Jaan Krossi tegelaste iseloomud

Jaan Krossile meeldis eelkõige probleemidest kirjutada. Teda huvitasid inimeste siseheitlused
ajaloo põhjustatud olukordades. Kross lõi nende situatsioonidega tegelemiseks huvitavate
natuuridega karakterid.

Igaüks määrab oma saatuse ise ja seda mõjutab kõige rohkem inimese iseloom. Kõik on
ainulaadsed ega saa endale sündides valida riiki, rahvust, kultuuri, keskkonda, peret või
nahavärvi. Sellest olenemata ühendab inimesi sünd, surm ja nende vahel olev aeg. Iga
inimene otsustab ise, mis selle ajaga ette võtab. Teda juhivad iseloomujooned, sest need on
vorminud isiku maailmavaate ja tegutsemisviisid. Jaan Krossi novelli „Väike Vipper”
tegelane monsieur Ledouté on põikpäine prantsuse keele õpetaja. Ta paneb teose
peategelasele hea meelega halbu hindeid, vaatamata sellele, et poiss väärib rohkemat. Õpetaja
õeluse tõttu puruneb Väikese Vipperi eesmärk. Ta üritab endalt elu võtta. Kool leiab, et
monsieur Ledouté on õpilasega liiga kriitiline olnud, seega sai järeleandmatu prantslase
saatuseks koolist vallandamine. Tema fortuuna määras kangekaelne iseloom, milleta oleks elu
teisiti läinud. Saatuse kujunemisel mängivad kõige olulisemat rolli inimene ise ja tema
iseloom.

„Keisri hullu“ Timotheus von Bock kehastab ausust, väärikust ja järjekindlust oma tõe eest
seismisel. Jaan Krossi romaani „Keisri Hull” peategelane Timotheus Eberhard von Bock on
tõemeelne ja järjekindel aadlik. Ta on soliidne mõisahärra, kes võitis Aleksander I usalduse
ning andis talle lubaduse alati tõtt rääkida. Teiste silmis ei käitu Timotheus von Bock oma
tiitlile kohaselt, kui keeldub keisri vallastütrega abiellumast ja võtab endale naiseks pärisorja.
Samuti ei meeldi Venemaa valitsejale aadliku soov muuta eestlaste olukorda. Peategelane
satub oma mõtteviisi tõttu vangi ja ilmselt sai ka seepärast surma. Mõisahärra elu läks
allamäge, kuid ta ei murdnud lubadust keisrile ega loobunud oma maailmavaadetest. „Keisri
hullu“ Timotheus von Bock kehastab ausust, väärikust ja järjekindlust oma tõe eest seismisel,
kuna tema meelt ei muutnud ükski tegur.

Väikese Vipperi viis hukka tema jäik kompromissitus. Järjekindlust tuntakse positiivse
iseloomuomadusena, kuid sellel võib olla ka negatiivseid külgi. Tihti keskenduvad inimesed
liialt ühele sihile, unustades kõik muu, mis ümberringi toimub. Selle tähtsa eesmärgi
kadumisel leiab inimene end tühjade kätega ega oska midagi ette võtta. Nii juhtus Jaan Krossi
novelli „Väike Vipper“ peategelase Tiiduga. Poiss on endale väga tähtsaks eesmärgiks võtnud
cum laude ehk heade hinnetega lõpetamise. Kiusliku õpetaja tõttu tuleb tunnistusele kolm,
mis purustab Väikese Vipperi elu kõige tähtsama sihi. Tiit on nii keskendunud oma õpingutele
ja cum laude’ga lõpetamisele , et ei oska elu teise nurga alt vaadata. Ta ei leia ühtegi
kompromissi, et eluga jätkata, seega proovib enesetappu sooritada. Väikese Vipperi viis
hukka tema jäik kompromissitus, sest tema järjekindel iseloom ei viinud sihini.

Jaan Krossi tegelased üritavad eneseteostust saavutada väliste tegurite mõjuväljas. Karakterid
on põikpäised, järjekindlad ning kõrvalekaldumatud. Tegelased on iseenda saatuse sepad,
keda kõiki ühendab kõikumatu iseloom.