1. Keele miste Keel eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimene on rkiv loom ja smboleid kasutav loom.

Teised loomad kll suhtlevad omavahel, kuid nende suhtlusssteemid ei ole vrreldavad inimkeelega ssteemi keerukuse, nansirikkuse jm osas. Erinevus on pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Olulisim inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt inglise vi eesti keel): 1.keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel aastatuhandete vltel, snavara on kujunenud vljendama seda, mis konkreetses kultuurilises ja fsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2.inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupraselt, ilma petamiseta. 3.kui esimene keel on omandatud kasutavad inimesed seda sidevahendina igapevases elus. Snad on polseemsed (mitmethenduslikud). Keel ssteemina erineb tegelikust knest vi kirjutatud tekstidest. Rkides kasutab inimene keelepdevuse krval ka nt argiteadmisi ja diskursusteavet (missugusest valdkonnast rgiti ja millest rgitakse parajasti). <- nii saadakse tlgendusprotsessi hlbustavat materjali. F. de Saussure eristas keelt ja knet (langue, parole). Rkides mingi eriala, rhma vi isiku keelest, meldakse selle all allkeeli (nt ametikeel, slng) vi isikukeeli ehk idiolekte. Kunstlikult loodud mrgissteeme (nt matemaatikas) nimetatakse formaalkeelteks. Formaalkeeled on tehiskeeled, mis on vlja arendatud eelkige teaduslikke ja tehnilisi eesmrke silmas pidades. Nende kasutusalad on kitsapiirilised ning vljendite thendused on tpsed. Tehiskeelteks on ka sajad rahvusvahelised abikeeled, mis on aegade jooksul loodud selleks, et neist saaks universaalkeel (nt selleks, et saavutada rahu maailmas). 1.kuriositeedid pole koostatud loomulike keelte sarnaselt, snavara koosneb juhuslikest phismboleist, mida loogiliselt hendatakse ulatuslikumateks vljenditeks. 2.loomulikele keeltele tuginev tp (aluseks nt ladina keel vi kesksed indoeuroopa keeled) snad on loodud nende keelte baasil, grammatika on tehtud vimalikult lihtsaks. Nt esperanto keel. Kas mned keeled on primitiivsemad kui teised? Kirjassteemi omavate keelte snavara on suurem kui nendel keeltel, milles ei kirjutata, sest snade talletamisel pikeneb nende iga. Keeled erinevad snavara poolest (nt inglise keeles on raske leida vasteid snadele leil, viht. Kultuurid on erinevad, iga hiskonna keel on teatud taseme peegeldus selle rkijate tegemistest ja maailmapildist. Kultuuri ja keele seos ei ole siiski otsene (nt USAs on palju erinevaid kultuure, aga inglise keel on ldiselt sama). Ssteemid nagu morsethestik, pimedate punktkiri jms ei ole keeled vaid loomuliku keele sekundaarsed representatsioonid.

Loomade keeled enamasti signaalidele tuginevad, vrdlemisi automaatsed, keskkonnast sltuvad ssteemid (aga nt lillede keel on metafoorne, tegemist pole juurdunud suhtlusssteemiga). ksikkeelt, mis on uurimise objektiks nimetatakse objektkeeleks, kirjelduses kasutatav keel on metakeel. (erinevad teadusharud on uurimistulemuste vljendamiseks vlja arendanud terviklikke metakeeli ehk mistessteeme). Keeleteaduses kasutatakse metakeelena mingit loomulikku keelt, mida tpsustatakse teoreetiliste mistetega. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Kommunikatsioon saatja saadab snumi teate vastuvtjale. Snumi lesandeks on info edastamine. lesanne on tidetud kui vastuvtja reageerib. Suhtluse eelduseks on kanal (suulises suhtluses helilained). Keeleline suhtlus on snaline ehk verbaalne, selle thtsamad elemendid on snad ja snahendid. Keelelist suhtlust toetab estide ja miimikana avalduv mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on aegruumiline ainukordne tegevus, mida tuleb lahus hoida keelest kui ssteemist. Suurema osa infost vtab inimene vastu ngemistaju vahendusel. Kne aga phineb oluliselt kuulmistaju kasutusel. Kne arenemine tulenebki kuulmisaistingute ttlemisest ajus ning nende pimumisest ajju talletatud keelessteemiga. Kne on primaarne, kirjutamine sekundaarne: 1.knesuhtlus on arenenud ~ saja tuhande aasta vltel. Keelte kirjapanek on hilisem ja vhemlevinud nhtus. 2.rkima hakatakse enne kui kirjutama. Loomuliku keele vahendusel vljendatud snumid vahendavad sisu, mis ei ole snumi vlise vormiga otseses suhtes. Keelelise snumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning phineb konventsioonil (kokkuleppel). Konventsioonidel phineb kogu keel sna thendus, sna muutmine, snajrg, grammatika elemendid. Tavaliselt on eri keelte konventsioonid erinevad. Konventsioonid on loomult hiskondlikud ja inimestevahelised. Kood on ssteem, mille hulgast valitakse snumite phiksused (nt snad). Verbaalses suhtluses on koodiks keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja interaktiivne (kneleja-vastuvtja, vastuvtja-kneleja; kneleja peab arvestama kuulaja eeldusi ja teadmisi). Keelelise suhtluse tunnus on ka intentsionaalsus, mis phineb kneleja kavatsusel saada infot, rkida endast, mjutada kuulajat jms. Keelt on vimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sltumatutel eesmrkidel (loomad ja seadmed reageerivad mingile vliskeskkonna stiimulile vi sisemisele situatsioonimuutusele, aga inimesed vivad rkida ka teistest olenditest, loogilisest ja ebaloogiliselt jms). Inimene suudab snadega fantaseerida, valetada, teha nalja, olla irooniline, kavandada tulevikku.

Inimesel on bioloogiline kaasasndinud keelevime, kuid esimese keele omandamine on mitmeaastane protsess. Teiste loomaliikide suhtluskitumine on instinktiivne, mitte sotsiaalselt pitud. Keelelise suhtluse eesmrgid: 1.info vahendamine - semantiline informatsioon - statistiline informatsioon 2.emotsionaalse seisundi vljendamine (nt vandumine), eesmrgi saavutamise soov (nt palumine), suhete kindlustamine (nt tervitamine) jne. Inimene vahendab infot ka snu kasutamata. Mitteverbaalne suhtlus hlmab: 1.paralingvistilisi vahendeid (kaasnevad hlekasutusega) 2.ekstraverbaalsed kommunikatsiooni (kehakeel) Hle abil vljendatakse eelkige keelelise suhtluse foneetilisi elemente (hlikuid, rhku, intonatsiooni). Sageli vahendab hl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit (norskamine, naermine). Hle krgus ja tugevus annavad infot rkija emotsionaalse seisundi, isiksuse, vanuse jms kohta. Kri asendit vi suunte kuju muutes saab lisada hlele nansse. (nt sosin pinge, sotsiaalne erutus, salatsemine..) Ka ilmed, estid, pilgud annavad infot kneleja seisundi, hoiakute jms kohta. Olulisimad ilmed on seotud silmade ja suu mbrusega. estid on kultuurisidusad ja konventsionaalsemad kui ilmed. estide sisu ei ole otseses seoses nende vlise vormiga (nt jaatus/eitus noogutamine, tervitamine). Tavaliselt on verbaalne ja mitteverbaalne snum koosklas. Pilk on thtis knevoorude struktureerimisel. Rkides suunab kneleja pilgu vastuvtjale (kne lppedes suunab kneleja pilgu mujale). 3. Keel kui struktuur (keele smbolilisus, keele allssteemid, keelessteemi avatus). Keel on ssteem, millel on kindel struktuur. Kui keel ei oleks ssteemne, ei saaks seda omandada ega kasutada. Keele kaks philist allssteemi on hlikute ssteem ja thenduste ssteem. Keele kasutamine seisneb thenduste edasiandmises hliksmbolitega. Keeleline suhtlus thendus ja heli (keele duaalne phiolemus). Keel koosneb smbolitest ja nende henditest. Keeleline smbol koosneb vormist ja thendusest. Smbol viitab referendile. Smboli thenduse ja vormi suhe on konventsionaalne. Thenduse ja vormi suhe smbolis on arbitraarne (meelevaldne) ning konventsionaalsuse tttu ka paratamatu (minevikus loodud snad). Smboli motiveerimatus. Sndmuse ja referendi arbitraarse seose tttu erinevad sama thendusega snad eri keeltes vormi poolest tiesti suvaliselt. Erandiks on onomatopoeetilised snad hli matkivad snad (nt auh-auh). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Thenduse ja vormi sltumatus <-esimene liigendus. Esimesele liigendusele (thendus/vorm) lisaks jaguneb smboli vorm viksemateks

iseseisvateks omavahel hendatavateks elementideks ehk foneemideks (h, o, b, u, n, e) <-teine liigendus. Smbolid on liik mrke lejnud kaks mrkide philiiki, milles vormi ja thenduse suhe on erinevalt smbolist motiveeritud, on ikoonid ja indeksid. Ikoon on oma referendiga sarnane kujutis. Indeks vorm on phjus-tagajrje, kokkukuuluvus- vi muus suhtes oma referendiga (nt hl on vanuse ja soo paralingvistiline indeks, punastamine vljendab hbelikkust jne). Kne phineb smbolitel, hl annab samal ajal indeksaalseid vihjeid. Keel on mitmetasandiline, eriti kompleksne ja paindlik ssteem, millel on allssteemid. Keele allssteemi all meldakse nhtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest phiksustest ja nende omavahelistest suhetest. ksused ja nende omavahalised suhted moodustavad allssteemi struktuuri. Philisi allssteeme on viis. Thendusssteem ja hlikussteem on kaks selget allssteemi. Thenduste uurimine semantika, hlikute struktuuri uurimine fonoloogia, hliku substantsi ning selle tootmise ja vastuvtu uurimine foneetika. Lisaks hlikutele ja thendustele on keeltes snad ja laused. Kinnistunud snade allssteem on leksikon ehk snavara. Snade sisestruktuuri allssteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allssteemi sntaksiks. Keele viie allssteemi suhteid kujutatakse hierarhilise tasandite ssteemina (abstraktsus suureneb alt les): SEMANTIKA thenduste uurimine SNTAKS lauseehituse allssteem LEKSIKON kinnistunud snade allssteem MORFOLOOGIA snade sisestruktuuri allssteem FONOLOOGIA hlikute struktuuri uurimine <- allssteemid on seotud koosnemissuhtega. Morfoloogilised ksused koosnevad foneemidest, leksikoni ksused tvedest ja teistest morfeemidest, sntaksi ksused snadest ja morfeemidest. eldakse, et krgema tasandi ksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi ksuste kaudu. Laused realiseeruvad snade, snad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Erandiks on semantika, mis on seotud kikide teiste allssteemidega. Allssteemi struktuuri moodustavad vastavad ksused ja nende omavahelised suhted. hes allssteemis vib olla mitmesuguseid ksusi, samuti vivad hed ja samad ksused kuuluda erinevatesse allssteemidesse. Nt on fonoloogia ksused foneemid /k/ vi /a/, leksikoni ksused snad (kala). Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja sntaks on vormilised allssteemid, mille ksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm (keele- vi keeleline vorm). Keelelise vormi vastandpooluseks on thendus ehk semantiline allssteem. Thendusel endal kuuldav vi nhtav substants puudub. Thendust ei ole tegelikult olemas, see ei ole materiaalne objekt. Thendus realiseerub mingi vormilise allssteemi (leksikon) kaudu, thendusest ja hlikulisest vormist koosnevate smbolitena. Mittemateriaalne thendus <-> materiaalne vorm (on teineteisest lahutamatud). Thendusssteem on samuti struktuurne. Suhtlusssteemid jagatakse avatuks ja suletuks selle jrgi, kas mrkide arv nendes on piiratud vi mitte. Suletud ssteem koosneb piiratud (sageli vikesest) arvust mrkidest. Igale

thendusele vi funktsioonile vastab sama vorm, mrgid ei mjuta ksteise thendust ega ka kogu snumi thendust juhul, kui on kasutatud nende hendeid. Uusi mrke kuigi lihtsalt ei teki. Nt loomadele iseloomulikud suhtlusssteemid (linnu hoiatushlitsus teistele lindudele on vahetult hvardava ohu phjustatud). Loomulikud keeled on avatud ssteemid. Neis on vga palju isegi ssteemi kuuluvaid phimrke snu, mida vajadusel veel juurde tekib vi tekitatakse. Paljudel snadel on mitu thendust. Avatud ssteemi omadus on loovus. Uusi mrke moodustatakse vastavalt vajadusele (morfeemidest jtise, m ning ja saab moodustada liitsna jtisemja) See on vimalik seetttu, et grammatika morfoloogiaosa teatud tuletus- ja hendamisvahendid on produktiivsed. Mida krgema jrgi allssteemiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allssteem on. Vimalik on vljendada kskik mis thendusi. Semantika on seetttu avatum kui fonoloogia, morfoloogia ja sntaks. Sntaks on produktiivsem kui morfoloogia, mis on omakorda produktiivsem fonoloogiast. Keelte lausete arv on lputu. Selle phjustab muuhulgas mnede sntaktiliste struktuuriksuste rekursiivne iseloom. Reeglit saab rakendada korduvalt. 4. Keeleuniversaalid. Universaalne grammatika Phihpoteesiks on see, et keelte telistest lausetest sgavamal, abstraktsemal vi semantilisemal analsi tasemel on olemas kigile keeltele hiseid struktuure. Teiseks lhenemisviisiks (keelte histe omaduste ja struktuuride uurimiseks) on empiiriline tpoloogiline vrdlus. Analsitakse teatud nhtuste esinemist sadades keeltes, kuid see vtab tohutult aega ning on pris vike osa kigist maailma keeltest. Keele tpoloogilise lhenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg. Tema uurimise aluseks oli 30 keele materjal ning ta avaldas sellest neljaosalise raamatusarja (universaalide uurimise metodoloogia, fonoloogia, morfoloogia ja sntaksi unversaalid) Paljud esitatud universaalid on implikatiivsed (omadus b vib esineda keeles ainult eeldusel, et keeles on ka omadus a). Implikatiivse universaali vastandiks on mitteimplikatiivne universaal (kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sltumata). ldistused vivad olla eranditud absoluutsed universaalid (nt oraalsete vokaalide esinemine). Vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses phisnajrjes on subjekt enne objekti. 5. Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles. Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise rhma liikmeks saamise- thtsamaid vahendeid ja vliseid tunnuseid (laps pib rkima vanemate keelt). Osa laiemast kitumisskeemist on keelemng (nuiamine, palumine jms) Nt austust vib avaldada snadega, aga see vib eeldada ka kummardusi jms.Keelemngudega saadakse soovitud infot vi mjutatakse teisi inimesi midagi tegema, samal ajal realiseeritakse nende kaudu teadvustatud sotsiaalseid eesmrke: viidatakse domineerimisile, rhma kuulumisele vm. ks thtsamaid sotsiaalse kitumise vorme inimese ellujmise sisukohalt on t. Keelelisel suhtlusel on thtis roll t organiseerimisel ja tegemisel.

hiskonna elu suunavad paljud normissteemid, mis puudutavad nt riietumist, toitumist jne. Thtsaim normissteem on igapevaelus kasutatav suuline keel. Normid on teadvustamata kitumisjuhised, normi rikkumine phjustab sanktsioone (nt keelelise normi rikkumisel ei saada snumist aru). Loomulikud keeled oma normipraste grammatikate, snavara ja thendustega kujutavad endast philisi esimese astme smbolissteeme, mis funktsioneerivad kollektiivide liikmete kige thtsama maailma kujutamise vahendina. Tavalisemad snad toovad endaga kaasa primitiivontoloogia (viis jagada nii vlismaailm kui ka oma seisundid ja protsessid registreeritavateks asjadeks, olenditeks ja tegevusteks jm) E. Sapir, B. Lee Whorf keelelise relatiivsuse hpotees. Esimese keele snavara, thendusssteem ja grammatika mravad indiviidi maailmapildi, tema tegelikkuse mistmise viisi. <- see on hpoteesi tugev variant. Reaalsem on hpoteesi nrgem variant -> esimene keel mjutab ja suunab meie meeli ja reaalsuse mistmise kujunemist, kuid ei mra seda. Oma mju on ka mittekeelelistel vimetel ja kogemustel. Kultuur hlmab peaaegu kike, mis on omandatud vi pitud ja mida saab smbolite kaudu helt inimeselt teisele vahendada (nt kombed, seadused, teadmised). Keelekultuurile olulised kultuurinhtused kodeeruvad juba keele snavarasse (see avaldub iseseisvate snade vi mitmethenduslike tvisnade thendustes). Nt soome keele sauna-snavara peegeldab saunaskimise thtsust soome kultuuripildis). Inimesed elavad klluslikus ja kihistunud smbolikeskkonnas, mille raamid loob loomulik keel. Keelel on thtis osa ka indiviidi identiteedi kujundamisel.Etniline identiteet (rahva kokkukuuluvustunne) phineb oluliselt vastava keele valdamisel. Indiviidi identiteedi juurde kuulub olulise mina-tunnet formeerivana nimi, mida vljendatakse keelde kuuluvate snade abil. Keelest on aastasadadega saanud inimese mlupikendus kollektiivne mlu, millesse keelekollektiivile oluline info on kodeeritud eelkige snade ja nende thendustena. Keelessteem kui kollektiivne mlu on vabanenud fsilistest ja ajalistest raamidest, mis piiravad iga indiviidi eraldi. Keeleline suhtlus ja keelessteem on andnud inimkonna vaimsele ja sotsiaalsele arengule uued proportsioonid (igal inimesel pole vaja alustadakikide maailma asjade ppimist nende liigitamisega). Keele snadesse ja nende thendustesse on aastatuhandete jooksul filtreerunud eelkige sellised andmed, mis on olnud thtsad ellujmise ja toimetuleku seisukohalt. 6. Foneetika uurimisvaldkond. Kneakti miste foneetikas Foneetika tegeleb kneloome ja tuvastustega ning kne akustilise ehituse analsiga. Foneetika peamiseks lesandeks on sellise ssteemi loomine, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maailma keelte hlikulisi ressursse. Kneloome uurimist on nimetatud artikulatoorseks foneetikaks, knesignaali analsi akustiliseks foneetikaks ja knetuvastuse uurimist auditiivseks ehk tajufoneetikaks. Foneetilise analsiga selgitatakse vlja keele hlikuksused ehk segmendid. Hlikuanalsi seisukohalt on thti etapp keelessteemis oluliste hlikuliste erinevuste ehk hlikueristuste vljaselgitamine. Selle kaudu on vimalik mratleda keele foneemid ehk hlikustruktuuri kategooriad.

Kneakti all mistetakse suulise suhtlusprotsessi philisi etappe; ldistatult vib eristada viit philist etappi. 7. Foneetiline transkriptsioon. Olulisimaks abivahendiks keelte hlikuressursside selgitamisel on foneetiline transkriptsioon, kne hlikute ja teiste foneetiliselt thtsate tunnuste Transkriptsioon on vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna hesugusel ja arusaadaval viisil. Transkriptsioon on eriti kasulik kolmel juhul: I uuritakse mingi keele vi murde hlduse ksikasju vi erijooni. II kui keelt ei ole varem uuritud ja ptakse uurida selle hlikulist ehitust. III kui keele petamisel on vaja nidata sna hldust. Transkriptsioone on mitmesuguseid. Rahvusvaheliseks standardiks on kujunenud thestik The International Phoenetic Alphabet IPA. Foneetilises transkriptsioonis ja foneetilistes uurimustes on kombeks mrkida vljendite hlikkujud nurksulgudesse ( [ ] ), vastandina snade ortograafilisele mrkimisviisile, milleks kasutatakse ldiselt kursiivi. Kui kasutatakse lihtsustatud mrkimisviisi, rgitakse ligikaudset transkriptsioonist. Sel juhul piirdutakse philiste hlikutpide mrkimisega ega prata erilist thelepanu vikestele vi isikuprastele erinevustele. Kui aga ptakse osutada ka detailsematele foneetilistele nanssidele, on tegemist tpse transkriptsiooniga, milles kasutatakse rohkesti lisamrke ehk diakreetilisi mrke. Ka vga tpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusvrne, selle tingivad kuulmise erituslve omadused ei suudeta eristada vga vikesi erinevusi. 8. Hlikute liigitus kneloome seisukohast. Vokaalid ja konsonandid on kne segmendid ehk hlikuksused. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadused, milleks on kvantiteet, rhk, intonatsioon ja rtm. Knekeele segmentimine vib olla keeruline, sest knevoolus sulavad ksteisele jrgnevad konsonandid ja vokaalid osaliselt hte. Lisaks on paljud segmentidena tajutavad ksused tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hldamis- ning tlgendamisharjumused mjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. Need on kuulmiselt phineva transkriptsiooni peamised puudused. Vokaalid on helilised hlikud. Vokaalide hldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Vokaalid jagatakse hlduskoha ees- ja tagapoolsuse alusel kolme rhma: eesvokaalid (nt i, e), keskvokaalid ja tagavokaalid (nt u, o). Vokaalide puhul on hldusviis keeleselja kige krgema koha ja sellele lhima suulae koha vaheline kaugus. Vokaalide kirjeldustes on selle mtme ldnimetuseks krgus (kitsus). Tavaliselt eristatakse nelja krgusastet: krge (nt i, u), keskkrge (e, o), keskmadal, madal (nt a). Vokaalide kirjelduse kolmas oluline on labiaalsus: huuled on mardatud nagu labiaalsete vokaalide (y, u, o) puhul vi mardamata nagu illabiaalsete vokaalide (nt i, e) puhul. Neljas

eristus on hlduse pingsus, mis puudutab mningate keelte (nt inglise) krgeid vokaale. Selle jrgi vivad vokaalid olla pingsad vi ldvad. Diftong koosneb kahest hte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hldamisel liigub keel pidevalt. On olemas krgenevad ja madalduvad diftongid. Krgenevates diftongides on teine vokaal krgem kui esimene. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 esinevad ainult vrsnades). Krgenevad diftongid on (nt ei, ou -> nt tis), madalduvad on nt uo, ue -> pea, oa. Kui kaks krvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijrjendiga (hiaatus). Seda nhtust esineb ka eesti keeles, nt avaus, rodeo, duo. Hiaatus on hsti jlgitav, kui snale liitub konsonandiga algav muutelpp. Konsonantide artikulaator on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Hlduskohad paiknevad lemisest huulest piki kva ja pehmet suulage neelust glotiseni. Hlikute nimetuses vljendatakse hlduskohta liigadjektiiviga (nt apikaaldentaalne, dorsaalvelaarne). Arikulaator ja hlduskoht on enamasti omavahel koreelatsioonis: kui hlduskoht on tagapoolne (nt velaarne), siis on ka artikulaator tagapoolne (postdorsaalne); kui hlduskoht on eespoolne (nt postdentaalne), on ka artikulaator eespoolne. Anatoomilistel phjustel ei ole keeltes apikaalvelaarseid hlikuid. Selle ennustatavuse tttu jetaksegi artikulaator sageli mainimata ja rgitakse lihtsalt niteks alovelaarsetest hlikutest, isegi ainult apikaalalveolaaridest ja velaaridest. Knetrakti otstes ( huultel ja hlekurdudel) langevad artikulaator ja hlduskoht kokku prganid on smmeetrilised. Seetttu rgitakse ainult bilabiaalidest (nt p b m) vi glotaalidest ehk larngaalidest (nt h). Hldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Thtsamad hldusviisid on klusiilid ehk sulghlikud (k, p, t.. tielik sulg, huvoolu lbips on tielikult suletud), frikatiivid ehk hrdhlikud (nt f, v ... ahtuses tekib kahin), afrikaadid (nt ts... klusiilialgulised frikatiivid), nasaalid ehk ninahlikud (nt m, n... klusiili meenutav kitsus suus, kin ninande avatud), lateraalid ehk klghlikud (nt l...keele keskel kulgev sulg, hk voolab vabalt le keele klgede), tremulandid ehk vrihlikud (nt r...vringute seeria vi mnikord ka ks vring) ja poolvokaalid (w, j) Frikatiivide kaks philist alarhma on s-hlikud ehk sibilandid (ehk sisihlikud) (nt s, z... keele pikisuunas kulgev nokujuline kitsus) ja spirandid ehk hngushlikud (ehk piluhlikud) (nt f, v, x, h.. kitsus on pilukujuline).