See on selge näide, kuidas traumakogemuse puhul kunagised
tunded saavad üle kantud käesolevasse hetke ja olukorda. Selle juures on oluline, et
mina hingehoidjana ei hakka endalt küsima: “Kas ma olen tema arvates tõesti nii halb
inimene? Kuidas ta saab minust nii halvasti mõelda?”, sest need mõtted oleksid juba
sisenemine vastuülekandesse ning isiklike tunnete kõnelemine olukorda, kus teise poole
ärevus on niikuinii kõrgenenud.

29
 5. PRAKTILISED SOOVITUSED
PASTORITELE
Vaadeldes ülekande võimalikke käsitlusi pastoraalses kontekstis, kõnetavad töö
autorit eriliselt Rootsi preestri Wilfrid Stinisseni mõtted raamatust " Vaimu teraapia.
Vaimulik teejuhatus ja hingehoid". Stinissen seletab hingehoidlikus suhtes ülekannet nii,
et kui terapeut siiralt armastab oma klienti, kes on talle omistanud näiteks autoritaarse
isa rolli, siis ta lepib selle rolliga, seda siiski kaasa mängimata. Hoolides oma kliendist,
aitab ta sel moel vabaneda vanadest reageerimismustritest. Vihkavale kliendile ei vasta
ta vihkamisega, vaid jääb võimalikult rahulikuks ning häirimatuks. Kui aga nõustatav
tunnistab terapeudile armastust, ei võta ta seda isiklikult ega vasta samasuguse
armastusega. Stinissen ütleb kenasti: "Vastus peab olema sügavam armastus, mis ei seo,
vaid vabastab." (Stinissen, 2008 lk 57)
Koostades bibliograafia ja juhtumite analüüsi põhjal soovitusi, mida esitada
pastoritele, tahab töö autor lähtuda W. Stinisseni mittesiduva sügava ja vabastava
armastuse kontseptsioonist. Kuna antud töö käsitluses on ülekandest räägitud väga
laiaulatusliku mõistena, peab autor siinkohal välja tooma, et ülekandelisi nähtusi on
esinenud ka tema isiklikes kogemustes. Soovituste esitamisel ilmneb kindlasti autori
enda eelistusi ning neid ei saa seetõttu võtta 100% neutraalsete ja objektiivsetena.
Pastoraalse lähenemise aluseks võiks ülekande ilmnemisel alati olla kristlik
ligimesearmastus. Piibel räägib meile korduvalt, kuidas peame üksteist armastama ja
teenima ning vastavad nõuded on seda suuremad, mida suurem on meie vastutus. Paulus
ütleb kirjakohas Roomlastele 12:10 "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad,
vastasikuses austuses jõudke üksteisest ette!" Armastus, mis on hell ning sisaldab
austust, ei lase võimalikel ülekandetunnetel vähendada kogemust nõustatavast kui
Jumala loodud ja armastatud inimesest.
Kui pastor märkab intensiivseid tundeid, mis võivad viidata ülekandele, tasub
esmalt vaadelda tundeid ja mõtteid, mida see tekitab temas endas. Igasuguse empaatilise
nõustamissuhte taga on enesest ja oma tunnetest ning kogemustest teadlik nõustaja.
Märgates nõustatavalt ülekannet, mis muutub keeruliseks, on soovitatav aus
konsultatsioon neutraalse ja kogenuma vaimuliku või superviisoriga. Mida ausamalt

30
taolisi lugusid adekvaatse kõrvaltvaatajaga jagada, seda kergem on maha panna enese
osa ning vältida vastuülekannet. Ehkki enamik teooriaid ütlevad, et ülekanne on
nõustatavale kasulik ja abistav teraapiasuhte element, siis samavõrd on oluline, et selge
nõustamissuhte puhul on ebaeetiline ja vastutustundetu ning potentsiaalselt suurt kahju
tekitav lasta end kaasa tõmmata vastuülekandest.
Nagu enamik näidislugudest ilmnes, on ülekannete taga valdavalt varasemate
inimsuhete puudujäägid, düsfunktsionaalsus või koguni psühholoogilised traumad. On
võimalik, et selline inimene pole kunagi kogenud end oma tunnete ja reageerimistega
armastatuna ja aktsepteerituna. Esindades Kristuse armastust inimese vastu olukorras,
kus väljenduvad eelneva elu ebasobivad mustrid, on oluline mitte hüljata nõustatavat ega
põgeneda vastastikuse suhte eest. Pastor, kes ei hülga, saab kõnelda armastust olukorda,
kus seda on enim vaja. Läbi selle on sammhaaval võimalik tuua muutusi inimeste
eludesse ja minapilti. Erandlikke meetmeid võivad vajada üksnes olukorrad, kus
ülekandetunded on ühele või teisele poolele ohtlikud või nt. erotiseeritud ülekanne
hakkab takistama pastori privaatsust. Jälitamine läheb kindlasti üle loomulikult
käsitletava ülekande piiride.
Ülekande nähtusest teadlikul pastoril on võimalik mõelda sellest kui abimehest.
Ülekandetunded ilmuvad nõustajale justkui teeviidad, mis näitavad kitsaskohti või
lahendamata probleeme abivajaja elus. Pastor, kes on märganud ülekandelist loogikat,
millest nõustataval endal ei pruugi veel aimu olla, saab olulise võtme, kuidas teist poolt
abistada.
Kui on ilmnenud, et nõustatava reaktsioonides on selge alus mõni teine inimsuhe
tema minevikust ehk ülekanne, saab pastor teha ettepaneku vaatlemaks kahe suhte
erinevust. Väga hea variant on koostada kirjalik nimekiri nüanssidest - need võivad olla
nii käitumises, välimuses kui milles iganes muus kõnekas – mille puhul pastor erineb
näiteks kiuslikust klassivennast või kunagisest matemaatikaõpetajast. Teooria, mis
räägib, et inimest abistab teadvustamatu teadvustatuks toomine, kinnitab et sügavama
teema tuvastamisel, selle arutlemisel ja läbi töötamisel peaksid tugevad reaktsioonid
vaibuma. Pastor saab inimese kõrval olles aidata tal leida esmase seostunde ja –
kogemuse praeguses hetkes toimuvale.
Ülekandeliste moonutuste teadvustamise, käsitlemise ja muutmise tempo on

31
inimeseti erinev. Kõigis inimestes pole selliseks tööks ühesugust valmidust. Mida
varasemad on mõjud ning mida rohkem neis esineb võimalikku traumaatilist nüanssi,
seda suuremat pingutust nõuab taoliste tunnete vaatlemine ja muutmine. Selline pingutus
nõuab empaatilist kohalolu ning võimalusel julgustavat tunnustust. Reaalse tugeva
traumaülekande puhul oleks hea, kui pastor teadvustab traumanüanssi, kuid selle
vaatlemise jätab spetsiaalse valdkonna tundjatele. Kindlasti ei tohi mingil moel
survestada traumaatilise ülekande puhul inimest rääkima detailidest oma
traumakogemuses. Kui pastoril puudub väljaõpe traumakogemuste käsitlemiseks, siis
kehtib mõte "Vähem on rohkem".
Mõeldes ülekande teooriale, pastori sümboolsele kujutisele ning käesoleva töö
juhtumitele – ka neile, mida autor välja ei toonud – esineb pastorite suunas olulisel
määral just idealiseerivat ja vanemlikku ülekannet. Kuigi ühest küljest võib see olla
pastorile suur tunnustus, tuleb arvestada, et sellises vaatepildis võib olla ebaterveid ja
ebaküpseid väljundeid, mis tulenevad mujalt kui konkreetse pastori isikust. Seetõttu on
eriti oluline, et pastor toetaks inimese usku ja seesmist küpsemist vaimulikust juhist
suurema sõltumatuse poole.
Pastoraalses suhtes kohtuvad kaks osapoolt ja kuigi pastoril on oluline vastutus
nõustatava kaitsmisel, siis teisalt on oluline, et pastor kaitseb ka iseennast ning seab
kindlad piirid. Kuigi ülekandetunded võivad olla negatiivselt reaktiivsed ja nende taga
võib olla selge loogika, ei pea pastor lubama seda, et tema suhtes muututakse
lugupidamatuks ning verbaalselt agressiivseks. Selle asemel, et vastata näiteks ärritusega
või vaikides lahkumisega, võib pastor nõustatavale hetkel toimuvat rahulikult
peegeldada, vajadusel mina-sõnumit edastades. Kui nõustatav on seisus, kus ta mõistab
pastori vastuse peale oma reaktsiooni ebaadekvaatsust, võib koheselt kokku leppida
järgmise kohtumise. Hea oleks, kui vahe järgmise kohtumiseni poleks tavatult pikk
(lähtudes konkreetse suhte eripäradest). Kuna tugevad reaktsioonid võivad pärineda
lapsepõlvest, võib pika vahe tekitamine tuua ülekandena nõustatavas esile karistatuse
tunde.
Ülekandelistele emotsioonidele on võimalik vastata mitmel moel. Kui nõustatav
reageerib emotsionaalselt sisuliselt lapse tasandil, on pastoril võimalus jääda
neutraalseks täiskasvanuks ruumis. Neutraalseks ja täiskasvanulikuks jäämine ei

32
tähenda, et pastoril poleks õigus kogeda oma tundeid – küsimus on tunnete
demonstreerimises. Kui nõustatav reageerib väga emotsionaalselt, paneb nõustaja ta
isikliku emotsionaalse vastureaktsiooniga abitusse seisu, mis ei toeta kuidagi abivajaja
seesmist kasvamist.
Soovituste lõppnoodina soovib käesoleva töö autor kõrvuti panna
psühhoanalüüsi ning pastoraalse nõustamise kui kõigest kaks võimalikku vestlemisele
orienteeritud inimsuhet. Töös mainitud Anna O. ehk Bertha Pappenheim, kelle lugu on
vast üks tuntumaid psühhoanalüüsi kujunemises ning ülekandelise nähtuse vaatlemisel,
ütleb palju aastaid hiljem ainult ühe kommentaari ajaga välja kujunenud
psühhoanalüütilise teraapiavormi kommentaariks: "Psühhoanalüüs on arsti käes
seesama, mis piht on katoliku preestri käes. See, kas sellest saab hea tööriist või
kaheteraline mõõk, sõltub sellest, kes seda kasutab, ja kuidas ta [teist inimest sellega]
ravib." (Loentz, 2007 lk 219)

33
 KOKKUVÕTE
Käesolev rakenduskõrgharidusõppe lõputöö vaatleb psühhoanalüüsist pärineva
ülekande mõiste võimalikku asetamist pastoraalsesse konteksti. Töö alguses püstitab
autor hüpoteesi, et ülekande mõiste omab olulist seletusjõudu pastoraalse taustaga
nõustamissuhetes.
Töö jaguneb 5 peatükiks. Ülekande mõistet seletavad osad on koostatud
referatiivselt rahvusvahelise erialase kirjaduse ja vastava ala spetsialistide selgitavate
tekstide baasilt. Teoorias on ülekande vaatlemisel kasutatud esmalt psühhoanalüütilisi
tekste, kuid sinna kõrvale toodud mõtteid ka teistest psühhoterapeutilistest suundadest.
Eraldi toob autor välja seniseid teoloogilises kontekstis vaadeldud ülekande käsitlusi.
Lõputöö uurimuslik osa tugineb 15 kirjalikule struktureeritud intervjuule ja 2-le
juhtumile autori isiklikust hingehoidlikust praktikast.
Vastajatele esitatud küsimustes soovis autor muuhulgas teada: kas vastajal on
olnud elus mõni väga tähendusrikas pastoraalne suhe; kas selles suhtes tekkisid mingit
laadi tugevad tunded; kas need tunded meenutasid vastajale mingit teist suhet
varasemast elust
Vastused ei võimaldanud teha kvantitatiivseid üldistusi, kuid andsid piisavalt
kvalitatiivseid narratiivseid detaile, mille abil käesolevas töös illustreerida iga ülekande
tüüpi, mis esineb teoreetilises kirjanduses.
Võib öelda, et juba suhteliselt väikese valimiga uuring pakkus mitmesugust
teemasse puutuvat empiirilist materjali. Hüpotees kogu psühhoteraapia sfääris
väärtusliku abistava tööriista mõistmise ja kasutama õppimise vajalikkusest pastoraalse
nõustamise kontekstis leidis kinnitust.
Töö lõpupeatükis on autor eelneva teoreetilise kirjanduse ja küsimustiku
vastajate kogemuste najal püüdnud koostada esmase hädapärase suunise, kuidas
ülekande esinemise olukorras võimalikult vastutustundlikult abistajana orienteeruda.
Vastav juhis on koostatud eriliselt mõeldes neile pastoritele, kes käesoleva töö kaudu
üldse esimest korda puutuvad kokku ülekande mõistega.

34
 KASUTATUD KIRJANDUS

Adams, Andres. „Eesti Psühhoanalüütiline Selts.“ Teraapiast. Eesti Psühhoanalüütiline

Selts. http://psyhhoteraapia.ee/selts/lugemist-ja-muud/teraapiast/
(kasutatud 12. 3 2020. a.)
Bellwood, Lester Raymond. Transference phenomena in pastoral work. Boston
Univerity. 1962. https://open.bu.edu/handle/2144/27980 (kasutatud 15. Mai 2020. a.).
Breuer, Josef, ja Sigmund Freud. Studies on Hysteria. 1893-1895.
https://www.valas.fr/IMG/pdf/Freud-Oeuvre-traduction-anglaise.pdf
(kasutatud 10. Mai 2020. a.).
Corey, Gerald. Juhtumi analüüs nõustamises ja psühhoteraapias. Kd-d lk 57-91. OÜ
Väike Vanker, 2001.
Fisher, Janina. Healing the Fragmented Selves of Trauma Survivors. New York:
Routlege, 2017.
Franzen, David M. Transference and Countertransference in Pastoral Care, Counseling
and Supervision. Reflective Practice: Formation and Supervision in Ministry. 2018.
http://journals.sfu.ca/rpfs/index.php/rpfs/article/viewFile/559/539
(kasutatud 17. Mai 2020. a.).
GoodTherapy. Transference. 25. 09 2019. a.
https://www.goodtherapy.org/blog/psychpedia/transference
(kasutatud 18. Mai 2020. a.).
Herman, Judith. Trauma and Recovery. New York: Basic Books Group, 1992.
Hyde, Rosalie W. Transferense and Countertransference and the Trauma Triangle:
Ethics. The Houstun Galveston Trauma Institute.
https://www.depelchin.org/media/files/page/30d5f49d/Hyde.pdf.
Kidron, Anti. Nõustamiskunst. Psühholoogilise nõustamise alused. Tallinn: Mondo,
2003.
Koo, Martha B. Erotized Transference in the Male Patient-Female Therapist Dyad.
2001 . https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3330632/
(kasutatud Mai 17 2020 a.).
Lancer, Darlene. How Childhood Trauma Makes Us Vulnerable to Abuse.
PsychologyToday. 21. Mai 2019. a. https://www.psychologytoday.com/us/blog/toxic-
relationships/201905/how-childhood-trauma-makes-us-vulnerable-abuse
(kasutatud 15. Mai 2020. a.)
Loentz, Elizabeth. „Let Me Continue to Speak the Truth: Bertha Pappenheim as Author
and Activist.“ (Cincinnati: Hebrew Union College Press) 2007.
McKain, William H. Transferential Distortions in Pastoral Relationships . Asbury
Theological Seminary
https://pdfs.semanticscholar.org/cb02/909a98bae440357ed7daa93a140673357978.pdf.
Per Høglend, Kjell-PetterBøgwald, Svein Amlo, Alice Marble, Randi Ulberg, Mary,
Cosgrove Sjaastad, Øystein Sørby, OscarHeyerdahl, Paul Johansson. „Transference
Interpretations in Dynamic Psychotherapy: Do They Really Yield Sustained Effects?“ AJ

35
P Advance. 04 2008. a.
https://www.researchgate.net/publication/5438407_Transference_Interpretations_in_
Dynamic_Psychotherapy_Do_They_Really_Yield_Sustained_Effects
(kasutatud 05. 02 2020. a.).
PIIBEL. Tallinn: Eesti Piibliselts, 1999.
Riemann, Fritz. Abistava partnerluse põhivormid. Tartu: Johannes Esto Ühing, 1998.
Schwartz, Allan N. Falling In Love with the Therapist: Erotic Transference and
Psychotherapy. . https://www.mentalhelp.net/psychotherapy/erotic-transference/ .
Stinissen, Wilfrid. Vaimu teraapia. Vaimulik teejuhatus ja hingehoid. Kirjastus TP,
2008.
Williams, Nicola. Managing transference and countertransference. TPC LEADERSHIP
7. Juuli 2014. a. https://tpcleadership.com/2014/07/07/managing-transference-and-
countertransference/
(kasutatud 18. Mai 2020. a.).

36
LISA 1

Lisas 1 toob autor välja esmase kirja intervjueeritavatele koos struktureeritud

intervjuu küsimustega.

"Tere!
Olen Usuteaduste Instituudi kolmanda kursuse hingehouiu tudeng ning kirjutan
lõputööd teemal "Ülekande teadvustamine ja käsitlemine pastoraalses nõustamises".
Tänan, et oled andnud nõusoleku vastata küsimustele, mis aitavad analüüsida ülekande
nähtuse esinemist pastoraalses kontesktis! Käesolevad vastused on lugemiseks ja
analüüsimiseks üksnes töö autorile ning vastaja jaoks säilib täielikult tema anonüümsus
ja konfidentsiaalsus.
Enamus alljärgnevatest küsimustest ei nõua pikemat vastust, kuid kõik vastaja
täpsustused ning lähemad kirjeldused on abiks töö autorile vastavate lugude
analüüsimisel.
Küsimused:
1) Kas Sinu kristliku usu arenguteel on Sinu elus esinenud periood, mil oled
tundnud ühe konkreetse pastori või vaimuliku juhendajaga suuremat sidet või
tähenduslikumat suhet kui hilisemata/varasemate vaimulike juhtide või pastoritega?
2) Kas Sa võiksid paari lausega jutustada, kuidas see side algas?
3) Kas selle inimesega seotud tunded Sinu sees olid kuidagi võimsamad kui
tavaliste mitte-vaimulike töökaaslaste, koolikaaslaste, sõprade ja pereliikmete suhtes?
Milliste tunnetega oli tegemist kõige tihemini? (Näiteks: vanemlik kiindumus,
armumistunne, suur vaimustus, idealiseerimine või soov olla tema sarnane vms.)
4) Kas nendele tunnetele oli Sinu elus midagi samalaadset ka juba varem,
näiteks lapsepõlves või teismeeas? Kellega seoses tookord varem?
5) Kas selline pastoraalne side jäi püsima või katkes? Millisel põhjusel katkes
(nt pastor lahkus teenistusest, ühe poole kolimine, pastor tõukas Su eemale ebakohase
käitumise pärast, otsustasid ise eemale tõmbuda või muu seesugune variant)?
6) Kui pastoraalne suhe jäi kestma ning toimib siiani, siis millisena hindad seda
praegu? Pannes 5-palli skaalale, siis kas isiklike tunnete intensiivsus on ajaga

37
muutunud? Skaalal 1 punkt tähendab "tunnen täpselt sama" ning 5 "minu tunded on
oluliselt muutnud". Võimalusel täpsusta paari lausega.
7) Kui senine pastoraalne suhe katkes, kas elasid läbi raskeid tundeid, näiteks
viha, kurbus, lein, hirm vaimuliku elu jätkumise ees või kogudusest eemale tõmbumine?
Võimalusel kirjelda paari lausega lähemalt.
8) Kas pastoraalse sideme katkemisele järgnenud tunded meenutasid kunagi
varasemas elus kogetud tundeid, kus oled kogenud hüljatust, suurt kurbust, viha, leina,
põgenemissoovi või muud seesugust?
9) Kas pastoraalse suhte katkemine mõjutas Sinu suhtumist järgmisse
vaimulikku juhti Su elus (näiteks tekitas trotsi, tekitas umbusaldust, hirmu järgmise
hülgamiskogemuse ees vms.)?
10) Kuidas hindad tagantjärele 5-palli skaalal oma võimekust tulla läbi
pettumusest/kaotusest pastoraalses suhtes, kui 1 punkt tähendab "ei tulnud üldse toime"
ning 5 punkti "tulin toime suurepäraselt"?
11) Kui oled oma elus mõnd eelmainitud küsimustes esile tulnud tunnetest
(tugev side, pettumus vms.) pastorile väljendanud, siis kuidas hindad pastori või
vaimuliku juhi reaktsioone oma tunnetele, kui 5-palli skaalal 1 tähendab "ta ei mõistnud
mu tundeid üldse" ning 5 "ta mõistis mu tundeid ning aitas mul nendega toime tulla"?
12) Kas oled valmis vajadusel vastama täpsustavatele lisaküsimustele?

Tänan, et oled võtnud aja, et vastata eelnevatele küsimustele!

Lugupidamisega
KailiSärg"

38
 LISA 2

Töö autor peab väga oluliseks inimeste konfidentsiaalsust ja nõusoleku aspekti.

Juhtumite puhul, kus autor kasutab otsetsitaate või vastuste põhjal konstrueeritud
lugusid, pöördus autor teistkordselt intervjueeritavate poole, et küsida kirjalik nõusolek
nende kasutamiseks. Kõik kirja saajad vastasid jaatavalt ning mõnel juhul arutasime läbi
lugudes esinevad spetsiifilised detailid. Nõusolekukiri on alljärgnevalt välja toodud.

"Tere, ...(saaja nimi)

Küsin Sinu kirjalikku nõusolekut (piisab vastusest "jah" või "ei" sellele kirjale),
et kasutada oma lõputöös Sinu vastustes esinevaid tsitaate ning Sinu vastuste põhjal
konstrueeritud näitlikku lugu. Kõik inimese isikut tuvastatavad andmed on kustutatud
või muudetud. Näitlike lugude puhul on muudetud ka sõnad "preester", "vaimulik" vms.
Tiitlid sõnaks "pastor" (seda ka otsetsitaatides), et poleks võimalik inimest konfessiooni
alusel tuvastada ning et aidata säilitada töö uurimisülesande neutraalsust.

Lugupidamisega
Kaili Särg"

39
 LISA 3

Naisterahvas L lugu.
L pöördus täisealisena kirikusse ning side tekkis esimese kirikuõpetajaga. Ütleb,
et sinna pöördudes oli ta elus haavatav ja habras periood. Kuna oli pastorist enne head
kuulnud, andis see julgust tema poole pöörduda.
Esimene kontakt toimus meili teel, seejärel pikk vestlus silmast silma. L ja pastor
rääkisid esimesel kohtumisel “elust ja kõigest” ning pastor kuulas ja esitas küsimusi.
“See oli väga tore ja usaldust tekitav kohtumine. Mulle meeldis, et sel esimesel korral
me veel ei rääkinud Jumalast, see oleks olnud liialt pikk samm ja kiirustamine.”
“Ma arvan, et tundsin suurt vaimustust esimestel teenistustel jutlusi kuulates. Ja
ehk ka armumistunnet. Sportlik, nägus ja tark meesterahvas ikkagi. Ta oli nii erinev
minu tuttavatest. Intellektuaalselt ergutav.”
Kord väljendas L pastorile, kui hea meel tal on selle üle, et koguduse leidmine
läks lihtsalt ning kui oluline see hetk tema jaoks oli. Selle peale ta tajus, et pastor justkui
jooksis tema eest ära, mis tekitas L-i jaoks esiti arusaamatustunnet. Tagantjärele
mõeldes arvab ta, et pastor ei suutnud öeldut lihtsalt vastu võtta, kuna võis end just tol
perioodil tööalaselt ebakindlalt tunda.
L on pere teine laps, isaga üldiselt hea suhe ning arvab, et võis olla isegi
lemmiklaps. Teismeea kohta ütleb: “Teismelisena olid mul isaga tormilised tülid, läks
isegi füüsiliseks.”. Hilisema võtab kokku: “Praegu on mul isaga väga hea suhe. Minevik
on ammu andestatud. Isa-ema vahelised suhted olid pingelised ja ilmselt olin selle
maandaja.”. Emaga suhete kohta ütleb, et need on olnud heitlikud ning ema on pigem
jäänud kaugeks ning emotsionaalselt kättesaamatuks.
Küsimusele, kas tal on olnud sarnaseid tundeid kellegi vastu, kui selle pastori
osas, vastab L: “10. klassis oli psühholoogia õpetajaks noor praktikant, kes mulle väga
meeldis ja üks joonistusõpetaja praktikant oli ka väga kena. Ma ei tea, kas see päris
sama oli..., aga sarnane... võib-olla küll. Minust vanemad ja targemad mehed.”. Samas
toob L välja, et suhetes meesõpetajatega esines tal ka konflikte, esines tundidesse mitte
ilmumist, kaasa mitte töötamist või “protestisin muul ärritaval viisil”.
Huvitavad olid tema jaoks just need meesõpetajad, kelle puhul võis märgata

40
kirge oma eriala vastu. “Kui nad räägivad huvitavalt, paeluvalt, muutuvad nad minu
jaoks ilusaks. Ehk asi ei olegi vanuses vaid kogemustes ja läbielatu mõtestamises.”.
Seejärel toob L ise välja seose isaga: “No tema on ka selline unistaja ja suur jutustaja.
Talle meeldib ka ikka suuri pilte luua sõnadega. Aga jah isale on rääkida alati meeldinud
ja viimasel ajal olen vist rohkem kuulama hakanud.”
Viimasel ajal on suhtes pastoriga ilmnenud L jaoks uus nüanss. Temast
mitteolenevatel põhjustel on pastor maininud võimalikku ameti mahapanekut. Seoses
sellega ütleb L, et kui kuulis pastori võimalikust lahkumisest, siis oli ta väga kurb ning
jõudis tunda nii viha, kaotusvalu, hirmu kui ka nutta. Hetkel puudub tal selgus, kas
pastor lahkub ning mis saab sel juhul kogudusest. Enda kohta arvab ta, et siis tuleb üle
elada nii kaotusvalu kui viha, aga ta usub, et kirikus on ka leppimine ja andestus.
L tunnistab, et pastor on tema mõtetes olnud kohati võib-olla rohkem kui teised
inimesed, aga süüd ta selle päras tundnud pole ning tema lähisuhteid see ei mõjuta.
Küsimusele, kas pastoraalne suhe on ajaga muutunud, annab L 5-palli skaalal 3
punkti. Üks olulisi muutusi on tema jaoks see, et ta on pastoriga vestluses tolle raskel
eluperioodil, mistõttu ta kohtus ka pastori inimliku haavatavusega. Ta tunneb, et pastor
jagas temaga midagi väga isiklikku ning see tekitab temas tunnet, et ta on usaldusväärne.
Teisalt arvab ta, et selle peale polnud pastor tema jaoks enam sellisel pjedestaalil kui oli
olnud enne. L ütleb, et raske oli aktsepteerida muutnud pilti pastoris ning seda, et pastor
pole ilmeksimatu ega tule kõigi olukordadega toime. Teisalt aitas see inimlikul tasandil
pastorist rohkem aru saada.

41
 LISA 4

Naisterahvas M lugu
Ajaga olnud 2 vaimulikku suhet, esimene suhe katkes ja oli väga intensiivne,
teine suhe kestab osaliselt siiani, kuid ei oma sellist intensiivsust. Esimene pastor oli
ühtlasi kõrgkooli õppejõud ning usuteemadega tutvus M esialgselt õpetajaga
eraviisiliselt suheldes. Vestluste tulemusel jõudis M kirikusse. Küsimusele, kas tekkinud
tunded olid võimsamad võrreldes teiste inimsuhetega, vastab M: “Jah, kindlasti olid
võimsamad. Juba seetõttu, et kuna ma polnud varem usuasjadega kokku puutunud, oli
kõik väga uus ja huvitav. Mul oli tõepoolest vaimustus selle inimese vastu, aga kindlasti
ka armumine. Tol hetkel mulle meeldis, et maailmas oli üks inimene, kes teadis tõde ja
õigeid vastuseid kõigile küsimustele. Suhte lõppedes olin segaduses, sest enam sellist
tõde ei olnud, õigemini ma ise valisin selle kahtluse alla seadmise.”
M täpsustab, et selline suhe võis talle meenutada suhet isaga: “Võibolla see, et
keegi vanem ja targem teab kuidas asjad maailmas on ja tema arvamust kahtluse alla ei
seata, on seotud mu isaga. Ma pidasin teda lapsena hästi targaks. Samas ei olnud ma
isasse kunagi armunud.”
Tagantjärele ütleb M, et ilmselt ongi ta varemalt otsinud meesterahvastes
kindlustunnet ning talle on pakkunud huvi endast vanemad mehed. Isa eeskujul on ta
pidanud näiteks oluliseks, et mees ei “jooks ega suitsetaks”. Samas nendib ta täna, et on
lõppkokkuvõttes abielus oma isast erineva iseloomuga mehega ning et praegu mõeldes
ta kindlasti ei tahaks koos elada oma isa sarnase mehega.
Lapsepõlve kohta ütleb M - viidates oma isale -, et talle tundub, et lapsena oli
“ilus” elada sedasi, et maailmas on ainult üks tõde. Ta sõnab: “Mul oli terve lapsepõlve
inimene, kes teadis kuidas asjad on ja kuidas elada tuleb.”Pere vanima lapsena toob M
välja, et ta tundis end perekonnas teerajajana, kes peab oma õigused välja võitlema.
Vanemate suhte kohta räägib M, et aeg-ajalt tundus talle, et tülitsedes teeb isa emale
liiga. Tema jaoks assotsieerus see asjaoluga, et meesterahva “hääl on kõvem ning jõudu
on rohkem”. Samas nendib ta, et ajaga on tal ema suhtes nö. kaastunne kadunud, kuna
ema on ise oma tee valinud ning M-le tundub, et ta ei soovi selle osas ise muudatusi
teha. Emaga on tal olnud pigem soojad suhted ning emast sai toetaja teismeea-aastatel.

42
 Kuni esimene pastoraalne suhe kestis, siis suhtlussagedus M ja pastori vahel oli
umbes korra või paar nädalas. M ütleb, et tema lugu arenes edasi nii, et lõpuks olid
ootused suhtlustasandi süvendamiseks suuremad teise poole poolt. “Samas kuidagi oli
see asi ju sinna jõudnud ja kuna suhtlemine on alati kahepoolne, ei saa öelda, et see
poleks suhte jooksul muutunud. Kindlasti oli alguses ka minul väga suur huvi
suhtlemiseks. Tuleb arvestada ka vanusevahet. Mina olin väga noor. Nooruses on
iseendale ja ka teistele eksimusi kergem andestada. Vanemas eas, eriti kui inimene on
üksi olnud pikalt, on tõenäoliselt palju raskem leppida, et ilus ja lootustandev suhe
lõppes," nendib M.
M analüüsib tagantjärele, kuidas tema arvates võib esimene vaimulik suhe
inimesele mõju avaldada: “... kristlastel, kes on kellegi usule toonud, on kindlasti päris
suur võim inimese edaspidist elu mõjutada.”
M jaoks sai suhte lõpetamisel otsustavaks asjaolu, et ta otsustas anda võimaluse
teisele suhtele, mis tema elus küpsema oli hakanud ning millest arenes edasi tänaseni
püsiv abielu.
M hindab pastori toimetulekut tekkinud olukorrale 5-palli skaalal hindega 2.
Talle tundub, et pastoril oli raske toime tulla iseenda pettumusega, mis teisalt on tema
arvates inimlik.
Suhte lõppemise kohta kirjutab M: “Kindlasti elasin läbi raskeid tundeid.
Inimene, kes oli mulle sel hetkel vb kõige kallim, ei aktsepteerinud minu valikut ja
loobus igasugusest suhtlusest. Samuti andis ta mõista, et astun vastu Jumala tahtele.
Tegelikult otsustasin sel hetkel, et kui see on Jumala tahe, siis võin ka ilma Jumalata
elada. Sellest otsusest sai aga ilus uus algus, sest nii oli mul võimalus inimeste taga ka
päris Jumalat näha. Kes polegi nii kapriisne, oma tahet pealesuruv ega mõistmatu.”
Küsimusele, kas katkenud side meenutas midagi varem elus kogetut, vastab M:
“Mul vist ei olnud ühtegi nii sitta olukorda varem elus olnud.”
Pärast esimese vaimuliku sideme katkemist vahetas M kirikut ja konfessiooni. Ta
ei tunne, et esimene pastoraalne side oleks avaldanud negatiivset mõju uuele suhtele. M
ütleb, et uus suhe sisaldas positiivseid tundeid ja kiindumust, kuid polnud sama
intensiivne kui eelmine. “See suhe oli algusest peale hoopis küpsem,” nendib ta.
M ütleb, et tema suhtumine Jumalasse, kristlastesse ning kirikusse on ajas

43
muutunud, aga ta ei tähtsusta selle juures liialt oma esimest kogemust. Oma tänast usku
ja jumalapilti defineerib ta pigem vähe inimestest ning kirikust sõltuvaks.
Oma otsust pole M hiljem kahetsenud.

44
 LISA 5

Naisterahvas J., side usuga läbi mitme põlvkonna. Esimesed pastorid on olnud
vanavanemate eelistuste järgi. Vahepeal on lisandunud niiöelda uusi lemmikpastoreid,
kuid esimesed on ellu või meelde ikka alles jäänud.
J ei oska esiti öelda, kas pastoraalsed suhted on omanud nüansse, mis
meenutavad midagi varasemat. Seejärel räägib ta loo, et tema eeskuju ja keegi, kelle
sarnane ta ikka on tahtnud olla, on olnud ja on praegu tema isaisa, kelle kohta ütleb:
“Tema usujulge käitumine, vankumatu usk ja selge kindel sõnum, rõõmsameelsus, ausus
ning vaatamata sellele, et tal puudus usuline kõrgharidus, olid ta hoogsad jutlused ” J
meenutab, kuidas ootas lapsena isaisa pikisilmi tagasi, kui too oli Ukrainas jutlustamas.
Mõtte võtab J kokku järgnevalt: “Tema on olnud mulle vaimulikuks isaks ja maiseks
isaks, eeskujuks. Tema isiksuse läbi õppisin jumalat tundma, minu Jumalapilt on
kujunenud ilmselt sellest suhtest lähtuvalt.”.
Edasi koorub uus lugu: “Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis on mul üks selline
kogemus, kus arvasin kuulvat ühe pastori hääles justkui oma isaisa häält. Tekkis jah
kummaline sümpaatiline tunne selle pastori vastu. Isegi mainisin talle, aga kuidagi
vaimus tundsin, et tollele pastorile ei meeldinud mõte, et värske koguduse liige oma nn
matsist vanaisa temaga samale pulgale tõstis. ( Südames tundsin haavumist, see oli minu
sügavaim kopliment talle.) Ja ausalt öeldes ei saa ükski pastor seda kohta mu südames,
sest mu vanaisa võitles head usuvõitlust ja võitis, jättes endast hea magusa lõhna. tema
elutöö on talle kiituseks USA-st Eestini.”
Vanaisast räägib J: “Küllap tal oli väga lähedane suhe Jumalaga” ning: “Vanaisa
oli misjonär, kes tegi oma tööd missioonitundega. Seetõttu ta ka suhtles paljude
kristlastega, olenemata konfessioonist."
Pastoriga, kelle hääl ja kehakuju meenutas isaisa, suhe katkes. J ütleb:
“Haavudes tundsin suurt igatsust vanaisa ja oma lahkunud kallite teiste esivanemate
järgi.” Kiindumustunded jahtusid kiiresti ning põhjusena mainib, et pastorile oli
loomuomne kärsitus ning talle tundus, et see haavas paljusid. J ütleb, et peale seda juhtis
Jumal ta teise kogudusse.
Tänaseks J tolle pastori osas negatiivseid tundeid ei koge. Haavumisest ta

45
pastoriga ei kõnelenud. Siinkohal meenub talle aga, et kord varem - ühe teise pastori
puhul - haavus ta tugevasti ning sellest üle saamine võttis “päris kaua aega”. J väidab, et
ei läinud ka tol korral pastoriga rääkima, kuna Jumalaga koos olles sai ta aru, et ootas
pastorilt ülekohtuselt konkreetsemat tähelepanu ja märkamist. Ta toob välja veel
kolmandagi juhtumi: “Üks taoline kogemus on veel olnud, aga ikka on see olnud pigem
seotud minu ülereageerimisega, sest siis, kui keegi sümpaatseks muutub,siis justkui
hakkad eeldama sellelt inimeselt rohkem samal lainel olemist, aga natuke järele mõeldes
saad aru, et see ei pruugi nii olla.”.
Lõpetuseks arvab J, et keerulisemaid tundeid sisaldavad kogemused on andnud
talle arusaamise, et nad võivad pastoriga minna rõõmuga oma teed edasi ja omada sooje
suhteid. Uuesti kohtudes tervitab ta endiseid pastoreid alati soojalt: “Oluline on, et Jumal
armastab meid just sellisena nagu oleme. Kõik me teeme vigu ja vajame andestust. Ja
parim moodus on juba täna võtta vastu otsus, mina hoolin edasi ja küll Jumal viib oma
hea töö lõpuni, mida ta kord on alustanud.”.
Küsimusele, kas J on valmis vastama lisaküsimustele, vastab ta järgnevalt: “Jah,
võib esitada küll, aga ma ei tea kas ma oskan vastata, kuna minu kogemused on pisut
teist laadi, pigem tavaline inimlik haavumine teise käitumise, sõna peale kui ülekantud
tunnetest tingitud eeldatavad ootused ja sellega seotud käitumismustrid.”.

46
 LISA 6

A, meesterahvas. Ütleb enda kohta, et ta on introvertse loomusega ning ajaga on

see ainult süvenenud. Siiski meenutab, et 15-aastaselt oli tugev side laste-
noortepastoriga ja tundis, et see inimene tõeliselt hoolis. A täpsustab: “Ma pole hiljem
seda enam tundnud. Mitte, et rohkem keegi ei hooli, vaid ma ise pole rohkem kedagi
endale ligi lasknud.”
A räägib, et mainitud pastor tundis oma initsiatiivil huvi laste ja noorte käekäigu
osas. Ta meenutab: “Eriti eriliselt ja tugevalt on mulle meelde jäänud üks juhtum, kus
väga raske koolipäev selja taga ning istusin kodus masenduses ja murtuna. Ühel hetkel
helistas pastor U ning kutsus enda poole, sest ta tundis, et peab seda tegema. Ta ei
teadnud minu tollastest juhtumistest väga midagi ja see asjaolu pani pitseri kogu mu
ülejäänud temasse suhtumisele.”.
Veel ütleb A: “Minu tunded pastor U suhtes on olnud tõesti tugevad võibolla just
seetõttu, et mul pole olnud isa ja ei meenu kedagi teist, kes oleks mu vastu väga huvi
üles näidanud. Paljude inimeste huvi tundmiste kaudu olen kogenud, et nad teevad seda
teatud sorti kohustusest. Et hoida noor Jumala juures või midagi sellist. Aga U puhul
tundsin, et ta hoolis minust kui isikust. Tal oligi selline eriline anne väga paljude suhtes.
Siiamaani ongi tema minu silmis kõige õigema suhtumisega laste-, noortetöö tegija.”.
Varasemad sellelaadsed tunded ja kogemused A elus puuduvad. Suhe katkes
seoses pastori varajase surmaga ajal, mil A oli juba täiskasvanu. Ta ütleb, et kõnealune
pastor on olnud ainuke, keda ta sel moel imetles ja igatseb teda väga. Sinna kõrvale
kommenteerib ta: “Paljudes teistes inimestes enne ning pärast teda olen pidanud
vähemal või rohkemal moel pettuma.”.
Pastori surma järel tundis A tühjust ja seda, et kogudus jäi ilma väga tugevast
eeskujust ja teenijast. Sellest juhtumist hoolimata pole ta pettunud Jumalas ning enda
kohta ütleb, et see on olnud Jumala üleloomulik arm, mis on teda ennast “pinnal”
hoidnud.
Pastori surm oli A jaoks mitmes osas uudne kogemus. Sellel pole olnud A
hinnangul negatiivseid mõjusid järgnevatele suhetele teiste juhtidega.
Vastuste esitamise järel ütleb A kommentaariks: “See (vastamine – auotori

47
märkus) tuletas meelde need tugevad tunded, mis on aastate jooksul tolmukihi alla
mattunud.”.

48
 LISA 7

Meesterahvas E, olnud 4 erinevat olulisemat pastoraalset suhet. Ühe kohta ütleb,

et oma iseloomult oli see intensiivsem ning rohkem vastuoluline kui teised.
Side sai alguse 90ndatel aastatel ning oli segunenud töösuhtega - E abistas
ameeriklasest misjonäri nng pastorit nii kogudusetöös kui olmekohustustega
kogudusehoone ja pastori maja juures.
E on kasvanud üles ilma isata ning tagasivaates mõistab, et otsis pastorites ja
vaimulikes juhendajates isa, keda tal kunagi pole olnud.
Lugu kirjeldades hakkab E kahtlema, et võib-olla see ameeriklasest pastori näide
pole kõige parem, kuna seal oli ka töösuhe, mis tekitas pingeid. E ütleb: “Tegemist oli
väga tugeva ja jõulise isiksusega, kes nõudis tugevat allumist ja seda mitte ainult nn
“nähtavates” küsimustes, vaid ka vaimulikes küsimustes, mis puudutas rohkem tunnetusi
ja vaimutööd, milledele on väga raske vastu vaielda ja seda isegi siis, kui ise tundsin või
kogesin midagi muud. Need vastuolulised tunded - tema autoriteetsus, nõudmised ja
palgaline töö- ei lasknud mul tekkida tuegvaid kiindumus või vaimustustundeid, kuigi
oli ka neid hetki.” E lisab, et kiindumustunded tekkisid pigem ühe vanema pastori vastu,
kellega suhe katkes.
“Nagu ma juba mainisin, et kasvasin üles ilma isata, siis esines kiindumistunnet
üsna kergesti nende meeste suhtes, kes mingis eluetapis minu käekäigu vastu siirast huvi
tundsid.
Sattusin 15 aastasena seadusega pahuksisse, ning sellega seoses olin laste
miilitsatoas arvel. Miilitsaleitnant näitas minu elukäigu vastu siirast huvi ning see avas
minu südame. Ootasin igat järgmist kohtumist temaga. See suhe mõjutas mind väga
palju.” räägib E sellest, mis oli talle noorena oluline.
Ameerika pastoriga katkes suhe, kuna too kolis tagasi kodumaale. E mainib:
“Võiksin öelda, et olin tänulik selle töösuhte ja ka pastori-minuvahelise suhte lõpu üle.
Lisaks olid pastoril Eestis olles mitmeid moraalseid probleeme ja küsitavaid suhteid.”
Nagu ilmneb, siis suhte lõppemine oli E jaoks kergenduseks ning seetõttu ei
esinenud ka raskeid või kurvameelseid tundeid. Ajaga on ka tunded ning side pastori
suhtes muutunud. E ütleb, et austab teda jutlustajana, kuid inimlikud suhted ning pastori

49
jõulisus, autoriteetsus ja pastori kehvad inimsuhted on jätnud oma jälje.
Pastoraalse läbikäimise lõpust räägib E, et see on toonud arusaama ja
ettevaatlikuse tulevaste suhete üle. Samas paneb ta osalt vanuse ja kogemuse arvele, et
ta enam ei oota, et vaimulik juht või nõustaja oleks kuidagit teistest parem või
ilmeksimatu. E arvab, et see suhe on mõjutanud tema suhtumist järgmistesse juhtidesse,
mis pole olnud küll täielikult umbusaldavad, küll aga teatud ettevaatlikkust sisaldavad.
Veel toob ta välja, et - hoolimata sellest kogemusest -, pole temas kuhugi kadunud
vajadus ja igatsus kellegi vaimuliku juhendaja järele.

50
 LISA 8

S, naisterahvas, mitmendat põlvkonda kristlane. Esivanemate seas pastoreid.

Lapsest saati on S kogenud, et tahab olla usu ja kirikuga tugevamalt seotud, kuid tundis,
et ei leidnud sellele aastaid toimivat väljundit.
S räägib: “Oma tausta tõttu olen alati pastoreid natuke erilisteks inimesteks
pidanud, ilmselt osalt seetõttu, et poole oma elust olen elanud nõukogude ajal ning tollal
nõudis pastoriks olemine tõelist sirgeselgsust. Olen selles mõttes pastoritele alati nö alt
üles vaadanud. Arvan, et olen suhtunud pastoritesse võrreldes lähedaste või teiste
inimestega idealiseerivalt”
Side esimese teadlikult valitud pastoriga ei jäänud püsima, kuid S peab seda
oluliseks edasise arengu seisukohalt. S räägib,et tollase koguduse elus osalemine tekitas
temas ka soovi alustada teoloogilisi õpinguid.
Teoloogiaõpingute tagamaana näeb S ka asjaolu, et tema pastoraalses suhtes
puudus usuliste küsimuste arutamise nüanss, mistõttu tundus talle, et peab vastused ise
leidma.
Teoloogiaõpingute käigus vahetas S kogudust. Ühe asjaoluna mainib ta
“idealistlikku ettekujutust” ehk igatsust, et pastori jaoks oleks võinud olla tema
teoloogiaõpingute soov positiivne ja toetamist väärt, aga reaalselt ta seda ei tajunud.
S ütleb, et suhe endise pastoriga on mingil määral siiani alles, kuid selle
intensiivsus on tema jaoks “üsna oluliselt muutunud”. S täpsustab: “Põhjendan seda
hinnangut ühelt poolt sellega, et ma ei vaata vaimulikke enam nii idealiseeriva pilguga
nagu veel mõned aastad varem, ka vaimulik on inimene kõikide oma plusside ja
miinustega.Mõtteviis on muutunud seetõttu, et tunnen konkreetset pastorit rohkem, olin
aktiivne koguduse liige mitu aastat ja olen õpingute käigus puutunud kokku paljude
teiste pastoritega ja pilk on avardunud.”
S loo puhul sai oluliseks asjaolu, et pastor ei avaldanud tema jaoks piisavalt
toetust teoloogiaõpingutele asumisel. Seda väljendab ta nii: “Pean tunnistama, et eespool
kirjeldatud juhtum teoloogiaõpingute eel jättis üsna sügava jälje.” S ütleb, et ehkki ta
jätkas seal koguduses käimist veel aasta aega, ei rääkinud nad pastoriga kordagi tema
õpingutest, kuigi ta oleks oodanud, et teine pool tunneb huvi. Koguduse vahetamise järel

51
vallanud tunnete kohta ütleb S esimese koguduse kohta: “Üsna pikka aega tundsin ka, et
ei taha seal kirikus käia ega pastoriga kohtuda.”
Seoses eemaletõmbumisega peale koguduse vahetust, toob S välja järgmise
kõneka nüansi: “Ma arvan, et leiaksin küll paralleele varasemas elus kogetuga, vastusena
ootustele kogetud pettumustele, mis sunnivad mind pigem tagasi tõmbuma ja tegema
nägu, et kõik on hästi, kuigi sisimas tegelen mind vaevava probleemiga ehk üsna pikka
aega.”
S räägib, et pettumusest üle saamine võttis aega, aga täna negatiivseid tundeid
pole ning endine kogudus on ikka südames. S otsustas, et ei seo edaspidi erilisi lootusi
või ootusi pastoritega, vaid jätab kõik Jumala kätesse.
S lugu on huvitav ja väärtuslik, kuna sellele järgneb eraldi vaade ka järgmisse
pastoraalsesse suhtesse.
Uue pastori käe all hakkas S aktiivselt koguduse töös kaasa teenima juba
teoloogiaõpingute käigus.
Selle suhte algusest räägib S: “ma ei saa öelda, et selle pastoriga seotud tunded
oleksid kuidagi võimsamad olnud. Viidates eelmisele juhtumile, olin ma juba mõnevõrra
taganenud oma idealiseerivast hoiakust pastorite suhtes…” Samas teadis S selle pastori
kohta seoses pastori elus olnud teise rolliga: “Seega võib öelda, et mul oli teatav huvi
tema isiku vastu…”
Teine pastoraalne suhe kestab praeguseni ja S iseloomustab seda järgnevalt:
“Ütleksin, et tunded on oluliselt süvenenud ja lisandunud uusi dimensioone.” S ütleb, et
hindab pastorit kui oma ala asjatundjat ning tema hinnangul on neil tekkinud vastastikku
usaldav õhkkond.
S räägib, et selles pastoraalses suhtes on esinenud väiksemaid pettumusi, kuid
pastor on alati probleemid ise vestlusteemaks võtnud ja hoolitsenud selle eest, et
probleem või konflikt saaks lahendatud parimal võimalikul moel.
Lõppkokkuvõttes ütleb S teise pastoraalse suhte kohta: “Mul on usaldav suhe
oma pastoriga ja ma olen väljendanud talle ka negatiivsemaid tundeid, mis ei ole ehk
otseselt temaga seotud, kuid on mingil hetkel probleemiks olnud. Tema reaktsioone
hindaksin 5 palliga. Hindan seda, et kõikides olukordades ei piirdu meie suhtlus ja
arutelud lihtsalt olukorra pealiskaudse kaardistamisega, vaid toimuvad süvitsi minevad

52
ja ausalt ka iseendasse (nii minu kui pastori puhul) vaatamine ja oma võimalike vigade
tunnistamine, mis aitab edasi minna ilma, et mingi probleem vaevama jääks.”

53