Henri Turban 9.

Tere, kallis Villu!

Nüüd kui sa surnud oled mõtlesin, et kirjutan sinu kohta selle kirja endale mälestuseks ja
selleks juhuks kui me peaks veel kunagi taevariigis kohtuma.

Ma ikka veel mäletan meie esmakohtumist nii hästi nagu see oleks alles eile juhtunud. Ma
mäletan sinu paljaid pruune jalgu, kuube su särgi peal, su pelglikke silmi, mis mind aina jälgisid
ja jälgisid. Tol ajal pidi sinust lausa saama kooliõpetaja või kirjutajahärra, aga kahjuks sa
sinnamaale ei jõudnudki. Ma vabandan selle eest, et sa minu uppumast päästmise tõttu
kaotasid ühe silma ja veel selle eest, et sa minu tõttu veel teisest silmast poolpimedaks jäid.

Sa ei oleks pidanud ennast maha laskma. Sa oleksid võinud ikka Kõrboja peremeheks saada,
mis sellest, et sul osi sõrmi polnud ja sa poolsant olid. Muidugi ei saanuks sa mitmeid töid teha,
aga ega sa siis ei oleks ju pidanudki neid kõiki tegema. Me oleks võinud ka sinu esimese naise
Eevi ja teie poja enda juurde elama võtta. Meil on ju Kõrbojas ruumi küllaga.

Nüüd, kus sina surnud oled, olengi teinud otsuse Eevi koos teie pojaga Kõrbojja elama võtta.
Milline imelik kokkusattumus, et ka Eevi ema suri samal päeval kui sina ja Mousi. Nagu oli
arvata, aeti Eevi saunast minema. Ka mina olin otsustanud just Kõrbojalt linna kolida. Teel aga
kohtasin Eevit ja siis kõik muutus - otsustasin ikkagi Kõrbojale jääda. Me tegime koos Eeviga
otsuse, et teie pojast saab Kõrboja tulevane peremees. Ja panime talle sinu auks nimeks Villu.

Soovin sulle õndsat hauatagust elu.

Sinu kallis Anna