“Kus laulavad langustid” analüüs

Delia Owens

Denisa Nicoleta Vicol

12RL

1. Teos kirjeldab ühe tüdruku elu, kes on oma pere poolt maha jäetud ning oli sunnitud üksi elama
paduras. Tema isa oli vägistav joodik ning ema vaimne tervis halvenes nii palju, et ta lahkus.
Asjatundmatud linnaelanikud ei teadnud kuidas käituda nendega, kes on teistest erinevad seega
keeldusid eelarvamuste tõttu tüdrukut abistamast. Selline kitsameelsus hägustas nende
otsustusvõime ning hiljem süüdistasid teda ka mõrvast. Tüdruk, Kya, õppis ise toime tulema, ta
teenis raha rannakarpide ja kala müümisest ning hiljem tema kirjutatud raamatutega. Kya’l oli
raskusi suhete loomisega, osaliselt kuna ta ei osanud oma tunded väljendada ning ka sellepärast,
et ta kartis haiget saada juhul kui need inimesed teha maha jätavad. Ta õppis oma ‘perelt’ - padur;
Kya jälgis ja võrdles loomade käitumist inimeste käitumisega, et neid paremini mõista.
2. Üksildus on parem kui hirmunult elamine.
3. Üks põhiliselt käsitletud teema on koduvägivald ning selle tagajärjed lastele ning partnerile. Kui
üks Kya endine partner proovis teda vägistada, sai ta aru, miks tema pere lahku läks. Nad ei
suutnud elada hirmus, et nende isa võib iga hetk neid rünnata või nende peale karjuda. Selline
mitteteadmine ajab inimese vaimset tervist segadusse ja kutsub esile põgene-või-võitle
reaktsiooni. Inimene ei suuda selliselt kaua elada kuna pidev stress kurnab organismi. Kya ema
(Maria Jacques) oli nii füüsiliselt ja vaimselt kokkuvarisenud, et ta lahkus ja jättis oma lapsi. Ta
oli nii šokeeritud, et ta teadvustas oma laste hülgamise alles hiljem. Mis ajas olukorda
keerulisemaks oli see, et pärast lahkumise teadvustamist proovis ta oma lapsi tagasi saada, kuid
mees oli ähvardanud, et kui ta tagasi tuleb, peksab ta neid kõiki ära tundmatuks. Hiljem keeldus
ta ravist kuna tugev süütunne ei lasknud tal oma haiguse ravida põhjendusega, et ta vääris seda
valu oma tegude eest (ennasthävitav käitumine tugeva süütunne ja kahetsuse tõttu - naine võis
tunda end nõrgana, et ta oli ära läinud, kuid hirm oli nii suur enda ja laste pärast, et ta ei suutnud
tagasi minna).
4.

A) Inimeste suhtumine nahavärvide erinevusse toob esile rassilist ebavõrdsust. - Juba romaani
alguses on vihjeid välimusel põhinevast diskrimineerimisest. Raamat on asetatud 50. – 60.
 aastatel, ning sellel perioodil oli inimestevaheline rassism jõuline. Piirkonnas, kus lugu leiab
aset on kaks väiksemat küla - Colored town mustanahalistele ning Barkley Cove rikastele
valgenahalistele. Romaanis on kirjeldatud, kuidas mustanahalised lapsed peavad käima
erinevaste koolides kehvemates tingimustes. Samuti on erinevad kirikud valge- ja
mustanahalistele ning kohturuumis ei tohi mustanahalised valgetega isutada (mustanahalistele on
määratud rõdu).

B) Inimeste mõtlemine on väga subjektiivne ning tihtipeale nende langetatud otsused on

mõjutanud eelarvamused, mis ei pruugi olla tõesed. - Romaanis on linnainimestel tekkinud palju
väärad eelarvamused paduras elavate inimeste kohta. Neid on sildistatud kui räpaseid heidikuid,
kellel pole õigust linlaste seas elada. Sellise lihtsameelsuse tagajärgi võib näha Kya elu kulgedes.
Ta oli ühiskonnast välja heidetud ja kiusatud, kuna ta polnud üks neist. Rahvas nägi ainult vaese
tüdruku välimust ja hindas teda selle ja muude eelarvamuste põhjal, mis teiste padura inimeste
kohta on seatud. Teda kutsuti Paduratüdrukuks. Millest nad aru ei saanud, olid tüdruku
ebatavalised elamistingimused ning vaimsed raskused, mida Kya pidi läbi elama. Sellest võib
järeldada, et ühiskond ei täitnud oma kohustust Kya suhtes ning siit tugevnevad hüljatuse
probleemid.

C) Kya pidi üksi maailmast aru saama ja end kasvatama, maailmas kus inimeste käitumine on
impulsiivne ja isekas. - Kya oli endale teadvustanud, et kõik lahkusid isa pärast, kuid ei saanud
aru miks teda kaasa ei võetud, ‘See väike põssa jäi koju’ oli ta iseendale öelnud. Elu jooksul
proovis Kya läbi looduse jälitamise endale selgeks teha inimeste käitumist ning miks teda üksi
jäeti. Instinkte, mis on inimestel jäänud loomadelt võib läbi selle seletata. Näiteks hirm inimeste
vastu, mis erinevad kuidagi teistest. Selline moondunud väljanägemine või käitumine võib
loomariigis kiskjaid ligi tõmmata, seega teistest erinev loom tapeti. Sarnaselt võib selgitada ka
meeste vajadus paljuneda ja kuidas Chase proovis Kya’t ära kasutada kuna poiss teadis, et tüdruk
ei tea oma seksuaalsusest suurt midagi. Keegi ei seletanud Kya’le kuidas vahekord ja sellised
asjad peaksid olema ja ainuke allikas tema teadmistele olidki seksinäljased teismelised poisid.

5.

A) ‘Liiv hoiab saladusi kiivamalt kui mudapinnas’ - lk 80

B) ‘Kes otsustab meie surma hetke?’ - lk 303

C) ‘Kaugel eemal, seal, kus laulavad langustid.’ - lk 389

6.
 a)Tegelaste loetelu

Peategelane:

 Catherine Danille Clark (Kya; Amanda Hamilton) - peategelane, paduratüdruk; Amanda

Hamilton oli Kya anonüümne autori nimi

Kõrvaltegelased:

 Tate Walker – Kya esimene sõber ja romantiline partner

 Chase Andrews – Kya teine romantiline partner
 Ed Jackson – Barkley Cove’i šeriff
 Üpik - mustanahaline mees, kes omas jahisadama bensiinijaam
 Mabel - Üpiku abikaasa ja Kya’le ainuke naissoost eeskuju
 Jeremy Andrew Clark (Jodie) - Kya vanem vend
 Jackson Henry Clark – Kya isa

Episoodilised tegelased:

 Amanda Margaret Clark (Mandy) - Kya vanem õde

 Napier Murphy Clark (Murphy) - Kya vanim vend
 Mary Helen Clark (Missy) - Kya vanim õde
 Julienne Maria Jacques – Kya ema
 Miss Pansy Price - töötab Kressi poes
 Sarah Singletary – kassapidaja Piggly Wiggly poes
 Sally Culpepper – Barkley Cove’i koolinspektor
 Hal Miller – krevetilaeva meeskonna liige
 Tim O’Neal - krevetilaeva omanik, meeskonna kapten
 Scupper Walker – Tate'i isa
 Rodney Horn – kohalik kalur
 Robert Foster – Kya raamatute toimetaja
 Kohtunik Sims – Kya mõrvajuhtumi kohtunik
 Sunday Justice – kohtumaja kass
 Dr, Steward Cone – koroner doktor
 Eric Chastain – riigi prokurör
 Tom Milton – Kya advokaat
b) Catherine Danille Clark’i analüüs nelja parameetri kaudu:

1. Kya on naissoost isik. Raamatu alguses on ta kuueaastane ning selle lõpuks on ta

kuuekümne nelja aastane. Ta on pärit Põhja-Carolinast, ning elab paduras, seega loodus
on talle südamelähedane. Tal on tumedad juuksed, oliivnahk ning on sale, täiskasnaueas
kirjeldatakse teda pikakasvulisena. Tema ema Julienne Maria Jacques lahkus
vaimsetervise purunemisel koduvägivalla tõttu. Ema oli psühhoosi läinud ning ei olnud
teadlik sellest, et ta lahkub. Kya isa Jackson Henry Clark mängis noorena pokkerit ning
purustas oma jalaluu sõjas ja sealt tagasi tulles muutus ta joodikuks. Ta ei olnud alati
vägivaldne, pärast pereliikmete lahkumist ta oli mõnda aega kaine ja proovis sided luua
Kya’ga. Aastaid pärast ema lahkumist oli Jackson jälle jooma hakanud ning lõpuks
lahkus. Kya’l on neli õde-venda, Murphy, Missy, Mandy ja Jodie. Pärast ema minek
läksid ka Murphy, Missy ja Mandy. Võib arvata, et nemad ei saanud Kya’t kaasa võtta,
kuna neil ei olnud stabiilne majanduslikolukord ning samuti alles lapsed. Jodie oli
viimane vend, kes lahkus ja vabandas Kya’le, et ta ei saa tüdrukut kaasa võtta. Kya jäi
kõige enam igatsema ema, emaliku läheduse tõttu ning Jodie’t kuna ta oli ainuke, kes
vabandas ja andis Kya’le teada lahkumisest. Isa lahkumine oli ka valus, aga mitte
sellepärast, et Kya igatseks teda, vaid ellujäämise ja üksinduse ärahoidmise eesmärgil. Isa
oli siiski väga ettearvamatu, ebausaldusväärne ning kohati vägivaldne.
2. Kya oli lapsena segaduses kuna tema pere oli teda maha jätnud. Tal oli raskusi iseendaga,
kuid ta tihti ei mõelnud nendele. Tema mõtted võttis üle ellujäämise instinkt – kuidas
raha teenida, et ta süüa saaks. Ta oli ebakindel ja kartis, et keegi tuvastab, et teda on üksi
jäetud. Ta eelistas üksi tegutsemist kuigi ta ihkas kellegi läheduse järel. Selline sisene
konflikt ajas teda loodust uurida, et enda ja teiste käitumisest aru saada. Tal ei olnud
sisemised vestlused, vaid pigem õppis passiivselt jälgides loomi ja putukaid. Kya oli
ettevaatlik kuna ta soovis paduras jääda. Ta pidas padurat oma emaks ning kajakad osa
oma perest – ainukesed, kes teda maha ei jätnud. Ta söötis kajakaid iga päev, tema
kiindumus nende vastu kasvas ning Kya’l tekkis hirm mõeldes, et kui ta ei sööta neid, siis
nemad ka lahkuvad. Ta ikka lootis, et ema ja Jodie tulevad tagasi, selle hetkeni kuni Jodie
tuli lõpuks tagasi ning andis teada, et ema oli surnud.
3. Ta oli sotsiaalselt isoleeritud ning tema ainukesed sõbrad olid Üpik, Mabel ja Tate
(hiljem pidas ta Chase sõbraks, kuid poiss pigem kasutas ta ära). Kya armastas loodust
ning ei suutnud ette kujutada elu ilma selleta. Ta oli lapsena väga vaene ning ta mõnikord
ei saanudki süüa. Ta pidi rannakarpe otsima ja Üpikule müüa, et midagigi saada. Hiljem
teda loodusehuvi tasus ära ning ta avaldas mõned raamatud padurast. Ta käis üks päev
 kooli, kuid seal lapsed kiusasid teda, kuna Kya ei osanud lugeda. Kya on isegi öelnud, et
kogu linn on tema vastu, ja see nii oligi. Väiksena tulid tema hütti ukse taga kaks noort
poissi, kes olid mässumeelsed ja põnevuseotsijad. Poisid tahtsin näha, see isend, kes üksi
paduras elab, tüdruk, kes käib vahel linnas ilma jalanõudeta ning talle liiga väikestes
mustades riietes. Teda pidevalt alavääristati elanike poolt. Hiljem nad isegi süüdistasid
teda mõrvast, kuigi šerif Ed’il ei olnud tõestust ning tunnistajapingil ei suutnud ta ühe
loole kindlaks jääda. Eelarvamused paduras elavate inimeste kohta kandusid üle Kya’le
kuigi tüdruk soovis teiste omaealiste lastega olla. Üles kasvades õppis ta lõpuks üksi
hakkama saama ning Kya’l ei olnud vaja teiste heakskiidu.
4. Tema lähedased kutsusid teda Kya’ks, kuid ma ei arva, et sellel on mingi eriline
tähendus, vaid on lihtsalt Catherine’i lühend. Linna elanikud kutsusid teda
Paduratüdrukuks, kuna ta elas paduras. Selline hüüdnimi oli alguses mõeldud halvas
mõttes - see räpane tüdruk, kes kardab inimesi ja elab üksi paduras. Ajaga võttis Kya
hüüdnime omaks, ta oli oma padura ekspert ning oligi nii-öelda Paduratüdruk. Hiljem
tema hauakivil on ka kirjas ‘Catherine Danille Clark, Paduratüdruk’. Tema roll on olla
osa padurast. Hiljem suudab ta luua ka suhe Tate’iga. Teiste inimese usaldamine ja
lähedal lubamine on Kya jaoks suur saavutus. Enamus tema elust inimesed, kas jätsid ta
maha(pere), kasutasid ta ära(Chase) või alavääristasid teda(linnaelanikud). Temast sai see
kellest räägiti, ta oligi üksik ja oligi natuke asotsiaalne, kuid see on pigem teiste süü,
kuna kõik lükkasid teda tagasi.

c) Jutustaja samastub peategelasega kui on kirjeldatud üksilduse tunnest ning pettumusest. Ta ei

süüdista ega laita Kya’t. Jutustaja kirjeldab Kya elu ning tema pere ajalugu. Samas usun, et oleks
võinud rohkem esile tuua Kya tunnete sisemaailm. Romaanis Kya ei arutle iseendaga, vaid teeb
otsused või järeldused/avastused. Jutustaja kirjeldab seda, mida Kya nägi loomade käitumises,
kuid jättis välja mida tüdruk tundis või arvas sellest. Tüdruk kindlasti samastus loodusega, kuid
inimese maailm ei ole nii otsekohene. Lugeja kohtub peategelasega esimest korda raamatu
alguses, Kya oli kuueaastane tüdruk, kes pesis nõud kui järsku kuulis uksepauku. Välja minnes
nägi ta, et ema hakkas teed pidi linna poole minema.

d) Kya enesehinnang oli häiritud kuna teda on mitme inimese poolt maha jäetud. Väikse
tüdrukuna ei suutnud ta vastata küsimusele, miks teda üksi jäeti. Täiskasvanuna oli ta aru saanud,
kuidas vägivald oli tema pere lahku löönud. Lapsena jälgis Kya teisi lapsi põõsast, ta proovis end
kujutada nende seas. Pidev mittetunnustamine teiste poolt aga lükkas Kya’t eemale ning tüdruk
pöördus tagasi padurale lohutuseks. Teda ikka tõmbas ligi paar noormeest, ning Kya uudishimu ja
läheduse vajadus lubas neil endale lähedal. Kya ei analüüsi ennast, vaid padurat. Tüdruk tihti
käitub impulsiivselt, näiteks hirmu eest ta peidab end põõsasse ja jälgib ümbrust. See ongi
tingitud sellest, et ta on loomadelt/putukatelt/lindudelt õppinud ning teised elusolendid lihtsalt
käituvad ega analüüsi ennast. Kya proovis oma mineviku unustada – kõik õudus ja häirivad
stseenid, kuid kui tema vend Jodie tagasi tuli, siis tulid ka kõik mälestused. Tulevikust ta ei
mõelnud, Kya elas hetkes. Alles, siis kui teda tabas arusaam, et talle võidakse määrata
surmanuhtlus hakkas ta mõtlema, kui lihtsalt võib elu lõppeda. Isegi siis, Kya ei kartnud surma,
vaid kartis oma kajakaid maha jätta ning hirm teist inimest usaldada enda eluga.

e) Ta igatses oma ema kuna Kya’l oli olnud head suhted temaga. Ema oli enne lahkumist Kya’le
andnud mõttetera, mis lükkas tüdrukut edasi proovida teistega suhelda - ‘Sõbrad on need, kes
aitavad üksteiselt mudas välja, neid on kõikidel vaja’. Hiljem Kya elus ta samastus emaga, kui
Chase proovis teda vägistada ning Kya’l tekkis sarnane hirm selle, mis tema emal võis olla. Tema
suhe isaga oli pealiskaudne ning lühike. Kya teadis teda kui joodikuna, kes lõi emat, aga on
olnud ka hetki, kus kõik oli rahulik. Kahjuks oli see ainult rahulik hetk enne tormi. Kya suhe oma
vennaga oli olnud õpelik, Jodie oli see, kes õpetas tüdrukule kuidas paduras hakkama saada.
Hiljem tema vend pidi Kya’le andma uudise ema surmast, kuid see taastas nende lapsepõlves
katkenud side. Jodie andis Kya’le nende ema poolt maalitud teosed, milles olid kujutatud Kya ja
tema õed-vennad.

Kya suhe Tate’iga oli mitmekülgne, alguses oli Tate tema õpetaja (õpetas Kya’le lugeda), ning
pärast oli ta Kya esimene armastus. Kui Tate ülikooli läks ning tagasi ei tulnud(Tate kahetses
otsus Kya’t jätta kuna ta oli arg ja tekkis valearusaam, et nende maailmad on liiga erinevad)
tundis Kya seda sama, mis siis kui teda lapsena üksi jäeti. Kya oli väga vihane ja solvanud, kuid
mitu aastat hiljem andis talle andeks. Kya arvas, et ta ei luba endale enam haavatav olla kellegagi,
kuid pärast kohtuotsust oli ta teadvustanud, et Tate hoolib temast ning Kya saab teda usaldada.
Vangis olemine pani Kya jaoks perspektiivi see, et ta oleks pidanud oma elu usaldada võõraste
kätte või isegi oma viimased hetked veeta rihmaga kinni tooli külge. See mõtte oli palju hirmsam,
kui riskida hüljatust ja haiget saamist, et olla õnnelik Tate’iga.

Kya kohtus Chase’iga esimest korda lastena, kuid Kya hoidus temast eemal kuni nad olid
vanemad. Neiu oli lubanud endale, et ta ei seo end teisega pärast Tate’i lahkumist, aga üksildus ja
tema läheduse vajadused dikteerisid teisiti. Ta oli suhtes Chase’iga pigem vajaduse tõttu, Kya’l
oli vaja kedagi, kellega ta saaks oma Tate’iga avastamata jäänud seksuaalsust tundma õppida.
Chase aga kasutas ta ära kuna noormehel oli vaja vaheldust linaelust ja Kya oli lihtsalt mäng tema
jaoks. Kya andis Chase’ile rannakarbi kaelakee, mida ta hiljem võttis tagasi kui ta Chase’i tappis.
See oli tema iseseisvuse ja võimu tagasi võtmine pärast Chase katse tüdrukut vägistada.

Üpik ja Mabel kohtlesid Kya’t kui enda tütar ning nad aitasid tüdrukut, eriti väiksena. Üpik andis
Kya’le vajalik varustus rannakarpide ja kala eest. Kya’l olid vastastikused tunded ning Mabel oli
Kya jaoks naissoost eeskuju - jõuline ja iseseisev. Üpik suri ning Kya ei läinud matustele, vaid
läks üksi tema matuspaigale ning ütles oma hüvastijätud omaette.

Sunday Justice oli kass, kes pakkus Kya’le seltsi kongis. Kya väärtustas teda ning kass andis talle
lohutust ja turvalisuse tunne paigas, kus seda oli pea võimatu saada. Kassi käitumine meeldis
Kya’le kuna nad olid olemuselt sarnane. Nad mõlemad soovisid seltsi, aga omal ajal ning
omadel tingimustel.

Kya võrdleb teisi paduras leiduvate elusolenditega. Esimese asjana teeb kindlaks inimese
kavatsused ning siis, kui ta tunneb end turvaliselt tuleb ta varjupaigast välja. Kya eelistas eemalt
vaatamine kuna inimene ei teadnud ning käituks nagu keegi teda ei vaata. Sellest tuleb välja
tõeline inimese olemus.

f) Ta nägi maailma halvast küljest, Kya jaoks olid inimesed ebausaldusväärsed ning nad tekitasid
ainult valu. Kya nägi võimalus padura tundma õppida ning sellele ta pühenduski. Läbi selle
õppis ta objektiivselt erinevad eluõppetunnid isenditelt, kes reageerivad instinktile. Kya märkab
eelkõige looduse tähtsus ning elu, mida teised ei pruugi märgata. Seetõttu suutis ta maalida
imelised pildid loodusest ja selle isenditest, mis väljastati raamatutena koos kogutud linnusulede
ja karpide. Tegelast vaadatakse kolmandast vaatepunktist.

g) Raamat kirjeldas väga detailselt loodust ning loomade käitumist. See valgustas erinevad
looduse elemente, mis võib jääda märkamata. Mulle meeldis, kuidas võrreldi inimese ja loomade
vahelised sarnasused. Samuti kajastati tugevalt diskrimineerimine ja väärkohtlemine.
Kuigi eneserefleksioon Kya’lt oli vähe, need tunded ja reaktsioonid, mida tal olid vägivalla ja elu
suhtes olid jõulised kirjeldatud.

Owens, D. (2018) Where the crawdads sing. London

Owens, D (2019) Kus laulavad langustid. tõlk Raid B., Ilmet, P. toim Tendermann R. Tallinn