Erinevate ühiskondade võrdlus
Ühiskond Teoreetik
Agraarühiskond: F.Engels, O.Bismarck
Nemad leidsid, et suurlinnad
peaksid kaduma tulevikus
ning linlik ja talupoeglik
elulaad ühtlustuma.
Industriaalühiskond: John Locke,
Adam Smith,
John Stuart Mill,
David Ricardo,
Karl Marx,
Max Weber
Iseloomulikud jooned
Põllumajanduslik tootmine, olid olemas väiksed
töökojad, manufaktuurid, töö graafik, sõltus
ilmastikust, sest töötati põllul, karjamaal jne. Toodeti
eluks vajalikke tooteid: kartul-, puu- ja juurvili,
teravilja-, looma- ja lambakasvatus (Inglism),
täiustus põllumajandustehnika, maa eraomanduses,
hoogustus maaparandus ning hakati rajama
kultuurheinamaad.
Üleminek tööstuslikule tootmisele, vabrikud, kus
tehti enamik töid masinatega; uute energiaallikate
kasutuselevõtt, tehnoloogiline progress side- ja
liiklusvahendites, kudumis- ja ketrusmasinate
leiutamine, uued töö organiseerimise moodused,
uued sotsiaalse kontrolli mehhanismid. Hakati looma
kutse- ja ametiühinguid ning töölisparteisid.
Tööstuspööre põhjustas ühiskonnas sotsiaalses
jaotuses muutusi.Siin kujunes välja see sotsiaalne
1
 struktuur, mis iseloomustab ka tänapäeva arenenud
ühiskonda.

Muutused, mis toimusid 1) Tööstuse saamine ühiskonna peamiseks

tööstusühiskonna arengu majandusharuks muutis põhjalikult eri
käigus: majandusvaldkondade osatähtsust tööhõives.
Pärast tööstuspööret domineerisid töölised.
Tööstuslik tootmine andis põhiosa majanduse
kogutoodangu.
2) Tööstusrevolutsioon teisendas oluliselt linna-
ja maainimeste suhtarvu. Toimus ulatuslik
ränne maalt linna. Linnast sai progressi
sümbol. Linnaga seostati suuremaid
sissetulekuid, moodsaid side- ja
transpordivahendeid, suurt kaubavalikut ja
mitmekülgseid puhkevõimalusi.
3) Linnastumine ja tööstuslik areng muutsid ka
leibkonna mudeleid. Tööstusühiskond kujunes
peamiseks leibkonnatüübiks väikepere.
Tarvidus elatist teenida läksid ka naised tööle
ning lapsed ja vanurid vajasid toimetulekuks
rohkem ühiskonna abi.
4) Majandusliku jõukuse jagunemine- ühed
inimesed võidavad, teised kaotavad.
Industrialiseerimisest võitsid kõige enam
tööstusettevõtete omanikud ja laienevale

2
 ettevõtlusele finantsteenuseid pakkuvad
pankurid.

Tööstusajastu mõjus soodsalt ka linnakeskklassile,

sest tõi kaasa elutaseme järkjärgulise tõusu, mis
suurendas omakorda teenuste tarbimist. Kaotajate
hulka võib paigutada maaaristokraatia, kelle
poliitiline mõjujõud kodanluse esiletõusuga
vähenes. Ka majandusolud muutusid mõisnikele
ebasoodsaks: Esiteks jäid nad urbaniseerimise käigus
ilma oma parimast tööjõus, teiseks tuli mõisatel
hakata võistlema efektiivsema tööstusliku
tootmisega. Samuti leidis kaotajaid alamklasside
hulgas. Käsitööliste ja sellide majanduslikud
prespektiivid kahanesid masinate massilise
kasutuselevõtuga märgatavalt. Keskklass sai
võimaluse odavamalt tarbida teiste ühiskonnakihtide-
maa-aristokraatia ja käsitööliste arvelt.

Adam Smith, Kapitalistliku tootmisviisiga tekkis poliitiline

David Ricardo. ökonoomia-majandusteaduse osa, mis mõtestab
majandusarengu seaduspärasusi, lähtudes ühiskonna
ajaloolise arengu astmest. Selle rajajateks peetakse
Adam Smith ja David Ricardo, kes pühendusid
kujunevate majandussuhete analüüsile, olles

3
 veendunud, et need on kõige efektiivsemad.
Mõlemad panid aluse liberalismi majanduslikule
suunale, ei pidanud rikkuse allikaks kaubandust ega
põllumajandust, vaid kõigis majandusharudes
inimtööga loodud väärtusi. Selle põhimõttele tugineb
tööväärtusteooria. Majanduslik liberalism ründas
väliskaubanduse piiranguid ja riikliku
protektsionismi, propageerides vabakaubandust.

A. Smith Tema loosung- „käed vabaks, tee vabaks“, mis

tähendab, et riik ei tohiks sekkuda majanduse
toimimisse. Tema põhiteos „Rahvaste rikkus“. Ta
pidas inimest loomupäraseks egoistiks, kes tegutseb
vaid omakasu huvides. Siiski ei vii individualism
kaosesse, vaid loob hoopiski korra. Põhjuseks on
asjaolu, et indiviidid peavad oma kasu
suurendamiseks osutama üksteisele teeneid, ostma ja
müüma kaupu või ka tööjõudu. Kapitalistliku riigi
huvides on kehtestada selle tarbeks reeglid ja kaitsta
eraomandit. Mida paremini läheb indiviididel, seda
paremini ka ühiskonnal kui tervikut.

Karl Marx Marx rajas kogu tööstusühiskonna analüüsi majanduse

analüüsile ning tuletas ka inimühiskonna üldised
arengutasemed ja iga ühiskonnatüübi sotsiaalse
struktuuri majanduslikest suhetest. Ta oli veendunud,

4
et kapitalism mängib inimkonna arengus positiivset
rolli. Tema käsitluses tähendas kapitalismi niisugust
tööstusühiskonda, kus tootmisvahendid kuuluvad ühe
klassi-kapitalistide eraomandusse.
Teine ühiskonna põhiklass- töölised on küll vaba
õiguslikult, kuid mitte majanduslikult. Omandi
puudumine ei võimalda neil enestel toota ega luua
rikkusi, vaid sunnib neid müüma oma tööjõudu.
Toimub võõrandumine ja ekspluateeritus ning seotus
progressiivse kapitalistliku ettevõtlusega.
Proletaarlased pole huvitatud eksisteerivas
ühiskonnasuhete süsteemis oma staatuse
kindlustamisest. Nad tagavad palgatööga tootmise
progressi, soodustades üleminekut järgmisele,
kõrgemale ühiskonnakorrale. Töölisklass on väljas
kogu ühiskonna klassihuvide eest. „Kapitalis“ tõi ta
välja 2 kapitalistlikku tootmise põhilist tõukejõudu-
need on vältimatu vajadus toota kasumit ja püsida
konkurentsis. Kasumijanu tõi küll kaasa halastamatu
ekspuateerimise ja konkurents laostas paljud
ettevõtted, kuid samas sundis selline keskkond
pidevalt tootmist täiustama. Tema arvates olid
efektiivsuse hooval kapitalistlikku tootmisse lausa
programmeeritud.
Ta oli tööstusühiskonna mõõdukas ülistaja.

5
Max Weber Tema väitel koosneb arenenud tööstusühiskonna
struktuur mitmest horisontaalsest ja vertikaalsest
sotsiaalsest kihist. Ta täiendas klassistruktuuri
analüüsi, lisades omandisuhetele ka ideloogilised ja
saatuslikud kriteeriumid, nagu väärtusorientatsioon,
elulaad ja kombed. Tema arvates liidavad sarnased
veendumused ja elustiil inimesi stabiilses ühiskonnas
märksa rohkem kui nende suhe tootmisvahenditega.
Ta seostas tööstuslikku arengut kapitalistliku
tootmisviisiga, seepärast püüdis analüüsida neid
tingimusi, mis soodustasid kapitalismi kujunemist.
Ühes oma kuulsaimas töös „Protestantlik eetika ja
kapitalismi vaim“ väidab ta, et nendes, kus toimus
reformatsioon, on kapitalistlik tootmisviis arenenud
jõudsamalt kui katoliiklikes maades. Tema arvates
soosivad protestantlikud väärtused inimestel selliste
turumajandusega hästi sobivate omaduste kujunemist
nagu tööarmastus, kokkuhoidlikkus, ausus ning
arvepidamise täpsus. Kapitalismi ajal said
juhtmõteteks rikkuse kogumine, enesedistsipliin ja
ratsionaalsus. Kapitalist püüab oma töö tulemust
maksimaalselt reinvesteerida, et jõukus suureneks
veelgi. Protestantism pidas ilmalikke ameteid
vaimulike tööga võrdselt väärikaks. Seega võis
inimese ametialane edu valmistada Jumalale sama
suurt rõõmu nagu usin palvetamine kirikus. Teisest

6
 küljest hindas luterlus äriõnne kui Jumala toetus
märki, kui õnnistust usina töö eest. Protestantlik
eetika kujundas kapitalismi. Tema valitsemismudel
plebistsitaarne demokraatia. Selles pidas edu pandiks
autoriteetset liidrit, keda rahvalt saadud mandaat
volitab vajaduse korral astuma samme, mis erinevad
tavapärasest bürokraatlikest protseduurist ja
vähendavad seega valitsemises ametnikkonna
mõjuvõimu. Tema arvates on rahvas aktiivne
kodanikkond, kes suudab osaleda poliitika
kujundamises ning valida endale liidreid. Kui aga
liider saab õiguse tegutseda täiesti iseseisvalt, võib
tekkida oht, et ta muudab osavalt demagoogiat
kasutades demokraatia varsti diktatuuriks. Liidri
tegevust tuleb piirata, ning selles mängivad olulist
rolli parteid ja seadusandlik kogu.
Teenindusühiskond: Norbert Wiener (teadlane) Ei hangi toorainet ega tooda midagi, vaid osutab
teenuseid. Siia käivad transport ja side, kaubandus,
reklaam, pangandus ja kindlustus, toitlustus ja
hotellindus, teadus- ja turu-uuringud, projekteerimine
ja konstrueerimine, puhastus-, remondi- ja
heakorratööd, mood ja disain, informatsiooni
kogumine, töötlemine, vaba aja sisustamine jne. Selle
sektori koostis on kõige mitmekesisem.

7
Heaoluühiskond: Tungib majanduslikku taastootmisse ning jaotamise
protsessidesse, et parandada inimeste
toimetulekuvõimalusi, kaitstes neid tururiskide eest
ning leevendades elu bioloogilistest tsüklitest tingitud
riske. Lisaks klassikalistele funktsioonidele on riik
võtnud enda kanda ka sotsiaalsed ja majandust
reguleerivaid funktsioone. Riik sekkub aktiivselt
majandusse, mis jagab maksupoliitika abil tulusid
ümber ning korraldab haridust ja tervishoidu. Seab
esile sotsiaalse õigluse.

2 vaieldamatut tunnust:

1) ülekandeühiskond
2) Majandamis – ja maksutulusid võib riik kulutada
mitmel otstarbel.
Konservatiiv- O.Bismarck Rakendus tööõnnetus-, haigus- ja
korporatiivne vanaduskindlustuses. Arvati, et isaliku hoolitsusega
heaolumudel: saab valitsus tagada alamate riigitruudust.
Sotsiaalpoliitika soosib riigi oluliste elukutsete
esindajaid. Pakkusid proletariaadile sotsiaalturva.
Orienteerub palgatöötajaile, mille ülalpeetavatele või
tõrjututele. Kindlustushüvitiste suurus ja ulatus
varieerub elualade kaupa ning kvalifikatsiooni järgi.
Kõrgemapalgalised kvalifitseeritud töötajad, kes
kuuluvad ühte kutseliitu või korporatsiooni saavad

8
 suuremad väljamakseid.Naist nähakse koduhoidjana
kui võrdse konkurendina tööturul.Pole pandud rõhku
laste riiklikule päevahoiule. Samuti on vanurid
peamiselt oma suguvõsa hoolitseda või elavad
tasulistes hoolde- kodudes. Soosib kõrge
kvalifikatsiooni ning pika tööstaažiga töötajaid.

Sotsiaaldemokraatlik Pakub sotsiaalseid hüvesid kõigile kodanikele,

heaolumudel: olenemata nende sissetulekutest või ühiskondlikust
staatusest. Õigus saada sotsiaaltoetust, tasuta haridust
ja arstiabi. Põhines solidaarsusel. Riik on peamine
heaolu pakkuja. Riik on kehtestanud kõrged maksud.
Taotleb ühiskonnas varanduslike erinevuste
vähendamist, seetõttu pooldab ta progresseeruvate
maksude süsteemi. Mitmesuguseid rahalised
väljamaksed (pensionide, lastetoetuse ja
töötuabiraha).

9
Liberaalne Lähtub liberalismi põhiväärtustest, milleks on
heaolumudel: inimeste vabadus ja võrdõiguslikkus ning
minimaalne riik. Seda iseloomustab lause: „ Igaüks
on oma õnne sepp“. Ei näe oma ülesandena mitte
heaoluteenuste osutamist, vaid kõrge tööhõve
tagamist ning kõigis sfäärides, ka hariduses ja
tervishoius, konkurentsi kindlustamises. Pooldatakse
madalaid ja võrdelisi, või vaid nõrgalt astmelisi
makse. Niimoodi saavad inimesed lõviosa enda
teenitud palgast kätte, kuid samas on neil ka vastutus
oma elu korraldamise eest märksa suurem. Igaüks
peab ise kalkuleerima, kuhu ta raha kulutab. Karjäär
ja läbilöögivõime on väga olulised siin. Mida
paremad kutse-oskused, seda kõrgem palk ning siis
kindlustab firma töötaja tervist ja tema koolituskulud.
Riigilt saavad sotsiaalabi, vaid vaesed ning pensioni
eas inimesed. Ei maksta eraldi USA-s lastetoetust.
Pole suutnud vaesust leevendada, kuid edukatele
inimestele pakub ta mitmekesiseid võimalusi oma
elustandardi kindlustamiseks.
Siirdeühiskond: Charles Alexis de Demokraatliku ühiskonda pole võimalik saavutada
Tocqueville kiirete ning vägivaldsete meetoditega (revolutsiooni
teel). Edukas üleminek diktatuurilt demokraatiale
saab kulgeda vaid evolutsiooniliselt. Edukas
üleminek kulgeb järk-järgult ning kõiki eluvaldkondi
hõlmavate reformide kaudu. Siirdeperioodi saab

10
 lõppenuks pidada alles siis, kui demokraatia on
juurdunud kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
Reformid on spetsiifilised ja komplitseeritud.
Reformid tuginevad parlamendis vastuvõetud
seadustele ning valitsuse määrustele.

Tüüpilised ohud: 1) Massid radikaliseerivad oma poliitilistes

nõudmistes, sest võimulolev eliit ei suuda neid
kaasata otsustamise protsessi. Teisalt ei pruugi
vana totalitaarse süsteemi vastased jõud ise
demokraadid ollagi vaid võivad samuti
eelistada diktatuuri.
2) Demokraatia näib liiga aeglase ja konflikte
põhjustava valitsemismudelina, seega
võidakse teha valik autoritaarse valitsemise
kasuks, Nii I ja II –l juhul on tagajärjeks riigi
naasmine ebademokraatliku
valitsemiskorralduse juurde.
3) Majanduspoliitika muutub liiga
tehnokraatlikuks, mistõttu sotsiaalküsimused
jäävad arvestamata ning lahendamata, riigi
muret sotsiaalse heaolu pärast vaadatakse kui
prokommunistlikku joont. Tulemuseks on
rahva elutaseme langus, mis tekitab
rahulolematust valitsuse vastu.
4) Uue eliidi ebakindlus oma võimulpüsimise

11
 suhtes kehutab teda tegema populistlikke,
majanduse põhitõdesid eiravaid otsuseid. See
võib tuua hukutavaid tagajärgi
rahandussüsteemile ning halvendada rahva
olukorda tulevikus veelgi.
5) Suutmatus ühitada eri rahvuste nõudmisi
demokraatia põhimõtetega või sillutada teed
rahvuskonfliktidele.
6) Endise väärtussüsteemi purunemise järel tekib
ideoloogiline vaakum, kus elu põhiväärtused
on asendunud mööduvate materjalistlike
väärtustega. See halvendab tulevikus riigi
majanduslikku olukorda, sest puuduvad
säästud ja investeeringud ning inimeste
kultuuriline ja eetiline tase on langenud.

Teised probleemid: 1) Reformide ebaühtlane tempo.

2) Demokraatlik poliitiline kultuur juurdub
aeglaselt, riigiametnikud pole kaugeltki kõik
ausad ega püsivalt kompetentsed.
3) Majanduse eri sektorites võib kiiresti läbi viia
erastamise, kuid uued ettevõtted ja ühingud
toimuvad vaevaliselt.
4) Tasakaalu puudumine võib suurendada
sotsiaalseid pingeid, süvendada nostalgilisi
meeleolusid või soovi „müüa oma riik maha

12
 tarkadele välismaiste majandusmeestele ja
poliitikaekspertidele“.

Revolutsiooni ja reformi erinevused:

Revolutsioon:

1) algatavad dissidendid
2) osalevad massid
3) stiihiline, etteaimamatu
4) kasutatakse vägivaldi
5) muutuvad võimu- ja valitsemissuhted

Reform:

1) Algatab valitsev partei, sageli opositsiooni

nõudel
2) Osalevad poliitikud ja ametnikkond
3) Planeeritud kulg ja oodatav tulemus
4) Rahumeelne
5) Võimu ülesehitus ja valitsemissuhted jäävad
samaks.

13
Francis Fukuyama Tema sõnul on esindusdemokraatia ja kapitalism
suutnd tõestada oma eeliseid võrreldes teiste
süsteemidega ning seetõttu muutub poliitiliste
ideoloogiate võistlus mõttetuks. Maailm astub uude,
poliitilise ajaloo järgsesse ajastusse. Riikide
klassidesse jagamise asemel hakati tähelepanu
pöörama, et kuidas vähemarenenud ja
mittedemokraatlikud riigid moderniseeruvad.
Algul peeti Lääne ühiskonda ideaalseks ning kogu
maailm pidi püüdlema samasuguse
ühiskonnakorralduse poole. Teisalt tegi NSVL
omapoolseid jõupingutusi, sotsialistliku
orientatsiooni.Demokraatia vältimatuks tingimuseks
peeti majanduslikku progressi.

Seymour Martin Lipset Tema järgi on demokraatia põhitingimuseks õitsev

majandus, mida iseloomustab stabiilsus ja rahva
enamiku materiaalne heaolu. Tänapäeva ühiskonnas
on industrialiseerimine, urbaniseerumine, heaolu ja
haridus omavahel nii tihedasti seotud, et vaid kõigi
nende olemasolu loob piisavad eeldused
demokraatliku ühiskonna kujunemine.Majanduslikus
jõukuses nähti justkui võluvitsa kõigi
ühiskonnaprobleemide lahendamiseks. Lipset ei
osanud märgata neid jõukusest tulenevaid ohte, mis
võivad demokraatiat nõrgestada.

14
1970.-1990. a. hakkasid Lääne ühiskonnatüübi kõikjale ülekandmise ideest
teadlased ja poliitikud öeldi lahti ning keskenduti konkreetset
moderniseerumisprotsesse majanduslikku ja sotsiaal-kultuurilist konteksti
teisiti hindama. arvestavatele reformidele. Kuna demokraatiatee
valisid peamiselt tagasihoidliku majandustasemega
riigid, siis enam ei pooldatud seisukohta, et
demokraatia eeldab ilmtingimata jõukust.
Olulisemaks kriteeriumiks sai riigi suutlikkus
kontrollida maksude laekumist ning oskus õiglaselt
kasutada maksu tulusid.Suurema tähelepanu alla
tõusis analüütikute väärtusorientatsioonide roll
ühiskonna moderniseerimise protsessis.

F.Fukuyama Peab tähtsaks vaimseid faktoreid. Tema arvates ei

määra majandus demokraatia arengus kõike.
Olulisemaks on kodanike enesetunne,
„tunnustusvajadus“.Demokraatia osutub tõeliseks
vaid sellises ühiskonnas, kus on kõrvuti
turumajanduse vabadustega tagatud ka inimõigused
üldisel ja võrdsel alusel.

15
Postindustriaalne See märgistab kõrgeltarenenud tööstusühiskonda,
ühiskond: mida iseloomustavad kõrgtehnoloogia massiline
kasutamine, oma eripärane klassistruktuur ja
väärtushinnangud. Seda ühiskonda peetakse
tööstusühiskonna loomulikuks jätkuks. Asendati suur
osa töölisi masinate ning robotitega. Riikide edu
majanduskonkurentsis sõltus töötajate teadmistest ja
kutseoskustest. Käibele tulid
teadustehnikarevolutsioon, kõrgtehnoloogia ning
teadusmahuka tootmise mõisted.
Postindustriaalühiskonna jõudmine intensiivsele
tööjõukasutusele. Selle ühiskonna põhiressurss on
teadmised, põhiinstitutsioon ülikool, põhiotsustajad
eksperdid, professionaalsed ärikorraldajad, võimu
alus on oskusteave, valitsuse ja firmade koostöö.

Daniel Bell Oma teoses „Postindustriaalse ühiskonna saabumine“

kõrvutab ta tööstusühiskonna ja tööstusjärgse
ühiskonna majanduse olemuslikke jooni.
Postindustriaalse ühiskonna tunnuseks on teadmiste
ja oskuste areng eesmärgiga juhtida muutusi ning
kontrollida ühiskonda.Tagamaks majanduse ning
kogu ühiskonnasüsteemi efektiivsust, nõuab
postindustriaalne ühiskond kõrgtasemelise teadusliku,
tehnoloogilise, administratiivse ja
juhtimisalase koolitusega spetsialiste. See ühiskonna

16
 eliit peab ühtlasi olema poliitiliselt sõltumatu, sest
ainult niisugusel juhul suudab ta teha õigeid otsuseid.
Eeldab ka juhtimise suuremat tsentraliseeritust ja
koordineeritust. Valitsus peab hea seisma ka
majandusarengu eest.Et säilitada ühiskonna
juhtimises apoliitilisust ja efektiivsust, peaksid
poliitilised liidrid lubama
valitsemisinstitutsioonidesse ka tehnokraate ja
arvutispetsialiste. Ta uskus, et tehnoloogiline
progress suudab lahendada kõik sotsiaalsed
vastuolud. Ilmestab pidev ebastabiilsus ja
kindlustunde puudumine.

Ühiskonna klassistruktuuri Omandisuhted kujunesid märksa mitmekesisemaks.

muutumine Ei saanud enam tõmmata lihtsat ja selget piiri
postindustriaalse kapitalistide – omanike ning palgatöötajate-
ühiskonna staadiumis: mitteomanike vahele. Ettevõtete laienedes muutus
nende majandamine sedavõrd keeruliseks, et kapitali
omanikud ei tulnud sellega enam üksinda toime, vaid
palkasid oma kapitali haldama koolitatud spetsialiste-
ärikorraldajad.Keskklassi mõiste hakkas tähistama
kõrge kvalifikatsiooni ja kindla ning piisava
sissetulekuga inimeste kategooriat. Keskklassi
esindajad töötavad ametnikena asutustes, büroodes ja
pankades, pakuvad haridus-,tervishoiu- või
nõustamisteenuseid.Teine muutus seisnes erineva

17
 tulutasemega inimeste elustiili
lähenemises.Postindustriaalse demokraatliku
ühiskonna struktuur: alamklass, keskklass ja
kõrgklass.

Joseph Schumpeter Tema arvates ühiskonna juhtklassiks ja kodanluse

võimu tulevaseks kukutajaks on saamas
korporatsioonide tegevjuhid ja mänedžerid. Ta
eeldas, et nii turumajandus kui ka ühiskonnaklasside
püsimajäämisest.Riik peab olema tugev institutsioon,
avalike huvide esindaja kõigis ühiskonna elu
sfäärides. Tema arvates kuulub majandus avaliku,
mitte erasektori kompetentsi.Rahva huvid
edastatakse organisatsioonide ja parteide vahendusel
võimueliidile, kelleks on ideoloogiliselt sõltumatud
professionaalid.

Charles Wright Mills Tema toob välja 6 sotsiaalset kihti, mis erinevad
üksteisest peamiselt töö sisu ja töötajate
kvalifikatsiooni, mitte aga omandisuhete poolest.
Uus keskklass kujutas endast peamiselt kõrge kvali-
fikatsiooniga teenistujaid, kes töötasid nii erafirmade
kui ka riigi- asutuste heaks. Nendele inimestele
kindlustas vaid intellektuaalne kapital- nende
teadmised ja oskused. Uuele keskklassile kuulub
piisavalt palju: töökohti, hea sissetulek, isiklik auto ja

18
 maja, pangaarve ja väärtpaberid: Seega teeb
valgekraede positsioon ühiskonna klassistruktuuris
neid konformistlikuks ja poliitiliste muuduste suhtes
ettevaatlikuks.Äärerühmadele ja alamklassil
iseloomulikul mässumeelsusel ning radikalismil pole
nende.Väärtusorientatsioonis ja –hinnangutes kohta.
Uue alamklassi tõusuga levib nüüdisühiskonnas
poliitiline ükskõiksus. Ühiskonna arengu käigus on
poliitiline võim kontsentreerunud 3 jõugruppi
esindava eliidi kätte. Tema meelest valitses USA-d
eliit,mis koosnes föderaalvalitsuse tippametnikest,
ärikorporatsioonide liidritest ja kõrgematest
ohvitseridest.

Robert Dahl (pluratist) Pluratistide arvates ei eksisteeri tänapäeval enam ühte

konkreetset võimueliiti.Võim on jagatud paljude
huvigruppide vahel, kellest ükski pole piisavalt tugev
selle monopoliseerimiseks. Nad peavad otsima
endale liitlasi ning tegema kompromisse, kui tahavad
saavutada poliitikas oma huvide arvestamist.
Demokraatliku valitsemisvormi polüarhial on vajalik,
et hajutatud riigivõimuga kaasneksid aktiivne ning
tegus kodanikuühiskond, mille institutsioonid
toimiksid samuti demokraatliku osaluse ning
erinevate grupihuvide arvestamise põhimõttel.

19
 Ühiskonna analüüs on muutunud elulähedasemaks,
majandusanalüüsile lisanduvad sotsiaalsete suhete ja
kultuuri käsitlused. Need akadeemilised
suundumised leidsid oma väljundi terminis
„modernism“.
Modernism: Sõna „moderne“ e. „ mood“ on meile mitut
tähendust.
I ühisnimetus kõigile nüüdisaegsele, olgu siis tegu
ühiskonna, mõne inimese elulaadi või
arhitektuuristiiliga.
II tunneme modernismi kunsti- ja kultuuriajaloost.
III on modernism ka sotsiaalfilosoofia suund. Siin
kujutab ta endast traditsiooniliste ühiskonnaskeemide
vastandust. Eelkõige rõhutavad ratsionaalsust
lähtuvat indiviidi vabadust.

Nii vaimse kui ka majandusliku progressi huvides on,

et nüüdisaegne inimene täidab mitut muutuat
sotsiaalset rolli ega kuulu enam jäigalt ühe klassi või
staatusgrupi juurde. Modernismi tähistatakse
niisuguste märksõnadega nagu progress,areng,
emantsipatsioon, avangard, vaimuvalgus. Modernism
on optimistlik elufilosoofia, mis usub inimkonna
võimesse hankida tõeseid teadmisi ümbritseva
keskkonna kohta. Samuti usub modernis inimesi
olevat suutelised neid teadmisi kollektiivselt

20
 rakendama, et muuta elu paremaks ja üldjoontes
kontrollida maailma inimarengut.
Modernism on globaalne filosoofia. Ta ulatub
kõikjale, olenemata konkreetse riigi arengutasemest.
Modernismi pooldajad tõstsid esile positiivset mõju,
mida kolonialism on asumaadele avaldanud, ja
toetasid ameerikaliku demokraatiamudeli
eksportimist III-dasse maailma.Modernism on
tulevikku suunatud filosoofia. Modernistlik kultuur
õtleb minevikupärandist ja vanadest kommetest
otsustavalt lahti. Hinnatakse seda, mis on uus ja
kaasaegne, mis kannab progressi märki ja
ambitsioone.Modernismi jooned on põhjustanud
tehnoloogia kiiret arengut.Modernistid vaatasid
maailma läbi roosade prillide.

George Simmel Huvitus sellest, kuidas muudab uuelaadne keskkond

inimese elustiili ja indiviidi-ühiskonna
suhtlemisskeemi. Ta uuris modernse maailma
arengukeskkonda, selle kehtestatud raamistikku ja
väärtusi. Rahal puudub iseseisev väärtus, ta on vaid
vahend teenuste kasutamiseks või kaupade
omandamiseks. Tema eelised on impersonaalsus ja
ratsionaalsus, seetõttu saab raha abil efektiivselt
juhtida ühiskonna toimimist. Siiki on tal ka
negatiivseid külgi.

21
Näide: Raha eraldab inimesi üksteisest ja võib mõnelgi saada
elu ülimaks eesmärgiks.

Rahavõimu kasv on seotud linnade ja tööstuse

arenemisega, seetõttu osutuvad just metropolid
selleks keskkonnaks, kus kujuneb välja uus, moderne
elustiil. Viimane surub peale kainuse, ratsionaalsuse,
punktuaalsuse, pideva kalkuleerimise. Intellekt
muutub elu tähtsamaks kui traditsioonid.
Simmel märgib ühiskonnasise sõltuvuse tihenemist.
Nüüdisühikonna inimesed on seotud väga
mitmelaadsete suhtlemisvõrgustikega. Samas
muutuvad suhted pinnapealisemaks. Teda huvitab
küsimus, kuidas suudab indiviid vastu seista
sotsiaalse ümbruse poolsele survele ja piirangutele.
Üks võimalus oma individuaalsust kaitsta on jääda
kalgiks ja ükskõikseks väljaspool oma kodu seinu
toimuva suhtes. Enamik inimesi ei põgene siiski
ühiskonnast vaid püüab pigem muganduda. Tema
arvates on selle teenistuses mood. Tohutu kaubavalik
ja moe kiire muutumine loovad indiviidile võimaluse
olla teistest erinev, sagedamini kasutatakse moodi
aga hoopis mingi kindla grupiga samastumiseks. Nii
on moest saanud sotsiaalse mobiilsuse ja staatuse
indikator.Modernses ühiskonnas domineerib tööaeg
puhkeaja üle. Just palgatöö kehtestab põhiväärtused

22
 ja dikteerib tegevusstiile, tööl veedab inimene
lõviosa oma ajast. Niisuguse elurütmi juures
tunnetavad inimesed vajadust saada
kompensatsiooni, põgenedes argirutiinist, tehes
midagi tavatut, irratsionaalset, isegi meeletut.
Tema meelest on seikluse- ja riskijanu põhjustaja
psühholoogiline tarve bürokraatlikult planeeritud
elukorraldusest vabaneda. Vaba aja veetmine
omandab nüüdisühiskonnas märksa olulisema koha.
Puhkemajandusest on saanud nii äri kui ka
halduspoliitika valdkond.

Postmodernistlik ühiskond: Domineerivate väärtuste poolest on

postmodernism pigem modernismi vastand.
Vaid üks modernismi idee- väärtuste suhtelisus on
postmodernism leidnud edasiarendust. Kuid seda
arendatakse äärmuseni, nii et sellest kujuneb
postmodernismi põhitunnuse kultuurilise
pessimismi tugi.Postmodernismi kohaselt on
ajastatud, kultuurid ja inimeste maitse niivõrd
erinevad, et mingisuguseid ühtseid või
universaalseid väärtusi ei saagi olemas olla.
Postmodernism väljendab pessimismi ka
ühiskonna arengu ratsionaalsus ning loogilisuse
suhtes. Inimesed polevat suutelised oma teadmisi
praktikasse rakendama, seega ei maksa uskuda, et

23
ühiskond tulevikus paremaks, efektiivsemaks või
õiglasemaks muutuks. Selline sotsiaalne nihilism
viib postmodernismi toetajad tihti poliitilise
spektri servale. Radikaalne feminism,
homoseksualism, vasakekstremism jt. Voolud
ühendavad endas sageli postmodernismi filosoofia
kummardajaid. Nood leiavad, et kui valitsejad
üldse kedagi kuulda peaksid võtma, siis nimelt
ühiskonna heidikud ja äärerühmi, mitte aga
rahulolevat keskklassi.Postmodernism ütleb lahti
klassistruktuurist lähtunud traditsioonilistest
ühiskonnakäsitlusest. Selle kohaselt tuleb inimesi
vaadelda eeskätt kui tarbijaid, mitte kui tootjaid
või tootmisvahendite omanikke.Tohutu valik
muudab kultuuritarbimise eklektiliseks.Tarbimine
on postmodernismi meelest muutunud nii
totaalseks, et kaob vahe töö- ja puhkesfääri vahel.
Kõik ühtlustub ning muutub samas
kaootilisemaks, raskemini defineeritavaks.
Massiteabekanalite ja arvutivõrkudest küllastunud
argikultuuris ähmastuvad ka reaalsuse ja
ebareaalsuse piirid, kujuneb virtuaalne reaalsus.

24
 Jean Baudrillardi Kuidas televaatajad hakkasid helistama sarifilmis
Näited: arsti mänginud staarile, et saada tervisealast nõu.
Ta on ka väitnud, et USA ja Iraagi vaheline
Lahesõda ei kujutanudki endast midagi enamat
kui arvutimängude simulatsiooni.

Ta tunnistab, et nüüdisühiskond kätkeb endas 4

Anthony Giddens: tõsist riski (võimu totalitaarsuse süvenemine,
militarismi tugevnemine, kasvule orienteeritud
majanduse kollaps ja sellele järgneb
looduskatastroof. Ometigi on need riskid alles
potentsiaalsed ning mõistliku ühistegevusega ka
välditavad.
Kodanikuühiskond: Ühiselu valdkond, kus inimsuhted pole kantud
soovist domineerida formaalse võimu abil. Siin
kasutatakse mittetulundussektori ja III sekori
terminit, mis aitavad paremini mõista
kodanikuühiskonda kui üht kindlat sfääri
riigivalitsemise ja halduse ning majanduse kõrval.
Kodanikuorganisatsioonid ei sea oma eesmärgiks
ei poliitilist domineerimist ega ka kasumi
teenimist. Kujutab endast sotsiaalse elu
valdkonda, mis on vabatahtlik, isekorraldav ja
autonoomne riigi suhtes.Riigi ja eraelu vahelüli
võimaldab ta inimestel saavutada poliitikaväliste
vahenditega selliseid eesmärke, milleks nad igaüks

25
 omaette poleks suutelised. Aktiivne
kodanikuühiskond mõjutab poliitikas tehtavaid
otsuseid ja kontrollib riiki.
III sektori tegevus aitab lahendada ka sotsiaalseid
ning majanduslikke probleeme, pakkudes
mitmesuguseid teenuseid ja luues töökohti.

Kodanikuühiskond 1) eramajanduslikud assotsiatsioonid

hõlmab tervet ja ühendused.
institutsioonide 2) usuorganisatsioonid
kompleks: 3) haridusasutused
4) isetegevuslikud kultuuri- ja harrastusühendused
5) mittetulunduslikud organisatsioonid
6) kodanikualgatusel pühendunud
organisatsioonid.

Osa neist taotleb soodsamat ettevõtluskeskkonda,

teised püüavad edendada ühiskondlikku moraali.
Ühtedel on keeruline formaalne struktuur, teised
kujutavad endast mõttekaaslaste vaba ühendust.

26
Kodanikuühiskonna 1) Tegutsevad legaalselt, järgides ühiskonnas
institutsioonidel on ka kehtivaid reegleid ja seadusi.
ühiseid tunnuseid: 2) Tegelevad avalike, st. Ühiskondlikku huvi
pakkuvate asjadega.
3) Püüavad mõjutada riigivõimu
saavutamiseks soodustusi, poliitika
muutmist, rahalist toetust vms.
4) Esindavad eri huve ja sotsiaalseid rühmi
ning tagavad sellega ühiskonnas
mitmekesisuse.

Kodanikuühiskonna põhialuseks on inimeste

enesealgatus. Kaasalöömine seltsides,
ametiliitudes, usuühingutes jne. On vabatahtlik.
Inimesed osalevad neis selleks, et tunda end
aktiivse ja kasuliku ühiskonnaliikmena,
tõhusamalt kaitsta oma õigusi ning veeta sisukalt
vaba aega.Kodanikuühiskond vajab oma
olemasoluks kindlaid tingimusi.

27
Lääne-Euroopas 1) Turumajandus ja eraomandus
kujunenud 2) Seadustele tuginev valitsemine
kodanikuühiskonna 3) Indiviidi vabaduste ja põhiõiguste
tingimused olid: tunnustamine.

Need 3 kriteeriumi pakkusid efektiivselt tasakaalu

riigile ühelt ja eraelult teiselt poolt. Seadustega
määrati piirid ja reeglid nii riigivõimule enesele
kui ka majandus- ja kodanikualgatuslikele
organisatsioonidele. Samas on kodanikuühiskond
huvitatud niisuguse riigi olemasolust, mille
võimuses on kehtestada seadusi turu ja kodanike
vabaduste kaitseks.Kodanikuühiskonnast saab
rääkida ainult seal, kus on tegu piiratud
valitsemisega, st. niisuguse riigivõimuga, mis ei
sekku inimeste eraellu ega omaalgatusse.
Majanduse suhtes teostab piiratud valitsemisega
riik vaid üldist kontrolli ja juhtimist.

28
Kodanikuühiskonna 1) Kodanikuühiskonnas leiavad väljundi
vajalikkus, mis erinevad huvid ja sotsiaalsed grupid. Samas
edendab demokraatia võimaldab arenenud kodanikualgatus neid
hoidmiseks: huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid
tasandada, luua koalitsioone. See hoiab ära
võimu monopoliseerimise ning stabiliseerib
ühiskonda.
2) Kodanikuühiskond piirab riigivõimu, s.t.
kaitseb majandust, kultuuri ja eraelu riigi
liigse sekkumise eest
3) Tugev kodanikuühiskond tähendab parteide
tegevust ega lase neil otsuste tegemisel
ülearu domineerida.
Kodanikuorganisatsioonide kaudu saab
poliitikat mõjutada teistegi vahenditega kui
valimised, avavad nad poliitilisi võimalusi
ka traditsiooniliselt tõrjutud vähemustele.
4) Kodanikuühiskond arendab demokraatiale
vajalikke väärtusi, nagu sallivus,
algatuslikkus, koostöövõime. Seltside ja
ühingute töös omandatavad kogemused
tulevad kasuks poliitilises konkurentsis ja
parlamendivaidlustes.
Just kodanikuorganisatsioonidest on alanud
mitme hilisema poliitilise liidri karjäär.
5) Kodanikuühiskond levitab informatsiooni,

29
 ilma milleta poleks võimalik tulemuslik
kaasarääkimine poliitilistes probleemides.
Tänu vabale ajakirjandusele ja
valitsusväliste organisatsioonide
omapoolsele teabepoliitikale ei pea rahvas
piirduma ainult ametliku infoga, vaid saab
enda käsutusse ka alternatiivsed hinnanguid
ja täiendavaid andmeid.
6) Riik, mis kaitseb seadustega kodanike
iseseisvust ja algatust, pälvib rahva
lugupidamise ja lojaalsuse. Monipoolse
riigivõimuga, kodanikuühiskonda tõrjub
valitsemine sünnitab riigialamate
mässumeelsust ja illegaalset e. seadusvälist
aktiivsust.

Tugev kodanikuühiskond on demokraatlikule

valitsemisele nii eeldus kui ka tagatis.
Nüüdisühiskond: Nüüdisühiskonda e. moodsat ühiskonda
iseloomustavad tööstuslik kaubatootmine, rahva
osalemine ühiskonna valitsemises, vabameelsus
inimsuhetes ning vaimuelus.

30
 Nüüdisühiskonna 1) kapitalism ja demokraatia
iseloomustus: 2) agraarühiskond, tööstusühiskond ja
teenindusühiskond
3) industriaal- ja postindustriaalühiskond
4) heaoluühiskond ja liberaalne ühiskond

Need näitavad, kui mitmetahulised ja

laiahaardelised on sotsiaalsed muutused.
Nüüdis-Eesti kodaniku- Uuesti alustasid tööd enne 1940.a. eksisteerinud
ühiskond: ühendused, mitu rahvusvahelist fondi ja liikumist
asutas Eestis oma haruorganisatsiooni:
nõukogude-aegsed seltsid püüdsid end kohandada
demokraatlikule ühiskonnaoludele.
Kodanikualgatuse arengut toetasid ka Riigikogus
vastuvõetud mittetulundusühingute seadus ja
vähemusrahvuste kultuur autonoomia seadus.

Eesti nüüdsel 1) Organisatsioonide suur arv. Kõige rohkem

kodanikuühiskonnal on spordiseltse, kirikukogudusi ja
on ka mõningaid kutseühinguid.
erijooni. 2) Väikeste maaseltside osatähtsus.
Peegeldavad talupojakeskse
tsiviilühiskonna traditsioone.
3) Killustatus ja samalaadsete
organisatsioonide koostöö puudumine.
Põhjuseks on peamiselt informatsiooni nappus

31
ning reformitud nõukogudeaegsete
organisatsioonide ja äsja loodud ühenduste
vaheline umbusaldus. Killustatuse tõttu väheneb
kodanikualgatuse mõju avalikus elus; peale selle
on pisematel ühendustel raske end majandada.
4) Rahva kodanikuaktiivsuse
motivatsiooni osaline nõrkus.
Paljud inimesed ei näe kodaniku-algatuses oma
probleemide lahendamise võimalust, seetõttu jääb
nende tegevus tagasihoidlikuks või piirdub vaba
aja ühise veetmisega. Vaid need grupid, kes
seisavad lähemal majandus- ja poliitilisele
eliidile, avaldavad valitsusele ka aktiivset survet.
5) Mittetulundusorganisatsioonide vähene
oskus oma huve formuleerida ja
ettepanekuid läbi suruda.
Sageli kuuluvad kodaniku-organisatsiooni
inimesed, kel pole eelnevat kogemust, kuidas
peaks suhtlema ametiasutustega, kirjutama
projektitaotlusi, korraldama kampaaniaid või
majandama oma organisatsioone. Seetõttu on
tarvis III sektorile suunatud koolitust, mida
Avatud Eesti Fond, Eesti Mittetulundusühingute ja
Sihtasutuste Liit ning Euroopa Liidu Phare
programm ongi asunud pakkuma.

32