Metallide korrosioon

Anorgaanilise keemia õpik lk 49-55

Metallid lihtainetena on asendamatuks materjaliks peaaegu kõigis inimtegevuse
valdkondades: tööstus, transport, ehitus, kosmose- ja militaartehnoloogia, meditsiin jne.
Metallidel kui materjalidel on väga olulisi eeliseid võrreldesv teiste materjalidega (vt
metallide füüsikalised omadused).
Metallidel kui materjalidel on ka puuduseid. Üks olulisemaid puudusi on paljude metallide
vähene keemiline vastupidavus väliskeskkonna mõjutuste suhtes. Näiteks:
2Mg + O2 → 2MgO 4Ag + 2H2S + O2 → 2Ag2S + 2H2O
4Al + 3O2 → 2Al2O3 2Cu + H2O + CO2 + O2 → Cu2(OH)2CO3
Enamik metalle võib reageerida õhus, pinnases jm leiduvate ainetega, moodustades oksiide,
karbonaate, sulfiide jt ühendeid. Selle tõttu kaotavad metallid küll oma läike, kuid protsess ei
pruugi kahjustada kogu metalli, sest tekkiv tihe kiht takistab edasist reaktsiooni. Suurimat
kahju teeb see maailmas kõige enam toodetavale metallile – rauale. Raua oksüdeerumisel
tekkiv roostekiht on poorne ega kaitse rauda edasise reaktsiooni eest. Sellist metallide
hävimist nimetatakse metallide korrosiooniks (corrosio – lad k puruksnärimine).
Metallide hävimist ümbritseva keskkonna toimel nimetatakse korrosiooniks.
Korrosioon on redoksprotsess, milles metallid oksüdeeruvad ümbritsevas keskkonnas
leiduvate oksüdeerijate toimel.
Raua korrosiooni tekitatud kahju on eriti suur seetõttu, et ei korrodeeru mitte ainult metall
kui lihtsalt materjal, vaid ka temast valmistatud seadmed, konstruktsioonid, masinad
jms. Nende kvaliteet halveneb, nad võivad muutuda kasutamiskõlbmatuks. Korrodeerunud
seadmed või masinad võivad põhjustada mitmesuguseid õnnetusi. Selleks, et edukalt võidelda
metallide korrosiooni vastu, tuleb mõista, miks ja kuidas korrosioon toimub.
Metallide tootmisel looduslikest ühenditest tuleb kulutada palju energiat, s.t protsess on
endotermiline. Saadud metallid on enamasti energiarikkad ja vähe vastupidavad (keemiliselt
küllaltki aktiivsed). Metallide korrosioon on metallide tootmisele vastupidine protsess ja
see kulgeb iseenesest, s.t protsess on eksotermiline. Korrosiooni käigus tekivad keemiliselt
vähepüsivatest metallidest jälle püsivad ühendid.

Korrosiooni liigitatakse keemiliseks ja elektrokeemiliseks korrosiooniks.

1
Keemiline korrosioon
Keemiline korrosioon toimub 1) kõrgel temperatuuril ning 2) oksüdeerijateks on gaasilised
ained (hapnik, halogeenid, süsinikoksiid jt) või mitteelektrolüütidest vedelikud (alkohol,
bensiin, õlid vms). Tavatingimustes on keemiline korrosioon väheoluline. Intensiivselt kulgeb
see nt metallide kuumtöötlemisel, tööstusaparatuuris, automootoris, ahjudes, turbiinides jne.
Raua keemilisel korrosioonil kuivas õhus kõrgemal temperatuuril tekib põhisaadusena
nn rauatagi Fe3O4, kuumutamisel kloori atmosfääris tekib raud(III)kloriid.
𝑡° 𝑡°
3Fe + 2O2 → Fe3O4 2Fe + 3Cl2 → 2FeCl3

Elektrokeemiline korrosioon
Elektrokeemiline korrosioon toimub 1) tavatingimustes ning 2) elektrolüüdilahuses. Selle
lahuse võib moodustada ka üliõhuke, silmale märkamatu veekiht metalleseme pinnal, mis
kondenseerub pinnale niiskes õhus. See veekiht sisaldab alati ka lahustunud elektrolüüte, mis
tekivad mõnede õhus leiduvate gaaside reageerimisel veega. Üheks selliseks gaasiks on CO2.
Saastatud õhk võib sisaldada ka SO2, NOx, H2S jt aineid, mis vees lahustumisel ja veega
reageerimisel moodustavad elektrolüüdi lahuse (enamasti tekib vastav hape).
Elektrokeemilise korrosiooni reaktsioon kulgeb kahe omavahel seotud (osa)reaktsioonina.
Üheks osareaktsiooniks on metalli oksüdeerumine, teiseks on keskkonnas leiduvate
oksüdeerijate redutseerumine. Redutseerumisel seotakse metalli oksüdeerumisel vabanenud
elektronid. Elektrokeemilise korrosiooni suhtes on vähese vastupidavusega tähtis metall raud.

Raua elektrokeemiline korrosioon

Raua oksüdeerumisel tekivad raua ioonid, mis lähevad
lahusesse: Fe – 2e– → Fe2+
Metalli oksüdeerumisel vabanenud elektronid jäävad metalli
koostisse, mistõttu selles tekib elektronide liig. Korrosioon
saab edasi kulgeda ainult sel juhul, kui lahuses on ka mingi
oksüdeerija, mis redutseerumisel seob katioonide tekkel
vabanenud elektronid.
Fotol raudnael erinevates tingimustes (vasakult paremale):
1) kraanivees, 2) kuivas õhus (niiskusesidujaks CaCl2),
3) õlikihiga kaetud destilleeritud vees ning 4) merevees.
Esimeses ja viimases katseklaasisraudnael korrodeerub,
kuid teises ja kolmandas mitte. Miks?

2
Raua elektrokeemiline korrosioon happelises lahuses
H+-ioonid on tugevamad oksüdeerijad kui molekulaarne hapnik,
pealegi on lahustunud hapniku kontsentratsioon vesilahustes
suhteliseltväike. Vesinikioonide redutseerumisel tekib vesinik:
2H+ + 2e– → H2
Raua elektrokeemilist korrosiooni happelises lahuses väljendab
ioonivõrrand: Fe + 2H+ → Fe2+ + H2
Seega metalli reageerimine happe lahusega ongi metalli elektrokeemiline korrosioon.

Raua elektrokeemiline korrosioon neutraalses lahuses

Vesi, mis on kokkupuutes õhuga, sisaldab alati mõnevõrra
lahustunud õhuhapnikku. Hapniku redutseerumisel vesilahuses
tekivad
hüdroksiidioonid: O2 + 2H2O + 4e– → 4OH–
Raua elektrokeemilisel korrosioonil tekkinud Fe2+-ioonid
puutuvad samuti kokku lahustunud õhuhapnikuga ja oksüdeeruvad, moodustades raua pinnale
roostekihi, mille koostist saab väljendada valemiga Fe2O3 · nH2O (seda ühendit võib vaadelda
kui raud(III)oksiidi ja –hüdroksiidi vahepealset ühendit). Summaarselt toimub seega
reaktsioon: 4Fe + 3O2 + 2nH2O → 2Fe2O3 · nH2O
NB! Kui lahuses pole oksüdeerijaid, mis võiksid vabanevaid elektrone siduda, siis
metalli korrosioon peatub.

Metallide korrosiooni kiirust mõjutavad tegurid

Anorgaanilise keemia õpik lk 52-53
Korrosioonitõrje võimalusi
Anorgaanilise keemia õpik lk 54-55