1

Terviklik semiootika

Kaaned: fractal art

http://www.wallpapervortex.com/wallpaper-19794_fractal.html#.VJMDNfDAA

Portree: Ivonne Veith

www.ivonneveith.com
www.facebook.com/IvonneVeithPhotography

Saksamaa, 2014

© Illimar Kaasiku, 2014

www.unistustetiivad.blogspot.com
www.facebook.com/illimar.auss
kaasiku@gmail.com

2
 Sisukord

Sissejuhatus 4

Semiootika vaadatuna eemalt 8

Semiootika vaadatuna seespoolt 20

Väline märk ja arusaam 21
Tähendus ja märgisüsteem 23
Lühike tagasivaade semiootika ajalukku 24
Märgiprotsessi ehk semioosi elemendid 26
Terviklik semioos 34
Semioosi lained 48
Biosemiootika 54
Semiootika metodoloogia ja kaheksa uurimismeetodit 58
Meeleseisundite maastikud semiootikas 65
Semiootika eesmärk ja praktilisus 68
Miks enamus inimesi on spirituaalsed, aga mitte religioossed? 75

Lõpetuseks 85

Kasutatud kirjandus 87

Aurotist 89

3
 Sissejuhatus
Semiootika ehk märgiteadus on väga uus teadus teiste teaduste hulgas.
Teatavasti on kõige uuega, nagu ka näiteks tehnoloogiaga, raske sammu
pidada. Selle väikese raamatu eesmärk on anda sellest innovatiivselt
põnevast ja pealt näha keerulisest ning arusaamatust teadusest lihtne,
arusaadav ja ülevaatlik pilt. Semiootika terviklikuks mõistmiseks on tarvis
vaadata semiootikat nii väljaspoolt kui seespoolt. Esimene annab meile
hästi ülevaatliku pildi, et kust semiootika tuleb või kuidas ta asetseb teiste
teaduste kõrval. Teine vaatenurk, aga poeb semiootika sisse ning uurib
viimase hingeelu. Näiteks, kui me tahame uurida ühte õuna, siis me saame
vaadata seda, kus õun asub, milline on tema keskkond (teised õunad,
oksad, puu, mets, ökosüsteem jne). Teine variant on hakata õuna
lammutama, et näha, millest ta koosneb, millistest kihtidest ja
komponentidest.

Need kaks uurimismeetodit annavad meile võimaluse valida, kas

analüüsida semiootikat konkreetselt üldise suunas või üldiselt konkreetse
suunas. Teisisõnu, me kas vaatame enne seda, kus semiootika asub või
seda, mis täpselt semiootika endast kujutab. Näiteks, kui me läheme

4
reisima, siis enamasti me vaatame kaardi pealt, kus see konkreetne reisisiht
või riik asub. Samuti uurime, et mis on seal teistmoodi võrreldes teiste
riikidega. Alles seejärel sukeldume me reaalselt sinna riiki ja kogeme seda
ise seespoolt. See on vast mõistlik lähenemine. Inimestele meeldivad
üldised vaated, ega nad muidu mägede otsa ei roniks. Teine variant oleks,
et meid viidaks täiesti võõrasse kohta, nii et meil pole õrna aimugi, kus me
teiste riikide suhtes asume. Me hakkame justkui seespoolt väljapoole
liikuma, konkreetselt üldise suunas. Meie enda elu on samamoodi. Meid
justkui visati siia planeedile potsti, kuhugi ühte kohta, ilma et me saaks aru,
kus me oleme või kes me oleme. Isegi täpsem oleks vast öelda, et me
tulime justkui ema või emakese maa seest välja. Alan Watts (1915-1973,
Inglismaalt pärit filosoof) on vahvalt öelnud, et nii nagu õunapuu kannab
õunasid, niisamuti kannab maakera inimesi (the earth peoples just like an apple
tree apples). Terve elu kulubki sisuliset selle peale, et mõista kõike seda, et
kust olen ma tulnud ja kus ma olen, hakata nägema üldisemat pilti.

Väga hästi kujutab seda ka kuulus Platoni koopa allegooria, kus inimesed
on aheldatud koopasse ning näevad ainult liikuvaid varje, mis väljaspoolt
paistev valgus koopaseinale projekteerib. Nad tunnevad koobast väga hästi
ja seal toimuvat, aga ei ole kunagi näinud koobast väljaspoolt. Meie enda
elu on ka nagu koopast tasapisi välja ronimine ja suurema pildi tundma
õppimine. Selline uurimismeetod on keeruline ja vaevarikas, tundub justkui
läbi labürindi liikumisena, millepärast ka elu on tihti peale keerukas ja
sinka-vonkaline ning paistab vahetevahel isegi hirmutavana. Meile ei
meeldi labürindid ja teadmatus, nii nagu meile ei meeldi pimedus. Luigi
Serafini (sünd. 1949, itaalia kunstnik ja arhitekt) kujutab seda teekonda
väga ilmekalt oma maailma üheks kummalisemaks raamatuks tituleeritud
teoses „Codex Seraphinianus” (vt allolevat pilti).

5
 Luigi Serafini pilt raamatust „Codex Seraphinianus” (1981 a.)

Pildil on näha meie elu. Me sünnime ja käime läbi pika ja keerulise

koolilabürindi, et õppida selgeks mõni roll juba olemas olevas ning
toimivas ühiskonnas, mis koosneb kultuurist ja sotsiaalsüsteemidest.
Lõpuks tunneme me ennast seal koduselt ja turvaliselt ning täidame oma
õpitud rolli (labürindi keskmine osa). Üks variant on seal rahulikult oma
elu nautida ning surres jälle labürindi algusesse seilata, kus kõik hakkab
otsast peale. Teine variant on oma elu ajal turvalisest ühiskonna kookonist

6
välja minna, mida sümboliseerib pildil teine labürint. See on meie teine
koolilabürint ehk elukool, mis on samuti vaevaline ja isegi hirmutav. Kui
aga õiged teeotsad üles leida, nii et ära ei eksi, siis lõpuks jõuame me saare
peale, mille keskel asub kõrge mäetipp. Sealt avaneb imepärane vaade
tervele meie eelnevale elule. Esimest korda me näeme n-ö suurt pilti ning
hakkame nägema, kuidas kõik väikesed eludetailid omavahel kokku
sobituvad.

Eelnev on lihtsalt minu enda isiklik tõlgendus sellest pildist. „Codex

Seraphinianuse” raamatu võlu vast peitubki selles, et igaüks saab seda
omamoodi tõlgendada. Ilusas kirjas olev tekst ei aita ka midagi, kuna seda
ei ole suutnud keegi lahti muukida. Arvatakse, et sellel puudubki mingi
kood. Kunsti üks mõte on lihtsalt panna meie enda kujutlusvõime
aktiivselt tööle.

Kuna meile meeldib enamasti üldisemalt konkreetsema suunas liikuda, siis

uurime ka semiootikat sedaviisi. Vaatame alguses, et kuidas sobitub
semiootika suurde pilti ning seejärel sukeldume ise sinna sisse ja vaatame
kõiki erinevaid väikeseid semiootika detaile.

7
 Semiootika vaadatuna
eemalt
Kuna semiootika on väga keerukas ja kompleksne teadus, siis suure pildi
tabamiseks on meil esmalt vaja väga laia ja üldist kaarti, kuhu semiootika
ära mahuks. Vastasel juhul meil lihtsalt ei õnnestu semiootikasfäärist välja
lennata ning seda kõrgemalt vaadata. Meie eesmärki aitab täita terviklik
ajalookaart, kus on meile teada olev ajalugu Suurest Paugust tänase hetkeni
jaotatud 13. osaks ehk lõiguks (vertikaalne kaardi osa). Samuti on jagatud
ajalugu nelja erinevasse elumõõtmesse – mina, meie, see ja need –, mida ei
saa omavahel ühte patta kokku panna ning peab seega selguse ja
läbipaistvuse tõttu vaatama eraldiseisvatena (horisontaalne kaardi osa).
Tervikliku ajalookaardi peal on need neli elumõõdet nimetatud järgmiselt:
meel, kultuur, keha ning öko- ja sotsiaalsüsteemid (vt allolevat joonist).

8
Meel (arusaam ja kogemus) Keha (organism ja käitumine)

... ...
13. kujutlus-loogika, paradoksaalne 13. liitajukoor 3 (terviklik inimene)
12. abstraktsete mõistetega oper. 12. liitajukoor 2 (ratsionaalne inimene) (12... a.)
11. konkreetsete mõistetega opereerimine 11. liitajukoor 1 (müütiline inimene) (7-12 a.)
10. mõiste, kontsept 10. liitajukoor (maagiline inimene) (2-7 a)
9. sümbolid 9. ajukoor (arhailine inimene) (...2 a.)
8. emotsioonid, tundeelamus, instinktid, pärilik 8. jäsemetesüsteem (imetajad: nt hunt, känguru, ahv)
7. impulss, psüühiline sund, refleksid, kogemuslik 7. roomaja ajusüsteem (nt. kilpkonn, sisalik, madu)
6. taju, märkamine 6. närvisüsteemiga organism
5. aistmine (kompimine, nägemine, kuulmine, maitsmine) 5. närvirakkudega organism (nt kala, tigu, putukas)
4. 4. päristuumsed rakud (algloomad, seened, taimed)
3. ärritavus 3. eeltuumsed rakud (bakterid ja arhed)
2. 2. molekulid
1. „haakumine” 1. aatomid

Kultuur (tähenduse keskkond) Öko- ja sotsiaalsüsteemid (sotiaalne keskkond)

1. eluta looduslik (füüsikaline) 1. galaktikad (13,7 miljardit a.)

2. (keemiline) 2. planeedid
3. eluslooduslik 3. maa sarnased planeedid (3,5 miljardit a.)
4. vegetatiivne 4. toiduahelaga ökosüsteemid (2 miljardit a.)
5. liikuv 5. tööjaotusega ühiskond (600 miljonit a.)
6. 6.
7. roomajalik 7. grupid, pered (340 miljonit a.)
8. loomalik, imetajalik 8. (220 miljonit. a.)
9. arhailine 9. hõimud, suguharud (korilus) (100 000 a.)
10. maagiline (muinasaeg) 10. hõimudega külad (aianduslik) (50 000 a.)
11. müütiline, traditsionaalne (eelmodernne) 11. riik-impeeriumid (põllunduslik) (10 000 a.)
12. ratsionaalne (modernne ja postmodernne) 12. rahvusriigid (tööstuslik) (300 a.)
13. terviklik (post-postmodernne) 13. planetaarne (informatsiooniline) (50 a.)
... ...
Terviklik ajalookaart

Seda kaarti peaks ettekujutama kolmemõõtmelisena. Horisontaalne mõõde

on jaotatud neljaks. Näiteks nr 1. tähistab ajaloos seda hetke 13,7 miljardit
aastat tagasi, mil eksisteerisid kosmoses vaid (1)aatomid (keha) ning nende
kogemus või arusaam oli kõigest (1)„haakumine” (meel). Aatomid
moodustasid omakorda (1)galaktikad (ökosüsteem) ning aatomite vahelist
„haakumist” võib vaadata kui eluta looduslikku ehk (1)füüsikalist kultuuri
(kultuur). Esimeste tasandite peal võib selline mõõdete jaotus tunduda
pisut imelik, harjumatu ja isegi ebavajalik, aga järgnevate ajalootasandite
peal muutub see väga loogiliseks, arusaadavaks ja hädavajalikuks, milles me
ka hiljem veendume.

9
Kui kaardi horisontaalsed mõõtmed annavad meile kaks mõõdet – ette-
taha ja paremale-vasakule –, siis vertikaaltasandid moodustavad kolmanda
mõõtme – üles-alla (1, 2, 3 jne.). Kui me vaatame näiteks kultuuriajalugu,
siis me näeme, kuidas läbi ajaloo on kehade kogemuste vahetamine
muutunud. Kui aatomid vahetasid kogemusi (1)füüsikalises kultuuris, siis
molekulid juba (2)keemilises kultuuris. Eeltuumsed rakud, nagu näiteks
bakterid, kogesid maailma või said sellest aru ärritavuse kaudu ning
vahetasid oma ärrituskogemusi (3)eluslooduslikus kultuuris. Suur osa
tänapäeva inimestest aga omab liitajukoort, mis võimaldab neil opereerida
abstraktsete mõistetega. See on see, kuidas nad maailma kogevad ja sellest
aru saavad. Oma kogemusi ja arusaamasid saavad nad aga jagada
(12)ratsionaalses kultuuris. Näiteks kõigil eelnevatel kultuuritasanditel ei
tekita abstraktsed mõisted mingit tähendust. Teisisõnu, ei saada aru
missugust sõnumit või informatsiooni teine edastada tahab. Kõigesse
sellesse aga süveneme hiljem.

Hetkel ei ole meie eesmärgiks seda kaarti detailselt tundma õppida, vaid
vaadata kuhu kuulub semiootika. Kuna semiootika ei ole keha, meel ega ka
öko- ja sotsiaalsüsteemid, siis järelikult kuulub see teadus kultuuri alla.
Teisisõnu semiootika on kultuurinähtus. Kui me näiteks tahaks mõista, et
mis loom on hunt, siis me peaks vaatama keha veerandisse, kust on näha
tema asukoht ajalookaardil – (8)jäsemetesüsteem. Kui me soovime
paremini mõista sõnapaari „hea seen”, siis tasub tähelepanu pöörata meele
veerandisse, mis annab ülevaate arusaamade ja kogemuste ajaloost –
(10)mõiste ehk kontsept. Näiteks pere või perekond on aga teatud sorti
öko- ja sotsiaalsüsteem, mille mõistmiseks annab ülevaate alumine
parempoolne tervikliku ajalookaardi veerand – (7)grupid ja pered.
Semiootika on aga kultuuri osa, mis tekkis (12)ratsionaalsel ajastul.

Semiootika juured ulatuvad küll varasematesse aegadesse, aga oma nime sai
see teadus alles ratsionaalses kultuuris. Semiootika ehk märgiteaduse üheks
vaarisaks peetakse Aurelius Augustinus’st (hilisantiigi kristlik õpetlane,

10
õigeusu ja katoliku kiriku pühak, 345-430), kes elas (11)müütilises ehk
traditsionaalses kultuuris. Teadlik semiootika käsitlus aga hakkas ilmet
võtma (12)ratsionaalsel ajastul, millele aitasid kaasa näiteks John Locke
(inglise filosoof, empirismi peamine põhjendaja, 1632-1704), Sanders
Peirce (ameerika filosoof, 1839-1914) ja Ferdinand de Saussure (šveitsi
keeleteadlane, 1857-1913). Päris omaette teadusharuks sai semiootika aga
kõigest pool sajandit tagasi, millele aitasid kaasa näiteks järgmised
postmodernsed ehk relativistliku ajastu semiootikud: Charles William
Morris, Umberto Eco, Thomas Sebeok, Juri Lotman. Samuti on
semiootika arenenud edasi terviklikku ehk post-postmodernsesse kultuuri,
mille üheks teoreetikuks on näiteks Ken Wilber. Kõigi eelpool mainitud
meeste panust märgiteadusesse vaatame aga hiljem.

Kultuur Ajalugu

11 müütiline Aurelius Augustinus

12-1 ratsionaalne John Locke, Sanders Peirce, Ferdinand de

Saussure

12-2 relativistlik Charles William Morris, Umberto Eco, Thomas

Sebeok, Juri Lotman

13 terviklik Ken Wilber

Semiootika, kui ratsionaalse kultuuri osa, asub alati teatud

sotsiaalsüsteemides nagu nt rahvusriik, linn, ülikool jne. Samuti on oluline
mõista, et semiootikat kannavad endas üksikud inimesed, kes suudavad
opereerida abstraktsete mõistetega (meel, operatsioonisüsteem) ning kelle
liitajukoor (keha, riistvara) seda ka toetab ning võimaldab. Semiootika
kuulub hetkel peamiselt ratsionaalsesse kultuurivõrgustikku, mis kasutab

11
suhtluseks abstraktseid mõisteid ning mille omapära on see, et seletab
kõike või loob tähendust märkide kaudu.

Terviklikku ajalookaarti võib vaadata kahte erinevat moodi. Esimene

variant on see, et me oleme ise seal sees. See on hästi loomulik, kuna me
teeme seda iga päev ja iga hetk. Näiteks me elame 12. tasandil tööstuslikus
rahvusriigis, meil on välja arenenud liitajukoor 2, mis võimaldab meil
opereerida abstraktsete mõistetega ning käituda ratsionaalselt. Samuti
saame me aru teistest ratsionaalsetest inimestest ning see võimaldab meil
vahetada kogemusi, mis omavad kindlat tähendust ratsionaalses kultuuris.
Esimese variandi teine näide on see, et me paneme ennast teadlikult teise
kultuuritasandile. Me näiteks „rändame” ajas 220 miljonit aastat tagasi ning
läheme elame koos kängurute perega. Me proovime ennast panna nende
situatsiooni ja õppida neid isiklikult tundma. Me proovime hüpata nagu
känguru, süüa nagu känguru ning katsume nendega leida emotsionaalset
sidet, mis on nende arenenuim meeleinstrument. Me justkui elaks
loomalikus kultuuris. Sedaviisi saame me põhimõtteliselt rännata ajas tagasi
üks kõik kuhu. Me võime minna tagasi muinasaega külastades mõnd
Paapua Uus-Guinea hõimu või siis lihtsalt olla koos koolieelse lapsega ning
langeda tema arengutasandile. Samuti võime me proovida, et kuidas oleks
olla taim ning lihtsalt vegeteerida.

Teine variant on vaadata terviklikku ajalookaarti eemalt, st me ei ole selle

sees. Me justkui uuriks ja analüüsiks seda kui teadlased. Oletame, et me
tahame uurida ühte kilpkonna. Enam me ei lange kilpkonna tasemele vaid
toome ta hoopis laborisse ja vaatame, kuidas ta teatud situatsioonides
käitub ning võtame talt erinevaid proove. Me teeme temaga katseid, mille
tulemused me salvestame ning mida me hiljem saame analüüsida. Samuti
saame me uurida kilpkonna meelt väljaspoolt, tema psüühikat ja instinkte.
Me teeme jällegi erinevaid katseid ning vaatame, kuidas tema arusaam ja
kogemused ajas muutuvad. Samuti saame me minna kilpkonna looduslikku
keskkonda ning lihtsalt jälgida eemalt, kuidas ta elab oma enda

12
roomajalikus kultuuris ning peredega sotsiaalsüsteemis. Vahe on selles, et
me ei proovi ennast kilpkonnaga samastata ning tema kombel liiva peal
roomata, vees ujuda ning tema häälitusi jäljendada. Me ei sekku kilpkonna
ühiskonda, vaid vaatame ning analüüsime seda eemalt, kõrvaltvaatajana.
Täpselt samamoodi võime me uurida ka inimesi ja inimühiskondi, mida
teevadki näiteks arengupsühholoogid ja kultuuriantropoloogid.

Lisaks annab selline teaduslik lähenemine terviklikule ajalookaardile

võimaluse vaadata eemalt ka meid endid. Näiteks me saame teadlikult
treenida ennast olema teadlikud oma enda käitumisest ja kehast. Samuti
oma enda meelest, st kogemustest ja arusaamadest. Me justkui eemalduks
iseendast ja vaataks ning analüüsiks ennast kuskilt kõrgemalt. Sellised
meetodid või tehnoloogiad on peensusteni välja töötatud näiteks joogas ja
budismis. Täpselt samamoodi saab teha ka ühiskonnaga, kus me oleme
harjunud elama. Kõige lihtsam ja efektiivsem viis on reisimine. Isegi nädal
aega kodust eemal olek aitab juba harjumuspärast keskkonda pisut
kriitilisema pilgu näha, rääkimata siis pikemast ära olekust. Me justkui
vaataks oma enda kultuuri ja sotsiaalsüsteeme kaugelt ja eemalt.

Need kaks erinevat moodust tervikliku ajalookaardi vaatamiseks on justkui

kaks viisi, kuidas me maailma tajume või kuidas me elame. Üks on nagu
tavaline igapäevaelu ning teine on teadlase elu. Inimene, kes väga
ratsionaalsete teadusmeetoditega kursis ei ole, ei analüüsi ning ei uuri
kõike, mida tunneb, näeb ja kuuleb. Ta lihtsalt on ja lihtsalt elab, käitub ja
saab aru asjadest nii nagu ta saab. Ta ei küsi, et miks ma nii käitun, aga
mitte teisiti? Miks ma saan asjadest just sedaviisi aru? Miks ma kogen seda
mida ma kogen? Samuti ei paku talle huvi see, miks kultuuris on erinevad
arusaamad, mis loovad erinevaid tähendusi. Või miks toimivad
sotsiaalsüsteemid just nii nagu nad toimivad oma heade ja halbade
külgedega? Ühesõnaga, inimene on lihtsalt kuskil meie tervikliku
ajalookaardi sees ning ta ei tule selle pealegi, et mõnda osa sellest kaardilt
hakata eemalt vaatama ja uurima. Näiteks vaatab ta lihtsalt öösel taevasse

13
ning näeb ilusaid tähti, ilma et ta hakkaks neid nimetama ja kuidagi
grupeerima või liigitama. Samuti käib ta valimas ning hoiab ennast
poliitikaga kursis, aga ei hakka uurima, et miks on asjad just nii nagu nad
on. Inimene ei ole väga huvitatud ka füüsikast, näiteks kui ta näeb
vikerkaart, siis ta ei hakka mõtlema, et kuidas see valgus nüüd seal täpselt
murdub jne. Samuti meeldib talle muusikat kuulata ja isegi pisut ise teha,
ilma et ta selesse väga süüviks. Inimene võib lugeda raamatuid või siis käia
kirikus ja olla mõne religiooni liige, ilma et ta kunagi küsiks endalt, et miks
ma neid asju teen? Näiteks enda liigutamine või tervisespordi tegemine
ning söömine on nii iseenesest mõistetvad tegevused, et inimene ei tule
selle pealegi, et hakata mõtlema, kuidas neid paremini või efektiivsemalt
teha.

Kui see aga juhtub, siis on tegu juba n-ö teadlasega. Teadlane võtab kätte
ja hakkab mingit osa ajaloost kriitilise pilguga vaatama ja analüüsima.
Teisisõnu inimene hakkab lõputult küsimusi esitama. Nagu me teame, siis
erinevaid teadlasi ja teadusi on sisuliselt lugematu arv. Neid on nii palju,
kuna iga teadlane uurib ajaloo erinevat osa. Eriti hästi tuleb see välja
tervikliku ajalookaardi pealt. Allpool on välja toodud näitena mõned
teadused, mis uurivad ajaloo erinevaid tahke ja etappe.

14
Meel (arusaam ja kogemus) – MEELETEADUSED, Keha (organism ja käitumine) - LOODUSTEADUSED
KUNST
... ...
13. kujutlus-loogika, paradoksaalne – KUNSTIDEGA 13. liitajukoor 3 (terviklik inimene)
TEADLIKULT TEGELEMINE 12. liitajukoor 2 (ratsionaalne inimene) –
12. abstraktsete mõistetega oper.- PSÜHHOLOOGIA KÄITUMISPSÜHHOLOOGIA,
11. konkreetsete mõistetega opereerimine RAKENDUSTEADUSED, MATEMAATIKA
10. mõiste, kontsept 11. liitajukoor 1 (müütiline inimene)
9. sümbolid 10. liitajukoor (maagiline inimene)
8. emotsioonid, instinktid- PSÜHHOANALÜÜS 9. ajukoor (arhailine inimene) - NEUROLOOGIA
7. impulss, psüühiline sund, refleksid, kogemuslik 8. jäsemetesüsteem (imetajad: nt hunt, känguru, ahv)
6. taju, märkamine – MEDITSIIN, TOITUMISTEADUS,
5. aistmine (kompimine, nägemine, kuulmine, maitsmine) KEHAKULTUUR
4. 7. roomaja ajusüsteem (nt. kilpkonn, sisalik, madu)
3. ärritavus 6. närvisüsteemiga organism
2. 5. närvirakkudega organism (nt kala, tigu, putukas)
1. „haakumine” 4. päristuumsed rakud (algloomad, seened, taimed)
3. eeltuumsed rakud (bakterid ja arhed) -
BIOLOOGIA
2. molekulid - KEEMIA
1. aatomid - FÜÜSIKA
Kultuur (tähenduse keskkond) - Öko- ja sotsiaalsüsteemid (sotsiaalne keskkond) - ÖKO-
HUMANITAARTEADUSED JA SOTSIAALSÜSTEEMIDE TEADUSED

1. eluta looduslik (füüsikaline) 1. galaktikad - ASTRONOOMIA (13,7 miljardit a.)

2. (keemiline) 2. planeedid - ASTROFÜÜSIKA
3. eluslooduslik 3. maa sarnased planeedid - MAATEADUS
4. vegetatiivne (3,5 miljardit a.)
5. liikuv 4. toiduahelaga ökosüsteemid – ÖKOLOOGIA,
6. EVOLUTSIOONIBIOLOOGIA (2 miljardit a.)
7. roomajalik 5. tööjaotusega ühiskond (600 miljonit a.)
8. loomalik, imetajalik 6.
9. arhailine 7. grupid, pered (340 miljonit a.)
10. maagiline (muinasaeg) – 8. (220 miljonit. a.)
KULTUURIANTROPOLOOGIA, 9. hõimud, suguharud (korilus) (100 000 a.)
RAHVALUULETEADUS 10. hõimudega külad (aianduslik) -
11. müütiline, traditsionaalne (eelmodernne) – PEDAGOOGIKA (50 000 a.)
TEOLOOGIA, FILOSOOFIA 11. riik-impeeriumid (põllunduslik) (10 000 a.)
12. ratsionaalne (modernne ja postmodernne) – 12. rahvusriigid (tööstuslik) – SOTSIOLOOGIA,
KEELETEADUS, KIRJANDUSTEADUS, MAJANDUS, POLITOLOOGIA,
SEMIOOTIKA, MUUSIKA-, TEATRI-, TEHNOLOOGIA (300 a.)
KUNSTITEADUS, AJALUGU 13. planetaarne (informatsiooniline) -
13. terviklik (post-postmodernne) INFOTEADUS (50 a.)
.... ....
Teaduste tüübid

Neli suurt teaduse tüüpi, mis uurivad vastavalt keha, meele, kultuuri ning
öko- ja sotsiaalsüsteeme on järgmised: loodusteadused, meeleteadused
(kunst), humanitaarteadused ning öko- ja sotsiaalsüsteemide teadused.
Näiteks loodusteaduste alla kuulub (1)füüsika, mis uurib universumi

15
mateeria väiksemaid osakesi. (2)keemia aga tegeleb juba molekulidega ning
(3-...)bioloogia elusloodusega, mis on väga lai uurimisala. Suurte
ökosüsteemide erinevaid osi uurivad näiteks (1)astronoomia, astrofüüsika
ja (3)maateadus. (3-...)ökosüsteeme uurib aga ökoloogia, mis on hästi
laiaulatuslik teadus ning katab väga suurt ajaloo ala. Meele, kogemuste ja
arusaamadega tegelevad meeleteadused. Näiteks teadlik kunstiga
tegelemine võib puudutada väga laia meele skaalat. Muusika baseerub
(5)kuulmisaistingul ning on otseselt seotud kõigi järgnevate meele
tasanditega nagu (6)taju, (7)impulsid ja (8)emotsioonid. Samuti võib
muusika sisaldada endas või meis esile kutsuda sümboleid(9) ning
erinevaid (10...)mõisteid. Samuti kuulub meeleteaduste alla psühhoanalüüs,
mis uurib peamiselt meie meele (7-8)alateadvuslikke tasandeid ja
psühholoogia, mis käsitleb rohkem meie teadvuse lähedasi alasid (9-12).

Erinevad spirituaalsed, esoteerilised ja müstilised teadused nagu näiteks

jooga, budism ja šamanism tegelevad aga sootuks sellest ajalookaardist
välja saamisega. Need teadused ja kunstid lisavad terviklikule ajalookaardile
justkui neljanda mõõtme. Seda mõõdet võib ette kujutada ülal toodud
kaardi läbipaistvaks muutumisega või kindlate kontuuride kadumisega.
Inimene laseb kõigest lahti ja kogeb seda, et ta ei ole see ajalookaart vaid
tühjus, vaikus ja teadmatus, millest kogu see kompleksne elu on alguse
saanud.

Selline ülevaatlik kaart kulub marjaks ära ka näiteks noorele, kes püüab
leida oma eriala või eluvaldkonda, kuhu sügavamalt sisse sukelduda. Põhi-
ja keskkool ongi sisuliselt sissejuhatus erinevatesse teadustesse, mille
jooksul saab noor neist teatud ülevaate, et siis selle põhjal valida endale see
sobiv. Igal ühel meist on ka oma enda tugevad ja nõrgad küljed ning
nendega tuleks ka kindlasti arvestada, kui oma kutsumust valida. Igaüks
saab meist seega ära tunda, et millisesse elumõõtmesse ja elu
arenguastmesse me kõige paremini sobime.

16
Kõik humanitaarteadused, kuhu alla kuulub ka semiootika, uurivad
sisuliselt tähenduste ajalugu, mis on kultuuris tekkinud. Teoloogia uurib
tähenduse ajalugu religioosses kultuuris, kirjandusteadus
kirjanduskultuuris, keeleteadus keelekultuuris, muusikateadus
muusikakultuuris, filmiteadus filmikultuuris, filosoofia uurib aga tähenduse
tähendust ennast (või ka mõtlemise või tarkuse tähendust), ajalugu
tähendust kultuuris üldiselt jne.

Semiootika arenes algselt välja suuresti filosoofiast (John Locke, Sanders

Peirce) ja filoloogiast (Ferdinand de Saussure). Filosoofia tähendab
otsetõlkes „tarkuse armastust” ja filoloogiat, mis uurib keelt ja kirjandust,
võib tõlkida näiteks „kirjanduse armastususena”. Kui filoloogia uurib
tähendust tekstis, võttes arvesse ainult teksti konteksti (hermeneutika), siis
semiootika hakkas teksti vaatama kui märke, mille tähendus ei sõltu ainult
kontekstist, vaid lisaks ka märgist endast (väline märk) ja märgi arusaamast
(sisemine märk). Lihtsamini öeldes, jõuti arusaamale, et tähendus sõltub
lisaks kontekstile ka veel tähenduse loojast ehk inimesest, kes seda teksti
uurib (strukturalism). Seega ei pääditud teksti tähenduse uurimisel ainult
teksti kontekstiga (kultuur), vaid mindi juba meele ja keha ajalooveerandite
pärusmaale. Hakati ühendama erinevaid ajaloomõõtmeid, mis oli midagi
väga uutset ja ennenägematut.

Eelnevaga tegeleb tänapäeval keelesemiootika. Pisut arusaadavam on asi

ehk mõne semiootika teise haruga. Näiteks biosemiootika uurib tähendust
biokultuuris, mis on meie kaardi peal märgitud loomalik, roomajalik jne
kultuur. Samamoodi nagu inimkeelega, tähenduse leidmisel ei piirduta
ainult looma kultuuri kontekstiga (ümbrusega, keskkonnaga) vaid võetakse
arvesse ka loomade meel (arusaamad, kogemused), mida nimetatakse
Umwelt’iks, kui ka loomade keha (käitumine ja organism). Veel arvestatakse
looma öko- ja sotsiaalsüsteemidega. Sedaviisi ühendatakse sisuliselt kõik
neli ajaloomõõdet, et saada elust (loomade poolt loodavatest tähendusest)
tõepärasem pilt.

17
Nagu me näeme, siis semiootika tugevus ja samas ka keerukus ning
salapärasus võrreldes teiste teadusharudega seisnebki selles, et suudetakse
kokku ühendada võimalikult palju teaduslikke uurimismeetodeid.
Semiootika on seega humanitaarteadus, mis otsib kultuuris tähendust
kasutades selleks humanitaarteaduste, loodusteaduste, meeleteaduste ja
sotsiaalteaduste metoodikaid. Enamus teadused uurivad vaid väga kitsast
osa elust. Näiteks füüsika ja keemia keskenduvad vaid eluta loodusele.
Leidub palju teadusi, mis ühendavad endas mitmeid erinevaid teadusi, kas
siis enda elumõõtmes (näiteks filoloogia, mis koosneb keeleteadusest,
kirjandusteadusest ja rahvaluuleteadusest) või kaasates mõnda teist
ajaloomõõdet (psühholoogia sisaldab tänapäeval enamasti nii
käitumispsühholoogiat [keha] kui ka psühhoanalüüsi [meel]). Selliseid
teadusharusid nimetatakse interdistsiplinaarseteks ehk mitmetesse
teadusharudesse või erialadesse puutuvaks. Semiootika erineb nendest selle
poolest, et võtab arvesse kõiki nelja elumõõdet. Selliseid teadusharusid
nimetatakse holistilisteks või terviklikeks, kuna moodustavad elust terviku,
võtavad arvesse kõiki hetkel teadaolevaid elumõõtmeid.

Kui näiteks taevakehade liikumist saab väga täpselt kirjeldada vaid füüsika
seaduste järgi, siis mida kõrgemale me evolutsiooniredelil ronime
(elusloodus, roomajalik, arhailine, ratsionaalne jne), seda keerukamaks
lähevad „liikumised” ning nende seadused. Enam ei piisa vaid
loodusteadustest, vaid peab arvesse võtma ka muid teadusmõõtmeid, et
saada tõepäraseid tulemusi. Tänapäeval on see eriti aktuaalne, kuna
püütakse mõista selliseid keerulisi nähtusi nagu kliima soojenemine,
terrorism, evolutsioon, tervislik toitumine jne. Näiteks tänapäeva
toitumisteadus ei toetu ainult loodusteadustele (bioloogia, biokeemia,
anatoomia, farmakoloogia, füüsika, lümfoloogia, keemia, geneetika,
meditsiin, patoloogia), vaid võtab arvesse ka teisi teadusmõõtmeid nagu
antropoloogia, psühholoogia, sotsioloogia, politoloogia, majandusteadused
jne. Seega võib ette kujutada, mida peab tervislikuks üks keskpärane arst,

18
bioloog, psühholoog või majandusteadlane, kes on süvenenud ainult
omaenda erialasse. Tarkus ei seisne ühe eluvaldkonna ülidetailses
tundmises, vaid kõigi erinevate teadustega sina peal olemisest. Seepärast
ongi nii, et tihtipeale ajakirjanik või mõni teine laia silmaringiga inimene
oskab tõepärasemalt elu erinevaid teemasi selgitada kui mõni kitsa eriala
spetsialist. Semiootika loobki justkui tasakaalu detailse ja üldise pildi vahel.

Kuna semiootika teooria on terviklik ja annab häid ning tõepäraseid

tulemusi, siis on seda hakatud rakendama kõikvõimalike
teadusvaldkondade peal:

• Kognitiivsemiootika
• Psühhosemiootika
• Visuaalsemiootika
• Biosemiootika
• Zoosemiootika
• Fütosemiootika
• Ökosemiootika
• Sotsiosemiootika
• Kultuurisemiootika
• Keelesemiootika
• Kübersemiootika

Ma arva, et nüüd on tekkinud mingi üldine pilt semiootikast ja sellest, kus

see asub ning aeg on küps pea ees sinna sisse sukelduda.

19
 Semiootika vaadatuna
seespoolt
Järgnevalt vaatame millest täpsemalt semiootika koosneb. Kõigepealt
jagame semiootika kaheks – väline märk ja arusaam. Seejärel lisame
nendele kahele veel keskkonna mõõtmed – märgisüsteem ja tähendus.
Samuti heidame pilgu ajaloole ja vaatame, kust need neli märgimõõdet
pärit on. Kui märgimõõtmed moodustavad semiootika horisontaalse
dimensiooni (laiuse, pikkuse), siis vertikaalse mõõtme ehk sügavuse või
kõrguse annab semioos ehk märgiprotsess ehk märgi evolutsioon.
Märgiprotsessil peatume me pisut pikemalt ja vaatame alguses eraldi, et
kuidas näeb see välja iga erineva märgimõõtme peal (keha, meele, kultuuri
ning öko- ja sotsiaalsüsteemi märk) ning seejärel katsume vaadata kõigi
märgimõõtmete semioosi koos, ühe terviku protsessina. Lisaks uurime veel
semioosi laineid, saame tuttavaks biosemiootikaga, püüame põgusalt
süveneda semiootika metodoloogiasse ja meeleseisunditesse. Lõpetuseks,
kui teooria on selge, läheb asi eriti põnevaks, kuna vaatame, mis on
semiootika eesmärk ja kuidas märgiteadust praktiliselt kasutada.

20
 Väline märk ja arusaam

Kõige üldisemalt võib vaadata semiootikat kui teadust märkidest. Mis

on aga märk? Märgiks võib olla näiteks tänaval sõitev auto, metsas kasvav
puu, keemiline ärritus, helisignaal, puudutus, käemärk, miimika ehk
näoilme, pilt, sümbol, kirjatäht, sõna, lause, raamat jne. Nimetame neid
kõiki selguse mõttes välisteks märkideks. Kõigist nendest välistest
märkidest võib aga väga erinevalt aru saada. Näiteks mõni käemärk
tähistab ühe inimese jaoks ühte asja, aga teise jaosk sootuks midagi muud.
Seepärast võib väita, et välised märgid tähistavad alati midagi meie meeles,
st meeles tekib arusaam või kogemus (sisemine märk), mis viitab
tegelikule objektile kuskil reaalsuses. Seega märk koosneb järgmistest
osadest:

väline märk + sisemine märk ehk arusaam = tegelik objekt

Oletame, et me näeme sooja vedelikku tassis (väline märk). Meie meeles

tekib arusaam, et see soe vedelik tassis viitab teele, st on tee.

soe vedelik tassis + tee = tegelik TEE

Sellest valemist tuleb välja see, et kui millestki teadlik olla, selleks peavad
arusaam meeles ja väline märk koos tekkima. Üks ei saa eksisteerida teiseta.
Arusaam tekib tänu välisele märgile ja väline märk tänu arusaamale.
Eemalda neist üks ja teist ei eksisteeri ehk tegelikku objekti ei ole olemas,
me ei taju ega märka seda. Teisisõnu, kui ma kogen sooja jooki, aga ei anna
oma keeles sellele nime, st ei pane silti külge, siis ma teen seda n-ö
alateadlikult ja ma ei ole teadlik soojast joogist. Ma küll kogen tee joomist,

21
aga samas ei nimeta seda kogemust, ei märgista ning seepärast seda objekti
reaalselt minu jaoks ei eksisteeri. Seda on ehk lihtsam mõista erinevate
emotsioonidega, mida me tunneme (emotsionaalsed märgid). Me võime
küll teatud situatsioonis mingit emotsiooni tunda, aga kui me sellele silti
(välist märki) külge ei pane, st me ei anna sellele nime, siis meie jaoks seda
tundeelamust ei ole olemas. Võib öelda, et me samastume selle
emotsiooniga, see on meie alateadvuses ehk teadvuse vaateväljast eemal.
See hea või halb emotsioon raputab meid läbi ilma, et me sellest ise
teadlikud oleks. Hiljem tunneme ennast lihtsalt super hästi või väga
halvasti.

Teine variant on, et meil on märk, aga puudub kogemus ehk arusaam.
Sellisel juhul jällegi meie jaoks tegelikku objekti ei teki. Näiteks, näita
koerale paberi peale kirjutatud sõna „kont”. Ta vaatab seda, st ta näeb seda
sõna puht füüsikaliselt, aga ta ei saa sellest aru, see märk on temale „üle
pea” ning seepärast ei pilguta ta silmagi. Näita koerale aga päris konti või
midagi, mis seda kujult või lõhnalt meenutab ning tal tekib kohe peas
arusaam tegelikust kondist. Sama moodi saab näiteid tuua ka inimestest.
Näita kellelegi, kes ei ole matemaatikat õppinud, paberi peal märki √-1
(ruutjuur miinus ühest) ja tal ei teki sellest mingit arusaama. Tema jaoks
seda ei eksiteeri, tal puudub selle märgiga mentaalne kogemus. Kui ta isegi
enda arust saab sellest justkui aru, siis ta järelikult tõlgib selle
„moonutatult” enda lihtsustatud arusaamale. Või võtame veel keerukama
märgi nagu näiteks „semiootika”. See sõna (väline märk) ei ütle meile mitte
midagi kui meil puudub sellega kogemus. Seepärast võibki väita, et
arusaam tekib tänu märgile ja märk tänu arusaamale. Me võime küll
muidugi enne midagi kogeda ja seejärel sellele nime anda ehk märgi külge
panna või enne märki näha ning seejärel seda mõista püüda, aga n-ö tegelik
objekt tekib vaid siis, kui need mõlemad on esindatud.

22
 Tähendus ja märgisüsteem

Oletame aga nüüd, et me loeme sõna „tee”, mis tekitab meis kaks
arusaama: jook või rada (meil on mõlemaga kogemusi). Tekib kaks
tegelikku objekti:

• „tee” + jook = tegelik jook

• „tee” + rada = tegelik rada

Milline neist on aga õige? Selleks on vaja teada sõna (märgi) konteksti, mis
annab sellele tähenduse. Sõna kontekstiks on lause. Näiteks: „Ma käin
mööda teed.”

Teised sõnad annavad sõnale „tee” tähenduse. Kuna ma mööda jooki ei

käi, siis järelikult tähistab „tee” rada, mida mööda saab jalutada aga küll.
Seega märgi tähendus sõltub alati teistest märkidest ehk sellest, kuidas me
saame aru teistest märkidest. Ükski arusaam ei asu vaakumis, vaid alati
mingis kontekstis: lauses, tekstis, raamatus, maailmavaates, ajastus või
kultuuris. Sama lugu on ka välise märgiga, mis asub alati mingis
märgikeskkonnas või märgisüsteemis. Näiteks sõna „tee” asub
keelekeskkonnas, kus see on seotud teiste sõnadega grammatika kaudu.
Seega me oleme leidnud neli väga olulist aspekti, millest märk koosneb või
millega märk seotud on: väline märk või lihtsalt märk, sisemine märk ehk
arusaam või kogemus, märgi kontekst ehk tähendus ja märgi keskkond ehk
märgisüsteem või grammatika.

23
 Arusaam Väline märk
Sisemine märk märk
Kogemus („tee”)
(rada või jook)

Tegelik objekt

Tähendus
Sisemise märgi keskkond või
kontekst ehk arusaamade suhe teiste
arusaamadega
(ma käin mööda teed; ma joon teed)
Märgisüsteem
ehk välise märgi keskkond ehk
keelekeskkond, grammatika,
süntaks, kood

Nüüd me saame anda semiootikale pisut täpsema definitsiooni, mis võiks

välja näha nii: semiootika on teadus välistest märkidest,
arusaamadest, tähendustest ja märgisüsteemidest. Või siis sedaviisi:
semiootika on teadus märkidest ja märgisüsteemidest ning uurib
märkide arusaamasid (sisemisi märke) ja tähendusi (suhteid teiste
sisemiste märkidega).

Lühike tagasivaade semiootika ajalukku

Kui vaadata korraks minevikku ehk semiootika ajalukku, siis leiame sealt,
et Charles Sanders Peirce (ameerika filosoof, 1839-1914) ja Ferdinand de
Saussure (šveitsi keeleteadlane, 1857-1913) olid ühed esimesed teadlased,
kes märgiteadust sõnastada püüdsid. Peirce oli see, kes jagas semiootika
kolmeks elemendiks: märk, tõlgendus ja objekt (sign, interpretant, object).
Saussure nägi aga märke pisut teisiti ning jagas need sedaviisi: tähistaja,
tähistatu ja viidatu (signifer, signified, referent). Mõlemad mehed viitasid

24
samadele nähtustele, mida me juba eelnevalt vaatasime: väline märk,
arusaam ja tegelik ehk semiootiline objekt.

MÄRK väline märk arusaam tegelik objekt

Peirce märk tõlgendus objekt
Saussure tähistaja tähistatu viidatu

Charles William Morris (ameerika semiootik ja filosoof, 1901-1979) oli

esimene, kes püüdis kirjeldada semiootikat veel laiemalt. Nimelt jagas ta
semiootika kolme ossa: pragmaatika, semantika ja süntaks. Esimene
neist uurib „märkide suhet tõlgendajatega” ehk katab selle ala, mida uurisid
Peirce ja Saussure. Teiseks, semantika on tähendusõpetus, mis uurib
sisemise märgi ehk arusaama ja selle konteksti vahelisi seoseid või suhteid.
Kolmandaks, süntaks ehk lauseõpetus, mis kuulub grammatika alla ja
tegeleb märkide välise keskkonnaga.

Pragmaatika
(Arusaam) (Väline märk)

Semantika Süntaks
(Tähendus) (Märgisüsteem)

25
 Märgiprotsessi ehk semioosi elemendid

Nagu me juba eelnevalt märkasime, võib märke olla erinevaid: õues kasvav
puu, keemiline ärritus, helisignaal, puudutus, käemärk, sõna jne. Vaatamegi
järgnevalt, et kas kõigi nende märkide vahel leidub ka mingi seos, st kas me
saame neid kuidagi jaotada, ritta seada või näeme nende arengut. Üks
lihtne viis on seda teha, kui võtta meile juba tuttav terviklik ajalookaart.
Mis meile avaneb on sisuliselt märkide tekkelugu Suurest Paugust tänase
hetkeni (vt. allolevat joonist).

Nagu me näeme, siis märgid võivad olla pärit väga laiaulatuslikult skaalalt:
meelelised, kehalised, kultuurilised ning öko- ja sotsiaalsüsteemsed märgid.
Samuti on igas ajaloomõõtmes tekkinud pidevalt uusi märke juurde.
Kuidas seda täpsemalt mõista? Ma toon ühe näite. Võtame ajaloo ehk
evolutsiooni 8. astme, kus u. 220 miljonit aastat tagasi tekkisid imetajad.
Imetajate kultuur oli uus kultuurimärk, mida enne ei eksisteerinud. Samuti
tekkisid imetajate sotsiaalsüsteemid, milledeks olid pered ja grupid. See on
sotsiaalne märk. Imetajatega arenes välja esmakordselt ka emotsionaalne
märk, mille võime jagada kaheks. Esimene on emotsionaalne kogemus või
arusaam (sisemine märk) ja teine emotsionaalne käitumine, nt oma
järeltulijate eest hoolitsemine või emotsioonide välja näitamine, nt saba
liputamine (välised märgid). Meie oleme loomadest küll arenenumad, aga
meis on peidus need samad emotsioonid, mida tunnevad loomad. Seega
me teame väga täpselt, kuidas nende tundeelamused võivad tunduda.
Inimesel on sisemine emotsioon, tunne, kogemus (sisemine märk) nagu
loomadel ning ka väline emotsioon, ained, mida organism toodab ja
käitumine, mis ei väljendu küll saba liputamisega või kiunumisega, aga
rohkem näoilmetega nagu naermine ja nutmine (välised märgid). Sedaviisi
võib vaadata igat märgi evolutsiooni astet kõigis neljas elumõõtmes.

26
Meelelised märgid (arusaam ja kogemus) Kehalised märgid (organism ja käitumine)

...
13. kujutlus-loogika, paradoksaalne (hea-halb, õige-vale,
ilus-kole, metafoor, kujund; seen on nii hea kui halb)
12. abstraktsete mõistetega oper. (headus, kurjus; minevik,
tulevik; seen on hea või halb olenevalt kontekstist)
11. konkreetsete mõistetega opereerimine (tekst, raamat;
seen on hea või halb olenevalt kultuuri müüdist, tradits.)
10. mõiste, kontsept (laused, „hea seen ja halb seen”)
9. sümbolid (pilt, täht, sõna, „kukeseen, kärbseseen”)
8. emotsioonid, tundeelamus, instinktid, pärilik
7. impulss, psüühiline sund, refleksid, kogemuslik
6. taju, märkamine
5. aistmine (kompimine, nägemine, kuulmine, maitsmine)
4.
3. ärritavus
2.
1. „haakumine”
...
13. liitajukoor 3 (terviklik inimene)
12. liitajukoor 2 (ratsionaalne inimene) (12... a.)
11. liitajukoor 1 (müütiline inimene) (7-12 a.)
10. liitajukoor (maagiline inimene) (2-7 a)
9. ajukoor (arhailine inimene) (...2 a.)
8. jäsemetesüsteem (imetajad: nt hunt, känguru, ahv)
7. roomaja ajusüsteem (nt. kilpkonn, sisalik, madu)
6. närvisüsteemiga organism
5. närvirakkudega organism (nt kala, tigu, putukas)
4. päristuumsed rakud (algloomad, seened, taimed)
3. eeltuumsed rakud (bakterid ja arhed)
2. molekulid
1. aatomid

Kultuurilised märgid (tähenduslik keskkond) Öko- ja sotsiaalsüsteemsed märgid (sotsiaalne keskkond)

1. eluta looduslik (füüsikaline) 1. galaktikad (13,7 miljardit a.)

2. (keemiline) 2. planeedid
3. eluslooduslik 3. maa sarnased planeedid (3,5 miljardit a.)
4. vegetatiivne 4. toiduahelaga ökosüsteemid (2 miljardit a.)
5. liikuv 5. tööjaotusega ühiskond (600 miljonit a.)
6. 6.
7. roomajalik 7. grupid, pered (340 miljonit a.)
8. loomalik, linnulik, imetajalik 8. (220 miljonit. a.)
9. arhailine 9. hõimud, suguharud (korilus) (100 000 a.)
10. maagiline (muinasaeg) 10. hõimudega külad (aianduslik) (50 000 a.)
11. müütiline, traditsionaalne (eelmodernne) 11. riik-impeeriumid (põllunduslik) (10 000 a.)
12. ratsionaalne (modernne ja postmodernne) 12. rahvusriigid (tööstuslik) (300 a.)
13. terviklik (post-postmodernne) 13. planetaarne (informatsiooniline) (50 a.)
... ...
Märgi evolutsioon ehk märgiprotsess

Semiootikas vaadataksegi evolutsiooni, kui märgi arengu protsessi, mida

nimetatakse märgiprotsessiks ehk semioosiks. Termini võttis praeguses
tähenduses kasutusele Peirce. Peirce'i järgi on semioos triaadne (kolme
astmeline) protsess, potentsiaalselt lõputu interpretatsiooniahel. Thomas
Sebeoki (1920-2001, ameerika semiootik) järgi on semioos samane (või
koguni identne) eluprotsessiga (Sebeoki tees). Kuidas seda kõike mõista?

Keeruliseks ja segaseks teeb semioosi mõistmise see, kui ei vaadata seda

eraldi erinevates ajaloomõõtmetes. Kuna semiootikas peetakse sisuliselt

27
märgiks kõike, siis märgiprotsess ehk semioos tähendab ka selle kõige
kõige üldisemat evolutsiooni seaduspärasust. Arusaadavamaks muutub
semioosi mõiste, kui vaatame seda neljas erinevas ajaloomõõtmes. Esiteks,
semioos võib tähistada keha evolutsiooni, mis on aset leidnud 13,7 miljardi
aasta jooksul aatomist liitajaukooreni või mida me teeme kõik kiirendatult
läbi oma enda elu jooksul. Selle uurimisega tegelevad kõik loodusteadused.
Teiseks, semioos võib tähistada öko- ja sotsiaalsüsteemide evolutsiooni
protsessi galaktikatest kuni planetaarsete sotsiaalsüsteemideni välja. Seda
on uurinud väga täpselt kõik öko- ja sotsiaalsüsteemide teadused.
Kolmandaks võib semioos tähistada meele arenguprotsessi. Selle
uurimisega on väga põhjalikult tegelnud erinevad meeleteadused ja -
kunstid. Neljandaks tähistab semioos kultuuri evolutsiooni protsessi, mille
uurimisega on tegelenud kõik humanitaarteadused. Kuna semiootika
erilisus, võlu ja saladus peitub kõigi nende elutahkude kokku liitmises
üheks tervikuks, siis semioosi mõiste tähistabki keha, öko- ja
sotsiaalsüsteemide, meele ning kultuuri evolutsiooni.

Semiootikud väidavad, et kõik need neli pealtnäha väga erinevat elutahku

järgivad samasuguseid arenguprotsessi seaduspärasusi, st on võimalik teha
üldistusi, mis kehtivad kõigile neljale elumõõtmele. Sellele väitele aitab
pisut selgust luua Peirce’i triaadse (kolme astmelise) protsess mõistmine.
Miks just kolme astmeline? Vaatame ükshaaval evolutsiooni protsessi
kõigis neljas ajalooveerandis. Kuidas areneb näiteks keha? Kahe aatomi
ühinemisel tekib molekul. Kahe molekuli ühinemisel tekib veel keerukam
molekul. Keerukate molekulide ühinemisel tekib lõpuks eeltuumne rakk.
Kahe eeltuumse raku ühinemisel tekib päristuumne rakk. Kahe
päristuumse raku ühinemisel tekib närvirakkudega organism. Närvirakkude
ühinemisel tekib närvisüsteemiga organism jne. Üldine põhimõte on K1 +
K2 = K3 ehk üks keha pluss teine keha tekib kolmas keha. Samamoodi on
inimorganismiga: ema + isa = laps. Või kui me vaatame inimkeha poolt
loodud välist märki, milleks on kirjasõna, siis omadussõna + nimisõna =

28
väljend ja väljend 1 + väljend 2 = lause. Arenguprotsessis on alati kolm
astet.

Veel on oluline eristada evolutsiooni tavapärasest paljunemisest.

Paljunemine tähendab sisuliselt kopeerimist. Näiteks üks rakk pooldub ja
nüüd on kaks ühesugust, st neil on sarnased omadused. Evolutsiooni
käigus ka rakk pooldub, aga see protsess leiab aset niivõrd palju kordi, et
lõpuks tekivad rakud, millel on sootuks uued omadused. Näiteks ei ole
tegu enam vaid (4)päristuumse rakuga, vaid (5)närvirakuga. Aset ei ole
leidnud mitte ainult kvantiteetne muutus vaid kvaliteetne muutus. Uuel
rakul on uued omadused, mida vanemal versioonil ei ole. Samuti on
evolutsioonis oluline see, et uus rakk sisaldab vana raku omadusi, st kõik
uus on üles ehitatud vanale.

Täpselt samamoodi võime me vaadata kõiki teisi elumõõtmeid. Meele

arenguprotsess näeb välja näiteks sedaviisi. Alguses on „haakumine”, mida
kuhjub kokku nii palju, et tekib lõpuks ärrituslik kogemine. Erinevad
ärritused ühinevad omavahel nii, et tekib lõpuks aistmine (nägemine,
kompimine, haistmine jne.) Nende liitumisel areneb lõpuks välja taju ehk
märkamine. Märkamine muutub veelgi keerukamaks ning kerkib esile
eelnevatel kogemustel põhinev, impulsiline ehk reflektoorne arusaam.
Viimaste liitumisel ja arenemisel saab võimalikuks emotsioonidel ning
instinktidel põhinev meel. Emotsioonid muutuvad keerukamaks ning
areneb välja sümbolite põhine arusaam (kukeseen, kärbseseen). Sümbolid
muutuvad veelgi keerukamaks ning tekib vajadus neid kuidagi üldistada,
milleks sobivad mõisted (hea seen ja halb seen). Mõisted arenevad ning
tekib vajadus nendega opereerima hakata, tekivad konkreetsed mõisted,
mis väljendavad head ja halba olenevalt kultuuri müüdist (seen on hea või
halb olenevalt kultuuri müüdist). Müüdid arenevad ning neid tekib nii
palju, et neid saab hakata omavahel võrdlema, mis loob aluse abstraktsete
mõistetega opereerimisele ning aitab inimesel oma müüdist välja näha,
tajuda suuremat pilti (seen on hea või halb olenevalt kultuuride müütidest

29
ehk kultuuride kontekstidest). ). Abstraktsed mõisted arenevad ning tekib
vajadus neid omavahel
hel liita, näha veel laiemat pilti, tekib pilt-
pilt või kujutlus-
loogika ehk paradoksaalsete
alsete mõistetega opereerimine (seen on hea-halb).
hea
Jällegi me nägime seda sama seaduspärasust, kus üks meeletasand liitub
omavahel ning tekib järgmine, kõrgem ja keerukam meeletasand:
letasand: M1 + M2
= M3.

Järgmised kaks evolutsiooni protsessi (kultuur ja väline keskkond) järgivad

samuti kolme astmelist arengut, aga on pisut teistsugused, kuna ei arene
mitte üks meel ja keha vaid paljud meeled d ja kehad, mis moodustavad suuri
kooslusi. Koosluste kirjeldamiseks kasutatakse normaaljaotust, mis on
sisuliselt statistika erinevate meelte või siis kehade kohta, mis asuvad
vastavates kultuuri või öko- ja sotsiaalsüsteemides.

Erinevad normaaljaotuse kõverad

ainena või kellukesena, millel on oma

Normaaljaotust võib ette kujutada lainena
hari ehk tipp ning küljed. Näiteks veelaine on hea võrdlus,
võrdlus kuna see liigub
ühest suunast teise, täpselt nagu kultuuri ja sotsiaal lained ehk voolud. Kui

30
me teeme näiteks statistikat inimeste vanuse, pikkuse, jõukuse,
haridustaseme, kultuuriruumi kuuluvuse või mis tahes asja või teema
kohta, siis me saame alati sellise normaaljaotuse. Miks see alati sellise kuju
võtab on seepärast, et ühiskonnas on alati midagi rohkem (lainehari,
kalamari) ja midagi vähem esindatud. Näiteks keskealisi inimesi on alati
rohkem kui väga noori ja väga vanu. Pikkusel on ka omad piirid olenevalt
meie liigi eripärasustest. Alati on keskmine ja siis selle ümber kõik muud
pikkused. Mida enam laine äärealadele ehk perifeeriasse me liigume, seda
vähem eksemplare me sealt leiame.

Seega võtame näiteks kultuuri arenguprotsessi. Igal ajastul on teatud

kultuur alati enam levinud, so peavoolu kultuur, mis asub laineharjal.
Näiteks, kui me läheme ajas tagasi 230 miljonit aastat, siis oli selleks
roomajalik kultuur, kus valitses täielik dinosauruste ehk hiidsisalike
dünastia. Roomajad tekkisid küll juba varem ehk 340 miljonit aastat tagasi,
aga nende kultuur sai peavoolukultuuriks alles 230 miljoni aasta eest. Iga
peavoolu kultuuri kõrval on alati subkultuurid, mida kujutavad
normaaljaotuse laineharja küljed. Külgi on alati kaks. Üks külg tähistab
laineharja tagumist poolt ja teine eesmist poolt. Kultuuriajalugu ehk -
evolutsioon muutub ajaliselt, seega laine tagumine pool on minevikku
sumbuv (laineharjast eemalduv) aga esipool tulevikus tõusev ehk lainehari
liigub selle suunas. Ühed subkultuurid on vanad ja traditsionaalsed
(kindlasti toimivad), teised aga uuenduslikud ja traditsioonilisi piire
ületavad (veel ei tea kindlasti, et kas toimivad). Dinosauruste ajal olid
traditsioonilisteks subkultuurideks (5)liikuv, (4)vegetatiivne,
(3)eluslooduslik ja (1-2)eluta looduslik kultuur. Uuenduslikuks
subkultuuriks oli aga (8)imetajalik, mis sai alguse 220 miljonit aastat tagasi.
Pisut hiljem ehk 160 miljonit aastat tagasi tekkis ka veel linnulik
subkultuur, mis oli midagi täiesti ennekuulmatut. Võib ette kujutada,
kuidas hiidsisalikud vaatasid esimesi linnukultuuri pioneere ja vaikselt

31
itsitasid pihku: „Ja-ja muidugi te õpite lendama.” Linde peetaksegi
dinosauruste ainukesteks otsesteks järeltulijateks.

Aeg läks aga edasi ja koos sellega ka kultuuri lainehari. 70 miljonit aastat
tagasi surid välja dinosaurused ja roomajate hiigelajad olid läbi (arvatakse,
et Maad tabas suur asteroid). Peavoolukultuuriks said imetajalik ja linnulik
kultuur ning roomajad pidid leppima tagasihoidliku traditsionaalse
positsiooniga, kust tänapäevani on alles näiteks kilpkonnad, sisalikud,
krokodillid ja maod. Imetajate ja lindude hiigelajal hakkasid osad loomad
peavoolu trendist aga pisut kõrvale kalduma, kuni umbes 2 miljonit aastat
tagasi seisidki ühed neist kahe jalaga maapeal. Võib jällegi ette kujutada,
mida mõtlesid teised ahvid, kes nägid ühte omasugust puu otsast alla
ronimas ning igasugu veidrustega tegelemas: „Lõvid ja hüäänid panevad
teid imelikke järgmine öö juba pintslisse!”. Ei läinud palju aega mööda ja
nendest samadest inimahvidest olid saanud u. 100 000 aastat tagasi
arhailised inimesed, kes liikusid ringi hõimudena ja tegelesid korilusega, st
sõid marju, puuvilju ning küttsid loomi ja püüdsid kala. Esimest korda
tekkisid häälitsused, mis olid väga erinevad teiste loomade hüüetest:
„Naine! Kukeseen!”
„Loll! Kärpseseen!”

Ahvid puu otsas vaid sügasid kukalt ning hoidsid sellistest imelikest
eemale, kuna nad ei saanud neist enam mõhkugi aru. Kõik mis on
mõistmatu ja võõras tekitab ebameeldivust ja hirmu, aga samas ka huvi.
Sedaviisi hakkas vaiselt kultuuri laine jõudma inimeseni ning loomad ja
linnud jäid tahaplaanile. Samamoodi võib vaadata kultuuridünaamikat ka
inimühiskonnas, mida me teeme hiljem.

Hetkel huvitab meid aga see kultuuri evolutsiooni seaduspärasus, mida

Peirce nimetas triaadseks protsessiks. Kuidas siis eelnevate näidete puhul
seda mõista? Juri Lotman (1922-1993, juudi päritolu eesti semiootik)

32
kirjeldab seda oma kultuurisemiootikas umbes järgmiselt. Kultuuris on
alati traditsioon, mis püüab säilitada vana ja toimivat arusaama ning vaatab
kõigele uuele pisut viltu. Vahest aga eksib mõni loom näiteks karja hulgast
ära. Tal on kaks varianti, kas anda all või kuidagi hakkama saada, leiutades
midagi uut, improviseerides. Paljudel see muidugi ei õnnestu, aga
tugevametel küll. Just sealt saavadki alguse uued kultuurivoolud, mis
osutuvad vanadest otstarbekamateks. Seepärast võib kultuuri arengut
vaadata samuti kolme astmelise protsessina: vana traditsioon + vanast
traditsioonist kõrvale kaldumine = uus traditsioon (T1 + T2 = T3). Müütide
ehk kultuuri alateadvuse uurija Joseph Campbell kirjeldab sama nähtust
kangelase teekonnana, mis sisaldab endas eraldumist, pühendumist ja
tagasitulekut.

Sarnaselt kultuurile saab vaadata ka öko- ja sotsiaalsüsteemide arengut, kus

läbi uuenduslike erandite (leiutiste) tekivad lõpuks peavoolusüsteemid ning
traditsionaalsed jäävad tahaplaanile. Näiteks tänases inim-maailmas on
peavoolu sotsiaalsüsteemide energiavahetuseks ehk toiduks tööstuslik
sotsiaalsüsteem. Traditsionaalseteks alamsotsiaalsüsteemideks on
põllumajanduslik, aianduslik ja koriluslik. Lainehari aga liigub
informatsioonilise sotsiaalsüsteemi poole. Kehtib jällegi sama valem: vana
süsteem + vanast kõrvale kalle ehk leiutis = uus süsteem (S1 + S2 = S3).

Kokkuvõtlikult võib vaadata semioosi kui terviklikku õppimise protsessi,

mis toimub nii kehas, meeles, kultuuris kui öko- ja sotsiaalsüsteemis: (1)
ma arvan, et ma saan kõigest aru; (2) siis aga avastan midagi, millest ma ei
saa aru; (3) seejärel ma uurin ja puurin arusaamatut objekti ning lõpuks
saan sellest aru (vähemalt ma arvan nii). Pisut hiljem avastan, et ei saagi
päris hästi aru ja nii see evolutsiooni protsess või universaalne õppimine
lõputult käibki, ikka läbi kolme astmelise ehk triaadse protsessi. Täpselt
sama teemat kirjeldas ka Hegel oma „Vaimu fenomenoloogias”, kus ta
kasutas termineid tees, antitees ja süntees.

33
Semioos ehk märgiprotsess on evolutsioon, mis leiab aset kõigis
neljas elumõõtmes ning läbib alati kolme astmelisi tsükleid.
Teisisõnu semioos on lõputu kolme astmeline märgi
arenguprotsess, mis koosneb neljast märgimõõtmest (või leiab aset
neljas märgimõõtmes).

Terviklik semioos

Süveneme nüüd nendesse elumõõtmetesse pisut sügavamalt ja püüame

näidete varal semioosi veel detailsemalt mõista, st vaatame evolutsiooni kui
terviklikku protsessi, nii et me arvestame teadlikult kõigi nelja
märgimõõtmega. Kui eelnevalt me vaatasime neid eraldi, siis nüüd paneme
semioosimõõtmed kokku. Et asi oleks põnevam, siis toome järgmise näite.
Oletame, et metsas on üks puu. Kuidas kogevad seda puud erinevad liigid?
Mida tähendab puu sipelga, linnu, hirve, puuraiduri, teadlase ja
seljakotiränduri jaoks? (vt. järgnevat pilti).

Algatuseks proovime olla sipelgas. Sipelgas kuulub putukate klassi, mis

arenes välja umbes 400 miljonit a. tagasi. Meie tervikliku märgikaardi pealt
vaadatuna (vt all olevat joonist), kuulub sipelgas (5)liikuvasse kultuuri, või
nagu Juri Lotman nimetas – kultuurisfääri. Putukatel on välja arenenud
juba aistmismeel, mida meie joonise peal tähistab meele märgimõõtmes
arenguaste number viis (5). Samuti kuuluvad sipelga keha ja meele
instrumentide hulka kõik eelnevatel arenguetappidel välja kujunenud keha-
ja meeleinstrumendid (1-4). Sipelgas koosneb (1)füüsikalistest ja
(2)keemilistest elementidest, mis omakorda on moodustanud veel
keerukamaid tehnoloogiaid nagu (3)eeltuumsed ja (4)päristuumsed
rakud. Sipelgal on samuti välja arenenud (5)aistingud nagu heli-, haistmis-

34
ja kompimisaisting. Suuremalt jaolt suhtlevad sipelgad omavahel
lõhnadega, mida nad eritavad ja mida nad oma antennidega vastu võtavad.
Seega nende keeleks on lõhna keel ning nad kasutavad lõhnamärke.

Ei ole olemas ühte puud!

Kuna sipelgad on üks semioosi aste kõrgemalt arenenud kui (4)taimed

(vegetatiivne kultuur), siis nad ei koge maailma ainult ärritustena, vaid juba
töötlevad ärrituste informatsiooni keerukamalt, mis lubab neil (6)näha,
tunda lõhnu, kompida ja ka liikuda. Liikumine on omakorda teinud
võimalikuks (6)tööjaotusega sotsiaalsüsteemi, mille on sipelgad pika
evolutsiooni käigus teadupärast viimase peale lihvinud. See on tõeline ime,
kui süveneda pisut sipelgate keerukasse ja põnevasse ühiskonda. Eelneva
jutu valguses mõistame me seda, kuidas sipelgad kogevad puud peamiselt
läbi oma aistingute. Nad mõistavad puud, kui midagi, millel on huvitavad
lõhnad ning mille peal on teistmoodi käia. Puu on koht, kus käiakse
putukate jahil, lehetäide magusat eritist nautimas või taimemahlasid
joomas. Puu võib sipelgale tähendada pea tervet maailma.

35
Meelelised märgid (arusaam ja kogemus) Kehalised märgid (organism ja käitumine)

...
13. kujutlus-loogika, paradoksaalne (hea-halb, õige-vale,
ilus-kole, metafoor, kujund; seen on nii hea kui halb)
12. abstraktsete mõistetega oper. (headus, kurjus; minevik,
tulevik; seen on hea või halb olenevalt kontekstist)
11. konkreetsete mõistetega opereerimine (tekst, raamat;
seen on hea või halb olenevalt kultuuri müüdist, tradits.)
10. mõiste, kontsept (laused, „hea seen ja halb seen”)
9. sümbolid (pilt, täht, sõna, „kukeseen, kärbseseen”)
8. emotsioonid, tundeelamus, instinktid, pärilik
7. impulss, psüühiline sund, refleksid, kogemuslik
6. taju, märkamine
5. aistmine (kompimine, nägemine, kuulmine, maitsmine)
4.
3. ärritavus
2.
1. „haakumine”
...
13. liitajukoor 3 (terviklik inimene)
12. liitajukoor 2 (ratsionaalne inimene) (12... a.)
11. liitajukoor 1 (müütiline inimene) (7-12 a.)
10. liitajukoor (maagiline, muinas inimene) (2-7 a)
9. ajukoor (arhailine inimene) (...2 a.)
8. jäsemetesüsteem (imetajad: nt hunt, känguru, ahv)
7. roomaja ajusüsteem (nt. kilpkonn, sisalik, madu)
6. närvisüsteemiga organism
5. närvirakkudega organism (nt kala, tigu, putukas)
4. päristuumsed rakud (algloomad, seened, taimed)
3. eeltuumsed rakud (bakterid ja arhed)
2. molekulid
1. aatomid

Kultuurilised märgid (tähenduse keskkond) Öko- ja sotsiaalsüsteemsed märgid (sotsiaalne keskkond)

1. eluta looduslik (füüsikaline) 1. galaktikad (13,7 miljardit a.)

2. (keemiline) 2. planeedid
3. eluslooduslik 3. maa sarnased planeedid (3,5 miljardit a.)
4. vegetatiivne 4. toiduahelaga ökosüsteemid (2 miljardit a.)
5. liikuv 5. tööjaotusega ühiskond (600 miljonit a.)
6. 6.
7. roomajalik 7. grupid, pered (340 miljonit a.)
8. loomalik, linnulik, imetajalik 8. (220 miljonit. a.)
9. arhailine 9. hõimud, suguharud (korilus) (100 000 a.)
10. maagiline (muinasaeg) 10. hõimudega külad (aianduslik) (50 000 a.)
11. müütiline, traditsionaalne (eelmodernne) 11. riik-impeeriumid (põllunduslik) (10 000 a.)
12. ratsionaalne (modernne ja postmodernne) 12. rahvusriigid (tööstuslik) (300 a.)
13. terviklik (post-postmodernne) 13. planetaarne (informatsiooniline) (50 a.)
... ...
Terviklik märgikaart

Pildi peal on veel kujutatud sininääri (leviala Põhja-Ameerika), kes kuulub

lindude klassi. Lindude närvisüsteemi talitluses mängivad olulist rolli
(7)tingitud refleksid (organismi kogemuslik, õppimise teel kujunenud
reflektoorne reaktsioon ärritusele), kuid (8)instinktiivne käitumine on
enamasti siiski valitsev. Instinkt on pärilik võime tüüpolukordades ilma
individuaalsetele kogemustele toetumiseta otstarbekohaselt tegutseda.
Samuti on lindudel esindatud kõik alumised keha ja meele arenguetapid,
kust on näiteks pärit nende suurepärane võime heli- ja visuaalsete
signaalide abil suhelda. Meie näites on hetkel oluline mõista seda, et

36
erinevalt sipelgale on linnul juba väga hästi välja arenenud (7)kogemuslik ja
(8)pärilik arusaam. Seega lind ei kasuta puu „nägemiseks” ainult
(5)aistinguid ja (6)taju (aistingute analüüsi), vaid ka (7)kogemuslikkust (taju
+ lühike mälu) ja (8)pärilikku arusaama (geenidesse salvestunud kogemusi:
kogemus + pikk mälu). Seega on linnul puuga seoses kogemuslik arusaam,
mis viitab näiteks heale toidusaagile ja pärilik arusaam, mis seob puu pesa
ehitamise instinktiga.

Pildilt leiame veel hirve, kes on imetajate klassi kuuluv loom ning teda võib
märkide ja arusaamade seisukohalt pidada üsnagi sarnaseks linnuga, lihtsalt
üks on kohanenud maas ja teine õhus. Imetajad tekkisid 220 miljonit ja
linnud umbes 160 miljonit aastat tagasi. Seega on ka hirvel välja arenenud
(8)emotsionaalsed, instinktiivsed, pärilikud märgid ja arusaamad (käitumine
ja kogemused). Seega kui lind näeb puud kui head pesitsemis kohta, siis
hirve jaoks on puu hea koht, kus kuuma päikese eest varju saada.

Nagu me näeme, siis märgid ja arusaamad (välised ja sisemised märgid) on

evolutsiooni käigus muutunud üha keerukamaks ja pikema toimelisemaks.
Kui alguses lihtsalt tajuti aistinguid ning reageeriti neile kaootiliselt, siis
hiljem meeltelt tulev informatsioon salvestati lühikesse mällu (kogemus)
ning veel hiljem geenidesse (instinktid, emotsioonid), mis lubas organismil
keerukamaid otsusi vastu võtta. Ürgse inimese tekkega aga juhtus midagi
sootuks huvitavat ja ootamatut. Arenes välja keeruline ajukoor, mis
võimaldas esimest korda mõista (9)sümboleid (märgistatavaga midagi
ühist sisaldav ese, olend, kujutis, kujutluspilt vm., võrdkuju) (u. 100 000 a.
tagasi). Seega salvestati nüüd kogemusi või arusaamasid lisaks geenidele
veel sümbolitesse, mis asusid arhailise inimese meeles ja kehas (peas,
ajukoores). Sümbolid osutusid veelgi pikema toimelisemaks ja
universaalsemaks infokandjaks, kuna nad ei sõltunud enam geneetilse
informatsiooni vahetamisest (grupi või pere suhted), vaid piisas suulisest
info vahetamisest. Tekkisid paljudest peredest koosnevad hõimud ja
suguharud. Alguse oli saanud sümbolite keel, kus arusaamise ja kogemuste

37
kandjaks muutus sümbol ehk kujund, mis tinglikult kandis edasi mõtteid ja
elamusi. See lubas organismil veelgi keerukamalt toimida ja hakkama saada.

Inimese aju arenes veelgi edasi ja tekkis (10)liitajukoor, mis võimaldas

(10)mõisteid luua ning nendest aru saada (u. 50 000 a. tagasi). Kui sümbol
tähistas näiteks mõnda eset välisest maailmast (häälitsus: „kukeseen”,
„kärpseseen”), siis mõiste abil sai (maagilise ehk muinasajastu) inimene
juba oma kogemust üldistada või kategoriseerida (häälitsus: „hea seen”,
„halb seen”). Arenes välja võime eristada väliselt sarnaseid, kuid loomu
poolest erinevaid objekte. See tähendab, et hea seen ei tähista ainult
kukeseent, vaid paljusid teisi söögiseeni. Seega on (10)mõiste (9)sümbolist
üldisem. Eluliselt olulist informatsiooni kandsid edasi mõisted, mida hakati
esimest korda ka (muinas)jutuna, piltidena ja kujukestena edastama.
Näiteks koopamaalingud (40 000 a.) ja Veenuse-kujukesed (25 000 a.), mis
peegeldavad ilmekalt tolle aja inimese välist ja sisemist maailma
(arusaamasid ja märke), seda mida märgati ja mis oli oluline (ilus ja kole,
hea ja halb). Hea näide ongi Veenuse-kujukesed, mis näitavad, mida peeti
tol ajal ilusaks, st milline oli ilus (viljakas) naine (vt. järgmist pilti).

Ilma mõtlemata pani (10)muinasinimene selle ilu oma kunsti, milleks oli
naise juures viljakuse sümbolid nagu rinnad, laiad puusad, suur kõht ja
genitaalid. Märksa tagasihoidlikumalt, kui üldse, on välja toodud nägu,
käed ja jalad. Kuna see kuju on pisikene, mis mahub ka pauna ära, siis
arvatavasti kanti seda kaasas ning usuti, et see meelitab viljakat partnerit
ligi.

Tänapäeval teeme me kõik selle arenguastme läbi umbes 2-7 aastaselt. Sealt
ka see miks meile meeldivad multikad, kus inimese proportsioonid on
tavapärasest moonutatud. Samuti on hea näide see, kuidas me tõsimeeli
usume jõuluvana ja päkapikke. See muinasjutt on lapse jaoks sama selge
kui kõik muud objektid ja nähtused.

38
 Willendorfi Venus, u. 24 000–22 000 a. tagasi

Järgmiseks suureks verstapostiks võib pidada seda, kui inimesed hakkasid

u. 10 000 aastat tagasi (11)konkreetsete mõistetega opereerima. See on
(11)müütiline ajastu. Tekkisid tekstid, mille kandjaks oli alguses suuline
pärimus (värsid ja regilaulud ehk rütmid aitasid pikkasid tekste praemini
meeles pidada ja nii infot säilitada ja edastada) ning hiljem kirjasüsteemid.
Vanimad kirjasüsteemid ulatuvad tagasi kuni 8600 aastat (Jiahu kiri) ja
5500 aastat (Induse kultuuri kiri). Tekste säilitati näiteks savitahvlitel ja
papüürusel. Tekkisid esimesed raamatukogud, millest suuremad ja

39
tuntumad on näiteks Assüüria kuninga Assurbanipali (668-631 eKr)
raamatukogu, mis asus Niinive linnas ja antiikmaailma suurim
raamatukogu Aleksandria raamatukogu. Viimase asutas hellenistliku
Egiptuse valitseja Ptolemaios I Soter (323–328 eKr). Selle ajastu teeb väga
eriliseks asjaolu, et esimest korda hakati informatsiooni (märke ja
arusaamasid) salvestama elusorganismist väljaspool. Kui alguses salvestati
info geenides ja hiljem ajus (suuline pärimus ehk muinasjutud ja värsid),
siis nüüd savitahvlitel, papüürosel ja lõpuks paberil, sõnade ja tekstide
kujul. Suurimateks infokandjateks muutusid raamatukogud, mis mahutasid
kordades ja kordades enam informatsiooni kui inimese geenid ja ajusopid
kokku.

Konkreetsete mõistetega seletati maailma ehk loodi lugusid või müüte, mis
hoidsid koos terveid (11)riik-impeeriumeid. Inimene võttis neid müüte
tõepähe, sõnasõnalt ehk konkreetselt (tegelikult olemasolevatena,
selgepiirilistena). Näiteks igas kultuuris oli oma loomismüüt, mis seletas
täpselt millal ja kuidas mingid objektid või nähtused olid tekkinud.
Tänapäeval teeme me selle arenguetapi läbi umbes 7-12 aastaselt. Me
õpime jäljendama oma kultuuri müüti, uskumusi ja käitumisreegleid. Selles
vanuse vahemikus tuleme me välja muinasjutumaailmast ning kõige muu
hulgas jõuab lõpuks pärale see, et jõuluvana ja päkapikke ei olegi olemas.

Järgmise suure ja viljaka arenguetapi aste leidis ühiskonnas aset kõigest 300
aatat tagasi! Inimene hakkas arutlema (12)abstraktsete mõistetega.
Abstraktne on konkreetse vastand ning tuleb ladina keelsest sõnast
abstrahere, mis tähendab „ära tõmbama, eemaldama”. Mida see meie
kontekstis tähendab on see, et inimene eemaldus ühiskonna poolt loodud
müüdist, astus sellest pisut kõrvale, tegi üldistusi ning uuris ja anlüüsis seda
eemalt. Selle arenguastmeni jõuame me puberteedi eas (alates 12 aastaselt).
See on see tunne, kui me märkame ennast mõtlemas, teisisõnu me
mõtleme, et me mõtleme. René Descartes (1596-1650, prantsuse
matemaatik, filosoof ja loodusteadlane) kirjutas oma kuulsad sõnad:

40
„Mõtlen, järelikult olen olemas!” Tol ajal ei olnud see midagi iseenesest
mõistetavat, vaid midagi väga uutset ja ennekuulmatut. Descartes oli
abstraktse mõtlemise üks pioneeridest või keegi, kes seda esimest korda
sõnastada püüdis. Ühiskond tervikuna oli ikka veel müütilise
maailmapildiga, ei suudedut oma müüdist välja näha. Tänapäeval peame
me nii pikalt koolis käima, et sellest müütilisest maailmapildist välja tulla.
Seega murdeikka jõudes tundub, et kõik eelnev elu oli nagu üks pikk
unenägu, muinasjutt või müüt, millest me just üles ärkasime. Vot see ongi
täiskasvanuks saamise algus (hetke seisuga, praguses peavoolu kultuuris),
konkreetselt mõtlemiselt abstraktsele mõtlemisele üleminek. Me hakkame
kommete ja traditsioonide vastu mässama, neid küsitlema jne. Iseasi on
see, kui paljudel jagub aega ja jaksu müütidest tõeliselt välja astuda ning
neid kõrvalt vaadata. Lihtne on igapäevategevustesse ja sagimisse ära
uppuda, ilma, et tekiks võimalust kõigest sellest välja näha. Ratsionaalsed
raamatud ehk ratsionaalne pärimus, mis on salvestatud välistele
infokandjatele annab meile selleks hea võimaluse.

Seda aega ennast, mis leidis aset u. 300 aastat tagasi, kutsume me hellitavalt
valgustusajastuks. Teisisõnu, tekkis justkui valgusallikas pimedasse
müütilisse kultuuri või mõttemaailma. Inimesed hakkasid kahtlema ja kõike
küsitlema, miski ei tundunud enam iseenesest mõistetav või nii nagu kuskil
jutus, müüdis või pühas tekstis kirjas on. Täpselt seepärast hakkaski suure
kiirusega arenema teadus, mille põhi printsiip ongi uuritavast objektist
eemalduda ning seda korduvate katsetega uurida. Tulemuseks saadakse
kindlad põhjuse ja tagajärje vahelised seosed ehk loodusseadused.

Esimesed teadusharud, mis kiirelt arenema hakkasid olid (1)füüsika ja

astronoomia, kuna nende uurimisobjektid olid pärit evolutsiooni
algusaegadest, mis tähendab kõige väiksemat keerukuse astet ehk kõige
lihtsam oli leida seaduspärasusi. Kes siis ei teaks Kopernikut, Galileid,
Keplerit ja Newtonit. Seejärel tuli areenile (2)keemia. Dmitri Mendelejev
järjestas 1869. aastal tollal teada olnud keemilised elemendid vastavalt

41
nende aatommassile ja keemilistele omadustele. Järjekord jõudis lõpuks ka
eluslooduse uurimise kätte. (3-5)bioloogilist maailma uuris näiteks 18.
sajandil Carl von Linné, kes on nüüdisaegse elusorganismide süstemaatika
ja taksonoomia rajaja. Charles Darwin töötas aga 19. sajandil välja
evolutsiooniteooria. 20. sajandil liiguti aga evolutsiooni redelil veelgi edasi
ning uurimisobjektiks sai inimese psüühika. Tuntumad psühholoogid, kes
peamiselt inimese (6-8)alateadvusega tegelesid olid näiteks Frued ja Jung.
Inimese (9-12)teadvuse arengut aga uurisid näiteks sellised strukturalistid
nagu Piaget (kelle meele arenguastmed ja nimetused on kasutusel ka meie
terviklikul ajalookaardil) ja Maslow (vajaduste püramiid). Siiani oleme
puudutanud vaid keha ja meele uurimisega tegelevaid teadusi. 20. sajandi
keskpaiku aga kogus hoogu kultuuri ning öko- ja sotsiaalsüsteemidega
tegelevate teaduste areng, kuhu alla kuuluvad näiteks astrofüüsika,
ökoloogia, sotsioloogia, kultuuri antropoloogia ja keelte uurimine.

Kõigest eelnevast on hetkel oluline aru saada just seda, et varem samastas
inimene ennast välise maailmaga ehk oli ainult sellest teadlik, andis asjadele
nimetusi ja lõi (9)sümboleid nagu „kukeseen, kärpseseen” (arhailine
maailmapilt). Seejärel hakkas ta „nägema” oma sisemaailma, mis võimaldas
luua (10)mõisteid nagu „hea seen, halb seen, ilus naine, kole naine”
(maagiline maailmapilt). Peale seda hakkas inimene (11)konkreetsete
mõistetega opereerima ning lõi müüte ehk keerulisi muinasjutte, seletas
maailma, nt kuidas ühest seenest sai hea ja maitsev kukeseen ja teisest paha
ja mürgine kärpseseen (müütiline maailmapilt). Seejärel ärkas inimene jälle
justkui pikast unenäost ja hakkas kõike eelnevat eemalt vaatama, hakkas
(12)abstraheerima ehk abstraktsete mõistete abil maailma nägema.
Lühikese aja jooksul tekkis palju uusi erinevad teadusharusid, mida võib
jaotada nelja veerandisse olenevalt sellele, millist elumõõdet ja eluastet
uuriti:

42
 Meel (arusaam ja kogemus) Keha (organism ja käitumine)

Meeleteadused ja Kunst Loodusteadused ja reaalteadused

Matemaatika
Teadvuse psühholoogia, nt teadvuse Mehhaanika
arengupsühholoogia Masinaehitus
Alateadvuse psühholoogia ehk Käitumis psühholoogia
psühhoanalüüs Meditsiin
Ületeadvuse psühholoogia, nt Bioloogia
transpersonaalne psühholoogia Biomeditsiinitehnika
Loov kirjutamine Biokeemia
Filmistsenaariumi kirjutamine Raku ja molekulaarbioloogia
Muusika loomine ja esitamine Keemia
Maalimine, skulptuur, fotograafia, Keemiatehnoloogia
graafika Füüsika
Teater ja tants

Kultuurid (tähenduste ehk arusaamade Õko- ja sotsiaalsüsteemid (kehadesüsteemid)

süsteemid)

Humanitaarteadused Õko- ja sotaiaalsüsteemide teadused

Antropoloogia Astronoomia ja astrofüüsika
Kultuuriantropoloogia Maateadus
Kirjandus ja keeled Ökoloogia ja evolutsiooni bioloogia
Ajalugu Majandus
Filosoofia Tsiviil- ja keskkonnatehnika
Teoloogia Politoloogia
Semiootika Sotsioloogia
Ärindus

Terviklik teadusharude jaotus

Sümboolselt vaadatuna: loodusteadused hakkasid teaduslikult uurima

kukeseent (võeti tükkideks ja vaadati millest see koosneb), teadused
süsteemidest uurisid, et kuidas on kukeseen oma keskonnaga seotud,
meeleteadused ja kunstid uurisid ning väljendasid seda, kuidas nad
kukeseent kogevad või sellest aru saavad ja humanitaarteadused uurisid
seda, et mida kukeseen meie jaoks tähendab, mida sümboliseerib, mis
müütidega on kultuuris seotud; ning semiootika uuris juba kukeseene
kultuuri ennast.

43
Kui tulla tagasi puu pildi juurde, siis seal on kolm inimest. Kuidas võiksid
mõista või kogeda nemad seda puud? Puuraidur näeb puud kui 30 meetrist
head saematerjali (väline väärtus), seljakotirändur aga märkab puu sisemist
väärtust (kunstilist, kultuurilist) ning teadlane mõtleb puu pika
evolutsioonilise käekäigu peale ja näeb kuidas see just parasjagu hetke
kuivaperioodiga võitleb. Seega me näeme, et abstraktse mõttevõimega
inimesed võivad kogeda puud väga erinevalt. Esimene neist märkas
väliseid märke, teisel tekkisid puuga seoses arusaamad ja tähendused ning
kolmas nägi märgisüsteeme.

Kui nüüd kõigi nende elusolendite arusaamad kokku võtta, mida me

avastasime on see, et ei ole olemas ühte puud, vaid on lõputu arv puid! Iga
elusolend kogeb ja näeb puud erinevat moodi. See tähendab, et ei ole
olemas ühte etteantud maailma, vaid igaüks loob ise endale maailma,
olenevalt tema arenguastmele. Iga uue evolutsiooni verstapostiga avaneb
uus ja keerukam viis maailma kogemiseks. Just see arusaamine ongi
järgmise (13)kujutlus-loogika või paradoksaalse arenguetapi võtme tunnus.
Kui abstraktse arusaama juures suutis inimene esimest korda mõelda, et
ta mõtleb, siis kujutlus-loogika arenguastme juures suudab inimene
esimest korda mõelda, et ta mõtlemine muutub. Õigemini ta ise kogeb
seda ehk on sellest teadlik, kuidas mõtlemine on pidevas arengus. Samuti
märkab ta seda fakti nüüd ka kõigis teistes ja arvestab sellega. Enam ei olda
teadlik vaid välise maailma (märkide) muutumusest, vaid ka sisemise
maailma (arusaamade ja tähenduste ehk meele ja kultuuri) muutumisest
ehk täpsemalt evolutsioonist.

Kui eelmine arenguaste sisaldas abstraktset loogikat, siis järgmine nõuab

kujutlus-loogikat, mis suudab omavahel ühendada, liita või integreerida
kokku kõik eelmised arenguastme etapid. Modernismiga ja
postmodenismiga uuriti ja puuriti läbi kõik eludimensioonid, nii reaal kui
humanitaar, sotsiaal kui meele mõõtmed. Nii nagu igal arenguetapil on
omad head ja vead, siis abstraktse arenguastme puudus oli see, et ei

44
suudetud omavahel ühendada erinevaid elutahke. Empirism (reaalteadus)
nägi vaid välist maailma (märke), süsteemide uurijad pöörasid tähelepanu
vaid välise maailma süsteemidele (märgisüsteemid), meeleteadlased ja
kunstnikud väitsid, et kogu reaalsust saab seletada vaid meele ja kogemuse
kaudu (arusaam) ning kultuuri uurijad väitsid, et reaalsus sõltub vaid
arusaama kontekstist ehk tähendusest.

Umbes 50 aastat tagasi hakkasid tekkima keerukad süsteemi ja kultuuri

teooriad (maatriksteooriad) kõigest, mis püüdsid ühendada omavahel neid
nelja näiliselt nii erinevat ja kokkusobimatut maailmavaadet või reaalsuse
dimensiooni. Üheks selliseks uueks teadusvaldkonnaks oligi semiootika.
Viimast nimetatakse tihti holistlikus, terviklikuks, integreerivaks või
interdistsiplinaarseks teadusharuks. See on midagi väga uut ja
ennekuulmatut ning seepärast semiootikud on ise ka hädas, et kuidas oma
uut teadust defineerida või teistele selgitada. Kuidas sa seletad midagi uut
ja keerukamat vana ja piiratuma sõnavara kaudu? Näiteks, kuidas sa
selgitad lapsele, kellel ei ole veel välja arenenud abstraktne mõtlemine,
abstraktset mõistet nagu ruutjuur miinus ühest. See pole lihtsalt võimalik.
Laps ehk saab sellest teatud maani aru, aga ikkagi peab ruutjuur miinus
ühest „tõlkima” enda tasemele ehk konkreetsele mõttemudelile. N-ö
tõlkimisel aga lähevad juba teatud asjad kaduma ehk laps mõistab seda
märki moonutatult. Täpselt samamoodi on ka semiootikaga, mis nõuab
kujutlus-loogikat ning on lõpuni arusaamatu inimesele, kelle mõtlemine
toimib abstraktselt astmelt (rääkimata siis veel madalamatelt
arenguastmetelt).

Et mõista semiootikat, selleks peab enne ükshaaval ära õppima kõik ajaloo
neli mõõdet, või vähemalt nendega põgusalt tutvust tegema ning neid
isiklikult tundma õppima. Täpselt nii nagu modernne ja postmodernne
ajastu seda tegid. Seega ei piisa sellest, kui sukelduda sügavutti ainult ühte
või paari neist, st ainult teaduse, süsteemide, kunsti või kultuuri maailma.
Et neid omavahel lõpuks kokku liita, integreerida, selleks peame me neid

45
alguses ükshaaval tundma õppima. Seepärast on semiootika või mõne teise
holistliku distsipliini õppimine pikk ja aega nõudev teekond. Ei piisa vaid
ülikoolist, vaid läbi on vaja käia ka elukoolist. Seega semiootika õppimine
nõuab ja eeldab õppijalt väga palju.

Mis selle arenguastme mõistmise niivõrd keerukaks teeb on see, et me

peame ühendama sisuliselt humanitaari ja reaali. Abstraktse mõtlemise
juures on need vastandid, mis ei sobi omavahel kokku. Need on nagu öö ja
päev, suvi ja talv, must ja valge. Seepärast tekkisid näiteks modernismi
ajastul kaks vastandlikku maailmavaadet realism ja idealism. Esimene
seletab maailma läbi reaali (märkide, käitumise) ja teine humanitaari ning
kunsti (arusaama, kogemuse) kaudu. Kujutlus-loogika ehk paradoksaalne
mõtlemine hakkas nägema nende kahe vahel aga seoseid ja sõltuvust. Need
on küll eraldi seisvad reaalsuse osad, aga üksteisest sõltuvad, st üks ei saa
eksisteerida teiseta. Seega tuleb neid mõlemaid arvesse võtta. On ju
iseenesest mõistetav, et ööpäev koosneb ööst ja päevast, üks aasta sisaldab
nii suve kui talve, valguses on esindatud kõik spektrivärvid. Miks siis ei
peaks teadus koosnema nii reaalist kui humanitaarist? Semiootika, kui uus
teadus, just seda püüabki teha, musta ja valget omavahel ühendada,
kasutades selleks kõiki halle toone. Semiootika on leidnud oma õige nišši,
kuna asub täpselt ühiskonna evolutsiooni arengu laineharja ees, st ei ole
sellest maas ega liiga ees. Seepärast on semiootika suuteline väga edukalt
kaasa haarama vanasi teadusi ning neis oma uute ideedega arengut ja
muutust esile kutsuma. Hea näide on biosemiootika, mida me uurime
järgmises peatükis.

Et jutt ei läheks liiga segaseks ja teoreetiliseks, siis ma toon mõned väga

lihtsad näited, mis illustreerivad terviklike teadusharude või üldiselt
sedalaadi mõtlemismudeli kasulikkust ja praktilisust. Näiteks, kui
zoosemiootik uurib loomasid, siis ta ei võta arvesse ainult väliseid märke
(välist käitumist), vaid arvestab ka sisemiste märkidega ehk looma
arusaamaga (psühholoogiaga). Samuti ei uuri ta looma ainult laboris, kuna

46
semiootik on teadlik ka kultuurilisest ja süsteemsest reaalsuse
dimensioonist. Seepärast läheb ta loomasid uurima nende loomulikku
keskkonda ning võtab arvesse tervet ökosüsteemi ning loomade kultuuri
(loomade vahelisi arusaamasid ehk tähendusi, mis loomade arusaamade
vahel tekivad).

Kuna igaüks meist ei ole teadlane ja ei vaatle loomi, siis veel üks näide
igapäevaelust. Kui näiteks paradoksaalse (tervikliku) mõtlemisega inimene
jalutab rannas ringi ning komistab kivi otsa ja lööb varba ära, siis ta näeb
laias laastus nelja olulist põhjust, miks see juhtus. Esiteks seepärast, et kivi
vedeles maas, jalanõud ei olnud korralikud (plätud) või siis lihtsalt ei
tõstnud piisavalt jalgu, käis jalgu lohistades (keha ja käitumine). Teine
variant on põhjust otsida keskkonnast ehk õnnetuse põhjustas kivine rand
või koguni ranna hooldajad, kes peaks sellised suured kivid ära korjama
liiva pealt (öko- ja sotsiaalsüsteemid). Kolmanda variandina peab ta
õnnetuse põhjuseks oma tähelepanelikkust. Järelikult ei olnud ta
piisamavalt tähelepanelik ja teadlik ning ei näinud maas lebavat kivi, ei
pannud tähele kivist rannaliiva või siis ei pööranud piisavalt tähelepanu
oma jalanõu valikule ning ei olnud teadlik sellest, kuidas ta käis (meel ja
kogemused). Lihtsamalt öeldes, oma enda teadmatus või rumalus.
Neljandaks põhjuseks on kultuur, kus on kombeks paljajalu või plätudega
rannas ringi käia ning ei ole traditsiooni rannalt kive ära korjata või siis ei
olda piisavalt teadlikud oma kehast ja ümbritsevast keskkonnast. Kultuuri
rumalus. Kokkuvõtlikult võib need põhjused jagada nelja märgimõõtmesse
(vt. allolevat tabelit).

Sellest lihtsast näitest tuleb hästi välja see, kuidas iga elumõõde annab
meile ühe osa tervest elust. Mitte ükski neist eraldi ei ole vale, aga pigem
puudulik või poolik (veerandlik). Seepärast ongi maailmas suur arv
erinevaid maailmavaateid, mis seletavad elu oma enda vaatevinklist. Üks
võib teisega lõputult väidelda või vaielda ja elust enesest reaalseid näiteid
tuua, kuna üks räägib lukust ja teine lukuaugust. Iga maailmavaade või

47
kultuuri osa (subkultuur) näeb maailma vaid läbi oma elutahu. Kui
abstrakne mõtlemine kaldub enamasti ainult ühest reaalsuse veerandist
kinni hoidma (ennast sellega seostama), siis paradoksaalsete mõistetega
opereerija suudab need kõik enda pähe ära mahutada.

Arusaamad Märgid
(meel ja kogemused) (keha ja käitumine)

Tähelepanu, teadlikkus, tarkus: Kõik väline:

Kivist Kivi
Kivisest rannast Jalanõud
Ranna hooldussüsteemist Käimine
Jalanõude valikust
Käimisest
Komistamise
tegelik põhjus
Tähendused Märgisüsteemid
(kultuurid) (öko- ja sotsiaalsüsteemid)

Kombed, traditsioonid, tavad: Keskkond:

Rannas käia Kivine rand
Plätudega jalutada Ranna hooldussüsteem
Lohistades lonkida
Randa kividest mitte puhtana hoida
Teadlikkusest ja tähelepanust

Semioosi lained

Semioosi ehk evolutsiooniga seoses tuleb veel rõhutada ühte olulist aspekti
– see ei ole kunagi astmeline vaid pigem voolav ja lainet meenutav. Mida
see tähendab? Kui me võtame näiteks mõne taibuka looma (koer, delfiin,

48
inimahvid), siis me seome ta tavaliselt (8)emotsionaalse tasemega. See aga
ei tähenda, et teised tasemed ei oleks üldse arenenud. Emotsionaalne ehk
instinktiivne osa temast on lihtsalt laine tipp ning ta samastab ennast
sellega ning seepärast paistab ka meile kõige enam sellelt tasandilt.
Emotsionaalsus on nagu mäe tipp, kust avaneb kõige parem vaade ning
teised arenguastmed on mäe küljed või jalamid (vt. allolevat joonist).

7 9

6 10

Seega (6)taju ja (7)impulsid tähistavad kõige lähemaid arenguastmeid, mis

on juba välja arenenud, aga mis ei paista enam nii väga silma. (9)sümbolites
ja (10)mõistetes mõtlemine või nendest aru saamine on aga tuleviku
potentsiaalid, mis vaikselt juba annavad endast märku. Koer näiteks saab
väga hästi aru temale olulistest sümbolitest nagu „õue”, „süüa” ja „kass”.
Kui aga proovida temaga mõistetes juttu ajada (ilus kass ja hea söök), siis
läheb juba jututeema liiga keerukaks. Aga kui anda loomadele veel u. 160
miljonit aastat aega areneda, siis ehk saaksime nendega juba maailma asju
arutada.

Teise näite toon inimesest, kelle arusaama raskuskese asub

(11)konkreetsete mõistete juures. Tunnus on see, et ta alati võrdleb kõike
oma enda kultuuri seisukohast. Seen on „hea” või „halb” olenevalt
kultuuri traditsioonist (etnotsentrilisus). See on võimalik, kuna on juba
välja arenenud (10)mõistetes ja (9)sümbolites arusaamine (vt. allolevat
joonist). Esimene neist sisaldab mõisteid nagu „hea seen” ja „halb seen”,
mis sõltub ainult tema enda maitsest ja kogemusest (egotsentrilisus). Teine
aga tähistab võimet asju lihtsalt nimetada või kirjeldada: seen, kukeseen,

49
kärbseseen, koer, kass (eel-egotsentrilisus). Samuti on välja arenenud kõik
eelnevad etapid nagu emotsionaalsus, impulsiivsus, tajud, aistingud jne (8,
7, 6, 5,...), aga need enam ei anna inimesele nii palju värvi, st ei paista välja.
Mida see tähendab? Näiteks inimesel on emotsioonid ja impulsiivne
käitumine, aga ta suudab neid ohjeldada, st oma järgnevate
arenguetappidega (mõisted, sümbolid ja konkreetsed mõisted) neid juhtida,
nii et emotsioonid ja impulsid ei juhi teda. Teisisõnu kõrgemad
arenguastmed suudavad madalamaid enda kasuks tööle panna. Nagu me
näeme, siis mitte ükski arenguaste, isegi kui see on väga algeline, ei ole hea
või halb. Võiks arvata, et impulsiivsus, emotsioonid ja egotsentrilisus
(mõistetes ja sümbolites mõtlemine) on halvad. Kaugel sellest, need on
väga olulised arenguetapid meis endis, millele toetuvad kõik kõrgemad.
Mis on n-ö halvad või mitte soositud on kõigi arenguastmete äärmused.
Näiteks liigne impulsiivsus, haiglane emotsionaalsus või ekstreemne
egotsentrilisus.

11

10 12

9 13

Samamoodi on (11)konkreetsete mõistetega opereerival inimesel avanemas

ka uued arengupotentsiaalid. (12)abstraktsetes mõistetes suudab ta pisut
näha ka oma enda traditsioonist juba välja ning ei võta kõike iseenesest
mõistetavana, nii nagu tema kultuuri müüt parasjagu on. Seen ei ole enam
hea või halb nagu traditsiooni müüt seda esitab, vaid ta hakkab nägema, et
hea ja halb sõltub kontekstist ehk olenevalt millise kultuuri (müüdi)
seisukohalt seent uurida (maailmatsentrilisus). Inimene on nagu teadlane
või ajaloolane, kes uurib ja puurib seent ning püüab oma enda
ratsionaalsele otsusele jõuda. Natuke annab värvi ka juba

50
(13)paradoksaalne mõtlemine, mis hakkab märkama vastandite koos
eksisteerimise võimalust (seen on hea-halb) (planetaartsentrilisus). Aga
siiski, peamine arusaama või meele värvitoon on konkreetsed mõisted
(müütiline ehk traditsionaalne kultuur ja etnotsentrilisus).

Täpselt sama asi kehtib ka kultuuri ja keskkonna semioosi kohta. Võtame

näiteks inimkonna (12)ratsionaalse ajastu, kus me hetkel elame.
Ratsionaalsus tähendab kultuuri keskmist arenguastet, st suurim protsent
inimesi on abstraktse mõtlemisega. See on peavoolu kultuur. Teised
kultuuri osad on subkultuurid, kuhu kuulub arvuliselt vähem inimesi ja
seega ei ole neil nii palju sõnaõigust. Allolevalt jooniselt me näeme, et
(10)maagiline ja (11)müütiline kultuur on vähemuses, kuna need etapid
tehakse peamiselt läbi juba lapsepõlves. Igal inimesel on kohustus käia
koolis kuni tal on piisavalt abstraktset mõtlemist, et olemas olevas
ratsionaalses ühiskonnas hakkama saada. Ühiskond justkui tõmbaks igat
uut liiget mäe tipu poole. Olenevalt igaühe usinusest, võimalustest ja
õnnest satub inimene enamasti ühiskonnas teatud kultuurikihti või –
astmele ning jääb sinna suure tõenäosusega eluks ajaks. Ta samastab
ennast selle kultuuri osaga. See annab talle eluks tähenduse (harjumuse,
kombed, rituaalid, tavad) ja tekitab kindluse tunde. Seepärast ongi hetkel
ühiskonnas palju erinevaid subkultuure. Kõige levinum on (12)ratsionaalne
kultuur, mis on välja arenenud (11)müütilisest ehk traditsionaalsest
kultuurist. Samuti leidub veel pisut (10)maagilise mõttemaailmaga kultuure,
aga need hakkavad halastamatule evolutsioonile jalgu jääma.

12

11 13

10 14

51
Kultuuri laineharja teisel poolel asuvad evolutsiooni arenguastmete uued
etapid. Need on subkultuurid, mis piitsutavad peavoolu kultuuri edasi
arenema ning on potentsiaalsed tuleviku peavoolu kultuurid. Nendeks on
(13)terviklik, integraalne ehk holistiline ja (14)üli-terviklik. Need
subkultuurid on tekkinud tänu inimestele, kes on arendanud või ületanud
iseend ning saavutanud paradoksaalse ja üli-paradoksaalse mõtlemise, mis
on keskmisest ühiskonna arenguastmest kõrgem. Need subkultuurid on
inimkonda edasi viiv jõud, mis aga ei tähenda, et kõik eelnevad kultuurid
vähem tähtsamad oleks. Kõigil kultuurikihtidel on oma oluline roll
mängida, et säilitada ühiskonna hetke olukorras enamvähem stabiilne
olukord. Muutus (evolutsioon) peab toimima vaikselt ning tasapisi, mille
märksõnadeks on kannatlikkus ja sihikindlus. See ei tohi olla liiga kiire, ega
ka liig aeglane. Miks on aga uued arengusuunad nii olulised? Areng on
oluline seepärast, et ilma muutuseta upuksime me ise oma probleemide
sisse ära. Probleeme lahendab ainult muutus, kõik muu on ajutine
lahendus. Meenub Fred Jüssi kommentaar sellel teemal: „Kui tuult ei ole,
siis läheb õhk haisema.” Einstein on sama teemat kommenteerinud umbes
nii, et me ei saa lahendada probleeme samalt arenguastmelt, mis on need
loonud. Seepärast on sobilik öelda, et evolution is the only solution ehk ainuke
lahendus on evolutsioon.

Ühiskonnas on alati suur hulk subkultuure (st mitte ainult need, mis meie
joonise peal esindatud on), seega tekib küsimus, et milline neist on
jätkusuutlik, st milline sisaldab endas tuleviku potentsiaali ja milline mitte?
Erinevaid kultuure saab väga üldiselt vaadatuna jagada neljaks:

• sumbuvad kultuurid, mis on laineharja taga (10, 11)

• laineharja ehk peavoolu kultuur (12)
• tõusvad kultuurid (13, 14)
• äärmuslikud kultuurid

52
Selge on see, et maagiline ja müütiline kultuur ei saa olla jätkusuutlik, st
evolutsiooni hetke olukorras edasi viiv jõud (mida nad kindlasti olid aga
minevikus). Ajas tagasi minemine ei vii edasi. Laineharja kultuur ei saa ka
väga pikaks ajaks püsima jääda, kuna tuule puudumisel läheb õhk haisema.
Seega on ainus variant tõusvad kultuurid, mille oluliste omaduste hulka
kuulub näiteks kõige eelnevaga arvestamine, st eelnevate arenguetappide
kokku integreerimine, aga samas millegi uue välja pakkumine. Äärmuslikud
kultuurid just selle viimase omaduse poolt tõusvatest kultuuridest
erinevadki. Nende moekultuuride nägemus tulevikust on see, et hülgame
kõik vana ja teeme kõike uut moodi ehk risti vastupidi olemasolevale.
Kuna evolutsiooni ehk arengu üks iseärasus on pidevalt keerukuse suunas
liikuda ja uusi omadusi luua ning eelnevaid arenguetappe omavahel kokku
liita, siis äärmuslikud ideed ei vii kultuuri edasi, vaid keeravad seda koha
peal ringi, kust on ka pärit sõna revolutsioon ehk pööre.

Ei ole vahet, millal me elame, alati on sama lugu – voolav lainetus.

Seepärast räägitakse ka ajaloo kordumisest, mis ei tähendagi midagi muud,
kui et evoulutsiooni lainetust kultuuris ja ühiskonnas, millel on alati sama
kondikava, aga erinev nägu. Eelneva jutu võtab hästi kokku Confuciuse
needus: „Et sa elaksid huvitaval ajal!” või siis Mark Twain’i sõnad:
„Ajalugu ei korda ennast, vaid riimub”.

Nüüd, kus me teame, mida kujutab endast märgiprotsess ehk semioos,

saama täiendada semiootika definitsiooni. Semiootika on teadus
märkidest, märgisüsteemidest ja märgiprotsessidest ning uurib
arusaamasid (sisemisi märke) ja tähendusi (suhteid teiste
märkidega). Või sedaviisi: semiootika on teadus sisemistest ja
välistest märkidest, märkide tähendustest, märgisüsteemidest ning
kõigi eelneva evolutsioonist ehk märgiprotsessist.

53
 Biosemiootika

Evolutsiooni arenguastmeid uurides koorub välja see, et kõik varasemad

semiootikud seostasid märgiteadust enamasti keelega, mis on pärit
mentaalselt tasemelt (9-12). Teisisõnu üldised teooriad loodi keelesüsteeme
kasutades. Biosemiootika seevastu hakkas tähelepanu pöörama terve
eluslooduse vastu ehk hakkas semiootika teooriat rakendama bioloogia
vallas (3-8). Baltisaksa päritolu teadlane Jakob Johann von Uexküll (1864-
1944) oli üks biosemiootika rajajaid. Temalt on pärit näiteks selline termin
nagu omailm ehk Umwelt, mis tähistab organismi sisemaailma arusaama
või kogemust (aistmine, tajumine, psüühiline sund, emotsioonid). Terminit
"biosemiootika" kasutasid esimesena saksa psühhiaater ja bioloog
Friedrich S. Rothschild (1899-1995) aastal 1962 ja semiootik Juri Stepanov
aastal 1971, kuid laiemalt sai see tuntuks Thomas Sebeoki (1920-2001,
ungari päritolu ameerika semiootik) tööde kaudu alates 1970. aastate
lõpust. Seega biosemiootikud ühendasid omavahel erinevad distsipliinid
eluslooduse täpsemaks uurimiseks (vt. järgmist tabelit).

Kui varem uuris elusloodust enamasti bioloogia (väline organism ja selle

väline käitumine), siis semiootika arenguga tekkis fenomenoloogiline
etoloogia, mis uurib organismi sisemaailma (kogemusi, arusaamasid) ehk
omailma. Samamoodi uuris varem organismi keskkonda ehk biosfääri vaid
ökoloogia, aga nüüd lisandus sisemaailma keskkonda ehk semiosfääri uuriv
teadusharu biosemiootika. Viimase saab omakorda veel täpsustavalt jagada
vegetatiivseks semiootikaks, zoosemiootikaks ja antroposemiootikaks, mis
tegelevad vastavalt taimsete, loomsete ja inimeste tasanditega ehk
sfääridega.

54
 Omailm Organism
(arusaam) (märk)

Fenomenoloogiline Bioloogia
etoloogia

Semiosfäär Biosfäär
(tähendused) (märgisüsteemid)

Biosemiootika Ökoloogia

Semiosfääri mõiste võttis kasutusele juudi päritolu kuulus Eesti semiootik

Juri Lotman aastal 1982 Vladimir Vernadski biosfääri mõiste eeskujul.
Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum,
tähendusruum ehk kommunikatiivne ruum, millest väljaspool semiootilisi
protsesse ei ole või ei saagi olla. Seega meie joonisel toodud erinevaid
tasandeid on õigem ette kujutada sfääridena, kus iga järgnev sfäär embab
või ümbritseb eelnevaid. Võrdluseks, Ken Wilber kasutab termineid holon
ja holarhia (loomulik ehk holistiline hierarhia). Lotmani tööde tulemusel
kujunes välja 1970. aastail kultuurisemiootika (kultuuriökoloogia, laiemas
mõttes antroposemiootika), mis on semiootika valdkond ja vaatleb
kultuuri, kui semiootiliste süsteemide kogumit. See tähendab, et
keskendutakse kõikidele kultuuri semiosfääridele (semioosi käigus tekkinud
evolutsioonilistele arenguastmetele) ning uuritakse nende vahelist
vastastikust toimet. Semiootika uurib seega nii lingvistilist kui ka
bioloogilist maailma.

55
 Meel ja kogemus (subjektiivsus) Keha ja käitumine (objektiivsus)

.... ....
9...13. arusaam (pragmaatika) 9...13. märk (pragmaatika)
3...8. omailm (fenomenoloogiline etoloogia) 3...8. organism (bioloogia)
1...2. 1...2.

Kultuur (intersubjektiivsus) Öko- ja sotsiaalsüsteemid (interobjektiivsus)

1...2. 1...2.
3...8. semiosfäär (biosemiootika) 3...8. biosfäär (ökoloogia)
9...13. tähendused, semiosfäär (semantika e. 9...13. märgisüsteemid (süntaks e.
tähendusõpetus) lauseõpetus)

Üleval olevast tabelist on näha, kuidas semiootika katab juba inimese

keelega või lingvistikaga ja elusloodusega seotud evolutsiooni
arenguastmed. Füüsika ja keemia ehk eluta maailm on jäänud puutumata,
kuna need on täppisteadused ning ei sõltu nii palju kogemusest ja
kultuurist. Elus loodus on aga suuremal määral ette ennustamata
(subjektiivne) ning seepärast on semiootika nendes valdkondades
tänuväärselt täpne teadus oma tervikliku lähenemise poolest. Ken Wilber
(sünd. 1949, ameerika filosoof ja meeleteadlane) on oma integraalteoorias
aga laiendanud sfääride teooriat veel edasi ning nimetanud erinevad
evolutsioonietapid umbes järgnevalt: füsiosfäär (nt. mateeria), biosfäär (nt.
keha ja emotsioonid), noosfäär ehk meelesfäär (nt. mentaalsus) ja teosfäär
või pneumasfäär (transpersonaalsed arenguastmed). Erinevalt semiootikast
tähistab integraalteoorias sfäär kõiki dimensiooni veerandeid. Seega nt
biosfäär ei tähenda ainult kitsas mõttes ökosüsteeme, vaid ka biokultuuri
(bioloogilisi tähendusi), bioloogilist meelt ja kogemust (omailm) ning
bioloogilist keha ja käitumist (organism). Kõik need neli on biosfääri
lahutamatud osad, st me võime neid eraldiolevatena tajuda või vaadata, aga
reaalsuses see nii ei ole, nad on üks, eksisteerivad vaid koos (vt allolevat
joonist).

56
 14....teosfäär

9...13. noosfäär
(sh semiosfäär)

3...8. biosfäär
(sh biosemiosfäär)

1..2. füsiosfäär

Sama lugu on ka näiteks mõistusesfääriga ehk noosfääriga, mis on

evolutsiooni järgmine etapp, seotud inimmõistusega ehk mentaalsusega.
See sisaldab endas mentaalset keha ja käitumist ehk objektiivsust (sh välist
märki), mentaalset meelt ja kogemust ehk subjektiivsust (sh arusaama
märgist), mentaalset kultuuri ehk intersubjektiivsust (sh märkide tähendust)
ja mentaalset sotsiaalsüsteemi ehk interobjektiivsust (sh märgisüsteeme).

Integraalteooria valguses tegeleb semiootika semiosfääriga ehk (keeleliste)

märkide sfääriga, mis kuulub noosfääri sisse. Samuti tuleb üleval oleva
joonise pealt hästi välja see, et biosemiootikat võib vaadata eraldiseisvana,
aga samas on see (keele)semiootika osa, st kuulub sinna sisse. Seepärast
võibki keelesemiootikat vaadata kui midagi universaalsemat (metakeelt),
mille kaudu on võimalik kirjeldada bioloogilisi märke ja märgisüsteeme,
millega tegeleb biosemiootika.

Kui püüda eelnev jutt kuidagi kokku võtta, siis kõige olulisem ongi hetkel
see, et erinevad semiootika sfäärid aitavad meil omavahel kokku liita

57
märgiveerandid (sisemine ja väline märk, tähendus ning märgisüsteem) ja
semioosi käigus tekkinud arenguastmed igas märgiveerandis.

Semiootika metodoloogia ja kaheksa

uurimismeetodit

Järgmise teemana vaatame lühidalt ja ülevaatlikult semiootika teaduslikke

uurimise meetodeid, mis on jagatud kaheksaks erinevaks tsooniks. Igal
märgi dimensioonil ehk mõõtmel (väline märk, arusaam, tähendus ja
märgisüsteem) on omakorda veel paariline, kas sisemaailmas või
välismaailmas. Kuna (1)arusaam ja (3)tähendus asuvad sisemaailmas, siis
peab neil olema ka välises maailmas sisemine mõõde (5) ja (7). Samamoodi
asuvad (6)väline märk ja (8)märgisüsteemid välises elumõõtmes ning seega
peavad neil olema mõõtmed sisemaailmas (2) ja (4).

(1)arusaam, kogemus (5) ???

(6) väline märk, nt kõnes või kirjas

(2) ???

Semiootika
tsoonid

(7) ???
(3) tähendus ehk arusaam olenevalt kontekstist

(8)märgisüsteemid ehk välised märkidevahelised seosed, nt

(4) ???
grammatika

58
Võtame näiteks (1)arusaama, mis asub minu sisemaailmas ehk meeles ning
on kogemuslik. Pralleelselt meelepildiga tekib ka minus sees (ajus, lihastes,
käitumises) mingi muutus. Nt teatud koht ajus aktiveerub, tekivad teatud
sagedusega ajulained ja elektrisignaalid või keha toodab teatud hormoone.
Seda nimetatakse märgi (5)kognitiiv-käitumislikuks mõõtmeks. Näiteks
kui ma näen (6)välist märki, siis mul tekib (1)arusaam ja paralleelselt sellega
(5)süttib lambike ajus ja tekib vastav käitumine. Oluline on märkida, et
arusaam ja lambike ajus ning käitumine tekivad küll koos, aga meie tajume
või oleme teadlikud enamasti ainult arusaamast, kuna see on tugevam
aisting ning seega varjutab kognitiiv-käitumisliku aistingu (ma ei tunne oma
aju keemiat, signaale või laineid ja ei pane tähele kognitiivseid
käitumismehhanisme). Selle dimensiooniga tegeleb näiteks
kognitiivteraapia, mis on psühhoteraapia üks meetod.

Täpselt samamoodi on ka välisel märgil, mida me näiteks kuuleme või

näeme, oma asukoht või mõõde meie meeles ehk kogemusel. Teisisõnu kui
ma näen ühte (6)märki, siis tekib automaatselt (1)arusaam ning samal ajal
ma (2)kogen selle märgi sisemist aspekti. Jällegi on välise märgi
visuaalne aisting tugevam kui meelelise kogemuse aisting ning me enamasti
oleme teadlikud vaid esimesest. Seega, kui olla teadlik, st pöörata oma
tähelepanu kogemusele, siis me saame olla teadlikud märgi kogemuslikust
poolest, mida see meie meeles tekitab. Näide: kui olen hästi vaikselt
(mediteerin) ning kostub väike krõps, siis ma tunnen/kogen, kuidas see
heli justkui mu meele pihta põrutaks põmmdi. Peale mida tekib arusaam,
et oli krõps ning minus võivad käivituda teatud kognitiiv-käitumuslikud
protsessid (näiteks mingi osa mu kehast tõmbub pingesse või lõdvestub).

59
 (1)arusaam, kogemus
(5)märgi kognitiiv-käitumislik asukoht

(2)sisemise märgi kogemisest teadlik olemine (kogemuse (6) märk , nt kõnes või kirjas
korrastatud ajalugu, kas hetkel või pikema aja jooksul)

Semiootika
tsoonid
(3)tähendus ehk arusaam olenevalt kontekstist (7)tähenduse vahetus ehk
kommunikatsioon

(4) sisemise märgisüsteemi tähendustest teadlik olemine

(tähenduse korrastatud ajalugu kas hetkel või pikema aja (8)märgisüsteemid ehk välised märkide vahelised seosed,
jooksul) süntaks, grammatika

Kolmas märgi dimensioon ehk mõõde on tähendus, mis tekib kahe

arusaama vahel. Tähendus asub meie (mina+sina) ehk kultuuri
sisemaastikul ning sellega paralleelselt on olemas alati välise maailma
sisemõõde ehk (7)tähenduse vahetus, teisisõnu kommunikatsioon.
Näiteks, kui ma kasutan (8)kõnekeelt ehk räägin, mis on ühte tüüpi
märgisüsteem, siis see eeldab rääkijat ja kuulajat ehk mind ja sind (kuulaja
ja rääkija võib olla ka üks isik, st ma räägin iseendaga; semiootikas
nimetatakse seda autokommunikatsiooniks). Rääkija arusaama ja kuulaja
arusaama vahel tekib (3)tähendus (teisisõnu rääkija arusaam pannakse
kuulaja konteksti) ning paralleelselt sellega toimub (7)tähenduse vahetus
ehk kommunikatsioon. Põnev on jällegi täheldada, et kui tähendus ja
kommunikatsioon eksisteerivad alati koos, siis enamasti oleme me
teadlikud vaid tähendusest. Tähenduse vahetuse protsess ehk
kommunikatsioon jääb aga eelneva varju.

Viimane märgi mõõde on märgisüsteem, mis asub välises maailmas ning

on alati seotud sisemaailma välise dimensiooniga ja tähendab (4)sisemise
märgisüsteemi tähendusest teadlik olemist, selle uurimist ning

60
korrastamist. Näiteks, kui me oleme teadlikud erinevate
(8)märgisüsteemide evolutsiooniastmetest (nt konkreetne, abstraktne ja
paradoksaalne), siis paralleelselt nendega on alati olemas ka
(4)märgisüsteemi sisemine pool ehk tähenduse evolutsioon (müütiline,
modernne, integraalne). Kuna väline märgisüsteem on sisemisest tugevam
„aisting”, siis oleme me enamasti teadlikud vaid esimesest.

Kokkuvõtlikult öeldes on välimistel tsoonipaaridel (6-2 ja 8-4) suurem

kolmanda isiku vaatekoha e. perspektiivi osakaal (6 ja 8) ja sisemistel
tsoonipaaridel (1-5 ja 3-7) esimese isiku vaatekoha osakaal (1 ja 3). Seega
meil on neli erinevat märgi dimensiooni ning iga üks neist koosneb kahest
osast, millest üks kerkib enam esile:

• 2 ja 6 on märk, millel on nii sisemine ehk kogemuslik, kui ka

väline maitse küljes, aga viimane on tugevam, sellest on lihtsam
teadlik olla;
• 1 ja 5 on arusaam, millel on nii arusaama (kogemuslik, meeleline),
kui ka kognitiiv-käitumuslik maitse küljes, aga esimene maitse
tuleb rohkem esile.
• 3 ja 7 on tähendus, millel on nii tähenduslik, kui ka tähenduse
vahetuslik ehk kommunikatsiooniline maik juures, aga esimene on
teisest üle.
• 4 ja 8 on märgisüsteem, millel on sisemine ja väline maitse ning
viimane neist on tugevam.

Seega sisemaailmaa veerandid on loomu poolest seest poolt vaadatavad,

aga saab ka väljaspoolt neid uurida (kolmanda isiku seisukohalt). Seevastu
välise maailma veerandeid me seostame enamasti väljaspoolsete
tsoonidega, aga saab ka seespoolt vaadata (esimese isiku seisukohalt). Kõigi
nende erinevate tsoonide uurimiseks on välja kujunenud järgnevad
meetodid:

61
 (5) kognitiiv-käitumuslik analüüs,
(1) fenomenoloogia
autopoees

(2)strukturalism
(6) empirism

Semiootika
uurimismeetodid

(3)semantika, hermeneutika (7) kommunikatsioon,

sotsiaal-autopoees
(4)etnometodoloogia,
kultuuriantropoloogia (8)süsteemiteooria

Semiootika ehk märgiteaduse peamised uurimismeetodid on seega:

• (1)Fenomenoloogia, mis uurib arusaamist märgist

• (6)Empirism, mis analüüsib välist märki, nt kõnes ja kirjas
• (3)Semantika, mis uurib märgi tähendust
• (8)Süsteemiteooria, mis analüüsib märgisüsteemi

Neid nelja semiootika näiliselt erinevaid tahke seovad aga omavahel

järgmised neli uurimismeetodit:

• (5)Kognitiiv-käitumuslik anlüüs, autopoees

• (2)Strukturalism
• (7)Kommunikatsiooniteooria, sotsiaal-autopoees
• (4)Etnometodoloogia, sh kultuuriantropoloogia

Viimased neli on justkui mört munakivide vahel, mis muidu üksteise peal
väga hästi ei seisaks. Teisisõnu on need meetodid, mis ühendavad
omavahel näiliselt kokkusobimatud meetodid kokku. Strukturalism ja

62
etnometodoloogia on justkui „humanitaarteaduste empirism ja
süsteemiteooria” ning sarnaselt kognitiiv-käitumuslik analüüs ja
kommunikatsiooniteooria on justkui „reaalteaduste fenomenoloogia ning
semantika”. Nagu näha, siis need neli uut meetodit muudavad humanitaar-
ja reaalteaduste piirid hägusaks ning nad sulavad omavahel kenasti kokku.
Moodustub üks terviklik teadus, mille käsutuses on võimas kaheksaosaline
uurimismeetodite arsenal.

Siit koorub ka lõpuks välja see, miks semiootikat seostatakse tihti nende
erinevate uurimismeetoditega või teadustega nagu näiteks strukturalism,
kommunikatsiooniteooria, etnometodoloogia, kognitiiv-käitumuslik
analüüs, fenomenoloogia, hermeneutika jne. Põhjus ongi selles, et
semiootika kasutab kõiki neid uurimismeetodeid olenemata sellest, millist
elumõõdet (eluveerandit) ja evolutsioonietappi parasjagu analüüsitakse.
Näiteks biosemiootikas, nagu me juba varem nägime, kasutatakse
uurimismeetodeid kõigis neljas veerandis: fenomenoloogiline etoloogia,
empiiriline bioloogia, biosemantika ja ökoloogia. Lisaks sellele
rakendatakse ka nelja lisa meetoodikat, mis aitavad eelnevad omavahel
kokku liita. Seega ei uurita vaid kogemust, välist keha, tähendust ja
süsteeme, vaid ka nendega vastavalt seotud tsoone: käitumist, meele välist
struktuuri, kommunikatsiooni ja kultuuri (vt allolevaid jooniseid).

Omailm Organism
(kogemus ja meel) (keha ja käitumine)

Fenomenoloogiline Bioloogia
etoloogia

Semiosfäär Biosfäär
(tähendus ja kultuur) (süsteemid ja
kommunikatsioon)

Biosemantika Ökoloogia

63
 (1) kogemus (5) käitumine

(2)meele väline struktuur (6) keha väline struktuur

Biosemiootika
uuritavad objektid

(3) tähendus (7) kommunikatsioon

(4) kultuur (8) süsteemid

Näiteks, kui semiootikat rakendada psühholoogia peal saame me

semiootika haru, mida nimetatakse psühhosemiootikaks. See ühendab
endas kõik uurimismeetodid, mille näide on toodud alloleval joonisel.

(1) kunsti- ja psühhoteraapia (5) kognitiiv-käitumuslik teraapia

(2)arengupsühholoogia (6) käitumis- ja neuropsühholoogia

Psühhosemiootika
uurimismeetodid

(3) pere- ja grupiteraapia (7) kommunikatsiooni teraapia

(4) kultuuripsühholoogia (8)öko- ja sotsiaalpsühholoogia

64
Nagu me näeme, siis ei eelistata ainult ühte uurimismeetodit, vaid võetakse
arvesse kõik eluveerandid ja seal asuvad tsoonid. Kaheksa erineva
elutsooni terviklik süsteem on väga kasulik ja praktiline üks kõik millise
teaduse mõistmiseks. See on justkui hiiglamalt suur arhiivisüsteem või
sahtlite süsteem meie enda peas, mis võimaldab väga lihtsalt meelde jätta
või aru saada ühe teaduse erinevatest harudest. Võta näiteks ette eesti või
inglise keelne Vikipeedia ja otsi sealt märksõna „psühholoogia” või
„bioloogia”. Nendes artiklites mainitakse kümneid erinevaid ühe teaduse
harusid, mis võtavad tavaliselt silme ees kirjuks.

Meeleseisundite maastikud semiootikas

Viimase teemana puudutame põgusalt meeleseisundeid, mis avardab meie

maailmapilti veelgi. Ken Wilber ja Allan Combs (sünd. 1942,
meeleteadlane) on selle elumõõtme maastikud meie jaoks ilusti välja
joonistanud. Ratsionaalsetes ja postratsionaalsetes semiootika teooriates,
mis on hetkel valdavad, puudub veel arusaam sellest olulisest elumõõtmest.
Miks see nii on? Põhjus on väga lihtne. Meele arenguastmete
(arengupsühholoogia, strukturalism) ja meeleseisundite (transpersonaalne
psühholoogia, spirituaalsed traditsioonid, fenomenoloogia) vaheliste seoste
ja suhete mõistmine on niivõrd värske avastus. Näiteks, kuni selle sajandi
alguseni arvati veel, et meeleseisundid järgnevad meelearenguastmetele.
Teisisõnu meeleseisundite arenguastmed pandi lihtsalt meelestruktuuri
arenguastmete otsa.

Allpool välja toodud Wilber-Combs’i võrestikus või maatriksis on näha,

kuidas erinevate meele struktuuridega inimesed kogevad nelja suurt
meeleseisundit vägagi erinevalt. Näiteks, kui inimene kogeb kas juhuslikult,

65
teadlikult mediteerides või und nähes peenemaid meeleseisundeid ja -
energiaid (emotsionaalseid, mentaalseid ja intellektuaalseid), siis ta saab
nendest aru ja omistab neile tähendusi vastavalt oma meelestruktuuri ja
kultuurisfääri arenguastmele. Näiteks all olevas tabelis on välja toodud
peamised meeleseisundid ja neile vastavad ajulainete sagedused. Kõigil
inimestel on aju, kõik inimesed magavad ja näevad und. See, mida keegi
täpselt unes näeb ja kuidas seda tõlgendab, sõltub aga sellest, millises
kultuuri- ja sotsiaalsfääris ta elab ja milliseid sümboleid seal kasutab.

Wilber-Combs’i võrestik

66
 Meeleseisund Ajulained
Unenägudeta uni Delta (1-4 Hz)
Unenägudega uni Teeta (4-7 Hz)
Pool unes, pool ärkvel (hüpnogoogia) Alfa (8-13 Hz)
Tüüpiline ärkvel olek Beeta (13-30 Hz)
Meditatsioon Madal alfa ja teeta
Kontemplatsioon Madal alfa ja teeta + beeta ja delta

All olevasse tabelisse on ära toodud eelneva näite neli elumõõdet. Keha
elumõõde tähistab seda, et me saame unenägudega unefaasi epiiriliselt
mõõta. Meele elumõõde näitab, et me saame unenägu või unenäo
fenomeni ehk nähtust fenomenoloogiliselt ise kogeda. Kultuuri elumõõde
viitab sellele, et unenägu, mida me enda meeles kogeme, saab tähenduse
sellest nähtamatust kultuuriruumist, kus me asume. Öko- ja
sotsiaalsüsteemide eluveerand aga tähistab viie meelega tajutavat
keskkonda (võrdluseks kuues meel, mille all peetakse enamasti silmas
võimet tajuda vasakpoolseid eluveerandeid), kus asub meie keha ja kus
asuvad välismaailma objektide süsteemid.

Arusaamad Märgid
(meel ja kogemused) (keha ja käitumine)

Unenägudega uni Ajulained: teeta (4-7 Hz)

Tähendused Märgisüsteemid
(kultuurid) (öko- ja sotsiaalsüsteemid)

Unenäo tähendus kultuuris Inimese keha asukoht

Öko- ja sotsiaalobjektid

Järgnevates peatükkides süveneme meeleseisundi maastikesse pikemalt.

67
 Semiootika eesmärk ja praktilisus

Nüüd, kus semiootika terminid on selged ja erinevad elumaastikud läbi

uuritud, saame me asuda kõige põnevama osa juurde. Õigustatult võib
küsida, et mis on semiootika eesmärk ning kuidas saab seda tavaelus
rakendada? Kas tegu on niisama vahva teooriaga või on semiootika
praktiline? Anti Randviir (sünd. 1975, eesti semiootik) võrdleb oma artiklis
„Semiootika – XXI sajandi füüsika” märgiteadust meditsiiniga: „Selliseid
teadusi liidab ühine objekt, milleks semiootika jaoks on semioosis (vrd.
keha meditsiinile), ning eesmärk – märgiloome mehhanismide,
regulaarsuste, reeglite väljaselgitamine (vrd. tervis meditsiinile).” Seda
eesmärki on ka terviklik semiootika täitnud. Oleme näinud, kuidas märgid
tekivad ja arenevad ning milliseid üldisi seaduspärasusi järgivad.

Veel on jäänud uurida seda, et kuidas semiootikat praktiliselt rakendada?

Näiteks füüsika ja meditsiin on väga praktilised teadused. Kes meist ei
oleks kasutanud elektrit, telefoni või teleskoopi; röntgeni, hambaarsti või
antibiootikumide abi? Need on nii iseenesest mõistetavad objektid. Nende
taga on küll suur ja keeruline teadus, aga see ei tähenda, et me neist kasu ei
võiks lõigata. Kui me tahame, et semiootika või mõni teine terviklik teadus
läheks massidesse, siis me peame looma võimalikult ökonoomse ja lihtsasti
arusaadava kasutajaliidese. Mis kasu oleks tänapäeva autost, kui me
peaksime teadma ja juhtima seal kõiki aset leidvaid erinevaid protsesse?
Sama lugu on ka tänapäeva lennukitega. Kõik mida meie peame teadma on
vaid mõned nupud, kangid ja pedaalid. See, mis kapoti all toimub, see on
spetsialistide rida. Keegi aga ei keela meil ka ise vähe asjasse süveneda, kui
selleks vaid aega ja huvi on.

Semiootika üks peamine ja väga tõhus rakendus on sõnade ja teksti

tähenduse otsimine. Teisisõnu semiootika aitab teistest paremini aru saada
ja leida ühist keelt. Kommunikatsioon paraneb. Tavaline probleem on see,

68
et ühe jaoks on miski reaalne ja teise jaoks mitte. Näiteks, kui ma kirjutan
või räägin oma naabri koerast Debby’st, siis sõna „Debby” on väline märk
ja see meelepilt, mis mul temast pähe tuleb on sisemine märk (arusaam,
kogemus). Tegelik Debby on aga naabrite aias täitsa füüsiliselt olemas.
Igaüks võib minna ja vaadata. Seega Debby on silmaga nähtav objekt ning
me võime ta paigutada ülemisse parempoolsesse eluveernadisse.

Kui ma aga kirjutan „ruutjuur miinus ühest” (imaginaarühik „i”), siis kus
asub selle tegelik objekt? Väline märk on „ruutjuur miinus ühest” ja
sisemine märk on minu arusaam sellest. Me võime silmaga nähtavas
maailmas, kus asub Debby, ringi vaadata nii palju kui me tahame, aga
tegelikku imaginaarühikut me ei leia. Põhjuseks on see, et tegelik „i” asub
silmaga nähtamatus maailmas ehk meie meeles. See on ratsionaalse
maailmapildi objekt.

Aga mis siis kui keegi räägib tõsimeeli haldjatest ja inglitest? Kas need on
ka reaalselt olemas? Tuleb välja, et on. Mitte küll silmaga nähtavas
eluveerandis, aga küll müütilise maailmavaatega inimese meeles. Täpselt
sama on ka jõuluvana ja päkapikkudega, kes elavad täitsa reaalselt maagilise
meelepildiga inimese meeles.

Eelnevad tegelikud objektid võib kokku võtta semiootilise või kosmilise

aadressiga (vt. selgituseks allolevat tabelit):

Debby(V/3, A/8) – veerand 3, aste 8

√-1(V/1, A/12) – veerand 1, aste 12

Haldjas(V/1, A/11) – veerand 1, aste 11

Päkapikk(V/1, A/10) – veerand 1, aste 10

69
Meel (arusaam ja kogemus) – 1. veerand Keha (käitumine) – 3. veerand

.... ....
13. kujutlus-loogika, paradoksaalne 13. liitajukoor 3 (terviklik inimene)
12. abstraktsete mõistetega opereerimine 12. liitajukoor 2 (ratsionaalne inimene) (12... a.)
11. konkreetsete mõistetega opereerimine 11. liitajukoor 1 (müütiline inimene) (7-12 a.)
10. mõiste, kontsept 10. liitajukoor (maagiline inimene) (2-7 a)
9. sümbolid 9. ajukoor (arhailine inimene) (...2 a.)
8. emotsioonid, tundeelamus, instinktid, pärilik 8. jäsemete süsteem (imetajad: nt koer, känguru, ahv)
7. impulss, psüühiline sund, refleksid, kogemuslik 7. roomajate ajutüvi (nt. kilpkonn, sisalik, madu)
6. taju, märkamine 6. seljaaju
5. aistmine (kompimine, nägemine, kuulmine, maitsmine) 5. kesknärvisüsteemiga organism (nt kala, tigu, putukas)
4. 4. päristuumsed rakud (algloomad, seened, taimed)
3. ärritavus 3. eeltuumsed rakud (bakterid ja arhed)
2. 2. molekulid
1. haakumine 1. aatomid
0. Suur Pauk 0. Suur Pauk

Kultuur (tähendus) – 2. veerand Öko- ja sotsiaalsüsteemid (sotsiaalne) – 4. veerand

0. Suur Pauk 0. Suur Pauk

1. eluta looduslik (füüsikaline) 1. galaktikad (13,7 miljardit a.)
2. (keemiline) 2. planeedid
3. eluslooduslik 3. maa sarnased planeedid (3,5 miljardit a.)
4. vegetatiivne 4. toiduahelaga ökosüsteemid (2 miljardit a.)
5. liikuv 5. tööjaotusega ühiskond (600 miljonit a.)
6. 6.
7. roomajalik 7. grupid, pered (340 miljonit a.)
8. loomalik, imetajalik 8. (220 milj. a.)
9. arhailine 9. hõimud, suguharud (korilus) (100 000 a.)
10. maagiline (muinasaeg) 10. hõimudega külad (aianduslik) (50 000 a.)
11. müütiline, traditsionaalne (eelmodernne) 11. varased riik-impeer. (põllunduslik) (10 000 a.)
12. ratsionaalne (modernne) 12. rahvusriigid (tööstuslik) (300 a.)
13. terviklik (postmodernne ja post-postmodernne) 13. planetaarne (informatsiooniline) (50 a.)
.... .....
Terviklik kosmosekaart

Nüüd, kus me teame osade tegelike objektide aadresse ehk asukohti, saame
me vaadata ka, et kellele on need objektid adresseeritud. Näiteks, kui keegi
näeb Haldjat(V/1, A/11) ja ütleb seda kellelegi teisele, siis on väga oluline teada,
et kes selle sõnumi vastu võtab. Oletame, et see keegi teine on pärit
ratsionaalsest kultuuriruumist, kelle semiootiline või kosmiline aadress on
(V/2, A/12) – veerand 2 ja aste 12. Nimetame objekti vastuvõtja
subjektiks ning märgime selle koos aadressiga järgmiselt: (V/2, A/12)s.

70
Objekti, milleks on haldjas, tähistame aga Haldjas(V/1, A/11)o. Kokku saame
täieliku aadressi, kus on kirjas objekti aadress ja objekti vastuvõtja aadress:

Haldja(V/1, A/11)o x (V/2, A/12)s

Seda haldja näidet võib ka kujundlikult vaadata kui kirja saatmist, kuhu on
ära märgitud kirja saatja aadress ja kirja vastuvõtja aadress. Miks on see
kõik oluline? Väga lihtsal põhjusel, nüüd kus me teame seda, kes haldjast
räägib ja kes seda haldja juttu kuuleb või loeb, saame me mõista, et kuidas
sõnumit interpreteeritakse ehk tõlgendatakse. Sisuliselt saame me teha väga
lihtsa matemaatilise tehte (A/11 - A/12 = A/-1), mis näitab, et haldjas on
pärit üks aste madalamast maailmapildist kui selle vastuvõtja ning seega ei
näe seda objekti nii nagu saatja, ta on sellest väljakasvanud. Kuna
ratsionaalne inimene ei asu enam müütilisel meele- ja kultuurimaastikul, siis
tema jaoks seda objekti enam väga tõsiselt ei eksisteeri, seda justkui poleks
enam olemas. Samas aga müütilisel kultuurimaastikul ringi jalutava inimese
jaoks on haldajad nii reaalsed kui on minu naabri koer Debby, kivid ja
puud. Kui kõike seda eelnevat teada, siis kaob ka igasugune lõputu vaidlus
ja arutelu selle üle, et kas haldjad või inglid on olemas.

Täpselt samamoodi saame me arutleda ka teiste objektide üle. Võtame

näiteks ruutjuur miinus ühest, kui objekt ja Debby kui subjekt. Teisisõnu,
mis juhtub kui ma ütlen või näitan paberi peal oma naabri koerale
„ruutjuur miinus ühest”?

√-1(V/1, A/12)o x (V/3, A/8)s

Teeme selle lihtsa tehte: A/12 – A/8 = A/4

Tulemuseks saame, et „√-1” on Debby’le neli arenguastet üle pea, ta peab

veel ennast vähe harima ehk üles kasvama. Tema jaoks ei ole see niisama
lihtne nagu näiteks müütilise maailmapildiga inimese jaoks, kellel on
arenguastme vahe vaid üks aste. Debby’l, või vähemalt tema liigil, kuluks

71
kindlasti sadu miljoneid aastaid selleks, et hakata nägema ja mõistma
„ruutjuur miinus ühest”.

Sedaviisi võime me analüüsida väga lihtsalt väga keerulisi teemasi ja tekste.

Samuti on see suureks abiks, mõistmaks lõputuid vaidlusi selle üle, et kas
kliimasoojenemine(V/4, A/13) on reaalne, kas UFO’d(V/1, A/12) on olemas, kas
peavoolu religiooni(V/2, A/11) on vaja, kas pilve ääre peal istub valge
habemega jumal(V/1, A/11), miks ühteäkki on välja ilmunud geid(V/2, A/12),
miks on tarvis terviklikku meditsiini(V/4, A/13) jne. Kõik need ja teised
objektid on alati pärit teatud eluveerandist ja arenguastmelt. Kui keegi, kes
on vaadeldavast objektis kõrgemal või madalamal arenguastmel, ei näe
teatud objekte, siis tänu terviklikule semiootikale teame me põhjust.
Põhjuse nägemine lubab meil aga tegutseda oskuslikult. Me kas laskume
teadlikult madalamale arenguastmele või siis kui tahame kõrgematest aru
saada, võtame natuke aega, et õppida ehk evolutsiooniredelil kasvada. Kõik
see aitab teistega märksa paremini ja efektiivsemalt suhelda. See on
tervikliku kommunikatsiooniteooria A ja O.

Lisaks tuleb välja fakt, et miski ei ole maailmas niisama olemas, miski ei
vedele kuskil maas, et ainult mine ja vaata. Kuna kõik maailma objektid
asuvad erinevates veerandites ja arenguastmetes, siis me peame sinna ise
arenema või tagasi vaatama. Seda illustreerib ilus mõistatus: „Mis häält teeb
metsas maha kukkuv puu, kui seal lähedal ei ole kedagi, kes seda kuuleks?”
Selle mõistatuse lahendusel on mitu mõõdet. Esimene ja lihtsam on see, et
kui inimene, kes teatavasti kuuleb helisid ehk õhuvõnkeid, on kuskil eemal
ja lihtsalt ei ole selle situatsiooni lähedal, siis ta ei kuule midagi. Teisisõnu
ta on võimeline seda puu kukkumist kuulma, aga lihtsalt on geograafiliselt
(horisonataalselt) eemal. Seepärast võib öelda, et puu kukkumine teeb häält
küll, aga lihtsalt nii vaikset häält (kuna inimene oli liiga kaugel), et lihtsalt ei
kuule, kõrv ei erista. Kui oleks ülitundlik kuulamise võime, siis ehk kuuleks
isegi teisel pool maakera, kui puu maha kukub.

72
Teine ja keerukam mõistatuse lahenduse mõõde puudutab vertikaalset
elumõõdet. Kui me vaatame seda mõistatust laiemalt ehk terviklikust
vaatevinklist, siis võib sellest aru saada sedaviisi, et seal lähedal on palju
igasuguseid tegelasi, aga neil pole lihtsalt kuulamise võime veel välja
arenenud. Kui me vaatame terviklikku ajalookaarti, siis me näeme, et
aistmine, sh kuulmine, arenes välja alles 5. meele arenguastmel umbes 600
miljonit aastat tagasi (vt. eelmist joonist). Nendeks olid
kesknärvisüsteemiga organismid, nagu näiteks kala, tigu ja putukas. Sellest
järeldub, et kõik teised kosmose subjektid, kes asuvad 5. arenguastmest
allpool, ei oma võimet kuulata heli. Maha kukkuva puu juures võivad olla
näiteks (4)algloomad, seened, taimed; (3)bakterid, arhed; (2)molekulid; ja
(1)aatomid, aga mitte keegi neist ei oma võimet kuulda helilaineid.
Seepärast võib öelda, et nende jaoks heli ei eksisteeri ja puu kukkumine ei
tekita nendele mingit heli. Kõik tegelased, alates 5. arenguastmest, aga
kuulevad küll, kui nad vaid seal lähedal oleks. Seepärast ongi oluline alati
vaadata, et millisest objektist käib jutt (heli) ja kes seda vastu võtab
(milliselt arenguastmelt on pärit subjekt).

Lõpetuseks näitan, et semiootilise või kosmilise aadressi saab ajada veel

täpsemaks. Lisaks veeranditele ja astmetele saame me ka arvestada
seisunditega (S), arengujoontega (J), tüüpidega (T) ja tsoonidega (TS).
Kolme viimast ma ei hakka selles raamatus lahkama (midagi peab jätma ka
tulevikuks), aga seisundeid see eest küll. Seisundeid saab ka vaadata kõigis
neljas veerandis: meeleseisundid, kehaseisundid, kultuuriseisundid, öko- ja
sotsiaalsüsteemide seisundid. Näiteks meeleseisundite arenguastmetega
tegime me tutvust eelmises peatükis, seega me võime tuua sealt mõned
näited.

Võtame algatuseks sellise objekti nagu unenägu, mida me kõik öösiti

näeme. Kas unenägu on reaalne või mitte? Kus see asub? Esiteks, unenägu
asub meele veerandis (V/1). Teiseks, seda kogeb näiteks inimene, kelle
meelearenguaste on oranž ehk müütiline ja unenägu on pärit peenelt

73
meeleseisundilt. Kokku saame objektile järgmise kosmilise aadressi:
Unenägu(V/1, oranž, S/pe)o – veerand 1, oranž meele arenguaste, peen
meeleseisund. Subjekt, kes unenägu näeb (sõnumi vastuvõtja), asub samal
aadressil: Unenägu(V/1, oranž, S/p)o x (V/1, oranž, S/p)s.

Kuna objekt ja subjekt on sama, siis võib kirjutada lihtsustatult ka nii:

Unenägu(V/1, oranž, S/p)o/s

Wilber-Combs’i võrestik

74
See milline on konkreetse unenäo sisu, sõltub oranži maailmapildiga
inimese kultuuriruumi ja sotsiaalse keskkonna tüübist (sealt tulevad
sümbolid ja arhetüübid). Kui ta näiteks näeb kirgast und või tegeleb mõne
meelepraktikaga, siis ta võib kogeda emotsionaalseid, mentaalseid ja
intellektuaalseid (loovaid) peenenergiaid ning nimetada neid ingliks,
haldjaks, maaemaks, taevaisaks, jumalaks, tondiks jne. Igas kultuuris on
omad müüdid ja mütoloogiad, mis aitavad müütilise maailmapildiga
inimesel peenetes ja vägagi kirgastes ning reaalsetes meeleseisundites
orienteeruda.

Miks enamus inimesi on spirituaalsed, aga mitte

religioossed?

Üks väga põnev küsimus, mis tänapäeval pidevalt õhus on: „Miks enamus
inimesi läänes, sh Eestis, väidavad, et nad ei ole religioossed, aga küll
spirituaalsed?” Terviklik semiootika aitab sellest väga lihtsalt ja põhjalikult
aru saada. Põhjus on selles, et ei ole olemas ühte religiooni ja ühte
spirituaalsust, ühte müstilist kogemust ja ühte jumalat. Sisuliselt on neid
lõputult palju, igaüks loob endale ise oma spirituaalsuse ja jumala (kui
kasutada seda müütilist terminit) vastavalt sellele, millisele meele
arenguastmele, meeleseisundi astmele ja eluveerndile ta peamiselt rõhku
paneb.

Näiteks maagiline jumal või vaim on kõikvõimas ja egotsentriline olend,

kes poob, käseb ja laseb. See lihtsalt peegeldab inimese või inimgrupi enda
meele arenguastet. Jumal on lihtsalt projekteering inimmeelest väljapoole.
Siit on ka pärit kõik spirituaalsuse või religiooni nimel sõdivad terroristid,
ekstremistid ja fundamentalistid. Kui lugeda näiteks Piibli varasemaid

75
peatükke, siis jumal on see, kes käsib oma enda rahval tappa teisi rahvaid.
See on ehe näide sellest meele arenguastmest.

Viimasest on välja kasvanud müütiline jumal (koos Moosesega), kes on

loomulikult jällegi inimese enda arengu peegelpilt. See on käskude ja
reeglite jumal, etnotsentriline jumal, kes kuulutab ühte ja ainsat tõde,
tavaliselt läbi ühe väljavalitud jüngri (poeg, tütar, õpetaja). Peamiseks
nõudeks on kuulekus ja usk ning suurimaks autasuks igavene elu peale
surma taeva. Kes ei ole kuulekas ja kes ei usu seda ühte jumalat ja tõde
läheb peale surma igavesse põrgu.

Kollase ehk ratsionaalse jumala või vaimuga tekib arusaam, et lunastuseks

või pääsemiseks on palju erinevaid religioosseid või vaimseid teid, ükski
neist ei ole teisest parem. Ratsionaalses teaduses ei nähta midagi halba ning
räägitakse ja kuulutatakse armastust. Välja valitud jünger (nt. Jeesus) on kui
humanismi suur õpetaja. Näiteks kui Ameerika oli oma arengus jõudnud
kollasele arenguastmele, siis tollane president Thomas Jefferson (1743-
1826, Ameerika kolmas president) oli seisund Valge Maja trepil ja
kääridega Piiblist kõik eelratsionaalsed (maagilised ja müütilised) peatükid
välja lõiganud. Piibel on väga hea näide sellest, et sealt leiab igaüks endale
sobiva jumala ja tõe, olenevalt oma arenguastmele. Kui arenguastmetest
teadlik ei ole, siis võib lõputult vaielda ja arutada selle üle, et kas see raamat
on tänapäeval veel vajalik või mitte.

Järgmiseks areneb välja roheline ehk pluralistlik vaim ja näeb lõputuid

variante, selles kultuuride rohkes maailmas, kuidas rahulolematusest
vabaneda. Viimasest kasvab välja sinine ehk terviklik (integraalne ja
holistiline) versioon vaimust. Kui pluralism nägi vaid erinevusi kõigi
maailma sprituaalsete traditsioonide vahel, siis terviklik maailmapilt hakkab
nägema veel lisaks ka sarnasusi ja mustreid, mis neid ühendab. See teeb
võimalikuks tõelise ülemaailmse spirituaalsuse, interspirituaalsuse ehk
trans-traditsionaalse taipamise.

76
Üliterviklikel ehk transpersonaalsetel arenguastmetel nagu indigo-
globaalmeel, violetne-metameel, ultravioletne-ülemeel ja valgus-ülimeel,
saavad võimalikuks kõrgemad meeleseisundid. Näiteks indigo arenguastme
loodusmüstitsismis kogetakse ühtsust terve biofüüsilise maailmaga ehk
jämemateeriaga (ja -energiaga). Violetse arenguastme jumalikus
müstitsismis (inglise k. deity mysticism) kogetakse ühtsust terve peenmateeria
ja –enegiaga (emotsionaalne, mentaalne ja intellektuaalne). Ultravioletse
arenguastme vormitus müstitsismis kogetakse täielikult põhjusliku
meeleseisundi arenguastet (sinna on permanentne ligipääs). Valguse ehk
ülimeele arenguastme mitteduaalses müstitsismis tekib jäädav ligipääs
mitteduaalsele ehk ühtsuse meeleseisundile.

Kokkuvõtvalt, üliterviklikel ehk transpersonaalsetel meele arenguastmetel

hakkavad meelestruktuuri arenguastmed kokku sulama meeleseisundite
arenguastmetega. Selgituseks vaata veel lisaks allpool toodud joonist, kus
on välja toodud kognitiivne, maailmavaate ja usu arengujooned. Nagu me
näeme, siis me saame juba ainuüksi arenguastmetelt 10 erinevat jumalat,
religiooni või spirituaalsust, mis tänapäeval kõik koos eksisteerivad. Kas
see pole mitte katastroof, et me need kõik ühte patta kokku paneme? Kas
pole mitte ülim rumalus omavahel segi ajada terroristist jumal ja
mitteduaalne kõike hõlmav ja kõike sisaldav jumal?

Samuti saab ka väga selgeks see, et sõna „religioon” tähistab tänapäeval

enamasti madalamate arenguastmete spirituaalsust ehk vaimsust. Sõnad
„vaimus” ja „spirituaalsus”, aga tähistavad kõrgemate meeleseisundite
arenguastmete kogemusi. Terviklik semiootika aitab meil sellest
semantilisest segadusest välja tulla, kus üks räägib lukust ja teine
lukuaugust. Aitab meil infomüra vähendada, aitab infot paremini
sorteerida. Tänu terviklikule semiootikale võime me kasutada mis tahes
sõnu – religioon, vaimsus, spirituaalsus, müstitsism -, kuna me saame neile
lisada kosmilise aadressi.

77
78
Näiteks võime me rääkida religioonist(V/1, punane)o/s või religioonist(V/1,
sinine)o/s. Samuti võime me rääkida vaimsusest(V/1, oranž)o/s või vaimsusest(V/1,

valgus)o/s. Terviklik semiootika on väga tänuväärne teadus, kuna aitab mõista

sõnade tegelikku tähendust, aitab määrata tegeliku objekti asukoha meie

alati arenevas kosmoses.

See on aga kõigest algus. Lisaks võivad need 10 erinevat jumalat või
religiooni asuda veele neljal erineval meeleseisundi arenguastmel. Näiteks
võime me leida oranžilt arenguastmelt jumala(V/1, oranž, S/pe) ja jumala(V/1, oranž,
S/põ), kus esimene on peenmateeria nägu (ülevoolav energia) ja teine

põhjuslikku nägu (lõputu vaikus ja tühjus). Mõlemale jumalale aga antakse

etnotsentriline tähendus, nii nagu me seda juba eelnevalt vaatasime. Mõte
on aga selles, et isegi kui jumal on pärit samalt arenguastmelt, siis ta on
erinev ja erinevused tekitavad sellel arenguastmel vastandumist ja
arusaamatusi, lõputudi vaidlusi ja arutelusid, erinevaid teoloogiaid.
Sedaviisi saame me läbi vaadata kõik 10 arenguastet ja kõik 4 suuremat
meeleseisundi astet, mille tulemuseks saame me 40 väga erinevat jumalat ja
religiooni.

Selgituseks lisan siia vahele veel, et eelnevat ei tohi segi ajada jumala ja
religiooni tüüpidega, mida on sisuliselt lõputu arv. Iga suurem või väiksem
kultuuriruum omab oma enda traditsioone ja kombeid, mis annavad
nendele 40 religioonile oma värvi. Struktuuri arenguastmeid ja seisundi
arenguastmeid peab vaatama tüüpidest eraldi. Tänapäeval pannakse
enamasti teadmatusest muidugi kõik need ühte potti.

Kolmas väga oluline jaotus on veerandid. Siiani oleme vaadanud religiooni,

spirituaalsust, jumalat ja vaimu kui esimese eluveerandi kogemust,
individuaalset meelelist kogemust. Tegelikkuses võib nende asukoht olla
aga kõigis eluveerandites. Ken Wilber nimetab seda jaotust oma „Integral
Semiotics” essees Vaimu 1-2-3. Esimene tähistab minu ehk meele
eluveerandit, teine meie ehk kultuuri veerandit ja kolmas see ja need ehk

79
keha ning öko- ja sotsiaalsüsteemide eluveerandit. Viimased parempoolsed
veerandid on pandud lihtsuse mõttes kokku, kuna tähistavad neid n-ö päris
objekte, silma ja käega katsutavaid ning empiiriliselt mõõdetavaid mass-
energiaid. Vaimsust kogetakse, kui suurt eluvõrgustikku (web of life) või
Gaia’t. Gaia hüpotees väidab, et planeet Maa tervikuna funktsioneerib kui
elav organism. Siia alla kuulub ka näiteks looduses ringi jalutamine. See
lapselik vaimustus ja südant puudutav kogemus, kui me näeme enda ees
seismas suurt ja võimast puud, mäeahelikku või türkiissinist paradiisiranda.
Nüüd ma mõistan, miks mulle on alati meeldinud õhtuti pöörata pilk taeva
suunas ja imetleda seda lõputut ja salapärast tähistaevast. Vaimsus ei
tähendagi thiti peale midagi keerukamat ja müstilisemat kui paljast
vaimustust ja tähelepanu, seda mida me enda ümber näeme ja katsume.
Eluvõrgustikul on väga lihtne kosmiline aadress V/3 või V/4, olenevalt
kas me imetleme ühte objekti/keha või kehade süsteemi. See objekt võib
olla ka inimese poolt loodud. Näiteks mõni praktiline ese või kunstiteos,
linn või park. Selline vaimsus on loomulikult sama vana kui inimene ise,
aga eriti on see hoogu saanud modernse teadusliku maailma avastuste ja
saavutustega.

Teine viis vaimsuse kogemiseks on Suur Teine, kus ollakse vaimu või
jumalaga dialoogis. Me „räägime juttu” selle suure ja hoomamatu
energiaga, kes lõi need mäed ja tähed. Madalamatel arenguastmetel nagu
maagiline ja müütiline nähakse seda Teist kui lihtsat ja personaalset
jumalat, kedagi kes täidab meie lihtsaid soove. Nagu Janis Joplin laulis, et:
„Oh Lord, won't you buy me a Mercedes-Benz? My friends all drive Porsches, I must
make amends.” (Oh Jumal, miks sa mulle Mercedes-Benzi ei osta? Kõik mu
sõbrad sõidavad ringi Porchedega, mina pean aga tegema heategusid.)
Kõrgematel arenguastmetel kogetakse aga seda Teist kui ülimat tarkust või
lõputut intelligentsi, kellel on vastused meie kõigile küsimustele. Kokku
moodustab see mina ja Sina suhte ehk Meie elumõõtme. Sellise vaimu,

80
jumala või üldisemalt vaimsuse kosmiline aadress on V/2. Mina-Sina
vaimsuse versioon on teatavasti levinud lääne religioonides.

Lõpuks kujuta ette, et see ülim tarkus ja lõputu intelligents on sinu enda
tegelik Mina või kõrgem Mina, mis praegu loeb siin seda teksti. See ongi
vaim esimeses persoonis, esimeses veerandis, aadressiga V/1. See on su
enda algne nägu, see nägu, mis oli olemas enne kui su vanemad sündisid,
enne kui planeet Maa tekkis, enne kui Suur Pauk aset leidis. See suur Mina
võimaldab vaadelda neutraalselt meie väikest, lõpliku, eraldi seisvat mina
ehk ego. Just praegu ja sellel hetkel saame me olla teadlik oma väikesest
minast, ilma, et me sellega samastuks, ilma, et me seda hukka mõistaks või
hinnanguid annaks. Tegelik Mina on paigal, lõputult suur, vaikne, tühi,
sellel pole ühtegi liikuvat osa, mis saaks katki minna või haigeks jääda. Kui
see koht endas üles leida, kui kogeda, et mina olengi jumal, mina olengi
vaim, siis see ongi Valgustatus, Ülesärkamine, Lahtilaskmine ja
Väljakasvamine. Sufid nimetavad seda Kõrgeimaks Identiteediks. Sedasorti
religioon või vaimsus on peamiselt levinud idamaades ja üldiselt kõrgemalt
arenenud spirituaalsetes traditsioonides.

Eelnevalt olime me leidnud juba 40 väga erineva näoga jumalat ja

religiooni. Nüüd lisandus veel 10 astmele ja 4 seisundile 3 veerandit (võib
ka neli, aga lihtsuse ja ülevaatlikuse mõttes on kolm parem). Tulemuseks
on 10 x 4 x 3 = 120 väga erinevat religiooni ja seal asuvat jumalat. Kas see
pole mitte uskumatu? Kas see pole mitte naljakas ja kurb samal ajal, et me
nimetame tänapäeval kõiki neid vägagi erinevaid religioone lihtsalt
religiooniks või lihtsalt spirituaalsuseks?! Väga levinud on arusaam, et kuna
religioon on seotud terrorismiga (ainult madalamad arenguastmed), siis
järelikult kogu religioon ja vaimsus on halb ning kasutu (isegi kõrgemal
arenguastmel olevad). See on ju puhas katastroof, harimatus, teadmatus ja
lollus. Aga paraku see nii veel enamasti on selles evolutsiooni arenguetapis,
kus me hetkel oleme. Selle koha peal meenuvad alati Nelson Mandela
(1918 – 2013, Lõuna-Aafrika Vabariigi endine president) kuldsed sõnad:

81
„Haridus on kõige võimsam relv, mida saab maailma muutmiseks
kasutada.”

Selle väikese raamatu peamiseks eesmärgiks vast ongi seda tühimikku täita.
Teadmatusest on lõputult sõdu peetud. Mitte ainult füüsilisi, vaid ka
emotsionaalseid ja mentaalseid. Sisuliselt on vaieldud selle üle, et millisel
kosmilisel aadressil jumal või mõni teine oluline objekt asub. Kas
maagilisel, müütilisel või ratsionaalsel? Kas jämedal, peenel, põhjuslikul või
mitteduaalsel meeleseisundi astmel? Kas esimeses, teises või kolmandas
eluveerandis? Kui me aga oleme teadlikud elu veeranditest, astmetest,
seisunditest ja tüüpidest, mis võimaldab meil luua „Suure Tervikliku
Semiootika Sõnaraamatu”, siis me näeme, et erinevaid jumalaid ja
religioone on väga palju. Aga milline neist on õige? Loomulikult kõik!
Lihtsalt mõned on „rohkem õiged” kui teised, st sisaldavad endas rohkem,
omavad kõrgemat arenguastet, embavad suuremat kosmilist ala kui teised.

Oleme jõudnud jälle selle kõige olulisema teema juurde, et kuidas need
erinevad religioonid ja spirituaalsused teineteist näevad. Põhimõte on väga
lihtne. Kui me tahame ühe meeleseisundi, arenguastme ja veerandi objekti
näha ja kogeda, siis me peame teadma selle aadressi ning seda, kuidas
sellele aadressile minna. Näiteks oletame, et meie meel on kollase ehk
ratsionaalse struktuuriga ja meil on püsiv ligipääs peenele meeleseisundile,
mis on orienteeritud neljandasse veerandisse. Ütleme, et me vaatame ja
imetleme tähistaevast ning oleme sellest emotsionaalselt, mentaalselt ja
intellektuaalselt vaimustuses, teisisõnu hingepõhjani puudutatud:

Tähistaevas(V/4, kollane, S/pe)o/s

Kui me räägime oma kogemusest ja vaimustusest näiteks inimesele, kelle

meelestruktuur on oranž, meeleseisundi kõrgem arenguaste peen ja
orienteerub peamiselt teisest eluveerandist, siis tema jaoks kõlab meie
kogemus pisut veidralt ja mõistetamatult. Mille üle sa vaimustad?

82
Tähistaevas(V/4, kollane, S/pe)o x (V/2, oranž, S/pe)s

Põhjus on selles, et oranž ehk müütiline inimene ei oma veel võimet

ratsionaalselt ja teaduslikult mõelda. Ta on üks meele arenguaste
madalamal. Teisisõnu, ta peab veel oma intelligentsi tõstma ühe
meelepügala võrra (kollane ehk A/12 – oranž ehk A/11 = A/1). Kui
inimene on suuteline teaduslikult tähistaevast vaatlema, siis saab ta ka
sellest sedaviisi vaimustuses olla. Ta tajub neid metsikuid vahemaid ja
füüsika seaduseid, mis nende tähtedega seotud on. Müütiline inimene saab
tähistaevast olla vaimustuses vaid oma enda traditsiooni müüdi järgi.
Näiteks siis näeb ta väga elavalt taevas erinevaid tähtkujusid, mis tähistavad
erinevaid jumalaid ning nende tegemisi. Ka astroloogia on üks selline
müütiline teadus sellest, kuidas tähed ja planeedid mõjutavad meie saatust.
Samas tuleb märkida, et ka ratsionaalsed astronoomid kasutavad vanu
müütilisi tähtkujude nimetusi, kuna need on väga praktilised ja lihtsad
kasutada. Neil on ligipääs eelnevale arenguastmele ja nad mõistavad seda.
Kõrgem arenguaste alati embab madalamat, võtab sealt kaasa, mis vajalik ja
viskab kõik välja, mis on ebavajalik ja aegunud. Samas aga madalam
arenguaste ei sisalda kõrgemat. Sinna pääsemiseks peab aastaid õppima, nii
teooriat kui praktikat.

Selle näite puhul on veel oluline märkida, et müütiline inimene ei pea mitte
ainult ratsionaalsust õppima, vaid ka teadlikult pöörama oma tähelepanu
teisest eluveerandist neljandasse, et mõista mida see kollane inimene oma
jutuga mõtles (V/2 → V/4). Ta enam ei räägi ja ei suhtle taevaga ja seal
olevate jumalatega, vaid vaatleb taevast nagu kõrvalseisev kolmas isik.
Samuti peab see inimene avastama uuesti peent meeleseisundit, kuna
emotsioonidel, mõtetel ja loovusel on ratsionaalsel arenguastmel sootuks
teine tähendus, teine maitse küljes (oranž S/pe → kollane S/pe).

Nüüd aga oletame, et see ratsionaalne inimene, kellele meeldib kohutavalt

taevasse vahtida (mis tekitab alati väga mõnusa tunde ja surina tema sees),

83
satub hoopis ühte joogalaagrisse või läheb ühele meditatsiooni kursusele.
Selle asemel, et vaadata taevasse, sulgeb ta silmad ja vaatab hoopis enda
sisse. Vaatab hästi sügavalt ja pikalt ning imekombel tunneb väga sarnast
rahulolu ja surinat, mida ta on vahetevahel tundnud öösiti tähistaevast
vaadates. Kuidas seda mõista? Väga lihtne. See inimene uurib lihtsalt teist
eluveerandit, täpsemalt öeldes neljanda veerandi asemel esimest, aga
meeleseisund on sama ehk peen meeleseisund:

Peen sisekosmos(V/1, kollane, S/pe)o/s

Üks hetk tunneb see inimene, aga midagi sootuks uut. Ta tunneb sellist
sügavat rahuolu ja vaikust, mida ta ei ole mitte kunagi varem kogenud.
Kõik mured ja valud oleks justkui käega pühitud. Kuidas on see võimalik?
Väga lihtne. See inimene on lihtsalt leidnud tasakaalu oma jäme- ja
peenkehas/meeles ning ta kogeb ajutiselt põhjuslikku meeleseisundit. Selle
semiootiline aadress on järgmine:

Põhjuslik sisekosmos(V/1, kollane, S/põ)o/s

Hiljem loeb see inimene näiteks erinevate meditatiivsete traditsioonide

kohta ja saab teada, et põhjuslikule meeleseisundile saab permanentselt ligi
alles ultravioletse ehk ülemeele arenguastmelt. Sellega tegeleb vormitu
müstitsism ning nende konkreetsete meelepraktikate tegemine, näiteks 20
aastat, viib teda lõpuks sinna semiootilisele aadressile:

Vormitu müstitsism (V/1, ultravioletne, S/põ)o x (V/1, kollane, S/põ)s

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kõrgematele semiootilistele aadressidele

liikumiseks peab tegelema kolme teemaga:

1. Tõstma oma intelligentsi ehk meelestruktuuri arenguastet, õppima

teooriat ja seda rakendama.

84
 2. Õppima uusi meeleseisundeid sellelt arenguastmelt kus me oleme
– nii teooria kui praktika.
3. Õppima tundma seda eluveerandit kuhu vaadata tahame – nii
teoreetiliselt kui praktiliselt.

Kõigil nendel tegevustel esinevad ka omad patoloogiad ehk äärmused –

allergiad ja sõltuvused. Nendest kirjutasin täpsemalt näiteks oma eelmises
raamatus „Kolm aastat iseendaga: Sissejuhatus meeleteadusesse”.

Lõpetuseks

Nagu me veendusime on semiootika väga oluline ja tähtis uus teadus

tänapäeva informatsiooniajastul. Aitab meil paremini ja lihtsamini infot
liigitada, analüüsida ja seeläbi mõista. Tervikliku semiootika eesmärgiks on
luua arenev ja muutuv tähendust loov süsteem, mis käib evolutsiooniga
kaasas. Kui leitakse ja avastatakse uusi uurimismeetodeid ning
elumõõtmeid, siis need lihtsalt lisatakse tervikule märgiteadusele juurde.
Miski pole jäädav ja lõplik, nii nagu meile seda tänapäeva
peavoolukultuuris veel õpetatakse.

Tulevikus ei eksisteeri enam lihtsad sõnastikud, mis on pärit ühelt meele

arenguastmelt, vaid hiiglama mahukad digitaalsed semiootilised sõnastikud.
Sealt leiab iga sõna kohta, mis tähistab tegelikku objekti kuskil meie n-
mõõtmeilises kosmoses, suurel arvul, enam levinud semiootilisi aadresse.
Samuti on seal kirjas, et kuidas sinna aadressile minna. Selleks on juhend
või ettekirjutus: „Kui sa soovid seda teda, siis tee niiviisi”. Tulevikus on
iseenesest mõistetav, et enamus objektide kogemiseks, ei pea me ennast
liigutama vaid väliskosmoses, vaid ka sisekosmoses. Teisisõnu me peame

85
muutma oma sisemaailma, iseennast, mitte aga ilmtingimata väliseid
tingimusi ja olukordi. Tänapäeval on juba väga levinud kõiksugu erinevad
kursused ja koolitused, kus õpetatakse inimestele oma sisemaailmas
orienteeruma ning seal muutusi korda viima. Meenuvad sellised pealkirjad
nagu „Muutumise kunst”, „Emotsioonide juhtimine” ja „Teadliku
muutumise kunst”. Kõik see viitab sellele, et kui on pakkumist, siis
järelikult on ka nõudlust.

Me oleme oma evolutsioonis jõudnud juba nii kaugele, et oleme valmis

kollektiivselt nendel kosmilistel või semiootilistel aadressidel liikuma. See
teema ei ole enam pelgalt üksikute ja väljavalitute, šamaanide ja joogide,
meeleteadlaste ja transpsühholoogide pärusmaa. Küll me ikka elame
huvitaval ajal. Sedasi on tundnud kõik põlvkonnad läbi aegade ja tunnevad
ka tulevikus. Kui surfata julgelt ja kartmatult evolutsioonilaine harjal, siis
elu lihtsalt on paratamatult huvitav ja põnev. Nagu Ralph Waldo Emerson
on öelnud, et elu on pidu ainult tarkadele. Iga loominguline tegevus, olgu
see siis väike või suur, loob elu, aitab evolutsioonile kaasa. Seepärast ei ole
meil valikut, me ise olemegi looja, jumal, vaim või nimeta seda kuidas
tahad, me loome iseenast ja enda keskkonda.

86
 Kasutatud kirjandus

Luigi Serafini - Codex Seraphinianus (1981)

Ken Wilber – Integral Semiotics (2013):

www.kenwilber.com/Writings/PDF/KenWilber-IntegralSemiotics.pdf

Ken Wilber - Excerpt A: An Integral Age at the Leading Edge (2003):

www.kenwilber.com/Writings/PDF/ExcerptA_KOSMOS_2003.pdf

Ken Wilber - Excerpt B: The Many Ways We Touch (2003):

www.kenwilber.com/Writings/PDF/ExcerptB_KOSMOS_2003.pdf

Ken Wilber - Excerpt C: The Ways We Are in This Together (2003):

www.kenwilber.com/Writings/PDF/ExcerptC_KOSMOS_2003.pdf

Ken Wilber - Excerpt D: The Look of a Feeling (2004):

www.kenwilber.com/Writings/PDF/excerptD_KOSMOS_2004.pdf

Ken Wilber - Integral Spirituality: A Startling New Role for Religion in the
Modern and Postmodern World (2006)

Sean Esbjorn-Hargens and Michael E. Zimmerman - Integral Ecology:

Uniting Multiple Perspectives on the Natural World (2009)

Eesti Semiootika Selts: www.semiootika.ee

Vikipeedia – Semiootika: http://et.wikipedia.org/wiki/Semiootika

Wikipedia – Semiotics: http://en.wikipedia.org/wiki/Semiotics

Yuri Lotman - Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture (1990)

87
Juri Lotman - Inimesed ja märgid (1969):
http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/Inimesedja.htm

Anti Randviir – Semiootika: XXI sajandi füüsika (1999):

www.sirp.ee/archive/1999/22.10.99/Varia/varia1-2.html

Carl Sagan, Ann Druyan, Steven Soter – Cosmos: A Personal Voyage

(1980): 13-osaline dokumentaal sari

88
Illimar Kaasiku on Eestist pärit
meeleteadlane, kes elab hetkel Saksamaal.
Ta on praktiseerinud ja studeerinud
viimased kolm aastat budistliku
meditatsiooni ja tegelenud ühe aasta
ashtanga joogaga. Tema olulisemateks
juhendajateks ja suunajateks on olnud
Atchan Suphan (vipassana õpetaja Tai
Kuningriigist), Marco Schlindwein
(ashtanga jooga õpetaja Saksamaalt) ja
Ken Wilber (ameerika filosoof ja
meeleteadlane). Illimari viimase aja kireks
on olnud erinevate eluvaldkondade ja
distsipliinide terviklikkuse loomine. Samuti meeldib talle väga reisimine,
muusika, fotograafia, filmindus, lugemine ja kirjutamine. Varasemate
kirjatööde hulka kuuluvad näiteks järgmised teosed:

Kollane ehk ratsionaalne (sh romantism):

• „Lootusetult loomulik loodus” (2012)

Roheline ehk pluralistlik (sh relativism ja uus-romantism):

• „Kase Vitsa seiklused Mercedesemaal” (2013)
• „Elu kui peitusemäng” (2013)

Rohekas-sinine ehk varane terviklik:

• „Elulainete spekter: Kes olen, kust tulen ja kuhu lähen?” (2013)
• „Universaalne reisikaart” (2013)
• „Seksuaalsuhete ja toitumise evolutsioon” (2014)
• „Muinasjutud ja kultuuri evolutsioon” (2014)

Türkiis ehk hiline terviklik (meelestruktuuri ja –seisundite astmed eraldi):

• „Kolm aastat iseendaga: Sissejuhatus meeleteadusesse” (2014)

89
90