Vabamüürlusest

„Liikmeksastuja annab tõotuse rituaali saladuse hoidmisest ja organisatsiooni

eeskirjadest kinnipidamiseks.“ Looži koduleht konkreetsemaks ei lähe, aga
päris paljudest raamatutest ja kodulehtedelt võib lugeda detailseid kirjeldusi
vabamüürlaste riituste kohta. Eri tasemetel ja eri maades on variatsioone, kuid
igal pool keelatakse vabamüürlasel rääkida, mida ta on loožis näinud ja
kuulnud. Vabamüürlane peab andma vaikimistõotuse, kus ta nõustub
muuhulgas, et vastasel korral saab karistuseks ta kõri läbi lõigatud, keel välja
rebitud, süda ja sisikond välja kistud ja mere sügavustesse heidetud, keha
põletatud ja tuhk laiali pillutud kõige tuulte poole, nii et midagi temast ei
leitaks üles inimeste või vabamüürlaste keskelt. Nii karm on vabamüürlaslik
saladuse hoidmise vanne. Küllap neil siis on, mida varjata tuleks!

Aga Issand Jeesus hoiatas millise tahes vande andmise eest (Mt 5:34-37): „Aga
mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse, ei taeva juures, sest see on Jumala troon,
ega maa juures, sest see on tema jalgealune järg, ega Jeruusalemma juures,
sest see on suure Kuninga linn! Ära vannu ka oma pea juures, sest ise ei saa sa
ühtegi juuksekarva endal ei valgeks, ega mustaks teha! Iga teie «jah» olgu
«jah» ja iga «ei» olgu «ei», aga mis üle selle, on kurjast“. Jeesuse sõnade järgi
on ka vabamüürlaslik vanne kurjast.

Jeesus avaldas meile, milline on Tema jumalik tegevuspõhimõte (Lk 12:2-3): „Ei
ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada.
Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saagu kuuldavaks valges, ja mida te
üksteisele sosistate kõrva kambrites, seda kuulutatakse nii kui nii.“

Jeesus elas avatud elu ja võis selle lõpul, kui Tema üle kohut mõisteti, öelda:
„Mina olen rääkinud maailmale avalikult … ja salaja pole ma rääkinud
midagi.“(Jh 18:20) Samal moel võis tõdeda oma elu ja ustava teenimise
lõpufaasis Jeesuse järgija Paulus (Ap 20:20): „Ma ei ole teie eest pidanud
salajas midagi teile tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud
avalikult ja kodasid mööda.“

Kes on vabamüürlaste jumal?

Kui intervjueeritakse vabamüürlaste looži uut kandidaati, näiteks hinduisti,

mormooni või moslemit, siis tema käest küsitakse, kas ta usub Kõrgemasse
Olevusse. Nii hindu, mormoon kui ka moslem vastavad jaatavalt ning võivad
saada vabamüürlaseks. Nad mõistavad küsimust samamoodi, nagu kristlane:
„Kas sa usud Jumalasse?“ Kui nad nüüd vastavad jaatavalt, kas nad siis
väljendavad oma usku Jumalasse, või väljendavad nad oma usku (Piibli
mõistes) ebajumalasse?
Vabamüürliku Kõrgema Olevuse alla kvalifitseeruvad samahästi kristlaste poolt
tunnistatav Kolmainujumal, moslemi poolt usutud Allah, hindu Brahman, Šiva,
Krišna, Kali jne., samuti kõikvõimalikud teised kummardatavad jumalused.
Vabamüürlus aktsepteerib ühtviisi nii erinevaid jumalaid, oluliseks saab vaid. Et
kinnitatakse usku ühte Kõrgemasse Olevusse. Selliselt paistab vabamüürlus
olevat universalistlik, kandes endas ideed kõigi religioonide võimest viia lõpuks
inimene välja ühe tõe ja ühe jumalani. Kuid kas niisugune millist tahes
religiooni tunnustav vaim, saab ikka olla Tõelinseks Loojaks?

Eesti Vabade Ja Tunnustatud Vabamüürlaste Suurlooži põhimõtted kinnitavad:

„Me usume Universumi Kõrgemasse Ehitusmeistrisse ja Tema tunnistamine on
tingimuseks liikmete vastuvõtmisel.“ Siin ei ole juttu erinevate usundite
pluralistlikust tunnustamisest, vaid just vabamüürlaste ühtsest („Me usume
ÜHTE Kõrgeimasse Olevusse“). Vabamüürlased väidavad, et vabamüürlus ei
ole religioon ega ka usu aseaine, kuid on ilmne, et vabamüürlusel on kindlad
religiooni tunnused:
Vabamüürlastel on templid ja altarid, ning nad kummardavad jumalust, kelleks
on Universumi Kõrgem Ehitusmeister. Seal juures pole Jumala kummardamine
vabamüürlasele mitte sugugi vaid valiku küsimuseks, vaid nõutav. Teise kraadi
rituaalis öeldakse: „Meie õpetus tugineb usule, mis kohustab ülistama
Jumalat…“ Albert Pike kirjutab vabamüürlaste piibliks nimetatavas teoses
„Morals and Dogma of the Ancient And Accepted Scottish Rite Of
Freemasonry”: „Iga vabamüürlik loož on religiooni tempel ja selle õpetus on
religioosne“ (lk 213), täpsustatakse: „Vabamüürlus on jumalateenimine
(worship)“ (lk 526) ning kinnitab, et „Iga vabamüürlase jaoks on JUMAL: ÜKS
Ülim…“ (lk 524).

Kes on see Kõrgem Ehitusmeister ehk Suur Arhitekt? Tegemist on jumalaga,

keda kummardavad vabamüürlikes loožides ühtlasi moslemid, hindud ja
mormoonid. Kus juures Hindudel endil on palju erinevaid jumalaid, nii
inimesekujulisi kui ka elevandi- ja ahvinäolisi. Mormoonidel on jumalaks
inimene, kes arenes jumalaks tasa pisi, kusjuures ustav mormooni mees võib
ka ise kord jumalaks saada. Seega võib vabamüürlikku jumalapilti nimetada
sünkretistlikuks, kus esinevad ühe jumaluse teenimise all erinevad religioossed
arusaamad, mis tavaliselt kokku ei käi ning ilmselgelt üksteist välistavad. Kuna
jumala nimena kasutatakse vabamüürluses neutraalset üldnimetust Kõrgem
Ehitusmeister, siis laseb see erineva usulise taustaga vabamüürlastel kujutada
oma silma ette ilmselt just oma jumalat.

Valdavalt ilmneb alles vabamüürluse kõrgeimal astmel saladuskatte all,

jumaluse tõeline identiteet. Aga siis ei ole enam ka vabadust tõlgendada seda
kõrgemat olendit nagu soovitakse, küll aga ollakse paljude tasemete eelnevate
vannetega juba seotud Saatanateenimise külge. Keda kutsutakse erinevate
nimekujudega, millest sagedamini nimetatavaid on Jahbulon või ka Jah-Bul-On.
Seal juures tuleneb Jah Jahvest. Bul Baalist – Kaanani viljakusejumalast. On
tähistab aga Osirist – Egiptuse allmaajumalat. Kas see on siis vabamüürlaste
versioon Kolmainsusest? Kuidas saab aga Jahvet ja Baal, kes Piiblis on
teineteise vastandid, pidada üheks, ning sama väärseks? Mis on Jahvel, (st.
armastaval maailma Loojal), seost Egiptuse surmajumal Osirisega?
Ei saa ei Baal, ega Osiris, olla Piibli Jumala sünonüümideks, vaid nad on teatud
inimeste poolt omaks võetud deemon - ebajumalad. Eks igaüks või mõelda:
„Kuis sobiks Kristus -loojajumal, ühte Beliar -surmajumalaga?“ (2Kr 6:15)

raamat vabamüürlusest:

1.Steven Tsoukalas, Masonic Rites and Wrongs, An Examination of

Freemasonry. Presbyterian and Reformed 2012