Anti Kidron

Isiksus
Isiksuse käsitlusi läänes ja idas

YT»®ndo
Tallinn 2005
Keeletoimetaja: Piret Joalaid
Kaane kujundanud: Liina Siib

© Mondo, 2005
Trükk: Reusner
ISBN: 9985-9323-8-2
 Sissejuhatuseks
Mainekas Ameerika psühholoog Gordon W. Allport on öelnud, et isiksus on samal
ajal produkt ja protsess, seda iseloomustab kindel struktuur j a tal on võime areneda; inime-
se individuaalsus määrab aga talle isikupärase viisi kohaneda keskkonnaga, käituda ja mõ-
telda. Võib liialdamata öelda, et mitte niivõrd omandatud teadmised või õpitud oskused,
kuivõrd igaühe isiksus on meile elus edasijõudmise kindlaim tagatis. Isiksuse temaatika on
kahtlemata üks intrigeerivamaid, kuid ka keerukamaid tänapäeva psühholoogias. Ilmselt
pole juhus, et valdav osa XX sajandi psühholoogia tuntumaid esindajaid on juurelnud kü-
simuste üle, milliste tunnustega isiksust määratleda, millised ajejõud kujundavad ta käitu-
mist, mis vahekorras on inimese kujunemisel geneetilised j a keskkondlikud tegurid, millist
rolli etendab inimeste elus oma subjektiivse mina mõtestamine jne. Enese ja teiste inimeste
isiksuslike iseärasuste eristamine pakub ilmselget praktilist huvi ka igale mittepsühholoogile.
Selle raamatu põhieesmärk on tutvustada lugejaile 18 lääne psühholoogiast pärit ja
kolme idamaist isiksuse olemust määratlevat õpetust. Loodetavasti ei süvenda nendega
tutvumine lugejate teadmisi mitte üksnes isiksuse psühholoogiliste tõlgenduste, vaid ka
läinud sajandi psühholoogia peavoolude ning jooga, islami ja zen-budismi inimesekäsitlus-
te vallas.
Iga taies öeldakse olevat oma looja nägu. Isiksust kirjeldavates õpetustes väljendub
üsna tuntavalt Zeitgeist, kuid enamasti heiastavad nad ka oma loojate kasvukeskkonda,
õpiaastaid, kindlasse koolkonda või teadlaste ringi kuuluvust. Seda arvestades on kõigi
toodud teooriate kirjeldamise ees tutvustatud nende autorite elulugu. Enamikku toodavaid
õpetusi püütakse lugejale lähendada nende autorite tsitaatide ja vabatõlgetega. Mulle tea-
daolevalt on siin raamatus toodud Maslow Skinneri, Lewini, Kelly tõlked üldse nende
psühholoogide esmakordsed eestindused.
Raamatu kirjutamisel on lisaks vaatlusalustele autoritele ja õpetustele kasutatud suurt
hulka isiksuseteooriaid tutvustavaid kõrgkooliõpikuid ja koguteoseid. Mainigem siin kõi-
gepealt Robert Frageri ja James Fadimani ulatuslikku teost „Personality and Personal
Growth" Larry A. Hjelle ja Daniel J. Ziegleri isiksuseteooriate ülevaadet, Salvatore
R. Maddi XX sajandi isiksuseteooriate võrdlevat analüüsi, D. Cooni ülevaadet psühholoo-
gia rakenduslikest aladest, psühholoogialeksikone, XX sajandi psühholoogia krestomaa-
tiaid ning arvukaid Internetiallikaid.
Raamatus toodud õpetustega lähitutvuse loomiseks on kõigi selle osade järjest luge-
mine Jamesist zen-budismini vaid üks tee. Teine viis on tutvuda järjest mingi koolkonna,
näiteks psühhoanalüüsi klassikute ja edasiarendajate, „humanistide" või neobiheiviorismi
esindajatega. Kolmas võimalus oleks hankida vastavalt oma huvidele või uurimustele raa-
matust teavet selle kohta, kuidas eri õpetustes on käsitletud mingit teemat või probleemi:
alateadvust, inimese mina fenomeni, õpikäitumist, isiksusliku arengu olemust, loovust vm.
Raamatu saatesõnas püütakse kujundada tutvustatud materjalist tervikpilt ja ühtlasi pakku-
da mõned viisid teoreetilistest õpetustest tarkuse ammutamiseks igapäevaelu tarbeks.
Lõpuks kasutan juhust avaldada tänu kõigile neile, kes mind käsikirja viimistlemisel
hea nõuga aitasid, eriti Tiiu Kamdronile, Maria Teiverlaurile ja Haljand Udamile.

Psühholoogiaprofessor Anti Kidron

Akadeemia Nord
 Sisukord
Sissejuhatuseks 3
William Jamesi funktsionalistlik psühholoogia ja pragmatism 5
Sigmund Freudi psühhoanalüüs 14
Alfred Adleri individuaalne psühholoogia 30
Carl Gustav Jungi analüütiline psühholoogia 42
Erik Eriksoni egopsühholoogia 56
Erich Frommi radikaalhumanistik psühhoanalüüs 68
Gordon Willard Allport'i individuaalse dispositsiooni õpetus 80
Abraham Maslow' humanistlik isiksuseteooria 90
Garl -Rogersi fenomenoloogiline isiksuse käsitlus 108
George Kelly isiksuslike konstruktide teooria 121
Kurt Lewini väljateooria 133
ü a n s j i y s e n e k i isiksuse tüpoloogia 147
~~Kaymond Beinhard-GatteHi isiksuslike joonte teooria 156
Suur Viisik ehk Viie Faktori teooria Neo-Pi 166
Burrhus Frederic Skinneri neobiheivioristlik teooria 171
AibertJäan4ura^.tsia^ 184
Juhan Bernard Rotteri sotsiaalkognitiivse õppimise teooria 194
Walter Mischeli kognitiiv-afektiivne isiksuse käsitlus 202
Jooga 209
Sufism - islami esoteeriline tuum 221
Zen-budism 232
Isikuse käsitlustest läänes ja idas 246
Kirjandus 255
 William Jamesi funktsionalistlik
psühholoogia ja pragmatism
William James sündis 1842. aastal jõuka amee-
riklase perekonnas. Tema andekast vennast kujunes
maailmamainega kirjanik Henry James. Lapsepõlves
rändas William koos vanematega läbi paljud Ameeri-
ka Ühendriikide ja Euroopa linnad. Õppis aasta maa-
likunsti ning astus seejärel Harvardi ülikooli, kus tu-
deeris algul keemiat, hiljem anatoomiat ja arstitea-
dust. Ta tegi kaasa teadusliku ekspeditsiooni Ama-
zonase deltasse, veendudes selle käigus, et kabinetiteadlase roll istub talle
palju paremini kui füüsiliselt kurnavad väliuuringud. Vilets tervis pikendas
tema üliõpilaseseisundi 1869. aastani, mil ta sai lõpuks arsti diplomi. Seejä-
rel langes ta mingiks ajaks sügavasse depressiooni, tajudes tahtenõrkust ja
„enda täielikku kasutust maailmale". Masendusest aitas välja päevikupida-
mise kaudu endasse süüvimine, mille abil William taastas oma tahtejõu
ning leidis nii uued elu väljakutsed kui ka energia nendele vastamiseks. Ap-
rillis 1870 otsustas W. James, et tema vaba tahte esmaseks teostuseks saab
kindel usk oma vabasse tahtesse. Tervis hakkaski kiiresti taastuma ning üs-
na varsti pärast vaimset eneseleidmist sai James Harvardi ülikoolis õppejõu
koha. Peagi seejärel ta abiellus ning töötas 12 aastat oma põhiteose, „The
principles of psychology" kallal. Mainitud teos sai üldise tähelepanu ja
imetluse osaliseks nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas. Tema
loengud pedagoogikast ja religioossetest elamustest (vt allpool viidatud ees-
tikeelsed väljaanded) leidsid vaimustunud vastuvõtu. Olles 1894. aastal va-
litud Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) kolmandaks presi-
dendiks, seisis James hea selle eest, et psühholoogia iseseisvuks omaette
teaduseks. Elu lõpu poole pühendus James üha enam pragmatistliku maail-
mapildi ja mõtteviisi lahtiseletamisele, kujunedes selle ehtsalt ameerikaliku
filosoofiasuuna üheks suuremaks klassikuks. W. James suri 1910. aastal.

Teoseid
„The principles of psychology" (1890), „Automatic writing" (1899),
„Pragmatism: A new name for some oid ways of thinking" (1907), „Kõned
õpetajaile psühholoogiast" (1920), „Usulise kogemuse paljunäolisus" (il-
munud ajakirjas Päikesetuul aastail 2001-2003), „Pragmatism ja elu ideaa-
lid" (2005).
 Jamesi tähelepanu köitsid peaaegu kõik inimpsüühika nähtused aju es-
mastest funktsioonidest emotsioonide tekke, teadvuse olemuse, ekstrasen-
soorse taju ja müstiliste kogemusteni. Tema isiksuse käsitluses märkame
niihästi funktsionalismile, fenomenoloogiale kui ka pragmatismile omast.
Isiksus nagu ka selle arengulugu ja kalduvus patoloogiasse kujuneb Jamesi
järgi looduslike instinktide, omandatud harjumuste ja indiviidi teadlike va-
likute suhtetoimes. Jamesi õpetusele on omane pluralism: püüdmata luua
mingit üht kõikehõlmavat isiksuse teooriat, kaasab ta isiksuse kirjeldamisel
rahumeeli suure hulga tema ajal aktsepteeritud teooriaid, kontseptsioone ja
tõdemusi, laskmata end häirida viidatu ja kasutatu vasturääkivustest.

Inimese „ise"

Inimese mina ehk ise (seif) väljendub Jamesi järgi ennekõike enesetaju
katkematuses, tõsiasjas, et me päevast päeva peame end „just selleks" isi-
kuks. Materiaalne mina (material seif) kätkeb kõik need asjad, millega ini-
mene end identifitseerib: mitte üksnes kellegi keha, vaid ka ta eluaseme,
maavalduse, rõivad, purjejahi, hobuse, pangaarve, aga samuti inimese esi-
vanemad, perekonna ja tutvusringi. Miks? Sest kõigest sellest sõltub ju ini-
mese heaolutunne, kinnitab meile James.
Sotsiaalne ise (mina) väljendub ennekõike neis ühiskondlikes rollides,
mida me edukalt või edutult, meelsasti või vastumeelselt elus täidame. Sot-
siaalse mina kujundavad teiste inimestega suheldes omandatud käitumis-
mallid. See on pealispindne, teisenev isetasand, mis sageli võib piirduda
päeva jooksul ümbruskonnaga lävimisel vahetatavate maskidega. Vastupidi
sotsiaalsele isele kujutab inimese vaimne mina (spiritual seif) tema sisemist
subjektiivset olemust, olles isiksuse intiimseim ja püsivaim osa, tunnete ja
mõtete, tähelepanu ja tahte lähtekoht. James pidas oma kirjatöödes tarvili-
kuks rõhutada, et spirituaalne mina on midagi enamat kui vaid indiviidi aja-
lik teadvus; see otsib kontakti millegi endast suurema ja püsivamaga, olgu
selleks siis maailmakõiksus, jumal, loodus vm. Nendest mõttekäikudest läh-
tuvalt peavad transpersonaalse psühholoogia esindajad just Jamesi oma
koolkonna vanaisaks (kõnealuse psühholoogiasuuna isaks peetakse
Maslow d).

Teadvuse vool ja intellekt

Kirjeldades inimese intellekti ja mõttetööd, rõhutab James seda, et mõt-

ted on unikaalsed, täpselt sellel kujul ja selles kontekstis kordumatud. Üks
mõte kujundab ja algatab teist umbes samal viisil, nagu lained meres saavad
üksteisest lähtepunkti. Inimteadvust võiks võrrelda ka loendamatu hulga
nirede, ojade, jõgede ja jugade lakkamatult liikvel oleva jõgikonnaga. Kat-
kematu mõtete jada kujundab endast lakkamatult muutuva ja uueneva tead-
vuse voolu (stream of consciousness). Just James, mitte Freud, nagu mõned
arvavad, oli selle XX sajandi alguse moodsas kirjanduses kuulsaks saanud
mõiste autor. Märkimist väärib ka fakt, et selle kirjandusstiili keskseid vil-
jelejaid Gertrude Stein oli Harvardis Jamesi õpilane. Olgu ka lisatud, et XX
sajandi avangardismi ühe alusepanijana oli G. Steinil märgatav mõju sää-
raste kuulsate Ameerika autorite nagu E. Hemingway, J. Dos Passose, Sh.
Andersoni, F S. Fitzgeraldi loomelaadi kujundamisele. Teadvuse vool ja
sellel põhinev lakkamatu poolautomaatne mõtete kirjapanek on tänapäeval-
gi tunnustatud nn protsessilise kirjutamise ühe võttena.
Teadvuse keskne ülesanne on Jamesi järgi taju, mälu, mõtlemist, kujut-
lusi jt psüühika funktsioone haarav valikuvõime ehk selekteeriv tegevus
(selectivity). Seda enamasti iseeneslikult teostuvat valikut kujundab meie
mina (ise) tema vajadustega, aga ka meie eelnevad mõtted, kogemused, har-
jumused. Teadvusel on Jamesi järgi kese ehk tuum ja ebamäärane perifee-
ria, mille vastena saaks mingis mõttes vaadelda süvapsühholoogias kirjelda-
tut. Teadvuse eredat tuuma ja ähmast ääreala osa võiks kõrvutada taju
mõistete figuuri ja fooniga, kusjuures perifeerne taust on otsekui ohtratest
assotsiatsioonidest, teadvustamata tähelepanekuist, tõdemustest ja tunnetest
koosnev võrgustik, mis annab figuurile tähendusrikast teavet. Teadvuse pe-
rifeeria kujundab ka nn kuuenda meele (intuitsiooni) äratundmisi. Kui tead-
vuse-alateadvuse vahet on sageli võrreldud jäämäega, mille suurem, nähta-
matu osa paikneb teatavasti pinna all, siis tervikteadvus on nagu järv ja
teadvuse tuum lootsik veepinnal. Süvapsühholoogia ebateadvuse ja Jamesi
teadvuse perifeerial on siiski ka oluline vahe. Kui alateadvus jääb Freudi
järgi alati teadvusele kättesaamatuks, siis perifeerse teadvusjärve kõik osad
võivad Jamesi järgi saada lootsikule (teadvuse kirkale keskmele) kättesaa-
davaks. Mõlemale õpetusele on aga ühine see, et ebateadvuses / teadvuse
perifeerias nähakse inimese uute teadmiste ja loovuse suurt reservuaari.
Pikka aega arvasid inimpsüühikaga tegelejad, et tähelepanu on loomul-
dasa otsekui uinunud olekus, virgudes üksnes tänu välisärritajaile. James
revideeris otsustavalt selle aegunud vaate. Tähelepanu on tema käsituses
igati aktiivne psüühika avaldus, mis suunab mõtet, taju, mälu jt psüühika
funktsioone. Isiksuse eripära väljendub paljuski tema tähelepanu valivuses.
Tähelepanutreening on tahtejõu kasvatamisel, iseloomu kujundamisel, in-
tellekti lihvimisel aga otsustava tähtsusega.
Omapärane on Jamesi intellekti käsitlus. Sensoorsed, intuitiivsed,
emotsionaalsed ja poeetilised tuntu kaudu kujunenud vahetud teadmised
(knowledge of acquaintance) vastanduvad tal abstraktseile, teoreetilisemat
laadi vahendatud teadmistele millegi kohta (knowledge about).

Tahe ja harjumused

Tahe kujutab laiskust ja mugavust ületavate jõupingutuste ühendamist

kindlasuunalise tähelepanuga. Tahtejõu treenimiseks tuleb end harjutada
pidevalt täitma näiliselt väikesi, ent nende sageda korduvuse tõttu olulisi
ülesandeid. Millegi tegemist, sooritamist tuleb võtta endastmõistetavana,
lubamata endale mugavat loobumist. Sealjuures on, nagu eespool mainitud,
tähtsaim õppida valitsema oma tähelepanu. See õpetus vastab muide täiesti
(zenil põhinevate) idamaa võitluskunstide printsiipidele. Nii joogas kui ka
budismis peetakse tahteaktile toetuva õige tähelepanu treenimist vaimse
arengu võtmeküsimuseks. Iseloomulik on see, et James kirjeldab tahte koo-
litamisega seoses põhjalikult ka nn tahtelisejargset tähelepanu ja tegutse-
mist, seisundit, mil inimene saab üheks oma pühendumise objektiga, näi-
teks loovtöö, palvuse, meditatsiooniga. Taas võime tõmmata paralleeli ida-
maadega. Kui karmajoogas tuntakse mõistet „spontaanne kõlblus" (auto-
maatselt teostuvad kõrgeimad kõlbelised valikud), siis zenis väärtustatakse
spontaanset distsipliini - ilma tahtepingutusteta teostuvat (õiget) tegutse-
mist.
Tähtsal kohal on Jamesi õpetuses harjumused: mõtte või tegevuse kujul
automatiseeritud reaktsioonid, mis on alguse saanud eelnevatest kogemus-
test mingis kindlas olukorras. Erinevalt instinktidest võib harjumusi kujun-
dada, muuta ja isegi kõrvaldada. Harjumused hõlbustavad tegutsemist, tee-
vad toimimise kindlamaks, täpsemaks ja aitavad vältida väsimust. Seega on
harjumused vilumuste oluline osis. Samas lubavad need hoiduda aktiivse
valiva tähelepanu käigushoidmisest, andes energeetilist säästu. Jamesi
raamatuis on hulk praktilisi nõuandeid selle kohta, kuidas harjumusi kujun-
dada või muuta. Soovitava harjumuse kujundamiseks näiteks koolitöös on
tarvis alustada huvi, soovi või valmisoleku kujundamisest, tagada tarvilik
informeeritus soovitava käitumise või enesearendamise viisidest ning lõ-
puks korrata, korrata ja veel kord korrata soovitavat tegevust. Kuni see ku-
juneb automaatseks. Põhimõtteliselt samal kombel toimub ka halbade har-
jumuste väljajuurimine. Vältides korduvalt mingi kivinenud teguviisi soori-
tamist või õigemini sooritades palju kordi ebasoovitavale „vastupidist" te-
gu, võibki teatud aja jooksul halva harjumuse ümber kujundada. Tuleb tun-
nistada, et just James on mees, kes nii selle kui ka suure hulga teisi argi-
psühholoogia olulisi asju on esimesena selgelt lahti mõtestanud.
 Tunded

Tuntud Jamesi-Lange teooria järgi tekivad emotsioonid nii, et kõige-

pealt me reageerime instinktiivselt füsioloogiliselt mingile olukorrale ja al-
les seejärel sildistame oma tekkinud füsioloogilise reaktsiooni kindla emot-
sioonina, elades seda vastavalt ka läbi. Piltlikult öeldes oleme tõrges, sest
kortsutame kulmu, rõõmus, sest naerame, ja kurb, kuna valame pisaraid.
Ehkki see lihtsustav teooria sai mõni aeg pärast üldtuntuks saamist terava
kriitika osaliseks (Cannon, 1927 jt), oli Jamesi-Lange kontseptsioonil oluli-
ne roll emotsioonide tänapäevaste seletusteni jõudmisel. Sada aastat enne
emotsionaalse intelligentsi praegu laialt reklaamitud õpetust jagas James
üksikasjalikke nõuandeid, kuidas tundeeluga paremini kohaneda. Ta soovi-
tab emotsioonidele mitte liialdast tähelepanu pöörata. Kui me laseme tunne-
tel tulla ja minna, mõistes, et need on vaid meie füsioloogilise hetkeseisundi
avaldused, siis oleme võimelised nendega ka toime tulema. Nagu A.
Schopenhauer ja teised filosoofid, soovitab ka James tundeelus säilitada
harmoonia, hoiduda mis tahes tasakaalust välja viivatest liialdustest. Kui
kiindumus on iseenesest igati positiivne, siis ülemäärane andumus viib sõl-
tuvuse ja fanatismini. Terve kriitilisus või väike annus irooniat lisab inime-
sele isikupära ja teeb ta koloriitsemaks; kritikaanlus võib aga viia paranoia-
ni ning pilkav naer ei sobi kuidagi kokku religioossete elamustega. Samas
on vaimse tervise tagamiseks väga tähtis, et me ei hoiaks oma tundeid - nii
steenilisi kui ka asteenilisi emotsioone - tagasi.
Erilise väärtusega on intensiivsed läbielamused. Just nende varal võib
välja juurida oma halbu harjumusi. Tugevad tunded avardavad meie aru-
saamist maailmast ja iseendast, tunnetel on keskne osa usuelus ja loovtöös.
Innustunud katsetaja ja teadmishimulise inimesena proovis James läbi nii
narkootikumide, alkoholi kui ka meediumide mõju oma emotsionaalsele
seisundile. Erilise emotsionaalse kogemuse sai ta oma elu kriisiperioodidel,
näiteks raskeid haigusi põdedes. Elukriisid sunnivad inimese eksistentsi sü-
gavamalt tunnetama, mõtlema transtsendentaalsele. Lisagem, et Jamesi hil-
juti ajakirjas Päikesetuul lühendatult eesti keeles üllitatud religioonipsühho-
loogia klassikaks saanud teos „Usulise kogemuse paljunäolisus" valmis
Ameerika psühholoogil raske infarkti järgsel ajal, mil ta mõnda aega viibis
elu ja surma vahel.

Terve mõistus

James peab elu keerukates olukordades orienteerumisel kõige usaldus-

väärsemaks inimeste tervet mõistust, aga ka ärksat optimismi, mis üldjuhul
tagab märksa suurema edu väljavaate kui sünge pessimism. Jamesi igapäe-
vaelu tarkust väärtustav õpetus tundub tähendusrikas eriti tänapäeval, mil
enamik psühholooge eelistab elu tõelisust mõtestada ennemini eri teooriate
kui omaenda intuitiivse kogemuse kaudu. Meie postmodernse ajastu orien-
teerivate põhiõpetuste peaaegu täielik puudumine, mis tahes tõdemiste rela-
tiivsus ning teadmiste aina suurenev fragmentaarsus lausa sunnivad elulis-
tele küsimustele vastust otsima iseendas. James võiks siin olla suurepärane
teejuht.

Pragmatism

Jamesi järgi pole mõtet aega raisata sääraste küsimustega tegelemisele,

mis on printsiibis lahendamatud, mille lahendamine ei anna reaalset kasu
või mille lahendite õigsust pole võimalik kontrollida. Seda laadi mõistatuste
hulka kuuluvad elu sügavam tähendus, absoluut, ürgmateeria eksistents või
puudumine, teispoolse elu võimalikkus, jumala olemasolu, aga ka paljude
teooriate, kontseptsioonide, arusaamade „tõesus" teiste võistlevate vaadete-
ga võrreldes. Religioosse relativismi vaimus on lahti seletatud ka Jamesi
juba viidatud usulise kogemuse paljunäolisus. James on seisukohal, et usk
on mõttekas ja ratsionaalne, kui see annab inimesele elamisjulgust ja teeb ta
õnnelikumaks. Kitsarinnalisusele, kapseldumisele, pessimismile ja fanatis-
mile viiv usutunnistus on aga irratsionaalne ja kahjustab isiksust. Tema lä-
henemist seirates võiksime ligikaudu sama öelda tänapäeval üldlevinud ast-
roloogiausu kohta. Kui tähetarkadest prohvetite katastroofide ja maailmalõ-
pu ennustusi võetakse usaldusväärse tõe pähe, on astroloogiaga tegelemine
tobe. Ent sel määral kui sünnihoroskoopide, majade, astsendentide tähele-
panelik uurimine avardab kellegi inimesetundmist, on astroloogia mõttekas.
Kirjeldades pragmatismi, võttis James kasutusele itaalia õpetlase G.
Papini metafoori. Kujutleme hoonet, mille paljude ruumide uksed avanevad
ühte koridori. Ühes toas kirjutab keegi ateistlikku teost, teises palub keegi
põlvitades jumalat, kolmandas uurib keemik ainete omadusi, neljandas nu-
putab metafüüsik maailma seletava süsteemi kallal, viiendas viibib aga
mees, kes tõestab kõigi metafüüsiliste õpetuste jaburust. Koridor on maja
kõigi asukate päralt - tegelikult ei pääse ühtegi tuppa ega sealt välja ilma
koridorita. Pragmatism ongi nagu avar koridor: selle keskne eesmärk on
suunata inimesed abstraktsetelt kategooriatelt, absoluutsetelt printsiipidelt
ja paratamatusena võetud olukordade kirjeldamistelt elulisematele ettevõt-
mistele, tulemuste ja tagajärgede, konsekventside ja faktidega tegelemise
poole. Lõpuks jääb igaühe enda otsustada, kas eelistatakse olla radikaal või
liberaal, idealist või materialist, reduktsionist või pluralist. Pragmatism
peab dogmasid, teooriaid ja tõdemusi üksnes hüpoteesideks, mille tegelik
väärtus ilmneb nende praktilisel rakendamisel. Püüdmata ise mingit erilist
tõde (nt isiksuse struktuuri kohta) kuulutada, lepib pragmatism sellega, et
seletab, mõtestab ja tarbe korral lihtsustab olemasolevaid mõttekonstrukt-
sioone, püüdes neis avastada praktilise väärtuse. Ühe või teise õpetuse
eelistamine jääb, nagu öeldud, igaühe enda otsustada.

Põhimõisted
Materiaalne mina (ise), sotsiaalne mina, vaimne mina, vahetu teadmine
{knowledge of acquaintance), teadmine millestki {knowledge aboui), tead-
vuse vool, harjumused, pragmatism.

W James: Usulise kogemuse paljunäolisus

(Ajakirjast Päikesetuul, 3, 2002)

Usu ja mitteusu vahel puudub terav piir. Usul puudub ühene määratlus
- see on kollektiivne sõna. See ei johtu ainult usulisest sõltuvusest või hir-
must, seksuaalsusest, lõpmatusetundest jms. Tegu on väga erinevate tunne-
tega, mis kõik on - antud juhul - seotud usuga. Näiteks usuline armastus on
inimese loomulik armastusetunne, mille objekt kuulub lihtsalt usuvalda.
Religioosne hurm on orgaaniliselt sama meeleliigutus, mida tunneme met-
sas päikeseloojangu aegu või rännates mäestikuorus. „Nii nagu ei paista
olemas olevat mingit usulist algtunnet, vaid on üldine tunnetevaramu, mida
kasutavad ära usulised objektid, nii võib ka tõdeda, et ei ole mingit erilist,
olemuselt usulist objekti või olemuslikult usulist tegevust."
Ühel pool on institutsionaliseerunud usk ja teisal isiklik usk. Vähemasti
ühes punktis tundub isiklik usk olevat lähemal asja tuumale kui teoloogia
või kiriklikkus. Kui kirikud - kord alustanud - jätkavad traditsiooni najal,
siis nende rajajad said oma väe vahetust ühtsusest jumalaga. Mitte ainult
Kristus, Buddha ja Muhamed, vaid ka kristlike usulahkude rajajad on olnud
selles seisundis. Usu all mõtleme siin siis „inimeste isiklikke tundeid, tegu-
sid ja kogemusi, kui nad tunnetavad ühtsust millegagi, mida nad kogevad
jumalusena"
Transtsendentaalse idealismi rajaja Emerson, kes ütleb kõike saavat
oma alguse Suurest Vaimust, mida kutsutakse eri nimedega, kirjutab asjast
nii: „Selle seadmuse taipamine äratab meeles tunde, mida nimetatakse usu-
liseks tundeks ja mis on meie kõrgeim õnn. Imeline on selle hurm ja meele-
vald. See on mäestikuõhk. See on maailma tervendav palsam. See ülendab
taevad ja mäed. See on tähtede vaikne laul. See on inimese õndsus. See va-
bastab ta piiratusest. Nagu ta ütleb, nii ka sünnib. Kui armastus õhutab teda,
kui ta valib hüvelised ja suured teod ülalt innustatuna, siis kõrgeima tarkuse
sügavad helid läbistavad tema hinge. Siis ta saab palveleda ja tema
palvelemine avardab teda, sest ta mitte kunagi enam ei saa jätta seda tunnet.
Kõik selle tunde ilmingud on pühad ja püsivad samavõrd, kui nad on puh-
tad. Nad mõjutavad meid rohkem kui miski muu loodu. Muistsete aegade
väljendused, mis hingavad seda jumalakartlikkust, on tänagi värsked ja lõh-
navad. Ja Jeesuse ainulaadne mõju inimloomusele, Tema, kelle nimi pole
mitte ainult kirjutatud, vaid ka sügavalt uuristatud maailma ajalukku, on
tõendiks selle vaimustuse hellast sisemisest väest."
Üks sellise rõõmu-usu väljapaistvamaid esindajaid on olnud kirjanik
Walt Whitman, kellest öeldakse, et „ta tõenäoliselt mitte kunagi polnud vi-
hane ega paistnud mitte kunagi tundvat hirmu" - kelle teostest puudub täie-
likult masendav aines. Ta kirjutas vaid avardavaid-ülendavaid asju - nii et
igaüks võis neid kogeda iseendas. Seetõttu peavad paljud teda igavese loo-
muliku usu taaselustajaks. Ta on nakatanud neid ligimesearmastuse ja ole-
masolu rõõmuga. On loodud ühinguid tema kultuseks ja antud välja ajakirju
tema õpetuse levitamiseks ning isegi piiride tõmbamiseks õige ja vale õpe-
tuse vahele. Mõned on kirjutanud tema laadis vaimulikke laule. Ja on teda
ka võrreldud kristluse rajajaga, kusjuures see võrdlus pole olnud viimasele
kasuks. Temast räägitakse sageli kui paganast. Selle sõnaga peetakse kaas-
ajal silmas loomulikku-loomalikku inimest, kellel puudub patutunnetus;
teinekord ka kreeklast ja roomlast ja neile omast usutunnetust. Ent kumbki
neist määratlustest ei sobi Whitmani puhul. Ta on rohkemat kui see loomu-
lik inimene, kes ei ole veel maitsnud hea ja kurja tundmise puust. Ta on pii-
savalt teadvel patust, kiitlemaks olevat selle suhtes ükskõikne, ta on teadli-
kult uhke selle üle, et tal pole ahistavaid kiusatusi ja vastuolusid.
Usuelu juurde kuulub usk nähtamatu korra olemasollu ja püüd viia oma
elu kooskõlla selle kõrgema korraga. Selline usk ja selline kohandumine on
hinge religioossed hoiakud. Kristliku usu kogu vägi tugineb puhtale ideele
(vähesed on saanud otsese nägemuse Lunastajast), millel puudub otsene
seos millegi varasemaga inimese kogemuses. Kõikide usundite müstikud
väidavadki, et kindlapiiriliste meelepiltide puudumine on palve ja usutõde-
de sügava kaemise vältimatu eeldus. Sõnadega nagu „hing", J u m a l " , su-
rematus" väljendatav ei ole meeleliselt aistitav. Seega pole neil teoreetiliselt
mingit tähendust. Ent - ime küll - praktilise elu seisukohalt on neil kindel
tähendus. Me võime toimida, otsekui jumal oleks olemas, me võime tunda
end otsekui vabaks, me võime kavandada oma elu, otsekui oleksime surema-
tud jne - j a me märkame, et see muudab meie moraalse elu hoopis teiseks.
 Kokkuvõtvat
Loodetavasti näitas põgus tutvus W Jamesi õpetusega, et tänapäevane
psühholoogia ei alga kaugeltki mitte Freudist, nagu paljud näikse arvavat.
„The principles of psychology" jäi pikaks ajaks iga endast lugupidava
psühholoogi põhiliseks teejuhiks inimpsüühika saladuste lahtiseletamisel.
Jamesi pragmaatiline tervemõistuslik arusaam inimpsüühikast võiks täna-
päevalgi olla alternatiiviks kõikvõimalikest teooriatest üleküllastunud isik-
suse ja iseloomu käsitlustele. Jamesi mõistmiseks tuleks arvestada, et ta
pööras palju enam tähelepanu oma mõttearenduste selgusele, täpsusele ja
rakenduslikkusele kui omaenda tervikliku lõpetatud teadusliku õpetuse väl-
jatöötamisele. Tema tähelepanekud ja eluterved soovitused tähelepanu, mä-
lu, tahtejõu, harjumuste, vilumuste, mõtlemise, intuitsiooni, aga ka palvuse,
meditatsiooni ja usuliste tippelamuste vallas väärivad ilma neid siduva ran-
ge teooriatagi, või just tänu range teooria puudumisele, jätkuvat arvestamist.
 Sigmund Freudi psühhoanalüüs
Sigmund Freud sündis 1856. aastal ühes
Moraavia (praeguse Tšehhi) väikekülas juudi
kaupmehe paljulapselises peres. Kui Sigmund sai
neljaseks, kolis Freudide pere Viini. Sigmundil
ilmnesid juba algklassides erakordsed vaimsed
võimed. 1873. aastal astus ta Viini ülikooli, kus
väitles end 1881. aastal meditsiinidoktoriks. Mõne
aasta pärast abiellus ta Martha Bernaysiga, kellega
tal oli kuus last. Aastail 1902-1938 töötas Freud Viini ülikoolis professori-
na ning emigreerus seejärel Londonisse, kus ta aasta pärast suri. Freudi
sündmusrohke ja pikk elu on tihedalt seotud tema õpetusega, kuid selles
raamatus piirdume lühikese kokkuvõtuga, kuivõrd psühhoanalüüsi looja
elukäigust on palju pikemalt kirjutatud tema eesti keeles ilmunud tõlkeraa-
matute saatesõnades (nt J. Alliku pikem saatesõna raamatus „Inimhinge
anatoomia").

Teoseid
„Zur Psychopathologie des Alltagslebens" (1901), „Vorlesungen zur
Einführung in die Psychoanalyse" (1917), „Gesammelte Werke" (Bd 1-18,
1966-1969), „Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi" (2000), „Inim-
hinge anatoomia" (1999), „Argielu psühhopatoloogia: psüühika teadvusta-
mata riukad: unustamisest, keelevääratustest, ebausust ja eksitustest"
(2001).

Psühhoanalüüsi paradigmast

Psühhoanalüüs kätkeb endas mitu tähendusvastet. See on Freudi aren-

datud isiksuse õpetus, aga samas ka psüühiliste häirete seletamise teooria,
hingeravi meetod, indiviidi teadvustamata mõtete ja tunnete uurimise tehni-
ka, ühiskonna ja kultuurinähtuste mõtestamise meetod, XX sajandi psühho-
loogia üks mõjusamaid voole ja lõppude lõpuks inimpsüühika paljude eri
avaldumisvormide tõlgendamise spetsiifiline paradigma. Tähendusrikas on
see, et psühhoanalüüsi printsiipidest ja põhiideedest kantud äärmiselt lai
kirjandus toetub tegelikult suhteliselt piiratud arvule põhimõisteile ja postu-
laatidele.
 Isiksuse topograafiline mudel

Freudi järgi saame psüühikas eristada kolme tasandit: teadvus, eeltead-

vus ja alateadvus (psüühika teadvustamatu sfäär). Teadvus hõlmab endasse
kõik selle, mille tajumist, mäletamist, tundmist, kujutlemist ja mõtlemist me
endale teadvustame. Näiteks kui me mõtleme, mis võiks tähendada mõiste
„oidipaalne", meenutame läinud suve sündmusi või püüame ette kujutada
elu Maal neljasaja aasta pärast, on meil iga kord tegemist psüühika teadvus-
tatud protsessidega. Freud toonitas, et vaid murdosa kõigest sellest, mida
me mäletame, tunneme või sisimas tõdeme (mõtleme), muutub teadvusta-
tuks. Inimese sisemine hoiak (nt uudishimu või huvipuudus) ja väliskesk-
konna tingimused põhjustavad suure osa tunnetussfääri jõudva materjali
suunamise eel- või alateadvusse. Eelteadvuses on kõik see talletatud ko-
gemus, mida me parasjagu küll ei teadvusta, ent mis võib iseeneslikult
teadvusse jõuda või mille teadvustamiseks piisab minimaalsetest pingutus-
test. Näiteks võime mälulaekais sorides leida mingi huvipakkuva nime,
mõiste või daatumi, meenutada, milline tunne meid valdas pärast keskkooli
viimast eksamit või esimest korda lennukiga sõites. Teinekord meenub mei-
le spontaanselt mingi nägu, värss või viisijupp. Eelteadvusse pääseb ka nn
vabade assotsiatsioonide tehnikaga, kui katseisik reageerib teatud stiimul-
sõnale (nt sõnad „tume" või „kodu") spetsiifilise kujundi või mõistega. Eel-
teadvus on vaadeldav sillana teadvuse ja alateadvuse vahel.
Kõige sügavam ja tähtsam inimmeele (mõistuse) valdkond on alatead-
vus (täpsem, ehkki keeleliselt kohmakam oleks Unbevusstsein tõlkida eba-
või mitteteadvuseks). See sisaldab endas ohtrasti inimese käitumise moti-
vatsioonis tähtsust omandavat materjali:

• primitiivsed tungid,
• (varjatud) tunded, positiivsed või negatiivsed suhtumised,
• mälestused,
• kompleksid,
• ihad ja kired,
• läbitud traumade ja kriiside jäljed jne.
Freudi õpetuse järgi pole alateadvus kaugeltki mitte üksnes metafoor
või hüpoteetiline abstraktsioon, vaid täiesti konkreetne ja inimpsüühikas
esmatähtis reaalsus. (Nagu teisi psüühika osi, pole siiski ka seda võimalik
lokaliseerida nt kindlasse aju piirkonda.) Alateadvuses on ohtrasti säärast
mahasalatud, moraalselt taunitavat materjali, mis on inimese teadvusest
kõrvaldatud, alla surutud. Seepärast võiks alateadvust võrrelda hämara
keldriga, kuhu on sattunud kõik see, mille avalikuks tulekut ei peeta soovi-
tavaks. Freudist lähtudes ei lase teadvus endasse tungida (teadvustada) pal-
jusid kultuuris, tsivilisatsioonis taunitud tunge, tendentse ja tundeid, eriti
paljutki sellest, mis on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Säärase ma-
terjali näiteks on varase lapseea seksuaalne huvi vastassoost vanema (poisil
nt ema) vastu, allasurutud vaen oma vanemate vastu, eriti aga Oidipuse
kompleks (lapse alateadlik seksuaalse taustaga kiindumus vastassoost va-
nemasse) ja Elektra kompleks (tütre seksuaalne huvi isa vastu), aga ka lap-
seea traumaatilised üleelamised (nt koduvägivald) jpm. Psühhoanalüüsi
esindajate järgi määrab alateadvusse ladestunu paljuski selle, kuidas keegi
igapäevaelus käitub. Mis aga eriti tähtis: alateadvuse funktsiooni ja sisu lah-
timõtestamine osutub viljakaks meetodiks inimkäitumise paljude kumma-
liste joonte, veidruste ja paradoksaalsete ilmingute seletamisel. Freud oli
sügavasti veendunud selles, et alateadvuses kätketut mitte lihtsalt ei tead-
vustata, vaid et teadvus t õ r g u b „vaistlikult" teadvustamatut tunnista-
mast. Eredalt on seda nähtust kujutatud mitmes filmis („Psycho" jt). Psüh-
hoanalüüsi üks keskseid postulaate on tõdemus, et ehkki alateadvuse sisu ei
ole teadvusele otse juurdepääsetav - seda ei saa tahteaktiga endale teadvus-
tada - , muutub see osaliselt mõistetavaks oma sümboolse väljendumise
kaudu näiteks unenäos, mängus, fantaasias ja kunstiloomes. Toogem näide
sensitiivsustreeningult. Enamasti on rühmaliikmeil raske teiste kohta selgelt
oma arvamust sõnades väljendada (oma ambivalentseid või välja kujune-
mata tundeid teadvustada). Ent kui oma ootus, arvamus või hinnang palu-
takse väljendada mingi sümboolse teoga, saavad kõik selle ülesandega hak-
kama. Treeningukaaslastele võidakse ulatada mõni sümboolne ese, neile
võidakse anda mingi hüüdnimi, öelda, mis värv või meloodia kellegagi as-
sotsieerub jne.
Freudist alguse saanud psüühika jaotamine teadvuseks-alateadvuseks
on XX sajandil leidnud erakordselt palju järgimist kujutavas kunstis (Dali
maalid), teatris (Tennesse Williamsi näidendid), psühhoteraapias (analüüti-
lise teraapia eri modifikatsioonid) ja kümnete ning sadade väljapaistvate
psühholoogide töödes.

Isiksuse kolmikjaotus

1920. aastail arendas Freud oma alateadvuse õpetusest talle maailma-

kuulsuse toonud kontseptsiooni inimese kolmest strukturaalsest elemendist:
id (saksa es ehk tema), ego (sks Ich - mina) ja superego (sks über-Ich -
ülimina). Ehkki Freud ise eelistas neid kolme elementi võtta pigem protses-
suaalsena kui kujuteldavas ruumis lokaliseeritavana, võtavad paljud tema
õpetusega tutvujad neid psüühika osiseid otsekui kindlaid substraate.
 Id

Id (tema) on isiksuse primitiivne, instinktiivne, sünnipärane osa, mis

funktsioneerib täielikul alateadvuse tasandil ning on seotud sääraste inime-
se ürgtungidega nagu toidu-, une-, roojamis- ja koitustarve, mis tagavad
meie organismi energeetilise varustatuse. Id pole vahetus kontaktis kesk-
konnaga ega muutu vastavalt inimese kogemustele. Id on midagi bioloogi-
list, tumedat, kaootilist, mis ei tunne seadusi ega allu ettekirjutustele. Psüü-
hika kõige ürgsema osana on id vaba mis tahes (teadvuse) piiranguist ja säi-
litab Freudi meelest oma keskse tähenduse inimesele kogu tema elu jook-
sul. TioPile on omane bioloogiliste stiimulite (eriti seksuaaliha ja agressiivsu-
se) põhjustatud energiakuhjumise kiire mahalaadimine ehk pingest vabane-
des heaolu- ja mõnuseisundi saavutamine. Kui bioloogilise tekketaustaga
tungid (seksuaalsus ja agressiivsus) ei leia rahuldust, toob see kaasa sise-
pinge ja takistuse isiksuse funktsioneerimisel. Id juhindub oma tegutsemi-
ses mõnuprintsiibist, mis Freudi järgi tähendab ennekõike seda, et tekkivale
pingele püütakse võimalikult kiiresti leida lahendus (pinge vallandamine) ja
et lõbu ning naudingut maksimeerides püütakse igasugust psüühilist eba-
mugavustunnet vältida. Eheda icTi musternäidiseks võiks olla vene muinas-
juttude Ivan Duratšokk, kes ei viitsinud ahjult allagi tulla. Mõnuprintsiipi
realiseerides toimib id nagu tormakas väikelaps: impulsiivselt, järelemõt-
lematult ja pahatihti täiesti irratsionaalselt. Id on ka nartsissismi ehk neu-
rootilise eneseimetlemise ja oma isiku ohjeldamatu ületähtsustamise allikas.
Tundmata ärevust ja hirmu, ähvardab talitsematu id kujuneda isiksusele,
laiemalt aga kogu ühiskonnale ohtlikuks. (Seda on sümboolselt suure kuns-
tilise jõuga kujutanud H. Melville romaanis „Moby Dick ehk Valge Vaal")
Freud ise ja tema arvukad tõlgendajad on otsinud iie sümboolset väl-
jendust. IcTi on võrreldud perutava täkuga, keda talitseb ratsanik-ego, aga
ka kõikvõimsa pimeda kuningaga, kellel on küll määratu võim, ent kes peab
kõik oma soovid teostama alamate kaudu. Sageli võrreldakse teda energia
ja elujõudu andvate ürgtungide reservuaarina. Id on vaadeldav organismi
somaatiliste ja psüühiliste protsesside vahendajana.
Freudi järgi vabastab id organismi tekkinud pingeist kahel viisil: (a)
stiimulile automaatselt järgnenud refleksiivsete toimingute kaudu (nt ärritu-
sele järgnev köhatamine või kohanemisliigutus) või (b) algeliste protsesside
kaudu, milles keskne on soovituga seotu kujutlemine. Näiteks kui näljane
imik tahab süüa, tekib tema teadvuses emarinna või lutipudeli kujutlus.
Freudi järgi on kirjeldatud esmased protsessid aloogilised, irratsionaalsed ja
talitsematu kujutlusjõuga, nõnda et piir tõelise ja näilise, oma mina ja mitte-
mina vahel kipub ähmastuma. Kirjeldatavate primitiivsete protsesside
pahupooleks on see, et need põhjustavad soovitu ja kujutletava võtmist te-
gelikkuse pähe ja kahandavad elus toimetuleku võimet. Süütute unenägude
kõrval põhjustavad primitiivsed protsessid Freudi järgi ka hallutsinatsioone
ja psühhoose.

Ego

Ego ehk mina (sisult täpsem vaste, kuna siin puudub vihje isekusele e
egoismile) on id ist arenenud reaalse maailmaga kontaktis olev isiksuse
osa. Ego areneb inimeses sedamööda, kuidas väikelaps hakkab eristama
oma individuaalsust ning idi tungivaid ja korduvaid nõudeid piirama. Ego
saab id i\t tarviliku energia, kusjuures tema üheks funktsiooniks on otsekui
koor puud idi keskkonna eest kaitsta. Ego ülesanne on tagada isiksuse ja
tema psüühika elusolek, turvalisus ja tervis. Ego talitseb tunge, ohjab ja
suunab impulsiivset tegutsemist ning samas mõtestab ja tõlgendab kesk-
konda nõnda, et inimesel oleks sellega võimalik kohaneda. Ego suunab in-
diviidi eelistama väliskeskkonnaga paremale kohanemisele viivat tegutse-
mist ning vältima olukordi ja tegusid, mis kahandavad inimese turvalisust ja
kohanemist. Ego selekteerib idi tungid ja tarbed säärasteks, millega tuleb
kohe või edaspidi arvestada, ning sellisteks, mida tuleb eirata. Kui id süm-
boliseerib ihasid ja kirgi, siis reaalsusprintsiibist lähtuv ego sümboliseerib
tervet mõistust, mis püüab säilitada isiksuse terviklikkuse. Ego püüab leida
kompromissi mõnutunnet andva kohese pingelangetamise tungi ning orga-
nismi tulevaste sihtide ja kestvate ülesannete vahel; millegi nautlema luba-
misel arvestab ta ka võimalike kannatustega, püüdes neid vältida. Seega
ego tõkestab, vaigistab, piirab ja kanaliseerib idi energeetilisi tunge, tehes
need indiviidile ja sootsiumile vastuvõetavaks. Näiteks ei luba tsiviliseeri-
tud inimene endale seksuaalsete himude ja agressiivsete tendentside (äkk-
viha kellegi vastu) kohest talitsemata rahuldamist.

Superego

Isiksuse kolmas komponent superego areneb lapsel egost sedamööda,

kuidas ta lävib vanemate jt täisealistega. Superego kätkeb endas arusaamise
heast ja halvast, õigest ja väärast. See on otsekui moraalinormide hoiupaik.
Superego on sageli võrreldud kohtuniku, kombluspolitsei või tsensoriga,
kes seab moraalinormid ja käitumisstandardid, järgib valvsalt nende täitmist
ning rakendab tarbe korral karistusi. Freudi õpetuse järgi pole kahtlustki, et
narkomaanidel ja mängusõltlastel on nõrk superego. Algul peegeldab su-
perego põhiliselt vaid vanemlikke ootusi, kuidas laps peaks korralikult käi-
tuma. Vältimaks tõrelemist ja karistamist, peab laps hoiduma üleannetus-
test. Superego areneb lapsel ka koolis ja hiljem täiskasvanunagi ning seda
võib määratleda kollektiivse südametunnistuse peegeldumisena indivi-
duaalses teadvuses.
Superegos võib eristada kaht alasüsteemi: südametunnistust ja ego-
ideaali (täpsemini: minaideaali). Süüme kasvab sedamööda, kuidas lapses
arenevad kriitilise enesehinnangu võime, moraalsetest keeldudest arusaa-
mine ja süütunne. Minaideaal on aga superego positiivne külg, midagi, mil-
lele lähenemine valmistab meelehead, tõstab eneseusku. See areneb vanem-
liku tunnustuse alusel ja märgib lapse võimet ise seada endale teatud sihte
ja standardeid. Superego peetakse täielikult väljaarenenuks pärast seda, kui
vanemlikku kontrolli on asendanud enesekontroll. Taotledes täiust mõtetes,
sõnades ja tegudes, püüab superego talitseda id\ kõiki tunge, mis lähevad
vastuollu moraali ja sobivaks peetava käitumise standarditega.

Tungid

Freudi jäigalt reduktsionistliku teooria järgi on inimese aktiivsuse

(mõtted, tunded, mälu, fantaasia) aluseks tema ürgsed tungid. Tungid
(Trieb) võivad käitumist kujundada otse, aga ka varjatult. Inimesed käitu-
vad neile iseloomulikul viisil seetõttu, et neid motiveerib alateadlik pinges-
olek ning nende tegude põhiline otstarve on seda pingeseisundit vähendada.
Tsiteerigem siinkohal Freudi.
„Idi vajaduste tõttu tekkinud pingete taga olevaid jõudusid nimetatakse
tungideks. Nad väljendavad vaimuelule esitatud kehalisi nõudeid. Kuigi
nad on kõigi tegevuste peapõhjuseks, on nad oma olemuselt konservatiiv-
sed. Mis tahes seisund, mille elusolend on saavutanud, kutsub esile vajadu-
se see seisund taastada niipea, kui see on taganenud. Võimalik on eristada
määramatul hulgal tunge ja tegelikkuses nii ka tehakse. Tekib küsimus, kas
oleks ehk võimalik tuletada kõik need tungid vahest põhitungidest. Uuringu
käigus oleme jõudnud järeldusele, et tungid võivad oma eesmärki (nihke
kaudu) muuta ja ka üksteist asendada, mil ühe tungi energia kandub teisele
üle. Pärast pikki kõhklusi otsustasime tunnistada vaid kahe põhitungi ole-
masolu. Tung erineb stiimulist selle poolest, et ta tekib kehasisese stimulat-
siooni tulemusena ja toimib muutumatu jõuna, mille eest ei ole subjektil
võimalik põgeneda nagu väliste stiimulite eest." (Freud 2003, lk 123-124)
Igal tungil on neli karakteristikut: allikas, eesmärk, objekt ja stiimul.
Tungi allikas on organismi erutus- või pingeseisund või inimese (rahulda-
mist ootav) tarve. Tungi sihiks on rahuldamata tarbest tingitud ärrituse kõr-
valdamine või leevendamine. Selle eesmärgi saavutamisel naudib inimene
mingi aja heaolutunnet. Mõnutunde optimeerimiseks tuleks rahuldamata
tungist tingitud häiritus hoida minimaalsel tasandil. Tungi objekt on keegi
teine isik või mis tahes keskkonna ese või ka inimese organismi enda keha-
osa, mis võimaldab tungi rahuldada. Üks ja seesama objekt võib rahuldada
mitut tarvet ning vastupidi, üht tungi võib rahuldada mitme objekti kaudu.
Mida arenenum isik, seda paremini suudab ta olukorra eripärale vastavalt
varieerida oma tarbe rahuldamisele viivat tegutsemist.
Kesksed tungid on libiido, mis leiab väljenduse seksuaalses käitumises,
aga ka loomises, ning surmatung Thanatos (kr surmajumala järgi), mis väl-
jendub purustamises, destruktiivses tegevuses. Freudi järgi annab nii sek-
suaalsus kui ka hävitamiskire rahuldamine mõnutunde ehk rahulduse.
Freudismi järgi võib mis tahes käitumisakti kirjeldada tema objektiga
seotuse ehk hõivangu {katkeksis) järgi, teiselt poolt aga selle alusel, mis
tungi rahuldamist takistab (antikatheksis). Käitumise motivatsiooni mõist-
miseks tuleks seega uurida, kuidas teatud objekti hõivang on suhtetoimes
selle saavutamise takistustega.
Stiimul on kindel hulk energiat või survet, mis läheb tarvis tungi rahul-
damiseks. Sellest annab tunnistust näiteks see, kui palju takistusi on inime-
sel soovitud sihi saavutamiseks vaja ületada. Inimese tegelikus motivat-
sioonis on tähtis võime objektihõivanguid varieerida - spetsiifiliste tungide
rahuldamist modifitseerida ja ümber suunata. Just selles seisneb kultuurse,
tsiviliseeritud inimese erinevus primitiivseist olendeist. Siinkohal tuleks
mainida psühhoanalüüsi kultuurikäsitluse üht keskset mõistet - sublimat-
siooni. Freud kirjutas: „Vaatluse tulemused on näidanud, et tung võib läbi
teha järgmised muutused: pahupidipööramise, subjektile ümberpöördumise,
väljatõrjumise ja sublimatsiooni." (Freud 2003, lk 124). Freudi järgi võlg-
neb kõik aastatuhandete jooksul inimkätega loodu - kirjandus, teadus,
kunst, kombeõpetus, mood jpm - oma tekke sublimatsioonile ehk inimeste
võimele peenendada oma ürgsed tungid ühiskonnas vastuvõetavaks ja leida
oma tungidele sootsiumis vastuvõetavad objektid. Ennekõike tähendab see
toore agressiivsuse ja primitiivse seksuaalsuse ümberkujundamist sotsiaal-
selt vastuvõetavaks. Säärase mehhanismi toimega seletab Freud ka keeruka-
te poliitiliste, majanduslike või religioossete institutsioonide teket.

Ärevus

Töötamine arstina kujundas Freudis arvamuse, et neuroosisümptomite-

ga patsientide hädad algavad sellest, et nad ei oska adekvaatselt oma libii-
dot realiseerida. Edasi tekkis tal arvamus, et ärevus ja sellega seotud hirm
on tingitud libiido blokeerimisest. Alles hulga aastaid hiljem jõudis ta ära-
tundmisele, et ärevus on ego funktsioon, mis teavitab inimest teda ähvarda-
vast ohust. Ärevuse alged viivad vastsündinuikka, kui imik ei suuda teda
ärritavate asjadega iseseisvalt toime tulla. Suutmata end ja keskkonda kont-
rollida, valdab vastsündinut ebamäärane hirmutunne. Hirmu lisavad ka
emast eraldatus, pimedus, võõraste inimeste nägemine ema asemel jt tegu-
rid. Psühhoanalüüsis tehakse vahet kolme liiki ärevuse vahel.
Realistlik ärevus põhineb tegelike ohtlike olukordade adekvaatsel hin-
damisel, mis viib ohuolukorraga paremat toimetulekut võimaldava aktiivsu-
seni. Ärevus tekib põhimõtteliselt igas olukorras, kus füüsiline või psüühi-
line oht on nõnda suur, et seda ei saa eirata, vältida või sellega toime tulla.
Ärevust põhjustavatest sündmustest on sagedasemad järgmised:
• soovitud objekti kaotamine (nt laps ei leia rahvasummas ema üles),
• armastuse (armastatu) kaotamine,
• omaenda individuaalsuse kaotamine (siia alla on arvatud ka kastrat-
sioonihirm või oma näo kaotamine häbisse sattumisel),
••• eneseaustuse kaotamine (nt kui superego hindab ego käitumist häbi-
väärseks).
Moraalne ärevus kujuneb olukorras, kus id püüab realiseerida enda
ebakõlbelisi tendentse või tunge ja kui superego vastab sellele süü- või hä-
bitundega. Superegost saab alguse ka hirm selle ees, et nurjatute tegude või
raisatud aastate eest tuleb kunagi vastust anda.
Neurootiline ärevus tekib kartusest, et icTi taunitud tungid ja impulsid
saavad teadlikuks (ego osaks). Sel korral tekib inimesel arusaam, et tema
ego on võimetu kontrollima instinkte, eriti seksuaalsuse ja agressiivsusega
seotud tunge. Seda laadi hirm ja ärevus kujunevad väärale käitumisele järg-
nenud karistamise kogemustest. Algul on karistamishirm loomult realistlik
ärevus, neurootiliseks kujuneb see aga sedamööda, kuidas ego kardab, et tal
ei õnnestu oma ürgseid keelatud tendentse tõkestada. Lisagem, et neurooti-
line ärevus on ohtlik ja kahjustab tervist just oma määratlematuse tõttu:
konfliktid surutakse alla, probleemid jäävad häguseks ning indiviid ei anna
endale aru, mida ta tegelikult kardab.
Ärevusele võib reageerida kahte moodi: (a) situatsiooni realistliku hin-
damise ja sellega kohanemise meetmete kavandamisega; (b) enesepetmise-
ga: raske või keeruka olukorra enda jaoks moonutamise või selle tõsiduse
eitamisega.
 Kaitsemehhanismid
Ärevuse põhiline psühhodünaamiline funktsioon on aidata inimesel
vältida keelatud tungide teadvusse jõudmist. Selleks rakendatakse mitme-
suguseid psüühilise kaitse võtteid, mida Freud määratles ego kaitsemehha-
nismidena. Ego kaitsemehhanismide põhiolemus seisneb selles, et need ei
lase inimesel teadvustada (tunnistada) oma sotsiaalselt taunitud ning super-
ego poolt keelatud tendentse ja tunge: toorest agressiivsust, seksuaaliha,
vaenutundmist kellegi või millegi vastu jne. Freudi järgi reageerib ego id*\
keelatud ürgtungide jt tabueeritud tendentside esiletuleku ohule kaheti: a)
icT\ impulsside pääs egosse tõkestatakse: oma tendentse eitatakse, need sa-
latakse maha; b) esmaseid impulsse moonutatakse sel määral, et nende te-
gelik intensiivsus näib palju nõrgem või nende potentsiaalne ohtlikkus saab
redutseeritud.

S. Freud koos tütar Annaga, kellest sai tema kaitsemehhanismide andekas

klassifitseerija

Freud oli seisukohal, et kõik kaitsemehhanismid lülituvad käiku ise-

eneslikult ja need toimivad, ilma et neid teadvustataks. Tegelikult võib enda
kaitsekäitumise eri viise vähemalt post factum kindlasti tunnistada. Ego
kaitsemehhanismid moonutavad, eitavad või vassivad tõelisust, et näidata
ärevuse põhjust (taunitud tungid ja konfliktid) vähem ohtlikuna. Sellega
kujutavad nad endast suurt enesepettuse allikat. Kirjeldagem järgnevalt
mõningaid tuntumaid egokaitse võtteid.
Repressioon ehk väljatõrjumine {Verdränkung) on soovimatu materjali
tõrjumine alateadvusse. See tekib siis, kui ärevuse tekke ohtu hinnatakse
oodatud naudingust suuremaks, mispeale teadvusest tõrjutakse keelatud
tungidega seotud soovid, mälestused, tunded, mõtted ja kujutlused. Repres-
sioon on esmane ja kõige lihtsam ning käepärasem kaitsevõte just seeläbi,
et see näib tagavat kõige kiirema ja kindlama ärevuse objekti teadvusest
taandamise. Ärritav asi otsekui unustatakse ära. Näiteid igapäevaelust: ini-
mesed lasevad meelest minna ebameeldival, tudengid unustavad ära eksa-
miajad, paljud korteriomanikud unustavad kütte- ja elektriarve õigel ajal
maksmata jne. Vägistatud naised ja perevägivalla ohvriks langenud lapsed
on tihti võimetud traumeerivaid sündmusi meenutama - neil on tekkinud
otsekui mingi mäluauk. Tõrje on kõigi kaitsemehhanismide prototüüp, mil-
lele harilikult lisandub veel mingi teine kaitsemehhanism. Psühhoanalüüs
kui teraapia rajaneb arusaamal, et alateadvusse tõrjutud materjal (nt mäles-
tus traumast, konflikti läbielamus) ei kao kuskile, vaid üritab uuesti tead-
vusse tulla (ja suurt ärevust põhjustada). Seetõttu on tõrjet kasutanud ini-
mene sunnitud „vaistlikult" olema kogu aeg valvas, et allasurutu ei tuleks
uuesti esile. Valvsusseisund seob üsna palju psüühilist energiat ning egoak-
tiivsust, mida muidu võiks kasutada märksa otstarbekohasemalt - õppimi-
seks, loovtööks jne. Olukorda halvendab asjaolu, et neurootik keeldub en-
dale tunnistamast seda, kuivõrd ta kasutab tegelikkuse hindamisel tõrjet ja
moonutab enda jaoks tõelisust. See toob kaasa suurenenud sisepinge, sele-
tamatu ärevuse ja psühhosomaatilisi probleeme. Tõrjutud materjal võib
Freudi järgi vulpsata hetkeks teadvuse pinnale näiteks keelekomistustes,
fantaasiais, naljatlustes, eriti aga unenägudes - kõiges selles, mida Freud
määratleb „argielu psühhopatoloogiana" Tõrje sage rakendamine on Freudi
järgi niisiis mis tahes laadi neurootilise käitumise, aga ka psühhoseksuaal-
sete häirete (rigiidsus, impotentsus) tekitajaks.
Tühistamine (Ungeschehenmacheri) on tõrjega sarnane reaalselt toi-
munu eitamine, püüd juhtunu olematuks mõelda. Näiteks keeldus suur osa
eestlasi endale tunnistamast, et katastroof parvlaev Estoniaga oli teoks saa-
nud. Sündmus näis liiga kurb ja jube, et seda tunnistada.
Projektsioon on iseenda teadvustamata tungi, soovi, omaduse üle-
kandmine teisele inimesele. Paljudel inimestel on tendents „vaenlastele" üle
kanda kurjus, kadedus, vimm ja salakavalus.
Regressioon kujuneb olukorras, kus täiskasvanu käitub väikelapse
kombel. See põhineb vaistlikul soovil naasta seisundisse, kus puudus isiklik
vastutus ja polnud häirivaid probleeme. Regressiooninähtuseks on nn õpi-
tud abitus (M. Seligmani termin) - olukord, kus inimene eelistab jääda
saamatu, ebakompetentse tasandile, peljates vastutust ja eneseaktualiseeri-
mist.
Kõik neurootilised kaitsemehhanismid hägustavad indiviidi jaoks tõeli-
sust ja kuhjavad tema alateadvusse tõrjutud tunge, lahendamata konflikte,
lahtimõtestamata olukordi, traumeerivaid kogemusi jne. Samas leidub ka nn
küpseid kaitsevõtteid, mis aitavad keerukas või raskes olukorras realistlikult
orienteeruda ja adekvaatselt käituda. Küpse kaitse kolm tuntuimat võtet on
probleemide lahendamine, huumor ja sublimatsioon. Kirjeldame viimast
lähemalt.
Sublimatsioon on primitiivsete tungide või tendentside peenendamine
ehk sotsiaalselt sallitud viisil väljendamine. See põhineb oma tungi või
soovi objekti muutmises või esialgse impulsi varieerimises nõnda, et see
oleks inimese superegole vastuvõetav. Sublimatsiooni korral ei kannata in-
diviidi reaalsustaju, inimene ei püüa endas midagi toore jõuga alla suruda,
vaid programmeerib enese leidma sobilikke vahendeid oma soovide süm-
boolseks või kaudseks realiseerimiseks. Nagu eespool mainitud, annab sub-
limatsiooniga seletada kümneid eri kultuurivorme. Põhjus, miks harrastavad
noormehed nõnda meelsasti kõikvõimalikke spordiliike, tuleneb nende
püüust leida oma libiidole (ja võib-olla ka agressioonitungile) sotsiaalselt
sallitav väljendusviis. Libiido teisendamisega seletavad psühhoanalüütikud
ka luuletamist (eriti armastusvärsside kirjutamist). Teisest küljest valivat
hambaarstid või kirurgid ortodokssete freudistide meelest oma elukutse,
eitamaks endas sadistlikku püüdu inimestele haiget teha.

Neuroos

Neuroos on EE järgi negatiivsete emotsioonide küllaste psüühiliste

elamuste ehk psühhotraumade tagajärjel tekkinud psüühikahaigus, mis
avaldub põhiliselt tunde- ja tahteelu hälvetena. Ilmnevad ülitundlikkus, eru-
ruvus, emotsionaalne labiilsus, norutunne, ärevus, kindlusetus, teotahte
nõrgenemine, kergesti väsimine jne. Oluline on rõhutada, et erinevalt psüh-
hoosist ei ole neuroosi korral tegelikkuse adekvaatne tunnetamine ja oma
tegevuse juhtimise võime häiritud. Neuroosi tänapäevasele tõlgendusele
rajas tee S. Freudi õpetus, milles neuroosi olemus ja teke leiab tõlgenduse
ego ja vahelise opositsiooni võtmes. Siinkohal pole liigne psühhoana-
lüüsi klassikut ennast tsiteerida.
„Neuroos on ego ja vahelise konflikti väljendus. Neurootik eemal-
dub reaalsusest, sest see tundub talle - tervikuna või osaliselt - talumatu.
Milles seisneb neuroosi olemus? See seisneb asjaolus, et ego, vaimse apa-
raadi kõige organiseeritum osa, mis on tekkinud välismaailma mõjutusel, ei
ole suuteline täitma oma vahendaja rolli icTi ja reaalsuse vahel. Sellel nõr-
kushetkel eemaldub ta osaliselt icTi instinktiivsest tegevusest ja kannatab
oma loobumise tagajärgede all, mis avalduvad sümptomite ja edutute vas-
tandreaktsioonidena. Neuroosi ülesanne on kaitsta ohtlike tajude eest. Ini-
mesed, keda peetakse neurootikuks, jäävad oma suhtumises õhusse lapse-
meelseks ega ole ärevuse iganenud tingimustest välja kasvanud. Nad kur-
davad oma haigust, kasutades seda võimalikult hästi ära, ja kui seda tahe-
takse neilt ära võtta, siis nad kaitsevad seda nagu emalõvi poega, ei ole
mingit mõtet neile sellepärast etteheiteid teha. Vaimse tervise huvides on
oluline, et superego areneks normaalselt, st et ta ei personifitseeruks. See on
just täpselt see, mida neurootiku puhul ei juhtu. Tema superego käitub ego-
ga nagu range isa lapsega ning tema moraalsus avaldub primitiivsel kujul,
sundides ego alistuma superegopoolsele karistusele. Selle „enesekaristami-
se" vahendina kasutakse haigust. Neurootik käitub nii, nagu valdaks teda
süütunne, mida saab vaid leevendada end haigusega karistades." (Freud
2003, lk 68-74)

Käesolev lühiülevaade ei ammenda kaugeltki Freudi kogu õpetust.

Psühhoanalüüsist kui ravimeetodist on üsna detailselt kirjutanud V Tähkä
raamatus „Psühhoteraapia alused psühhoanalüütilise teooria põhjal" (1999).
Freudi kontseptsioon lapse varase arengu perioodidest leiab aga üksikasja-
likku teavet G. Butterworthi ja M. Harrise raamatust „Arengupsühholoogia
alused" (2002).
Põhimõisteid: alateadvus, tungid, Oidipuse kompleks, Elektra komp-
leks, ego, id, superego, lõbuprintsiip, oraalne, anaalne, falliline, genitaalne,
libiido, Thanatos (surmatung), kaitsemehhanismid, repressioon, projekt-
sioon, regressioon, tühistamine, sublimatsioon.

Katkendeid teostest „Sigmund Freudi tarkuseraamat".

(Tallinn, 2002)

Neuroosi kujunemine

Pärast teatud elamust esitab tung nõude enda rahuldamiseks, ego loo-
bub nõude täitmisest kas seetõttu, et teda häirib selle liialdav iseloom, või
seetõttu, et ta tajub selles ohtu. Esimene neist põhjustest on algupärane, ent
mõlemal juhul on lõpptulemuseks ohuolukorra vältimine. Ego kaitseb end
ohu eest väljatõrjumisega. Ärritus tõrjutakse välja nii või teisiti, ärrituse
esilekutsuja ja kõik sellega seotud tähelepanekud unustatakse. Ent sellega
protsess veel ei lõppe; tung kas säilitab oma tugevuse või saavutab selle
taas või annab endast märku mõnes teises situatsioonis. Ta esitab oma nõu-
de uuesti ja - kuna väljatõrjumise „armkude" ei võimalda normaalset ra-
huldamist - jõuab mingil nõrkuse hetkel niinimetatud asendusrahulduseni,
mis avaldub nüüd sümptomina, ilma et ego sellega nõustuks või selles osa-
leks. Kõiki sümptomi tekkimise ilminguid kirjeldakse õigustatult väljendiga
„ väljatõrjutu tagasipöördumine" Vaadeldes situatsiooni tervikuna, saab sel-
geks, et neuroosi tekkimine allub lihtsale valemile; ego püüdis ebasobivat
meetodit kasutades alla suruda id\ mõningad osad, ent see ebaõnnestus, ning
id maksab talle kätte. Välismaailma ja id\ vahel valitseb vastuolu ja kuna
oma varjamatuimale olemusele truuks jäänud ego hakkab välismaailma
pooldajaks, satub ta konflikti oma isikliku iga. Ent selge on see, et haiguse
põhjuseks ei ole vaid konflikt, sest vastuolu reaalsuse ja id\ vahel on välti-
matu, ja ego kindel ülesanne on tegutseda nende vahel vahendajana. Haiguse
kutsub esile hoopis asjaolu, et ego kasutab konflikti lahendamiseks ebasobi-
vat väljatõrjumismeetodit. See omakorda on põhjustatud tõigast, et ajal, mil
talle see ülesanne anti, oli ego välja arenemata ja nõrk. Otsustava tähtsusega
väljatõrjumised toimuvad varases lapseeas. (Freud 2003, lk 71-73).

Unenägude tõlgendamine

Freud jaotab unenägude „salakeele" võtted nelja ossa.

Tihendamine. Näiteks juhtub, et näeme unes inimest A näoga, kellel on
seljas B riided ja peas C kübar. Freud seletab seda tõrjutud tungide püüdega
kasutada teadvuslikku - unenäos ilmsiks tulevat - materjali säästlikult. Tei-
seks püütakse materjali maskeerida. Unenäoski toimib „sisetsensor"! Vahel
toimub ka vastupidist: kuna latentse väljendamiseks ei leidu manifestset
elementi, siis kasutab üks latentne element mitut mainifestset.
Nihked. Et oma esiletulekut varjata, püüavad latentsed elemendid juh-
tida teadvuse tähelepanu sinna, kus reetvat materjali leidub kõige vähem.
Nüüd seatakse esiplaanile manifestne element, mille taga midagi erilist ei
varjugi, teine, tegelikult olulisem element, milles just väljendubki tõrjutud
aines, jääb aga kõrvale.
Piltlik väljendus. Kujundliku väljenduse taga ei seisne mitte üksnes
psüühika püüd soovimatu otse peegeldamist vältida, vaid ka asjaolu, et une
ajal on vaimsed funktsioonid puhkeseisus ja mõttelist, abstraktset ei saagi
otseselt väljendada. Truudusetust väljendab näiteks konkreetse eseme
murdmine. Unedes ilmnevad kõnetlused pole Freudi järgi mitte une ajal
loodud, vaid need peegeldavad ärkveloleku ajal mällu talletatut.
Sümbolid. Mitmel latentsel elemendil on unenägudes kindlad asemi-
kud. Isa ja ema võivad ilmneda kuninga ja kuningannana, naise sümboliks
võib olla maastik (Shakespeare"\ järgi), surmahirmu sümboliks võib olla
ärasõit, mehe sümboliks number 3 (kreeka pärimustes) jne. Unenägude tõl-
gendamise teeb keerukaks asjaolu, et üks ilming - kuju, olend, sündmus jne
- võib endas kanda mitme eri sümboli tähendust. Näiteks võib ema sümbo-
liks olla kirik, isa ilmuda unenäos hiiglasena jne. Samas võib ühel korral
sümbolina esile tulev element ilmneda teisel korral hariliku esemena. Ele-
mente, millel on oma kindlad sümbolid, peaaegu ei leidu. Pole lootustki, et
universaalsete sümbolite tundmise kaudu võiks unenäo kogu latentsest si-
sust aimu saada.
Levinud unenäotüüpe
Lugejaile võiks praktilist huvi pakkuda, milliseid enam esinevaid une-
näoliike kirjeldas sadakond aastat tagasi S. Freud. Pole kahtlustki, et paljud
tema pakutud üldised tõlgendused sobivad ka meie kaasaega.
Eksamiärevuse unenäod on sagedased enne mingit vastutusrikast üles-
annet, mis seab ohtu indiviidi maine ja staatuse.
Ekshibitsionistlikud unenäod (enesepaljastamine, seltskonna ette il-
mumine napis riietuses jne) peegeldavad inimese oleviku probleeme, näi-
teks sisekonflikti soovi vahel end teistele enam avada ja samas oma loo-
must varjata.
Karistusunenägu ilmub Freudi käsituses manifestsena latentse soov-
unenäo asemel. Teisisõnu „nuhtleb" inimene oma meele kriitilise, laitva ja
karistava funktsiooni ajel oma instinktiivseid taunitud soove.
Kukkumine. Kukkumisunenäod toovad ilmseks inimese sisemise äre-
vuse, mida ta enda eest ehk ärkvel olles varjab. Naiste puhul tähendab see
Freudi järgi peaaegu alati püüdu erootilisele ahvatlusele mitte järele anda.
Kukkumisunenäod heiastavad ka varase lapsepõlve tegelikke kukkumisi
voodist.
Kõne unenäos. Enamasti viitavad unenäos öeldud laused ja mõtted
mingile akuutsele olukorrale, mille fragmente uni peegeldab.
Lendamine tähendab klassikalise psühhoanalüüsi tõlgenduses latentse
soovi olemasolu, soovunelmat, mida ei taheta endale tunnistada. See tähen-
dab (veel kord näide sümbolite mitmetähenduslikkusest!) aga ka seksuaalse
eneseteostamise võime ihaldamist. Freudi järgi viib täiskasvanute unenäo-
lend tihi tagasi nende lapsepõlve, mil oma seksuaalsust tajuti häguselt ega
osatud seda endale tunnistada.
Manifestsed ja latentsed unenäod. Esimesed tähendavad unenäo esma-
tõlgendust, mida psühhoanalüüsi seansi klient ise esimesena välja pakub.
Teine, nagu nimetuski ütleb, tähistab unenäo varjatud, sisimat, olemusli-
kumat külge.
Tuli. Freud tõlgendab tuleunenägusid alateadvuses oleva materjaliga
lapsepõlve öisest kusepidamatusest.
Ujumine unes. Freudi tõlgenduses (mida mitmed teised analüütikud
eitavad) taastab une ajal vees hulpimine sümboolselt selle rõõmu, mis mai-
mik sai voodi märgamisel. (Freud 2003, lk 127)
 Unustamine

Nimede unustamise korral on sageli tegemist puuduliku mäletamisega.

„Sellel, kes püüab meenutada ununenud nime, torkavad pähe teised - asen-
dusnimed - , mis suruvad end visalt peale, vaatamata sellele, et inimene
tundis ära, et need on väärad. Protsess, mille tulemuseks peaks olema unu-
nenud nime taasmeenutamine, asendatakse teisega, mis toob teadvusse vaid
ebaõige asendusnime," kirjutab Freud. Nime unustamise põhjuseks võib
teadliku allasurumise kõrval (mingeil asjaoludel ei soovi teadvus nime mä-
letada) ka teatud eelsoodumus nimesid mitte mäletada ja - mis eriti tähen-
dusrikas - välise assotsiatsiooni loomine otsitava nime ja eelnevalt allasuru-
tud elemendi vahel. Une ajutise unustamise mehhanism seisneb selles, et
otsitav nimi ja häiriv kompleks võivad olla juba pikka aega omavahel seo-
tud, ent samas võib see seos olla äsja tekkinud väliste pinnapealsete assot-
siatsioonide loomise tulemusena. Unustamise funktsiooniks võib olla hoi-
duda mälu kaudu valu teadvustamisest. Niisiis kipub nimi ununema, kui
sellega on seotud midagi ebameeldivat või kui see kutsub esile lähemaid
või kaugemaid assotsiatsioone. Hulgal juhtudel toob ühe nime unustamine
kaasa ka teiste, sellega assotsieeruvate nimede unustamise. Unustamise ül-
dist mehhanismi kirjeldab Freud järgnevalt:
„Mälumaterjali mõjutavad kaks tegurit: tihendamine ja moonutus.
Moonutus on psüühikas domineerivate püüdluste tulemus; ta pöördub
mälujääkide afektiivsete jääkide vastu, mis osutavad tihendamisele
suuremat vastupanu. Tähtsusetuks muutunud jäljed liituvad
tihendamisprotsessiga vastupanuta; lisaks sellele võib tähendada asjaolu, et
ka moonutuspüüdlused toituvad tähtsusetust materjalist, sest nad ei leidnud
rahuldamist siis, kui nad soovisid seda ilmutada." Mälu muutub Freudi
tõlgenduses ähmaseks seetõttu, et nii tihendamise kui ka moonutuse
protsessid toimivad pikka aega, saades kütust teadvuse lisanduvast
materjalist. Samas ei tunne alateadvus piire ühegi sündmuse osas.
Mitteteadvuses säilitavad kõik muljed nii oma esialgse kuju kui ka kõik
järgmised kujud. See teeb analüütilise protsessi ühest küljest paljulubavaks,
teiselt poolt pikaajaliseks ja komplitseerituks. (Freud 2003, lk 159-162)

Kokkuvõtvat

Sigmund Freud avardas alateadvuse uurimisega väga oluliselt inim-

psüühika käsitust. Ta rajas psühhoanalüüsi kui psühholoogiateooria, ravi-
meetodi ja ühiskonna- ning kultuurikäsituse. Algatas rahvusvahelise psüh-
hoanalüütilise liikumise. Avastas varase lapseea tähtsuse isiksuse kujune-
misel. Ajendas paljusid XX sajandi psühholooge käsitlema inimese hinge-
elu ja sotsiaalseid nähtusi psühhoanalüüsi võtmes. Kokkuvõtvalt võib EE
järgi öelda, et Freudi õpetus on peale psühholoogia mõjutanud ka kirjandust
jt kunste ning kogu XX sajandi kultuuri. Freudi arvukad kriitikad on eita-
nud tema õpetuse panseksuaalset (libiido keskne osa) ja reduktsionistlikku
(kõik taandatakse tungidele) olemust, toonitanud alateadvuse osa ülepaisu-
tamist, lapse arengufaaside pelgalt hüpoteetilist iseloomu, psühhoanalüüsi
kui teraapiameetodi kasuteguri kaheldavust, ennekõike aga tema õpetuse
mütoloogilist, empiiriliselt peaaegu täiesti valideerimatut olemust. Freu-
dism on tekitanud tänapäeva ühiskonna nn massiteadvusele ka ilmset kahju.
Selle mitu mõistet - kompleksid, alateadvus jt - on leidnud laia „vulgaar-
analüütilist" kasutamist. Freudist innustatud väiksema kaliibriga a n a l ü ü t i -
kud" on alates XX sajandi kahekümnendaist aastaist kirjutanud kümneid
tuhandeid lehekülgi tema õpetusest kantud artikleid ja raamatuid, milles
ortodoksse psühhoanalüüsi postulaatide ja põhimõistetega manipuleerimi-
sest on saanud otsekui eesmärk omaette. Samas on psühhoanalüüsis ja
psühholoogias laiemas mõttes palju enamat andnud just need Freudi radi-
kaalseimad kriitikud (Adler, Fromm jt), kes väga paljus küll eitasid Freudi
algset teooriat, ent samas püüdsid selle modifitseerida ajakohasemaks ja
adekvaatsemaks.
 Alfred Adleri individuaalne psühholoogia

Alfred Adler sündis Viinis 1870. aastal, olles

seega Freudist 14 aastat noorem. Tema isa oli vara-
kas juudi ärimees, kuid Adlerite kodu paiknes Viini
vaeses, peaaegu getot meenutavas linnajaos. Erine-
valt Freudist ei kogenud Alfred noorukina enese ta-
gakiusamist oma rahvuse pärast. Kummatigi võttis ta
vanemas eas omaks protestantliku usutunnistuse.
Lapsena põdes Alfred mitmesuguseid haigusi, seistes
korduvalt surmaga silmitsi. Just seda laadi üleelamised kujundasid temas
soovi õppida arstiks. Astunud 18-aastaselt Viini ülikooli, hakkas Alfred
peagi huvi tundma sotsialistliku maailmavaate vastu ja võttis osa poliitilis-
test üritustest. Ühel sotsialistide kokkutulekul kohtas ta ka oma tulevast
naist, vene päritoluga Raissa Epsteini, kelle tutvusringi kuulusid muide juh-
tivad vene revolutsionäärid Trotski ja Joffe. Saanud kõrgkooli lõpetamise
järel psühhiaatriks, sattus Alfred peagi kokku tollal aina suuremat kuulsust
võitnud Sigmund Freudiga. Kahe psühhoanalüütiku viljakas koostöö vältas
kümmekond aastat. Sealjuures ei pidanud Adler vastupidi Freudi arusaama-
le end kunagi viimase õpilaseks. Freudi hakkasid aegamööda üha rohkem
ärritama Adleri eemaldumine ortodokssest psühhoanalüüsist ning tema jõu-
pingutused luua omaenda teooria. Vastuolud Freudiga viisid selleni, et
1911. aastal lahkus Adler koos üheksa teisitimõtlejaga" Viini psühhoana-
lüütikute liidust, et asutada sellega analoogiline vabameelsem assotsiat-
sioon. 1920. aastail sõitis hea kõnemehena tuntud Adler läbi paljud Euroo-
pa linnad ning käis korduvalt ka Ameerika Ühendriikides. Leides Ühendrii-
kides oma individuaalsele psühholoogiale hea kõlapinna, jättis Adlerite pe-
re 1935. aastal Hitleri-Saksamaaga lõplikult hüvasti. Alfred Adlerist sai ühe
Long Islandi kolledži psühhiaatriaprofessor ning ta asus suure innu ja me-
nuga arendama loengulist tegevust nii oma ülikoolis kui ka väljaspool seda.
28. märtsil 1937 varises A. Adler ühe loengu ajal kokku ja suri. Olgu lisa-
tud, et tema mõlemad pojad Alexander ja Kurt omandasid isa eeskujul sa-
muti psühhiaatri elukutse.

Adleri biograafia allikaid:

http://www.m-ww.de/persoenlichkeiten/aadler.html;
http://www.hausarbeiten.de/faecher/hausarbeit/del/! 8093 .html
 Teoseid
„Studie über die Minderwertigkeit von Organen" (1907), „Über den
nervösen Charakter" (1912), „Menschenkenntnis" (1927), „The practice
and theory of individual psychology" (1929), „What life should mean to
you" (1931), „The individual psychology of Alfred Adler: A systematic
presentation of selections from his writings" (1956), „Heilen und Bilden:
ein Buch der Erziehungskunst fur Ärzte und Pädagogen / Alfred Adler, Carl
Furtmüller" (1983), „Über den nervösen Charakter: Grundzüge einer
verleichenden Idividualpsychologie und Psychotherapie" (1988),
„Individualpsychologie in der Schule: Vorlesungen fur Lehrer und
Erzieher" (1993), „Lebensprobleme: Vorträge und Aufsätze" (1994), „Ras-
kelt kasvatatavad lapsed" (1932), „Inimesetundmine: inimeste iseloomude
peategurid ja nende areng" (1939, 1995).

Individuaalse psühholoogia peajooned

Adleri individuaalne psühholoogia vastandub juba oma nimetusega

Freudi töödele, kus valdavalt kirjeldati inimloomuse ja käitumise üldisi ste-
reotüüpe, pühendamata tähelepanu isiksuse kordumatusele. Erinevalt
Freudi alateadlike tungide ja instinktide teooriast leiab Adler, et elus teadli-
kult seatavad sihid ja ootused kujundavad inimkäitumist märksa rohkem kui
minevik, näiteks varase lapsepõlve läbielamised ja konfliktid. Seega võime
tema teooriat määratleda teleoloogilisena (kr k telos - eesmärk). Samal ajal
kui Freud avastas inimloomuses terve hulga varjukülgi, leiab humanistliku
psühholoogia eelkäijaks peetav Adler, et inimene on loomult ennemini po-
sitiivne kui negatiivne, isiksuse arengut tähistab aga kulg keskkonnaga pa-
rema kohanemise, kaasinimestega koostöö ja altruismi poole. Ta on seisu-
kohal, et ümbritseva sotsiaalse ja füüsilise keskkonna k o n t e k s t i
mõistmine on inimloomusest ja tema käitumisest arusaamisel keskse tähen-
dusega. Isiksustüübi kujunemisel on määrav inimese-keskkonna suhtetoi-
me. Seega võiks Adleri vaateid määratleda vahest isegi enam konteks-
tuaalse psühholoogiana kui süvapsühholoogiana. Samal ajal kui Freud te-
geles põhiliselt psüühika süvaanalüüsiga, üritas Adler käsitada inimloomust
holistlikult, taotleda pigem sünteesi kui detailanalüüsi. Moraalse orientat-
sioonita klassikaline psühhoanalüüs annab Adleri meelest pahatihti üsna
kaheldavaid tulemusi, vormides egoistlikke, antisotsiaalseid isikuid. Adler
küll möönab alateadvuse osakaalu, ent peab selle rolli motivatsiooni kujun-
damisel märksa vähem oluliseks kui freudistlik psühhoanalüüs. Samas või-
me Adlerit pidada psühhodünaamilise koolkonna klassikaliseks esindajaks
juba ainuüksi seetõttu, et ta annab inimese kujunemisel erilise tähenduse
alaväärsuse (alateadlikule) ülekompenseerimise püüule ja hägusa tungina
toimivale võimuihale. Ta rõhutab ka varast lapseiga ja eriti ema-lapse suhet
inimese kujunemise ühe võtmetegurina. Nagu Freud, hindab ka Adler neu-
roosi põhjustes jälile saamiseks kõrgelt unenägude uurimist. Psühhoanalüü-
si harrastavatele terapeutidele omaselt peab ta ebaterveid egokaitse võtteid
neurooside kujunemise põhisüüdlaseks.
Adlerile võib läheneda mitmeti. Üks tema põhipostulaate oli väide, et
kohanemishäired ja neuroosid ei tulene mitte lapseea tõrjutud seksuaalsetest
instinktidest, nagu arvas Freud, vaid lapse ahistavast abitustundest, mis
sunnib teda hilisemas eas taotlema iga hinna eest võimu teiste inimeste üle.
Teda köitis ühelt poolt Ch. Darwini evolutsiooniõpetus, teiselt poolt aga
tollal suure sotsiaalse mõjuga F Nietzsche teostes väljendatud üliinimese ja
võimutahte ülistus. Sellest inspireeritult arendas ta välja oma kontseptsioo-
ni isiksuslikust kasvust, elu põhieesmärkidest ja neile vastavast elamisstii-
list ning loomingulisest küpsemisest, mis ennetasid aastakümneid h u m a -
nistide" samalaadseid seisukohti. Lähtudes holistliku filosoofi Jan Smutsi
arusaamast, et mis tahes terviksüsteem on selle osadest kõrgemal tasemel ja
võib kanda omadusi, mis pole süsteemi osades väljendatud, toonitas Adler
oma teostes järjepidevalt inimese tervikliku käsitlemise tarvilikkust.

Alaväärsus ja selle kompenseerimine

Adlerile kuulub tänapäeval üldtuntud alaväärsuskompleksi {Minder-
wertigkeitskomplex) mõiste valmimise au. Tema meelest on lapseeast pärit
ja inimese mis tahes nõrga kohaga (välimus, tervis, suhted, võimed vm)
seotud alaväärsustunne igati normaalne ja potentsiaalselt paremat sotsiaal-
set kohanemist kannustav nähtus. Alaväärsuse võib põhjustada ka vanemlik
ülehooldus või allajäämine pere võimekamale või enam armastatud teisele
lapsele. Suur osa meie pingutusi oma võimete arendamisel ja eneseteosta-
misel on seotud ebateadliku, hingesopis näriva alaväärsustunde ületamise
püüdlusega. Näiteks inimene, kellel on lapsest saati ülemiste hingamisteede
haiguste tõttu vaevarikas pikalt kõnelda, võib kehakultuuri ja hingamishar-
jutuste abil saada väljapaistvaks kõnemeheks. Või vastupidi, kogedes oma
suulise eneseväljenduse kehva taset, võib keegi asuda usinalt välja arenda-
ma võimeid literaadina tegutsemiseks. Adler toob arvukalt näiteid, kuidas
just alaväärsuse ületamine kujundas karaktereid ja ajaloos väljapaistvaid
isiksusi (F Roosevelt jt). Tema õpetuse teljeks ongi tõdemus, et väga palju
kõigest sellest, mis inimene teeb (millise ameti omandab, kuidas end aren-
dab, kellega suhted loob, kuhu püüdleb jne), on seotud tema alateadliku
püüdega alaväärsustunne otsustavalt ületada.
 Kuid alaväärsustundest saavad alguse ka agressiivsus (Aggress-
ionstrieb) ja täitmatu võimuiha. Viimane on Adleri varasemates töödes
vaadeldud maskuliinse protestina naiseliku nõrkuse vastu. Hilisemates töö-
des eelistab Adler agressiivsuse mõistele terminit üleolekupüüd (Gel-
tungsstreberi), mis võib võtta niihästi negatiivseid kui ka positiivseid vor-
me. Ühes oma viimases töös jõuab ta järeldusele, et üleolekupüüd on inim-
elu keskne seaduspärasus, midagi, „ilma milleta poleks võimalik inimelu
ette kujutada" See tungiv tarve muuta oma miinus plussiks, suunduda ala-
väärsuselt täiuslikkuse poole, arendada oma oskamatus kompetentsuseks
ning võtta vastu elu väljakutsed on tema meelest omane kõigile inimestele
(Adler, 1956, lk 104). Ühtlasi oli ta veendunud, et üldjuhul viiendaks elu-
aastaks väljakujunenud sünnipärane tarve enda tajutud puudus ületada ei
jäta inimest kunagi maha, kujundadeski lõppude lõpuks kogu tema elu.
Igaüks võib oma alaväärsuse teostamiseks muidugi valida isikupärase
tee ja oma vahendid. Väikelapsena ähmaselt tajutud tarve end teostada ja
maksma panna saab täiskasvanuna üha selgemini tunnetatuks, kujunedes
inimese motivatsiooni keskseks allikaks. Enda maksmapanek sootsiumis
võib teoks saada kõrgilt teisi eirates ja oma ego üles upitades, mis põhjustab
inimeses sisekonflikti ning ongi üks neurooside tekke põhiallikas. Isiksus-
likku arengut ja küpsust näitab inimese võime ületada oma alaväärsus kaas-
inimesi arvestades, nende vastu osavõtlikkust ilmutades, ühtsustunnet
{Gemeinschaftsgefühl) kogedes. Lisagem, et Adler rõhutas kogukondliku,
ühiskonna üleoleku saavutamise tähendust, mis väljendub püüdes tagada
sootsiumi teiste liikmetele võimalus oma alaväärsus ületada. Seda laadi kol-
lektiivse üleoleku taotlemise näideteks võiksid sobida Mahatma Gandhi,
Martin Luther King jt vabadusvõitlejad.
Adleriaanlik arusaam, et inimese eetiline missioon on jõuda enda ja
oma keskkonnaga harmoonilisse vahekorda, on väga lähedane mõne ida-
maa vaimse õpetuse, näiteks budismi ja taoismiga.

Eesmärgid

Inimest iseloomustab hästi see, millised elueesmärgid ta on endale

seadnud. Elu kesksete eesmärkide seadmisel toimib olulise mõjurina ikka
seesama varasesse lapsepõlve tagasi ulatuv alaväärsuskompleks, mida püü-
takse aastate jooksul ületada (üle kompenseerida). Elu eesmärgid pole kau-
geltki alati ühemõtteliselt selged ja läbitunnetatud, pahatihti on need üldse
täpsemalt määratlemata. Noorukieas on paljud elusihid kaitselis-
kompensatoorse laadiga, nende abil püütakse luua silda frustreeriva oleviku
ja täisväärset elu tõotava unistuste tuleviku vahele. Probleeme valmistab
see, et mõned (kompensatoorsed) elusihid, mille püstitamine viib ehk vara-
sesse lapseikka, jäävad inimesele ka täiskasvanuna teadvustamatuks, ehkki
nad kujundavad suure osa tema käitumisest. Selle seisukoha näitena toob
Adler juhtumi, kus inimesed soovivad juba varasest noorusest peale saada
arstiks, et edukalt ületada oma alateadvuses pesitsev hirm surma ees.
(Paralleel akadeemilisest maailmast: tänapäevalgi valivad paljud
üliõpilased oma lõputöö ja kitsama spetsialiseerumise teemaks valdkonna,
mis on mingil moel seotud nende ebakindluse allikaga.)
Eesmärgid võivad viia visa eneseteostuseni, valesti seatuna aga ka pal-
ju kahju tuua. Väärad, antisotsiaalsed libaeesmärgid võivad paljudeks aasta-
teks siduda inimese kogu energia, tekitades temas vaid ärevust ja ahistatust.
Psüühilisi probleeme tekitab ka olukord, kus inimese teadvustatud sihid
elus satuvad konflikti alateadlike, tõrjutud, mahasalatud eesmärkidega. Sel-
lega kaasneva ärevuse ja segaduse ületamine on hingeravi üks keskseid
teid. Elutähtsate eesmärkide lahtimõtestamine, teadvustamine, formuleeri-
mine, täpsustamine ja tarbe korral korrigeerimine võib anda niihästi hinge-
ravi efekti kui ka aidata inimesel paremini keskkonnas kohaneda. (Lähe-
malt on adleriaanlikku teraapiat tutvustatud G. Corey raamatus „Juhtumi
analüüs nõustamises ja psühhoteraapias", Tallinn 2001, lk 93-132, ning
A. Kidroni „Nõustamiskunstis", Tallinn 2003, lk 126-131).

Elustiil

Elustiil on kõigi nende vahendite igale inimesele unikaalne kompleks,

mis võimaldab elukeskkonnas kohaneda. See ankurdub juba varasesse lap-
seikka (4.-5. eluaasta) ning on palju püsivam kui hoiakud ja käitumisviisid.
Elustiili kaudu võib üsna hästi iseloomustada inimest kui tervikut. See näi-
tab, kuidas me tajume ja mõtestame oma keskkonda, millele me pöörame
kõrgendatud tähelepanu ja mida me eirame. H. Mosak (Mosak 1989,
R. Frager, J. Fadiman 2002, lk 131-132) on elustiili komponentidena kir-
jeldanud järgmisi:
- kujutlus iseendast, minakontseptsioon,
- eneseideaal - kujutlus sellest, milline inimene sooviks olla,
- maailmapilt - looduse, sotsiaalse keskkonna, kaasinimeste ja nende
ootuste ettekujutamine,
- isiklik eetikakoodeks.
Iga inimene puutub Adleri järgi kokku kolme liiki probleemidega: töö,
sõpruse ja armastusega. Nende omavahel seotud probleemide lahendamise
laadis peegeldub ka elustiil. Adler eristas Boeree (1977) järgi mitut konk-
reetset elustiili. Juhi elustiili iseloomustavad kõrge aktiivsus ja energilisus,
kuid sotsiaalse soojuse puudumine ning kalduvus teisi enda huvides ära ka-
sutada. Vältiva elustiiliga isik on passiivne, sotsiaalse soojuseta, trotslik,
põikpäine ja laisk. Sotsiaalne tüüp on teiste suhtes osavõtlik, tarmukas, ak-
tiivne, realistliku eluvaatega ja edukas nii kutsealal, seltskonnas kui ka ar-
muelus. Adlerist lähtudes võime kõneleda ka karjeristi, aatemehe, literaadi,
luuseri, õpetlase, ärimehe, mässaja, tuuletallaja, eliittarbija või konformisti
elustiilist. Adleri elustiilid sarnanevad mitmes punktis Erich Frommi sot-
siaalsete orientatsioonidega või ka Eric Berne'i jt mõistega script (elustse-
naarium). Mis puutub inimese iseloomujoontesse, siis need pole Adleri kä-
situses mitte kaasasündinud ega muutumatud, vaid need kujunevad välja
meie elusihi orientatsiooni integreeritud osadena.

Apertseptsioon

Laenates tajupsühholoogiast mõiste apertseptsioon (taju olenevus tajuja

subjektiivsest tõlgendusest, tema eelnevatest kogemustest), rõhutas Adler
seda, kuivõrd on meie maailmapilt seotud varasemate kogemuste, arusaa-
made, hirmude ja ootustega. Meie tunded ei saa selle, tänapäeva kognitiivse
teraapiaga kooskõlas kontseptsiooni järgi toitu mitte niivõrd elu reaalsusest,
kuivõrd iseenda hinnangust selle reaalsusele ja tegelikkuse tõlgendamisest.
Apertseptsiooniskeemil on tendents end võimendada, kujundades välja jäi-
gad vaated paljudele elunähtustele. Enamik Adleri patsiente kannatas tema
kinnitusel sisuliselt oma vildaka apertseptsiooniskeemi tõttu, nähes maail-
ma otsekui oma tungiva üleolekutungi tõestamise areaali.

Loova eneseteostuse tähendus

Nagu eespool öeldud, eelistas Adler terapeudina tegelda patsientide

isiksuse helgema poolega, avastades nende sisemisi ressursse ja teadvusta-
des neile elu põhieesmärkide saavutamiseks vajalikke energiavarusid. Elu-
sihtide määratlemine ja nendega kooskõlas elustiili valimine (mõtestamine,
leidmine) on Adleri järgi loominguline akt. Tema järgi on iga inimene üht-
aegu nii pilt kui ka kunstnik, oma unikaalse elukäigu loov kujundaja. Eri-
nevalt Freudist väärtustas Adler inimeste isikupärast eneseteostust, mitte
üksnes haigusilminguist ja ebakohanemise märkidest vabanemist. Selle lä-
henemisega kujunes ta tänapäeva lahenduskeskse lühiteraapia eelkäijaks.
 Sotsiaalne hoolivus
Adleri teooria üks juhtmõiste on eespool juba põgusalt tutvustatud
mõiste Gemeinschaftsgefühl, mida võiks eesti keelde tõlkida ka sõnadega
sotsiaalne hoolivus ehk soojus või sotsiaalne ühtekuuluvustunne. Adler
peab selle mõiste esiletoomisega silmas inimeste kokkukuuluvust, vendlust,
vastastikuse toetamise, osavõtu ja abi printsiipi. Sellega rõhutatakse, et end
teostades, oma huve järgides peaksime säilitama usaldusvahekorra kaas-
inimestega ning pidama silmas ka nende huve. Inimene peaks tundma kok-
kukuuluvust oma pere, sõprusringi, kodukandi, rahvusega, aga ka elusloo-
dusega. See sama hästi nii kristliku kui ka budistlikuna tõlgendatav juhtmõ-
te aitab oma egokapslis neurootikul kõige loomulikumal viisil haiguse
sümptomeist lahti saada. Meenutagem, et neuroosi keskseks põhjuseks on
Frommi jt psühhoanalüüsi reformaatorite meelest inimeste haiglane hõiva-
tus oma ego tarvetega. Neurootiku hädad algavad sellest, et ta vastandab
end potentsiaalselt võõra ja vaenulikuna tajutud maailmale ning leiab end
seejärel üksi ja hüljatuna. Just sellest mõttekäigust inspireerituna hakkas
muide E. Fromm lahkama „armastamise psühholoogia" põhiprobleeme.
Tänu tööle, ühiskonnas väärtusi loovale tegutsemisele ületab inimene
oma eraldatuse, temast saab nagu lüli maid ja rahvaid siduvas ketis, mida ei
saa kahjustada, ilma et kahjustataks inimeste üleilmset kogukonda. Adleri
meelest õilistavad vastastikuseid huve arvestav ühistegevus ja teistega
koostöö inimest sedavõrd, et ta ületab loomulikult ja edukalt, ilma haiglase
ülekompenseerimise tarbeta oma algse alaväärsustunde. Sotsiaalne hoolivus
on isiksusliku küpsuse selgeim avaldus, samuti vaimse „normaalsuse" ba-
romeeter. Adlerit vabalt tõlgendades võiks öelda, et meie elu on midagi
väärt vastavalt sellele, kuidas me suudame teiste inimeste elu väärtust tõsta.
Hoolivus teiste suhtes, kogukondlik kokkukuuluvuse tunne on ka kindlaim
tõke neuroosidele, kinnitab Adler peaaegu sedasama, mida tunnistatakse
„pehmeid väärtusi" hindavates tänapäeva kultuurides.

Neuroos

Adler oli üks esimesi, kes toonitas, et neurootik elab hirmunult või ti-
gedalt oma ego kaitstes otsekui ülejäänud maailmast isoleeritud tehiskesk-
konnas. Neurootiku suhe maailmasse on ahenenud valvsale kontrollile, kas
ikka õnnestub teisi kontrollida ja oma alaväärsust varjata, vältida või ületa-
da. Säärane valvas kaitseasend nõrgestab spontaansust, kahjustab inimese
võimet olla ehe ja loomulik. Püüdes vabaneda ühiskonna piiranguist ja enda
vastutusest teiste ees, asutakse kasutama ja kordama enese maksmapaneku
ning üleoleku saavutamise „sundkäike" Niisugused kompulsiivsed reakt-
sioonid tulevad ilmsiks mitmesuguste sundtegevuste, hallutsinatsioonide,
hüpohondria või ärevushäirete kujul. Varjates enda eest oma tõelisi prob-
leeme (ahistavat alaväärsustunnet, millega liitub süütunne seetõttu, et ala-
takse ainult iseendale"), pageb neurootik fantaasiasse või otsib teisi teid
oma kohanemisprobleemidega mitte tegelemiseks, kusjuures talle ei tule
mõttessegi arendada oma sotsiaalset soojust.

Mõisteid: alaväärsus, alateadvuslik, ülekompensatsioon, võimuiha,

üleolekupüüd, elustiil, apertseptsioon, sotsiaalne hoolivus.

Noppeid Adleri teosest „Inimesetundmine" (Tallinn 1995)

Alaväärsus

A. Adler nendib oma teoses „Inimesetundmine" (Tallinn, 1995), et

looduse seisukohalt vaadatuna on inimene alaväärtuslik olend. Samas mõ-
jub alaväärsus, „mis jääb ta olemusse, mis tungib ta teadvusse küündimatu-
se ja ebakindluse tundena, kui alaline ergutus tee leidmiseks, et eluga koha-
neda ja ette hoolitseda, et luua endale olukordi, kus inimese pahemused
looduses oleksid tasakaalustatud" Teisal tunnistab ta, et „iga hingelise
arengu alguses seisab suurem või väiksem alaväärsustunne. See on ergutav
jõud, millest lähtuvad ja arenevad kõik lapse püüdlused, jõud, mis nõuab
seesugust eesmärki, mille saavutamisest tulevikus laps ootab oma elult ra-
huldust ja kindlust, jõud, mis sunnib valima selle eesmärgi saavutamiseks
kohast teed" (Adler 1995, lk 20)

Enese maksmapanek, üleolekutunde saavutamine ja võimupüüd

Alaväärsuse, küündimatuse, kindlusetuse tunded on need, mis sunnivad

elus asetama eesmärki ja aitavad seda kujundada. Juba lapsepõlve esimesil
päevil ilmneb enda esiplaanile asetamine, vanemate tähelepanu enesele juh-
timine, koguni sundimine. Need on inimese ärganud maksvusetaotluse esi-
mesed märgid. Püüe maksvusele areneb alaväärsustunde mõjul ja viib lapse
sellise eesmärgi püstitamisele, mille juures ta tundub üle olevat ümbrus-
maailmast. Eesmärk püstitakse nii, et selle saavutamine võimaldab üleoleku
tundmist või enese isiksuse ülendamist sedavõrd, et elu tundub elamisväärt.
Sama eesmärk annab ka tajumustele nende väärtuse, juhib ja mõjutab tun-
netusi, vormib kujutlusi ja suunab loovat jõudu, millega loome kujutlusi ja
kujundame või eemaldame mälestusi.
 Tõkestamatu võimupüüdlus tekitab lapse hingeelu arengus mitmesugu-
seid väärastusi, nii et üliteravnenud kindluse- ja võimutungi tõttu võib jul-
gusest areneda jultumus, kuulekusest argus, õrnusest kavalus, et viia teist
järeleandmisele, kuulekusele ja alistumisele. (Adler 1995, lk 41)

Sotsiaalne hoolivus

Alaväärsustunne on seotud sotsiaalse hoolivuse ehk ühiskonnatundega.

Adler kirjutab: „Võib püstitada põhimõtte, et alaväärsete organitega lapsed
kergesti mässuvad sellisesse võitlusse eluga, mis viib ühiskonnatunde kän-
gumisele. Nii omandavad need inimesed kergesti šablooni enam tegelda
iseendaga ja muljetega, mis nad jätavad ümbrusele, kui et huvituda teiste
asjust." (Adler 1995, lk 40)
Ühiskonnatunde suurus ilmneb inimese kõikides eluavaldustes. Sageli
avaldub see juba täiesti väliselt, näiteks viisis, kuidas keegi teisele otsa vaa-
tab, kuidas talle käe ulatab, temaga räägib. (Adler 1995, lk 93)

Lapse väära kasvatamise viisid

Iga laps, kasvades täiskasvanute seas, kaldub vaatlema ennast kui väi-
kest ja nõrka, hindama ennast kui küündimatut, kui alaväärset. Lapselt liiga
palju nõudes surutakse talle veel selgemini teadvusse ta tühisuse tunne. Osa
laste tähelepanu juhitakse koguni kestvalt nende vähesele tähtsusele, nende
väiksusele ja väheväärtusele. Teisi lapsi kasvatatakse jälle kui mängukanne,
kui lõbuesemeid, või neile vaadatakse kui varandusele, mida peab eriti hästi
hoidma, või jälle kui koormavale ballastile. Tihti esinevad need püüdlused
ka koos: kord ühelt, kord teiselt poolt tehakse laps teadlikuks, et ta on täis-
kasvanule lõbuks või tüliks. Ka kasvab lugematu hulk lapsi üles alatises
kartuses, et kõik, mida nad üritavad, naerdakse välja. (Adler 1995, lk 41)
Adler võtab alaväärsustunde, selle ülekompenseerimise ja üleoleku
saavutamise võtmes lahti vanemliku kasvatamise võimalikud puudused,
mehelikkuse ja naiselikkuse, egoismi (edevuse), auahnuse, kadeduse, ihn-
suse, üksilduse, hirmu, ebakindluse (kõhklemise), afektiivsuse, pedantsuse,
õpilaslikkuse, upsakuse, alistuvuse, luuseriks saamise, usklikkuse ja hulga
teisi inimlikke omadusi.

Liialdatud mehelikkus

Don Juan on kindlasti inimene, kes isegi ei usu oma küllaldast mehe-
likkust ja otsib selle tõendusi üha uutes võitudes. Sugupoolte vastastikune
umbusaldus uuristab igasuguse südamlikkuse ja nii kannatab selle all kogu
inimkond. Mehelikkuse liialdatud ideaal tähendab nõudmist, alatist erutust,
igavest rahutust, ja sellest ei tule muud kui edevuse, eneserikastamise ja
eesõigustatud seisukoha nõudmised, mis ei vasta inimkooselu loomulikele
tingimustele. (Adler 1995, lk 82)

Üksildus

Üksildumine võib esineda mitmesuguselt. Üksildunud inimesed kõne-

levad vähe või mitte sugugi, ei vaata kellelegi otsa, ei kuule ega pane tähe-
le, kui nendega kõneldakse. Kõigis suhteis, alates juba lihtsamaist, esineb
külmus, mis lahutab inimesi üksteisest. See avaldub käe ulatamises, toonis,
tervitamises või tervitustele vastamises. Ikka paistab silma distantsi aseta-
mine enese ja teiste vahele. Kõigi isoleerimisnähtuste juures leidub jälle
tuttavaid auahnuse ning edevuse iseloomujooni, mis siin on võtnud erilise
kuju - oma teiselaadsust tahetakse näidata tagasitõmbumisega. Kõige roh-
kem saavutatakse nõnda ainult enese kujutlustes eksisteeriv, olematu kõr-
gus. Vaenulikkuse võitlev joon võib moonduda isoleeritu näilikult kahju-
tuks käitumiseks. Eraldumistendents võib kanduda klassidele, uskudele,
rassidele ja rahvustele. Meie kultuurides juurdub praegu veel sügaval näh-
tus, et inimesed lasevad end viia eksiteele, isoleerudes ja eraldudes rahvus-
teks, usutunnistusteks ja klassideks, põhjustades nõnda enamasti ainult vas-
tikut võitlust, mis mõne aja pärast lahtub eimillekski, iganenud, jõuetuks
traditsiooniks. (Adler 1995, 126-127)

Õpilaslikkus

Sageli kohatakse inimesi, kes jätavad mulje, nagu oleksid nad jäänud
peatuma oma arengupunktis - ei suuda näiteks välja jõuda õpilasstaadiu-
mist. Nad on õpilaslikud kodus, elus, seltskonnas, elukutses, nad luuravad
ja teritavad kõrvu, tahtes nagu märku anda, et tohtida midagi öelda. Alati
püüavad nad küsimustele kiiresti vastata, tahtes nagu kellestki ette jõuda ja
näidata, et ka nemad teavad selle kohta midagi, oodates sealjuures head
numbrit. Need inimesed on enesekindlad ainult oma elu teatud vormides
ega tunne end hästi olukorras, kus pole kasutatav nende õpilasšabloon. Vä-
hesümpaatsetel juhtudel on ta kuiv, kaine ja vähesõbralik või tahab põhjali-
kult mängida õppinut, kes kas teab kõik või püüab kõike jaotada reeglite ja
vormelite järgi. (Adler 1995, lk 138)
 Isiksuse holistlik käsitus

Hingeelu nähtusi ei tule nende paljutähenduslikkuse tõttu vaadelda mit-

te üksikult, isoleerituna, vaid just seoses üksteisega ja kui kokkukõlalisi,
suunatud ühisele eesmärgile. Oluline on tähendus, mis on mingil nähtusel
inimese kohta seoses kogu ta eluga. Alles oletus, et kõik tema juures ilmnev
kuulub ühtlase suuna juurde, tasandab meile teed inimese mõistmiseks.
(Adler 1995, lk 47)
Mingi iseloomu kujunemise üle otsustades tuleb olulise tegurina arves-
tada inimese tervikpositsiooni, et ei piisa üksiknähtuste väljanoppimisest, ei
tule vaadelda ainult kehalisi aluseid, ainult miljööd või ainult kasvatust.
(Adler 1995, lk 93)

Hinnang
Võtkem nüüd Adleri õpetus kokku nii, nagu H. Mosak (R. Frager ja J.
Fadiman, 2002, lk 131-132) on seda kirjeldanud.
1. Kogu inimese elutegevus toimub sotsiaalses kontekstis. Inimesi pole
õige uurida lahus nende sotsiaalsetest suhetest.
2. Niihästi enesearendamiseks kui ka vaimse tervise tagamiseks tuleks
inimesel mõista oma kokkukuuluvust sotsiaalse tervikuga.
3. Individuaalne psühholoogia vastustab inimese reduktsionistlikku ja
väärtustab holistlikku käsitlust.
4. Adleri teoorias eelistatakse mõistele „alateadvus" omadussõna „ala-
tead(vus)lik" Alateadvuslikud protsessid on põhimõtteliselt samuti sihipära-
sed ja isiksuse terviku teenistuses nagu ka inimese teadvustatud protsessid.
5. Inimeste paremaks mõistmiseks tuleb tundma õppida nende elustii-
lide iseärasusi, kuivõrd just elustiilis peegeldub isiksuse tervik kõige sel-
gemini.
6. Isegi kui inimese hoiakud ja käitumine muutuvad, jäävad tema elu-
stiil ja sellega seotud juhteesmärgid suhteliselt püsivaks, eeldades muutu-
miseks nihkeid inimese põhilistes veendumustes ja väärtusarusaamades.
7 Käitumist ei kujunda inimese möödanik, vaid päritolu ja keskkond,
iseäranis see, millised eesmärgid inimesed endale elus rahulolu ja õnne saa-
vutamiseks seavad.
8. Põhiliseks liikumapanevaks jõuks elus on kas püüd täiustuda või
üleolekut saavutada.
9. Valides paljude elusihtide ja elustiili kujundamise võimaluste vahel,
valivad inimesed samaaegu vaimse tervise või haigestumise (neuroosi) tee.
10. Adleri psühholoogia keskendub inimese kujunemisele ja arengule,
pöörates väga vähe tähelepanu inimtüüpide klassifitseerimisele.
 11. Elumõtte määrab see, kuidas me ellu suhtume. Eluterve isik võtab
omaks, kui oluline on kaasinimesi aidata ja töötada ühiskonna hüvanguks.
Ehkki Adler on laias maailmas palju vähem tuntud kui Freud, on tema
mõju psühhoteraapia arendamisele ning isiksuse teooriate edendajana ja
humanistliku psühholoogia eelkäijana muljetavaldav. Tema õpetuse posi-
tiivseks küljeks peetakse asjaolu, et siin on hakkama saadud minimaalse
hulga eriterminitega. Teisest küljest on just see üks põhjus, miks teda tun-
takse moodsa psühholoogia jõulise arendajana suhteliselt vähe. Tegelikult
arendasid Horney, Sullivan, Fromm ilma A. Adlerile viitamata sageli just
tema ideid, nii et neid oleks õigem nimetada neoadleriaanlasteks, mitte neo-
freudistideks.
 Carl Gustav Jungi analüütiline psühholoogia
Carl Gustav Jung sündis 1875. aastal Šveitsis
Thurgau kantonis Kesswilis reformatsioonikiriku
pastori pojana. Tema vanaisa peetakse kuulsa saksa
kirjaniku Goethe järeltulijaks. Carl Gustavi ema oli
vaimselt mõnevõrra tasakaalutu ning langes aeg-
ajalt transilaadsesse seisundisse. Lapsena jättis tule-
vane süvapsühholoogia guru väga endassetõmbunud
inimese mulje, ent samas oli ta hiilgav õpilane. Pea-
le keelte (õppis iseseisvalt selgeks sanskriti keele), filosoofilise ja religioos-
se kirjanduse köitis teda ka looduse salapära, mida ta ei väsinud oma jalu-
tuskäikudel imetlemast. Juba koolipõlves tundis ta tõmmet üleloomulike
nähtuste vastu ning armastas fantaseerida. 1903. aastal abiellus ta Emma
Rauschenbachiga, kellega tal oli viis last. 1907. aastal sai Jung Baseli üli-
koolis psühhiaatri kvalifikatsiooni ning töötas seejärel mõnda aega Zürichi
hospidalis skisofreenia juhtiva asjatundja (ja selle mõiste autori) E. Bleuleri
käe all. Huvi skisofreeniahaigete keeruka hingeelu vastu viis ta kokku
S. Freudiga, kes nende 13 tundi kestnud esmakohtumisel oli lausa vaimus-
tatud Jungi eruditsioonist. Kuna Jung polnud, nagu valdav osa teisi psühho-
analüütikuid, juudi rahvusest, lootis Freud just temast teha psühhoanalüüsi
„kroonprintsi", kelle ülesandeks jääks Freudi õpetuse viimine laia maailma.
Jungist saigi rahvusvahelise psühhoanalüütikute assotsiatsiooni
(Internationale Psychoanalytische Vereinigung) esimene president. Paraku
ei kestnud tema sõprus Freudiga kuigi kaua. Väidetavalt olevat mehed tülli
ajanud lepitamatud vastuolud teineteise unenägude tõlgendamisel ühisel
laevasõidul Ameerikasse 1913. aastal. Peatselt pärast seda lahkus Jung
psühhoanalüütikute liidust ega kohtunud Freudiga enam kunagi. Järgmise
nelja aasta jooksul elas Jung üle psühhoosi meenutava raske hingelise kriisi,
olles sedavõrd haaratud iseenda unenägudest ja fantaasiatest, et pidi üles
ütlema oma soodsa töökoha Zürichi ülikoolis. Üheks tema vaimse segaduse
ja ahastuse põhjuseks arvatakse olevat puhkenud ilmasõda. Selle lõppedes
suutis ta igatahes oma teadvuse labürintidest välja tulla ning asus peatselt
suure innu ja energiaga omaenda teoreetilisi vaateid välja töötama ja maa-
ilmale tutvustama.
Jung ise on tõlgendanud oma elu „alateadvuse realiseerimisena". Kuna
ta ei vastustanud läinud sajandi 30. aastail aktiivselt fašismi, rääkimata sel-
lest, et ta oleks selle repressioonide ohvriks langenud nagu Freud, süüdistati
teda Teise maailmasõja lõppemise järel natsismis. Pärast suuri pingutusi
õnnestus Jungil see alusetu süüdistus tagasi lükata ja end rehabiliteerida.
Jung elas 86 aasta vanuseks. Ta pühendas väga palju aega reisimisele ning
tutvus hulga Ameerika, Aafrika ja Aasia maade kultuuridega. Jung suri
Šveitsis 1961. aastal (http://www.m-ww.de/persoenlichkeiten/jung.html).
Teoseid
„Über die Psychologie des Unbewussten" (1912), „Über die
psychologischen Typen" (1921), „Über die Beziehungen zwischen dem Ich
und dem Unbewussten" (1928), „Analytical pychology: it's theory and
practice: the Tavistock lectures" (1968), „Memories, dreams, reflections"
(1968), „Man and his symbols" (1964), „Letters" (1973), „Tänapäeva müüt:
asjadest, mida nähakse taevas" (1995), „Diktaatoreid diagnoosimas / Interv-
jueerinud H. R. Knickerbocker" (Looming nr 9, 1999, lk 1371-1383).

Psüühika kolm osa

Jungi käsitusel koosneb inimpsüühika kolmest omavahel seotud struk-

tuurist: ego, individuaalne alateadvus ja kollektiivne alateadvus.
Ego on teadvuse kese, mis kätkeb endas mõtted, tunded, taju ja meenu-
tused - kõik selle, mille abil me tunneme enda terviklikkust. Ego on ka ene-
seteadvuse alus.
Individuaalne alateadvus sisaldab olevikus unustatud või allasurutud
tundeid, mõtteid, tähelepanekuid või konflikte, mis kõik olid kunagi tead-
vuse osa. Siia sfääri kuuluvad ka teadvustamiseks liiga nõrgad või ähmased
tundeelamused.
Alateadvuses asuvad ka mõtteist, tundeist, mälestustest kindla teema
ümber kobarduvad teadvustamata kompleksid, mis võivad olulisel määral
kujundada inimese käitumist. Üks tuntumaid on alaväärsuskompleks, aga
ka võimukompleks (suur osa inimenergiast läheb võimu soetamisele või
võõra võimu vastustamisele). Sõltuvus vanematest, seks, raha, kuulsusejanu
- kõik need võivad samuti komplekse sünnitada. Nii nagu iga inimese ala-
teadvus on unikaalne, kannab igaüks endas ka isesugust komplekside reper-
tuaari. Jung uskus, et komplekse on põhimõtteliselt võimalik teadvustada,
kuid need kujundavad ka pärast inimesele endale ilmsikstulekut intensiiv-
selt tema maailmapilti ja käitumist.
Jungi õpetuse eredamaid mõisteid on kollektiivne alateadvus - inim-
ajaloo varasema kogemuse kaudu indiviidi teadvustama isiksuse sfääri kan-
dunud arusaamad, sümbolid, mõttekäigud, tundeelamused. Nagu öeldud, on
individuaalne alateadvus igaühel eriline. Meie esivanemate ja isegi inimeste
eellaste latentsed kogemused on aga kõigil inimestel enam-vähem samad.
Jungi biograafide järgi mõjus just kollektiivse alateadvuse mõiste sissetoo-
mine psühhoanalüüsi tema ja Freudi vahekorrale saatuslikult. Freud ei
suutnud nooremale kolleegile eales andestada säärase meelevaldse mõiste
kasutamist, mida ei andnud kuidagi tema süsteemi ühendada.

Arhetüübid

Jungi meelest kätkeb kollektiivne alateadvus endas hulgaliselt esma-

seid psüühilisi moodustisi ehk kujundeid, mida ta määratleb arhetüüpidena
(kreeka k esmane kujund). Need on päritolult ürgsed igaühele kaasasündi-
nud ideed, arusaamad või mälestused, mis suunavad inimesi tõelisust kind-
lal viisil tajuma, mõtestama ja maailmas reageerima. Keeleliselt just nagu
täiesti selge, kuid ilma näideteta üpris arusaamatu seletus. Arhetüübid on
otsekui emotsionaalse värvinguga mõttelooted või -mallid. Need on nagu
reaalsuse mõtestamise aknad, pildid ja kujundid, mis kerkivad ikka ja jälle
meelde. Väljendudes valmisolekus teatud tüüpilisi olukordi kindlal viisil
tajuda (lahti mõtestada) ning neis iseloomulikul viisil reageerida, meenuta-
vad arhetüübid kuigivõrd hoiakuid, millel teatavasti on tunde, mõtestamise
ja tegutsemise aspekt.
Mõistes arhetüüpe, taipame selgemini, miks inimesed teatud viisil mõt-
levad või tegutsevad. Suhteid, lähedasi inimesi, elusloodust, konflikte, keeru-
kaid olukordi, rollijaotusi ja paljut muud kujundab ja laseb mõtestada see, et
me näeme olukordi oma alateadvuse arhetüüpide kaudu. Mis ei tähenda
mõistagi, et arhetüübi kasutaja ehk elavdaja ise oskaks tajuda, selgelt tead-
vustada ja n i m e t a d a oma tunnetamise eelsoodumusi. Jungi sagedamini
mainitavate arhetüüpide hulka kuuluvad näiteks ema, isa, laps, naine, sangar,
deemon, õpetaja, sõjamees, tark, maag, kuningas, jumal, surm. Paljud arhe-
tüübid põimuvad, nt sangari ja targa, kuninga ja maagi, isa ja õpetaja omad.
Arhetüüpide ilmseks tõestuseks on Jungi meelest asjaolu, et paljudes
kultuurides kasutatakse samu sümboleid kui arhetüüpidele osutavaid märke.
Ring, rist, haakrist, ovaal, kontsentrilised ringid, mitmel viisil ühendatud
kolmnurgad on omased paljudele rahvastele. Sümbolite veenvaimaks näi-
teks on ida rahvaste mandalad, mis võivad kujutada näiteks individuaalse
mina seotust maailmakõiksuse või jumaliku algega. Ühele arhetüübile võib
Jungi järgi vastata hulk eri sümboleid. Arhetüüpide arv kollektiivses ala-
teadvuses võib olla Jungi järgi piiramatu. Kõigist arhetüüpidest ehk meie
tunnetust ja käitumist kujundavatest tajukarkassidest on tähtsaimad
Persona, Anima, Animus, Vari ja Ise. Tutvustagem neid lähemalt.
 Ise ja Persona

Olulisim arhetüüp on Ise (Selbst), mida võiks tõlkida ka „sisemina"

Ise väljendab isiksuse ühtsust ja terviklikkust, millele vastandub Persona
(ladina k mask), inimese „avalik plaan", mida kasutatakse mulje loomiseks,
aga ka oma sisemina varjamiseks. Jung kirjeldab Ise olemust järgmiselt:
„Ise valgustab egot. Me teame üht-teist Isest, ent samas ikkagi ei tea ka...
Hoolimata sellest, et me saame Iselt teadvuse valguse ja teame oma valgus-
allikat, ei tea me, kas see asub just nimelt teadvuses... Kui Ise tuleneks täie-
likult kogemusest, piirdukski ta kogemusega, samal ajal kui tegelikult on
see kogemus piiramatu ja lõputu..." Ise on, õigemini võiks olla meie sees-
mine teejuht. (Ise säärane tõlgendus on lähedane india upanisadides toodud
atmani (mina, sisemina) tõlgendusega.) Enamikul inimestel on Ise välja
arenemata, selle olemasolust ei oldagi teadlik. Isiksuse keset moodustavale
ja loovale eneseteostusele pürgivale Isele kuulub teadvuse ja alateadvuse
piiriala. Ise eredaim sümbol ongi mandala, mis sümboliseerib inimeste iha-
lust harmoonia, terviklikkuse, täiuslikkuse ja maailmaga hea läbisaamise
järele.
Persona on meie avalik nägu, kõik see, millisena me end kujutame teis-
tele. Persona väljendub paljudes sotsiaalsetes rollides, mis on elus kohanemi-
seks olulised. Samas toovad ülemäärane eneseteostus Persona tasandil ja lõt-
vunud sidemed oma Isega kaasa olukorra, kus inimene muutub pealiskaud-
seks ja võõrandub oma ehedast emotsionaalsest kogemusest. Enda- ja inime-
setundmise teeb sageli raskeks sisemina ja maski (Persona) segiajamine.

Vari, Anima ja Animus

Vari {Schatten) on inimese tume, allasurutud, animaalne alge. See si-

saldab tõrjutud seksuaalseid ja amoraalseid tunge. Ent see on samuti ener-
gia, spontaansuse ja loovuse allikas. Ego funktsioonide hulka kuulub Jungi
järgi ka Varju talitsemine, õigemini kokkusobitamine isiksuse tervikuga.
Hinge tervik, Ise, on vastandite kombinatsioon, see ei saa olla ilma varjuta
(Jung 1995, lk 51). Raske on mitte märgata varju mõningast sarnasust
Freudi /VaPiga.
Anima on naise kujund mehes, Animus mehe kujund naises. Igas ini-
meses on seega nii mees- kui ka naisalge. Osaliselt toetub selline nägemus
asjaolule, et nii mehe kui ka naise organismid toodavad mõlema sugupoole
hormoone. Kui Animust naise psüühikas võiks võrrelda elutarga vaname-
hega, siis Animat mehes emotsionaalse ja naiivse noore tüdrukuga. Need
arhetüübid kujunesid aastatuhandete jooksul välja inimeste kokkupuutest
vastassugupoolega. Paljud psühholoogid peavad oluliseks Jungi väidet, et
harmoonilises isiksuses peaksid olema esindatud mõlemad, nii enda kui ka
vastassugupoole alged. Animus teeb naise loovamaks, samuti nagu Anima
mehe. Kui vastassugupoole alge on väeti või välja kujunemata, teeb see
mehe primitiivseks ja jäigaks, naise aga abituks ja iseseisvusetuks.

Sümbolid

Sümbolid on Jungi käsituses väga sageli arhetüübi kandjad, vasted, esi-

letoojad. Samas on võimalikud nii individuaalsed kui ka kollektiivsed süm-
bolid. Esimeste hulgas võib eristada spontaanseid sümboleid, mis ilmuvad
unenägudes ja fantaasiates, taotluslikud sümbolid on üsna sagedased aga
kunstnike taiestes. Sümbolil ja märgil on mõndagi ühist, kuid viimane osu-
tab alati millelegi n-ö enda taga, esimene aga on midagi sügavamõttelist,
mitmeti tõlgendatavat, dünaamilist ja elavat iseendas. Sümbol jutustab sel-
lest, milleni kindla vastega sõnad ei küüni, see püüab meile vahendada mi-
dagi tundmatut. See annab kujundlikult edasi näiteks sügavat religioosset
sisu, nii nagu kujutab seda budistlik dharmaratas (vt jooniseid).

Inimese elukäiku ja ümbersünde sümboliseeriva dharmaratta kujutusi.

Pildid Internetist
 Jungi häiris mõne psühhoanalüütiku tava tõlgendada sümboleid tõkes-
tatud impulsside väljendusena. Tema meelest on sümbolite uurimine, lah-
timõtestamine ja kasutamine oluline inimese olemuse mõistmiseks ja isik-
suslikuks arenguks. On teada, et ta joonistas ise sageli mõtiskledes ja oma
käsikirjade kallal töötades paberile mitmesuguseid sümboleid, näiteks
mandalalaadseid kujundeid, mille sisse ta kirjutas sententse või värsse.
Püüdes lahti mõtestada ümmarguse kujuga ufonägemuste olemust, kirjutab
Jung järgmist:
„Kui võtame selle aistitud ümmarguse objekti - olgu ta siis ketas või
kera - , tekib otsekohe analoogia süvapsühholoogia asjatundjatele hästi tun-
tud terviksümboli mandalaga. See pole mingi uus leiutis, vaid esineb kõik-
jal ja kõigil aegadel ilma mingi edasikestva traditsiooni vahendusetagi ikka
samas tähenduses - ka tänapäeva inimeste puhul. Ta on piirav, kaitsev või
apotroopne ring, eelajalooline „päikeseketas" või nõiaring, alkeemiline
mikrokosmos ning nüüdisaegne hingelist tervikut raamiv ja korrastav süm-
bol. Viimastel sajanditel on mandala saanud üha enam ja enam psühholoo-
giliseks terviksümboliks." (Jung 1995, lk 32)
Jung seletas oma teooria alusel lahti ka sisevastuolude olemuse. Tema
järgi on inimesel loomuomaselt palju vastuolusid, näiteks ego ja varju, ala-
teadvuse ja ego, anima ja animuse, Ise ja Persona, kollektiivse alateadvuse
ja ego vahel jne. Polaarsed elemendid on küll vastasseisus, ent otsekui yin
ja yang on need ka teineteisele tarvilikud ja täiendavad teineteist. Inimese
oskus endas pesitseva vastandlikkusega toime tulla on sisemise harmoonia
ja loovuse üks võtmetegureid.

Psüühika funktsioonid

Jungi teeneks on isiksuse väga olulise mõõte ekstravertsuse/ intro-

vertsuse selgitamine. Ekstravertsus väljendub väljapoole, subjektilt objekti-
le, keskkonnale, kaasinimestele suunatuses. Seda näib motiveerivat soov
laiuti välja elada, luua rohkem sidemeid, katsetada eri tegevusalasid jne.
Introvertsus tähendab sissepoole - iseenda sisemaailma - suunatust. Jungist
lähtudes püüab introvert enam stabiilsuse järele, väldib üleliigse tegemist,
üritab mitte rikkuda väljakujunenud harmooniat, suhteid, traditsioone ja
korda. See Jungi mõõde võimaldab määratleda ka kultuure ja rahvaid. Sa-
mal ajal kui enamik ameeriklasi on ekstraverdid, kuulub valdav osa jaapan-
lasi (nagu ilmselt ka eestlasi) introvertide hulka. Selge introvert oli ka Jung
ise, vastandina Freudile, kes oli ekstravert. Siinkohal pole liigne rõhutada,
et iga psühholoog tõlgendab neid kaht mõistet mõnevõrra isemoodi. H.
Eysenck käsitab ekstravertsust suhtlemisaktiivsusena ja introvertsust en-
dassetõmbumise, reserveeritusena. K. Leonhard iseloomustab ekstravertsust
suurema kalduvusega konformismi ehk keskkonna poolt mõjutatavusena.
Tegelikult oli ka Jung ise kimbatuses ekstravertsuse/introvertsuse väga täp-
se määratlemisega ja laialivalguvus nende mõistete lahtimõtestamisel on
säilinud tänini.
Ehkki keegi pole puhas ekstravert või introvert, võib enamiku inimeste
puhul täheldada emma-kumma suunduse domineerimist. Samas oleneb
suundus endasse või maailma ka olukorrast. Pingsat vaimset tööd tehes elab
igaüks oma mõtetes, seltskondlikku vestlusse haaratult elab ka pesuehtne
introvert väljapoole.
Jungi kogemused terapeudina näitasid, et ühed inimesed teevad enam
loogilisi (arutlusel ja tõestustel põhinevaid) järeldusi, teistel on paremini
arenenud intuitsioon, mõned kirjeldavad värvikalt aistingute maailma, tei-
sed sügavamini tundeelu. Säärastest tähelepanekutest tuletas Jung inimese
neli psüühilist funktsiooni: aistingud (sensoorika), tunded, mõtlemine ja
intuitsioon.
Mõtlemine hõlmab kujutluste sisu (kogemuste teadvustamist) mõiste-
liste seostega (sõnadega). Mõtlemise sisuks on nimetamine, kategooriate
kohaldamine, ratsionaalne otsustamine. Mõtlemine taotleb teha objektiiv-
seid, loogilisi järeldusi, mis ei lase end segada fantaasiast ja emotsioonidest.
Tunnete funktsiooniks on Jungi spetsiifilises tõlgitsuses väärtustada
kogetavat ja need on rajatud hinnangulisele alusele: miski arvatakse meel-
divaks - vastumeelseks, ilusaks - inetuks, heaks - halvaks jne.
Sensoorika tähendab info saamist meeleelundite - nähtu, kuuldu,
kombatu, maitstu, lõhna - kaudu. See tähendab info vahetut töötlust ilma
verbaliseerimiseta.
Intuitsioon tähendab asjade olemuse taipamist otsekui kuuenda meele-
ga, see on nagu tõelisuse instinktiivne taipamine, ilma arutluste jada läbi-
mata.

Inimtüübid

Tervikliku ja tasakaalustatud maailmataju tagab kõigi ülalesitatud nelja

psüühilise funktsiooni olemasolu. Kuid nagu öeldud, domineerib isikuti
siiski üks või kaks funktsiooni, kusjuures vastandfunktsioonid on suuremal
või vähemal määral tõrjutud. Omavahel on opositsioonis mõtlemine ja tun-
ded, aga ka intuitsioon ja sensoorne tegelikkuse taju. Domineeriva funkt-
siooni põhjal eristas Jung järgmised inimtüübid: mõtleja-, tunde-, intuitiiv-
ne ja sensoorne tüüp.
 Liites neile neljale funktsioonile inimeste ekstravertsuse või introvert-
suse, kujunes Jungil kaheksa inimtüüpi:
ekstravertne mõtlejatüüp introvernte mõtlejatüüp
ekstravertne tundetüüp introvernte tundetüüp
ekstravertne sensoorne tüüp introvernte sensoorne tüüp
ekstravertne intuitiivne tüüp introvernte intuitiivne tüüp
Katherine Briggs ja tema tütar Isabel Briggs Myers lisasid neid tüüpe
kirjeldades veel ühe mõõte: otsustamine/kohanemine. Kujunenud tüüpide
(vt lähemalt: T. Saksakulm „Tunne ennast ja oma võimaluste maailma"
Tallinn, 1995) testimiseks töötati välja 125 kohast küsimust. Too isiksustest
on üks tuntumaid ja populaarsemaid maailmas. Selle eriliseks eeliseks on
võimalus väga detailselt kirjeldada eri tüüpide avaldumist näiteks tööl, ar-
mastuses, konfliktiolukorras jne, lisades siia ka sobivad soovitused.

Põhimõisteid: ego, individuaalne alateadvus, kollektiivne alateadvus,

arhetüübid, Ise, Persona, Vari, Animus, Anima, sümbolid, ekstravertsus,
introvertsus.

Noppeid Jungi teosest „Tänapäeva müüt: asjadest, mida

nähakse taevas" (Tallinn 1995)

Anima

Kõik mis puutub ANIMASSE, on eriti tähtis, ohtlik, tabu, maagiline.

See on madu-eksitaja (kiusatus) paradiisis neile, kes ei tee kellelegi kahju ja
kes on tulvil häid kavatsusi-soove.
ANIMA usub kaunist ja head (heategija antiikses mõistmises - ilma
selge piirita ilu ja moraalsuse vahel; näiteks kaunist nägu peeti kauni hinge
tunnuseks). See on iidne mõiste, mis tekkis enne igasugust esteetika ja mo-
raali vastandamist. Läks tarvis pikaaegset kristlikku eristamist selgitamaks,
et hea pole alati kaunis ja ilu pole kohustuslik headusele.
Kui VARJU tõlgendamine on õpipoisi asi, siis ANIMA tõlgendamine
kuulub juba meistrile. Side ANIMAGA - see on mehelikkusest läbi löödud
auk ja mehe vaimse-moraalse jõu jaoks tuline-põletav. Ei tohi unustada, et
juttu on ANIMAST kui sisemise elu tõigast. Sellisel kujul pole ta aga kuna-
gi ilmunud inimkonna ette - alati on teda projekteeritud oma psüühika sfää-
rist väljaspool ja alati on ta olnud just väljaspool neid sündmusi. Poja jaoks
sulab ANIMA esimestel eluaastatel kokku kõikvõimsa emaga - mis hiljem
paneb pitseri kogu ta saatusele. See sentimentaalne seos säilib kogu elu
vältel ja see kas takistab tugevalt või annab hoopiski mehisust kõige julge-
mateks tegudeks. Antiikinimesele oli ANIMA kas jumalaks või nõiaks.
Keskaegne inimene asendas jumala taevaliku käskijanna või kirikuga. Pro-
testantismi desümboliseeritud maailm viis kõigepealt ebaterve sentimen-
taalsuse, hiljem aga moraalikonfliktide teravnemiseni. Mis aga - loogiliselt
- viis omakorda Nietzsche „sealpool head ja halba" juurde. Ja nimelt konf-
likti väljakannatamatuseni. Tsiviliseeritud maailmas viib see olukord peale-
kauba veel perekonnaelu lootusetuseni. Ameerika abielulahutuste tase on
juba ammu saavutatud (kui mitte ületatud) paljudes Euroopa keskustes. See
aga tähendab, et ANIMA avab end peamiselt projektsioonides vastassugu-
poolele - suhted kellega muutuvad lausa maagiliselt keerulisemaks. Antud
olukord või äärmisel määral selle tagajärjed soodustasidki tänapäeva
psühholoogia teket freudilikus vormis, mis vannub truudust arusaamale,
nagu oleks kõikide üleastumiste aluseks seksuaalsus. See vaatepunkt on
suuteline vaid teravdama juba olemasolevaid konflikte. Siin on segamini
aetud põhjus ja tagajärg. „Seksuaalsed kõrvalehüpped" ei kujuta endast
mingil juhul neurootiliste kriiside põhjuseid - viimased on üheks,
patoloogiliseks, puuduliku teadliku kohanemise tagajärjeks. Mõistus puutub
kokku olukordade ja ülesannetega, milleni ta pole veel kasvanud, mitte
mõistes, et maailm on muutunud, et tuleb end ümber häälestada ja end
maaiÖffiaYäNiRiHsItikM^ puhul pole küllaldane omada neist arusaa-
davat seletust või nende üle mõtiskleda. On võimatu kogeda nende sisu
lihtsalt läbi sisseelamise ja tunnetuse. On kasutu tuupida pähe arhetüüpide
nimekirja. Enamalt jaolt on need kompleksid, mis tulevad meie isiklikku
ellu ja mõjuvad nagu Saatus. ANIMA ei ilmu nüüd mitte enam kui jumal,
vaid hoopiski kui meie enda riskantne ettevõtmine. Näiteks kui seitsme-
kümneaastane teeneline ja lugupeetud teadlane jätab maha perekonna ja
abiellub kahekümnendates punapäise näitlejannaga, siis teame: jumalad
leidsid veel ühe ohvri. Nii saab ilmsiks deemonlikkuse kõikvõimsus meie
maailmas. See polnud ju eriti ammu, kui seda noort daami oleks võidud
nimetada nõiaks. Minu kogemuste põhjal pole mitte just vähe teatud intel-
lektuaalse ande ja haridusega mehi, kes suurema vaevata tabavad ANIMA
idee ja tema sõltuva autonoomsuse (nagu ka ANIMUSE naiste poolt).
Meie poolt üles ehitatud pilt ANIMAST pole täielik. Ta ilmub eelkõige
kui kaootilis-eluline kiindumus. Kuid temas on midagi salateadusest ja var-
jatud Tarkusest - tema imetlusväärses irratsionaalsuses, haldjalikus loomu-
se vastandlikkuses.
Esimesel kohtumisel temaga võib ülalmainitu tunduda ükskõik millena,
ainult mitte tarkusena (toetun siin ainult kirjanduslikele näidetele nn kliini-
lise materjali asemel - meie eesmärgiks piisab kirjanduslikest näidetest
täielikult). Nagu tarkus ikka, on ta avatud vaid sellele, kes on temaga püsi-
vas suhtlemises ja raske töö tulemusena (peetakse silmas kohtumist ala-
teadvusega üldse, mis kujutab endast integratsiooniprotsessi) valmis tunnis-
tama, et inimsaatuse sünge mängu tagant paistab mingi Varjatud Mõte. See
vastab kõrgemale eluseaduste äratundmisele. Isegi see, mis tundub alguses
pimeda ootamatusena, kaotab rahutu Kaootilise Katte ja osutab Sügavale
Mõttele. Mida rohkem on see ära tuntud, seda rutem kaotab ANIMA oma
pimeda veetluse ja püüdluse loomu. Kaootilise vooluse teele kasvavad
tammid ja läbimõeldud eraldub läbimõtlematust. Ja kui nad pole enam
identsed, väheneb ka kaose võim - mõte relvastub nüüd läbimõelduga, mõt-
tetus aga läbimõtlematu jõuga. Tekib uus kosmos. Öeldu pole mingi uus
avastus meditsiinilises psühholoogias, vaid ürgseim tõde sellest, et vaimse
kogemuse täiusest kasvab see õpetus, mida antakse edasi põlvest põlve.
Haldjalikus olevuses mitte ainult ei tundu Tarkus ja rumalus ühe ja sa-
mana - ühe ja sama ANIMA esindatuna nad ongi üks olemus. Elu on nii
rumal kui ka täidetud mõttega. Kui mitte naerda esimese üle ja mitte mõtisk-
leda teise üle, siis muutub elu banaalseks. Kõik omandab siis minimaalselt
väikesed mõõdud - nii mõte kui ka mõttetus. Oma olemuselt ei tähenda elu
midagi, kuni pole mõtlevat inimest, kes võiks ta ilminguid seletada.

Jungi arhetüüpidest
R. M o o r e i ja D. Gillette'i raamatust „Kuningas, sõjamees, maag, ar-
mastaja: teekond küpse mehelikkuse lätetele" (Tartu 2000)

Kuningas

Kuningas on tähtsuselt esimene, ülejäänud kolme arhetüübi aluspõhi, ja

hõlmab neid täiuslikus tasakaalus. Hea ja loomevõimeline Kuningas on üht-
lasi tubli Sõjamees, hüveline Maag ja üllas Armastaja.
See on ürgalgne mees, Aadam, mida filosoofid nimetavad antropos'eks
igaühes meist. Hindud panid sellele ürgmehelikkusele nimeks aatman; juu-
did ja kristlased kõnelevad sellest kui „Jumala kujust" {image Dei). Freud
rääkis Kuningast kui „ürgkarja põlisisast" Kuninga energia on tõepoolest
mitmes mõttes Isa energia. Meie kogemus näitab siiski, et ehkki Kuningas
on Isa arhetüübi aluseks, on see viimasest olulisem ja ulatuslikum.
Kuninga arhetüüp oma täiuses loob mehe hingeelus korra, mõistliku ja
mõistuspärase liigenduse ning terviklikkuse ja ausameelsuse. Kuningas
püsitab korratuid tundeelamusi ja kontrolli alt väljuvaid käitumisviise,
edendades püsikindlust, keskendatust ning rahulikkust. Oma „viljastavas"
keskendatuses vahendab see arhetüüp elujõudu ja rõõmu, andes isiksusele
TARTU ÜLIKOOLI

RAAMATUKOGU
alahoidlikkust ning tasakaalukust. Kuningas kaitseb seesmise korra tunne-
tust, meie olemuse ja eesmärgi terviklikkust, meie keskset ja rahulikku ene-
seteadvust ning olemuslikku ründamatust ja meie kindlat veendumust enda
mehelikus identsuses. Kuningas vaatab maailma vankumatu, kuid lahke
pilguga, nähes kaasinimeste nõrkusi, vaimuandeid ja väärtusi. Ta osutab
nendele austust ja ülendab neid, juhtides ning kasvatades ligimesi teel loo-
mutäiuse poole. Kuningas ei ole kade, sest ta on omaenda väärtuses kindel.
Ta julgustab ja tasustab nii meie enda kui ka kaasinimeste loovust.

Sõjamees

Läänes on „pehme mehelikkuse" ajajärk ning käremeelsed naisõigusla-

sed tõstavad valjult ja kurjasti häält Sõjamehe energia vastu.
Huvitav on samal ajal täheldada seda, et need, kes tahavad mehelikku
agressiivsust juurtega välja kiskuda, satuvad oma innukuses ise selle arhe-
tüübi mõju alla. Me ei saa Sõjameest nõndasama lihtsalt maha hääletada.
Nagu kõik arhetüübid nõnda elab ka Sõjamees edasi meie teadlikest hoia-
kutest hoolimata. Nõndasamuti läheb see allasurumise korral põranda alla,
et lõpuks taas ihuliku ja tundmusliku vägivalla kujul pinnale tõusta otsekui
vulkaan, mis on sajandeid soikus olnud, kuni magmaõõnes vähehaaval suu-
renev surve valla pääseb. Kui Sõjamees on loomusunniline energiavorm,
siis jääb ta püsima ja temaga tasub kokku puutuda.
Miks tükivad ärimehed ja kindlustusagendid nädalalõppudel metsa, et
mängida sõjamänge, varjuda puude taha, korraldada rünnakuid värvipüssi-
dega, praktiseerida ellujäämist, mängida ohu ja surma piiril olemisega, töö-
tada välja strateegiaid ning „tappa" üksteist? Missugune varjatud energia-
vorm on suurlinnade poolsõjaväeliselt organiseeritud jõukude taga? Millega
põhjendada Rambo, Arnold Schwarzeneggeri, selliste sõjafilmide, nagu
„Apokalüpsis täna", „Rühm", „Täismetallrüü" („Apocalypse Now",
„Platoon", „Full-Metal Jacket") ning paljude teiste populaarsust? Me võime
taunida nendes filmides ja teleekraanidel näidatavat vägivalda, kuid ilmselt
on Sõjamees kõigele vaatamata meis väga võimas.

Maag

Kus ja millal tahes me ka ei kohtaks Maagi arhetüübi energiaid, alati

on need kahetised. Maag on teadja ja ühtlasi tehnikameister. Peale selle
suudab Maagi väe mõjul tegutsev mees neid arhetüüpseid ülesandeid osalt
teostada rituaalse pühendamisprotsessi abil. Ta on „rituaalivanem", kes ju-
hib muundumisprotsessi nii sees- kui ka väljaspool.
 Inimmaag on ise alati pühendatu ja üheks tema ülesandeks on teiste
pühendamine. Ent millesse on ta pühendatud? Maag on pühendatud kõik-
sugu salateadmistesse. Selles ongi asja tuum: igasugused teadmised, mille
omandamiseks on tarvis eriväljaõpet, kuuluvad maagi energia valdkonda.
Õpipoiss, kes tahab saada meisterelektrikuks ja tungib kõrgepinge saladus-
tesse; arstiteaduse üliõpilane, kes tuubib päeval ja ööl, uurides inimkeha
ülesehitust ja kasutades käepäraseid meetodeid oma ravialuste aitamiseks;
rahandustudeng või tulevane börsimaakler; psühhoanalüütikuks õppija -
kõik need inimesed on täpipealt samas seisundis nagu hõimuühiskonna sa-
maani või nõidarsti õpipoiss. Nad kulutavad rohkesti aega, energiat ja raha,
et olla pühendatud salajase väe kõrgematesse valdkondadesse.
Maag on mõtlikkuse ja refleksiooni arhetüüp ning seepärast ühtlasi en-
dassesuunatuse energia. Meie mõiste järgi ei ole endassesuunatus mitte uje-
dus või kartlikkus, vaid pigemini võime seesmistest ja välistest tormidest
irduda ning olla ühenduses sügavate tõdede ja jõuvarudega. Maagi energia
aitab ego-mina teljel kujuneda ning on seejuures enda püsikindluses, kes-
kendatuses ja tundmuslikus erapooletuses vankumatu. Seda ei saa niisama
lihtsalt tõugata ja tõmmata.

Armastaja
Jungi järgijad kasutavad Armastaja arhetüübist rääkides sageli kreeka
jumala Erose nime, samuti ladinakeelset sõna libido. Need sõnad ei tähista
sel juhul mitte üksnes suguiha, vaid üldist eluisu.
Me usume, et Armastaja, ükskõik kuidas teda nimetada, on ürgne ener-
gia, mis hõlmab elavust ja kirge. Inimesele kui liigile on omane suur igipõ-
line iha seksi, toidu, heaolu, paljunemise, eluraskustega loova kohanemise
ja lõpuks ka mõtestatuse järele, milleta inimolevus edasi elada ei suuda.
Armastaja püüdleb nende ihade rahuldamise poole.
Armastaja arhetüüp on hingeelus esmane ka seetõttu, et sellega seon-
dub tundlikkus väliskeskkonna suhtes. See väljendab Jungi järgijate sõnutsi
„aistilist funktsiooni", psüühika seda talitlust, mis paneb tähele meelelise
kogemuse kõiki üksikjooni, märgates värve, vorme, helisid, puuteaistinguid
ja lõhnu. Ühes saabuvaile meeltemuljeile reageerimisega seirab Armastaja
ka seesmise hingemaailma muutuvaid koekirju.
Armastaja mõju all olev mees tahab puudutada kõike ihulikult ja tund-
muslikult ning olla kõigist asjadest puudutatud. Ta ei tunnista mingeid pii-
re, kuna tahab teostada ühtekuuluvust maailmaga, mida ta tunneb nii sees-
miselt (oma tugevate tundmuste kujul) kui ka väliselt (inimsuhete konteks-
tis). Lisaks kõigele tahab selline mees täielikult kogeda meeleliste elamuste
maailma.
 Mis tahes kunstiline või loov ettevõtmine ja peaaegu iga elukutse, põl-
lundusest börsinduseni ning maalritööst tarkvara loomiseni, rakendab Ar-
mastaja energiat loovuse saavutamiseks. Sama lugu on asjatundjatega, kes
peavad tõemeeli lugu hõrgutistest, veinidest, tubakasortidest, müntidest,
algelisest käsitööst ja paljudest muudest asjadest. Sellesse liiki kuuluvad ka
nõndanimetatud fanaatikud. Auruvedurifanaatikud tunnevad nende suurte
läikivmustade „falloste" vastu meelelist, vahel lausa erootilist kiindumust.
Autofanaatik, kes otsib täpipealt õiget Corvette'i; vanade autode entusiast,
kes naudib nende puudutamist ja nuusutamist ning otsib roostekihi ja määr-
dunud sisemuse alt ilu ja rikkeid; teatava kirjandusžanri või rokkansambli
ihaleja - kõik nad juurutavad Armastaja arhetüüpe. Mitmesuguste kohvi- ja
šokolaadisortide asjatundjad ning antikvaar, kes peab kalliks Mingi ajastu
vaasi, silmitsedes seda ainiti igast küljest - nende kaudu väljendub Armas-
taja. Vaimulik, kelle jutlust ilmestavad piltlikud näited ja lood, kes põlis-
ameeriklaste sõnutsi „mõtleb südamega", mitte ainuüksi peaga, juurutab
samuti Armastajat. Tema jutlused on otsekui Armastaja laul. Me kõik tun-
netame Armastajat, kui vabastame end sundusest midagi tingimata teostada
ning lihtsalt oleme ja tunneme, „peatudes roosilõhna nautimiseks"

Kokkuvõtvat

Jungi kollektiivse alateadvuse ja arhetüüpide kontseptsioone on isegi

professionaalsetel psühholoogidel pisut raske mõista ning neid on peaaegu
võimatu empiiriliselt tõestada. Paljud ei pea tema põhipostulaate mitte tea-
dusloomeks, vaid elava fantaasia näideteks. Mainigem, et ka Jung ise suh-
tus oma teooria valideerimise võimalustesse skeptiliselt, otsides oma väide-
tele tõestust pigem kaugete maade kultuuridest ja müütidest kui eksperi-
mentidest. Nõnda jääb tema õpetus paljuski mütoloogia tasemele. Tema
mõisted on tihti mitmetähenduslikud, pärinedes mitte üldtunnustatud psüh-
holoogiast, vaid sageli hoopis müstikast, alkeemiast või idamaade usun-
deist. Paljusid tema meelevaldseid väiteid on üpris kerge kahtluse alla sea-
da, mida on teiste hulgas teinud ka näiteks Erich Fromm ja india esoteerik
Osho. Samas on Jungi ja tema analüütilise psühholoogia maine just viima-
sel kümnendil uuesti tõusmas, seda eriti loomeinimeste, usuteadlaste, filo-
soofide, ajaloolaste, kultuuriuurijate hulgas. Kunsti- ja kirjainimesi võlub
Jungi õpetuses dialoogi arendamine teadvuse ja alateadvuse vahel, mis on
loomeinspiratsiooni keskne eeldus. Jungi õpetusest inspireerituna on psüh-
holoogias välja kujunenud omaette (jungiaanlik) suund, millel on üksjagu
toetajaid ka Eestis. Tema kaheldamatuks teeneks on vaimse, religioosse ja
isegi müstilise kogemuse rõhutamine inimese arengus. E. Frommi kõrval on
ta teine maailmakuulus psühholoog, kes vahendas meile idamaade vaimseid
õpetusi. Näiteks kirjutas ta eessõna Tiibeti „Surmaraamatule", D. Suzuki
zen-budismi sissejuhatusele jne. Tema mitmeti tõlgendatavas ja osalt läbi-
tungimatus õpetuses on ohtrasti ebamäärast, tinglikku, ühtaegu universaal-
seid seletusi jagavat ja samas visandlikku ainest. Jungi raamatud jätavad
lugeja enamasti ilma selgetest orientiiridest elulistes asjades, teisest küljest
aga otse sunnivad leidma abstraktsetele ja udustele formuleeringutele oma
tõlgendusi, saades sellega Jungi teoste kaasloojaks.
Psühholoogias on ajahambale vastu pidanud Jungi inimtüüpide õpetus.
Teraapias ja psühhodiagnostikas on kasutamist leidnud tema vabade assot-
siatsioonide meetod ning selle alusel loodud sõnaassotsiatsiooni test (vt
A. Kidron „Psühholoogia põhisuunad" 2001, lk 255). Jungi peetakse ka
humanistliku psühholoogiasuuna ja eriti transpersonaalse psühholoogia eel-
käijaks.
 Erik Eriksoni egopsühholoogia
Erik Erikson sündis 1902. aastal Saksamaal
Frankfurti lähedal. Tema juuditarist ema ja taan-
lasest isa läksid lahku veel enne Eriku sündi. Lõ-
petanud humanitaargümnaasiumi, õppis Erik aas-
tail 1927-1933 Viinis Anna Freudi käe all psüh-
hoanalüüsi. Seal tutvus ta ka oma tulevase, tant-
suõpetajast naise Joan Sersoniga, kellega koos
emigreerus Erikson peagi Ameerika Ühendriiki-
desse. Seal avanes tal endal võimalus praktiseerida psühhoanalüüsi Bosto-
nis ja teistes linnades, olles järgemööda kuulsate Harvardi, Yale'i ja
Berkeley ülikooli õppejõud. Juba esimene raamat „Childhood and society"
(1950, ümber tõotatult 1963) tegi tema nime ja õpetuse - nn egopsühholoo-
gia - laias maailmas tuntuks. Tundes huvi inimese elukaare vastu, uuris
Erikson paljude kuulsate inimeste biograafiaid, aga ka Ameerika vähemus-
rahvuste esindajate arengulugu. Tema raamat Mahatma Gandhist ^ G a n d -
hi's truth") pälvis 1969. aastal Pulitzeri auhinna. Erik Eriksoni loomepe-
riood jätkus kõrge vanuseni, ta suri aastal 1994.

Teoseid
Eriksoni väljapaistvaimate teoste hulka kuuluvad ka „Young man Lu-
ther" (1958), „Insight and responsibility" (1964) ning „Identity, youth and
crisis"(1968).

Egopsühholoogia olemus
Eriksoni peetakse õigusega psühhoanalüüsi edasiviijaks, kes rõhutas
varase arengujärgu otsustavat osa isiksuse kujunemisel, alateadvuse tähtsust
jne. Samas on tema õpetuses ehk egopsühholoogias hulk jooni, mida orto-
doksses psühhoanalüüsis pole. Ego on tal isiksuse iseseisev ja juhtiv osa,
mitte triaadi „superego, ego, id' represseeritud element nagu Freudil. Eri-
nevalt Freudist rõhutab Erikson teiste inimeste, sotsiaalse keskkonna esma-
tähtsat osa inimese kujunemisel. Ta ei vaatle inimese kujunemist mitte üks-
nes varasemal perioodil, vaid sünnist surmani. Jättes kõrvale freudistliku
arusaama libiidost ning varase eluea tõkestatud ja teadvustamata seksuaal-
tungidest isiksuse kujundamisel, näeb Erikson põhilise arengut suunava
jõuna inimese püüdeid egoidentiteedi tagamiseks.
 Epigeneetiline printsiip

Eriksoni õpetuses on kesksel kohal arusaam inimese etapiviisilisest ku-

junemisest. Inimene areneb selle järgi astehaaval, primitiivsemalt täiusli-
kumale tasandile. Koos iseseisvumise ja küpsemisega toimub ka inimese
areng ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks. Samas suunab ja kujundab
ühiskond nii perekonna, kooli kui ka töökoha kaudu inimese arengut, tasus-
tades teda üldjuhul küpsemasse staadiumisse jõudmise eest heldemini kui
stagneeruma jäämise korral. Epigeneetiline kontseptsioon tähendab seda, et
iga eluetapp saabub enam-vähem kindlal eluaastal, kestab kindla aja ning
läheb üle järgmisse etappi, kusjuures konfliktid, kohanemisraskused ja krii-
sid etapilt teise siirdudes on ühtlasi väljakutseks kasvada, areneda, küpseda.

Kaheksa elujärku

Erikson on välja toonud kaheksa eluea kriisiperioodi, mille läbimisest

oleneb isiksuse areng. Toimetulek elus võib olla suures osas mõjutatud sel-
lest, kuidas varasemad kriisid on möödunud. Erikson toonitab, et varasema-
tel eluperioodidel kogetavaid arengukriise elatakse kas või sümboolselt üle
ka hilisemas eas. Oma vajaduste rahuldamise ja soovide täitumise kogemus
vaheldub elus soovitust ilmaoleku ja kannatamisega, mis on arenguks ja
küpsemiseks samuti tarvilikud.
1. Imikuiga: usaldus vs usaldamatus (basic trust vers basic mistrusi).
Imikueas (kuni esimese eluaasta lõpuni) on laps sedavõrd abitu ja nõrk,
et tema elu oleneb täiesti vanemate (eriti ema) hoolest ja tähelepanust. Ole-
nevalt enda kohtlemisest hakkab vastsel ilmakodanikul õige varsti välja ku-
junema positiivne või negatiivne suhtumine maailma. Usalduskogemuse
teke ja areng ei tähenda mitte üksnes seda, et maimik usaldab teisi oma va-
jaduste rahuldajana, vaid ka seda, et ta usaldab iseend, oma organismi ja
oma vajadustega toimetulekut. Sel Freudi oraalsele arengujärgule vastaval
perioodil koonduvad lapse vajadused suu ja toitumise ümber. Häiritus oma
vajaduste rahuldamatusest paneb proovile lapse usaldusvõime ja sunnib ta
juba selles varases eas karjumisega oma viha välja elama. Imikuea läbimi-
sest oleneb, kas lapsel kujuneb valitsevaks usalduse või usaldamatuse ko-
gemus. Kui lapse põhivajadused ei leia rahuldamist ja tema eest ei hoolitse-
ta, siis võib siit alguse saada ebakindlus ja usaldamatus teiste suhtes. Oluli-
sim pole mitte niivõrd hällilapse regulaarne toitmine kui vanemlik hoolitsus
kõige laiemas mõttes. Põhisoovitus kasvatajaile: vanemad peaksid sel pe-
rioodil tagama maimikule võimalikult turvalise kasvukeskkonna, tagades
lapse sirgudes tema usalduse teiste vastu. Vanemlikust hoolest oleneb ka
see, mil määral kujuneb lapsel täiskasvanuks saades välja usu võime, seda
ka religioosse pühendumise mõttes. Rituaalide ja religioossete kommete
üheks funktsiooniks on Eriksoni järgi lapselikust lootusest arenenud täis-
kasvanu usuvõime turvamine.
2. Varane lapseiga: autonoomia vs häbi ja kahtlused {autonomy vers
shame and doubt).
Sel perioodil (esimesest kolmanda eluaastani), mis vastab Freudi anaal-
sele staadiumile, omandab laps soolestiku ja põie kontrolli (kinnipidamise
ja vallandamise) kaudu autonoomia. Lapsed õpivad nüüd esemeid haarama
ja nendega mängima, käima, teistega suhtlema. Üha tähtsamaks kujuneb
enese ja oma keskkonna kontrollimine. Kinnipidamise ja vallandamise ko-
gemusel on nii positiivne kui ka negatiivne aspekt. Eriksoni järgi võib kin-
nipidamine tähendada nii enesekontrolli ja teistega arvestamist kui ka
kramplikult jäika enesepiirangut; vallandamine võib kujuneda nii destruk-
tiivseks hoolimatuseks kui ka loomulikuks pingelangetamise kogemuseks.
Autonoomia areng käib käsikäes valikuvabaduse tajumisega (mida võtta,
mida jätta). Tähendusrikas on see, et kaheaastaste üheks lemmiksõnaks on
esmast autonoomset kehtestamist sümboliseeriv „ei" Häbitunne hakkab
tekkima nii sellest, et laps taipab, et tema puudused on teistele nähtavad,
kui ka seetõttu, et ta tunneb püsti seistes end pisikese ja väetina. Kahtluse
põhjustab psühhoanalüüsi vaatevinklist asjaolu, et miski on meie ees ja ta-
ga. Kuna laps ei näe enda seljatagust, äratab see temas ebamäärase kahtluse
ja ohutunde. Eriti iseloomulik on sellele arengujärgule tahte teke. Oskus
end ja oma vajaduste rahuldamist või rahuldamise edasilükkamist kontrol-
lida arendab iseseisvustunnet. Kuid nagu öeldud, võivad omaalgatusega
kaasneda ka kahtlused ja häbi oma oskamatuse pärast. Teisele perioodile on
omane väliste nõuetega kohanemise esmane kogemus, milles oma soovid ja
tahe sobitatakse kokku kõrgemate seadustega. Seegi oskus kulub marjaks
ära täiskasvanueas.
3. Mänguiga: initsiatiiv vs süütunne (initiative vers guilt).
Mängueas (kolmandast kuuenda eluaastani) hakkab laps üha enam
ümbrust uudistama ja muutub aina liikuvamaks. Tema lemmiksõnaks kuju-
neb nüüd miks. Sellel Freudi fallilisele staadiumile vastaval etapil pannakse
proovile nii lapse iseseisvuspüüdlused kui ka ümbrusega toimetulek. Või-
malus püstitada oma eesmärke ning katsetada nende elluviimist ilma karis-
tuse hirmuta arendab sihikindlust. Laps õpib oma tegevusi kavandama ja
omandab esmased teiste juhtimise kogemused. Koos iseseisvumisega are-
neb ka vastutustunne enda tehtu eest. Lapsel hakkab välja kujunema süda-
metunnistus, arusaamine heast-halvast ja kui ta toimis valesti, süütunne.
Kogedes vanemate keelde ja karistamist, tärkavad lastes ka agressiivsus ja
trots. Mänguiga on tähtis loova kujutlusvõime arendamise etapina. Kokku-
võtvalt võib öelda, et mängueas õpib laps toimima kavakindlalt, kasutades
kujutlusvõimet, kuid arvestades ka reaalseid fakte ja piiranguid, mis põhjus-
tavad süütunnet. Juba sel perioodil hakkab välja kujunema inimese võime
viia algatatu lõpule ja taotleda oma tegevusega käegakatsutavaid tulemusi.
Lisagem, et paljudel täiskasvanutel on siinkohal ilmseid arengu puudujääke.
4. Noorem kooluga: töökus (hoolsus) vs alaväärsus (industry vers
inferiority).
Periood kuuendast kaheteistkümnenda eluaastani on aeg, kus hakatakse
oma vohaval fantaasial tiibu kärpima ja kuuletutakse üha rohkem täiskas-
vanute seatud koolielu distsipliinile. Primitiivses kultuuris võib see tähen-
dada vanemate tegevuse matkimist ja esmaste tööoskuste omandamist. Lus-
takas mäng asendub aegamööda peaaegu täielikult visa ja mõtestatud õppe-
tööga. Seda etappi võib vaadelda Freudi latentse perioodiga. Last ei hinnata
enam mitte üksnes selle alusel, et ta ei teeks üleannetusi, vaid üha enam sel-
le järgi, milliseid tulemusi ta saavutab. Selmet rahulduda mängurõõmuga,
õpib ta üha enam hindama end oma tegutsemise edu/ebaedu alusel. Ta ko-
geb üha selgemini oma oskusi ja kompetentsust, aga üha valusamalt ka oma
ebaõnnestumisi ja mitmesugustele ülesannetele allajäämist. Koolis on vaja
nii kehalist osavust kui ka teadmisi. Õnnestumised annavad märku võime-
kusest ja oskustest ning arendavad töökust. Vanemate, üha enam aga õpeta-
jate ning ka kaaslaste suhtumine endasse ja oma tegevuste tulemustesse ku-
jundab lapses arusaama oma kompetentsusest või alaväärsusest. Enese pi-
dev võrdlemine teistega võib kujuneda samuti alaväärsuse tekkepinnaks.
Eriksoni järgi tagab just intellektile ja mingil alal meisterlikkusele toetuv
kompetentsus infantiilse alaväärsustaju eduka ületamise ning suundumise
oma tehnilise meisterlikkuse edasise täiustamise poole.
5. Noorukiiga: identiteet vs identiteedipuudus (identity vers identity
confusion).
Isiksusliku arengu viiendal astmel, mis vastab ligikaudu Freudi geni-
taalsele staadiumile, integreerivad lapsed oma varase kogemuse üheks ter-
vikuks. Neid ei rahulda enam senised lapseea rollid ja nad valmistuvad uute
sotsiaalsete rollide omandamiseks. Murdeea periood on arengus otsustav.
Teismeline tajub tugevat survet keskkonnalt ja elab raskelt läbi talle seata-
vaid piiranguid. Temas on veel palju last ja samas ennatlikku püüdu olla
täiskasvanu. Kiired muutused kasvus, huvides ja seksuaalne küpsemine te-
kitavad temas identiteedikriisina määratletud segaduse. Kesksele kohale
kerkib nüüd küsimus „Kes ma olen?" Avastatakse oma isikupära, tuntakse
tõmmet midagi saavutada. Vajadus lapseea mängud ja kalduvused kõrvale
jätta, elu orientiiride ebaselgus ja kõikuvad väärtused teevad lapsest täis-
kasvanuks ülemineku aja keerukaks ja raskeks. Hämmastavad ja kiired
muutused eneses ning eesseisva ebamäärasus võivad tekitada segaduse ise-
enda ja oma rolli määratlemisel ning võimetuse kindlameelselt oma tule-
vikku kavandada. Noorukid tunnevad end sel etapil tihtilugu üksi, ebakind-
la ja õnnetuna, millega kaasneb kahtlemine oma seksuaalses veetluses. Pa-
raku ei saada täiskasvanu enesekindlust enamasti kingituseks. Ümberkoha-
nemise, otsingute ning eneseavastamise raskuste kaudu kujunebki identi-
teeditunne. Vahel viib murdeea sisemise ebakindluse kogemine Eriksoni
järgi vääridentiteedi kujundamisele, kui teismeline samastub jäägitult näi-
teks noortekamba liikmena. Just murdeeas otsitakse endale filmitähtede,
poplauljate või sportlaste seast eeskujusid ja jumaldamisobjekte. Murdeeas
omandab noor Eriksoni järgi samuti võime olla usaldusväärne ja sõnapidaja
(truu). Tema ees seisab ka dilemma: kas omandada vanema generatsiooni
kultuurilised, eetilised, religioossed jt väärtused või lükata need tagasi ja
luua iseenda väärtussüsteem. See valik kujundab ühed inimesed lojaalseks
oma kultuurile, teistest saavad uuendusmeelsed teisitimõtlejad, kolmandaist
aga võib-olla isegi igasuguseid konventsioone eitavad antisotsiaalid.
6. Noor täiskasvanu: lähedus vs isolatsioon (intimacy vers isolation).
Noore täiskasvanu eas (kahekümnest kolmekümneni) otsitakse roman-
tilisi suhteid ja vajatakse seotust teistega. Vabanetakse vanemliku hoole
vajadusest ning asutakse oma kodu ja perekonda rajama. Avastatakse ene-
ses armastus - sügav ja kõikehaarav kiindumustunne - ning võime vastasti-
kuseks pühendumiseks. Kinnistub võime vastutada oma tegude eest. Eba-
selge identiteeditaju võib siingi saada takistuseks. Enesekindluse puudumi-
ne kahandab julgust kiinduda ning võib viia lähisuhte vältimise ja teistest
eraldumiseni. Teisest küljest ähvardab see kaasa tuua partnerist täieliku sõl-
tuvuse, mis pole optimaalse kooselu kujundamiseks samuti soodus.
Eriksoni järgi on armastusel hulk eri vorme. Varases lapseeas tähendab see
klammerduvat kiindumust vanemaisse (eriti emasse), teismelisena kirglikku
armumist, edaspidi üha enam ka vastastikust hoolitsust.
7. Täiskasvanu: loov tegutsemine arenguseisak {generativity vers
stagnation).
Täiskasvanuna (kolmekümnest kuuekümne viieni) viibitakse elujärgus,
mille põhisisuks on kas oma võimete ja võimaluste realiseerimine või pai-
galtammumine ja stagnatsioon. Isiksuse arengut toetab vajadus luua, sünni-
tada midagi, mis püsiks endast kauem. Ehk nagu väljendas Ameerika kirja-
nik J. Steinbeck: iga inimene soovib, et temast jääks midagi järele - maja,
raamat või laps. Kui loova eneseteostamise vajadus ei leia mingit väljundit,
hakkab see taanduma. Loov tegutsemine on meile eluliselt vajalik, hoides
meid noorusliku, värske, tervena. Selle puududes tekib vaimse vaesumise,
varase vananemise ja igavuse oht. Olla täiskasvanu tähendab ühtaegu nii
õppimist kui ka õpetamist. Sellel eluetapil tõuseb esile järeltulijate eest hoo-
litsemine ning kesksele kohale kerkivad hoolivus ja hoolitsustarve.
8. Vanadus: terviklikkus vs ahastus (integrity vers despair).
Isiksuslik küpsus saabub kuuekümne viieselt ning väljendub meelera-
hus, elutarkuses ja isiksuse terviklikkuses. Kui inimene saab küll vanaks,
ent mitte isiksuslikult küpseks, valdab teda lootusetus (kibestumine, ahas-
tus, meeleheide). Tulevik tundub trööstitu, kogu elatud elu mõttetu. Möö-
dunud aastate karma, aga ka võime elatud elu enda jaoks mõtestada, määrab
selle, mis seisundis jõuab inimene oma elu lõppjärku. Elu viimane etapp
kujutab endast suurt väljakutset. Probleemiks saab see, kas inimene suudab
oma elu lahti mõtestada nõnda, et ta vabaneb oma ego külge klammerdumi-
sest ja saavutab enne surma mõistvuse, selguse ja meelerahu või ei suuda ta
enesekesksusest välja murda ning sureb lootusetuse tundega. Vanaduse
saabudes elab inimene oma mõtete ja kujutlustega üha enam minevikus.
Elurõõmu aitab säilitada nartsissismi lõplik ületamine - ümberlülitumine
oma egolt elule laiemalt kõigis selle avaldustes. Vanemat inimest hoiavad
ärksana huvi nooremate ettevõtmiste vastu ja sotsiaalsete probleemidega
kursisolek, aga ka omaealistega suhtlemine ning üksteise toetamine.
Enamik meist läbib Eriksoni kirjeldatud eluetapid vaid osalise edu või
ebaeduga ning kogeb sageli mingil järgmisel etapil varasemasse arengufaa-
si kinnijäämise probleeme. Näiteks tunnevad isegi kõige edukamad meist
mõnes olukorras varasemale arengujärgule iseloomulikke kohanemisrasku-
si, rääkimata ajutisest enesekindluse puudumisest või kahtlusest oma suut-
likkusse.
Lisagem elukriisidega toimetulekuks mõned praktilised soovitused
raamatust „Stressi teejuht"
• Kui tunned, et elus on saabunud kriitiline muutuste periood, siis kaa-
lutle, kuivõrd see on kõiki asjaolusid (näiteks eluiga) arvestades ootuspärane.
• Seejärel tasuks mõelda, kas tunned puudust mõne varasema kriisi
positiivsest lahendusest või millise kriisi negatiivne tulemus segab sinu su-
het maailmaga.
• Ega sa äkki harjumusest korda oma praeguses elus samu käitumis-
malle kui lapsepõlves vanematega suheldes? Kas sa ikka usaldad omaenda
valikuid ja julged võtta vastutuse oma otsuste eest?
• Ja siis tunnista endale, et isiksuses on alati arenguruumi ning kunagi
ei ole hilja midagi otsustavat alustada.
 Psühhosotsiaalne identiteet

Eriksoni tähtsaim mõiste on identiteet. Märkides, et seda nähtust on

raske ühe definitsiooniga määratleda, toob ta esile samasustunde iseendaga,
selle kõrval alateadliku püüdluse iseloomu terviklikkuse poole. Samas on
identiteet tema järgi ka ego süntees ja sisemine solidaarsus endale olulise
grupi ideaalide ja grupi identsusega („Identity and life cycle", NY, 1980, lk
109). Evans („Dialoge with Erik Erikson", NY, 1969, lk 238) on neid as-
pekte kirjeldanud veel detailsemalt:
a) iseenda unikaalsuse ja iseseisva eksistentsi teadvustamine,
b) iseendaga samasustunde taju,
c) arusaam sellest, et oma möödanik, olevik ja tulevik kuuluvad kokku,
d) usk sellesse, et oma elul on mõte,
e) sisemise harmoonia ja ühtsuse tajumine,
f) lapseea ja täiskasvanuea enesekujutluste koondamine üheks kooskõ-
las tervikuks,
g) solidaarsuse tajumine ühiskonna ja selle grupeeringutega,
h) veendumus selles, et subjektile olulised ja lugupeetud isikud peavad
tema identiteeti tähtsaks.
Identiteeti on ehk mõnevõrra raske ette kujutada, identiteedikriisi aga
kogetakse väga teravalt: teismelisena, rahvusvähemuse esindajana, elukutse
või sotsiaalse rolli vahetamisel, eri kultuuride piirialal elades, orienteerivate
väärtuse allakäigu olukorras, turvatunnet andnud pereelu purunemisel, sek-
suaalse orientatsiooni (hetero või homo) hägustumisel, rollikonflikti korral,
tungivas vajaduses revideerida oma ideoloogilisi ja poliitilisi vaateid (mee-
nutagem filme endise Saksa DV riigitruude isikute kohanemisraskustest
pärast Berliini müüri langemist), religioossete vaadete ümberkujunemisel
(usutunnistuse vahetamisel), nn siirdeühiskonnas (Eestis 1990. aastate al-
gul) viibimisel jne. Nagu iga kriis, kutsub ka identiteedikriis esile vajaduse
iseendasse ja maailma suhtumine lahti mõtestada või ümber kujundada ning
tarbe korral siirduda senistelt harjumustelt, tavadelt jne uuele tasandile. Sel-
les on identiteedikriisi arengut soodustav funktsioon. Teiselt poolt kahjus-
tab kestev identiteedikriis, millele ei leita lahendust, inimese sisemist tasa-
kaalu ja meelekindlust, teda võivad vallata segadus, stress, depressioon,
isegi enesetapumõtted. Tungiv identiteediloomise vajadus võib viia sot-
siaalselt kaheldavate valikuteni, äratada näiteks soovahetamise soovi või
ajendada noortekamba või äärmusliku usuorganisatsiooni liikmeks astuma.
Eriksoni järgi oleme juba alateadlikult programmeeritud endale identi-
teeti looma või selle kaotsimineku järel seda endale otsima. Eneseidentiteet
moodustab isiksuse tuuma, tagab tema tuumväärtuste säilimise, kindlustun-
de ja eeldused selgeteks rollisuheteks ning koostööks teiste inimestega. Na-
gu eespool öeldud, sõltub identiteedi kujunemise protsess elukaare jooksul
teisenevate kohanemisprobleemide lahendamisest niihästi individuaalses
kui ka sotsiaalses plaanis.

Põhimõisteid: egopsühholoogia, identiteet, epigeneetiline printsiip, ka-

heksa elujärku, elukriis.

Noppeid E. Eriksoni teosest „Lapsuus ja yhteiskunta"

(Jyväskylä, 1962)

Tähelepanekud juutidest

Juba Oswald Spengler arvas, et juudivaenu juured tulenevad paljuski n-

ö tagasipeegeldusest, mis tähendab, et inimesed näevad juutides liiga sel-
gesti seda, mida nad iseendas ei taha tunnistada. Väidetav juutide salalepe
Saatusega, mis just nagu varjaks nende maailmavallutamise unistusi vaimse
üleoleku näitlemise taha, on tegelikult saksa rahvuse ekspansiivsust väljen-
dav mõtteviis. Ent peame silmas pidama, et kuigi mainitud tagasipeegeldu-
sed on vaenust ja hirmust tingitud moonutused, on neil sügav ja tähendusri-
kas sisu. Ülemaailmne vastuolu järeleandmatust pooldava ja paindliku kok-
kuleppe, konservatiivsuse ja edumeelsuse vahel ilmneb laiali hajunud juudi
kogukonnas endas vastuolus ülemaailmse konflikti vältimatust kuulutava ja
paindlikule kokkuleppele püüdleva, konservatiivse ja edumeelse, dogmaati-
liselt õigeuskliku ja oportunistlikult konformistliku suuna vahel. Juudi rah-
va aastasadu kestnud laialipillatus on nende suundade kujundamist soosi-
nud. Juutide seas on eri tüüpi inimesi. Üks on usudogmade kütkes ja kul-
tuuriliselt tagurlik juut, kellele muutused ja aeg ei tähenda midagi: tema
ainus tõelisus on kirjatäht. Selle tüübi vastandiks on juut, kellele geograafi-
line hajutatus ja kultuuriline mitmekesisus on muutunud teiseks loomuseks:
asjade suhtelisus on talle tuge andvaks väärtuseks, vahendamisest on aga
saanud tema põhiline töövahend. Ajaloo hilisemad etapid on kasutanud ära
selle, millele varasem ajalugu aluse pani: juute sunniti tegema teatud kind-
laid töid, mida nad lõppeks tegid kõigist paremini, samal ajal õppisid nad
ka arendama täiuslikkuseni seda, mida neil lubati teha. Nii on neist peale
traditsiooniliste kaupmeeste saanud ka kultuurimuudatuste vahendajad,
kunsti ja teaduse tõlgendajad ning sisevastuolude silujad. Neis valdkonda-
des avaldub juutide jõud kõige suhtelisuse vastutustundelises tunnetamises.
Kuid see asjaolu määrab ka juutide nõrkuse. Kui suhtelisusetaju minetab
vastutustunde, võib see muutuda jõhkraks relativismiks. Juudi geenius, mis
vaikselt võtab omaks eri ajastute julguse, tõstatab küsimuse väärtuste suhte-
lisusest tasemele, kus tunnetatud tõelisus suhestatakse veel palju laiema
maailmakorraldusega. Mis puutub religiooni valdkonda, siis me oleme tä-
heldanud, et kristlik eetika põhineb selle maailma täielikul alistamisel teise-
le maailmale, maapealsete impeeriumide madaldamisel jumalariigi alluvus-
se. Kui Hitler nimetas südametunnistust juudi häbiplekiks, pidas ta silmas
ristiusku ja selle õpetust pärispatust ning lunastusest. Uuemal ajal on aga
kolme tänapäeva juudi teooriad seadnud kahtluse alla inimese tahte, väär-
tuste teadliku valiku ja inimese iseseisva hindamisvõime vabaduse.
Kas see on ajalooline kokkusattumus, et Marx, Freud ja Einstein, kõik
saksajuudi päritolu, on visandanud ja pealegi isiksustanud inimeksistentsi
põhialuse uued määratlused? Ometi on selge, et nende mõnes suhtes ükstei-
sest erinevate meeste teooriad ei teravdanud Euroopa kultuuri ja teaduse
kriisi mitte seetõttu, et nad olid juudi rahvusest, vaid seepärast, et nad olid
juudid ja sakslased ja eurooplased.
Vägevad ajajärgud ja vägevad riigid sulatavad ühte vägevate juutide
panuse, kuna edenevad uued formulatsioonid suurendavad nende identitee-
ditunnet. Kollektiivse ahistuse ajal sõditakse juba ainuüksi suhtelisuse idee
vastu ja seda vastustavad eriti need ühiskonna klassid, kes on oma posit-
siooni ning endast lugupidamist minetamas. Pidepunkti otsides klammer-
duvad nad visalt nende veel säilinud väärtuste külge, mida nad loodavad
päästa suutvat. Just selliseil hetkil üritavad erinevad, eri eesmärke seiravad
ässitajad õhutada juudivastasust, kasutades selleks ära masside argust ning
julmust. Minu arvates võib ainult identiteedikriisi ränkraske taak anda sel-
gust selles, miks miljonid sakslased osalesid ise ja veel rohkem miljoneid
alistusid saksapärasele Juudiprobleemi lahendamisele" (Erikson 1962,
lk 345-349)

Ameeriklaste identiteedist

Ameeriklaste identiteedi kujunemisel on tähtsal kohal üksikisikute mi-

naidentiteet, seda vähemalt sinnamaani, kuni suudetakse säilitada valikuva-
badust ja vältida lõpp-punkti jõudmist. Ameeriklased soovivad säilitada
kindlustunde, et iga järgmine samm elus on nende enda teha ja et kuhu nad
ka jääksid või läheksid, alati jääb alles ka võimalus lahkuda või vastassuu-
nas minna. Igaüks, kes Ameerikas muutub, ei taha, et teda sunnitakse muu-
tuma, paigalejääja aga ei taha, et tal kästakse paigal olla.
Nii rajab ameeriklane, kes on oma maa äärmuslikke kontraste ning
järske muutusi kätkeva ajaloo pärija, oma minaidentiteedi otsekui vastand-
jõudude kokkusobitamisele ja kombineerimisele. Need vastandid on ühest
kohast teise liikuv ja samas paigas püsiv, isikupärane ja ühtlustatud, võistle-
ja ja koostööd teha tahtja, usklik ja vabamõtleja, vastutustundlik ja küünili-
ne jne.
Me näeme üht või teist neist joontest paikkonniti äärmuslikuks arene-
nuna teatud elukutsete või iseloomu juures, kuid analüüs näitab, et selline
äärmuslikkus (olgu see siis äärmine jäikus või ebakindlus) peidab endas si-
semist kaitsevahendit väga kardetud või salaja soovitud teise äärmuse vastu.
Selleks et jätta oma valik vabaks, on ameeriklasel kaks „tõe" kategoo-
riat. Ühe kategooria moodustavad äärmuslikult puritaanlikud usulised või
usulise värvinguga poliitilised tõekspidamised, teise vahelduvad lööklau-
sed, mis osutavad, mida mingis olukorras tuleks teha.
Need lööklaused peegeldavad avalikku arvamust linnades ja töökohta-
des, kohtuhoonetes ja päevalehtedes. Põhimõtetes ja mõisteteski näib valit-
sevat vastuolu. Seda toetab ühelt poolt intellektuaalne ja poliitiline kõrg-
klass, kes alati arvestab minevikuga ja säilitab nii mõttelaadi ühtsuse kui ka
alistamatu vaimsuse, ja teiselt poolt võimas rahvamass, kellele põhimõtetest
enam näivad meeldivat muutuvad lööklaused.
Ameerika keskklass, keda mõned nimetavad halvustavalt võidujanu ja
väikekodanluse kehastuseks, esindab mingiks ajaks üleväärtustatud algatu-
si, mida korraldatakse mõne peatänava, kodukolde, pangaarve ja automargi
moodustatud eluringi ümber. See ei pidurda suurt liikuvust ja see tuletab
meelde pigem eskalaatorit kui tasapinda, ennemini liiklusvahendit kui sihile
jõudmist.

Ameerika pereemadest

Samuti kui teiste riikide vastavad näited, on ka Ameerika pereema ise-

loomujoonte kombinatsioon, mida sellisena ei ole kunagi üheski naises
olemas.
1. Ta on kommete ja moraali alal vaieldamatu autoriteet kodus ja ka
ühiskonnas. Ta lubab endale olla välimuselt edev, nõudmiste poolest isekas
ja tundeelus lapsik.
2. Iga kord, kui tema vastuoluline loomus ei leia lastelt oodatud lugu-
pidamist, süüdistab ta lapsi; kunagi ei süüdista ta iseennast.
3. Ta üritab luua kunstlikku ühendust lapse ja täiskasvanu vahel, suut-
mata anda nende erinevusele sügavamat tähendust.
4. Ta astub otsustavalt välja laste loomuliku meelelise ja seksuaalse
mõnutundmise vastu ja annab selgelt mõista, et isa seksuaalkäitumine on
igav ega eruta. Vanemaks saades näib ta siiski vastumeelselt loobuvat sek-
suaalse võistluse säärastest välistest märkidest nagu liiga nooruslikud rõi-
vad, teeseldud ekshibitsionism ja näojumestus.
5. Ta õpetab teistele enda vaoshoidmist, aga ta ei suuda piirata oma ka-
lorite hulka nii palju, et ta mahuks soovitud rõivastesse.
6. Ta eeldab, et ta lapsed on enda suhtes karmid, aga on liialt mures
oma heaolu pärast.
7 Ta kaitseb traditsioonilisi väärtusi, aga ei taha ise vanaks saada. Te-
gelikult kardab ta seisundit, mis minevikus oli jõuka elu parim saak, nimelt
vanaema seisundit.
Ameerikast tuli (olen kuulnud seda sõna ennegi) sulatusahi. Just
anglosaksi naise otsusekindlus tagas selle, et kõigist omavahel segunenud
ainestest hakkas just puritaanlus ühiskonda kõige enam mõjutama. Arvan,
et nimelt sellest sai alguse self-made-porsonaalsus self-made man'\ naiseli-
ku vastena, ja et siit leiame ka lähtekoha iseennast kujundava ja enda pere-
meheks oleva ameeriklase minakäsitlusele. (Erikson 1962)

Hinnang

Erikson on psühhoanalüüsi mõjusamaid kaasajastajaid. Tema isiksuse

etapiviisilise arengu teooria annab hinnalisi orientiire inimese arengu ku-
jundamiseks mis tahes laadi haridus-ja kasvatusasutustes, aga ka teadlikuks
enesekasvatamiseks. Eriksoni peetakse autoriteetseks niihästi arengupsüh-
holoogias kui ka sotsioloogias jt sotsiaalteadustes. Tema identiteedikäsitlust
on tõlgendanud-arendanud mitu tuntud uurijat. Samas on tema õpetus leid-
nud ka arvustamist. Eriksoni teooria põhineb selle looja subjektiivseil tähe-
lepanekuil, mitte empiiriliselt kontrollitud faktidel. Osa õpetlasi kahtleb te-
ma teooria universaalsuses. See, mis võib olla õige tänapäeva lääne ühis-
konna kohta, ei tarvitse kehtida traditsioonilistes kultuurides (Aafrikas), aga
ka palju kogukondlikumates Aasia riikides. Eriti kehtib see iseseisvumise ja
egoidentiteedi tungiva tarbe suhtes, millel on kollektiivset tegutsemist väär-
tustavates kultuurides märksa nõrgem tähendus kui Euroopas. Feministliku
psühholoogia esindajad on Eriksoni arvustanud sellepärast, et kogu tema
tähelepanu on pühendatud mehe küpsusele, naise isiksuslik küpsus on sel-
lest mõnevõrra erinev. Mahatma Gandhi kujunemisloos jt Eriksoni nn
psühhobiograafiates paistab silma psühhoanalüüsi kui uurimis- ja tõlgen-
dusmeetodi ilmne piiratus. Inda suurmehe kujunemisel ei arvestata piisavalt
ei selle maa religiooni ega Gandhi vaimsusega. R. Frager ja J. Fadiman
(2002, lk 243) leiavad, et Erikson ühtaegu küll avardas psühhoanalüüsi
raame, samas aga tõestas selle olemuslikke puudusi.
 Eriksonile on ka ette heidetud tema õpetuse sisulist ebamäärasust ja
laialivalguvust, mida on osavalt varjatud virtuoosse sõnakasutamisega.
F Gross („Introducing Erik Erikson: An invition to his thinking. Landam",
1987, lk 3) märgib, et Eriksoni lugeda on nagu siseneda kaunisse põlislaan-
de, kus igas suunas hargnevad salapärased jalgrajad. Kõiki neid ei jõuaks
eales läbi käia. Seepärast ongi Grossi järgi parim viis Eriksoni mõista ta
raamatud aina uuesti üle lugeda, neis oluline eristada ja selle üle mediteeri-
da. Soovitus, mis näib üsna hästi kehtivat ka Freudi ja Jungi kohta!
 Erich Frommi radikaalhumanistik psühho-
analüüs
Erich Fromm sündis oma vanemate ainsa
lapsena 1900. aastal Frankfurdis Maini ääres.
Tema isa oli ärimees, vanaisa aga süvausklik
rabi. Noorukina uuris Fromm innukalt ju-
daismi pühasid tekste, õppides peale selle ka
mitme väljapaistva talmudisti käe all. Kõrgha-
riduse omandas Fromm Heidelbergi ja Mün-
cheni ülikoolis. Saanud juba 22-aastaselt filo-
soofiadoktoriks, täiendas ta end mitmes psühhoanalüüsi harrastavas teadus-
asutuses. 1926. aastal abiellus ta endast kümme aastat vanema hiljem maa-
ilmakuulsaks saanud psühhoanalüütiku Frieda Reicmanniga, kes suhtus Eri-
chisse emalikult ja tegi talle ka pikaajalise psühhoanalüüsi. Nelja aasta
pärast nende kooselu siiski lõppes. Aastail 1929-1932 töötas Fromm Mai-
ni-äärse Frankfurdi ülikooli Sotsiaaluuringute Instituudis. Tollesse asutusse
oli koondunud mitmest sotsiaal- ja kultuurifilosoofist koosnev rühm
(H. Marcuse, T. Adorno, J. Habermas jt), keda tuntakse sotsioloogias
Frankfurdi koolkonnana. 1933. aastal pages Fromm koos sadade teiste Sak-
samaa intellektuaalidega Ameerika Ühendriikidesse. Ameerikas oli Fromm
lähedastes suhetes endast 15 aastat vanema Karen Horneyga ning arendas
tihedat koostööd H. Sullivani jt nimekate psühholoogidega. 1941. aastal
avaldas ta oma esimese laia tähelepanu võitnud teose „Escape from
Freedom" („Põgenemine vabaduse eest"). Selles teoses huvitab Frommi en-
nekõike see, miks inimesed ei ole ka ainelise heaolu tingimustes suutelised
majanduslikku küllust ja vabadust vääriliselt hindama ja ratsionaalselt kasu-
tama. 1944. aastal astus Fromm abiellu Henny Gurlandiga ja siirdus naise
nõrga tervise kosutamiseks elama Mehhikosse. 1953. aastal, peagi pärast
oma teise naise surma, naitus Fromm Annis Freemaniga. 1956. aastal aval-
das ta suure lugejamenu võitnud teose „The Art of Loving", mille järel tal
polnud enam mingeid ainelisi muresid. 1974. aastal asusid Frommid elama
Šveitsi. E. Fromm suri 1980. aastal mõni päev enne oma 80. sünnipäeva.

Teoseid
„The forgotten language" (1951), „The Sane Society" (1955), „The
Anatomy of Human Destructiveness" (1973), „The art of listening" (1994),
„Armastuse kunst" (1989), „Omada või olla" (2001), „Psühhoanalüüs ja
zen-budism" (2001).
 Psühhoanalüüsi humanistlik ümberkujundamine

Fromm üritas enamikus oma teostes ületada klassikalise psühhoanalüü-

si reduktsionistlikku - inimese keerukat loomust ja isiksuslikku rikkust paa-
rile põhitegurile taandavat - piiratust. Tema õpetuse mõistmiseks pidagem
järgnevas käsitluses silmas tema nelja juhtmõtet.
• Maailma paremaks muutmiseks peaks järgitama humanistlikke väär-
tusi sügavalt austavat universaalset eetikat.
• Isiksusliku spontaansuse, küpsuse, loovuse esiletulekuks tuleks
inimpsüühikas saavutada pidev isiksuslikku kasvu võimaldav radikaalne
läbimurd.
• Inimese päästjaks niihästi tema arengut ahistava sotsiaalse sõltuvuse
kui ka igal sammul ahvatlevate irratsionaalsete põgenemismehhanismide
eest võiks saada reformitud psühhoanalüüs.
• Psühhoanalüüs võiks vabastada inimloomuse tema teadvustamata
osa (alateadvuse) allasurumise ja väärkäsitlemise vigadest, aitaks temas
võidule kõik hea ning laseks tal tõusta elu paratamatuist vastuoludest ja
probleemidest kõrgemale.
Fromm on ühtaegu humanist, teiselt poolt psühhoanalüütik. Ise on ta
määratlenudki oma õpetuse radikaalhumanistliku psühhoanalüüsina, mis
annab tõepoolest selgelt edasi tema taotlused ja põhimeetodi.

Alateadvus
Frommi õpetuses on rõhutatud inimese ala- ehk ebateadliku kogemuse
sfäär. Teadvustamata tungid ja tendentsid kätkevad endas nii positiivset kui
ka negatiivset. Illustreerigu öeldut tsitaat Frommi teosest.
„Ebateadvus esindab alati kogu inimest koos kõigi tema pimeduse ja
valguse võimalustega; see sisaldab erinevate vastuste alust, mille inimene
võib eksistentsi seatavatele küsimustele anda. Inimesel on igas kultuuris
kõik võimalused; ta on muistne inimene, kiskja, kannibal, iidolikummardaja
ja olend, kellel on võime mõista, armastada, õigesti hinnata. Ebateadvuse
sisu ei ole seega hea ega kuri, ei ratsionaalne ega irratsionaalne; see on mõ-
lemat; see on kõik, mis on inimlik. Teadvus esindab ühiskondlikku inimest,
juhuslikke piiramisi, mille on seadnud ajalooline olukord, kuhu inimene on
sattunud. Ebateadvus esindab universaalset inimest, kosmilist terviklikku
inimest; see esindab taime temas, looma temas, vaimu temas; see esindab
tema minevikku inimeksistentsi koidikuni ning tema tulevikku päevani, mil
inimene saab täiesti inimlikuks ja loodus inimsustatakse, nii nagu inimene
loodusUkustatakse."
 Derepressioon

Lähtudes Freudi ja vahest veel enam H. Sullivani käsitlusest, arendas

Fromm välja derepressiooni ehk ebateadvusliku teadvuslikuks muutmise
käsitluse. Freud käsitas alateadvuse teadvustamist ehk ego valitsemist icTi
üle põhiliselt üksnes hingeravi vahendina, kuivõrd ta pidas alateadvust tsi-
viliseeritud ühiskonnas taunitavate ja tõrjutud tungide ning ihade asupai-
gaks. Fromm annab alateadvuse lahtimõtestamisele ja mõistmisele palju
sügavama tähenduse: „Ebateadvusliku muutmine teadvuslikuks muudab
inimese universaalsuse palja idee selle universaalsuse elavaks tunnetuseks;
see on humanismi tunnetuslik realiseerimine."

Sotsiaalsed vajadused

Selleks et mõista inimese sotsiaalset käitumist, tuleb orienteeruda tema

vajadustes. Viis keskset sotsiaalset vajadust on Frommi järgi järgmised.
A. Vajadus suhelda (for relatedness) väljendub püsivate ja usaldus-
väärsete inimsuhete tarbes. Alternatiivid: kas armastada või asuda sümbioo-
tilistesse (allutamisel või allumisel põhinevatesse) suhetesse.
B. Vajadus ületada (for transcendence). Eneseaktualiseerimise, oma
piiratuse ületamise vajadus. Alternatiivid: agressioon või looming.
C. Vajadus juurte järele {for rootedness) - püüd kindlusele, seotusele.
Alternatiivideks on oma suguvõsa, klanni kummardamine (natsionalism ja
rassism) või inimsus, vendlus ja kõige elava austamine.
D. Vajadus samastuda (for identity) ehk identiteeditarve. Elus on raske
toime tulla, teadmata, kuhu kuulutakse, kellena end tuntakse. Inimesele on
tähtis teada, kuhu - millise rahva, kihi, klanni, kogukonna, pere hulka - ta
kuulub. Alternatiivid: samastada end mingi rahvuse, sotsiaalse kihi, ameti
esindajana või arendada endas individuaalsust ja iseolemisoskust.
E. Vajadus orienteeriva ja pühendava süsteemi järele. Selle vajaduse
rahuldamisel võidakse klammerduda mingisse sekti või ebausku või aren-
dada endas maailma sügavalt mõistva isiku avaraid vaateid.
Kõiki toodud vajadusi võib rahuldada isiksust arendaval või arengut
kahjustaval, tervel või neurootilisel moel.

Isiksus ja sotsiaalloomus
Isiksust määratleb Fromm nende päritud ja omandatud psüühiliste
omaduste kogumina, mis teevad ta individuaalselt kordumatuks. Kui sünni-
pärased omadused vastavad tema käsituses enamasti temperamendile, siis
elu käigus omandatud jooned kujundavad iseloomu - selle spetsiifilise
vormi, „millesse inimese energiavarud on suletud inimlike vajaduste dü-
naamilise kohanemise läbi antud ühiskonnale omase eksisteerimisviisiga"
Ülal toodud arusaam on üsna traditsiooniline ja lähedane näiteks Allport'i
või Eisencki isiksuse käsitlusega. Frommi sotsiaalkriitiline isiksuse käsitlus
ilmneb vahest kõige selgemini tema mõiste sotsiaalloomus kaudu. Sotsiaal-
loomus on mingi rühma - rahvuse, klanni, kogukonna, kihi - esindajaile
ühine iseloomustruktuuri kese, mis on kujunenud sellele grupile ühiste ko-
gemuste ja seal harrastatud eluviisi suhtetoimes.
Sotsiaalse iseloomu üleandmise kaudu vormitaksegi indiviidi eluhoiak
antud ühiskonna liikmena edukalt toimetulemist hõlbustavaks. Tähendusri-
kas on see, et sotsiaalses elus lävimist ohustav (näiteks kiindumus konk-
reetses ühiskonnas keelatusse) tõrjutakse teadvusest alateadvusse (millest
see kerkib nt unenäo või hüpnoosi ajal esile).
Frommi lugedes kipub kujunema mulje, et sotsiaalloomus on küll mi-
dagi möödapääsmatut, ent isiksuse arengut ennemini pidurdava (repressee-
riva) kui soodustava toimega. Nähtavasti pole juhus, et tema järgnevalt tut-
vustatavas käsitluses vastandub viiele sotsiaalloomuse küsitava väärtusega
tüübile vaid üks selgesti positiivne alternatiiv - loov isikus.

Sotsiaalloomuse kuus suundust

Retseptiivse iseloomuga isikuile on oma võimete realiseerimise ase-

mel ainsaks mõeldavaks maiste hüvede allikaks välismaailm. Siia rühma
kuulujad usuvad, et mõnutunnet andvaid asju saab vaid väljastpoolt. „Meie
aja inimene veedab enamiku oma ajast passiivselt. Ta on igavene tarbija; ta
vohmib toitu, alkoholi, sigarette, ettekandeid, raamatuid, seisukohti, filme;
kõike tarbitakse, kõik neelatakse alla. Maailm on tema tohutu isu objekt:
suur pudel, suur õun, suur rind. Inimesest on saanud imik, igavesti täis
ootusi ja igavesti pettunud." (E. Fromm. „The dogma of Christ and others
essays", 1963) Retseptiivsed tüübid on passiivsed ja sõltuvad, oodates aina
ande kelleltki või milleltki välismaailmas. Mida rohkem (hoolitsevaid) isi-
kuid neid ümbritseb, seda paremini nad end tunnevad. Nad vastavad teistele
(hoolitsejaile) sõbralikkuse ja abivalmidusega, olles solvunud, kui seda ei
osata hinnata. Neil napib mõistvust, nägemaks sidet iseenda tegevuse ja sel-
le vahel, mida maailm neile annab. Sellesse liiki kuuluvad isikud asuvad
sageli ühiskonna alamkihis: sotsiaaltoetusest elatujad, migrandid jne. Nende
loomuse plusspooleks on aupaklikkus, tagasihoidlikkus, järeleandlikkus,
usaldusväärsus, negatiivseks küljeks aga alistuvus, madal enesehinnang,
pelglikkus, ülikonventsionaalsus, sentimentaalsus ja parasiteeriv ellusuhtu-
mine.
 Ekspluateeriva loomuga inimesed võtavad ennastusaldavad, nõudli-
kult ja võimukalt selle, mis toob neile kasu, tõotab naudinguid. Kui retsep-
tiivset suundust iseloomustas passiivne ootus (saada keskkonnast tarvilik-
ku), siis ekspluateeriva hoiakuga isik on varmas vajalikku jõuga võtma.
Selle tüübi esindajad on aktiivsed ja initsiatiivikad, endaga rahulolevad ja
üleolevad. Nad vaatavad kadedalt lähikondlaste varandusele, otsides teid
selle omastamiseks, ning eelistavad rikkaks saada pigem tüssamise või va-
rastamise kui ausa loova töö kaudu. Kõnealust tüüpi iseloomustavad kolm
k-d: küünilisus, kadedus ja kalkus. Siia liiki kuuluvad endiste aegade kolo-
nisaatorid ja Eestis lähiminevikus jõhkra ärastamise kaudu haljale oksale
jõudnud isikud. Kui retseptiivsete tüüpide hulgas on ülekaalus masohhistid,
siis valdav osa ekspluateerijaid on sadistid.
Hoiustava (säilitava, säästva, koonerdava) loomuga inimesed korjavad
Gogoli „Surnud hingede" Pljuškini viisil ihnsalt kõike mõeldavat. Nende
meelest napib kogu maailmas hädatarvilikke ressursse (varandust, mõistlik-
ke inimesi, oskusteavet, soodsaid asjaolusid jne), seetõttu tuleks kogu aeg
varusid täiendada ja olla valmis mustadeks päevadeks. Nad on külmad,
kahtlustavad, pedantsed, igavalt praktitsistlikud, vanast kramplikult kinni
hoidvad, lõpmata kannatlikud, kehva kujutlusvõimega kitsipungad. Selle
hoiaku kõrgperioodiks oli XVIII sajand ja XIX sajandi algus. Siia rühma on
Fromm arvanud ka ahenenud väärtusskaalaga protestantliku tööeetika esin-
dajad. Tänapäeva Eestis võiks sellesse rühma arvata sendiveeretajast töö-
narkomaanid, kes võiksid endale ehk mõndagi lubada, ent keda kopsakas
pangaarve köidab rohkem isegi maiste mõnude ja meelelahutuste ostmisest.
Tänapäeval on arenenud riikides Frommi järgi levinuim turuhoiak.
Turuorientatsiooniga isikute põhiväärtuseks on soodsa tehingu tegemise
võimalus. Niivõrd kui tänapäeva inimesed pole tarbijad, on nad kaubitsejad.
Turuhoiakuga inimesed on vahendajad, vahetajad, edasimüüjad, soodsaid
ostukohti jahtivad, spekulandid, hangeldajad. Selle hoiaku deviis on kõik
müügiks. Armastus, ametialane edu, tervis, kuulsus j m on mingil kujutelda-
val skaalal omavahel väljavahetatavad. Tehingu headust mõõdab võimalus
teistelt midagi (tähelepanu, hellust, tunnustust...) saada rohkem, kui talle
vastu antakse. Turuorientatsioonile on omane ka teatav (säilitava hoiaku
puhul mõeldamatu) heldus. Edu väljendub kaubitseja jaoks kavaluses end
võimalikult kallilt müüa, leida oma kaubale õige pakend ja tõhus reklaam.
Rõivad, tutvused, diplom, isegi teadmised ja oskused, abielu ja sõprussuh-
ted on üksnes siis kõrges hinnas, kui need võimaldavad tulusat tehingut.
Turuhoiakuga inimesed on sihikindlad, muutustele altid, tulevikule suundu-
vad, seltsivad, vabameelsete vaadetega, tegusad, taibukad, noorusliku väli-
musega. Nende iseloomu pahupooleks on juhusele lootma jäämine, lapse-
meelsus, põhimõttelagedus, kerglus, hüperaktiivsus, kalduvus targutada,
kalkuleeriv meelelaad ja sellega kaasnev nõrgenenud vastuvõtlikkus siin ja
praegu toimuva suhtes. Kaubitsejale on teine inimene üksnes vahend, ent
samas on nad ka ise valmis olema teisele vaid vahend, kui see osutub kasu-
likuks. Turuhoiaku kohanevust peegeldab nende deviis: olen see, keda te
minust ootate. Tänapäeva maailmas kuuluvad siia mõistagi yuppieA, noo-
red ärimehed, kelle jaoks on kogu maailm üks suur turg.
Destruktiivse orientatsiooniga isikud on vägivaldsed, sõjakad, neid ju-
hib hävitamis- ja lõhkumistarve, soov teistele halba teha, maailma kaost kül-
vata. Selle rühma ehedaimad esindajad on vandaalid, sõjardid ja terroristid.
Kõik mainitud tüübid elavad maailma väärtusi vaid endale omandavas
eksistentsivormis. Nad on pühendunud saamisele, saagitsemisele, valdami-
sele, endale ahnitsemisele ja kitsile alalhoidlikkusele, aga ka raiskavale tar-
bimisele ja arutule kulutamisele. Omava isiku deviisiks on omandada elus
nii palju kui võimalik, et selle tarbimisega endale võimalikult rohkel hulgal
hedoonilist meelemõnu tekitada.
Viiele omavas mooduses tüübile vastandab Fromm olevas mooduses
elava loova orientatsiooni. Fromm samastab selle tüübi psüühilise har-
moonia, küpsuse ja tervusega. Loov natuur eelistab kaitsemehhanisme väl-
tides näha asju nii, nagu need tõeluses on. Tervus saab teoks tingimusel, et
on ületatud nartsissism ja ollakse avatud, võstlik, tundlik, ärkvel ja tühi
(zeni mõistes). Terveolek tähendab inimese-looduse tundmuslikku ühen-
damist, oma eraldatuse ja võõrandatuse ületamist, ühtsustunde saavutamist
kõige eksisteerivaga ja samas ometi enese kogemist suveräänse indiviidina.
Tervus näib lausa eeldavat loovust - oma võimete ja võimaluste teostamist
nõnda, et ka ühiskonna hüved suureneksid. Loov eluhoiak tähendab masin-
liku kogumise, saagitsemise, ahne kaubitsemise, teiste inimeste ekspluatee-
riva ärakasutamise lõpetamist, see tähendab elu sügavamat tähendust mõ-
testava olemistunde kogemist.

Vabadus ja eskapism

Fromm on lahti mõtestanud ka „vabaduse" mõiste. Ta eristab v a b a -

dust millestki" (freedom from) ja „vabadust millekski" (freedom to). Aja-
loo jooksul on miljonid inimesed soovinud vabaks saada rõhumisest, vaesu-
sest jne. Olles tänapäeva lääne ühiskonnas kätte võitnud inimkonna vara-
semas ajaloos enneolematult suure majandusliku sõltumatuse ning päeva-
tööst vaba aja, ei oska enamik inimesi seda vabadust vääriliselt hinnata.
Ajaloo jooksul on inimene üha enam vabanenud neist elutähtsaist side-
meist, mis ühendasid teda klanni või kasti, oma vanemate ja sugulaste, kiri-
ku või loodusega. Koos inimsidemete lõtvumise ja suureneva individuaalse
vabadusega kogeb nüüdisaja asukas üha sagedamini temalt turvatunnet
röövivat eraldatust, üksiolekut ning sellega kaasnevat ahistatust. Saades nii
paljustki itkestavast millestki (freedom from) vabaks, koges inimene üha
selgemini, et ta pole enam oma maailma integraalne osa. Miljonitele ini-
mestele omane juuretus, üksildustunne ja elamishirm on selle nähtuse tun-
nusteks. Kuna iseseisvust on väga raske hoida ja vabaduse koormat raske
kanda, pageb inimene söaka iseolemise väljakutse eest erinevaisse irratsio-
naalset laadi uutesse sõltuvustesse. Nii tekibki mitu eskapismiliiki.

Raamatu „Armastuse kunst" saksakeelne väljaanne

Masohhistlikud tungid avalduvad oma tühisuse tunde, alistuvuse, ala-

väärsuse, jõuetuse, enesepõlgamise, enesehaletsuse kujul. Kõiki neid tun-
deid põhjustab sõltuvus välistest jõududest. Masohhist piirab taotluslikult
iseenda vabadust kellegi teise - juhi, valitseja, despoodi, ekspluateerija, ta-
gakiusaja, ahistaja - kasuks. Selle hoiaku ilmekateks näideteks on oma
õigustest loobumine, orjameelsus ja lömitav lojaalsus, aga ka jumaldav,
alandlik või teeniv armastus.
Sadistlikud kalduvused on vähem teadvustatud, psühhoanalüüsi mää-
ratluses paremini ratsionaliseeritud. Teisisõnu ei peegeldu sadistlikud tun-
gid neile eriomastes tundmustes. Tihtipeale võib sadistlik suhtumine olla
maskeeritud isegi deklareeritud headuse ja teiste eest hoolitsemisega. Psüh-
hoanalüüsi mõisteis oli NLKP ja rahva suhe selgekujuliselt sadoma-
sohhistlik. Partei suunab. Partei hoolitseb. Partei targal juhtimisel... - sää-
raste lööksõnadega varjati rahva eest partokraatliku kliki äärmuslikult eks-
pluateerivat osa. Sadisti-masohhisti suhteid on põhjalikult kirjeldatud hu-
manistliku psühholoogiasuuna teise tuntud esindaja E. Shostromi raamatus
„Manipuleeriv inimene" (Tallinn, 1998). Sadist on Nartsu üle võimutsev
Türann, Eksliku järjekordseid samme tauniv Kohtumõistja jne.
Sadism on masohhismiga sümbiootiliselt seotud: kumbki osapool vajab
eluliselt teist. Sadisti jõud ja kindlustunne põhinevad tema valitseval posit-
sioonil, masohhisti allaheitmisel. Mõnigi sadist enda meelest koguni armas-
tab alandatut ja valitsetut, olgu see siis abikaasa, sekspartner, laps, sõber,
alluv, kerjus või koer. Ta võib neile anda mis tahes peale ühe - õiguse olla
vaba ja sõltumatu. Nii sadist kui ka masohhist püüab sümbioosi teel vabas-
tada end koormavast eraldatustundest, saada mingi uue sotsiaalse koosluse
(kas või oma alandatud abikaasa näol) osaks. Masohhist püüab end kaotada,
otsekui lahustuda milleski ülemas, tähtsamas (pere, kompanii, partei, kamp,
klann). Sadist võib sisimas mõelda, et teda ajendab näiteks kohusetunne või
püüd päästa riik, firma, perekonna au, ausa mehe nimi.
Frommi järgi on niihästi sadism kui ka masohhism autoritaarsuse
tunnuseks. Autoritaarseid jooni võib leiduda igas inimeses. Teatud erilised
olukorrad - nt ohutunne, ebakindlus, vajadus organiseerida suurt hulka ini-
mesi - võivad kujuneda varjatud autoritaarsust esiletoovaks tõukejõuks.
Autoritaarsuse allikaks võib psühhoanalüüsi järgi kujuneda ka superego
(süüme, kohusetunne, vanemlik vastutus, esivanemate usutunnistus jms),
teisest küljest on sadomasohhistliku suhte kujunemise eelduseks ka mitme-
sugune väline autoriteet. Kõikumatu autoriteedi aupaiste võib omandada
mingi ususekt, „tänapäeva teadus", konventsionaalne „terve mõistus" jne.
Sümbiootilistes suhetes isikule näib tema autoriteedi - nt partei, juhi, teadu-
se seisukohtade - kõigutamine andestamatu patuna. Autoritaarse suhte näi-
teks on rassilisel või rahvuslikul uhkustundel põhinev üleolev hoiak mingi
teise rassi või rahvuse esindajate suhtes.
Põgenemine maailmast võib väljenduda ka katses seda kahjustada,
toimida hävitavalt - destruktiivse suundusena. Tühisus- ja alaväärsustun-
dest maailma ees võib lahti saada ka selle hävitamisega. Nüüd pole varjatud
motivatsiooniks enda eraldatusest päästva sümbioosi loomine, vaid hävita-
misjõu kaudu valitseva seisundi taastamine. Maailma hävitamise püüd on
meeleheitlik katse pääseda enese hävitamisest maailma poolt. Just sellelt
positsioonilt näivad toimivat islamifundamentalistidest rahvusvahelised ter-
roristid. Destruktiivsus on enamasti alateadlik ja seda realiseeritakse tihtilu-
gu ka õilsalt, kohusetunde, patriotismi, aatelisusena. Vägivallatsevate äär-
muslaste enamik on harimatud päevavargad, kellele „vaenlase" kahjustami-
ne on ainus viis pääseda oma eksistentsi armetusest. Destruktsiooni objek-
tiks võib (autoagressiooni korral) saada ka subjekt ise. Mõistusevastase te-
gutsemise leebemateks vormideks on telerimaania, varanduse tuulde loo-
pimine, tühja tuule tallamine (nt ennast kahjustav saavutamatu ideaali taot-
lemine) ja muidugi ka narkomaania ning alkoholism. Destruktiivne tüüp
õigustab end alateadlikult umbes nii: „Kuna olen võimetu midagi looma,
olen sunnitud hävitama. Hävitades tõestan maailmale oma jõudu ja tähtsust.
Loodut hävitades ületan oma masendava eraldatuse maailmast." Lisagem,
et inimloomuse destruktiivsuse uuringule on pühendatud Frommi üks põhi-
teoseid „The Anatomy of Human Destuctiveness" („Inimese destruktiivsuse
anatoomia"), milles ta muuseas analüüsib Hitleri ja Stalini iseloomu pato-
loogiat.
Automaatse konformismi puhul leiab taas aset individualiteedist loo-
bumine: inimene võtab kuulekalt omaks need mõttemallid, käitumisviisid,
valikud ja väärtusarusaamad, mida talle pakuvad sootsiumi eeskujud. Üld-
kehtiva, konventsionaalsega nobedalt kohanedes sarnanevad konformistid
kameeleonitega. Nende ülim soov on olla nagu kõik teised, korralik, nor-
maalne, nõuetele vastav. Konformse käitumise näiteks tänapäeva Eestis on
negatiivse iibega kinni makstud arulage autohullustus. Iseenda konformismi
pole alati kerge taibata. Meil võib olla palju hoiakuid, kujutlusi, mis pole
meile olemuslikud, vaid väljastpoolt sisendatud. Fromm toob näite, et pal-
jud ameeriklased oskavad oma seisukoha nähtud etenduse või kuuldud po-
liitilise kõne kohta kujundada alles pärast seda, kui nad on selle kohta mi-
dagi paikapanevat lugenud ajalehest. Raamatus „Omada või olla" seletab
Fromm veenvalt, kui ohtlik on inimteadvusele tänapäeval üha jõhkramalt ja
intensiivsemalt häält tegev meediareklaam.
Fromm leiab, et tänapäeva arenenud riikides võtavad inimsuhted üha
enam asjadevaheliste suhete iseloomu. Inimsuhted on teisisõnu juhitud tu-
ruseadustest. Üksikisik ei oska hinnata enda iseolemise rõõmu, vaid hindab
enda väärtust põhiliselt selle järgi, milline „turuhind" tal teiste jaoks on.
Selle kõige tulemusena on populaarsus omandanud paljude jaoks kõike
muud varjutava tähenduse. Iseolemise oskuse puududes leiab ego rahuldust
üksnes rikkuse, aupaiste ning allutavaisse või alistuvaisse võimusuhetesse
asumise kaudu.
Eskapismi leebemaks viisiks on mitmesugused „argineurootilisuse"
sümptomid (ärrituvus, agressiivsus, irratsionaalsed kujutelmad, apaatia,
õpitud abitus, masendushood jne), selle kõige drastilisem vorm on aga pa-
gemine psühhootilisse vaimuhaigusse.

Nagu Maslow, leiab ka Fromm, et tänapäeva lääne ühiskonna utilitaar-

ne ratsionalism on kujunenud lausa irratsionaalseks. Ta vastandab „ajutege-
vuslikule ratsionaalsusele" südame tarkuse, kus olulisi otsuseid ei vaeta
üksnes kasuahnelt ja külmalt kalkuleeriva intellekti, vaid ka inimlike tunne-
te, intuitsiooni, eetika ja ürginimlike väärtuste aspektist. Fromm rõhutab
kaunite kunstide ja vaimsete õpetuste (nagu kristlus, judaism ja zen) erilist
tähendust meele igapäevasuse vastu võitlemises. See kõlab eriti ajakohaselt
praegu, kus (moonutavalt tarbimiskeskselt) mõtestatud Ameerika elulaad
võidab peaaegu kõikjal maailmas kandepinda. Kui inimene asjastub, muu-
tub tarbimisväärtusi loova ülemaailmse masinavärgi mutrikeseks, näeb elu
mõttekust üksnes millegi omandamises ja omamises, kahandab see oluliselt
tema väljavaateid olevas mooduses elamiseks. Eriti ohtlikuks peab Fromm
seda, et tänapäeva inimesed ei suuda enam rõõmu tunda armastusest ja sõp-
rusest, nad ei taipa oma traagilise üksildustunde ja eksistentsi lühiajalisuse
tähendust ega oska massimeedia reklaami varjus enam märgata elu sügavat
tõelisust.

Põhimõisted: radikaalhumanistlik psühhoanalüüs, eskapism, vajadused

(vajadus suhelda, vajadus ületada, vajadus juurte järele, vajadus samastuda,
vajadus orienteeriva ja pühendava süsteemi järele), sotsiaalloomus (retsep-
tiivne iseloom, ekspluateeriv iseloom, hoiustav iseloom, turuorientatsioon,
destruktiivne suundus, loov orientatsioon).

Noppeid E. Frommi teosest „Armastuse kunst"

(Tallinn 1986)

Inimese eraldatus

Kõikidel ajastutel ja kõikides kultuurides seisab inimene silmitsi ühe ja

sama küsimusega, millele ta peab vastuse leidma; küsimus on selles, kuidas
üle saada eraldatusest, kuidas saavutada liitu, kuidas ületada omaenese ük-
sikelu, leida lunastust. Küsimus on sama nii primitiivsele koopaelanikule,
karja eest hoolt kandvale nomaadile, egiptuse talupojale, foiniikia kaupme-
hele, rooma sõdurile, keskaja mungale, jaapani samuraile kui ka tänapäeva
ametnikule või vabrikutöölisele. Küsimus on kõigile sama, sest see tekib
samalt pinnalt: inimsituatsioonist, inimeksistentsist. Vastused on väga eri-
nevad. Vastata võib loomade jumaldamisega, inimohverduse või sõjalise
vallutusega, luksuse nautimise, askeetlike loobumustega, töösse süüvimise-
ga, kunstiloominguga, armastades jumalat või inimest. Kuigi vastuseid on
palju, kui vaadata inimajalugu, pole neid siiski lugematult palju. Vastupidi,
niipea kui jätta kahe silma vahele väiksemad erinevused, mis on pigem
kõrvalised kui põhilised, märkame, et saadud vastuste arv on piiratud, neid
võisid anda vaid inimesed, kes on läbi aegade erinevates kultuurides ela-
nud. Religiooni ja filosoofia ajalugu ongi nende vastuste ajalugu, hõlmates
nii erisusi kui ka arvulist piiratust.
 Võõrandumine lääne ühiskonnas

Tänapäeva inimene on võõrandunud iseenesest, kaasinimestest, loodu-

sest. Temast on saanud kaup, ta peab oma elujõudu kapitalimahutuseks, mis
peab talle kehtivatel turutingimustel tooma maksimaalse kasumi. Inimeste-
vahelised suhted on olemuselt võõrandunud, robotite suhted; igaüks tagab
endale turvalisustunde karja lähedusse jäämisega - erinemata üksteisest
mõtete, tunnete, tegude poolest. Igaüks püüab küll ülejäänuile olla nii lähe-
dal kui võimalik, ometi jääb ta täiesti üksi, teda haarab sügav ängistus, eba-
kindlus ja süütunne, mis kaasneb sellega, et ei suudeta üle saada inimlikust
eraldatusest. Meie kultuur pakub inimestele mitmeid leevendavaid vahen-
deid, mis aitavad inimestel üksildusest üle olla: kõigepealt bürokratiseeritud
ja mehaaniliselt muudetud töö range rutiin, mis aitab inimestel teadmatusse
jääda oma kõige põhilisematest inimlikest soovidest: igatsusest transtsen-
dentsi ja tõelise ühtsuse järele. Kuna kõne all olnud rutiin üksi ei aita, siis
summutab inimene alateadvuses peituvat rahulolematust ka lõbustuste ru-
tiinis: helide ja vaatepiltide passiivses tarbimises, mida pakub lõbustustöös-
tus; veel saab ta rahuldust üha uute asjade ostmisest - ikka ja jälle nende
väljavahetamisest uute vastu. Tänapäeva inimene sarnaneb tegelikult
Huxley kirjeldatud inimesega romaanis „Hea uus ilm": hästi söönud, hästi
riides, seksuaalselt rahuldatud, ometi ilma minata, eranditult kõigi kaasini-
mestega võimeline vaid kõige pealiskaudsemalt suhtlema, teda suunavad
juhtlaused, mida Huxley nii löövalt on sõnastanud, näiteks: „Kui inimene
tunneb, siis ühiskond töötleb", või „Tänasida pidusida ära lükka homse var-
na", või kõige krooniks: „Tänapäeval on kõik õnnelikud." Meie päevil
koosneb inimese õnn „lõbust" Lõbu seisneb rahulduses, mida saadakse
kaupade, vaatamisväärsuste, toidu, jookide, sigarettide, inimeste, loengute,
raamatute, filmide tarbimisest ja „sisseahmimisest" - kõik see tarvitatakse
ära, neelatakse alla. Maailm on meie isude tohutu objekt - nagu üks suur
õun, suur pudel või suur rind: me oleme imiku tasemel, igavesti ootel ja
lootusrikkad - ometi alati pettunud. Me oleme valmis vaid vahetama, saa-
ma, kaubitsema ja tarbima; kõik, nii vaimne kui ka materiaalne, muutub
vahetus- ja tarbimisobjektiks.

Hinnang

Frommi seisukohtadel oli märkimisväärne mõju XX sajandi sotsiaal-

teadustesse. Koos Eriksoni, Sullivani ja teistega on ta arendanud ortodoksse
psühhoanalüüsi paljusid isiksuse ja ühiskonna saladusi analüüsivaks pee-
neks instrumendiks. Tema arusaamad inimese vajadustest, armastusest,
vabadusest ja eskapismist, inimese irratsionaalsest algest ja valdavalt siiski
positiivsest loomusest, ühiskonna kujundatud sotsiaalsest iseloomust või
psühhoteraapia põhiülesannetest on leidnud ohtrasti kommenteerimist ja ka
edasiarendajaid. Tema õpetusele lisavad väärtust esitatud klassifikatsiooni-
de selgus ja lõpetatus. Frommi on kritiseeritud mõnevõrra tema varasema-
tes teostes leiduvate viidete pärast Marxile ja vaheda sotsiaalkriitika pärast.
Mõned tema tõlgendajad kirjutavad selle tema kui inimkonna traditsioonili-
si väärtusi sügavalt austava humanisti aeglase kohanemise arvele Ameerika
elulaadiga. Veel enam on talle heidetud ette sinisilmset optimismi ühest
küljest inimlike väärtuste manifesteerimisel, teisest küljest aga radikaalhu-
manistliku psühhoanalüüsi arvamisel inimkonna hädasid leevendavaks va-
hendiks.
 Gordon Willard Allport'i individuaalse dis-
positsiooni õpetus
Gordon Willard Allport sündis 1897. aastal
Ameerika Ühendriikides Indiana osariigis arsti pe-
rekonnas. Hiljem on ta oma lapsepõlve kodust
õhkkonda kirjeldanud „usaldava ja hoolitsevana,
ent samas kõigilt pereliikmeilt töökust nõudvana".
Siirdunud vanema venna eeskujul Harvardi ülikoo-
li psühholoogiat õppima, lõpetas ta seal haridustee
siiski majandusteaduse ja filosoofia erialal. 1919.
aastal läks ta mõneks ajaks Konstantinoopolisse
türklastele inglise keelt ja sotsioloogiat õpetama. 1922. aastal omandas ta
doktorikraadi psühholoogias ning töötas seejärel paar aastat Euroopas: Sak-
samaal Berliini ja Hamburgi ülikoolis ning Inglismaal Cambridge"\ ülikoo-
lis. Naasnud Ameerikasse, luges ta Harvardi ülikoolis kahel aastal isiksuse
psühholoogia kursust, sai sealsamas 1942. aastal professori tiitli ja jätkas
kuulsas kõrgkoolis elu lõpuni tööd õppejõuna. Allport suri üsna kõrges eas
1967. aastal.

Teoseid
Hea sulemehena avaldas Allport terve hulga raamatuid, millest tuntu-
matena võiks mainida järgmisi: „Personality: A psychological interpre-
tation" (1937), „Pattern and grouth in personality" (1961), „Traits reisited"
(1966), „The person in psychology" (1968).

Iseloomujooned

Allport on psühholoogias tuntud kõige visama ja põhjalikuma isiku-

omaduste uurijana. Koos Odbertiga leidsid nad Websteri sõnastiku 1925.
aasta väljaandest 18 000 inimest kirjeldavat sõna, millest ligemale neljandik
iseloomustab nende hinnangul isiksust. Osa leitud sõnu kirjeldasid iseloo-
mujooni (nt töökas), teised psüühilisi seisundeid (nt ärevuses), kolmandad
kujutasid endast inimese hinnangulisi määratlusi (nt ebameeldiv), ülejäänud
aga inimese füüsilisi omadusi (nt kleenuke).
Allporti isiksuse teooria võiks lihtsustatult kokku võtta ühe lausega:
inimene on see, millised on tema (juhtivad ja unikaalsed) iseloomujooned.
Selline määratlus on igati kooskõlas inimloomuse lahtimõtestamise igapäe-
vase tavaga, mis on mõistagi suurendanud Allporfi teooria tuntust ja popu-
laarsust muuseas ka psühholoogiat õppivate tudengite hulgas. Visa tööme-
hena töötas Allport elu lõpuni oma teooria kallal, võttes ühes oma viimas-
test artiklitest iseloomujoonte määratlemise kaheksa kriteeriumit kokku
järgnevalt.
1. Iseloomujooned (isiksuse jooned) on reaalsed moodustised, mitte
üksnes keelelised tähistused; need on mis tahes inimese eksistentsi tähtsaks
osaks ja eelduseks.
2. Iseloomujooned kujundavad meie käitumise üldise, suhteliselt püsi-
va põhilaadi. Samal ajal kui harjumusi ja käitumisreaktsioone vallandavad
spetsiifilised situatsioonid, jäävad inimloomuse põhijooned paljuski sa-
maks, olenemata olukorrast. Teisest küljest kujundab harjumuste korduvus
ka püsivaid iseloomujooni.
3. Iseloomujooned toimivad käitumist kujundavate teguritena. Isiku-
omadused ei unele ootuses, et mingi välisstiimul äratab need. Näiteks ei jää
seltsiva loomuga inimene passiivselt ootama olukorda, kus ta võib enda
poole pöördujaga jutelda, vaid ta asub aktiivselt otsima võimalusi ja olu-
kordi, et oma suhtlemistarvet rahuldada.
4. Iseloomujooni võib uurida empiiriliselt. Allport mainib sellega seo-
ses pikaajalisi vaatlusi, biograafiate uurimist, aga ka intervjuusid ja lõpeta-
mata lausete testi.
5. Iseloomujooned on üksteisega suhtetoimes, omavahel seotud; nende
vahel pole selgeid piire; paljud jooned on isekeskis põimudes moodustanud
inimese kordumatu isiksuse struktuuri. Näiteks on naljataju ja märkamis-
meel omavahel tihedas seoses.
6. Iseloomujooned ei kujuta endast moraalsete või sotsiaalsete hin-
nangute sünonüüme. Allporfi järgi peaksid personoloogid (isiksuse psüh-
holoogid) uurima isiksust, mitte iseloomu (selle hinnangulises mõõtes).
7 Iseloomujooni võib vaadelda nii konkreetse isiku kui ka ühiskonna
kontekstis. Ph. Zimbardo järgi on näiteks häbelikkus ühtaegu mingi konk-
reetse inimese sotsiaalset kompetentsust iseloomustav näitaja kui ka mingi
rahvuse (nt juutide, jaapanlaste) loomuse kirjeldaja.
8. Üksikute käitumisjuhtude või harjumuste lahkkõla mingi (määratle-
tud) iseloomujoonega ei tõesta veel selle joone puudumist. Näiteks võib
tööl korralikuks peetava inimese kirjutuslaud kodus olla pidevalt segi,
seltskonnas viisakas isik võib perekonna ringis lubada endale vägisõnu jne.
 Individuaalne dispositsioon

Hilisemal perioodil määratles Allport isikuomadused individuaalse dis-

positsioonina.
Üldised iseloomujooned (common traits) on mingisse kindlasse kul-
tuuri kuuluvaile isikuile üldomased. Neis joontes peegelduvad rahvusele,
etnilisele grupile või kultuurile ühised omadused. Näiteks on ettevõtlus ja
võistlusvaim rõhutatud jooned ameeriklastel, ent need on märksa harvemad
Põhja-Arizonas elavail hopi indiaanlastel.
Üldised loomuomadused pajatavad mõistagi üsna vähe mingisse kul-
tuuri kuuluvast konkreetsest indiviidist. Ehkki endassetõmbuvus on eestlas-
tele üsnagi omane, on selle joone rõhutatus igal inimesel täiesti isesugune.
Palju selgemat keelt kõnelevad inimese kordumatust loomusest tema indi-
viduaalsed omadused {personal disposition). Allport'i meelest rööviks
inimese kirjeldamine mingite universaalsete omadustega tema kordumatu
loomuse. Öeldes, et keegi on helde, ei tähendaks see Allport'i järgi õieti
midagi, kui me ei võtaks arvesse tema varanduslikku seisu, ekstravertsust jt
tunnuseid. Vastukaaluks paljude psühholoogide nomoteetilistele (nomo-
thetic) meetoditele, millega uuritakse gruppidele iseloomulikku, pakub All-
port välja inimese morfogeense (morphogenic) käsitlemise põhimõtte, mis
väärtustab just üksikisikute kordumatuse uurimist. Esimesel juhul kantakse
gruppide uuringul täheldatu üle konkreetsele indiviidile, teisel juhul toimi-
takse vastupidi: indiviidi uuringu tulemuste kohta tehakse järeldusi gruppi-
de kohta. Praegusajal, kus aina suuremat eluõigust nõuavad kvalitatiivsed
uurimismeetodid, tundub see Allporfi arusaam igati ajakohane.
Kardinaalsed dispositsioonid (cardinal dispositions) on inimese ole-
muse ja tema käitumise aluseks olevad omadused. Olles indiviidis selgelt
rõhutatud, ei saa need Allport'i järgi jääda teistele varjatuks (kui juhtivaks
omaduseks ei ole just enesevarjamine!). A. Lincoln oli oma kaasmaalaste
kirjelduste järgi erakordselt aus, Casanovat iseloomustasid ilumeel ja armu-
iha, A. Schweitzeri juhtivad omadused olid kaastunne ja armastus elu vastu,
M. Gandhil printsipiaalsus ja õiglustunne. Näiteid võiks leida ka kirjandu-
sest: don Quijote on rüütellikkuse võrdkuju, krahv Monte-Cristot kannustas
neimahimu. Allporfi järgi pole kardinaalsed jooned kaugeltki kõigile oma-
sed: nende olemasolu just näitabki, et tegemist on erakordse isiksusega.
Keskseid dispositsioone (central dispositions) võib vaadelda isiksuse
kandetaladena (tugipiilaritena) - need on kardinaalsetest joontest vähem
eredad, ent samas konkreetse inimese juhttunnused. Esmased dispositsioo-
nid ongi need enamiku inimeste kesksed loomujooned, mida tõstetakse esi-
le näiteks soovitusi kirjutades. Selleks et isiksuse juhtomaduste arv kindlaks
määrata, palus Allport oma tudengeil iseloomustada üht endale hästi tuntud
inimest just nii mitme sõnaga, kui igaüks peab vajalikuks. Selgus, et ise-
loomustuseks kasutatud omaduste keskmine arv oli 7,2, kõikudes üldjuhul 5
ja 10 vahel (nt seltskondlikkus, töökus, enesekindlus, ettevaatlikkus).
Teisesed dispositsioonid (secondary dispositions) on iseloomujooned,
mis mõjutavad inimkäitumist harvem ettetulevates situatsioonides, need
kirjeldavad inimest pealiskaudsemalt ja on vähem püsivad. Kujutame näi-
teks juhtumit, kus keegi bravuurne inimene peetakse autoroolis kinni kiiru-
se ületamise pärast. Võib oletada, et selles olukorras eelistab ta oma kuraasi
mitte välja näidata ning käituda korralikult ja isegi alandlikult. Inimese isi-
kupära kirjeldamiseks võib appi võtta suure hulga teiseseid omadusi, näi-
teks kirjandushuvi, muusikalise maitse, mingi kapriisi või veidruse, poliiti-
lised vaated, suhtumise surmanuhtlusesse jne.
Lisaks ülalmainituile rõhutab Allport ka motivatsioonilisi (motiva-
tional) ning stilistilisi (stilistic) dispositsioone. Motivatsioonilised disposit-
sioonid toetuvad inimese vajadustele (needs) ja ajendeile (drives) ning tin-
givad, initsieerivad (initiate) teatud käitumise. Stilistilised dispositsioonid
aga juhivad või vormivad tegevusi. Viimaste näitena toob Allport inimese
isikupärase viisi ehk maneeri rõivastuda.

Isiksus
Allport vastandab mingist ühest teooriast lähtuvale partikularismile
julgelt eklektilise käsitlusviisi, väites, et ainuski teooria ei saa ammendavalt
väita midagi indiviidi isikupära kohta, palju enam saavad seda teha mitu eri
teooriat koos. Allport uuris läbi enne teda esitatud 49 isiksuse määratlust,
enne kui tõi välja viiekümnenda, milles ta rõhutab järgmist:
- isiksus on samaaegu produkt (tulem) ja (muutumise) protsess,
- isiksust iseloomustab kindel struktuur,
- isiksusel on võime areneda,
- inimese individuaalsus määrab talle isikupärase viisi kohaneda
keskkonnaga, käituda ja mõtelda.
Allport rõhutas ideed, et käitumine pole mitte üksnes adaptiivne (taot-
leb keskkonnaga kohanemist), vaid ka ekspressiivne (teostab inimese ene-
seväljendust).
Isiksuse kese on Allporfi järgi tema väärtustele ja veendumustele toetuv
prooprium (proprium). Proopriumi seitse aspekti on järgmised: oma keha
tunnetus; iseenda pideva identsuse tunnetus; eneseaustus (self-esteem); oma
isiksuse avardamine (extension of seif); kujutlus iseendast {seif image); ratsio-
naalne isiksus {rational seif) ning isiklikud püüdlused (propriate strivings).
 Motivatsioon
Allport oli kindel, et iga inimene kujutab endast dünaamiliselt arenevat
motivatsioonilist süsteemi ning sellest tulenevalt peaks adekvaatse isiksuse-
teooria võtmeküsimuseks kujunema inimese juhtivate ajejõudude uurimine.
Tema järgi peaks motivatsioonikäsitlus vastama neljale nõudele:
- motiive ei tuleks käsitada mitte inimelu jooksul samalaadseks jää-
vana, vaid ajas muutuvana,
- tuleks tunnistada hulga eri laadi motiivide olemasolu; seega pole
õige taandada inimkäitumise motivatsioon mõne üksiku keskse ajejõu toi-
mele (nagu seda tehakse nt freudismis ja biheiviorismis),
- teooria peaks rõhutama tunnetusprotsesside dünaamilist iseloomu
(Allport rõhutas, et inimese mõistmiseks tuleb uurida seda, kelleks ta soo-
vib saada, millised on tema tulevikuplaanid),
- motivatsioonikäsitlus peaks tunnistama iga indiviidi motiivide uni-
kaalsust, kordumatut kvaliteeti.
Tema motivatsiooniteooria „fundamentaalse autonoomia postulaat" po-
lemiseerib jõuliselt freudismiga: küpse isiksuse ajejõud ei ole kujundatud
tema mineviku motiividest (nt lapseea ärevusest või kompleksidest). Lisa-
gem, et Allporfi arusaam, et inimene on oma minevikust suhteliselt vaba,
sõltuv küll elulooliselt, ent mitte funktsionaalselt, polnud vastuvõetav ei
freudistidele ega biheivioristidele.
Motiivide funktsionaalse autonoomia näiteks on varanduslikult väga
heale järjele jõudnud inimesed, kes endiselt eelistavad suurema osa vabast
ajast kulutada rahateenimisele. Millest tuleneb motiivide „iseorganiseeru-
mine"? Allport leiab sellele kolm seletust.
1. Inimese energeetilised varud on märksa suuremad, kui läheks elus
toimetulekuks vaja. Näiteks võiks tuua pensionärid, kes on vanemas eas
leidnud endale hulga uusi huvitavaid meelistegevusi.
2. Inimestele (vähemalt küpseile isikuile) on omane püüd kogemustest
õppida ja endale aina uusi innustavaid sihte seada. Seega saab motiivi tä-
henduse ka oma kompetentside suurendamine.
3. Inimesele on omane püüd organiseerida oma mina individuaalset
struktuuri {proopriumi). Sellest tulenevalt saavad motiivid oma elujõu ini-
mese minakäsitlusest ning neid kujundatakse kooskõlas minakäsitlusega.
 Areng

Paljudest teistest psühholoogidest erinevalt ei tegelenud Allport kunagi

psühhoterapeudina ning ta ei rajanud oma isiksuseteooriat mitte neurootiku,
vaid loomult terve isiksuse käsitlemisele. Allport lihtsalt keeldus uskumast,
et terve inimese psüühika modelleerimisel saab lähtuda närvihaige ravil ja
uurimisel täheldatud materjalist. Eriliselt häiris teda asjaolu, et tuhanded
neuroose jt isiksushäireid kirjeldavad psühholoogid ei tee katsetki määrat-
leda, kes üldse on „terve isiksus" Tema meelest on psüühilise tervuse (ter-
veoleku) ja küpsuse juhttunnus terve elu kestev isiksuseks saamise protsess.
Tema kuulus lausung kõlab: inimene on see, kelleks ta kujuneb. Neuroo-
tiku ja terve isiku põhierinevuseks on viimase motiivide (laiemalt enese-
määratluse) autonoomia ja teadvustatus. Neurootiku teeb Allport'i meelest
ebaterveks ennekõike see, et ta ei teadvusta, ei mõista ega juhi oma häma-
raid, sageli varasest lapsepõlvest lähtuvaid ajejõude.

Küps isiksus

Allport "\ meelest iseloomustab inimese arengulist küpsust kuus juht-

tunnust.
1. Küpsel inimesel on avarad vaated oma minale. Ta suudab vaadata
end otsekui kõrvalt, hinnata oma tegusid teiste isikute vaatepunktist. Ta
osaleb ärksalt ühiskondlikus tegevuses, loob sidemeid teiste inimestega,
harrastab mingit hobi ning elab huviga kaasa laias maailmas toimuvale.
Talle on omane innukas kaasahaaratus sotsiaalses elus toimuvale.
2. Küpset isikut iseloomustab sotsiaalne soojus, mille kaks tähtsamat
joont on sõprustundele omane intiimsus ja kaastunne. Ta on suuteline raja-
ma suhted perekonnas armastusele ning arendama lähedasi sõprussuhteid
ka teiste inimestega. Tänu osavõtlikkusele on ta salliv kõige endast erineva
suhtes teistes inimestes ning võimeline tundma inimestevahelist kokkukuu-
luvust.
3. Küps isik ei kahtle oma väärtuses ega muretse mulje pärast, mis ta
teistele endast jätab. Samuti suudab ta valitseda oma emotsioone, nii et see
ei häiriks kaasinimesi.
4. Küps isik näeb asju säärasena, nagu need on; talle on omane realist-
lik eluvaade. Ta ei moonuta tõelisust ega projitseeri sinna olematuid oma-
dusi. Ta on võimeline oma tarbeid valitsema ja impulsse ohjeldama, ilma et
laseks neil end juhtida. Ta ammutab elus toimetuleku jõudu lihtsast põhi-
mõttest: pühenduda jäägitult oma elulistele ettevõtmistele.
 5. Küpsele isikule on omased sügav enesetunnetus (Allport'il „enese-
objektiivsus") ja arenenud huumorimeel. Tal on hea ülevaade nii oma tuge-
vatest kui ka nõrkadest külgedest. Tal ei kao elu koomiliste ja jaburate olu-
kordade märkamisel naljataju. Ta on võimeline välja naerma ka seda, mida
paljud hindavad kõige kõrgemalt - oma ego.
6. Küpsel inimesel on terviklik elufilosoofia. Ta teeb vahet olulise ja
vähem tähtsa vahel ning mõistab asju ja nähtusi süsteemselt, suhtetoimes
üksteisega. Tema elus orienteerumise teljeks on kindlad, tema jaoks kõrgelt
hinnatud väärtused.

Kuus põhiväärtust
Lähtudes E. Sprangeri liigitusest (1922), tõi Allport esile inimese kuus
põhiväärtust, millele tema meelest vastab sama arv sügava tähendusega isi-
kuomadusi.
1. Teoreetilised väärtused põhinevad tõe hindamisel ja avastamisel.
Neid väärtusi eelistav inimene on intellektuaalne, ratsionaalne, empiirili-
ne" ning kriitiline. Tema meelisaladeks on fundamentaalteadused ja filo-
soofia.
2. Majanduslikud väärtused. „Majandusinimene" hindab elus kõike
selle järgi, kui kasulik miski on. Teda iseloomustab praktitsism, ennekõike
see, kuidas raha teha. Otsest kasu andvaid teadmisi ei oska m a j a n d u s m e -
hed" vääriliselt hinnata. Samas on tootmist arendava ning tööd hõlbustava
tehnika ja tehnoloogia areng paljuski tänu võlgu just majanduslikult mõtle-
vatele isikutele.
3. Esteetilised väärtused. Arenenud ilumeelega inimene hindab kõr-
gelt vormi ja harmooniat. Ta hindab elunähtusi nende meeldivuse, süm-
meetria ja kohasuse järgi. Esteetiliste väärtuste hindamine ei tähenda loo-
meinimesena tegutsemist, küll aga suundust ilu erilisele väärtustamisele
elus.
4. Sotsiaalsed väärtused. Sotsiaalsele tüübile on kõrgeimaks väärtu-
seks inimestevaheline armastus. „Sotsiaal" tõlgendab mõistagi näiteks teo-
reetilisi või majanduslikke väärtusi liiga külmadeks ja inimkaugeteks, lei-
des, et ilmas pole midagi kõrgemat inimestevahelisest hoolivusest, mõist-
vusest ja isetust armastusest. Sotsiaalsed väärtused on nende ehedaimas
vormis altruistlikud ning üsna lähedal religioossetele väärtustele.
5. Poliitilised väärtused. Poliitikast innustuva isiku põhihuvi on kes-
kendunud võimu saavutamisele. Poliitikas eriti ilmsed võimusuhted on vä-
hem rõhutatult olulised ka paljudes teistes elusfäärides. Võimule orienteeri-
tud isikud ihaldavad sageli ka isiklikku mõjujõudu ja kuulsust.
 6. Religioossed väärtused. Siia tüüpi kuuluvad inimesed näevad maa-
ilmas ühtset tervikut. Mõned religioosse suundusega isikud on Allporfi jär-
gi „immanentsed müstikud", kes püüavad mõista elu sisimat tähendust ja
sellega aktiivselt kaasa elada. „Transtsendentsed müstikud" püüavad inime-
se argielu ühendada mingi kõrgema reaalsusega, valides elus askeedi või
loobuja tee (nt mungaks hakates).

Põhimõisted: iseloomujooned, dispositsioonid, prooprium, küps isikus,

väärtused.

G. W Allport: Isiksuse kujutamisest kirjanduses ja psüh-

holoogias (http://personhuman.narod.ru/goo.html)

Isiksuse detailseks tundmaõppimiseks on kaks printsipiaalset lähene-

mist: kirjanduslik ja psühholoogiline.
Isiksus on reaalne, eksisteeriv, konkreetne osa psüühilisest elust, mis
on rangelt üksik ja individuaalne. Kunstnikud loovad, psühholoogid piirdu-
vad kogumisega. Kujutatu ühtsus, sisemine järjepidevus isegi pisimates de-
tailides ning /teiselt poolt/ halvasti kooskõlastatud andmete kuhjumine. Kir-
jandus ja psühholoogia on kahe isiksust uuriva meetodiga konkurendid.
Kirjandusel on kunstimeetod, psühholoogial teadusmeetod. Esimene õppe-
tund, mille psühholoogia peaks kirjanduselt saama, on ettekujutuse loomine
millestki isiksusele olulisest, tema püsiomadustest. Kasutades laborit ning
vaatlusandmeid, võib psühholoogia kirjandusest mitu korda täpsemalt kind-
laks määrata iga indiviidi jaoks talle eluliselt tähtsate eri situatsioonide täp-
se kogumi ning samasugust tähendust omavate käitumisvasruste täpse ko-
gumi. Järgmine kirjanduse tähtis õppetund puudutab teoste sisu. Igasugune
tegevus on hästi kujutatud karakteri peegeldus ja teostus. Seda käitumise
siseloogikat määratletakse mõistega endaga vastandumine. Ent endaga vas-
tandumise meetodit psühholoogias ilmselt ei hakata kasutama. Kommentee-
rides ühe karakteri kujutamist, kirjutas Chesterton: „Ta jõi, kuid autor ei
teadnud seda." Kõik isiksused pole terviklikud. Konflikt, muutumisvõime,
isiksuse lagunemine - need on /elus/ tavalised nähtused. Heaks näiteks on
Dickensi kujutatud karakterid. Neil pole kunagi sisekonflikte, nad jäävad
alati nendeks, kes nad on. Harilikult astuvad nad vastu keskkonna vaenu-
j õududele, kuid on ise täiesti muutumatud ning terviklikud. Psühholoogial
on huviloiduse ja metoodilise piiratuse tõttu praegu kehv aeg karakteri ter-
viklikkuse ning järjepidevuse avamisel või uurimisel. Tänapäeval on psüh-
holoogi suurimaks puuduseks suutmatus tõestada oma teadmiste õigsust.
Selle asemel et ületada selles ettevõtmises kirjanikke, leiab psühholoog ta-
väliselt ohutu varjupaiga statistiliste korrelatsioonide tihnikus. Olles
loodusteaduse uurimisvahendeist ära hirmutatud, hülgavad paljud
psühholoogid omaenese tarkuse. Psühholoogia tunneb seega puudust
enesepeegeldamise metoodikast - metoodikast, mille abil saab määratleda
isiksuse sisemist terviklikkust. Järgmine tähtis kirjandusest saadav
õppetund psühholoogidele on see, kuidas säilitada pidev huvi teatud
isiksuse vastu. Suur hulk professionaalseid psühholooge pole tegelikkuses
indiviidi kunagi näinudki. Teadus, väidavad nad, tegeleb ainult üldiste
seadustega. Individuaalsus on vaid segav tegur, tarvis on taotleda
universaalsust. Säärane toimimistava on viinud päratu suure ning hägusa
psühholoogilise abstraktsiooni tekkeni, mida on nimetatud „üldistatud
küpseks inimpsüühikaks" Tegelikult inimpsüühika selline mõistagi ei ole,
see esineb vaid konkreetses ja väga isiksuslikus vormis. Kirjanikud teavad
hästi, et psüühika eksisteerib ainult üksik- ja erivormis. Teadus tegeleb alati
üldisega, kunst aga erilise, üksikuga. Isiksus ei ole kunagi „üldine", vaid
„üksik" Psühholoogid ei saa teistest paremini inimestest aru. Nad pole kuigi
läbinägevad ega alati võimelised nõustama isiksuse probleemide puhul.
Psühholoogia on avaldanud mõju ka autobiograafiatele. On tehtud palju
katseÄgnesahb^akfcäkatkd Mpjehdõppeökiädi, mida psühholoog saab oma töö
parendamiseks kirjandusest üle võtta.
Esimene õppetund on iseloomujoonte suhtelisuse kontseptsioon, mis
on kirjanduses laialt levinud. Teine puudutab endaga vastastumise meetodit
/Allport peab ilmselt silmas ilukirjanduse tendentsi vältida ühekülgseid se-
letusi, luua vastakaid plaane, jätta otsad lahti. A. K./, mida hea kirjandus
alati kasutab, psühholoogia aga peaaegu alati väldib. Kolmas õppetund kut-
sub üles pikema aja jooksul huvituma ühest isikust. Psühholoogial on hulk
potentsiaalseid eeliseid kirjandusega võrreldes. Tal on kindel alus, mis
kompenseerib kunstilistele kirjeldustele iseloomulikku subjektiivset dogma-
tismi. Psühholooge on kirjanduse meelevaldsed metafoorid ära tüüdanud.
Kirjanikule on see aga lubatud ning sageli kiidetakse teda lugeja lõbustami-
se ning kaasahaaramise eest. Kirjanik võib oma tegelaskujusid vabalt kir-
jeldada ning väljendada oma sümpaatiat nende suhtes. Psühholoogil pole
aga kunagi lubatud oma lugejat lõbustada. Tema edukust mõõdetakse palju
karmimate kriteeriumide järgi kui lugejate vaimustamise võime. Materjali
kogudes lähtub kirjanik juhuslikest eluvaatlustest ning olles oma andmeile
põgusa pilgu heitnud, jätab ta ebameeldivad faktid ilma pikemata välja.
Psühholoog peab aga juhinduma kõigi faktide õigsuse nõudest; temalt
oodatakse esitatud faktide kontrollituse kinnitust. Isiksuse psühholoogid
võtavad omaks, et nende esitatud andmed on kirjanduses tooduist mitu kor-
da vähem kunstipärased. Aga sellest, mida nad on edendanud, olgu pealegi,
et seda pole palju, tahavad nad rääkida täpsemalt ja inimese arengu seisu-
kohalt. Kumbki lähenemisviis on tähtis ja mõlemad on isiksuse igakülgsel
tundmaõppimisel vajalikud.

Hinnang

Allport vastandas Freudi ja biheivioristide reaktiivseile ja reduktsio-

nistlikele teooriatele inimloomuse proaktiivse käsitluse, olles veendunud, et
inimestel on suured sisemised ressursid oma võimeid ja võimalusi realisee-
rida. Ta kaitses seisukohta, et inimeste kesksete ajejõudude hulka kuulub
püüd kasvada ja muutuda ning uusi väljakutseid otsida ja neile vastata, mit-
te üksnes pinge kahandamine, status quo säilitamine või püüd keskkonnaga
muganduvalt kohaneda. Allporfi kontseptsiooni põhimõisted moodustavad
küll selge struktuuri, ent need on ebamäärased, laialivalguvad, mistõttu on
osutunud raskeks testide konstrueerimine tema teooria kehtivuse kontrolli-
miseks empiirilistes uuringutes. Tema õpetuse ilmseks puuduseks on asja-
olu, et isiksuse arengut - nagu ka küpse isiku saavutamise tingimusi - käsi-
tatakse lahus inimese isikuomadustest (dispositsioonidest). Tema teooriast
ei selgu, millised toimetegurid, mehhanismid ikkagi tagavad mina tekke,
säilimise ja muutumise. Mitu kriitikut heidab talle ette ka eklektikat. All-
port'i vaieldamatuks teeneks on inimese kordumatu loomuse, tema isikupä-
ra arvestamise rõhutamine. Ehkki ta ei pärandanud meile isiksuse uurimise
teste (v.a tänapäeval harva kasutamist leidev väärtuste uurimise küsimus-
tik), põhjendas ta veenvalt inimese unikaalse loomuse uurimise ideograa-
filist meetodit - autobiograafia, lõpetamata lausete testide, intervjuude jt
kvalitatiivsete uurimismeetodite kooskasutamist.
 5
Abraham Maslow humanistlik isiksuseteooria

Abraham Maslow sündis 1908. aastal

New Yorgis Venemaalt välja rännanud juudi
perekonnas. Tema vähe kooliharidust saanud
isa müütas vaate. Abrahami suhted oma range
religioosse emaga polnud kiita, sest too hirmu-
tas poissi koerustükkide eest jumala vihaga.
Sedalaadi ähvarduste tõttu kujunes noorukiks sirgunud Abrahamil religioo-
ni suhtes välja üsna negatiivne hoiak. Oma isa, kellega Abrahamil oli tege-
likult ka täiskasvanuna üsna hea läbisaamine, kirjeldas ta nõnda: isa armas-
tas kolme asja, nimelt viskit, naisi ja kakelda. Teismeliseeas oli Abraham
paljulubavate vaimsete võimetega, ent väga häbelik ja närviline nooruk. Ta
astus juba 18-aastaselt New Yorgi linnakolledžisse ning naitus paari aasta
pärast oma nõo Bertha Goodmaniga. Hiljem jätkas ta õpinguid Wisconsini
ülikoolis, olles mingi aeg vaimustunud J. Watsoni biheivioristlikest idee-
dest ja tehes ka ise laborihiirtega katseid. Andekas noormees väitles juba
26-aastaselt end doktoriks (väitekiri käsitles ahvide seksuaalkäitumist!)
ning asus tööle kuulsa intellektiuurija E. L. Thorndike'i lähikonnas. Viima-
ne oli muuseas lausa vapustatud Maslow' intelligentsustesti suurepäraste
tulemuste üle. Edasi tegutses A. Maslow tervenisti 14 aastat ühes Brooklyni
kolledžis. 1930. aastate lõpu ja 1940. aastate alguse New York oli Maslow'
järgi otsekui psühholoogiamaailm. Maslow tutvus ja arendas koostööd sää-
raste kuulsate psühhoanalüütikutega nagu A. Adler, E. Fromm ja
K. Horney. Lisagem, et noil aastail harrastas Maslow ise samuti psühhoana-
lüüsi. Tema vaadete kujunemisele avaldasid suurt mõju ka geštaltpsühho-
loogia üks rajajaid Max Wertheimer, antropoloogid Ruth Benedict,
Margaret Mead ning neurofusioloog Kurt Goldstein. Aastail 1951-1968
töötas Maslow kateedrijuhatajana Bostoni lähedal Brandei ülikoolis. Enda-
legi üllatuslikult valiti ajapikku üha suurema tuntuse ja mõjujõu saavutanud
Maslow 1967. aastal APA presidendiks. Maslow asutas kaks olulist ajakir-
ja: Journal of Humanistic Psychology ja Journal of Transpersonal
Psychology. Ta oli väga mitmekülgsete huvidega, olles muuseas mõnda
aega oma perefirmas tegev ka tünniäriga. Vahetus ettevõtluses osalemine
innustas teda kirjutama raamatu „Eupsychian Managment" (1965), milles ta
asus visandama oma humanistlikke vaateid ärijuhtimise psühholoogia kon-
tekstis. Elu lõpuperioodil oli ta California lähedale rajatud inimpsüühika
potentsiaali uuriva ESALEN-instituudi üks toetajaid. Humanistliku psühho-
loogia klassik suri täies loomeeas aastal 1970.
Tuntumaid teoseid
„Toward a Psychology of Being" (1968), „Motivation and Personality"
(1954, 1970), „The Further Reaches of Human Nature" (1971).

Eksistentsialistlik eluvaade

Maslow' vaadete kujunemisel mängisid olulist osa eksistentsialistlik fi-

losoofia (Heidegger, Jaspers, Sartre jt), mille kesksed postulaadid võiks vi-
sandada järgmiselt:
• iga inimene on konkreetses ajas ja ruumis unikaalne,
• ehkki kõik inimesed on oma keskkonna saadused, kannab igaüks
oma elukäigu eest isiklikku vastutust,
• elu on meile kõigile esitatud väljakutse mõtestada oma individuaal-
ne eksistents põhiolemuselt absurdses maailmas,
• tajudes oma vastutust saatuse ees, tunnevad paljud inimesed üksil-
dust, ärevust ning meeleheidet,
• elu üks põhiküsimusi on see, kas inimesed suudavad elu juhuslikku-
se ja määramatusega näotsi olles elada ehtsat ja siirast elu,
• kuna igaüks on oma elu arhitekt, asetab see suuri nõudeid elus teh-
tavaile valikuile („01en enda valik" - J. P Sartre),
• elu mõtet ei saa keegi kingituseks - see tuleb endal leida,
• elu on just säärane, milliseks me selle ise endale teeme.
Inimene pole eksistentsiaalfilosoofia järgi valmistoode, vaid saamise,
kujunemise protsess. See postulaat muutus humanistliku psühholoogiasuuna
arendamisel eriti tähendusrikkaks. Inimeseks olek eeldab niisiis midagi pal-
ju enamat kui esmavajaduste rahuldamine. Siit tuleneb, et „saamisest" (ku-
junemisest) hoiduvad inimesed loobuvad ka isiksuslikust kasvust. Ja tegeli-
kult arvutu hulk inimesi nõnda toimibki, leppides vaid oma bioloogiliste ja
sotsiaalsete vajaduste rahuldamisega. Inimestel o n võimalus teha oma elu
rikkamaks ja sisemiselt täiustuda, ent nad ei märka seda, ei hooli sellest, ei
pea seda oluliseks. Mõned eksistentsialistid määratlevad elu mõtestavast
eksistentsist loobumist (inimsuse põhiväärtuste) „reetmisena"
Humanistide meelest pole eheda elamisviisi ja elu mõtestamise ülesan-
ne kerge. Paljud eelistavad alistuda keskkonna nõuetele või sulanduda min-
gisse gruppi. Teistel napib elamisjulgust, nad matkivad teisi, loobuvad uut
katsetamast ja end aktualiseerimast. Eksistentsialistide meelest on igasugune
reaalsus subjektiivne. Fenomenoloogiline vaade on omane ka h u m a n i s t i -
dele", kes eriliselt väärtustavad indiviidide isiklikku subjektiivset koge-
must. Kui Rogers väärtustab iga indiviidi fenomenoloogilist reaalsust, siis
Maslow on väljendanud mõtet, et „kogemust ei asenda miski, absoluutselt
mitte miski"
Humanistide holistliku vaateviisi järgi on iga inimene üksik, organisee-
ritud, unikaalne tervik. Biheiviorism ei pidanud isiksuste individuaalsuse
uuringut tarvilikuks. Sama võib ilmselt öelda ka ortodoksse freudismi koh-
ta. Maslow' järgi on psühholoogias ilmne vajadus siirduda üldiste trendide
ja tendentside uurimisest indiviidide kordumatuse mõtestamise valdkonda.

Humanistlik psühholoogia

A. Maslow üritas uue, hiljem humanistlikuks nimetatud psühholoogi-

asuuna (nimetus leiti tema juhitud psühholoogide rühmatööna) kujundami-
sel võtta arvesse niihästi psühhoanalüüsi kui ka biheiviorismi väärtuslikud
kogemused inimkäitumise kirjeldamisel. Tema püüd käsitleda inimest või-
malikult terviklikult ja süsteemselt haakus hästi geštaltpsühholoogia põhi-
mõtetega. Aastate jooksul jõudis Maslow üha selgemale äratundmisele, et
valdavalt neurootikute uurimisest välja kasvanud ortodoksne freudism loob
isiksusest väära kujutluse. Häirete ja hälvete uurimisele tasuks tema meelest
eelistada tervete isiksuste põhjalikule uurimisele toetuvat „positiivset"
psühholoogiat. Just humanistlikust psühholoogiast kavandati kolmas jõud
vastukaaluks reduktsionistlikule freudismile ja mehhanitsistlikule biheivio-
rismile. Inimest tuleks sellest vaatepunktist mõista ennekõike oma loomust,
võimeid ja võimalusi täiuslikult realiseerida püüdva olendina. K. Goldstei-
nile toetudes arendas Maslow oma paljudes kirjatöödes mõtet, et terve isik-
suse motivatsiooni ei anna seletada üksnes teda häirivaist pingeist vabane-
mise püüdega ja et inimesele on lausa omane sisemisel sunnil luua endale
arengule tiivustavaid sisepingeid. Teatud asjaoludel jääb toidu, une või tur-
valisuse tarve isegi alla näiteks mängu-ja lõbujanule või uudishimule.
Humanistlikud psühholoogid peavad end eelkõige inimesteks ning alles
seejärel õpetlasteks. Nad ei pretendeeri objektiivsusele. Nad tahavad avas-
tada meetodid, mille abil saab ülimalt subjektiivse koostöö tulemusena
mõista teise inimese olemust (Buhler & Allen, 1972; Polanyi, 1958).
Tänapäeva humanistlikku psühholoogiat iseloomustavad järgmised
jooned:
• rahulolematus patoloogiatele keskendunud teooriatega,
• inimese kasvu, enesemäärangu, valikuvabaduse ja vastutuse enda
peale võtmise potentsiaali olemasolu tunnistamine,
 • veendumus selles, et inimene ei ela üksnes leivast; et tal on ka kõr-
gemad nõudmised nagu õppimine, töö, armastus ja looming,
• tunnete, soovide ja emotsioonide väärtustamine nende objektivisee-
rimise või pealiskaudse selgitamise asemel,
• veendumus selles, et inimene suudab eristada tõde valest, käituda
kõrgema headuse nõuetele vastavalt; usk igavikulistesse väärtustesse, nagu
tõde, õnn, armastus ning ilu.

Inimkäitumise motivatsioon

Nagu öeldud, tunneb maailm Maslow d ennekõike inimese vajaduste

taksonoomia väljatöötajana. Maslow' jaoks muutus vajaduste hierarhia loo-
giliseks jätkuks tema eelnevatele töödele biheivioristlike, freudistlike ja
adleriaanlike mudelitega. Ise pidas ta end nii freudistiks kui ka biheivioris-
tiks, mitte aga nende suundade vastaseks. Vajaduste hierarhia näeb ülalt
alla vaadates välja järgmine.
Eneseaktualiseerimine
Eneseaustus
(soov veenduda oma kompetentsuses ja püüd pälvida teistelt tunnustust)
Sotsiaalne kuuluvus ja armastus
(suhtlemise, rahuldava sotsiaalse staatuse ja lähisuhete vajadus)
Ohutustarve
(soov elada stabiilses, turvalises, etteaimatavas keskkonnas, olles vaba
ärevusest ja hirmust)
Füsioloogilised vajadused
(toit, kehakate, uni, peavari, seks jt)

Inimene on loomult soovidega olend, vajadused aga sünnipärased. Tä-

napäeva tsiviliseeritud ühiskonnas on inimeste põhivajadused üldjuhul ra-
huldatud, kõrgenenud ohutunnetus tekib vaid looduskatastroofide, tõsiste
sotsiaalsete mullistuste või (viimasel ajal) ka terroriohu tõttu. Rahuldamata
vajadused panevad tegutsema, krooniliselt alarahuldatud tarbed tekitavad
psüühilisi häireid. Maslow järgi asub inimene kõrgemaid tarbeid üldjuhul
rahuldama alles pärast seda, kui alamad on rahuldatud, kuid rahuldatud tar-
bed lakkavad toimimast motivaatoritena. See, kelle füsioloogilised vajadu-
sed on jäägitult rahuldatud, on baasvajaduste (üle)rahuldamisest palju enam
huvitatud oma kõrgematest tarvetest. Kellel on prestiižne eriala ja kindel
töökoht, seda ei heiduta mõte töötuks jääda. Samas on põhivajadused siiski
kõige tungivamad, ehk nagu väljendus Maslow „Kui tahes tungivalt armas-
tust janunev inimene ei suuda siiski ilma söögita olla." Isikuti võib vajadus-
te hierarhia ka erinev välja näha. Näiteks on mõnele inimesele ülitähtis päl-
vida teiste lugupidamine. Victor Franki kirjeldas (1983) juhtumit, kus hit-
lerlikku koonduslaagrisse küüditatud juudid eelistasid toidukraami asemel
kaasa võtta raamatuid. Maslow' järgi rahuldavad keskmised inimesed um-
bes 8 5 % oma füsioloogilisi vajadusi, 70% turvalisuse, 50% sotsiaalse kuu-
luvuse ja armastuse, 40% eneseaustuse ja 10% eneseaktualiseerimise vaja-
dusest. Kuna Maslow' vajaduste kirjeldustest ja selle kontseptsiooni kriiti-
kast on eesti keeles põhjalikke tekste (vt M. Vadi organisatsioonikäitumi-
ne", 2001, lk 94-97, ja A. Kidron „Ärijuhtimise psühholoogia", 2004,
lk 92-96), läheme edasi Maslow' vaateid sügavamalt iseloomustavate
teemadega.

Eneseaktualiseerimine

Eneseaktualiseerimine on Maslow' järgi inimese annete, võimete, po-

tentsiaalide täielik kasutuselevõtt, mille läbielamine tagab kõrge eneseaus-
tuse, rõõmu ja rahulduse. Igaühes meist leidub suurel hulgal uinunud või-
meid ja väljaarendamist ootavaid kompetentse. Eneseaktualiseerimine teeb
inimese olemasolevate võimaluste raames oma saatuse peremeheks, annab
ta elule mingi uue, õilsa mõõte. Samas jõuavad täieliku eneseaktualiseeri-
miseni Maslow' järgi vaid vähesed. Näiteks leidis Maslow kolme tuhande
viimaste kursuste tudengi põgusal uurimisel vaid üheainsa üliõpilase, kes
vastas täielikult eneseaktualiseerimise kriteeriumidele (ei olnud psüühiliste
häiretega ning oli parimal viisil välja arendanud oma võimed). Oma vaadete
arendamiseks võttis Maslow lähema vaatluse alla 18 täiuslikult end aktuali-
seerinud isikut, teiste hulgas säärased nagu Abraham Lincoln, Thomas
Jefferson, Albert Schweitzer ja Albert Einstein. Tähendusrikas on see, et
valitute seltskonda sattus ka psühholoog William James.
Uurides mainitud ajaloo suurmehi mitmekülgselt paljude dokumentide,
intervjuude j m põhjal, tõi Maslow (1970, lk 153-172) esile 15 end täiusli-
kult aktualiseeriva isiksuse juhttunnust:
1) hea reaalsustaju ja elu tegelikkusega kohanemise võime,
2) võime end, kaasinimesi ja sotsiaalset keskkonda aktsepteerida sel-
lisena, nagu see on,
3) vahenditus, lihtsus ja loomulikkus,
4) herk probleemitaju ja probleemidele (mitte oma egole) keskendu-
mine,
5) oskus olla omaette ja koos teistega,
6) suhteline sõltumatus kultuurinormidest ja keskkonna ettekirjutustest,
 7) elutaju värskus,
8) müstiliste ja tippelamuste teke,
9) sotsiaalne soojus - ühtsustunde kogemine kaasinimestega,
10) sügavad, samas valitud inimsuhted,
11) demokraatlik meelelaad,
12) oskus teha vahet eesmärkide ja vahendite, hea ja halva vahel,
13) filosoofiline, heatahtlik huumor,
14) loovus,
15) vastuseis enda „ülekultuuristamisele" sotsiaalse keskkonna poolt.
Maslow' järgi võib end aktualiseerivaks arvata kõige rohkem 1% rah-
vastikust. Miks nii vähe? Paljudel on mõistagi madalama astme vajadusedki
rahuldamata. Teised isegi ei tunneta endas realiseerimist ootavat potentsiaa-
li. Suur osa aga pelgab pühenduda eneseteostamisele. Maslow kirjeldab se-
da Joonase kompleksina - hirmuna edu ees. Peale selle toimib sotsiaalne
keskkond ja lokaalne kultuur sageli arengupidurina. Näiteks on macho-
mehi õilistavas kultuuris meeste tähelepanelikkus, empaatia, tundeõrnus
taandarengus. Paljudes islamimaades aga naiste võime oma vaimsed või-
med välja arendada ja ühiskonnas sellele vastav vääriline koht kätte võita.
Lõpuks on eneseteostamise tõkkeks ka inimeste hirm suunduda tundmatus-
se, riskida, kohata ebameeldivat. Paljud eelistavad sissetallatud radu, käibel
mõttestandardeid, toimimist „nii nagu kõik teised"
Maslow rõhutas oma teostes korduvalt, et eneseaktualiseerijad pole
mingil juhul n-ö inglid, neid iseloomustavad inimlikud veidrused ja puudu-
sed, näiteks võivad nad olla ambitsioonikad, karjäärile orienteeritud, teiste
suhtes hoolimatud jne, elades samas nagu „tavainimesedki" läbi süü, viha,
ebakindluse, ärevuse, mure või kurbuse tundeid.

Defitsitaarne ja olemisele pühendunud psühholoogia

Humanistliku psühholoogia põhiideede lahtimõtestamiseks vastandas

Maslow inimeste põhivajaduste defitsiidiga seotud problemaatikaga tegele-
vale traditsioonilisele defitsitaarsele {deficiency) psühholoogiale „olemis-
psühholoogia" {being psychology) - inimese kõrgematele vajadustele ja
tema eneseaktualiseerimisele pühenduva õpetuse.
 S o 1 t-trcVu a l i ä ^ U o n
n o o d * stilL n o t ' ä ! ^ l i a n t

E«teem Neede^v

N
/Y salient needs )V
Bclonglng Needa

Safety N e e d s
Xv / X
n e e d s fulfilled, x.
^ / Physiological Needs
\ ^/ no longer salient

Vajaduste hierarhiaid kirjeldavad püramiidid

(http://www.ship.edu/~cgboeree/maslow.html)

Enamik psühholooge on tema järgi hõivatud inimeste defitsitaarse mo-

tivatsiooni probleemidega, huvitudes juhtumeist, kui inimestel pole võima-
lik oma madalama astme tarbeid rahuldada. Olemise motivatsioon (being
motivation) tärkab aga siis, kui alama astme vajaduste (nt ka turvalisus- ja
suhtlemistarve) rahuldamine pole enam probleem ja inimest innustab vaja-
dus end teostada, oma loomust kujundada ja realiseerida. „Motivatsioon
olla" virgutab improvisatsiooni- ja mängutarvet ning loovust. Selle kont-
septsiooni järgi võib ka inimese vajadused jaotada kujuteldaval teljel mada-
lamaist, elus hakkamasaamist võimaldavaist kõrgemateni, mis tõotavad
isiksuslikku eneseteostamist (vt ülal toodud joonist).
Teised inimesed ja maailm lakkavad olemast ennekõike oma tungivate
vajaduste rahuldamise vahendid. Olusid, asju, sündmusi, inimesi nähakse
nende olemuslikus eripäras, ilma püüdmata midagi hõivata, omandada, üm-
ber teha. Vastandav, kõrvutav, hindav, kataloogiv tunnetus annab teed elu-
nähtuste sügavale mõistmisele nende konkreetsuses. Olemist aduva tunne-
tusviisi (being cognition) seisundis inimene vaatleb sündmusi otsekui kõr-
valt, ilma kompulsiivse tarbeta sekkuda. Sündmustesse sekkutakse ennemi-
ni eneserealiseerimise püüdest kui tungivast sunnist tegutseda. Otsides täis-
väärse olemise iseloomustamiseks sobivaid mõisteid, võttis Maslow kasu-
tusele sõnapaari being values. „01emisväärtuste" hulka kuuluvad tema järgi
tõde, headus, ilu, terviklikkus, unikaalsus, täiuslikkus, õiglus, lihtsus, ere-
dus, mängulisus, kergus, eneseväärikus ja mitmed teised. Kui Fromm teeb
vahet neurootilise ja küpse armastuse vahel, siis Maslow kirjeldab enam-
vähem samu nähtusi mõistetega „defitsitaarne" ja „olev armastus" (being
love).
 Arengut kindlustav käitumine

Maslow' vaadete kulminatsiooniks võiks pidada nende konkreetsete

käitumisviiside kirjeldamist, mis viivad eneseaktualiseerimisele.
1. Keskendumine. Oma võimete kasutamisel ja arendamisel on oluline
vältida kaost ja killustatust, pühendudes täie tähelepanuga käsilolevasse.
2. Teadlik valik areneda ja kasvada. Uue ja arendava eelistamine tur-
valisele rahuldab meie teadmisjanu, ent toob kaasa ka kohtumise tundmatu-
ga ja ebaõnnestumise riski. End aktualiseerivad inimesed võtavad teistest
enam omaks põnevad, rasked, leidlikkust ja edasiõppimist eeldavad välja-
kutsed. Nad pühenduvad meelsasti arukust ja loovust eeldavatele problee-
midele.
3. Enesetunnetus. Enda parem tundmaõppimine näitab kätte ka inime-
se varjatud võimalused ja väljaarendamist väärivad anded.
4. Ausus. Tähtis on olla aus ka iseenda vastu ja toimida elus vastutus-
tundega.
5. Järelekaalumine. Elus on tarvis hoolikalt läbi kaaluda, mis on meie
loomusega kooskõlas ja arengut virgutav.
6. Enesearendamine. Kõik võimed virguvad ja suurenevad neid kasu-
tades, end ühel või teisel viisil sihikindlalt arendades.
7. Tippelamused. Maslow kirjeldab oma teostes üksikasjalikult elu
tipphetkede (peak experiences) tähtsust isiksusliku kasvu tagajana (vt all-
pool). Tema enda üks tippelamusi oli armumisele järgnenud vastuarmastuse
saamine oma tulevaselt naiselt.
8. Ego kaitsemehhanismide - esmajoones tõelisust moonutavate kait-
sete - kõrvalejätmine. See tähendab allasurumisest, projektsioonist, viha
vallandamisest jt neurootilistest kaitsevõtetest loobumist.

Metapatoloogia

Kui metaväärtusi taotlevad kõrgemad vajadused on alla surutud või

jäävad krooniliselt rahuldamata, tekib psüühiline häiritus, millel on iseloo-
mulik sümptomaatika. (Lisagem, et seda laadi häired ohustavad üksnes
alama astme tarbeist motiveeritud ja ilma kõrgemate väärtusteta isikuid
märksa vähem!) Kui inimene on frustreeritud endale oluliste väärtuste taot-
luse korduvalt luhtunud katsetest, võivad temas esile tulla järgmised meta-
patoloogia ilmingud: küünilisus, usaldamatus, skeptitsism; arvestamine
vaid iseendaga; põlgus või viha teiste inimeste vastu; kannatamatus; vul-
gaarsus; halb maitse; deindividualisatsioon (oma mina kaotsiminek); lootu-
setus ja käegalöömine; seaduskuulekusest irdumine; äärmuslik egoism;
süngus, panurus; huumoritaju kadu; vastutuse veeretamine teiste õlgadele;
elumõtte kaotamine.

Humanistliku teraapia põhimõte

Maslow arvas, et rahuldavaid tulemusi on võimalik saavutada erinevate

kliiniliste lähenemiste abil, edukas psühhoteraapia peab aga aitama indivii-
dil oma põhivajadusi rahuldada, avades samas tee eneseaktualiseerimisele.
See on Maslow' arvates „igasuguse teraapia põhiülesanne" "Ollakse ilma
igasuguste mööndusteta veendunud selles, et tõde ravib. Õppida ületama
isiklikke piiranguid, tunnetama ennast, impulsside mõjul vabastama võidut-
sevat loodust, omandama teadmisi, arendama intuitsiooni - need on psüh-
hoteraapia põhiülesanded," kirjutab ta raamatus „Father Reaches of Human
Nature" (Maslow 1971, lk. 52).

Õppimine ja õpetamine

Maslow vaatles õppimist kui protsessi, mis kestab kogu elu ega piirdu
ainult klassiruumiga. Igaüks on nii õpetaja kui ka igavene õpilane. Meenu-
tades iseendale õpetlikke kogemusi, mainib Maslow oma abielu, isaks saa-
mist ja kõiki üleelamisi, mis tegid ta arukamaks, tugevamaks, inimliku-
maks. Õppimine on seotud kõigi inimlike vajadustega. See tähendab mitte
ainult uute teadmiste omandamist, vaid ka individuaalse, pidevalt muutuva
ettekujutuse omandamist enesest, oma tunnetest, käitumisest ja suhetest
ümbritseva keskkonnaga ehk holistilist reintegratsiooni. Eneseteadvuse är-
kamine, spontaansus ja isiksuse kasv - need on Maslow' jaoks võtmetee-
mad.
Herbert Kohi (Kohi, 1969) ja mitmed teised haridussüsteemi reformaa-
torid tuginesid sellele filosoofiale avalikes ja eraõppeasutustes. Pooldades
avatud klassiruumi (open classroom), töötas Kohi välja soovitused õppe-
protsessi organiseerimiseks. Õpetaja peaks loobuma autoritaarsest rollist
ning suhtlema üliõpilastega kui võrdsetega, juhindudes tudengite huvidest.
Humanistlik lähenemine õpetamisse, nn afektiivse õpetamise (affective
education) kontseptsioon peab oluliseks õpetamise mitteintellektuaalset
külge: emotsioone, tundeid, huvisid, väärtusi, iseloomu. Maslow rõhutas
inimeste kasvatamisel ja arendamisel õpivalmidust. Afektiivse õpetamise
kontseptsiooni järgi ei tohi kasutusele võtta mingisuguseid strateegiaid, ku-
ni õpilased ja õppejõud pole selleks valmis.
 Humanistliku õpetamise eripäraks on:
• vastutus oma identiteedi tundmaõppimise ja arendamise eest;
• armastusevajaduse toetamine ja tunnustamine ning iseenda väärtus-
likkuse tunnetamine;
• õppejõud kui strukrureeriv agent avatud õpperuumis;
• õppimise käigus eakaaslaste grupi kasutamine, näiteks õppimine
rühmakaupa ühe õppuri juhendamisel, üksikindiviidide kiitmine koostöö
eest grupiga ja grupilise tegevuse eest.
Oma töödes intellekti mitmedimensioonilisusest võtab H. Gardner
(Gardner, 1983) omaks Maslow' ideed paljude eri võimaluste kohta prob-
leemide lahendamisel ja inimese vaimse potentsiaali ärakasutamisel. Indi-
viididel võib olla lingvistiline, muusikaline, loogilis-matemaatiline, ruumi-
line, kehalis-kinesteetiline või isiksuslik intellekt. Insaiti, intuitsiooni ning
kinesteetilist vaistu peetakse inimsoo põhiilminguiks, mis on iseloomulikud
kõigile inimestele.
Maslow' arvates peab õpetamine olema suunatud isiksuse täiustumise-
le, valiku- ja keeldumisvõime arendamisele. Teoses „Õpetamine ja tipp-
elamused" (,/The Father Reaches of Human Nature", 1971, lk 168-179)
avaldab ta veendumust maalikunsti, muusika ning tantsu varajase õpetamise
vajalikkuses meie psühholoogilise ja bioloogilise identiteedi saavutamiseks.
Maslow' inimpotentsiaali teooriad võivad saada uute õpitehnikate väl-
jatöötamise aluseks. Käesoleval ajal on avaldatud palju uutele õpetamisvii-
sidele pühendatud artikleid. Kõige tuntumad neist on relaksatsiooni ja
visualisatsiooni, hüpnoosi, meelelise taju, intuitsiooni arendamise, unes õp-
pimise, mälu arendamise ja mõttemängude tehnikad. Selline instrumentaa-
rium aitab kahandada hirmu, vabaneda enesesüüdistustest, endast ebaõige-
test ettekujutustest ning kahtlustest oma võimetes.
Üha suuremat populaarsust saavutavad intensiivõppe tehnikad. 1960.
aastate keskpaiku töötas bulgaaria psühhiaater Georgi Lozanov välja
sugestoloogiaks nimetatud kiirõppe tehnika, mis on loodud jooga, muusika,
unesõppe, hüpnoosi, enesesisenduse ja psühhodraama baasil. Lozanov ka-
sutas teadvuse muudetud seisundit intuitsiooni virgutamiseks, tervendami-
seks ning arendamiseks.

Humanistlik eetika

Maslow' (1970) väljatöötatud ja Bugentali (Bugental, 1971) edasiaren-

datud humanistlikul eetikal on psühhoteraapilises praktikas eriline tähen-
dus. Humanistliku eetika mõned printsiibid on järgmised:
 • oma tegude ja üleelamiste eest vastutuse enda peale võtmine,
• inimsuhetes teiste inimeste vaateviiside tunnistamine,
• eksistentsiaalne lähenemine (siin ja praegu) - selle tunnistamine, et
inimene elab ainult antud hetkes,
• negatiivsete emotsioonide - valu, konflikt, kurbus, süütunne, raev jt
- mõistmine osana inimlikest üleelamistest, mida tuleks mõista ning isegi
hinnata, mitte aga varjata ja alla suruda,
• „tippelamuste" mõistmine isiksuse arengut kiirendavate teguritena.

Maslow' panus organisatsioonipsühholoogiasse

Tehases Non-Linear Systems tehtud vaatluste põhjal avastas Maslow

oma teooriate rakendatavuse ettevõtete juhtimises. Inimeste sooritusvõime
tõuseb, kui neile läheneda holistlikult. Maslow oli kindel, et humaanne ja
läbimõeldud inimpotentsiaali arvestav juhtimispoliitika on efektiivne ka
majanduslikult. Ta täiendas tuntud organisatsioonipsühholoogia teooriaid X
ja Y teooriaga Z, milles oli arvesse võetud inimeste eneseaktualiseerimise
püüd, armastus vajadus jt väärtuslikud inimomadused. Teooria Z väärtustab
organisatsioonilise arengu võtmetingimustena juhtimisotsuste ühist vastu-
võtmist, vastastikust usaldust, lähedust, hoolitsust, koostööd ja tööl saavuta-
tavat heaolutunnet. Eneseaktualiseerimine teeb inimesed ka stressi suhtes
vastupidavamaks, nad on vähem haiged ja rohkem oma eluga rahul. End
aktualiseerinud inimesed on sageli omal alal erakordselt edukad. Tööpinge
ning ärevus ei ole tegelikult pädevuse ja kõrge sooritusvõime tunnused. En-
nemini tagab edu ametialal võime stressiga toime tulla.
1965. aastal ajakirja kujul välja antud Maslow' raamat, märkmete ko-
gumik „Eupsychian Management" ennetas mitut ideed, mis aastaid hiljem
avaldati juhtimisalastes raamatutes („In Search of Excellence" Peters &
Waterman, 1982; „The Art of Japanese Management", Pascale and Athos,
1981, „Theory Z", Ouchi, 1981).
Juba 1965. aastal ütles Maslow, et edukas liidripositsioon fookustub
inimlike väärtuste põhjal, see on suunatud inimeste vajaduste rahuldamisele
nende tegevuse osas, see püstitab organisatsioonilise eesmärgi. Maslow
koostas erilise organisatsiooni täisväärtuslikku funktsioneerimist kindlusta-
vate tegurite nimekirja, milles oli 36 soovitust ettevõtte juhile. Mainigem
neist mõningaid: 1) eeldage, et kõik teie töötajad püüavad midagi saavuta-
da, et nad püüavad hästi töötada, ei soovi aega sajatult raisata ja soovivad
arendada teistega viljakat koostööd; 2) eeldage, et inimestel meeldib tunne-
tada oma tähtsust, vajalikkust, kasulikkust, edukust, uhkust enda üle ning
austust iseenda vastu; 3) eeldage, et iga inimene väärib usaldust; 4) igaüks
peab olema maksimaalselt informeeritud tema tööd ja ametit puudutavatest
faktidest; 5) eeldage inimeste soovi identifitseerida end ümbritseva
maailmaga, aga samuti nende püüdlemist tõe, õigluse ja täiuslikkuse poole.
(Maslow 1965, R. Cocsi järgi, 2003)
Maslow rõhutas, et aeg oleks loobuda tsentraliseeritud industriaalühis-
konna traditsioonilistest organisatsioonistruktuuridest. Tema ideed rajasid
teed tänapäeval üha enam tunnustust võitvale võrgustikupõhisele tegutse-
misele.
Maslow' õpetusel põhinev VALS-projekt (Values and Lifestyles)
püüab inimeste ühistegevust arendada nende individuaalsuse parema arves-
tamisega. Selleks kirjeldatakse üheksat inimtüüpi, millest igaüks väljendab
„unikaalset eluviisi, millele on iseloomulikud teatud väärtused, kiindumu-
sed, veendumused, vajadused, unistused ning seisukohad" (A. Mitchell,
1983, lk 4). VALS-süsteemi kasutatakse tänapäeval laialdaselt personaliot-
singul ja töörühmade moodustamisel.

Loovus

Loovuse tähtsustamine on humanistliku psühholoogia iseloomuliku-

maid jooni. Loov olemiseks pole tarvis heliteoseid komponeerida ega raa-
matuid kirjutada. Ehk nagu Maslow ütles: „Parem esmaklassiline köök kui
teisejärguline maal." Igaüks võib mingis mõttes olla loov. Loovus on uni-
versaalne funktsioon, mis leiab loendamatu hulga erinevaid väljendusviise.
Maslow' kinnitusel võivad eri kombel loovad olla nii diskorid, program-
meerijad, ärimehed, müüjad, kleerikud kui ka... ülikooli professorid. Tun-
nistades, et enamik inimesi sünnib siia ilma väljapaistva loomepotentsiaali-
ga, võtab Maslow kahetsusega omaks, et indiviide tasalülitav kool ja tui-
mastav töö viivad paljude inimeste loomeanded täielikku kängumisse.

Tippelamused

Iga inimese elus on erilisi tipphetki (vahel kestavad need terveid tun-
de), mille kestel jõuab inimene täielikku kooskõlasse iseendaga, elab nõnda
oma tegevusse (loomeakt), ümbrusse või teise inimesse (armumisel) sisse,
et unustab iseenda, aja ja ruumi. Neid katarsist, insaiti, ekstaasi meenuta-
vaid juhtumeid pole sageli, ent need kujundavad väga oluliselt inimeste
väärtusi, suhtumisi, enesehinnangut, eluvaadet. Mõnikord on need elamu-
sed seotud ilutajuga, eneseteostusega erialal, aga ka lähisuhtega, millegi
olulise uue avastamisega (teadus- või leiundustöös). Tegelikult võivad ka
tõsised ja traagilised sündmused nagu suurest ohust pääsemine või sügav
lein kujuneda tippelamuseks. Olgu mainitud, et niihästi Titanicu kui ka Es-
tonia katastroofist pääsenute hulgas oli mitu, kelle elu algas pärast seda ot-
sekui uuelt leheküljelt. Mõned vahetasid elukutset, kujunesid süvauskli-
kuks, asusid altruistlikult teisi aitama jne.
Elu tipphetkil võidakse olla tulvil otsustavust ja energiat, ent samas
usaldav kui laps, elevil ja elust kaasa haaratud, ent ühtaegu rahunenud ja
mõtteherk, olla kõigi meeltega siin ja praegu toimuvas ja tunda end samas
otsekui mingis ajatus-kohatus olekuvormis. Miks annab Maslow elu tipp-
hetkile nõnda suure tähenduse? Sest just tippelamused loovad isiksuses
kasvupinna eneseaktualiseerimisele viivatele jõududele. Teatud juhtudel
kestab tippkogemus nõnda kaua, et kujundab mõneks ajaks psüühika püsi-
seisundi ehk platoo {plateau experince). Maslow '1 endal oli sääraseks eksis-
tentsiaalseks kogemuseks tema elu lõpuperioodil esimesele südameatakile
järgnenud läbielamised, mis muutsid oluliselt kogu tema maailmapilti. Li-
sagem, et Maslow' elu viimase perioodi kirjatööd on kujunenud transperso-
naalse psühholoogia raudvaraks.

Transpersonaalne psühholoogia

Maslow elas tema asutatud uue ajakirja Journal of Transpersonal

Psychology esimese numbri ilmumiseni 1969. aastal. Sutichi esitatud ja
Maslow' heakskiidetud ajakirja põhieesmärk on järgmine.
Tekkiv transpersonaalne psühholoogia („neljas jõud") tegeleb esma-
joones empiiriliste teadusuuringutega, kasutades uuringute tulemusi, millel
on seosed individuaalsete ja üldiste metavajaduste, põhiväärtuste, ühenda-
tud taju, tippelamuste, olmeväärtuste, ekstaasi, müstika, harduse, eksistent-
si, eneseaktualiseerimise, olemuse, õndsuse ja imega, elu sügavaima tähen-
duse mõtestamise, inimese mina transtsendentsuse, vaimsuse, üksmeele,
kosmilise tunnetuse, individuaalse ja üldise sünergia, isiksustevahelise
maksimaalse mõjutamise, argielu kirikuga sidumise, transtsendentsete näh-
tuste, kosmilise huumori ja mängu, maksimaalse sensoorse taju, osavõtlik-
kuse ja ekspressiooniga, samuti kõigi nendega kaasnevate kontseptsioonide,
üleelamiste ja tegevustega (Sutich, 1976, lk 13-14).
1985. aastal kuulus Transpersonaalse Psühholoogia Assotsiatsiooni ju-
ba 1200 liiget. Loodud oli ka Rahvusvaheline Transpersonaalne Assotsiat-
sioon (International Transpersonal Association), mille egiidi all korraldati
konverentse kogu maailmas.
 Transpersonaalne psühholoogia uurib järgmisi teemasid.
1. Teadvus, eriti eneseteadvus kui inimeksistentsi olemus.
2. Käitumise tingitus. Tingitud refleksid on meie elus palju tähtsamal
kohal, kui arvatakse. Neist on võimalik vabaneda intensiivsete üleelamiste
kaasabil.
3. Isiksus on vähem tähtsustatud kui teistes psühholoogia suundades.
4. Erilise tähelepanu all on inimese sisemised psüühilised ilmingud ja
protsessid.

A. Maslow' enda sulest

Vabatõlkes noppeid A. Maslow' raamatust „Toward Psychology of
Being Religious, Values and Peak-Experiences" (1968, venekeelne tõlge
2002)

Kaks viisi inimestega suhelda

Defitsitaarse motivatsiooniga inimesed on rohkem sõltuvad teistest

inimestest kui metamotivatsiooniga inimesed. Nad on rohkem oma huvide
peal väljas ja nende vajadused on samas tungivama laadiga. Säärane suun-
dus teeb inimsuhted küll värvikaks, kuid seab neile ühtaegu piirid. Nähes
teistes inimestes esmajoones oma vajaduste rahuldamise allikaid, ei paista
nood mitte terviklike, täiuslike ja unikaalsete isiksustena, vaid neid nähakse
üksnes kasulikkuse seisukohalt. See, mis ei vasta kaasinimesi tajuva indi-
viidi vajadustele, jääb tähelepanuta, tekitab tüdimust, ärritab või mõjub äh-
vardavalt. Sellist vaateviisi võiks võrrelda meie suhtumisega lehmadesse,
hobustesse ja lammastesse, samuti ettekandjatesse, taksojuhtidesse, šveitse-
ritesse ja politseinikesse, keda me samuti ära kasutame.
Huvitu (omakasu püüdmise mõttes), soovidest vaba, objektiivne ning
terviklik teise inimese tajumine on võimalik ainult siis, kui temalt midagi
tingimata ei vajata. Teist inimest on esteetiliselt võimalik tajuda ennastak-
tualiseerival isikul (või eneseaktualiseerimise hetkel) kui kaasinimese tun-
nustus, toetus ja armastus ei põhine mitte niivõrd kasuga arvestamisel kui
temas loomuomase eristamisel. End aktualiseeriv inimene tunnistab teise
isiku tegelikke omadusi, mitte üksnes seda, kas teda kiidetakse või meelita-
takse. Ta armastab teist, kuna see on armastust väärt, mitte sellepärast, et ta
ise januneb armastuse järele.
Omakasu püüdele ja endal puuduva hankimisele rajatud suhete iseloo-
mulikuks jooneks on teiste inimeste asendatavus. Kuni teismeline neiu va-
jab toetust, pole talle eriti oluline, kes nimelt teda toetab, talle on tähtsaim
saada kelleltki turvatunnet ja armastust.
 Instrumentaalsest ja assotsiatiivsest õppimisest

Instrumentaalse õppimise teooria põhineb peaaegu täielikult defitsi-

taarsel motivatsioonil, kui meie püüdluste objekt asub väljaspool meie or-
ganismi ning selle valdamise õppimisest kujuneb parim moodus oma vaja-
duste rahuldamiseks. Instrumentaalse õppimise psühholoogia ei tegele isik-
susliku kasvu ja eneseaktualiseerimise probleemidega. Isiksusliku kasvu ja
arengu seisukohalt pole sisemise defitsiidi välise arvelt korvamise tehnikate
harjutamine enam eriti oluline.
Assotsiatiivne õppimine annab meile maailma tajumiseks, insaidi tek-
keks, mõistmise süvendamiseks ja iseenda ning isiksuse arengu kohta
teadmiste hankimiseks mitu korda enam, aidates samas kaasa ka sünener-
gia, integratsiooni ja sisemise kooskõla suurenemisel.
Assotsiatiivse õppimise erinevused instrumentaalsest ei väljendu mitte
niivõrd teistsuguste harjumustekogumi omandamises, kuivõrd isiksuse
muutumises. Kujuneb hoopis teistsugune inimene, mitte üksnes sama isik
teisenenud või laiendatud harjumuste kompleksiga.
Iseloomu muutumisele viiv õppimine tähendab organismi keerukat,
terviklikku muutmist, mis omakorda tähendab, et hulk välismõjutusi ei põh-
justa inimeses endas enam mingeid muudatusi, kuna vastavalt isiksuse tu-
gevamaks ning sõltumatumaks saamisele ei avalda talle üha suurem hulk
väliseid mõjutegureid enam mingit toimet.
Sageli tingib inimeste hoiakute muutumise ja pöörde nende ellusuhtu-
mises mingi erakordne üleelamus, näiteks tragöödia, surm, trauma, konver-
sioon või intuitsioonivälahtus. Ehkki näiteks tragöödia läbitöötamine või
insaidini jõudmine võtab sageli pikka aega, vallandab just see assotsiatiivse
õppimise protsessi.
Sel määral, mil areng sisaldab endas keeldude ja piirangute kaotamist
ning laseb isiksusel „olla tema ise", käituda suvalisel viisil, mitte aga korra-
ta oma väljakujunenud käitumist ning väljendada end vastavalt oma loomu-
sele, ei ole ennast aktualiseerinud inimese käitumine enam instrumentaalse
õppimise tulemus; see on loov, mitte omandatud; see on vaba ja väljendus-
rikas, mitte üksnes kohandunud.

Kaks ta j u liiki

Ma arvan, et meie arusaamine tajust ja järelikult ka tajutavast maail-

mast saab täielikumaks, kui me õpime põhjalikumalt tundma erinevust kahe
tajuliigi vahel, millest üks põhineb vajadustel ja teine on „soovidest loo-
buv", st vaatab maailma, püüdmata selle arvelt mingit vajadust rahuldada.
Kuna viimane tajuliik on konkreetsem ning valiv, on inimesel tajutava si-
semist loomust kergem avastada. Me võime samal ajal tajuda dihhotoomiat,
polaarsust, vasturääkivust ning kokkusobimatust. See sarnaneb olukorraga,
kus inimesed satuksid Aristotelese maailma, kus klassid ja mõisted, näiteks
mehelikkus-naiselikkus, egoism-omakasupüüdmatus, täiskasvanu-laps,
heasüdamlik-julm, hea-halb, on täpselt piiritletud, eraldatud ning ühitama-
tud. Aristotelese loogika järgi A on A, kõik ülejäänu aga on mitte-A, mis
jääb A-st alati väljapoole. Ennast aktualiseeriva inimese seisukohalt on kin-
nitus selle kohta, et A ja mitte-A mõjutavad vastastikku teineteist ning on
ühtsed, vaieldamatu tõsiasi. Ta mõistab, et iga inimene on korraga hea ning
halb, naiselik ning mehelik, täiskasvanu ning laps. Mõned inimesed ei suu-
da isiksust kui kontiinumi endale ette kujutada ning tajuvad vaid isiksuse
abstraktseid jooni.
Me ei ole alati teadlikud sellest, kui meie tajume maailma vajaduse
sunnil. Aga me tunneme alati, kui nii tajutakse meid. Meile ei meeldi olla
vaid see, kes annab raha, valmistab süüa, kes pakub kaitset või on mis tahes
anonüümne teenindaja. Me tahame, et meid tajutaks sellisena, nagu me
oleme, keerukate ning terviklike indiviididena. Meile ei meeldi, kui meis
nähakse ainult kasulikku objekti, tööriista või vahendit. Meile ei meeldi, kui
meid kasutatakse ära.
Ennast aktualiseerivad inimesed saavutavad teistega kergesti hinnan-
guvaba, tunnustava, end mitte peale sundiva ja teiste asjusse mitte segava
suhte. See võimaldab neil palju sügavamalt tajuda maailma ja mõista, mis
on mis. See on otsese, mitte väärastunud taju liik, milleni püüavad oma töös
jõuda kirurgid ja terapeudid; end aktualiseerivad inimesed jõuavad selleni
aga ilma igasuguste jõupingutusteta.
Taju laadil on eriline tähendus siis, kui isiksuse ja objekti struktuur on
varjatud, keerukas ja peen. Taju subjektil tuleks oma objekti suhtuda lugu-
pidavalt. Tajumine peaks olema pehme, delikaatne, hillitsetud, leplik, või-
mekas seirama objekti olemust sekkumatult.
Tõhusam viis maailma olemust tajuda on vastuvõtlik hoiak, seiraja,
mitte sekkuja positsioon, mis on kujundatud, niivõrd kui see on võimalik,
tajutava objekti sisestruktuurist ja võimalikult vähesel määral vaatleja enda
loomusest. Säärane ümbritsevasse maailma sekkumatu taju liik kätkeb en-
das samal ajal ka konkreetse üleelamise aspekte, mis langevad kokku estee-
tiliste ja müstiliste üleelamiste mõningate kirjeldustega. Probleem jääb aga
samaks. Kas me näeme reaalsust, konkreetset maailma või oma motiivide,
ootuste ja abstraktsioonide süsteemi, mida me projitseerime reaalsesse maa-
ilma?
 Kokkuvõtvat ja kriitilist

Kui ortodoksne freudism tõi esile inimloomuse pahupoole (animaalsed

instinktid, surmatung jt), siis humanistlik psühholoogia rõhutab vastukaa-
luks, et inimene on loomult ennemini hea kui halb ning võimeline end
täiustama. Humanistide meelest on inimesele loomuomane end realiseerida,
oma võimed välja arendada ja vaid ebasoodsad asjaolud võivad ta sellelt
teelt kõrvale viia. Ratio'\ ja teadlikel valikuil on aga elus palju määravam
osa kui alateadvuse tungidel ja konfliktidel. Meil jääb inimesest täiesti väär
ettekujutus, kui jätame tema probleeme ja konflikte lahates vaatluse alt kõr-
vale inimese kõrgemad püüdlused.
A. Maslow' põhiteeneteks on alusepanemine psühhoanalüüsile ja bi-
heiviorismile alternatiivsele psühholoogiasuunale, inimese vajaduste takso-
noomia väljatöötamine, aga ka eneseaktualiseerimise ja terve isiksuse kont-
septsiooni sügav lahtimõtestamine. Just tema tööd rajasid „humanistide"
põhiseisukohtadele, temaatikale ja probleemideringile tugeva teoreetilise
aluse. Olles innukalt haaratud oma vaadete kujundamise ja tutvustamisega,
polnud Maslow'1 kuigipalju aega eksperimentaalseiks uuringuiks. Ise peab
ta enda kirjapandut piloteerivaks visanduseks - ta ei pretendeerigi detaili-
deni paikapandud süsteemi esitamisele. Aastate jooksul on tema töid laial-
daselt tsiteerinud ja edasi arendanud hulk teisi kuulsaid psühholooge. Krii-
tikud heidavad aga Maslow'le ette empiiriliste andmete nappust tema teo-
reetiliste seisukohtade kaitseks, tagasihoidlikku väljundit teraapiasse, aga
ka liialdatud optimismi usus inimese kõlbelisse täiustumisse ja enesearen-
damisse. Mõnele õpetlasele ei meeldi ka Maslow' vaated egovajaduste üle-
tamisest ja nirvaanalaadsesse täiuslikku viibimisse suunduvast arenguteest.
Abraham Maslow' teooriaid rakendatakse väga laialdases inimtegevuse
diapasoonis: farmidest pankadeni, sõjaväe meditatsioonirühmadest laste-
aedadeni. Neid kasutatakse televisiooni kommertsreklaami ning tervishoiu-
organite kuulutuste koostamisel.
„Maslow' psühholoogia on seotud Ameerika elu iga sfääriga," tunnis-
tab R. Cocs (Maslow 2003, lk 325), jätkates nõnda: „Tema raamatu "Moti-
vatsioon ja isiksus" prohvetlikkus on avaldanud kustumatut mõju meie
väärtushinnangutele, mõtlemisviisile, õpetamisprotsessile, sellele, kuidas
me elame."
„Tema arutlused ja teooriad on niivõrd tihedalt läbi põimunud paljude
meie sotsiaalse elu aspektidega, et tänapäeval on juba raske," kirjutab
J. C. Gates, „hinnata Maslow' hämmastavalt viljakat tegevust; tema võimet
ühendada endas õpetajat, visionääri, arsti, unistajat, sotsiaalse planeerimise
spetsialisti, kriitikut; tema püüdu siduda ühte erinevaid, ühendamatuid näh-
tusi; tema ammendamatut optimismi" (J. C. Gates, Leonard, 1983, lk 335).
Pole kahtlust, et edaspidi kujuneb psühholoogide perspektiivseks uuri-
missuunaks inimese motivatsiooni ja eneseaktualiseerimise kultuurispetsii-
filiste olude lahtimõistmine. Maslow' töid hinnatakse R. Cocsi järgi kogu
maailmas. Näiteks viiakse arengumaades ulatuslikult läbi töömotivatsiooni-
alaseid uuringuid, Hiinas ja Jaapanis aga kõrvutatakse Maslow' õpetust tra-
ditsiooniliste idamaiste õpetustega.
 Carl Rogersi fenomenoloogiline isiksuse kä-
sitlus
Carl Rogers sündis 1902. aastal Illinoisi osarii-
gis Oak Parkis lausa fundamentalistlike vaadetega
protestantlikus peres. Ta õppis keskkoolis ainult vii-
tele, aga kuna ta ei harrastanud innukalt sporti ega
osalenud koolikaaslaste vaba aja ettevõtmistel, tun-
dis ta end alatasa üksildasena. Ilmselt neist lapsepõl-
ve kogemustest kasvasid välja ka kuulsaks nõusta-
misguruks kujunenud Rogersi vaated inimlikust hoo-
livusest, isiksuse täielikust aktsepteerimisest ning kasvatuse ja grupielu juh-
timise „pehmetest" võtetest. Rogers alustas kõrgkooliõpinguid Illinoisi üli-
koolis ning tegi 1922. aastal Noorte Meeste Kristliku Liidu liikmena ring-
reisi Hiinas jt Aasia riikides. Kaugete kultuuridega tutvumine kujundas olu-
liselt C. Rogersi maailmavaadet, kasvatas ta eneseusaldust ja arendas ise-
seisvat mõtlemist. Paar aastat pärast Aasia-reisi naitus Carl endale juba
keskkoolipäevilt tuttava Helen Elliotiga. Noorpaar siirdus New Yorki, kus
Carl asus tudeerima teoloogia seminaris, seejärel aga Columbia ülikoolis,
kust ta sai ka psühholoogiadoktori kraadi. 1939. aastal avaldas ta oma esi-
mese teose „The Clinical Treatment of the Problem Child", mille hea vas-
tuvõtt sillutas Rogersile teed Ohio ülikooli professori kohale. 1942. aastal
avaldas ta veel suurema lugejamenu võitnud raamatu „Counseling and
Psychotherapy". Aastail 1946-1947 oli C. Rogers APA president. Oman-
dades üle riigi aina suuremat tähelepanu, koges Rogers koduülikoolis kade-
dat ja väiklast suhtumist endasse: talle anti kõige pisem kabinet, tema loen-
gud määrati õhtutundidele jne. C. Rogersi õnneks kutsuti ta peagi tööle
Chicago ülikooli, kus ta oli tervenisti 12 aastat psühhoteraapiakeskuse di-
rektor. Sel perioodil valmis ka tema kliendikeskset nõustamist ja teraapiat
tutvustav peateos „Client-Centered Therapy". 1957. aastal siirdus ta Madis-
soni Vinconci ülikooli, kus tal paraku tekkisid peatselt vastuolud psühho-
loogia kateedriga, kes püüdis piirata nii maineka nõustamisguru kui ka tema
tudengite vabadust. 1963. aastal asus Rogers koos mõttekaaslastega rajama
Californias inimuuringute keskust, kuhu kaasati hulk tolle aja nimekaid
psühholooge, psühhiaatreid, arste ja pedagooge. C. Rogers jäi selle kesku-
sega seotuks kuni oma surmani 1987. aastal. Tema teened isiksusekeskse
nõustamise, humanistliku õpetamisviisi, grupiteraapia ja inimsuhete uuri-
mise alal tagasid talle üha suureneva populaarsuse mitte üksnes Ühendriiki-
des, vaid kõikjal maailmas, Jaapanist NSV Liiduni. Rogers pälvis hulga
kõrgeid APA jt organisatsioonide auhindu. Vahetult enne surma sai Rogers
kirja, milles talle teatati, et ta on otsustatud esitada Nobeli auhinna kandi-
daadiks. Isiksusepsühholoogia ühe mainekaima ülevaate koostajad
K. Hjelle ja D. Ziegler (1997, lk 532) tunnistavad, et mitte kellelgi pole
S. Freudi aegadest peale olnud psühhoteraapia ja nõustamise praktikale
nõnda suurt mõju kui C. Rogersil.
Eluloos mainimata teoseid
„Communication: I t s blocking and facilitation" (1952), „Freedom to
learn" (1969), „Becoming partners: Marriage and its alternatives" (1972),
„My philosophy of interpersonal relationships and how it grew" (1973),
„A Way of being" (1980), „Growing oid - or older and growing" (1980).

Eneseaktualiseerumine
C. Rogers püstitas hüpoteesi, et inimkäitumist stimuleerib ja reguleerib
eneseaktualiseerimise püüd, mis kujutab endast igale organismile omast
tendentsi arendada oma võimeid enda säilitamiseks ja arendamiseks. Ta
pidas endastmõistetavaks, et iga inimese juhtiv motiiv on maksimaalselt
kasutada ja arendada oma loomuse parimaid omadusi. Tema kindla veen-
dumuse kohaselt ei kehti kirjeldatud seaduspärasus mitte üksnes inimeste,
vaid põhimõtteliselt kogu eluslooduse kohta. Elu olemuseks ongi edasimi-
nek ja kasv. Erinevalt näiteks Maslow'st ei diferentseerigi Rogers seda põ-
hipüüdlust ühes struktuuris eraldi vaadeldavateks vajadusteks. Nälg, janu,
vajadus kehakatte ja eluaseme järele, turvalisuse tarve, seksuaalsed, suht-
lemise ja eneseteostamisega seotud vajadused on Rogersi käsituses kõik
motivatsiooni põhijõu - eneserealiseerimise tungi - teenistuses. Tema mee-
lest leiab füsioloogilistest protsessidest lähtekoha saanud eneseaktualisee-
rimise püüd oluliste väliste piirangute puudumise korral loomuliku viisi
keskkonnaga kohanemiseks. Eneseteostuse valmidus ja elementaarne maa-
ilmaga kohanemise oskus on arengule soodsas keskkonnas seega nagunii
kindlalt olemas. Sellesse tuleb vaid uskuda, seda eneserealiseerimise loo-
mulikku tungi tuleks üksnes toetada. Eneseteostuse jõud paneb inimese si-
hipäraselt isiksusliku autonoomia ja loova eneseväljenduse suunas tegutse-
ma. Seega pole eneseaktualiseerimine kaugeltki üksnes sisepinge kõrval-
damise ja heaolutunde tagamise, veel vähem hedonistlike tarvete rahulda-
mise otstarbega. Vastupidi, tihtilugu eneserealiseerimine hoopis tõstab pin-
geid ja tegelikult kahandab hedonistlike tarvete kiire rahuldamise väljavaa-
teid.
 Rogers loobus end aktualiseeriva käitumise üksikjuhtumite kirjeldami-
sest. Samas rõhutas ta, et inimest iseloomustab soov elada mitmekülgset ja
rahuldust pakkuvat elu, näiteks omandada korralik haridus, arendada oma
kompetentsust, teha ametialal karjääri, leida endale sobiv intiimpartner või
elukaaslane, võidelda oma aadete ja väärtuste eest jne.

Elukogemuste väärtustamine
Inimese elulisi valikuid ja elukogemust tuleks „humanistide" meelest
hinnata ennekõike just selle järgi, kuivõrd need soodustavad või takistavad
isiksuslikku eneseteostust. Rogersi optimistliku arusaama järgi on inimeste-
le loomuomane kalduvus hinnata positiivselt end isiksuslikult arendavat ja
negatiivselt neid läbielamisi ja kogemusi, mis kahjustavad arengut. Selle
printsiibi on ta määratlenud keeruka ja tõlkes kohmakalt kõlava mõistega
„organismiline hinnanguline protsess" (organismic valuingprocess). Sellest
postulaadist lähtudes taipavad inimesed instinktiivselt, mis on neile arengu
aspektist hea või halb ehk idamaiseis mõisteis väljendatult tagab hea või
halva „arengu karma" Enamgi veel: psüühiliselt terved inimesed lausa ot-
sivad alateadlikult kogemusi, väljakutseid ja valikuid, mis oleksid neile
eneseteostamise aspektist edasiviivad, positiivsed. Jätame siinkohal kõrvale
küsimuse, kuivõrd leidub selle Rogersi teooria keskse seisukoha kinnitu-
seks ka empiirilist materjali. Igatahes sobib säärane arusaam suurepäraselt
tema teoreetilisse mudelisse, leides omapärase analoogi ka kas või jooga
või budismi filosoofias. Elukestev õping, oma füüsise eest hoolitsemine,
dieedipidamine, järeltulijaile korraliku hariduse andmine, religioossete ela-
muste otsing, esteetiliste väärtuste loomine ja inimkonna kui terviku ülikiire
edasiminek näiteks hariduse, teaduse ja tehnika vallas näivad kõik kaudselt
kinnitavat Rogersi seisukohta.
Eneseaktualiseerimine tähendab inimese elukestvat püüdu toimida täie-
likult funktsioneeriva olendina. Just see püüdlus annab elule mõtte, ent
sunnib ka pidevaile otsinguile ning nendega seotud riskidele ja pingetele.
End aktualiseeriv isik elab täisväärtuslikku siin ja praegu tundest küllasta-
tud elu. Täpselt samuti nagu Maslow, leiab ka Rogers, et eneseaktualisee-
rimine on protsess, mille käigus inimene leiab endas aina uusi juurdeõppi-
mise ja edasiarendamise külgi, mitte n-ö saavutustele puhkama jäämise ra-
hulolu. Tõmmakem taas paralleeli idamaiste arusaamadega isiksuse aren-
gust. S. Suzuki järgi on zen-treening nagu rattasõit: sadulas püsimiseks tu-
leb kogu aeg pedaale vändata; kui enesearendamisele pühendumisest loo-
buda, tekib kohe tagasilang. Iidse India õpetuse vedanta järgi peaks aga
inimene vabanemist ehk mokšat nautima vanemas põlves, kui ta on oma
dharma (võiks tõlkida ka „elutöö") teostanud.
 Isiksuse fenomenoloogiline käsitlus

Nagu kõik teised humanistliku suuna psühholoogid, rõhutas ja väärtus-

tas Rogers oma teoorias inimese kogemussfääri, tema sisemina subjektiiv-
sust. Inimese mõistmiseks tuleb tema järgi tunnistada, et igaühel on talle
omane fenomenoloogiline reaalsus, isiksuslik eripära maailma ja teiste ini-
meste tunnetamisel, hindamisel ja mõtestamisel. Selle käsitusviisi järgi elab
igaüks otsekui enda koordinaadistikus, mõeldes talle omaseid mõtteid, ela-
des läbi talle omaseid tundeid, unistades või arutledes just talle omasel vii-
sil. See, mis tundub ortodokssele freudistile või biheivioristile teaduslikuks
analüüsiks mõttetu, on humanistlikus psühholoogias saanud erilise tähele-
panu osaliseks.
Humanistide rõhuasetus väärib tänapäeva pluralistlikult killustatud,
suurte narratiivide kadumise kaootilises maailmas tunnustust. Inimene ei
peaks mingil juhul kartma, alahindama või häbenema oma sisemaailma eri-
lisust. Just selles peitub isiksuse suurim väärtus. Meil kõigil on vaba voli
määratleda ja mõtestada oma elulisi tähelepanekuid ja kogemusi subjektiiv-
selt. Püüd samastuda teistega ning võtta üle nende mõttemallid ja tunded
kahjustab meie eneseteostuse potentsiaali ja kahandab lõppude lõpuks ka
võimet elust rõõmu tunda. Rogersi järgi ei taipa paljud inimesed paraku
väärtustada oma fenomenoloogilist välja, võõranduvad iseendast ja lasevad
oma loova eneseteostamise lätteil kuivada. Erinevalt näiteks Kellyst ei
püüagi Rogers inimeste subjektiivset maailma indiviidile omaste põhimõis-
tete fikseerimise kaudu või muul moel mõõdistada. Tema meelest on igaühe
arusaam keskkonnast ja teistest inimestest sedavõrd unikaalne, et selle ter-
mineis määratlemine tegelikult hajutab just sellele kõige iseloomulikuma,
selle eripära.
Samas on kaasinimeste sügavama arusaamise ainus võti tunnustada ja
püüda mõista nende isikupärast maailmanägemist, ennekõike aga tunnista-
da nende õigust harrastada indiviididele omast mõtteviisi ja tundeelu. Just
siin peitub Rogersi kuulsa isiksusekeskse psühhoteraapia lähtekoht. Aktsep-
teerides inimest sellisena, nagu ta on, ning kinkides talle tähelepanu ja em-
paatia, julgustame teda end kordumatu indiviidina aktualiseerima, mis ongi
hingeravi kindlaim moodus.
Rogers vastustas resoluutselt Skinneri seisukohta, mille järgi võib
inimkäitumist täielikult seletada tema keskkonnast tulevate erinevate stii-
mulite kogutoimega. Tema meelest on stiimulite toime mõõtmisest tähtsam
mõista, kuidas keegi antud olukorda enda jaoks lahti mõtestab. Ümbrus-
konna mõjurid kaotavad nõnda paljugi oma jäigalt determineerivast toi-
mest. (Lähemal vaatlusel pole need kaks maailmakuulsa psühholoogi seisu-
kohta vastandlikud, ennemini need täiendavad teineteist.) Samal kombel
nagu F Perls, peab ka Rogers lapseea ja möödaniku käitumist determinee-
rivate tegurite (alateadlikust) toimest märksa tähtsamaks seda, kuidas keegi
inimene tõlgendab talle akuutseid sündmusi psühholoogilises olevikus, siin
ja praegu. Parandamatu optimistina arutlev Rogers otsekui vabastaks nõnda
inimese tema varase eluperioodi fataalsest painest. See mõistagi ei tähenda,
et Rogers oleks eitanud varasemate kogemuste tähendust nüüdishetke aru-
saamade kujundajana. Küsimuses on ennemini rõhuasetus, mis Rogersil on
kooskõlas tema fenomenoloogilise teooriaga lausa rõhutatult „antiajalooli-
ne" Samal ajal toonitab Rogers nagu Allportki inimese püüdlemist tulevik-
ku, selle olulist osa isiksuse motivatsioonis, millistena nähakse oma võima-
lusi ja väljavaateid lähemas ja kaugemas perspektiivis.

Minakontseptsioon

Ehkki psühholoogias tuntakse just Rogersit inimese minakäsitluse tun-

tuima tõlgendajana, lülitus see konstrukt tema teooriasse selle suhteliselt
hilisema väljatöötamise käigus. Tegeldes nõustajana, pani Rogers hulga
aastate jooksul tähele, et kliendid käsitlesid oma paljusid probleeme väga
sageli läbi mina-mõiste. Mina on Rogersi järgi organiseeritud, kontsep-
tuaalne geštalt, mis kätkeb subjekti omadusi ja selle suhteid teiste inimeste
ja elu teiste aspektidega, aga ka neid suhteid hindavate väärtuskujutlustega.
See geštalt on põhimõtteliselt teadvustatav, ent jääb paljudel üksikjuhtudel
ka teadvustamata.
Kuidas on mina suhestatud fenomenoloogilise sfääriga? Ootuspäraselt
kuulub inimese arusaam iseendast ehk oma minast selle eri käsitlustes (vt
allpool) tema kogemussfääri, minakäsitlusest võib taoti saada koguni feno-
menaalse maailma kese, mida võiks võrrelda figuurina foonil. Mina hõlmab
need olulised omadused, mis inimene arvab enesele juhtivaiks, olemusli-
keks. Siia kuuluvad ka arusaamine oma rollirepertuaarist, sellest, milliseid
ja kui kõrge staatusega rolle subjekt elus etendab ja kui edukalt ta oma rol-
lidega toime tuleb. Minakontseptsiooni väga oluliseks osaks on see, kuivõrd
kellegi reaalmina (kes enda meelest ollakse) on kooskõlas eneseideaaliga
ehk ideaalminaga (kes ihatakse olla). Suur ebakõla nende kahe näitaja va-
hel, eriti kui selle endas teadvustamine surutakse maha, tekitab sisepingeid,
ärevust, neuroose. See näitab, et inimene pole omadustelt, saavutustelt,
staatuselt kaugeltki see, kes ta sooviks olla. Mina on inimese identiteedi
ankruplats: ehkki elukogemused, maailma, enda ja teiste inimeste tõlgendu-
sed, hoiakud ja väärtusarusaamad elu jooksul müütavad, püsib mina esialg-
ne geštalt samasena. Tervele inimesele on võõras mõte, et tal on mitu mina
või et ta mina elu jooksul kardinaalselt teiseneks. Siinkohal võiks siiski
meenutada psühhosünteesi efektset teraapiavõtet, milles inimene kutsub
nimme esile terve hulga oma alam- ehk teisikminasid, et nendega dialoogi
astuda ja end paremini mõista. (Vt lähemalt A. Kidron. „Oska olla enda
psühholoog" Tallinn, 1997- Lk 83-89.)
Mina ise käitumist otseselt ei reguleeri, ennemini sümboliseerib ta ini-
mese teadvustatud kogemuse põhiosa. Samas on oma minatunnetusel väga
oluline k a u d n e käitumist kujundav osa. Raske konflikt minaarusaamas
(reaal- ja ideaalmina suur kaugus teineteisest) või minaintegratsiooni (mi-
naaspektide ühtekoondamine) madal tase võtab inimese käitumiselt sihipä-
rasuse, meelekindluse ja kahandab ka selle adaptiivsust. Mina on tõlgenda-
tav ka spetsiifilist liiki teadvustatud taju ja kogemusena. Tekib loomulik
küsimus, kas minal on vastupeegeldus ka inimese teadvustamata sfääris.
Rogersi järgi pole mina alateadlik tõlgendamine teaduslikule lähenemisele
kättesaadav ja järelikult pole selle probleemiga mõtet tegelda.

Arengut soodustavad ja takistavad tegurid

Ehkki Rogers toob oma teostes hulga näiteid mina kujunemisest alates
varasest lapseeast kuni veidi küpsemas eas toimuva sotsialiseerimiseni, pole
ta selles eristanud kindlaid staadiume nagu Erikson oma teoorias. Mina
arengut soodustavate teguritena kirjeldab Rogers juba varasest lapseeast
kogetavat hoolivust ja tähelepanu. Sedamööda, kuidas inimene saab vane-
maks, hakkab ta üha sagedamini tundma rahulolu ka sellest, kui ta saab
teistele meelehead valmistada. Rogersi järgi tekib kasvatamisel ja õpetami-
sel suur oht inimese minakontseptsioonile sellega, et inimesi harjutatakse
maast madalast kõrgemini hindama t e i s t e l t tulevat tunnustust (maius-
tusi, kiidusõnu jne) kui oma sisemise minatunde harmooniat ja terviklik-
kust. Noorte põhiliselt tervet minatunnet usaldamata hägustavad ja kahjus-
tavad kasvandikud ning õpetajad nende minakäsitust ning muudavad kasva-
tusalused üksnes väljast juhitavaks ja manipuleeritavaks. Selle kahetsus-
väärseks kaastoimeks on inimeste enesetunnetuse, iseenda mõistmise, oma
tervikutaju, iseseisvuse, spontaansuse ja loovuse allakäik, kokkuvõtlikult
eneseaktualiseerimise võimekuse oluline nõrgenemine. Rogersi õpetuse ja
eriti tema nõustamiskontseptsiooni nurgakiviks on arusaam, et inimestele
on otse hädavajalik tagada eneseaustuse alammäär ehk teisisõnu lugupida-
mine omaenda mina vastu. Seda nii kasvatamisel, õpetamisel, töökohas kui
ka teraapias.
Rogersi järgi võiks kõnelda koguni erilisest positiivse enesehinnangu
vajadusest. Kui see jääb krooniliselt rahuldamata, ei tunne inimene elust
rahuldust, ei usu oma võimete ja võimaluste realiseeritavusse ja võib ras-
kemail puhkudel kogeda ärevust, hirmu jt neuroosi sümptomeid. Rogers
peab tarvilikuks korduvalt rõhutada, et väljast manipuleeriv kasvatamisviis
kujundab lastes ja noorukeis arusaama, et leidub piiratud hulk kindlaid käi-
tumisviise või tingimusi (tuleb sõna kuulata, pai olla), millal nad on teistele
vastuvõetavad, aktsepteeritavad. Ülejäänud spontaanselt esiletoodavaid käi-
tumisviise (nt kui koolilaps ütleb midagi naljakat, ent samas kujukat) las-
takse noortel olenditel tajuda kas kasutuna (ei saa maiustust) või ohtlikuna
(võidakse tõreleda). Lapsed, noored ja ka väga paljud täiskasvanud ei ela
selgelt läbi enda tingimusteta armastamise ja aktsepteerimise olukordi või
kogevad neid liiga harva. See on kahjulikum, kui pealiskaudsel hindamisel
võiks arvata. Niisuguse kohtlemisviisi sageli kordudes kujuneb paljudes
inimestes arusaam, et neil pole eriväärtust, et nad on teiste silmis suhteliselt
väärtusetud või alaväärsed, kui nad teatud kindlal viisil ei käitu või ettekir-
jutatut ei saavuta. Säärast laadi väärarusaama ehk koolipoisikompleksi väl-
jajuurimiseks soovitas Rogers loobuda inimese eneseväärikust õõnestavate
koolihinnete panemisest. Lisagem, et paljudes koolides hakati sellest ideest
innukalt kinni (kogedes paraku sageli, et piitsa (halbade hinnete) kõrvalda-
mine teeb suure hulga noori laisaks).

Inimeste üldine tunnustamisdefitsiit: kordumatult isiku-

pärast ei hinnata

Täiskasvanuil viib selle enese väärtusetuse tajuni inimeste üldine tähe-

lepanematus, enesekesksus, tuimus ja totaalne huvipuudus üksteise vastu.
Miljoneil tänapäeva asjaliku linliku maailma asukail on tunne, et neid hin-
natakse vaid sotsiaalse rolli täitjana (tööl), elatisraha teenijana (kodus) või
suhtlemis- ja seksuaalvajaduste rahuldamise objektina (lähisuhetes). Sellest
arusaamast tingitult võib endaga rahul olla vaid väljast seatud „nõuete täit-
mise" korral. Tänapäeval paistab üha rohkem, et inimeste individuaalne si-
semaailm - mida keegi mõtleb, tunneb, kuidas ta oma kogemusi mõtestab,
milles kahtleb, mida loodab jne - ei lähe kellelegi korda. Nagu eksistentsia-
listide, nii ka Rogersi jt humanistide kaheldamatuks teeneks on selle prob-
leemi tõstatamine ja mõtestamine.
Tunnustuseks tingimuste seadmine põhjustab Rogesi järgi alalise ala-
teadliku hirmu talitada nõnda, nagu pole nõutav või tavaks. Teiste potent-
siaalselt halvustava suhtumise objektiks olemine, õigemini sellise olukorra
võimalikkuse taju, loobki psüühiliste häirete tekkepinna. Tõrjudes teiste
seatud tingimustega ebakõlas kogemused, mõtted, tunded, kavatsused tead-
vusest välja, ladestab inimene oma alateadvusse kord-korralt üha enam pin-
get, ärevust, segadust põhjustavat materjali. Rogers näeb ahistavate nõuete
ja piiravate tingimustega sotsialiseerimise pahupoolt selles, et inimese terve
minakontseptsioon kaotab tema jaoks motiveeriva, eneseaktualiseerimisele
mobiliseeriva tähenduse. Kogedes end kõlbmatu, boikoteeritu, vääritu või
krooniliselt alahinnatuna, pole inimesel kerge end kannustada õppima, are-
nema, oma võimed välja arendama ja võimalused ära kasutama. Tihtilugu
hakkab inimene säärases seisus alateadlikult miinuseid koguma - valuliselt
märkama aina uusi märke oma andetuse, arenematuse, saamatuse kohta.
Väga tüüpiline juhtum psühhoteraapias ja nõustamisel! Rogers õhutab ka
seda, et traumeerivad kogemused isoleerivad inimesed selgest enesetajust ja
oma tundeelu mõistmisest. Inimese minakäsitlust ja sellega seotud tuum-
väärtusi ohustavad kogemused surutakse alla, millele järgneb sisepingete ja
-konfliktide teke.

Kogemuse allasurumine

Ärevus ei ole Rogersi järgi midagi muud kui emotsionaalne reaktsioon

ohutundele, mis signaliseerib, et inimese kinnistunud minakäsitlust ähvar-
dab desorganisatsiooni oht, juhul kui tegeliku olukorra omaksvõtt jõuab
teadvuse sfääri. Niisiis tekib olukord, kus inimene ühtaegu blokeerib oma
kogemuse ja samas tajub nägusalt, et toimib nõnda talitades vääralt. Samas
jääb nii ebameeldiva kogemuse eitamine kui ka eitamise häbenemine tead-
vustamata. Enamik teraapia ja nõustamise kliente jõuab alles mitme (vahel
mitmekümne) seansi järel arusaamisele mainitud protsessist ja selle kahju-
toovast toimest vaimsele tervisele.
Suur ärevus teavitab seega üldjuhul ohust, et inimene on oma kogemu-
se alla surunud. Kogemuse eitamine, moonutav tõlgendamine või ka olu-
korra ratsionaliseerimine (mõistuspärane, tihti kvaasiloogiline äraseletami-
ne või väljavabandamine) teenib seega oma eneseväärikuse säilitamise ots-
tarvet. Rogersi kaitsemehhanismide käsitlus on kooskõlas psühhoanalüüti-
kute, näiteks Anna Freudi omaga, ehkki ta ei pea vajalikuks arvukat hulka
kaitsevõtteid diferentseerida. Ebamäärane, raskesti teadvustatud ohutunne
(mille sisuks on hirm lasta oma eneseaustusel viga saada, selle kõrval ka
hägune taju, et toimitakse valesti) teeb inimese tuimaks, pärsituks ja vähe-
loovaks. Rogersi isiksusekeskse teraapia protokollides on kümneid juhtu-
meid selle kohta, kuidas kliendid tunnistavad nõustamise ja teraapia käigus
endale oma tegelikke tundeid, mõtteid, lootusi või kartusi, jõudes sel teel
katartiliste elamusteni. (Rogersi nõustamisvõtteid tutvustatakse lähemalt
A. Kidroni raamatus „Nõustamiskunst" Tallinn 2003, lk 88-91, 140-143 ja
226-230.) Keeruka või raske olukorra terviktaju, sisemise selguseni jõud-
mine, oma probleemi lahendusviisi senisest avaramal väljal nägemine - see
kõik on insaidi ehk hingeravi kõrgeima ja resultatiivseima hetke sisu, olles
samas ka loovuse avaldus. Pole juhus, et Rogers pole mitte üksnes kliendi-
keskse nõustamise ja teraapia juhtiv guru, vaid ka loova õpetamise, õppimi-
se, suhtlemise ja oma mis tahes võimete realiseerimise tunnustatumaid au-
toriteete.

Isiksuse tingimatu aktsepteerimine

C. Rogersi teooria rakendusliku väljundi võib kokku võtta järgmiselt
• Inimene asub oma võimete aktualiseerimisele sedamööda, kuidas ta
u s u b iseendasse ja oma võimalustesse.
• Demotiveerivalt toimivad kõik teguviisid (kasvatusvahendid,
terapeutilise sekkumise moodused jt), mis õõnestavad inimese eneseusku,
kahjustavad tema minakontseptsiooni.
• Inimesi õpetades, ravides, nendega suheldes ja koostööd arendades
tuleks neile anda võimalikult sageli ja palju tähelepanu, mõistmisvalmidust,
hoolivust ja empaatiat, mida kõike ei tuleks jagada mitte n-ö teenete eest,
vaid ilma tingimusteta, otsekui tagastamatuks avansiks.
• Tänu mõistvale hoolivale kohtlemisele vabaneb inimene end pärssi-
vast kaitsekäitumisest ning leiab endas uusi ressursse ise endaga toime tulla.
• Enese tingimatu aktsepteerimise kogemuste alusel julgustab inimesi
arendama oma väärtusarusaamu, järgima iseenda sisemisi mõõdupuid maa-
ilma hindamisel, väljendama autentsemalt oma tundeid, vabastama oma
loomepotentsiaali, olema rohkem avatud uuele kogemusele, elama ühe sõ-
naga öeldult ehedat ja täisväärset elu oma fenomenoloogilises maailmas.

Põhimõisteid: eneseaktualiseerimine, indiviidi fenomenoloogiline

reaalsus, minakontseptsioon, isiksusekeskne nõustamine ja teraapia, koh-
tumisrühmad.

C. Rogersi enda sulest

Noppeid C. Rogersi artiklist „Loominguteooria poole" Akadeemia
1990, nr 7, lk 1441-1457

Psühholoogilise ohutuse kujundamise kolm tingimust

Indiviidi kui tingimusteta väärtuse tunnistamine. Millal tahes õpetaja,

lapsevanem, terapeut või mõni teine õpetavate või abistavate ülesannetega
inimene kindlalt tunneb, et keegi on väärtuseks omaenda ehtsuses ja oma-
enda avaldustes, olenemata tema hetkeolukorrast või käitumisest, soodustab
ta loovust. Indiviid kogeb järk-järgult, et ta võib olla, kes ta on, ilma teesk-
luse või maskita, sest teda peetakse väärtuslikuks sellest olenemata, mida ta
teeb. Seega on tal vähem vaja jäikust, ta saab avastada, mida tähendab ise-
endaks olemine, saab püüda end aktualiseerida uuel ja spontaansel viisil.
Sellise kliima tekitamine, milles puudub väline hindamine. Kui lakka-
me teisi indiviide hindamast meie väärtuste seisukohalt, siis soodustame
loovust. Kui indiviid avastab, et on keskkonnas, kus teda ei mõõdeta mingi
välisstandardiga, ei hinnata, muutub ta palju vabamaks. Hindamine on alati
ähvardus, tekitab alati vajaduse kaitse järele, tähendab alati seda, et mingit
hulka kogemust ei teadvustata. Aga kui välistel standarditel põhinevaid
hinnanguid ei tehta, võin ma olla avatum oma kogemusele, võin teravamalt
ja tundlikumalt tunnistada omaenda sümpaatiaid ja ebasümpaatiaid, koge-
muste olemust ja oma suhtumist nendesse. Ma suudan hakata tunnustama
hinnangut eneses. Järelikult liigun ma loovuse poole.
Empaatiline mõtlemine. Koosmõjus teiste tingimustega kindlustab see
psühholoogilise ohutuse. Kui ma mõistan sind empaatiliselt, nähes sind ja
seda, mida sa tunned ja teed, sinu vaatekohast; sisenen sinu isiklikku maa-
ilma ja näen seda nii, nagu ta mulle ilmneb - ja ikkagi tunnistan sind - , siis
on see tõesti ohutu. Selles kliimas saad sa lubada ilmsiks tulla oma tõelisel
minal ja väljendada teda mitmesugustes uutes vormides, nii nagu ta seostub
maailmaga.

Loovusest

Ajal, mil nii konstruktiivsed kui destruktiivsed teadmised edenevad

kõige uskumatute hüpetega ja sööstavad fantastilisse aatomiajastusse, näib
tõeliselt loov kohanemine olevat inimese jaoks ainus võimalus sammu pi-
dada oma maailma kaleidoskoopilise muutumisega.
Sellal kui teaduslike avastuste ja leiutiste hulk suureneb, nagu öeldak-
se, geomeetrilises progressioonis, ei suuda üldiselt passiivsed ja kultuuri
kütkes olevad inimesed üha suureneva küsimuste ja probleemide hulgaga
hakkama saada. Kui indiviidid, grupid ja rahvad ei suuda ette kujutada, väl-
ja mõelda ja loovalt läbi töötada uusi viise nende keerukate muutustega
ühinemiseks, siis jõuame ummikusse. Kui inimene ei suuda leida uusi ja
originaalseid keskkonnaga kohanemise viise niisama kiiresti, nagu teadus
suudab keskkonda muuta, siis meie kultuur hukkub.
Looming pole minu arvates piiratud mingi erilise sisuga. Ma oletan, et
pole olemuslikku erinevust loomeprotsesside vahel, mis toimuvad pildi
maalimisel, sümfoonia komponeerimisel, uute tapariistade leiutamisel, tea-
dusliku teooria loomisel, uudsete inimsuhete kujundamisel või isiksuse
arendamisel nagu psühhoteraapia korral.
Seega on minu definitsioon loomeprotsessi kohta niisugune: see on te-
gevus, mille käigus ilmneb uudne produkt, mis kasvab välja suhetest ühelt
poolt indiviidi unikaalsuse ja teiselt poolt tema kogetud sündmuste, inimes-
te või elutingimuste vahel.
Lapse tegevus uue mängu leiutamisel koos mängukaaslastega, Einstein
formuleerimas relatiivsusteooriat, koduperenaine välja mõtlemas uut kastet
liha juurde, noor autor kirjutamas esimest romaani - meie definitsiooni jär-
gi on nad kõik loovad ja me ei püüa neid ritta seada surema või väiksema
loovuse järgi.
Loomingu põhiallikaks näib olevat sama tendents, mida me psühhote-
raapias peame tervendavaks jõuks - inimese kalduvus end aktualiseerida,
oma võimeid realiseerida. Ma mõtlen selle all suunavat jõudu, mis ilmneb
kogu orgaanilises ja inimelus - tungi areneda, laieneda, küpseda, tendentsi
väljendada ja aktiviseerida kõiki organismi võimeid, kuni see organismi või
isiksust arendab. See tendents võib mattuda sügavale psühholoogiliste kait-
sekihtide alla; ta võib peituda hoolikalt viimistletud fassaadi taha, mis eitab
tema eksisteerimist; siiski usun oma kogemuste põhjal, et see on olemas igas
indiviidis ja ootab vaid sobivaid tingimusi, et vabaneda ja leida väljendust.

Konstruktiivse loovuse seesmised tingimused

Inimeses, kes kogemusele avatud, annab närvisüsteem vabalt edasi iga

stiimuli, ilma et mõni kaitseprotsess teda moonutaks. Stiimulit on võimalik
teadvustada sellest olenemata, kas ta tuleb keskkonnast, mõjudes vormi,
värvi või helina sensoorsetele närvidele, või tuleb sisemusest või mälujäl-
gedena kesknärvisüsteemist. See tähendab, et etteantud kategooriates taju-
mise asemel teadvustab indiviid käesoleva hetke nagu see on, olles niiviisi
tundlik paljude kogemuste suhtes, mida harilikud kategooriad ei hõlma.
See tähendab jäikuse puudumist ja piiride läbitavust arvamustes, taju-
mistes ja hüpoteesides. See tähendab mitmetähenduslikkuse sallimist seal,
kus mitmetähenduslikkus eksisteerib. See tähendab võimet vastu võtta palju
vastukäivat informatsiooni, surumata olukorrale peale lõpplahendust. See
tähendab seda, mida üldine semantika nimetab „laiendatud orientatsioo-
niks"
Tulemuse väärtust loovisiku jaoks ei määra mitte teiste kiitus või krii-
tika, vaid tema ise. Kas ma olen loonud midagi, mis mind rahuldab? Kas
see väljendab osakest minust - minu tunnet või mõtet, minu valu või minu
vaimustust? Need on ainsad küsimused, mis tõeliselt tähendavad midagi
loovisikule või ükskõik millisele isikule, kes on loomevõimeline.
 Kirjeldatud avatuse ja jäikuse puudumisega on seotud võime spontaan-
selt mängida ideede, värvide, vormide, suhetega - kõrvutada elemente või-
matul viisil, huupi hüpoteese kujundades etteantu küsitavaks muuta, väljen-
dada veidrat, ühest kujust teise üle viia, ümber kujundada ebatõenäolisteks
ekvivalentideks. Just sellest spontaansest mängust ja uurimisest tekib vaist-
lik eelaimus, elu loov nägemine uuel ja tähelepanu väärival kujul. See on,
nagu ilmneks tuhandete võimaluste asjatu esiletoomise käigus üks või kaks
nähtust selliste omadustega, mis annavad neile püsivama väärtuse.
Peaaegu kõigis loometulemustes märkame vahvust või rõhuasetust,
korra ilmingut, katset esile tuua olemust. Kunstnik maalib pindu või kude-
sid lihtsalt, arvestamata üksikasjalisi variatsioone, mis esinevad reaalsuses.
Teadlane formuleerib suhete põhiseaduse, heites kõrvale kõik erilised
sündmused või olukorrad, mis võivad varjata selle alasti ilu. Kirjanik valib
need sõnad või fraasid, mis annavad tema väljendusele ühtsuse. Me võime
öelda, et see on spetsiifilise isiku mina mõju. Reaalsus esineb segase faktide
paljususena, aga mina struktureerib suhet reaalsusega; mul on minu reaal-
sustajumise viis. See (alateadlikult?) korrastatud isiklik valivus või abstra-
heerimine annab loomeproduktidele esteetilise väärtuse.
Minu psühhoteraapiakogemus paneb mind uskuma, et psühholoogilise
ohutuse ja vabaduse tingimuste loomisega me viime konstruktiivse loovuse
ilmnemise tõenäosuse maksimumini.

Hinnang

Rogersi õpetuse võlu seisneb paljude inimlike väärtuste kirglikus kaits-

mises, mida XX sajandi psühholoogia põhivoolud (psühhoanalüüs ja bihei-
viorism) aastakümneid alahindasid. Tema vaated kasvatuse, õpetamise,
suhtlemise, psühhoteraapia reformimiseks avasid vastavate alade spetsialis-
tidele täiesti uue humanistliku perspektiivi. Rogersi mõisted ja postulaadid
moodustavad ühe süsteemi, mis on vaadeldav tervikliku ja lõpetatud isiksu-
se teooriana. Polemiseerides ortodokssete freudistidega, võttis ta üht-teist
väärtuslikku üle ka analüütilise psühholoogia kullafondist. Tema õpetus
andis konkreetse väljundi printsipiaalselt uues nõustamismeetodis, aga ka
näiteks kohtumisrühmade jt inimeste spontaansust ja loovust virgutavate
algatuste näol. Nagu enamik teisi isiksuseteooriaid, on ka Rogersi õpetus
kritiseeritav oma vähese empiirilise tõestatuse tõttu. Empiiriliste andmete
süstematiseerimine ja eksperimentide korraldamine polnud tema tugevaim
külg. Paljud tema tõdemused ja üleskutsed küll väärtustavad õilsaid aateid,
ent pole kaugeltki selge, kas inimese isiksus kujuneb, funktsioneerib, are-
neb siiski tegelikult just tema kirjeldatud viisil. Näiteks ei saa pidada tõesta-
tuks, et inimeste sisemaailma fenomenoloogiline sfäär evib nõnda suurt tä-
hendust, nagu Rogers kuulutas, et igaühele omane eneseaktualiseerimise
tendents on ikka reaalne, et inimesele on esmatähtis oma minaintegratsioon
jne. Olles skeptiline Rogersi konstruktide kasutamise suhtes väljaspool te-
ma enda õpetust, leiab selle raamatu autor, et tervikuna on tema teooria
möödunud sajandi psühholoogia kesksemaid saavutusi ja hädavajalik alter-
natiiv biheiviorismile, freudistlikule süvapsühholoogiale ning ka uuema aja
kognitiivsele psühholoogiale.
 George Kelly isiksuslike konstruktide teooria
George Alexander Kelly sündis 1905. aastal
Ameerika Ühendriikides Kansase osariigis väga
töökas ja religioosses farmerite kogukonnas. Tema
ema oli õpetaja, isa aga presbüteri kiriku preester.
Noorena huvitus Kelly kõigest, ilma et oleks pikka
aega kindlat oma ala leidnud. 1926. aastal sai ta
Parki kolledžis füüsika ja matemaatika bakalau-
reuse kraadi. Ülikooli päevil psühholoogia Kellyt
eriti ei huvitanud, kuna selle aine õppejõud käsitles pedantse põhjalikkuse-
ga üksnes biheivioristlikke õpiteooriaid. Tärkav huvi sotsiaalprobleemide
vastu ajendas Kellyt astuma Kansase ülikooli, kus ta kaitses 1928. aastal
magistritööd tööliste vaba aja veetmisest. Õppinud aasta Šotimaal Edinbur-
gi ülikoolis, kus ta sai psühholoogia bakalaureuse kraadi, väitles ta end
1931. aastal Iowa ülikoolis psühholoogiadoktoriks. Samal aastal naitus ta
Gladys Thompsoniga. Seejärel siirdus ta kliinilise psühholoogia sfääri, asu-
des Fort Haysi kolledžis (Kansase osariik) õppejõu ametikohale. Neil aega-
del sõitis Kelly mööda Ühendriike palju ringi ning andis riiklike rahvahari-
duskoolide kaudu inimestele psühholoogilist abi. Alustanud psühhoanalüüsi
rakendajana, distantseerus ta järk-järgult üha enam S. Freudi vaadetest, sest
leidis, et Kesk-Lääne asukad kannatavad palju sagedamini põua, liivator-
mide ja majandusliku surutuse kui mitmesuguste libiidoprobleemide käes
(Hjelle, Ziegler, 1997, lk 433). Teise maailmasõja ajal osales Kelly psühho-
loogina lendurite väljaõppes. Sõja lõppedes määrati ta Marylandi ülikooli
abiprofessoriks. Otsustavaks läbimurdeks eneseteostamisel kujunesid
Kellyle need 20 aastat, mis ta töötas kliinilise psühholoogia osakonna direk-
tori ning professorina Ohio ülikoolis. 1955. aastal avaldas ta oma peateose
„A Theory of Personality. The Psychology of Personal Constructs". Elu
lõpuperioodil pälvis Kelly suure lugupidamise, juhtides korraga kaht Amee-
rika Psühholoogide Assotsiatsiooni haru: kliinilist ja nõustamispsühholoo-
giat. 1965. aastal sai Kelly Brandeisi ülikoolis kõik tingimused oma uuri-
mistöö jätkamiseks, kuid paari aasta pärast, 1967, ta suri.

Kelly kindla veendumuse kohaselt lähtuvad nii psühholoogid kui ka n-ö

harilikud inimesed oma isiksuse käsitlustes ühest lähtekohast: nad k o n s t -
r u e e r i v a d kindla sisuga mõisteid kasutades mitmesuguseid isiksuse
mudeleid. Teisisõnu toimivad tavalised inimesed igapäevaelus nagu uuri-
vad teadlased: nad teevad oletusi, koguvad teavet ning kontrollivad oma
ootuste paikapidavust. Teadlased - näiteks psühholoogid - ei arutle Kelly
meelest seega teistest inimestest erinevalt, nad toovad oma uuringutes ja
arutlustes lihtsalt esile tavainimeste tunnetuse kvintessentsi.

Konstruktiivne alternativism

Kelly kirjutab: „Sajandite perspektiivis võiks inimest pidada algajaks

teadlaseks. Iga inimene kujundab konstrukte omamoodi, vaadeldes nende
kaudu maailma sündmusi. Nagu teadlane, nii püüab ka inimene maailma
sündmusi ennustada ning sellega neid ka kontrollida." (Kelly 2000, lk 23)
Konstrukt põhineb tunnetatava objekti sarnasuse ja erinevuse fikseeri-
misel reaalsuse mingi teise objektiga. Selgitagu seda mõtet Kelly enda tsi-
taat: „Konstrukti minimaalne kontekst sisaldab kolme asja. Me ei suuda
konstrukti väljendada - selges või ähmases vormis - , kui me ei kaasa mi-
nimaalselt kaht sarnast asja ja veel üht - neist erinevat. Öelda, et Maryl ja
Alice'il on „pehme iseloom" ja mitte oletada, et selles maailmas on kellelgi
„tugev iseloom", on ebaloogiline. Peale selle on see veel ebapsühholoogili-
ne." (Kelly 2000, lk 147)
Konstrukt on suhe, kus mingeid asju tõlgendatakse teistega sarnasena
ja samas ka neist erinevana. „Me ei arvesta traditsioonilise loogika reegleid,
oletades, et konstrukt kuulub samal määral mõningate erinevateks peetavate
asjade hulka, mil määral kuulub ta sarnasena tunduvate asjade hulka,"
kirjutab Kelly, tuues seletuseks järgmise näite: „01etame näiteks, et keegi
mees tõlgendab maailma konstrukti „must-valge" põhjal. Tema eluruum
sisaldab hulga asju. Mõned neist, näiteks tema särk, saapad, maja, kirjutus-
paber, naabri naha värv jm, liigituvad konstrukti „must-valge" alla. Seda
konstrukti võidakse kasutada valesti. Kõnealune mees võib pidada oma sär-
ki „valgeks", samal ajal kui tema naise arvates on see „must" " (Kelly 2000,
lk 139)
Isiksuslik konstrukt on mõte, mõiste, idee, kõnekujund, metafoor jne,
mida inimene kasutab, et oma kogemust tundma õppida ja mõtestada, toi-
muvat seletada või eesseisvat ennustada. Läheduse ja kontrasti alusel süs-
tematiseeritud mõisted aitavad keskkonnas orienteeruda. Inimesed katseta-
vad erinevate konstruktidega, jäädes truuks neile, mis aitavad selgemini
olukordi lahti mõtestada ja ette näha. Kimbatus konstrukti leidmisel tähen-
dab ka jännijäämist olukorra mõtestamisel.
Konstrukti valiidsust kontrollitakse nagu teaduseski selle prognoosiva
jõudluse teel. Konstruktiloome aluseks on nähtuste kõrvutamine sarnasuse
ja erinevuse alusel. Kõige käepärasem on seda teha, võttes aluseks kolm
elementi, näiteks tuttavat isikut. Meenutagem kas või enda kolme tuttavat
A, B, C. Järgnevalt võtame mingi omaduse, nt punktuaalsuse. Võime öelda,
et A ja B ei ole kuigi täpsed, C on aga nendega võrreldes lausa pedantselt
punktuaalne. Nüüd vaatleme, kuivõrd kehtiks mõiste „boheemlaslik" tutta-
vate D, E ja F kohta. Võimalik, et D ja F on üsna boheemlikud, E ei ole se-
da aga mingil juhul.
Tunnistades, et inimesed vaid konstrueerivad enda jaoks reaalsust, kes
sügavamalt, kes pealiskaudsemalt, vabaneme vajadusest otsida mingit üht,
keskset, ainuõiget isiksuse põhiõpetust või inimloomuse käsitlemise viisi.
Miski pole enam „püha" ega kriitikale suletud. Samal kombel kui budistid,
pidas ka Kelly vajalikuks rõhutada, et kõik muutub, teiseneb, möödub ning
järelikult pole olemas igikehtivaid tõdesid ega ainuõigeid seisukohti. Nagu
ilu, nii on ka tõde vaid inimeste peas.
Tänapäeva päevasündmuste ja poliitiliste kemplemiste taustal kostab
tähendusrikkalt Kelly seisukoht, et maailmas pole asju, mille kohta ei lei-
duks vähemalt kaht eri seisukohta. See, kuidas inimene käsitab tõelisust või
eri koolkonna inimesed käsitavad inimest, on vaid tõlgenduse küsimus. Võ-
tame näiteks Eestis 2005. aasta talvel vallandunud võimukriisi seoses vä-
lisministeeriumis kaduma läinud dokumentidega. Ühed kommentaatorid
heitsid valitsusjuhile ette tormakat arveteõiendamist tema silmis ebasoosin-
gusse sattunud välisministriga, teised nägid välisministri vallandamises Ju-
han Partsi kindlameelsust ning leidsid ohtrasti minister Ojulandi arvusta-
vaid argumente, kolmandate meelest pidanuks ainuisikulise otsusega end
koalitsioonikaaslaste silmis kompromiteerinud Parts ise tagasi astuma. Täp-
selt samal viisil suhtuti nädal hiljem president Arnold Rüütli otsusesse loo-
buda 9. mail Moskvasse sõidust.
Püstitades küsimuse inimese vabadusest, märgib Kelly, et kellegi käi-
tumine pole kunagi täielikult determineeritud, kuivõrd talle jääb vabadus
sündmusi oma suva järgi tõlgendada. Samas on igaühe käitumine juba kas
või tema eelnevate kogemuste ja nende alusel tekkivate hoiakute ning
ootuste tõttu siiski ka determineeritud. Kelly järeldab arutlusest, et determi-
nism ja vabadus on lahutamatud, kuivõrd see, mis määrab neist ühe, tagab
samas vabanemise teisest. (Kelly 2000, lk 21)

Kelly unikaalne lähtekoht (tavainimesed toimivad nagu teadlased)

võimaldas tal esile tuua hulga tähendusrikkaid tõdemusi.
1 Inimesed orienteeruvad oma tegutsemises põhiliselt tulevikule, nad
nagu vaatlevad eesseisvat läbi oleviku akna. Inimkäitumist võib seega vaa-
delda inimese vaistliku ettevalmistusega kujundada endale tulevik. Eesseis-
va prognoosimiseks ja kontrollimiseks uurivad inimesed sageli järele, kui-
võrd nende ootused ja oletused peavad paika. Seega veel üks sarnasus tead-
lastega!
2. Inimestele on omane kujundada aktiivselt oma arusaamad keskkon-
nast, mitte üksnes passiivselt sellele reageerida. Inimesed näevad palju vae-
va, et reaalsust tõlgendada, mõtestada, määratleda, olemata kaugeltki (nagu
arvavad ortodokssed biheivioristid) üksnes selle stiimulitest determineeri-
tud või (nagu arutles Freud) oma minevikust kujundatud. Meie arusaamad
ja tõlgendused maailmast, teistest inimestest ja iseendast pole aga püsivad,
vaid uued kogemused vormivad neid alatasa ümber.
3. Inimesed tõlgendavad oma kogemusi ja reaalsust bipolaarsete
konstruktide kaudu. Mõeldes sellele, kas mingile üritusele tasub minna,
arutleme konstruktide põnev-igav, vajalik-kasutu kaudu. Hinnates kellegi
inimese käitumist, kasutame konstrukte õige-väär, toetav-takistav, viisa-
kas-jäme jne. Eri objektide määratlemiseks kasutatakse, luuakse uusi
konstrukte. Mõned konstruktid on laia, teised kitsa kasutusalaga. Konst-
ruktid võivad olla täpse keelelise vastena (hea-halb, kauge-lähedane), ent
väga sageli ka metafoorsena või slängina (lahe kutt). Vabadus valida, va-
rieerida, oma suva järgi kasutada isikupäraseid konstrukte teeb iga inimese
elu mingis mõttes kordumatuks. Samas kätkeb see ohu mõtestada maailma
skemaatiliselt, desorienteerivalt või ebaadekvaatselt. Isiksuslike konstruk-
tide varieeritud kasutamine teeb maailma värvikamaks ja laseb ületada for-
maalloogilise vastuolu, kus me üht ja sama objekti määratleme igas olukor-
ras ise ajal vastakal moel.

Kelly rõhutab, et keegi pole kunagi olnud nõnda tark, et pakkuda välja
konstruktide universaalset süsteemi. Kui selleni üldse kunagi jõutakse, siis
väga kaua aja pärast. Nii peabki igaüks leppima oma isiklike tillukeste
konstruktisüsteemidega, millest igaühel on pealegi oma piiratud kasutusala
ja kindel valdkond. Maailma paremaks tunnetamiseks tuleks inimestel oma
miniatuursete konstruktisüsteemide sobilikkuse piiratud diapasooni adek-
vaatselt hinnata. See moment väärib erilist rõhutamist, kuivõrd Kelly järgi
on konstruktidel üldiselt tendents oma kõlblikkust ja kasutusala iseenesli-
kult laiendada. Tarvitseb vaid mingil miniatuursel süsteemil avastada enda
tõhus rakendus mingil alal, kui tal tärkab kohe kiusatus oma haaret avarda-
da. Näiteid leiab ohtrasti ka psühholoogia ajalooost. Näiteks sai Freudi
psühhoanalüüs alguse hingeravi tehnikana, laienedes järk-järgult isiksuse-
teooriani ning sealt edasi paljude inimeste jaoks peaaegu usulis-filosoofilise
süsteemini. (Kelly 2000, lk 20, 21)
 Inimene kujundab ise oma maailmataju mooduse, ilma et ta saaks selle
ühiskonnalt valmiskujul. Seega loob ta ise oma tunnetust kujundavaid
konstrukte ja proovib nende sobivust tegelikus elus järele. Individuaalsed
konstruktid moodustavad Kelly väitel järk-järgult suuremaid konstrukti-
rühmi; need moodustised aga korrastatakse sub-ja superordinaatsete jaotus-
tega indiviidi terviklikku konstruktistruktuuri. Toonitagem, et inimesed ei
erine tunnetuselt mitte üksnes omavahel, vaid igaühel on enam kui üks viis
tõelisust tunnetada: üht ja sama sündmust võidakse vaadelda ja mõtestada
kahe või enama süsteemi vahendusel (Kelly 2000, lk 22, 23).
Konstruktide staatus - kehtivus, püsikindlus jne - oleneb sellest, kas
need kirjeldavad lähemaid või kaugemaid sündmusi. Lähisündmuste ennus-
tamiseks mõeldud konstrukte on hõlpsam üle vaadata ja tarbe korral välja
vahetada. Kaalukeeleks saab mõistagi konstruktide kehtivus. „Seniseid tõ-
demusi kinnitavad või neid ümber lükkavad andmed kujundavad
konstruktide prognoosivat staatust," väidab Kelly. Ent kui konstrukte kasu-
tatakse sääraste kaugete sündmuste nagu hauataguse elu võimalikkuse või
maailmalõpu üle otsustamiseks, pole nende kontrolliva ülevaatamise järele
tarvidust. Pealegi ei kiirusta enamik inimesi neis küsimustes üldse mingeid
tõendusandmeid koguma. (Kelly 2000, lk 23)

Kelly teooriaga tutvujal võiks kujuneda arvamus, et konstruktid on

kindla keelelise kujuga sõnad. Ent tema peateost lugedes ilmneb selgelt, et
konstruktid võivad olla kindla keelelise korrelaadiga mõisted, kuid võivad
ka mitte olla. Inimene ei mõtesta ega sõnasta selgelt oma kontakti ja vahe-
korda maailmaga. Mõnelgi korral ei kasutagi ta sõnalisi märke, piirdudes
žestide keelega. Teistel puhkudel pole indiviidil tunnetatava ja tõlgendatava
maailma tarbeks sõnalisi vasteid ja tal ei jäägi üle muud kui reageerida vai-
kimisega. Kelly kirjutab: „Tunnetusviisina kuulub konstruktiivne
alternativism epistemoloogia valdkonda, mida on mõnikord nimetatud ka
gnoseoloogiaks ja määratletud „maailma tõlgendamisel kasutatavate tava-
või teaduskontseptsioonide süstemaatiline analüüsina", mis haarab kaasa
tunnetuse võimalikkuse või teadmise olemuse uurimise." (Kelly 2000, lk 27)

Konstruktid ja vaimne tervis

Konstruktirepertuaarist oleneb inimese võime endaga toimuvat kontrol-

lida ja elus hakkama saada. „Kas tõesti suudab inimene juhtida oma saa-
tust?" küsib Kelly ning vastab järgmiselt: „Ta võib sündmuste käiku suuna-
ta niivõrd, kuivõrd ta suudab arendada tõlgendamissüsteemi, millega ta iden-
tifitseerub ja mis on küllalt avar, et ümbritsevat maailma kategoriseerida."
 Konfliktide teooria võimaldab uudsel moel tõlgendada ka psüühilisi
häireid.
Ärevus tekib siis, kui meie tavapärased konstruktid ei võimalda olukor-
ras orienteerida, kui me sisimas tajume, et olukord on teistsugune, kui me
selle enda jaoks sõnu kasutades määratleme. Samal kombel annab seletada
ka mitmeid emotsioone.
Süü- ja häbitunne tekivad juhul, kui inimene tajub oma arutlemise, te-
gutsemise vastuolu tuumkonstruktide kaudu tunnetatavaga. Näiteks kui
oleme mõne isiku määratlenud vaenulikuks, hämajaks, ülbeks, egoistlikuks
ja edevaks ning samas tunneme siiski vastupandamatut tõmmet selle olendi
vastu.
Kelly teooria pakub omapärase seletuse ka agressiivsusele: see tähen-
dab püüdu sunni väel muuta teised inimesed selliseks, nagu nad peaksid
meie konstruktide järgi olema. Nii võib tõepoolest anda näiteks peretülidele
omapärase tõlgenduse: lähedased isikud ei suuda leppida sellega, et neile
lähedased käituvad teisiti kui eeldatakse nende - oma soovide põhjal -
omadustelt.

Konstruktide liigid

Konstruktid on nagu magnetid kahe poolusega. Neid võib tinglikult

jaotada kahte klassi: laia ja kitsa kasutusalaga. Kui hea-halb on väga laia
kasutusalaga, siis fundamentaalteaduslik-populaarteaduslik väga kitsa tar-
vitusviisiga mõistepaar. Tajuvead ja ebaadekvaatsed hinnangud tekivad
juhtumeil, kui inimene kasutab konstrukte (paremate puudusel) vales kohas.
Näiteks kui ta hindab teaduskollektiivi liikmeid selle alusel, kui „hea" või
„halb" keegi inimesena on, või, veel hullem, kui ta hakkab sõpra hindama
endale vajalikuks selle järgi, kui teoreetiline või praktiline keegi on.
Konstrukti dihhotoomsus võib mõnel puhul kaotsi minna. Mõned ini-
mesed arvavad näiteks, et hinnates poliitikuid skaalal aus-ebaaus, tuleb
nentida, et säärane vastandus ei toimi: kõik poliitikud on ebaausad.
Mõned konstruktid on kogemust ahendava - stereotüüpiva - loomuga.
Mõeldes näiteks kellestki, et ta on araablane või raamatupidaja, asuvad pal-
jud fookusse võetud isikule omistama vastavale kategooriale üldiseid oma-
dusi.

G. Kelly enda sulest

Teosest „A Theory of Personality. The Psychology of Personal
Constructs"
 Kuidas konstrukte mõista?

Uks võimalus mõista konstrukti on kujutleda seda liikumise marsruu-

dina. Kahepooluseline konstrukt tagab inimesele dihhotoomilise valiku. Po-
le tähtis, kas see valik on selle kohta, kuidas midagi tajuda või kuidas tegut-
seda. Seepärast võib öelda, et iga inimese individuaalselt loodud konstruk-
tide süsteem kujutab endast teedevõrku, mida mööda ta saab liikuda. Iga
teekond on kahesuunalise liiklusega magistraal, mis lubab tal liikuda mõ-
lemale poole, kuid mitte risti. Ta ei suuda välja töötada uut käitumisjoont,
koostamata uusi kontseptuaalseid sõidumarsruute. Millisel kahest sõidu-
suunast hakkab liikuma konkreetne inimene kindlal teel, see on isikliku va-
liku küsimus.
Kindla eesmärgi poole liikumine eeldab dihhotoomiliste valikute järg-
nevust. Kui keegi püüab end uuesti tõlgendada, võib ta mürinal kihutada
vanadel radadel või valida uued teed valdkondades, mis olid talle varem
kättesaamatud. Kui inimesel on raske olukord, ei hakka ta ilmselt looma
uusi kanaleid; pigem valib ta vastassuunalise liikumise juba kasutusel olnud
dimensioonilistel teedel. Kui see inimene on patsient ning terapeut soovitab
tal end muuta, siis on just selline liikumine talle kõige kättesaadavam. Kui
kiirus on suur, aga surve tugev, on selline liikumine harva edukas või pat-
siendi uutmoodi käitumine on isiksuse kõigis põhijoontes eelmisega teravas
vastuolus. Kui terapeut asub rohkem läbimõeldult ravima, on sageli võima-
lik luua uusi kanaleid, kus patsient suudab end muuta. Sel juhul toimub sa-
geli vähem terav, sobivam liikumine. Sõltumata sellest, kas patsient aren-
dab uusi konstrukte oma liikumise suunamiseks teistele marsruutidele või
kihutab mürinal vanadel radadel, võib tema süsteemi konstrukte vaadelda
kui kontrolli vahendeid ja kui teid, mida ta on liikumiseks valinud. (Kelly
2000, lk 166-167)

Konstruktid kui tunnetuse šabloonid

Inimene vaatab maailma läbi enda loodud šablooni, püüdes seda kokku
sobitada reaalse tegelikkusega. Alati ei taha see õnnestuda. Kuid ilma sää-
raste šabloonideta on maailm sedavõrd määratlematu, et inimene ei suuda
leida selle mõtet. Oma šabloonide isegi halb sobitamine reaalsusega on pa-
rem kui nende täielik puudumine. Nimetagem neid tegelikkusega katselisel
teel kohandatavaid šabloone konstruktideks. Individuaalsed konstruktid on
maailma isikupärase tõlgendamise viis. Need annavad inimesele ja ka ma-
dalama arengutasemega olendeile võimaluse kindlal viisil käituda. Käitu-
mise kujundamine ise võib aga teoks saada mitmel viisil: täpselt ja kava-
kindlalt või alateadlikult tehtud, verbaalse väljenduse vahendusel või sõnatult
väljendatud, isiku üldise käitumisviisita kooskõla taotlevalt või sellest erine-
vana, aruka argumenteerimise toel või vihjeliselt. (Kelly 2000, lk 18-19)

Konstruktid nagu vabastavad või piiravad hüpoteesid

Iga konstrukt moodustab konkureerivate hüpoteeside paari, kusjuures

igaüks neist sobib uue, tõlgendatava elemendi juurde. Kas see ese mu käes
on must või valge? „Must" ja „valge" on omavahel konkureerivad hüpotee-
sid, mis tekivad tänu konstruktile „must-valge"
Kuna konstruktid on kahesuunalised kanalid, annavad nad neid omava-
le inimesele vabaduse; kuna inimene võib aga liikuda ainult nendel teedel,
on konstruktid kõigi tema tegude piirajad.

Konstruktid kaasavad ka tundeelu

Isiklike konstruktide psühholoogia arendatakse välja intellektuaalse

mudeli põhjal, kuid selle kasutusala ei piirne sugugi ainuüksi sellega, mida
harilikult arvatakse intellektuaalsesse või kognitiivsesse sfääri kuuluvaks.
See kuulub samavõrra ka emotsionaalsesse või afektiivsesse valdkonda ja
tegevus- või tahtesfääri. Isiklike konstruktide psühholoogia ei liigenda klas-
sikalise psühholoogia kohaselt psühholoogiat kolmeks „suveräänseks rii-
giks": tunnetuse, emotsioonide ja tahte psühholoogiaks.

Mis peitub inimeste sõnade taga?

Keegi ei suuda sõnadega väljendada kõike, mis mahub tema tõlgenda-

mise isiklikku süsteemi. Paljudel meie konstruktidel pole sümboleid. See-
pärast pole mitte ainult teistel neid raske iseenda süsteemisiseselt mõista ja
kategoriseerida, vaid ka sääraste konstruktide omanikul endal on raske nen-
dega manipuleerida ja neid suhestada oma süsteemi verbaalselt märgistatud
osade kindlate kategooriatega. See, et konstruktid ei lase end süsteemi ver-
baalselt märgistatud osade piires hõlpsalt korrastada, loob raskusi igaühele,
kes püüab oma tundeid täpselt formuleerida ja ennustada oma käitumist tu-
levases situatsioonis, mis eksisteerib esialgu ainult sõnalise kirjelduse kujul.
(Kelly 2000, lk 145)
On veel üks suhe, kus inimese kavatsused näivad ilmselt tema sõnadest
lahku minevat. On tõenäoline, et ta ei suuda mitte kuidagi väljendada mõ-
ningaid konstrukte nõnda, et teised isikud suudaksid kategoriseerida neid
oma tõlgendamissüsteemi raames, tegemata seejuures vääri ennustusi kõne-
aluse isiku käitumise kohta. Inimesed võtavad teda „ema sõnade järgi",
kuid isik ise ei mõtle oma sõnadega üldse seda, mida teised arvavad. Seepä-
rast tekibki arusaamine, nagu räägiks ta üht, aga mõtleks hoopis muud. Va-
hel rikub mingi konstrukti sõnaline väljendamine seda niivõrd, et kõneleja
ise, kuulates hiljem oma jutu lindistust muude asjaolude taustal, võib olla
hämmastunud mõttest, mis ajendas tema toonast verbaalset käitumist.
(Kelly 2000, lk 145-146)

Konstrukt väljendab suhet

Järgmine tekstilõik illustreerib Kelly arusaamu selle kohta, kuidas ini-

meste, asjade, suhete määratlused on omavahel seotud ning kui keerukas on
oma tegelikke arusaamu teadvustada ja sõnades tõlgitseda.
Sageli väljendavad inimesed oma konstrukte poolikult. Ärgem unusta-
gem, et konstrukt on suhe, milles mõningad asjad on omavahel sarnased,
kuid peale selle ka teistest erinevad. Oma minimaalses kontekstis eeldavad
konstruktid suhet, milles kaks asja sarnanevad teineteisega ning erinevad
kolmandast. Ei tohi unustada, et suhe, kus kaks asja sarnanevad teineteise-
ga, peab olema seesama suhe, kus nad kolmandast asjast erinevad. Me ei
väljenda selgelt kogu konstrukti, kui kõneleme: „Maryl ja Alice'il on peh-
me iseloom, kuid kumbki neist pole nii veetlev kui Jane." Kui tahaksime
väljendada tõelist konstrukti, peaksime ütlema: „Maryl ja Alice'il on pehme
iseloom, Jane'il aga mitte," või midagi selletaolist. Või peaksime ütlema:
„Jane on veetlevam kui Mary või Alice."

Kuna konstruktid eksisteerivad kõigepealt isiklike konstruktidena, ei

ole need kõik teistele kergesti mõistetavad. Konkreetse isiku konstrukti
omapärane iseloom või tema tavatu terminoloogia kasutamine võivad kuu-
lajaid eksitada. Näiteks see, mida üks inimene mõistab sõna „pehme"
(gentle) all, võib rohkem vastata sellele, mida teised nimetaksid „sõltuvaks"
või „nõrgaks iseloomuks" Inimesel endal võib aga mõttes olla midagi
kommete peenuse, sotsiaalse seisundi või kultuurigrupi kohta, see tähendab
midagi niisugust, mida võiks keegi mõelda, kasutades sõna „džentelmen"
(gentleman). (Kelly 2000, lk 152)

Konstruktid põhinevad keskkonna representatsioonil

Meie arvates on elu midagi enamat kui lihtne muutumine. See eeldab
huvitatuse suhet nende meie maailma osade vahel, milles üks osa - elus-
olend - on võimeline motiveerima end selleks, et teist osa - oma ümbrust -
representeerida. Mõnikord räägitakse, et erinevalt elutust iseloomustab
elusolendit tundlikkus või et ta on võimeline reageerima. See vastab ligi-
kaudu samale, meie kirjeldatud elu omadusele. Kuid meie formuleering
meeldib meile enam, sest see rõhutab elusolendi loomingulist võimet repre-
senteerida ümbritsevat keskkonda, mitte lihtsalt sellele reageerida. Nii nagu
elusorganism on võimeline representeerima oma ümbrust, võib ta selle
asendada alternatiivsete konstruktidega ning oma ümbrusega tegelikult mi-
dagi ette võtta, kui see talle ei meeldi. Siis on maailm elusolendile reaalne,
aga hoopiski mitte kõigutamatu, kui ta ainult ei otsusta seda nõnda tõlgen-
dada. (Kelly 2000, lk 17)

Individuaalsetest konstruktidest arusaamine mõjutab

üksteisemõistmist

Mitte juhuslikult pole klassikalise traditsiooni kohaselt iseloomustatud

intellekti kui inimpsüühika juhtelementi. Intellekti seostati edasiandmist
võimaldavate konstruktidega. Kui konkreetne inimene edastab meile konst-
rukti, mille mõjul ta tegutseb, suudame ka meie tema tegusid mõista. Sel
juhul omandab tema käitumine mõtte ka meie jaoks: me mõistame seda
inimest. Kui tal ei õnnestu oma konstrukti meile selgitada, tundub tema te-
gevus mõttetu, ning siis ütleme, et ta on rumal ega valitse oma tegusid. Ta-
valiselt näeme selgemalt neid skeeme, mis sisaldavad teise inimese käitu-
mist juhtudel, mil ta suudab meile edasi anda kindlat arusaamist oma käi-
tumist suunavate isiklike tõlgenduste kohta. (Kelly 2000, lk. 165)

Konstruktid ja psühhoteraapia
Inimesed püüavad üldjuhul oma konstrukte täiustada, suurendades
nende hulka, teisendades neid oludega paremini kokku sobivaks või lisades
neid „superordinaatsetele" konstruktidele või konstruktisüsteemidele. Kuna
kõik konstruktid kuuluvad kokku, kaalub inimene uue konstrukti kasutuse-
levõtul läbi, kas see ei kujuta mingit ohtu tema konstruktišabloonide laie-
male süsteemile. Tihtipeale on inimese sõltuvus oma tunnetust kujundavast
varasemate konstruktide terviksüsteemist sedavõrd suur, et ta hoidub ise-
enesest ehk täpse ja tõhusa uue mõeldava konstrukti varasemasse süsteemi
lülitamisest. Konstruktide kaudu kujundatud maailma tõlgendamise süs-
teem võib kirjeldatud juhtumile osutuda ebaadekvaatseks. Kelly järgi lä-
heks sel korral tarvis kas siis spetsiaalset psühhoteraapilist mõjutamist või
indiviidi vahetute elukogemuste lisandumist, et veenda inimest oma tõlgen-
damissüsteemi parandama ja täiendama. Kuni temas kujuneb lõpuks valmi-
dus lisada oma tõlgendus-ja tunnetussüsteemi uus ja täpsem konstrukt.
 Isiklike konstruktide teooria struktuuri põhipostulaat
ja selle korollaarid

Miski ei saaks Kelly keerukat õpetust paremini kokku võtta kui tema
enda järgnevad 12 väidet, mis algavad teooria kesksest postulaadist ning
jätkuvad sellest tulenevate järeldustega (korollaaridega).
A. Põhipostulaat: konkreetse inimese psühholoogilised protsessid toi-
muvad neid kanaleid pidi, mis suunas ta ennetab sündmusi.
B. Tõlgendamise korollaarid: konkreetne inimene ennetab sündmusi
nende kordumisega kokku puutudes.
C. Individuaalsuse korollaarid: inimesed erinevad üksteisest oma kok-
kupuutumise poolest sündmustega.
D. Organiseerimise korollaarid: iga inimene arendab omamoodi, vasta-
valt isiklikele huvidele sündmuste ennetamise ja tõlgendamise süsteemi,
mis sisaldab endas omavahel seostatud konstrukte.
E. Dihhotoomia korollaarid: iga inimese maailma tõlgendamise süs-
teem koosneb piiratud arvust dihhotoomilistest konstruktidest.
F Valiku korollaarid: inimene valib enda jaoks kaheks pooluseks jao-
tatud konstrukti selle alternatiivi, mille kaudu ta aimab ette suurema võima-
luse oma süsteemi laiendamiseks ja määratlemiseks.
G. Diapasooni korollaarid: konstrukti kaudu on võimalik ette aimata
vaid piiratud hulka sündmusi.
H. Kogemuse korollaarid: iga inimese maailmatõlgendamise süsteem
muutub sel määral, kuidas ta järjestikku tõlgendab sündmuste kordumist.
I. Modulatsiooni korollaarid: muudatus konkreetse inimese maailma-
tõlgendamise süsteemis piirdub sobilikkuse diapasoonis erinevaid variante
omavate konstruktide läbitungitavusega.
J. Fragmentaarsuse korollaarid: inimene võib järjestikku kasutada palju-
sid tõlgendamise allsüsteeme, mis on inferentsiaalselt üksteisega sobimatud.
K. Ühtsuse korollaarid: ühe inimese psühholoogilised protsessid on tei-
se inimese psühholoogiliste protsessidega sarnased sel määral, mil määral
üks inimene tugineb kogemuse tõlgendamisele, mis sarnaneb sellega, mille-
le tugineb teine inimene.
L. Sotsiaalsuse korollaarid: sel määral, mil üks inimene tõlgendab teise
inimese maailmatõlgendamise protsesse, võib tal olla oma osa seda teist
inimest puudutavas sotsiaalses protsessis. (Kelly 2000, lk 135-136)
 Kokkuvõtvat

Kelly konstruktiivse alternativismina määratletud õpetus avab, nagu

näiteks ka C. Rogersi fenomenoloogia, inimestele loendamatu hulga erine-
vaid elu mõtestamise mooduseid ja elamisviise. See 1955. aastal loodud
teooria ennetas aastakümneid oma aega. Kui tänapäeva postmodernistlikus
ühiskonnas tunnistatakse üldiselt, et näiteks meedia konstrueerib reaalsuse,
mitte ei peegelda seda, siis Kelly aegadel oli säärane arusaam igas mõttes
innovaatiline. Hoolimata sellest, et inimese motivatsioon, isiksuse areng,
isiksuslike iseärasuste määratlemine jt traditsioonilised isiksusepsühholoo-
gia küsimused ei leia Kelly teoorias ulatuslikku käsitlemist, vääriks tema
terviklik ning teoreetiliselt hästi argumenteeritud õpetus märksa laiemat
tuntust ja mõjuala, kui sel praegu on. Paraku on Kelly teooria tugevaim
külg, isiksuse käsitluse originaalsus, kujunenud omamoodi tõkkeks tema
mõistete ja väidete integreerimisel psühholoogia teiste suundadega.
 Kurt Lewini väljateooria
Kurt Lewin sündis 1890. aastal Ida-Preisimaal
Moglinos (tänapäeva Poolas) viielapselises juudi
peres. Lewinite perekonnas valitses üksmeelne ja
sõbralik õhkkond, ent väljaspool juudi kogukonda
pidi Kurt pahatihti kogema halvustavat suhtumist
endasse. Oma marginaalse seisundi tunnetus saatis
Lewinit tegelikult ka edaspidi. Et tagada oma las-
tele paremat haridust, kolis Lewinite perekond
Kurdi viieteistkümneseks saades Berliini. Gümnaasiumis sai Kurt väga häid
hindeid füüsikas, matemaatikas ja joonestamises, kuid pidi võõrkeeltes lep-
pima üksnes rahuldavatega. Kõva pea keeltes jäi tema saatjaks ka edaspidi:
Lewini kehvast keeleoskusest tema Ameerika-perioodil räägitakse anek-
dootlikke lugusid. Pärast õpinguid Freiburgi ja Müncheni ülikoolis asus
Lewin 1909. aastal omandama psühholoogi kutset Berliini ülikoolis, millest
läinud sajandi esikümneks oli kujunenud geštaltkoolkonna üleilmne keskus.
Just seal töötasid kuulsad „geštaltistid" Max Wertheimer, Kurt Koffka ja
Wolfgang Köhler. Ehkki XX sajandi alguse Saksamaal oli suure mõjuga ka
W. Wundti rajatud laborkatsete psühholoogiasuund, tundis Lewin selle ste-
riilse ja elukauge õhkkonna vastu võõristust. 1914. aastal kaitses K. Lewin
assotsiatsioonide ja tahte seoste uurimisele pühendatud doktoriväitekirja,
kohtudes oma ametliku juhendajaga vaid korra - dissertatsiooni kaitsmise
ajal! Ilmasõja puhkedes sattus Lewin mõneks ajaks Prantsuse ja Vene rin-
dele. Lühikese sõduripuhkuse ajal naitus ta oma kursuseõe Maria Lands-
bergiga, kellest oli vahepeal samuti psühholoogiadoktor saanud. Haavata-
saamise järel ravis Lewin end kaheksa kuud hospidalis ning avaldas terve-
nedes oma esimese teadusartikli „Lahinguväli", milles ta kirjeldab rinde-
joone eripära oma hiljem loodud väljateooria mõistetega „tsoon", „piir",
„suund", „väli", „eluruum" jt.
Lewin sai lahingulise vapruse eest kõrgeima autasu - raudristi - ning
asus pärast sõda tööle Berliini ülikooli psühholoogiainstituuti, algul assis-
tendi ja hiljem eradotsendi ametikohale. Temast sai oma aja üks maineka-
maid „geštaltiste". Ehkki ta järgnevail aastail distantseerus järk-järgult üha
enam geštaltrühma „ametlikust" liinist, peavad paljud tänini teda nimelt
selle koolkonna esindajaks. Juba õppejõukarjääri algusest ümbritses
Lewinit suur hulk tema isiksusest lummatud tudengeid. Tema õpilaste
hulgas oli peale sakslaste ka teiste rahvuste esindajaid: prantslasi, vene juu-
te ja isegi jaapanlasi. Lewinil oli eriline anne avastada tegelikus elus tea-
dusuuringu võimalusi ja valdkondi. Reaalne elu oli tema jaoks nagu paljude
mõeldavate psühholoogiauuringute rakendusväli. Lähtudes oma tsiteeritui-
mast lausest: „Pole midagi praktilisemat heast teooriast," püüdis Lewin
kõik enda korraldatud ning oma tudengite juhendatud teadusuuringud seada
teoreetiliselt kindlatele rööbastele. Tema eriline püüd oli rakendada psüühi-
liste nähtuste mõtestamisel läinud sajandi algul tormiliselt arenenud reaal-
teaduste - füüsika ja matemaatika - analoogiaid ja meetodeid. Selles ette-
võtmises oli innustavaks eeskujuks Albert Einstein oma relatiivsusteooria-
ga. Lewini suur unistus oli luua selle revolutsioonilise õpetuse psühholoo-
gia analoog.
Lewin on hea näide juurdleva mõttetöö ja intuitsiooni ühendamisest.
Õpilaste väitel jõudis ta uutele põnevatele ideedele vahel täiesti juhuslikes
kohtades, näiteks loengut pidades, pargis jalutades või tänavakohvikus. Tä-
hendusrikas on see, et tänapäeva sotsiaal-, juhtimis- või isiksusepsühholoo-
gia kullafondi kuuluvad uuringud kujutasid endast sageli vaid K. Lewini
juhendatud tudengite diplomitöid. 1927 aastal lõppes K. Lewini abielu oma
esimese naisega lahutusega, kuid juba kahe aasta pärast naitus ta uuesti -
Gertrud Weissiga. 1929. aastal käis Lewin esimest korda Ameerika Ühend-
riikides ja leidis oma väljateooriat tutvustavale ettekandele palju innukaid
kuulajaid. Hitleri võimuletuleku järel 1933. aastal emigreerus K. Lewin
koos perekonna ja paari õpilasega Ühendriikidesse. Algul õnnestus tal saa-
da vaid ajutine kaheaastane ametikoht Cornelli ülikooli kodumajanduskoo-
lis, kus ta juhtis ülikooli lastesõimes uurimust sotsiaalse surve mõjust laste
toitumisharjumustele. 1935. aastal kutsuti Lewin tööle Iowa ülikooli laste
heaolu uurimise keskusesse (Child Welfare Research Station). Ameerika-
perioodil siirdus Lewin oma huvide ja uuringutega aina enam sotsiaalpsüh-
holoogia sfääri. Otsides oma väljateooriale kohta praktikas, hindas Lewin
kõrgelt nn tegevusuuringuid (action research). Viimaseid võib iseloomus-
tada järgmiselt:

- uuringud rajanevad kavandamiste, tegevuste ja hinnangute tsüklilis-

tel protsessidel,
- uuringu tulemustest antakse pidevat tagasisidet nii nende läbiviijaile
kui ka tellijaile,
- uuringu algusest peale arendavad kliendid, teadlased ja eksperimen-
teerijad tihedat koostööd,
- uuringul järgitakse ühistegevust hõlbustavaid printsiipe ning harras-
tatakse rühmatööd,
 - uuringul arvestatakse sinna kaasatud osalejate väärtusarusaamade ja
võimustruktuuri erinevusi,
- tegevusuuringuid rakendatakse niihästi uue teadusliku teabe kui ka
praktiliste probleemide lahendamiseks.
Lewini õpetuse järgi suunab inimese taju ja tegutsemist tema vajaduste
ja pingete dünaamiline süsteem.
Nii Saksamaal kui ka hiljem Ühendriikides ümbritsesid seltsiva ja sõb-
raliku loomuga Lewinit alati teda imetlevad õpilased. Ise tunnistanud ta
raamatus „Principles of Topological Psychology" (1936), et meeskonnatöö
sobib talle palju rohkem kui üksi nokitsemine ja et tegelikult on temale
omistatud avastused sündinud valdavalt rühmatööna. Tema Ameerika töö-
rühma kutsuti seal valitseva kõrgenenud kostöövaimu tõttu hot air clufriks.
Nn teisipäevastes diskussiooniklubides, mida Lewin koos kolleegide ja tu-
dengitega korraldas, avastati kohapeal ka hulga tähendusrikkaid grupipsüh-
holoogia seaduspärasusi. Näiteks pani Lewin tähele, et ühtne ja kõrge koos-
töövalmidusega rühm asus seda innukamalt kaasa arutlema, mida suurema
väljakutse arutlusaine vastavalt oma keerukusele või kaalukusega esitab.
Tegelike rühmade järgimine võimaldas formuleerida Lewinil olulisi mõt-
teid grupidünaamika, inimeste nõudlusnivoo, tegevuse eesmärgistamise,
liidrikäitumise j m kohta.
Teise ilmasõja ajal töötas Lewin strateegiliste uuringute keskuses, laha-
tes sõjamoraali, eelarvamuste tekke ning toimeala, agitatsiooni ning vastu-
propaganda ja haavata saanud sõdurite rehabilitatsiooni probleeme. Koos
maailmakuulsa antropoloogi M. Meadiga püüdis Lewin leida ka lahendust
küsimusele, kuidas asendada toidulaual nappiv liha teiste toodete, näiteks
rupskitega. 1945. aastal osales Lewin aktiivselt Ameerika juudi kongressi
töös. Peatselt seejärel sai ta soodsa koha Massachusettsi tehnoloogiainsti-
tuudis, kus talle usaldati grupidünaamika uurimiskeskuse töö juhtimine.
Kavandatud temaatika oli muljetavaldav: kuulujuttude leviku uuringust sot-
siaalse taju seaduspärasuste väljaselgitamise ja juhtide koolitamise metoo-
dikateni. K. Lewin suri suhteliselt noorelt, 56-aastaselt, 1947. aastal.

Geštaltpsühholoogiast

Nagu öeldud, arvab osa psühholooge Lewini geštaltkoolkonna klassi-

kaliseks esindajaks. Geštalt- ehk kujupsühholoogia lähtub seisukohast, et
psüühikaprotsessides valitseb struktuur elementide üle ja terviku ehk taju-
kujundi omadusi ei saa tuletada elementide, näiteks aistingute omadustest.
Sellele vastavalt vaadeldakse psüühikat väljana, milles kehtivad nn geštal-
diseadused ehk struktuuripõhimõtted. Lewini väljateoorias on kesksel kohal
figuuri-fooni vahekorra eristamine, nähtuste terviktaju kujundava insaidi
tunnistamine jt geštaltteooriais kasutusel mõisted ja arusaamad. Lewini üks
lemmikõpilasi Bluma Zeigarnik (Zeigarnik 1981, R. Frager, J. Fadiman
2002, lk 718) on kirjeldanud geštaltpsühholoogia põhiprintsiipide peegel-
dumist Lewini teoorias järgmiselt.
- Inimeste maailmapilt või tunnetatavate nähtuste kujund - geštalt -
ei kujune mitte üksikute aistingute ja tunnetatud elementide järjestikuse
sünteesiga, vaid kohe tekkiva süsteemse, struktureeritud terviku tajuga.
Mõistagi võib tervikusse haaratud elemente ka ükshaaval analüüsida, ent
õigem oleks öelda, et terviksüsteemi osad sõltuvad tunnetatud tervikust,
mitte vastupidi.
- Tunnetatud kujund tekib n-ö antud hetkel {ad hoc), ilma et varase-
mal kogemusel oleks selle kujunemisel erilist mõju. Geštaldi taju kujutab
endast ahaa-elamust ehk insaiti. Minevikukogemused võivad küll aktuali-
seeruda olevikulisena, ent neil pole kaugeltki seda tähtsust, mille andsid
inimese varasemale elule nii psühhoanalüütikud (lapsepõlvekogemused)
kui ka biheivioristid (varasemad kinnistused). Siin peitub ka Lewini kriiti-
kute üks keskseid vastuargumente temale: väljateooria loojale heidetakse
ette, et ta vaatleb käitumise determinante ja kulgu otsekui igikestvas olevi-
kus.
- Isomorfsuse printsiip postuleerib eri teaduste (nt füüsika, füsioloo-
gia, psühholoogia) esile toodud seaduspärasuste põhimõttelist samasust.
Sellest põhimõttest lähtudes võttis Lewin inimese hingeelu nähtuste kirjel-
damisel laialt kasutusele mõisteid ja seletusskeeme keemiast, matemaati-
kast, topoloogiast ning füüsikast. Seegi arusaam on tekitanud nii mõneski
vastuseisu. Teiselt poolt võimaldas psühholoogianähtuste avamine reaaltea-
duste keeles (valemeis) ning pinnalaotusliku ja ruumilise kaardistamise va-
hendusel Lewinil ilmselt teha rakenduslikust aspektist väärtuslikke tähele-
panekuid ja üldistusi, milleni ta verbaalsete kirjeldustega poleks küündinud.

Väljateooria põhimõisted

Lewin on ise öelnud, et tema teooriat pole põrmugi lihtne mõista, et

mõningatel kolleegidel kulub hulk aastaid, enne kui nad saavad selle ole-
musest aru. Püüdkem järgnevalt visandada Lewini teooria peajooned tema
kasutatud põhimõistete tutvustamise ja teooria rakenduse kirjelduste kaudu.
 Lewini käsituses hõlmab enamasti ellipsina kujutatud eluruum selle
reaalsete ja ettekujutuslike, olevikuliste, möödunud ja eesseisvate sündmus-
te kogumi, mis antud ajal täidab inimpsüühika ehk tema psühholoogilise
ruumi. Eluruum on seega konstrukt, mis võtab kokku kõik inimese psühho-
loogilist reaalsust kujundavad ja tema käitumist tingivad asjad. Eluruumi
võivad kuuluda ihaldatud või peljatud objektide kujundid, ootused, eesmär-
gid, ulmad, tegelikud või ettekujutatud takistused eesmärgi saavutamiseks,
inimese reaalne tegutsemine ja selle resultaadid jne - kõik see, mis mingil
moel võib inimkäitumist kujundada. Käitumine mingil konkreetsel ajal on
seega inimese eluruumi ja isiksuse funktsioon. Tähendusrikas on see, et
Lewin vaatles käitumist kujundavate teguritena ka inimese sotsiaal-
majanduslikku seisundit ning füsioloogilisi faktoreid (tervist ja kehalist
enesetunnet).
Regioonid ja piirid
Psühholoogiline ruum koosneb eri regioonidest ehk sektoritest, mille
vahele võib eluruumi graafilisel kujundil piirid j õõnestada (vt joonis).

Väljateooria looja ning tema sektoreiks jaotatud eluruum. Humoristlik pilt

Internetist

Eri alasid eraldavad rajajooned võivad olla erineva läbilaskvusega, mil-

le tähistamiseks võib mõne joone tõmmata jämedamalt, teise peenemalt...
Eluruumi faktiks on mis tahes ilming, objekt, mida inimene tunnetab. Mit-
me fakti koostoimel ehk kokkupuutel kujunevad sündmused. Sektorite ehk
alade hulk oleneb eluruumi faktide ja sündmuste hulgast.
Lokomotsioon
Eluruumi üksikud alad pole isoleeritud, vaid nende vahel hoitakse sidet
lokomotsiooni teel. Tegevused ehk lokomotsioonid võivad olla niihästi
reaalsed kui ka kujutletavad. Lokomotsioonide otstarbeks on inimese elu-
ruumi pingete reguleerimine. Ühes sektoris ehk alas tekkiv pinge võib põh-
justada liikumise teises sektoris. Näiteks kui sektoris K on tugevad rahul-
damata tarbed, võivad naabersektoris L tärgata kompensatoorsed unistused.
Kui unistused sektoris U ei võta pingeid alla, võib inimene algatada konk-
reetseid samme näiteks sektoreis P ja R.
Niihästi faktide kokkupuutel tekkivate sündmuste kui ka lokomotsioo-
nide (sektoreist teise kulgevate siirdtoimingute, A. K. seletus) teket juhib
kolm seaduspärasust:
- seotuse printsiip: sündmused ei teki iseenesest, need on alati kahe
või enama fakti seostatuse tagajärg,
- konkreetsuse printsiip: sündmuse või lokomotsiooni kujundab alati
mingi tegelik konkreetne fakt (niisiis mitte teoretiseering või abstraktsioon),
- samaaegsuse printsiip: vaid oleviku faktid võivad põhjustada olevi-
kulist käitumist (sündmusi ja lokomotsioone).
Ajaline perspektiiv
Väljateooriale on iseloomulik, et kõik möödaniku üleelamised ja mul-
jed, aga ka tulevikukartused ning -lootused, plaanid ja unistused toimivad
vaid olevikulises psühholoogilises väljas. Niisiis tajutakse kõiki eluruumi
alade fakte, otsekui eksisteeriksid need just praegu.
Valentsus
Valentsuse all mõeldakse mingi objekti omadust tõmmata inimest enda
poole või lükata endast eemale. Küsimuses on seega mingi fakti või elu-
ruumi ala väärtus inimese jaoks. Enda poole tõmbav regioon on positiivse,
eemale tõukav ala negatiivse valentsiga, mõned faktid või regioonid on aga
ka neutraalse valentsiga. Üksluisest tööst vaevatud inimene ihkaks vahel-
dusrikast puhkust välismaal, mis on tema jaoks positiivse valentsiga; ini-
mene, kelle põhitööks on mööda maailma ringi sõita ning kõikvõimalikel
konverentsidel, läbirääkimistel ja neile järgnevatel bankettidel viibida (nt
diplomaat), ihaldab aga puhkust veeta omaette üksildases laanekurus, välti-
des mis tahes olengute melu, mis tema jaoks on negatiivse valentsiga. Elu-
ruumis tekkiv pinge initsieerib jõu, mis suunab inimese vastavate
lokomotsioonide ja tegevustega konkreetsele sektorile (nt tööle, tervisele,
inimsuhetele, pereloomisele, õppimisele) tähelepanu pöörama. Konflikti põh-
justavad Lewini väga füüsika järele lõhnava skeemi järgi kolm juhtumit:
a) olukord, kus ühele toimingule, näiteks mingi algatuse realiseerimi-
sele, suhte reguleerimisele, enesetäiendamise soovile jne, toimivad korraga
võrreldava intensiivsusega positiivse ja negatiivse valentsiga objektid. Näi-
teks soovime süüa hõrku pardipraadi ja samas kaalust alla võtta,
 b) olukord, kus tuleb valida kahe ebameeldiva asja vahel, näiteks täita
ebameeldiv ülesanne või saada ülemuse käest noomida,
c) olukord, kus tuleks valida kahe meeldiva variandi vahel (millest ühe
eelistamisel jäädakse teisest ilma). Näiteks võib tuua „vanapoisi dilemma":
kas eelistada peret ja kodusoojust või vaheldusrikast elu eri tüdruksõpradega.

Psühholoogiline kasv

K. Lewini järgi toimub inimese areng sedamööda, kuidas ta kulgeb

oma reaalses tegutsemises, eluviisis ühest eluruumi alast teise, uude. Näi-
teks kui inimese eluruumi põhisektoriteks on pikki aastaid olnud töö, söö-
mine ja teler ning ta avastab siis ühtejärge kolm uut ala - võõrkeeleõppe,
väärtfilmid ja mägimatkad - , võib talle õnne soovida: isiksusliku kasvu al-
ged on loodud. Märkimist väärib asjaolu, et endale uue eluruumi ala avas-
tamine või juurdeliitmine reorganiseerib mingis mõttes (tervikliku geštaldi
põhimõttel) kogu eluruumi. Väga matemaatiliselt mõtestab Lewin ka elu-
ruumi diferentseerimise kui psühholoogilise kasvu olulise eelduse. See
hõlmab järgmised suunad:
- eluruumi avardamine, hõlmates sinna minevikusündmused, virgelt
eristatud oleviku objektid ja tulevikus olulise, sealjuures reaalse kõrval ka
kujutletava,
- eluruumi sektoritevaheliste seoste suurendamine ja tihendamine,
- eluruumi ulatuslikum struktureeritus (organiseeritus),
- eluruumi üldise liikuvuse (mobiilsuse, muutuvuse) suurendamine.
Isiksusliku kasvu tõkked on loogiliselt otsekui arengut soodustavate te-
gurite vastandid: eluruumi mingi sektori laienemine koos sellega kaasneva
stagnatsiooniga, tegevuste muutumatu kordumine mingis sektoris, inimese
küllastumine ehk enese ammendamine teatud negatiivse või positiivse va-
lentsiga tegevustes, sektorite vastastikuse läbitungivuse ja „suhtluse" nõr-
genemine. Siinkohal võiks tõmmata paralleeli E. Berne'i teooriaga kolmest
egotasandist (Vanem, Täiskasvanu, Laps). Berne'i järgi kujuneb madala
loovusega isik säärasest inimtüübist, kelle kõik egotasandid elavad otsekui
oma elu, üksteist rikastamata ja täiendamata.

Sotsiaalsed suhted

Täies kooskõlas geštaltteooriaga on Lewini järgi grupp, selle suhted ja

ressursid midagi enamat kui üksikliikmete summa. Sealjuures oleneb käi-
tumine mingis sotsiaalses situatsioonis nii konkreetsest olukorrast kui ka
indiviidi positsioonist. Iga rühma kuuluv isik vajab oma sihtide saavutami-
seks kas või minimaalse valiku- ja otsustamisvabadusega avardatud elu-
ruumi. Kui see ruum on liiga ahas, jääb kolm varianti: püüda rühmast lah-
kuda, seda ümber kujundada või oma kehva staatusega leppida. Inimsuhteid
kahjustab ka indiviidile rakendatud surve täita talle võõraid ja vastumeel-
seid rolle, suhtlevate osapoolte võimetus mõista teiste rühmaliikmete seisu-
kohti ning individuaalsete eesmärkide vasturääkivus. Sotsiaalse läheduse
või distantseerituse määrab aga see, mil määral endale olulisi eluruumi ala-
sid mingis grupis aktualiseeritakse. Lähedus ja sõprus tekivad sagedamini
inimestega, kellega on enam sarnaseid eluruumide alasid. Nagu näeme, an-
nab Lewini väljateooriat üsna hästi kohandada tänapäeva suhtlemispsühho-
loogia põhimõtetega.

U- ja G-tüüpi isiksused

Kõrvutades ameeriklasi ja sakslasi, toob Lewin esile kaht tüüpi inimesi.

U-tüüpi (sõnast USA) iseloomustavad jooned on järgmised: ta on mitme-
külgsema käitumisrepertuaariga ning oleneb enam olukorrast ja keskkon-
nast; G (sõnast Germany) on samas rikkamate individuaalsete joontega, sõl-
tudes keskkonnast ja olukorrast vähem. U-tüübil on kergem lävida sujuvalt
seltskondlike ja instrumentaalsete suhete pealispindsemal tasandil, ilma et
ta laseks teisi oma isiksuse (eluruumi) keskmesse. Näib, otsekui läviks ta
situatsioonide kohal, ilma neisse sügavamalt laskumata.

Tahe

B. Zeigarniki järgi väljendub tahe inimese võimes eirata positiivse va-

lentsusega regioone ning tegutseda valitud sihis, hoolimata vastu töötava-
test negatiivsetest valentsidest. Seda on lihtne mõista näite varal. Iseloomu
karastamine eeldab enamasti seda, et inimene väldib positiivse valentsiga
mugavat oleskelu ja võtab vastu otsekui negatiivse valentsiga pingutust
nõudvad väljakutsed. Teine viis tahtejõu arendamist mõista on järgmine:
pärast seda kui tahtekindlusest kujuneb inimesele oluline väärtus, omandab
see - tahtekindel tegutsemine - positiivse valentsi ja inimene tunneb sisi-
mat tõmmet toimida raskuste kiuste tahtejõuliselt.
 Mõtlemine ja intellekt

Inimese vaimne võimekus oleneb väljateooria järgi tema eluruumi or-

ganiseeritusest, eri regioonide suhtlusest ning lokomotsioonide teostamise
nobedusest ja arvukusest. Ehkki Lewini teoorias ei seletata lahti intellekti
olemust, võime probleemilahendusele suunatud mõttetööd kirjeldada
geštaltpsühholoogia raames. Geštaltistide meelest leiab probleemide lahen-
damisel esmalt aset insait - lahenduse äkiline taipamine - ja alles seejärel
saab teoks kognitiivne reorganiseerimine ehk lahendile ratsionaalse põhjen-
datud seletuse leidmine. Kognitiivne ümberkorrastus toimub niisiis seda-
mööda, kuidas inimene leiab oma probleemile uue lahenduse. Sageli eeldab
see keskkonnast uute objektide toomist inimese psühholoogilisse ruumi.
Loovuspsühholoogia mõisteis tähendab see tähendusrikaste vihjete või as-
jaolude eristavat äratundmist või ka lihtsalt probleemilahenduseks tarviliku
info sihipärast juurdesoetamist.

Väljateooria rakendamine sotsiaal-ja

organisatsioonipsühholoogias

Lewini teoorias ei leia inimese mina eristavat käsitlemist, seda hõlma-

takse küll aga sääraste minaregiooni kuuluvate nähtustega nagu arvamus
iseendast (minapilt), ootused enda suhtes, oma võimaluste, teiste hinnangu-
te eristamine jne. Väljateooria leidis Lewini Ameerika-perioodil arendamist
ja kasutamist mitmes valdkonnas, mis ei kuulu isiksusepsühholoogia sfääri:
juhtimisstiilide määratlemisel, organisatsiooni nõustamise skeemi väljatöö-
tamisel, inimeste nõudlusnivoo ja frustratsiooni olemuse täpsustamisel ning
hulgal teistel aladel, mis jäävad selle raamatu temaatikast välja.
Põhimõisted: väljateooria (field theory), geštalt, eluruum (Iife space),
regioonid (regions) ehk eluruumi alad, valentsus (valency), vektor, G- ja
U-tüüpi isiksused, lokomotsioon (locomotion).

Noppeid K. Lewini kirjutistest

Konflikt (JleBHH, K. 2002. TnnojiorHfl H Teopna nona. - HcTopna

ncHxojioruH. XX BeK. MocKBa.)

Järgnevas tekstis selgitab Lewin mängiva ja õppimisele õhutatava lapse

näite varal, kuidas konflikt on seotud valentsiga.
Konflikti määratletakse psühholoogiliselt välja ligikaudu võrdsete jõu-
dude vastasseisuna. Konflikt vallandub kolmel juhtumil.
 1. Laps on kahe positiivse valentsi vahel. Tal tuleb valida pikniku ja
sõpradega mängimise vahel. Seda liiki konfliktsituatsiooni lahendus leitak-
se harilikult lihtsalt. Mõnikord tekitab otsuse tegemisel kõhklusi kartus, et
valituks osutub kehvem eesmärk.

p
+
-0- pl.
+
Tr
±
0
Joonis 1. Joonis 2.

2. Mõnikord puutub laps kokku objektiga, millel on korraga nii positiiv-

ne kui ka negatiivne valents. Näiteks tahab ta ronida puu otsa, aga kardab.
Niisugune jõudude vahekord on oluline juhul, kui last kiidetakse mingi
tegevuse eest (näiteks kooliülesande täitmine), mida ta ei taha teha.
Seda liiki konfliktsituatsioonid tekivad pigem eksperimendi käigus või
olukorras, kus eesmärgi saavutamist tõkestab barjäär. Kõigepealt näeb laps
(C) barjääri (B) iseenda ja oma eesmärgi (G) vahel, mis takistab jõuvälja
suunas eesmärgi täitmise lõpuleviimist.
Ent pärast seda, kui lapse ette on mitu korda kerkinud tõke ning ta on
haiget saanud või äpardumist kogenud, omandab tõke ise negatiivse valent-
si. Kui positiivse vektori kõrvale tekib ka negatiivne, kujuneb välja teine
konfliktiliik. Negatiivne vektor suureneb tavaliselt aegamööda ning muutub
lõpuks positiivsest tugevamaks. Vastavalt sellele lahkub laps jõuväljalt.

Joonis 3. Joonis 4.

Jõuväljalt äraminek (Aus-dem-Felde-Gehen) võib olla füüsiline, kui

laps taandub, pöördub kõrvale või lahkub toast või teatud kohast; see võib
toimuda ka jõuvälja sees, kui laps hakkab mängima või iseendaga tegelema
või hoopis midagi muud tegema. Raskuste ilmnemisel võib sageli juhtuda,
et laps teeb küll mõned liigutused eesmärgi poole, kuid samal ajal tegeleb
mõttes juba millegi muuga. Neil juhtudel on kehalisel tegevusel suuremal
või vähemal määral žestikuleerimise tähendus.
Niisugustel juhtudel on jõuväljalt lahkumine algul peaaegu alati ajuti-
ne. Laps pöördub kõrvale vaid selleks, et tulla järgmiseks barjääri ületamise
katseks tagasi. Lõplik lahkumine jõuväljalt toimub alles pärast mõningaid
ajutisi äraminekuid, mille kestus pikeneb üha, kuni laps ei naase lõpuks
enam ülesande lahendamise algolukorda.
Ebatavaline visadus niisugustel juhtudel ei ole hoopiski aktiivsuse näi-
taja. Vastupidi, aktiivsed lapsed lahkuvad jõuväljalt tavaliselt varem kui
passiivsed. Mitte katsetuste kestus, vaid iseloom on aktiivsuse tõeline näita-
ja. Teatud asjaoludel on aga sellise konfliktsituatsiooni puhul tegeluste kes-
tus lastel pikem kui noorukitel, kuigi üldjuhul pikeneb lapse kasvades ka
tegelusühiku kestus.

Joonis 5. Joonis 6.

3. Kolmandat liiki konfliktsituatsioon tekib siis, kui laps on kahe nega-

tiivse valentsi vahel, näiteks kui last püütakse karistuse (P) ähvardusel ärgi-
tada lahendama ülesannet (T), mida ta ei taha aga teha. Selle olukorra ja
esimest liiki konfliktsituatsiooni vahel on oluline erinevus, mis saab sel-
geks, kui kujutada endale ette jõudude üldist paiknemist jõuväljai.
 Psühholoogiline ökoloogia (JICBHH, K. 2002. OnpeflejieHne ÜOHJITHJI
«nõue B ^aHHLiü MOMCHT». - HcTopna ncHxojioraH. XX BeK. MocKBa.
Polemiseerides psühholoog E. Brunswikiga, kaitseb Lewin oma seisu-
kohti reaalteadustest pärit meetodite kasutamise kohta psühholoogias ning
selgitab oma väljateooria mitmeid olulisi momente.
Alljärgnev põhineb Brunswiki (Brunswik E. Organismic achievement
and environmental probability // Psychol. Rev. - 1943. - V 50. P 255 -
272) statistikaalaste seisukohtade mõningate aspektide arutelul.
Praegusaja faktide hulgas võib eristada kolme valdkonda, kus on aset
leidnud psühholoogiale huvipakkuvaid muutusi.
1. „Eluruum", st isiksus ja tema psühholoogiline ümbrus, nagu see te-
ma jaoks eksisteerib. Me peame tavaliselt seda mõjuvälja silmas, kõneldes
vajadustest, motivatsioonist, tujust, eesmärkidest, häireolukorrast ning
ideaalidest.
2. Hulk füüsilise ja sotsiaalse maailma protsesse, mis antud hetkel ini-
mese „eluruumi" ei mõjuta.
3. Eluruumi „piiritsoon"- füüsilise ja sotsiaalse maailma teatud osa,
mis mõjutab antud hetkel eluruumi. Näiteks on tajuprotsess niisuguse piiri-
tsooniga tihedalt seotud, sest selle, mida tajutakse, määravad tihti ära "stii-
mulid", st füüsilise maailma see osa, mis mõjutab meeleorganeid. Teine
piiritsooni kuuluv protsess on mingi tegevuse sooritamine.
Brunswik kinnitab õigesti: „Väli, mille piires Lewin võib ennustusi te-
ha, on sõna otseses mõttes inimene oma eluruumis." Seejärel ta jätkab:
„Aga eluruumi ei tohi segi ajada ei geograafilise ümbruskonna ning selle
füüsiliste stiimulitega ega selles ümbruskonnas reaalselt saavutatud tule-
mustega. Eluruum - see on /miski/ pärast tajumist, kuid enne käitumist."
See kinnitus on osaliselt õige nimelt seetõttu, et minu arvates on nii tajumi-
ne kui ka käitumine psühholoogiaga seletatavad probleemid. Selline vaate-
punkt on väljateooria seisukohalt loomulik järeldus, kuna välja piiriolud on
ühtlasi välja olulised tunnusjooned. Näiteks sõltuvad piiritsooni kuuluvad
tajuprotsessid osaliselt välja sisemise osa seisundist, st inimese iseloomust,
tema motivatsioonist, tunnetuse struktuurist, taju laadist jne, osaliselt aga ka
organismiväliste füüsiliste protsesside tulemusel väljakujunenud s t i m u l e e -
rimise jaotusest" silma võrkkestal või teistel retseptoritel. Neil põhjustel on
füüsilise ja sotsiaalse tegevuse probleemid psühholoogia loomulik osa.
Kuid Brunswikil on õigus, kui ta eeldab, et ma ei käsita siin psühho-
loogilise välja osana aspekte, mis mõjutavad antud hetkel isiksuse eluruu-
mi. Toit, mis on ukse taga, labürindi lõpus, väljaspool nägemis- ja haist-
misulatust, ei ole looma eluruumi osa. Kui loom teab, et toit on seal, peab
see teadmine olema edasi antud tema eluruumi, kuna siis see teadmine mõ-
jutab tema käitumist. Samuti tuleb arvestada antud või tulevase situatsiooni
tajumise subjektiivset momenti, kuna ootus mõjutab samuti käitumist.
Kõigi antud hetkel käitumist mõjutavate tegurite eluruumi kaasamise
ning väljaspool seda kõige väljaarvamise printsiip ei luba eluruumi arvata
füüsilist toitu, mida ei tajuta. Sel juhul ei mõjuta see toit käitumist.
Tõepoolest, loom hakkab minema labürindi lõpu poole, kui ta mõtleb
sellele, et seal on toit, isegi kui seda tegelikult seal ei ole; ega hakka labü-
rindi lõpus oleva toidu poole liikuma, kui ta sellest ei tea.
Varem seda printsiipi loomapsühholoogias ei kasutatud, kuid see tun-
dub olevat niivõrd ilmselge, et arvan, et kõik psühholoogid nõustuvad sel-
lega. Enne Brunswiki artikliga tutvumist pidasin ma teistsuguseid väiteid
eelkõige ebatäpse terminoloogia kasutamise tulemuseks, mitte erinevate
arvamuste väljenduseks. Artikli ilmumisele järgnenud diskussioon selgitas
ilmselt seda küsimust ning ma arvan, et see diskussioon väärib tutvustamist.
Brunswik arvab, et juhul kui psühholoogilise välja piirid on niisugused,
nagu on eespool kirjeldatud, tuleb juhtumi üle arutleda seaduspärasuste,
mitte statistika terminites. Kuid ta kinnitab, et seda on võimalik saavutada
psühholoogiast kõige dünaamilisemate aspektide väljaarvamise hinnaga. Ta
tahab psühholoogilisse välja lisada füüsilise ja sotsiaalse maailma need
osad, mis minu arvates tuleks välja jätta. Neid osi peaks Brunswiki järgi
statistiliste meetoditega uurima, arvutades välja sündmuste tõenäosuse.
Minu arvates on siin põhiline see, mida mõista termini „tõenäosus" all.
Kas soovib Brunswik teada saada autojuhi mõtteid tõenäosusest /liikluses/
surma saada või soovib ta teada saada statistilisi andmeid, mis kõnelevad
niisuguse sündmuse „objektiivsest tõenäosusest"? Kui inimene istub toas
ning on veendunud, et lagi ei lange alla, kas peaks siis tema käitumise en-
nustamiseks arvesse võtma ainult „subjektiivset tõenäosust" või peaksime
arvestama ka objektiivset tõenäosust, et lagi langeb alla - inseneri väljaar-
vutatud tõenäosust? Minu arvates peaks arvesse võtma vaid esimest tõenäo-
sust, kuid Brunswik vastas minu küsimusele, et samavõrra ka teist.
Ma mõistan, miks psühholoogia huvitub isegi nendest füüsilise ja sot-
siaalse maailma valdkondadest, mis ei ole eluruumi osad või mis ei avalda
antud hetkel selle piiritsoonile mõju. Kui tahame tagada, et laps areneks,
kui tahame ennustada, millises olukorras on indiviid teatud mõjutuse puhul,
peaksime tulevikku ette ennustama. Ilmselt peaks selline ennustamine põ-
hinema osaliselt mittepsühholoogiliste andmete statistilisel analüüsil.
Teoreetiliselt võib seda ülesannet iseloomustada kui ülesannet välja
selgitada, milline füüsilise või sotsiaalse maailma osa määrab antud perioo-
dil eluruumi „piiritsooni" See ülesanne väärib psühholoogide tähelepanu.
Ma teen ettepaneku nimetada seda psühholoogiliseks ökoloogiaks.
Siin toimivad ka indiviidi „eluloo" mõned tahud. Tema eluruumi piiri-
tingimused sõltuvad pikema või lühema perioodi jooksul osaliselt tema te-
gudest. Selles mõttes peavad need olema eluruumi psühholoogilise dünaa-
mikaga seotud. Ülejäänud arvutused tuleks teha mittepsühholoogilisel teel.

Igasuguste muudatuste selgitamise või ennustamise olemus teatud

valdkonnas seisneb selle muudatuse korrelatsiooni viimises psühholoogilise
välja tingimustega antud ajal. See põhiprintsiip teeb sündmuse subjektiivse
tõenäosuse indiviidi eluruumi osaks. Kuid see välistab teiste, eluruumist
mitteväljaviidavate faktorite objektiivse tõenäosuse.

Kokkuvõte

Esmatutvumine Lewini teooriaga jätab mulje, et selle sisu on raske tai-

bata ja omaks võtta... teooria erakordse lihtsuse tõttu. Näib, nagu seletaks
Lewini skeem (detailidesse laskumata) enam-vähem kõik inimpsüühikas.
Kes aga soovib toodud teooria lühikokkuvõtu abil saada selgust näiteks
inimese mina olemuse, motivatsiooni kujunemise, isiksuse arengu, iseloo-
mutüüpide, neuroosi tekkepõhjuste j m kohta, jääb muidugi nõutuks. Lewin
jätab siin kõik otsad lahti. Lewin ise on öelnud, et tema teooriat pole võima-
lik taibata ilma praktikata. Võib nõustuda Lewini endaga, kelle meelest on
tema pakutud õpetus ennemini visand või skeem elu konkreetsete problee-
mide lahendamiseks kui detailideni välja töötatud inimese ja käitumise ter-
vikkäsitlus. Isiksuse psühholoogia aspektist vaadatuna jätab väljateooria
lahti mõtestamata suure hulga küsimusi, mis teiste teooriate raames on leid-
nud ulatuslikku käsitlemist. Lewini pakutud matemaatika ja füüsika vale-
mid ning analoogid pole isegi teooria pooldajate seas, saati siis väljaspool
seda õpetust, kuigi laia kasutamist leidnud. Lewini vaieldamatuks teeneks
jääb aga eksperimenteeriva psühholoogia tänapäeval üldiselt tunnustatud
printsiipide ja meetodite väljatöötamine. Isiksuseõpetusena üsna visandlik
väljateooria osutus juba alates 1930. aastaist üllatavalt tegusaks vahendiks
suure hulga akuutsete psühholoogiliste probleemide mõtestamisel ja lahen-
damisel. Näib, nagu võimaldanuks just teooria lõpetamatus ja suhteline tüh-
jus paikapandud postulaatide kohalt tema erakordselt laia rakendust, seda
eriti sotsiaalpsühholoogias, grupidünaamikas, kasvatusteadustes, meedias,
organisatsioonikäitumises. Lewini õpilaste ja tema teooria arendajate hulka
kuulub palju väljapaistvaid psühholooge: Zeigarnik, Rokeach, Atkinson,
Festinger, Heider jt. Kokkuvõtvalt võib nentida, et Lewin on XX sajandi
geštalt-, isikuse-ja sotsiaalpsühholoogia autoriteetsemaid õpetlasi.
 Hans Eysencki isiksuse tüpoloogia
Saksa-inglise psühholoog Hans Eysenck sündis
1916. aastal Berliinis näitlejate perekonnas (ema oli
tollal populaarne filmitäht Ruth Werner). Kui Hans
oli kaheaastane, läksid poisi vanemad lahkuja Han-
su asus kasvatama emapoolne vanaema, keda kuu-
lus psühholoog iseloomustas aastaid hiljem ennast-
ohverdavalt hoolitseva ja isetu inimesena, „kes on
liiga hea selle maailma jaoks". Lapseeas nautis
Hans suurt vabadust teha, mida süda ihkab. Olles üles kasvanud üsna bo-
heemlikus miljöös, ei võinud Eysenck hilisemas eas silma otsas kannatada
mis tahes vormis kitsarinnalisust. Pärast keskkooli lõpetamist kavatses
Hans esialgu astuda Berliini ülikooli, ent sinna pääsemise eeltingimuseks
oli natsistliku salapolitsei agendiks hakkamine. Kuna natsism oli Hansule
juba olemuslikult vastumeelt, siirdus ta end täiendama Inglismaale. Soovi-
des astuda Londoni ülikooli füüsikat õppima, sooritas Hans edukalt nõutud
sisseastumiseksami, kuid järsku selgus, et ta oli teinud vale eksami, mis ei
annagi õigust füüsikat õppima minna. Samas selgus, et tehtud eksam avas
Londoni ülikoolis tee psühholoogia erialal õppimiseks. Pikemalt mõtlemata
valiski Hans endale uue eriala ja 1940. aastal sai ta filosoofiadoktori kraadi.
Teise maailmasõja ajal tuli tal ilma igasuguse psühhiaatrilise ettevalmistu-
seta ravida stressi ja depressiooni all kannatavaid liitlasvägede sõdureid.
Pärast sõda asus Eysenck õppejõuna tööle Londoni ülikoolis, olles samal
ajal ühe psühhiaatriainstituudi direktor. Ta pidas loenguid ka mitmes
Ameerika Ühendriikide ülikoolis. Eysencki nimi sai laialt tuntuks, kui ta
vastupidi üldlevinud arusaamale kinnitas, et inimese intelligentsus on põhi-
osas kaasasündinud. Suurt poleemikat tekitas ka tema väide, et kaasaja kal-
lid ja komplitseeritud psühhoteraapiameetodid ei avalda ravialustele pea-
aegu mingit toimet. Pärast pensionile minekut jätkas Eysenck innukalt oma
vaadete publitseerimist ja mängis vabal ajal meelsasti tennist. H. Eysenck
elas ja töötas kõrge vanuseni, lahkudes siitilmast üsna hiljuti, 1997. aastal.

Teoseid
Eysencki sulest on ilmunud kümneid raamatuid, teaduslike teoste kõr-
val ka palju laiematele lugejahulkadele mõeldud üllitisi. Enim tsiteerituna
võiks esitada tema nelja teaduslikku raamatut: „The Structure on Human
Personality" (1952), „Crime and Personality" (1964), „Psychopharma-
cology and Personality" (1983), „Genius: The Natural History of Ceativity"
(1995). Mitu raamatut on kirjutatud kahasse koos oma teise, psühholoogist
naisega. Mõned näited tema populaarsetest teostest: „Uses and Abuses of
Psychology" (1953), „Fact and Fiction in Psychology" (1965), „You and
Neurosis" (1977), „Sex, Violance and Media" (1978). Eesti keelde on seni
tõlgitud tema kaks teost: „Tunne oma võimeid" (1972) ja „Kontrolli oma
IQ-d" (2004).

Isiksuse tasandid

Eysencki isiksuseteooria vundamendiks on kolm postulaati: isiksusel

on tugev geneetiline alus; isikuomadusi tuleks vaadelda hierarhilises struk-
tuuris; isiksuse struktuuri ülesehitamisel tuleks lähtuda deduktiivsest teest:
konstrueerida algul teoreetiline mudel ja kontrollida seda faktoranalüüsi
rakendamise teel mitme meetodi abil.
Isiksuse madalaima tasandi moodustavad Eysencki arusaamist mööda
spetsiifilised teod või mõtted (specific acts or cognitions), mis võivad olla
isiksuse kui tervikuga tugevamini või nõrgemini (juhuslikult) seotud. Teise,
kõrgema tasandi kujundavad inimesele harjumuspärased teod või mõtted
(habitual acts and cognitions), reaktsioonid, millel on kindlatel asjaoludel
tendents korduda. Näiteks võib häbelik inimene asetada piinlikkust tekita-
vas olukorras sõrme suhu, närviline isik aga hakata erutusseisundis küüsi
närima. Alt kolmandal tasandil on isiksuse jooned (ingl k trait - joon, ise-
loomustav tunnus) - suhteliselt püsivad ja tähtsad omadused. Iseloomu-
joonte kujundajaks on esmaste harjumuste kordamine. (Meenutagem tuntud
ütlust: korda tegu - saad harjumuse, korda harjumust - saad iseloomu, kor-
da iseloomu - saad saatuse.) Kõrgeimal astmel asuvad tema mudelis isiksu-
se superfaktorid ehk tüübid. Tüübi moodustavad mitu omavahel seotud
isiksuseomadust koos.

Isiksuse dimensioonid

Eysenck kaasas oma teooria ülesehitamisse hulga eri meetodeid, kasu-

tas enesevaatlust, eksperthinnanguid, biograafilisi andmeid, füsioloogilisi
parameetreid, mitmesuguste testide näitajaid. Kõiki neid andmeid töödeldi
faktoranalüüsiga.
Esialgu tõi Eysenck välja kaks tüüpi ehk põhimõõdet: ekstravertsuse -
introvertsuse ja stabiilsuse - neurotismi, millele hiljem lisas ka psühho-
tismi, vastaspoolusega superego jõud. Niisiis on superfaktorid ehk tüübid
bipolaarsed, näidates ennekõike konkreetse inimese paiknevust mingi mõõ-
te kujuteldaval teljel. Eysenck väitis, et superfaktorid on bimodaalsed: sa-
mal ajal kui enamikus inimestes on mõlema vastaspooluse (nt niihästi
ekstraverdi kui ka introverdi) omadusi, on vastandäärmustesse kuuluvaid
palju vähem kui jaotustelje keskele jäävaid. Teisisõnu on inimeste enamik
ennemini n-ö keskmised kui näiteks eredalt väljenduva neorotismi või
psühhotismi tunnustega.
Isiksuse kahe mõõtme omavahelisel ühendamisel kujuneb neli inim-
tüüpi, mille selged ja veenvad kirjeldused on olnud eeskujuks paljudele
isiksuse populaarseile käsitlustele nii Eysencki enda kui ka temast inspirat-
siooni saanud literaatide raamatuis.

Joonis 7
 Mõisted neurotism või psühhotism näivad osutavat patoloogiale, ent
Eysencki meelest iseloomustavad need ka täiesti terveid inimesi. Näiteks on
psühhotismi ühel skaalapoolel säärased omadused nagu altruism, empaa-
tilisus, koostöövalmidus; skaala vastaspoolel aga vaenulikkus, agressiivsus
ja patoloogilistele reaktsioonidele kalduvus. Iga inimene võib asetuda sellel
mõttelisel teljel mis tahes punktis, ilma et keegi hakkaks teda psüühiliselt
haigeks pidama.
Eysenck töötas välja omapärase seletuse (diathesis-stress model) selle
kohta, miks mõnel inimesel ilmneb patoloogia. Põhjuseks on (isiksuslik)
nõrkus näiteks stressorite või ohtliku, karmi, ebamäärase olukorra suhtes.
Patoloogia eelsoodumus pluss seda võimendav eriline olukord kujundabki
ebaterveid reaktsioone: depressiooni, skisofreenilist käitumist jm. Teisisõ-
nu: mida kõrgem P-skaala (psühhotismi) näitaja, seda väiksem välisärritaja
võib esile kutsuda patoloogilise reaktsiooni.
Eysencki teooriale lisab väärtust asjaolu, et ta leidis suure hulga uurin-
gutega oma isiksuse mudelile n-ö sotsiaalse väljundi. Mõnuainete tarbimi-
ne, kuritegevus, südamehaiguste risk, loovus ja isegi vähiprofülaktika on
kõik isiksuse kolme tüübi ehk superfaktoriga seotud.
Eysencki suurt poleemikat tekitanud väide kinnitab, et kõik ülalkirjel-
3
datud kolm tüüpi on A ulatuses sünnipärased ja üksnes % osas keskkonna
kujundatud. Oma seisukoha kaitseks esitas Eysenck kolme liiki tõendeid.
Esiteks kehtib tema tüpoloogia väga erinevates kultuurides Ugandast Hii-
nani. Teiseks ilmneb tüpoloogiate sarnasus eriti selgelt ühemunakaksikute
juures. Ja kolmandaks on tüübile omastel joontel väga pikk püsiiga - põhi-
omadused püsivad terve inimese eluea. Niisiis on näiteks loov või krimi-
naalne isik seda enamasti juba sünnipäraselt. Mis mõistagi ei tähenda, et
keskkond ei võiks tema kalduvust pärssida või võimendada. Eysenck töötas
niihästi oma teooria arendamiseks kui ka selle kontrollimiseks välja mitu
isiksuse küsimustikku, näiteks IPQ (Eysenck Personality Questonnaire) ja
selle ümbertöötatud variandi IPQR (Eysenck Personality Questonnaire
Revised).

Kirjeldagem nüüd tema isiksuse mõõteid lähemalt.

Ekstraversioon - introversioon
Kui Jung mõistis introversiooni sissepoole, oma subjektiivsesse maa-
ilma suundumisena, siis Eysenck käsitab kirjeldatud mõõdet rohkem tava-
pärases tähenduses. Ekstraversioon tähendab tema järgi seltsivust ja impul-
siivsust, entusiasmi, muretust, enesekindlust, suhtlemisjulgust, domineeri-
missoovi, optimismi ja stiimulinälga - püüdu leida innustavaid välisärrita-
jäid. Introversioon ilmneb aga selles, et inimene on vaikne, seltsimatu, pas-
siivne, endassetõmbunud, mõtlik, tugeva enesekontrolliga. Samas leiab
Eysenck, et ekstraverdile või introverdile omase käitumise juured on süga-
val inimese bioloogilises või geneetilises olemuses. Ekstravertidel on aju-
koore erutuslävi kõrgem kui introvertidel, seetõttu on nad sensoorseile stii-
muleile vähem vastuvõtlikud, nad vajavad tugevamaid ja kestvamaid ärrita-
jaid, tüdivad stiimuleist kiiremini ning otsivad elus enam vaheldust ja seik-
lusi. Introverdid on samas madalama sensoorse lävega, millega seoses ela-
vad nad kõikvõimalikke erutusi-ärritusi intensiivsemalt ja kauem üle.
(Konkreetse isiku tüübikuuluvuse võimaldab hõlpsasti kindlaks teha nn sid-
runitest. Kui kellegi keelele pigistada neli tilka sidrunimahla, eritub intro-
vertidel kaks korda enam sülge kui ekstravertidel.) Introverdid püüavad
vaistlikult vältida (üle)erutavaid olukordi, näiteks avaliku tähelepanu kesk-
messe sattumist, riskantseid spordialasid jne. Ekstraverdid taluvad kerge-
mini valu (nt hambaarstil), nad peavad töötades sagedamini puhkepause,
kerge erutuvus tõstab töötades nende jõudlust (introvertidel hoopis alan-
dab). Ekstraverdi jaoks on optimaalne suhteliselt tugev sensoorne stimulat-
sioon, mis ajendab neid lohelennukiga lendama, väitlusklubisid asutama,
marihuaanat suitsetama, vara seksuaalelu alustama, seksuaalses vahekorras
kauem eelmängu harrastama ja samas sagedamini sekspartnereid vahetama.
(Frager, Fadiman 2002, lk 808). Ekstraverdid oskavad end traumeeriva
sündmuse tugeva pidurduse tõttu kergemini välja lülitada, introverdid ela-
vad aga ebameeldivusi kauem üle. Lisagem veel mõningaid kirjeldatud kaht
tüüpi iseloomustavaid näitajaid:

- introverdid eelistavad rohkem teoreetilist ja teaduslikku tööd,

ekstraverdid aga inimestega töötamist,
- introverdid masturbeerivad ekstravertidest sagedamini,
- ülikoolis saavad introverdid üldiselt paremaid hindeid,
- introverdid on erksamad hommikul, ekstraverdid aga õhtul.

Neurotism - stabiilsus
Toetudes teadusuuringuile, osutas Eysenck, et ärevus, hüsteeria ning
sundtegevused on sageli päritud - geneetilise taustaga. Selgus ka, et ühe-
munakaksikuil ilmnes märksa sagedamini hälbivat käitumist, homosek-
suaalsust ja alkoholismi kui kahemunakaksikuil. Kõrge neurotismiga isikud
reageerivad liiga tugevasti stiimuleile ja naasevad aeglaselt varasemasse
seisundisse. Nad on tundlikumad ebameeldivaile, harjumatult uutele, ärrita-
vatele olukordadele ja kurdavad sagedamini pea- ja seljavalude, aga ka eru-
tuvuse ja ärevustunde üle. See ei tähenda, et kõrge neurotismiga inimesed
oleksid teistest neurootilisemad (histrioonilisemad). Kuid erakordsed olu-
korrad toovad neis teistest kergemini neuroosi sümptomaatika esile küll.

Psühhotism - tugev superego

Kõrge psühhotism pole mingil juhul psühhopaatia väljendus, kuid võib

ekstreemses olukorras saada selle eelsoodumuseks. Kõrge psühhotismiga
inimesed on egotsentrilised, külmad, vaidlushimulised, agressiivsed, impul-
siivsed, ümbritsejate suhtes vaenulikud, kahtlustavad ja antisotsiaalsed. Tu-
geva (suure) superegoga inimesed on samas sotsiaalselt osavõtlikumad,
hoolitsevad ja kohanevad kaasinimestega paremini. Kõrge psühhotism on
Eysencki meelest seotud androgeenide ehk meessuguhormoonide (testoste-
rooni) suurema eritumisega organismis, millel on taas tugev geneetiline
soodumus.

Eysencki teooriale lisab praktilist väärtust asjaolu, et eri superfaktorid

(tüübid) pole omavahel korrelatsioonis. Seega moodustavad kõik Eysencki
isiksuse mõõted omavahel hulga uusi kombinatsioone. Näiteks suureneb
introversiooni ja neurotismi liitudes järsult risk sattuda ärevusse ja kannata-
da foobiate käes. Ekstraversioon ja neurotism kasvatavad aga antisotsiaalse
käitumise tekke tõenäosust.

Põhimõisted: introversioon, ekstraversioon, neurotism, psühhotism,

isiksuse joon (trait), tüüp, superego jõud (Superego strenght).

Noppeid H. Eysencki sulest

Raamatust „Ihmisten erilaisuus" (Helsinki 1976, vabatõlge)
Tööpsühholoogiast

Teadusliku tööpsühholoogia alusepanija oli F W Taylor. Ta oli inglas-

like joontega ameeriklane. Taylor pidas lugu efektiivsusest ja arendas seda
rohkem kui paljud tema kaasaegsed. Ta leiutas tänapäeval laialt kasutusel
pesapalli ülekäesöödu. Mõtles välja lusikakujulise tennisereketi, kuna ar-
vas, et sellekujuline reket on seni kasutatust tõhusam. Ta isegi püüdis seda
teooriat praktikas rakendada, üritades oma reketiga Ameerika meistritiitlit
võita. Kui see tõhususe apostel suunas oma pilgu tööstusele, jahmatasid te-
da selles valdkonnas valitsev pillamine ja ebaefektiivsus. Olukorra paran-
damiseks koostas ta kolmepunktilise tegutsemiskava, mida võib veel prae-
gugi oma põhisisult pidada tööpsühholoogia manifestiks. Taylori tegutse-
miskava esimeses punktis on öeldud: „Kasuta ainult häid mehi!" Sellega ei
mõelnud ta kõlbeliselt häid mehi; ehkki ta oli kveeker, ei püüdnud ta kõlbe-
lisust ja efektiivsust omavahel segada. Ta pidas silmas meeste pärilikke
omadusi ja tööpraktikat antud valdkonnas.
Taylori programmi teine punkt käsitleb õpetamist. „Kui oled mehed
valinud, õpeta neid õigesti," ütles ta. Kolmas punkt on motivatsioonist. Kui
oled mehed valinud ja neid õpetanud, stimuleeri neid kõrgema palga nimel!
Taylor on õigesti esile toonud tööpsühholoogia kolm põhiprobleemi: valik,
õpetamine ning motivatsioon.
Taylor soovitas iga tööfaasi üksikasjalikult uurida, et leida parim viis
ülesande sooritamiseks, töövahendite ja materjali paigutamiseks ning töö
eri etappidel vajamineva aja määramiseks. Parima meetodi leidmiseks soo-
vitas ta järgmist. Kõigepealt jaotatakse töö ühekordseteks, elementaarseteks
liigutusteks (toiminguteks). Seejärel jäetakse ära kõik kasutud liigutused.
Jälgitakse, kuidas iga töötaja sooritab mingit vajalikku liigutust, ning vali-
takse stopperi abil parim viis selle tegemiseks. Siis kirjeldatakse ja loetle-
takse kõik liigutused ning määratakse nende tegemiseks kuluv aeg. Viima-
ne saadakse nõnda, et hea töötaja tööajale lisatakse mingi kaoprotsent väl-
timatute viivituste, vigade, katkestuste jm arvelt. Seejärel selgitatakse välja,
mitu protsenti tööajast tuleb kulutada puhkusele füüsilise väsimuse ära-
hoidmiseks. Samuti määratakse kindlaks vajalikud puhkepausid. Neid järke
nimetab Taylor analüütiliseks tööks. Sellele järgneb konstruktiivne töö, kus
elementaarsed liigutused ühendatakse rühmadeks ning liidetakse töökesk-
konda.
Hilisemad uurijad on Taylori programmi täiustanud. Neist väärib esile-
tõstmist Gilbreth. Ta määratles seitseteist kõige tavalisemat, füüsilise töö
puhul esinevat liigutuste tsüklit ehk „therblig'it", nagu ta neid nimetas oma
tagurpidi kirjutatud nime põhjal. Need tsüklid on: 1) otsida, 2) leida, 3) väl-
ja valida, 4) kinni haarata, 5) rakendatult ümber paigutada, 6) üles seada,
7) kokku koguda, 8) käima panna, 9) tühjendada, 10) üle vaadata, 11) ette
asetada, 12) lahti teha, 13) tühjalt ümber paigutada, 14) vahet pidada,
15) vajalik puhkepaus, 16) mittevajalik puhkepaus, 17) planeerida.
Detailne näide võib veel täpsemalt selgitada mingit spetsiaalset tööd
uuriva psühholoogi lähenemisviisi. Järgnevalt esitan Gilbrethi klassikalise
uurimuse müüri ladumise kohta. Müürsepaamet on üks vanemaid ja konser-
vatiivsemaid: mõnesaja aasta jooksul ei ole tehtud täiendusi ei töövahendeis
ega materjalides rohkem kui töömeetodites. Gilbreth, kes oli noorusaastail
mõnda aega müürsepana tegutsenud, analüüsis üksikasjalikult nii müürse-
paliigutusi kui ka tööriistu. Ta tegi kindlaks täpse asendi, millises müürsepa
mõlemad jalad peaksid olema seina, mördikasti ja telliskivihunniku suhtes,
nii et müürsepp ei peaks töötades iga kord tegema asjatuid samme. Ta uuris
mördikasti ja tellisehunniku parimat kõrgust ning kavandas oma tähelepa-
nekute põhjal spetsiaalse, tasapinnaga varustatud tellingu, kuhu oli kõiki
vajaminevaid vahendeid võimalik toimetada nii, et telliskivide, mördi, töö-
meeste ja seina asetus oleks otstarbekohane. Eraldi selleks valitud tööline
pandi neid tellinguid pidama sobival kõrgusel vastavalt sellele, kuidas sein
töö edenedes kerkib. Tänu sellele leiutisele ei pidanud müürsepp enam
kummarduma iga tellise ja kellutäie mördi järele oma jalgade juurde ning
seejärel end sirgu ajama. Kui mõtleme sellele, et ajaloo vältel on iga müür-
sepp umbes tuhat korda päevas painutanud oma (ütleme 70 kg raskust) keha
umbes 60 cm allapoole ning seejärel tõstnud seda jälle üles, tõstes samal
ajal ka paar kilo kaaluvat tellist, mõistame, kui suurt energia kokkuhoidu
see lihtne leiutis võimaldas.
Kõik see puudutab füüsilise töö lihtsat motoorikat. Ühe katse abil on
aga uuritud hoopis teist laadi asja, nimelt üliõpilaste lugemiskiirust. Võiks
arvata, et tudengid on lugemiskunsti asjatundjad, tegelikult aga selgus, et
enamik neist luges nii aeglaselt, et see takistas suuresti nende õpinguid.
Huulte mittevajalikku liikumist põhjustas see, et asjaosaline tahtis "kuulda"
end teksti lugemas; silmad liikusid tahapoole üle juba loetud teksti, kuna
seda ei olnud korralikult mõistetud; pilk takerdus sageli asjatult siia-sinna
jne. Nende kergesti kõrvaldatavate vigade tõttu loevad üliõpilased mitu
korda, mõnikord isegi kümme korda aeglasemalt, kui oleks nende suurim
lugemiskiirus. Vastavad analüüsi- ja harjutusmeetodid, mis õpetavad tu-
dengeid õigesti lugema, osutusid eriti tulemusrikkaks ning õpitulemused
paranesid märgatavalt.

Psühhoanalüüsist

Sageli kuuldud väide, et „psühhoanalüüsi hüpoteesid on diivanil läbi

katsetatud" (st diivanil, kus patsient analüütilise sessiooni ajal lebab), näitab
selgesti väära arusaamist sellest, mida hüpoteeside empiiriline katsetamine
teaduses tähendab. Me ei saa katsetada Freudi hüpoteeside paikapidavust
„diivanil" lebades, niisama kui ei saa otsustada Newtoni ja Einsteini hüpo-
teeside üle, minnes magama õunapuu alla.
Freudi pooldajate hüpoteese ei toeta seik, et need moodustavad süs-
teemi" On olemas suur hulk selliseid „süsteeme", kus ollakse põhiküsimus-
tes eri seisukohal ja mis kõik tuginevad kliinilise („diivani") andmestiku
tõendusmaterjalil. Kui kõik need aga põhinevad „diivanilt" saadud materja-
lil, kuidas me siis saame otsustada nende omavahel vasturääkivate väidete
õigsuse üle?
 Ehk on meil veel üks võimalus vastuolu lahendamiseks: me võime sel-
gitada, et analüütik on sugereerinud end ootama kas Freudi või Jungi või
mõne teise psühhiaatri loodud koolkonna vaadetele vastavaid tulemusi.
Psühhoanalüütikute enesekaitseabinõuks on nende süsteemi pooleldi
religioosne joon, mis on ilmnenud mõningates õpetustes piibli ennustustest
dialektilise materialismini. Algupärased õpetused on avaldatud nii ebamää-
rasel, üldisel ja keerulisel viisil, et neist ei ole võimalik teha mingeid täp-
seid järeldusi. Nende õpetuste tõlgendamine on hädavajalik ja nii tekib ise-
õppinud „asjatundjate" klass, kes väidab, et antud õpetus üksi esindab pu-
hast tõdeja rakendab seda tänapäeva probleemide lahendamisel.

Hinnang

Kokkuvõtvalt võime tõdeda, et Hans Eysenckil on suuri teeneid selles,

et me mõistame ekstraversiooni, neurotismi, aga ka psühhotismi varasema-
test aegadest sügavamini. Tema mõju on tuntav ka kriminoloogia arenda-
misel, isiksuse testide väljatöötamisel, loovuse lahtimõtestamisel jne.
 Raymond Bernhard Cattelli isiksuslike joonte
teooria
Laialt tuntud testi 16 PF looja Raymond Bern-
hard Cattell sündis 1905. aastal Inglismaal üsna va-
rakate vanemate lapsena. Ta õppis Londoni ülikoolis
küll füüsikat ja keemiat, kuid pühendus kõrgkooli
lõpetamise järel täielikult psühholoogiale. Järjekindla
ja põhjaliku inimesena kavandas noor Cattell juba
ülikooli ajal umbes aasta jooksul endale detailse elu-
plaani, mis hõlmas ajavahemikku 1930-1960. 1929.
aastal sai ta Londoni ülikoolis filosoofiadoktori kraadi. Järgneval perioodil
kujunes Cattellil väga tähendusrikkaks töö maineka briti psühholoogi ja
faktoranalüüsi meetodi väljatöötaja Ch. Spearmani assistendina. Olles kuni
aastani 1937 ühe Inglise psühholoogiakliiniku direktori ametikohal, siirdus
ta alaliselt elama Ameerika Ühendriikidesse. Ameerikas avanes tal hea
võimalus arendada viljakat koostööd sääraste mainekate psühholoogidega
nagu kuulus intellekti uurija E. L. Thorndike, H. S. Hall jt. Ta oli õppejõud
algul Harvardis ja seejärel tervenisti 30 aastat järjest Illinoisi ülikoolis. Tei-
se ilmasõja ajal töötas ta USA armee tarbeks välja ohvitseride valimiseks
sobivaid isiksuse teste. 1949. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega isiksuse
ja võimete testimise instituudi (IPAT). 1973. aastal rajas ta Colorado osa-
riigis moraali ja eneserealiseerimise küsimusi uuriva asutuse. Elu lõpu poo-
le töötas ta vaheldumisi Hawaii ja Illinoisi ülikoolides. Cattell suri 1998.
aastal, jättes endast maha üle 40 raamatu ning 400 teaduslikku artiklit.
Teoseid
„Description and measurement of Personology" (1946), „The scientific
analysis of personality" (1965), „The inheritance of personality and ability"
(1982).

R. Cattell seadis endale sihiks ei midagi vähemat kui välja töötada isik-
suse teooria, mis arvestaks inimese päritolu, keskkonna ja isiksuslike ise-
ärasuste paljude eri muutujate koosmõju. Lähtudes põhimõttest, et korralik
teooria peab toetuma ulatuslikele uuringutele ja täpsetele mõõdistustele,
tegi Cattell tuhandete katseisikutega enneolematult rohkel arvul empiirilisi
uuringuid, rakendades andmetöötluse põhimeetodina multivariatiivset sta-
tistikat ja faktoranalüüsi.
 Isiksus on tema määratluses miski, mis võimaldab ennustada inimese
käitumist teatud olukorras. Konkreetse käitumise kujunemisel mängivad
kaasa nii situatsioon kui ka sellega keerukas suhtetoimes olev arvukas hulk
inimese omadusi, samuti inimese meeleolu mingil ajahetkel (emotsioonid)
ning need talle omased ja kohustuslikud rollid, mida ta peab teatud olukor-
ras täitma. Sellele väitele võib tõepoolest igapäevaelust leida palju tõestusi.
Heitlikus meeleolus, kus inimene peab täitma endale võõrast osa, võib tema
mitu tavaolukorras edu tõotavat omadust osutuda eduka tegutsemise taga-
misel ebapiisavaks. Televisioonis oleme korduvalt näinud ilmselgelt häbelik-
ke ja pärsitud psüühikaga inimesi, kes saavad järsku teada oma suurest edust
(näiteks lotovõidust), ja muutuvad hetkega jutukaks, enesekindlamaks.
Lisaks olukordade ja meeleolude vaheldumisele raskendab käitumise
prognoosi asjaolu, et inimese iga omadus on tegelikult igas konkreetses
olukorras ise tähtsusega. Kui ühes olukorras võivad võtmetähtsad omadu-
sed olla viisakus või avatus, siis mingis teises situatsioonis võivad saada
palju määravamaks praktiline meel või stressikindlus.

Isiksuse omaduste kategooriad

Isiksuse omadused väljendavad Cattelli järgi inimese kalduvust reagee-

rida igal ajal ise kohas ja ise situatsioonis kindlal suhteliselt püsival viisil.
Meenutagem näiteks Lutsu „Kevade" tegelasi, kellest igaüht iseloomustab
individuaalne viis reageerida nii meeldivale kui ka pahameelt valmistavale.
Isikuomadused on hüpoteetilised psühholoogilised struktuurid, mis väljen-
duvad käitumises ja mille abil võib inimesele omast tegutsemist eri olukor-
dades ette aimata. Pealispindsed omadused on inimeste omavahel seotud
ja koos esile tulevate käitumisviiside karakteristikud. Näiteks võivad õppi-
misel ilmnevad püsitus, igavlemine, rahutus ja võimetus keskenduda esine-
da kõik koos. Pealispindsed üksik- ja liitomadused ehk käitumismallide ko-
gumid on suhteliselt püsitud ning neil puudub sügavam isiksuslik alus. Tei-
sisõnu ei iseloomusta need isiksust kui tervikut ega võimalda inimeste va-
hel vahet teha.
Isiksuse põhiomadused on aga tema loomuse ja käitumise mõistmi-
seks otsustava tähtsusega. Just need moodustavad isiksust ja iseloomu ku-
jundava karkassi ning tänu neile on inimese põhiloomus igas olukorras sa-
mane ja ajas väga püsiv Cattelli teooria järgi võib inimese isiksuse määrat-
leda 16 põhiomaduse kaudu:
A endassetõmbunud - kontakti valmis
B konkreetselt mõtlev - kiire abstraheerimisvõimega
 C tundeline, tunnetele alluv - asjalik, tundeid valitsev
E alistuv - domineeriv
F kaalutlev - entusiastlik
G moraalist sõltumatu - kõrge kohusetundega
H häbelik - suhtlemisjulge
L sentimentaalsuseta - tundeõrn
L usaldav - kahtlustav
M asjalik - mõtisklev
N lihtsameelne - läbinägelik
O häirimatu - ärevil
Q alalhoidlik - radikaalne
Q1 kaasaminev - sõltumatu
Q2 loid - tugeva enesekontrolliga
Q3 pingevaba - kõrge sisepingega
Liittunnuseid:
A+E+F+H-Q2: ekstravertsus - introvertsus
L+0+Q4-C-HŠ-Q3: madal neurotism - kõrge neurotism
C+E+F+N-A-I-M ...dünaamiline stabiilsus
E+M+Q1+Q2-A-G.. .sõltumatus

Järgnevalt on toodud kõigi esitatud omaduste pikemad kirjeldused, mis

põhinevad 16 PF testimanuaalil (manuaali eestindamisel osalesid psühho-
loogid Maie Henno, Ainu Albert jt).

16 PF faktorite kirjeldused

Faktor A

A-
Reserveeritud, eralduv, kriiti-
line, paindumatu
Teiste suhtes kriitiline
Hoiab kinni oma ideedest
Jahe, ükskõikne, eemalseisev
Umbusklik, skeptiline
Rigiidne
Külm
Süngemeelne
A+
Lahke, seltskondlik, rõõmsa-
meelne, osavõtlik
Abivalmis, muretu, heatahtlik
Valmis koostööks ja osalemiseks
Teiste suhtes tähelepanelik
Pehmeloomuline, heitlik
Usaldav
Kohanev, kambajõmm
Naerumaias
B- B+
Madal intelligentsus Kõrge intelligentsus

Madal vaimne võimekus Kõrgem üldine vaimne võimekus

Võimetu tegelema abstraktsete Kiire taibuga, intellektuaalselt ko-
probleemidega hanev
Madal eneseorganiseeritus Vaimsete huvidega
Halb otsustusvõime Hea otsustusvõime
Madalam moraal Kõrgem moraal
Kalduvus loobuda Visadus

Faktor C

C- C+
Emotsionaalne ebastabiilsus Emotsionaalne stabiilsus
Väike ego-j õud Suur ego-jõud
Madal pingetaluvus Emotsionaalselt küps
Muutlike suhtumiste ja huvidega Hoiakuis ja huvides stabiilne
Väldib vastutust Rahulik
Kaldub loobuma Hea enesevalitsemisega
Muretsev Võtab asju nii, nagu need on
Kaldub sattuma endale ebamu- Häirimatu
gavaisse sotsiaalseisse situat- Probleemolukorras ilmutab mee-
sioonidesse lekindlust

Faktor E

E- E+
Kuulekas, leebe, kergesti kõ- End maksma panev, agressiivne,
neldav, sõnakuulelik, kohanev võistlev, kangekaelne, visa
Alluv Kehtestav
Sõltuv Sõltumatu, enesekindel
Kaalutlev, diplomaatiline Karm, vankumatu, vaenulik
Konventsionaalne, kompromislik Tõsine
Autoriteedist mõjutatav Ebakonventsionaalne, mässumeel-
Alandlik ne, tõrges
Jonnakas
Imetlust nõudev
F- F+
Kaine, arukas, tõsine Entusiastlik, mõtlematu, juhuse-
le lootja
Vaikiv, introspektiivne Jutukas
Murelik Rõõmus
Hoolikas, mõtlik Optimistlik
Seltsimatu, sisemistele väärtustele Avameelne, ekspressiivne, grupile
orienteeritud orienteeritud
Aeglane, ettevaatlik Kiire ja muretu

Faktor G

G- G+
Superego nõrkus Superego tugevus
Eirab reegleid Kohusetundlik, moraalne, visa,
tasakaalukas
Heitlik, loobuv Püsiv, kindlameelne
Kergemeelne Vastutustundlik
Isekas Emotsionaalse enesekontrolliga
Loid, lõtv Korralik ja trimmis
Sõltumatu Kohusetruu
Ei hooli kohustustest teiste vastu Mures moraalinormide ja reeglite
pärast

Faktor H

H-
Habelik, kartlik, tagasihoidlik,
tundlik ähvarduste suhtes
Pelglik, eemalseisev
Vastassugupoolega suhetes uje
Emotsionaalselt heitlik
Kaldub kibestuma
Ohjeldatud, reegleist sõltuv
Piiratud huvidega
Muretsev, taktitundeline
Kõrge ohutundega
H+
Seiklushimuline, paksunahaline,
sotsiaalselt julge
Seltskondlik
Aktiivne, aval vastassoo suhtes
Abivalmis, lõbus, seltsiv
Sõbralik
Impulsiivne
Emotsionaalne ja ilutajuga
Muretu, ei märka ohusignaale
I- 1+
Jämedakoeline, illusioonideta Tundeõrn, tundlik, sõltuv, helli-
tatud
Tundevaene, ei looda teiste tähe- Lahke ja leebe teiste ja enda suh-
lepanule ega armastusele tes
Ennastusaldav Esteetiliselt nõudlik, valiv, teat-
Kalk kuni küünilisuseni raalne
Esteetiliselt vähenõudlik, kuigi Fantaasiarikas
mitte maitselage Intuitiivne
Vähese kujutlusvõimega Januneb tähelepanu
Praktilise ja loogilise meelega Püsitu
Püsiv Hüpohondriline, oma tervise pä-
Ei mõtle oma füüsilistele puudus- rast mures
tele

Faktor L
L- L+
Usaldav, olukorraga leppiv Kahtlustav, kade
Lepib enda varjujäämisega Kadestav
Paindlik, järeleandlik Dogmaatik
Valmis ebameeldivused unustama Kahtlustab teisi vaenulikkuses
Mõistev ja tolerantne Türanlik
Teiste vigadega leppiv Nõuab teistelt nende vigade eest
Lepitava loomuga vastutust
Ärrituv

Faktor M
M- M+
Maine, praktiline Lennuka kujutlusvõimega, bo-
heemlaslik, hajameelne
Konventsionaalne Ebakonventsionaalne
Tegeleb praktiliste küsimustega Haaratud uutest ideedest
Proosaline Huvitub kunstist ja teoreetilistest
Kõrgelennuliste ideedeta seisukohtadest
Realist Fantaasiarikas
Tõsine, muretsev, visa, tasakaal- Praktilistes otsustes ebaasjalik
aukas Entusiastlik, vahel hüsteeriline ja
heitlik
N-
Otsekohene, pretensioonitu
Siiras
Sotsiaalselt saamatu
Ei ole läbinägelik
Seltsiv, tunnetes avameelne
Spontaanne, vahetu
Lihtsa ilumeele ja maitsega
Ebatäpse enesetunnetusega
Oskamatu analüüsima teiste mo-
tiive
Endaga rahul
Usub naiivselt inimloomusesse
N+
Läbinägelik, kogenud
Väljapeetud, lihvitud käitumisega
Kalkuleeriv
Läbinägelik
Emotsionaalse ja käitumusliku
enesekontrolliga
Esteetiliselt valiv ja nõudlik
Täpse enesetunnetusega
Eristava meelega inimestetundja
Ambitsioonikas
Kaval ja kaalutlev

Faktor O

O- o+
Häirimatu ja enesekindel Süüdlaslik, rahutu, murelik, end
süüdistav
Ennastusaldav Muretsev, ärevil
Reibas, elurõõmus Rusutud
Ei kahetse tehtut ja toimunut Tundlik
Rahulik Muutliku meeleoluga
Laituse ja kiituse suhtes ükskõik- Kohusetruu, kiitusest-laitusest
ne mõjutatav
Energiline Pedantne
Kartustundeta Hüpohondriline, vahel foobiline
Eelistab lihtsaid tegevusi Üksildane, mõtlik

Faktor Q l

Q- Q+
Konservatiivne Radikaalne

Austab kehtivaid arusaamu Eksperimenteeriv

Lepib olemasolevate raskustega Liberaalne
Püüab säilitada status quo'& Soovib muutusi
 Q2- Q2+
Grupist sõltuv Ennastusaldav, grupist sõltu-
matu
Ühineja Endale kindlaks jääja
Kaasatul ija Ei sõltu teiste heakskiidust

Faktor Q3

Q3- Q3+
Madal eneseintegratsioon Kõrge eneseintegratsioon
Madal enesekontroll Kõrge enesekontrolliga
Lõtv Nõudlik
Tungidest juhitav Kehtestav
Hoolimatu sotsiaalsete reeglite Täpse enesehinnanguga
suhtes

Faktor Q4

Q4- Q4+
Madal sisepinge Kõrge sisepinge
Lõdvestunud Pinges
Pingevaba Ärrituv
Rahulik Rahulolematu
Kaine Kurnatud
Frustratsioonikindel Frustreeritud

Cattell toob oma testimanuaalis suure hulga näiteid selle kohta, millis-
tel puhkudel mingi faktor on kõrge või madala skooriga. Esitagem mõnin-
gad iseloomulikud juhtumid. Madal A (A-) iseloomustab elektrikuid, tea-
dustöötajaid ja kunstnikke, A+ aga ärimehi; kõrgema B skooriga (B+) isi-
kud on tihti ka selgemini väljakujunenud huvidega ja moraalsemad. C+
soosib enam liidreid, C - aga pole mingiks takistuseks neile, kelle töös pole
tarvidust langetada kiireid otsuseid ja kes võivad ise oma töörütmi määrata
- postiljonid, kojamehed, aga ka kirjanikud. Kõrge E skooriga on lendurid,
teadurid ja atleedid, madalaga aga näiteks talumehed ja kokad. F-i skoor
tõuseb järsult alkoholi tarbides. G korreleerub negatiivselt kuritegevuse ja
homoseksuaalsusega, positiivselt aga koolihinnetega. H on ilmselge genee-
tilise seosega, selle skoor on kõrge lendureil ja muutub madalamaks vanuse
suurenedes. 1+ on selgemaid naiselikkuse tunnusjooni ning kõrgem kunst-
nikel, muusikuil ja advokaatidel. L+ osutab sageli kaitsemehhanismide -
eriti projektsioonide - kasutamisele. Madal M ilmneb Cattelli järgi elukut-
sete juures, mis eeldavad realismi, valvsust ja tehnilist mõtlemist. Samal
ajal kui elektrikuil ja arveametnikel on N-i skoor kõrge, iseloomustab N -
meditsiiniõdesid, preestreid ja valvureid. Kõrge O skoor võib olla üheks
hälbiva käitumise (kriminogeensuse) ennustajaid. Siinkohal toodud näited
on pigem illustratsiooniks kui orientiiriks testi 16 PF kasutamisel, kuivõrd
testi tegelikul kasutamisel tuleb mõistagi vaadelda kõigi faktorite näite
koos.

Põhiomadused võib jaotada omakorda kaheks: konstitutsioonilised

omadused tekivad bioloogilise ja füsioloogilise eripära alusel. Näiteks või-
vad mõnuainete tarvitamisele järgneda paljudeks aastateks kõrge ärrituvus
ja depressiivsus. Samas kujundab inimese omadusi ka sotsiaalne ja füüsili-
ne keskkond - eriti näiteks elu linnas või maal ja kuuluvus teatud kultuuri.
Võimed iseloomustavad inimeste teadmisi-oskusi ja tulemuslikkust
teatud tegevuste sooritamisel. Konstitutsioonilise tekkega temperamendi-
omadused kuuluvad emotsionaalsete ja „stilistiliste" joonte hulka, väljen-
dudes näiteks selles, millise tempo või rütmiga keegi tegutseb. Inimese mo-
tivatsioonist annavad aga tunnistust tema dünaamilised jooned: sihikindlus,
ambitsioonikus jt.
Omadusi annab jaotada ka üldisteks, säärasteks, mis esinevad enamikul
inimestest, ning huvide ja hoiakute alusel tekkinud unikaalseteks omadus-
teks. Ehkki Cattelli kõik uuringud olid seotud üldiste omadustega, kinnitas
ta, et omaduste kombinatsioonid on igal isikul unikaalsed.

L-, Q- ja O-andmed

Cattell kasutas oma uuringuis kolme liiki andmeid: L-, Q- ja O-

andmeid.
L-andmed (life record datd) saadakse inimese vaatlemisel igapäevases
tegevuses. Teaduslikus uurimistöös hangivad sellise teabe teatud olukorda-
des ja kindlatel ajavahemikel vaatlusi tegevad eksperdid, ettevõtteis näiteks
psühholoogid. Objektiivsemaid ja usaldusväärsemaid andmeid saame siis,
kui võtame arvesse mitme vaatlusaluste iseloomu ja käitumist tundva asja-
tundja arvamuse. L-andmete saamiseks on kasutatud ka sotsiomeetrilist
hindamist: koolis näiteks asuvad kõik eksperdi rolli ja annavad hinnanguid
kaasõpilaste ning iseenda kohta. Siingi võetakse arvesse keskmised tulemused.
 Q-andmed (questionnaire datä) saadakse isiksuse küsimustike abil.
Isiksuse küsimustikud on subjektiivsed enesearuande testid. Nende abil po-
le raske informatsiooni saada, ent kuivõrd küsimustele vastamine nõuab
enesevaatluse võimet, ei tule selle võtte rakendamine kõne alla näiteks väi-
kelaste ja vaimselt alaarenenute puhul. Q-andmed on subjektiivsed ja sisal-
davad enam moonutusi. Paljugi sõltub katseisikute motivatsioonist testi täi-
ta. Moonutuste levinud põhjusteks on enese sotsiaalselt soovituna (dissimu-
latsioon - puuduste varjamine) näitamine või vastupidi, püüd mõnd defekti
endas meelega rõhutada (simulatsioon - puuduste teesklemine).
O-andmed (objective datä) saadakse objektiivsete testide abil. Neid
andmeid ei saada mitte katseisiku arvamuse järgi, vaid käitumise (verbaal-
ne, mitteverbaalne, sotsiaalne, individuaalne) objektiivse mõõtmise teel.
Objektiivsete testide puhul luuakse spetsiaalsed mikroolukorrad, mis soo-
dustavad isiksuse põhiomaduste esiletulemist. Testide objektiivsus tagatak-
se sellega, et katseisikut ei informeerita mõõdetavatest omadustest.
Cattell töötas välja süsteemi MA VA (Multiple Abstract Variance
Analysis), mis paljude näitajate arvestamise järel võimaldas anda hinnangu
inimese päritolu ja keskkonna mõjust tema isiksuse eri omadustele. Cattelli
järgi kujundab 2/3 omadustest keskkond, ühe kolmandiku aga päritolu.
Vaadates tema testi 16 PF faktoreid eraldi, tuleb Cattelli järgi ilmsiks, et
omadusi võib astmestada selle alusel, kuivõrd need on kas geneetilise või
keskkonnast tingitud päritoluga.

Kokkuvõtvat

Enamik psühholooge tunneb Cattelli ainuüksi tema 16 PF testi järgi,

mis on leidnud erakordselt laia kasutamist niihästi rakenduslikes kui ka
empiirilistes uuringutes. Cattelli terviklik teooria, nagu ka tema raskes kee-
les matemaatilisi valemeid sisaldavad raamatud on pälvinud samas suhteli-
selt vähe tähelepanu. Talle on ette heidetud ülemäärast usku faktoranalüüsi
võimalustesse ning subjektiivsust tegurite tõlgendamisel. Samas on tema
isiksuse käsitlus erakordselt sügav ja laiahaardeline, haarates isiksuse struk-
tuuri, motivatsiooni, arengu, patoloogia jt küsimusi. Kasutades induktiivset
uurimismeetodit, tõi ta esile isiksuse kesksed karakteristikud, mida sääras-
tena tunnistavad ka paljud teised isiksuse teooriate esindajad.
 Suur Viisik ehk Viie Faktori teooria Neo-Pi
Ameerika psühholoogid Paul T. Costa (pildil) ja
Robert R. McCrae töötasid 1970. aastatel Cattelli
isiksustesti 16PF alusel välja uue küsimustiku neu-
rootilisuse, ekstravertsuse ja avatuse mõõtmiseks.
Hiljem täiendasid nad oma testi inimeste sotsiaalsust
ja meelekindlust mõõtva skaalaga. Valminud oli isik-
suslike iseärasuste mõõtevahend, mida juba lähiaas-
tail saatis erakordne edu kogu maailmas. Praegus-
ajaks on test tõlgitud mitmekümnesse keelde. Aastal 1992 valmis testi
täiendatud variant NEO-PI-R (Revised NEO Personality Inventory). Testi
eestindajateks on J. Allik ja A. Pulver. Tähendusrikas on see, et uue isiksu-
se mõõtevahendi loomise käigus valmis selle autoreil ka originaalne isiksu-
se kontseptsioon, mida tuntakse Suure Viisikuna. (Psühholoogiakirjanduses
kohtab ka varianti Maagiline Viisik). Tutvustagem seda teooriat, toetudes
ennekõike J. Alliku käsitlusele raamatus „Isiksusepsühholoogia" (Allik
2003, lk 38-62).
Viie faktori teooria kohaselt on isiksusele kõige iseloomulikumad tea-
tud geneetilise tekkega põhilised dispositsioonid ehk baastendentsid, mis
suunavad inimtegevust kõigis elutegevuse sfäärides, määratledes ka teatava
üldise viisi, kuidas mingil alal toimitakse. Need viis omavahel sõltumatut
baastendentsi on neurootilisus (Neuroticism), ekstravertsus (Extraversion),
avatus kogemusele (Openness to Experience), sotsiaalsus (Agreeableness,
ingl k meeldivus) ja meelekindlus (Conscientiousness, ingl k kohusetunne).
(Dispositsioonide eesti vasted tunduvad adekvaatsed. Toogem siiski võrd-
luseks ka nende saksakeelsed nimetused: Emotionale Sensibilität,
Extraversion, Geltungsdrang (Offenheit für Erfahrung), Verträglichkeit,
Gewissenhaftigkeit.) Baastendentse võiks vaadelda isiksuse tugitaladena.
Baastendentside ja keskkonnategurite kokkupuutes kujunevad välja nn
iseloomulikud kohastumised, mille põhiliseks avaldumisvormiks on hoia-
kud, suhtumised, harjumused, oskused, mõtlemisviisid, käitumismallid ja
emotsionaalse reageerimise viisid jm.
Baastendentsidel (J. Alliku järgi seadumustel) on hulk iseloomulikke
omadusi.
- Olles paljude üksikomaduste abstraktsioonid, pole need vahetult jäl-
gitavad.
 - Need on suhteliselt püsivad. Suure Viisiku loojad on teinud hulga
katseid, millest tuleb välja, et testi NEO-PI põhilised näitajad püsivad aasta-
te pärast ligilähedaselt samad ehk teisisõnu on esimese ja teise testimise
vahel erakordselt kõrge korrelatsioon. (Suhteliselt püsivad on mitme uuri-
muse alusel - teiste hulgas selle raamatu autori enda mõõdistused - ka testi
16PF põhinäitajad).

Elulugu
Emotsionaalsed Välismõjud
reaktsioonid,
karjaanmuutused, Kultuurinormid,
käitumised elusündmused,
olukorrad

Baastendentsid

Nourootilisus
Ekstravertsus
Avatus
Q Iseloomulikud
kohastumlsed
Sotsiaalsus
Meelekindlus

Minaskeemid,
isiklikud müüdid

Joonis. Viie faktori isiksuseteooria skemaatiline kirjeldus. Nooled kujuta-

vad põhjuslikke dünaamilisi protsesse. (McCrae ja Costa 1996, Allik 2003,
lk 38 järgi)

- Baastendentside hulk on piiratud. Siingi leiab hulga analoogiaid ka

varasematest isiksuse käsitlustest, meenutagem kas või C. G. Jungi kahek-
sajaolist tüpoloogiat.
- Baastendentsid võivad avalduda nii välises kui ka sisemises (mõt-
ted, tundeelu) käitumises. Taas pole Suure Viisiku ja teiste isiksuse tuntud
testide vahel olulist vahet (vastuolu).
- Dispositsioonid ilmnevad teatud olukordades. Näiteks võib inimese
mingi ühelaadset tegevust eeldav tööala (revidendi, autojuhi või raamatupi-
daja amet) kujundada olukorra, kus tema iseloomu mingi ere joon ei tulegi
oluliselt esile.
- Situatsioon tagab tegeliku käitumise variatiivsuse. Endastki mõista
võib muidu meelekindel isik suure ohu olukorras kaotada pea, neurootiline
tüüp aga tegutseda stabiilses, turvalises, heasoovlikus keskkonnas üsnagi
impulsiivselt, tasakaalukalt ja rahulikult.
 - Baastendentsidel on oma alam- ehk alusskaalad. NEO-PI klassikali-
ses variandis on neid kuus, selle modifitseeritud vormis NEO-TRI aga kolm
(vt allpool esitatud testi kirjeldus). Põhimõtteliselt on alamskaaladele leita-
vad ka inimest (katseisikut) veel detailsemalt kirjeldavad näitajad ehk skaa-
lad. Seega on dispositsioonid hierarhilise ülesehitusega.
- Suure Viisiku üheks eredamaks tunnuseks on dispositsioonide kuju-
nemisel geneetilise faktori (pärilikkuse) rõhutamine ning inimeste koduse
kasvatuse tähenduse alatähtsustamine. Teisisõnu määratakse inimeste mee-
lekindluse, avatuse, ekstravertsuse jt põhidimensioonide tase paljuski ini-
mese päritoluga, koduse kasvatuse ja kultuurikeskkonna osa nende näitajate
kujunemisel pole kuigi suur. Selle väite veenvaks tõestuseks tundub olevat
A. Angleitneri ja F Ostendorfi uurimus, milles selgus, et endise Ida- ja
Lääne-Saksamaa, Austria ning Šveitsi valitud piirkondade NEO-PI-R-i viie
dimensiooni piirkondlikud erinevused olid väga väikesed. Uurimusele lisab
kaalu vaatlusaluste suur arv - ligi 11 000 inimest. (Allik 2003, lk 48)
- Dimensioonid on enam-vähem ühesugused kõigis kultuurides, ole-
nemata keelest, usutunnistusest, majanduslikust arengutasemest või poliiti-
lisest korrast. Seda näitab asjaolu, et testi faktorstruktuur säilib ka siis, kui
küsimustik tõlkida ühest keelest teise.
- Dispositsioonid ei olene vaimsetest võimetest. Tartu Ülikoolis 2129
isikuga tehtud uuring näitas, et neljal testi näitajal puudus arvestatav korre-
latsioon vaatlusaluste akadeemilise võimekusega (keeleülesanded, arvuta-
misoskus, ruumiline mõtlemine jt) ning nõrk seos vaimse võimekusega oli
vaid meelekindlusel.

Isiksuseküsimustik NEO-TRI

Testi tutvustus on koostatud firma Tripod Grupp OÜ (http://www

tripod.ee/testmsg.php?id=l) materjalide alusel.
Tutvustatava küsimustiku võtmesõnaks on isiksus, mida kirjeldatakse
viie isiksuseomaduse kaudu. Isiksuseomaduste all mõeldakse püsivaid, ini-
mesele omaseid käitumis- ja reageerimisviise. Kuna isiksuseomaduste suh-
teline püsivus võimaldab ennustada inimese käitumist eri olukordades, on
testi kasutusala väga lai.
Isiksuse kirjeldamise vahendi leidmiseks analüüsiti suurel hulgal selle-
kohaseid sõnu. Leiti, et sõnad jagunevad viide suurde rühma, mis kirjelda-
vad emotsionaalset stabiilsust, suhtlemislaadi, vastuvõtlikkust uudsusele,
kohusetundlikkust ning sotsiaalsust. Sellest lähtuvalt konstrueeritigi NEO-
PI - praegusajal kõige enam kasutatav isiksuse test maailmas. Paralleelselt
NEO-PI küsimustiku adapteerimisega eesti keelde koostati ka skaala kom-
paktsem versioon NEO-TRI, mille psühhomeetrilised omadused on võrd-
väärsed NEO-PI küsimustiku vastavate näitajatega, kuid mille eeliseks on
väiksem ajakulu testimisel. NEO-TRI on spetsiaalselt välja töötatud kasu-
tamiseks personalivalikul ja -hindamisel. Küsimustik NEO-TRI koosneb
199 enesekohasest väitest, mille täitmiseks kulub keskmiselt 35-^15 minutit.
Testi täitjate tulemusi võrreldakse vastavate rahvuslike, sooliste ja vanuse-
liste normidega, mis on koostatud ligikaudu 3000 inimese vastuste põhjal.
NEO-TRI koosneb viiest põhiskaalast, millest igaüks tähistab kindlat
isiksuslikku dimensiooni.
• Emotsionaalne stabiilsus kirjeldab inimese emotsionaalset pingeta-
luvust ja enesekontrolli. Kõrge emotsionaalse stabiilsusega inimesed on
valdavalt rahulikud, pingevabad ning suutelised ka kriitilistes olukordades
oma emotsioone vaos hoidma. Madala emotsionaalse stabiilsusega isikud
seevastu kalduvad murelikkusele, närvilisusele ja ärevusele ning on suure-
ma tõenäosusega rahulolematud oma tööga, sõltumata selle iseloomust.
• Ekstravertsus on iseloomulik inimestele, kes on seltsivad, jutukad
ning valdavalt optimistlikud. Teiste inimeste juhtimine ja uute suhete loo-
mine ei valmista neile raskusi.
• Sotsiaalsus näitab inimese positiivset või negatiivset orienteeritust
teistele inimestele, mis väljendub vastavalt altruismis, kaastundlikkuses
ning abivalmiduses või skeptilisuses ja egotsentrilisuses.
• Meelekindlus väljendab inimese kohusetundlikkust, hoolikust, sihi-
kindlust, edasipüüdlikkust ning usaldusväärsust.
• Avatus, mille elementideks on hea kujutlusvõime, esteetikameel,
vastuvõtlikkus tunnetele, vahelduse otsimine, intellektuaalne uudishimu,
loovus ning sallivus.
Lisaks põhiskaaladele võimaldab NEO-TRI kirjeldada isiksust selle de-
tailsemate aspektide kaudu: põhiskaala raames tutvustatakse kolme alaskaa-
lat, mille varal on võimalik välja tuua isiksuslike omaduste individuaalne
profiil. NEO-TRI küsimustikus sisalduvad alaskaalad on järgmised.

I Emotsionaalne stabiilsus
• Masendus
• Abitus
• Ärrituvus
II Ekstravertsus
• Elamustejanu
• Eestvedamine
• Seltskondlikkus
 III Avatus

• Kunstilembelisus
• Kujutlusvõime
• Mõttesügavus

IV Sotsiaalsus

• Usaldamine
• Sõbralikkus
• Osavõtlikkus

V Meelekindlus

• Asjalikkus
• Korralikkus
• Sihikindlus

Hinnang

Testi NEO-PI ja selle modifikatsioonide NEO-PI-R jt rakenduslik väär-

tus on väljaspool kahtlust. Iseküsimus on see, millise staatusega on
Paul T. Costa ja Robert R. McCrae isiksuse kontseptsioon. NEO-PI ühe
tuntuma kriitiku Jack Blocki (1995) meelest on (prof V Kolgalt saadud
andmete alusel) NEO-PI lihtsalt viiedimensioonilise statistilise struktuuri
kirjeldamise instrument. Vahend sobib suurepäraselt üldiste tendentside
esiletoomiseks, ent kui seda rakendada konkreetsete inimeste testimiseks,
pole instrumendi kapasiteet kellegi isiksusliku kordumatuse esiletoomisel
enam kindel. Meenutagem, et testi aluseks olnud Cattelli isiksuse küsimus-
tik võimaldas diferentseerida katseisikute eripära ulatuslikumalt - 16 põhi-
faktori ja mitme liittunnuse kaudu. Kuivõrd Suure Viisiku baastendentsid
leiti (abstraheeriti) hiigelhulga lähteandmete faktoranalüüsiga, tekib J.
Blocki järgi õigustatud küsimus, kas säärane menetlus ei peegelda paljuski
uurijate eneste subjektiivseid seisukohti. Sama laadi kriitika osaliseks on
saanud, tõsi küll, ka R. Cattell jt faktoranalüüsi kasutajad varasematel aega-
del. Veel rängemaks etteheiteks on Paul T Costale ja Robert R. McCraele
aga see, et nende kontseptsioon ei võimalda lahti seletada isiksuse arengu
dünaamikat, motivatsiooni kujunemist, psüühiliste häirete olemust ning ini-
mese psüühilise tervendamise teid. Suure Viisiku kaheldamatuks eeliseks on
aga võimalus seostada seda teiste testide, näiteks võimeid või motivatsiooni
mõõtvate instrumentidega. Ulatuslik empiiriline materjal, mis testi rakenda-
misel on kogutud, tuleb kindlasti kasuks isiksuse salapära jätkuval uurimisel.
 Burrhus Frederic Skinneri neobiheiviorist-
lik teooria
Burrhus Frederic Skinner sündis 1904. aastal
Pennsylvania lähedal juristi pojana. B. Skinneri
mälestuste järgi valitses tema lapsepõlvekodus
soe ja sõbralik õhkkond, kuid samas alistati noor
Burrhus rangele distsipliinile - kõik maiustused ja
meelelahatused tuli tal n-ö ära teenida. Poisikese-
na oli tema üheks meelistegevuseks kõiksuguste
imemasinate ja mehaaniliste lelude väljamõtlemi-
ne, mis näis ennustavat tema täiskasvanuea leidlikkust loomkatseteks sobi-
vate vahendite nuputamisel. Omandades kõrghariduse New Yorgi osariigi
Hamiltoni kolledžis inglise kirjanduse alal, ei olnud tulevasel maailmani-
mega psühholoogil saatuse iroonia tõttu mahti osaleda ainsalgi psühholoo-
gia loengul. Naasnud pärast kõrgkooli vanematekoju, otsustas äsja filoloo-
giks koolitatud Skinner maksku mis maksab kirjanikuks saada. Ilukirjan-
dusliku inspiratsiooni saamiseks võttis ta koguni ette spetsiaalse Euroopa-
reisi, kust saadud muljed olid paraku üsna kahvatud. Kuna kirjanduslik te-
gevus ei tahtnud Skinneril kuidagi õnnestuda, otsustas ta valida teaduseme-
he tee. Üsna varsti pärast Euroopa-reisi astus ta Harvardi ülikooli psühho-
loogiat tudeerima ning kaitses visade õpingute tulemusena juba 1931. aastal
doktoriväitekirja. Järgnes teadustöö samas ülikoolis ning 1936. aastal Min-
nesota ülikooli õppejõu ametipost. Töötades järgnevail aastail kuni pensio-
nile jäämiseni algul Minnesota ja siis Harvardi ülikoolis, arendas Skinner
välja oma neobiheivioristliku õpetuse, mis tegi ta tuntuks kogu maailmas.
Talle anti USA presidendi medal ja APA kuldmedal. Skinner suri 1990.a.
Teoseid
Tema paljudest raamatutest võiks mainida järgmisi: „Walden two"
(1948), „Science and Human Behavior" (1953), „Verbal behavior" (1957),
„The Technology of Teaching" (1968), „Beyond Freedom and Dignity"
(1971), „About behaviorism" (1974), „Intellectual self-management in oid
age"(1983).
 Käitumist kujundavad tegurid
Toetudes Pavlovi ja Watsoni õpetustele, seadis Skinner endale eesmär-
giks luua universaalne inimkäitumist seletav teooria. Tema sihiks oli vabas-
tada psühholoogia kahtlase ja kontrollimatu „subjektiivse teadvuse" mõiste-
tega opereerimisest ja mis tahes viidetest dešifreerimatule „psüühele" Kõik
seda laadi katsed kujutavad Skinneri meelest eksiteele juhtivaid väljamõel-
disi, mis kokkuvõttes paiskavad teaduse poole sajandi võrra tagasi. Tema
meelest on paljude meeleseisundite eristamisest ja defineerimisest tähtsam
fikseerida võimalikult täpselt, usaldusväärselt ja ulatuslikult säärased välist
ehk nähtavat käitumist kujundavad asjaolud, mis annaksid elupraktikas ka-
sutatavaid orientiire niihästi inimeste mõistmise kui ka nende kasvatamise,
õpetamise ja hingeravi tarbeks. Veidi utreeritult pole isiksus Skinneri käsit-
luses midagi enamat kui suure hulga käitumismustrite kogum. Iga liiki si-
tuatsioon kutsub esile ja kinnistab ise laadi käitumisviisi. Inimeste indivi-
duaalsed reaktsioonid olenevad aga täielikult varasematest kogemustest ja
geneetilisest taustast. Mitte tema meele (mõistus, emotsioonid, tahe,
aated...) omadustest! Siinkohal on huvitav märkida, et Skinneri õpetusel on
mõndagi ühist., budismiga, milles samuti eitatakse mina kui isiksuse põhi-
kvaliteedi püsiolemust (eriti selle verbaalset väljendatavust) ning rõhutatak-
se eluliste valikute ja käitumise olukorrast tingitud tagapõhja.
Skinner läheb veel kaugemale, seades kahtluse alla mõisted „vabadus",
„loovus" ja „isiksuse autonoomia" „Tahtevabadus on vaid etikett, millega
me tähistame käitumist, mille loomust ja põhjusi me ei tea," kinnitas
Skinner, pidades eriti ohtlikuks näivat vabadustunnet, mis tekib, kui tegeli-
kult välisj õudude kontrolli alla sattunud inimene arvab käituvat oma suva
järgi. Seda laadi vabaduse näiteks on valimised totalitaarsetes riikides, aga
ka majanduslikult arenenud maade inimeste kompulsiivne tarbimisvajadus.
„Autonoomne" tegutsemine ilma käitumise välise kujundamiseta ja selge-
suunalise determineerimiseta on Skinneri meelest samuti nonsenss. Nagu
üldiselt teada, tegi Skinner oma inimkäitumist seletavad üldistused tohutu
hulga loomkatsete materjali põhjal. Avaldanud 1938. aastal mõtte, et loom-
ja inimkäitumise põhierinevus on vaid see, et loomad ei oska end verbaal-
selt väljendada, kordas ta pool sajandit hiljem jonnakalt, et käitumise tea-
duslikus analüüsis ei tohiks olla kohta säärastel mõistetel nagu „isiksus" ja
„mõistus" Skinneri skeptiline suhtumine poeesiasse arvatakse osalt tulene-
vat tema enda luhtunud katseist saada kirjanikuks, mille käigus ta pidi ki-
bedalt tõdema, et poeesia vormis pole tal inimestele midagi öelda. Viidates
S. Butlerile, kirjutas Skinner irooniliselt, et poeet välmib värsse samuti, na-
gu kana asub munele: mõlemad tunnevad hiljem kergendust.
 Tehes nüüd põgusat tutvust Skinneri õpetusega, tehkem endale esmalt
selgeks kaks mõistet: respondentne ja operantne käitumine.

Respondentne käitumine

Respondentse käitumise (ingl k respondent - vastust andev) all tuleb

mõista kindla stiimuli esile kutsutud iseloomulikku reaktsiooni ( v a s t u -
reaktsiooni), kusjuures käitumise põhjus e e l n e b selle toimumisele.
Laialt tuntud reaktsioonideks on näiteks pupillide ahenemine eredas valgu-
ses, vasaraga vastu põlve löömisele järgnev põlvenärvi reaktsioon, kuuma
veejoa alt käe välkkiire eemaldamine ja külma käes värisemine. Või ka te-
ravat ütlemist saatev solvumine, komplimentidele järgnev enesekindluse
tõus jne. Kõigil neil ja kümnetel analoogilistel juhtudel on stiimulile järg-
nenud reaktsioon vahetuja suures osas mittetahteline.
Erinevalt Watsoni jäigast skeemist S - R (stiimulile järgneb reakt-
sioon), leidis Skinner, et käitumist võivad mõjutada ka tulevikus oodatavad
sündmused ning mitte niivõrd mingi üksikstiimul, kuivõrd paljusid ilmseid
ja varjatud stiimuleid kätkev situatsioon tervikuna. Arusaamine, et mis ta-
hes akuutne olukord just stimuleerib meid valikuid tegema ja iseloomulikul
viisil reageerima, aga ka oma tuleviku reageerimisviise n-ö ette valmistama,
on neobiheivioristliku õpetuse põhitõde. Näiteks ei õpita paljusid asju mitte
üksnes õige või väära käitumise vahetu tasustamise või karistamise ajel,
vaid palju enam püüdest teistega võrdne olla, tulevikus diplom saada, kar-
jääri teha jne.

Operantne tingimine

Skinneri teooria juhtmõisteks on operantne tingimine. Keskkonnaga

kohanedes, tegutsedes ehk tegudega opereerides kogeb inimene mitmesu-
guste stiimulite toimet. Osa stiimuleid on kinnistava ehk aset leidnud käi-
tumisviisi tulevikus taasloova toimega. Kui mingi stiimul suurendab teatud
toimingu ehk „operandi" taastekke tõenäosust, hakkab inimene seda toi-
mingut (operanti) kordama. Kui meid mingi valitud käitumisviisi või teo
eest tasustatakse ja tasu meeldib meile, kujuneb meis valmidus seda tegu
korrata. Säärane tingimine on tõhusam, kui meie alternatiivse valiku või
käitumise eest otseselt või kaudselt karistatakse (nt boikoteeritakse, jäetakse
tunnustamata). Oluline on niisiis see, et ilma kasu taotlemata, spontaanselt
tekkiv operantne käitumine tugevneb või nõrgeneb vastavalt sündmustele,
mis sellele j ä r g n e v a d . See Skinneri avastus lubas biheiviorismi para-
digmas seletada võrratult keerukamaid nähtusi kui Pavlovi-Watsoni klassi-
kalise tingimise skeem (nt kui kellukese helistamisega tekitatakse katse-
loomal toitumisrefleks). Operantse tingimise skeem tõotab paljudel eluala-
del rakenduslikku kasutamist, pakkudes võimaluse sobivate stiimulite vali-
ku ja läbimõeldud rakendamisega mis tahes käitumisviisi kunstnikult välja
kujundada.
Üks viis, kuidas käitumist esile kutsuda, on tingimuste karmistamise
võte. Näide. Isa õpetab tütart ujuma, kuid see ei taha õnnestuda, sest plika
kardab vett ja hoiab kramplikult pea vee kohal. Nüüd lubab isa tüdrukule
kommi, kui too julgeb ujumisliigutusi tehes näoli vees olla. Kui tüdruk ei
karda enam nägu märjaks teha, lubab isa talle maiustust, kui tüdruk julgeb
pea vee alla suruda. Edasi lubab ta kommi, kui tütar hingab vee all välja.
(R. Frager, J. Fadiman, lk 371) Käitumise modifitseerimise ja väljaõppe
põhimõttel näib olevat lai rakendusala, alates kas või sõdurite väljaõppest ja
närvihaigete ravist kuni teisitimõtlejate ümberkasvatamiseni totalitaarsetes
režiimides. Ehkki Skinner rõhutas korduvalt, et operantse tingimise raken-
duslik otstarve pole inimese muutmine marionetiks, vaid tema kujundamine
maailmas hõlpsamini kohanevaks, äratas tema käitumise modifitseerimise
ideoloogia (ja sellest kantud ulmejutt „Walden two") paljudes intellektuaa-
lides lausa õudust.
Operantse käitumise põhjalik uurimine võimaldas Skinneri koolkonnal
esile tuua selle mitu tähendusrikast iseärasust. Operantne tingimine võib
teoks saada seal, kus me seda aimatagi ei oska. Paljud meie suhtumised,
arusaamad, tõekspidamised on paljukordsete tingimiste reaga (kinnistatud
käitumise modifitseerimine uute kinnistajatega) kujundatud. Veel enam:
isegi taju on nõnda kujundatud, nagu efektselt demonstreerib järgmine joo-
nis, nn Ames'i illusioon (1950).

Joonis 8.
 Kogemuste alusel kujutame toodud joonist vaadeldes, et meie ees sei-
sab viltu asetatud ristkülik, mõtlemata, et see võiks ka trapets olla. Eriti tä-
hendusrikas on, et kui seda kujundit näidata inimestele, kelle majade seinad
ei asetse rõhtsalt, esineb illusiooni palju harvem.
Tingimine leiab aset ka siis, kui me teame selle toimemehhanismi ning
tõrgume selle vastu kogu oma olemusega. Näitena võib tuua kas või kuri-
kuulsa Hiina ajuloputuse, aga ka valimistena määratletud farsi Nõukogude
Eestis: ehkki kõik teadsid, kui tobe ja isegi amoraalne on oma kodumaa
okupeerimist kinnistavaid „valimisi" toetada, läks valdav enamik inimesi
siiski hääletama... Kinnistajad toimivad muide isegi pärast seda, kui need
on teadaolevalt kõrvaldatud. Näiteks anti ühes psühholoogilises eksperi-
mendis katseisikuile elektrilöök, kui nad ei tõsta helisignaali peale pöialt.
Pärast mõningast drilli jätkasid katseisikud heli peale pöidla tõstmist isegi
siis, kui psühholoog teatas, et helile ei järgne enam elektrilööki. Umbes sa-
muti käituvad repressiivsete süsteemide asukad veel pikka aega pärast va-
basse ühiskonda siirdumist.
Kinnistamine osutub tõhusaimaks siiski juhul, kui sellele kohandatud
isik võtab tingimused omaks ja arendab käitumise kujundajaga koostööd -
näiteks nn aversiivteraapias. Võõrutusravil alkohoolikuile manustatakse
koos kesvamärjukesega väike annus iiveldust tekitavat ainet. Nõnda jätka-
takse teraapiat seni, kuni alkohoolik hakkab viina vastu vastikust tundma
juba ilma igasuguse lisaaineta.

Käitumise kinnistamine

Vaadelgem lähemalt, mida mõista kinnistamise all. Kinnistajaks võib

olla mis tahes stiimul, mis järgneb teatud käitumisele ja virgutab või pidur-
dab käitumise kordamist. Aversiivteraapia iiveldust põhjustav ollus pidur-
dab joomapahet, ujuma õppivale plikale lubatav komm julgustab teda vett
mitte kartma. Paljude tudengite meelest igav ja keerukas biheivioristlik õpi-
teooria on tegelikult väga loogiline. Positiivne kinnistamine suurendab tea-
tud käitumisviisi edaspidise tekke tõenäosust, negatiivne kinnistamine aga
kahandab seda. Kinnistavalt toimib ka positiivsete või negatiivsete stiimuli-
te ärajätmine.
Sage ja regulaarne stiimulite rakendamine kiirendab käitumisviisi
omandamist, diskreetne ehk ebaregulaarne stiimulite kasutamine aga ku-
jundab käitumisviisi stabiilseks.
 Instrumentaalne õppimine
Instrumentaalse õppimise põhimõisted on kinnistamine, tasu ja karis-
tus. Õppimise käigus sooritatud reaktsioonile järgnevat tulemit (tasu või
karistus) nimetatakse kinnistamiseks, kuna see fikseerib kindla käitumisvii-
si eelistuse. Vastavalt sellele tehakse vahet tasu taotleva või karistust välti-
va käitumise vahel. Väljakujunenud reaktsioonide kõrvaldamist nimetatak-
se nagu ka klassikalise tingituse juures kustutamiseks. Kinnistamise ärajät-
misel hakkavad positiivsed ehk tasu taotlevad reaktsioonid kustuma (kadu-
ma). Vältimisreaktsioonide kustutamisel veendub katsealune, et karistust ei
tule ka ilma omandatud reaktsioonita.
Kinnistamise neli moodust
1. Otsene tasu 2. Kaudne karistus (tasu ärajätmine)
saadakse soovitud stiimul soovitud stiimulist jäädakse ilma
3. Otsene karistus 4. Kaudne tasu (karistuse ärajätmine)
negatiivse stiimuli rakendamine negatiivse stiimuli kõrvaldamine
Selgitus: Variandid 1-2: mõjutamine positiivse stiimuliga - tunnustus,
kiitus, rahaline hüvitus, preemia, lahkus, leebus, mõistvus, paitus, kingitus,
lubadus jne. 1 - soovitav toiming toob kaasa positiivse stiimuli, 2 - ebasoovi-
tav toiming toob kaasa positiivse stiimuli kõrvaldamise. Variandid 3^1: mõ-
jutamine negatiivse stiimuliga - laitus, rangus, trahv, ähvardus jne.
3 - ebasoovitav teguviis toob kaasa varasema positiivse stiimuli kõrvalda-
mise, 4 - soovitav tegu põhjustab negatiivse stiimuli kõrvaldamise.
Operantse õppimise 6 põhiseadust:
1. Õppimine toimub algul seda kiiremini, mida sagedamini kinnistavat
stiimulit rakendatakse.
2. Õppimine toimub seda kindlamini, mida vahetumalt kinnistavat
stiimuli rakendatakse.
3. Õpitu kinnistub seda paremini, mida harvemini ja vahendatumalt
stiimulite rakendamist vajatakse - harvemini stimuleeritud käitumisviis säi-
lib stiimulite kõrvaldamisel suhteliselt kauem (õppimine toimub enesemoti-
veerimise tulemusena).
4. Õpetamise algul tuleks stimuleerida iga õiget käitumisviisi.
5. Selleks et stiimulid tegusana hoida, tuleks nende rakendamist edas-
pidi kord-korralt harvemaks ja reeglipäratumaks muuta. Stiimulite äratõm-
bamist märgib mõiste fading.
6. Soovimatust käitumisest võõrutamisel tuleks oodatud tasust ilma-
jätmist rakendada järjekindlalt, vastasel korral tajutakse seda lünkliku pre-
meerimisena.
 B. Skinner tõestas klassikalise ja instrumentaalse tingituse olulise eri-
nevuse. Esimene õppimisviis kinnistab valmisreaktsioone (nt sülje eritumi-
ne, silmaterade laienemine), teises õpitakse uusi käitumisviise. Klassikaline
tingitus põhineb kaasasündinud refleksidel, instrumentaalse õppimisega
luuakse uusi reaktsioone või reorganiseeritakse vanu käitumisviise. Mõle-
male on samas ühine kinnistamise vajadus. Klassikaline tingitus on seotud
ennekõike sisenõrenäärmete tööga, liitudes sellega emotsionaalset enesere-
gulatsiooni kujundavate tegurite hulka. Nii huvitundmine kui ka hirm või-
vad sellest lähtudes saada tuge just klassikalise tingituse reaktsioonidest.
Instrumentaalse tingitus on aga keskne motoorsete reaktsioonide - lihaste-
gevuse - õppimisel.
Biheivioristlikku õpiteooriat on üsna edukalt rakendatud käitumiste-
raapias irratsionaalsete hirmude kõrvaldamiseks, aga ka vanglates ning ran-
gel drillil põhinevates koolides. Instrumentaalse õpetamisviisi modifikat-
siooniks on selline programmõpe, kus laiem teema või valdkond jaotatakse
paljudeks üksikuteks õpiühikuteks. Kuna lihtsad üksikud õpiühikud on iga-
ühele jõukohased, saab nende selgeksõppimisest kiire innustava tagasiside.

Käitumise modifitseerimine

Skinnerlik õpiteooria on pakkunud läbimõeldud ja nutikaid skeeme

stiimulite rakendamise sobivaima viisi valikuks. Nn žetoonipõhise õppe
(token economy) rakendamisel püütakse väikeste kingitustega (nt maiustu-
sed, taskuraha) ehk siis sümboolselt (žetoonidega) kujundada soovitav käi-
tumine ja välja juurida ebasoovitav. Tänapäeva Eestis on sääraseks laiu
rahvahulki sugereerivaks mooduseks näiteks kõikvõimalikud suured ja väi-
kesed võidud, millega peibutatakse inimesi kindlaid kaupu ja teenuseid
ostma ja (üle) tarbima.
Etapiviisilise õppimise üheks mooduseks on käitumise modifitseerimi-
ne, mida rakendatakse ettevõtetes töödistsipliini tagamiseks, koolides õpi-
edukuse parandamiseks, vanglais seaduskuulekuse kujundamisel jne. Käi-
tumisviisi muutmiseks määratakse esmalt kindlaks soovitav tulemus, nt
õigeaegne arvestuste sooritamine või vägivalla kasutamisest hoidumine.
Seejärel asutakse kavakindlalt tasustama iga selle eesmärgi saavutamisele
viivat sammu.
Nord (1970) /Nord, W (1970) Improving attendance through rewards.
Personnel Administration, 33, 37-41/ kirjeldas ühes ettevõttes rakendatud
käitumisviisi modifitseerimise programmi järgnevalt. Tehase juhtkonnale
tegi pidevalt muret asjaolu, et mitmed palgalised jäid hommikuti tööle hil-
jaks või ei suvatsenud üldse kohale ilmuda. Olukorra parandamiseks orga-
niseeriti töödistsipliini austavaile personali liikmeile kord kuus loterii, mil-
les võis võita olmeelektroonikat. Poole aasta järel pandi välja loterii pea-
võit: hinnaline värviteler. Nüüdki võisid loteriil osaleda üksnes usinalt tööl
käinud isikud. Aasta pärast selgus, et selle lihtsa võttega oli õnnestunud vä-
hendada hilinemiste ja põhjuseta puudumiste arvu 7 5 % võrra.
Ligikaudu samal kombel toimub klientide kinnistamine mingi müügi-
firma juurde. Näiteks jagas Shell mõni aasta tagasi Tallinnas boonustalonge
neile, kes nende tanklaist kütust tankisid. Saja liitri kütuse ostja sai pisikese
pandakaru omanikuks, see, kes oli Shellist 500 liitrit bensiini ostnud, võis
autosse kaasa võtta juba suure kaisukaru.
Kirjeldatud meetodit võib rakendada ka liigsöömise, suitsetamise jt
halbade harjumuste väljajuurimiseks. Ümberõppimise viit astet kirjeldab
V N. Quinn (Quinn, V.N. Applying Psychology. NY ea, 1995) järgmiselt.
1. Määra täpselt kindlaks soovitud eesmärk, näiteks võtta kaalust alla
10 kg.
2. Fikseeri oma lähteseisund, näiteks see, et algul kaalud 90 kg.
3. Vali endale saavutatud edu kinnistamiseks meelepärased ergutusva-
hendid. Näiteks võid lubada endale iga allavõetud kilo eest nädalavahetu-
seks meelelahutuse.
4. Määra kindlaks selged etapieesmärgid, püüa näiteks võtta iga näda-
laga alla veerand kilo.
5. Pane kirja kõik oma väikesed saavutused. Näiteks võid päevikusse
üles märkida kõik korrad, kui loobusid rasvase prae või tordi söömise ah-
vatlusest või ütlesid lahti hilisest toidukorrast.

Skinnerit on sageli kritiseeritud tema käitumiskontrolli kontseptsiooni

pärast, mis justkui ähvardaks inimestelt röövida autonoomia ja valikuvaba-
duse. Osalt on tema arvustamine alusetu. Tegelikult Skinner ei eita vaba-
dust, vaid annab sellele iseäraliku tõlgenduse. Vabadus ei ole ehtskinner-
likus tõlgitsuses mitte voli ise otsustada ja valida, vaid võime kontrollida
oma käitumist. Seda määratlust võib soovi korral tõlgendada vaat et lausa
Camus" vaimus. (Vanglaski võib inimene tunda end sisemiselt vabana.)
Skinnerile on ilmselt ülekohtuselt omistatud soov muuta ühiskonna
liikmed manipuleeritavaks. Tegelikult pidas ta nõmeduseks olukorda, kus
indiviid ei taipa oma käitumise tingitust. Väljast tulevate mõjutuste olemu-
sest arusaamine aitab nende vastu ka võidelda. Avastades käitumise muut-
mise tee, leiab inimene hulga mooduseid näiteks halbadest harjumustest
vabanemiseks, enesedistsipliini kujundamiseks jne. Isiksusliku arengu as-
pektist on oluline tunnistada, et meie näiliselt juhuslik käitumine on tingitud
hulgast keerukatest mehhanismidest. See annab võimaluse oma isikut (loo-
mulikult ikka üksnes käitumise tasandil) ümber kujundada. Paljud käitumi-
se modifitseerimise programmid (nt alaealiste kolooniais) võlgnevadki oma
tekke skinnerlikule lähenemisele. Käsitletav biheiviorist pidas paljudes
põhjuste ja tagajärgede ahelikes orienteerumist ja selget arusaamist käitu-
misviisi tekkest palju usaldusväärsemaks kui opereerimist sääraste tema
meelest ebamääraste mõistetega nagu „tahe", „kujutlus" või „arukus"
Omapärane on Skinneri arusaam karistamise olemusest. Karistus ei an-
na sellele kohaldatule teavet, kuidas midagi tuleks õigesti teha. Olemata
kooskõlas nii kasvataja kui ka kasvandiku taotlustega, takistab karistamine
üldjuhul inimese arengut. Tõe huvides on oluline meenutada, et Skinner oli
kategooriliselt füüsilise karistamise rakendamise vastu kodus või koolis.
Eriti oluline on silmas pidada, et karistus ei taga püsivat soovitava käitumi-
se muutumist. Karistuste kõrvaldamisel kaldub käitumine endisesse seisu
naasma, võib-olla küll muudetult või varjatult. Tõsiasi, et enamik vanglasse
paigutatud kriminaale muutub retsidivistiks, näib seda arusaama kinnitavat.
(Karistus sageli paradoksaalselt otsekui märgistab, kinnistab inimese olema
seaduserikkuja, ühiskonna heidik.) Karistuse pahupool ilmneb ka kõrgkoo-
lis: tudengile ilma seletuse ja põhjenduseta halva hinde panemine toimib
pigem tema õpihuvi kustutavalt kui virgutavalt. Niisiis kinnistab Skinneri
meelest karistavate meetmete rakendamine näiteks kasvatuses, õppetöös,
religioonis, majanduses või psühhoteraapias ennekõike mõningate inimeste
tava karistavalt käituda, andmata samas soovitud efekti inimeste ümberku-
jundamisel.

Käitu misteraapia

Biheiviorism on osutunud viljakaks mitme teraapiavõtte valmimisel.

Käitumisviisi kujundamise (ingl k shaping - vormimine, voolimine) ehk
šeipimise üheks näiteks on astehaaval tegutsemine, järkjärguline lähenemi-
ne kardetud eesmärgile. Näiteks lifte kartval inimesel lastakse algul tõusta
teistega koos teisele korrusele, siis teha sedasama üksi, seejärel tõusta kol-
mandale, neljandale ja veel kõrgematele korrustele.
Toogem järgnevalt esile mõningad käitumisteraapia põhimõtted, mil-
lest kõigist kumab läbi eelpool käsitletud temaatika.
1. Käitumisteraapia sihiks pole isiksusega tegelemine, veel vähem te-
ma alateadvuses või varase lapseea kogemustes sobramine, vaid inimeste
õpetamine reageerima elulistele olukordadele võimalikult adekvaatselt,
äpardumisi ja vigu vältivalt.
 2. Käitumisteraapia tähendab tõhusa käitumisrepertuaari omandamist
ja vabanemist vääradest käitumisharjumustest, aga ka neid saatvatest mõte-
test ja tunnetest.
3. Käitumisteraapia ei sea sihiks ümber kujundada inimeste sisemaa-
ilma emotsionaalseid suhtumisi.
4. Käitumisteraapia möönab, et usaldavad ja head suhted terapeudiga
on hingeravis kasulikud, ent ei pea neid teraapia õnnestumiseks piisavaks.
5. Patsiendi kurtmisi ei vaadelda niivõrd sümptomitena kui otseselt
haigusena, mida tulekski ravida. (Teisisõnu piirdutakse sümptomite kõrval-
damisega.)
6. Teraapia aluseks on sümptomite kõrvaldamise plaani koostamine,
mis oleks üheselt selge ja vastuvõetav niihästi kliendile kui ka terapeudile.
Skinner rõhutas nn teisese kinnistamise (tähelepanu, tunnustus) osa
käitumise kujundamisel. Ta juhtis tähelepanu sellele, et inimkäitumist kont-
rollitakse pahatihti aversiivsete stiimulitega - karistusvahenditega. Tema
teooriast lähtudes on välja töötatud tõhusaid biotagasiside seadmeid jt ene-
selõõgastuse süsteeme, programmõppe vahendeid, aga ka suhtlemisvilu-
muste koolitamise programme.
Skinneri vaated ühiskonnale olid täies vastavuses tema teooriaga. Tema
raamat „Walden two" tõendab demokraatlike vabaduste tarbetust. Ta hei-
dab lääne ühiskonnale ette inimeste rikkumist mitmesuguse ülehooldamise-
ga, mis ei lase neil endal ise sobivaid kinnistajaid leida ja eluga kohaneda.
Oma arvukaile kriitikuile vastas Skinner, et nood on kas valesti informeeri-
tud, ei mõista teda või asuvad vääral seisukohal, korrutades elu lõpul eriti
jäigalt oma aastakümnetetaguseid mõtteavaldusi. Pole ime, et ta on Freudi
kõrval kõige vastakamaid tundeid tekitanud isik psühholoogia ajaloos.
Põhimõisted: biheiviorism, respondentne käitumine, operantne tingi-
mine, kinnistamine (reinforser), käitumisteraapia.

B. Skinner: Millised sündmused toimivad kinnistavalt?

Kirjutisest „Operantne käitumine"

Puutudes elus, kliinikus ja laboris inimestega kokku, peame teadma,

milline on mingi spetsiifilise sündmuse kinnistav efekt. Me märkame sage-
li, kuidas teatud sündmused meie käitumist kinnistavad. Tihti juhib seda
liiki praktika meid kõrvale; sellegipoolest võib üldlevinud seisukoha järgi
kinnistamist jälgida lahus selle toimest mingile organismile. Ent kui arves-
tada selle termini meiepoolset kasutust, on kinnistava stimulaatori ainsaks
karakteristikuks see, et ta kinnistab.
 Selleks et öelda, kas teatud sündmus kinnistab teatud organismi teatud
tingimustel, tuleb teha katse. Me jälgime mingi reaktsiooni sagedust, seejä-
rel muudame sündmuse sellest sõltuvaks ning jälgime sageduse muudatuste
toimet. Kui muudatused leiavad aset, käsitame antud sündmust kui antud
tingimustes organismi kinnistajat. Sündmuste liigendamisel nende mõju
järgi ei ole midagi tautoloogilist; kriteeriumid on nii empiirilised kui ka ob-
jektiivsed. Kuid see võiks muutuda tautoloogiliseks, kui me väidaksime, et
antud sündmust tugevdab operant, kuna see kinnistab. Me saavutame teata-
vat edu, kui suudame kinnistava sündmuse leida alles pärast „jämedat" jäl-
gimist. Kuivõrd me oleme kogenud stiimuli kinnistavat toimet iseendale,
oletame, et see avaldab samasugust mõju ka teistele. Me saavutame edu al-
les siis, kui käsitame end õppiva organismina ning jälgime korrektselt ise-
enda käitumist.
Leidub kaht liiki kinnistavaid sündmusi. Mõned kinnistajad kujutavad
endast stiimulite rakendamist või millegi, näiteks vee, toidu või seksuaalse
kontakti võimalikkuse lisamist situatsioonile. See on positiivne kinnistami-
ne. Teine liik kinnistavaid sündmusi seisneb millegi, näiteks tugeva müra,
ereda valguse, külma, kuumuse või elektrišoki situatsioonist kõrvaldamises.
See on negatiivne kinnistamine. Mõlemal juhul säilib ühesugune kinnistus-
efekt: reaktsiooni tõenäosus suureneb. Kahe sündmuse erisuse selgitami-
seks ei piisa väitest, et negatiivse situatsiooni puhul tugevdab sündmust
ereda valguse, tugeva müra jms puudumine, kuna mõju avaldab just millegi
puudumine pärast selle esinemist, ja et see on veel üks viis väljendada seda,
et stiimul on kõrvaldatud. Kahe sündmuse erinevus saab selgemaks, kui
vaatleme negatiivse kinnistamise esitamise juhtumit või positiivse kinnis-
tamise eemaldamise juhtumit. Nende järelmõju nimetame karistuseks.
Operantse tingimise praktilisel kasutamisel tekib sageli vajadus jälgida
indiviidile kinnistavat mõju avaldavaid sündmusi. Ükskõik millises vald-
konnas, mille oluliseks tunnusjooneks on käitumine - hariduses, juhtimises,
pereelus, tervishoius, tööstuses, kunstis, kirjanduses jne - , muudame pide-
valt reaktsiooni tõenäosust selle kinnistamise teel. Tööstur, kes tahab, et
tema töölised töötaksid pidevalt ja ilma lüüsideta, peab hoolitsema nende
säärase käitumise kinnistamise eest, ja mitte ainult töötasu, vaid ka sobivate
töötingimuste abil. Neiu, kes tahab veel kord noormehega kohtuda, peab
olema kindel, et tema sõbra käitumine, mis on seotud kohtamise määrami-
sega ning sooviga oma sõna pidada, on adekvaatselt kinnistatud. Selleks et
õpetada last lugema, laulma või muusikariistal mängima, tuleb koostada
pedagoogilise kinnistuse programm, mille kohaselt peavad õiged reaktsioo-
nid olema pidevalt „hinnatud" Kui patsiendil oleks nõutav veel kord arsti
juurde konsultatsioonile tulla, peab arst olema kindel selles, et patsiendi
säärane käitumine on kinnistatud. Me hindame kinnistavate sündmuste jõu-
du, kui püüame kindlaks teha, milliseid „valikuid" inimene elus teeb. Milli-
sed /käitumise/ tulemused määravad tema käitumisrepertuaari ning selle
reaktsioonide suhtelise sageduse? Osaliselt näitavad seda reaktsioonid eri
teemadest kõnelemisel, inimese igapäevane käitumine on aga veel parem
orientiir. Me teeme kinnistamise oluliste liikide kohta järeldusi vastavalt
sellele, millist huvi inimesed ilmutavad teatud probleeme puudutava kirja-
niku vastu, teatud kaupluste või teatud eksponaate näitavate muuseumide
suhtes, teatud viisil käituvate sõprade, teatud toitu pakkuvate restoranide
vastu jne. „Huvi" vastab, vähemalt osaliselt, „huvi ilmutava" käitumise
tõenäosusele. Me võime peaaegu kindlad olla kinnistamise tähtsuses, kui
jälgime käitumise algust ning edasist käitumist kinnistamise vahelduva ra-
kendamise ning selle eemaldamise korral, kuna sellisel juhul võib tõenäo-
suse muutumine ilmselt vähimal määral olla mingi muud liiki juhuslik
muutumine. Käitumine, mis on seotud sõprusega kellegi vastu, muutub, ku-
na see inimene muudab enda poolt paika pandud kinnistamise kriteeriume.
Kui me jälgime selliseid muudatusi, siis tekib meil üsna kindel arva-
mus selle kohta, „mida see sõprus õieti tähendab" või „mida meie katseisik
sõbras näeb"
Seda vaatlusprotseduuri võib täiustada kliinilistel ja laboratoorsetel
uuringutel rakendamiseks. Võib kokku panna piltide komplekti, andes kat-
sealusele võimaluse neid vaadata, ja samal ajal ära märkides iga pildi vaa-
tamise aja. „Piltide vaatamise" käitumist kinnistatakse sellega, mis neil nä-
ha on. Ühe pildi vaatamisel võib olla suurem kinnistamise efekt kui teise
pildi vaatamisel ja erinev võib olla ka piltide vaatamisele kulutatud aeg.
Sellest teadmisest võib kasu olla neil juhtudel, kui mingil põhjusel tekib
vajadus katsealuse reaktsioone tugevdada või kõrvaldada.
Kirjandust, kunsti ning estraadi võib vaadelda kui hästi läbimõeldud
kinnistamist. Raamatute, mingite etenduste ja kunstinäituste piletite oman-
damine sõltub sellest, kas need raamatud, näidendid, kontserdid või pildid
on kinnistatud. Sageli piirab kunstnik end, otsides seda, mis oleks talle en-
dale kinnistavaks. Kui ta nõnda tegutseb, peegeldub tema töös „tema enda
individuaalsus" ning siis avaldab tema raamat või näidend või muusika või
pilt teistele ainult juhuslikult (universaalsuse mõõtena) kinnistavat mõju.
Niivõrd kui edu ärimaailmas on väga tähtis, sedavõrd annab selle abil
tundma õppida ka teiste inimeste käitumist.
Et välja selgitada, mis on mingil inimesel kinnistatud, ei saa me piirdu-
da lihtsa küsimusega, mis teeb teda kinnistatuks. Tema vastusel võib olla
mingi väärtus, kuid seda ei tohi mingil juhul pidada usaldusväärseks. Kin-
nistavad seosed ei ole inimesele kaugeltki alati ilmselged. Sageli vaadel-
dakse inimese retrospektiivseid püüdlusi käituda teatud viisil kui teatud jä-
relmõjude tulemust, ning täheldatud seoses ei pruugi olla subjektile sugugi
vastavad, isegi kui need paistavad teistele ilmselged.
Muidugi on indiviidide vahel kinnistavate sündmuste osas suured eri-
nevused. Liikidevahelised erinevused on niivõrd suured, et vaevalt need
pakuvad huvi; on selge, et see, mis kinnistab hobust, ei kinnista koera või
inimest. Suured erinevused liigi esindajate hulgas ei ole seletatavad mitte
niivõrd pärilikkusega kui indiviidi elulooga, mille seigad võivad olla täpselt
järele uuritud. Fakti, et organismile toimivad teatud sündmused kinnista-
valt, ei tohi kasutada järeleproovimata stiimuli ennustamiseks.

Hinnang

Püüdes Skinnerile kohaldada mingit üldhinnangut, tuleb kahtlemata

tunnistada tema panust inimese välise käitumise seaduspärasuste lahtimõ-
testamisel, aga ka rangelt teaduslike psühholoogiliste eksperimentide meto-
doloogia edendamisel. Biheivioristlik lähenemine inimese isiksuse ja käi-
tumise tõlgendamisel on üpris reduktsionistlik. Tema seisukohad teadvuse,
tundeelu, vabaduse, vastutuse, arukuse, loovuse kohta on väljakutsuvalt
äärmuslikud ning leidnud vähe järgijaid. Paljud kahtlevad ka hiirte ja tuvi-
dega tehtud katsete ülekantavuses inimeste maailma. Ennekõike on
Skinnerit rünnatud tema kategooriliste ja paiguti lausa kitsarinnaliste vaade-
te pärast, eitamata samas tema suuri teeneid näiteks õpikäitumise seletami-
sel ja operantse kinnistamise mehhanismide kirjeldamisel.
 Albert Bandura sotsiaal-kognitiivne teooria
Albert Bandura on sündinud 1925. aastal
Kanada väikelinnas Mundares poola päritolu
farmeri pojana. Juba varasest noorusest hakkas
Albert enda eest seisma ja elatist hankima,
töötades koolivaheaegadel teedeehitusel Alas-
kas. Seal õppis ta lähemalt tundma ka nooruki-
te hälbivat ja agressiivset käitumist, mis ilm-
selt andis talle mõtlemisainet ühe tuntuima agressiivsuse teooria väljatöö-
tamiseks. 1949. aastal omandas ta psühholoogidiplomi Briti Columbia üli-
koolis ning kaitses paari aasta pärast doktorikraadi USA Iowa ülikoolis.
Enamik aega on Bandura tegutsenud õppejõu ja uurijana Stanfordi ülikoo-
lis. Avaldades hulga raamatuid (mitu koostöös oma õpilastega), arendas
Bandura kord-korralt välja oma sotsiaal-kognitiivse teooriana tuntud õpetu-
se. Tema teeneid psühholoogia arendamisel on kõrgelt hinnatud. 1973. aas-
tal valiti ta APA presidendiks, 1980. aastal sai ta „uuendustegevuse eest
paljudel psühholoogia aladel" APA auhinna. Ajakiri American Psycho-
logist tõstis sel puhul esile tunnustatu mõtteerksust, südamlikkust ja isiklik-
ku eeskuju paljude tudengite õhutamisel aktiivsele erialasele tegevusele.
1980. aastal sai Bandura ka kõrgeima autasu agressiivsuse uurimise rah-
vusvaheliselt ühingult. Koos oma naise Virginiaga käib Bandura sageli
ooperietendustel ja kuulab sümfoonilise muusika kontserte ning armastab
tihti teha jalutuskäike mägedes. Bandura panus tänapäeva psühholoogiasse
on oluline niihästi biheivioristlike ideede edasiarendajana, tunnustatud ag-
ressiivsuse teooria esitajana kui ka mallõppe ja käitumise modifitseerimise
kontseptsioonide väljatöötajana.

Teoseid
„Social-learning theory" (1977), „Social Foundations of Thought and
Action" (1986), „Aggression: A Social Learning Analysis" (1973).

Biheiviorismi reformimine
Skinneri õpiteooria nihutab teatavasti inimkäitumisele seletuse otsimi-
sel fookuse hüpoteetilistelt sisemistelt jõududelt keskkonna mõjutustele.
Õpikäitumist tõlgendatakse väliste kinnistajate - stiimulite ja sanktsioonide,
kütuste ja karistuste süsteemi - lakkamatu toime tähenduses. Bandura mee-
lest tähendab inimkäitumise sel moel tõlgendamine paraku koos pesuveega
ka lapse väljaviskamist. Inimkäitumise seletamisel tuleks tema meelest ar-
vestada nii väliseid kui ka sisemisi toimetegureid, aga ka nende kahe suhte-
toimet. Kolmepoolse determinismi liikmed on niisiis:
a) sisemised ajejõud, nt hetkevajadus, huvi, ootus, hoiak, usk,
b) käitumise välised kujundajad, nt kiitus, karistus või nende ärajätmine,
c) keskkonna-käitumise suhtetoime: inimkäitumise toime keskkonnale
ja keskkonna toime käitumisele.
Toogem näide. Kui keegi inimene käitub teatud olukorras sobimatult,
kujundab see ümbruskonna tauniva suhtumise temasse; teiste halvustav või
boikoteeriv käitumine toimib subjekti enesehinnangule, hoiakutele ja ootus-
tele; need omakorda muudavad inimese käitumist; käitumise muutumise
tulemusena korrigeerib keskkond oma suhtumist subjektisse.
Kui biheivioristide järgi on õppimises otsustav keskkonnast tulev väli-
ne kinnistamine, siis Bandura peab sama oluliseks ka inimese tunnetust -
seda, mida ta märkab, kuuleb, oletab ja järeldab. Oluline on inimese hin-
nang keskkonnas täheldatud käitumisele: kogemused õpetavad meid mär-
kama, kuidas üks käitumisviis tõotab edu, teine osutub ebatõhusaks. Tege-
likku toimimisviisi ei määra niisiis mitte niivõrd keskkonna stiimulid inim-
käitumise kujundamiseks, kuivõrd omaenda valitud käitumisviisi tulemuste
ettearvestamine, misjärel rakendatakse keskkonnaga kohanemiseks tarvi-
likke meetmeid. Orienteerudes oodatud või võimalikele olukordadele, tee-
me kaitsepookimisi, eelistame käituda seaduskuulekalt, õpime pereelus ja
ametikohal tarvilikku, omandame kõrgkooli diplomi, läbime ujumiskursu-
sed, kindlustame koduse vara jne. Niisiis võib Bandura järgi uusi käitumis-
viise kujundada ka ilma välise kinnistamiseta! Paljugi õpitakse elus elava
eeskuju kaudu. Alul me näeme midagi ja siis asume seda jäljendama. Õpi-
me jäljendama töövõtteid, arutlusskeeme, ilmeid, maske, toimimisviise,
kombeid, žeste, käibesõnu, agressiivsust, kaitsemehhanisme, tüli klaarimise
taktikaid, mänge (Berne"i järgi), isegi eluviise...

Eneseregulatsioon

Ehkki tundub, et osa inimesi, iseäranis üliimpulsiivsed ja rahutud õppi-

jad, reageerib vaid sise- või välisimpulssidele, on käitumise kujundamisel
keskne siiski inimeste eneseregulatsiooni võime. Samas on väliskeskkonnal
oluline osa eneseregulatsiooni suunamisel ja sellele sisu andmisel. Tähtsal
kohal on sümbolitega opereerimine ehk oma kogemustest kujundlike ja
verbaalsete (sõnastatud) representatsioonide (ingl k representation - esitus,
esindus) loomine, mis aitab meil hankida orientiire tulevaseks käitumiseks.
Sel kombel asendub primitiivne katse-eksituse viisil õppimine eri teguviisi-
dele omaste tulemuste ettearvestamisega ning teadliku valiku ja häälestu-
misega mingil viisil käituma.

Mallõpe
Bandura järgi õpib inimene aastatuhandeid põhiliselt teisi jäljendades.
Samas selgitab ta, et kui õppimine jäljendamise kaudu piirduks nähtu lihtsa
järeletegemisega, kujuneks õpiprotsess väga pikaldaseks, tihti isegi eluoht-
likuks, kuid samas ka toimetulekuks täiesti ebapiisavaks: kaugeltki igas
eluvaldkonnas pole ju eeskujusid võtta.
Mõndagi asja on väga keerukas õppida kirjaliku juhendi järgi ja ime-
lihtne pärast seda, kui keegi on selle n-ö ette näidanud. Selle raamatu auto-
rile tundus algaja joogaharrastajana pea peal seis riskantse ja keeruka asen-
dina. Tarvitses vaid ühel sõbral mulle see asend ette näidata, kui poos tun-
dus juba imelihtne. Tänapäeval on igaühel seda laadi kogemusi näiteks ar-
vutiõppes.
Mallõpe saab teoks järgmistel asjaoludel.
• Vaadeldava käitumine on tõhus.
• Vaadeldava käitumine tundub meeldiv.
• Käitumisviis on meile jõukohane.
• Käitumisviis on meile omane (nt sobib meie temperamenditüübiga).
• Käitumisviis on keskkonnas prestiižne.
• Käitumisviis on „tähelepandav" - selles on kujundlikult tunnetata-
vaid elemente.
• Käitumisviisis on midagi motoorset jäljendatavat (nt ruumis liiku-
mine, žestid...).
Jäljendamise kaudu õpitakse elus ka agressiivsust, altruismi ja isegi
häbelikkust. Sageli piisab, kui õppida selgeks just nähtud mall.
Jälgimis- ehk vaatlusõppe (observational learning) teostamise neli
sammu:
1) algul jälgi kellegi käitumist,
2) pane tähele, milles seisneb selle käitumise eripära,
3) jälgi, millal see käitumine osutub tõhusaks,
4) asu nüüd ise käitumisviisi katsetama (alati pole see tarvilik).
Enamasti formuleeritakse nähtud malli eeskujul vaid vastava toimimis-
viisi üldised kontuurid ja mõned käitumisreeglid, mille toel iseseisvate kat-
setuste ja sobitustega edasi minna. Teisisõnu kujundatakse lühimälus algul
nähtud käitumise kognitiivne kujund ja siis saab sellest pikaajalisse mällu
viiduna edasise tegutsemise orientiir.
Jäljendav õppimine saab Bandura järgi teoks tähelepanemise, meelde-
jätmise, motoorse reprodutseeriva tegutsemise ja motivatsiooni kujunemise
tulemusena.

Tähelepanu

Ei piisa üksnes millegi jälgimisest, oluline on eristada (toimida valiva

tähelepanuga), et see „midagi" meelde jätta. Näiteks teab iga õppija, kuidas
loengul kohalolek ei taga veel asjast arusaamist. Liiga külm või kuum
ruum, lämbe õhk, loid huvi asja vastu või unelemine võivad mõttelennu
katkestada ja loengust ei jää suurt midagi meelde.
Bandura järgi saab mallõpe alguse vaatlusest, millele järgnevad model-
leerimine ning käitumisviiside struktureerimine. Õppimisel on Bandura jär-
gi olulised nn assotsiatiivsed mudelid: me õpime rohkem nendelt, keda
näeme, kellega lävime. Näiteks kujundab noortekamp selle liikmete maail-
mapilti, teaduskollektiiv erialase slängi, religioosne rühmitus teatud kom-
beid ja riitusi.
Mõned isikud panevad oma staatuse, võimu või rolliga teisi end enam
jälgima ja saavad sagedamini käitumise eeskujuks. Oluline on aga ka jälgi-
tud käitumisviisi funktsionaalne väärtus - see, millist praktilist kasu sellest
loodetakse saada. Enamasti jälgitakse rohkem väliselt meeldivat käitumist.
Näiteks ahvivad Ameerika mustanahalised sageli valgete eluviise, noored
neiud oma popmuusikaiidoleid jne. Tuhandete inimeste eeskujuks on kom-
petentsed isikud, spetsialistid, edukad müügimehed, karismaatilised poliiti-
kud, modellid ja filmitähed, niihästi Angelie Jolie kui ka Clint Eastwood.
Kellegi eeskujuks võtmisel on oluline motivatsioon (huvi) midagi kasulikku
või rikastavat üle võtta, kusjuures järgitakse mõistagi ka enda võimeid.

Meeldejätmine
Et midagi meelde jätta, vajame püsivaid selgeid mudeleid, mida oleks
võimalik reprodutseerida. Lapseeas eriti, aga ka hilisemas elueas on ver-
baalne kodeerimine (kogemuse sõnastamine) raske, märksa hõlpsam ja sa-
geli ka olulisem on visuaalsete kujundite kinnistumine. Visuaalseil kujun-
deil on oluline osa niihästi traditsioonilistes usundites (meenutagem kas või
Tiibeti mandalaid) kui ka totalitaarsetes režiimides, näiteks hitlerlikul Sak-
samaal või Põhja-Koreas.
 Verbaalne kodeerimine teostub aga otsekui inimese vaikse sisekõne
vormis, määratledes vaadeldava käitumise piirjooned nõnda, et neid oleks
võimalik hiljem korrata.

Motoorne reprodutseeriv tegutsemise

Märgatu paljukordne läbitegemine tagab püsiva omandamise. Üha uute

kordamistega kinnistatakse nii ka keerukas käitumine. Selle õppimisfaasi
näidetest ei tule elus puudust: käekirja harjutamine, balletikool, kas või ar-
vuti põhivõtete omandamine sõltub eeskujuna aru saadu kordamisest. Kor-
damisega õpitu lihvimine on eriti olulisel kohal traditsioonilistes idamaa
kultuurides. Ka Leonardo da Vinci jt suured meistrid õpetasid just isikliku
eeskujuga. Kui mingi tegevuse pelk jälgimine loob asjas selguse ja lisab
enesekindlust, siis arendab selle läbitegemine ka vilumust.

Motivatsiooni kujunemise

Käitumise motivatsiooni võib vaadelda ka motiveerivate kinnistajate

kujundamisena. Püüdlikkus, tungiv soov, millegi väärtustamine, aga ka te-
gutsemisvalmidus ja usk iseendasse tugevdavad motivatsiooni. Bandura
järgi õpitakse siiski paljud asjad ära ka ilma kinnistamiseta - näiteks rea-
geerimine sireenile või vastikule haisule. Sageli toimib ka intensiivne füüsi-
line mõjutamine ilma (sisemiste) kinnistajateta. Samas oleks inimene ilma
sisemise juhtimiseta otsekui tuulelipp, mis järgib iga iili ja puhangut.
Õpiviisid eraldavad inimesed kahte ossa. Kui sisemise kinnistamisega
isik meenutab tasakaalu säilitavat güroskoopi, toimib keskkonnast juhitav
nagu radar. Tegelikus elus toimivad väline ja seesmine kinnistamine
Bandura järgi siiski koos: väline toimib teavitavana ja motivatsiooni kujun-
damise ühe (sageli küll juhtiva) tegurina, üldse mitte aga automaatse rea-
geerimisviisi kujundajana. Kui Skinner kujutas organismi vaat et positiivse-
te ja negatiivsete kinnistamiste passiivse objektina, siis Bandura järgi võime
tõdeda, et ei otsene ega ka kaudne positiivne ja negatiivne kinnistamine
juhtu mitte iseeneslikult, vaid selle põhjal, kas me näeme teatud käitumise
positiivseid või negatiivseid tulemusi.

Enesekontroll
Bandura rõhutab oma teoorias ka enesekinnistamise osa, mõeldes selle
all kavandamist, häälestamist, aga ka enesetasustamist ja -karistamist, näi-
teks seda, et me end kordamineku korral õnnitleme, edu korral aga sõitleme.
 Enesejühendamine (self-instruction). Inimene hakkab ise endale eluli-
ses küsimuses nõustajaks. Tuleb olla leebelt nõudlik, võimalust mööda hu-
moorikas. Võimalik kasutada soovitusi: „01e julge! Take it easy\ Saad
kindla peale hakkama!"
Eneseohjamine on positiivse ja negatiivse enesehinnangu kaudu oma
käitumise üldine suunamine ja konkreetne kujundamine. See põhineb ene-
sevaatlusel ja -hinnangul, selle otsustamisel, kuivõrd enda käitumine vastab
omaenda „sisemistele standarditele" - normidele, väärtustele, moraalile - ja
kuidas seda tuleks hinnata teistega võrdlemise või enda varasemate soori-
tuste taustal. Juba W James märkis, et edu tiivustab uut edu saavutama,
otsekui panuseid tõstma. Eneseregulatsioonis on kesksel kohal tegevuse
väärtuse, olulisuse, staatuse hinnang. Üldiselt leiab aga Bandura, et me ku-
jundame end pidevalt enesehinnangute, enesekriitika, eneseõigustuste ja
enese mõttelise kiitmise ja laitmise kaudu.

Kehtestamine

Osalt tänu just Bandura töödele on tänapäeva sotsiaal- ja suhtlemis-

psühholoogias keskse koha saavutanud nn kehtestava käitumise temaatika.
Kehtestamise põhimõtted:
• oma huvide kaitsmine,
• oma ootuste väljaütlemine,
• teiste huvide tunnustamine,
• tolerantsus teiste ootuste väljendamise suhtes,
• iseenda isikupära väljendamine,
• teiste spontaansuse aktsepteerimine,
• võit-võit-põhimõte (tuleb kaitsta nii enda kui ka suhtlemispartneri huve).
Pole raske märgata, et kehtestamisele tuleb paljuski kasuks kõrge ene-
seefektiivsus, mille tõusu parimaks tagatiseks suhtlemisel on üha uuesti ja
uuesti kehtestavalt käituda.

Enesekaristamine
Miks mõned inimesed karistavad end palju?
See küsimus pakub meile praktilist huvi juba kas või seetõttu, et psüh-
hoterapeutide väitel on näiteks meil Eestis paljudel inimestel raskusi n-ö
eluterve enesejaatamisega. Oma väärtust osatakse hinnata üksnes saavutus-
te alusel. Bandura järgi tekib ülemäärane enesenuhtlus järgmiste asjaolude
toimel:
 - inimene satub vastuollu oma sisemiste normidega,
- inimene on kasvatusega omandanud järgmise (kognitiivse) skeemi:
(laiduväärt) teguviis - sisemine diskomfort (rahulolematus, häiritus, must
südametunnistus) - karistamine - kergendus,
- enesekaristamise (nt elu ja endaga rahulolematuse) kaudu on harju-
tud leevendama hingevalu, omandades toimimistava, mis küll tagab sisemi-
se tasakaalu, kuid kaldub korduma, kujundades karakteri. Näide Antoine de
Saint-Exupery „Väikesest printsist" „Miks sa jood?" küsib prints joodikult.
„Mul on häbi," vastab joodik. „Miks sul on häbi?" - „Sellepärast, et ma
joon." Psühholoogide meelest on postsovetlikes maades tänapäevani tunda
inimeste irratsionaalset rusutust, otsekui sunnismaist rõõmutut olekut. Pal-
jud represseeriva korra ajal vormitud karakterid ei oska olemisest täit rõõ-
mu tunda isegi siis, kui nende aineline heaolu läheb hoogsalt ülesmäge,
- enesenuhtlemine leevendab ümbritsevate taunivat käitumist või ta-
gab nende lohutava reaktsiooni. Näiteks Berne'i kirjeldatud mängus a l k o -
hoolik" tunnistab joomapahe all kannataja ikka ja jälle teistele, et põlgab ka
ise oma eluviisi, lisades silmakirjalikult, et tahaks end väga parandada, ning
saab neilt uue annuse toetavat tagasisidet ja julgustust.
Enesekaristamine küll parandab enesetunnet, ent teisest küljest õõnes-
tab eneseaustust, põhjustab masendust, apaatiat ja tunde, et sind pole kelle-
legi tarvis.

Enesesefektiivsus
Bandura on teinud endale nime eneseefektiivsuse ehk enesetõhususe
(self-ejficacy) olemuse lahtimõtestajana. Tähelepanekud elust, aga ka empii-
rilised uuringud näitasid talle veenvalt, et inimeste suutlikkus midagi korda
saata ja raskustega võidelda oleneb paljuski sellest, milliseks keegi ise oma
suutlikkust hindab. Uskudes oma suutlikkusse hakkama saada või midagi
sooritada, saavutab inimene meelekindluse ja sisemise valmisoleku olukorras
tõhusamalt toimida. Eneseefektiivsus põhineb eneseusul, et suudetakse mi-
dagi selgeks õppida, sooritada või teatud raskes olukorras toime tulla.
Selle olemasolu määrab:
- valmisoleku olukorras hakkama saada,
- stressikindluse,
- visaduse eesmärgi saavutamiseks,
- tunnete tekke (ülekaalus positiivsed emotsioonid),
- motivatsiooni tegutseda,
- alateadliku soovi harjutada (kujutleda) eduka käitumise võtteid,
- käitumise tegeliku (kindlameelse v kohmaka) sooritamise.
 Eneseefektiivsus põhineb edu ootusel, tõstab enesehinnangut.
Kõrge eneseefektiivsusega isikud panustavad tegutsemisse rohkem
eneseusku, jõupingutusi, tarmukust, visadust.
Samal ajal kui kõrge enesetõhusus annab selge eelise edu saavutamisel,
on madalal eneseefektiivsusel mitu olulist miinust:
- ülitundlikkus oma puuduste suhtes,
- isiklike vigade sidumine oma madala õpivõimega,
- ahistav enesekriitika,
- sooritusvõimet kahjustav ebakompetentsuse taju,
- klammerdunud „ebaeduka stsenaariumi" külge elus,
- häiritus automaatmõtteist, et inimene ei kõlba millekski,
- motivatsiooni alanemine oma jõuvarude mängupanekuks,
- takistatus sobiva käitumisviisi valikul ja teostamisel.

Kuidas jõuda kõrge eneseefektiivsuseni?

Bandura soovitab järgmisi meetodeid.
1. Vahetu (edu) kogemuse tagamine ehk edutrepi ehitamine. Oma ette-
võtmiste ja soorituste kavandamisel toetutakse maksimaalselt senisele edu-
le. Näiteks lennuhirmu tundev inimene võib meenutada oma seniseid õhu-
sõite, avaliku esinemise ees ärevusse sattuja aga arendada kord-korralt oma
söakust end kuulama panna (esitada algul suures auditooriumis kas või
ainult küsimus, esineda seejärel repliigiga, siis lühisõnavõtuga, edasi juba
pikema kavandatud etteastega).
2. Kaudsele kogemusele toetumine: teiste positiivse kogemuse mõtes-
tamine. Näiteks võib lugeda raamatuid mingil alal edu saavutanud isikute
teest sammhaaval ülespoole.
3. Verbaalne veenmine. Teiste inimeste (eriti kõrge staatusega inimes-
te) julgustamine midagi püüdlema, tegema või sooritama. Nii näiteks võib
terapeut veenda klienti, et sundmõtteist on võimalik jagu saada.
4. Tundestiimulite appivõtmine: hea tuju säilitamine, võimaluse korral
ka kõrgenenud meeleolu tagamine. Näiteks loovtöö ajal nny/ow-seisundisse
(hoogusattunu vaimustusse) minek.
 Albert Bandura vanemas eas koos lastelastega. Foto Internetist

Bandura andis oma panuse ka käitumisteraapiasse. Allpool on toodud

tema kontseptsiooni järgi koostatud enesekontrolli kehtestamise viis
sammu (D. Watson, R. Tharp, 1989).
1. Määra kindlaks, mis laadi käitumist soovid muuta. Inimesed ei kuju-
ta selgelt ette, mida nad täpselt sooviksid endas muuta. Juba ainuüksi selle
selgem teadvustamine aitab neid elus edasi.
2. Andmestiku kogumine. Käitumist kujundavates asjades selguse
saamine. Ebasoovitava käitumise - nt halva harjumuse - vallandavate stii-
mulite tundmaõppimine. Harjumuse (nt hommikul voodis laisklemine) sa-
geduse ja korduvuse fikseerimine. Selle skeemi järgi võib jälgida näiteks
kalorite tarvitamist dieedi pidamisel.
3. Enesekontrolli programmi ja meetmete väljatöötamine:
- soovitava käitumisviisi kinnistamine väikeste varieeritud kütuste
ja preemiatega,
- ebasoovitava käitumisviisi väljajuurimine (kergete) karistuste ra-
kendamisega,
- keskkonna kujundamine ohutumaks: võtmeärritajate tekke kõr-
valdamine (nt külmikusse hõrgutiste ostmata jätmine).
4. Programmi täitmisel ja hindamisel on olulised järgmised momendid:
- valvsus,
- dialoog iseendaga,
- enda ees mõistlike kohustuste võtmine (kirjalikult),
- kiituste-karistuste süsteemi täpsustamire,
 - kohustuste regulaarne ülevaatamine ja korrigeerimine,
- lähikondlase asjasse pühendamine.
Programmi koostamise vigu:
- püüd saavutada liiga paljut liiga kiiresti,
- kütuste ärateenimine lükatakse kaugesse tulevikku,
- positiivsed stiimulid on liiga nõrgad.
5. Programmi realiseerimine:
- karistuste ja kütuste järkjärguline äratõmbamine,
- kujundatud harjumused saavad automaatseks.

Agressiivsuse tõlgendamine

Bandura käsitluse järgi võib agressiivsus paljudel puhkudel olla õpitud,

näiteks televisioonis nähtud vägivalla matkimisega. Konfliktide ja vägival-
lani viiv agressiivsus vallandub tihti inimese sisekontrolli nõrgenemise ta-
gajärjel. Tekib küsimus, mis võiks selle põhjus olla. Bandura esitab siin
järgmised viis sagedast asjaolu:
- oma tegevuse resultaatide pisendamine,
- tagajärgede eiramine,
- käitumise ebaadekvaatne tõlgendamine,
- vastutusest lahtiütlemine või selle hajutamine (kuna kohal oli palju
inimesi),
- ohvri süüdistamine või dehumaniseerimine.
Mõisted: eneseregulatsioon, mallõpe, enesekontroll, eneseregulatsioon,
kehtestamine, eneseefektiivsus, agressiivsus.

Hinnang
Kokkuvõtvalt võime Albert Bandurat iseloomustada vähemalt nelja
„sildistusega"- mõõdukas biheiviorist, sotsiaalse õppimise sisu määratleja,
mallõppe väärtustaja, eneseefektiivsuse rõhutaja. Tema teened käitumis-
psühholoogia kaasajastamisel on suured. Terve hulk Bandura võtmemõis-
teid - eneseefektiivsus, eneseregulatsioon jt - avasid tee õpetamise, treeni-
mise, teraapia uute programmide loomisele. Tema õpetus on omapärane
sild skinnerlikult jäigavõitu kinnistamisõpetuse ja teiste psühholoogiasuun-
dade vahel. Tema selged lihtsad ideed ja praktilist kasu tõotavad soovitused
meeldisid paljudele pragmaatilistele ameeriklastele. Samas jätab tema teoo-
ria otsad lahti nii mõneski isiksuse teooria võtmeküsimuses. Mõned heida-
vad Bandurale ette sedagi, et tema igaühele arusaadav kontseptsioon on lii-
ga tervemõistuslik, et olla tõsiselt võetav teadus.
 Julian Bernard Rotteri sotsiaalkognitiivse
õppimise teooria
Julian Bemard Rotter on sündinud 1916.
aastal New Yorgis juudi immigrantide pere kol-
manda lapsena. 1930. aastate majanduskriisi ajal
jäi Rotterite pereisa töötuks ning vaeste oludega
leppimisest sai J. Rotterile kogu eluks tähendus-
rikas kogemus. Pärast keskkooli asus ta õppima
Brooklini kolledžis keemiat ning kuulas samal
ajal innukalt Long Islandi meditsiinikolledžis
A. Adleri loenguid psühholoogiast. Ilmselt sai järgnenud isiklik tutvus maa-
ilmakuulsa psühholoogiga talle otsustavaks: edaspidise erialase karjääri si-
dus ta juba psühholoogiaga. Väidelnud end Indiana ülikoolis 1941. aastal
meditsiinipsühholoogia doktoriks, sai Rotter peagi erialast tööd Ühendriiki-
de armees. Töötades sõja lõppemise järel mõnda aega Ohio ülikoolis, oli
Rotteril kontakte nii C. Rogersi kui ka G. Kelleyga, tema enda nimekate
õpilaste hulka kuulus aga Walter Mischel. 1963. aastal siirdus Rotter tööle
Connecticuti ülikooli ja jäi sinna kuni pensionieani. 1988. aastal sai ta APA
autasu väljapaistvate teenete eest teaduses.

Teoseid
„Social Learning and Clinical Psychology" (1954), „Clinical Psycho-
logy" (1964), „Applications of Social Learning Theory to Personality"
(1972; kaasautor J. Chance), „Personality" (1975, kaasautor E. J. Horch-
reich), „Rotter Incomplete Sentences Bank" („Lõpetamata lausete küsimus-
tik", 1966), „Interpersonal Trust Seale" („Inimsuhete usalduse skaala",
1967).
Rotterit huvitas mis tahes elualal aktuaalne küsimus, milliste teguritega
määratakse inimese käitumine keerukas olukorras. Tema õpetuse võiks
kokku võtta järgmiste teesidega: inimese arengus on määraval kohal tema
suhtetoime oma keskkonnaga; inimene on sihipäraselt tegutsev olend, kes
isiksusena kujuneb välja sotsiaalse õppimise käigus; inimkäitumist kujun-
dab motivatsiooniline suundus, eksternaalne või internaale eluhoiak.
Rotteri meelest võib inimkäitumist ennustada, määrates kindlaks selle
neli keskset determinanti: käitumispotentsiaali, positiivsete või negatiivsete
kinnistuste saamise ootused, kinnistuste väärtuse inimesele ning psühho-
loogilise situatsiooni eripära. Vaatleme kõiki neid tegureid lähemalt.
 Käitumispotentsiaal

Käitumispotentsiaal (behavior potential) on Rotteri järgi käitumise

tõenäosus, mis kujuneb välja mingis olukorras sõltuvalt ühest või mitmest
kinnistajast (Rotter 1972, L. Hjelle, D. Ziegler, lk 412). Kujutagem näiteks
olukorda, et keegi tegi mingil koosviibimisel teie aadressil solvava märku-
se. Rotteri järgi on teil nüüd valida mitme käitumisviisi vahel. Te võite hä-
bematult käitunud isikule öelda, et tema teguviis ületab kõik piirid, ning
nõuda, et ta palub vabandust. Võite ka oma nördimust väljendada juuresoli-
jatele: vaadake ometi, mida see endale lubab! Ent võite ka teha näo, nagu
poleks midagi juhtunud, ning jutu vaikselt teisele teemale viia. Põhimõtteli-
selt võiksite oma solvajale ka kõrvakiilu anda ning ruumist välja marssida.
Kui kaldute valima mingi kindla jätku (nt juuresolijate poole pöördumise),
ongi see Rotteri järgi teie käitumispotentsiaal antud olukorras. Mõistagi so-
bib mingi reageerimisviis (nt teisele isikule pealekäratamine) ühte olukorda,
osutudes täiesti sobimatuks mingis teises situatsioonis. Käitumispotentsiaal
hõlmab teoreetiliselt kõik mõeldavad inimlikud reaktsioonid eri stiimuleile.
Toogem veel üks näide. Noor neiu võib baaris ilma pikema sissejuhatuseta
tutvust sobitava mehe külgelöömisele reageerida mitut moodi. Ta võib il-
mutada taktitundeliselt kannatlikkust, reageerida nipsakalt, teeselda põgu-
sat, ent puiklevat huvitatust, vastata jäise valveviisakusega, sõna lausumata
üles tõusta ja ära minna, põlastava grimassi teha, öelda otse, et pole tutvu-
sest huvitatud, anda mõista, et ootab oma meessõpra jne. Käitumispotent-
siaal hõlmab ka olukorras orienteerumise, tekkiva probleemolukorra ana-
lüüsiva lahendamise ning reageerimise mingi neurootilise kaitsemehhanis-
miga. Miks inimene just ühel või teisel kombel reageerib, oleneb paljuski
sellest, milliseid kinnistajaid ta loodab saada.

Ootused

Rotteri järgi on ootuse sisuks uskumus sellesse, et subjekti kindlale käi-

tumisviisile (nt solvajale välkkiirelt vastamisele) järgneb kindlat laadi kin-
nistus. Vahel kogutakse ootuses kindel olemiseks (eeldatava ootuse kujun-
damiseks) täiendavat infot. Enne kui läheme ooperit vaatama, katsume saa-
da infot selle kohta, kes mängivad peaosi, kuidas publik on tüki vastu võt-
nud jne. Saadud info alusel kujuneb konkreetse ooperi suhtes kindel (posi-
tiivne või negatiivne) ootus, mis saab teatrisse mineku otsuse aluseks. Kui
meil on ooperite jälgimine seni üldiselt meeldinud, loob see pinna ka sellele
konkreetsele lavateosele lootma jäämiseks. Rotteri järgi on „ootuse mõõdu-
puul" suur hulk astmeid nullist kuni saja protsendini. Eelootustega võib
seletada, miks meile meeldivad tuttavad meloodiad, vanad sõbrad, nostalgi-
lised paigad jne. Meil on nende suhtes kujunenud positiivsed ootused. Ja
vastupidi, kui kellelgi pole täielikult teavet mingi turismiobjekti kohta, võib
just see ootuste puudus mõjuda konkreetse reisi eelistamisele negatiivselt.
Kooskõlas biheiviorismi üldiste põhitõdedega väidab Rotter, et kindlasuu-
nalise kinnistuse saamine mingit liiki olukorras kujundab paljuski nende
käitumise seda laadi juhtumi kordumisel. Ilmselt ei vaja see tõde näitega
illustreerimist. Küll aga võib tekkida küsimus, mis ootusest saab juttu olla
siis, kui tegu on täiesti uut laadi olukorraga. Kujutleme, et teie kupeekaas-
lasteks on mingi maa, näiteks Islandi esindajad, kellega teil pole eales kok-
kupuuteid olnud. Sel korral kujuneb Rotteri järgi ootus situatsioonianaloo-
gia alusel. Islandlased paigutuvad põhjala rahvaste perre koos norralaste ja
rootslastega, keda tunnete vahest palju paremini. Rotter väidab seega ei mi-
dagi vähemat kui seda, et eelnevate olukordade ja spetsiifiliste kinnistajate-
ga formeerunud ootused mingit liiki situatsiooni suhtes on väga stabiilsed ja
määravad paljuski inimese käitumisviisi. Sealjuures võivad ootused ise olla
niihästi realistlikud kui ka ebaadekvaatsed. Rotter teeb vahet situatsiooni-
spetsiifiliste ja üldiste ehk üldistatud ootuste {generalized expectancy) va-
hel. Viimastel on eriline tähendus inimese üldise motivatsiooni - ekster-
naalse ja internaalse suunduse - lahtimõtestamisel. Selles allpool pikemalt.

Kinnistajad

Rotter määratleb kinnistajate väärtusena selle, mil määral me eelistak-

sime üht kinnistajat teisele. Ta väidab, et inimesed erinevad üksteisest selle
järgi, millise tähtsuse nad omistavad ühele või teisele tegevusele või selle
resultaadile. Näiteid pole raske leida: ühele meeldivad kala-, teistele liha-
road, mõned eelistavad spordiülekandeid balletile, teised vastupidi. Ühtede
kinnistajate teistele eelistamine põhineb nagu ootuski eelmisel kogemusel.
Kinnistajate väärtushinnang võib igal ajal ja igas kohas muutuda. Hokit bal-
letile eelistav mees võib Viinis eelistada siiski minna pigem teatrisse
„Pähklipurejat" vaatama kui kohalike hokiklubide heitlusest osa saama.
Teine näide. Olles pikka aega sunnitud üksi olema, võib suhtlemisvõimalus
huvitavate kaaslastega olla meile eriti kõrges hinnas siht (kinnistaja). Isiku-
le, kes päevast päeva lävib intellektuaalidega, võib aga nädalavahetus maal
vanematekodus olla palju meeldivam kui kirev seltskond. Analooge leiab
ka ostukäitumisest. Mõnele inimesele on kindlaimaks kinnistajaks ehk sama
laadi käitumist kujundavaks teguriks kauba odav hind. Teist haarab aga os-
tuhimu siis, kui ta märkab võimalust soetada kõrgest hinnast hoolimata mi-
dagi eksklusiivset. Rotteri spetsiifilises käsituses pole kinnistamise väärtus
seotud otseselt ootustega. Isegi teades mingi kinnistaja erilist väärtust, ei
raja inimene kaugeltki alati oma lootused selle kinnistaja saamiseks. Seegi
tõdemus on tähendusrikas inimese üldisest motivatsioonilisest suundusest
arusaamiseks.

Situatsioon

Nagu paljud teised psühholoogid enne ja pärast teda, rõhutab Rotter, et

psühholoogiline situatsioon on just säärane, nagu indiviid seda näeb. Üks ja
seesama olukord (nt asutuse peoõhtu) võib osalejaile vastavalt nende selts-
kondlikkusele, staatusele jt tunnustele tunduda paljuski erinev. Rotteri järgi
põhjustab piiratud kogus olukorra võtmestiimuleid inimeses kindla ootuse
oma käitumise tulemuste suhtes. Viimane ootus toimib aga tõhusa kinnista-
jana. See kujundab kindla suunduse ja edaspidised valikud (nt eelistada või
vältida mingit sündmust). Avalike esinemistega iga kord kaasnev irratsio-
naalne rambipalavik võib inimeses kujundada arusaama, et ta pole kõne-
mees ja targem oleks suures rahvahulgas vait olla. Samas võib lennuhirmu
korduv edukas ületamine (koos sääraste stiimulitega nagu õhkutõusu põne-
vus, lennumasina kena disainiga salong, stjuardesside meeldiv teenindami-
ne, mõned dringid jne) aga kujundada ootuse üha uute meeldivate lennu-
elamuste järele.

Kuus põhivajadust

Rotter eeldab, et inimesed püüavad rohkendada oma käitumise tasus-

tamist ning minimeerida selle karistamist. Inimene seab eesmärke ja teeb
jõupingutusi nende saavutamiseks oma vajaduste rahuldamiseks. Sel kom-
bel võimaldaks indiviidi vajadustest ja eesmärkidest teadasaamine teha te-
ma tegutsemise kohta enam üldistatud prognoose kui vaid nelja eelpool kir-
jeldatud näitaja alusel. Rotteri spetsiifilises käsituses ei tähenda vajadus
mitte niivõrd millegi puudumist kui ühtede ja samade kinnistajatega seotud
käitumisviiside komplekse. Järgnevad kuus põhivajadust aitavad Rotteri
õpetuse järgi inimkäitumise tekke asjaolusid määratleda.
Tunnustatuse staatus tähendab soovi tunda end kõigis oma ettevõtmis-
tes kompetentsena (võimekana, tulemuslikuna).
Hoolitsuse ja kaitstuse vajadus määratleb soovi evida kedagi, kes tagab
meie turvatunde ja aitaks meil oma eesmärke saavutada.
Domineerimistarve tähendab soovi evida mõjujõudu, teisi kontrollida
ning teised enda huvidega arvestama sundida.
 Sõltumatuse vajadus väljendab püüdu olla iseseisev ning saavutada
seatud eesmärgid teiste abita.
Kiindumusvajadus: püüd pälvida teiste armastust ja sõbralikku suhtumist.
Füüsilise heaolutunde vajadus: soov saada füüsilist naudingut, olla ter-
ve ja mitte tunda valu.

Vajaduste kolm komponenti

Rotter eeldab, et iga vajadus koosneb kolmest osisest. Vajaduse potent-

siaal tähendab usku sellesse, et mingi käitumisviis viib konkreetse vajaduse
rahuldamisele. Vajaduse potentsiaali näitab see, kui kingitused ja lilled (so-
biv käitumisviis) aitavad mehel abikaasa hellust ja tähelepanu võita. Kin-
nistuste keskmised väärtused määratlevad ka vajaduse väärtuse. Rotter on
seisukohal, et enamik inimesi väärtustab kõiki vajadusi. Samas on olukordi,
kus üks või teine vajadus - seda rahuldav kinnistamine - muutub esmatäht-
saks. Tegevusvabaduse aste on seotud ootusega, et mingi käitumisviis viib
teatud vajaduse rahuldamist tagava kinnistamiseni. Näiteks kui noormehel
jääb talle meeldiva neiuga kohtumiseks kaks võimalust - talle helistada
(kuid telefon ei vasta) või tema helistamist oodata (neiu aga ei helista) - , on
tema võimaluste ala väga väike. Väike toimimisvabadus ehk valikute nap-
pus, intensiivne vajadus ja kinnistuste kestev puudumine (neiuga ei saa pik-
ka aega ühendust) tekitavad Rotteri järgi tugeva frustratsiooni. Tegelikus
elus määratleb see hulga olukordi, kus inimesel napib ideid ja võimalusi
saavutada endale esmatähtsaid asju ning ta pole suuteline ka oma eelistusi
ja hoiakuid realistlikumaks kujundama. Madal kompetentsus, mis on ühen-
duses minimaalse rahuldava kinnistuse kõrge määraga, kujundab olukorra,
kus inimene peab aina uuesti üle elama pettumusi. Kordudes kahjustavad
pettumused enesehinnangut ja kujundavad inimese suundumise elus. Kui
latt väga madalale seada, kahjustatakse oma kompetentside väljaarenda-
mist. Samas viib olukord, kus mingit vajadust väärtustatakse ülikõrgelt ning
selle rahuldamiseni viiva kinnistamise nimel tegutsetakse kõike mängupa-
nevalt, fanatismini, käitumise jäigastumiseni või reaalse tegelikkuse moo-
nutamiseni. Öeldu piltlikustamiseks võiks tuua näiteks W Schutzi kirjelda-
tud kiindumuskompleksi - soovi iga hinna eest kõigile meeldida (ehkki se-
da püüdes omandatakse külgekleepija või pugeja kuulsus). Rotter mainib, et
ahta tegutsemisrepertuaariga (teotsemisvabadusega) isikud, kes samas soo-
vivad midagi üliraskesti saavutatavat - kiiresti rikastuda, saada filmistaariks
jne - , kanduvad oma mõtetega kergesti fantaasiaisse ega oska samas astuda
tarvilikke samme oma sihi tegelikuks saavutamiseks.
 Käitumise tulemuste prognoosimiseks pakub Rotter järgmise valemi:
vajaduse potentsiaal = tegevusvabadus + vajaduse väärtus.
Kui vajadus on oluline ning selle rahuldamiseks leitakse erinevaid
efektiivse tegutsemise jätke, on edu tõenäosus suur. Vajaduse potentsiaal on
aga tagasihoidlik, kui seda väärtustatakse nõrgalt ning selle realiseerimiseks
ei leita lahendeid. Paljud inimesed soovivad sisimas saada kunstnikuks,
muusikuks või kirjanikuks, jäädes pensionieani siiski raamatupidajaks, koo-
liõpetajaks või autojuhiks.

Internaalne ja eksternaalne kontrolli lookus

Kontrolli lookus näitab seda, kuivõrd inimesed arvavad suutvat kont-

rollida oma keskkonda ning järelikult selles hästi kohaneda. Eksternaalse
lookusega isikud on arusaamisel, et nende edu või ebaedu oleneb välistest
asjaoludest: saatusest, juhusest, mõjukatest isikutest ja keskkonna ettenä-
gematutest teguritest. Eksternaalid arvavad, et nad on oma saatuse ohvrid.
Internaalid seevastu arvavad, et nende edu või ebaedu elus oleneb põhiliselt
neist endast, nende võimekusest, visadusest, leidlikkusest jne. Eksternaal-
suse-internaalsuse mõõde ei erista inimtüüpe, vaid on ennemini igale ini-
mesele omane kontiinum - konkreetseid indiviide võib vaadelda selle kuju-
teldava telje mingites punktides. Enamik inimesi paikneks selle skaala järgi
ootuspäraselt kahe äärmuse vahepeal. Kirjeldatava liittunnuse mõõtmiseks
leidub mitu vahendit, neist tuntuim on Rotteri enda I-E skaala (Internal-
Extenal Control Seale), mille tõlget kasutavad ligi paarkümmend aastat ka
eesti psühholoogid. Eksternaalid erinevad internaalidest mitme tähendus-
rikka näitaja poolest.

• Internaalid otsivad innukamalt infot tervisehädade korral.

• Internaalid hoolitsevad rohkem oma tervise eest: lasevad endale kait-
sepookimisi teha, käivad arstlikul läbivaatusel, loobuvad suitsetamisest jne.
• Eksternaalidel on sagedamini psühholoogilisi probleeme (ärevus,
depressioon) kui internaalidel.
• Eksternaalide enesehinnang on internaalide omast väiksem.
Kõiki neid fakte võib seletada ühe keskse põhjusega: inimesed, kes ar-
vavad, et saatus on nende enda käes, saavutavad elus rohkem. Eksternaalid
lasevad end aga internaalidest rohkem sotsiaalselt mõjutada, samal ajal kui
internaalid püüavad hoopis teisi mõjutada, sageli ka teistega manipuleerida.
Samas on Rotter korduvalt rõhutanud, et nii väga kõrge internaalsus kui ka
kõrge eksternaalsus võivad põhjustada kohanemisprobleeme. Esimesel
juhul võib inimesel kujuneda väär arusaam, nagu kannaks ta ise kõige eest
vastutust ja peaks ainuisikuliselt kõik endaga seotud probleemid lahenda-
ma. Teisel korral - nagu eespool toodud näidetest selgus - muutub inimene
passiivseks väliste jõudude mängukanniks. Paljudel puhkudel tuleks seepä-
rast eelistada kahe äärmuse vahelist keskmist näitajat.

Usaldus inimsuhetes

Meie käitumise kindlaimad kinnistajad on teised inimesed, nende suh-

tumine meisse, neilt saabuv tagasiside. Rotteri meelest on inimsuhetes eriti
oluline vastastikuse usalduse olemasolu või puudumine. Ta määratleb usal-
duse inimsuhetes (interpersonal trust) inimese üldistatud ootusena selle
suhtes, mil määral võib usaldada teise isiku või inimrühma antud sõna, üt-
lust või kirjasõna (Rotter 1980, Frager ja Fadiman 2002, lk 756). Nõnda
määratud usaldus on midagi muud kui omadused „kergeusklik" või „usal-
dav" Inimsuhete usaldus näitab seda, et teisi inimesi usaldatakse juhul, kui
pole teada mingit konkreetset põhjust, miks neid ei peaks usaldama. Rotter
tõi esile mitu olulist momenti, mis eraldab inimsuhteid usaldavaid isikuid
umbusaldavatest. Kõrge usaldusnivooga isikud
- valetavad vähem,
- tüssavad ja varastavad vähem,
- austavad enam teiste õigusi,
- tunnevad end harvem hüljatu ja õnnetuna,
- meeldivad teistele rohkem,
- on ise usaldusväärsemad,
- pole teistest rohkem ega vähem naiivselt kergeusklikud inimsuhetes,
- pole teistest rohkem ega vähem arukad.
Vaadeldes ühiskonda laiemalt, tuleb usaldust inimsuhetes pidada sot-
siaalselt hinnaliseks jooneks. Sellele toetuvad sotsiaalne koostöö, üksteise
abistamine, kaudsemalt ka kultuur, tervishoid, pangandus, ettevõtlus jne.

Põhimõisted: interaktsioon, kinnistamine, sotsiaalne õppimine, ootus,

käitumispotentsiaal, vajaduse potentsiaal, psühholoogiline situatsioon, te-
gutsemis vabadus (freedom of movement), kinnistamise väärtus
(reinforcement value), vajaduse väärtus, kontrolli lookus, eksternaalsus,
internaalsus, usaldus inimsuhetes.
 Kokkuvõtvat

Rotteri õpetus täiendab Bandura teooriat, andes tõhusa panuse bihei-

viorismi kaasajastamiseks. Rotter tõestab oma teooriaga veenvalt, et inime-
sed ei lase end passiivselt keskkonna stiimuleist juhtida, vaid arvestavad
sellega, et nende konkreetne käitumine on vaid teatud spetsiifilises situat-
sioonis tasustatud. Tema üsna ulatuslik eriterminite varu võimaldab inim-
käitumist sügavamalt uurida ja nii mõnigi kord ka seletada. Samas kujuneb
tema teooria neljast käitumist kujundavast põhifaktorist täielikult arvestata-
vaks vaid laboritingimustes. Rotteri vajaduste klassifikatsioon jääb oma kir-
jeldusjõult kaugele alla näiteks Frommi või Murray vajaduste liigitusele.
Nagu teistel biheivioristidel, pole ka tema teoorias väärilist kohta inimese
vabadusel, isikupäral, loovusel, aga ka käitumise sisemisel - isiksuse eripä-
rast tuleneval - motivatsioonil.
 Walter Mischeli kognitiiv-afektiivne isiksuse
käsitlus

Sündis 1930. aastal Viinis jõukas peres.

1938. aastal emigreerusid Mischelid Ameerika
Ühendriikidesse. Omandanud kõrghariduse New
Yorgi ülikoolis, asus ta õppima Ohio ülikooli, kus
tema professoreiks olid kuulsad psühholoogid
Rotter ja Kelly. Pärast doktoriks saamist töötas ta
mõnda aega Kariibi mere saartel ja asus seejärel
peatselt õppejõu ametikohale Harvardis, kus tal
oli kokkupuuteid Allport'i, Murray, McClelandi jt mainekate psühholoogi-
dega. Harvardis tutvus ta ka kognitiivse psühholoogia aspirandi Haariet
Nerlaw'ga, kellega ta naitus ning kirjutas hiljem kahasse ka paar raamatut.
Alates 1962. aastast asus Mischel ametisse Stanfordi ülikooli ning hakkas
seal arendama koostööd A. Banduraga. Tosina aasta pärast naasis Mischel
New Yorki ning võttis vastu õppejõu ametikoha Columbia ülikoolis. Talle
on kahel korral antud APA auhindu.
Tema tuntuim teos on „Introduction to Personality" (1971, 1981, 1986,
1993).

Joonepsühholoogia kriitika

Mischel jagab biheivioristide üldist kriitikat nende isikuomaduste õpe-

tuste {trait theory) vastu, mis kirjeldavad isiksust tema juhtivate omaduste
dispositsioonide kaudu. Enamgi veel - just tema 1968. aastal ilmunud raa-
mat „Personality and Assessment" („Isiksus ja hindamine") vallandas isik-
susepsühholoogia esindajate hulgas diskussiooni nn joonepsühholoogia
paikapidavusest. Tema kriitikat joonepsühholoogia esindajate aadressil
võimendas asjaolu, et just 1960. aastail pääses sotsiaalpsühholoogias mõju-
le arusaam situatsiooni inimkäitumist kujundavast tähendusest (Rossi ja
Nisbetti uuringud). Põhiliseks vastuargumendiks „omaduste teooriatele"
(tuntumad esindajad Eysenck ja Cattell) on see, et testiga või muul moel
määratletud omadused ei võimalda ennustada inimkäitumist konkreetses
olukorras. Tegelik elu aga koosnebki suure variatiivsusega konkreetsetest
olukordadest, mitte mingeist abstraktseist „oludest". Eysenck ja Cattell
jätsid selle olulise asjaolu oma teoorias tahaplaanile. Nad eeldasid vaikimi-
si, et seltsiva loomuga isik on üldjuhul alati kontakne ja jutukas või et töös
ja erialases tegevuses ilmnev tugev domineerimispüüd ei jäta inimest täieli-
kult maha ka huviklubis või lustakas seltskonnas. Mischel rõhutab aga seda,
et paljugi oleneb situatsioonist: endassetõmbunud võivad teatud olukorras
osutuda väga seltskondlikuks, kindlameelsed aga minna teatud juhtudel ve-
rest välja. Näiteks kinnitasid juba 1928. aastal tehtud uuringud (Hartshorne
ja May), et lapsed, kes olid ühes olukorras ausad, toimisid teises ebaausalt.
Samas tunnistab Mischel, et stabiilses situatsioonis on ka käitumine
stabiilsem. Üheks tõendiks selle kohta, et isiksuse stabiilsus on seotud
keskkonna stabiilsusega, on Mischeli näide inglise sõjavangide kohanemis-
raskustest vangistusest naasmisel: kiiremini kohanesid need, kes kodumaale
jõudes läbisid eraldi selleks loodud üleminekulaagri. Teiseks näiteks on
üldteada tõsiasi, et psühhiaatrilised haiged kohanevad nõnda hästi haiglaelu
turvalise rutiiniga, et kogevad sealt väljudes veel suuremaid eluga hakka-
masaamise raskusi kui enne ravile suunamist. (Vrd Konstabel 2003, lk 85).

Tingitusmudel

Mischeli pakutud tingitusmudeli (conditional model) järgi ei toimi olu-

kord käitumist kujundava tegurina o t s e s e l t , vaid määravaks saab see,
millisena inimene iseend konkreetses olukorras ette kujutab ja missugused
on tema tegutsemise eesmärgid. Uje võib teatud olukorras nautida teiste
tähelepanu, tunda end vabalt ja julgelt ning algatada söakalt mõttevahetust
mingil teraval teemal. Üldiselt õiglaseks ja altruistlikuks peetav inimene ei
pruugi mingis konkreetses olukorras tegutseda üldse mitte „talle omaste"
joonte ajel, vaid mõnikord väga omakasupüüdlikult. Rõhutades eesmärgilist
(goal-based) tegutsemist, toonitas Mischel, et inimeste konkreetsed ees-
märgid ei tule kohe kindlasti ainuüksi tema isiksuslikest omadustest.

Järjepidevuse paradoks

Kritiseerides traditsioonilisi ettekujutusi käitumise seotusest isiksuse-

tüübiga, lansseeris Mischel nn järjepidevuse paradoksi {consistency
paradox) mõiste. Katsed, mis Mischel koos kolleegidega tegi, tõestasid, et
mitte üksnes tavalised inimesed, vaid ka kutselised psühholoogid eeldasid,
et inimesed, kes käituvad mingis olukorras teatud viisil, toimivad enam-
vähem samalaadselt ka teises situatsioonis. Teisisõnu peab enamik inimesi
endastmõistetavaks, et säärased omadused nagu agressiivsus, ihnsus, täpsus
jt on inimeste olemuslikud jooned, mis paljuski seletavad nende käitumist
enamikus elu olukordades. Personaliotsingu firmad soovitavad teatavasti
inimesi ametikohtadele, kuna testid on näidanud, et neile on omased teatud
sellel tööl sobivad omadused. Paljudel pole kahtlustki, et säärased testitud
omadused nagu otsustavus, sihikindlus, koostöövalmidus ja visadus aval-
duvad pika aja jooksul ja ennustavad seega kindlat edu mingil tegevusalal.
Mischel seadis selle tervemõistusliku arusaama kahtluse alla. Tema katsed
Ameerika rahukorpuse vabatahtlike valimistel osutasid, et kolmeliikmelise
atesteerimisrühma liikmete hinnangud, kes pidid otsustama kandidaatide
sobivuse, olid tegelike näitajatega üsna nõrgas korrelatsioonis (r = 0,20).
Asi polnud Mischeli järgi mitte selles, et komisjon kasutas ebasobivaid
valikuteste või ilmutas inimesetundmisel ebakompetentsust, vaid selles, et
tavaolukorras fikseeritud omaduste profiil on väga nõrga prognoosiva tä-
hendusega konkreetseks eriolukorraks, näiteks tööks välismaal rahukorpuse
liikmena.

Kui... siis valem

Loogiliselt jõudis Mischel nüüd järeldusele, et inimese käitumise prog-

noosimiseks on tarvis teada mõlemat, n i i tema juhtivaid omadusi k u i
k a situatsiooni näitajaid. Mõistagi käitumine varieerub, ent selle varieeru-
vuse laadi määrab isiksuslike omaduste ja situatsiooni eripära koostoime.
Mischel on välja pakkunud lihtsa „kui... siis" (if... then) valemi selle sea-
duspärasuse mõistmiseks. Mis tahes olukorras võime arutleda viisil: kui A,
siis X, ent kui B, siis Y A ja B on isiksuslike muutujate, näiteks mingil ta-
semel ekstravertsuse või neurootilisuse ja situatsiooni koostoime näitajad,
X ja Y aga konkreetsed käitumisviisid. Kui asutuse koosolek tundub tagasi-
hoidliku loomuga indiviidile A, kes jäeti oluliste asjade otsustamisest kõr-
vale, igav ja frustreeriv, kahaneb tema soov koosolekul vastuvõetud otsu-
seid täita. Ent kui mingi vaba aja üritus tundub enamasti kinnisevõitu A-le
sisukas ja meeliköitev, kuna ta loob ürituse jooksul uusi meeldivad tutvusi,
võtab A tulevikus niisugusele üritusele kutse ilmselt rõõmuga vastu. Wright
ja Mischel (1987, Konstabel 2003, lk 92-93) esitasid hüpoteesi, et niihästi
impulsiivsete kui ka automaatsete käitumisviiside (näiteks agressiivsus või
endassesulgumine) esiletulek on paremini ennustatav situatsioonides, mis
eeldavad enam sotsiaalset kompetentsust ja eneseregulatsiooni oskust. Selle
põhjal võime oletada, et inimesed käituvad ägedalt ja vägivaldselt tihti see-
tõttu, et ei oska antud olukorras toime tulla. Või teine näide: kui inimene
(paksunahaline poliitik) tunneb end raskes või keerukas olukorras partei-
kaaslaste toe tõttu enesekindlalt ning tal on ka situatsioonist varasemate ko-
gemuste tõttu hea ülevaade, jääb tema käitumine sedavõrd vahetuks ja
vabaks, et ta koguni võtab enda kohta tehtud kriitika humoorikalt omaks.
Tegelikult leiab sellele hüpoteesile kinnitusi ka igapäevaelust. Komplitsee-
ritud olukorras, kus on tarvis erilisi oskusi, asub osa inimesi (afektiivselt)
hädaldama, teised langevad (automaatselt) letargiasse ehk siis ilmutavad
ühel või teisel viisil „õpitud abitust" (Seligmani mõiste).

Isiksuse kognitiiv-afektiivne süsteem

Mischeli järgi on inimkäitumise näilik etteaimamatu järjepidevusetus

(mida tema katsed tõestasid) siiski potentsiaalselt ennustatav. Nimelt on
inimesekäitumise varieeruvus kätketud tema isiksusse teatud reageerimis-
skeemina (pattern of reacting). Käitumise individuaalne varieeruvus kujun-
dab inimese isiksusliku signatuuri {personal signatur), mis jääb suhteliselt
samalaadseks olukordade erinevusest hoolimata. Käitumise situatsioonist
teise varieeruvat olemust seletava mõistena on Mischel kasutusele võtnud
termini isiksuse kognitiiv-afektiivne süsteem, mis toetub järgmistele ele-
mentidele.
1. Ajas kõige püsivam ning olukordades stabiilseim on kognitiivne
kompetentsus. Nagu Kelly ja Bandura, väidab ka Mischel, et inimesed ei
reageeri keskkonna stiimuleile vahetult, vaid stiimulite selekteerimise ja
reaalsuse enda jaoks k o n s t r u e e r i m i s e teel, tegelikkusest endale
sobiva versiooni kujundamisega. Kognitiivses kompetentsuses mängib aru-
kuse kõrval erilist osa inimeste võime ette näha olukordade varieeruvust ja
arvesse tulevaid toimimisviise.
2. Juhtimaks iseend enda seatud eesmärkide järgi, kasutavad inimesed
isereguleerivaid strateegiaid (self-regulatory strategies). Me ei pea jääma
lootma välistele tasudele-karistustele, et välja töötada omaenda käitumis-
viis, et seada enda valitud eesmärke ja hiljem ise end hinnata selle järgi,
kuivõrd meie käitumine aitas neid eesmärke saavutada.
3. Enesereguleerimise süsteem (self-regulatory system) võimaldab
meil plaanida ja realiseerida oma käitumist isegi siis, kui väline toetus sel-
leks puudub või on nõrk. Tõepoolest, igaüks oskab ju oma eesmärke taotle-
da ja paremini või halvemini toime tulla ka endale vaenulikus keskkonnas.
Samas võivad inimesed, kes järgivad liiga jäigalt oma „tähtsaid" eesmärke
ja kelle kognitiivne kompetentsus on tagasihoidlik, sattuda keerukas või
ebasoodsas olukorras suurde ärevusse.
 Kodeerimise strateegia

Selleks et teisendada välised stiimulid minakäsitlust, teisi inimesi ja

oma maailmapilti hõlmavateks määratlusteks ehk isiklikeks konstruktideks
{personal constructs), võtavad inimesed kasutusele oma kognitiivsed või-
med ehk Mischeli terminiga kodeerimisstrateegiad. Need on väliste stiimu-
lite süstematiseerimise individuaalsed viisid. Iga inimene kodeerib samu
sündmusi isemoodi. Nii võib üks isik ettepanekust suurele rahvahulgale kõ-
ne pidada suurde ärevusse sattuda, teine võtab seda innustava väljakutsena.
Samuti võidakse ühesuguseid juhtumusi kodeerida igas laiemas situatsioo-
nis isemoodi. Näiteks võib meile mingi muusikapala, pilt või värss ühes
olukorras või meeleolus tunduda kaunis, teises aga tüütu või lääge.
Mischeli teoorias on kesksel kohal ka ootused (expectancies) ja tõdemused
(beliefs). Ta teeb vahet kaht liiki ootuste - stiimuli tagajärje ootuste ja käi-
tumise tulemuse ootuste - vahel. Kui inimene ei oska ette näha oma käitu-
mise tagajärgi, toimib ta enamasti kooskõlas sellega, kuidas ta tegutses va-
remalt samas olukorras ehk millised ootused ja arusaamad tal olid varem
säärastel puhkudel. Mischel peab õigustatult tulemuste ootusi klassikalise
tingituse tekke oluliseks komponendiks. Teatud positiivse või negatiivse
kinnistaja pelk ootus toimib tõepoolest juba ise kinnistavalt. Isegi kui reaal-
set kinnistavat stiimulit ei järgne.
Väärate ootuste tõttu tehakse valesid prognoose, mis kahjustab koha-
nemist elus. Ebakindlus teiste isikute käitumise ettearvamisel on aga üks
käitumise ebastabiilsuse põhjuseid. Käitumine püsib stabiilsena sedavõrd,
kuivõrd sellele relevantsed ootused säilivad, varieerudes sedamööda, kuidas
inimeste ootused teisenevad.
Tegeliku käitumise kujunemisel mängivad kaasa ka eesmärgid, väärtu-
sed ja eelistused. Sellega Mischel sisuliselt distantseerub biheiviorismist,
leides, et inimesed on sihipärased ja aktiivsed. Nad ei reageeri olukorra
stiimuleile masinlikult, vaid mõtestavad need lahti. Ühesama situatsiooni
lahtimõtestamise viis võib - nagu juba eespool öeldud - isikuti olla väga
isesugune. Seda isegi siis, kui inimesed viibivad samas olukorras ja neil on
lähedased ootused. Näiteks võivad juba kolmandat korda Andaluusiasse
sattunud inimesed, kellel on eelmistelt reisidelt head muljed ning ka ilmas-
tiku, hotelliteeninduse ja vaba aja veetmise võimaluste suhtes enam-vähem
samad ootused, seada endale puhkuse veetmiseks üsna erinevaid eesmärke
ja eelistusi. Ühed tellivad endale tasulisi ekskursioone, teised üürivad auto,
et ise Hispaaniat avastama sõita, kolmandaid tõmbavad lõunamaine päike ja
restoranide ööelu. Mischeli järgi etendavad käitumise järjepidevuse kujun-
damisel keskset osa ka inimese afektiivsed reaktsioonid - tundeelu. Siit ka
tema kontseptsiooni määratlus: kognitiiv-afektiivne isiksuse teooria. Emot-
sioonid on seda tähtsamad, et need avaldavad intensiivset toimet ka teistele
kognitiiv-afektiivseile ühikuile: ootustele, tõekspidamistele jne.
Nagu eespool öeldud, on käitumise kujundamisel kesksed ka situat-
siooni olulised stiimulid (variaablid), mis ei toimi aga mitte otseselt, nagu
biheivioristid eeldavad, vaid individuaalse kodeerimise süsteemide, ootuste
jt kognitiiv-afektiivse süsteemi elementide vahendusel. Mischel väidab sel-
gelt, et situatsiooni karakteristikud (stiimulid) toimivad inimesele seda-
mööda ning kujundavad sel määral tema käitumist, kuidas need toimivad
tema individuaalsele kodeerimisviisile, ootustele, afektiivsetele reaktsioo-
nidele jne. Lihtne viis situatsiooni variaablite hindamiseks on jälgida, kui-
das mingi sündmus (nt valitsuskriis, mingi etenduse vaatamine või äsja pee-
tud koosolek) inimestele on mõjunud. Kui toime on kõigile enam-vähem
võrdne, on situatsiooni stiimulid primaarsed, isiksuslikud momendid jäävad
nende varju. Ent olukorras, kus inimeste reageering samale sündmusele on
isikuti järsult erinev, on kognitiiv-afektiivseil elementidel otsustav roll.
Mõisteid: tingitusmudel, isiksuse kognitiiv-afektiivne süsteem, kodee-
rimise strateegia, isereguleerivad strateegiad, kognitiivne kompetentsus,
ootused, tõdemused (beliefs), eesmärgid, väärtused, situatsiooni stiimulid,
afektiivsed reaktsioonid.

Kokkuvõtvat
Mischel on oma nime jäädvustanud ennekõike isiksuslike omaduste
ehk nn joonepsühholoogia jõulise kriitikuna. Tutvudes tema teooriaga, saab
lugejale ilmselt selgeks, kui keerukas tegelikult on isiksuse-situatsiooni
suhtetoime. Ja kui vara oleks väita, et tänapäeva psühholoogia on kõik
põhilise isiksuse salapärast juba avastanud! Mischeli teeneks on ka sääraste
fenomenide nagu järjepidevuse paradoks lahtiseletamine, samuti uudsete ja
efektsete eksperimentide korraldamine oma väidete tõestuseks. Modifitsee-
rides oma teooriat, jaotas W Mischel koos Y Shodaga (1996, Konstabel
2003, lk 81) kognitiivsed isiksuse muutujad (cognitive person variables)
viide rühma:
- kodeerimiskategooriad (situatsiooni-, enese-ja isikutajus),
- ootused ja uskumused (sotsiaalse maailma ja oma käitumise taga-
järgede kohta),
- emotsioonid ja afektiivsed reaktsioonid,
- eesmärgid ja väärtused (s.h soovitud ja vältida soovitavad tagajärjed
ning emotsionaalsed seisundid),
- võimed ja eneseregulatsiooni oskused.
 Mischeli üsna keerukas käitumise väljakujunemist seletav skeem teenib
küll hästi mainitud „omaduste teooriate" arvustamise otstarvet, kuid pee-
geldab lähemal vaatlusel paljugi seda, mida Rotter ja Bandura on oma teoo-
rias osaliselt teiste terminitega mõnevõrra põhjalikumalt selgitanud. Ilmselt
sellel põhjusel polegi Mischeli õpetusel seda tuntust ega menu mis kahe
ülalmainitu teooriail.
 Jooga
Jooga (sanskr k ike, side, meetod) kuulub koos saankhja, vaišesiika,
mimaansa jt India nn ortodokssete õpetustega vedadel põhinevate filosoofi-
liste süsteemide hulka. Samas on jooga ka India traditsioonilise maailmakä-
situse põhimõisteid, mis EE järgi väljendab inimese püüdu reguleerida ja
korrastada oma käitumist, hoiakuid ning mõtlemist senise teadvusseisundi
ületamiseks ja kõrgema seisundi (samadhi, nirvaana) saavutamiseks.
Joogas leiavad käsitlemist paljud tänapäeva lääne isiksusepsühholoogia
teemad ja probleemid: mis on isiksuse kese, kuidas suhestada oma mina
ülejäänud maailmaga, mis motiveerib inimesi tegutsema, mil kombel on
omavahel seotud ratio ja emotsioonid, teadvus ja alateadvus, mis soodustab
ja mis takistab arengut, millisel moel toimub kõrgemale arenguastmele
jõudmine. Nagu tänapäeva psühhoteraapia, pakub ka jooga hulga teid ja
võtteid vaimse tasakaalu ning hingerahu saavutamiseks, heaolutunde võit-
miseks elus. Jooga eriline menu peitub selle enesekasvatuse ja -arendamise
konkreetsete meetodite rohkuses. Liialdamata võib öelda, et joogas leidub
igale inimtüübile sobivaid vahendeid mitte üksnes kõrgemale arengujärgule
jõudmiseks, vaid ka igapäevaelus paremini hakkama saamiseks, stressi lee-
vendamiseks jne. Tutvumine iidse ja tänini erakordselt populaarse India
vaimse õpetusega annab meile ka omapärase rakursi või mõõdupuu palju
nooremate XX sajandi psühholoogiavoolude lahtimõtestamiseks.

Jooga ajaloost
Jooga arvatakse olevat sama vana kui elevantide taltsutamine - 5000
aastat. Neil kaugetel aegadel rakendasid jooga kui füüsilise ja vaimse ene-
searendamise võttestikku samaanid, brahmaanid (vaimulikud) ja askeedid.
Tegelikult mainiti joogat veel varem: iidseis India pühades tekstides veda-
des (vanimad pärinevad ajast 2500 aastat eKr). Vedade kommenteerimiseks
koostatud hilisemates filosoofilistes traktaatides upanišadides ehk vedantas
(sanskr k vedade lõpp) leidub jooga ja sellega seotud mõistete (nt atman
ehk sisemina) väga põhjalikke kirjeldusi.
Jooga ajaloo uurijad rõhutavad eriti kaht joogat käsitlevat kirjalikku
teksti: „Bhagavadgitat" ja Patanjali „Joogasuutraid"
 Bhagavadgita
India eepose „Mahabharata" populaarseimas jaos „Bhagavadgitas"
(umb 300 a. eKr) ehk „Gitas", nagu seda Indias tuntakse, leidub ohtrasti
jooga olemust ja meetodeid lahti seletavat materjali. Jooga põhisisu selle
klassikalises tähenduses pole hoopiski mitte füüsiliste asendite korrapärane
sissevõtmine j m kehalised harjutused, vaid ennekõike jäägitu pühendumine
vaimse selguse, häirimatuse ja tasakaalu saavutamiseks, mis omakorda on
kestva ülima õndsuse ehk samadhi aluseks. Ning mille tarbeks füüsilised
harjutused on üksnes vahend - meditatsiooniks ja kontemplatsiooniks tarvi-
liku hea kehalise ettevalmistuse tagajad. Jooga püüdleb ühenduse ja koos-
kõla saamisele iseendaga; see taotleb mis tahes laadis „kahesuse" ületamist
iseendas. Samasus endaga (ehk Eriksoni järgi identiteet) ning oma piiratud
ego pärast muretsemise lakkamine on eeldus ühenduse ja ühtesulamise taju
saavutamisele universumiga, võiks ka öelda looduse jumaliku algega. Lisa-
gem, et Indias (nagu ka Jaapani sintoismis) ei peeta jumalat kaugeks
teispoolseks loojaks või abstraktseks kehatuks maailma vaimuks, vaid tema
juuresolekut, kehastust nähakse kõikjal maailmas.
„Bhagavadgita" eestindaja L. Mäll märgib raamatu saatesõnas, et jooga
on selle sõna algses tähenduses kõrgem seisund, millega ei saa (nagu ena-
mik lääne joogaringides käijaid ehk arvab) kuidagi „tegeleda", ja et selle
iidse India õpetuse sisuks on ennemini millestki vabanemine: väärvaadetest
vabanemine, kiindumustest vabanemine, emotsioonidest vabanemine. Va-
banemise käigus omandatakse ka midagi väga väärtuslikku: teadmist,
mõistvust ja mõistust. Joogas oli muide juba paari aastatuhande eest hulk
eri suundi, alates askeesi või vaga pühakuelu õilistamisest ning lõpetades
šamanismi ja imevägede väljaarendamisega (siddhi teele suundumisega).
Toogem järgnevalt mõned nopped „Gitast", millest ilmneb, et selle teksti
koostajad vaatlesid joogat õigete tegude rajal kulgeva askeedi pühendumi-
sena.
„Joogasse tõsta soovivale targale on vahendiks teod. Sellele, kes joo-
gasse on jõudnud, on vahendiks rahu.
Tippu jõudnud, teadmisest ja teadmistest täidetud rahulduvat, võimed
allutanud joogit nimetatakse ühendunuks. Ta suhtub võrdselt nii sopasse,
kivisse kui ka küllasse.
Joogi, kes on ohjeldanud meele ja keha ning kel pole ei soove ega
omandit, ühendub pidevalt üksinda varjatud kohas.
Kuivas paigas valmistagu ta endale tugev iste, mitte liiga kõrge ja mitte
liiga madal, ning katku see riide, naha või kušarohuga.
 Ning tähelepanu ainsasse punkti suunates, meele ja võimete talitust oh-
jeldades istugu ta istmele ja ühendugu joogaga, et end puhastada.
Keha, pead ja kaela sirgelt ja liikumatult hoides vaadaku ta oma nina-
otsa ning ärgu heitku pilku kõrvale."

Juba „Gitas" seletatakse lahti ka suur hulk jooga alaliike: karmajooga,

hathajooga jt (neist allpool pikemalt).

Patanjali „Joogasuutrad"

Tänapäeva jooga autoriteetseimaks ürgallikaks on umbes 200 aastat

eKr koostatud joogasuutrad, mis süstematiseeritult loovad tervikliku üle-
vaate jooga teedest ja vahenditest. Toogem neist suutradest mõned iseloo-
mulikud lõigud.
„Jooga tähendab meele võnkumise seiskumist.
Kirgastumine (samadhi) võrsub tähelepanust, meditatsioonist, rõõmust
ja süvaolemuse tunnetamisest.
Meel saadakse kontrolli alla harjutamise ja vabastamise abil.
Harjutamine on pingutused meele uitamise ärahoidmiseks.
Püsivaid tulemusi saab vaid siis, kui harjutatakse kaua ja pühendunult.
Täiuslik vabastamine saavutatakse, kui vabanetakse ihadest tunnetada
kõike muud peale hinge."
Joogasuutrade kommenteeritud teaduslikku eestindamist ei ole seni
tehtud. Nende osade tõlkeid võib aga lugeda aadressil:

http://www.hot.ee/rajayoga/patanjali/eesti/juhatus.htm.

Hing ja mateeria, sisemina ja teadvus

Klassikalises joogas valitseb jäik dualism hinge (puruša) ja mateeria
(prakriti) vahel. Upanišadid ja joogasuutrad juhivad tähelepanu sellele, et
inimese puhast teadvust, mis on samane maailmakõikse olemisega, piiritu
ja määratlematu, ei tohi segi ajada kõigi mateeria ürgsubstantsi ja kõigi ma-
teriaalsete olekuvormide alge prakritiga. Inimese vaimset arengut vaadel-
dakse vaba teadvuse võidukäiguna seda piirava ainelise üle, seisukoht, mis
on aastatuhandeid teadagi lähedane olnud igat liiki askeetidele. Puruša ke-
hastuseks inimeses on atman - „mina", minasus, kehast ja mõistusest kõr-
gem sisemina. Jooga kui turvatunnet andva ühenduse olemuseks on oma
atmani ehk sisemina samasuse kogemine maailmakõikse purušaga. Jooga
ideaaliks on leida meelerahu ja õndsus sellessamas siseminas. Selles seis-
nebki jooga kui rakendi, ühenduse, sideme olemus: inimene pole enam oma
egoga üksi, vaid püsivas usaldusväärses ühenduses looduse, teiste inimeste,
jumaliku algega maailmas. Sest atman väljendub kõiges, kõik väljendub
atmanis. Vabanemine siduvast, maisest, aga ka madalatest kirgedest-
soovidest toimub sedamööda, kuidas inimene mõistab oma ürgset kokku-
kuuluvust ülemaga, milleks võib olla brahman (absoluut, maailma vaim).
Psühholoogilises mõttes on põhiline oma üksioleku, eraldatuse täielik üle-
tamine ja meelerahu, energia, ülevustunde saamine oma piiratud minast
mõõtmatult suuremaga samastumisega. Arusaam, et mina on samal ajal in-
dividuaalne ja samane millegi kõrgemaga, leiab hulga analoogiaid ka Piib-
list ja koraanist. Sellest aspektist vaadelduna on jooga kahtlemata usund,
mitte üksnes filosoofia või psühholoogia. Joogaõpetuse järgi on paljud ini-
mesed õnnetud ja segaduses, kuna käsitavad end oma piiratud ego tähendu-
ses, mõistmata üldse oma atmani universaalset loomust. Ülaltoodud mõte
kordub kujundlikult, sugestiivselt ja sageli mantralaadseis vormeleis palju-
des vedanta tekstides. Iša Upanisadis öeldakse: „Tõepoolest, see, kes näeb
atmanis kõiki olendeid ja atmanit kõigis olendeis, selle südamest kaob kar-
tus."

Meel

Kirjeldagem nüüd veel üht joogaõpetuse keskset mõistet - citta\

(meel, teadmine, puhas teadvus), mille eredaks avalduseks on arutlev, prob-
leeme lahendav meel/mõistus. Citta haarab endasse kõikmõeldavad mõtle-
misoperatsioonid, intuitsiooni, mällu talletunud teadmised jne. Joogas rõhu-
tatakse vajadust allutada mõistus kõigis oma avaldustes sisemina kontrolli-
le. Kanoonilised tekstid manitsevad mitte samastama end oma aistingute,
taju, tunnete, tähelepanekute, teadmiste, mõtetevoolu, mõttetöö tulemite
ega intuitsiooniga. Kõigist neist on mõõtmatult üle brahmaniga samasust
janunev atman. Tuleb tõdeda, et ainuski selles teoses käsitletud psühholoog
pole seda nõnda sõnaselgelt väljendanud. Mainitud joogatõdemuses on sa-
mas mõndagi lähedast näiteks Jungi, Maslow' või Frommi õpetusega.

Kolme guna õpetus

Looduses valitseb joogaõpetuse järgi kolm printsiipi ehk guna'\

(sanskr kvaliteet, väärtus; ürgmateeria ehk prakriti olekuvorm): radžas
(erksus, erutuvus, aktiivsus), sattva (dünaamiline tasakaal radžase ja
tamase vahel, selgus) ja tarnas (loidus, apaatia, inertsus). Need printsiibid
toimivad koos ning kujutavad endast kõigi toimingute lähet. Looduse
ilmingud, aga ka inimeste mõtted, tunded ja teod põhinevad kõik nende
kolme kombinatsioonil. Kui elutut kivi vaadelda tamasena, siis selle tööt-
lemine kujuri käe all on otsekui radžas, valminud taies aga sattva. Kõik
kolm guntfi on elutähtsad. Kui tarnas on surnud, elu aspektist tardunud ma-
teeria, siis radžas kaootiliselt toimiv energia, puhas sattva aga plaan, mis
jääbki realiseerimata. Vaistlikult püüavad inimesed nende printsiipidega
arvestada, neid endas tasakaalustada. Looduses on väga palju nende kolme
guna avaldusena vaadeldav. Tahke ja raskelt seeditav toit on uniseks tegev
tarnas, teravalt vürtsitatud road radžas, värsked puuviljad aga sattva. Hi-
maalaja nõlvadel, nagu ka liivasel mererannal on ülekaalus vaimutööd ja
mediteerimist soodustav sattva, soist maasikku valitseb tarnas, kärestikusel
jõel või rajusel lagendikul on ülekaalus radžas. k. Kidroni ja H. Oidjärve
raamatus „Harrastame joogat" (täiendatud väljaanne 2005) antakse konk-
reetseid juhiseid, kuidas füüsilise tervise ja heaolutunde tagamiseks neid
kolme guntfi arvestada. Üldiselt tuleb aga tunnistada, et kolme guna õpetu-
sel pole isegi ligilähedast analoogi lääne psühholoogias, mis mõistagi osu-
tab suurele arenguruumile viimase arendamises.

Jooga eetika

Patanjali joogasuutrates kirjeldatakse jooga eetilisi põhimõtteid kahe

mõiste kaudu, need on jama ja nijama. Jama kohta öeldakse järgmist:
„Põhjustamata ühelegi olendile kannatusi, kõnelda tõtt, vältida selle
võtmist, mis kuulub teisele, harjutada kasinust, arendada kaastunnet, olla
kõigi olendite suhtes leplik ja siiras, mõõdukas toidus ja puhas südames -
see on jooga esmane nõue (jama)."
Nijama võetakse kokku aga nõnda:
„Enesepiiramine, rõõmsameelsus, usutruudus, avameelsus, hardus, pü-
hade õpetuste austamine, tagasihoidlikkus, mantrate retsiteerimine ning
kehtivate seaduste järgimine - see on jooga teine tingimus."
Kõlbeline tegutsemine pole joogas kaugeltki midagi superego surve
laadset, seda ei eelistata näiteks usutunnistuse või guru suuniste tõttu. Jooga
on väga praktiline õpetus. Kõlbeliselt tegutsedes on palju hõlpsam ego ahe-
lad purustada ja madalad kired ning soovid ületada. Kui meenutada nüüd
lääne tuntuimat eetilise käitumise lahtimõtestajat Lawrence Kohlbergi, siis
on jooga eetiline tegutsemine tema mõistes spontaanne ja loomulik, mitte
üksnes karistushirmust toimuv eetilise eelistamine või kasuliku tee kavan-
damine ühiskonnas paremini kohanemiseks. Jääb mulje, et nagu jooga, nii
näib ka budismi põhimõtteile vastav eetiline tegutsemine moodustavat
Kohlbergi jaotust täiendava eetilise käitumise liigi.
 Karma
Karma (sanskr kri - tegema) tähendab ühtaegu nii tegutsemist kui ka
selle vilju. Iga tegu, toiming vallandab otsekui nähtamatuid niite pidi maa-
ilmas uute olukordade tekke tõenäosuse. Karmajooga järgi põhjustavad hü-
velised, kõrgemaid väärtusi kandvad eetilised teod inimese hea karma ehk
elukäigu, ja seda mitte üksnes praeguses, vaid ka järgnevas elus. Vääritud,
rumalad, kasuahned, järelemõtlematud teod loovad aga inimesele nii selles
elus kui ka uuestisünnis ebasoodsaid eeldusi. Vahest kõige paremini on
karma mõiste lahti seletanud india filosoof S. Vivekananda, kelle raamat
„Karmajooga" on ka eesti keelde tõlgitud.
(Vt http://www.parnu.ee/raulpage/karma/)
Tema järgi takerdub inimesele tema loomuse ja eelneva karma põhjal
nii hea kui ka halb, nii viletsus kui ka õnn. Harjumuste ja kalduvuste kor-
duvusest saab ajapikku inimese karma kujundaja. Kõik on kõigega seotud.
Iseloom kujundab tahet ja tahte rakendamisel kujunenud karma omakorda
iseloomu. Karmast oleneb seegi, kui tugeva või nõrga tahtejõuga keegi on.
Karmajooga postuleerib, et me peaksime elus tegutsema võimalikult hüveli-
selt ja oma parimat äratundmist mööda, tundmata ülemäärast huvi oma tegut-
semise meile soodsate tagajärgede vastu. Seega ei taga parimat karmat mitte
heategudega taotluslikult heade pälvimuste omandamine, vaid spontaanne
õige tegutsemine, ilma et üldse mõeldaks selle tagasimõju üle iseendale.
Vivekananda järgi võime koguda paljutki naudinguks oma meeltele,
aga tegelikult kuulub meile vaid see, mida väärime. Karma määrab, mida
oleme ära teeninud ja mida võime omaks võtta. Me vastutame ise selle eest,
mis me oleme. Kuna meie praegune olemus on meie varasemate tegude ta-
gajärg, siis on kindel, et meie olevikus käsil olevad teod võiksid muuta
meid selles suunas, nagu soovime saada. Just sellepärast peame teadma,
kuidas tegutseda. Õigesti toimides ja oma head karmat usaldades on edu,
meelerahu, õnne ja ka jõukuse saavutamise tõenäousus igatahes palju suu-
rem kui nõmedalt, ebaeetiliselt toimides. Karmamehhanismide toime tund-
maõppimine näitab suure hulga iseloomulikke juhtumeid ja teid, kuidas
inimene kujundab ise oma käekäiku. Jooga karmakäsitlus ei ole vastuolus
lääne arusaamistega. Meenutagem kas või ütlust „Mida külvad, seda lõi-
kad" ja „Igaüks on oma õnne sepp" Ent tegude toimemehhanism tegutseja
käekäigule on siin lahti võetud palju sügavamalt, lausa filigraanselt. Sel
kombel ei arutle inimese arengu ja selle heade pälvimuste üle ainuski XX
sajandi tuntud isiksuse psühholoog.
 Alateadvus

Joogarajal esimesi samme astuv inimene kogeb mitmesuguseid takistu-

si, mis tulenevad tema seotusest maise maailmaga (prakriti) ja oma meeleli-
sest, egoistlikust loomust. Kõrgeimasse arengujärku jõudnu (joogi) valitseb
oma tundeid ja mõtteid ning talletatud teadmiste kasutamist (citta). Veel
enam - ta valitseb ka alateadlikke tendentse (samscaras), mis kujundavad
vaimset tegevust. Teadvustamata mõttemallid kujunevad ja kinnistuvad
igaühe eluviisi ja varasema kogemuse järgi. Mitte miski teadvuses läbi elatu
ei kao jäljetult. Õelus, viha, kiuslikkus, kadedus - kõik see kujundab inim-
meele teadvustamata sfääris - alateadvuses - nende tendentside uue tekke
eeldusi. Joogaõpetuse järgi tuleks vaimse arengu valinud isikul ohjeldada
ka oma samscara. Võime tõdeda, et joogas on alateadvuse olemust mõiste-
tud aastatuhandeid enne Freudi. Ja mitmeski mõttes palju sügavamalt, kui
Austria analüütik seda tavatses teha. Alateadvuse tahte kontrollile alistami-
se ja teadvustamise (ego osaks tegemise) asemel rõhutab jooga aga karma-
liselt õiget tegutsemist, enesedistsipliini ja oma meelaste soovide ületamist,
mille kõige tulemusel alateadvus rahuneb, harmoneerub ega hakka enam
inimese mina ohjama.

Arengu tõkked

Põhilised tõkked teel madalamalt kõrgemaile teadvusseisundeile on

jooga järgi teadmatus, isekus, meeldiva ihaldamine, ebameeldiva põlasta-
mine ja vihkamine ning instinktiivne klammerdumine elu külge. Nagu bu-
dism, peab ka jooga kõigi pahede juureks nõmedust, eriti seda laadi ruma-
lust ja teadmatust (avidija), mis keeldub nõngelt oma olemasolu tunnista-
mast. India vaimsete õpetuste järgi ei tähenda teadmatus aga mitte seda, et
inimene ei tea praktilises elus olulisi asju (nt kui psühholoog ei tunne isik-
suse teooriaid), vaid ennekõike seda, et aetakse segi inimelu ja eksistentsi
mõtestamiseks kesksete asjade tõlgendamine. Kui püsitut võetakse püsiva-
na, roojast puhtana, kannatuste põhjustajaid mõnuallikatena ja segatakse ära
mina ja mittemina, on inimene seda laadi sügavas teadmatuses, mis ähvar-
dab talle elus põhjustada ohtrasti frustratsiooni, pettumusi, meeleheidet ja
tagatipuks ebasoovitava lähtepunkti taaskehastumisel uue elu alustamiseks.
Siduvaks väärvaateks peetakse seda, kui inimene samastab end oma keha-
ga, mõtetega, omandiga, suhetega, tunnetamata oma atmanit. Samastumine
kehaga tekitab jooga järgi hirmu ja ihasid, identifitseerimine mõistusega
aga põhjustab rahutust ja kõrgenenud erutuvust. Jooga aitab inimesel saavu-
tada häirimatuse nii erutava kui ka valu valmistava suhtes, võtma õnne ja
äpardumisi ühevõrra rahulikult. Siingi tuleb tunnistada, et idamaiste õpetus-
te psühholoogiline mõte ei leia otsest analoogi tänapäeva lääne teaduslikus
psühholoogias. Küll aga (mõistagi hoopis teistes mõistetes) Piiblis, budist-
likes suutrades ja ka koraanis.
Esitame veel ülevaate neist vaimu ahelaist, mis jooga järgi takistavad
virge mõistuse võidukäiku. Need on kehaline nõrkus, vaimne loidus, kaht-
lemine (vaimses õpetuses, gurus, iseendas jne), hoolimatus, laiskus, iha vä-
liste asjade järele, eksijärelduste tegemine asjade üle otsustamisel, võimetus
keskenduda ning tagasilangemine meditatiivsest seisundist.

Vabanemine

Vaimse arengu eelduseks on vabanemine väärvaadetest (nt arusaamast,

et naudingute maksimaalne rohkendamine ongi elu pärisosa) ning kahju-
toovatest harjumustest, aga ka kõigest vaimu siduvast (vt eestpoolt). Joogas
tähistab välisest (prakriti) sõltuvust kolm mõistet. Kõigepealt seovad meid
selle maailmaga pahelised kired ehk meeleplekid (kleša), selle kõrval aga
ka meelas klammerdumine (raga) ning kiindumine meeldiva külge. Mõiste
kaivalja tähendab aga seotust enda kui vaimse „kõrgema" olendi kujutluse-
ga, mis tegelikult on egoismi avalduseks. Siinkohal võime nentida, et joo-
gas mõtestatakse vabadust ligikaudu samal kombel nagu Frommi teoses
„Põgenemine vabadusest" - on kaht liiki vabanemist: vabadus millest ja
vabadus milleks. Vabanemine ka oma kõrgema arengujärgu siduvast kuju-
a
telmast on aga midagi just idamaa vaimsetele õpetustele ( j ° ° g kõrval ka
zenile) omast.

Joogaliigid

Indias tuntakse ütlust: eesmärk on üks, teid sinna palju.

Hathajooga kümned asendid (asanad), puhastusprotseduurid, hinga-
misharjutused jt võtted aitavad inimese füüsise paremale järjele. Joogas
peetakse head kehalist enesetunnet ja laitmatult funktsioneerivat organismi
keskendumise, meditatiivse seisundi saavutamise ja vaimse kirgastumise
eelduseks. Tänapäeval on miljonitele lääne inimestele hathajooga harjutu-
sed teadagi tervist ja toonust tagavad vahendid. Regulaarselt tehtavad joo-
gaharjutused aitavad saavutada sisemist tasakaalu, vabaneda pingeist, ka-
handada ärevust ja ületada depressiivsust. Peetakse tõestatuks, et joogahar-
jutuste ajal eritub ajus testosterooni jt aineid, mis tõstavad toonust ja paran-
davad meeleolu.
 Nagu eespool öeldud, tähendab karmajooga hüvelise tegutsemise ja
halva karma tekitamisest hoidumise kaudu siirdumist vabanemise, tasakaa-
lu ja meeleselguse poole.

Kaks kuulsat joogaguru: Sri Ramakrishna Paramhansa (1884) ja Swami

Vivekananda (1896). Foto Internetist

Bhaktijooga märgistab anduva armastuse teed, seda mitte seksuaalsete

naudingute hankimise mõttes, vaid ennemini jumaldava, palveleva armastu-
se mõttes, mille kvaliteeti määratleb osaliselt R. Sternbergi armastusliikide
jaotuse järgi Agape - hoolitsev, altruistlik armastus - ning Frommi maineka
teose „Armastamise kunst" jaotuse alusel isetu, küps, terve armastus.
Vivekananda rõhutab bhaktirajal kulgemisel lugupeetu, armastatu isetult
teenimiselt ning ligimesearmastuselt või mehe-naise armastuselt kõrgema,
jumalaarmastuseni jõudmist. Näib olevat tõesti ilmne, et teiste inimeste ar-
mastamine on mingi kõrgema armastuse, kui soovime, jumaliku looduse
armastamise suurepärane kool. Vivekananda järgi peaksime ideaalis näge-
ma jumalat kõiges, kõikjal. Ent kuna me seda ei suuda, peaksime õppima
seda nägema algul milleski ühes, mida me kõige enam armastame, kujun-
dades armastava suhtumise kord-korralt üha avaramaks, kuni see haarab
lõpuks kogu looduse, kõik inimesed.
Tantrajooga. Läänes on üsna populaarne, kuid samas ka vastakaid tõl-
gendusi tekitanud ning nii mõnegi meelest klassikalise joogaga kokkusobi-
matuks tunnistatud tantrajooga ehk tantrism. Mõningais hinduistliku tantra
liikides püütakse seksi, meditatsiooni, visualiseerimise jt tehnikate ühen-
damisel jõuda vabanemisele ja kõrgemate seisunditeni mitte lihasuretamise,
vaid vastupidi, nautlemise arenguks kasutamise kaudu. Tantras tuntakse
ütlust „bhukti mukti", mida võiks tõlkida „vabanemine naudingu kaudu".
 Džnjanajooga sobib paremini selge ja rafineeritud intelligentsiga ini-
mestele, see on teadmiste ja tarkuse jooga. Eriti oluliseks peetakse nähtuste
olemuse taipamist, eristus- ja arutlusvõimet, kõikvõimalike väärvaadete ja
eksijärelduste kõrvalejätmist ning süüvimist iseenda tundmaõppimisse.
Uusi teadmisi omandav ja mõtestav ning vaimsele tööle pühenduv isik har-
rastab ise teadmata otsekui dznajajoogat.
Mantrajooga kasutab heaolutunde loomiseks ja kõrgemaile vaimseile
seisundeile püüdlemiseks mitmesuguseid loitse. Tuntuim mantra on OM,
mida tuleks hääldada laulvalt, otsekui häälikuid ühte sulatavalt: aaoouumm.
Tuntuima eesti joogatundja G. Aarma järgi viib mantrajooga küll arengus
edasi, aga väga pikaldaselt. Meelerahu ja vaimse selguse jõudmiseni tuleks
tema järgi 12 aastat jäägitult mantrajoogat harrastada.
Laija jooga asetab kogu lootuse mediteerimisele. Seda on peetud ka
hathajooga kõrgemaks astmeks. Erinevalt zenist, kus keskne on n-ö mõis-
tust tühjendav, mõtteid kõrvaldav meditatsioon, on klassikalises joogas va-
litsev mingile kõrgemale (jumal, headus, päike, guru) mõttelise pühendumi-
sega liituv mõtlus, aga ka hingamisharjutuste kaasamine mõtluse toeks ning
mandalate silmitsemine ja visualiseerimine.
Traditsiooniliselt peetakse jooga üheks kõrgemaks liigiks nn kuning-
likku ehk radžajoogat. Sellesse on lülitatud niihästi jooga eetika, asanad
ehk isteasendid kui ka pranajama ehk hingamisharjutused ja pratjahara ehk
meeleelundite kontroll.
Radžajooga arengutee kaheksa etappi ehk kaheksa vahendit on järgmised:
1) eneseohjeldamine ehk jama,
2) ettekirjutuste täitmine ehk nijama,
3) asendid ehk asana,
4) elujõu suurendamine ja kasutamine ehkpranayjama,
5) meelte (aistimismeelte) valitsemine ehk pratjahara,
6) keskendumine ehk dharana,
7) meditatsioon (meditatiivne teadvus) ehk dhjana,
8) kontemplatsioon, kirgastumine, ekstaas ehk samadhi.
Mõned jooga asjatundjad leiavad, et tõeline jooga algab alles selle
viiendalt, meeleorganite kontrolli astmelt. Arvatakse, et meeleelundite kau-
du välismaailmale pööratav automaatne tähelepanu nõrgestab inimese elu-
jõudu. Viie meelega tõllarattana kirevasse välismaailma kiindumine segab
endassesüüvimist, oma sisemina (atmani) tunnetust. Seetõttu tuleks jooga-
trepil üles liikujal sihikindlalt õppida end sisemusse pöörama, lubades endal
oma meelte vahendusel ümbrust märgata just sel määral, kui ta ise soovib.
Igatahes on see üks viis end mingi terast tähelepanu nõudva töö ajal distsip-
lineerida. Silva meelekontrolli meetod jt uuema aja psühhoregulatsiooni
võtted on peaaegu alati leidnud oma eeskujud joogast. Süvamõtluse seisun-
dis viibib joogi täielikult oma sisemaailmas, reageerimata millelegi kesk-
konnas. Õppides n-ö esialgse teadvuse puhtuse seisundeid tajuma ja tekita-
ma, arendab joogaharrastaja endas tahtejõudu ja keskendumisvõimet. Sellel
ja järgmisil jooga astmeil on kesksel kohal õige - rahulik, korrapärane, aeg-
lane, parajalt sügav - hingamine. Tegelikult tähendavad joogatrepi neli
ülemist astet kõrgeima täiustumise püüdu. Keskendumine tähendab mingi
objekti vaatlemist, selle võtmist kontsentreeritud raugematu tähelepanu
fookusse. See on ühtaegu sügava lõõgastuse ja samas kõigi segavate ärrita-
jate väljalülitamise protsess. Ühele objektile (näiteks ka mõtteobjektile)
keskendunud tähelepanu ei kahjusta ükski sisemine ega väline tegur. Mõis-
tagi tuleks seda laadi keskendumisvõime suureks kasuks õppimises ja loo-
mingus. Jooga järgi on paljudest eri probleemidest ja teemadest erutatud
tavainimese teadvus otsekui meeletult visklev ahv, keda on salvanud skor-
pion. Või teine võrdlus: otsekui isik, kes püüab ühel ajal viie telefoniga
rääkida. Ehkki iga joogaõpik mainib ja isegi kirjeldab samadhit (nirvaana-
laadset kõrgema kirgastumise seisundit), pole meie kultuurikeskkonnas do-
kumenteeritud ainustki juhtumit, et keegi oleks samadhi saavutanud.
Dharana ja dhjana on aga vaadeldavad täiusliku vaimse keskendumise ja
mediteerimisega, mille lühiajalise kogemuseni võivad jõuda väga paljud.

Isiksuslik kasv

Aurobindo. Foto Internetist

Ehkki Indias on tänini müstikuid, laaneerakuid, lihasuretajaid, samba-

pühakuid ja askeete, peetakse haritud rahva hulgas jooga põhiolemuseks
inimese psühholoogilise kasvu edendamist, milleks on kaasinimeste teeni-
mine (karma), kehalised harjutused (hatha), armastus ja jumaldamine
(bhakti); meditatsioon, mantrad, visualiseerimised, hingamisharjutused j m
on vaid vahendid. XX sajandi India kuulsamaid filosoofe Aurobindo (pil-
dil) arendas välja nn integraaljooga, õpetuse, mis püüdis kavakindlalt en-
dasse lülitada kõik arvessetulevad joogarajal kulgemist soodustavad meeto-
did ja tehnikad. E. Woodi (1971) järgi on nn joogid tänapäeval haruharvad,
neid sama hästi polegi. End joogidena tutvustajad on tema järgi peaaegu
alati šarlatanid. Joogast rääkides võib niisiis tänapäeval kõnelda vaid selle
ürgse India õpetuse rakendamisest, sellele pühendumisest, mitte selle per-
fektsest „valdamisest"

Lõpetades ülevaate joogast, tuleb nõustuda R. Frageri ja J. Fadimani

(2002, lk 551) seisukohaga, kes väidavad, et joogat tuleks võtta tervikliku
süsteemina, milles eetika ja kõrgemad püüdlused on tihedalt seotud valmis-
olekuga kõigest siduvast ning madalaid kirgi (klesad) toitvast lahti öelda,
täiustuda ja kirgastuda. Ilma vaimse distsipliinita viivad füüsilised jooga-
harjutused ja mõtlustamised inimese pahatihti vaid tasakaalustamata sei-
sundisse, toites tema kõrkust ja egoismi.
 Sufism - islami esoteeriline tuum
Sõnad, sümbolid saavad olla üksnes toeks neist võrratult kõrgemale
küündivate käsitusteni püüdlemiseks. R. Guenon.
Süvausk tähendab sufismi järgi jumala teenimist nii, nagu näeksid sa
teda ilmsi, aga isegi siis, kui sina ei näe teda, näeb tema sind.

Rene Guenon (1996, lk 98) on öelnud, et kõigist vaimsetest õpetustest

on islam ainus, millest selgelt eristuvad kaks plaani: eksoterism ehk lai tee,
mis on kõigile ühine, ja esoterism ehk sisemise arengu rada, milleni jõuab
üksnes eliit. Läänes tuntakse islami esoteerilist õpetust sufismina. Isiksuse-
psühholoogia aspektist pakub see meile huvi juba ainuüksi sellega, et su-
fism on mõnes mõttes nagu võti umbkaudu miljardi musulmani ilmavaate
paremaks tundmaõppimiseks. Samas on just sufismis lahti mõtestatud see,
millega tegeleb transpersonaalne psühholoogia. Kui sufismi vaadelda val-
gust andva küünlana, siis islam on nagu latern, mis seda kaitseb ja ümbrit-
seb. Laternast võetud küünal kustub tuule käes, latern ilma küünlata aga ei
anna valgust. Guenon kasutab ka võrdlusi „kest" ja „tuum" Islami esoteeri-
line tuum, mida allpool asume vaatlema, hõlmab lisaks haqTqaftie ehk si-
semisele tunnetusele, mis annab sarVafx ehk islamistlikult religioossele
sügavama ja kõrgema mõtte, ka tarTqafi ehk (individuaalset arengut taga-
vate) v a h e n d i t e kitsa raja. Kui kõrgeimat tunnetust ma arifafxt vaa-
delda ringi keskpunktina ja loendamatutest punktidest koosnevat ringjoont
tõde janunevate inimestena, siis igale punktile vastab kujutletav ringi kesk-
punkti poole kulgev kiir. Vahendite kogum ongi kokkuvõttes kõik need
teed, millega inimesed võivad jumalani, tõeni, valguseni, budismi mõisteis
kirgastumiseni jõuda. Lisagem, et budismis määratletakse eneseteostuse
vahendeid mõistega upaia. Meditatsioon, mantrad, õige tähelepanu, hooli-
vus teiste olendite suhtes, mingisse tegevusse jäägitu pühendumine ongi
Wattsi (1973) järgi upaiad, mille ainus väärtus on olla vahend kaugema
eesmärgi saavutamiseks. Nagu jooga ja zen, ei rõhuta ka islami esoterism
inimeste individuaalsust. Guenoni järgi kustuvad sufismi rajal edukalt kul-
gejail nende algsed erinevused koos oma nn individuaalsusega (al-innijd)
siis, kui on saavutatud oma loomuliku oleku kõrgeimad seisundid ning kui
alles jääb vaid see, mis kuulub Allanile. Nõnda saavutab inimolend identsu-
se oma personaalsuse ehk olemusega. (Guenon 1998, lk 114)
 See, mida läänes tuntakse sufismina, hõlmab tegelikult ühtaegu nii
tariqa\ (vahendid) kui ka haqiqa\ (kõrgem tunnetus). Guenon peab siin
õigemaks kasutada terminit „initsiatsioon", kuivõrd sufi on isik, kes on saa-
vutanud tunnetusteel kõrgeima taseme, ja selliseid leidub haruharva, samal
ajal kui esoteerikasse pühendumise ehk initsiatsiooni võivad saada üleilm-
ses moslemi kogukonnas väga paljud inimesed. Guenon ütleb otsesõnu:
„Ükski isik ei saa enese kohta öelda sufi, seda võib ta teha ainuüksi nõme-
dusest, tõestamaks samaga, et ta seda ei ole, selle tingimuseks on tõelise
sufi ja Allahi vaheline „saladus" (sirr); öelda saab üksnes seda, et on alusta-
tud initsiatsioonilist teekonda, ilma rõhutamata sellel läbitud astmeid."
(Guenon 1966, lk 114) Siin leidub selge analoog joogaga. Joogat harrastab
aina enam inimesi, ent kui keegi väidab, et on joogi, tuleb sellesse
E. Woodi (1971) järgi suhtuda suure kahtlusega: samadhi saavutanud isi-
kuid polegi keegi praktiliselt näinud. Arutledes „sufi" etümoloogia üle,
peab Guenon mõistlikuks käsitada seda mõistet kui šifrit, mis viitab süm-
boolselt millelegi, mida ei peeta mõistlikuks lõpuni lahti seletada. Sõna
„sufi" tähendab villast kuube (vennaskonna hõlst), ent seda võib mõista ka
kreeka „sophia" (tarkus) laenuna või „teosoofia" sünonüümina. Sufismi on
läbi aastasadade ka islamis endas ambivalentselt vastu võetud. Osa teolooge
peab seda moslemile võõraks, usutaganemiseks, teised aga ilmutuse põhi-
sõnumiks. Paljud teoloogid on ise olnud sufid ja mõnel ajalooperioodil ongi
islam levinud ainuüksi sufismina. Ehkki paljud peavad sufismi islami ole-
muslikuks osaks, esoteeriliseks tuumaks, on sufismi ühe tähtsama õpetlase
Abu Amid Al-Ghazalli teosed olnud kuni viimase ajani Saudi Araabias kee-
latud. Sufismi ideedest on kantud ühe kõigi aegade suurima lembelüürika
looja Mevlana Jelalu'ddin Rumi värsid ning samas tavatsevad tänapäeva
sufismi ülevaated ikka ja jälle tuua lugusid vembumees mulla Nasreddini
juhtumitest. Sufismi olemust väidetakse olevat võimatu sõnadega adekvaat-
selt edasi anda, ent ilmselt võib Avicenna, Al-Ghazalli ja Muhyiddin
Ibn 'Arabi raamatuid lugeda islami filosoofiliste õpetuste säravamateks
teosteks. Lisagem, et islami esoterismiga on seotud ka fakiirid, keda H.
Udami (2004, lk 1449) järgi võib määratleda seda liiki sufidena, kes püüa-
vad eriskummaliste harjutustega ümbruse tähelepanu pälvida. Kuna islamis
pole teatavasti kiriklikku keskvõimu, tõlgendatakse ilmutuslikke tekste igal
maal ja rahva seas väga isemoodi. Prohvet Muhamed olevat koguni väit-
nud, et ehkki tema kogudus jaotub seitsmekümne kolmeks usulahuks, pää-
seb neist paradiisi vaid üks. Praegusajaks on sufismi ajaloolise, filosoofili-
se, võrdlev-kultuuriloolise ja eklektilise tõlgendustraditsiooni kõrval välja
joonistumas ka selle psühholoogiline käsitlusviis, mille tuntumaist autoreist
võiks mainida A. Arestehi ja Anees Sheiki.
 Järgnev sufismi lühiülevaade kannab paratamatult samade puuduste
käes, mis professionaalsed orientalistid idamaiste õpetuste psühholoogilis-
tele käsitlustele enamasti ette heidavad: oleme sunnitud nii mõndagi mos-
lemikultuurile ja selle vaimuilmale ainuomast lahti seletama euroopalike
keelenditega. Probleem algab juba isiksuse ja inimese mina mõistetest, mil-
lele sufismis ei leidu teadupärast täpseid vasteid. Asi pole siiski mitte nii-
võrd araabia keeles, vaid ennekõike selles, et sufismi süvaolemuse mõist-
mine eeldab teatud määral ka isiklikku vaimset praktikat ehk sufi rajal kul-
gemist. Järgneva sufismitutvustuse ainus siht on selle mõne olulise psühho-
loogilise aspekti avamine, otsimaks islami tuumõpetuse ja lääne isiksuse
teooriate ühisosa ja erinevusi. Vahest saab mõnigi Jungi, Maslow' või
Kelly seisukoht selgemaks, kui kõrvutame neid araabia maade kõige sala-
pärasema esoteerilise õpetustega.

1 -

Tantsivad dervišid. Pilt Internetist

Sufismi psühholoogilise käsitluse lähtepunktideks võiks võtta järgmi-

sed ülalmainitud Arastehi ja Sheiki (1989, Frager ja Fadiman 2002, lk 594)
neli tähelepanekut:
- tõe või jumala juurde viib sama palju teid, kui on inimesi maailmas,
ent kõik need teed eeldavad oma „ise" ümberkujundamist, uueks loomist;
- me võime elada rahus ja üksmeeles teiste inimestega vaid siis, kui
toidame oma hinges õiglustunnet, kui ületame oma egoismi ja nõmeduse;
- armastus on üks moraali tähtsamaid allikaid. Armastus tärkab iseen-
daga töötamise tulemusena ning väljendub teiste teenimises;
- põhitõde seisneb enesetundmises, mis kasvab välja jumala tundmiseks.
 Ilmselt avanevad selle islami rüpes võrsunud õpetuse psühholoogilised
jooned kõige paremini siiski paari sufismi kesksema õpetlase vaimse pä-
randi tutvustamise kaudu.

Abu Amid Al-Ghazalli (1058-1111)

Al-Ghazalli teeneks peetakse seda, et ta ühen-

das juba varemalt väljakujunenud sufismi tradit-
siooni islami põhisuuna ja šariaadiga (musulmani-
de moraaliõpetus). Tänu temale võtsid paljud
medresede (vaimulikud õppeasutused) teoloogid
varemalt kahtlaseks salaõpetuseks arvatud sufismi
omaks ning see arvati islami täieõiguslikuks osaks.
Al-Ghazalli mõju on märkimisväärne ka keskaegse
kristliku filosoofia väljakujunemisel. Veidi tema eluloost. Abu Amid sündis
väikeses Iraani linnas nimega Tus sufisti pojana. Erakordselt andeka ja õpi-
võimelise mehena sai temast peagi Bagdadi ülikooli õppejõud. 39. eluaas-
taks oli ta avaldanud juba 70 raamatut ning pälvinud islamimaailma kõige
lugupeetavama õpetlase maine. Paraku tundis Al-Ghazalli jätkuvalt endas
otsekui mingit kahestumist: üliedukas akadeemiline karjäär ei rahuldanud
tema spirituaalseid vajadusi. 40. eluaasta lävel langes ta sügavasse masen-
dusse ning kaotas usu nii akadeemilisse ja skolastilisse haridusse kui ka ise-
enda võimetesse tegutseda õppejõuna. Ta loobus oma varandusest ja asus
dervišina sufismi juurtes selgust otsima. Rännates 11 aasta vältel askeesi ja
meditatsiooni harrastades islamimaades ringi, mõtestas ta endale uuel süga-
vamal viisil lahti nii sufismi sisu kui ka inimloomuse ja (lääne mõisteis)
isiksusliku kasvu olemuse. Tema tähtsamateks teosteks peetakse „Teadmis-
te raamatut", „Usuteaduste taassündi" ning viimase populaarset lühivarianti
„Õnne alkeemia". Elu lõpu poole andis ta sultani kutsele järele, loobus der-
viši seisusest ning võttis mõneks ajaks vastu ametikoha Naysaburis, et see-
järel siirduda koos hulga õpilastega oma sünnilinna Tusi. Legendaarne Al-
Ghazalli suri 55-aastaselt, olles ümbritsetud teda hardalt austavatest õpilastest.
Al-Ghazalli jaotas teadmised kaheks: kahjulikeks ja kasulikeks. Näi-
teks loogikud ei mõista ebatavalist ja vasturääkivat ega puuduta üldse
vaimse arengu küsimusi, filosoofid seavad end tegelikust elust kõrgemale
ning unustavad oma dogmad tegelikkuses järele proovida, akadeemilised
teadmised kirjeldavad aga vaid asjade välist külge, olles kahjulikud juba
ainuüksi sellega, et pakuvad end ainsa mõeldava tõe pähe. Kõige kasuliku-
mad on Al-Ghazalli järgi vaimset kasvu võimaldavad vahetut reaalsust lah-
timõtestavad teadmised, mida on raske kirjeldada ning mida võib tunnetada
vaid omaenda kogemuste kaudu. Ületades mõtted ja tunded, võimaldab va-
hetu tõelisuse tunnetus eristada tõde valest. Sufi praktika ning õpetajate ju-
hised jagavadki Al-Ghazalli järgi just neid kasulikke reaalseid vahetuid
teadmisi.
Tänapäeval, mil paljud lääne psühholoogid loodavad inimloomust
tundma õppida läbi aastakümnete tehtavate tuhandete empiiriliste uuringute
kaudu, oleks õpetlik meenutada, et Al-Ghazalli ei pidanud inimloomuse
teaduslikku uurimist mitte üksnes tarbetuks, vaid koguni kahjulikuks. Ta oli
nimelt seda meelt, et suure hulga hajali teabekilude korjamisest ehk osa-
c
teadmisest ('aql-i džuz'T ) palju tähtsam on kirkalt näha asjade olemust.
Mõnedki õpetused eiravad tema järgi inimese spirituaalset olemust ja pi-
durdavad selle väljakujunemist.
Guenoni järgi ei ole islami esoterism mingil pole seotud eruditsiooni-
ga" - sellele ei pääse ligi raamatute lugemise varal, nagu nn profaansete
teadmiste puhul. Raamat võib olla mediteerimise juures vaid toeks. Vastan-
dades lääne teaduse ida esoteerilistele õpetustele, märkis Guenon (1996,
lk 102) järgmist: „Teadus on ratsionaalne, diskursiivne ja kaudne tunnetus,
metafüüsika aga intuitiivne, vahetu ja üleratsionaalne." Mis siis oleks sufi
rajal käimiseks oluline? Ennekõike peab omama teatud sünnipäraseid eel-
dusi, mida ei ole kaugeltki igaühel. Teiseks on tarvis liituda vennaskonna-
ga, kuna sellega kaasneb „vaimse mõju" valda sattumine; see on tingimus,
ilma milleta lihtsalt ei ole initsiatsiooni. Nagu näeme, erineb sufism oluli-
selt zenist, mis väidab, et igaühes on buda loomus. Samas peetakse budis-
miski tähtsaks liitumist usuvendadega (sangha).
Al-Ghazalli kirjeldab usu kolme tasandit nõnda. Esimene aste meenu-
tab austavat usaldust targa professori vastu. Teine viis uskuda sarnaneb lap-
se usuga oma emasse. Usu kolmandal astmel toimub aga oma tahte täielik
andmine kõigekõrgemale, mis meenutab seda, kuidas elust lahkunu usaldab
oma keha seda pesevaile isikuile. Usu kõrgeimal astmel pole mingeid kaht-
lusi ega ka mingeid ootusi. Säärane usk ei tähenda elust passiivset kõrvale-
jäämist, vaid arusaama, et mis inimene ka ette võtab ja teeb, see kõik on osa
millestki kõrgemast, mille kuju jääb talle varjatuks. Lisagem siinkohal
prohvet Muhamedi kuulsa ütlemise: „Usu jumalasse, kuid hakatuseks seo
oma kaamel kinni."

Sufismi neli astet

Sufismi neli astet on Andaluusiast pärit Ibn Al-Arabi (1163-1240)

järgi šariaat (islami põhiline seadustik), tariqat (sissepoole pöördunud usk-
likkus), haklqat (tõe tunnetuse kolmas etapp) ning ma arifat - askeesi ja
vaimse pühendumisega saavutatav kõrgeim transtsendentaalne (müstiline)
tunnetus, tarkus.
Šariaat käsitleb moraali ja eetikat ehk usundi eksoteerilist plaani. See,
kes eirab šariaati, meenutab majaehitajat, kes rajab oma hoone liivast aluse-
le. Šariaat (araabia k tee) on tegelikult selge ja lihtne moraaliõpetuste ko-
gum, mille järgimine peaks igaühele jõukohane olema. Samas pole esoteeri-
line areng ilma kõlbluseta mõeldav.
TarTqat käsitleb sufismile omaseid meetodeid, see on otsekui ühelt
oaasilt teisele viiv täpselt märgistamata, peaaegu nähtamatu kõrberada. Ek-
simise vältimiseks tuleb paikkonda hästi tunda või hankida endale teadja
teejuht, sufi õpetaja. Viimane puhastab teelise südame ja teeb ta meele sel-
geks.
Hakiqat tähendab tõde: šariaati ja tariqafx kätketud õpetustest ja juhis-
test arusaamist, siirdumist väliselt sisemisele, õpetuse tuumani jõudmist.
Ilma hakiqaf ita on sufismi praktika ennemini selle õpetuse imitatsioon kui
realisatsioon.
Neljas staadium on ma arifat ehk gnosis: vaimsete teadmiste sügav
tunnetamine, milleni jõuavad vaid vähesed, suured õpetajad ja prohvetid.
Ibn Al-Arabi kirjeldab mainitud nelja staadiumit väga psühholoogili-
selt" Esimesel tasemel on olemas „sinu ja minu" Šariaat kaitseb seega in-
diviidi õigusi ja reguleerib inimestevahelisi suhteid. Teist astet (tariqat)
võiks kirjeldada nõnda: „Minu on ka sinu; sinu on ka minu." Dervišid pea-
vad lävima üksteisega nagu vennad, avama oma koja, oma südame ja raha-
koti aatekaaslasest koguduseliikmete. Kolmandat astet (hakiqat) iseloomus-
tab ütlemine: „Pole olemas minu ega sinu oma." Indiviid mõistab, et kõik
on jumala päralt ja inimesed on vaid talle kuuluva haldajad. Inimese kesk-
seks eesmärgiks elus peaks kujunema talle jumala antu kasutamine, et tema
loomingule kasu tuua. Sellele tasemele jõudnuil kaob soov siduda end mil-
legi välisega, midagi omandada või omada, pälvida kuulsust, saada kõrgeid
ametikohti jne. Ma arifafx jõudnuil pole enam ei mind ega sind. Selle müs-
tilise seisundi saavutanu mõistab, et subjektil ja jumalal pole vahet, et kõik
ongi jumalik, millest pole miski lahus.

9 1
Fanä ja baqä

Kõrgemail teadvusseisundeil on kaks liiki: fanä ja. baqä'

Fanä' tähendab seda, et subjekti identiteet otsekui lahustub kõiges ek-
sisteerivas. Inimese ja jumala vahel pole enam eraldusjoont. Indiviid saab
otsekui piisaks meres, nagu üheks iiliks pidevalt puhuvas tuules. Inimene
hakkab kuulma ja nägema maailma kõigis selle mõõtmeis.
 Baqä märgib taset, milles indiviid kuulub kõige eksisteerivaga nõnda
olemuslikult kokku, et ei pööra sellele enam isegi tähelepanu. Islami psüh-
holoogilisi aspekte lahtimõtestavad Arasteh ja Sheik mõistavadfanä'd eris-
tava intellekti kadumisena, baqä'd aga maailmakõikse mina taassünnina.
Nagu näeme, on islami joogaks peetaval sufismil mõndagi sarnast
Upanisadide atmani käsitlusega.

Inimese ise käsitlus sufismis

Islami käsitust mööda on inimene makrokosmose analoog, temas on
endas olemas kogu olemishierarhia neljast elemendist tähtedeta taevavõlvi-
ni. Inimesel on põhimõtteline vabadus areneda, tõusta maisusest kõrgemale.
Inimene on loomult rumal, rumaluse juur on aga tema ise (nasf), kui mada-
lam nasf on ületatud, jääb ainult jumal (haqq). (Udam 2004, lk 1455)
Kuna inimeses valitseb sundiv ise, on ta enesekeskne ja valmis hälbima
illusioonidesse. Mõistuslik ise, mis võib lasta end küll ähmastada madala-
mate hingejõudude poolt, kuid ka tajuda vaimu mõjutusi.
Guenoni kinnitusel on inimindiviid tegelikkuses korraga palju enam ja
ka palju vähem, kui läänes enamasti arvatakse: ta on palju rohkem tänu oma
võimele määramatult avarduda väljapoole kehalist vormi aga ta on ka palju
vähem, sest ta ei moodusta sugugi mingit terviklikku ja enesega piirduvat
olendit; ta on üksnes tõelise olemise väliseid manifestatsioone ning selle
põgus nähtumus, mis ei puuduta kuidagi selle igimuutumatut olemust.
(Guenon 1996, lk 108)
Nn metafüüsilise realisatsiooni esimene aste on Guenoni järgi indivi-
duaalsuse piiramatu avardamine - inimindividuaalsusesse kätketud võima-
luste realiseerimine. Sufismi ise-käsitluse ilmestamiseks on allpool toodud
mõned iseloomulik mõisted:
nafs - ise, inimese identiteet,
nafs 'i ammara - kasutav ise,
nafs 'i lavvama - süüdistav ise,
nafi mulhama - hingestav (inspireeriv) ise,
nafs 'i mutma 'inna - rahustav ise,
nafs 'i-kull - kosmiline ise.

Inimsuhted
Nagu öeldud, kogunesid dervišid vennaskonda, mille liikmed olid üks-
teisele sõna otseses mõttes kui vennad. Ibn Al Arabi rõhutas vajadust selt-
z

sida vaid enda väärilistega, kõige parem süvausklikega. Al-Ghazalli aga tõi
esile kaheksa nõuet tõelise sõpruse hoidmiseks.
 1. Aineline abi. Sõpra tuleks aidata toidu, kehakatte, rahaga või muul
moel, mis talle on eluks tarvis.
2. Isiklik toetus. Kui sõbrad on haiged, tuleb neid ravitseda, on nad
oma ettevõtmistes raskustes, tuleks neile appi minna, kui nad midagi on
unustanud, tuleks neile seda meenutada.
3. Austus. Sõpra ei tuleks arvustava sõnaga haavata, teda ei tohi taga
rääkida ning talle ei tuleks anda nõu, mida ta ei suuda täita.
4. Kiitus ja tähelepanu. Sõpru tuleb väärt tegude eest tunnustada.
5. Andestamine. Sõpradele tuleb nende eksimused andestada.
6. Palvetamine. Sõpradele tuleks palves soovida edu ja õnnistust.
7. Andumus. Sõprus on miski, millele tuleks kogu olemusega pühenduda.
8. Meelerahu tagamine. Sõpru tuleks säästa neile piinlikesse või häiri-
vatesse olukordadesse viimisest.

Armastuse tee
Sufismi arusaamist mööda viib teadmine lõppude lõpuks armastusele,
tärkav armastus aga omakorda teadmisele. Selle põhjal on mõeldavad ka
erinevad sufismi praktikad. JelahVddin Rumi (1207-1273) järgi on just ar-
mastus inimest jumalaga ühendav ja tema loomust tugevadav jõud ('išq).
Armastuse rajal kulgeja suurendab aina oma võimet armastada, kuni ta haa-
rab selle tundega kõik siin maailmas. Ühes sufismi sententsis öeldakse, et
kui inimene astub kaks sammu jumala poole, jookseb viimane talle vastu.
Armastuse tee tähendab usaldust jumala vastu, alistumist tema tahtele, kuni
lõpuks hakkab kõik toimuma otsekui iseenesest, usklik saab loojalt tuge ja
abi ning tunneb end temaga ühtsena. Tuleb tõdeda, et Rumi on poeetiliselt
väljendanud enam-vähem sama, mida Vivekananda oma bhaktijoogast kir-
jutatud filosoofilises teoses.

Rumi. Pilt Internetist

 Olgu järgnevalt pakutud väike näide Rumi värssidest (autori tõlge vene
keelest):

Täis õnnetunnet süda, me istusime kõrvu - sina ja mina,

kaks eri olendit, kel hing on üks - sina ja mina.

Puud heitsid varje, lakkamatult laulsid linnud,

ja meie nagu päevakärast vaikind aed— sina ja mina
Öö saabudes lööb sädelema tähislaotus,
kus kuldse kuuna meie kaks - sina ja mina.

Hetk veel ja polegi meid enam kaks - ekstaasis ühtind

ja varju jõudnud kõige kurja eest - sina ja mina.

Õpetaja rollist

Al-Ghazalli kirjeldab õpetaja (seik, muršid, pir) kaheksat kohustust

oma õpilase (murid) ees.
1. Õpilase eest tuleks hoolt kanda nagu oma lapse eest. Dervišite ven-
naskond kujutabki endast sageli otsekui peret, milles säärane juhtnöör tun-
dub oma kohal ja selge.
2. Õpetussõnade jagamise eest ei tule tasu võtta. Usuõpetus on liiga
tähtis, et seda määrida ainelise rikastumisega.
3. Õpilast tuleb juhendada seni, kuni ta on vajalikud teadmised ja os-
kused omandanud.
4. Õpilast tuleb leebelt, kuid kindlalt hoida tagasi ebakõlblale teele
hälbimisest.
5. Mis tahes ainet andev õpetaja (õppejõud) ei tohi teisi aineid (õpetu-
si) mingil moel halvustada.
6. Õpilasele tuleb anda jõukohast materjali.
7. Mahajääjaile tuleb anda nende piiratud mõistmisele kohast materja-
li. Al-Ghazalli rõhutab, et vähem arenenud ei taju tegelikkust õigesti, vaid
moonutatult. Seda tuleb neid õpetades ka arvestada.
8. Õpetada tuleks nõnda, et õpetaja enda teod vastaksid tema sõnadele.

Faktiteavet sufismi kohta

Olles islami askeetlik ja spiritualistlik suund, eristub sufism viimase ju-

riidilisest, ritualistlikust ja teoloogilisest traditsioonist. Lähtudes Koraani
vaimsest tõlgendusest, lisab sufism usulistele riitustele erinevaid asketismi
ja meditatsiooni (zikr) vorme. Võttes eeskujuks legendi sellest, kuidas pea-
ingel Gabriel andis prohvet Muhamedile vahetult üle vaimse õpetuse, pea-
vad sufid esmatähtsaks seda, et õpetaja pühendaks õpilase isikliku suhtluse
teel salaõpetusse. Kuivõrd Muhamed edastas islami vaimse Õpetuse oma
õpilastele ja need omakorda enda õpilastele, kujuneski välja tänaseni ulatuv
„pühendusahel" Sufismi riitustest jt õpetusse pühendumise sakraalsetest
viisidest saigi alguse dervišite vennaskonnatraditsioon. Sufism on mõjuta-
nud sügavalt filosoofiat, käsitööd, kunsti ning toetanud islamimaades ka
võitlust välisvallutajate vastu (nt Tšetšnja vastupanu Venemaale 1817-
1864).
Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast alguse saanud sufismi vaimset traditsiooni
on kandnud läbi paljude sajandite õpetlike lugude pajatused, esoteerilised
luuletused, sakraalhoonete kasutuselevõtt, usutseremooniad, mõtlusharju-
tused, initsiatsioonid, laulud, tantsud, koraanikoolid, loengud jne.

Valik sufismi mõisteid

'alam al-malaküt - spirituaalne nähtamatu maailm, mida võib mõista

„sisemise nägemisega"
'alam al-mulk wa aš-šahäda' - nähtavate ilmingute maailm
l
aql'- intellekt
aql-i džuzT- osateadmine: taibatakse üksikosi, mõistmata tervikut
'ärif - müstik, teadja
'išq - jumalik, müstiline armastus
ahl-i dil - „südame tee" järgija
basirat - sisemine vaimne nägemine
bast - ekstaatiline rahuseisund, selle vastand qabz - ekstaatiline ärevus
derviš - sufistliku vennaskonna liige
džihäd - püüdlemine, võitlus usu pärast, ususõda
haqiqat - tõe tunnetuse etapp
ma 'arifat - kõrgeim transtsendentaalne tunnetus, tarkus
sü/i- sufismi järgija
šariaat - islami põhiline seadustik
zikr - (keskendumis)harjutus
tariqat - sissepoole pöördunud usklikkus
wadžd - ekstaatiliste seisundite üldnimetus
 Kokkuvõtvat

Tsiteerime nüüd Haljand Udamit (http://karavanserai.bluemoon.ee/

Kultuur/Usundid/udam.htm), kes on ilmselt Eesti parim sufismi tundja.
„Sufism on eriomaselt iraani-islami kontekstis kulgev Spiritual Quest
ja see teema on läbistanud kogu pärimuslikku idamaist kirjandust. Kirjan-
duse ja üldisemalt kogu kunsti ja filosoofia alguseks ja lõpuks on alati ini-
mene, pärimuslikus kultuuris ei ole inimene aga kunagi endasse suletud ja
valmis olend, tema eksisteerimise mõte on teiseneda. Ta on teeline, kes
kulgeb välisest maailmast sisemiste maailmade poole, mis viivad teda lä-
hemale transtsendentaalsuse lõpmatusele. Sellest johtuvalt on kogu olemi-
ne, inimene ise ja maailm tema ümber vaid üksainus transtsendentaalsuse
sümbol. Eksisteerimine ei ole iialgi staatiline olemine, vaid sisaldab endas
alati teisenemisvõimalusi, inimene, eriti tänapäeva inimene paraku iseene-
sest niisugust võimalust enamasti ei teadvusta, tänapäeva kultuur ei ajenda
sellest mõtlema..."
Loodetavasti näitas see põgus ekskurss islami esoteerilisse õpetusse,
mil määral lääne psühholoogial tuleb veel pingutada, et teadus isiksusest
viia välja juudi-kristliku mõtteviisi teatud piiratusest.
 Zen-budism
Püüd määratleda zeni sõnadega on otsekui sääse katse hammustada
raudhobu.

Budismi paremaks mõistmiseks tuleks silmas pidada, et see Indiast al-

guse saanud maailmausund peab tähtsaimaks õiget eluviisi ja vaimseid
praktikaid, mitte abstraktset filosoofiat või kvietismi.

Ajalooline Buddha ja budismi levik

Gautama Siddharta on ajalooline isik, kes sündis 563. aastal eKr prae-
guse Nepaali territooriumil kohaliku kuninga pojana, naitus juba
16-aastaselt imekauni printsessiga, kes sünnitas talle poja, ja nautis seepeale
kuningliku õukonna kõiki mõnusid. Umbes kolmekümneselt siirdus
Gautama legendi järgi kuningakojast lihtrahva eluga tutvuma ning elas ko-
he üle mitu heidutavat kogemust. Kohates järgemööda hädist vanurit, rasket
haiget ja koolnut, mõistis ta, et elu tõelisus on kaugelt teistsugune kui õu-
konna lõbude nautimine.

Buddha kuju. Foto Internetist

Seepeale valdas teda inimlikest kannatustest johtuv sügav masendus.

Siddharta lahkus kuningakojast ja hakkas askeediks ning oli mõningase aja
kahe tollal tuntud joogi õpilane. Nõnda möödus hulk aastaid. Lihasuretami-
ne ja joogaharjutused ei aidanud Gautamal inimlike kannatuste küsimust
lahti mõtestada. Siis otsustas ta pärast pikka paastuaega veidi toitu võtta,
asus bodhipuu alla mediteerima ning võttis kindlameelselt nõuks, et ta ei
tõuse sealt enne, kui on inimlike kannatuste probleemi enda jaoks lahenda-
nud. Mõtlus bodhipuu all päädis vaimse selginemisega (kirgastumisega),
misjärel Gautama formuleeris neli keskset tõde kannatuse tekkest ja selle
kõrvaldamise teedest. Seega oli ta 35-aastaselt saavutanud ülima inimlikult
mõeldava vaimuselguse ehk valgustatuse, mistõttu teda hakatigi kutsuma
Buddhaks (ärganu, virgunu, valgustatu). Neli keskset tõde, mida kõik
dharmaõpetuse (budismi) järgijad peaksid teadma, on järgmised: on olemas
kannatus; kannatusel on teke; kannatuse teket võib kõrvaldada; kannatuse
tekke kõrvaldamiseks on olemas kindlad viisid (nn õilis kaheksajaoline
tee).
Läänes on paljud kristlased seisukohal, et budism on pessimistlik õpe-
tus, kuivõrd selles toonitatakse, et elu on kannatus. Tegelikult väljendavad
nelja ülla tõe kaks viimast väidet optimismi kannatuse kõrvaldamise võima-
likkusse. Buddha leidis peatselt oma õpetusele ohtrasti järgijaid (teiste seas
ka oma naise ja poja) ning jätkas Indias ringi rännates oma tarkuse jagamist
kõrge vanuseni (suri 80. eluaastal).
Üheks Buddha epiteediks on Tathagata ehk „nõnda kulgenu", „nõnda
toiminu", millega rõhutatakse tema inimlikku päritolu ja ajaloolist konk-
reetsust. Ent temale lisaks oli varem ja on ka alati edaspidi palju teisi virgu-
nud olendeid ehk budasid. Tundes sügavalt kaasa kõigile kannatavatele
olenditele ja harrastades iseloomu karastavat enesedistsipliini, realiseeris
Buddha täiuslikul viisil oma vaimse ja isiksusliku potentsiaali. Maslow
mõisteid kasutades saavutas ta täieliku eneseaktualiseerimise. Ent budismis
(eriti zenis) rõhutatakse ka seda, et buda-tee (kulgemine virgumise poole)
on põhimõtteliselt kõigi päralt. Ajalooline Buddha on küll paljude budausu-
liste jaoks tõepoolest midagi peaaegu jumala laadset, ent budistid ei arva, et
Gautama Siddharta või kes tahes teine budadest oleks Piibli jumala kombel
maailma loonud või sekkuks inimeste ellu. Buddha on ennekõike tavaliste
inimeste enesetäiendamise rada valgustav eeskuju, tema tähtsaim sõnum
on: igas olendis on buda-alge, virgumisvõimalus, kirgastumise seeme.
Buddha rajatud dharmaõpetus levis sajandite jooksul Indiast kaugele
väljapoole ja jõudis VI sajandil Hiinasse. Just Hiinas kujunes budismi ja
taoismi vastastikuse rikastamise tulemusena välja tänini elujõus budismi
haru, mida tuntakse zen-budismina (Hiinas tšan-budism). Legendi järgi on
Hiina zen-traditsiooni rajajaks india munk Bodhidharma.
 Bodhidharma. Pilt Internetist
Bodhidharma rõhutas dharmapraktikas kõige olulisemana mediteeri-
mist ja sisemist distsipliini, jättes usuriitustele teisejärgulise koha. Aastaks
1000 oli zenist saanud üks kahest Hiina tuntumast budismi koolkonnast.
Zeni edasine areng seondub kahe jaapani usu-uutjaga. Eisai (1141-1215)
rajas Jaapanis Rinzai-sekti, kus peetakse tähtsaimaks spekulatiivse mõtle-
mise ületamist ja kirgastumise saavutamist eriliste vaimsete praktikatega.
Tänaseni elujõulises Rinzai-sektis on vali distsipliin ja kesksel kohal
koanide ehk lõksülesannete lahendamine. (Toome näiteks kaks enim tuntud
koani: „Kus sa olid, kui su vanemad polnud veel sündinud?", „Kõik teavad,
kuidas kõlab kahe käega plaksutamine. Ent kuidas kõlab ühe käega plaksu-
tamine?") Teine jaapani munk Dogen (1200-1253) asetas põhirõhu medi-
tatsioonile ning dharmapraktika ühendamisele inimeste igapäevaelu ülesan-
netega. Just temalt pärineb sentents: „Igapäevane elu on parim zen-
praktika." Dogeni rajatud zeni suuna nimetus on soto.

Dogen Zenji. Pilt Internetist

Tutvustagem nüüd budismi mõningaid üldisi tõekspidamisi, et seejärel
tundma õppida zeni spetsiifikat.
 Eksistentsi kolm karakteristikut

Budismi sügavalt psühholoogilises õpetuses mõtestatakse lahti eksis-

tentsi olemus, inimloomus, isiksusliku arengu võimalused jm küsimused,
mis on jätkuvat huvi pakkunud kõigile XX sajandi juhtivatele psühholoogi-
dele. Tutvugem eksistentsi kolme tunnusega, nii nagu mõistab seda Buddha
õpetus.
Maailma on püsitu
Ammu enne tänapäeva füüsikas või filosoofias teoks saanud „protsessi-
lise maailmapildi" väljakujundamist oldi budismis arusaamisel, et eksis-
tentsi juhttunnuseks on protsessiline kulg, muutuvus, üleminek ühest ole-
kuvormist teise. Kõik tekkinu areneb, muutub ja kaob kunagi. Nähtuste pü-
sikindlus ja ürgkehtivus on ainult näiline. Muutuvad riigipiirid ja ideoloo-
giad, inimeste uskumused ning kombed, aga samuti Maa kliima, kogu loo-
dus, Päikesesüsteem ja kõik galaktikad. Igikehtivaid tõdesid pole olemas.
Mingil ajahetkel kindlas kohas ainuõigena näiv osutub teisel ajal või teises
kohas illusoorseks ja vääraks. Meenutagem kas või NSV Liidus aastaküm-
neid kindlalt püsinud ideoloogia täielikku kokkuvarisemist ülilühikese aja
vältel! Võime nentida, et budismi iidne õpetus on milleski üsna sarnane tä-
napäeva postmodernistlike vaadetega.
Eksisteeriva efemeersuse mõistmisel on oluline tähendus. Maailma
muutuvuse, pidetuse ja püsituse nägemine vabastab meid liigsest klammer-
dumisest väliskeskkonna, sotsiaalsete konventsioonide ja lõppude lõpuks ka
elu külge. Kõige suhtelisuse, teisenemise, mööduvuse tunnistamine laseb
vabaneda jäigast dogmatismist ja vaimsest piiratusest.
Kõik eksisteeriv - olendid, asjad, sündmused - kuulub samas kokku,
tuhanded just nagu eraldi asjad on lähemal vaatlusel omavahel seotud ja
vastastikuses sõltuvuses. Buddha õpetuse omaksvõtt tähendab transformat-
siooni maailmatajus. Mõistes seda, kuivõrd staatilisena näiv on tegelikult
läbinisti protsessiline - teisenev ja muutuv-, omaette ja isoleerituna paistev
aga paljude teiste asjadega seotud, jõuab inimene otsekui uuele mõistmista-
sandile. Püsitustaju võib mõneski äratada nukruse kõige kaduvuse pärast,
ent budistide meelest oleks õigem kõike efemeerselt vaadata kaastundliku,
ent samas ka dharmade eri kombinatsioonide vaatemängu imetleva pilguga.
Minal pole substantsi
Kui joogas rõhutatakse inimese individuaalse mina samasust maailma-
kõiksusega (Brahmaniga), siis budismis, vastupidi, leitakse, et oma mina,
individuaalsuse, subjektiivsuse, erilisuse manifesteerimine pole kuigi taibu-
kas tegevus. Individuaalne mina on budismi järgi vaid tähekombinatsioon,
meele moodustis, kujutluste vili - hajus, püsitu, tinglik. Buddha õpetuse
järgi on oma mina (laiemalt üldse oma individuaalsuse) väärkäsitus inimli-
ku nõmeduse ja kannatuse olulisemaid allikaid. Budismi ürikuis on palju jut-
tu sellest, mida mina ei ole. Näiteks pole see ei kogu keha ega mõni kehaosa
eraldi, ei tunne, aisting, taju, mõte, meenutus ega kõik need koos võetuna.
Oma tinglike ja tarbetute minakujutluste pidamine püsivaks, tähtsaks ja
siduvaks tähendab libisemist illusoorsesse ettekujutusse. Ületähtsustatud
mina toob kaasa maailmast eraldumise ja enese sellele vastamise protsessid.
Mina manifesteerides oleme loonud ka mittemina maailma, mis asub meist
eraldi ning on sellisena meie hirmude ja ebakindluse, aga ka ihade ja vaenu
objekt.
Minaprobleemi ei saa budistliku psühholoogia järgi lahendada selle
pelga eitamisega. Buddha olevat vastanud küsimusele mina olemasolu koh-
ta vaikimisega. Kui seejärel küsiti, kas mina pole olemas, vastas ta taas vai-
kimisega. Küsimuses pole seega mitte mina olematuks kuulutamine, vaid
seda hõlmata püüdvate tunnete, mõtete ja kujutluste tühjaks tunnistamine.
Näib, nagu tõstetaks budismis minaprobleem selleks, et see nullida. Nagu
Patanjali joogasuutrade, nii ka budismi järgi on vaimse arengu põhiküsimu-
seks inimese suutlikkus oma pisimina kapslist väljuda ning looduses ja
inimkonnas kehastuva kosmilise mittedualistliku ühtsusega üheks saada.

Kannatusel on põhjused, ent neid võib kõrvaldada

Budistlikes suutrades on hulgaliselt kohti, mis selgitavad, mil viisil elu

- sünd, kasvamine, iseseisva elu alustamine, vaevanägemine, puudused,
frustratsioon, puuduse all kannatamine, ihaldatust ilmajäämine, haigused ja
surm - toob endaga inimestele kannatusi kaasa. Inimlike kannatuste rada
tähistavaks mõisteks on sansaara, millele vastandub kõigi maiste kirgede
ja kannatuste lõpliku ületamise seisund nirvaana. Kannatuste põhiallikaid
nähakse ligikaudu samades asjades nagu joogas: inimlikus ahnuses, vihka-
mises, upsakuses, ennekõike aga nõmeduses. (Olgu siiski lisatud, et
suutrades on tooduile lisaks kirjeldatud veel suurt hulka teisi kannatuse
põhjustajaid ja arengu tõkkeid.) Tuntud budoloog Conze (1995) eristab
inimliku rumaluse ja vaimse piiratuse keskse põhjuse ja ilminguna viletsat
tähelepanu ja keskendumisvõime puudumist. Nagu öeldud, on budism elu-
jaatav õpetus, mis kinnitab, et kannatuste idusid saab kõrvaldada. Ahnuse
võib arendada kaastundeks (hoolivuseks), viha armastuseks, kõrkuse sõbra-
likkuseks, rumaluse aga tarkuseks. Kannatuste teket aitab vältida see, kui
inimene kõrvaldab juba eos endas egotistlikud, liigselt oma mina ja indivi-
duaalse heaolu ümber tiirlevad soovkujütlused ja mõtted. Nähes iseendas ja
kõikjal ümberringi, kõigis olendeis buda-alget, õpib inimene distantseeruma
vildakast egoidentiteedist ning suunduma vaimse kirgastumise ja täiustumi-
se teele. Kannatusi vähendab ka rahumeelne leplus kõige paratamatuga
elus, näiteks surmaga.
Edasi vaatleme lähemalt seda, milles näeb zen-budism kannatuste üle-
tamise ja enesetäiustamise võimalusi.

Sansaara on nirvaana

Vaga mungaelu õilistavale budismi hinajaana suunale (levinud Indias,

Tais ja Tseilonil) vastanduv mahajaana (enam levinud Tiibetis, Hiinas, Ko-
reas, Jaapanis) ei aseta enesetäiustamises ja nirvaanale pürgimises põhirõh-
ku mitte mungaelu rangete reeglite täitmisele, vaid kord-korralt aina suu-
remale vaimuselgusele viivale meditatsioonile jt psühhotreeningu vahendei-
le. Mahajaana kõige radikaalsema õpetuse zeni järgi on virgumine ja vaba-
nemine põhimõtteliselt võimalik juba n-ö selles elus, mitte kuskil loenda-
matute ümbersündide järel (nagu arvatakse hinajaanas). Zeni nurgakiviks
on tõdemus, et sansaara ületamiseks (kannatustest vabanemiseks) tuleks
igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu, eetilise, virge olendina. Siis
avastame, et sansaara ongi nirvaana: meelerahu ja kirgastumise võimalus
on otsekui siinsamas. Seda pole tarvis Himaalaja jalamilt või lihasuretaja
rajalt otsida.

Arengut soodustav eluviis

Kasvu põhitegureiks on mis tahes vormis nõmeduse ja illusoorsete et-

tekujutuste väljajuurimine, egotismi ületamine, kooskõla ja harmoonia taot-
lemine keskkonnaga, ennekõike aga iseenda budaloomuse ehk virgumis-
võimaluse uskumine ja arendamine. Zeni püüdlusi ja põhimõtteid võib kir-
jeldada järgmiste märksõnadega.
• Püüd säilitada meeles vaikus - mõelda sõnades ja arutlustes just sel
määral kui tarvilik, vältides aru iseeneslikku mäletsemist (kavatsemist,
unistamist, probleemide kallal urgitsemist, muremõtete mõlgutamist).
• Tõelisuse eelistamine väljamõeldistele. See tähendab valmisolekut
tunnistada elu tõelisust ilma seda moonutavate kaitsevõteteta.
• Hoolivus teiste olendite suhtes. Budism (ja zen sealhulgas) rõhutab
eriliselt teiste elusolendite suhtes tuntava hoolitsustarbe tähtsust - elava
kaastunde ja osavõtlikkuse olemasolu, mis ei jäta kasutamata teiste olendite
aitamise avanevaid võimalusi.
 • Toimimatu toimimine (wu-wei) - spontaansuse hindamine; elastsuse
ja pehmuse eelistamine survele ja vägivallale.
• Sügav usk tähendab dharmaõpetuse järgimist nii sõnas kui ka teos,
aga ka seda, et usust osataks hingejõudu ja eluenergiat ammutada ning ko-
getaks ühtsust millegi kõrgemalseisvaga, saamata sealjuures oma usuobjek-
ti sõltlaseks.
• Kõikeläbistav kahtlus. Vankumatu usk budismi põhitõdedesse (näi-
teks kõigi olendite buda-algesse ehk virgumisvõimalusse) käib zenis käsi-
käes igihalja kriitilisusega väliste autoriteetide, dogmade, väärvaadete, ter-
ve mõistuse väljamõeldiste j m sellise suhtes. Üks zeni põhimõte on: tapa
kõik autoriteedid. Algajale mediteerijale antakse nõu saada vabaks ka sidu-
vaist Buddhaga seotud kujutlustest ja mõtetest. „Kui sinu ette ilmub medi-
teerides (kujutluses) deemon, tapa see deemon, kui ilmub Buddha, tapa see
Buddha!" Nõnda kõlas ühe zen-meistri õpetus õigest keskendumisest.
• Kõhklematu edasiminek - siiruse ja otsekohesuse (nendes väljendu-
vad isiksuse loomulikkus ja terviklikkus) eelistamine keerutamisele ja
teesklusele.
• Enesetäiustamine. Zeni on võrreldud jalgrattasõiduga. Kes ei tööta
lakkamatult enda kallal edasi, libiseb arengus tagasi. Kui iidses Hiinas eel-
das enesetäiustamise zen karmi askeesi või aastakümnepikkust harjutamist
näiteks mingi käsiöö või kunsti omandamiseks, siis tänapäeval võiks enese-
täiustamise sihiks võtta mis tahes teadmisi, oskusi, vilumust, meelekindlust,
loomulike võimete arendamist tõotav ala. Keskendumist ja meelekontrolli
ei pruugi harrastada mitte üksnes pühakojas mediteerides, vaid põhimõtteli-
selt mis tahes (ka head majanduslikku tulu andvas!) tegevuses. Pole juhus,
et zen-treening on kindla koha leidnud suurte Jaapani kompaniide tippjuhti-
de väljaõppes!

Valik zen-meistrite mõtteid

Järgnevas valikus toodud arutluste lugemisel arvestagem, et zen-

õpetuse üheks didaktiliseks võtteks on suunata õppija küsimus talle endale
tagasi tema tunnetust avardaval ja loomust lahti seletaval viisil. Mõistuspä-
raste ja isegi lollpeale hõlpsalt taibatavate õpetussõnade häda on selles, et
need võetakse endastmõistetavana omaks ja unustatakse seejärel kiiresti.
Selleks et õpetatav toimiks, peaks selle olemuse lahtimõtestamisega mõnin-
gal määral vaeva nägema. Ilmselt seepärast ongi vanade meistrite õpetus-
tesse nõnda ohtrasti mõistujuttu ja metafoore poetatud. Mitu kuulsat meist-
rit on eelistanud intuitsiooni ja äkktaipu virgutavat paradoksaalloogikat ta-
vatõdesid tuletavale formaalloogikale. Järgnevad tsitaadid põhinevad val-
davalt Maret Kärgi ja Stella Noa tõlgetel.

Algaja meel

S. Suzuki järgi on zeni-õpingute lähtepunktiks algaja meel: tühi, vaba,

asjatundja kivinenud harjumustest kammitsemata, uuele vastuvõtlik meel
(tähelepanu, taip, arutlev mõte, operatiivmälu, kujutlus, isiksuse suundus
tervikuna - nõnda võiks eesti keeles problemaatilisena kõlavat mõistet meel
edasi anda tänapäeva psühholoogia terminites).
S. Suzuki kirjutab: „Kui teete zeniga algust, hakkate hindama algaja
meelt. Selles seisnebki zeni saladus. Kui teie meel on tühi, siis on ta alati
kõigeks valmis, kõigele avatud." Algaja meeles on Suzuki järgi palju või-
malusi, asjatundja omas vähe. Kui püüate liiga palju eristada ja eritleda,
piirate sellega iseennast; kui olete liiga range või ahne, siis pole teie meel
rikas ja endaga rahul. „Kaotades oma esialgse loomusega rahuloleva meele,
kaotame kõik targad õpetused," väidab Suzuki ja arutleb edasi: „Algaja
meeles pole mõtet: „01en midagi saavutanud." Kõik isekad mõtted ahista-
vad meie avarat meelt. Mõtlemata saavutatule, mõtlemata iseendale, oleme
ehtsad algajad. Just nii võime midagi tegelikult õppida."

Esialgne olek

Zeni aluseks on spontaansus, tasakaal, meelekindlus ja kogemuste seli-

tamine.
Bunan: „Inimesed arvavad, et oma esialgset loomust on raske tunneta-
da, ent tegelikult pole see ei raske ega kerge. Meie põhiloomust ei saa miski
kahjustada. Õigele ja väärale reageerides tuleb samas õigest ja väärast eral-
datuks jääda, elada kesk kirgi kirgedest lahus, näha silmitsemata, kuulda
kuulatlemata, toimida toimimata, otsida otsimata."
Mazu: „Siiras meel ei hoia millestki kinni ega lükka midagi tagasi.
Mitte peatuda asjade heade ja halbade külgede üle juurdlemiseks - see ongi
meie tee."
Zen lähtub põhimõttest, et budat austades austame iseennast, teisi ini-
mesi, kõike olemasolevat.

Kummardused

Suzuki: „Pärast za-zeni (meditatsiooniharjurust) teeme kaheksa kum-

mardust. Kummardamisega me loobume iseendast; see tähendab loobumist
oma dualistlikest ideedest. Niisiis pole za-zeni praktika ja kummardamise
vahel vahet. Harilikult tähendab kummardamine austuse avaldamist mille-
legi, mis väärib seda enam kui meie ise. Kuid budale kummardades ei
peaks te püüdma teda ette kujutada, te saate budaga üheks, te oletegi ise
buda! Saades üheks budaga, üheks kõige olemasolevaga, leiate olemise tõe-
lise tähenduse. Dualistlikest mõtteist loobudes muutub kõik teie õpetajaks
ning kõigest võib kujuneda austusobjekt."
Kummardamine aitab kõrvaldada enesekesksed mõtted. See pole üldse
kerge. Neist mõtetest on raske lahti saada, seepärast ongi kummardamine
hinnaline praktika. Tulemus polegi oluline: hinnaline on meeleparandamise
pingutus. „Kui kummardate, ei ole Buddhat ega teid," kirjutab Suzuki ja
jätkab nõnda: „On vaid lõpuleviidud kummardus, see on kõik. See on nir-
vaana. Iga kummardus väljendab üht neljast budistlikust tõotusest. Need on:
„Kuigi elusolendid on loendamatud, tõotan need päästa. Kuigi meie halvad
soovid on otsatud, tõotan neist vabaneda. Kuigi õpetus on piiritu, tõotan kõik
selgeks õppida. Kuigi budism on saavutamatu, tõotan selle saavutada. „Kui-
das suudaksime saavutada saavutamatut? Peame püüdma! See ongi budism."

Loomuse väljendamine

Nagu öeldud, peitub budismi järgi igas inimolendis buda-alge: virgu-

misseeme, arenemise, küpsemise, täiusele püüdlemise võimalus. Oma ehe-
dat loomust väljendades anname sellele algele elujõu ja loome talle parimad
kasvu- ja arengutingimused. Püüdes kramplikult paista või olla keegi teine,
surume endas alla oma loomuliku oleku energia. Zen-praktika on pidev töö
enda kallal, oma loomuse järjekindel kujundamine. Loomuse väljendus on
zeni keskseid mõisteid. Muutes oma eheda loomuse väljendamise endale
harjumuseks, kasvab meie meelekindlus ning me leiame tee isiksusliku va-
ru suurendamiseks.
Suzuki: „Kui te jätkate praktikat nädalast nädalasse, aastast aastasse,
muutub teie kogemus sügavamaks ja hõlmab kõike, mis te igapäevaelus
teete. Isegi kui päike tõuseb läänest, on bodhisattval (ülima isiksusliku täiu-
se saavutanud kaastundeolendil) ikka üks tee. Tema tee on: väljendada iga
hetk oma loomust ja siirust."

Igapäevane elu on parim praktika

Zen eelistab igapäevast õiget tegutsemist usundi rituaalidele. Selle koh-

ta kirjutab S. Suzuki nõnda: „Meil on vaja pidevalt teel püsida. Zen ei ole
midagi imepärast, see on keskendumine meie harilikes igapäevastes toi-
mingutes. Kui teil on liiga palju tegelusi ja te olete ülemäära erutatud, _
m u u
tub teie meel rämedaks ja räsituks. Ent kui teie meel on rahulik ja sihipära-
ne, saate end maailma kärast eemal hoida isegi selle keskel elades. Käraja
muutuste keskel on teie meel kindel ja rahulik.
Zenis pole midagi, millest vaimustuda," kirjutab Suzuki. „Mõnedki
inimesed asuvad zeniga tegelema uudishimust ja muutuvad seeläbi veel
enam hõivatuks. Ärge tundke zeni vastu ülemäärast huvi. Sageli lahkuvad
zenist vaimustuvad noored koolist ja siirduvad mägedesse või metsa medi-
teerima. Säärane huvi ei ole tõeline huvi. Jätkake lihtsalt oma argipäevast
tegutsemist ja see kujundab teie iseloomu. Kui teie meel on pidevalt hõiva-
tud, ei jää teil aega areneda ja edu saavutada, eriti siis, kui sellega rängalt
vaeva näete. Iseloomu arendamine on nagu leiva küpsetamine. See tuleb
valmis segada vähehaaval, sammhaaval, mõõdukal temperatuuril. Kui te
liialt erutute, läheb teil meelest, kui kõrge temperatuur on teie jaoks õige, ja
te kaotate oma tee."
Dahui: „Zeni kirgastumise saavutamiseks pole vaja loobuda perekon-
naelust, lahkuda töölt, hakata taimetoitlaseks, harrastada asketismi või pa-
geda metsaüksindusse."

Püüdetu püüdlus

Zen-meelelaadis on keskne püüdetu püüdlus - raugematu sihile suun-

dumine koos asjadel kulgeda, avalduda, toimida laskmisega.
Ying-an: „Zenis pole midagi, millesse klammerduda. Kui zeni tundma-
õppijad seda ei näe, tuleneb see sellest, et nad lähenevad zenile liiga innu-
kalt."
Ying-an: „Elamine zeni vaimus on sirgel otseteel kulgemine. Kirgas-
tumise saavutamiseks ja zeni harrastamiseks pole tarvis teha vähimaidki
pingutusi. Tuleb üksnes viibida seal, kus viibite (oma teel)."
Suzuki: „Tegema asudes soovite harilikult midagi saavutada ja klam-
merdute tulemuse külge. Saavutamise püüdelt saavutamatusele suundudes
saate vabaks püüdlemise tarbetuist ja kahjulikest tagajärgedest. Piisab sel-
lest et teha midagi lihtsalt, ilma erilise pingutamiseta. Edu nimel ülepingu-
tus on liigne, tarbetu taak. Hoiduge püüdest näha midagi iseäralikku ja saa-
vutada midagi erilist. Teil on iseenda ehtsas väärtuses niigi kõik olemas.
Kui püüdlete õiges suunas, kaob teis hirm midagi kaotada. Isegi kui püüdle-
site vales suunas, ent olete sellest ise teadlik, ei ole te eksiteel. Kaotada pole
midagi. On ainult õige teostuse ehtne jääv väärtus."
 Eneseusaldus

Hiina zen-meister Linji: „Kui tarvis tegutseda, tehke seda ebaluste ja

kahtlusteta. Eneseusalduseta viibite meelesegase seisundis, seda ja teist
soovides ning soovidel end mõjutada lastes ei suuda te olla enam iseseis-
vad. Ärge plaanitsege pikalt. Lihtsalt olge loomulik. Kui otsite kogu aeg
midagi endast väljastpoolt, tundub, nagu sooviksite teistelt saada iseenda
käsi ja jalgu. See on suur eksitus. Kui zeni järgijad mind külastavad, mõis-
tan ma kohe nende olemust. Kuidas ma seda suudan? Lihtsalt seetõttu, et
ma ei klammerdu millessegi, välisest ei otsi ma igapäevast või püha, sise-
misest ei otsi ma midagi põhilist. Olla vaba ja sõltumatu, kus me ka ei vii-
biks - selles ongi praktika. Tekkivad olukorrad ei kalluta teid kõrvale. Isegi
kui teil tekib halbu harjumusi, vabanete neist iseenesest."

Enesetunnetus

Linji: „Kui soovite olla vaba, õppige tundma oma tõelist mina. Tal pole
kuju, välimust, alust ega eluaset, ent sama ajal on ta ärgas ja elurõõmus. Ta
toimib nõtkelt ja vabalt, ehkki tema asukohta on võimatu kindlaks määrata.
Kui otsid teda, eemaldud temast, kui püüad teda leida, pöördud temast veel
enam ära."

Puhas meel

S. Suzuki järgi on meie tegevus lihtsa, puhta meelega toimides jõuline

ja otsekohene. Tehes midagi keeruka meelega - seostades käsilevõetava
ülemäärase hulga teiste asjade ja inimestega - , muutub meie tegevus väga
komplitseerituks. Enamik inimesi lähtub Suzuki järgi midagi tehes mitmest
omavahel põimuvast kavatsusest või lihtsaid asju käsitamatult keerukaks
muutvaist mõtteist. Meie meel on alatasa liiga hõivatud ja hälbiv, et kes-
kenduda sellele, mida me parajasti teeme. Üheks põhjuseks on asjaolu, et
oleme haaratud eelarvamustest, oletustest, kavatsustest, kahtlustest ja teis-
test komplitseeritud mõtteist ega oska näha asju lihtsalt ja selgelt.

Linji: „Kui saavutate tõelise tunnetuse ja õige mõistmise, ei mõjuta teid

enam sünd ega surm, olete vaba lahkuma või jääma. Teil pole enam vaja
imesid otsida, sest imed tulevad iseenesest."
Välistele asjadele tuleks Linji järgi pöörata sel määral tähelepanu, kui
need vaateväljale ilmuvad, ning mõistes seda, mis meis mingil hetkel toi-
mub, lakkame muretsemast ja saavutame tasakaalu.
 Omandisse kiindumatus

Dogen-zendzi järgi on andmine kiindumatus. Mitte millessegi kiindu-

matus on andmine. Pole tähtis, mida antakse. Anda üks penn, paberitükk,
suutrarida - selles kõiges on Suzuki järgi siduvast omamissoovist vabane-
mist, selles on õige praktika rada.

Keelekasutus

Zen-õpetus on nagu kuule osutav sõrm - keskenduda tuleks kuule, mit-

te sõrmele. Zen on kõike muud kui spekulatiivne mõtteteadus. See peegel-
dub ka selle tekstides (suutrades, õpetajate kõnelustes). Keele algelisuseni
küündiv lihtsus heiastab ja korrastab zenile omast meele otsesust (siirast
meelt), tagades näiteks õpetaja-õpilaste dialoogi eluläheduse ja selguse. Al-
les kujundlik ja paradoksaalne keel lubab vahedalt väljendada zeni mõtteid,
ilma et üksüheste määratlustega pealesuruvalt õpetlikuks muututaks. Zeni
vihjed ja lõpuniütlematus seevastu sunnivad selle tekste lugema kaasalooja
innuga või... need arusaamatuna kõrvale heitma.

Püüd ühendada vastandid

Zeni ja sellele vastavat eluviisi iseloomustavad vastandite harmooniline

ühendamine ja iseäralik leebe radikaalsus: ühtaegu samurailik surmapõlgus
ja naiselik tundlikkus; kõhklematu edasiminek ja tähelepanu ning hoolivus
ümberoleva suhtes; kannatlik leplus ja virge teadvelolek; korrastatud va-
henditus oma loomuse väljendamisel ja vaistlik korrajärgimine harjutamises
ja enesekasvatuses, tarmukas tegutsemine ja toimimatuse juhtmõtte - wu
wei - austamine; harras usk budaõpetusse ja kõikeläbistavalt kahtlev meel
eksikujütluste teadvustamisel.

Zen-budism ja XX sajandi lääne psühholoogia

Carl Gustav Jung hakkas elu lõpul üha suuremat huvi tundma zeni vas-
tu, kirjutades muuhulgas saatesõna prof D. T Suzuki raamatule zenist.
Erich Fromm oli innukamaid zeni levitajaid läänes. Raamatus p s ü h h o -
analüüs ja zen-budism" leidis ta, et mõlemad püüavad vabastada meelt selle
tõrjutud, allasurutud, eitatud ainesest, tuua elamisse enam teadlikkust, virgu-
mist ning vabastada inimesed maailmataju moonutavatest kaitsevõtetest.
Humanistlik psühholoogiasuund (Carl Rogers, Abraham Maslow, Alan
Watts jt) on just zenis leidnud tuge oma võimeid ja võimalusi realiseeriva
küpse isiksuse käsituse väljatöötamiseks. Zen väidab, et meis kõigis on
budaloomus, virgumise alge. Humanistid on kindlad, et meis on suured
eneseaktualiseerimise - oma loomuse väljendamise - varud.
Jacob Moreno psühhodraama rõhutab vahenditust, inimese eheda loo-
muse esiletoomist ja vaimustust.
Fritz Perlsi geštaltteraapia peab tähtsaks toimuvast teadvel olemist ning
vabanemist maailma tõelisuse mõistmist takistavatest kaitsetoimetest.
Geštaldi paljud paradoksaalsed võtted on äravahetamiseni sarnased zeni
tehnikatega. Perls on ise tunnistanud zeni mõju oma meetodile.
Mitu zeni asjatundjat on osutanud lahenduskeskse lühiteraapia vaimse
isa Milton Ericsoni paradoksaalsete võtete, naljakate elamuste, neuroosi
ilmingute väljanaermise sarnasusele zen-harjutustega, nagu see toimub näi-
teks meistri ja õpilase vahelises vestluses ehk dokusanis. Sarnaselt thera-
vaadale vastanduva zeniga püüdleb ka lahenduskeskne lühiravi kiirete käe-
päraste tulemuste poole.
Victor Frankli logoteraapias on nähtud mitut ühisjoont zenile otseselt
toetuva Morita-teraapiaga: nn noogeensele neuroosile omasest elu tühjuse
ja mõttetuse tundest pääsemiseks aidatakse hoolealusel vabaks saada en-
nastimetlevast seotusest oma isega. Eemaldumine oma ise ja hingemurede-
ga seotud mõtetest võimaldab välja astuda oma pisiminast loodud petteku-
jutlustest. Logoteraapias on hästi tuntud nn paradoksaalse intentsioonina
kirjeldatav sümptom, kus inimest takistab midagi saavutamast just siduv
püüdlikkus soovitut saavutada. Zen vaatleb sedasama kui oma soovidesse
takerdumist.

Alan Watts. Foto Internetist

 Logoteraapia nagu Buddha õpetuski peab kannatamist (pinget, kriise,
ärevust, masendust) elu pärisosaks, aga ka olemist õilistavaks ja isiksuse
arengut tiivustavaks teguriks. Nagu jooga ja zen, peab ka logoteraapia olu-
liseks armastust, hoolivust, elus oma osa täitmist, loova tegutsemisega
kooskõlalise sideme loomist maailmaga ning häiritult enesekesksete
taotluste ja mõtete kõrvaleheitmist.
Albert Ellise ratsionaal-emotiivse teraapia (RET) arusaamad inimese
irratsionaalsetest arusaamadest ja tõdemustest on kooskõlas zeni käsitlusega
sellest, kuidas inimeste spekulatiivne meel neid elus eksitab.
Suurepärase ülevaate zeni psühholoogilistest aspektisest saab maineka
orientalisi ja humanistliku psühholoogiasuna esindaja Alan Wattsi teosest
„Zen Way" Raamatu täielik venekeelne tõlge leidub Internetis aadressil:
http://psylib.org.ua/books/uotts01/index.htm

Kokkuvõtvat

Zeni saladuseta saladus seisneb selle rabavas lihtsuses ja loomulikku-

ses, mistõttu näib olevat sellest aru saada iseäranis raske (nt psühholoogia-
teadusi täistuubitud) akadeemiliste teadlaste peadele. Zen-meel õilistab kir-
gastumisele püüeldes spontaansust ja iluelamusi, eelistab paradoksaalloogi-
kat konventsionaalsetele käibearutlustele, lihtsat ja loomulikku eluviisi luk-
susele, ülespuhutusele ja toretsemisele. Pole juhus, et zen-praktika ehk zen-
budismi eluväärtusi järgiv ning enesedistsipliini teostav eluviis on paljude
sajandite jooksul inspireerinud Jaapani kultuuri paljusid suundi. Tušimaa-
ling, kalligraafia, lilleseade, võitluskunstid, bušidoo (samurai eetika), luule
(haikud), no-teater, iluaiad, teetseremoonia ja mitmed teised jaapani kultuu-
riilmingud on D. Suzuki ja A. Wattsi järgi saanud oma arenguenergia enne-
kõike zenist.
Zeni rikastav toime lääne psühholoogiale on kaugel ammendatusest.
Nii näiteks võib zenile omasest tegevusse pühendumise põhimõttest saada
äratust keskendumisvõime arendamiseks. Zeni keeletarvitus - kõnekujun-
did, paradoksid, pila, absurd, virgutav dialoog jne - väärib omaette tähele-
panu nii psühhoteraapia kui ka suhtlemispsühholoogia vaatekohalt.
 Isi kuse käsitlustest läänes ja idas
Keel määrab mitmeski suhtes mõtlemise. Näiteks inglise keeles kannab
sõna „isiksus" {personality) Hjelle ja Ziegleri (1997, lk 22) järgi otsekui
millegi v ä l i s e tähendusvarjundit, kuivõrd sõna „persona" tähendas alg-
selt (teatri)maski, millel ei puudu ka teatud koomiline varjund. Eesti keele
„isiksusest" säärast „teatraalsust" küll välja ei loe. Tundub, nagu viitaks
isiksus millelegi sisemisele, küpsele, keerukale. See mõiste leiab tavakeeles
üldse harva kasutamist, tundudes osutavat millelegi erilisele, tähtsale. Mis
psühholoogiateaduse aspektist vaadatuna pole kaugeltki õige! Iga kelm või
päevavaras on oma iseloomu pahupoolest hoolimata siiski ka isiksus. Kuid
mida see tähendab? Nagu sellest raamatustki nähtub, ei ole ka XX sajandi
psühholoogia helgemad pead osanud sellele küsimusele ühest vastust anda.

Isiksuse olemus

Osa selles raamatus tutvustatud autoreid, näiteks Skinner, väldib ülepea

mõistet „personality", mitu psühholoogi avab aga isiksuse sisu igaüks oma-
enda teooria spetsiifiliste konstruktide vahendusel. Kui Freud eristab isiksu-
ses icT'\, egot ja superegot, siis psühhoanalüüsist inspireeritud Berne toob
selles esile „vanema", „lapse" ja täiskasvanu" tasandi, Jung on suhestanud
„persona" aga „ise" ning „varjuga" Ilmselt kõige universaalsema isiksuse
määratluse on pakkunud juba eessõnaski tsiteeritud G. Allport: „Isiksus on
indiviidide iseloomulike käitumisviiside ja mõtteid defineerivate psühhofü-
sioloogiliste süsteemide dünaamiline organisatsioon indiviidis." (Allport
1961, lk 28, Konstabel 2003, lk 71) Enam-vähem sama mõtet oskab
S. R. Maddi väljendada aga hoopis keerukalt: „Isiksus on nende karakteris-
tikute ja tendentside /püüdluste/ konkreetne kogum, mis tingib need üldised
ja individuaalsed käitumise ilmingud (mõtted, tunded, teod), mis on ajas
püsivad ning võivad saada või ka mitte saada seletuse üksnes nende sot-
siaalsete ja bioloogiliste faktorite kaudu, mis mõjutavad inimese funktsio-
neerimise aktuaalse situatsiooni." Meelde need definitsioonid ilma tuupimi-
seta muidugi ei jää. Tekib küsimus, kas ei võiks isiksust määratleda selge-
mini, lihtsamini, väljaspool konkreetseid teooriaid, nõnda et see saaks ka
mittepsühholoogile mõistetavaks.
Nii tavainimesed kui ka teadlased määratlevad konkreetseid isiksusi
sageli vaadeldavale subjektile omaste silmahakkavate joonte kaudu. Seega
on isiksus inimese kõige iseloomulikumate tunnuste kogum, see manifes-
teerib sügavamal, n-ö psühholoogilisel tasandil inimese individuaalsuse.
Individuaalsete erinevuste kas või hüpoteetiline ja rohmakas diferentseeri-
mine on üpris praktiline ettevõtmine personalitalitustes, haridus- ja raviasu-
tustes. Paraku - nagu leidis toonitamist eriti W Mischeli joonepsühholoo-
gia kriitikas - ei ennusta üks või teine silmahakkav omadus seda, kuidas
inimene tegelikult toimib hulgas konkreetsetes olukordades. Isiksuse sa-
mastamisel tema tunnuste kogumiga jäetakse enamasti kõrvale ka inimese
kompetentsid (teadmised, oskused, kogemused) mingil kindlal alal tegut-
semiseks. Idamaiste õpetuste (j°°ga, sufism, taoism ja budism) taustal tekib
aga õigustatud küsimus, kas inimeste „teistest erinevus" ongi isiksuses ikka
see kõige olulisem. See näib iseloomustavat mitte kogu maailma, vaid üks-
nes lääne (individualistlikku) ilmavaadet ja ellusuhtumist.
Ent toogem nüüd välja veel mõned isiksuse erinevad tõlgendusviisid
personoloogias (H. Murray termin) ehk isiksusepsühholoogias. Nagu all-
järgnevast nähtub, on säärane ülikeerukas fenomen nagu isiksus tõepoolest
väga mitmeti tõlgitsetav.
Enamik teooriaid vaatleb isiksust mingi hüpoteetilise sisemise struk-
tuuri ehk hierarhilise süsteemina, mis kujundab inimese reaalset käitumist.
Säärane lääne psühholoogia määratlus pole vastuolus ka näiteks karmajoo-
ga või zeni põhimõtetega. Iseasi, mil määral sedavõrd abstraktset isiksuse-
käsitlust annab ühe mudeliga määratleda. Iga teooria rõhutab ise määral
bioloogiliste ja geneetiliste tegurite, päritolu, varase lapsepõlve kogemuste,
kasvuperekonna ja miljöö tähtsust isiksuse kujunemisel. Isiksuse püsivus-
muutuvus leiab iga õpetuste raames taas isesugust käsitlust. Samal ajal kui
ortodoksne freudism jätab isiksusliku küpsemise temaatika kõrvale, leiab
see Eriksoni elukaareteoorias, veel enam aga humanistlikus psühholoogia-
suunas (rääkimata juba idamaistest õpetustest) erilist rõhutamist.
Kui individuaalse mina isiksust kujundav tähendus on C. Rogersi ja
jooga keskne aksioom, siis nii neobiheiviorism kui ka zen suhtuvad
konstrukti „mina" äärmiselt skeptiliselt. Oma eraldi „ise" sulandumine al-
gul dervišite vennaskonda, hiljem jumalasse on keskne suunis ka sufismis.
Samal ajal kui Bandura ja Rotter rõhutavad isiksuse ja situatsiooni kee-
rukat suhtetoimet reaalse käitumise kujundamisel, peavad nii Jung, Rogers
kui ka Kelly - igaüks küll oma vaatenurgast - olulisimaks seda subjektiiv-
set maailmapilti, mis igal inimesel on elust, endast, maailmast kujunenud.
Mõned teooriad (Freud, Rogers), aga ka mitu ida õpetust (bhaktijooga,
sufist Rumi õpetus jt) toonitavad isiksuses emotsionaalset plaani, teised
seevastu (Allport, Kelly) intellektuaalset. Kui Fromm ja hulk teisi psühho-
analüüsi reformijaid rõhutavad inimese teadvustamata loomust ja irratsio-
naalseid tendentse, on Skinneri ja Bandura teooriais see temaatika taga-
plaanil või üldse avamata. Kui Freudi, Adleri ja (selles raamatus käsitlema-
ta) Berne'i ning Sullivani teooriais paistab silma nende loojate töö psüh-
hiaatritena, on mitmed teised õpetused (Allport, Maslow, Lewin) loodud
ülikooli akadeemilises õhkkonnas, mistõttu teraapia küsimusring leiab vä-
hem käsitlemist. Osa isiksuse käsitlusi, eriti Freudi ja Frommi teooriad, ku-
jutavad endast väga hästi süstematiseeritud terviklikke õpetusi, teised aga -
nii W Jamesi funktsionalism, G. Kelly individuaalsete konstruktide teooria
kui ka Suur Viisik - ei pretendeerigi isiksuse kõiki olulisi aspekte hõlmama.
Ilmselt võib nõustuda L. Hjelle ja D. Ziegleri väitega, et ehkki psühho-
loogiateadus ei oska tänapäevalgi veel selgelt ja täpselt öelda, mis on isik-
sus, avardab selle erinevate tõlgendustega tutvumine väga oluliselt meie
teadmisi inimloomusest.

Isiksuseteooriate liigitusest

On üldteada, et suuri kunstnikke ja kirjanikke on raske lahterdada min-

gi voolu või moesuuna esindajaks. Iseloomulikuks näiteks on Mikalojus
Konstantinas Ciurlionis, kelle taieseid võime vaadelda sümbolismi, sürrea-
lismi, mingis rakursis kas või naivismi manifestatsioonina, kuid kes samas
on täiesti kordumatult omanäoline leedu kunstnik. Keda ei iseloomusta ra-
huldavalt ühegi ismiga. Samal kombel leidub sõjaväes ja vanglas „käitumi-
se modifitseerimise" programmide teoreetilise põhjendaja Skinneri töödes
väga „humanistlikke" mõtteavaldusi, hulk ortodoksse freudismi armutuid
kriitikuid on aga ise täie endastmõistetavusega üle võtnud Sigmund ja Anna
Freudi ego kaitsemehhanismide läbinisti psühhoanalüütilise kontseptsiooni.
Tähendusrikas on see, et enam-vähem kõik isiksusepsühholoogia õpi-
kud on üritanud välja töötada oma viisi XX sajandi klassikuid „rubritseeri-
da" Esitagem neist kaks.
Lähtudes isiksuses selle tuuma ja „perifeeria" diferentseerimisest, jao-
tab S. Maddi oma raamatus „Personality Theories: A Comparative Ana-
lysis" käsitletud 15 autorit vastavalt isiksuse integreeriva tuuma käsitlusele
järgmistesse rühmadesse.
Konfliktimudelid: Freud, Murray, Sullivan, Erikson jt.
Enesetäiustamise ja -aktualiseerimise mudelid: Rogers, Maslow,
Adler, Allport, Fromm.
Kooskõlamudelid: Kelly, Maddi ise jt.
 L. Hjelle ja D. Ziegler kasutavad järgmist liigitust.
1 Psühhodünaamiline suund: Freud.
2. Psühhodünaamilise suuna modifitseerijad: Adler ja Jung.
3. Ego-psühholoogia ning sellega seotud teooriad: Erikson, Fromm,
Horney.
4. Isiksuse dispositsionaalsed käsitlused: Allport, Eysenck, Cattell.
Siia võiks liita loogiliselt ka Hjellel ja Ziegleril käsitlemata jäetud Suure
Viisiku.
5. Isiksuse käsitluse sotsiaal-kognitiivne suund: Bandura ja Rotter.
Tingimisi kuuluks nende mudelite hulka ka mainitud autorite õpikust välja
jäetud Mischel.
6. Isiksuse käsitlemise kognitiivne suund: Kelly.
7 Humanistliku psühholoogia esindajad: Maslow ja Rogers.
Toodud klassifikatsiooni järgi on joogale ja zenile kahtlemata lähimad
Maddi eneseaktualiseerimise mudelid ja Hjelle-Ziegleri humanistlik psüh-
holoogia. Sufism on aga täiesti omaette nähtus; eneserealiseerimist rõhuta-
vatele õpetustele lisaks võiks selle dervišitraditsioonis ja vennaskonnaprak-
tikas soovi korral eristada nii Adleri õpetusele (Gesellschaftsgefühl) kui ka
biheiviorismile (väga palju kindlaid käitumisvorme ja eluviisi kinnistavaid
tegureid) omaseid jooni.
Uuema aja käsitluste näiteks võiks sobida D. Funderi (2001, Allik
2003, lk 12-13) käsitlus, mis kirjeldab oma liigituses nelja klassikalist ja
kolme uut isiksusepsühholoogia paradigmat.
A. Klassikalised käsitlused
1. Psühhoanalüütiline paradigma.
2. Isiksusejoonte paradigma.
3. Biheivioristlik paradigma.
4. Humanistlik paradigma.

B. Uued käsitlused
1. Sotsiaal-kognitiivne paradigma (Bandura ja Mischel).
2. Bioloogiline paradigma.
3. Evolutsiooniline paradigma.
Enamik psühholoogia kõrgkooliõpikuid rõhutab isiksuseteooriate tut-
vustamisel klassikalise ja reformeeritud psühhoanalüüsi kõrval biheiviorist-
likku, humanistlikku ja kognitiivset traditsiooni. Olen seda jaotust järginud
ka oma raamatus, kaasates kirjeldatavate õpetuste hulka lisaks idamaistele
õpetustele funktsionaalse psühholoogia ja pragmatismi klassiku W Jamesi
ning „geštaltismi" mainekaimaks arendajaks peetava K. Lewini.
 Milline on hea isiksuseteooria?

See küsimus on pakkunud erilist huvi nii G. Allport'iie (1968),

A. Maslow'le (1970), L. Hjellele ja D. Zieglerile (1997) kui ka S. Maddile
(2002). Püüdkem allpool välja tuua tosina jao hea isiksuseõpetuse tunnuseid.
1. Teooria peaks seletama inimeste individuaalsete erinevuse olemust.
Nn jooneteooriad (Cattell jt) vastavad toodud kriteeriumile üsna hästi.
2. Teooria peaks selgitama inimese isikupära tekke asjaolusid. Sellest
aspektist on isiksuseõpetustes veel palju arenguruumi.
3. Teooria peaks võimaldama ennustada inimeste arengukriise ja teisi
psüühilisi probleeme. Eriksoni, aga ka Frommi, Kelly, Bandura jt õpetused
pakuvad siin hulga seletavaid skeeme.
4. Teooria peaks ennustama inimeste käitumist korduvates tüüpilistes
olukordades. Labori tingimustes loodud olukordade käitumist lubab üsna
suure tõenäosusega prognoosida Skinneri jt biheivioristide teooria. Reaalelu
variatiivseis olukordades inimkäitumise rahuldaval viisil prognoosimiseks
pole aga loodud veel ainsatki õpetust.
5. Teooria peaks evima „väljundi" rakenduspsühholoogias: vaimse
tervishoiu tagamises, psühhodiagnostikas, organisatsiooni väljaarendamise
ja juhtimise tõhustamises, hariduselus, nõustamises, suhtlemisoskuses, in-
tellekti ja loovuse arendamise programmides jne. Paljud teooriad ongi leid-
nud just rakenduspsühholoogias laia kõlapinna. Mainigem näiteks Skinneri,
Lewini ja Bandura õpetust. Kõik käsitletud idamaised õpetused suunavad
oma järgijad moraali ettekirjutuste, askeesi, meditatsioonitehnikate jt va-
henditega eelistama kindlat eluviisi ning on selles mõttes väga selge väl-
jundiga.
6. Teooria mõisted, postulaadid, seaduspärasused, prognoosid peaksid
kujundama ühtse tervikliku lõpetatud süsteemi. Kõige vähem vastab sellele
kriteeriumile ilmselt sufism, aga ka seoses zeniga põgusat tutvustamist
leidnud taoism. Kumbki neist ei taotlegi tegelikult olla mingi teooria.
7 Hea teooria peaks olema ühtaegu ökonoomne ja käepärane, piiratud
ulatusega terminite ning selgete ja üldarusaadavate formulatsioonidega.
Üheks selliseks on Adleri õpetus.
8. Teooriale lisab väärtust selle avatus teaduse uutele faktidele ja para-
digmadele. Selle kriteeriumi järgi võiks esile tõsta suhteliselt uuemaid õpe-
tusi, Bandura teooriat, aga ka Suurt Viisikut.
9. Isiksuseteooria haare peaks ulatuma inimese bioloogilistest ja ge-
neetilistest teguritest keskkonna mõjutuste ja situatsiooni karakteristikute-
ni. Paljud teooriad on küll lülitanud oma isiksuse mudelisse nii inimese pä-
ritolu, keskkonna kui ka situatsiooni, ent sageli piirdub mainitud teguritega
arvestamine positsiooni või lahtriga suuremas skeemis.
10. Teaduslikult aktsepteeritav õpetus peaks olema empiiriliselt veri-
fitseeritav. Nõrgima staatusega on selle näitaja järgi ortodoksne freudism,
aga ka Jungi õpetus. Ei söandaks aga kuidagi oletada, kuidas võiks aga v e -
rifitseerida" näiteks säärast õpetust nagu sufism.
11. Teooria väärtust lisab selle originaalsus, selles peaks olema midagi
säärast, mis ei teki n-ö iseeneslikult vastavalt teaduse arengule. Sellest vaa-
tepunktist ei leidu Freudile, Jungile ja Kellyle vist võrdset.
12. Tugev teooria on innovaatiline, traditsiooni või koolkonda rajava
tähendusega. Freudi kõrval võiks selle kriteeriumi järgi esile tõsta ka
Maslow'
Tänapäeval ei leidu paraku ilmselt ainsatki isiksuse teooriat, mis vas-
taks kõigile neile kriteeriumeile rahuldavalt. Näib, nagu vajaksid mitmed
inimloomuse diametraalselt erinevad käsitlused - näiteks Skinneri biheivio-
rism ja Frommi „radikaalhumanism", lääne valdavalt analüütiline ning
idamaa holistlik inimesekäsitlus - otsekui yin ja yang paratamatult oma
vastaspoolust.

Veidi isiklikku
G. W Allport (1961) nendib, et kummalisel kombel jätab professio-
naalsete psühholoogide praktilise inimesetundmise oskus soovida. Psühho-
loogiaõppejõuna olen pidanud palju kordi nukralt tõdema, et mõnedki tu-
dengid omandavad küll eksamiks ülevaate inimpsüühika seaduspärasustest
ja mitmesugustest teooriatest, ent juba paari kuu pärast on õpitust ainult
riismed meeles. Mis aga veel hullem: teooria tundmine ei näi kuigivõrd toe-
tavat tegeliku elu vajadusi ja võimalusi. Samas on Kurt Lewin öelnud, pole
midagi praktilisemat heast teooriast. Milles on asi? Ilmselt võiks vastuse
saada sellestsamast raamatust, Abraham Maslow" ja Erich Frommi mõte-
test. Maslow' järgi võib töötada, armastada, elada ja õppida nii defitsi-
taarses kui ka end aktualiseerivas mooduses. Esimesel juhul õpitakse sun-
nismaiselt ettenähtud mahus ja kindlaks perioodiks ära see hädatarvilik, mis
eksamil läbisaamiseks nõutav. Teisel korral aga püütakse loetava, kuuldava,
õpitavaga kaasa elada, sellele omaenda subjektiivses maailmas koht teha
ning abstraktsele ja teoreetilisele tegelikus elus rakendus leida. Fromm aga
toonitab vajadust õpitav materjal lahi mõtestada, läbi oma kriitilise arutluse
lasta ning sel moel otsekui loengu või kirjasõna kaasaloojaks saada. Pajatan
nüüd veidi iseenda kogemustest erinevate psühholoogiliste õpetuste oma-
seks kujundamisel.
 Kõigepealt pean üht tuntud vene kirjanikku parafraseerides tunnistama,
et kogu oma julguse psühholoogias kaasa rääkida võlgnen ma... zen-
budismile. Avastasin zeni tegelikult juba keskkoolis Salingeri lugedes. Ma
vaid ei teadnud siis veel, et see on zen - eluvaade, mis püüab vabaks saada
konventsionaalsest mõtteviisist ja kompulsiivsest püüdest „olla nagu kõik
teised" Zen püüab jääda vabaks leksikaalsetest spekulatsioonidest: kõik
kirjasõnasse talletatu on selle õpetuse järgi otsekui teeviit tõele, mitte min-
gil juhul aga tõde ise! Zeni printsiip läheneda mis tahes õpetustele algaja
vaimuga, ent säilitada samas ka kõikeläbistav kahtlus on omal kohal sel-
leks, et kümneid nüüdisaja omavahel võistlevaid kontseptsioone ja teooriaid
mõista, ilma et neis lõplikult segi mindaks, neisse n-ö ära uputaks. Zen an-
nab ka vaatenurga mõista psühholoogide mängumaad otsekui teise nurga
alt, kuskilt kõrvalt või ülalt. Ja lõpuks väljendub zeni tekstides mahajaana-
budismi aastasadadevanune elamistarkus, mis tegelikult on idamaisel moel
lahti mõtestatud psühholoogia. Mitmedki Georg Kelly ja tänapäeva kogni-
tiivse psühholoogiakoolkonna esindajate arusaamad on üsna lähedased
maineka Ameerika orientalisti ja humanistliku psühholoogi Alan Wattsi
(1973) väitele, et lääne inimestel on ida mõtteviisist arusaamise tõkkeks
nende keel, mis mõistab maailma nähtusi staatiliselt ja n-ö väljaeraldavalt
(mingi asi ei saa samal ajal olla A ning mitte-A). Ida mõtteviis näeb maail-
ma ennemini protsessilisena, üleminekuna ühest seisundist teise. Kõik muu-
tub selle vaateviisi omandamisel märksa tinglikumaks, relatiivsemaks, „in-
klusiivsemaks" (nähtuste põimumise, otsekui vastastikuse hõlmamise mõt-
tes). Wattsist lähtudes võiks muide üheks viisiks isiksusepsühholoogia eri
õpetusi endale lähedasemaks taha avastada see ühisosa, mis näiliselt vastu-
rääkivais õpetustes - näiteks ortodoksses freudismis ja neobiheiviorismis -
siiski leidub.
Ent tagasi psühholoogia juurde. Mulle isiklikult meeldib Salvatore
R. Maddi mitte ilma irooniata määratletud „heatahtlik" tendents seada isik-
susepsühholoogia tunnustatud teoreetikud n-ö võrdsena kõrvuti, ilma et
nende puuduste üleslugemine valmistaks pinda ühe kaasaegse ja „kõige
õigema" õpetuse esiletõstmiseks. Minu meelest on praegu veel vara loota
mingi kõiki lääne isiksusepsühholoogia põhiõpetusi integreeriva metateoo-
ria teket. See võib aastakümnete pärast ehk isegi ka teoks saada. Kuid üsna
kindel, et pärast superteooria teket leidub rühm auahneid teadlasi, kes vaid-
lustavad selle peatselt konkureeriva hüperteooriaga. Niisiis olen seda meelt,
et kõik siin raamatus vahendatud õpetused evivad vähemal või suuremal
määral enese elupraktikas rakendamise potentsiaali. Iseasi, kuivõrd see
teooriate esmatutvumisel ilmsiks tuleb.
 Õpetuste rakendusaladest

Järgnevalt teen katse tutvustada kõiki käsitletud õpetusi paarikümne

isiksuse põhiloomuse määratlemise, inimesetundmise, enesearendamise
ning inimeste käitumusliku regulatsiooni aspektist olulise võtmeküsimuse
kaudu. Toodud valik ei taotle mõistagi olla psüühiliste või sotsiaalsete
probleemide põhjendatud esindatus. Autori sooviks on vaid ilmestada põ-
gusalt eri õpetuste rakendatavust igapäevaelu psühholoogia sfääri kuuluvate
küsimuste mõtestamisel.
1. Inimesetundmine. Adler, Allport, Cattell, Eysenck, Suur Viisik.
2. Psüühilised ja isiksusehäired. Väiksemal või suuremal määral kõik
käsitletud teooriad.
3. Kasvuraskused. Freud, Jung, Adler, Erikson, Rogers, Skinner,
Bandura.
4. Miljöö toime isiksusele. Lewin jt.
5. Inimese elukaar ja isiksuslik areng. Adler, Erikson ja kõik
„humanisid"
6. Inimese kesksed ajejõud. Ennekõike psühhodünaamilise koolkon-
na teooriad, aga ka Eysenck, Lewin jt.
7 Käitumist kujundavad mõjurid ja käitumise ohjamine. Skinner,
Rotter, Bandura, Mischel.
8. Inimese subjektiivse maailma väärtustamine. Rogers, Kelly,
Maslow, sufism ja zen.
9. Narkomaania, kuritegevus jt hälbiva käitumise vormid. Fromm,
Skinner, Bandura.
10. Agressiivsus. Freud, Adler, Fromm, Bandura.
11. Õpikäitumine. James, Skinner, Maslow, Rogers, Bandura.
12. Enesekasvatamine. James, Adler, Jung, Rogers, Rotter, Bandura
ning mõistagi jooga ja zen.
13. Juhtimine ja organisatsioonikäitumine. Lewin, Eysenck, Maslow.
14. Kultuurierinevuste lahtiseletamine. Jung, Erikson, Fromm,
Eysenck.
15. Probleemid armastuses ja pereelus. Adler, Erikson, Maslow,
Fromm, bhaktijooga.
16. Enesekehtestamine. Bandura jt.
17 Suhtlemine. Adler, Rogers, Kelly, Bandura jt.
18. Loovus. Freud, Jung, Maslow, Eysenck, Rogers, zen.
19. Unenägude tähendus. Enam-vähem kõik psühhoanalüütikud, aga
ka mõned joogasuunad ja sufism.
 20. Religioossed ja transtsendentsed elamused. James, Jung, Fromm,
Maslow, jooga, sufism ja zen.
Lõpetuseks poleks liigne meenutada Ludwig Wittgensteini kuulsat üt-
lust, mis algab sõnadega: õpetus on ainult redel uue kõrguse saavutamiseks.
Selleks et omandada igapäevaeluks usaldusväärne orienteeriv psühholoogi-
line skeem, võib vabalt piirduda ühe keskse õpetusega, mille me hästi lahti
mõtestame ja põhijoontes ka meelde jätame. Kes jõuaks kõike teoreetilist
meeles pidada. Nii nagu enamik psühholoogiagurusid valis oma uurimisala
subjektiivsete huvide põhjal, võib ka psühholooge endale orientiiriks valida
puhtsubjektiivse meeldivuse järgi. Teiste õpetuste puhul piisab sellest, kui
need tarbe korral - näiteks eksamiks - kas või kord elus endale selgelt lahti
mõtestada. Jääb veel öelda, et oleksin rõõmus, kui käesolev raamat juhib
oma mõnevõrra lihtsustatud ainekäsitlusest hoolimata (või just tänu selle-
le!) lugejad XX sajandi psühholoogia ning oriendi vaimsete õpetuste pare-
ma mõistmiseni.
Kirjandus
Loetelust on väljajäetud enamik raamatu põhitekstis viidatud teostest.

1. Allik, J. Isiksus ja seadumused. (2003). - Isiksusepsühholoogia.

Tartu Ülikooli Kirjastus.
2. Assagioli, R. (1972). Psychosynthesis. NY- Viking Press.
3. Berne, E. (2001). Suhtlemismängud. Tallinn: Väike Vanker.
4. Bhagavadgltä. (1980). Tallinn: „Loomingu" raamatukogu.
5. Block, J. (1995). A contrarian view of the five-factor approach to
personality description. Pychological Bulletin, 117, 187-215.
6. Conze, E. (1994). Buddhismi lühike ajalugu. Tallinn:
Buddhakirj astus.
7 Corey, G. (2001). Juhtumi analüüs nõustamises ja psühhoteraapias.
Tallinn: Väike Vanker.
8. Frager, R., Fadiman, J. (1998). Personality and personal growth.
NY Longman.
9. Franki, V (1983). Olemisen tarkoitus. Helsinki: Otava.
10. Freud, S. (1999). Inimhinge anatoomiast. Tartu Tartu Ülikooli Kir-
jastus.
11. Great thinkers of the Eastern world the major thinkers and the
philosophical and religious classics of China, India, Japan, Korea,
and the world of Islam / edited by Ian P McGreal. (1995). NY
HarperCollins Publishers.
12. Guenon, R. (1996). Ida metafüüsika. Lindude keel. Islami
esoterism. - Vikerkaar 5 - 6, lk 98 - 118.
13. Hall, C , Lindzey, G. (1957). Theories of personality. NY: Wiley.
14. Hjelle, L. A., Ziegler, D. J. (1992). Personality theories. NY:
McGraw-Hill.
15. Holtzmeyer. (1934). Alateadvus ja psühhoanalüüs. Tartu: EKS kir-
jastus
16. Jung, C. G. (2003). Anima on elu sealpool kõiki kategooriaid. Päi-
kesetuul. Märts 2003, lk 24 - 26
17 Jung, C. G. (2003). Kollektiivse alateadvuse arhetüübid VIII.
Päikesetuul. Juuni - juuli 2003. Lk 26 - 28
18. Kidron, A., Oidjärv, H. Harrastame joogat. 2004. Tallinn: Mondo.
-
19 Kohi, H. (1969). The open classroom. N Y New York Review
Books.
20. Konstabel, K. (2003). Mis on isiksuseomadused? - Isiksusepsühho-
loogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
21. Loevinger, J. (1987). Paradigms of personality. NY- Freeman.
22. Moore, R., Gillette, D. (2002). Kuningas, sõjamees, maag, armasta-
ja. Teekond küpse mehelikkuse lätetele. Tartu: Huma.
23. Nelson-Jones, R. (2004). Cognitive humanistic therapy : Buddhism,
Christianity and being fully human. London: SAGE
24. Rogers, C. R. Loominguteooria poole. Akadeemia 7, lk 1441 -
1457
25. Ross, L., Nisbett, R. E. (1991). The person and the situation. NY:
McGraw-Hill.
26. Suzuki, D. (1973). Zen and Japanese culture. NY- Princeton
University Press
27. Suzuki, S. (1986). Zen-Mind - Beginners mind. NY- Weatherhill.
28. Zen opas mielenrauhaan. (2000). Karisto OY
29. Udam, H. (2001). „Uus loomine" sufismis. - Orienditeekond. Tar-
tu: Ilmamaa, lk 207 - 215.
30. Udam, H. Sufism: Lühike usundilooline sissejuhatus. (2004). Aka-
deemia 7 Lk 1 4 4 3 - 1472.
31. Watts, A. Zen. (1973). Keuruu: Otava.
32. Wood, E. (1971). Great system of yoga. London.
33. Hp^nc Illax. 1993. CV(})HH. CIT6; «Hporpecc».
34. KejiJiH, A. J\. 2000. Teopna JIHHHOCTH. CFI6; «Pent».
35. JleBHH, K. 2002. O n p e ^ e n e H H e noHHTHA «nõue B /jaHHtiH
MOMeHT». - HcTopna ncnxojiorHH. XX BeK. MocKBa.
36. JleBHH, K. 2002. TnnojiorHfl H T e o p n a nojra. - HcTOpna
ncnxojiorHH. XX BeK. MocKBa.
37 Ma^AH, C. P 2002. TeopHH JIHHHOCTH: cpaBHHTejitHbiH aHajiH3.
CÜ6.
38. Macnoy, A. 2002. ITo HanpaBJieHHK) K HCHXOJIOTHH õbiTHa. 3KCMO-
npecc.
39. Macnoy, A. 2003. MoTHBainia H jiHHHOCTb. CI16; IiHTep.
40. OnnopT, T B. JIHHHOCTB: npoöneivia HayKH HJIH HCKyccTBa
(http://personhuman.narod.ru/goo.html)
4 1 . CKHHHep, E. 2002. OnepaTHBHoe noBe/jeHHe - HcTOpna
ncnxojiorHH. XX BeK. MocKBa.
42. OpeÜA^cep, P Oeü/rHMeH, /J. 2002. JIHHHOCTL. TeopHH,
3 K c n e p H M e H T b i , ynpa^cHeHHa. CF16; «HeBa».
43. Xtejui, J I . 3nrjiep, J\. 1997 TeopHH JIHHHOCTH. CI16.