TEHNIKAINSTITUUT

Põllundus- ja tootmistehnika osakond

METALLIDE JA SULAMITE OMADUSED

Koostas lektor V. Pakk

2009

1
METALLIDE JA SULAMITE OMADUSED
Materjali omadus ehk tema kvaliteet, olemus ilmneb sellest materjalist keha, detaili
vastumõjus teiste asjadega teatud kindlates tingimustest ehk tööolukorras. Seega omadused
määravad materjalide kasutamisvõimalused st. on sisuliselt materjalide valiku aluseks.
Kuna võimalike vastasmõjude erinevais tööolukordades on väga suur, siis eristatakse ning
määratakse ka väga palju omadusi. Materjali omadused olevad tunduvalt tema siseehitusest
(struktuurist) ja selle muutmine võimaldab muuta omadusi. Paljud omadused on omavahel
seotud ning tulenevad üksteisest.

Materjalide omadused võib tinglikult jagada nelja rühma:

1. Füüsikalised omadused
2. Keemilised omadused
3. Mehaanilised omadused
4. Tehnoloogilised omadused

Konkreetsed omadused määratakse kindlates tingimustes tehtavate katsete e. teimidega.

Materjalidest valmistatud toodete puhul lisanduksid veel kasutusomadused, mis

võimaldavad planeerida toote normaalset kasutusiga ning garantiiriske.

1. Füüsikalised omadused
Füüsikaliste omaduste hulka kuuluvad värvus, tihedus, sulavus, soojuslikud ja elektrilised
omadused, magneetuvus jt.

Värvuseks on metalli läige peegeldunud valguses, mis määratakse kas murdepinna või
mehaaniliselt töödeldud pinna järgi. Igal metallil on oma varjundiga läige: terasel helehall,
vasel roosakaspunane jne. Värvuse järgi jaotatakse metallid tinglikult mustadeks, milleks
on rauasulamid teras ja malm, ning värviliseks – kõik ülejäänud. Kuumutamise tulemusena
võib terase pind saada mitmesuguseid värvusi (kollane, sinine jne.) olenevalt
kuumutamisel pinnale tekkiva raudoksiidikile paksusest. Kuna kile paksus sõltub
kuumutustemperatuurist, siis saab seda nähtust kasutada termotöötlustemperatuuri
ligikaudseks määramiseks.

Tiheduseks nimetatakse metalli ühe mahuühiku massi, selle ühikuks on Mg / m3 . Metalle

tihedusega kuni 4,5 Mg / m3 loetakse kergmetallideks, tihedusega 4,5 kuni 7,8 Mg / m3
keskmetallideks, rauast (7,8 Mg / m3 ) suurema tihedusega raskmetallideks. Sama metalli
tihedus võib olla erinev sõltuvalt tema saamise ja töötlemise viisist ning struktuurist.

Sulavust iseloomustab metalli sulamistemperatuur. Metallisulamite sulamistemperatuur

võib tunduvalt erineda komponentide sulamistemperatuurist.

2
Kui töötlemisel kasutatakse kuumutamist (valamine, sepistamine, keevitamine, termo-
töötlus) on soojuslikest omadustest olulisemad soojuspaisumine ja soojusjuhtivus.
Soojuspaisumine on ainete omadus kuumenemisel paisuda ja jahtumisel kahaneda.
Paisumise ja kahanemise astet iseloomustab joonpaisumistegur (suhteline pikenemine
temperatuuri muutumisel 1 °C võrra). Eri metallide joonpaisumistegurid erinevad
üksteisest tunduvalt, näiteks raual ja süsinikterasel on joonpaisutegur 0,000012, vasel
sellest 1,5 ja alumiiniumil 2 korda suurem. Metalli mahu muutumisel peab arvestama, et
ruumpaisumistegur on kolm korda suurem kui joonpaisumistegur. Soojuspaisumisest
tingitud mahumuutused põhjustavad metallides sisepingeid, millest tuleb eseme kuju
muutus (kaardumine) või praod.

Soojusjuhtivus on metallide omadus kuumutamisel või jahutamisel soojust teatud kiirusega

edasi kanda. Praktikas kasutatakse metallide soojusjuhtivuse võrdlemiseks suhtelisi
ühikuid. Hõbeda kui parima soojusjuhi soojusjuhtivus võetakse ühikus (1,0). Sel juhul on
vase soojusjuhtivus 0,9, alumiiniumil 0,5, raud 0,15 s.o. kuus korda väiksem kui vasel.
Kuumtöötluse seisukohalt oleks soovitav võimalikult suur soojusjuhtivus, et metalldetaili
saaks kuumutada mis tahes kiirusega, kartmata ebaühtlase kuumenemise tõttu pragude
tekkimist. Mida halvem on metalli soojusjuhtivus, seda suurem on ka pragude tekke oht
kiirel jahutamisel. Igasugused lisandid üldiselt vähendavad metalli soojusjuhtivust,
mistõttu sulamite soojusjuhtivus on alati väiksem kui puhtal metallil.

Elektrijuhtivus on metallide võime juhtida elektrivoolu. Erinevate metallide elektrijuhtivust

võrreldakse eritakistuse abil. Metallide elektrijuhtivus väheneb temperatuuri tõustes, seda
vähendab ka mitmete lisandite sisaldus. Head soojusjuhid on ühtlasi ka head elektrijuhid.

Magneetuvus on metallide omadus magneetvälja toimel magneetuda. Selline omadus on

vähestel metallidel – raual, enamikul tema sulameil, niklil ja koobaldil, teistel metallidel
see praktiliselt puudub. Magneetuvus oleneb temperatuurist, selle tõustes väheneb ja
näiteks raual temperatuuril üle 768 °C kaob hoopis. Terase magneetuvus sõltub koostisest
ja struktuurist, magneetiseerumisel saadud omadused säilivad karastatult seda paremini,
mida suurem süsinikusisaldus. Kuid mõned niklit või niklit ja mangaani sisaldavad terased
on mittemagneetilised.

2. Keemilised omadused
Keemilisteks omadusteks on metallide võime oksüdeerida, reageerida teiste elementide või
ainetega (happed, alused, soolad).

Korrosioonikindlus iseloomustab metalli vastupanu õhu ja niiskuse toimele. Ühtlase

struktuuriga metallid peavad korrosioonile paremini vastu kui ebaühtlase struktuuriga
metallid.

Happe- või leelisekindlus on metallide võime mitte laguneda kokkupuutel hapete, aluste
või sooladega. Nende mõju eri metallidele on erinev.

Kuumapüsivus e. tagikindlus on metallide omadus võimalikult vähe oksüdeeruda kõrgel

temperatuuril. Tagitekke vältimist tuleb arvestada metallide termotöötlemisel.

Oluline on metallide reageerimise aktiivsus teiste elementidega, eriti süsinikuga, mida peab
arvestama mitmete legeerteraste keevitamisel ja termotöötlemisel.

3
3. Tehnoloogilised omadused
Need omadused iseloomustavad metallide ja sulamite töödeldavust ühel või teisel viisil.
Peamiseks tehnoloogilisteks omadusteks on valatavus, sepistatavus, keevitatavus,
lõigatavus. Igaüks neist kujutab endast omakorda tervet omaduste kompleksi. Praktiliselt
hinnatakse metalli sobivust erinevate töötlemisviisidele mitmesuguste proovide abil.

Valatavuse määravad metalli või sulami sulamistemperatuur, vedelvoolavus, kahanemine

tahkestumisel ning jahtumisel jt. omadused.

Sepistatavus on metallide omadus ilma purunemata või pragunemata muuta jõu mõjul oma
kuju. Seda määratakse mitmesuguste proovidega vastavalt sepistusviisile (paindeproov,
külmjämendusproov jt.).

Keevitatavus on metallide omadus moodustada tihedat pragudeta õmblust, ilma et oluliselt

halveneksid valmistatava või taastatava detaili omadused.

Metalli lõigatavust hinnatakse suhteliselt kas lõikeriista kulumise või lõikamiseks vajaliku
jõu suuruse järgi.

Oluline tehnoloogiline omadus on ka karastuvus, mis iseloomustab sulamite omadust

jahtumisel muutuda oma struktuuri pingestumise tõttu kõvemaks ja rabedamaks.

4. Mehaanilised omadused
Mehaanilised omadused iseloomustavad materjali vastupanu välisjõududele, mis kutsuvad
esile deformeerumise ja purunemise. Oluline mõju mehaanilistele omadustele on
koormamise viisil. Eristatakse staatilist koormamist, mille puhul on tegemist püsivate,
aeglaselt suurenevate või vähenevate koormustega. Dünaamilisel koormamisel on tegemist
suure kiirusega muutuva jõuga – löökkoormusega. Tsüklilisel koormamisel on koormus
perioodiliselt muutuva suunaga ja muutuva suurusega. Põhiliselt mehaanilised omadused
on: tugevus, kõvadus, plastsus, elastsus ja sitkus.

Tugevus on materjali võime purunemata taluda välisjõududest tekitatud koormust,

ebaühtlast temperatuuri või muid mõjusid. Materjali tugevust iseloomustavad koormamisel
tekkivad pinged. Eristatakse mitmesuguseid tugevusnäitajaid, eelkõige tugevuspiir
erinevalt mõjuvate jõudude korral, milleks on tõmbe-, surve-, painde- ja väändetugevus.
Tugevust iseloomustavad ka proportsionaalsuspiir, voolavuspiir jt. näitajad.

Kõvadus on materjali võime vastu panna kohalikule plastsele deformatsioonile, mida

kutsub esile kõvemast materjalist keha sissetungimine.

Plastsus on materjali võime muuta purunemata oma kuju ja mõõtmeid talle rakendatud
väliskoormuse mõjul nii, et muutused säiluvad pärast koormuse lakkamist.

Elastsus on materjali omadus taastuda oma kuju ja mõõtmed pärast deformatsiooni

põhjustanud koormuse lakkamist.

Sitkus on materjali omadus taluda koormamisel olulist deformeerimist. Sitkusele

vastupidine omadus on haprus – omadus puruneda tühise deformatsiooni korral.

4
5. Staatilisel koormamisel määratavad mehaanilised omadused
Katsetamise põhilisteks moodusteks on tõmbe-, surve-, vääne- ja kõvadusteim. Metallide
puhul kasutatakse eelkõige tõmbeteimi ja kõvadusteimi, malmide korral ka surveteimi,
ülejäänuid kasutatakse harva.

5.1. Tõmbeteim, millega saab määrata proportsionaalsuspiiri, elastsuspiiri, voolavuspiiri,

tõmbetugevuse ja plastsuse. Tugevusomadused antakse pingeühikuis, s.o. proovikehale
ehk teimikule mõjuva jõu F ja algristlõikepindala S 0 suhtena. Põhiühikuks oleks N / m2
ehk Pa , mis on materjalide jaoks väga väike suurus. Tavaliselt antakse tugevusomadused
N / mm2 ehk MPa . Varem oli kasutusel kgf / mm2 ,
1kgf / mm2  9,8  106 N / m2  10 N / mm2  10MPa .

Plastsus määratakse suhtelise deformatsioonina teimiku purunemise hetkel, enamasti

katkevenivusena s.o. teimiku suhteline pikenemisena A %. Kasutatakse ka katkeahemist,
s.o teimiku ristlõikepinna suhtelist vähenemist Z %.

Joonis 1. Pehmest terasest teimik: a – enne tõmbeteimi; b – pärast tõmbamist; L0 –

algmõõtepikkus; Lu – lõppmõõtepikkus;  L – pikenemine; d0 – algläbimõõt

L  L  L0 
Katkevenivus A % määratakse: A   100   u   100 ;
L0  L0 

 S  Su 
Katkeahenemine Z % : Z   0   100
 S0 
Kus S 0 - teimiku algristlõikepindala,
Su - teimiku minimaalne ristlõikepindala katkemiskohas.

Tõmbeteimiga määratavad materjali põhilised tugevusomaduse esitatakse teimi alusel

koostatud koormava jõu ja pikenemise või pinge ja deformatsiooni vahelise diagrammi
abil. Tüüpiline metallide tõmbediagramm on toodud joonisel 2. Tõmbediagrammi lõigus
O-A kehtib proportsionaalne seos jõu ja pikenemise ning seega ka pinge ja deformatsiooni
vahel. Suurimale jõule punktis A vastavat pinget nimetatakse proportsionaalsuspiiriks.
Koormus, mis ületab proportsionaalsuspiiri, kutsub esile materjali jääva pikenemise. Seega

5
määrab proportsionaalsuspiir sisuliselt materjali elastsuse. Praktiliselt iseloomustatakse
elastsust elastsuspiiriga, milleks on pinge mille korral jäävdeformatsioon saavutab kindla,
tehniliste tingimustega kehtestatud väärtuse, näit. 0,05 %. See jäävdeformatsiooni väärtus
näidatakse elastsuspiiri tähises, näit,  0, 05 või R p 0,01 .

Mõne metalli (tehniline raud, pehme teras) puhul toimub koormusel üle
proportsionaalsuspiiri teimiku jääv pikenemine ilma jõudu märgatavalt suurendamata.
Sellist nähet nimetatakse voolamiseks. Tõmbekõveral esineb sel juhul iseloomulik
voolavusplatvorm (joon. 3). Füüsikaline voolavuspiir on vähim pinge, mille puhul metall
tõmbeteimil pikeneb ilma jõu märgatava suurenemiseta. Enamiku metallide
tõmbediagrammil voolavusplatvorm puudub (joon. 2). Sel juhul kasutatakse füüsikalise
voolavuspiiri  T või R p asemel tinglikku voolavuspiiri s.o. pinget, mis vastab jõule, mille
puhul teimiku jääv pikenemine on 0,2 %. Tingliku voolavuspiiri tähiseks on  0, 2 või
R p 0, 2 . Vastavalt EN ja ISO standardeile määratakse tegelik pingevahemik, mille ulatuses
toimub voolamine ülemise ReH ja alumise ReL voolavuspiirina.

Tõmbetugevuspiir e. tõmbetugevus on pinge, mis vastab suurimate jõule enne teimiku

purunemist tõmbeteimil (joon. 2 punkt B).

Joonis 2. Tõmbediagramm koordinaadisti- Joonis 3. Ülemine ja alumine voolavuspiir

kus pinge-deformatsioon: pinge-deformatsioon-diagrammil
 - pinge;  - deformatsioon

5.2. Surveteimiga määratakse metallide mehaanilised omadused nii nagu tõmbeteimi

puhul. Kasutatakse silindrilist teimikut, mille kõrgus on 1…3 läbimõõtu (malmi teimikute
läbimõõduks on 10…25 mm). Olulisim näitaja on survetugevuspiir e. survetugevus s.o.
pinge, mis vastab suurimale jõule enne teimiku purunemist surveteimil. Tõmbe- ja
surveteimiga määratud omaduste tähised ja ühikud on toodud tabelis 1.

6
Tabel 1. Tõmbe- ja surveteimiga määratavate omaduste tähised ja ühikud Vene ja Lääne
standardites
Vene standardid Lääne standardid
Tõmbeteim
Normaalelastsusmoodul 
E kgf / mm2  
E N / mm2 
Tõmbetugevus B Rm
Voolavuspiir:
- füüsikaline T Rp
- ülemine  TB ReH
- alumine  TH ReL
- tinglik  0, 2 R p 0, 2
Elastsuspiir  0,05 -
Proportsionaalsuspiir  ПЦ -
Katkevenitus e. suhteline pikenemine % A%
Katkeahenemine e. ristlõike ahenemine % Z%
Surveteim
Survetugevus  Bc RmD

5.3. Kõvadusteim toimub kõvadusmõõturi otsiku (indentori) materjali sissesurumise teel.

Kasutatakse erinevaid meetode, mille puhul erineb otsiku materjal (teemant, kõvasulam,
karastatud teras) ja kuju (kuul, koonus, püramiid). Otsikute rakendatakse küllalt suur
koormus, et plastselt deformeerida materjali pinda. Peale koormuse kõrvaldamist jääb
materjalisse jälg. Mida pehmem on materjal, seda sügavam ja suurem on jälg.

Kõvaduse üldtähiseks on H, mille järgneva tähisega näidatakse kasutatav meetod ning

seejärel vastavalt vajadusele andmed otsiku materjali, kuju ja kasutatava survejõu kohta.

Brinelli kõvadus HB. Uuritava materjali pinda surutakse kas karastatud teraskuul –
tähis HBS või kõvasulamkuul – HBW (joon. 4) kuuli läbimõõt D on 10; 5; 2,5 või 1 mm,
jõud F on 9,8…29430 N (1…3000 kgf), katsekeha paksus S ei tohi olla väiksem kui jälje h
10-kordne sügavus. Brinelli kõvadusarv määratakse kuulile rakendatud jõu ja jälje pindala
suhtena.

Joonis 4. Kõvaduse määramine Brinelli Joonis 5. Kõvaduse määramine Rockwelli

meetodil meetodil

7
Brinelli meetodit kasutatakse suhteliselt väikese kõvadusega materjalide korral, teras kuni
450 HBS (kõvasulamkuuliga kuni 650 HBW), värvilismetalle ja sulameid kuni 200 HB.

Rockwelli kõvadus HR. Materjali surutakse erineva jõuga kas teemantkoonus tipunurgana
120° - skaalad A ja C (tähis vastavalt HRA ja HRC) või terakuul läbimõõduga 1,588 mm
(tähis HRB). Esmalt surutakse algjõuga F0 (10 kgf) ja fikseeritakse asend. Seejärel
surutakse otsik materjali lõpliku jõuga F1 ja taastatakse esialgne survejõud F0. Kõvadust
iseloomustab koonuse või kuuli materjalisse tungimise sügavuste vahe h-h0 (joon. 5).
Kõvadusarv saadakse vastavalt indikaatori skaalalt. Lisaks A-, B- ja C -skaalale on veel
mitmeid erinevaid skaalasid sõltuvalt otsikust ja koormusest. Ülevaade kõvadusteimidest
on antud tabelis 2.

Tabel 2. Kõvadusteimid
Kõvadusteimi Mõõtmispiirid
Tähis Teimimise põhimõte
nimetus (skaala näidud)
Kuuli sissesurumise jälje
HB 60…450
pindala kaudu
Brinelli kõvadus
HBS HBS - teraskuul
HBW …650 HBW - kõvasulamkuul
HRA 20…90
Teemantkoonuse sisse-
Rockwelli kõvadus HRC 20…70
tungimise sügavuse kaudu
(HRD) (40…75)
HRB (20…100)
(HRE) (70…100)
(HRF) (60…100)
(HRG) (30…95)
Erinevad skaalad (HRH) (80…100)
vastavalt surve- (HRK) (40…100) Teraskuuli sissetungimise
jõule ja kuuli (HRL) sügavuse kaudu
läbimõõdule (HRM)
(HRP)
(HRR)
(HRS)
(HRV)
(HR 15N) (65…90)
Teemantkoonuse sisse-
(HR 30N) (40…85)
tungimise sügavuse kaudu
Rockwelli (HR 45N) (15…75)
superskaalad (HR 15T) (50…95)
Teraskuuli sissetungimise
(HR 30T) (10…85)
sügavuse kaudu
(HR 45T) (0…75)
Neljatahulise teemant-
Vickersi kõvadus HV 100…1200 püramiidi sissetungimise
jälje kaudu
Shore kõvadus HS 20…100 Elastse põrkega
Kõvadusklassi
Mohsi kõvadus number 10 klass Kriimustusmeetod
(täpsusega 0,1)

8
Vickersi kõvadus HV. Materjali pinnasse surutakse neljatahuline teemantpüramiid
tahkudevahelise tipunurgaga 136° jõuga 9,8…980 N (1…100 kgf). Meetodit saab kasutada
igasuguse kõvadusega metallide ja sulamite korral, samuti õhukese materjali (foolium) ja
õhukeste metallpinnete korral. Võrreldes teiste meetoditega on Vickersi meetod
aeganõudvam. Püramiidi jälje diagonaalid mõõdetakse optilise mikroskoobiga, diagonaali
keskmise pikkuse ning kasutatud survejõu alusel määratakse Vickersi kõvadusarv, mis on
samuti nagu Brinelli meetodi puhul survejõu ja jälje pindala suhe. Ühikut kgf / mm2 ei
märgita. Kuna oma olemusest on Brinelli ja Vickersi meetodid sarnased, siis on ka
vastavad kõvadusarvud kuni 400 ligikaudu võrdsed.

Shore meetod HS. Teimitavale pinnale lastakse teatud kõrguselt kerge, normitud massiga
löökraud ja mida kõrgemale löökraud tagasi põrkab, seda kõvem on materjal. Meetod ei
jäta muljumisjälge, kuid on kasutatav vaid kõvade, elastsete materjalide (karastatud teras)
korral.

Kõvaduse ligikaudseks määramiseks kasutatakse kriimustusmeetodit, eriti mineraloogias,

kõvadusarv määratakse Mohsi kõvadusklassina. Metallide korral on kõige lihtsam
ligikaudset kõvadust määrata viiliga. Kui viil libiseb üle materjali pinna jälge jätmata on
materjali kõvadus suurem viili kõvadusest, kriimustusjälgede puhul aga väiksem kui viili
kõvadus.

6. Dünaamilisel koormamisel määratavad omadused

Põhiliseks katsetamise mooduseks on löökpaindeteim, mis on materjali sitkuse määramise
põhimooduseks.

Löökpaindeteim seisneb sisselõikega teimiku purustamises löökpendliga ja purustustöö

määramises (löökpaindeteim Charpy meetodil). Kasutatakse kahe soonekujuga teimikuid
(joon. 6).

Joonis 6. Teimiku kuju löökpaindeteimil Charpy meetodil

9
Teimik toestatakse mõlemast otsast nii, et soonsisselõige jääb pendli teele (joon. 7).
Löökpendel massiga m ja pikkusega l viiakse ülemisse asendisse, mis on määratud
nurgaga 1 . Kui pendel vabastatakse langeb pendel alla ja purustab teimiku. Selleks kulub
osa pendli energiast, mistõttu pendli väljalööginurk  2 on väiksem kui nurk 1 . Määrates
kulutatud energia saadakse teada teimiku purustustöö. Purustustöö tähistatakse vastavalt
teimiku soone kujule EVS-EN järgi KU või KV, ISO järgi Au või Av .

Joonis 7. Löökpendli skeem

Löögisitkus määratakse purustustöö ja teimiku ristlõikepinna suhtena, ühikuks J / m2

(varem kasutati ühikuna kgf / cm 2 ; 1kgf / cm2  105 J / m2  0,1MJ / m2 . Vastavalt Vene
standardile tähistatakse löögisitkust KCU või KCV, ISO kasutab vastavalt mõisteid U-
proov ja V-proov.

Kui materjal peab töötama madalatel temperatuuridel, siis katsetatakse seda samuti
madalatel temperatuuridel, sest mõne materjali sitkus väheneb järsult temperatuuri
langedes. Materjali löögisitkuse vähenemist madalatel temperatuuridel nimetatakse
külmhaprumiseks ja vastavat omadust külmhapruseks.

7. Tsüklilisel koormamisel määravad omadused

Masinate ja seadmete puhul esinevad sagedamini perioodiliselt korduvad koormused, mille
tagajärjel tekivad detailis märkimuutvad pinged (vahelduv surve-tõmbe), mis põhjustab
pragusid. Tsüklilisel koormusel tekib ja süveneb pragu ka sellistel pingetel mis on
tunduvalt allpool tugevuspiiri Rm  ning sageli isegi allpool voolavuspiiri R p  . Protsess
lõpeb purunemisega ja seda nimetatakse väsimuseks.

10
Väsimustugevus on materjali võime taluda korduva e. tsüklilise (vahelduva) koormuse
toimet. Väsimustugevust iseloomustab väsimuspiir. Väsimuspiir on suurim pinge, mida
materjal purunemata talub N korda. N on tehnilistes tingimustes antud koormustsüklite arv,
näit. 106, 107 või 108. Väsimuspiiri tähiseks on  R või  1 , ühikuks N / mm2 MPa  .

Metallide ja nende sulamite kasutamisel konstruktsioonimaterjalidena on nad koormatud

teisiti kui mehaaniliste omaduste teimimisel ja sellest tuleneb vajadus ka omadusi määrata.
Näit. lennukite, autode jm. puhul on absoluutsest tugevuspiirist olulisem eritugevus –
materjali tugevuse ja tiheduse suhe Rm /  . Sellest lähtudes osutuvad näit.
alumiiniumisulamid võrdkaalulises konstruktsioonis tugevamaks pehmest tavaterasest. Siit
mõiste “lendavad metallid” – Ti, Al, Mg, Be. Omadusi, mille määramisel arvestatakse
materjalide pikemajalist kasutamist võib tinglikult nimetada ka kasutus – e.
ekspluatatsiooniomadusteks.

Materjalide pikaajalisel kasutamisel, eriti kui on vaja tagada garanteeritud tööiga, tuleb
arvestada materjali roomavusega. Roomavus on materjali võime jätkuvalt plastselt
deformeeruda selliste jõudude mõjul, mis on väiksemad hariliku kestusega katsete puhul
plastset deformatsiooni esilekutsuvaist jõududest. Roomavus oleneb tunduvalt
temperatuurist, näit. terasel ilmneb see temperatuuril üle 35° C ja suureneb temperatuuri
tõusuga, kuid alumiiniumil, plastidel, puidul on ta täheldatav ka toatemperatuuril.

Roometugevus on materjali võime vastu panna koormusele temperatuuridel, mis on

piisavalt kõrged kutsumaks esile progresseeruvat mõõtmete muutust pika aja jooksul.
Roometugevust iseloomustab roomepiir – suurim pinge, mille korral roomedeformatsioon
antud tingimustel teatud ajavahemiku järel ei ületa tehniliste tingimustega lubatavat
550
väärtust, näit. R  100MPa .
1 / 100000

Nõutud tööea garanteerimisel tuleb arvestada ka kestustegevusega s.o. pikka aega kõrgel
temperatuuril pingeseisundis oleva materjali tugevusega. Seda iseloomustab
kestustugevuspiir – tinglik pinge, mis põhjustaks materjali purunemise ettenähtud
600
temperatuuril töötamisel kindla aja järel, näit. R  140MPa .
10000

Kui masinate töötamisel nende detailide kokkupuutuvad pinnad liiguvad teineteise suhtes,
tekib liikumist takistav hõõrdejõud. Hõõrdumise tagajärjel eraldub pinnalt materjali ja
suureneb jääkdeformatsioon. Seda protsessi nimetatakse kulumiseks. Kulumisel muutuvad
pidevalt detailide mõõtmed, avarduvad lõtkud, suureneb viskumine, tekkib kloppimine ja
masinat pole võimalik kasutada. Kulumiskindluseks nimetatakse materjali omadust osutada
vastupanu kulumisele. Kulumiskindlus oleneb paljudest teguritest – pinna omadustest
(kõvadus, hõõrdetegur jm.) ning töötingimustest (määrde kasutamine, temperatuur jm.).

11