Mis saab homme?

„Mitte keegi ei tea, mis homme juhtuma hakkab

Niiet- ära lase lahti, nüüd kui oleme tulnud nii kaugele

Palun hoia mu käest ja mõista- me pole ealses üksinda“

Nii laulis Duran Duran oma laulus „What Happens Tomorrow?“. Mis tahes homne maailm toob on see palju
erinev tänasest ja veel rohkem sellest, mis oli eile. Ühe inimese reaalsus pole see, mis on teise. Võibolla saab
see olema nii nagu iga teine ent äkki saab me maailm pahupidi pööratud- ei keegi seda tea.

Ütlus "homne päev saab olema parem kui täna", lihtne ja väga paljutõotav lause. Peatume selle lause iga sõna
juures hetkeks. Esimene sõna „homme“ viitab tulevikule. See võib olla lihtsalt järgmine päev või mõni muu
lähitulevikus või kaugemas tulevikus saabuv päev. Teine sõna 'saab olema' on sõnakasutus, mis viitab millelegi,
mis praegu ei ole aga tulevikus on. Kolmas sõna „parem kui” on omadussõna hea võrdlusvorm. Selles lauses
võrreldakse tulevikku ja päeva, mil me elame (praegusel ajahetkel). Ehk siis saame seda lugeda nii: "Tulevik on
parem kui päev, mil inimene praegu elab". Tegu on ülalmainitud lause väga lihtsa analüüsiga ent ikkagi saame
küsida: Kui paljud tegelikult arvavad, et homme on parem kui täna? Ma julgen väita, et nii mõtlevad vähesed
meist. See tähendab, et vähesed on tuleviku suhtes optimistlikud. Põhjused, mis panevad inimesi nii ja teisiti
mõtlema, on nii ilmsed.

Eestlastena oleme me õppinud hindama seda, et meie kätes on me oma riik. Meie maailmakäsitlusse ja
meelelaadi juurdunud igavene hirm selle ees, et kas päeval, mis tuleb peale käesolevat me oleme ikka vabad,
vaba kodumaaga. Võime küll mõelda, et võimalus välisriigi ründamisest on väike ent 700 aastat võõrvõimu on
oma jälje jätnud- võibolla isegi rohkem kui me arvata oskame. Pesitseb kahtlus, et ega võõra keele võõras sõna
ei tõuka eemale me emakeelt. Teadmatusega homse ees ei jää me elud elamata ja juhul kui asjad ei jätku nii
hästi oleme taaskord valmis kaitsma seda, mida me armastame- nagu oleme me pidanud tegema palju kordi
varem.

Maailmas on riike ja rahvaid, kes pole pidanud selliseid mõtteid mõtlema, kes vastupidi on olnud skaala teisel
poolel. Neid ei näri hinges mure ja halvad mõtteid. Inimkonnana oleme välja töötanud palju parema
tehnoloogia. Oleme saavutanud tohutuid meditsiinilisi edusamme. Üldine elukvaliteet on palju parem ja ka
elamine on muutunud palju lihtsamaks. Sellegipoolest ei saa miski kunagi olla täiuslik ning tulevikumaailmas
kogeme palju keerukaid ja vältimatuid probleeme, nagu ressursside ammendumine, ülerahvastatus, kliima
katastroofid. Hoolimata meie erinevustest on need aga asjad, mis meid ühendavad- meil on ju vaid ainult üks
Maa- vähemalt seni kuni me pole arendanud tehnoloogiat, mis viiks meid elama teistele planeetidele.

Teine oluline asi, mis on kriitilise tähtsusega- maakera ressursid, mida inimloom vähem või rohkem vajab ellu
jäämiseks. Need on juba otsakorral ja võime isegi kunagi toidust otsa saada. Kuna see algab juba paljudes
kohtades üle kogu maailma, langeme varsti. Me saame seda aeglustada, säästes puid ja vett sisaldavaid
looduslikke elupaiku. Kõigi nende ressursside olemasolul arvavad mõned inimesed praegu, et saavad kasutada
kõiki soovitud ressursse, sest neil on see olemas piiramatult, kuid me peame siiski säästma neid ka homsetele
inimestele.

Paljud asjad saavad tulevikus olema muutunud- maailm ja aeg on pidevas liikumises. Ühel hetkel on kõik
mandrid uutel kohtade ja vahetanud kohad teiste mandritega. Me võime olla isegi välja arenenud mingiks
uueks liigiks, kes suudab elada teisel planeedil. Võiksime luua seina, mis meid aitab kaitsta selle eest, et
saaksime elada ja näha ajamasinaid ja lendavaid autosid- seina, mille ehitamine tähendab, et me oleme edasi
jõudnud mingile teisele teadvusetasemele. Kui hästi läheb jõuab inimkond täieliku rahu, ja kooskõlla looduse ja
oma sisemaailmaga. Tähendaks see aga, et inimene ei ole see olend, kes praegu maamunal kõnnib. Tülid ja
konfliktid tekivad erimeelsustest- erimeelsused aga sellest, et iga inimene on erimoodi ja tal on õigus mõelda ja
olla selline nagu ta on. Tõsi, inimkond jaguneb ka selles aspektis kolmeks- on selliseid valitsejaid, kes keelavad
vabadust oma rahvale. Leidub selliseid, kes on seadnud vaid kõige olulisemad reeglid ja on vahepealseid- kes ei
lange kumbagi kategooriasse.

Arvestades kõiki eelnevaid punkte võime küsida: aga miks me siis üldse elame ja vaeva näeme kui me
tulevikuennustused nii halvad on? Miks me ei lase end nii vabaks, et kõik teevad, mida tahavad? Ilma, et
seadused ja ühiskonnanormid meid kammitsevad? Ma annan enda poolse vastuse- see on kuidas maailm
toimub. Ka tähed põrkuvad vahel ja nende kokkupuutel tekivad uued maailmad. Inimkond on vaikselt asunud
nii looja kui hävitaja asemele. Proovides taastada seda, mida ta ise hävitas, et siis sellele jälle tuli osta panna.
Kõik see, mis toimub on inimese loomuses ent kuskil läheb ka piir. Piir, millest edasi evolutsioon astuda ei saa.
Järele jääb täpselt kaks valikut- kas alistuda iseendale ja näha MEIE maailma lõppu või leida universaalne
kesktee ja taastada tasakaal- õppida oma vigadest, areneda edasi ja alustada uuesti. Valik on meie ja
otsustamisetund hakkab kätte jõudma.

Kokkuvõttes võib öelda, et tulevik on tõenäoliselt tulemas pingeline, kuid rahu saavutamiseks peavad inimesed
tooma mõned isiklikud ohverdused ja peavad silmitsi seisma paljude raskustega. Üks suuremaid probleeme,
millega peame tegelema, on see kui inimrass ei pääse kaevatud august välja. Sellisel juhul on kõik selles olijad
hukule määratud. Praegu võime oodata homset maailma; kuid kui see tegelikult saabub, on elu, nagu kõik
teavad, drastiliselt muutunud. Olgu see siis, kas üksikisiku, riigi või terve inimkonna vaatepunktist.

„Peate uskuma, et lõpuks saab kõik korda

Peate uskuma, et kõik saab jälle korda“