E. R.

Burroughs_Võitmatu TARZAN
Tarzani-lugude kolmeteistkümnes raamat

Tõlkinud ETHEL AESMA

«Stella:»

Paide 1994

E. R. Burroughs võtab Tarzani-lugude seekordses osas ette katse paljastada Aafrika

neegreid „vabastama" tulnud valgete valelikkust ja omakasupüüdu. Rahvusvaheline
seltskond — venelane Peter Zveri, mehhiklane Miguel Romero, hindu Raghunath jafar,
araablane Abu Batn jt. — üritab alustada maailmarevolutsiooni Mustalt Mandrilt Opari
linnast röövitud aaretega. Muinasjutulised rikkused ajavad aatemehed omavahel tülli ning
õigel ajal igale poole jõudev Tarzan nurjab koos Kuldlõvi, pärdik Nkima ja ustavate
waziridega kogu maailma demokraatiat ohustava ürituse. Selle eestvõtjad saavad teenitud
karistuse, sellesse eksikombel sattunud aga mõistavad oma viga. Osa tegelaste õnne
pärgab autor armastusega.
Trükikoda „Kiir"
Tellimus nr. 2908
Tegelaskujusid ja teemat silmas pidades on üsna mõistetav, miks „Võitmatu Tarzan"
(„Tarzan the Invincible") saab alles nüüd eesti keeles ilmuda.

© AS Multipress, tõlge, kaas '

I. Väike Nkima
Ma pole ajaloolane ega kroonikakirjutaja, pealegi olen veendunud, et on teemasid, mida
prosaistid ei tohiks üldse puudutada. Need on eeskätt poliitika ja religioon. Siiski ei pea
ma ebaeetiliseks aeg-ajalt esimesest või teisest ideesid ammutada, ja seda tingimusel, et
teemat käsitletaks selliselt, nagu oleks teos väljamõeldis.
Kui see lugu, mida ma kavatsen teile pajatada, oleks imbunud Euroopa kahe teatud riigi
ajalehtedesse, oleks see võinud esile kutsuda uue ja veel hirmsama maailmasõja. Kuid
juttu ei tule hoopiski sellest. Mind huvitab praegu, et see on hea jutt, mis vastab täielikult
minu isiklikele nõudmistele tänu asjaolule, et Ahvide Tarzan oli tihedalt seotud paljude
haaravate episoodidega.
Ma ei kavatse teid tüüdata kuiva poliitilise looga, seega pole vaja asjatult pingutada
oma aju, püüdes avada varjunimesid, mis ma andsin mõnele tegelasele, kes minu arust
peavad rahu ja turvalisuse huvides selle säilitama.
Võtke seda lihtsalt kui järjekordset juttu Tarzani-lugudest, millest loodetavasti leiate
meelelahutust ja puhkust. Aga kui te sellest ka vaimutoitu leiate, siis seda parem.
Kahtlemata juhtusid vähesed nägema, veel vähem lugema mõni aeg tagasi ajalehtedes
vilksatanud sõnumit selle kohta, et Aafrika kirderannikul Somaalias paiknevad Prantsuse
koloniaal-väed sooritasid kallaletungi Itaalia asumaale. See teave kätkeb endas vandenõu,
intriigide, meeletuse ja armastuse lugu, lugu lurjustest ja lollpeadest, vapratest inimestest
ja kaunitaridest, metsa ja džungli loomadest.
Kui keegi teist juhtuski mainitud ajalehesõnumit silmama, siis on päris kindel, et keegi
ei näinud südantlõhestavat episoodi, mis neis paigus veidi enne seda sündmust aset leidis.
Võiks arvata, et teatud olendi ja Euroopa rahvusvahelise poliitika või
4
rahvaste saatuse vahel ei saanud üldse olla mingit seost, sest see olend oli kõigest
tilluke ahv, kes päästis end puude ladvus põgenemisega ja kriiskas hirmust. See oli väike
Nkima, keda ajas taga koletu suur kuri ahv, palju suurem kui pärdik Nkima.
Rahu säilimise õnneks Euroopas ja kogu maailmas polnud jälitaja kiirus võrdeline tema
vaenuliku meeleoluga ja Nkimal õnnestus pääseda. Kuid veel kaua pärast seda, kui suur
ahv oli lõpetanud tagaajamise, kihutas väike pärdik püüde ladvus edasi, kriisates nii
läbilõikavalt, kui vähegi suutis, sest hirmu tunda ja end põgenemisega päästa olid väikese
Nkima kaks peamist tegevusala.
Võimalik, et Nkima jõud rauges, kuid tõenäoliselt silmas ta tõuku või linnupesa. Nii või
teisiti ta peatus, kuid torises ja va-distas endistviisi kõrgel maa kohal õõtsuval oksal.
Maailm, kus väike Nkima sündis, tundus talle väga hirmuäratav, ja sel ajal, kui ahvike
ei maganud, ta muud ei teinudki, kui kurtis oma saatuse üle, sarnanedes selles suhtes nii
mõnegi inimesega. Väikesele Nkimale paistis, et maailma asustavad suured kurjad
olendid, kes jumaldavad ahviliha. Oli lõvi Numa, panter Sheeta ja madu Histah
kolmevalitsus, mis täitis hädaohuga kogu ilma — maapinnalt kõige kõrgema puu ladvani
välja. Veel olid suuremad ja väiksemad ahvid. Aga jumal oli loonud need kõik Nkimast
suuremaks ja kõik nad kandsid tema peale viha — nii tundus talle.
Kas või see toores olend, kes nüüdsama teda taga oli ajanud. Ahvipõnn Nkima oli teda
ainult kepiga visanud, kui ta puu otsas magas, ja sellesama tühise asja pärast tormas ahv
Nkimale järele kindla kavatsusega teda tappa. Ma ei kavatse Nkimat sugugi laita, talle ei
tulnud iialgi pähe, nagu, muide, ka mõnele inimesele, et süütud naljad võivad mõnikord
viia saatuslike tagajärgedeni.
Ülekohtuse saatuse üle mõtteid mölgutades jäi väike Nkima üpris kurvaks. Siiski oli
tema kurbusel üks teine, sootuks tõsisem põhjus, millest tema väike süda tahtis lõhkeda.
Mitu-mitu kuud tagasi oli tema isand ära läinud ja ta üksinda jätnud. Tõsi, ta jättis Nkima
ilusasse hubasesse majja heade inimeste juurde, kes teda söötsid, kuid väike Nkima
igatses suurt tarmanganit, kelle paljas õlg oli talle ainus koht, kust võis vähimagi
kartuseta maailmale solvanguid kaela paisata. Ja nüüd otsis väike Nkima juba pikemat
aega oma armastatud Tarzanit, hoolimata metsa ja džungli ohtudest..
5
Et südameid mõõdetakse neis sisalduva armastuse ja truudusega, mitte läbimõõduga
tollides, oli väikese Nkima süda väga suur — nii suur, et keskmine inimene võis selle
taha peita oma südame ja veel iseenda pealekauba. Nüüd juba pikka aega oli see süda
kiduras rinnas üksainus suur põletav valu. Ent väikese Manu õnneks oli tema mõistus
loodud selliseks, et ta võis isegi suure mure kergesti unustada. Nkima raskeid mõtteid
võis katkestada liblikas või mahlakas toidupooliš. See oli isegi hea, sest muidu oleks ta
lihtsalt mure kätte surnud.
Nii ka praegu. Mõeldes nukralt oma kaotusest, Nkima võpatas äkki, sest tuul muutis
suunda ja tõi tema teravatesse kõrvadesse hääle, mis ei sarnanenud talle lapsest saadik
harjumuspäraste džunglihelidega. Ilmselt ei sobinud see heli teistega. Aga mis toob
ebakõla džunglisse ja mujalegi, kus see kajab? Inimene. Just inimeste hääli Nkima
kuuliski.
Väike ahv hakkas käratult puult puule libisedes häälte suunas liikuma ja peagi tuli üha
valjemaks muutuvate häälte kõrval ilmsiks veel midagi, mis nii Nkimale kui igale teisele
džung-liasukale oli lõplik kinnitus müraallika kohta, — lõhn.
Arvatavasti olete jälginud, kuidas kas või teie oma koer tunneb teid ära välimuse järgi,
aga kas ta rahuldub sellega lõplikult, enne kui tundlik haistmismeel pole kinnitanud tema
nä-gemismuljet?
Nii oli ka Nkimaga. Tema kõrvad tabasid inimeste kohaloleku, nüüd aga veenis nina
teda lõplikult selles, et läheduses viibivad inimesed. Ta mõtles neist nagu suurtest
ahvidest, mitte nagu inimestest. Seal olid gomanganid, suured mustad ahvid — neegrid.
Nkimale andis sellest märku tema nina. Oli ka tarmanganisid. Need, keda Nkima kujutles
suurte valgete ahvi-denat olid valged inimesed.
Ta vedas erutatult ninaga õhku, püüdes tabada armastatud Tarzani tuttavat lõhna, kuid
seda seal polnud. Nkima mõistis seda veel enne, kui oli võõraid näinud.
Laager, mis peagi Nkima pilgule ülalt avanes, oli hästi sisse seatud. Kõige järgi võis
arvata, et see oli seisnud seal juba mitu päeva ja tõenäoliselt seisab veel mõnda aega.
Laager oli üles löödud kiirustamata. Silma hakkasid valgete inimeste telgid ja araablaste
omad, mis olid peaaegu sõjaväelasliku täpsusega ritta seatud. Nende taga seisid neegrite
kerged onnid materjalist,
6
millega loodus oli seda paikkonda õnnistanud.
Ühe araablaste telgi ülestõstetud katte all istus mõni valges burnuses beduiin ja jõi
tavapärast kohvi. Hiiglasliku puu varjus teise telgi ees mängis neli valget innukalt kaarte.
Onni kõrval mängis salkkond turskeid galla suguharu sõdureid minkalat. Siin
oli.mustanahalisi ka teistest suguharudest — väljarändajaid Ida- ja Kesk-Aafrikast,
samuti paar neegrit läänerannikult.
Kogenud aafrika rännumehel või kütil oleks ilmselt tekkinud raskusi kogu selle rasside
ja nahavärvuste kireva segapudru täpse liigitamisega. Mustanahalisi oli ülearu palju
uskumaks, et nad kõik on kandjad, sest hoolimata suurest hulgast kraamist, poleks
igaühele tegelikult kandamit jätkunud, ka siis mitte, kui välja arvata askarid, kes peale
relva ja laskemoona nagunii midagi muud ei kanna.
Pealegi oli laagris rohkem püsse, kui oleks vaja läinud isegi märksa arvukama rühma
kaitsmiseks. Tõepoolest, iga inimese kohta tuli üks püss. Kuid need olid juba ebaolulised
üksikasjad, mis ei avaldanud Nkimale vähimatki muljet. Tema jaoks oli tähtis vaid see, et
tema isanda valdustesse oli ilmunud palju võõraid tarmanganisid ja gomanganisid.
Kuivõrd Nkima nägi igas võõras vaenlast, muutus ta rahutuks. Rohkem kui kunagi varem
tahtis ta nüüd leida Tarzanit.
Tõmmu hindu, turban peas, istus ristijalu telgi ees maas, ilmselt mediteeris. Aga kui
kellelgi oleks õnnestunud näha tema musti tuliseid silmi, siis oleks ta hoomanud, et nende
vaade polnud sootukski eemalolev: hindu ei lasknud hetkekski pilku teistest pisut
kaugemal seisvalt telgilt.
Kui sealt astus välja neiu, tõusis Raghunath Jafar üles ja läks tema juurde. Neiut
kõnetades ilmus mehe näole nilbe naeratus, kuid talle vastates jäi neiu tõsiseks. Ta rääkis
viisakalt, ent ei seisatanud, vaid suundus nelja kaarte mängiva mehe poole.
 Kui ta nende laua juurde astus, tõstsid mehed silmad üles
ja igale näole ilmus heatahtlik ilme, kuid jäi selgusetuks, kas oli
see ühesugune nendel maskitaolistel nägudel, mille taha tavat-
seme peita oma salamõtteid. Siiski oli ilmselge, et temasse suh-
tuti sümpaatiaga.
„Tere, Zora!" hüüdis raseeritud näoga kogukas mees. „Oled end välja puhanud?"
„Jah, seltsimees," vastas neiu, „kuid magamine on mind ära tüüdanud. See logelemine
teeb närviliseks."
7
„Mind ka," möönis mees.
„Kui kaua kavatsete veel ameeriklast oodata, seltsimees Zveri?" küsis Raghunath Jafar.
Mehemürakas kehitas õlgu.
„Ma vajan teda," vastas ta. „Tuleksime väga hästi toime ka ilma temata, kuid ei tohi
kahe silma vahele jätta seda moraal-
set muljet, mida avaldab maailmale üksnes see, et ürituses osa-
leb aktiivselt rikas ameeriklane seltskonna koorekihist. Nii et
ootame ta ära." .
„Kas usaldate täielikult seda gringot, Zveri?" küsis noor tõmmu mehhiklane. Ta istus
koguka puhtaks aetud lõuaga mehe kõrval, kes ilmselt oli retke juht.
„Kohtusih temaga New Yorgis ja veel üks kord San Franciscos," kostis Zveri. „Teda
kontrolliti kõige hoolikamalt ja tulemused on head."
„Olen alati kahtlustanud inimesi, kes on saanud kogu oma varanduse kapitalismilt,"
kuulutas Romero. „See on neil veres: oma südames vihkavad nad proletariaati niisama,
kui meie vihkame neid."
„See poiss on sootuks midagi muud," jäi Zveri endale kindlaks. „Ta on juba niivõrd
meie poolele kaldunud, et on õiglase ürituse nimel valmis reetma lihast isa... ja reedabki
juba oma kodumaad."
Kui Zora Drinov seda iseloomustust kuulis, kõverdusid ta huuled tahtmatuks muigeks,
mis jäi teistele märkamata. Mehhiklane Migüel Romero ei jäänud rahule. „Ma ei usalda
igasuguseid gringosid," kuulutas ta. Zveri kehitas õlgu.
„Meie isiklikul vastumeelsusel pole vähimatki tähtsust võrreldes maailma töölisklassi
huvidega," märkis ta. „Kui Colt pärale jõuab, peame teda vastu võtma nagu oma inimest.
Ei tohi unustada, et kuidas me Ameerikat ja ameeriklasi ka ei vihkaks, ilma nende ja
nende nurjatu kapitalita ei saavuta me tänapäeva maailmas tuhkagi."
«Kapitalita, mis on kokku aetud töölisklassi vere ja higiga," urises Romero.
Just nimelt," sekkus õhinal Raghunath Jafar. „Aga kui mõistusevastane see ka pole,
õõnestab ja hävitab seesama rikkus kapitalistliku Ameerika ja lõppude lõpuks tagab
proletariaadile võidu."
8
„Minagi mõtlen nii," ütles Zveri. „Ühise ürituse nimel eelistan ma Ameerika kulda mis
tahes teise riigi kullale..."
„Kuid mida meile tähendavad selle ameeriklasest ärimehe armetud summad?" küsis
Zora nõudlikult. „See on ju köömes võrreldes sellega, mida Ameerika juba nii heldelt
Nõukogude Venemaal investeerib. Mis on tema reetmine võrreldes teistega, kes juba
teevad ülemaailmse kommunismi võidu lähendamiseks rohkem kui Kolmas
Internatsionaal? See on isegi vähem kui piisake meres."
 „Mida te silmas peate, Zora?" küsis Miguel.
. „Ma pean silmas Ameerika pankureid, tööstureid ja insenere, kes müüvad meile
omaenda maad ja rahu lootuses täita kullaga oma juba niigi pungil kirste. Üks kõige
jumalakartlikumaid ja lugupeetavamaid kodanikke püstitab meile Venemaal tohutu suuri
vabrikuid, kus võime teha traktoreid ja tanke; nende töösturid võistlevad omavahel, et
varustada meid tuhandete len-nukimootoritega; nende insenerid müüvad meile oma
intellekti ja meisterlikkust, et ehitada hiigelsuurt tööstuslinna, kus valmistataks
laskemoona ja sõjatehnikat. Sellised on need reeturid, sellised on need inimesed, kes
kiirendavad selle päeva saabumist, mil Moskva hakkab kogu maailmale oma poliitikat
peale sundima."
„Räägite nii, nagu oleks teil sellest kahju," kõlas kuiv hääl tema selja taga.
Neiu pööras kähku ümber.
„Ah, see olete teie, seik Abu Batn," lausus ta, silmates tõmmut araablast, kes oli pärast
kohvi joomist nende juurde tulnud. „Meie heatahtlik fortuuna ei takista mind nägemast
vaenlase sõnamurdlikkust, kuid ei luba ka vaimustuda kelle tahes reeturlikkusest, isegi
kui see oleks meile kasulik."
„Kas see käib ka minu kohta?" küsis Romero valvsalt.
Zora puhkes naerma.
„Mis te nüüd, Miguel," lausus ta. „Olete ju töölisklassi esindaja ja ustav oma maa
proletariaadile, need teised aga kuuluvad kapitalistide klassi, ja nende valitsus on
kodanlik valitsus, kes vihkab kommunistlikke ideaale niivõrd, et pole siiani tunnustanud
meie riiki. Sellest hoolimata müüvad need sead iseennast ja oma maad käputäie haisvate
dollarite eest. Ma põlgan neid."
Zveri muigas.
9
„Oled tõeline bolševik, Zora," hüüdis ta. „Vihkad vaenlast kogu hingest, isegi siis, kui
ta meid aitab."
„Kuid viha ja lobisemisega ei saavuta midagi," ütles neiu. „ Saaks rutem asjaga peale
hakata. Meie aga tolkneme siin ja lööme lulli."
„Mida sa siis soovitad?" päris Zveri heasüdamlikult. * „Võiks vähemalt proovida
Opari kulda kätte saada," vastas neiu. „Kui Kitembol on õigus, jätkuks sellest tosina
sellise retke finantseerimiseks, nagu on plaanitav, ja me ei vajaks neid . ameerika...
kuidas nad neid kutsuvadki?., kaukamehi."
„Ka mulle on selline mõte pähe tulnud," lausus Raghunath Jafar.
Zveri kortsutas kulmu.
„Võib-olla keegi teist tahab ihust ja hingest selle ekspeditsiooni juhiks saada," ütles ta
ärritatult. „Ma tean, mida teen, ega ole kohustatud kellegagi oma plaane arutama. Kui
saabub aeg anda käsklus, teen ma seda. Kitembo on käsu kätte saanud ja juba mitu päeva
tehakse ettevalmistusi Opari ekspeditsiooniks."
„ Oleme samuti asjast huvitatud ja valmis riskima nagu teiegi, Zveri," sekkus Romero
järsult. „Pidime ju kõik tegutsema ühiselt, mitte nagu isand ja ori."
„Varsti saate teada, et isand olen mina," nähvas Zveri ebameeldival toonil.
Jajah," muigas Romero, „ka tsaar pidas end isandaks, ja te teate, mis temast sai?"
Zveri kargas püsti, haaras revolvri pihku ja sihtis Romerot, kuid samal hetkel lõi neiu ta
käe alt üles ja astus nende vahele.
„Oled ogaraks läinud, Zveri!" karjatas ta.
 „Ära sega end vahele, Zora! See on minu asi ja varem või hiljem tuleb see klaarida.
Siin olen mina peamees ja ma ei salli oma laagris reetureid. Mine eemale."
„Ei!" vaidles neiu tuliselt vastu. „Miguelil polnud õigus, aga ka sinul mitte. Kuid valada
praegu meie endi verd tähendaks kaotada vähimgi väljavaade võita. See vaid külvab
hirmu ja umbusku ning maksab mustanahaliste lugupidamise, sest nad tunnevad, et meil
puudub üksmeel. Pealegi on Miguel relvata, teda tulistada oleks alatu mõrv, see jätaks su
ekspeditsiooni iga korraliku liikme austusest ilma."
Ta prahvatas need sõnad välja vene keeles, mida juuresolijaist
10
mõistsid vaid nemad kahekesi, pöördus siis Migueli poole ja kõnetas teda inglise
keeles.
„Teil polnud õigus, Miguel," lausus ta pehmelt. Juht peab olema meil üks ja sellele
kohale on valitud seltsimees Zveri. Ta kahetseb, et käitus uisapäisa. Vabandage tema ees
oma sõnade pärast, suruge teineteisel kätt ja unustagem see vahejuhtum."
Romero kõhkles viivu ja sirutas siis Zverile käe.
Venelane surus pakutud kätt ja kummardas peenutsevalt.
«Unustame selle, seltsimees," lausus ta morni ilmet säilitades, nagu, muide, ka
mehhiklane.
Väike Nkima haigutas, haakis end sabapidi oksa külge ja ronis kõrgemale. Tema
uudishimu oli rahuldatud. Tal kadus vähimgi huvi võõraste vastu, ent ta otsustas, et isand
peab nende siinolekust teadma. See väikeses peas sündinud mõte kutsus taas esile nii
sügava kurbuse ja otsatu igatsuse Tarzani järele, et Nkimat haaras jälle sünge
otsusekindlus jätkata ahvinimese otsinguid. Võib-olla poole tunni pärast köidab tema
tähelepanu taas mõni tavaline nähtus, kuid praegu oli see tema eluküsimus.
Lennates puult puule, hoidis väike Nkima oma roosakas peos Euroopa saatust, ehkki ta
seda ise ei aimanud.
Päev kaldus õhtusse. Kauguses kõlas lõvi möiratus. Üle Nkima selja jooksid vaistlikult
judinad. Tegelikult ta nii väga ei kohkunudki, mõistes, et puu ladvast ei saa teda kätte
ükski lõvi.
Safari ees kõndiv noormees tõstis pea üles ja kuulatas. „See pole enam kuigi kaugel,
Tony," ütles ta. „Jah, söör, see on üsna lähedal," kostis filipiinlane. „Sa pead õppima ilma
igasuguste «söörideta" läbi ajama, Tony, enne kui me teistega ühineme," tegi noormees
talle märkuse.
Filipiinlane muigas.
«Olgu, seltsimees," nõustus ta. „Olen nii harjuma kõik „söör" nimetama, et mul saama
raske teistmoodi ütlema."
„Kardan, et sellisel juhul pole sa kuigi hea bolševik, Tony."
„Aga ei!" hüüatas filipiinlane. „Miks ma muidu siin olema? Teie arvama, ma tulema
siia jumalast unustatud maale, kus väga palju lõvid, sipelgad, ussid, kärbsed ja moskiitod,
lihtsalt jalutama? Ei, mina tulema andma oma elu Filipiinide iseseisvuse eest."
„Muidugi, see on sinust väga õilis, Tony," lausus kaaslane tõsiselt, „aga mismoodi see
filipiinlastele vabaduse toob?"
11
Antonio Mori sügas kukalt.
„Ei tea," tunnistas ta, „kuid see tegema pahandust Ameerikale."
 Kõrgel puude ladvus ületas nende tee väike ahv. Hetkeks Nkima peatus ja jälgis neid
pisut ning tormas siis edasi.
Pool tundi hiljem möirgas lõvi jälle, nii ähvardavalt ja ootamatult kaikus all džunglis
kõuehäälne kõmin, et väike Nkima pidi äärepealt puu otsast alla kukkuma. Hirmust
kriisates pages ta võimalikult kõrgele ja jäi vihaselt torisedes istuma.
Lopsaka lakaga suurepärane isalõvi tuli lagendikule puu alla, mille, otsas varjas' end
värisev Nkima. Lõvi tõi taas kuuldavale võimsa hääle, ja tema kõrvulukustavast
väljakutsest lõi maa vankuma. Nkima piilus alla ja jättis äkki porina. Selle asemel hakkas
ta ärevalt hüplema, vadistama ja näovigureid tegema. Lõvi Numa vaatas üles ja siis
juhtus midagi kummalist. Ahv lakkas vadistamast ja tõi kuuldavale madala omapärase
kisa. Lõvi silmad, mis olid siiani vihaselt välkunud, omandasid uue, peaaegu õrna ilme.
Ta tõmbas selja küüru ja hakkas külge vastu puutüve hõõruma, metsikute lõugade vahelt
kuuldus tasast nur-rumist. Siis sööstis väike Nkima kiiruga läbi lehestiku allapoole,
sooritas viimase kärme hüppe ja kukkus loomade kuninga paksule lakale.

II. Hindu
Alanud päev tõi vandenõulaste laagrisse uue tegevuse. Beduiinid ei joonud enam kohvi,
valged olid mängukaardid kõrvale pannud ja galla suguharu sõdurid ei mänginud enam
minkalat.
Välilaua taga istus Žveri, andis käsklusi ning jagas Zora ja Raghunath Jafari abiga
ühtaegu laskemoona neist hanereas mööduvatele relvastatud meestele. Miguel Romero ja
kaks teist valget jälgisid laadungi jaotamist kandjate vahel. Metsik mustanahaline
Kitembo sebis väsimatult oma inimeste keskel, kiirustades hommikusöögilt hilinejaid ja
kogudes laskemoona saanud mehi salkadesse. Üksnes seik Abu Batn istus jõude oma
päikesest põlenud sõdurite keskel. Olles alati täielikus lahinguvalmiduses, jälgisid nad
põlglikult kaaslaste korratut sagimist.
„Mitu inimest sa jätad laagrit valvama?" küsis Zora.
12
„Sina koos seltsimees Jafariga jääd minu asemele," vastas Zveri. „Laagrit valvavad sinu
poisid ja kümme askarit."
„Sellest piisab," ütles neiu. „Oleme väljaspool ohtu."
Jah," soostus Zveri, „kuid nii on see vaid esialgu, kuni siia pole ilmunud Tarzan.
Kontrollisin kõike sada korda, enne kui põhilaagri jaoks selle koha valisin. Mul on
andmeid, et ta pole siin ammu käinud, lendas dirižaabliga mingisugusele tobedale
ekspeditsioonile ja kadus kui vjts vette. Olen päris kindel, et ta on surnud."
Niipea kui viimane mustanahaline oli oma lahinguvarustuse kätte saanud, võttis
Kitembo oma suguharu mehed teistest veidi kaugemal kokku ja hakkas nendega vaikselt
rääkima. Nad olid basembo suguharust ja nende juht Kitembo kõneles nende; ga
emakeeles.
Kitembo vihkas kõiki valgeid. Inglased olid vallutanud maa, kus iidsetest aegadest asus
tema rahva kodu, aga et Kitembo oli pärinud pealiku tiitli, kuid ei tahtnud leppida
vallutajate ülemvõimuga, tagandati ta kohalt ja pandi troonile kuulekas marionett.
Metsikule, julmale ja salakavalale pealikule Kitembole olid kõik valged saatana
sigitised, kuid koostöös Zveriga nägi ta võimalust inglastele kätte maksta. Seepärast
kogus ta enda ümber suurel hulgal kaashõimlasi, et liituda ekspeditsiooniga, mis Zveri
kinnitust mööda pidi maa jäädavalt vabastama okupantidest ja andma Kitembole veelgi
suurema võimu, kui seda oli basembo pealikutel.
Siiski oli Kitembol raske säilitada oma inimeste huvi selle ettevõtmise vastu. Inglased
olid põhjalikult õõnestanud tema võimu ja mõju, ja sõdurid, kes varem tema ees
orjameelselt lömitasid, julgesid nüüd avalikult kahelda tema volitustes. Kuni kõik laabus,
inimesed ei nurisenud: rännakud olid lühikesed, peatused vaiksed ning seda kõike
lääneranniku neegrite ja teiste, basembodest vähem sõjakate suguharude liikmete hulgas,
kes täitsid kandjate ja teenrite ülesandeid. Nüüd, kus ees hakkas paistma reaalne oht,
otsustas nii üks kui teine tunda huvi, millist kasu see neile tõotab, soovimata ilmselt nii
valge Zveri kui ka musta Kitembo auahnuse või vastumeelsuse heaks nahka turule viia.
Soovides nüüd rahulolematust pehmendada, alustas Kitembo sõduritega kõnelust,
tõotades neile ühelt poolt jõukust, teiselt
13
poolt karmi karistust, lastes neid sel moel valida kuulekuse ja mässu vahel.
Mõni lubadus, millega ta nende kujutlusvõimet üles küttis, oleks Zverit ja ülejäänud
valgeid retkest osavõtjaid tõsiselt nördima pannud, oleksid nad basembode murdest aru
saanud. Kuid kõige kaalukam põhjendus Kitembo käskudele alistumise kasuks oli
nähtavasti teesklematu hirm, mida enamik kaashõimlasi oma halastamatu pealiku ees
tundis.
Teiste mustanahaliste hulgas oli mõnest suguharust väljatõugatuid ja märkimisväärne
arv kandjaid, kes olid palgatud tavalises korras saatma seda, mida ametlikult nimetati
teaduslikuks ekspeditsiooniks.
Abu Batn oma sõduritega otsustas mõnda aega toetada Zverit kahel põhjusel: esiteks
rahahimust ja teiseks vihavaenust kõigi valgete vastu inglaste tõttu, kes olid kinnitanud
oma ülemvõimu Egiptuses ja isegi kaugetes kõrbetes, mida araablased pidasid oma
igipölisteks maadeks.
Zverit saatvaid teiste rasside esindajaid innustasid, nagu arvati, üllad humaansed
ajendid, ehkki, kui päris aus olla, kõneles nende juht sagedamini varanduse ja võimu
omandamisest kui proletariaadi õnne ja vendluse ideaalidest. '.
Niisiis asus sel kaunil hommikul salapärase Opari poole teele kirev, kuid sellest
hoolimata hirmuäratav ekspeditsioon.
Zora Drinov saatis neid pilguga, laskmata imeilusaid mõistatuslikke silmi Peter Zveri
kujult, kuni viimane kadus pimedasse metsa.
Oli see siis nüüd piiga, kes vaatas rahutul pilgul järele oma ohtlikule teele asunud
armsamale, või...
„Ta võib ka mitte tagasi tulla," kõlas Zora kõrva kohal õline hääl.
Neiu pööras pead ja kohtas Raghunath Jafari ainitist pilku. „Ta-tuleb tagasi,
seltsimees," väitis Zora. „Peter Zveri tuleb minu juurde alati tagasi."
„Olete temas ülemäära kindel," lausus hindu ihara pilgu välkudes.
„Ma tean, mida räägin," vastas neiu oma telgi poole suun-
dudes. •
„Oodake," sõnas Jafar.
„Mida te soovite?"
„Teid," vastas mees. „Mida te leidsite selles toores elajas,
14
 Zora? Mida ta taipab armastusest või ilust? Ainult mina oskan teid hinnata, kaunis
hommikuvärske õis. Minuga saate tunda täiusliku armastuse imetabast õndsust, sest olen
selles kunstis meister. Zveri-taoline loom võib teid üksnes alandada."
Tütarlast valdas iiveldamapanev vastikustunne, kuid ta püüdis seda hindu eest varjata,
sest mõistis, et ekspeditsioon lahkus teadmata ajaks ja nende päevade jooksul viibivad
nad Ja-fariga tegelikult laagris üksinda, välja arvatud käputäis metsikuid mustanahalisi
sõdureid, kelle suhtumist seda sorti asjadesse ei saanud ette aimata. Sellele vaatamata oli
neiu täis otsustavust teha mehe püüdlustele ühemõtteline lõpp.
„Mängite surmaga, Jafar," lausus neiu vaikselt. „Mind ei toonud siia armuseikluste
janu, ja kui Zveri sellest teada saab, mis te mulle ütlesite, tapab ta teid. Ning ärge enam
sellel teemal minuga rääkige."
„Seda polegi vaja,” vastas hindu mõistatuslikult. Tema poolsuletud silmad olid
kiindunud neiu silmadesse. Nii seisid nad teineteise vastas paarkümmend sekundit ja
Zora Drinov tundis, et teda valdab nõrkus ja ta on lähedal allaandmisele. Tahtejõudu
pingutades püüdis ta sellest tundest jagu saada ja hindu tahtele vastu panna. Lõpuks viis
ta pilgu kõrvale. Zora oli võitnud, kuid võit tõi talle nõrkuse ja värinad nagu pärast ägedat
kähmlust. Rutakalt selja pööranud, kiirustas ta oma telgi poole, julgemata tagasi vaadata,
sest kartis taas kohata Raghunath Jafari silmi — kahte kurja kiskjalikku võrendikku.
Seepärast Zora ei märganudki nilbet rahuloluirvitust, mis kõverdas hindu mee-laid huuli,
ega kuulnud lauset, mida ta sosinal kordas: „Seda polegi vaja."
***
Ekspeditsioon liikus mööda looklevat rada, mis viis kaljude jalamile. Need kaljud
ääristasid inimtühja platoo alumist piiri, mille taga peitusid Opari iidsed varemed. Kaugel
läänes lähenes samal ajal vandenõulaste baaslaagrile Wayne Colt. Hiiglasliku lõvi seljas
kükitades jätkas lõunas oma, teekonda väike ahv, kes, tundes end täielikult
karistamatuna, külvas valjuhäälsete solvangutega üle kõiki džungliasukaid, kes teel
iganes ette juhtusid. Julm kiskja, täis põlgust kõigi väiksemate olendite vastu, sammus
kõrgilt vastutuult, tunnetades oma vaieldamatut üleolekut. Numa teel rohtu sööv
antiloobikari tundis lõvi teravat lõhna ja muutus ärevaks, kuid tasus lõvil nende
vaateväljale
15
ilmuda, kui nad ainult jooksid teed andes eemale ja kiskja lähedust kartmata hakkasid
uuesti rohtu näksima, sest lõvi Numa kõht oli täis ja rohusööjad said sellest aru, nagu
mõistavad metsloomad seda, mida ei või mõista inimene oma nüristunud mee-
leorganitega.
Lõvi lõhn jõudis ka teiste loomadeni, kes viibisid kaugemal, ja nemadki muutusid
ärevaks, ehkki nende hirm oli antiloopide ehmatusest väiksem. Need teised olid suured
ahvid To-yati sugukonnast. Vägevad isaahvid ei kartnud kedagi, isegi Numat ennast
mitte, ehkki nende emased ja pojad värisesid hirmust.
Sedamööda, kuidas suur kass lähenes, hakkasid manganid askeldama ja närvitsema.
Ahvikuningas To-yat tagus endale vastu rinda ja paljastas koletud võitluskihvad.
Võimsad õlad kühmu tõmmanud, liikus Ga-yat karja ääre poole vastu lähenevale ohule.
Zu-tho hakkas oma mõhnalistel jalgadel ähvardavalt trampima. Emad kutsusid poegi
enda juurde ja paljud ronisid kõrgete puude alumistele okstele.
 Äkki hüppas tihedast lehestikust karja keskele peaaegu alasti inimene. Loomade pingul
närvid ei pidanud vastu. Vihase lõ-rinaga sööstis kari ootamatult nende hulka ilmunud
vihatud inimese kallale. Esimesena hüppas tema juurde ahvikuningas.
„To-yatil on lühike mälu," lausus inimene manganide keeles.
Ahv seisatas, arvatavasti imestades, et kuuleb emakeelt inimese suust.
„Olen To-yat!" lõrises ta. „Ma tapan!"
„Olen Tarzan," vastas inimene, „ suur kütt, vägev võitleja. Tulin rahuga."
„Tappa! Tappa!" müristas To-yat, ja hiiglaslikud hirmuäratavad isased trügisid
paljastatud kihvadega ettepoole.
„Zu-tho! Ga-yat!" hüüdis inimene käskivalt. „See olen mina, Ahvide Tarzan!"
Kuid isaahve oli juba vallanud hirm ja närvilisus, sest nad olid haistnud Numa tugevat
lõhna, Tarzani äkiline ilmumine ajas nad paanikasse.
„Tappa! Tappa!" märatsesid nad, kuid esialgu kallale veel ei tunginud, vaid läksid
pikkamisi edasi, küttes end üles vajaliku ohjeldamatu hulluseni, mis eelneb välkkiirele
verejanulisele rünnakule ja millele ei suuda vastu seista ükski elusolend.
Ent järsku tõi hiigelsuur pulstunud ahvimammi, seljas tilluke poeg, kuuldavale
läbilõikava kisa.
16
„Numa!" kriiskas ta, pööras ümber, ja põgenes lähima puu otsa.
Silmapilk tormasid kõik emaahvid oma lastega puude otsa varju otsima. Isaste
tähelepanu kandus hetkeks inimeselt uuele ohule. See, mida nad nägid, riisus neilt
viimasegi enesevalitsemise. Otsejoones nende poole tuli raevust põlevate ümmarguste
rohekaskollaste silmadega võimas kullakarva lõvi, tema seljas troonis väike ahv, kes
karjus neile solvavaid sõnu. Vaatepilt masendas To-yati ahve ja esimesena andis alla
kuningas. Tuues kuuldavale metsiku lorina, millega ta püüdis oma autoriteeti päästa,
hüppas To-yat lähima puu otsa, kuna ülejäänud tormasid otsekohe igale poole laiali, jättes
valge hiiglase silm silma vastu hirmuäratava lõviga.
Loomade kuningas hakkas põlevi silmi ja allapainutatud peaga inimese poole liikuma,
vehkides jäiga saba tutiga. Inimene lausus tasasel häälel üheainsa sõna, mis oli kuuldav
vaid paari jardi kaugusele. Sedamaid tõstis lõvi pea, õudne leek tema silmis kustus ning
samal hetkel tõi väike ahv kuuldavale läbilõikava äratundmis- ja vaimustuskisa, kargas
üle Numa pea ning jõudis kolme pika hüppega inimese õlale ja põimis väikesed käed
pronkspruuni kaela ümber.
„ Väike Nkima!" sosistas Tarzan, tundes põsega tema vastu liibunud ahvi karvast palet.
Lõvi lähenes majesteetlikul kõnnakul, nuusutas inimese paljaid jalgu, hõõrus pead tema
külje vastu ja heitis jalge ette maha.
„ Jad-bal-ja!" tervitas ahvinimene lõvi.
.To-yati sugukonna suured ahvid jälgisid toimuvat ohutust kõrgusest. Nende kabuhirm
ja raev vaibusid.
„See on Tarzan!" kuulutas Zu-tho.
,Jah, see on Tarzan," kordas kajana Ga-yat.
To-yat hakkas torisema. Ta ei sallinud Tarzanit, kuid kartis teda, ja nüüd, olles saanud
uusi tõendeid suure tarmangani võimust, lõi veelgi rohkem kartma.
Tarzan kuulatas väikese Nkima südi porisemist. Ta sai teada võõrastest tarmanganidest
ja arvukatest gomanganide sõduritest, kes olid tunginud džunglivalitseja territooriumile.
 Suured ahvid hakkasid rahutult puude otsas nihelema — nad tahtsid alla ronida, kuid
kartsid Numat. Suured isaahvid olid aga ülemäära rasked, et riskida ära minna mööda
puude otsas kulgevat kõrget rada, kus võisid kartmatult liikuda väiksemad
17
ahvid. Seepärast pidid nad ühe koha peal paigal olema, kuni Numa minema läheb.
„Kasige minema!" karjus kuningas To-yat. „Kasige minema ja jätke manganid rahule!"
„Me läheme ära," vastas ahvinimene, „kuid teil ei pruugi karta ei Tarzanit ega Kuldlõvi.
Oleme teie sõbrad. Ma ütlesin Jad-bal-jale, et ta kunagi teisse ei puutuks. Võite alla
tulla."
„Me jääme puu otsa, kuni ta minema läheb," ütles To-yat. „Äkki ta unustab ära."
„OIed argpüks," nähvas Tarzan põlglikult. „Zu-tho või Ga-yat ei karda sugugi."
„Zu-tho ei karda midagi," kuulutas praalivalt hiigelsuur isaahv.
Sõnakestki lausumata ronis Ga-yat kohmakalt alla puu otsast, kus ta oli kükitanud.
Märgatava innuta, kergelt kõhklevana suundus ta Tarzani ja Jad-bal-ja poole. Tema
sugukondla-sed jälgisid pinevalt suurt ahvi, oodates iga hetk kollasesilmse koletise
kallaletungi. Kahtlemata kisub ta Ga-yati lõhki, esialgu lamab aga Tarzani jalge ees ja
jälgib hatuse isaahvi iga pisematki liigutust. Ka džunglivalitseja jälgis hiiglaslikku
Numat, sest keegi ei teadnud temast paremini, et kuidas ka lõvi poleks harjunud oma
isandale alluma, jääb ta ikkagi lõviks. Nende sõpruse kõigi aastate jooksul, alates sellest
ajast, kui Jad-bal-ja oli veel väike tähniline karvatombuke, kuni tänaseni polnud Tar-zanil
olnud kordagi põhjust kahelda kiskja truuduses, ehkki tuli ette silmapilke, mil tal oli
raske metslooma verejanulisi instinkte maha suruda.
Ga-yat tuli lähemale. Väike Nkima, kes tundis end isanda õlal turvaliselt, torises ja
vaterdas, lõvi aga vaatas laisalt silmi pilgutades hoopis kõrvale. Oht, kui see üldse olemas
oli, möödus: ähvardusest oleks hoiatanud lõvi ainitine silmavaade.
Tarzan astus ette ja pani käe sõbralikult ahvi õlale.
„See on Ga-yat," ütles ta Jad-bal-ja poole pöördudes, «Tarzani sõber, ära talle liiga tee."
Ta ei öelnud neid sõnu inimkeeles. Vahest ei saanud tema valitud suhtlemisvahendit
üldse nimetada keeleks, kuid nii lõvi, suur ahv kui ka väike Manu said temast aru.
„Utle manganidele, et Tarzan on väikese Nkima sõber," va-distas ahvike. „Ärgu nad
ahvipõnn Nkimale liiga tehku."
„Olgu nii, nagu ütles Nkima," lausus ahvinimene Ga-yatile.
18
„Tarzani sõbrad on Ga-yati sõbrad," vastas suur ahv.
„Ongi hästi," sõnas Tarzan. „Nüüd ma lahkun. Ütle To-yati-le ja teistele, milles me
kokku leppisime, samuti teata neile, et Tarzani maal viibivad võõrad. Tuleb neid jälgima
hakata, kuid ainult nii, et nad teid ei märkaks, sest need võivad olla halvad inimesed,
kellel on kepid, mis paiskavad välja surma koos suitsu ja hirmsa mürinaga. Tarzan läheb
nüüd vaatama, miks need inimesed tema maale tulid."
***
Pärast sefca, kui ekspeditsioon Opari poole teele asus, hakkas Zora Drinov Jafarist
eemale hoidma. Peavalule vihjates ei väljunud ta peaaegu üldse telgist. Hindu ei astunud
omalt poolt mingeid samme kohutmiseks. Nii möödus esimene päev. Järgmisel
hommikul kutsus Jafar enda juurde laagri valvamiseks ja toidu hankimiseks mahajäetud
askaride peamehe.
 „Täna on hea päev jahti pidada," ütles Raghunath Jafar. „Kõik märgid näitavad seda.
Võta kaasa kõik oma inimesed, minge metsa ja ärge enne päikese loojakut tagasi tulge.
Kui te seda teete, ootavad teid kingitused lisaks lihale, mille hangite ja võite ära süüa.
Said aru?"
,Jah, bwana," vastas mustanahaline.
„Võtke endaga kaasa valge naise neegrist toapoiss. Teda pole siin vaja. Minu boi jääb
siia meile süüa tegema."
„Aga kui poiss äkki tulla ei taha?" oletas neeger.
„Teid on palju, tema aga üksinda, kuid naisele ärge öelge, et te ta kaasa võtate."
„Ja mis kingitused need on?" uudistas peamees.
„Riidetükk ja padrunid," vastas Jafar.
„Ja jatagan, mille te rännakule kaasa võtate?"
„Ei," vastas Jafar.
„Täna on jahiks vilets ilm," venitas mustanahaline selga keerates.
„Kaks riidetükki ja viiskümmend padrunit," tõotas Jafar. „Ja jatagan."
Pärast pikka jagelemist oli tehing lõpuks sõlmitud.
Peamees kutsus oma askarid kokku ja käskis neid valmistuda jahiks, viidates pruuni
bwana käsule, kuid kingitustest ta ei iitsatanudki. Kui kõik oli valmis, saatis ta ühe oma
mehe valge naise toapoisi järele.
19
„Sa saadad meid jahil," ütles see poisile. „Kes seda otsustas?" küsis Wamala
umbusklikult. „Pruun bwana," vastas peamees Kahiya. Wamala naeris.
„Mina täidan oma emanda, mitte pruuni bwana käske."
Kahiya sööstis talle kallale, vajutades harali sõrmedega peopesa talle suule, kahelt poolt
aga haarasid Wamalast kinni kaks askarit.
„Nüüd täidad sa Kahiya käske," sõnas peamees, ja sõdurid suunasid värisevale
noorukile jahiodad. „ Niisiis, kas tuled meiega jahile?"
„Tulen," sosistas Wamala. „Tegin lihtsalt nalja."
Sel ajal kui Zveri ekspeditsiooni Opari poole juhtis, kiirustas oma inimesi tagant Wayne
Colt, kes ei mallanud ära oodata kohtumist vandenõulaste põhigrupiga. Kõige tähtsamad
vandenõulased saabusid Aafrikasse eri punktide kaudu, et oma arvukusega suurt
tähelepanu mitte äratada. Selle plaani kohaselt randus Colt läänerannikul, sõitis rongiga
sisemaale ehitatava raudtee lõpp-peatusse, kust siirdus jalgsi pikale raskele teekonnale. Ja
nüüd, mil sihtkohani oli juba kiviga visata, ei läbenud ta enam panna punkti oma rännaku
antud etapile. Pealegi põles ta soovist tutvuda selle riskantse ürituse ninameestega. Ainu-
ke, keda ta seni tundis, oli Peter Zveri.
Noor ameeriklane tunnetas täielikult suurt riski, millele ta välja läks, sidudes end
vandenõuga, mille eesmärk oli õõnestada rahu Euroopas ja kutsuda esile rahutusi suurel
maa-alal Kir-de-Aafrikas. Selleks tuli teha vastavat kihutustööd, mis pidi tekitama
arvukates sõjakates suguharudes rahulolematust. Eriti tuli arvestada seda asjaolu, et
märgatav osa sellest operatsioonist pidi aset leidma piirkondades, kus Inglismaa
mõjuvõim oli väga oluline. Ent Colt oli noor, täis energiat, ja need asjaolud ei rikkunud ta
tuju.
Teel tundis Colt kohutavat igatsust meeldiva või võrdväärse suhtlemise järele, sest
Tony lapsik mõistus ei suutnud tõusta kõrgemale jampslikust ideest Filipiinide
iseseisvusest või unis-Lusest saada ilusad rõivad, mis ta ostab kohe, kui saab kätte oma
osa Fordi ja Rockefelleri varandusest.
Ent hoolimata Tony intellektuaalsetest puudustest, kiindus Colt siiralt noorukisse, ning
kui tal oleks tulnud valida tema ja Zveri vahel, oleks ta eelistanud suhtlemist
filipiinlasega. Lühike
20
tutvus venelasega New Yorgis ja San Franciscos veenis teda selles, et nende vahel ei
saa tekkida vaimset lähedust ja tal polnud põhjust arvata, et leiab lähedasi sõpru
vandenõulaste hulgas.
Kangekaelselt edasi minnes kinnistas Colt ainult ähmaselt oma mällu džungli
maastikku ja hääli, mis olid muutunud talle juba üsna tüütavaks. Ja kui ta olekski
hoomanud hääli, siis vaevalt et treenimata kõrv oleks tabanud väikese ahvi lakkamatut
torisemist, mis kõlas tihedas lehestikus. Ja kui olekski tabanud, poleks ta sellele erilist
tähtsust omistanud, sest ta ei võinud teada, et ahv istub pronkspruuni kehaga metsa-
Apollo õlal, kes järgneb hääletult talle puude alumisi oksi mööda.
Tarzan arvas, et kindlasti suundub see valge mees, kelle jälje ta oli kogemata leidnud,
võõraste baaslaagrisse. Ta järgnes Wayne Golfile visa ja kannatliku ürgkütina, kes hiilib
jahisaagi poole. Samal ajal tema õlal trooniv ahvike Nkima riidles isandaga selle pärast,
et viimane ei tõtta tarmanganit ja kogu tema salka hävitama, sest väikesel Nkimal oli
verejanuline loomus, eriti kui veretööd sai teha võõraste kätega.
***
Sel ajal kui Colt läbematult oma inimesi kiirustas, Tarzan aga koos toriseva Nkimaga
tema kannul liikus, lähenes Raghunath Jafar Zora Drinovi telgile. Zora lamas asemel ja
luges raamatut. Äkki langes lävele ilmunud kogust raamatu leheküljele vari ja neiu tõstis
silmad.
Hindu naeratas oma nilbet lipitsevat naeratust.
„Tulin vaatama, kas teie peavalu on mööda läinud," ütles ta.
„Tänan, ei ole," vastas neiu külmalt, „aga kui mind ei tülitata, siis ehk läheb."
Vihje kõrvust mööda lasknud, astus Jafar telki ja istus kokkupandavale toolile.
„Laagris pole ainsatki hinge," ütles ta, „ja ma tundsin end nii üksi. Kas teie ka?"
„Ei," lõikas Zora. „Olen täiesti rahul sellega, et võin üksinduses puhata.".
„Teie peavalu algas nii äkitselt," ütles Jafar. „Veel üsna hiljuti näisite täiesti terve ja
energiline."
Neiu ei vastanud. Ta mõtiskles selle üle, kuhu oli kadunud
21
boi Wamala ja miks ei täitnud ta käsku mitte kedagi tema juurde lasta. Arvatavasti
luges Raghunath Jafar tema mõtteid, sest Ida-Indiast pärit inimestele omistatakse sageli
üleloomulikke võimeid, kuigi ilma erilise põhjuseta. Oli kuidas oli, aga tema järgmised
sõnad kinnitasid niisugust tõenäosust.
„Wamala läks askaridega jahile," lausus mees.
„Ma pole talle selleks luba andnud," ütles Zora.
„Mina võtsin endale selle julguse," sõnas Jafar.
„Teil polnud õigust," vihastas neiu voodi servale istudes. „T6 lubate endale liiga palju,
seltsimees Jafar."
„Üks hetk, mu armas," lausus hindu leplikul toonil. „Ei maksa tülitsema hakata. Nagu
teate, armastan teid, armastus aga ei vaja kõrvalisi silmi. Võib-olla lubasingi ma endale
liiga palju, kuid ainult selleks, et saada võimalust teile rahulikult oma südant avada. Ja
pealegi, nagu teate, on armastuses ja sõjas kõik vahendid lubatud."
«Sellisel juhul on meie vahel sõda," hüüdis tütarlaps, „sest nii teie kui minu poolt pole
see mingi armastus. Seda, mis teie tunnete, seltsimees Jafar, nimetatakse hoopis teise
nimega, mina aga tunnen nüüdsest peale teie vastu põlgust. Ma ei ihaldaks teid isegi siis,
kui oleksite maailmas ainuke meesterahvas, ja kui Zveri tagasi tuleb, luban teile, et selle
eest te veel maksate."
„Ma sunnin teid mind armastama ammu enne Zveri tagasi-jõudmist," hüüdis hindu
kirglikult. Ta tõusis ja läks neiu juurde. Zora kargas püsti ja vaatas ringi, otsides kaitseks
relva. Pad-runitasku ja kabuur revolvriga rippusid tooli küljes, millelt Jafar oli püsti
tõusnud, püss aga asus telgi teises nurgas.
„Olete täiesti relvitu," ütles.hindu. «Märkasin seda kohe, kui telki astusin. Ka appi
kutsuda pole mõtet, sest laagris pole kedagi peale meie ja minu boi, kuid ta teab, et kui
elu talle armas on, siis siia tohib ta tulla vaid minu kutsumise peale."
„Olete elajas," pigistas neiu läbi hammaste. «Olge ometi mõistlik, Zora," tõstis Jafar
häält. „Ma ei palugi palju — üksnes hellust, tükki ma teil küljest ära ei võta, teil endal
läheb kergemaks. Zveri ei saa midagi teada. Kui me tsiviliseeritud maailma tagasi
pöördume ja te otsustate mind maha jätta, ei püüa ma teid kinni hoida. Ent olen kindel, et
suudan teid õpetada mind armastama ja me saame väga õnnelikuks." „Välja siit!" käskis
neiu.
Tema häälest ei kostnud hirmu ega hüsteerikat. Toon oli väga
22
rahulik, ühtlane ja vaoshoitud. Kirest lõplikult pimestamata inimesele oleks see võinud
ühte-teist tähendada: karmi otsusekindlust ennast kaitsta kuni surmani välja, kuid
Raghunath Jafar nägi vaid oma ihaluse naist ja rutakalt ettepoole astudes haaras temast
kinni.
Zora Drinov oli noor, nõtke ja tugev, ent sellest hoolimata ei suutnud ta vastu panna
kogukale hindule, kellel rasvakihi all peitus suur kehaline jõud. Zora püüdis lahti rabelda
ja telgist välja joosta, kuid Jafar haaras temast kinni ja tiris tagasi. Siis tungis naine talle
raevukalt kallale ja hakkas kõrvakiile laduma. Jafar pigistas teda kõvemini oma käte
vahele ja hakkas aseme poole vedama.

III. Hauast tõusnud .

Wayne Colti teejuht, kes sammus kõige ees, seisatas äkki, pööras ümber ja osutas laialt
naeratades käega eemale.
„ Laager, bwana," hüüatas ta rõõmsalt.
„Jumal tänatud!" ohkas Colt kergendatult.
„Kuid seal pole kedagi," teatas teejuht.
„Paistab küll sedamoodi," soostus Colt. „Tuleb kontrollida."
Oma meeste saatel hakkas ta telkide poole minema. Väsinud kandjad viskasid laadungi
maha ja koos askaridega heitsid puude varju pikali, kuna Colt ja Tony hakkasid laagrit
üle vaatama.
Äkki köitis noore ameeriklase tähelepanu vabisev telk. „Seal on keegi," sõnas ta Tonyle
ja suundus otsustavalt sissekäigu poole.
 Colti pilgule avanev pilt rabas teda ootamatusega: põrandal võitlesid mees ja naine.
Mees pigistas kätega ohvri paljast kaela ilmse kavatsusega kägistada, naine kaitses end
nõrgalt rusikatega, tagudes meest näkku.
Jafar oli niivõrd haaratud oma meeletust katsest neidu vallutada, et märkas Colti
juuresolekut alles siis, kui tundis rasket kätt õlale langevat ja end jõuga eemale
tõugatavat.
Raevust pime, kargas ta jalule ja sööstis ameeriklasele kallale, kuid kohtas vastulööki ja
lendas tagasi. Ta tormas uuesti rünnakule ja sai uuesti tugeva hoobi näkku. Seekord
varises Jafar põrandale. Kui ta vaevaliselt üles tõusis, haaras Colt temast kinni,
23
pööras näoga ukse poole ja viskas telgist välja, andes talle tagatipuks osava jalahoobi
tagumikku.
„Kui ta mõtleb tagasi tulla, Tony, siis lase ta maha," nähvas Colt filipiinlasele, pöördus
siis neiu poole, aitas tal jalule tõusta, talutas hoolitsevalt aseme juurde ja pani pikali.
Leidis siis, et ämbris oli vett ning niisutas neiu laupa, kaela ja randmeid.
Telgist välja lennanud, nägi Raghunath Jafar puude varjus lesivaid kandjaid ja
askarisid. Samuti märkas ta morni kindlameelse ilmega Antonio Morit, kes surus peos
püstolipära. Vihaseid needusi sajatades keeras Jafar ümber ja suundus oma telgi poole,
raevust surnukahvatu ja tapmisiha südames.
Vahepeal oli Zora Drinov silmad lahti löönud. Ta nägi enda üle kummarduva Wayne
Colti osavõtlikku nägu.
Lehestikku varjunud Ahvide Tarzan nägi all aset leidnud tüli. Üheainsa vaikselt öeldud
sõnaga pani ta põriseva Nkima suu kinni. Tarzan nägi vappuvat telki, mis oli äratanud
Colti tähelepanu, nägi sealt kuulina väljalendavat hindut, samuti ähvardava moega
filipiinlast, kes ei lasknud Jafaril edasi skandaa-litseda. Need asjaolud ei pakkunud
ahvinimesele erilist huvi. Nende inimeste vahelised lahkhelid ja tülid ei äratanud temas
uudishimu. Ta tahtis selgitada nende siinviibimise põhjust ja selleks mõtles ta välja kaks
plaani. Esimene: hoida neil kogu aeg silm peal, kuni inimeste teod avavad talle selle,
mida ta tahtis teada. Teine: teha kindlaks, kes on ekspeditsiooni juht, minna siis laagrisse
ja nõuda vajalikku teavet. Kuid seda ei tee ta enne, kuni ei saa piisavalt andmeid, et
tegutseda kindla peale. Mis puutus telgis aset leidnud sündmustesse, siis sellest ei tead-
nud ta midagi ega tahtnudki teada.
Avanud silmad, vaatas Zora Drinov mitu sekundit ainiti tema üle kummardunud
inimese nägu.
„Olete arvatavasti seesama ameeriklane," sosistas ta lõpuks.
„Minu nimi on Wayne Colt," vastas mees, „ja et te taipasite, kes ma olen, siis on see
seltsimees Zveri laager."
Neiu noogutas.
„Tulite väga õigel ajal, seltsimees Colt," ütles Zora. „Tänage selle eest jumalat," vastas
Colt. „Jumalat ei ole," tuletas neiu meelde. Colt punastas.
„Inimene on pärilikkuse ja harjumuste tulemus," pomises ta ennast õigustades.
24
Zora Drinov naeratas.
„See on tõsi, kuid meie eesmärk selles just seisabki, et teha lõpp kõigile halbadele
harjumustele mitte üksnes inimeses endas, vaid ka kogu maailmas."
 Sellest hetkest, kui Colt oli neiu asemele pikali pannud, hakkas ta Zorat salamahti
uurima. Ta ei teadnud, et Zveri laagris viibib valge naine, ent kui olekski teadnud, poleks
ta ilmaski lootnud kohata Zora-taolist tütarlast. Pigem oli ta valmis kujutlema
naisagitaatorit, kes oli pakkunud end Aafrika ürgmetsades saatma meestekampa —
toorest lohakat keskealist maanaist. Kuid see tütarlaps, alates lopsakast lokkis
juuksekuhilast kuni väikese elegantse jalakeseni, oli talupojatüübi täielik vastand ning
paistis silma korralikkuse ja elegantsiga, niivõrd kui see sellises olukorras võimalik oli.
Tagatipuks oli ta noor ja ilus.
„Kas seltsimees Zverit pole laagris?" küsis Colt.
„Ei, ta läks lühiajalisele retkele."
,Ja polegi kedagi, kes meid teineteisele esitleks?" naeratas mees.
„Oo, andke mulle andeks," ütles neiu. „Minu nimi on Zora Drinov."
„Ei oodanud nii meeldivat üllatust," sõnas Colt. „Arvasin, et kohtan üksnes igavaid
mehi, selliseid, nagu ma ise. Aga kes oli see mees, keda ma segasin?"
„ Hindu Raghunath Jafar."
„0n ta meie mehi?" uudistas Colt.
„Jah, on küll," vastas neiu, „aga mitte kauaks. Ainult Zveri tagasitulekuni." „See
tähendab?"
„See tähendab, et Peter tapab ta." Colt kehitas õlgu.
,Ja asja eest. Ehk pean mina seda tegema?"
„Ei," väitis Zora, „jätke see Peteri hooleks."
,,Teid jäeti laagrisse üksi, ilma kaitseta?"
„Ei. Peter jättis siia minu toapoisi ja kümme askarit, kuid Jafar oskas nad kuidagi
minema sokutada."
„Nüüdsest peale pole teil vaja midagi karta," teatas Colt. „Ma hoolitsen selle eest, kuni
Zveri tagasi tuleb. Praegu ma lahkun teist — tuleb laager üles lüüa —, aga saadan kaks
askarit teie telgi ette valvama."
„Olete väga armastusväärne," tänas Zora, „kuid arvan, et
25
nüüd, mil te siin olete, langeb see vajadus ära."
„Nii või teisiti, kuid ma teen korralduse," ütles Colt. «Tunnen end siis rahulikumalt."
„ Kui olete end sisse seadnud, siis tulge õhtusöögile," kutsus neiu, kuid samas
kohmetus. „Ah, ma unustasin hoopiski, et Jafar saatis mu teenri ära. Olen jäänud ilma
kokata."
„Siis ehk suvatsete koos minuga õhtust süüa," pakkus mees. „Minu teener oskab päris
korralikult süüa teha."
«Meelsasti, seltsimees Colt," vastas Zora.
Ameeriklane väljus, neiu heitis selili ja sulges silmad. Kuidas see inimene erines tollest,
keda ta oli endale kujutlenud! Tema nägu ja eriti silmi meenutades ei võinud Zora
uskuda, et niisugune inimene on võimeline reetma oma isa või kodumaad, kuid siis ütles
endale, et paljud inimesed salgavad ideede nimel maha oma lähedased. Teine asi olid
tema kaasmaalased. Nad olid alati elanud türanliku võimu ikke all. Ja mida rahva kaitsjad
iganes tegid, uskusid nad siiralt, et teevad seda enda ja oma maa hüvanguks. Neid, keda
panid liikuma ausad soovid, ei saanud süüdistada reetmises, ja ikkagi, olles läbi ja lõhki
venelanna, põlgas ta teiste riikide kodanikke, kes tõusid oma valitsuse vastu, selleks et
aidata võõrriiki. Kuigi meil pole midagi selle vastu, et saada kasu välisriikide
palgasõdurite ja reeturite tegevusest, ei tohi me neist vaimustuda.
Colt läks Zora telgist oma inimeste juurde, kes maas puhkasid, vajalikke korraldusi
andma. Telgi katte alt saatis teda Raghunath Jafari pilk. Hindu nägu oli raevust
moondunud, silmis lõõmas vaenutuli.
Ülalt jälgiv Tarzan nägi, et ameeriklane andis oma inimestele korraldusi. Selle
noormehe isik jättis Tarzanile meeldiva mulje. Ja siiski olid tal ameeriklase vastu
samasugused tunded kui kelle tahes võõra vastu, sest sügaval ahvinimese südames pe-
sitses ürgne loomalik umbusk kõigi võõraste ja eriti valgete suhtes. Tarzan jälgis võõrast
ja tema vaateväljast ei jäänud midagi kõrvale. Nii nägi ta Raghunath Jafari väljumas
telgist, püss käes. Seda märkasid vaid kaks — Tarzan ja pärdik Nkima, kuid üksnes
Tarzan nägi selles halba tähendust.
Raghunath Jafar läks laagrist välja ja suundus džunglisse. Hüpates puult puule, järgnes
talle hääletult Ahvide Tarzan. Jafar möödus ringiga laagrist, astudes teda varjava
džungliroheluse keskel, ja jäi siis seisma. Sellelt kohalt nägi ta kogu laagrit,
26
jäädes ise märkamatuks.
Colt jälgis, kuidas kraami paigutatakse ja talle telki püstitatakse. Tema inimesed olid
kõik hõivatud mitmesugusest tegevusest. Nad olid väsinud ega kõnelnud peaaegu üldse.
Põhiliselt töötasid inimesed sõnatult ja maad võttis ebatavaline vaikus, mille äkki
lõhestasid piinarikas valukisa ja püssipauk. Need helid sulasid ühte ja võimatu oli
kindlaks teha, mis millele eelnes. Kuul vihises Colti meelekohast mööda ja rebis
kõrvanibu ühel ameeriklase kaaslaselt, kes seisis tema taga. Silmapilk asendus laagri
rahulik elu paabeli segadusega. Kõigepealt puhkes vaidlus selle üle, kust lask ja kisa
kostsid, kuid Colt märkas suitsupilvekest, mis tõusis kohe laagri piiri tagant paksust
lehestikust.
„Näete, sealt!" hüüatas ta ja tormas sinnapoole.
Askaride juht pidas ta kinni.
„Ärge minge, bwana," hoiatas ta. „Seal võib olla vaenlane. Tulistame enne džungli
läbi."
„Ei," kostis Colt, „kõigepealt teeme luuret. Võta osa oma inimesi ja mine nendega
paremalt, mina lähen ülejäänutega vasakult poolt ringi. Kammime džungli läbi, liikudes
üksteisele vastu."
Džunglis kohtasid mõlemad grupid täielikku vaikust — ei linnutiibade plaginat, ei
vähimatki muud vihjet elusolendi juuresolekule. Mõne aja pärast grupid ühinesid,
leidmata märke tulistajast. Nüüd hakkasid nad poolkaares Colti käskluse peale laagri
poole minema.
Laagri piiril avastas Colt maas lebava inimese. See oli Rag-hunath Jafar, surnud. Jafari
parem käsi hoidis püssi, tema rinnas tolknes raske nool.
Laiba ümber tunglevad neegrid vahetasid küsivaid pilke, vaatasid siis džungli poole ja
üles puude otsa. Üks neis uuris lähemalt noolt.
«Sellist pole ma veel näinud," ütles ta. „Seda pole teinud inimese käed."
Mustanahalisi valdas kohe uskumatu hirm.
„Nool oli määratud pruunile bwanale," lausus teine, „ seega on deemon, kes selle välja
laskis, meie bwana sõber. Meil ei pruugi karta."
 See seletus rahuldas mustanahalisi, kuid ei rahuldanud Colti. Ta mõtiskles selle üle
laagrisse tagasi pöördudes pärast seda,
27
kui oli käskinud hindu maha matta.
Zora Drinov seisis telgi lävel ja Colti märgates läks talle vastu.
„Mis see oli?" küsis ta. „Mis juhtus?"
„Seltsimees Zveri ei tapa Raghunath Jafari," vastas Colt.
«Mispärast?"
„Sellepärast et Raghunath Jafar on juba surnud." „Kes võis seda teha?" huvitus Zora,
kui ameeriklane oli talle rääkinud, kuidas suri Jafar.
„Pole õrna aimugi," tunnistas Colt. «Täielik mõistatus, kuid see tähendab, et laagrit
jälgitakse ja me ei tohi mingil juhul üksipäini džunglisse minna. Inimesed usuvad, et nool
lasti välja, päästmaks mind mõrvari kuulist, ja kuigi ma täiesti usun, et Jafar kavatses
mind tappa, arvan siiski, et oleksin mina üksinda džunglisse läinud, oleksin tema asemel
surnud olnud. Kas pärismaalased on teid tülitanud pärast laagri üleslöömist? Kas teil pole
olnud nendega ebameeldivaid kokkupõrkeid?"
„ Selle aja jooksul pole me kohanud ainsatki pärismaalast. Oleme tihti arutanud, et
paikkond tundub täiesti mahajäetud ja inimtühi, vaatamata sellele, et siin on rohkesti
ulukeid."
«Võimalik, et see tõik just kinnitabki seda, et paikkond on inimtühi või ainult tundub
selline. Täiesti usutav, et oleme juhuslikult sattunud mõne ebatavaliselt kurja suguharu
maa-ala-le. Sellisel moel annab ta võõrastele märku, et nad on ebasoovitavad isikud."
«Ütlesite, et üks teie omadest sai haavata?" küsis Zora. «Pole midagi tõsist. Kuul vaid
kriimustas kõrva." „Kas ta oli teie kõrval?" «Otse minu selja taga," vastas Colt. „Ma ei
kahtle, et Jafar tahtis tappa teid." «Võimalik," lausus Colt, «kuid tal ei läinud see korda.
Ta ei suutnud isegi rikkuda mu söögiisu, ja kui õnnestub maha rahustada mu teenrit, siis
võime peagi õhtust süüa."
Tarzan ja Nkima jälgisid eemalt Raghunath Jafari matmist, eidi hiljem nägid nad
Kahiya ja askaride tagasipöördumist koos amala, Zora boiga, kelle Jafar oli laagrist ära
saatnud.
„Aga kus on siis see määratu hulk tarmanganisid ja gomanganisid, kes sinu kinnitust
mööda laagris viibivad?" pöördus Tarzan Nkima poole.
«Nad võtsid oma tuld sülitavad kepid ja läksid ära," vastas väike Manu. «Nad peavad
jahti Nkimale."
28
Ahvide Tarzan naeratas oma haruldast naeratust.
„Tuleb nad üles otsida ja järele uurida, mis neil plaanis on, Nkima," lausus ta.
„Kuid varsti läheb pimedaks," anus Nkima, „ning siis ilmuvad lagedale Sabor, Sheeta
ja Histah, kes hakkavad samuti Nki-male jahti pidama."
Pimedus laskus maale enne, kui Colti teener teatas, et õhtusöök on valmis.
Vahepeal oli Tarzan oma plaani muutnud ja laagri kohale puu otsa tagasi tulnud. Ta oli
veendunud, et ekspeditsioon, kelle baasi ta oli avastanud, kavatseb midagi räpast. Laagri
mõõtmed kinnitasid, et siin paikneb arvukalt inimesi. Tuli tingimata selgitada, kuhu ja
mis eesmärgil nad olid läinud. Oletades, et millist eesmärki retk ka ei taotleks, võib see
loomulikult olla laagris põhiline kõneaine, hakkas Tarzan otsima mugavat kohta, kust
võiks rühma valgete inimeste jutuajamist pealt kuulata. Kui Zora Drinov ja Wayne Colt
laua äärde õhtust sööma istusid, seadis nende pea kohal hiiglasliku puu lehestikus end sis-
se Tarzan.
„Täna elasite te läbi karmi katsumuse," alustas Colt, „kuid käitute nii, nagu poleks
midagi juhtunud. Teil on terasest närvid."
„Olen elus nii palju katsumusi läbi teinud, seltsimees Colt, et mul polegi enam närve,"
vastas neiu.
„Saan aru," lausus Colt. „Elasite ju Venemaal läbi revolutsiooni."
„Sel ajal olin veel laps," täpsustas Zora, „kuid mäletan seda väga hästi."
Colt silmitses teda terase pilguga.
„Otsustades teie välimuse järgi," alustas ta ettevaatlikult, „ei ole te proletaarset
päritolu."
„Minu isa oli mustatööline. Ta suri tsaarircžiimi ajal asumisel. Sellest ma õppisingi
vihkama kõike monarhistlikku ja kapitalistlikku, ja kui mulle tehti ettepanek liituda
seltsimees Zve-riga, nägin ma teistsugust võimalust kätte maksta ning ühtlasi kaitsta oma
klassi huvisid kogu maailmas."
„Kui ma viimast korda nägin Zverit Ameerika Ühendriikides," lausus Colt, „ei avanud
ta neid plaane, milliseid praegu teoks teeb, sest ta ei puudutanud sõnagagi ekspeditsiooni.
Kui ma aga sain käsu ühineda temaga siin, ei teatatud mulle vähimaidki
29
üksikasju. Nii et ma olen täielikus teadmatuses tema eesmärkidest."
„Tõelised sõdurid alistuvad käskudele neid arutamata," tuletas Zora meelde.
„Jah, ma tean," soostus Colt, „kuid samal ajal võib ka halb sõdur teinekord tegutseda
palju arukamalt, kui ta teab eesmärki."
„Loomulikult ei kujuta üldine plaan endast mingit saladust neile, kes siia kokku on
tulnud," ütles Zora. „]a kui ma selle teile avaldan, pole ma mingit saladust välja andnud.
See on osa märksa ulatuslikumast plaanist: tõmmata kapitalistlikud riigid sõdade ja
revolutsioonide vööndisse, et neil poleks jõukohane ühise rindena meie vastu välja
astuda.
Meie emissarid tegutsevad juba pikemat aega Indias, et lähendada revolutsiooni, mis
tõmbab eemale Suurbritannia tähelepanu ja armee. Mehhikos ei edene asjad nii hästi, kui
kavandasime, kuid jääb veel lootus, samal ajal kui Filipiinidel on meie väljavaated
paljutõotavad. Olukorda Hiinas teate te hästi. See riik on täiesti abitu, kuid loodame, et
meie abiga suudab ta lõppude lõpuks luua reaalse ohu Jaapanile. Itaalia on väga ohtlik
vastane ja me viibime siin džunglis põhiliselt eesmärgiga tõmmata ta sõtta
Prantsusmaaga."
„Aga mismoodi võib seda saavutada siin, Aafrikas?" küsis Colt.
«Seltsimees Zveri arvab, et see pole keeruline," ütles neiu. „On hästi teada, et
Prantsusmaa ja Itaalia vahel on pinged ja võistlus, nende püüd saavutada ülemvõim merel
pidi äärepealt skandaalse pöörde võtma. Ühe poole esimene avalik väljaastumine võib
kergesti viia sõjani, kuhu tõmmatakse kogu Euroopa."
„Ent kuidas saab Zveri Aafrika ürgmetsades tegutsedes Itaaliat Prantsusmaaga kokku
tõugata?" uuris ameeriklane.
„Praegu tegeleb sellega Roomas prantsuse ja itaalia punaste delegatsioon. Vaesekesed
teavad ainult osa plaanist ja kahjuks tuleb nad meie ülemaailmse plaani nimel ohvriks
tuua. Neile anti paberid, mis sisaldavad Itaalia Somaalia okupeerimise plaani Prantsuse
vägede poolt. Sobival hetkel avaldab üks seltsimees Zveri Rooma salaagente fašistlikule
valitsusele vandenõu, ja otsekohe tungib suur hulk meie oma mustanahalisi, kes on ümber
rõivastatud Prantsuse mustanahalise armee mundrisse, Itaalia
30
Somaaliasse, kusjuures neid juhivad valged meie ekspeditsioonist, kes on ümber
rõivastatud prantsuse ohvitserideks.
Esialgu tegutsevad meie agendid Egiptuses ja Abessiinias ning Põhja-Aafrika
pärismaalaste suguharude seas. Oleme kindlalt veendunud, et niipea kui Prantsusmaa ja
Itaalia tähelepanu tõmmatakse sõjaga kõrvale, Suurbritannia aga satub ärevusse
revolutsiooni pärast Indias, tõusevad Põhja-Aafrika pärismaalased üles pühaks sõjaks, et
heita välismaise ülemvõimu ike ja kehtestada kogu mandril suveräänsed nõukogude
riigid."
«Riskantne ja suurejooneline üritus!" hüüatas Colt. „Aga see nõuab ju väga palju raha
ja inimesi!"
„See on seltsimees Zveri vaimusünnitus," ütles neiu. „Ma ei tea muidugi kõiki
üksikasju, kuid tean täpselt, et olles esialgseteks ettevõtmisteks küllalt hästi varustatud,
loodab seltsimees Zveri suurel määral selle piirkonna peale põhilise kullakoguse
hankimiseks, mida on vaja väga suurteks operatsioonideks ja mis peab tagama lõpliku
edu."
«Kardan, et sellisel juhul saab ta kaotuse osaliseks," lausus Colt, «sest sellel metsikul
maal ei leidu nii palju aardeid, et selliseid ülisuuri programme teoks teha."
«Seltsimees Zveri arvab teisiti," väitis Zora. «Tegelikult see retk, millega ta praegu
hõivatud on, kavandatigi just talle vajalike aarete hankimiseks."
Üleval pimeduses lamas vähimatki häält tegemata jämedal oksal ahvinimene, sirutanud
end mugavalt välja. Tema terased kõrvad ei lasknud kaotsi minna ainsatki alt kostvat
sõna. Ahv-inimese pronkspruunil seljal magas kerratõmbunult pärdik Nki-ma, kel polnud
õrna aimugi nende hirmuäratavate sõnade mõttest, mis jäid tal kuulmata. Need olid
sõnad, mis ähvardasid kõigutada seaduslikke valitsusi kogu maailmas.
«Kui see pole saladus," ei jätnud Colt järele, «kust seltsimees Zveri loodab nii suurt
kullavaru leida?"
„Opari kuulsatest maa-alustest varakambritest," vastas neiu. «Olete neist kindlasti
kuulnud."
,Jah," kostis Colt, «aga ma arvasin alati, et see on puhas fantaasia. Kogu maailma
rahvaluule kubiseb sellistest väljamõeldistest."
«Kuid Opar pole väljamõeldis," ütles Zora.
Kui Tarzanile avanenud rabav teave talle mõju avaldaski, siis väliselt ei paistnud see
kuidagi silma. Ta kuulas, säilitades
31
ülimat rahu ja enesevalitsust. Niisama edukalt oleks ta võinud olla hiiglasliku puuoksa
koor, millel ta lamas, või lopsakas lehestik, mis varjas teda kõrvaliste pilkude eest.
Colt istus vaikides, mõtiskledes avanenud plaani vapustavate väljavaadete üle. Talle
tundus see kõik hullumeelse sonimisena ja ta ei uskunud vähimassegi õnnestumisse.
Mida ta tõepoolest taipas, oli ekspeditsiooni liikmeid ähvardav oht, sest ta teadis, et tasub
vaid Suurbritannial, Prantsusmaal ja Itaalial nende kavatsustest teada saada, ei anta armu
kellelegi. Mehes teki1 tas nüüd ärevust vastu omaenda tahtmist neiu turvalisus. Ta tundis
seda tüüpi inimesi, kellega praegu koostööd tegi, ja mõistis, et on ohtlik avaldada kahtlust
plaani täidetavuse kohta, sest revolutsionäärid, kellega ta oli kohtunud, jagunesid peaaegu
eranditult kahte liiki. Ühed olid eluvõõrad unistajad, kes uskusid kõike, mida tahtsid
uskuda, ja teised — kavalad kelmid, kes püüdsid ahnusest ajendatuna kehtiva korra
muutumise abil pääseda kas võimu või rikkuste juurde. Tundus uskumatu, et noor nägus
tütarlaps oli lasknud end kaasa kiskuda sellisesse pöörasesse seiklusse. Ta paistis olevat
tark inimene, mitte kuulekas marionett võõrastes kätes, ja isegi lühike tutvus neiuga ei
lubanud Colti pidada teda avantüristiks.
«Endastmõistetavalt kätkeb see üritus tõsiseid ohte," ütles ta, ja kuivõrd see on
põhiliselt meeste asi, ei suuda ma mõista, ispärast lubati teil end ohtu seada ja puudusi
taluda, mis nii iskantse operatsiooni juures on vältimatud."
«Naise elu pole mehe omast väärtuslikum," kuulutas Zora, „ja mind oli vaja. Alati
leidub suur hulk tähtsat ja salajast kant-seleitööd, mida seltsimees Zveri võib anda ainult
sellele, keda ta tingimusteta usaldab. Minul on tema juures selline usaldus, isaks olen ma
kutseline masinakirjutaja ja stenografist. Juba nen-"est põhjustest piisab, et selgitada,
miks ma siin viibin. Kuid n veel uks, mitte vähem tähtis: ma tahan olla koos seltsimees
veriga."
Colt tajus neiu sõnades romantilist ülestunnistust, kuid tema st poleks seda enam
pruukinud tütarlast siia kaasa võtta, st ta ei suutnud kujutleda, et mees võiks armastatud
tütarlap-elu ohtu seada.
Ahvide Tarzan hakkas end hääletult liigutama. Kõigepealt viis ta käe õla taha ja võttis
seljalt maha pärdik Nkima. Too tahtis nördimust avaldada, kuid pidas suu, kuulnud
isanda
32
hoiatavat sosinat. Ahvinimesel oli mitu eri moodust vaenlast kohelda. Need oli ta
omandanud ja kasutusele võtnud ammu enne seda, kui talle selgus tõik, et ta ise polegi
ahv. Ammu enne esimest kohtumist valge inimesega ilmutas ta juba gomanganide —
metsa ja džungli mustanahaliste inimeste vastu vägivalda, ja teadis, et vaenlast on kergem
võita, kui teda kõigepealt vaimselt laostada. Nüüd ta mõistis, et need inimesed mitte
ainult ei tunginud tema valdustesse, ja järelikult on tema isiklikud vaenlased, vaid
ähvardavad ka talle kallist Suurbritanniat ja kogu tsiviliseeritud maailma, kellega Tarzan
vähemalt pahuksis ei olnud. Tõsi küll, tsivilisatsiooni suhtus ta üldiselt teatud põlgu-
sevarjundiga, kuid veel suuremat põlgust tundis ta nende vastu, kes kippusid kallale teiste
õigustele või kehtestatud korrale.
Tarzan lahkus puu otsast, kus oli end varjanud, kuid kaks inimest all ei märganudki
tema kohalolekut. Colt tabas end sellelt, et proovis lahendada Zveri armastuse saladust.
Talle käis üle mõistuse, et Zora Drinovi taolisele neiule võis meeldida Zve-ri-sugune
mees. Muidugi polnud see tema asi. Siiski erutas see Colti, sest heitis neiule varju ja
alandas teda mehe silmis. Colt pettus neius, aga mehele ei meeldinud pettuda inimestes,
kes talle meeldisid.
„Tutvusite seltsimees Zveriga Ameerikas, eks?" küsis Zora.
,Jah," vastas Colt.
„Mida te temast arvate?"
„Ta jättis mulle väga tugeva isiksuse mulje. Arvan, et ta on üks neid, kes viib mis tahes
alustatud asja lõpuni. Keegi ei kõlba selleks paremini kui tema."
Kui neiu lootis tabada Colti ootamatult ja saada teada tema tõelist suhtumist Zverisse,
siis see läks tal luhta. Kui nii, siis oli ta liiga tark, et teemat edasi arendada. Zora mõistis,
et tal on tegemist inimesega, kellelt ei saa liigset informatsiooni, kui ta ise ei soovi seda
"jagada; teisest küljest aga õngitseb see inimene imekergesti teavet teistelt, äratades enda
vastu täielikku usaldust oma välimuse, jutu ja olekuga, mis kõnelevad laitmatust aususest.
Zorale oli sümpaatne see aus ja otsekohene noor ameeriklane ning mida rohkem neiu
temaga suhtles, seda raskem oli uskuda, et ta oli reetnud oma perekonna, sõbrad ja
kodumaa. Ent ta teadis, et paljud korralikud inimesed tõid veendumuste nimel kõik
ohvriks ja vahest oli Coltki üks nendest. Zora lootis, et oli leidnud õige seletuse.
33
Vestlus kandus teistele teemadele: nende isiklikule elule kodumaal, saabumisele
Aafrikasse, osaks saanud katsumustele ja selle päeva sündmustele. Kuni nad jutlesid,
naasis nende kohale puu otsa Ahvide Tarzan, kuid seekord polnud ta üksi.
„Huvitav, kas saame kunagi teada, kes tappis Jafari?" lausus Zora.
„See on saladus, mille muudab veelgi mõistatuslikumaks tõik, et ükski askari ei
suutnud määratleda noole tüüpi, ehkki seda võib seletada asjaoluga, et nad pole siinsed."
„Inimesed on vapustatud," ütles Zora, „ja ma loodan siiralt, et rohkem midagi sellist ei
juhtu. Ma panin tähele, et pärismaalasi on väga kerge tasakaalust välja viia. Kuigi suurem
osa neist on tuntud hädaohtude ees vaprad, laostab nende vaimu täielikult mis tahes
ilming, mis piirneb üleloomulikuga."
„ Arvan, et nad tundsid kergendust, kui olid hindu maha matnud," ütles Colt, „ehkki
mõni rteist pole sugugi kindel, et ta tagasi ei tule."
„Tal on vähe väljavaateid," naeris neiu.
Vaevalt oli ta jõudnud seda öelda, kui ülal lõid sahisema oksad ja laua keskele
prantsatas raske keha.
Zora ja Colt kargasid püsti. Ameeriklane tõmbas revolvri välja, neiu põrkas eemale
hirmukarjatust maha surudes. Colti juuksekarvad tõusid püsti, hirmujudinad käisid üle
selja: nende ees laual lebas Raghunath Jafari surnukeha. Tema pahupidi pööratud
klaasistunud silmad vaatasid üles öisesse taevasse.

IV. Lõvikoopas
Nkima oli tige. Häiriti tema sügavat rahulikku und, mis juba iseenesest tegi tuska, kuid
lisaks kiirustas isand veel mingisuguste tobeduste pärast ööpimedusse. Nkima sõim
vaheldus kartliku virisemisega, sest igas varjus viirastus talle hiiliv panter Sheeta, igas
okslikus juurikas madu Histah. Kuni Tarzan laagri piiresse jäi, polnud Nkima eriti ärevil,
aga kui isand oma kandamiga puu otsa tagasi pöördus, oli väike Manu kindel, et ta jääb
siia hommikuni. Kuid selle asemel kiirustas Tarzan aega viitmata pimedasse metsa ja
lendas nüüd kindlalt ja sihiteadlikult oksalt oksale, mis ei tõotanud väikesele Nkimale ei
puhkust ega rahu.
34
Samal ajal kui Zveri oma salgaga pikkamisi käänulisi mets-loomaradu pidi liikus,
lendas Tarzan peaaegu õhus läbi džung-li oma eesmärgi poole, mis oli ka Zveri eesmärk.
Ja kui Zveri jõudis lõpuks püstloodse kalju juurde, mis oli viimane ja kõige raskem
looduslik tõke enne keelatud Opari orgu, olid Tarzan ja Nkima juba kajjuharja ületanud ja
läksid üle inimtühja lagendiku, mille kaugemas otsas paistsid Opari kogukad müürid, ma-
jesteetlikud kuplid ja tornid. Aafrika päikese heledad kiired värvisid kuplid ja minaretid
punaseks ja kuldseks. Ahvinimest valdas taas sama tunne nagu palju aastaid tagasi, kui ta
pilgule avanes esimest korda saladusliku linna suursugune panoraam.
 Nii suurest kaugusest polnud lagunemise tundemärke näha. Oma vaimusilmas nägi
Tarzan uuesti vapustavalt ilusat linna selle rahvarohkete tänavate ja templitega, ning ta
hakkas taas mõtisklema linna tekkimise saladuse üle. Selle oli rajanud väga vanal ajal
rikas ja võimas rahvas ning see oli saanud kadunud tsivilisatsiooni mälestusmärgiks. Võis
oletada, et Opar oli olemas noil aegadel, mil hiigelsuurel kontinendil õitses kuulus
Atlantise tsivilisatsioon, mis ookeanisügavustesse kadudes määras selle eraldatud
koloonia surma ja hävingule. Näis täiesti usutav, et linna mitte kuigi arvukad elanikud
olid selle kunagi vägevate ehitajate otsesed järeltulijad, otsustades nende iidsete rituaalide
ja religiooni järgi, aga samuti lähtudes tõsiasjast, et ükski teine oletus ei võinud seletada
valgenahaliste inimeste olemasolu nendes Aafrika ligipääsmatutes ja kaugetes
paikkondades.
Tundus, et pärilikkuse eriomased seadused toimisid Oparis teisiti kui mujal
maailmajagudes. Huvitav oli, et Opari mehed sarnanesid väga vähe oma naishõimlastega.
Mehed olid väikest kasvu, rässakad, üleni karvased ja kangesti ahvide moodi, naised aga
sihvakad, ilusad, sileda nahaga. Mõningad meeste kehalised ja vaimsed iseärasused
tekitasid Tarzanis mõtte, et kunagi minevikus olid kolonistid kas siis veidra tuju tahtel või
hädavajaduse tõttu ristunud suurte ahvidega, kes elasid selles paikkonnas. Tarzan oletas
samuti, et karmi religiooni nõutavate inimohvrite vähesuse tõttu hakkasid nad
ohverdamiseks kasutama neid mehi ja naisi, kel esines mõningaid kõrvalekaldeid välja-
kujunenud normist. Selle tulemus oli omapärane valik, mis jättis ellu veidra välimusega
mehed ja kaunitaridest naised.
Selliseid mõtteid mõlgutas ahvinimene, kui ta ületas eredas päikesepaistes siravat Opari
inimtühja orgu. Temast paremal ees
35
kerkis väike kaljurünk, mille tipus asus välimine sissekäik Opari varakambritesse. Kuid
praegu huvitas Tarzanit muu: ta tahtis iga hinna eest hoiatada Lad vallutajate
lähenemisest, et ta võiks valmistuda kaitseks.
Sellest oli nüüd möödas palju aega, kui Tarzan Oparis käis. Siis oli ta La rahvale tagasi
viinud ja pärast Cadji poolehoidjate lüüasaamist La võimu taastanud. Ülempreester ise oli
surnud Jad-bal-ja kihvade ja küünte läbi. Tookord lahkudes oli Tarzan kindel Opari rahva
sõbralikkuses. Pikki aastaid teadis ta, et La on tema salajane sõber, kuigi ülempreestrinna
metsikud kohmakad vasallid kartsid ja vihkasid teda juba varem; nüüd läks ta Opari kui
oma sõprade kindlusse vähimagi kahtluseta, et teda võetakse vastu südamlikult.
Kuid Nkima polnud selles kindel. Sünged varemed ajasid talle hirmu nahka. Ta porises
ja anus, kuid tulemusteta. Lõppude lõpuks sai hirm võitu armastusest ja truudusest, sest
kui nad kindlusemüürile lähenesid, hüppas Nkima isanda õlalt ja pani putku, kaugemale
õudsetest varemetest. Tema väikeses südames pesitses hirm võõraste kohtade ees ja seda
ei suutnud võita isegi usk Tarzanisse.
Nkima terased silmad märkasid kaljuküngast, millest nad äsja olid möödunud, ja ta
ronis selle tippu, sest see tundus võrdlemisi ohutu varjupaigana, kus oodata oma isanda
tagasitulekut Oparist.
Jõudnud kitsa prao juurde, mis oli ainus sissepääs Opari paksus välismüüris, tundis
Tarzan nagu palju aastaid tagasi esimesel saabumisel linna endal nähtamatute silmade
pilku ja lootis kuulda tervitussõnu, niipea kui vahid ta ära tunnevad.
Vähimagi kõhkluse ja ettevaatuseta astus Tarzan kitsasse lõhesse ja läbis piki käänulist
käiku paksu välismüüri. Valis- ja sisemüüri vahel asus kitsas inimtühi õu. Tarzan ületas
selle täielikus vaikuses ja sisenes teise kitsasse käiku sisemüüris, mille taga algas lai tee,
mis viis Opari suure templi varemete juurde.
Vaikuses ja üksinduses astus ta majesteetlike sammasterida-dega sünge portaali võlvide
alla. Sammaste kapiitleilt vaatasid tema peale kummalised linnud, nagu nad olid
vaadanud iidsetest aegadest saadik, sealtpeale, kui unustatud meistri käed olid need ühes
tükis välja tahunud. Tarzan ruttas vaikides läbi templi väljaku poole, mis kujutas endast
linnaelu keskust. Mõni teine inimene oleks vahest oma tulekust teada andnud tervitus-
36
hüüdega, kuid Ahvide Tarzan oli mitmeski suhtes pigem loom kui inimene. Ta liikus
käratult nagu enamik loomi, raiskamata asjatult õhku suu mõttetule pruukimisele. Ta ei
püüdnud Opa-rile läheneda salamahti ja teadis, et teda oli märgatud. Ahvini-mene ei
mõistnud, miks ei tuldud teda tervitama, kui nad ehk Lale tema tulekust teatamise järel ei
jäänud ootama ülempreestrinna korraldusi.
Tarzan läks.mööda peakoridori ja silmitses taas iidsete väl-jalugematute
hieroglüüfidega kuldtahvleid. Ta läbis seitsme kuldsambaga saali ja kuldse põrandaga
naabertoa, kuid kõikjal valitses üksnes vaikus ja tühjus. Ta tajus vaid ähmaselt, et ruu-
mides, kust ta läbi läks, liikusid ülemistel galeriidel nähtamatud kujud. Viimaks jõudis ta
raske ukse juurde, mille taga lootis kindlasti kohata selle Leegitseva Jumala suure templi
preestreid või siis preestrinnasid. Kartmatult lükkas ta ust ja astus üle läve, kuid samal
hetkel lajatas talle pähe raske nui ja ta varises teadvusetult põrandale.
Silmapilk ümbritses Tarzanit mitukümmend masajat inetut meest. Nende pikad
pulstunud habemed langesid karvastele rindadele, kui nad lühikestel rangis jalgadel
tammudes Tarzani üle kummardusid. Ohvri randmeid ja pahkluid tugevate rihmadega
kinni sidudes rääkisid nad omavahel madala uriseva kõri-häälega, tõstsid ta siis üles ja
viisid teisi käike mööda läbi suurejooneliste ruumide hääbuva ülevuse hiigelsuurde
kahhelkividest seintega tuppa, kus poodiumil kõrguval massiivsel troonil istus noor
naine.
Tema kõrval seisis kohmakas inetu mees. Tema käsi ja jalgu kaunistasid kuldvõrud,
kaela rohked keed. Trooni ees põrandal tunglesid mehed ja naised — Opari Leegitseva
Jumala preestrid ja preestrinnad.
Saatevalvurid tassisid Tarzani trooni jalamile ja viskasid oma ohvri põrandale. Sel
hetkel tuli ahvinimene teadvusele, avas silmad ja lasi pilgul ringi käia.
,,Kas see on tema?" küsis troonil istuv neiu käskivalt.
Üks vahtidest nägi, et Tarzan oli teadvusele tulnud ja tõmbas teiste abiga ta ropsti
jalule.
„Tema jah!" hüüdis neiu kõrval seisev mees.
Naise nägu moondus põletavast vihast.
„Jumal on oma ülempreestrinna vastu armuline," ütles ta. „Ma palvetasin, et saabuks
see päev, nagu palvetasin tollegi
37
päeva eest. Mu mõlemad soovid on täitunud."
Tarzani pilk liikus kiiresti naiselt trooni kõrval seisvale mehele.
„Mida see kõik tähendab, Dooth?" küsis ta nõudlikult. „Kus on La? Kus on teie
ülempreestrinna?" Vihaselt tõusis naine troonilt.
 „Tea siis, inimene välisilmast, et ülempreestrinna olen mina. Mina, Oah, olen
Leegitseva Jumala ülempreestrinna." Tarzan ei teinud temast väljagi. „Kus on La?" küsis
ta uuesti Doothilt. Oah läks raevust pööraseks.
„Ta on surnud!" kriiskas ta ja sööstis poodiumi serva, otse-ui soovides Tarzanist kinni
haarata. Tema ohverdamisnoa kal-iskividega kaunistatud käepide välgatas päikesekiirtes,
mis tungisid troonisaali laes olevast hiigelsuurest avausest. „Ta on surnud!" kordas Oah.
„Surnud, nagu sured sinagi, kui saabub aeg teha elava^ inimese verega meelehead
Leegitsevale Jumalale. La oli nõrk. Ta armastas sind ja reetis seega oma Jumala, kes oli
valinud ohverdamiseks sinu. Kuid Oah on tugev, talle annab tugevust see vihkamine,
mida ta on kandnud oma rinnas sestsaadik, kui Tarzan ja La röövisid temalt Opari trooni.
Viige ta ära!" hüüdis Oah saatevalvuritele. „Ja et ma ei näeks teda enne, kui
ohverdamisväljakul altari külge seotuna."
Köidikud Tarzani jalgade ümber lasti lõdvemaks, et ta käia saaks. Vaatamata sellele, et
käed jäid selja taha seotuks, oli ilmselge, et vahid teda kartsid, sest nad mässisid
ahvinimese kaela ja rindkere ümber nööri ja viisid teda nii, nagu viiakse lõvi. Tarzan
juhiti tuttavasse pimedasse Opari maa-alusesse ruumi. Kui nad ta lõpuks vangikongi olid
toonud, ei söandatudki paugupealt käsi köidikutest vabastada. Enne sidusid nad
ahvinimese pahkluud uuesti kinni, et jõuda kongist välja hüpata ja rii-vistada uks enne,
kui too päästab jalad köidikuist ja tormab neile kallale. Nii vägevat muljet oli Opari
kohmakatele preestritele avaldanud Tarzani vaprus.
Tarzanil oli juba tulnud viibida Opari vangikongis ja siis oli tal õnnestunud põgeneda.
Seepärast hakkas ta ka nüüd otsekohe tegutsema, püüdes tekkinud keerulisest olukorrast
väljapääsu leida. Tarzan mõistis, et Oah ei hakka edasi lükkama hetke, mille eest oli
palvetanud — hetke, mil ta torkab halja ohvrinoa tema rinda. Jalad kiiresti köidikuist
vabastanud, hakkas Tarzan
38
ettevaatlikult käsikaudu kobades piki kongi seina liikuma, seejärel uuris ta läbi ka
põranda. Ilmnes, et ta viibib ristkülikukujulises ruumis, mille pikkus on umbes kümme ja
laius kaheksa jalga ja et kikivarvul seistes võib ta küündida laeni. Ainuke väljapääs oli
uks, mille kaudu ta sisse toodi. Ukses olev raudvõrega ülelöödud aken oli mõeldud kongi
ohustamiseks. Aga et see avanes pimedasse koridori, siis valgust sealt läbi ei tulnud.
Tarzan vaatas üle ukse poldid ja hinged, ja nagu ta arvas, olid need liiga tugevad. Alles
nüüd märkas Tarzan preestrit, kes teda ukse taga valvas, mistõttu ta loobus mõttest salaja
põgeneda.
Kolme päeva ja öö jooksul vahetasid preestrid üksteist teatud ajavahemiku järel, kuid
neljanda päeva hommikul leidis Tarzan, et koridor oli tühi, ja ta hakkas taas nuputama
põgenemisplaani.
Juhtus nii, et kui Tarzan kinni võeti, oli ta jahinuga peidetud leopardinahast puusariide
alla ja Opari töntsid poolmetsikud preestid jätsid selle ähmiga kahe silma vahele. Tarzan
oli õnnelikule juhusele kahekordselt tänulik, sest tundelistel põhjustel pidas ta oma ammu
surnud isa jahinuga kalliks. Sellega oli alanud Tarzani üleolek džungliloomadest tol
ammusel päeval, mil ta pigem juhuslikult kui sihilikult oli selle gorilla Bol-gani
südamesse torganud.
Praktilisemas mõttes oli nuga tõepoolest jumalate kingitus, sest see polnud üksnes
kaitsevahend, vaid ka riist, mille abil Tarzan põgeneda võis.
 Kunagi oli ta suutnud Opari vangikongist välja pääseda, seega tundis hästi massiivsete
müüride ehitust.
Käsitsi väljaraiutud igas suuruses graniitplokid, mille vahel polnud ainsatki pilu, olid
seina laotud ilma mördita, kuna sein ise, millest ta tookord läbi läks, oli viieteistkümne
jala paksune. Siis oli õnn talle naeratanud: ta paigutati kongi, kus leidus sa-lakäik, millest
Opari praegustel elanikel polnud aimugi. See salakäik oli maskeeritud üheainsa nõrgalt
paigaldatud plaatide reaga, mille ahvinimene kerge vaevaga välja võttis.
Ka nüüd lootis ta leida midagi sellist, kuid tema otsingud ei kandnud vilja. Ükski kivi ei
liikunud paigast, olles kokku surutud templimüüride tohutu raskuse all. Tahes-tahtmata
pidi Tarzan keskendama tähelepanu uksele.
Ta teadis, et Oparis oli vähe lukke, sest linna praegused mandunud
39
elanikud ei paistnud silma nutikusega ega osanud parandada vanu või valmistada uusi
lukke. Tema nähtud lukud olid röögatud mürakad, mida avati hiigelsuurte võtmetega, ja
pärinesid arvatavasti Atlantise ajast. Peamiselt suleti uksed raskete riividega ja
ahvinimene oletas, et tema teed vabadusse tõkestab just selline algeline seadeldis.
Käsikaudu kobades ukse üles otsinud, uuris ta väikest akent, mis õhku läbi laskis.
Ruudukujuline aken, mõõtmetega umbes kümme korda kümme tolli, oli peaaegu tema
õlgade kõrgusel. Ava oli trellitatud nelja vertikaalse poole tolli paksuse raudvar-vaga, mis
seisid üksteisest poolteise tolli kaugusel — seega liialt lähedal, et kätt nende vahelt läbi
pista. Kuid see asjaolu ei kõigutanud ahvinimese enesekindlust: mingisugune väljapääs
pidi ju ometi olema!
Teraskõvade lihaseliste sõrmedega võttis ta ühe varva keskelt kinni, haaras vasaku
käega teisest ja, surudes kõrgele tõstetud põlve vastu ust, hakkas pikkamööda kõverdama
paremat küünarnukki. Õlavarrelihased paisusid ja liikusid otsekui teras-pallid naha all,
samal ajal kui varb järk-järgult sissepoole paindus. Ahvinimene naeratas ja haaras taas
varvast kinni, tõmbas seda siis kõigest jõust enda poole ja rebis hiiglasliku pingutusega
varva kinnitusest välja. Tarzan proovis kätt tekkinud avasse pista, kuid see osutus liiga
kitsaks. Järgmisel silmapilgul oli teinegi varb välja kistud ja Tarzan, torganud avasse
terve käe, hakkas kobama riivi, mis ust kinni hoidis.
Lõpuks puudutasid sõrmeotsad riivi ülemist äärt. Aga kuidas Tarzan ka ei pingutanud,
kätt ta madalamale lasta ei suutnud. Puust riiv oli umbes kolme tolli paksune. Muid
omadusi ta määrata ei saanud, sest ei teadnud, kas riiv avaneb alt üles või kõrvale. Tarzan
tundis Tantalose piinu. Vabadus paistis nii lähedal — siruta ainult käsi välja — ja jäi
kättesaamatuks. See võis hulluks teha.
Käe tagasi tõmmanud, võttis ta tupest jahinoa, pistis siis uuesti käe välja ja torkas
noatera otsa puust riivi sisse. Esialgu püüdis ta sel viisil riivi üles tõsta, kuid nuga ei
jäänud puusse pidama. Seejärel proovis ta riivi kõrvale nihutada, mis läks õnneks. Kuigi
ühe korraga liikus riiv ainult õige pisut, oli Tarzan rahul, sest teadis, et tema kannatlikkus
saab tasutud. Kõige rohkem veerand tolli, mõnikord kõigest ühe kuueteistkümnendiku,
kuid pikkamisi nihkus riiv ukse eest. Tarzan tegutses kavakindlalt
40
ja närvilisele erutusele järele andmata, ehkki teadis, et iga hetk võis tulla ringkäiku
sooritav metsik valvur. Lõpuks kandsid ta pingutused vilja ja uks avanes.
Astunud kähku välja, lükkas Tarzan riivi uuesti ette ja teadmata teist teed vabadusse,
läks tagasi mööda koridori, kustkaudu vahimehed olid ta vangikongi toonud. Kaugel
väreles tuhm valgus ja Tarzan ruttas hääletult sinnapoole. Kui pisut valgemaks läks,
märkas ahvinimene, et mõlemal pool koridoris üksteisest erinevatel kaugustel paiknesid
umbes kümne jala laiused uksed, mis olid riiviga suletud.
Saja jardi kaugusel vangikongist läks üle tema tee põikkoridor ja siin ta viivuks
seisatas, et ringi vaadata. Ninasõõrmed hakkasid võbelema, silmad ja kõrvad pinguldusid.
Ta ei näinud valgust ei ühes ega teises suunas, kuid kõrvad tabasid nõrku helisid, mis
rääkisid sellest, et koridoris oli uste taga elu, ninna aga tungis lõhnade segu: viiruki
magus aroom, inimkehade lõhn ja kiskjate loomade mõrkjas hais. Et rohkem midagi
erilist silma ei hakanud, läks Tarzan mööda koridori edasi kiiresti tugevamaks muutuva
valguse poole.
Ta ei jõudnud kuigi kaugele, kui teravad kõrvad tabasid lähenevate sammude müdina.
Riskida ei tohtinud ja ta taganes pikkamööda põikkoridori poole, lootes seal varju leida,
kuni oht möödub. Ent inimesed olid lähemal, kui ta arvas, ja juba järgmisel hetkel ilmus
koridoris käänaku tagant nähtavale kuus Opari preestrit. Nad märkasid teda otsekohe ja
jäid seisma pingsalt hämarusse vahtides.
„See on ahvinimene," sõnas üks preestritest, „ta on jalga lasknud."
Preestid hakkasid Tarzani poole tulema, nuiad ja ähvardavad noad käikulaskmiseks
valmis.
Nad tulid edasi aeglaselt, mis kõneles aukartusest tema vapruse ees, kuid siiski tulid.
Tarzan taganes, sest relvastatuna üksnes noaga, ei riskinud isegi tema jõudu katsuda kuue
metslase ja nende raskete nuiadega. Taganedes mõtles ta, kuidas tegutseda, ja, jõudnud
põikkoridorini, lipsas sinna. Arvestades, et nüüd tulevad opaarlased veelgi aeglasemalt,
sest kardavad teda varitsevat, kihutas ta mööda koridori edasi. Teel silmitses ta uksi, kuid
ei otsinud mingit kindlat ust, vaid teadis, et mida raskem on teda leida, seda rohkem on
tal väljavaateid tagaajajate käest pääseda. Lõpuks seisatas ta suure puust riiviga suletud
41
ukse ees, tõstis riivi üles, avas ukse ja astus sisse just sel hetkel, kui käänaku tagant
kargas välja preestrite peamees.
Vaevalt oli Tarzan astunud pimedasse süngesse ruumi, kui taipas, et oli teinud
saatusliku vea. Sõõrmetesse tungis lõvi Numa terav lõhn. Vangikongi vaikust vapustas
raevukas möiratus. Pimeduses nägi ta kahte kollakasrohelist silma, mis hõõgusid vihast.
Samal hetkel lõvi hüppas.

V. Opari müüride all

Peter Zveri jäi laagrisse metsa serva Opari inimtühja lagendikku valvava kalju jalamil.
Teinud kandjatele ja paarile-kolme-le askarile ülesande valvata laagrit, võttis ta endaga
kaasa sõdurid ja nende pealiku Kitembo ning alustas rasket tõusu kalju tippu.
Keegi askaridest polnud varem neis paigus viibinud, isegi mitte Kitembo, kuigi ta
teadis ühe sealkäinu jutu põhjal Opari täpset asukohta. Seepärast täitis neid pilgule
avaneva kauge linna nägemine harda kartusega ja mustanahaliste algelises mõistuses
tärkas ähmane ebalus.
Salk liikus vaikides mööda tolmust lagendikku Opari poole. E Mustanahalised polnud
ainukesed, keda valdas kõhklus. Kaugetes kõrbetes pimedates telkides imesid araablased
juba ema-piimaga endasse hirmu kurja vaimu ees, aga samuti olid nad kuulnud
muinasjutulisest linnast Nimmrist, millele läheneda oli inimestel keelatud. Sellised olid
mõtted ja rahutud eelaimused, E mis valdasid inimesi Atlantise iidse linna kõrguvatele
varemetele lähenemisel.
Hiigelrahnu otsast, mis kaitses välimist sissepääsu Opari varakambritesse, jälgis
ekspeditsiooni liikumist läbi oru väike ahv. Ärevusest ei suutnud Nkima endale kohta
leida: ta mõistis, et tuleb ilmtingimata hoiatada isandat nii suure hulga gomanga-nide ja
tarmanganide ilmumisest oma mürisevate keppidega, kuid teda hoidis tagasi hirm süngete
varemete ees, ja Nkima hakkas kalju tipus sebima, kriisates ja pomisedes. Peter Zveri
sõdurid sammusid ahvist välja tegemata mööda. Kui keegi ekspeditsiooni liikmetest
nägigi väikest ahvi, kes oli salgast paremalt poolt mööda kiirustanud ja Opari lagunenud
välismüürile roninud, ei omistanud ta sellele vähimatki tähtsust, sest nagu
42
kõiki tema kaaslasi, nii valdasid tedagi mõtted sellest, mis peitub niisuguse sünge
kivilasu taga.
Kitembo ei teadnud Opari varakambrite asukohta. Ta oli nõustunud Zverit linna juurde
viima, kuid nagu Zverigi ei kahelnud, et leiavad hõlpsasti varakambrid üles, isegi kui
linna elanikelt ei õnnestu sellekohaseid andmeid välja pinnida. Milline oleks olnud nende
üllatus, kui nad oleksid teada saanud, et mitte ühelgi Opari elanikul pole aimu, kuhu
aarded on peidetud ja et nad üldse olemas on. Kõikidest elavatest inimestest teadis üksnes
Tarzan ja veel mõni tema waziri sõduritest, kus aarded peituvad ja kuidas nende juurde
jõuda.
„Siin on üksnes elutud varemed," ütles Zveri ühele valgele kaaslasele.
„Aga nad paistavad kurjakuulutavad," vastas see, „ja inimesed on seda juba
tunnetanud." Zveri õlg jõnksatas.
„Ma saan aru, kui nad kardaksid öösel, kuid mitte ometi päeval, ega nad siis nii suured
argpüksid ole."
Nad jõudsid lagunenud välismüüri juurde, mis tõusis süngena nende kohale, ja
peatusid. Mõni inimene siirdus läbikäiku otsima. Esimesena avastas selle Abu Batn —
ülesviivate betoon-astmetega kitsa prao.
„Siin on käik, seltsimees!" hõikas ta Zverile.
„Võtke paar meest ja minge luurele," käskis Zveri.
Abu Batn valis välja kuus mustanahalist, kes ilmse vastumeelsusega rivi ette astusid.
Rõivasiilud üles tõstnud, sisenes seik müürilõhesse. Samal hetkel kõlas rusudes linna
sügavusest karje, veniv ja läbilõikav, mis läks üle tasaseks oigamiseks. Beduiin tardus
paigale. Mustanahalised olid otsekui halvatud.
„Edasi!" röögatas Zveri. „Kisa ei tapa!"
„Ega seda tea," kostis keegi araablastest.
„Siis kasige sealt minema!" kraaksatas raevunud Zveri, „Kui teie, neetud argpüksid,
kardate, siis lähen ma üksi!"
Keegi ei hakanud vastu vaidlema. Araablased tõmbusid kõrvale. Siis ilmus linna poolt
müüriharjale väike ahv, kes kriiskas hirmunult. Loomakese ootamatu ja kärarikas
ilmumine tõmbas endale kõigi kohalolijate tähelepanu. Ahv vaatas kohkunult üle õla
tagasi, siis aga hüppas kõigest jõust hoogu võttes valju kisaga maha. Näis, et loom kukub
kindlasti surnuks,
43
kuid nagu poleks midagi juhtunud, pani ahv punuma, sooritades pööraseid hüppeid, ja
juba ta kihutaski kriisates üle inimtühja lagendiku.
 See oli viimane tilk: vapustusest ütlesid ebausklike mustanahaliste närvid üles ning
nagu käskluse peale keerasid nad ümber ja tormasid sünge linna juurest minema. Nende
järel taandusid häbiväärse kiirusega Abu Batn ja tema kõrbesõdurid.
Peter Zveri ja kolm valget kaaslast leidsid end äkki üksijäe-tuna ja vahetasid küsivaid
pilke.
„Alatud argpüksid!" hüüdis Zveri vihaselt. „Sina, Mike, lähed neile järele ja püüad
tagasi tuua. Et meie juba siin oleme, siis läheme linna."
Michael Dorsky, kes võttis rõõmuga vastu mis tahes ülesande, et aga Oparist
kaugemale pääseda, hakkas ees liduvatele sõduritele järele sörkima. Zveri, tema järel
Miguel Romero ja Paul Ivitch pugesid läbi müüriprao.
Nad läbisid välismüüri ja sattusid siseõue, mis lõppes tohutu kõrge sisemüüriga.
Romero leidis esimesena avause, kust pääses linna, ja astus kaaslasi hõigates julgelt
kitsasse käiku.
Äkki lõhestas iidse templi mõtlikku vaikust taas võigas kisa.
Inimesed jäid seisma. Zveri pühkis laubalt higi.
„Arvan, et meil ei tasu üksi enam edasi minna," pomises ta. „ Tuleb vististi tagasi
pöörata ja inimesed kokku võtta. Pole mõtet riskida."
Miguel Romero muigas põlglikult, Ivitch aga kinnitas Zverile, et kiidab tema otsuse
täielikult heaks.
Zveri ja Ivitch läksid kiiresti üle õue, vaatamata tagasi ja tundmata huvi, kas
mehhiklane ikka järgneb neile, ning jõud-|sid peagi linna piiridest välja.
„Kus Miguel on?" küsis Ivitch.
Zveri lasi pilgul ringi käia.
„Romero!" hõikas ta kõvasti, kuid vastust ei saanud. „Arvatavasti krahmas seesamune
ta endale," sosistas Ivitch võpatades.
„Pole eriti suur kaotus," turtsatas Zveri.
Kuid mida see mõistatuslik «seesamune", kes oli Ivitchile hirmu nahka ajanud, endast
ka ei kujutanud, ei krahmanud ta sugugi endale noort mehhiklast, kes saatis pilguga
nobedasti lahkuvaid seltsimehi ja kadus siis sisemüüri avasse, olles otsustanud kas või
korraks heita pilgu iidsele Opari linnale, milleni
44
oli maha käinud nii pika tee ja mille muinasjutulisest rikkusest oli unistanud palju
nädalaid.
Tema pilgule avanes majesteetlike varemete panoraam, mida nähes noor tundlik
ladinaameeriklane tardus paigale otsekui lummuses. Kuid siis kõlas tema ees olevast
hiiglaslikust hoonest jällegi südantlõhestav kisa. Kui Romerol hakkaski kõhe, siis ei
näidanud ta seda välja. Ta pigistas vaid tugevamini püssi ja tegi lahti revolvritasku, kuid
ei taganenud. Ta oli vapustatud nähtud pildi ülevusest: aeg ja purustused üksnes rõhutasid
esialgset suurejoonelisust.
Tema tähelepanu köitis mingisugune liikumine templis. Ei tea kust ilmus inimkogu. See
oli näotu kohmakas lühikeste kõverate jalgadega mees. Siis tuli neid veel ja veel, kuni
kokku sai vähemalt sada. Metsikud olendid lähenesid talle pikkamööda. Nende
sõjanuiasid ja nuge nähes mõistis Romero, et on olemas palju hirmsam oht kui ebainimlik
kisa.
Tal ei jäänud üle midagi muud kui taanduda käiku.
„Ma ei saa ju üksipäini võidelda terve armeega," pomises ta.
 Romero läks aeglaselt üle õue, läbis välismüüri ja jõudis uuesti linnast välja. Kauguses
keerles tolmupilv — seal päästis end põgenev ekspeditsioon. Romero muigas ja hakkas
sigaretti pahvides neile aeglasel sammul järele kompima. Vasemalt kivise künka tipust
märkas teda väike ahv, kes ikka veel värises hirmust, kuid ta ei toonud enam kuuldavale
ehmunud kriiskeid, vaid üksnes soigus tasakesi ja kaeblikult. Ahvipõnn Nkimale oli see
päev väga raske.
Ekspeditsioon läks nii kiiresti eest ära, et Zveril koos Dors-ky ja Ivitchiga õnnestus
jõuda põhisalgale järele alles siis, kui suurem osa laskus juba piiriäärsetest kaljudest. Ei
ähvardused ega helded lubadused suutnud peatada põgenemist, mis lõppes alles laagris.
Zveri kutsus jalamaid Abu Batni, Dorsky ja Ivitchi nõupidamisele. See oli Zveri
esimene ja tõsine ebaedu, sest ta oli suuresti arvestanud Opari varakambrite
ammendamatute kullavarudega. Kõigepealt tegi ta Abu Batnile ja Kitembole peapesu ar-
guse pärast, meenutades seejuures paha sõnaga nende emapoolseid esivanemaid, kuid
saavutas vaid seda, et neid haaras vihane nördimus.
„ Tulime sinuga, et võidelda inimeste, aga mitte deemonite ja kummitustega," ütles
Kitembo. „Mina ei karda. Ma läheksin
45
linna, aga minu inimesed ei tule kaasa, üksinda ma vaenlasest jagu ei saa."
„Mina ka," sekkus Abu Batn, kelle tõmmu nägu tumenes raevust.
„Tean," muigas Zveri. „ Olete mõlemad vaprad mehed, kuid jooksete palju paremini
kui võitlete. Vaadake meid. Meie ei löönud kartma. Tegime kõik, nagu vaja."
„Kus seltsimees Romero on?" küsis Abu Batn rõhutatult.
«Arvatavasti sai surma," oletas Zveri. „Aga mida teie siis tahtsite? Võita lahingut ilma
kaotusteta?"
„Mingit lahingut polnudki," väitis Kitembo, „küid mees, kes tungis sellesse neetud
linna teistest kõige kaugemale, ei tulnud tagasi."
Järsku heitis Dorsky pea selga.
„Seal ta ongi!" hüüatas Dorsky, ja juuresolijate pilgud pöördusid Opari viivale rajale,
kuhu oli ilmunud muretul sammul laagri poole kõndiv Miguel Romero.
„Tervitan teid, mu vaprad seltsimehed!" hüüdis ta. „Rõõm näha teid elusana. Kartsin, et
saite kõik rabanduse."
Nali võeti vastu sünge vaikimisega ja keegi ei poetanud sõnakestki, kuni ta nende
juurde oli astunud ja maha istunud.
„Kuhu sa kadusid?" hüppas Zveri talle peale.
„Tahtsin vaadata, mis seal sisemüüri taga on," vastas mehhiklane.
„Ja mida sa seal nägid?" uudistas Abu Batn. «Suurejoonelisi varemeis ehitisi," jagas
Romero muljeid. „Surnud, lagunev linn surnud minevikust." „Ja mida veel?" küsis
Kitembo.
„ Nägin salkkonda veidraid sõdureid. Masajad jässakad mehed rangis jalgade, pikkade
võimsate käte ja karvaste rindkeredega. Nad väljusid hiigelsuurest hoonest, arvatavasti
templist. Neid oli minu jaoks liiga palju. Ma ei saanud üksinda nendega võitlusse astuda,
seepärast tulin tulema."
„Kas neil oli relvi?" esitas Zveri küsimuse.
„Nuiad ja noad," vastas Romero.
„Näete nüüd!" hüüatas Zveri. „Kõigest trobikond nuiadega varustatud metslasi.
Oleksime võinud linna vallutada ilma kaotusteta."
 „Kuidas nad välja nägid?" küsis Kitembo uuesti. „Kirjelda neid."
46
Ära kuulanud Romero, kes püüdis mitte jätta vahele vähimatki üksikasja, vangutas
Kitembo pead.
„Nii ma arvasingi," kuulutas ta. „Need pole inimesed, vaid
kurjad vaimud."
„ Inimesed või kurjad vaimud, aga me peame tagasi minema ja linna vallutama," lausus
Zveri raevukalt. „Oleme kohustatud Opari kulla oma valdusse saama."
„Teie, valge mees, võite minna," lausus Kitembo, „kuid lähete üksinda. Ma tunnen oma
inimesi ja ütlen teile, et nad ei tule. Viige meid inimeste vastu, kellel on valge, pruun või
must nahk, ja me tuleme koos teiega. Kuid mitte pahade vaimude ja kummituste vastu."
„Aga sina, Abu Batn?" küsis Zveri karmilt.
«Rääkisin oma inimestega pärast linnast tagasijõudmist ja nad ütlesid, et ei lähe enam
sinna. Nad ei hakka võitlema kurjade vaimudega. Nad kuulsid hoiatavat häält ja kardavad
nüüd."
Zveri märatses, ähvardas ja manitses, kuid tulemusteta. Kumbki ei andnud alla, ei
araabia seik ega aafrika pealik.
„Siiski on olemas väljapääs," tähendas Romero.
„ Missugune?" küsis Zveri.
„Kui saabuvad gringo ja filipiinlane, oleme juba kuuekesi — me pole araablased ega
aafriklased. Kuuekesi võime Opari vallutada."
Paul Ivitch tegi hapu näo, Zveri aga köhatas. „Kui meid maha notitakse," ütles Zveri, „
läheb kogu meie plaan luhta. Ei jää kedagi, kes võiks üritust jätkata." Romero kehitas
õlgu.
„Ma tegin vaid ettepaneku," ütles ta, „aga kui te kardate,
siis muidugi..."
„Mina ei karda," ägestus Zveri, „kuid ma pole ka lollpea." Romero huuli kõverdas
halvasti varjatud irvitus. „Lähen lõunat sööma," sõnas ta ja lahkus.
***
Teisel päeval pärast vandenõulaste laagrisse jõudmist koostas Wayne Colt pika
šifreeringu ja saatis selle ühe oma teenriga rannikule. Zora Drinov nägi oma telgist,
kuidas boile saadetis üle anti. Tema nähes torkas nooruk selle kepi lõhestatud otsa vahele
ja asus pikale teele. Pisut hiljem liitus Colt neiuga, kes oli läinud telgi kõrvale suure puu
varju.
47
„Saatsite nüüdsama ettekande teele, seltsimees Colt," ütles
ta.
Mees heitis Zorale kiire pilgu. Jah," vastas ameeriklane.
„ Vahest peaksite teadma, et laagrist teateid saata tohib ainult seltsimees Zveri," ütles
neiu.
,Ja mina ei teadnudki seda. See on lihtsalt raha kohta, mis pidi mind ootama, kui ma
rannikul maabusin. Raha ma ei saanud ja saatsin nüüd teenri selle järele."
„Ah nii," lausus Zora ja kõnelus siirdus teistele teemadele.
Päeva teisel poolel võttis Colt püssi ja läks jahile. Zora läks temaga kaasa ja õhtul sõid
nad jällegi koos, kuid seekord oli perenaine neiu. Nii möödusid päevad, kuni ühel
hommikul äratas laagri erutatud pärismaalane, kes teatas ekspeditsiooni naasmisest.
Laagris olijad said ka sõnadeta aru, et väike armee tuli tagasi ilma võidulippudeta.
Juhtide näod kõnelesid ilmekalt nurjumisest. Zveri teretas Zorat ja Colti ning esitles
viimast oma kaaslastele. Kui tagasipöördunud sõduritele oli esitletud ka To-nyt, läksid
kõik puhkama.
Ühise õhtusöögi ajal rääkisid mõlemad grupid neile osaks saanud seiklustest. Colti ja
Zora huvi äratasid pajatused saladuslikust Oparist, kuid niisama salapärasena tundus ka
nende jutt Raghunath Jafari surmast, tema matmisest ja üleloomulikust tagasitulekust.
„Pärast seda ei julgenud keegi tema keha puudutada," jutustas Zora. „Tony ja
seltsimees Colt pidid ise ta maha matma."
„Loodan, et seekord püüdsite ihust ja hingest," ütles Miguel.
„Siiani pole tagasi tulnud," muigas Colt.
«Kellele võis tulla pähe teda välja kaevata?" küsis Zveri ähvardavalt.
„Muidugi mitte meie teenritele," vastas Zora. JMad olid ilma selletagi kohutatud tema
surma kummalistest asjaoludest."
„Küllap tegi seda seesama olend, kes tema ka tappis," oletas Colt. „Kes ta ka poleks, on
tal ebainimlik jõud — tassida laip puu otsa ja visata sealt alla meile kaela."
„Mind vapustas selle loo juures kõige rohkem vaikus, millega see kõik sooritati. Võin
vanduda, et puu otsas ei värahta-nud ükski leheke, kui surnukeha äkki lauale prantsatas."
„Selline asi on jõukohane üksnes meesterahvale," lausus Zveri.
48
«Kahtlemata," toetas teda Colt, „ja pealegi veel tõelisele jõumehele!"
Hiljem, kui inimesed hakkasid telkidesse minema, peatas Zveri käeviipega Zora.
„Üks hetk, Zora, ma tahan sinuga rääkida," ütles ta, ja neiu võttis taas istet. „Mida sa
sellest ameeriklasest arvad? Sul oli hea võimalus teda lähemalt tundma õppida."
„Temaga on kõik korras. Väga meeldiv noormees," vastas Zora.
„Ja ta ei äratanud sinus kahtlusi ei sõna ega teoga?" „Ei, mitte kui millegagi."
„Viibisite koos mitu päeva," jätkas Žveri. „Kas ta suhtus sinusse vajaliku
lugupidamisega?"
„ Hoopiski suurema lugupidamisega kui sinu sõber Raghu-nath Jafar."
„Ära nimeta minu juuresolekul selle lojuse nime!" hüüdis Zveri. „ Kahju, et mind siin
polnud, ma oleksin ta tapnud omaenese kätega."
„Ma ütlesingi talle, et sa ta tapad, kui tagasi tuled, kuid keegi jõudis sinust ette."
Nad vakatasid. Oli näha, et Zveri püüdis sõnadeks vormida seda, mis teda rahutuks tegi.
Lõpuks ütles ta:
„Colt on väga sümpaatne noormees. Vaata, et sa temasse ei armu, Zora."
„Ja miks ka mitte?" nähvas Zora. „Olen andnud üritusele mõistuse, jõu, ande ja peaaegu
jäägitult ka südame. Kuid seal on sopike, kus ma võin peremehetseda, nagu heaks arvan."
„Ega sa ometi taha öelda, et oled temasse armunud?" muutus Zveri valvsaks.
„Muidugi mitte. Ei sinnapoolegi. Selline mõte poleks mulle pähegi tulnud. Lihtsalt ma
tahan, Peter, et sa teaksid — sellistes asjades ei saa sa mulle midagi ette kirjutada."
„Kuule, Zora. Sa tead suurepäraselt, et ma sind armastan, ja veelgi enam — sa saad
minu omaks. Ma saan alati oma tahtmise."
Jälle ajad sa oma joru, Peter. Praegu pole aega sellisteks rumalusteks nagu armastus.
Kui plaanitsetu teoks teeme, siis ma ehk mõtlen sellele."
„Ma nõuan, et sa mõtleksid praegu ja mõtleksid tublisti, Zora," käis Zveri peale. „Selle
retke suhtes on mõningaid
 49
üksikasju, millest ma pole sulle rääkinud. Ma pole nendesse
kedagi pühendanud, kuid nüüd tahan sulle rääkida, sest ma
armastan sind ja sa saad minu naiseks. Kaardile on asetatud
rohkem, kui sa arvad. Pärast sellist vaimset pingutust, riski ja
viletsust ei kavatse ma kellelegi loovutada seda võimu ja vara,
mille ma peatselt saavutan." 4
,Ja sa ei loovuta seda isegi meie üritusele?" küsis neiu.
Jah, isegi mitte meie üritusele, ainult selle vahega, et hakkan heaolu nimel kasutama nii
ühte kui teist."
„Kuid mida sa kavatsed teha? Ma ei mõista sind."
«Kavatsen hakata Aafrika keisriks," kuulutas Zveri, „sinust teen keisrinna."
„Peter!" karjatas neiu. „Sa oled arust ära!"
Jah, ma ihaldan võimu, vara ja sind."
„Sul ei tule midagi välja, Peter. Sa ju tead, kui kaugele ulatuvad nende kombitsad, keda
teenime. Kui sa neid alt vead ja reeturiks osutud, leiavad need kombitsad su üles ja
hävitavad ära."
„Kui saavutan oma eesmärgi, muutun niisama võimsaks nagu nemad ja siis ei karda ma
keda kuraditki."
„Mis saab siis teistest inimestest, kes ustavalt teenivad üritust, mida sa nende arust
esindad? Nad ju rebivad su tükkideks, Peter!"
Zveri hakkas naerma.
„Sa ei tunne neid, Zora. Nad on kõik ühe vitsaga löödud, kõik mehed ja naised. Kui ma
pakun neile suurvürsti tiitlit ning kingin lossi ja haaremi, siis lõikavad nad lihase ema
kõri läbi, et ainult sellist tasu saada."
Neiu tõusis.
„Olen vapustatud, Peter. Arvasin, et vähemalt sina oled siiras."
Zvieri hüppas üles ja haaras tal käest.
„Kuula mind, Zora," kähistas ta vilistava sosinaga. „Ma armastan sind ja seepärast
usaldasin sulle oma elu. Aga kui sa mu reedad, tapan su, kuidas ma sind ka ei armastaks.
Tea seda ja ära unusta."
„ Oleksid võinud selle ütlemata jätta, Peter. Sain väga hästi kõigest aru."
„Ja sa ei reeda mind?"
„Mul pole kommet sõpru reeta, Peter."
50
Järgmise päeva hommikul asus Zveri Opari teise retke plaani koostama, tuginedes
Romero ettepanekutele. Otsustati, et seekord kaasavad nad vaid vabatahtlikke, ja et
eurooplased, kaks ameeriklast ja filipiinlane juba avaldasid valmisolekut seikluses
osaleda, jäi üle värvata osa mustanahalisi ja araablasi, ning selle eesmärgiga kustsuski
Zveri kõiki koosolekule. Ta selgitas asja tuuma, samuti rõhutas, et seltsimees Romero oli
näinud linna elanikke, kes kujutavad endast üksnes malakatega relvastatud viletsaid
metslasi. Ta kirjeldas ilmekalt, kui kerge on neist püssidega jagu saada.
Peaaegu kõik avaldasid valmisolekut minna Opari müürideni, kuid ainult kümme
sõdurit oli nõus koos valgetega linna sisenema, ning kõik nad olid laagrit valvama jäetud
askaride hulgast ja nende seast, kes olid Colti rannikult siia saatnud — seega need, kes
polnud Opari õudusi läbi elanud. Need aga, kes olid kuulnud varemetest kostvaid
jubedaid karjeid, keeldusid otsustavalt linna sisenemast. Valgetel tekkis halb eelaimus, et
kümme vabatahtlikku võivad araks lüüa, kui nende ette kerkib Opari sünge portaal ja
kostab tema kaitsjate õudne hoiatuskisa.
Uue retke hoolikaks ettevalmistamiseks kulus mitu päeva. Lõpuks oli kõik valmis ja
varahommikul asus Zveri oma võitluskaaslastega uuesti Opari poole teele.
Zora Drinov tahtis minna nendega kaasa, aga et Zveri ootas teateid oma arvukatelt
agentidelt kogu Põhja-Aafrikast, siis pidi ta laagrisse jääma. Valve tehti ülesandeks Abu
Batnile ja tema sõduritele. Nemad ja veel mõni mustanahaline teener ei söandanud
ekspeditsiooni saata.
Pärast esimese retke nurjumist ja läbikukkumist Opari värava juures muutusid Abu
Batni ja Zveri vahelised suhted pinevaks. Seik ja tema sõdurid, keda solvad arguses
süüdistamisega, hakkasid hoiduma omaette, ja kuigi nad ise ennast linna kaasa ei
pakkunud, riivas nende eneseuhkust see, et just neid jäeti laagrit valvama. Kui
ekspeditsioon asus teele, istusid rahulolematu ilmega araablased jooma kanget kohvi,
vesteldes seejuures sosinal.
Nad ei suvatsenud isegi lahkuvatele seltsimeestele järele vaadata, samal ajal kui
vaiksesse mõtiskellu süüvinud Abu Batn ei saanud silmi lahti Zora Drinovi hapralt kujult.
51

VI. Reetmine
Ahvipõnn Nkima jälgis künka tipult, kuidas Miguel Romero lahkus Opari linnast, ja ta
väike süda oli lõhkemas vastakatest tunnetest. Silmitsedes vapraid tarmanganisid, kes
olid varustatud surmatoovate mürisevate keppidega ja sellele vaatamata kiiruga
varemetest lahkusid, jõudis Nkima otsusele, et tema isand oli sattunud hätta. Truu süda
käskis tagasi minna ja välja uurida, mis ja kuidas, kuid Nkima oli kõigest väike Manu ja
see väike Manu kartis kohutavalt. Kuigi ta oli juba kaks korda ärgitanud linna minna, jäi
ta iga kord poolel teel seisma, sest ei suutnud hirmust jagu saada. Viimaks hakkas ahvike
kaeblikult soigudes mööda lagendikku sünge metsa poole tagasi punuma, sest seal olid
ohud vähemalt tuntud.
***
Tarzan astus pimedasse ruumi, hoides käega ust lahti, samal hetkel kõlas lõvi ähvardav
möiratus. Olukord muutus kriitiliseks. Kiire ja vilgas oli lõvi Numa, kuid veel kiiremini
tegutsesid Ahvide Tarzani pea ja lihased. Sel hetkel, kui lõvi kavatses juba hüpata,
heiastus ahvinimese teadvuses kogu pilt. Ta nägi Opari kohmakaid preestreid koridoris
liikumas; nägi rasket sissepoole avanevat ust; nägi hüppeks valmistuvat lõvi ja liitis kogu
nähtu ühte. Kujunes üllatuslikult soodne olukord. Tõuganud järsult ust ettepoole, lipsas ta
väledasti selle taha. Samal silmapilgul lõvi hüppas, ja kas siis inertsusest või vabadust
tunnetades lendas kiskja koridori, otseteed kohale jõudnud preestrite peale. Samal hetkel
tõmbas Tarzan ukse kinni.
Ta ei võinud näha, mis koridoris juhtus, kuid kiiresti kaugeneva kisa ja möirgamise
järgi oskas kujutleda pilti, mis pani ta naeratama.. Sekund hiljem kõlas südantlõhestav
karjatus, mis kuulutas vähemalt ühe end päästa püüdva preestri saatust.
Mõistnud, et edasine ruumis viibimine talle midagi ei anna, otsustas Tarzan lahkuda ja
otsida väljapääsu Opari keerulisest maa-alusest labürindist. Ta teadis, et kui läheb tuttavat
teed mööda, kohtub tingimata lõviga ja kui vaja, astub temaga ka-hevõitlusse, kuigi ei
tahtnud mõttetult riskida. Aga kui ta püüdis avada rasket ust, ei läinud see korda. Tarzan
taipas, mis oli juhtunud: ta oli jälle sattunud Opari vangikongi. Ukseriiv ei avanenud
kõrvale, vaid üles. Kui ta sisenes, siis lükkas riivi üles,
52
'aga ukse kinnitõmbamise järel langes riiv omaenese raskusest alla, sulgedes ta vangi
niisama mõjusalt, nagu oleks seda teinud inimkäsi.
Erinevalt esimesest kongist oli siin pisut valgem ja sellest jätkus, et uurida lähemalt
ukses oleva ventilatsiooniava ehitust. See koosnes väikestest ümmargustest augukestest,
mille läbimõõt ei lasknud kätt läbi pista ega riivi üles tõsta.
Tarzan tardus hetkeks paigale tekkinud olukorra üle järele mõeldes, kui äkki kostis
kusagil pimeduses arglik sahin. Tarzan pöördus kähku, haaranud tupest jahinoa. Ta ei
hakanud mõtlema, kes võis seda häält teha, sest teadis, et ainuke elusolend, kes jagas
ruumi selle eelmise asukaga, oli samuti lõvi. Miks kiskja talle kohe alguses kallale ei
tunginud, seda ei suutnud ta taibata, aga et teda varem või hiljem rünnatakse, selles
polnud mingit kahtlust! Küllap ta just praegu hiilibki lähemale. Tarzan kahetses, et ta
pimedas ei näe ega suuda seetõttu vajalikul kombel valmistuda kallaletungi tagasi lööma.
Talle olid varemgi lõvid kallale tunginud, kuid siis oli ta enne näinud nende kiiret hüpet
ja võimsate küüniste eest osavalt kõrvale põiganud. Praegu oli olukord sootuks
teistsugune ja Ahvide Tarzan tundis esimest korda elus surma vältimatust. Ta mõistis, et
tema tund oli tulnud.
Tarzan ei kartnud. Ta lihtsalt teadis, et ei taha surra ja et hind, mille eest ta oma elu
annab, on tema vastasele liiga kallis. Ta ootas sõnatult. Ruumi õhk oli küllastunud kiskja
haisust. Taas kõlas vaikne, kuid kurjakuulutav heli. Kusagil kaugel koridoris kuuldus
oma jahisaaki õgiva lõvi urinat ja siis katkestas vaikust hääl.
„Keš te olete?" küsis hääl. See kuulus naisele ja tuli sama ruumi sügavusest, kus
ahvinimene viibis.
„Kus te olete?" küsis Tarzan käskivalt.
„Siin, nurgas," vastas naine.
„Aga kus lõvi on?"
„Ta hüppas välja, kui te ukse lahti lõite," vastas naine.
„Tean," ütles Tarzan.
„Aga teine? Kus ta on?"
„ Teist pole. Siin oli ainult üks lõvi ja ta läks ära. Oi, ma tundsin su ära!" hüüatas naine.
«Häälest! Sa oled Ahvide Tarzan!"
„La!" rõõmustas ahvinimene hääle peale liikudes. „ Kuidas sul õnnestus ellu jääda ühes
kongis lõviga?"
„Olen kõrvalruumis", mida sellest eraldab raudtrellidest uks,"
53
vastas La, ja Tarzan kuulis raudhingede kriuksumist. „Uks pole suletud. Seda ei tehtud,
sest see avaneb sinna, teise kongi, kus asus lõvi."
Pimedas käsikaudu edasi minnes puutusid lõpuks nende käed kokku.
La liibus mehe vastu. Ta värises.
„Mul oli õudne," ütles ta, „kuid nüüd ma enam ei karda." „Vaevalt et ma sind aidata
saan," vastas Tarzan, „olen ju samuti vang."
„Tean," sõnas La. „Kuid sinu kõrval tunnen end alati turvaliselt."
„Räägi, mis juhtus," palus Tarzan. „Kuidas see tuli, et Oah esineb ülempreestrinnana,
sinust aga sai vang omaenda vanglas?" -
 „Ma andestasin Oah'le tema reetmise, kui ta Cadjiga kokku leppis minult võim võtta,"
selgitas La, „kuid ta ei saanud elada ilma intriigide ja silmakirjalikkuseta. Oma auahnuse
rahuldamiseks võrgutas ta ära Doothi, kes asus ülempreestri kohale pärast seda, kui Jad-
bal-ja Cadjr maha murdis. Nad hakkasid linnas minu kohta igasuguseid väljamõeldisi
levitama. Aga et minu rahvas ei suutnud mulle andestada sõprust sinuga, õnnestus neile
inimestele auku pähe rääkida mind troonilt tõugata ja vangikongi heita. Kõik plaanid
tulid Oah'lt, sest nagu sa tead, on Dooth ja teised preestrid üksnes töntsid loomad. See oli
Oah, kes tegi ettepaneku paigutada mind kõrvuti lõviga, et teha mu piinad
väljakannatamatuks. Ta vaid ootab parajat juhust, et keelitada preestreid ohverdama mind
Leegitsevale Jumalale. Esialgu pole see tal õnnestunud, nagu ma tean, sest vahimehed,
kes mulle süüa toovad, rääkisid seda."
„Aga kuidas nad said sulle süüa tuua?" tundis Tarzan huvi. «Kõigepealt tuli ju läbi
minna esimesest kongist, kus asus lõvi?"
„Lõvikongis on veel üks käik madalasse kitsasse koridori, kuhu saab ülalt liha heita. Sel
moel meelitasid nad lõvi ruumist välja, tõkestasid koridori raudvõrega ja kuni lõvi seal
viibis, toodi mulle süüa. Kuid lõvi toideti halvasti. Ta oli kogu aeg näljane, möirgas
alailma ja tagus käppadega minu ukse pihta. Oah arvatavasti lootis, et ühel ilusal päeval
murrab lõvi ukse maha."
„Kuhu viib see koridor, kus nad lõvi toitsid?" küsis Tarzan. „Ei tea," vastas La, „kuid
ma arvan, et see on tupik."
54
„Peab järele vaatama," ütles Tarzan. „Äkki õnnestub põgeneda."
„Miks sa ei võiks põgeneda ukse kaudu, kust sa sisse tulid?" küsis La. Kui ahvinimene
oli seletanud, miks see pole võimalik, osutas La käega sinna, kus asus käik kitsasse
koridori.
„ Tarvis on siit nii ruttu kui vähegi saaab välja pääseda, kui see üldse võimalik on,"
lausus Tarzan, „sest kui nad suudavad lõvi kinni püüda, tuuakse ta endisesse kohta
tagasi."
„Nad püüavad ta kinni," kostis La, „selles pole kahtlust."
„Siis pean ma kiiremas korras tunneli läbi uurima, sest oleks väga halb, kui seni, kuni
ma tunnelis olen, tuuakse lõvi tagasi, ja tunnel osutub tupikuks."
„Ma seisan ukse juures ja kuulatan, kuni sa seal ringi vaatad," pakkus La. „Tee
kiiresti!"
Minnes käsikaudu edasi piki müüri, millele oli osutanud La, leidis Tarzan raske
raudvõre, mis sulges läbipääsu kitsasse madalasse koridori. Tõstnud võre üles, astus
Tarzan käiku, sirutas käed ette ja hakkas edasi minema, tõmmates ennast küüru, sest
madal lagi ei võimaldanud käia täies pikkuses. Ta oli läbinud üsna vähe maad, kui
ilmnes, et koridor keerab täisnurkselt vasakule. Käänaku taga üsna lähedal nägi ta nõrka
helendust. Edasi rutates jõudis Tarzan koridori lõppu, kus algas vertikaalne kaev, mida
valgustas tuhm päevavalgus. Kaev oli ehitatud tavalisest rohmakalt tahutud graniidist,
millest olid rajatud ka linna alusmüürid. Kivid olid laotud ilma erilise hoolikuse või põh-
jalikkuseta, mistõttu kaevu sisepind oli konarlik.
Kaevu müüre uurides kuulis Tarzan La häält. Naine oli ärevil ja hoiatas teda neid
mõlemaid ähvardavast suurest ohust.
„Tee ruttu, Tarzan! Nad tulevad tagasi koos lõviga."
Ahvinimene sööstis tagasi tunneli algusse.
 „Kähku!" hüüdis ta Lale allakukkunud võret üles tõstes.
„Kas sinna?" küsis La hirmunult.
„See on meie ainus pääsemisvõimalus," vastas ahvinimene.
Ilma ülearuste sõnadeta puges La koridori. Tarzan laskis võre alla ja pöördus tagasi
kaevu viiva ava juurde. La ei jäänud temast sammugi maha. Sõnagi lausumata võttis
Tarzan La sülle ja tõstis ta nii kõrgele, kui vähegi suutis. Talle polnud vaja seletada, mida
edasi teha. Leidnud rohmakal siseseinal erilise vaevata tuge kätele ja jalgadele, hakkas La
pikkamisi üles ronima, ergutatuna talle järgneva Tarzani nõuandeist ja toetusest.
55
Kaev tõi nad otse tornituppa, kust avanes vaade kogu Opa-ri linnale. Siin müüridest
varjatuna tegid nad puhkuse, et arutada edasist tegevuskava.
Mõlemad teadsid, et suurimat ohtu kujutasid endast ahvid, kellest kihasid Opari
varemed ja kellega opaarlased oskasid rääkida. Tarzan kiirustas linnast lahkuma, et
nurjata tema maa-ala-le tunginud valgete inimeste plaanid. Kuid kõigepealt tahtis ta
puruks lüüa La vastased ja ennistada ta Opari troonile, või kui see osutub võimatuks,
tagada talle ohutu põgenemine.
Naist päevavalgel silmitsedes hämmastas Tarzanit teab mitmendat korda tema võrratu
närbumatu ilu, mida ei suutnud tumestada ei aeg, mured ega ohud. Ta küsis endalt, mida
Laga teha, kuhu ta viia, et see Leegitseva Jumala julm preestrinna leiaks sellise koha, kus
ta tunneks end loomulikult. Sedamööda, kuidas ta neid mõtteid heietas, kaldus ta arvama,
et sellist kohta pole ülepea olemas. La kuulus Oparile kui metslasest kuninganna, kes oli
sündinud käsutama metsikutest poolinimes-test rahvast. Viia La tsivilisatsiooni
salongidesse oli sama, mis viia sinna ematiiger. Kaks või kolm tuhat aastat tagasi oleks ta
võinud olla Kleopatra või Seeba kuninganna, kuid täna oli ta vaid La Oparist.
Mõnda aega nad istusid ja vaikisid, ülempreestrinna imeilusad silmad uurisid
metsjumala profiili.
„Tarzan!" lausus ta.
Mees pööras pead.
„Mis on, La?" küsis ta.
„Ma armastan sind endiselt, Tarzan," sõnas La tasase häälega. Ahvinimese silmis süttis
rahutus. „Ei maksa sellest rääkida."
„Ma tahan sellest rääkida," sosistas La. „See teeb mind nukraks, kuid rõõmsalt nukraks.
See on ainus rõõm, mis mu elus üldse õn olnud."
Tarzan sirutas välja pronkspruuni käe ja kattis pihuga naise peened pikad sõrmed.
„Sa oled alati valitsenud mu südant, La," ütles ta, „kuni armastuse piirini. Kui minu
tunne sinu vastu ei ületa seda piiri, siis pole selles ei minu ega sinu süüd."
La puhkes naerma.
„Minu süüd küll mitte, Tarzan," ütles ta. «Loomulikult ei saa südant käsutada.
Armastus — see on jumalate kingitus.
56
Mõnikord kingitakse seda kui tasu, mõnikord kui karistust. Minu jaoks on see
arvatavasti karistus, kuid muud ma endale ei soovi. Olen hellitanud seda oma südames
meie kohtumise esimesest hetkest alates ja ilma selle, olgugi lootusetu armastuseta pole
mul elu."
 Tarzan ei vastanud. Saabunud vaikuses jäid nad ootama ööd, mille katte all lootsid
märkamatult linna laskuda. Tarzani terane mõistus tegeles juba La troonile ennistamise
plaanidega ja peagi hakkasid nad neid arutama.
„Just enne seda, kui Leegitsev Jumal ööseks magama läheb," ütles La, „kogunevad.kõik
preestrid ja preestrinnad troonisaa-li. Ka täna tulevad nad trooni juurde, kus istub Oah.
Siis võime linna laskuda."
„Ja mis saab pärast?" küsis Tarzan.
„Kui meil õnnestub troonisaalis tappa Oah," lausus La, „ja koos temaga ka Dooth,
jäävad nad juhtideta, aga ilma nendeta on nad eimiski."
„Mina ei suuda tappa naist," väitis Tarzan.
„Aga mina suudan," vastas La. „Sina võtad ette Doothi. Kas sa teda suudad tappa?"
„Kui ta tungib kallale esimesena," kostis Tarzan, „muidu mitte. Ahvide Tarzan tapab
ainult enesekaitseks või kui pole teist võimalust vaenlast kõrvaldada."
Nad viibisid iidses toas, mille põrandas oli kaks avaust: ühest pääses kaevu, kustkaudu
nad olid vangikongist välja roninud, teine viis samasugusesse, ainult suuremasse kaevu,
kust pääses alla seina külge kinnitatud pikast puutrepist. Just selle kaevu kaudu tuligi neil
tornist välja ronida. Tarzan silmitses mõtteisse vajunult avaust, kui tema teadvuses tärkas
äkki ebameeldiv mõte.
Ta pöördus La poole.
„Me unustasime, et mees, kes lõvile liha viskab, peab üles ronima teise kaevu kaudu.
Lootsime asjatult, et meid siit ei leita."
„Lõvi ei toideta kuigi tihti," ütles La, „mitte iga päev." „Millal talle viimati toitu anti?"
küsis Tarzan. „Ei mäleta," vastas La mõtlikult. „Pimeduses venib aeg nii pikkamööda, et
olen kaotanud päevade arvestuse." „Tss!" hoiatas Tarzan. „Keegi ronib üles."
Ahvinimene tõusis aeglaselt püsti, astus avause juurde ja jäi
57
varitsema trepi vastaspoolsesse külge. La nihkus hääletult talle lähemale, et trepist
seljaga nende poole roniv inimene ei saaks avast väljudes neid näha. Inimene ei
kiirustanud. Ikka lähemale ja lähemale tulid ta lohisevad sammud. Ta ei roninud nii nagu
Opari ahvitaolised preestrid. Tarzanile tundus, et ta kannab rasket koormat, mis ei lase tal
kiiremini tõusta, aga kui avausest ilmus nähtavale pea, nägi ahvinimene, et see oli rauk, ja
aeglase tõusu põhjus selgus iseenesest. Seejärel sulgusid pahaaimamatu vanamehe kõri
ümber võimsad sõrmed, mis rop-sakuga ta avast välja tõmbasid.
„Tasa!" hoiatas ahvinimene. „Tee seda, mida sul kästakse, ja sinuga ei juhtu midagi."
La tõmbas vangi vöö vahelt välja noa, Tarzan pani ta väevõimuga põrandale pikali ja,
lõdvendanud haaret, pööras näoga enda poole.
Lad nähes ei uskunud vana preester oma silmi.
„Darus!" karjatas La.
„Olgu kiidetud Leegitsev Jumal, kes sind põgeneda aitas!" hüüdis preester.
La pöördus Tarzani poole.
„Ära Darust karda," ütles ta, „ta ei reeda meid. Kõigist Opari preestritest on tema
ainsana oma käskijannale ustav." „Nii see on," noogutas rauk.
„Kas on veel ülempreestrinna Lale ustavaid inimesi?" uudistas Tarzan.
„Jah, neid on palju," vastas Darus, „aga nad kardavad. Oah on saatan naise kujul, Dooth
aga lollpea. Sestsaadik, kui nad ühte heitsid, pole Opari elanikel enam rahu."
„Kui palju on sinu arust inimesi, keda võib täielikult usaldada?"
 „Oh, väga palju," vastas Darus.
„Sel juhul kutsu nad täna ööseks troonisaali, Darus. Ja kui Leegitsev Jumal läheb
magama, ole valmis andma lahingut teie ülempreestrinna La vaenlastele." I „Kas sina
tuled sinna?" küsis, Darus.
„Ma tulen sinna," ütles La. ,Ja see sinu nuga saab märguandeks. Niipea kui sa näed, et
mina, Opari La, torkan selle isehakanud preestrinna Oah' rinda, tungid sa La vaenlastele
kallale."
„Teen kõik, nagu sa käskisid," kinnitas Darus, „aga nüüd
58
pean ma selle liha lõvile ette viskama ja ära minema."
Vana preester viskas teise kaevu konte ja lihatükke ning hakkas pärast seda pikkamisi
trepist alla minema endale midagi habemesse pobisedes.
„Oled sa ikka kindel, La, et teda võib usaldada?" ei jäänud Tarzan rahule.
„Surmkindel," vastas naine. „Darus on valmis minu eest surema ning ma tean, et ta
vihkab Oah'd ja Doothi."
Tüütult venis ülejäänud päev. Viimaks hakkas päike loojangule kalduma. Saabus
riskantse sammu aeg: tuli linna laskuda ja veel valges troonisaali jõuda. Tõsi, risk polnud
just kuigi suur, sest sel ajal pidid kõik linna elanikud kogunema troonisaali, et iidse tava
kohaselt saata Leegitsev Jumal öörahule. Vähimagi vahejuhtumita tulid nad tornist alla,
ületasid väljaku ja läksid templisse. La läks ees mööda keerulist koridoride labürinti ja
juhtis Tarzani troonisaali viiva väikese ukse juurde. Siin ta seisatas, et kuulatada
hiigelsuures saalis toimuvat talitust ja oodata rituaalset märguannet, mis pidi kuulutama,
et kõik kohalolijad, välja arvatud ülempreestrinna, on täies pikkuses silmili põrandal
maas.
Kui see hetk saabus, lõi La ukse valla ja hüppas käratult kõrgendikule trooni taha, kus
istus tema ohver. Tarzan järgnes Lale, kuid otsekohe taipasid nad, et neid on reedetud,
sest kõrgendikule tulvasid preestrid, valmis neid kinni võtma.
Juba olid kellegi käed La külge klammerdunud, aga enne kui teda kõrvale tirida, tormas
Tarzan ülekohtutegijale kallale,, haaras tal kaelast kinni ning surus nii järsku ja tugevasti,
et kaelalülid rudisesid. Seejärel tõstis ta preestri keha kõrgele pea kohale ja heitis juurde
hüpanud preestrite sekka. Viimased põrkasid-tagasi, Tarzan haaras La ja tõukas ta
koridori, kustkaudu nad olid troonisaali tulnud.
Võidelda polnud mõtet, sest Tarzan teadis, et kui ta ka mõnda aega vastu peab, siis
saavad nad temast nagunii jagu, aga kui nende kätte satub La, rebitakse ta lõhki.
Tagant surus peale preestrite röökiv hord, Oah nõudis ohvri verd.
„Jookse kõige lühemat teed välismüüri juurde, Lai" käskis Tarzan, ja naine kihutas
nagu tiibadel mööda labürinti, kuni põgenikud jõudsid seitsme kuldsambaga saali. Edasi
oskas Tarzan juba ise teed leida.
59
Vajamata rohkem teejuhti ja nähes, et preestrid on neile iga hetk järele jõudmas,
kahmas Tarzan vähem välejalgse La kaenlasse ja tormas läbi müürilõhe, ületas hoovi,
läbis välismüüri, aga preestrid, keda sundis tagant märatsev Oah, ei jäänud neist maha.
Põgenikud jõudsid inimtühjale lagendikule ja nüüd jäid preestrid iga sekundiga üha
rohkem maha, sest nende lühikesed rangjalad ei suutnud võistelda Tarzani pikkade
sirgete jalgadega. Vaatamata La raskusele, kihutas Tarzan imestusväärse kiirusega edasi.
 Otsekohe pärast päikeseloojangut saabunud pimedus, mis iseloomustab troopikat,
varjas nad jälitajate eest ja tagaajamise kära vaibus peagi.
Siis Tarzan peatus ja laskis La kaenlast maha. Naine haaras tal kätega kaela ümbert
kinni, surus näo tema rinnale ja puhkes nutma.
„Ära nuta, La," rahustas Tarzan. „Tuleme veel Opari tagasi ja siis asud sa uuesti oma
troonile."
„Ma ei nuta sellepärast," vastas ta, „vaid sellepärast, et jääme nüüd kauaks kokku."
Kaastundehoos surus Tarzan ta hetkeks enda vastu ja nad hakkasid piirikalju poole
minema.
Sel ööl magasid nad kalju jalamil metsas suure puu otsas. Tarzan ehitas Lale kahe oksa
vahele rohmaka aseme, ise aga seadis end pisut allapoole vähimategi mugavusteta kohta.
Kui Tarzan ärkas, oli juba valge. Taevast katsid pilved, mis ennustasid lähenevat tormi.
Juba ammu polnud Tarzan ivagi hamba alla saanud ja ta teadis, et Lagi polnud eilsest
saadik söönud. Seega oli praegu kõige tähtsam toit. Ta pidi seda hankima ja jõudma La
juurde tagasi enne tormi puhkemist. Liha järele igatsust tundes mõistis Tarzan, et tuleb
lõke üles teha ja Lale toitu valmistada, kuigi ta ise eelistas toorest liha. Tarzan heitis pilgu
La asemele. Väsinud eelmise päeva elamustest, magas naine veel. Tarzan ei hakanud teda
äratama. Hüpanud lähima puu otsa, siirdus ta toitu otsima.
Tarzan liikus vastu tuult, pingutades selletagi tundlikke haistmisorganeid. Nagu lõvile,
nii maitses ka Tarzanile eriti sebra Pacco liha, kuid ta poleks ära öelnud ka antiloop
Barast või metssiga Hortast. Kuid nagu kiuste ei kohanud ta metsas neist ühtegi. Tema
sõõrmed tabasid vaid suurte kasside lõhna, millega segunes mitte nii terav ja rohkem
inimlõhnaga sarnanev
60
ahv Manu lõhn. Aeg tähendab jahti pidavale metsloomale väga vähe, see tähendas vähe
ka Tarzanile, kes liha otsima siirdudes naasis ainult siis, kui ta oli seda saanud.
La virgus ega suutnud kohe taibata, kus ta oli, aga kui see talle meenus, ilmus huultele
õnnelik naeratus. Ta ohkas ja sosistas siis armastatud mehe nime.
„Tarzan!" kutsus La.
Vastust ei tulnud. Ta kutsus veel kord, nüüd juba valjemini, kuid jälle oli vastuseks
vaikus. Pisut rahutuna tõusis ta küünarnukile ja kallutas end üle aseme serva. Tema all
puu otsas polnud kedagi.
Taibanud, et tõenäoliselt läks Tarzan jahile, tegi mehe äraolek teda siiski rahutuks ja
mida kauem ta ootas, seda raskemaks ta süda muutus. La taipas, et mees ei armasta teda
ja et praegu on ta muutunud mehele tülikaks koormaks. Ta teadis, et Tarzan on
samasugune metsik loom nagu lõvigi ja igatseb vabadust nagu lõvi. Võimalik, et ta ei
suutnud kiusatusele vastu panna ja kuni La magas, hülgas ta.
Oparist pärit La ei leidnud niisuguses käitumises midagi taunitavat, sest tema rahva elu
käis halastamatu isekuse ja julmuse seaduste järgi. Inimesed, keda ta tundis, ei paistnud
silma tsiviliseeritud inimese peene loomuse või iseloomu õilsusega, mis on omane
paljudele metsikutele loomadele. Armastus Tar-zani vastu oli La karmis elus ainus helge
laik ja teades, et talle endale ei maksnud midagi maha jätta olend, kelle vastu ta on täiesti
ükskõikne, ei hakanud La Tarzanit etteheidetega üle külvama selle eest, et viimane oli
teinud seda, mida ta oleks ka ise teinud. Talle ei tulnud pähegi hakata kahtlema Tarzani
loomuse õilsuses.
 Puu otsast maha roninud, hakkas La arutlema tuleviku üle ning ei leidnud üksinduse ja
meeleheitehoos muud otsust, kui minna tagasi Opari. Ja La suunduski linna poole, kus oli
sündinud. Kuid juba paari sammu järel mõistis selle kavatsuse kogu mõttetust ja
ohtlikkust, sest see oleks viinud teda kindlasse surma niikaua, kui Oparis valitsesid Oah
ja Dooth. Ta mõtles kibedusega Darusile, kes oli ta nii alatult reetnud, ja käsitades tema
reetmist kui näidet selle kohta, mida tal tuleb oodata teistelt, keda peeti tema sõpradeks,
mõistis La, et tal pole vähimatki väljavaadet kõrvalise abita saada Opari troonile tagasi.
La tulevik ei tõotanud õnne, kuid elutahe hinges sellest ei vähenenud;
61
see johtus pigem vaimu kartmatusest kui hirmust surma ees, mis tema arvates tähendas
sama, mis lüüasaamine.
Peagi jõudis La rajale ja jäi seisma. Ta püüdis silmaga määrata uue tee umbkaudset
suunda, mille ta pidi rajama tulevikku, sest kuhu ta iganes läks, läks ta kaugemale
Oparist. See oli uus rada, mis pidi viima uute rahvaste juurde, uue elu juurde, mis on talle
niisama võõras, nagu oleks ta äkki saabunud teiselt planeedilt või oma esivanemate
ammu hukkunud mandrilt. ' Talle tuli pähe mõte, et vahest leidub selles tundmatus maail-
mas teistsuguseid inimesi, kes on niisama lahked ja õilsad kui Tarzan. Vähemalt tahtis ta
seda. Opari suhtes ei jäänud Lale mingit lootust, ja ta hakkas linnast eemale sammuma.
Tema pea kohal kihutasid mustad tupruvad pilved, taga aetuna tormiku-ningast, tema
järel hiilis tihedast põõsastikust varjatuna punakaspruun põlevate silmadega kiskja.

VII. Asjatud otsingud

Jahisaagi otsinguil kaugele läinud Ahvide Tarzan haistis viimaks ometi metssiga Horta
ihaldatud lõhna. Inimene seisatas, hingates sügavasti ja hääletult õhku sisse, kuni ta
võimsad kopsud täitusid pilgeni. Ta juba nautis võidu vilja. Tema soontes lõi veri keema
ja iga osake temast võbeles vaimustusest. Sellist seisundit tunnetab jahti pidav loom, kes
haistab saaki. Ning siis sööstis Tarzan kärmesti ja hääletult ohvri poole.
Seal ta oligi, noor, väle ja võimas metssiga, kes hirmuäratavate kihvadega puult koort
maha kiskus. Ahvinimene tardus paigale otse tema kohal, varjatuna hiiglasliku puu
lehestikust.
Pea kohal tupruvaid musti pilvi rebestas ere välgusähvatus. Kostis kõrvulukustavat
äikesemürinat. Puhkes torm, ja samal hetkel hüppas inimene pahaaimamatule loomale
selga, pigistades peos jahinuga.
Inimkeha raskus lõi metssea jalust maha ja see ei jõudnud tõustagi, kui vahe tera kaela
tungis. Haavast purskas verd, metssiga püüdis üles tõusta ja ülekohtutegijale kätte
maksta, kuid ahvinimene surus ta oma lihaste jõuga maadligi ja sekund hiljem,
kramplikult tõmmelnud, heitis Horta hinge.
Tarzan kargas püsti, astus jalaga korjusele ja tõi kuuldavale isaahvi võidukisa.
62
Teelised kuulsid kaugelt kohutava kisenduse kaja. Salga mustanahalised liikmed
seisatasid, silmad hirmust pärani. „Mis kuradi värk see oli?" küsis Zveri katkendlikult.
„Oleks nagu panter," ütles Colt.
„See pole panter," lausus Kitembo. „Harilikult kisendab niimoodi isaahv, kes on saagi
maha murdnud, või siis..." „Või siis?.." astus tema juurde Zveri. Kitembo vaatas
hirmunult sinnapoole, kust hääl oli tulnud. „Lähme siit minema."
 Taas sähvatas välk, raksatas äike ja paduvihma ojade all vantsis salk Opari piiril
kõrguvate kaljude poole.
***
Külmast lõdisev, läbimärg Opari La puges peitu suure puu alla, mis vaid osaliselt
kaitses ta peaaegu alasti keha märatseva tormi eest, kuna tihedas alusmetsas mõni jard
kaugemal lamas punakaspruun kiskja, kes ainiti luuras teda oma pilkumatute silmadega.
Maru ei möllanud kuigi kaua ja vaibus peagi, jätnud endast maha sügavasti sissetallatud
rajale tormilise mudase veevoolu. Üdini läbikülmunud La ruttas edasi, et kiire käimisega
sooja saada.
Ta teadis, et kõik rajad viivad kuhugi välja, ja lootis oma südames, et see rada viib
Tarzani valdustesse. Kui ta tohiks seal elada ja teda aeg-ajalt kohata — rohkemat La ei
vajanud. Lihtsalt teada, et ta on kusagil lähedal, oli siiski parem kui mitte midagi. On
täiesti loomulik, et Lal polnud vähimatki ettekujutust selle maailma ääretusest, kuhu ta oli
astunud. Juba teda ümbritseva metsa suurus, millest tal aimugi polnud, ajas Lale hirmu
nahka. Tema kujutluses oli väike maailm, täis lagunenud linnade varemeid nagu Opar, ja
kus elasid olendid, kes sarnanesid nendega, keda ta tundis — inetud kohmakad inimesed,
kes meenutasid Opari preestreid, valged inimesed nagu Tarzan, samasugused
mustanahalised, nagu ta oli kohanud ja hiiglaslikud hatused Bolgani-taolised gorillad,
nagu need, kes valitsesid Kalliskivide lossi orus.
Selliseid mõtteid mõlgutades jõudis ta lõpuks välule, mida valgustasid pilvede vahelt
väljavaatava päikese kiired. Sedamaid läks soojemaks. Päikeselaigu keskel võis näha
väikest kivirahnu ning La suunduski selle poole kavatsusega end korralikult
63
soojendada ja kuivatada. Sest kuigi vihm oli lakanud, tilkus puude otsast edasi ja La
külmetas endiselt.
Kivil istet võtnud, märkas ta eespool mingisugust liikumist ja hetke pärast ilmus
nähtavale hiiglaslik leopard. Naist nähes peatus kiskja üllatunult, tunnetas seejärel ilmselt
ootamatu jahisaagi kaitsetust, surus end maadligi, jõnksatas saba ja hakkas aeglaselt edasi
roomama.
La kargas püsti ja haaras vöö vahelt noa, mille oli ära võtnud Darusilt. Ta mõistis, et
põgenemine teda ei päästa. Loom oleks ta kahe hüppega kätte saanud. Kui ka läheduses
oleks olnud puu, mille otsa ta oleks jõudnud ronida, poleks see leopar-di peatanud. Ka
end kaitsta polnud mõtet, kuid Opari La polnud seda tõugu, et võitluseta alla anda.
Südame kiirenenud löömisest hakkasid La rinnal värelema metallist kettad, mille oli
valmistanud ammu surnud nimetu kullassepp. Leopard lähenes. La teadis, et sekundi
pärast ta hüppab. Äkki kargas leopard püsti, tõmbas selja küüru ja paljastas hambad.
Selsamal silmapilgul sööstis Last mööda punakaspruun vari ja naine nägi, et teda lõhki
rebida kavatsenud leopardile viskus kallale suur lõvi.
Viimasel hetkel püüdis leopard jalga lasta, kuid oli juba hilja: lõvi klammerdus talle
turja ja purustas selgroo oma võimsa käpaga. Seejärel tõukas korjuse põlglikult endast
eemale ja pöördus neiu poole.
La taipas paugupealt, mis oli juhtunud. Lõvi nuuskis ta välja ja nähes, et saaki kavatseb
omastada võistleja, tormas võitlusse, kaitstes oma seaduslikku õigust. Ta oli pääsenud
ühe kiskja käest, nüüd ähvardas teda surm teise, veelgi hirmsama kiskja läbi.
Lõvi seisis ja vaatas Lad. Naine ei mõistnud, miks lõvi ei hüppa. Ta ei võinud teada, et
tema lõhn oli selles väikeses ajus äratanud mälestuse päevast, mil Tarzan lamas
kinniseotult Opari ohvrialtaril, tema kõrval valvas Jad-bal-ja, Kuldlõvi. Tuli naine —
seesama naine — ja lõvi isand Tarzan oli keelanud tal naisesse puutuda, naine oli aga
juurde astunud ja Tarzani köidikud läbi lõiganud.
Jad-bal-ja mäletas seda, nagu mäletas sedagi, et ei tohi sgl-lesse naisesse puutuda, aga
kui nii, siis ei tohtinud ka keegi teine talle kurja teha. Sellepärast oligi ta leopard Sheeta
maha murdnud.
64
Kuid La ei teadnud sellest midagi, sest ta ei tundnud Jad-bal-jad ära. Ta lihtsalt mõtles,
kaua tal veel elada on jäänud, ja kui lõvi lähemale tuli, võttis kokku oma julguse ning
otsustas võidelda viimse hingetõmbeni. Kuid lõvi käitumises oli midagi seesugust, mida
ta ei suutnud mõista. Kiskja nagu ei kavatsenudki kallale tungida, vaid lihtsalt tuli La
juurde. Kui nende vahele oli jäänud kõigest paar jardi, keeras ta poolküljetsi naise poole,
heitis maha ja haigutas.
Naisele tundus, et oli möödunud terve igavik, .kui ta seisis ja looma jälgis. Lõvi ei
teinud temast väljagi. Võib-olla selle pärast, et kõht pole veel tühjaks läinud ja ta ootab,
millal tekib isu? Sellest kohutavast mõttest läks raudsete närvidega Lal sees kõik
külmaks.
Mõistes, et põgeneda on võimatu, eelistas ta pigem surra kui ootuses piinelda. Seepärast
otsustas ta teha kiiremini lõpu sellele ebamäärasusele ja selgitada lõplikult, kas lõvi
tungib kallale või lubab tal lahkuda. Võtnud kokku oma enesevalitsuse, surus ta noa tera
oma südame vastu ja läks vapralt lõvist mööda. Kui lõvi oleks hüpanud, oleks La
silmapilk noa südamesse torganud ja piinad lõpetanud.
Jad-bal-ja isegi ei liigahtanud. Laisalt silmi vidutades saatis ta naist pilguga. Viimane
möödus ja kadus teekäänaku taha.
Terve päev läks La edasi sünge kindlameelsusega, otsides Opariga sarnanevat linna.
Teda rabasid metsa hiiglaslikud mõõtmed ja hirmutas selle nukker olek. Pole viga, mõtles
ta endamisi, varsti algavad Tarzani valdused. Nälga kustutas La puuvilja ja söödavate
juurikatega. Kui rada laskus orgu, kus voolas jõgi, siis ei tundnud ta isegi janu. Taas
saabus öö, kuid La ei kohanud ei linna ega inimesi. Ööseks ronis ta jälle puu otsa, kuid
seekord polnud kõrval Ahvide Tarzanit, kes oleks talle aseme valmistanud ja tema und
valvanud.
***
Tapnud metssea, lõikas Tarzan ära kere tagumise poole ja läks tagasi puu juurde, kuhu
oli jätnud La. Tormi pärast oli ta kaotanud palju aega, pealegi ilmnes, et ta oli läinud
märksa kaugemale, kui arvas.
Kui ta lõpuks tagasi oli ega leidnud puu otsas Lad, läks ta natuke tujust ära, kuid arvas
siis, et pärast tormi oli La alla roninud luid-liikmeid sirutama, ja hõikas teda nimepidi
mitu korda.
65
Saamata vastust, muutus ta tõsiselt murelikuks, hüppas puu otsast maha ja hakkas jälgi
otsima. Puu all olid ähmased jalajäljed, mille vihm oli osaliselt kustutanud. Ta nägi, et
jäljed viivad tagasi Opari poole. Kuigi ta kaotas need rajal, kus oli voolanud vesi, oli ta
siiski kindel, et teab, kuhu La suundus, ja hakkas minema piirikalju poole.
Tarzanil polnud raske seletada naise lahkumist ja Opari naasmist. Ta hakkas end
hurjutama selle pärast, et oli La järelemõtlematult nii pikaks ajaks üksinda jätnud,
hoiatamata teda oma kavatsustest. Tarzan taipas õigesti, et La oli pidanud end hüljatuks
ja naasnud ainsasse koju, mida ta tundis, ainsasse kohta maailmas, kus Opari La lootis
ehk sõpru leida. Tarzan kahtles, et ta isegi seal neid leiab, ja otsustas, et La ei või tagasi
minna ilma sõdurite toetuseta, keda on piisavalt, et vaenlastega toime tulla.
Tarzan olt kavatsenud esialgu oma valdustes avastatud laagri plaanid segi lüüa ning
minna seejärel koos Laga waziride maale ja koguda salk vapraid sõjamehi, et tagada
turvalisus ja edu La Opari naasmisel. Loomult sõnaaher, ei hakanud ta Lale oma
kavatsusi selgitama, nüüd aga kahetses seda ja oli kindel, et oleks ta talitanud teisiti,
poleks La riskinud üksinda Opari tagasi pöörduda.
Ent siiski ei muretsenud ta tulemuste pärast, olles veendunud, et saab La kätte ammu
enne viimase linna jõudmist. Kuid harjunud džunglielu raskustega, alahindas ta nende
tõsidust, nagu meiegi alahindame ohte, mis päevast päeva varitsevad meid üksluisena
näivas elus, kus surm ähvardab niisamasuguse järjekindlusega nagu džungliasukaidki.
Lootes iga hetk Lad kätte saada, jõudis Tarzan teed mööda Opari kaitsvate kaljude
jalamile ja hakkas alles nüüd kahtlema. Ei saanud ju La nii lühikese ajaga läbida nii pikka
maad! Nõlvast üles roninud, jõudis ta lameda mäe tippu, kust avanes vaade kaugele
Oparile. Siin oli vihma sadanud õige vähe, torm oli kulgenud piki nõgu ning rajal paistsid
veel selgesti La ja Tarzani enda jäljed, mis nad olid jätnud eelmisel päeval Oparist
põgenedes. Ent miski ei kõnelnud La tagasipöördumisest, ka ei märganud Tarzan teda
lagendikul, mida ta hoolikalt silmitses.
Mis oli temast saanud? Kuhu võis ta minna? All laiuvas määratu suures metsas leidus
arvutul hulgal jälgi. Seal märjal maapinnal pidid kindlasti olema ka La jäljed, kuid
Tarzan mõistis,
66
et nende otsimine võtaks liiga palju aega.
Nukralt pidi ta juba tagasi pöörduma, kui järsku köitis tema tähelepanu liikumine metsa
servas. Surunud end põõsa taga vastu maad, hakkas Tarzan jälgima tähelepanu äratanud
kohta. Metsast ilmus nähtavale inimkolonn, kes võttis suuna kalju jalamile.
Tarzan ei teadnud midagi Zveri esimese Opari-retke tule- * mustest, mis leidis aset siis,
kui ta maa-aluses vangikongis vaevles. Tookord ajas teda kimbatusse Opari suunduva
salga saladuslik kadumine, nüüd ilmus salk uuesti siia. Kus see vahepeal viibis, sel
polnud enam tähtsust.
Tarzan kahetses, et tal polnud ei vibu ega nooli, mille opaar-lased olid ära võtnud ja
mida ta pärast põgenemist polnud jõudnud veel valmistada. Sellele vaatamata leidus veel
teisigi mooduseid kutsumata külaliste rahu häirida. Ta nägi oma kohalt, kuidas sõdurid
kalju juurde jõudsid ja üles ronima hakkasid.
Tarzan valis välja suure kivi —• neid vedeles siin külluses — ja kui salga pea oli
ületanud pool tõusu, teised aga venisid hanereas järele, lükkas ahvinimene kivi alla.
Kukkudes riivas rahn kergelt Zverit, põrkas pisut madalamal vastu kaljunukki, lendas üle
Colti pea ja viis endaga kaasa kaks Kitembo sõdurit, kes said paugupealt surma.
Ronimine lakkas jalamaid. Mõni mustanahaline, kes oli saatnud esimest retke, ruttas
tagasi. Oparile lähenevat ja üha rohkem närvitsevat ekspeditsiooni ähvardas selletagi
täielik lagunemine ja nurjumine.
„Peatage neetud argpüksid!" käratas Zveri Dorskyle ja Ivitc-hile, kes tulid viimastena.
„Kes tahab üles luurele minna?"
„Mina lähen," ütles Romero.
„Mina ka," pakkus end Colt.
 „Kes veel?" küsis Zveri käskival toonil, kuid rohkem vabatahtlikke polnud.
Mehhiklane ja ameeriklane hakkasid viivitamata üles ronima.
„Katke meid tulega," hõikas Zverile Colt, „et nad äärest eemale tõmbuksid."
Zveri andis korralduse mitmele askarile, kes polnud põgenejatega ühinenud, ja kui
kõlasid lasud, muutusid viimased südikamaks. Peagi kogusid Dorsky ja Ivitch inimesed
kokku nirtg mäkketõus jätkus.
Tarzan mõistis suurepäraselt, et ei suuda üksinda salga
67
edasiliikumist peatada. Seepärast taganes ta kiiresti kalju äärest gra-niidirahnude taha,
kus otsustas varjuda ja kust tema teadmist mööda viis alla kalju jalamile järsk jalgrada.
Siit võis ta tulijaid jälgida või vajaduse korral kähku taanduda. Kalju tipus tulid nähtavale
Romero ja Colt. Viimases tundis Tarzan paugupealt ära inimese, keda oli näinud
vallutajate baaslaagris. Siis oli nööre ameeriklase väline ilme avaldanud talle soodsat
muljet, nüüd tunnustas Tarzan nii ameeriklase kui ka tema kaaslase vaieldamatut vaprust,
sest hoolimata tundmatust ohust, olid nad end pakkunud ülesronimist juhtima.
Romero ja Colt lasid kiiresti pilgul ringi käia, kuid ei avastanud kedagi, millest nad ka
alla teatasid.
Oma peidukohast jälgis Tarzan, kuidas ekspeditsioon jõudis kalju tippu ja hakkas Opari
poole rühkima. Ta teadis, et Opari varakambreid nad nagunii ei leia, ja nüüd, mil selgus,
et Lad Oparis pole, ei häirinud teda naise vastu üles tõusnute saatus. Ekspeditsioonil ei
õnnestu teoks teha oma kavatsusi, millest ta oli kuulnud Zora Drinovilt, kui viimane Colti
teavitas. Ahvinimene teadis, et varem või hiljem lähevad nad baaslaagrisse tagasi, tema
jätkab seni La otsimist. Ahvide Tarzan laskus üle kal-juääre ja kiirustas metsa,
võimaldades Zveril viia Opari järjekordset ekspeditsiooni.
Metsaserva lähedal jõe kaldal oli suurepärane laagripaik. Märgates, et ekspeditsioon
liigub ilma kandjateta, oletas Tarzan loomulikult, et nad lõid linna lähistel laagri üles.
Talle turgatas pähe mõte, et võib-olla on La vangi võetud ja teda peetakse selles laagris
kinni.
Nagu ta oletas, seisiski laager just samas kohas, kus ta ise koos waziri sõduritega oli
mõni kord peatusi teinud. Võõrad olid parandanud aastate eest paigaldatud boma,
püstitanud selle sisse rohmakad onnid ja nende keskele valgete inimeste telgid. Puude
varjus tukkusid kandjad, üksainus askari tegi näo, nagu seisaks ta vahipostil, samal ajal
kui ta kaaslased laisalt maas pikutasid, püssid kõrval. Kuid Lad Tarzan siin ei näinud. Ta
läks eemale ja seisis näoga vastu tuult, lootes haista tema lõhna, kui ta vangis peaks
viibima. Kuid kibe suitsu ja mustanahaliste kehade lõhn osutus nii tugevaks, et võis
lämmatada koguni La lõhna. Siis otsustas Tarzan oodata pimedust, et laagrit paremini
uurida. Seda otsust aitas tugevdada relv, mida ta oli märganud ja mida ta meeleheitlikult
vajas. Kõik sõdurid olid relvastatud
68
püssiga, mõni polnud harjumuse kohaselt loobunud ka esivanemate relvadest — vibust
ja nooltest, odast rääkimata.
Et Tarzan oli tegelikult juba kaks päeva söömata, kui mitte arvestada päris alguses
kiiruga pruukostiks võetud toorest Hor-ta liha, oli ta kohutavalt näljane. Leidnud, et La
oli kadunud, oli ta peitnud metssealiha puu otsa, kus nad olid ööbinud, ja siirdunud naist
otsima. Nüüd otsustas Tarzan pimeduse ootel jahti pidada. Seekord langes tema saagiks
antiloop Bara. Ta ei jätnud tapetud looma maha enne, kui oli kõhu täis söönud. Siis heitis
mees lähima puu otsa magama ja uinus peagi.
***
Viha, mida Abu Batn Zveri vastu tundis, oli sügavalt juurdunud tema sünnipärases
rassivaenus eurooplaste ja nende usu vastu ning suurenes veelgi, kui see süüdistas
araablast ja tema võitluskaaslasi arguses.
«Uskmatu koer!" oli seik nördinud. „Ta nimetas meid, beduiine, argpüksideks ning
jättis valvama laagrit "ja naist, justkui oleksime mingisugused raugad või poisikesed."
„Ta on vaid tööriist Allahi kätes," lausus teine araablane, «selles suures ürituses, mis
päästab Aafrika kõigist valgetest."
„Kas meil on mingit tõendit, et need inimesed talitavad nii, nagu on tõotanud?
Eelistaksin pigem olla vaba oma kõrbes ja ajada iseseisvalt kokku kas või viletsa
varanduse, kui tolgendada edasi ühes laagris nende valgete sigadega."
.Jälgid elukad," porises kolmas.
„Ma silmitsesin lähemalt nende naist," ütles seik, „ja leian, et ta on kaunis. Tean kohta,
kus tema eest võib saada palju kulda."
«Valgete peamehe reisikohvris on rohkesti kuld- ja hõberaha," sekkus üks meestest.
«Tema boi rääkis sellest ühele gállale, see-aga mulle."
«Peale selle on laagris rohkesti igasugust head kraami," avaldas oma arvamust tõmmu
sõdur.
«Kui me selle peale välja läheme, võib suur üritus läbi kukkuda," tähendas araablane,
kes oli reageerinud šeigi nördimusele esimesena.
«See on valgete üritus," ütles Abu Batn, „ja nemad võtsid selle ette kasu saamise pärast.
Kas see hiiglaslik orikas ei kor-ruta siis meile alatasa rahast, naistest ja võimust, mis me
saame,
69
kui inglased välja lööme? Inimest ajendab ainult ahnus. Peame kaasa võtma oma osa ja
lahkuma, kuni pole hilja."
Wamala tegi õhtusööki oma emandale.
«Eelmisel korral jäeti teid pruuni bwanaga, kes osutus pahaks inimeseks," alustas ta
juttu. «Kuid ka seik Abu Batn pole sugugi parem. Ta on halb. Kahju, et bwana Colti pole
siin meie juures."
«Ka minul on kahju," lausus Zora. «Mulle tundub, et pärast ekspeditsiooni Oparist
tagasitulekut on araablased nukrutsema hakanud."
«Nad istuvad päev läbi oma pealiku telgis ja räägivad millestki," ütles Wamala. «Abu
Batn aga silmitseb alatasa teid."
«Sulle vaid tundub nii, Wamala," vastas neiu. „Ta ei julge mulle liiga teha."
«Aga kes võis arvata, et pruun bwana julgeb?" meenutas Wamala.
«Aitab küll, Wamala, ära hirmuta mind," ütles Zora ja samas karjatas: «Vaata, Wamala!
Kes see on?"
Mustanahaline boi vaatas sinna, kuhu tema käskijannagi. Laagri piiril seisis kogu, keda
nähes poleks isegi stoik suutnud üllatushüüdu tagasi hoida. See oli imekaunis naine, kes
neid silmitses. Ta oli laagri piirile seisma jäänud, peaaegu alasti, ja tema vapustav ilu
oleks rabanud keda tahes. Vetruvaid rindu katsid kaks kuldketast, puusade ümber põimus
kitsas vöö, mis oli kaunistatud kulla ja kalliskividega. Ees ja taga olid vöö külge
kinnitatud laiad pehmest nahast ribad, tikitud kulla ja smaragdidega, mis lõid kujutluse
troonil istuvast imetabasest linnust. Tundmatu jalad olid kängitsetud mudastesse
sandaalidesse. Nägu oli ovaalne, seda raamisid paksud käharad juuksed, mis heitsid
loojuva päikese kiirtes kuldseid ja pronksivärve laike. Kulmud olid õhukesed ja
toonitatud. Hallid silmad vaatasid kartmatult inimesi.
Ka araablased olid teda märganud ja osa neist suundus tundmatu poole. Viimane pööras
kiiresti pilgu Zoralt ja Wamalalt araablastele. Siis hüppas eurooplasest neiu püsti ja läks
kärmelt tema juurde, et araablasi ennetada. Zora lähenes tundmatule naeratades, käed ette
sirutatud. Opari La tõttas talle vastu, tajudes neiu naeratuses sõbraliku poolehoiu märki.
«Kes te olete," küsis Zora, „jä mida teete üksinda džunglis?" La raputas pead ja vastas
Zorale tundmatus keeles.
70
Zora Drinov oli imehea keeltetundja, kuid võtnud läbi kõik keeled, mida ta valdas,
lisaks mõne lause bantu keele eri murretest, ei suutnud ta siiski leida ühist keelt
tundmatuga, kelle imekaunis nägu ja kuju vaid õhutasid venelanna põletavat uudishimu,
et lahendada piinav saladus, mida kujutas tema jaoks La.
Araablased püüdsid temaga juttu teha omas keeles, Wama-la oma suguharu murdes,
kuid tulemusteta. Siis võttis Zora tal õlgade ümbert kinni ja viis oma telki, kus Opari La
andis žes-tide abil mõista, et ta tahaks end pesta. Wamala sai käsu Zora telgis pesuvann
valmis panna ja kui saabus õhtusöögi aeg, tuli tundmatu teiste juurde puhtaks pestu ja
värskena.
Tundmatu külalise vastas istudes veendus Zora, et ta polnud iialgi näinud nii kaunist
naist. Teda vaimustas võõra kuninglikult suursugune hoiak, kuigi too tundis end selles
keskkonnas äärmiselt ebamugavalt, aga ei näidanud seda välja.
Zora püüdis märkide ja žestide varal luua oma külalisega sidet, kuni isegi kuninglik La
märkas, et ta naerab. Siis püüdis ka La ise samal kombel selgitust anda. Nii sai Zora
teada, et tema külalist ähvardati nuiade ja nugadega ning ta oli sunnitud kodukohast
lahkuma; et ta oli maha käinud pika tee; et teda oli rünnanud kas lõvi või leopard ja ta on
väga väsinud.
Parast õhtusööki tegi Wamala Lale aseme Zora telki, kuna viimane oli lugenud midagi
araablaste nägudelt, mis sundis teda oma imekauni külalise rahu pärast hirmu tundma.
„Täna tuleb sul magada telgi sissekäigu ees, Wamala," ütles ta. „Siin on sulle veel üks
püstol."
Kaua pärast südaööd vestles Abu Batn oma telgis suguharu peameestega.
„Uus toob meile sisse sellise rahasumma, millest võib üksnes unistada," sõnas ta.
***
Tarzan ärkas ja nägi läbi lehestiku pea kohal tähti. Ta tegi kindlaks, et pool ööd on juba
möödas, tõusis ja ringutas. Sõi taas В ara liha, hoides toitu kokku, ja libises hääletult öö
varju.
Laager piirikalju jalamil magas. Vahis oli ainult üks askari, kes hoidis lõkketuld
metsloomade eemale peletamiseks. Laagri servast puu otsast jälgis vahimeest silmapaar
ja kui see kõrvale pööras, hüppas hääletult alla pimedusse inimkogu. Inimene
71
hakkas kandjate telkide tagant mööda hiilima, peatudes aeg-ajalt ja haistes võbelevate
sõõrmetega õhku. Jõudnud viimaks eurooplaste telkide juurde, lõikas ta järjest iga telgi
tagumise seina noaga katki ja astus sisse. See oli Tarzan, kes otsis Lad, keda ta ei leidnud,
ja asus pettunult teise tegevuse kallale.
 Maadligi liibunud, roomas ta kaarega ümber laagri ja ajuti tollhaaval edasi nihkudes, et
vahimees teda ei märkaks, jõudis askaride peavarju juurde ning valis sealt endale vibu ja
nooled, samuti raske oda. Kuid sellega ta ei piirdunud.
Ta valvas kaua, oodates, et askari kohalt üles tõuseb ja eemale läheb.
Viimaks tõusis vahimees püsti, viskas lõkkesse oksi ja läks onni poole vahetust
äratama. Just seda hetke Tarzan passiski. Askari lähenes kohale, kus Tarzan end varjas, ja
möödus temast. Samal silmapilgul hüppas Tarzan jalule, sööstis pahaaimamatule
mustanahalisele kallale, kahmas temast selja tagant käega kinni ja viskas üle laia
pronkspruuni õla. Nagu Tarzan oligi oodanud, hakkas mees hirmust kriiskama, äratades
oma kaaslased. Tarzan kandis ta kähku lõkkest kaugemale, hüppas üle boma ja sulas ühte
mustava džungliga.
Kallaletung oli nii äkiline ja pealetükkiv, et vahimees pillas tahtmatult püssi käest,
püüdes tugevast haardest välja rabelda.
Kisa peale, mida toetas kaja, kargasid onnidest välja ehmunud askarid, kes viimasel
hetkel jõudsid näha tundmatu vaenlase ähmast siluetti, kui see üle boma hüppas ja
pimedusse kadus. Hirmust halvatud, tardusid nad paigale, kuulatades oma kaaslase
vaibuvat kriiskamist. Peagi lakkas kisa niisama äkki, nagu oli alanudki. Viimaks sai
pealik kõnevõime tagasi.
„Simba!" ütles ta.
„Ei, see polnud Simba," kuulutas teine. „ See jooksis täies pikkuses kahel jalal nagu
inimene. Ma nägin."
Äkki kõlas süngest džunglist õudne veniv kisendus.
„See pole ei inimese ega lõvi hääl," ütles pealik.
„See on paha vaim," kostis kellegi sosin, ja nad kogunesid kobarasse lõkke ümber,
heites tulle kuivi oksi, kuni leek kõrgele taevasse lahvatas.
Pimedas džunglis jäi Tarzan seisma ning viskas maha vibu ja oda, mistõttu tal oli
tulnud inimesega hakkama saada ainult ühe käega. Vabanenud käe sõrmedega haaras ta
ohvri kõrist ja katkestas sellega viimase kisa. Tarzan surus vaid hetkeks sõrmed
72
kokku ja kui lahti laskis, ei püüdnudki neeger enam karjuda, kartes uuesti tunda
raudsete sõrmede kaugeltki mitte õrna puudutust. Tarzan pani mehe ropsakuga jalule,
võttis temalt ära noa, tõstis maast üles oda ja vibu, kahmas mehel seljariidest kinni ja
hakkas müksides teda enda ees džunglisse ajama. Just sel hetkel tõigi ta kuuldavale efekti
pärast isaahvi võidukisa, mis polnud arvestatud mitte üksnes ohvri, vaid ka tema laagrisse
jäänud kaaslaste jaoks.
Tarzan ei kavatsenud talle halba teha. Ta polnud vaenujalal hoopiski mitte valgete
inimeste süütute mustanahaliste teenritega, ja kuigi vajaduse korral oleks ta kõhklematult
neegrile otsa peale teinud, tundis ta neid küllalt hästi teadmaks, et võib oma tahtmise
saada niisama edukalt ka ilma verevalamiseta.
Valged ei suutnud ilma mustanahaliste liitlasteta midagi saavutada ja kui Tarzanil oleks
õnnestunud viimaste moraali õõnestada, oleksid nende isandate kavatsused ilmtingimata
nurjunud, sest Tarzan oli kindel, et neegrid ei jää maa-alale, kus neile alatasa
meenutatakse kurja üleloomuliku vaenlase juuresolekut. Peale selle vastas seesugune
taktika Tarzani süngevõitu huumorisoonele rohkem ja lõbustas teda, mida poleks saanud
öelda tapmise kui kokkupõrgete lahendamise mooduse kohta.
 Terve tund sundis ta ohvrit enda ees kõndima ja pealegi täielikus vaikuses, mis, nagu ta
teadis, avaldas vaenlase närvisüsteemile täiendavat mõju. Lõpuks jättis ta mustanahalise
seisma, võttis mehe alasti ning sidus ta puusavööga randmed ja pahkluud võrdlemisi
lõdvalt kinni. Seejärel võttis ära padrunitasku ja muud tarbed ning jättis neegri maha,
teades, et peagi vabaneb mees ise köidikutest ja kinnitab kogu ülejäänud elu, et kohutav
surm seisis tal suisa suu ääres.
Öise retke tulemuste üle rahuldust tundes naasis Tarzan puu juurde, kuhu oli peitnud
Bara kere, sõi veel kord ja heitis magama. Hommikul hakkas ta uuesti otsima Lad Opari
piirikalju tagant orust, kuhu varem leitud jälgede järgi otsustades oli too siirdunud, kuigi
tegelikult oli La läinud hoopis vastupidises suunas.
73

VIII. Abu Batni sõnamurdlikkus

Saabus öö ja väike hirmunud ahv peitis end puu latva. Ta oli juba palju päevi džunglis
ekselnud, püüdes oma tillukese mõistuse abil lahendada teda piinavat probleemi nendel
vähes tel hetkedel, mil oli võimeline keskenduma. Kuid juba sekund hiljem võis ta selle
unustada ja tuisata puude otsas või paigale tarduda, haaratuna äkilisest hirmust, kui tekkis
tema elule tavapärane oht.
Iga kord, kui Nkimale meenus tema mure, kannatas ta sügavalt ja ehtsalt, kadunud
isandale mõeldes tulvasid ta silmi pisarad. Peas keerles alatasa nii või teisiti mõte, kuidas
päästa Tarzanit ja keda appi kutsuda. Gomanganide suured mustanahalised sõdurid, kes
Tarzanit teenisid, asusid paljude ööde kaugusel, ja ikkagi läks Nkima waziride maa
poole. Ühe või teiseprobleemi lahendamisel ei mänginud aeg tema teadvuses vähimatki
osa. Ta nägi, kuidas Tarzan läks Opari elusana, kuid ei
näinud teda surnult või linnast väljumas, järelikult oli tema loogika järgi Tarzan elus ja
viibis linnas, aga et see kihas vaenlastest, siis ähvardas Tarzanit oht. Millised olid
asjaolud, sellisteks pidid need ka jääma. Nkima ei suutnud kujutleda mingisuguseid
muudatusi, kui ta ei näinud neid oma ihusilmaga. Seepärast polnud asja lõpptulemuse
jaoks mingit tähtsust, kas ta leiab wazirid üles ja toob nad kohale täna või teeb seda
homme. Nad lähevad Opari ning löövad Tarzani vaenlased pihuks ja põrmuks. Siis saab
Nkima taas oma isanda tagasi ega karda enam Sheetat, Sabori või Histah'd.
Saabus öö, kusagilt metsast kostis kerget kopsimist. Nkima raputas endalt une ja jäi
pinevalt kuulama. Kopsimine valjenes üha ja täitis peagi kogu džungli. Müra allikas
polnud kuigi kaugel ja niipea kui Nkima seda mõistis, muutus ta rahutuks.
Kõrgel taevavõlvil paistis kuu, all džunglis valitses pimedus. Nkima seisis valiku ees: ta
tahtis sinna, kust kostis trummipõrinat, kuid kartis teel varitsevaid ohte. Lõpuks võitis
soov hirmu ja puude latvadesse hoidudes kiirustas ta hääle suunas, kuni jõudis lõpuks
peaaegu ümmarguse väikese välu kohale.
Kuuvalguses nägi ta all tuttavat pilti: seal tantsisid suured To-yati ahvid dum-dumi,
surmatantsu. Lagendiku keskel asus madal küngas, üks neid tähelepanuväärseid trumme,
mida ürginimene igivanal ajal oli kuulnud, ent vaevalt näinud. Trummi
74
ees istus kaks vana emaahvi ja tümitas lühikeste kaigastega selle kõlavat pinda. Helid
sulasid mingisuguseks rütmiks ja selle muusika järgi vihtusid ringis pöörast tantsu isased,
välislingis kükitasid hõreda ahelikuna emased ja kõige nooremad — selle metsiku
vaatemängu vaimustatud pealtvaatajad. Kahe sammu kaugusel trummist lebas maas
leopard Sheeta korjus, kelle surm oligi kombetalituse põhjus.
Peagi kargavad tantsijad korjuse kallale, hakkavad seda raskete malakatega tümitama,
pöörduvad siis ringi tagasi ja jätkavad tantsu. Seejärel mängivad nad üksikasjalikult maha
jahi-, kallaletungi- ja surmastseeni, viskavad malakad minema ning, paljastanud hambad,
sööstavad korjuse kallale ja hakkavad seda tükkideks rebima maitsvamate palade pärast
üksteisega kiseldes.
Teatavasti pole Nkimal ja tema- suguvendadel ei taktitunnet ega arukust. Targem olend
oleks vaikselt oodanud, kuni lõpeb tants ja pidutsemine ning saabub uus päev, mil To-
yati sugukonna hiigelisased vabanevad hüsteerilise meeletuse seisundist, mille oli esile
kutsunud trummipõrin ja tants. Kuid väike Nki-ma oli kõigest ahv. Oodata ta ei osanud.
Tal polnud seda hingelaadi, mis tuleb ilmsiks kannatlikkuses, ja ta jäi sabapidi rippu,
sõimates kõrvulukustavalt ning püüdes köita suurte ahvide tähelepanu.
„To-yat! Ga-yat! Zu-tho!" kriiskas ta. „Tarzan on ohus! Tulge Nkimaga ja päästke
Tarzan!"
Katkestanud tantsu, vaatas suur isaahv üles.
„Käi minema, Manu," urises ta. „Kasi siit, või me tapame su!"
Väike Nkima otsustas, et neil polegi nii lihtne teda kätte saada, ning kiikus oksal edasi
ja lõugas täiest kõrist, kuni lõpuks To-yat saatis puu otsa noore mitte eriti raskekaalulise
ahvi, kellele anti käsk Nkima kinni püüda ja tappa.
Sündmuste sellist pööret ei osanud Nkima oodata. Nagu paljud inimesed, nii arvas
temagi, et kõik peavad jalamaid huvi tundma selle vastu, mis huvitab teda. Ja dum-dumi
trummipõrinat kuuldes arvas ta kohe, et Tarzaniga juhtunud hädast teada saades jätavad
nad kõik kus seda ja teist ning suunduvad Opari.
Kuid tuli välja, et ta oli oma oletuses mööda lasknud. Eksimuse saatuslikud tagajärjed
hakkasid juba tegelikkuseks saama
75
noore ahvi näol, kes puu juurde sööstis. Pärdik Nkima tõi kuuldavale valju hirmukis ja
kihutas ööpimedusse. Lõõtsutava ja surmani väsinuna peatus ta lõpuks, kui oli To-yati
sugukonnast vähemalt miili kaugusel.
Ärganud Zora Drinovi telgis, laskis La pilgul ringi käia, uudistades tundmatuid
esemeid. Peagi peatus ta pilk magava neiu näol. Jah, mõtles ta, need on Tarzani inimesed,
sest eks suhtunud nad ju temasse heatahtlikult, lugupidamisega. Ei puudutanud
sõrmeotsagagi, see-eest söötsid kõhu täis ja andsid peavarju. Järsku turgatas pähe uus
mõte. Tema kulm läks kortsu, silmaterad ahenesid, silmis välgatas raevukas leek. Võib-
olla oli see naine Tarzani sõbratar? La Oparist kahmas Darusi noa, mis lebas kõrval
käepärast. Kuid tema tuhin möödus niisama äkitselt, kui oli tekkinud, sest oma hinges ta
teadis, et ei suuda head tasuda kurjaga, nagu ei suuda teha haiget sellele, keda armastab
Tarzan. Ja kui Zora avas silmad, tervitas La teda naeratusega.
Kui Lale oli euroopa neiu mõistetamatu olend, siis tema ise äratas Zoras salapärasusega
kõige sügavamat imestust. Tema napp, kuid ühtaegu rikkalik ja vaimustav rüü pärines
igivanast ajast, säravvalge nahk näis Aafrika džungli südames niisama ebaloomulik nagu
kahekümnendal sajandil tema ehtedki. Asjatult püüdis Zora Drinov seda mõistatust
lahendada, kuid ei aidanud ka elatud aastate kogemused. Kuidas ta ka poleks tahtnud
külalisega rääkida, võis ta vaid naeratusega vastata teda ainiti silmitseva imeilusa
tundmatu naeratusele.
 La, harjunud -sellega, et teda olid kogu elu teeninud Opari preestrid, imestas vilumuse
üle, millega Zora Drinov tegi ise kõike: tõusis ise üles, pani ise end riidesse. Wamala tõi
talle ainult ämbriga kuuma vett ja valas välivanni. Ja La, kes riietamise ajal polnud iialgi
sõrmeotsagi liigutanud, avastas, et hakkas meelsasti end ise teenindama.
Erinevalt Opari meestest pidid naised kohustuslikus korras hoolitsema oma keha
puhtuse eest, nii et varem oli La pühendanud rohkesti aega oma tualetile: hoolitses
küünte, hammaste, juuste eest, hõõrus nahka lõhnasalvidega. See komme oli tulnud
muistse aja arenenud tsivilisatsioonist ja tõstetud rusudes Oparis religioosse tavandi
ausse.
Naised lõpetasid tualeti tegemise ja Wamala kuulutas, et
76
hommikusöök on valmis. Einestama istuti telgi kõrvale puu varju. Lihtsa
hommikusöögi ajal märkas Zora ebatavalist elevust araablaste telkide juures, kuid ei
omistanud sellele erilist tähtsust, sest nad olid varemgi oma telke ühest kohast teise
tõstnud.
Pärast lõunat võttis Zora püssi, puhastas toru ja õlitas luku mehhanismi. Et araablased
keeldusid jahti pidamast, kavatses ta ise jahile minna. La jälgis teda ilmse huviga.
Seejärel lahkus Zora Wamala ja kahe mustanahalise kandja saatel, La aga ei söandanudki
pajuda, et nad ta kaasa võtaksid. Ta ootas mingit kutsuvat märguannet Zoralt, kuid seda
ei tulnud.
Ibn Dammuk oli Abu Batni suguharu ühe pealiku poeg ja retkel šeigi parem käsi. Ta
jälgis vargsi naisi eemalt ja nägi, et Zora Drinov lahkus laagrist tema püssi kandva teenri
ja kahe kandjaga. Ilmselt läks ta jahile.
Mõnda aega pärast neiu lahkumist istus ta kahe sõbraga sõnatult. Siis tõusid nad üles ja
suundusid aeglaselt Opari La poole, kes istus Zora telgi ees kokkupandaval toolil ja oli
süvenenud mõtteisse. La mõõtis lähenevaid mehi ainitise pilguga. Tema hinges liigahtas
sünnipärane umbusk võõraste inimeste vastu. Kui nad aga lähemale jõudsid ja nende
näod nähtavaks said, tunnetas ta äkilist usaldamatust. Nad ei sarnanenud sugugi Tar-
zaniga, nende kaval kiskjalik olek kutsus esile vaistliku kahtlustuse halbades kavatsustes.
La silmitses neid kõrgilt. Ta ei mõistnud, mida talle räägiti, ega tahtnudki mõista, sest
see, mida ta luges nende silmist, kutsus temas esile jälestuse. Ta raputas pead ja pöördus
kõrvale, andes mõista, et jutt on lõppenud, kuid Ibn Dammuk astus tema ligi ja pani käe
talle pealetükkiva sõbralikkusega õlale.
La lõi vihast lõkendama, kargas toolilt üles ja tõmbas välja noa. Ibn Dammuk taganes,
teine araablane sööstis neiu juurde, kavatsedes kasutada jõudu.
Lihtsameelne inimene! Otsekui ematiiger tormas La talle kallale. Teised ei jõudnud
kahenigi lugeda, kui Leegitseva Jumala preestri Darusi noa vahe tera oli kolm korda
tunginud ründaja rinda, mille järel ta oigega maha prantsatas ja hinge heitis.
Opari ülempreestrinna seisis tapetu kohal, silmad raevust leegitsemas, käes verine nuga.
Oiged olid äratanud Abu Batni ja ülejäänud araablaste tähelepanu, kes nüüd väikese salga
poole jooksid.
77
„Tagasi!" karjatas La. «Proovige ainult puudutada Leegitseva Jumala
ülempreestrinnat!"
 Nad ei saanud aru sõnadest, kuid tema välkuvad silmad ja verine nuga kõnelesid enda
ees. Araablased pistsid täiest kõrist röökima ja kogunesid murruna La ümber, tõsi küll,
ohutusse kaugusse.
„Mis see tähendab, Ibn Dammuk?" küsis Abu Batn ähvardavalt.
„Ta ainult puudutas naist, kui see talle nagu ei adrea — suurepealine valitseja kallale
tormas."
„Olgu ta kas või emalõvi," vastas Abu Batn, „kuid teda ei tohi puudutada."
„Allah!" hüüatas Ibn Dammuk. „Kuid taltsutada ometi
tohib." . .
«Taltsutamisega hakaku tegelema see, kes tema eest palju kuldraha maksab," väitis
seik. „Meilt nõutakse, et ta vaid puuri pistaksime. Piirake metsnaine sisse, mu lapsed, ja
võtke ära nuga. Siduge ta käed selja taha, ning selleks ajaks, kui tuleb tagasi teine, peame
asjad kokku panema ja minekuvalmis olema."
Tosin turskeid selle tormas korraga Lale kallale. , „Olge temaga ettevaatlikud!" karjus
Abu Batn, nähes et La kaitseb end nagu emalõvi. Vehkides noaga vasakule ja paremale,
tabas ta ühte araablast otse südamesse ja lõi mitmele haavu, enne kui temast jagu saadi.
Lõpuks õnnestus neil relv ta käest ära kiskuda ja käed kinni siduda.
Jätnud kaks sõdurit Lad valvama, kutsus Abu Batn enda juurde need vähesed
mustanahalised teenrid, kes olid laagrisse jäänud, ning käskis neil laagrivarustuse ja
toidumoona kokku panna. Kuni Ibn Dammuki järelevalve all tehti ettevalmistusi teele
asuda, otsis seik läbi eurooplaste telgid, eriti põhjalikult aga Zora Drinovi ja Zveri oma,
kust lootis leida kulda, mida kuulduste põhjal pidi retke ülemal olema hästi palju. Kuid
teda ootas pettumus, mida, muide, pisut leevendas Zora telgist leitud rahakarp suure
summaga, ehkki see polnud nii suur, kui seik oleks tahtnud. See kõik oli selle pärast, et
ettenägelik Zveri oli omaenese käega matnud suurema osa rahast oma telgi põranda alla.
Jaht kujunes Zorale üle ootuste edukaks: oli möödunud pisut rohkem kui tund, ja ta
avastas antiloobikarja. Kahe kiire lasuga
78
tabas Zora kahte looma. Oodanud, kuni kandjad need nülivad ja sisikonna välja
võtavad, naasis, ta aeglaselt laagrisse. Tema mõtted olid osaliselt hõivatud araablaste
valvsusele sundivast käitumisest, ent sellist vastuvõttu, mis oli talle laagris valmistatud, ei
osanud ta kuidagi oodata.
Zora kõndis ees, Wamala tema püssiga pisut tagapool, nende järel kandjad, kes olid
raske koorma all küüru vajunud.
Zora ei jõudnudki veel laagrisse siseneda, kui mõlemalt poolt põõsastest hüppasid
rajale araablased. Kaks neist piiras sisse Wamala ja kiskus temalt ära püssi, teised
tormasid Zora kallale. Ta püüdis end vabastada ja välja tõmmata revolvrit, kuid rünnak
oli olnud nii äkiline, et ta ei suutnud, enda kaitseks midagi ette võtta. Teda hoiti kõvasti
kinni ja juba väänati käsi selja taha.
„Mida see kõik tähendab?" oli Zora nördinud. „Kus on seik Abu Batn?"
Mehed irvitasid vastuseks.
„Varsti näete teineteist," lausus üks. „Tal on külaline, keda ta lõbustab, seepärast ei
saanud ta teid vastu võtta."
Nende sõnade juures pahvatasid nad uuesti naerma.
Zora astus lagendikule, kust avanes vaade kogu laagrile, ja nähtu rabas teda. Kõik
telgid olid paljaks röövitud. Araablased olid kõik kohal, valmis teele asuma. Igaühel neist
oli väike paun, väheste laagrisse jäänud mustanahaliste ees kõrgusid aga hirm-rasked
pambud. Kogu ülejäänud laagri vara oli lagendiku keskele hunnikusse tassitud ja Zora
silme all süüdati see tõrvikutest põlema.
Ta viidi üle lagendiku araablaste juurde ja nägi siin kahe sõduri vahel oma külalist,
käed kinni seotud nagu tal endalgi. Siinsamas seisis kurjalt irvitav Abu Batn.
«Mispärast te seda tegite, Abu Batn?" tormas Zora talle kallale.
«Allahile on vastumeelt, et annaksime oma maa valgetele," ütles seik. «Nägime ilma ja
pöördume nüüd tagasi oma rahva juurde."
«Mida te kavatsete teha selle naise ja minuga?" küsis Zora.
«Esialgu võtame endaga kaasa," vastas Abu Batn. «Tunnen üht lahket inimest, kes on
väga rikas ja võtab teid mõlemaid heasse majja."
«See tähendab, et kavatsete meid mingile mustale sultanile
79
maha müüa?" oli Zora nördinud. Seik kehitas õlgu.
„Ma ei nimetaks seda nõnda," lausus ta. «Ütleme pigem, et ma teen kingituse vanale
heale sõbrale ning päästan teid ja seda naist džunglis hukkumisest, mis on vältimatu, kui
teid üksi jätta."
„Abu Batn, te olete silmakirjateener ja reetur!" kisendas Zora põlgusest väriseval
häälel.
«Valgetele meeldib sõimusõnu loopida," muigas seik. «Kui see siga Zveri poleks meid
igasuguste sõnadega sõimanud, poleks midagi juhtunud."
«Seega maksate kätte selle eest, et ta süüdistas teid arguses?" küsis Zora.
«Aitab küll!" nähvas Abu Batn järsult. „0n aeg, mu lapsed, teele asuda."
Tulekeeled noolisid juba äärest hiigelsuurt toidukraami ja varustuse hunnikut, mis
araabalased pidid lääne poole minema hakates maha jätma.
Naised kõndisid kolonni eesotsas, nii et taga sammuvad' araablased ja kandjad tallasid
nende jäljed täielikult kinni. Zora ja La oleksid võinud leida mõningat lohutust
vestlemises, kuid La ei osanud keelt, Zora aga ei soovinud kõnelusse astuda araablastega.
Kuna Wamala ja ülejäänud mustanahalised käisid kolonni sabas, ei saanud ta isegi
parima tahtmise juures nendega sõnagi vahetada.
Et mingit tegevust leida, otsustas Zora õpetada oma õnne-tusekaaslasele mõnda
euroopa keelt. Kuivõrd nende salgas enamik valdas inglise keelt, valis ta katseks just
selle keele.
Zora alustas sellest, et näitas enda peale ja ütles «naine", siis Lale ja kordas seda sõna.
Pärast seda osutas ta kordamööda mitmele araablasele, iga kord öeldes sõna „mees". La
taipas otsekohe, mida temalt nõutakse, ja hakkas innukalt ikka ja jälle kordama neid
kahte sõna, osutades kord naisele, kord mehele. Seejärel torkas eurooplanna endale uuesti
sõrmega rindu ja sõnas: «Zora." Hetkeks sattus La kimbatusse, siis aga naeratas ja
noogutas.
„Zora," lausus ta kaaslannale osutades, puudutas siis kiiresti elegantse sõrmega oma
rinda ja ütles: „La."
Algus oli tehtud. Iga tund õppis La selgeks mõne uue sõna, esijoones olid need
nimisõnad, mis tähistasid kõige sagedami-
80
ni nende teel ettetulevaid tuttavaid esemeid. Ta tegi suurepäraseid edusamme,
ilmutades erakordseid võimeid ja mälu, sest olles sõna selgeks õppinud, jättis ta selle
igavesti meelde. Hääldamisega ei saanud ta nii kergesti hakkama, tal oli tugev aktsent,
mis Zora Drinovi arvates ei sarnanenud ühegi teisega. Kuid see oli nii võluv, et õpetaja ei
väsinud oma õpilast kuulamast.
Teel mõistis Zora, et vaevalt hakatakse neid toorelt kohtlema, sest ta oli ära arvanud
šeigi mõtte: mida paremini nad välja näevad, seda rohkem raha tulevane ostja maksab.
Nende tee kulges loodesse läbi gallade maa, mis asus Abes-siinias. Jutukatkeist sai
Zora teada, et Abu Batn ja tema kaasvõitlejad kardavad seda piirkonda. Ja polnud ka ime,
sest ammustest aegadest saadik sooritasid araablased kallaletunge gal-ladele, et orje
saada, ja salga neegrite hulgas oli gallast ori, kelle Abu Batn oli tema kodunt kõrbest
kaasa võtnud.
Pärast esimest teel oldud päeva päästeti vangide käed lahti, kuid neid ümbritsesid
alatasa araablastest vahisõdurid, kuigi relvitud naised oleksid vaevalt riskinud põgeneda
džunglisse, kus luusisid ringi metsloomad ja varitses näljasurm. Aga kui Abu Batn oleks
suutnud lugeda nende mõtteid, oleks ta kirjeldamatult imestanud, leides, et mõlemad
naised on täis otsustavust põgeneda ja pigem hukkuda, kui kõmpida alandlikult vastu
oma kurvale saatusele, millest Zora oli suurepäraselt teadlik ning mida Opari La vaid
ähmaselt aimas.
La õpetamine edenes edukalt, salk jõudis selle ajaga gallade maa piirile. Kuid selleks
ajaks sai mõlemale naisele selgeks, et Lad ähvardab uus oht. Ibn Dammuk kõndis
tihtipeale tema kõrval, ja kui ta naist vaatas, võis tema silmist lugeda kavatsust, mis ei
vajanud sõnu. Kui lähedusse ilmus Abu Batn, tegi Ibn Dammuk näo, et ei märkagi
kaunist vangi, ja see tegi Zorat kõige rohkem rahutuks, sest veenis teda selles, et
salakaval Ibn Dammuk passib parajat hetke teostada mingit plaani, mille eesmärgi suhtes
polnud Zoral vähimatki kahtlust.
Gallade maa lähedal tõkestas nende tee üle kallaste tõusnud jõgi. Nad ei saanud minna
ei põhja poole Abessiiniasse ega söandanud suunduda lõunasse, kus võisid kokku juhtuda
tagaajajatega. Niisiis pidid nad tahes-tahtmata ootama.
Ja kuni nad ootasid, asus Ibn Dammuk oma plaani teoks tegema.
80

IX. Opari surmakambris

Peter Zveri seisis taas Opari müüride all ja taas, kuuldes keelatud linna mõistatuslikest
varemetest kostvat salapärast kisa, ei pidanud mustanahalised sõdurid vastu. Kümme
sõjameest, kes varem polnud Oparis käinud ja olid vabatahtlikult nõustunud linna
minema, seisid nagu postid ja lõid värisema juba esimesi kisendusi kuuldes. Need olid
teravad, läbilõikavad ja panid vere soontes tarretuma. Miguel Romero asus taas inimeste
etteotsa, tema kannul tuli Wayne Colt. Plaani kohaselt pidid mustanahalised minema
kohe Romero ja Colti järel, valged aga viimasena, et vajaduse korral neegreid julgustada
ja mitte lasta neid plagama pista. Või kui see siiski juhtub, sundida püssitorude all edasi
liikuma. Kuid mustanahalised punnisid vastu ega tahtnud mingi hinna eest välismüüris
oleva läbikäigu ligigi minna, niivõrd kohutas neid hirmuäratav hoiatuskisa, mida
ebausklikud sõdurid omistasid kurjadele vaimudele, kes teadupärast on vägevad olendid,
ja kes nende tahtele Vastu paneb, see tapetakse.
„Edasi, viletsad argpüksid!" röökis Zveri, ähvardades mustanahalisi revolvriga ja
püüdes neid läbikäiku ajada.
Keegi sõdur tõstis ähvardavalt püssi.
 ,Jäta relv, valge mees. Meie võitleme inimeste, aga mitte surnute hingedega."
Jäta järele, Peter," sekkus Dorsky, „või minut hiljem teevad nad meid kõiki vagaseks."
Zveri langetas püssi ja hakkas sõdureid keelitama, tõotades neile vaevatasu, mis tundus
neegritele terve varandusena, kui nad saadavad valgeid linna. Ent vabatahtlikud ajasid
sõrad vastu: miski ei saanud sundida neid oma nina Opari pistma.
Nähes uue läbikukkumise ohtu ning sõge mõttest, et Opari aarded teevad ta
muinasjutuliselt rikkaks ja aitavad ellu viia oma isikliku impeeriumi loomise salaplaani,
otsustas Zveri koos väheste järelejäänud abiliste — Dorsky, Ivitchi ja filipiinlasest
noorukiga järgneda Romerole ja Coltile.
„Lähme," sõnas ta. „Et need arad koerad ei taha meid aidata, peame tegutsema üksi."
Selleks ajaks, kui nad neljakesi läbisid välismüüri, olid Romero ja Colt juba sisemüüri
taha kadunud. Ja taas rikkus varemetes linna mõtlikku vaikust ähvardav hoiatuskisa.-
82
„Issand!" karjatas Ivitch. „Mis sa arvad, mis see on?"
„Pea suu," nähvas Zveri ärritatult. „Ära mõtle sellele, või muidu lööd araks nagu need
neetud neegrid."
Aeglasel sammul läksid nad üle siseõue, suundudes sisemüü-ri poole ilma erilise
vaimustuseta, kui mitte arvestada igaühe ilmset südamesoovi loovutada teisele eesõigus
minna esimesena. Kui Tony läbikäigu juurde jõudis, kostis teiselt poolt müüri
hirmuäratavat müra: jalgade madinat, sõjakisa kohutavat koori. Lajatas püssipauk, siis
veel ja veel üks.
Tony pööras ümber, et näha, kas seltsimehed talle järgnevad. Need seisid, näost
kaamed.
„Kurat temaga, selle kullaga," sosistas Ivitch, keeras ümber ja pistis välismüüri poole
jooksu.
„Tagasi, alatu argpüks!" kisendas Zveri ja tormas teda kinni püüdma, Dorsky tema
kannul. Pärast hetkelist kõhklemist ühines Tony tagaajajatega. Teisel pool välismüüri sai
Zveri Ivitc-hi kätte ja kahmas tal õlast kinni.
„Pean su maha lööma!" karjus ta katkeval häälel.
„Sul endal on hea meel, et sealt vehkat tegid," ühmas Ivitch. „Mis mõtet on sinna
minna? Meid oleks lihtsalt tapetud nagu Colti ja Romerot. Neid oli seal liialt palju. Kas te
siis ei kuulnud?"
„Arvan,' et Ivitchil on õigus," ütles Dorsky. „Vaprus on hea asi, kuid me ei tohi
unustada oma ühist üritust. Kui meid tapetakse, on kõigel lõpp."
„Aga kuld!" kisendas Zveri. „Mõtle kulla peale!"
„Surnud kulda ei vaja," tuletas Dorsky meelde.
,Ja kuidas jääb meie seltsimeestega?" küsis Tony. „Kas jätame nad siis surema?"
„Kurat temaga, selle mehhiklasega," vastas Zveri. „Aga mis ameeriklasse puutub, siis
arvan, et võime kasutada tema raha, kuni teade tema surmast pole rannikule jõudnud. See
tähendab — tuleb püüda, et ei jõuakski."
„Ja te isegi ei proovi neid päästa?" küsis Tony.
„Üksinda ma seda ei suuda," vastas Zveri.
„Tulen teiega kaasa," pakkus Tony.
„Kahekesi ei saavuta me midagi," pomises Zveri ja teda haaranud äkkvihas hakkas ta
ähvardavalt filipiinlase poole minema.
 „Kes sa selline oled?" kraaksatas Zveri. „Ei, kes sa ikkagi oled? Siin olen mina kõige
tähtsam. Kui vajatakse sinu nõu, küll ma siis küsin."
83
Kui Romero ja Colt olid läbinud sisemüüri, paistis templi " nähtav siseosa inimtühi,
kuid lagunenud galeriide pimeduses võis aimata liikumist. Colt vaatas tagasi.
„Kas ootame omasid?" küsis ta.
Romero jõnksatas õlaga.
„ Mulle paistab, et kogu kuulsus saab osaks meile kahele, seltsimees," muigas ta. Colt
naeratas vastuseks.
„ Hakkame siis tegutsema. Läki! Esialgu ei näe ma midagi kohutavat."
„Seal sees on keegi," ütles Romero. „Ma nägin, kuidas miski liikus."
„Mina ka nägin," ütles Colt.
Püsse ettepoole kaldu hoides sisenesid nad julgelt templisse, kuid ei jõudnud kuigi
kaugele, kui võlvialustest pimedatest käikudest ja arvukatest süngetest ukseavadest tulvas
välja trobikond eemaletõukava välimusega mehi ja iidse linna vaikust vapustas
hirmuäratav sõjakisa.
Ees sammuv Colt tulistas käigu pealt üle Opari koletute preestritest sõdurite peade.
Romero märkas suurt gruppi vastaseid, kes jooksid piki hiigelruumi seina ilmse
kavatsusega neil taganemistee ära lõigata. Ta pööras ümber ja hakkas tulistama, kuid
enam mitte õhku. Tunnetades tekkinud olukorra kogu tõsidust, tulistas ta vaenlase pihta
samuti nagu Colt. Kostsid haavatute karjed ja nende kaaslaste võitlushüüded.
Romero pidi mõne sammu taganema, et vältida piiramisrõngasse sattumist. Ta avas
kiirtule, millega pidas kinni pealetungi tiibadel. Kärme pilk Colti poole kinnitas, et
viimane hoiab oma kohta, kuid samal hetkel lendas ameeriklasele pähe nui. Colt kukkus
nagu niidetult maha ja silmapilk ümbritsesid teda kärbseparvena hirmuäratavad masajad
Opari preestrid.
Miguel Romero mõistis, et tema seltsimees on kadunud, ja kui ta veel elaski, ei saanud
Romero üksinda teda millegagi aidata. Oleks suur vedamine, kui tal endal pääseda
õnnestub. Lakkamata tulistamast, taganes Romero läbikäigu poole.
Opaarlased olid ühe võõra kinni võtnud; teise taganemist nähes ja kartes selle
järelejäänud vaenlase hirmuäratava relva tapva tule alla sattuda, jäid nad nõutult ebalema.
Romero läbis sisemüüri, tormas välismüüri juurde ja loetud
84
sekundite pärast ühines lagendikul kaaslastega.
„Kus Colt on?" küsis Zveri käskivalt.
„Ta löödi nuiaga uimaseks ja võeti kinni," vastas Romero.
„Arvatavasti pole ta enam elavate kirjas." (
„Sa jätsid ta maha?"
Mehhiklane sööstis vihaselt ninamehele kallale.
„Ja seda küsite teie? Ise lõite araks ja panite plehku enne, kui nägite vaenlast. Kui teie,
poisid, oleksite meid toetanud, poleks Colti tapetud, kahekesi ei saanud me nendest
metslastest jagu. Ja teie veel süüdistate mind arguses?"
„Ei midagi sellist," väitis Zveri mornilt. „Ma pole kunagi öelnud, et oled argpüks."
„Kuid mõtlesite," katkestas teda Romero. „Aga mina ütlen teile, Zveri, et see number ei
lähe teil läbi."
 Müüride tagant tõusis metsik võidukisa, mida kordas kaja Opari varemete keskel. Zveri
pööras masendatult linnale selja.
„See on kasutu," ütles ta. „Üksinda ma Opari ei valluta. Lähme laagrisse tagasi."
Colti kehale kobarasse kogunenud masajad preestrid võtsid ära ta relva ja sidusid käed
selja taha. Et ta oli endiselt teadvuseta, tõstsid nad ta ühe kaaslase õlale ja kandsid templi
sisemusse.
Meelemärkusele tulnud, leidis Colt, et lamab suures ruumis põrandal. See, kuhu teda
lohistati, oli Opari troonisaal, et ülempreestrinna Oah võiks vangile pilku heita.
Nähes, et vang on toibunud, tõmbasid vahisõdurid ta rops-ti jalule ja tõukasid ettepoole
poodiumi suunas, kus seisis Oah' troon.
Ootamatust vaatepildist järeldas Colt, et ta kas näeb viirastusi või und. Hiigelruum
paistis silma poolmetsiku suurejoonelisusega, mida aja hävitav toime polnud peaaegu
puudutanud.
Ta nägi enda ees ehitud troonil erakordselt kauni välimusega noort naist, keda
ümbritses iidse tsivilisatsiooni aegne luksus. Tema kaaskond koosnes inetutest karvastest
meestest ja kaunitest neidudest. Tema silmad, mis olid suunatud Coltile, olid külmad ja
julmad, kogu olekust õhkus kõrkust ja põlgust. Naisega kõneles ameeriklasele
arusaamatus keeles masajas sõdur, kes meenutas rohkem ahvi kui inimest.
Kui viimane oli jutu lõpetanud, tõusis neiu troonilt püsti, haaras vöö vahelt pika noa,
tõstis selle kõrgele pea kohale ning
85
hakkas rääkima kiiresti ja raevukalt pilku vangilt pööramata.
Oah' troonist paremal seisvate preestrinnade hulgas silmitses vangi tähelepanelikult
noor tütarlaps, kes alles hiljuti oli jõudnud küpsusikka. Prinke valgeid rindu katvate
kullast ketaste all värises Nao süda mõtteist, mis kutsus esile selle kummalise sõduri
vaatamine.
Kui Oah oli rääkimise lõpetanud, viidi Colt ära. Ta ei taiba-nudki, et oli kuulanud oma
surmaotsust, mille langetas Leegitseva Jumala ülempreestrinna. Vahisõdurid toimetasid
ta vangikongi, mis asus kõrvuti sissekäiguga tunnelisse, kustkaudu pääses
ohverdamisväljakult linna maa-alustesse käikudesse. Et kong polnud päris maa all,
hoovas aknast ja ukses oleva võre kaudu värsket õhku ja valgust. Siia vahisõdurid ta
jätsidki, olles enne käed lahti päästnud.
Kongi väikesest aknast nägi Colt Päikesetempli siseõue, galeriide lausridu, mis tõusid
hiigelkõrge müüri harja poole, ja ki-vialtarit keset õue. Altaril ja selle aluse kõrval
sillutisel paistvad pruunid plekid jutustasid talle sellest, mida ei suutnud väljendada Oah'
arusaamatud sõnad. Võpatades mõistis ta endale määratud saatuse möödapääsmatust ja
tema sisimas muutus kõik külmaks, üle selja jooksid hirmujudinad. Altari otstarbes ei
saanud eksida, eriti kui ta nägi eelmiste ohvrite irevil hammastega kolpasid, mille tühjad
silmakoopad teda jõllitasid.
Hirmust hüpnotiseeritud, vahtis ta üksisilmi altarit ja kolpasid, kuni lõpuks võttis end
kokku ja heitis endalt tardumuse, kuid olukorra lootusetus rõhus teda endistviisi. Siis
pöördus ta mõtteis oma kaaslase ja tema võimaliku saatuse juurde. Tõele tuli au anda —
Romero oli kogu salgast ainuke vapper ja ustav kaaslane, kellest jäi Coltile hea mulje ja
kellega oli tal meeldiv suhelda. Ülejäänud tundusid kas siis nõmedate fanaatikute või
ahnete oportunistidena, sest mehhiklase käitumine ja kõnemaneer reetsid temas muretut
sõjameest, kes annab rõõmuga oma elu mis tahes ürituse eest, mida peab antud hetkel
vajalikuks ning mille juurde kuuluvad eelkõige seiklused ja teravad elamused. Mõistagi
ei teadnud Colt, et Zveri ja teised olid ta saatuse hooleks jätnud, kuid oli kindel, et
Romero ei jätnud teda maha, vaid sattus ise täbarasse olukorda, tapeti või võeti vangi.
Kogu ülejäänud pika päeva veetis Colt üksinduses, mõtiskledes oma õnnetuse üle. Läks
pimedaks, aga tema oli nagu ära
86
unustatud, keegi ei tulnud teda vaatama. Colt küsis endalt, kas nad ei kavatsenud teda
üldse ilma toidu ja veeta jätta, või plaanitakse alustada tema ohverdamise tseremooniat
sellel süngel pruunide plekkidega altaril nii ruttu, et,pole tarvis hoolitseda kehaliste
vajaduste eest.
Ta heitis kongi põrandale, mis oli kõva nagu betoon, ja püüdis kas või pisutki unes
unustust leida. Kuid siis köitis tema tähelepanu vaevalt kuuldav hääl, mis tuli õuest, kus
asus altar. Teraselt kuulatanud, tegi ta kindlaks, et keegi tuleb tema poole, ja hääletult
üles tõusnud, astus ta akna alla ning vaatas välja. Ööpimeduses kaugete tähtede nõrga
valguse taustal nägi ta, et keegi läheneb tema kongile, kuid ei suutnud kindlaks teha, on
see inimene või loom. Kusagilt ülevalt varemete poolt lõhestas äkki öist hääletust veniv
karje, mida ameeriklane käsitas nüüd juba mõistatusliku Opari linna niisama loomuliku
osana, nagu olid seda lagunenud varemed ise.
***
Salk ületas kaljud ja jõudis metsa äärde. Laagrisse pöörduti sünges, rõhutud meeleolus,
ja kui kohapeal leiti kaos, vajusid pead veel rohkem norgu.
Tagasijõudnud ekspeditsiooni liikmetele räägiti sedamaid tunnimehest, kelle paha vaim
oli öösel džunglisse vedanud ja kel õnnestus põgeneda enne, kui too sai ta nahka pista.
Veel oli nende mälus värske Raghunath Jafari mõistatuslik surm ja need, kes Opari
müüride alt tagasi jõudsid, olid äärmiselt ärritatud olekus, mis ei lahtunud ka öösel, kui
inimesed sünge metsa servale tumedate puude alla välilaagrisse magama heitsid. Koidu
saabumist tervitati kergendusohetega.
Hiljem, kui nad rivis põhilaagri poole minema hakkasid, said mustanahalised tagasi
loomuliku meeleolu ning pinevus, mis oli neid päevade kaupa kütkes hoidnud, kadus
lauludes ja naerus, valged aga põmitsesid endiselt. Zveri ja Romero ei rääkinud
teineteisega, aga Ivitch, nagu üldse nõrga iseloomuga inimesed, kandis südames kõigi
vastu viha omaenda ülesnäidatud arguse pärast.
Puuõõnde peitu pugenud ahvipärdik Nkima nägi mööduvat salka. Kui see oli ohutusse
kaugusse jõudnud, ronis ta peidupaigast välja ja hakkas mööda puutüve üles-alla lippama,
karjudes neile tagantjärele kohutavaid ähvardusi ja solvanguid.
87
***
Ahvide Tarzan lesis elevant Tantori seljal, toetanud küünarnukid looma laiale pealaele
ja asetanud lõua kokkupandud pihkudele. Opari La jälgede otsimine oli jäänud
tulemusteta. Naine oli kadunud nagu vits vette.
Täna oli Tarzan kohanud Tantorit, ja nagu see oli juba lapsepõlves tavaks saanud,
rõõmustas ahvinimest võimalus suhelda vaikides vana targa metsapatriarhiga, kellelt ta
oli alati saanud iseloömujõudu ja tasakaalukust. Tantorist õhkus lepitavat rahulikkust, mis
andis Tarzanile tagasi hingelise tasakaalu. Omakorda tundis ka Tantor rõõmu
džunglivalitseja seltskonnast, sest ainsana kõigist kahejalgseist olendeist suhtus looma
temasse poolehoiuga.
 Džungliloomad ei tunnista mingisuguseid isandaid ja kõige vähem julma türanni, kes
kihutab ohjeldamatult tagant tsiviliseeritud inimest tema eluteel hällist hauani. See julm
türann, kes käsutab miljoneid orje, on Aeg. Määramatu ulatuvusega aeg oli Tarzanile ja
Tantorile piiramatu. Kõigist Looduse kingitud varudest oli ta kõige heldemini ümber
käinud ajaga, sest igaüks sai nii palju, kui oli vaja eluks, kui pillavalt seda ka ei kasuta-
tud. Ajavam oli nii suur, et näis ammendamatu kuni surmani, parast seda kaotas aeg nagu
kõik muugi oma tähtsuse. Seepärast ei raisanud Tantor ja Tarzan asjatult aega, vaid
suhtlesid teineteisega sõnatus mõtiskluses. Kuigi aeg ja ruum kestavad igavesti, kas siis
spiraalselt või otse, on kõigel muul paratamatult lõpp. Nii oli ka muretu vaikusega, mida
nautisid kaks sõpra ja mida äkki häiris väikese ahvi erutatud kriiskamine, mis kostis
nende pea kohalt suure puu lehestikust.
See oli Nkima. Ta leidis lõpuks siiski oma Tarzani ja ajas õnnelikust kergendustundest
ärevile kogu džungli. Tarzan pööras laisalt ümber ja nägi enda kohal kriiskavat ahvi.
Lõplikult veendunud, et see on tõepoolest tema isand, sööstis Nkima alla ja ronis
ahvinimese pronkspruunile õlale. Peened karvased käpad põimusid Tarzani kaela ümber
ja Nkima surus end tugevasti tema vastu, tajudes seda õndsat kaitstust, mis lubas tal aeg-
ajalt anduda üleolekukompleksi vaimustusele. Tarzani õlal ei kartnud ta midagi ja võis
karistamatult solvata kogu maailma.
„Kus sa olid, Nkima?" küsis Tarzan.
„ Otsisin Tarzanit," vastas ahv.
88
„Ja mida oled sa näinud sestsaadik, kui ma su Opari müüride juurde jätsin?" uudistas
ahvinimene.
„Nii mõndagi. Nägin, kuidas suured manganid tantsisid kuuvalgel surnud Sheeta
ümber. Nägin Tarzani vaenlasi, kes kõndisid metsas. Nägin Histah'd, kes õgis ahnelt Bara
korjust."
„Aga kas sa tarmangani naist nägid?" uuris Tarzan.
„Ei," vastas Nkima. „Gomanganide ja tarmanganide, Tarzani vaenlaste hulgas naisi
polnud. Ainult isased, ja nad pöördusid tagasi sinna, kus Nkima neid esimest korda nägi."
„Millal see oli?" küsis Tarzan.
„Kudu ei jõudnud pimedusest veel kõrgele tõusta, kui Nkima nägi, et Tarzani vaenlased
lähevad tagasi selle koha juurde, kus ta neid esimest korda kohtas."
„Küllap on aeg välja uurida, mida nad kavatsevad," ütles ahvinimene.
Ta patsutas armastavalt Tantorit lahkumise märgiks, libistas end maha ja hüppas
osavalt puu alumistele okstele. Kaugel sellest kohast vantsisid samal ajal Zveri ja tema
salk läbi džungli oma põhilaagri poole.
Ahvide Tarzan püüdis vältida maapealseid radu seal, kus paks mets kingib vabaduse
liikuda kõrgel lehestikus. Seejuures arendas ta niisugust kiirust, mis vastase kimbatusse
ajas.
Praegu liikus ta peaaegu sirgjoones ja jõudis seetõttu ekspeditsioonile järele siis, kui see
tegi ööseks peatuse. Paksust lehestikust inimesi jälgides avastas ta üllatuseta, et nad
polnud mingeid Opari aardeid leidnud.
Et džungliasukate edu ja õnn, isegi rohkem — nende elu —, sõltub olulisel määral
nende vaaüemisoskusest, oli Tarzan viimistlenud seda võimet täiuslikkuse kõrge astmeni.
Esimesel kohtumisel salgaga püüdis ta meelde jätta kõigi tähtsamate isikute, samuti
paljude lihtsõdurite ja kandjate näod ning välimuse, seetõttu suutis otsemaid kindlaks
teha, et Colti salgas polnud. Elukogemused võimaldasid Tarzanil kujutleda üsna täpset
pilti sellest, mis oli Oparis juhtunud, ja puuduja tõenäolist saatust.
Kunagi minevikus oli ta pealt näinud, kuidas olid plehku pistnud tema enda vaprad
wazirid, kuuldes hirmuäratavat hoia-tuskisa, ja ta taipas suurema vaevata, et Colt püüdis
vallutajaid linna viia, kuid ta jäeti maha ja on nüüd surnud või vangi langenud. Kuid
Tarzan selle pärast eriti ei muretsenud. Ehkki ta
89
tundis Colti kui väljapaistva isiku vastu seletamatut kiindumust, suhtus ta temasse siiski
kui vastasesse. Kui ta oleks tapetud või vangi võetud, oleks see Tarzanile olnud vaid
meeltmööda.
Tarzani õlalt vahtis Nkima all asuvat laagrit, kuid pidas end ülal vaikselt, nagu Tarzan
oli käskinud. Nkima nägi palju asju, mida ta endalegi oleks himustanud. Eriti meeldis
talle punane sitssärk ühe askari seljas. Särk rabas teda oma suurejoonelisusega, sest
paistis enamiku mustanahaliste katmata kehade taustal soodsalt silma. Nkima tahtis, et
tema isand laskuks ja tapaks kõik, esmajoones punases särgis mehe. Oma hinges oli
Nkima verejanuline olend, mistõttu džunglirahust lähtudes tema asukatel lihtsalt vedas, et
see väike ahv polnud sündinud gorillana. Kuid Tarzan ei mõelnud hoopiski tapatalgutest.
Tal olid teised moodused neid võõramaalasi segada. Juba päeval oli ta toidupoolist
varunud ning läks nüüd laagrist ohutusse kaugusse ja kinnitas keha, kuni Nkima tegeles
linnumunade, puuvilja ja putukate otsimisega.
Märkamatult jõudis kätte öö, ning kui see oli džunglile laotanud läbipaistmatu
pimeduseliniku ja inimesed laagris süütasid lõkked metsloomade eemalepeletamiseks,
pöördus Tarzan tagasi puu otsa, kust peatuspaik oli hästi näha. Pikka aega jälgis ta
vaikselt ja tõi siis järsku kuuldavale valju veniva kisa — täpipealt Opari kaitsjate
kohutava hoiatuskisa.
Mõju oli silmapilkne. Jutt, laulud ja naer vaibusid. Inimesed olid viivuks otsekui
hirmust halvatud. Siis kahmasid nad relvad ja kogunesid lõkke äärde kobarasse.
Tarzan muigas ühe suunurgaga ja sulas ühte džungliga.

X. Preestrinna armastus
Ibn Dammuk passis parajat hetke ja nüüd, olles laagris üle kallaste tõusnud jõe ääres
gallade maa piiril, oli ta selle lõpuks jõudnud ära oodata. Vange valvati mõnevõrra
nõrgemini, sest Abu Batn arvas, et naised ei riski saatust proovile panna ega põgeneda
ohtudest kubisevasse džunglisse valve alt, mis ainsana võis neid kaitsta veelgi
hirmsamate ohtude eest. Ent ilmselt ta alahindas vangide vaprust ja leidlikkust. Nad
ootasid kogu aeg esimest võimalust põgeneda, millest Abu Batnil polnud aimugi. Ka see
tõik oli vesi Ibn Dammuki veskile.
90
Tegutsedes väga kavalalt, rääkis ta augu pähe ühele mustanahalisele, kes tegelikult oli
vang ja keda sunniti põhilaagrist neid saatma. Tõotanud talle vabadust, saavutas Ibn
Dammuk hõlpsasti nõusoleku osaleda araablase nuputatud plaanis.
Naistele püstitati omaette telk ja selle ukseava ees istus üksainus tunnimees, kelle
kohalolekust Abu Batni arvates oli rohkem kui küll, sest tähtsam oli hoida naisi oma
kaasvõitlejate kallalekippumise eest kui takistada üsna väheusutavat põgenemiskatset.
 Ibn Dammuk valis oma kuritööks selle pikisilmi oodatud öö, mil vangide telki valvas
üks tema oma inimene, tema suguharusse kuuluv mees, keda suguharu ustavuse seadused
käskisid teenida Ibn Dammukit ja alluda temale. Kohe laagri taha metsa peitiski end Ibn
Dammuk, võtnud kaasa veel kaks oma suguharu meest, nende neli orja ja mustanahalise
kandja, kellele öise töö eest oli lubatud anda vabadus.
Naiste telki valgustas seestpoolt paberist latern, milles põles tuhmilt küünal. Selles
poolhämaruses vestlesid nad omavahel inglise keeles, mida La juba pisut oskas, kuid
rääkis vaevaliselt, moonutades lauseid. Ometi oli see parem kui üldse mitte suhelda, ja
valmistas tütarlastele ainsana rõõmu. Vaevalt tasub imestada selle kokkusattumuse üle, et
nad rääkisid just põgenemisest ning sellest, et tuleb telgi tagumine sein lõhki lõigata ja
džunglisse lipsata, niipea kui laager on magama heitnud, tunnimees aga vahipostil
tukkuma jäänud. Kuni nad jutlesid, tõusis tunnimees püsti ja läks ära. Sekund hiljem
kuulsid nad, et telgi tagumist seina kraabib keegi. Naised vakatasid ja vahtisid pingsalt
sinna, kus välise surve all hakkas telgi presentkate liikuma.
Kostis vaevaltkuuldav sosin:
„Memsahib Drinov!"
„Kes seal on? Mis teil vaja on?" küsis Zora vaikselt. „Ma mõtlesin välja, kuidas
põgeneda. Võin teid aidata, kui tahate."
„Kes sa oled?" küsis Zora valvsaks muutudes. „Minu nimi on Bukula."
Zorale meenus sedamaid mustanahaline, kelle Abu Batn oli põhilaagrist vägisi endaga
kaasa toonud.
„Kustutage latern," sosistas Bukula. „Tunnimees läks ära. Ma tulen ja räägin teile oma
plaanist."
91
Zora tõusis üles, kustutas küünla ja järgmisel silmapilgul roomas Bukula telki.
„ Kuulake, memsahib," ütles ta. „Täna öösel kavatsevad jalga lasta noormehed, keda
Abu Batn bwana Zveri juurest ära viis. Me pöördume tagasi ekspeditsiooni juurde. Kui
tahate, võtame teid kaasa."
Jah," nõustus Zora, „tahame küll."
„Hästi!" lausus Bukula. „Pange nüüd hoolega tähele. Tunnimees tagasi ei tule, aga
korraga ei saa me kõik lahkuda. Esialgu viin ma teise memsahibi .džunglisse, kus poisid
ootavad, siis tulen teile järele. Seletage talle. Öelge, et ta järgneks mulle, ainult täiesti
vaikselt."
Zora pöördus La poole.
„Mine Bukulale järele," sosistas ta. „Öösel lahkume. Tulen hiljem."
„Sain aru," vastas La.
„Kõik on korras, Bukula," ütles Zora. „Ta sai aru."
Bukula astus ukseava juurde ja vaatas välja.
„Tulge!" kutsus ta ja astus pimedusse. La järgnes talle.
Zora andis endale täielikult aru, millise riski peale nad välja lähevad, minnes üksinda
nende poolmetsikute mustanahalistega džunglisse, ja sellest hoolimata usaldas ta neid
palju rohkem kui araablasi. Pealegi uskus ta, et suudab koos Laga ära tunda ja tõkestada
mis tahes reetlikkust neegrite poolt, kes ena-jmikus, nagu ta teadis, on ustavad ja kindlad.
Pimedas tühjaksjäänud telgis oodates mõtles Zora sellest, et Bukula oleks pidanud juba
ammu tagasi olema. Minutid venisid aeglaselt, nendest said tunnid, kuid ei ilmunud ei
neegrit ega tunnimeest. Zora muutus tõsiselt rahutuks. Ta otsustas enam mitte oodata,
vaid minna džunglisse põgenikke otsima. Võib-olla ei saanud Bukula tagasi tulla, kartes,
et teda nähakse, ja nüüd ootavad nad laagri taga parajat hetke, et talle järele tulla. Vaevalt
sai ta tõusta, et tegutsema hakata, kui väljast kostis lähenevaid samme. Zora jäi ootama,
arvates, et tuleb Bukula, kuid tema asemel nägi läbi ukseava väljas poolhämaruse taustal
lehvivais rõivais pikatorulise musketiga araablast, kes pistis pea telki.
„Kus on Hajellan?" küsis ta ähvardavalt lahkunud tunnimeest nimepidi nimetades.
„Kust meie peame seda teadma?" vastas Zora unise häälega. „ Mispärast te meid keset
ööd üles äratate? Kas meie oleme
92
pandud teie tunnimehi valvama?"
Mees pomises midagi vastuseks, keeras siis ümber ja hõikas valjusti üle kogu laagri, et
Hajellan on kadunud, ja hakkas pärima, kas keegi pole teda näinud. Üksteise järel astusid
mehe juurde sõdurid ja algas pikk üksipulgi sõelumine, mis võis Ha-jellaniga juhtuda.
Teda hõigati kaua nimepidi, kuid vastust ei saadud. Lõpuks astus ligi seik ja kuulas kõik
üle.
„Kas naised on vähemalt kohal?" küsis ta uuelt tunnimehelt.
Jah," vastas see, „ma rääkisin nendega."
Jmelik," lausus Abu Batn ja hõikas samas: „Ibn Dammuk! Kus sa siis oled, Ibn?
Hajellan oli sinu mees."
Ei mingit vastust.
„Siin teda pole," ütles šeigi kõrval seisev mees. „Pole ka Fodili ja Dareyemi."
„Otsige laager läbi ja kontrollige, kes veel puudub," käskis Abu Batn. Kui otsingud
lõppesid, selgus, et puuduvad Ibn Dammuk, Hajellan, Fodil ja Dareyem, samuti viis
mustanahalist.
„Ibn Dammuk on deserteerunud," kuulutas Abu Batn. «Käigu kus kurat! Meile jääb
rohkem, kui hakkame naiste eest saadud raha jagama."
Sel kombel end rahustanud, naasis Abu Batn telki poolelijäänud unenägu lõpuni
vaatama.
Muretsedes La käekäigu pärast ja kirudes end, et ei osanud põgeneda, veetis Zora unetu
öö, ent siiski oli tema hingelise tasakaalu jaoks hea, et ta ei teadnud tõde.
Bukula läks käratult üha sügavamale džunglisse, La tema kannul, ja kui nad olid
laagrist juba tükk maad eemal, nägi neiu enda ees tumedaid inimkogusid, kes seisid
kobaras koos. Oma silmapaistvate rõivaste tõttu pugesid araablased põõsastesse peitu,
nende orjad aga, heitnud seljast valged rüüd, astusid Bukula kõrvale. Nad olid peaaegu
alasti, kui mitte arvestada puusariiet, ja Lal jäi mulje, et teda ootavad vaid Abu Batni
mustanahalised vangid. Aga kui La oli nende juurde jõudnud, mõistis ta oma eksitust, ent
oli juba liiga hilja, et pääseda. Sedamaid krabasid temast kinni arvukad käed, suhu pisteti
tropp ja La ei saanud enam appi hüüda. Seejärel ilmus välja Ibn Dammuk oma
araablastega, ja salk hakkas käratult liikuma pimedas metsas mööda jõekallast, olles
ettenägelikult maha rahustanud Leegitseva Jumala raevunud ülempreestrinna, sidunud tal
käed selja taha ja heitnud kaela nööri.
93
Nad käisid öö läbi, sest Ibn Dammuk kujutles imehästi Abu Batni raevu, kui see
hommikul avastab, et teda on haneks tõmmatud. Hommiku saabudes olid nad laagrist
kaugel, ent Ibn Dammuk rühkis endiselt edasi, lubanud vaid lühikese hinge-tõmbeaja
võtta kiiruga hommikueinet.
 Lal oli juba ammu tropp suust ära võetud ja nüüd kõndis Ibn Dammuk tema kõrval,
pakatamas enesega rahulolust. Ta püüdis Laga juttu teha, kuid naine ei mõistnud teda ja
kõndis, näol kõrk vastikust väljendav ilme, rinnas kättemaksuiha ja kurbus lahusoleku
pärast Zorast, kelle vastu metslanna tundis alateadlikku kiindumust.
Keskpäeval lahkus salk metsloomarajalt ja jäi jõe äärde peatuma. Siin tegi Ibn Dammuk
saatusliku vea. Põledes meeletust kirest võluva naise vastu ja olles üles köetud tema
lähedusest, andis araablane järele soovile temaga kahekesi olla ning viis ta piki kallast
kulgevale kitsale jalgrajale oma kaaslaste silmist kaugemale. Eemaldunud laagrist umbes
sada jardi, embas ta naist ja püüdis teda suudelda.
Niisama hästi oleks ta võinud emmata lõvi. Kirelõõmas unustas Ibn Dammuk paljugi,
sealhulgas ka pistoda, mida kandis alati vööl. Kuid Opari La ei unustanud.
Hommikuvalgel pistoda märganud, hakkas ta nuputama, kuidas seda enda valdusse
saada, ja praegu Ibn Dammuki embuses leidis käega kobades selle pideme. Viivuks oleks
ta nagu alistunud, pani oma imekauni elegantse käe mehe paremale õlale, pistis teise
vasaku käe alt selja taha, kuid suudelda end ei lasknud, vaid pööras pea ära. Ja kui mees
valmistus teda väevõimuga suudlema, kahmas Ibn Dammuki õlal lebanud käsi äkki tal
kõrist kinni. Pikad peened sõrmed, mis tundusid olevat nii õrnad ja valged, tungisid
terasküünistena ülekohtutegija kõrisse ja selsamal hetkel torkas teine käsi, mis oli nii
õrnalt meest emmanud, talle abaluu alla tema enda pika pistoda, läbistades südame.
Ibn Dammuk hakkas korisema, ajas end täies pikkuses sirgu, vajus ettepoole ja
prantsatas maha. La tõukas surnukeha jalaga, võttis tema ümbert vöö ja pistodatupe,
pühkis verise tera mehe enda valge rõiva külge puhtaks ja kiirustas mööda jalgrada üles,
kuni märkas põõsastikus tühemikku, kust pääses jõe äärest kaugemale. Ta muudkui läks
ja läks, kuni enam ei jaksanud, ja siis viimast jõudu kokku võttes ronis puu otsa otsima
endale nii hädavajalikku puhkepaika.
94
***
Wayne Colt jälgis, kuidas ähmane kogu lähenes tema kongi suunduva koridori
sissepääsu poole, Võimalik, et see oli surma saadik, kes tuli teda ohvrialtarile viima. Ikka
lähemal ja lähemal kõlasid sammud, ja juba seisataski inimene tema ukse taga. Kostis
sosinat, mis oli määratud Coltile. Räägiti Coltile arusaamatus keeles, kuid hääle tämbri
järgi tegi ta kindlaks, et külaline oli naine.
Uudishimust taga kihutatuna nihkus ta võre juurde. Kongi pisteti pehme käsi, mis
puudutas teda peaaegu hellalt. Täiskuu, mis oli tõusnud ohverdamisväljakut piiravate
kõrgete müüride kohale, kallas järsku hõbedast valgust koridori sissekäigule ja Colti
kongi esisele, ning ameeriklane nägi noore tütarlapse kogu, kes surus end külma raudvõre
vastu. Tütarlaps ulatas talle süüa ja kui mees selle vastu võttis, silitas ta Colti kätt, tõmbas
selle võre juurde ja surus selle vastu oma huuled.
Wayne Colt oli jahmunud. Ta ei võinud teada, et väike preest-rinna Nao oli armunud
temasse esimesest silmapilgust, ning et tema silmis ja teadvuses, mis oli harjunud nägema
mehi ainult Opari koledate karvaste preestrite kujul, nägi see võõras välja kui tõeline
jumal.
Nao tähelepanu köitis väljaku poolt kostev sahin. Ta pöördus hääle poole, kuuvalgus
langes ta näole ja ameeriklane nägi, et neiu oli väga kaunis. Seejärel pöördus Nao uuesti
mehe poole, tema tumedad silmad vaatasid Colti jumaldavalt, ja laskmata lahti viimase
kätt, hakkas ta kiiresti rääkima vaiksel meloodilisel häälel, kusjuures tema õrnad
täidlased huuled võbelesid tunnete ülikülluses.
Ta püüdis Coltile öelda, et ülehomme südapäeval tuuakse ta ohvriks Leegitsevale
Jumalale, et Nao ei taha ta surma, ja kui see oleks võimalik, aitaks ta meest, ainult ei tea,
kuidas seda teha.
Colt raputas pead.
„Ma ei saa sinust aru, pisike," ütles ta ja Nao, kes ei suutnud taibata mehe sõnade
mõtet, tunnetas omaenese öeldu tarbetust. Seejärel tõstis ta käe, joonistas peene
nimetissõrmega suure ringi vertikaalsel pinnal idast läände, märkides päikese teed
taevavõlvil, asus siis teist ringi tegema, kuid katkestas selle seniidis, tähistades seega
teise päeva keskpäeva. Tema ülestõstetud käsi tardus hetkeks dramaatiliselt kõrgel õhus,
siis aga,
95
otsekui pigistades sõrmedega kujuteldava ohvrinoa pidet, torkas selle nähtamatu
teraviku endale sügavale rindu.
„Nii hävitab su Oah," ütles ta, pistis käe trellide vahelt läbi ja puudutas Colti rinda
sellest kohast, kus tuksus süda.
Ameeriklane arvas, et taipas tema pantomiimi mõtet, ja kordas seda kohe, torgates
kujuteldava tera endale rindu ja vaadates küsivalt Naole otsa.
Neiu noogutas nukralt vastuseks ja ta silmad täitusid pisaraist.
Colt tajus ülima selgusega, et tal on sõber, kes aitab teda, kui suudab, ja ajanud käed
trellide vahelt välja, tõmbas ta neiu pehmelt enda poole ning suudles teda laubale. Kõlatu
nuruga põimis Nao käed tema kaela ümber ja surus oma näo Colti oma vastu. Siis laskis
ta mehe niisama äkitselt lahti, keeras ümber ja ruttas kärmel sammul minema, sulades
peatselt ühte ohverda-misväljaku vastaspoolel võlvialuse sünge pimedusega.
Colt sõi toodud toidu ära ja lamas siis tükk aega, mõtiskledes inimeste tegusid juhtivate
seletamatute jõudude üle. Saladuslikust möödanikust kulgeva juhuste ahela lõi vaenulikus
linnas see ainuke inimolend, kes oli valmis kinkima oma sõprust temale, täiesti
tundmatule võõramaalasele, kelle olemasolust ei osanud ta tänase päevani isegi unistada.
Colt püüdis end veenda, et tütarlast tõukas sellele teole kahjutunne, mille kutsus esile
tema haletsusväärne seisund, ent südamega ta mõistis, et tütarlast pani tegutsema palju
sügavam puhang.
' Colti olid varem kütkestanud paljud naised, kuid ta polnud veel kordagi armastanud ja
seepärast imestas, et armastus võib niiviisi tulla. Kas armastus vallutab kord ka tema,
nagu vallutas selle tütarlapse? Ta püüdis kujutleda, kas oleks võimalik, et teda tõmbaks
samasuguse jõuga tütarlapse poole, kui asjaolud oleksid teistsugused. Kui ei, siis siin on
midagi viltu. Murdes pead selle sajandite mõistatuse üle, jäi ta oma kongi kõval põrandal
magama.
Hommikul tuli karvane preester, kes tõi süüa ja vett. Päeva jooksul tulid asja ees, teist
taga teda vahtima teisedki, justkui oleks ta mingi metsloom loomaaias. Nii venis see pikk
päev ja uuesti saabus öö, tema viimane.
Ta püüdis kujutleda, missugune võib olla tema surm. Tundus peaaegu uskumatu, et
kahekümnendal sajandil ohverdatakse ta mingisugusele paganlikule jumalusele. Kuid
tütarlapse
96
 pantomiim, verise altari ja irevil hammastega kolpade olemasolu tugevdasid mõtet, et
just selline saatus ootab teda hommikul.
Coltile meenus perekond, meenusid sõbrad. Nad ei saa iialgi teada, mis temaga oli
juhtunud. Ta kõrvutas oma traagilist surma missiooniga, mida oli otsustanud täita, ega
hakanud kahetsema, sest mõistis, et surm pole asjatu. Käskjalg tema teatega on siit
kaugel, küllap on juba rannikule jõudnud. See oli tagatis, et ta oli suutnud oma ülesande
täita. Ta oli rahul, et oli tegutsenud viivitamatult ja saatnud teate nii ruttu, kui sai, see-
pärast läheb ta hommikul surma rahuliku südamega, ilma asjatu kahetsemiseta.
Ta ei tahtnud surra ja tegi päeva jooksul rohkesti plaane, kuidas esimesel võimalusel
põgeneda.
Colt muretses, kas neiuga polnud midagi juhtunud ja kas ta veel tuleb. Ta ootas
läbematult tema ilmumist, sest igatses suhtlemist sõbraga oma elu viimastel tundidel,
kuid öö möödus ja ta kaotas vähimagi lootuse. Colt püüdis magades unustada teda
ootavat hommikut.
Wayne Colt vähkres rahutult kõval asemel, aga noorem-preester Firg norskas samal ajal
õlehunnikul väikeses pimedas ubrikus, mis oli tal magamistoa eest. Firg oli võtmehoidja
ja uhkeldas niivõrd oma tähtsate kohustega, et ei lubanud kedagi isegi puudutada oma
vastutusrikka seisundi pühasid tähiseid. Need olidki sellepärast talle usaldatud, sest oli
teada, et Firg pigem sureb, kui need kellelegi. annab. Intellektuaalsusega Firg silma ei
paistnud, see sõna ise oli talle tundmatu. Olles looma moodi algeline olend, jäi ta
paljudes arukuse ilminguis neile isegi alla. Kui ta magas, olid kõik ta meeleorganid välja
lülitatud, mida magavate metsloomade juures ei juhtu.
Firgi tuba asus veel lõplikult purunemata varemetes ühel ülemistest korrustest. Tuba
paiknes koridori kohal, mis kulges mööda templi keskväljaku poolset äärt. Sel tunnil oli
väljak mattunud pimedusse, sest öö hakul seda valgustanud kuu oli nüüd kadunud. Seega
võis Firgi toa poole salamahti hiilivat kogu näha ainult juhuslik kõrvalolija. Inimene
liikus hääletult, kuid sihikindlalt, kuni jõudis ukseni, mille taga lesis Firg. Seal ta peatus
ja kikitas kõrvu. Kuuldes Firgi vägevat norskamist, astus ta kähku sisse, lähenes
magajale, laskus põlvili, kobas ühe käega ettevaatlikult tema keha, teises aga pigistas
preestri karvase rinna kohale tõstetud pika terava noa käepidet.
97
Peagi leidis inimene, mida otsis: suure rõnga, mille külge oli lükitud mitu päratut võtit.
Rõngas oli Firgi vöö külge kinnitatud nahast aasaga ja öine külaline püüdis seda vaheda
teraga läbi lõigata. Firg liigahtas, ja inimene tardus silmapilk paigale. Preester hakkas
rahutult vähkrema, kuid veidi aja pärast kukkus taas norskama. Siis püüdis nuga veel
kord nahast aasa läbi lõigata. Rihm katkes ootamatult kiiresti ja tera kriimustas me-
tallrõngast, millest võtmed korraks kergelt kõlisesid.
Firg ärkas otsekohe, kuid üles ei tõusnud. Talle polnud määratud enam kunagi üles
tõusta.
Käratult ja välkkiirelt, enne kui tönts olend tajus ähvardavat ohtu, läbistas pistoda vahe
tera tema südame.
Firg heitis hääletult hinge. Tema tapja tardus viivuks, pistoda üles tõstetud, nagu
soovides veenduda, et töö on hästi tehtud. Seejärel eemaldas ta preestri puusariidega
pistoda teralt reetlikud plekid, tõusis püsti ja tõttas toast välja, kaasas päratu suured
võtmed küldrõnga küljes.
 Colt liigutas end rahutult unes, võpatas ja ärkas. Kuu hääbuvas valguses nägi ta oma
kongi trellide taga inimkogu. Ta kuulis, kuidas rohmakas lukus keerati võtit. Kas tõesti
tuldi talle juba järele? Colt tõusis püsti. Kõik tema mõtted olid koondunud ühele —
põgeneda! Aga kui avanes uks ja kõlas õrn hääl, siis ta mõistis, et tütarlaps on tagasi
tulnud.
Ta astus kongi, põimis käed mehe kaela ümber ja surus huuled tema huultele. Hetkeks
liibus tütarlaps ta rinnale, laskis siis lahti, võttis ta käe ja tõmbas meest enda järele.
Ameeriklane lahkus heameelega sellest masendavast surmakambrist.
Kuulmatute sammudega ületas Nao ohverdamisväljaku nurga ja jõudis pimeda võlvi
alla süngesse koridori. Tiirutades ja haake tehes ning kogu aeg varju hoidudes juhtis neiu
teda keerulist teed mööda läbi varemete. Mõne aja pärast, mis tundus Coltile igavikuna,
avas ta madala paksu puust ukse ja tõi mehe templi peasissekäigu juurde, mille võimsa
portaali tagant paistis linna sisemüür.
Siin Nao seisatas, astus lähemale ja vaatas Coltile silma. Uuesti põimusid neiu käed
mehe kaela ümber, uuesti surus ta oma huuled mehe huultele. Neiu põsed olid pisaraist
märjad, hääl kätkev nutust, mida ta püüdis tagasi hoida, kui hakkas avaldama armastust
mehele, kes tema sõnadest aru ei saanud.
Nao tõi mehe siia, et anda talle vabadus, kuid ei suutnud
98
temast kuidagi lahkuda. Ta liibus Colti vastu, hellitas teda ja sosistas õrnu sõnu.
Ta hoidis meest niiviisi veerand tundi, viimane aga ei tihanud end vabastada. Lõpuks
tõmbus Nao eemale, osutades sise-müüris olevale läbikäigule.
„Mine!" sõnas ta. „Sa viid endaga kaasa Nao südame. Ma ei näe sind enam kunagi,
kuid jään alati meenutama seda tundi ja hoian sellest mälestuse kogu eluks."
Wayne kummardas ja suudles ta kätt, metslase väikest peenikest kätt, mis nüüdsama oli
sooritanud mõrva, et tema armsam võiks elada. Kuid Wayne ei teadnud sellest midagi.
Nao andis talle pistoda koos tupega, et ta ei läheks karmi maailma relvituna, seejärel
pööras Wayne neiule selja ja hakkas aeglaselt astuma sisemüüri poole. Läbikäigu juures
ta seisatas ja vaatas tagasi. Kuuvalgel iidsete varemete varjus nägi ta ähmaselt noore
preestrinna pinevil kogu. Mees tõstis käe ja lehvitas talle sõnatuks hüvastijätuks.
Suur kurbus valdas Colti, kui ta läks läbi sisemüüri ja õue vabaduse poole, sest ta
teadis, et oli maha jätnud kurbusest lõhkeva südame selle rinnas, kes arvatavasti riskis
oma eluga, et teda päästa. Colt jättis maha ustavaima sõbra, kelle nägu suutis ta praegu
vaid ähmaselt kujutleda, sõbra, kelle nimegi ta ei teadnud. Ainuke mälestus, mille ta
kaasa viis, olid kuumad suudlused ja peenike pistoda. Ja läbides kuuvalgusest üleujutatud
Opari orgu, meenutas Wayne Colt mahajäänud väikese preestrinna kogu seismas
varemete varjus, ja kurbus tumestas põgenemisrõõmu.

XI. Džunglisse eksinud

Sellest, kui õudne kisa oli häirinud vandenõulaste laagri rahu, oli nüüd juba omajagu
aega möödas ning inimesed võisid maha rahuneda ja uuesti magama heita.
Zveri arvas, et neid jälitab salk Opari sõdureid, kellest võis oodata öist kallaletungi.
Seepärast pani ta laagri ümber tugevdatud valve, ent neegrid uskusid kindlalt, et
salapärane kisa ei tulnud hoopiski mitte inimese kõrist.
 Masendatud ja hirmunud, asusid nad hommikul jälle teele. Mindi hästi vara ja pärast
pikka rännakut jõuti põhilaagrisse veel
99
enne pimedat. Avanev vaatepilt täitis neid õudusega. Laager oli kadunud, selle kohal
lagendiku keskel kõrgus tuhahunnik, mis kõneles laagrisse jäänud inimestega juhtunud
õnnetusest.
Uuest hädast sattus Zveri kirjeldamatusse raevu, kuid selles ei saanud otse kedagi
süüdistada, seepärast kukkus ta edasi-ta-gasi marssima valjusti eri keeltes saatust needes.
Puu otsast jälgis teda Tarzan. Ka tema oli jahmunud siin nähtud õnnetusest, mis oli
laagrit peasalga äraolekul tabanud, aga kuna ta nägi, kui suurt meelehärmi valmistas see
nende ülemusele, tundis ahvinimene rahuldust.
Neegrid ei kahelnud, et tegu on taas neid jälitava kurja vaimu vihaga, ja kõik arvasid
üksmeelselt, et ebaõnnest kiusatud valge, kelle iga samm lõppes nurjumise või
õnnetusega, tuleb ilmtingimata maha jätta.
Kuid tuleb tunnistada, et erakordsete juhtimisvõimetega Zveri oskas peaaegu vältimatu
mässu maha vaigistada ning sundis meelituste ja ähvarduste abil inimesed paigale jääma.
Käskinud püstitada hütid kogu salga jaoks, saatis ta sedamaid käskjalad oma agentide
juurde, nõudes viivitamatult hädavajalikku moona. Ta teadis, et mõningane saadetis on
juba teel — rõivad, relvad, laskemoon. Praegu vajas ta hädasti toidumoona ja
vaherusesemeid. Korra hoidmiseks andis ta inimestele kogu aeg tööd laagri
korrastamisel, lagendikult võsa raiumisel või saatis neid jahile värsket liha hankima.
Nii möödusid päevad, päevadest said nädalad, Tarzan aga ootas ja jälgis neid. Ta ei
kiirustanud, sest see pole loomadele omane. Ta hulkus džunglis, sageli Zveri laagrist
üpris kaugel, kuid aeg-ajalt tuli tagasi, püüdes neile, mitte meelepaha valmistada ja
soovides, et nad jääksid uskuma täielikku turvalisust, mida ta võis mis tahes hetkel
häirida. Ta külvab nende hinge õudu ja halvab tahtejõu. Tarzan tundis hästi hirmu
psühholoogiat ja kavatses neile anda hävitava löögi just hirmu abil.
***
Abu Batni laagrisse, mis oli üles löödud gallade maa piiril, tuli tema saadetud
luurajatelt teade, et galla sõdurid koondavad jõude, takistamaks teda nende maa-ala
läbimisel. Paljude meeste jooksumineku tõttu ei söandanud seik heita väljakutset
mehistele ja rohkearvulistele galla sõduritele, ehkki mõistis, et peab midagi ette võtma,
sest kui ta veel kauaks paigale jääb,
100
jõuab tagalast talle paratamatult järele Zveri oma tagaajajatega. . Lõpuks tulid ülesjõge
saadetud luurajad tagasi ja kandsid ette, et tee läände on vaba. Ja siis, jätnud maha baasi,
asus Abu Batn teele oma ainsa^ naisvangiga.
Tema raevul polnud piiri, kui tuli ilmsiks, et Ibn Dammuk oli röövinud La, seepärast
kahekordistas ta ettevaatusabinõusid, et vältida Zora Drinovi põgenemist. Teda valvati nii
hoolikalt, et igasugune põgenemisvõimalus näis peaaegu lootusetu. Neiu teadis, millise
saatuse oli talle määranud Abu Batn. Ta oli rusutud meeleolus ja mõtles enesetapule.
Mõnda aega hellitas ta lootust, et Zveri saab araablased kätte ja vabastab neiu, kuid päev
kadus päeva järel, toomata vähimaidki muudatusi, ja ta oli juba ammu selle lootuse maha
matnud.
Endastmõistetavalt ei võinud ta teada täbarast olukorrast, millesse Zveri oli sattunud.
Ta ei julgenud saata salka neidu otsima, kartes, et mässumeeleolus mustanahalised
võivad otsa peale teha igale ohvitserile, kes salga etteotsa pannakse, ja naasta oma
suguharu juurde. See aga tähendas, et teave ekspeditsioonist ja selle eesmärkidest võib
vaenlastele teatavaks saada. Ta ei saanud ka tervet salka teele viia, vaid pidi jääma põhi-
laagrisse vastu võtma varusid, mis teadupärast pidid kohale jõudma iga päev.
Võimalik, et kui ta oleks teadnud, milline oht Zorat ähvardas, oleks Zveri kõrvale
heitnud kõik kaalutlused ja läinud teda päästma, kuid olles loomult umbusklik ja
usaldamata ühtegi inimest, kinnitas ta endale, et Zora jättis ta meelega maha. Zveri
iseloom, mis niigi oli raske, muutus sellest mõttest päris väljakannatamatuks ning need,
kes pidid raskel hetkel tema võitluskaaslased ja abilised olema, püüdsid kõigest väest
tema silma alla mitte sattuda.
Sel ajal tõttas ahvike Nkima džunglis edasi, täites talle antud ülesannet. Oma
armastatud isandat teenides võis väike Nkima keskenduda ühele mõttele ja pikka aega
järgida üht käitu-misjoont, kuid lõppude lõpuks lülitus tema tähelepanu paratamatult
ümber kõrvalisele esemele ja siis nagu tavaliselt unustas ta mitmeks tunniks kõik oma
ülesanded. Seejärel asus ta uuesti kohuseid täitma, nagu poleks midagi juhtunud,
taipamata, et tema tegutsemises oli tekkinud paus.
Muidugi teadis Tarzan oma väikese sõbra sünnipärast nõrkust, kuid kogemuste põhjal
teadis sedagi, et kõigist vääratustest
101
hoolimata ei jäta Nkima iialgi talle ülesandeks tehtud asja pooleli. Olles minetanud
orjaliku sõltuvuse ajast, mis on omane tsiviliseeritud inimestele, kaldus Tarzan vaatama
Nkima hajameelsusele läbi sõrmede, võttes seda tühise puudusena. Kunagi jõuab Nkima
sihtkohta. Võimalik, et siis on juba liiga hilja. Aga kui selline mõte ahvinimesele pähe
turgataski, kehitas ta vaid õlgu ega teinud väljagi.
Ent tsiviliseeritud inimesele on aeg paljude asjade tuum. Ta muretseb, on erutatud ning
nõrgendab oma vaimset ja kehalist töövõimet, kui ei tee iga minut midagi olulist. Ta
käsitab ajavoolu otsekui jõge, mille vesi voolab asjatult, kui seda ära ei kasutata.
Umbes samasugune ebanormaalne aja adumine oli iseloomulik Wayne Coltile, kes
komberdas kannatusi taludes džunglis kaaslasi otsides, nagu oleks maailma saatus
sõltunud sellest, kas ta leiab nad või mitte.
Ponnistuste tarbetus oleks saanud talle silmanähtavaks, kui ta oleks teadnud, et otsib
kaaslasi sootuks valest kohast. Wayne Colt oli eksinud. Õnneks ta seda ei aimanud,
vähemalt mitte esialgu. Selle põrutava avastuse teeb ta hiljem.
Möödusid päevad, tema aga aina eksles ringi, leidmata laagrit. Suure vaevaga hankis ta
endale toidupoolist. Tema menüü oli kesine, mõnikord isegi eemaletõukav, koosnedes
puuviljast, mida ta oli juba õppinud ära tundma, ja närilistest, keda tal õnnestus tappa
hädamisi, kaotades tohutult kallist aega, mida ta ikka veel hindas üle kõige.
Ta lõikas endale jämeda malaka ja lamas pikka aega jalgraja ääres, kus tähelepanekute
järgi otsustades võis oodata jahisaagi — mõne väikese looma ilmumist. Colt jõudis
järeldusele, et koit ja videvik on parim aeg küttida loomi, keda ta oli võimeline kinni
püüdma. Mööda sünget džunglit ringi rännates sai ta teada palju igasuguseid asju, mis
viisid võitluseni ellujäämise eest. Nii näiteks mõistis ta, et kahtlase hääle puhul on kõige
mõistlikum puu otsa ronida. Tavaliselt kadusid loomad Colti lähenedes tema teelt, kuid
ükskord ründas teda ninasarvik ja teine kord sattus ta saaki õgiva lõvi peale. Iga kord
päästis teda surmast ainult õnnelik juhus, kuid sel moel õppis ta ettevaatlik olema.
 Kord südapäeval jõudis ta jõe äärde, mis teed tõkestas. Selleks ajaks oli ta juba
veendunud, et oli lõplikult eksinud. Teadmata, kuhu pöörata, otsustas ta minna kergema
vastupanu teed
102
ja siirduda allavoolu piki jõge, mille kaldal lootis varem või hiljem leida pärismaalaste
küla.
Ta oli valitud suunas õige vähe edasi jõudnud loendamatutest loomajalgadest
sissesõtkutud rajal, kui tema tähelepanu köitis kusagilt eestpoolt kostev nõrk hääl. Colt
kikitas kõrvu ja tegi kindlaks, et keegi tuleb tema poole. Järgides väljakujunenud te-
gutsemisviisi, mis kõige kindlamini säästis elu, nagu ta oli üksinda ja relvituna džunglis
ringi ekseldes tuvastanud, ronis Colt puu otsa ja võttis koha sisse oksal, kust rada oli
nähtav. Väga kaugele ette ta ei näinud, sest rada tegi rohkesti käänakuid. Kes iganes
lähenes, pidi Colti vaatevälja sattuma otse puu all, kuid praegu polnud sellel tähtsust.
Džungel oli talle pikka meelt õpetanud ja polnud välistatud, et ta hakkas pikkamööda
teadvustama aja mõttetust, sest ta võttis mugavama asendi ja valmistus ootama.
Esialgu meenutasid hääled kerget sahinat, kuid valjenesid peagi, omandades uue mõtte,
ja Colti oletus, et keegi jookseb mööda rada, tugevnes. Seejuures polnud jooksjaid üks,
vaid kaks, Colt kuulis selgesti raske olevuse tümistamist, mis täiendas esialgu kuuldud
hääli.
Ja siis kandus temani inimese hääl, mis karjus: „Seisa!" Nüüd kostsid hääled juba väga
lähedalt, jalgraja kõige ligema käänaku tagant.
Jooksusammud vaibusid, seejärel kostis madistamist ja arusaamatuid needusi puistavat
mehehäält.
Äkki kõlas naisehääl: „Lase lahti! Elusalt ei saa mind keegi!" — „Siis saan sind mina,"
ütles mees.
Colt kuulis paljutki. Naise hääl tundus talle tuttav. Ta hüppas käratult rajale, tõmbas
välja pistoda ja tormas tülitsemis-häälte suunas. Käänaku taga otse enda ees nägi ta
meesterahva selga. Otsustades rõiva järgi, mis laiade voltidena alla langes, oli see
araablane.
Mehe sitkes haardes võis aimata vastupanu osutava naise piirjooni.
Colt hüppas ettepoole, kahmas mehel õlast kinni ja tõmbas enda poole. Kui ta viimase
nägu nägi, tundis temas ära Abu Batni. Nüüd mõistis Colt, miks oli naise hääl talle tuttav
tundunud.. See oli Zora Drinov.
Abu Batn läks raevust tumepunaseks, kuid tema imestus polnud sugugi väike, kui ta
tundis ära ameeriklase.
Esimesel silmapilgul näis talle, et tagaajajad Zveri laagrist on
103
ta kätte saanud ja arveteõiendamine on möödapääsmatu. Ent silmitsenud lähemalt
räpast, räbaldunud ja relvitut Coltii taipas araablane, et see inimene oli üksi ja kahtlemata
eksinud.
„Uskmatu koer!" kisendas Abu Batn ja kiskus järsu liigutu-
sega end Colti käest lahti. „ Kuidas sa julged oma räpaste käp-
padega tõsiusklikku puudutada?" ^
Nende sõnadega püüdis ta välja tõmmata revolvrit. Samal silmapilgul tormas Colt täie
ajuga talle peale ja mõlemad kukkusid kitsale jalgrajale.
 Edasi arenesid sündmused hoogsalt. Revolvrit välja kiskudes jäi Abu Batnil päästik
rõiva voltidesse kinni ja kõlas lask. Kedagi haavamata tungis kuul maasse, kuid lask
meenutas Col-tile teda ähvardavat ohtu ja enesesäilitusvaistule alludes tõmbas ta pistoda
teraga üle šeigi kaela.
Pikkamisi tõusis Colt araablase laibalt üles. Zora Drinov kahmas tal käsivarrest kinni.
„Rutem!" hüüdis ta. „Lasu peale jooksevad teised siia kokku. Nad ei tohi meid leida."
Colt ei hakanud midagi pärima, kummardus, korjas kähku üles Abu Batni relva ja
padrunid, samuti pika musketi, mis vedeles maas laiba kõrval, ja jooksis Zorale järele.
Et Colt ei kuulnud vähimatki märki tagaajamisest, peatas ta varsti tütarlapse.
„Kas te oskate puude otsas ronida?" küsis ta.
„Oskan küll," vastas Zora. „Kuid mis see siia puutub?"
„Edasi liigume mööda puid," selgitas mees. „Kui oleme küllalt sügavale džunglisse
jõudnud, ei leia nad enam meie jälgi."
„Hästi!" hüüdis neiu ja ronis Colti abiga puu otsa, mille all nad olid seisnud.
Nende õnneks kasvas mitu suurt puud üksteise lähedal, nii et nad said võrdlemisi
hõlpsasti teerajast sadakond jalga eemalduda ja seal, roninud kõrgele suure puu okstele,
jäid nad igast küljest varjatuna redutama.
Kui nad lõpuks olid teineteise kõrvale istunud, pöördus Zora Colti poole.
„ Seltsimees Colt! Mis juhtus? Mida te siin üksinda tegite? Kas te otsisite mind?"
Wayne Colt muigas.
„ Otsisin kogu salka. Ma pole kedagi näinud sestsaadik, kui me
104
Opari jõudsime. Kus on laager ja mispärast Abu Batn teid jälitas?"
«Oleme laagrist kaugel," vastas Zora. „Ma ei tea küll, kui kaugel, aga ma oskaksin
tagasi minna, kui poleks araablasi."
Seejärel jutustas ta lühidalt Abu Batni reetmisest ja enda vangistamisest.
„Täna kohe pärast keskpäeva kuulutas seik välja puhkepea-tuse. Inimesed olid väga
väsinud ja esimest korda nende päevade jooksul nõrgendasid minu valvamist. Taipasin, et
lõpuks ometi on kätte jõudnud silmapilk, mida ma nii läbematult olin oodanud. Kuni nad
magasid, põgenesin džunglisse. Nad avastasid mu kadumise peaaegu kohe ja Abu Batnil
õnnestus mind kinni võtta. Ülejäänut nägite ise."
„ Mõelda vaid, kuivõrd ettearvamatu ja ühtaegu imepärane on saatus!" lausus mees.
„Mis sa ütled — teie ainuke pääsemis-võimalus sõltus minu juhuslikust vangisattumisest
Oparis!"
Zora naeratas.
«Saatus tegi rohkem," ütles ta. „Aga mis siis, kui te üldse poleks ilma sündinud?"
„Siis oleks Abu Batn viinud teid mõne musta sultani haaremisse või kes teab, ehk oleks
Oparis vangi langenud keegi teine."
„Mul on hea meel, et te ilma sündisite," ütles Zora.
„Tänan teid," vastas Colt.
Nad jutlesid vaikselt, kuulatades, kas ei kosta tagaajamist. Colt pajatas põhjalikult
vangistamisele eelnenud-^ündmustest. Ta jättis vahele oma põgenemise mõne üksikasja
tänutundest teda päästnud tundmatu neiu vastu ning vaikis maha ka Zve-ri võhiklikkuse
inimeste juhtimisel, samuti selle, et viimane oli tema ja Romero Opari müüride vahele
saatuse hooleks jätnud ega teinud isegi katset neid aidata, ilmutades seega andestamatut
argust. Ameeriklane oletas, et tütarlaps on Zveri armastatu, ega tahtnud teda kurvastada.
 „Mis seltsimees Romerost sai?" küsis Zora.
„Ei tea," vastas Colt. «Viimane, mida ma nägin, oli see, kuidas ta lõi mehiselt tagasi
väikseid koledaid deemoneid."
„Üksi?" huvitus Zora.
«Oletame, et minagi ei seisnud tegevuseta." „Ma ei mõelnud seda," lausus neiu.
«Muidugi ma tean, et olite koos Romeroga, aga kes veel oli?" «Rohkem polnud kedagi."
«Tähendab, te läksite linna ainult kahekesi?" küsis Zora.
105
Colt kohmetus.
«Näete," alustas ta, «neegrid keeldusid linna minemast. Meil jäi üle kas minna ilma
nendeta või loobuda katsest aardeid vallutada."
„Kuid läksite ju ainult teie ja Miguel, kas pole?" ei jätnud Zora järele.
«Mind löödi nii kähku rivist välja," lausus mees naerdes, „et ma isegi ei tea täpselt, mis
seal tegelikult juhtus." Tütarlapse silmaterad ahenesid. «Milline alatus," oli ta nördinud.
Juttu ajades silmitses Colt ühtelugu tütarlast. Kui kaunis ta oli, isegi räbalais ja poriga
koos. Selle ajaga oli ta veidi kõhnemaks jäänud, silmad vaatasid väsinult, nägu oli
kannatustest ja murest ahtaks jäänud. Seda hämmastavam oli praegu tema ilu. Näis
uskumatu, et ta võib armastada toorest ja võimuahnet Zve-rit, kes oli igas suhtes tema
vastand.
Peagi katkestas ta lühikese vaikuse.
«Peame proovima põhilaagrisse tagasi minna," ütles Zora. «Minu kohalolek seal on
äärmiselt tarvilik. Nii palju kõike on vaja teha ja peale minu ei tule keegi sellega toime."
«Mõtlete ainult tööle ja mitte iialgi endale. Olete üritusele väga ustav."
«Jah," vastas neiu, «olen ustav sellele üritusele, millele andsin vande."
«Kardan, et viimastel päevadel mõtlesin ma pigem oma isiklikust heaolust kui
proletariaadi hüvangust," tunnistas Colt.
«Mulle tundub, et oma hinges olete jäänud kodanlaseks," ütles neiu, „ja suhtute endiselt
proletariaati põlgusega."
«Kust te selle võtate?" küsis mees. „Oma arust pole ma andnud sellisteks järeldusteks
põhjust."
«Mõnikord reedab rääkija salamõtted hääle kõla, millega üht või teist sõna öeldakse."
Colt puhkes südamest naerma.
«Teiega on ohtlik vestelda," tegi ta kokkuvõtte. «Kas nüüd lastakse mind koidikul
maha?" Zora vaatas talle tõsiselt otsa.
«Teie ei sarnane teistega," poetas ta. «Mulle tundub, et te ei kujuta ette, kui
umbusklikud on minu sõbrad. Tahan teid hoiatada, et jälgiksite iga oma sõna, kui
nendega räägite. Nende seas on piiratud, nõmedaid inimesi, kes teie sotsiaalse päritolu
tõttu
106
teid ei usalda. Nad on klassi üleoleku küsimustes väga väiklased ja arvavad, et
esiplaanile on tõusnud nende klass."
„Nende klass?" kordas Colt. „Mul oleks nagu meeles, et mainisite kunagi oma
proletaarseid juuri."
Kui ta mõtles tabada Zorat ootamatult ja näha tema kimbatust, siis ta laskis mööda.
Neiu ei võpatanud ega pööranud pilku ära.
„Nii see ongi," vastas ta, „kuid sellest hoolimata näen ma hästi oma klassi puudusi."
 Mees uuris teda üksisilmi, naeratuse vari puudutas ta huuli. „Ma ei usu..."
„Miks te vait jäite? Mida te ei usu?" päris Zora.
«Andestage mulle," vastas Colt. „Paistab, et ma hakkan valjusti mõtlema."
„Vaadake ette, seltsimees Colt," hoiatas Zora. «Mõnikord on valjusti mõtlemine tapvalt
ohtlik."
Ta pehmendas oma sõnu naeratusega.
Edasise jutuajamise katkestasid eemalt kostvad meestehääled.
«Tulevad," sosistas neiu.
Colt noogutas ning mõlemad vakatasid, kuulates lähenevaid samme ja hääli.
Inimesed jäid lähedale seisma ja Zora, kes oskas araabia keelt, kuulis kedagi neist
ütlevat:
,Jälg lõpeb siin. Nad läksid džunglisse."
„Mis mees see temaga on?"
«Jälgede järgi otsustades on see uskmatu," vastas esimene.
«Nad lähevad tingimata jõe äärde," lausus kolmas. «Kui mina oleksin püüdnud
põgeneda, oleksin ma seda teed läinud."
«Allahi Sa räägid tarku sõnu," ütles esimene. «Hargneme siin ahelikku ja kammime
koha läbi, kuid hoidke end uskmatu eest. Tema käes on šeigi revolver ja musket."
Põgenikud kuulsid tagaajajaid eemaldumas, tehes endale teed läbi džungli jõe poole.
«Arvan, et peame ära minema," kuulutas Colt. «Kuigi minek on väga raske, on minu
arust parem hoiduda mõnda aega võsale lähemale ja jõest kaugemale."
„Jah," nõustus Zora, «pealegi asub selles suunas laager."
Ja nad asusid pikale väsitavale teekonnale otsima oma kaaslasi.
107
Öö leidis nad paksust džunglirägastikust. Rõivad rippusid seljas räbalatena, kehad oli
kriimustatud ja mitmest kohast verised, meenutades hääletult ja piinavalt neile läbikäidud
rasket teed.
Näljased ja janust vaevatud, jäid nad ööbima puu otsa, kus Colt meisterdas tütarlapsele
algelise aseme, ise aga valmistus magama puu all maas.
Kuid Zora sellega ei nõustunud.
,,Sellel pole nüüd küll mingit mõtet," ütles ta. „Meie olukord pole selline, et lubada
endale langeda igasuguste tobedate harjumuste ohvriks, mis määravad meie elu
tsiviliseeritud maailmas. Ma hindan teie õilsat otsust, ent siiski on parem, kui minu juurde
üles ronite, kui sinna alla jääte, kus võite juba esimese lõvi ohvriks langeda."
Siis meisterdas Colt Zora abil teise aseme kõrvuti esimesega. Pimeduses sirutasid nad
rohmakatel asemetel välja oma väsinud keha ja püüdsid uinuda.
Peagi jäi Colt magama ja nägi unes jumalanna sihvakat kuju tähesamaste silmade ja
pisaraist märgade põskedega, aga kui ta teda embas ja suudles, nägi, et see oli Zora
Drinov. Järsku ärkas ta hirmuäratavast häälest, mis kostis džunglist. Colt tõusis
paugupealt ja haaras relva.
«Lõvi tuli jahti pidama," ütles neiu vaikselt.
„Huu!" hüüatas Colt. «Jäin vististi magama, sellepärast eh-musingi unes."
«Jah, te magasite," tähendas Zora. «Kuulsin, kuidas te unes rääkisite."
Mees tajus tema hääles naeru. «Mida ma rääkisin?" küsis Colt.
«Vahest pole vaja, teil hakkab ehk piinlik," vastas Zora.
„Ei. Ütelge aga, palun teid."
 „Te ütlesite: „Ma armastan teid.""
«Kas tõesti?"
«Jah. Huvitav, kellele te seda ütlesite?" nokkis teda Zora.
„Ma imestan isegi," kohmetus Colt, meenutades, et ühe tütarlapse kuju unenäost sulas
ühte teise omaga.
Nende hääli kuuldes eemaldus lõvi möirates. Ta ei pidanud jahti vihatud inimestele.
108

XII. Mööda hirmurada

Aeglaselt venisid päevad mehe ja naise jaoks, kes otsisid kaaslasi. Need päevad olid
täis kurnavaid pingutusi, suunatud peamiselt toidupoolise ja vee hankimisele, et hinge
sees hoida. Colti hämmastas üha rohkem kaaslase iseloom ja isiksus. Ta märkas murega,
et Zora muutub järk-järgult nõrgemaks väsimusest ja viletsast toidust, mida tal õnnestus
hankida. Siiski käitus ta mehiselt, varjates hoolega Colti eest oma olukorda. Ta ei kurtnud
kordagi, ei sõna ega pilguga heitnud mehele ette oskamatust piisavalt toitu hankida, mille
pärast Colt ise kõvasti kannatas. Zora ei teadnud, et Colt ei saanud tihti söönuks, andes
talle oma toidu. Tagasi tulnud, rääkis mees, et oli oma osa juba varem ära söönud. Pettus
õnnestus seetõttu, et jahti pidades jättis ta tihtipeale Zora kuhugi võrdlemisi ohutusse
kohta puhkama, et tütarlaps asjatult jõudu ei kulutaks.
Nii jättis ta tänagi neiu lookleva jõe kaldale suure puu otsa. Zora oli väga väsinud. Talle
tundus, et-väsimus oli muutunud krooniliseks. Mõte teekonna jätkamisest kohutas teda,
kuid ta mõistis siiski, et minema peab. Zora küsis endalt, kui palju ta jõuab veel käia,
enne kui väsimusest lõplikult maha variseb. Ent ta ei muretsenud hoopiski enda, vaid
selle raha, rikkuse ja võimu maailmast tulnud inimese pärast, kelle alaline hoolitsus, rei-
pus ja õrnus olid talle avastus.
Zora teadis, et kui ta enam edasi minna ei jaksa, ei jäta mees teda maha, seega kaotab
võimaluse sellest süngest džunglist välja pääseda, ja kõik tema pärast. Colti huvides
lootis neiu, et surm saabub talle varem ja vabastab seega mehe tema eest yas-tutamast.
Vabanenud tülinast, võib ta kiiremini leida selle viirastusliku laagri, mis Zorale tundus
juba peaaegu viljatu väljamõeldis. Kuid surmast mõeldes kiskus ta süda kokku, küll mitte
hirmust, mis oleks olnud täiesti loomulik, vaid hoopis teisel põhjusel, mille ootamatu
teadvustamine vapustas teda. Tehtud avastus kutsus oma traagikaga temas esile õuduse.
See mõte tuli tingimata jalamaid minema kihutada, sekunditki viivitamata, kuid ometi tuli
see tema juurde uuesti tagasi, tuli nüri visadusega, millest Zorale tõusid pisarad silma.
Sel hommikul läks Colt toidu otsinguil tavalisest kaugemale, sest oli sattunud antiloobi
peal. Sellises koguses liha nägemine pani ta kujutlusvõime tegutsema, eriti mõeldes
sellele, et
109
nüüd hakkab Zora tervis paranema, ja ta hakkas visalt jälitama kauguses vilksatavat
jahisaaki.
Antiloop tajus vaid ähmaselt vaenlase juuresolekut, sest ta liikus Colti suhtes vastu tuult
ega tundnud tema lõhna. Inimese vilksatamine eemal ei kutsunud temas esile midagi
peale uudishimu. Kuigi loom eemaldus, jäi ta sageli seisma ja tagasi vaatama, soovides
oma uudishimu rahuldada. Mingil hetkel antiloop viivitas ja ahastav Colt tulistas kaugelt.
Loom prantsatas maha, inimene aga ei suutnud tagasi hoida valju võidukisa.
 Aeg kadus, ja Zora rahutus üha kasvas. Iialgi varem polnud Colt teda nii kauaks üksi
jätnud, seepärast hakkas neiu kujutlema igasuguseid õnnetusi, mis võisid meest tabada.
Oleks ta teadnud, kust Colti otsida, oleks neiu talle järele läinud, sest pealesunnitud
tegevusetus rõhus teda. Ebamugav asend puu otsas muutus talumatuks. Pealegi hakkas
vaevama janu ja, tulnud puu otsast alla, läks Zora jõe äärde.
Kui ta oli janu kustutanud ja kavatses juba puu otsa tagasi minna, kuulis ta mingit häält
lähenemas sealt, kuhu Colt oli läinud. Tema süda hakkas rõõmust pekslema, nukrus ja
väsimus näisid kaduvat ja ta taipas, kui üksi ta oli olnud ilma Coltita. Inimene mõistab
oma sõltuvust seltskonnast alles siis, kui peab taluma pealesunnitud üksildust. Zora
Drinovi silmi valgusid rõõ-mupisarad ja ta läks Coltile vastu. Põõsad tema ees löödi
kahele poole ja Zora vapustatud pilgu ees seisis kohutav karvane ahv.
Ahvide kuningas To-yat oli niisama jahmunud kui neiugi, kuid tema reageering oli
sootuks teistsugune. Kartmatult vaatas ta seda õrna valget tarmangani naist. Tema
välimuses nägi tütarlaps üksnes metsikust, ehkki To-yati rinnas lõi lõkkele hoopis
teistsugune tunne. Ta nihkus kohmakalt neiule lähemale, ent Zora, raputanud endalt maha
ajutise tardumuse, pistis jooksu. Oma kavatsuse kasutuses veendus ta silmapilk hiljem,
kui karvane käpp toorelt tal õlast kinni kahmas. Viivuks unustas neiu šeigi revolvri, mille
Colt talle alati enesekaitseks jättis. Siis tõmbas ta relva kiiresti püstolitaskust välja ja
suunas loomale, kuid To-yat arvas, et see on lihtsalt nui, millega naine teda rünnata
kavatseb, kiskus selle Zora käest ära ja viskas eemale. Kuigi viimane pani raevukalt
vastu, püüdes end vabastada, kahmas ta neiu suurema vaevata kaenlasse ja siirdus
džunglisse, kust oli tulnud.
110
Colt ei jännanud saagiga kuigi kaua — lõikas ära pea, jalad ja eemaldas sisikonna, et
oleks kergem kanda, sest teadis, et nälgimine oli tema jõudu kahandanud.
Antiloobi kere õlale upitanud, läks ta tagasi mõttes juubeldades, et lõpuks ometi naaseb
suure koguse toitva lihaga. Antiloobi raskuse all vaarudes ehitas ta roosilisi
tulevikuplaane. Nüüd saavad nad puhata, kuni taastub jõud. Selle ajaga suitsutavad liha,
mida nad ühekorraga ära ei söö, vaid jätavad tagavaraks, mis võimaldab neil maha käia
pika maa. Kahepäevane puhkus ja rikkalik toit annavad uut jõudu ja energiat.
Asunud tagasiteele, mõistis Colt, et oli Täinud kaugemale, kui oletas, aga ta ei
kahetsenud seda. Ta ei kahelnud hetkegi, et jõuab Zora juurde — kas või lõplikult
kurnatuna, nii kindel oli ta oma vastupidavuses ja tahtejõus.
Kui mees lõpuks vaarudes sihile jõudis, vaatas ta üles puu otsa ja hõikas tütarlast
nimepidi. Vastust ei tulnud. Colti valdas kohe ähmane iiveldamapanev õnnetuse
eelaimus. Ta viskas an-tiloobikere maha ja vaatas kiiruga ringi.
„Zora! Zora!" karjus ta.
Kuid vastuseks oli vaid džunglivaikus. Lasknud pilgul ringi käia, märkas ta Abu Batni
revolvrit, mille To-yat oli maha visanud, ja tema kõige halvemad kahtlused said kinnitust,
sest ta mõistis, et kui Zora oleks omatahtsi lahkunud, oleks ta relva kaasa võtnud. Zorale
oli keegi kallale tunginud ja ta röövinud, selles Colt ei kahelnud. Hoolikalt maad uurinud,
leidiski ta peatselt jalajäljed, mis sarnanesid inimese omadega.
Äkiline sõgedushoog haaras Wayne Colti. Džungli julmusest, looduse ülekohtust
lahvatas ta rinnas lõkkele pime raev. Ta tahtis tappa seda, kes oli röövinud Zora Drinovi,
rebida ta lõhki käte ja hammastega. Kõik ürginimese metsikud vaistud ilmnesid temas
uuesti, kui ta, unustanud liha, mis sekund varem talle nii palju oli tähendanud, ahvide
kuninga To-yati nõrka jälge mööda ülepeakaela džunglisse tormas.
***
Pärast Ibn Dammuki ja tema kaaslaste käest põgenemist rajas La endale aeglaselt teed
läbi džungli. Teda tõmbas kodulinn, kuigi teadis, et sinna oli ohtlik naasta. Aga kuhu siis
veel minna? Oparist põgenemise järel ringi ekseldes oli ta rabatud välismaailma
mõõtmatusest ja tunnetas nüüd valuga, et Tarzanit
111
ta üles ei leia. Seepärast siirdus La Opari tagasi. Ehk ilmub Tarzan kunagi uuesti sinna?
Teda ei hirmutanud karvavõrdki teel varitsevad suured ohud, sest ta oli ükskõikne elu
vastu, mis polnud talle erilist õnne toonud. Ta elas, sest oli elus, ja võimaluse korral
püüdis oma elu pikendada, sest selline on looduse seadus, mis täidab ületamatu
elutahtega isegi kõige viletsamaid hädavareseid, täpselt samuti nagu neid haruldasi
õnneseeni, kes on rõõmsad ja kõigega rahul.
Peagi tundis La, et teda aetakse taga ja lisas sammu. Leidnud üles, teeraja, hakkas ta
seda mööda edasi minema, ehkki mõistis, et sissetallatud teel liiguvad ka jälitajad
suurema kiirusega. Ta ei saa kuulda neid niisama selgelt kui läbi džungli rühkides. Ja
siiski oli La kindel, et nad ei saa teda kätte. Aga kui ta käänaku taha jooksis, jäi järsult
paigale, sest seal seisis tema teed tõkestades päratu lõvi. Seekord tundis La ta ära, aga
mitte kui Jad-bal-ja, Tarzani jahikaaslase, vaid kui lõvi, kes oli ta päästnud leopardi käest,
kui Tarzan ta maha jättis.
Lõvid olid Lale tuttavad olevused juba Oparist saadik, kus preestrid püüdsid sageli
kinni väikseid lõvipoegi, mõningaid pidasid koduloomade eest, kuni nad vanemaks said
ja inimestele ohtlikuks muutusid. Seepärast teadis La, et lõvid võivad inimestega suhelda
ilma viimastele hukatuslike tagajärgedeta, ja tundes juba selle lõvi iseloomu, kartmatu
nagu Tarzangi, tegi ta valiku lõvi ja teda jälitavate araablaste vahel. Kõhklemata astus La
ouure looma juurde, kelle käitumises ei täheldanud ta otsest hädaohtu.
Looduslapsena teadis La, et lõvi käppade vahel saabub surm kiiresti ja valutult,
seepärast polnud tal hirmu, oli ainult suur uudishimu.
Jid-bal-ja oli juba ammu haistnud Lad, kes liikus džunglirajal tema suhtes alla tuult, ja
ootas naist uudishimulikult, sest oli tabanud ka tema järel kõndivate inimeste nõrka
lõhna.
Praegu, mil La lähenes talle rada mööda, astus lõvi teed andes kõrvale ja nagu suur kass
hõõrus suurelakalist pead naise jalgade vastu.
La seisatas, pani käe ta pea peale ja kõnetas teda vaikselt esimeste inimeste ning suurte
ahvide keeles, mida rääkis tema rahvas ja Tarzan ise.
La tagaajajaid juhtiv Hajellan ilmus käänaku tagant välja ja
112
jäi rabatult seisma. Ta nägi otse enda ees hiigellõvi, kes vihases lõrisemises kihvad
paljastas, lõvi kõrval seisis valge naine, käsi sügaval looma paksus mustas lakas.
Naine' ütles lõvile ainult ühe sõna keeles, mida Hajellan ei osanud.
„Tapa!" lausus La suurte ahvide keeles.
Leegitseva Jumala ülempreestrinna oli käsutamisega harjunud, talle ei tulnud pähegi, et
Numa ei pruugi kuuletuda. Seepärast ei imestanud ta sugugi, kui Numa end maadligi
surus ja siis hüppas, ehkki La ei teadnud, et just nõnda käsutas lõvi ka Tarzan.
 Fodil ja Dareyem pidid äärepealt jalust maha lööma kaaslase, kes oli paigale tardunud,
ja oma kirjeldamatuks õuduseks nägid neile kallale hüppavat lõvi. Nad keerasid ümber ja
andsid jalgadele valu, tormates tagant tulevatele neegritele otsa, kuna hirmust halvatud
Hajellan seisis edasi nagu post. Jad-bal-ja tõusis tagajalgadele püsti, Hajellani pea kadus
lõvi hiiglaslike lõugade vahele. Võimsad lõuapärad sulgusid raksatades inimese kaela
ümber, tema kolp läks pooleks nagu munakoor. Lõvi raputas vihaselt surnukeha ja virutas
selle maha. Siis pöördus ta ümber ja silmitses küsivalt Lad.
Naise südames polnud oma vaenlaste vastu rohkem halastust kui Jad-bal-ja südames, ta
tahtis ainult neist vabaneda. Teda ei huvitanud, mis saab vaenlastest, seepärast ei saatnud
ta lõvi põgenejaid taga ajama. La tahtis teada, mida Jad-bal-ja oma saagiga ette võtab.
Kuna ta mõistis, et jahisaaki õgiva lõvi läheduses viibida pole sugugi ohutu, pööras ta
ümber ja hakkas mööda rada edasi minema. Kuid Jad-bal-ja polnud inimsööja ja seda
mitte moraalsetel kaalutlustel, vaid selle pärast, et oli noor, täis jõudu ja võis ilma vaevata
maha murda mis tahes looma, kelle leidis olevat palju maitsvama kui inimese soolase
liha. Seepärast jättis ta Hajellani lamama sinna, kuhu see oli kukkunud, ja järgnes Lale
mööda varjulisi džungliradu.
Kahe tee ristumiskohal peatus peaaegu alasti neeger, puusadel vaid kitsas riideriba. Ta
viis Zverile rannikult kirja. Tuul puhus temast vasakult poolt ja tõi inimese tundlikusse
ninasse nõrka lõhna, mis andis tunnistust lõvi lähedusest. Sekunditki kõhklemata kadus
neeger puu lehestikku, mis rippus raja kohal. Võib-olla oli Simba kõht täis ja ta ei
pidanudki jahti, kuid neegrist käskjalg ei tahtnud riskida. Ta oli kindel, et lõvi läheneb, ja
113
otsustas oodata siin, kust olid nähtavad mõlemad rajad, kuni selgub, missuguse valib
neist Simba.
Et neeger oli oma varjupaiga usaldusväärsuses kindel, ei tundnud ta erilist ärevust ja
seetõttu polnud ette valmistatud vaatepildiks, mis peatselt tema silmadele avanes. Midagi
sellist poleks ta osanud kujutleda isegi unes. Ta pilgutas silmi, veendumaks, et ei maga,
kuid ei, eksitust ei saanud olla. See oli tõepoolest valge naine, peaaegu alasti, kui mitte
arvestada kullast ehteid ja pehmet leopardinahast puusariiet, — valge naine, kes tuli,
sõrmed sügaval hiiglasliku kullakarva lõvi mustas lakas.
Ristmikul keerasid nad vasakule, sinna, kuhu temagi pidi minema. Kui nad olid silmist
kadunud, kahmas neeger kinni paelaga kaelas rippuvast amuletist ja hakkas paluma oma
rahva jumalat Mulungot. Kui ta teekonda jätkas, läks ringi.
Öö katte all tuli Tarzan sageli võõramaalaste laagrisse ja, seadnud end puu otsas sisse,
kuulas, kuidas Zveri tutvustas kaaslastele oma plaane. Sel viisil sai ahvinimene kurssi
kõigi nende kavatsustega, kaasa arvatud kõige väiksemadki üksikasjad.
Jõudnud selgusele, et nad'veel niipea tegutsema ei hakka, siirdus Tarzan džunglisse,
kaugemale inimeste pilgu alt ja ebameeldivast lõhnast, nautides täiel rinnal vabadust ning
rahu, mida hindas elus üle kõige. Ta teadis, et Nkima oli selleks ajaks sihtkohta jõudnud
ja viinud kohale Tarzani läkituse. Ahvinimene oli ikka veel nõutu La salapärase
kadumise pärast ja tujust ära, et ei suutnud tema jälgi leida. La kadumine kurvastas Tar-
zanit sügavalt, sest tal oli juba plaan valmis, kuidas ülempreestrinnal troonile tagasi
aidata ja vaenlasi karistada. Kuid peagi lakkas ta juhtumit kahetsemast ja asus end oksalt
oksale vibu-tama, tundes täit rõõmu oma olemasolust. Kui kõht tühjaks läks, hakkas ta
jahtipidava kiskja sünge ähvardava vaikimisega saagi jälgi ajama.
 Vahetevahel mõtles ta noorele meeldivale ameeriklasele, kuigi Tarzan pidas teda
vaenlaseks. Kui ta oleks teadnud Colti lootusetust olukorrast, oleks ta vahest appi
rutanud, kuid ta ei teadnud sellest midagi.
Üksinda, ilma sõpradeta eksles sügavasse meeleheitesse langenud Wayne Colt džunglis
ringi, otsides Zora Drinovit ja tema röövijat. Jälje oli ta kaotanud juba ammu. To-yat asus
temast paremal, sammudes raskelt oma kandami all, kohtamata teel takistusi.
114
Kurnatusest ja vapustusest jõuetu Zora oli täielikus õuduses oma olukorra lootusetusest
teadvuse kaotanud. To-yat ehmus, et naine on surnud, kuid sellele vaatamata, kandis teda
edasi, et näidata vähemalt sugukonnale kui oma vapruse tõendit või korraldada
järjekordne dum-dum, kui õnnestub. Olles kindel oma jõule ja teades, et vaid üksikud
võivad riskida talle vastu panna, läks To-yat džunglis edasi otsejoones, hoidmata vaikust
ja kartmata midagi.
Palju oli neid teravaid kõrvu ja tundlikke ninasid, mis teatasid omanikule tema tulekust,
aga ainult ühele tundus kummaline isaahvi ja tarmangani naise lõhna segunemine. Sellal
kui To-yat muretuna oma teed jätkas, hakkas üks teine džungli-asukas talle kiiresti ja
käratult järgnema7. Kui viimase teravad silmad märkasid soodsast kohast karvast isaahvi
ja habrast saledat tütarlast, kõverdusid tema huuled hääletus muiges. Hetk hiljem jäi
ahvikuningas To-yat torisedes seisma, kui tema ette rajale hüppas kergek pronkspruuni
tarmangani hiiglaslik kogu — elav oht tema jahisaagile.
Isaahvi metsikud silmad pildusid tuld ja viha. „Käi minema," ütles ta. „Olen To-yat.
Käi minema, või ma tapan su."
„Läse ta vabaks," nõudis Tarzan. „Ei!" röögatas To-yat. „Ta on minu oma." „Lase ta
vabaks," kordas Tarzan, „ja mine oma teed. Muidu tapan su. Olen Ahvide Tarzan,
džunglivalitseja!"
Tarzan tõmbas välja oma isa jahinoa ja hakkas küüru tõmbudes isaahvi poole liikuma.
To-yat möiratas ja nähes, et rivaal kavatseb võitlusse astuda, viskas tütarlapse eemale, et
ta ei segaks liikumist. Nad hakkasid keerlema, otsides soodsat asendit ründamiseks, kui
järsku kostis džunglist kõrvulukustavat raginat.
Metsapõues rahulikult maganud elevant Tantori äratas ootamatult kahe looma
lõrisemine. Silmapilk tabasid Sõõrmed tema armastatud Tarzani tuttava lõhna, kõrvad
ütlesid talle, et viimane oli astunud kahevõitlusse suure manganiga, kelle lõhna tundis
Tantor niisama selgesti.
n Puid murdes ja ümber paisates tormas elevant läbi metsa, ja juba ta kerkiski nende
ette, kõrge nagu mägi. Ahvikuningas To-yat, nähes nendes kurjades väikestes silmades ja
läikivates kihvades surma, keeras ümber ja sööstis džunglisse.
115

XIII. Lõvi-inimene
Peter Zveri hakkas oma ettevõtmise õnnestumises kaotatud enesekindlust tagasi saama.
Viimaks ometi oli tema agentidel õnnestunud kohale toimetada osa nii hädavajalikku
varustust koos teatud hulga sõjakalt meelestatud neegritega, kes tulid täiendama tema
hõredaks jäänud armeed, et tagada Zveri plaanitud Itaalia Somaalia vallutamine.
Venelase plaan seisis selles, et sooritada äkkrünnak, rüüstata pärismaalaste asulad,
vallutada paar eelposti, taganeda seejärel kiiresti piiri taha, peita ära Prantsuse mundrid,
et vajaduse korral neid hiljem kasutada, ja asuda Ras Tafari kukutamisele Abessiinias,
kus agentide teadete kohaselt olid küpsenud tingimused revolutsiooniks. Veel kinnitasid
agendid Zverile, et niipea kui Abessiinia tema käes, hakkab sinna tema lippude alla
kokku voolama pärismaalaste suguharusid kogu Põhja-Aafrikast.
Kaugesse Bokharasse oli koondatud kakssada pommitus-, luure- ja hävituslennukit, mis
ameerika kapitalistid olid andnud nende käsutusse kasulõikamist arvestades, ja see õhuar-
maada valmistus lennuks läbi Pärsia ja Araabia oma baasi Abes-siiniasse. Sellise
abiväega on Zveri seisund kindel, teda toetavad ka Egiptuse rahulolematud araablased,
kuna Euroopa riigid, olles üksteise vastu sõtta kistud, ei saa talle ühiselt vastupanu
osutada. Seega täitub Zveri unistus impeeriumist ja tema asend jääb igavesti
kõikumatuks.
Võib-olla oli see meeletu idee, vahest oli Peter Zveri hullumeelne, ent kes suurtest
vallutajatest polnud pisut hullumeelne.
Ta kujutas juba, mismoodi tema impeeriumi piirid nihkuvad lõunasse sedamööda,
kuidas ta järk-järgult laiendab oma valdusi, kuni saabub päev, mil ta saab hiiglasliku
mandri valitsejaks — tema, Peter Esimene, Aafrika imperaator.
„Olete vististi õnnelik, seltsimees Zveri," tähendas väike Antonio Mori.
„Miks ka mitte, Tony?" küsis unistaja. „Ma tunnen ette peatset edu. Peame kõik
õnnelikud olema, aga varsti saame veel õnnelikumaks."
Jah," soostus Tony, „kui Filipiinid saavad iseseisvaks, olen ma väga õnnelik. Kas te ei
arva, seltsimees Zveri, et siis saab minust kodumaal väga tähtis inimene?"
116
„Seda küll," vastas venelane, „aga kui sa siia jääd ja hakkad minu heaks töötama, saab
sinust veelgi tähtsam inimene. Mida sa ütled suurvürsti tiitli koha?"
„Suurvürst!" hüüatas filipiinlane. „Arvasin, et suurvürste enam pole."
„Võib-olla tulevad nad jälle."
„Nad olid julmad inimesed, kes rõhusid lihtsaid tööinimesi, " ütles Tony.
„Vahest polegi nii halb olla suurvürst, kes rikkaid rõhub ja nende raha ära võtab,"
lausus Zveri. „Suurvürstid on väga rikkad ja võimukad. Aga kas sina ei tdha siis rikas ja
vpimukas olla, Tony?"
„Noh, loomulikult, kes seda siis ei tahaks?" „ Siis kuula kõiges minu sõna, Tony, ja
kunagi teen ma sinust suurvürsti," võttis Zveri jutuotsad kokku.
Nüüdsest peale ei vaibunud laagris minutikski tormiline tegevus, sest Zveri oli võtnud
nõuks pärismaalastest nekruteid drillida ning taguda neisse kas või mingisugune arusaam
sõjaväelisest korrast. Romero, Dorsky ja Ivitch, kellel oli sõjaasjanduses kogemusi,
hakkasid inimestele õpetama riviettevalmistust ja laager täitus marssivatest, rivistuvatest,
ründavatest ja määrustikku õppivatest sõduritest. Peale selle õpetati neile püssi-laskmise
algoskusi.
Järgmisel päeval pärast kõnelust Zveriga aitas Tony mehhiklast, kes tegi palehigis
mustade nekrutite grupile drilli.
Puhkuse ajal, kui mehhiklane ja filipiinlane mõnuga suitsu tõmbasid, pöördus Tony
oma kaaslase poole.
„Sa oled palju reisinud, seltsimees," alustas filipiinlane. „Ehk tead, missugust mundrit
kannavad suurvürstid?"
„Olen kuulnud, et Hollywoodis ja New Yorgis kannavad neist paljud ohvitseride
mundrit," vastas Romero.
Tony tegi grimassi.
 «Millegipärast kadus mul tahtmine suurvürst olla," ütles ta.
Laagrielu oli neegritele meelepärane: riviõppused, milleks kulus peaaegu kogu aeg, olid
küllaltki huvitavad ja viisid neid eemale tülidest, toit oli rikkalik, ees ootasid rännakud j*
võitlused. Salga need liikmed, kes olid omal nahal tunda saanud Opari õudusi ja muid
ebameeldivusi, mis olid võtnud neilt hingelise tasakaalu, rahunesid nüüd täiesti maha.
Zveri pidas seda enda teeneks, arvates, et kõik laabus tänu tema suurepärasele juhiandele.
117
Peagi saabus laagrisse käskjalg, kes tõi Zverile kirja ja jutustas kummalise loo naisest,
keda oli näinud koos mustalakalise kullakarva lõviga džunglis jahti pidamas. Sellest aitas,
et meenutada mustanahalistele endisi salapäraseid juhtumeid nagu sedagi, et selles
paikkonnas võimutsevad üleloomulikud jõud kummituste ja deemonite näol ning iga hetk
võib nendega juhtuda kohutav õnnetus.
Aga kui jutustus viis tasakaalust välja neegrid, siis kiri, mille käskjalg Zverile üle andis,
kutsus venelases esile tugeva rae-vupuhangu, mis lähenes hullumeelsusele.
Tulist kurja vandudes tammus ta telgi ees edasi-tagasi, selgitamata kellelegi oma raevu
põhjust.
Kuna Zveri vihast vahutas, koondusid tema vastu tundmatud jõud. Džunglis liikus
sadakond musta sõdurit. Nende sile läikiv nahk, selle all rulluvad musklid ja vetruv samm
kõnelesid kehalisest jõust. Nad olid alasti, kui mitte arvestada lõvi-või leopardinahast
kitsaid puusakatteid. Samuti mõningaid ehteid, mis on nii kallid metslaste südamele:
vasest käe- ja jala-võrud, lõvi- ja leopardiküünistest kaelakeed. Iga sõduri pead ehtisid
valged lehvivad suled. Kuid sellega nende varustuse äigeusus ka lõppes, sest nende
relvastus oli kõige ajakohasem: võimsad armeepüssid, revolvrid, täidetud padrunltaskud.
See oli tõepoolest hirmuäratav salk, kes läks sihikindlalt ja sõnatult läbi džungli, aga
kõige ees sammuva neegripealiku õlal kükitas väike ahv.
***
Tarzanit valdas kergendustunne, kui Tantori ootamatu rünnak kihutas To-yati
džunglisse, sest Ahvide Tarzan ei tahtnud tülitseda manganide — ainsate olevustega,
keda pidas oma vendadeks. Ta ei unustanud kunagi, et teda oli oma rinnapiimaga üles
kasvatanud emaahv Kala ja kuni täisealiseks saamiseni oli ta elanud ahvikuningas
Kerchaki sugukonnas. Lapsest peale oli ta harjunud mõtlema endast kui ahvist ning isegi
praegu oli tal pahatihti kergem mõista ja hinnata suurte manganide kui inimeste käitumise
põhjusi.
Tarzani märguande peale jäi Tantor seisma. Hiigellooni oli juba maha rahunenud, ehkki
valmis tagasi lööma mis tahes ohtu, mis tema sõpra ähvardas. Ta vaatas, kuidas
ahvinimene põlvitas maas lamava tütarlapse kõrvale. Esialgu arvas Tarzan, et ta
118
on surnud, kuid mõistis peagi, et see oli vaid minestus. Võtnud neiu sülle, ütles ta paar
sõna oma paksunahalisele sõbrale, kes pööras ümber, langetas pea ja hakkas otsejoones
läbi paksu džungli minema, rajades teed teadvusetut tütarlast kandvale Tarzanile.
Elevant Tantor liikus otsekui joonlaua järgi, kuni lõpuks peatus suure jõe kaldal. Teisel
pool jõge oli koht, kuhu Tarzan tahtis viia To-yati õnnetu vangi, kelles oli kohe ära
tundnud noor naise vandenõulaste põhilaagrist. Põgus ülevaatus näitas, et ta oli
näljasurma äärel.
Tarzan ütles jälle midagi Tantorile ja hiiglaslik paksunahali-ne loom, põiminud londi
tütarlast süles hoidva sõbra ümber, tõstis mõlemad ettevaatlikult oma laiale seljale.
Seejärel läks elevant vette ja suundus vastaskaldale. Kärestikus oli sügav ja mäs-lev vool
lõi Tantori jalust maha ning kandis tükk maad allapoole, enne kui tal uuesti jalule
õnnestus tõusta ja teisele kaldale jõuda. Siin läks ta jälle teed rajades edasi ja mõne aja
pärast astus laiale tugevasti sõtkutud jahimeesterajale.
Nüüd käis ees Tarzan, Tantor tema kannul. Nad rühkisid vaikides oma eesmärgi poole
ja peagi avas Zora Drinov silmad. Samal hetkel meenus talle oma kohutav saatus, kuid
tajus sedamaid, et põsk, mis puhkas röövija õlal, ei puuduta hatust karvkatet, vaid
inimese siledat nahka. Siis pööras neiu pead ning silmitses teda kandva olevuse profiili.
Esialgu tundus Zorale, et hirmust algasid tal viirastused. Või veel, ta ei suutnud ju
kindlaks teha, kui kaua oli olnud teadvuseta, ega meelde tuletada, mis selle ajaga oli
juhtunud. Viimane, mida ta mäletas, oli teda džunglisse kandnud hiigelahvi sü-lelus. Siis
oli ta silmad sulgenud, aga kui ta need uuesti lahti lõi, nägi ahvi asemel imekaunist
metsjumalat.
Zora pani silmad kinni ja pööras pea kõrvale, et mõne sekundi pärast neid jälle lahti
teha ja vargsi selle olevuse nägu piielda. Vahest muutub ta seekord uuesti ahviks ja siis
Zora mõistab, et ta on tõemeeli hulluks läinud või magab.
Aga kui ta jälle silmad avas, veenis nähtud vaatepilt teda selles, et lummus jätkub, sest
otse nende taga rajal sammus raskelt hiiglaslik isaelevant.
Pea liikumise järgi sai Tarzan aru, et tütarlaps on teadvusele tulnud, ja kui ahvinimene
pöördus, et talle pilku heita, nägi, kuidas neiu hämmastusest ümmarguste silmadega
Tantorit vaatas.
119
Siis pöördus ta inimese poole ja nende pilgud kohtusid.
„Kes te olete?" küsis neiu sosinal. „Kas ma näen und?"
Kuid ahvinimene suunas oma pilgu ettepoole ega vastanud talle.
Zora tahtis juba end lahti kiskuda ja põgeneda, kuid tajus nõrkust ja abitust, leppis
saatusega ning langetas uuesti pea ahv-inimese pronkspruunile õlale.
Jõudnud väikesele välule, kus voolas läbipaistva veega tilluke'oja, Tarzan seisatas ja
pani kandami maha. Kõrgel põimusid võlvina hiiglaslike puude kroonid, mille lehestikust
tungisid läbi päikese lõõmavad kiired, kirjates rohtu eredate laikudega.
Pehmel murul lamades tundis Zora Drinov esimest korda, kui nõrk ta on, sest proovis
püsti tõusta, kuid ei jaksanud. See, mida nägid ta silmad, tundus rohkem kui iialgi enne
unenäona: tema kohal seisev määratu isaelevant ja peaaegu alasti hiiglase pronkspruun
kuju, kükitamas väikese oja kaldal. Ta nägi, kuidas mees keeras suurest lehest tuutu,
ammutas sellesse vett, tõusis ja tuli tema juurde. Kummardus sõnagi lausumata, aitas neiu
istukile ja pakkus talle juua.
Janust nõrkenuna jõi Zora kaua. Heitnud pilgu tema üle kummarduvale kaunile näole,
tänas ta meest, kuid viimane ei vastanud ja naine arvas, et ta ei saa aru. Kui ta oli oma
janu kustutanud, laskis mees ta ettevaatlikult rohule tagasi, ise'aga hüppas kergelt puu
otsa ja kadus metsa. Kuid võimas elevant jäi kohale. Ta seisis neiu kohal otsekui valvates
ja tema hiiglaslik keha õõtsus kergelt küljelt küljele.
Vaikus ja rahu mõjusid Zorale vaigistavalt, kuid sügaval teadvuses kasvas veeridumus,
et tema olukord on erakordselt ohtlik. Mees jäi talle täielikuks mõistatuseks ja ehkki ta
mõistis, et teda röövinud ahv ei saanud muutuda imekauniks metsju-malaks, ei suutnud ta
kuidagi taibata, kust mees oli ilmunud ja kuhu oli kadunud ahv. Jäi üle vaid oletada, et
nad tegutsesid üheskoos: ahv oli ta röövinud selle inimese, oma isanda jaoks. Inimese
käitumises polnud midagi laiduväärset, kuid Zora oli niivõrd harjunud hindama kõiki
mehi tsiviliseeritud ühiskonna mõõdupuu järgi, et kõiges viirastus talle kuri tagamõte.
Tema analüütilise mõistuse jaoks kujutas see inimene endast ebatavalist nähtust, mis
ergutas kujutlusvõimet. Ühelt poolt ei sobinud ta kuidagi sellesse metsiku Aafrika
džunglisse, teisalt sobis ta suurepäraselt ümbritsevasse keskkonda, kus paistis olevat
120
omas kodus. Võta kas või see metsik elevant, kellele mees ei pööranud rohkem
tähelepanu kui toakoerale. Oleks mees olnud salkus, kasimata, allakäinud, oleks Zora
jalamaid arvanud teda väljatõugatute hulka kuuluvaks, kes tavaliselt on poole aruga; neid
kohtab mõnikord inimeste asulaist kaugemal ja nad elavad metsloomade elu. See olevus
sarnanes aga rohkem treenitud atleediga, kellele puhtus oli püha asi, kuna tema ilus pea-
kuju ja targad silmad ei lasknud mitte kuidagi oletada vaimset või kõlbelist allakäimist.
Sellal kui Zora temast mõtiskles, tuli mees tagasi, kaasas suur sületäis sirgeid oksi, mis
olid juba lehtedest puhastatud.,Kiiresti ja asjatundlikult, mis andis tunnistust
aastatepikkusest praktikast, püstitas ta oja kaldale varikatuse. Korjas siis laiu lehti, et
katta nendega katus, ja lehtedega oksi, et kolmest küljest püsti panna seinad kaitseks
tuule eestPõranda kattis ta lehtede, väikeste okste ja kuiva rohuga. Siis astus Zora juurde,
võttis ta sülle ja viis valminud algelisse elamusse.
Seal jättis ta neiu üksi, aga kui tagasi tuli, tõi puuvilja ja andis talle pisut süüa, sest
teadis, et pikka aega nälginud inimese magu ei tohi üle koormata.
Seda kõike tegi ta vaikides, ja kuigi nad polnud vahetanud ainsatki sõna, tärkas Zora
Drinovis tema vastu usaldus.
Järgmisel korral jäi ta ära tükiks ajaks ja jälle seisis välul elevant otsekui hiiglaslik
tunnimees vahipostil.
Kui mees tagasi tuli, oli tal kaasas põdra kere ja siis nägi Zora, et ta teeb tuld
ürginimeste kombel. Liha küpses tulel, levitades imelist lõhna, ja Zora tundis, et on
kohutavalt näljane. Kui liha valmis sai, tuli mees ja istus tema juurde. Oma terava
jahinoaga väikseid tükikesi lõigates söötis ta Zorat otsekui abitut maimukest. Ta andis
neiule liha vähehaaval, sundides sageli puhkama, ja kuni viimane sõi, hakkas Tarzan
rääkima, kuid mitte temaga, ega keeles, mida ta eales kuulnud oleks. Ta kõne les
hiigelsuure elevandiga ning paksunahaline elevandimürakas pöördus pikkamisi ümber ja
eemaldus džunglisse. Tütarlaps kuulis looma raskeid samme, mis lõpuks kaugemal
vaibusid.
Kuni Zora sõi, läks täiesti pimedaks ja ta lõpetas õhtueine lõkketule hubiseval valgusel,
mis heitis kaaslase pronkspruuni-le nahale punakat kuma ja peegeldus vastu salapärastes
hallides silmades, mis tundusid nägevat kõike, isegi Zora kõige salajasemaid mõtteid. Siis
tõi mees vett ja kükitas seejärel hüti kõrvale maha ning hakkas oma nälga kustutama!
121
Tütarlaps rahunes aegamööda, tundes end turvaliselt tänu kummalise kaitsja
hoolitsusele. Ent äkki valdasid teda halvad aimused ja ta tundis uut alateadlikku
hirmuvahku vaikiva hiiglase ees, kelle võimuses ta oli. Zora nägi, et ta sõi liha toorelt,
rebides seda hammastega otsekui metsloom. Ja kui lõkke tagant džunglist kostis sahinat,
tõstis inimene pea, puurides pilguga pimedust, ja tema huulilt vallandus madal
kurjakuulutav lorin. Võpatanud õudusest ja jälkustundest, kattis Zora näo kätega.
Pimedusest vastati samasuguse lõrinaga, mis kaugenes, ja peagi võttis maad vaikus.
 Veel tükk aega ei söandanud Zora silmi avada, aga kui ta seda tegi, siis nägi, et mees
oli söömise lõpetanud ning tema ja lõkke vahele rohule pikali heitnud. Zora kartis teda ja
samal ajal ei saanud eitada, et mehe kohalolek andis turvatunde, mida ta varem kordagi
polnud džunglis kogenud. Püüdes selles selgusele jõuda, muutus ta uniseks ja jäi peagi
magama.
Ta ärkas siis, kui esimesed päikesekiired juba džunglit soojendasid. Mees polnud lõkkel
kustuda lasknud, vaid istus tule ääres ja küpsetas väikseid lihatükke. Tema kõrval maas
oli puuvili, mille ta arvatavasti oli korjanud juba koidikul. Meest jälgides hämmastas
Zorat üha rohkem tema kehaline ilu ja samuti liigutuste ilmne suursugusus, mis sobis
hästi väärika rühi ja hallidest tähelepanelikest silmadest paistva arukusega. Zora poleks
tahtnud näha, kuidas ta õgis toorest liha justkui mingisugune lõvi — jah, just nimelt lõvi.
Milline rabav sarnasus oli tal lõviga: jõu, väärikuse, majesteetlikkuse ja uinuva metsikuse
poolest, mis paistis igast liigutusest.
Nõnda eneselegi märkamatult hakkas Zora mõtlema mehest kui lõvi-inimesest, püüdes
endale sisendada, et teda võib usaldada, kuid pelgas siiski pisut.
Mees andis talle jälle süüa ja tõi vett ning alles pärast seda sõi ise, aga enne sööma
asumist tõusis üles ja tõi kuuldavale pika veniva kisa. Siis kükitas uuesti maha ja hakkas
sööma. Kuigi mees hoidis liha tugevate päevitunud kätega ja sõi seda toorelt, nägi Zora
nüüd, et ta sõi pikkamisi, selle rahuliku väärikusega, mis oli igas tema liigutuses, ja mees
ei tundunudki talle enam nii võigas. Zora püüdis uuesti temaga juttu teha, kõnetades teda
mitmes eri keeles ja aafrika murdes, kuid mees jäi osavõtmatuks otsekui tumm loom.
Kahtlemata oleks tütarlapse
122
pettumus asendunud raevuga, kui oleks saanud teada, et kõnetab inglise lordi, kes sai
suurepäraselt aru igast tema sõnast, kuid ainult talle endale teadaolevatel põhjustel
eelistas jääda selle naise silmis, keda ta pidas vaenlaseks, tummaks loomaks.
Sellele vaatamata Zora Drinovil vedas, et mees oli see, kes ta oli, sest temale, üksikule
kaitsetule naisele oli appi tulnud inglise lord, mitte aga metsik kiskja. Tarzanis peituv
loom poleks talle küll kallale tunginud, vaid lihtsalt teda vältinud, lubades
džungliseadusel kõigi elusolenditega talitada omatahtsi.
Varsti pärast seda, kui Tarzan oli söömise lõpetanud, kostis džunglis raginat, mis teatas
Tantori naasmisest. Kui viimane lagendikule ilmus, taipas neiu hämmastunult, et loom oli
tulnud inimese kutse peale.
Nii möödus päevi. Zora Drinov kogus pikkamisi jõudu. Öösel valvas teda tumm
metsjumal, päeval aga hiiglaslik isaelevant. Ainus, mis talle muret tegi, oli Wayne Colti
käekäik. Zora hirm polnud alusetu, sest noorele ameeriklasele olid kätte jõudnud , mustad
päevad.
Murest Zora käekäigu pärast peaaegu sõgestunud, kulutas Wayne Colt iseennast
unustades kogu oma energia tütarlapse ja tema röövija asjatule otsimisele, kuni lõpuks
näljast ja kurnatusest nõrkes. Viimaks sai ta aru, et tema lood on halvad. Aga sellele
lisaks kadusid äkki kuhugi ulukid ja seda just nüüd, kui ta rohkem kui kunagi varem
tugevat toitu vajas. Isegi väikesed närilised, kes oleksid kõlvanud jõuvarude
suurendamiseks, olid ülearu ettevaatlikuks muutunud või siis kuhugi mujale siirdunud.
Vahel harva leidis ta söödavaid puuvilju, kuid jõudu need peaaegu ei andnud. Lõppude
lõpuks mõistis Colt täielikult, et tema vastupidavuse ja jõu varud olid otsas ning ainult
ime võis päästa vältimatust surmast.
 Colt oli nii jõuetu, et sai suurivaevu astuda paar sammu, varises siis maha ja pidi kaua
lamama, enne kui uuesti end üles ajas. Iga kord mõtles ta sellest, et ükskord ei suuda ta
enam üldse tõusta.
Ent ta ei andnud siiski alla. Teda pani liikuma midagi rohkemat kui elujanu. Colt ei
saanud surra, tal polnud selleks õigust, "kuni Zora Drinovit ähvardas oht. Lõpuks leidis ta
sissetallatud raja ja oli kindel, et varem või hiljem kohtab sellel mõnda pärismaalasest
kütti või viib see teda oma kaaslaste laagrisse.
Praegu sai ta edasi liikuda ainult roomates, sest tal polnud
123
jõudu üles tõusta. Lõpuks saabus saatuslik hetk, mida ta nii kaua oli püüdnud edasi
lükata, — hetk, mis tähendas tema lõppu, ehkki sootuks teistsugust, kui oli seda
kujutlenud.
Jalgrajal lamades ja uueks pingutuseks jõudu kogudes tajus Colt äkki, et ta pole üksi.
Hääli ta ei kuulnud, kuivõrd tema kõrvakuulmine oli kurnatusest nürinenud, ent
mingisugune veider tunne, mida igaüks meist on tajunud kas või kordki elus, ütles talle,
et keegi jälgib teda.
Jõudu kokku võttes kergitas ta pead ja nägi otse enda ees rajal hiiglaslikku lõvi. Looma
lõuad olid pärani, hambad irevil, kollakates silmades põles kurjakuulutav tuli.

XIV. Haavatasaamine
Peaaegu iga päev käis Tarzan jälgimas oma vaenlaste laagrit, liikudes vaid talle
teadaolevaid radu mööda džunglis hoogsalt edasi. Ta nägi, et ettevalmistused rännakuks
olid lõppemas, eelmisel õhtul oli kõigile rühma liikmetele kätte antud munder, milles
Tarzan tundis ära Prantsuse koloniaalvägede oma. Ja siis mõistis Tarzan, et on aeg hakata
tegutsema. Ta lootis, et väike Nkima oli ta läkituse kohale toimetanud, kui aga mitte,
mõtleb Tarzan välja midagi muud.
Zora Drinovi jõud taastus pikkamisi. Täna tõusis ta üles ja astus päikesevalgust täis
välul mõne sammu. Hiigelsuur elevant pidas teda silmas. Zora ei karmud looma enam
ammugi nagu ka kummalist valget meest, kes temasse sõbralikult suhtus. Tütarlaps
lähenes pikkamööda elevandile. Tantor vaatas talle oma väikeste silmadega otsa ning
vehkis sõbralikult sabaga kahele poole.
Kõik need päevad, mil Tantor tütarlast valvas, käitus ta nii vaguralt ja süütult, et Zoral
oli raske kujutleda teda endale liiga tegemas. Aga kui tütarlaps praegu tema väikestesse
silmadesse vaatas, nägi neis ilmet, mis sundis paigale tarduma. Mõistes, et tema ees
seisab siiski metsik isaelevant, kahetses ta samas järelemõtlematut tegu. Ta oli juba
elevandi juurde jõudnud, jäi vaid käsi välja sirutada ja looma puudutada, mida ta tahtiski
teha, et elevandiga sel moel sõprust sobitada.
Zora otsustas taganeda väärikalt, kui pendeldav lont äkki üles kerkis ja seejärel tema
keha ümber põimus. Zora Drinov ei
124
hakanud karjuma, ta sulges vaid silmad ja tardus ootuses. Neiu tundis end maast üles
tõstetavat ning järgmisel silmapilgul oli elevant välust üle ja pani Zora hütti. Siis läks ta
pikkamisi eemale ja asus taas oma postile.
Elevant ei teinud Zorale haiget. Isegi ema poleks suutnud oma last hoolikamalt üles
tõsta, kuid Tantor andis tütarlapsele mõista, et ta on vang, elevant aga tema valvur.
Tegelikult täitis Tantor ainult Tarzani korraldust. Jõu kasutamisest tütarlapse suhtes
polnud juttugi; Tarzan oli palunud vaid silmas pidada, et neiu ei läheks džunglisse, kus
võisid teda varitseda mitmesugused ohud.
Zora jõud polnud veel täielikult taastunud ja ta värises üleni. Kuigi ta mõistis, et oli
asjatult ehmunud, otsustas siiski võimsa valvuriga ümberkäimises mitte lubada endale
liiga palju.
Peagi naasis Tarzan tavalisest märksa varem. Ta kõneles Tan-toriga ja, puudutanud
ahvinimest hellalt oma londiga, keeras elevant ümber ja hakkas raskel sammul metsa
astuma. Siis suundus Tarzan hüti poole, mille lävel istus Zora. Ta haaras neiu, heitis ta
õlale, hüppas puu otsa ja hakkas läbi džungli paksu-nahalisele loomale järele minema,
hämmastades Zorat oma jõu ja osavusega.
Jõe kaldal, kust nad olid ka juba varem läbi tulnud, ootas neid Tantor. Veel kord viis ta
Zora ja Tarzani jõest õnnelikult üle.
Sestsaadik kui Tarzan oli Zorale hüti meisterdanud, ületas ta ise jõge kaks korda
päevas, kuid üksi olles ei vajanud ta ei Tantori ega kellegi teise abi. Tarzan läbis mäsleva
veevoolu ujudes ning tema terav silm ja vahe nuga olid alati valmis, oodates krokodill
Gimla rünnakut. Kuid naise ületoimetamiseks läks vaja Tantori abi, et säästa teda igal
sammul varitsevatest ohtudest.
Kui Tantor mudasele kaldale jõudis, laskis Tarzan ta minema, ise aga võttis Zora sülle
ja hüppas lähima puu otsa.
See teekond läbi džungli jäi Zora Drinovile kauaks meelde. Näis uskumatu, et inimesel
võib olla seesugune jõud ja osavus kui teda kandval olendil. Ja kui tütarlaps poleks
tundnud tema kehasoojust, oleks ta kõhklemata omistanud talle üleloomuliku päritolu.
Oksalt oksale lennates ja peadpööritavaid hüppeid sooritades liikusid nad kiiresti edasi
metsa keskmisel terrassil.
125
Esialgu tundis Zora hirmu, kuid pikkamisi see kadus, asendudes täieliku usaldusega,
mida Ahvide Tarzan paljudesse sisendas.
Lõpuks ta peatus, pani neiu enda kõrvale oksale ja näitas näpuga läbi lehestiku. Zora
vaatas osutatud suunas ja oma imestuseks nägi enda ees seltsimeeste laagrit. Ahvinimene
võttis ta uuesti sülle ja hüppas osavalt puu alla laiale jalgrajale. Käeviipega andis ta
mõista, et neiu võib laagrisse minna. •
„Oo, kuidas ma saaksin teid tänada!" hüüdis Zora. „Mida teha, et mõistaksite, kui õilis
olite ja kuidas ma hindan kõike, mida minu heaks tegite?"
Vastuseks pöördus mees kõrvale ja hüppas puu otsa, mis laotas nende üle oma rohelisi
lehti.
Nukralt pead vangutades hakkas Zora rada mööda laagri poole minema, Tarzan järgnes
talle puult puule hüpates, et veenduda, kas neiu jõuab õnnelikult kohale.
Paul Ivitch käis jahil ja oli juba tagasiteel laagrisse, kui märkas lagendiku servas puu
otsas mingit liikumist. Ta silmas.leopardi tähne, pani püssi palge ja tulistas. Zora oli juba
laagrisse sisenemas, kui sel hetkel kukkus puu otsast ta jalge ette Ahvide Tarzani keha.
Peahaavast nirises verd. Tähnilisel leopardina-hast puusariidel tantsisklesid päikesekiired.
***
Juba üksnes möirgava lõvi nägemine võis Wayne Goltist palju paremas kehalises
seisundis inimese närvisüsteemi vapustada, kuid tagantpoolt lõvi juurde jooksva
imekauni neiu nägemine oli viimane hoop, mis tal lõplikult jalad alt lõi.
 Colti ajust kihutas läbi meenutuste ja oletuste virvarr. Lühikese viivu kestel meenus
talle, kuidas inimesed olid rääkinud, et ei tundnud valu, kui lõvi neid lõhki rebis, ei valu
ega hirmu. Veel meenus talle, et näljast ja janust lähevad inimesed hulluks. Tähendab,
kui talle on saatusest määratud hukkuda, sünnib see valutult, ja see rõõmustas teda. Kui
aga ei pea surema, siis on ta hulluks läinud ning lõvi ja tütarlaps on lihtsalt tema haiglase
ettekujutuse vili.
Colt silmitses mõlemaid otsekui lummuses. Kui tõepärased nad siiski olid! Ta kuulis,
kuidas neiu ütles midagi lõvile, ja nägi siis, et ta läks ümber suure metsiku kiskja, tuli ja
kummardus rohus abitult lamava Colti kohale. Neiu puudutas teda ja alles siis mõistis
Colt, et see oli tegelikkus.
126
„Kes te olete?" küsis neiu võluva aktsendiga vigases inglise keeles. „Mis teil viga on?"
„Olen eksinud," ütles mees. „Minu jõud on lõppemas. Ma pole ammu midagi söönud."
Ja kaotas samas teadvuse.
Oli arusaamatu, et Jad-bal-ja, Kuldlõvi, kiindus Lasse. Võibolla tundis ta metsikute
hingede sugulust, ehk meenus lõvile, et La oli Tarzani sõber. Oli kuidas oli, kuid La
kõrval viibides tundis Jad-bal-ja samasugust heameelt, nagu tunneb truu koer oma
peremehe seltsis. Lõvi hoidis teda raevuka andumusega, ja kui pidas jahti, jagas alati
neiuga jahisaaki. Aga kui La oli endale tagasihoidliku osa ära lõiganud, läks ta alati
teatud kaugusele, et lõket teha ja toitu valmistada. Kordagi ei tihanud ta jahisaagi juurde
naasta pärast seda, kui Jad-bal-ja oli söömist alustanud, sest lõvi on lõvi, ja hirmuäratav
metsik urin, mille saatel ta toitu õgis, ei lasknud Lal end ära meelitada selle kiskja äkki
päevavalgele ilmunud õilsusest.
Nad sõid parajasti/kui Colti lähenemine Numa tähelepanu saagist eemale tõmbas ja
sundis looma rajale minema. Esimesel hetkel La kohkus, et ei suuda hoida lõvi inimesele
kallale tungimast, nagu ta seda tahtis, sest miski võõra välimuses meenutas talle Tarzanit,
kellega see sarnanes rohkem kui Opari ebard-like preestritega. Seepärast mõtleski La, et
arvatavasti on võõras pärit Tarzani maalt. Vahest kuulub ta Tarzani sõprade hulka, sel
juhul peab La teda kaitsma. Tütarlapse kergenduseks lõvi kuuletus, kui tal kästi seisma
jääda, ega ilmutanud ka praegu vähimatki soovi inimest rünnata.
Kui Colt toibus, püüdis La teda jalule upitada, mis tal ka suurivaevu korda läks.
Tütarlaps pani ta käe oma õlale ja sel kombel toetades talutas mehe rada mööda tagasi,
Jad-bal-ja aga käis nende kannul. Koos võõraga puges ta suurte raskustega läbi põõsaste
ja tõi mehe kõrvalisse nõkku, kus lebas Jad-bal-ja mahamurrud looma kere ja veidi
kaugemal põles lõke. Jõudnud tule juurde, pani La mehe maha, Jad-bal-ja aga asus taas
saagi kallale, saates söömist urinaga.
La hakkas meest toitma tillukeste lihatükkidega ja viimane sõi ahnelt ära kõik, mis neiu
talle andis. Läheduses voolas jõgi, kus La ja lõvi pärast söömist joomas käisid. Neiu
kahtles, kas mees suudab džunglis läbida sellise vahemaa, ja jätnud ta lõviga, läks jõe
äärde, olles enne seda käskinud Jad-bal-jad teda
127
valvata. La rääkis ürginimeste, manganide keeles, millest suuremal või vähemal määral
said aru kõik džungliasukad.
Jõe ääres leidis La, mida oli otsinud — paksu koorega vilju. Suurema vilja välja
valinud, lõikas ta ära ühe otsa, kaapis pehme sisu välja ja saigi algelise, kuid täiesti
kõlbliku kausi, mille täitis jõeveega.
 Niisama hästi kui toit turgutas ja värskendas Colti ka vesi, ja kuigi ta lamas söövast
lõvist kõigest mõne jardi kaugusel, tundus talle, et polnud terve igaviku maitsnud sellist
õndsalik-ku rahu, mida varjutas üksnes mure Zora pärast.
„On teil parem?" küsis La hoolitsevalt.
„Palju parem," vastas mees.
„Siis rääkige mulle, kes te olete ja kas see on teie maa." „See pole minu maa," vastas
Colt. „Olen ameeriklane. Mu nimi on Wayne Colt."
„Olete vististi Ahvide Tarzani sõber?" küsis neiu. Mees raputas pead.
„Ei ole. Olen temast kuulnud, kuid ei tunne teda."
La nägu tõmbus pilve.
„Olete siis tema vaenlane?" küsis ta karmilt.
„Muidugi mitte," vastas Colt. „Ma pole teda isegi kohanud."
Äkki süttis La silmis tuluke.
„Kas tunnete Zorat?" küsis ta.
Ootamatusest nõksatas Colt küünarnuki najale.
„Mida teie temast teate?"
„Ta on mu sõber," vastas La.
„Ja ka minu sõber," ütles Colt.
„Temaga on juhtunud õnnetus," lausus La.
,Jah, ma tean, aga kust teie teate?"
„ Olime koos, kui kõrbeinimesed ta kinni võtsid. Nad võtsid ka minu kinni, aga ma
põgenesin." „Millal see oli?"
„ Sestsaadik kui ma viimati Zorat nägin, on Leegitsev Jumal mitu korda magama
heitnud."
„Tähendab, ma nägin teda hiljem." „Kus ta on?"
„Ei tea. Ta oli araablaste juures, kui ma teda kohtasin. Põgenesime koos ära, aga hiljem,
kui ma džunglis jahti pidasin, tuli keegi ja viis ta minema. Ma ei tea, oli see inimene või
gorilla. Nägin jälgi, kuid ei saanud nendest aru. Sestpeale olen
128
teda kõikjalt otsinud. Ilma toidu ja veeta kadus mu jõud ja sellisena mu leidsitegi."
„Teil ei tule enam toidu ja vee pärast muret tunda," ütles La, „sest süüa hangib meile
lõvi Numa. Aga kui me Zora sõprade laagri üles leiame, lähevad nad arvatavasti teda
otsima."
„Kas teate, kus laager asub?" küsis Colt. „On see lähedal?"
„Ma ei tea, kus laager on. Otsin seda isegi, et viia Zora sõpru kõrbeinimesi taga ajama."
Kuni nad jutlesid, silmitses Colt tütarlast. Ta pani tähele viimase kummalist metsikut
rõivastust ning näo ja kuju hämmastavat ilu. Ta mõistis peaaegu vaistlikult, et tütarlaps
on teisest maailmast, ja teda valdas uudishimu.
„Te ei öelnud mulle, kes teie olete," sõnas Colt.
„Olen La Oparist," vastas neiu, «Leegitseva Jumala ülempreestrinna."
Opar! Nüüd teadis ta tõemeeli, et neiu polnud tema maailmast. Opar, mõistatuslik linn,
muinasjutuliste aarete linn. Kas oli võimalik, et seesama linn, mida asustasid ebardlikud
preestrid, kes olid temale ja Romerole kallale tunginud, sünnitas ka selliseid imekauneid
olendeid nagu Nao ja La ning võib-olla veel teisigi? Colt oleks pidanud kohe taipama, et
neiu oli pärit Oparist, oli tal ju seljas samasugune rüü nagu Naol ja sellel preestrinnal,
keda ta oli näinud lagunenud templi suures saalis troonil. Meenutades oma katset Opari
tungida, ja selle aardeid kaasa viia, otsustas ta targu oma tutvuse tütarlapse kodulinnaga
maha vaikida, sest aimas, et Opari naised võivad kättemaksus olla niisama metsikud kui
Nao oma armastuses.
Lõvi, tütarlaps ja mees heitsid sel ööl magama Jad-bal-ja jahisaagi kõrvale, hommikul
tundis Colt, et jõud nakkab vähehaaval tagasi tulema. Öö jooksul oli Numa liha ära
söönud ja kui päike tõusis, korjas La puuvilju, mida nad sõid Coltiga hommikueineks.
Lõvi siirdus jõe äärde jooma, peatudes korraks, et möirata ja anda nii maailmale märku
loomade kuninga kohalolekust.
„Enne homset Numa jahile ei lähe," ütles La, „seega oleme nii kaua ilma lihata, kui ei
oska ise midagi muretseda."
Colt oli juba ammu minema visanud raske araabia püssi, millest tuli loobuda üha
suureneva nõrkuse tõttu. Nüüd polnud tal jahipidamiseks muud relva peale oma käte, Lal
aga oli ainult nuga.
129
„Mulle tundub, et tuleb läbi ajada puuviljaga, kuni lõvi taas jahisaagi tabab," ütles
mees. „Vahepeal võiksime laagrit otsida." La raputas pead.
„Ei," väitis ta, „peate puhkama. Olite väga nõrk, kui ma teid leidsin, ja ei tohi
pingutada, enne kui jõud taastub. Numa magab nüüd terve päeva. Lõikame endale kepi ja
heidame maha raja äärde, kus liiguvad väikesed loomad. Võib-olla meil veab, aga kui ei,
siis läheb Numa homme jälle jahile ja seekord lõikan ma saagist ära terve tagumise
kintsu."
„Ei usu, et lõvi seda teha laseb," ütles Colt.
„Esialgu ei taibanud ma ka ise, milles on asi," lausus La, „kuid pärast tuli mulle
meelde. Ta ei puutu mind sellepärast, et ma olen Tarzani sõber."
***
Kui Zora Drinov nägi lõvi-inimest elutult maas lamamas, sööstis ta viimase juurde ja
laskus põlvili. Neiu oli lasku kuulnud ja nähes nüüd peahaavast verd nirisemas, arvas, et
keegi laskis mehe sihilikult maha. Ja kui Ivitch, püss käes, nende juurde jooksis, tormas
Zora nagu ematiiger talle kallale.
„Te tapsite ta!" karjus neiu. „Elajas! Ta on väärt tosinat teie-suguseid!"
Püssipauk ja kukkuva keha mütsatus meelitasid ligi inimesi, kes siia igast kandist
kokku jooksid. Peagi ümbritses Tarza-nit ja Zorat trobikond ärevil neegreid, kelle hulgast
trügisid läbi kohale jõudnud valged.
Ivitch oli rabatud mitte üksnes tema ees surnult lamava valge hiiglase nägemisest, vaid
ka Zora Drinovi ilmumisest, keda kõik laagris jäädavalt kadunuks pidasid.
„Mul polnud õrna aimugi, seltsimees Drinov, et ma inimese pihta tulistan," õigustas
end Ivitch. „Nüüd ma mõistan oma eksimuse põhjust. Nägin, kuidas keegi puu otsas
liikus, ja arvasin, et see on leopard. See kõik oli tema leopardinahkse puu-sariide pärast."
Küünarnukkidega teed tehes trügis grupi keskele Zveri.
„Zora!" hüüatas ta tütarlast nähes hämmastunult. „Kust sa tuled? Mis juhtus? Mida see
kõik tähendab?"
„See tähendab, et see lollpea Ivitch tappis inimese, kes päästis mu "elu!" karjus Zora.
„Kes ta on?" küsis Zveri.
130
„Ei tea," vastas Zora. „Ta ei rääkinud minuga. Ta ei mõista, ühtegi keelt, milles ma teda
kõnetasin."
 „Ta elab!" karjatas Ivitch. „Vaadake, ta liigutas."
Romero laskus põlvili ja uuris Tarzani peahaava.
„Ta on ainult uimaseks löödud," kuulutas Romero. „Kuul kriimustas vaid nahka, aga
kolju on terve. Olen näinud selliste haavadega inimesi. Ta võib pikka aega
meelemärkuseta olla, aga võib ka peagi toibuda. Olen kindel, et ta ei sure."
„Kurat võtaks, mis te arvate, kes ta on?" küsis Zveri.
Zora raputas pead.
„Pole aimugi," vastas ta. „Tean vaid seda, et ta on ühtaegu suurepärane ja mõistatuslik."
„Mina tean, kes ta on," ütles neeger, kes oli teiste ette trüginud, et maaslamajat näha,
„ja kui ta veel surnud pole, siis on parem, kui te ta ära tapate, sest temast saab teie kõige
ohtlikum vaenlane."
„Mida sa silmas pead?" muutus Zveri rahutuks. „Kes ta on?" „See on Ahvide Tarzan."
„Oled sa kindel?"
,Jah, bwana," vastas neeger. „Ma olen teda kunagi korra näinud, aga see, kes temaga
kas või üksainus kord on kohtunud, ei unusta Ahvide Tarzanit iialgi."
„Tegite õnnestunud lasu, Ivitch," ütles Zveri, „ja nüüd võite alustatu lõpule viia."
„Tahate öelda teda tappa?" küsis Ivitch umbusklikult.
„Kui ta ellu jääb, on meie üritusel lõpp ja ühes sellega ka meil kõigil," vastas Zveri.
„Arvasin, et ta on surnud, muidu poleks ma iialgi siia tulnud. Aga nüüd, kus saatus ta
meie kätte andis, oleme lollpead, kui laseme ta terve nahaga minema, sest meil ei ole
temast hullemat verivaenlast."
„Ma ei saa teda niisama külmavereliselt tappa," väitis Ivitch.
„Olete alati olnud tahtejõuetu tobu," ütles Zveri, „aga mina ei ole. Hoia kõrvale, Zora."
Nende sõnadega võttis ta välja revolvri ja suunas Tarzani poole.
Tütarlaps sööstis ahvinimese juurde ja varjas teda oma kehaga.
„Sa ei tohi teda tappa!" karjatas ta. „Seisa!"
Jäta rumalused, Zora," nähvas Zveri.
„Ta päästis mu elu ja tõi tagasi laagrisse. Ja sa arvad, et ma
131
lasen sul teda tappa?"
„Kardan, et sul ei lähe korda mind takistada, Zora," vastas
Zveri. „Ma ei tahaks ka ise seda teha, kuid valikuvõimalust pole kas tema elu või meie
üritus. Kui ta ellu jääb, oleme kaotajad."
Tütarlaps hüppas püsti ja jäi seisma näoga Zveri poole.
„Kui sa tema tapad, Peter, siis tapan ma sinu. Vannun kõige nimel, mis mulle on püha!
Võid ta vangi võtta, kui soovid, aga kui elu on sulle kallis, siis ära teda tapa."
Zveri kahvatas vihast.
„Sinu sõnad on reetmine," ütles ta. „Kuid meil hukatakse reeturid ka väiksema
eksimuse eest."
Zora Drinov taipas, et olukord on äärmiselt ohtlik. Ta peaaegu ei kahelnud, et Zveri on
võimeline täitma oma ähvardust tema suhtes, ent kui ta tahtis päästa Tarzanit, tuli
tegutseda kiiresti.
„Saada kõik ära," ütles ta Zverile. „Pean sulle üht-teist ütlema enne, kui sa selle inimese
tapad."
Juht lõi hetkeks kõhklema. Siis pöördus ta Dorsky poole, kes seisis sealsamas kõrval.
 „Siduge see poiss kõvasti kinni ja viige telki," käsutas ta. „Kui ta teadvusele tuleb,
mõistame tema üle kohut kõigi reeglite järgi, siis aga laseme maha."
Seejärel pöördus ta Zora poole.
„Tule, Zora, olen valmis sind kuulama."
Mõlemad läksid vaikides Zveri telgi juurde.
„Noh?" küsis Zveri, kui tütarlaps ukseava ees seisatas. „Mida sa tahtsid mulle teatada,
mis sinu arust muudaks mu plaane sinu armukese suhtes?"
Zora mõõtis teda pika pilguga, tema huuli kõverdas põgus põlastav muie.
,Ja sa võid minust sellist asja mõelda?" pigistas ta läbi hammaste. „Kuid sa eksid. Vöid
arvata, mida soovid, kuid sa ei tapa teda." "
„Miks siis mitte?" heitis Zveri pea selga.
«Sellepärast, et muidu räägin kõigile sinu tõelistest plaanidest, sellest, et sina oledki
reetur ja et kasutasid inimesi oma isiklike ambitsioonide rahuldamiseks, et saada Aafrika
keisriks."
„Seda sa ei tohi!" kisendas Zveri. „Ma ei luba seda! Kuidas ma sind ka ei armastaks,
tapan ma su siinsamas, kui sa ei tõota minu plaanidesse vähimalgi määral mitte sekkuda."
132
„Sa ei julge mind tappa," õrritas teda neiu. „Oled laagris kõik enda vastu meelestanud,
Peter, aga mind nad armastavad. Mõni neist on võib-olla minusse koguni armunud. Kas
sa tõesti arvad, et nad ei maksa minu surma eest kätte juba esimese viie minuti jooksul?
Pead midagi muud nuputama, mu sõber, ja on kõige parem, kui talitad mu nõuande järgi.
Võid Tarza-nist teha oma vangi, kui tahad, aga oma elu nimel ära tapa teda ei iseenda ega
võõraste kätega."
Zveri laskus klapptoolile.
„Kõik on minu vastu," kurtis ta. „Isegi sina, naine, keda ma armastan, oled mulle selja
pööranud."
„Minu suhtumine sinusse pole karvavõrdki muutunud, Peter," ütles neiu.
„Tõsi?" kergitas Zveri pead.
„Täiesti tõsi," vastas Zora.
„Kaua sa selle mehega kahekesi džunglis olid?" torkas Zveri.
Jäta järele, Peter," ütles neiu. „Ta kohtles mind nagu lihane vend. Peale kõige muu
tunned sa mind küllalt hästi, et mõista — mul pole selliseid nõrkusi, millele sa oma
tooniga vihjad."
„Sa pole mind kunagi armastanud, selles ongi asi," kuulutas Zveri. „Kuid ma ei saa
usaldada sind või keda tahes teist naist, kui ta armastab teist või on ajutiselt temast sisse
võetud."
„Sel pole midagi ühist küsimusega, mida me arutame," lausus Zora. „Sa siis tapad
Ahvide Tarzani või jätad ellu?"
„Sinu pärast jätan ta ellu," vastas Zveri, „kuigi ma sind ei usu. Ma ei usalda kedagi.
Kuidas saabki seda teha? Vaata korraks seda siin."
Ta võttis taskust dešifreeritud sedeli ja ulatas Zorale. „See toodi mõni päev tagasi.
Alatu reetur! Tahaksin talle veel näidata! Tapaksin ta omaenda kätega, kuid tõenäoliselt
see ei õnnestu, sest arvatavasti on ta juba surnud."
Zora võttis paberi. Teksti all oli Zveri käega kirjutatud selle sisu vene keeles.
Sedamööda kuidas neiu luges, läksid ta silmad üllatusest pärani.
«Uskumatu!" hüüatas ta.
 „Siiski on see tõsi," kostis Zveri. „Olen seda räpast lojust alati'kahtlustanud. Mulle
tundub," lisas ta krõbeda vandesõna, „et ka neetud mehhiklane on samasugune lurjus."
„Vähemasti on tema plaanid nurjunud," ütles Zora, „sest nagu ma aru saan, pole kiri
jõudnud adressaadini."
133
Jah," sõnas Zveri. „Eksikombel toimetati see meie, mitte tema agentide kätte."
„Siis pole ju midagi hirmsat."
„ Õnneks mitte, kuid selle pärast hakkasin ma kahtlustama eranditult kõiki. Üldiselt
kavatsen viivitamata tegutsema hakata, kuni pole juhtunud midagi seesugust, mis võiks
minu plaane segada."
„ Tähendab, et kõik on valmis?" küsis Zora.
„Kõik on valmis," vastas mees. „Asume teele homme hommikul. Nüüd räägi mulle, mis
siin juhtus sellal, kui ma Oparis olin. Miks kargasid ära araablased ja miks läksid sa
nendega?"
„Abu Batn oli hingepõhjani solvunud, et sa jätsid ta laagrit valvama. Araablased
arvasid, et sa lõid nende vapruses kahtle ma, ja minu arust"oleksid nad sind igal juhul
maha jätnud. Järgmisel päeval pärast teie lahkumist sattus laagrisse võõras naine. See oli
väga ilus valge naine Oparist ja Abu Batn, kavatsedes taevaliku armulikkuse märgina
saatuse poolt läkitatud võimalusest endale kasu lõigata, viis meid kaasa, et pärast kodu-
maale naasmist orjadeks müüa."
„Kas maailmas enam polegi ausaid inimesi?" hüüdis Zveri.
„Kardan küll," vastas neiu.
Kuna Zveri põrnitses süngelt enda ette, ei märganud ta põlastavalt muiet, mis Zora
vastust saatis.
Ta kirjeldas La röövimist Abu Batni laagrist ja šeigi raevu, kui see kuulis Ibn Dammuki
reetlikkusest, rääkis siis oma põgenemisest, kuid vaikis maha Wayne Colti osa ja Zverile
jäi mulje, nagu oleks ta ekselnud džunglis üksinda, kuni suur ahv ta kinni kahmas. Zora
kirjeldas üksikasjalikult Tarzani headust ja abivalmidust ning pajatas hiigelsuurest
elevandist, kes teda päeval oli valvanud.
„Kõlab kui muinasjutt," ütles Zveri, „kuid olen sellest ahv-inimesest küllalt palju
kuulnud ja mind enam haneks ei tõmba. Seepärast ütlen sulle: nii kaua kui ta elus on,
meie rahu ei saa."
„ Vangina ei saa ta meile halba teha. Kui sa mind tõesti armastad, nagu kinnitad, väärib
minu elu päästnud inimene rohkem kui kuulsusetu surm."
„Aitab sellest," lausus Zveri. „Ütlesin juba, et ei tapa teda."
Kuid tema salakavalas ajus valmis juba plaan, kuidas hävitada Tarzanit ja pidada samal
ajal Zorale antud lubadust.
134

XV. „Tapa, Tantor, tapa!"

Järgmise päeva varahommikul lahkus ekspeditsioon hanereas laagrist. Metsikud
mustanahalised sõdurid kandsid Prantsuse koloniaalvägede mundrit, Zveri, Romero,
Ivitch ja Mori aga prantsuse ohvitseri oma. Rivis kõndis ka Zora Drinov, keda Zveri tema
palvetest hoolimata ei lubanud jääda Tarzani eest hoolitsema, öeldes, et rohkem ta
tütarlast üksi ei jäta. Dorsky jäi käputäie neegritega vangi ning laskemoona ja varustust
valvama.
 Enne laagrist lahkumist andis Zveri Dorskyle viimased juhised.
„Usaldan selle asja täielikult teile," ütles ta. „Kõik peab paistma nii, nagu oleks ta
proovinud põgeneda või siis halvemal juhul langenud õnnetusjuhtumi ohvriks."
„Olge mureta, seltsimees," vastas Dorsky. „See võõramaalane saab kõrvaldatud ammu
enne teie tagasitulekut."
Vandenõulastel seisis ees pikk ja vaevarikas teekond. See kulges läbi Kagu-Abessiinia
Itaalia Somaaliasse, viissada miili mööda teedeta maastikku. Zveri kavatses korraldada
Itaalia koloonias ainult kihutusmiitingu, et veelgi rohkem õhutada itaallaste vihavaenu
prantslaste vastu ja anda fašistlikule diktaatorile Zveri arust kauaoodatud ajend, et
teostada oma Itaalia poolt Euroopa vallutamise meeletut unistust.
Võib-olla oli Zveri pisut hullumeelne, kuid ta oli hullumeelsete inimeste jünger, järgis
neid, kelle võimuiha mõjus hävitavalt nende mõistusele. Selle tagajärjel minetasid nad
võime eristada tegelikkust ettekujutusest. Pealegi oli Zveri nii kaua unistanud saada
Aafrika keisriks, et nägi praegu enda ees ainuüksi oma eesmärki, unustanud kõik teel
ettetulevad ületamatud takistused. Ta nägi uut Rooma keisrit, kes valitses Euroopat, en-
nast Aafrika keisrina, kes sõlmib liidu uue Euroopa riigiga kogu ülejäänud maailma
vastu. Tema vaimusilma ette kerkis kaks toredat kullast trooni: ühel istus tähtsa näoga
keiser Peter Esimene, teisel keisrinna Zora.
Ja sellest unistas ta kogu pika raske teekonna jooksul.
***
Järgmisel hommikul pärast haavatasaamist tuli Tarzan meelemärkusele. Ta oli nõrk ja
haiglane, pea valutas kohutavalt. Kui
135
ta püüdis end liigutada, leidis ta, et käed ja jalad on kõvasti kinni seotud. Tarzan ei
teadnud, mis oli temaga juhtunud, ega suutnud esialgu taibata, kus ta viibib, kuid
pikkamisi tuli mälu tagasi. Ta nägi enda ümber telgi presentseinu ja taipas, et vaenlastel
on mingil moel õnnestunud ta kinni võtta. Tarzan püüdis käsi köidikuist vabastada, kuid.
tulemusteta.
Ahvinimene kikitas kõrvu ja haistis õhku, kuid ei hoomanud elevil laagri tundemärke,
nagu ta oli näinud seda siis, kui oli tütarlapse tagasi toonud. Kuid ta tegi kindlaks, et oli
möödunud vähemalt üks öö, sest läbi ukseava nähtavad varjud osutasid sellele, et päike
seisis kõrgel seniidis, kuna viimane kord, kui Tarzan päikest nägi, seisis see madalal
läänes. Hääli kuuldes sai ahvinimene aru, et ta pole üksi, ehkki oli kindel, et laagris viibis
võrdlemisi vähe inimesi.
Džunglisügavusest kostis elevandi pasundamist ja mingi hetke vältel kõlas kaugusest
lõvi möirgamise nõrk järelkaja. Tarzan püüdis uuesti köidikuid katki rebida, kuid need ei
andnud järele. Siis pööras ta pead, et olla näoga ukseava poole, ja ta huulilt pääses veniv
madal karje, hädas oleva looma karje.
Dorsky, kes oma telgi ees toolil lösutas, hüppas püsti. Hüt-tide ees elavalt lobisevad
neegrid vakatasid paugupealt ja kah-masid relva kätte.
„Mis see oli?" küsis Dorsky oma mustalt teenrilt.
Neeger, kes oli silmad pärani ajanud ja värises üleni, raputas pead.
„Ei tea, bwana," ütles ta. „Ehk on see mees seal telgis surnud, sest niisugune kisa võib
tulla ainult viirastuse kõrist."
,Jama!" hüüatas Dorsky. „Lähme teda vaatama."
Kuid neeger taganes ja valge läks üksi.
 Sisse astunud, nägi ta, et inimene lamas samas kohas, kuhu oli jäetud, kuid nüüd olid ta
silmad lahti, ja kui need kohtusid venelase omadega, oli viimasel selline tunne, nagu
vaataks ta silma lõksulangenud metsloomale.
„Noh, mis on," küsis Dorsky, „oled teadvusele tulnud, ah? Mida sa tahad?"
Vang ei vastanud, kuid tema silmad rippusid endiselt Dorsky näo küljes. See liikumatu
pilk oli nii ainitine, et Dorskyl hakkas imelik.
„Kui sa ei räägi, võib sul kehvasti minna," turtsatas Dorsky, kuid mõtles samas, et võib-
olla ei saa inimene temast aru. Siis
136
pöördus ta ukseava poole ja hõikas neegreid, kes pooleldi uudishimust, pooleldi hirmust
telgi juures tunglesid.
„Üks teist tulgu siia," käskis Dorsky.
Algul paistis, et keegi ei kavatse kuuletuda, kuid peagi astus ligi suurt kasvu sõdur.
«Kontrolli, kas see sell saab sinu keelest aru. Tule sisse ja ütle talle, et mul on üks
ettepanek ja tema enese huvides on see ära kuulata."
„Kui see on tõepoolest Ahvide Tarzan," lausus mustanahaline, „siis mõistab ta mind."
Ta sisenes ettevaatlikult telki.
Neeger kordas Dorsky sõnu oma murdes, kuid ahvinimene ei teinud väljagi, et ta aru
saab. Dorsky kannatus katkes.
„Sa neetud ahv!" kisendas ta. „Pole mõtet mind lollitada. Tean väga hästi, et sa selle
poisi mulinast aru saad, samuti tean ka seda, et oled inglane ja oskad inglise keelt. Annan
sulle viis minutit järelemõtlemiseks, siis tulen tagasi. Kui sa selleks ajaks rääkima ei
hakka, süüdista iseennast."
Seejärel pöördus ta kannapealt ringi ja väljus telgist.
***
Väike Nkima oli läbinud pika teekonna. Tema kaela ümber oli seotud tugev rihm ja
selle külge kinnitatud väike nahkkoti-ke kirjaga. Lõppude lõpuks oli ta selle waziride
suguharu pealiku Muviro kätte toimetanud, ja kui wazirid asusid pikale rännakule,
kükitas Nkima uhkelt Muviro õlal. Mõne aja pärast, alludes oma tasakaalutu mõistuse
mingile tujule või mõnele ületamatule tuhinale, jättis ta mustanahalised sõdurid maha.
Jäänud palgest palgesse kõigi ohtudega, mida ta nii kohutavalt kartis, siirdus üksinda oma
asju ajama.
Hiiglaslikke puid mööda läbi džungli liikudes sattus Nkima alailma täbarasse olukorda
ja jõudis suurivaevu sääred teha. Oleks ta suutnud kiusatusele vastu panna, oleks ta
taganud endale turvalisuse, kuid seda ta teha ei võinud ja sattus seetõttu alatasa
kimbatusse, mängides vingerpussi juhuslikele võõrastele, kes ei osanud pärdik Nkima
nalja hinnata isegi siis, kui neil oli naljasoon olemas. Nkima ei suutnud unustada, et oli
džung-livalitseja Tarzani sõber ja usaldusalune, kuigi ilmselt unustas alatasa, et Tarzanit
pole tema kõrval ja teda ei kaitse keegi, kui
137
ta teisi, väiksemate eesõigustega ahve sõimu ja solvangutega üle külvab.
Et ta üldse terve nahaga pääses, see kõneleb pigem tema kiirusest kui tarkusest või
vaprusest. Kakluspaigast põgenes ta alati hirmununa hingepiinast läbilõikavalt kriisates.
Ta oleks pidanud targemaks saama, aga kus sa sellega! Hädavaevalt lipsanud minema
ühe jälitaja ees, kes kavatses teda lõhki rebida, hakkas ta, nagu poleks midagi juhtunud,
kohe õrritama järgmist vastutulijat, otsekui nimme välja valides neid, kes olid temast
suuremad ja tugevamad.
Mõnikord lippas ta ühte suunda, mõnikord teise, mis võttis palju rohkem aega kui tema
rännakuks vaja oli. Vastasel korral oleks ta jõudnud oma isanda juurde õigel ajal ja olnud
talle kasulik just sel silmapilgul, mil Tarzan vajas sõbra abi rohkem kui võib-olla kunagi
varem oma elus.
Just praegu, kui Nkima laskis metsatihnikus jalga vana isase babuiini eest, kellele ta nii
imeosavasti oli virutanud kepiga, lähenes Michael Dorsky telgile, kus lamas Nkima
isand, kinniseotud ja abitu. Viis minutit oli möödas ja Dorsky tuli vastust saama. Ta tuli
üksi ning juba telki sisenedes oli tal valmis lihtne ja hästi läbimõeldud tegutsemisplaan.
Vangi näoilme oli muutunud: ta näis teraselt kuulatavat. Ka Dorsky kikitas kõrvu, kuid.
ei kuulnud midagi, sest võrreldes Ahvide Tarzani kuulmisega oli Michael Dorsky kurt.
See, mida Tarzan kuulis, täitis teda vaikse rahuldustundega..
«Üldiselt on siis nii," ütles Dorsky, „et tulin sulle andma viimast võimalust. Seltsimees
Zveri viis Opari kaks ekspeditsiooni kulda otsima, mis on teadupärast seal varjul.
Mõlemad retked nurjusid. Teame ka seda, et sa tead Opari varakambrite asukohta ja võid
meid sinna juhatada. Kui sa tõotad seda teha, kui seltsimees Zveri tagasi tuleb, ei tehta
sulle midagi, vaid lastakse koguni vabaks niipea, kui seltsimees Zveri tunneb, et vaba-
duses pole sa enam ohtlik. Kui sa aga keeldud, siis sured."
Ta tõmbas vöölt tupest pika õhukese teraga pistoda.
„Kui sa ei vasta, võtan ma seda kui keeldumist minu ette panekut vastu võtta."
Kuivõrd ahvinimene oli endiselt tumm kui kala, tõstis vene lane õhukese tera ta silmade
ette.
„Mõtle hästi järele, ahv," ütles ta, „ja pea meeles, et kui ma selle sulle ribide vahele
torkan, ei tee sa piuksugi. See läbistab
138
su südame ja jääb sinna, kuni oled verest tühjaks jooksnud. Siis tõmban selle välja" ja
maskeerin haava. Samal päeval leitakse sind surnult ja ma ütlen neegritele, et sind tappis
juhuslik kuul. Nii ei saa sinu sõbrad kunagi tõde teada. Keegi ei saa sinu eest kätte
maksta ja sa sured mõttetult."
Dorsky ootas vastust. Ta tigedad silmad peegeldusid ähvardavalt ahvinimese külmades
hallides silmades.
Pistoda oli nüüd Tarzani näole väga lähedal. Äkki heitis Tar-zan kiire liigutusega pea
üles otsekui metsloom ja vajutas oma lõuapärad nagu terasest püünisrauad Dorsky
randme ümber. See põrkas valukarjatusega tagasi. Tema nõrgaks jäänud sõrmede vahelt
kukkus relv maha. Samal hetkel põimis Tarzan jalad võimaliku mõrvari jalapöidade
ümber ja kui Dorsky selili kukkus, tõmbas ta endaga kaasa Tarzani, kes jäi nüüd talle
peale.
Ahvinimene tuvastas Dorsky randmeluude praksatuse järgi, et tema hammustusest on
vastase parem käsi tegutsemisvõime-tu, ja laskis selle lahti. Siis leidsid ahvinimese
lõuapärad venelase õuduseks üles tema kaela tõmbsoone ja kõrist tungis esile metsiku
kiskja lorin.
Oma mehi appi hüüdes püüdis Dorsky vasaku käega paremalt puusalt revolvrit
kahmata, kuid mõistis peagi, et kuni ta Tarzanit enda pealt maha ei heida, see tal ei
õnnestu.
 Dorsky kuulis juba, kuidas inimesed üksteisest üle karjudes telgi poole jooksid, kõlasid
üllatus- ja hirmuhüüded. Järgmisel hetkel oli telk nende kohalt kadunud ja Dorsky nägi
määratut isaelevanti, kes kerkis tema ja ta metsiku vastase kohale.
Silmapilk jättis Tarzan venelase kõri rahule ja veeretas end temast kaugemale. Niipea
kui ta oli seda teinud, leidis Dorsky käsi revolvri.
„Tapa, Tantor!" kisendas ahvinimene. „Tapa!"
Paksunahalise looma painduv lont põimus venelase keha ümber. Elevandi väikestes
silmades lahvatas põlema punane vi-hatuli ja läbilõikavalt pasundades tõstis ta Dorsky
kõrgele pea kohale, võttis hoogu ja virutas vastu maad.
Vapustatud neegrid lidusid džungilisse hirmunud pilke seljataha heites. Siis tormas
Tantor oma ohvri kallale. Tohutute kihvadega naelutas ta Dorsky maa külge ja hakkas
siis kõrvulukustavalt pasundades pöörase raevuga tema otsas trampima, kuni Michael
Dorskyst oli jäänud järele vaid verine löga.
Sellest hetkest peale, kui Tantor oli venelase kinni kahmanud,
139
püüdis Tarzan edutult hiiglasliku looma raevu vaigistada, kuid Tantor jäi käskudele
kurdiks, kuni oli kätte maksnud sellele olendile, kes oli julgenud ta sõbrale kallale
tungida. Kui raev oli lahtunud, astus ta vaikselt Tarzani juurde ning üheainsa sõna peale
tõstis võimsa londiga ahvinimese pronkspruuni keha üles ja viis metsa.
Tantor kandis abitu sõbra sügavale džunglisse üksildasele välule ja pani puu varju
pehmele rohule ettevaatlikult maha. Hiiglaslik isaelevant ei saanud enam teha midagi
rohkemat kui Tarzanit valvata. Dorsky tapmisest põhjustatud tugeva erutuse tõttu ja
murest Tarzani käekäigu pärast oli Tantor närviline ja ärritatud. Ta seisis, kõrvad kikkis,
püüdes tabada vähimatki kahtlast häält, kõigutades tundlikku lonti kahele poole ja haistes
võimalikku hädaohtu.
Valutav haav tegi Tarzanile palju vähem muret kui piinav janu. Ta hõikas väikestele
ahvidele, kes teda puude otsast jälgisid:
„Tulge, manud, ja päästke mu käed lahti." „Me kardame," vastas vana ahv.
„Olen Ahvide Tarzan," püüdis inimene neile aru pähe panna. „Tarzan on alati olnud
teie sõber. Ta ei tee teile midagi halba."
„Me kardame," kordas vana ahv. „Tarzan jättis meid maha. Džungel pole juba palju
kuid Tarzanit näinud, ent tulid teised tarmanganid ja võõrad gomanganid müristavate
keppidega. Nad pidasid jahti väikesele Manule ja tapsid ta. Kui Tarzan oleks meie sõber
olnud, oleks ta need inimesed minema ajanud."
„Kui ma oleksin siin olnud, poleks võõrad inimesed teid puutunud," ütles Tarzan.
„Tarzan oleks teid kaitsnud. Nüüd olen ma tagasi, kuid ei saa võõraid hävitada või
minema ajada, kuni mu käed pole köidikutest vabastatud." .
„Kes sidus su käed kinni?" küsis ahv.
„Võõrad tarmanganid," vastas Tarzan.
«Tähendab, nad on Tarzanist tugevamad," ütles Manu, «seega pole meil mõtet sind
vabastada. Kui võõrad tarmanganid saavad teada, et seda tegime meie, nad vihastavad,
tulevad siia ja löövad meid maha. Las Tarzan, kes oli paljude vihmade vältel
džunglivalitseja, vabastab end ise."
Nähes, et Manut appi paluda on asjatu, tõi Tarzan nõrga lootusega hinges kuuldavale
omapärase veniva kaebliku hädakisa, mida kasutavad suured ahvid. Pikkamisi
tugevnedes paisus see
 140
läbilõikavaks ulgumiseks, mis kandus kaugele hääletusse džunglisse.
Suured ja väikesed metsloomad, kus nad ka iganes viibisid, jäid seisma, kui tavatu noot
nende tundliku kuulmekileni jõudis. Keegi neist ei ehmunud, sest see kisendus pajatas, et
suur isasloom on hädaohus ja seetõttu loomulikult kahjutu. Šaakalid aga tõlgendasid seda
karjet kui peatset võimalust lihal hea maitsta lasta ja pistsid traavima mööda džunglit
selles suunas, kust hääl oli kostnud. Seda kuulis ka hüään Dango ja hakkas pehmetel
käppadel hiilima sinnapoole, lootes leida abitut looma, kes osutub kergeks jahisaagiks.
Kaugel džunglis kuulis ka väike ahv appikutse nõrka järelkaja ja tundis ära kutsuja
hääle/Paigalt sööstnud, tormas ta ülepeakaela läbi džungli, lennates si-' hikindlalt ja
ennastunustavalt kõige otsemat teed, mida juhtus temaga väga harva.
Tarzan saatis Tantori jõest londiga vett tooma. Ta haistis eemalt šaakalite lõhna ja
Dango jälki haisu, kuid lootis, et Tan-tor jõuab tagasi enne, kui nad tema juurde hiilivad.
Hirmu ta ei tundnud, oli vaid vaistlik enesealalhoiutung. Šaakaleid ta põlgas ja teadis, et
kuigi on kätest-jalust seotud, suudab siiski arglikke loomi endast eemale hoida. Hoopis
teine asi oli Dango. Niipea kui see jälk olend näeb tema abitust, laseb ta käiku võimsad
lõuapärad ja teeb talle kähku lõpu peale. Tarzan tundis selle metslooma armutust ja
julmust, teadis, et terves džunglis pole Dangost metsikumat looma.
Esimesena jõudsid kohale šaakalid. Nad peatusid väikese välu servas ja hakkasid teda
jälgima. Seejärel hiilisid pikkamisi tänitades lähemale, aga kui Tarzan järsku istukile
tõusis, jooksid ulgudes laiali. Kolmel korral hiilisid šaakalid tema juurde, saades võitu
hirmust, kuid siis ilmus välule kohutav hiiliv vari ja šaakalid jooksid ohutusse kaugusse.
Saabunud oli hüään Dango.
Metsloom seisatas, silmitsedes istuvat tarzanit uudishimu ja hirmuga, siis aga hakkas
urisema. Inimene urises vastu. Äkki kõlas nende pea kohal valjuhäälne kriiskamine.
Tarzan kergitas pead ja nägi väikest Nkimat, kes tantsiskles tema kohal oksal.
„Tule alla, Nkima," hüüdis Tarzan, „ja päästa mu käed lahti!"
„Dango! Dango!" kriiskas Nkima. „Väike Nkima kardab Dangot."
„Kui sa praegu kohe tuled," ütles Tarzan, „pole see ohtlik, aga kui ootad liiga kaua,
tapab Dango Tarzani ja kes hakkab siis väikest Nkimat kaitsma?"
141
„Nkima tuleb," hõikas väike ahv ja hüppas Tarzani õlale.
Hüään paljastas kihvad ja lagistas hirmuäratavalt naerda.
„Tee kiiremini, Nkima," sundis Tarzan teda tagant ja hirmust värisedes hakkas väike
ahv Tarzani randmete ümbert nahkrihmu lahti päästma.
Näotu koonu alla lasknud, tegi Dango ootamatu hüppe ja ahvinimese võimsatest
kopsudest tungis välja kõuehäälne möiratus, mis oleks võinud au teha Numale endale.
Ehmatusest kiu-natades pööras arglik Dango ümber ja sööstis välu kaugemasse otsa, kus
jäi seisma, turritas karvu ja urises.
«Kiirusta, Nkima," ütles Tarzan. „Dango tuleb uuesti. Võibolla üks kord, võib-olla
kaks, aga võib-olla palju kordi, kuni taipab, et olen abitu, ja siis ta enam ei peatu ega
pööra tagasi."
„Väikese Nkima sõrmed on väsinud," õigustas end Manu. „Nad on nõrgad ja värisevad.
Nad ei saa.sõlme lahti."
 „Nkimal on teravad hambad," tuletas Tarzan talle meelde. „Milleks asjatult aega
raisata, päästes väsinud sõrmedega sõlmi lahti, kui nad seda nagunii teha ei suuda? Las
teevad selle töö ära sinu teravad hambad."
Nkima hakkas silmapilk rihma närima. Et ta suu oli hõivatud, oli Nkima sunnitud
vaikima ning töö edenes jõudsalt ja peatusteta.
Selle aja jooksul sööstis Dango kahel korral ettepoole, tulles iga kord pisut lähemale,
kuid pööras jälle ümber, kartes ähvardavalt urisevat ahvinimest, kes oli jõudnud tekitada
džunglis segadust.
Kõrgel puude ladvus vingusid, sõimlesid ja kriiskasid ahvid, kaugel kõmises
äikesemürinana Numa möiratus, jõe äärest aga kostis Tantori kõrvulukustav hüüd.
Väike Nkima näris palavikuliselt rihmu, kui Dango ründas uuesti. Ilmselt oli ta
veendunud suure tarmangani abituses ja sööstis nüüd lõrisedes inimesele kallale.
Samal hetkel pingutas Tarzan oma käte võimsaid lihaseid, millest ahvipõnn Nkima
eemale lendas, ja püüdis köidikuid katki rebida, et pääseda julmast surmast, millega
ähvardasid teda need ilased lõuad. Nkima teravatest hammastest pooleldi läbi-näritud
rihmad andsid uskumatule ponnistusele järele.
Kui Dango pronkspruuni kaela sihtides hüppas, heitis Tarzan käe ette ja haaras looma
kõrist kinni, kuid raske keha tõuge
142
paiskas ta maha. Dango väänles, pani vastu ja kraapis küüntega, püüdes asjatult end
ahvinimese surmahaardest lahti rebida, kuid raudsed sõrmed sulgusid armutult ta kõri
ümber, kuni hiiglaslik elukas lämbuma hakkas ja abitult oma oletatava ohvri kehale
kukkus.
Tarzan ei nõrgendanud haaret, kuni oli veendunud Dango surmas. Kui kahtlusi enam
polnud, virutas ta korjuse endast eemale, tõusis istukile ja hakkas kiiresti jalgu rihmadest
lahti päästma.
Selle lühikese heitluse ajaks oli Nkima roninud hiigelsuure puu kõige ülemistele
okstele, kus ta kargles ohjeldamatult kriisates ja isandat ergutades, Alles siis, kui Nkima
oli lõplikult veendunud Tarzani võidus, tuli ta alla. Et mitte eksida, lähenes ta
ettevaatlikult Dango korjusele, silmitses seda tähelepanelikult ning, saanud oma
järelduste õigsusele kinnitust, hüppas selle otsa ja kukkus hingetut laipa raevukalt
tümitama. Seistes hüääni korjusel, kisendas ta seejärel enesega rahulolevalt ja uljalt kogu
maailmale kõrvulukustava väljakutse, justkui oleks tema võimud ohtliku vaenlase.
Oma sõbra appihüüdu kuuldes kiirustas Tantor tagasi, ilma et oleks saanud vett võtta.
Ta kihutas ahvinimese kutse peale otsejoones, valimata teed, paisates ümber puid, kuni
jõudis väikesele välule, tulivihane võitluskärast — hiiglaslik lahinguma-sin, mis kobrutas
raevust ja kättemaksuihast.
Tantori nägemine pole kiita ja paistis, et ta paratamatult tallab jalge alla ahvinimese,
kes tema teel lamas. Aga kui Tarzan teda kõnetas, jäi suur loom nagu naelutatult tema
kõrvale seisma ja hakkas kohapeal ringi keerutama, kõrvad loperdamas, lont püsti, ja
pasundas ähvardavalt — Tantor otsis seda, kes ähvardas tema sõpra.
«Rahulikult, Tantor. See oli Dango. Ta on juba surnud," lausus ahvimmene.
Niipea kui elevandi silmad hüääni korjust märkasid, tormas ta sellele kallale ja nagu
varem Dorskyt sõtkus selle veriseks lögaks. Nkima punus läbilõikavalt kiljudes puu otsa.
 Pahkluud köidikutest vabastanud, tõusis Tarzan püsti ja kutsus elevanti. Tantor tuli
vaikselt, jäi ta kõrvale seisma, puudutas londiga ahvinimese keha. Tänu sõbra tervistavale
meelerahule vaibus elevandi raev ja ta närvid rahunesid.
Sedamaid tuli Nkima, hüppas osavasti õõtsuvalt oksalt Tantori
143
selga ja sealt Tarzani õlale. Põiminud väikesed käed ahvinimese kaela ümber, surus ta
põse suure tarmangani, oma isanda ja ebajumala pronkspruuni põse vastu.
Nii nad seisid, kolm sõpra, sõnatus ühenduses, mis on omane vaid loomadele, kuni
varjud venisid ja päike metsa taha veeres.

XVI. „Tulge tagasi!"

Läbielatud raskused olid kurnanud Wayne Colti tunduvalt rohkem, kui ta ise oletas.
Enne kui organism jõudis kosuda, murdis ta maha palavik.
Leegitseva Jumala ülempreestrinna, kel oli suuri teadmisi Opari muistsest
rahvameditsiinist, tundis paljude juurte ja rohtude raviomadusi, samuti loitsude müstilist
jõudu, mis haige kehast kurje vaime välja ajasid. Päeval korjas ta taimi ja valmistas
tõmmiseid, öösel istus oma hoolealuse jalge ees ja luges laulval häälel arusaamatuid
palveid, mis olid sündinud sajandite hämarusse kadunud templites, mille kohal nüüd
veeretas laineid vägev ookean. Ja sellal, kui ta püüdis kõigi kättesaadavate abinõudega
ajada välja tõvedeemonit, mis oli vallanud selle võõrast ilmast tulnud inimese, pidas Jad-
bal-ja, Kuldlõvi, jahti kolme eest. Ehkki ta juhtus mõnikord tapma jahisaagi kusagil
kaugel, tõi alati selle üksildasse kohta, kus naine meest põetas.
Pikkamööda venisid päevad täis palavikku ja sonimist, mida selge teadvuse hetked
katkestasid vaid harva. Pahatihti tekkis Colti peas kummaliste nägemuste virvarr, milles
La muutus kord Zora Drinoviks, kord taevaseks päästeingliks, ent millist välimust ta ka ei
võtnud, oli teda alati hea vaadata. Kui La mõneks, ajaks ära läks, mis oli paratamatu,
tundis Colt tuska ja masendust. . .
Sellal kui La tema jalge ees põlvitades tõusvat, seniidis seisvat või siis loojuvat päikest
palus, mida ta ikka tavatses teha, võis siis muusikalist rõhku ja meloodilisust pooleldi
arvestades kummalisi võõrakeelseid laule ümises, saates neid kombe juurde kuuluvate
salapäraste liigutustega, uskus Colt kindlalt, et palavik tõuseb ja ta hakkab jälle'sonima.
Nii möödusid päevad. Samal ajal kui Colt abituna oma asemel lamas, liikus Zveri
Itaalia Somaalia poole, aga Tarzan, kelle haav oli paranenud, järgnes otseteed
ekspeditsioonile, õlal
144
pärdik Nkima, kes päev läbi aina torises ja vigises.
Vandenõulaste laagrisse jäänud käputäis neegreid oli pärast pruukosti puu varjus
pikutamas. Päevast, mil hukkus Dorsky ja põgenes vang, oli möödunud nädal. Hirm,
mille oli esile kutsunud ahvinimese vabadusse pääsemine, oli nüüdseks vaibunud. Olles
hingeliselt lähedased džungliasukatele, unustasid nad peagi hirmu ega vaevanud end uue
ootamisega, nagu see on omane tsiviliseeritud tobule.
Seepärast tabas neegreid ootamatult pilt, mis sel hommikul neile avanes. Nad ei
kuulnud vähimatki häält — džungliloo-mad, sõltumata kogukusest ja kaalust, liiguvad
käratult.—, kui järsku kerkis laagri piirile hiiglaslik elevant, kelle seljas troonis hiljutine
vang, kes, nagu nad juba teadsid, oli Ahvide Tarzan, jä tema õlale oli end sättinud väike
ahv.
Hirmukisaga kargasid neegrid jalule ja pistsid džunglisse plehku.
Tarzan hüppas kergelt maha ja astus Dorsky telki. Ta läks sinna kindla eesmärgiga ja
tema oletus osutus õigeks: ta leidis venelase telgist oma nööri ja noa, mis
taltkinninabimisel oli ära võetud. Vibu, nooled ja oda leidis ta hõlpsasti neegrite hütist.
Leidnud kõik, mis vaja, lahkus ta niisama hääletult, kui oli ilmunudki.
Saabus aeg, mil Tarzan pidi viivitamatult asuma oma vaenlasi jälitama, jättes Tantori
vaikust ja rahu nautima.
„ Lähen ära, Tantor," ütles Tarzan. „Sina aga otsi kõige õrnema koorega noori puid ja
hoia end inimeste eest, sest üksnes nemad on kogu maailmas kõige elava vaenlased."
Tarzan kadus metsa koos Nkimaga, kes oli liibunud ta pronkspruuni kaela vastu.
Zveri salga jälje üles võtnud, ei hakanud ahvinimene minema nende teed mööda, sest
talle oli niigi kõik selge. Mõne nädala eest, kui ta oli puu otsast laagrit jälginud, kuulis ta
juhtkonda oma plaane arutamas ja teadis seetõttu nende eesmärki, samuti seda, kui
kiiresti nad liiguvad, ja võis umbkaudu kindlaks määrata, kus ta nad kätte saab. Et tal
polnud koorma all küürutavaid kandjaid ega aheldanud teda maised rajad, liikus Tarzan
ekspeditsioonist mitu korda kiiremini.
Kolonnile jõudis ta järele pimedas, kui väsinud salk laagrisse jäi. Inimesed sõid
õhtueinet ja muutusid reipamaks, paljud laulsid. Asjasse pühendamatu võis arvata, et
tema ees on Prantsuse
145
koloniaalvägede sõjalaager: lõkked, ajutised varikatused ja ohvitseride telgid olid
paigutatud sõjaväelasliku täpsusega, mida poleks hakanud tegema jahimehed või
teaduslik uurimis-retk, peagi patrullisid laagris mundris tunnimehed. Kõik see oli Miguel
Romero teene, kelle sõjaasjanduse suurepärast tundmist oli Zveri sunnitud arvestama,
mis, muide, ei vähendanud viha-vimma, mida mõlemad teineteise vastu tundsid.
Tarzan jälgis puu otsast, mis all toimus, püüdes võimalikult täpselt kindlaks teha
relvastatud inimeste arvu, kes moodustasid lahingurühma. Samal ajal lippas Nkima tema
salajast ülesannet täites kärmelt puude otsas idasse. Ahvinimene nägi, et Zveri salk
ohustas Aafrikas rahu, sest selle read olid märgatavalt täienenud arvukate suurte ja
sõjakate suguharude esindajatega, keda võis hõlpsasti keelitada järgnema sellele
hullumeelsele pealikule, tõotades neile võidu puhul kasumit. Kuid just Peter Zveri võitu
ei saanud Ahvide Tarzan kuidagi lubada ja praegu avanes talle üks võimalus põrmustada
venelase impee-riumiunistus, kuni see oli veel unistuseks jäänud. Seda võis hävitada
lihtsal viisil — karmide ja julmade džunglimeetodite abil, mille peale Ahvide Tarzan oli
ületamatu meister.
Tarzan sättis noole paika ja tõmbas parema käega pikkamisi vibunööri tagasi, kuni
noole ots jõudis vasaku pöidlaga ühekaugusele. Tema liigutusi iseloomustas kergus,
loomulik nõtkus. Tundus, et Tarzan üldse ei sihtinudki, aga kui ta noole lendu laskis,
tungis see tunnimehele puusa — just sinna, kuhu Ahvide Tarzan selle suunanud oli.
Hämmastuse ja valukarjatusega kukkus mustanahaline maha, mitte niivõrd valust kui
ehmatusest. Aga kui seltsimehed ta sisse piirasid, oli Tarzan juba džunglipimedusse
kadunud.
Haavatu kisa kuuldes ruttasid Zveri, Romero ja teised ninamehed oma telgist välja ja
ühinesid ärritatud neegritega, kes ümbritsesid Tarzani ründe ohvrit.
 „Kes sinu pihta laskis?" küsis Zveri, kui nägi tunnimehe puusas tolknevat noolt
„Ei tea," vastas see.
„Kas sul on laagris vaenlast, kes tahab sind tappa?" küsis Zveri.
„Isegi kui oleks," lausus Romero, „poleks see saanud vibust lasta, sest me ei võtnud
vibusid ega nooli ühes."
„Selle peale ma ei tulnudki," ütles Zveri.
146
«Tähendab, laskis keegi võõras, mitte meie omadest," järeldas Romero.
Suurivaevu ja oma ohvri karjumise saatel kiskusid Ivitch ja Romero tunnimehe jalast
noole välja, Zveri ja Kitembo tegid samal ajal igasuguseid oletusi selle kohta, mis võis
siis tegelikult juhtuda.
«Ilmselt oleme vaenulikult meelestatud pärismaalastega kokku sattunud," ütles Zveri.
Kitembo kehitas põiklevalt õlgu.
„Las ma vaatan noolt," pöördus ta Romero poole. «Ehk pajatab see meile midagi."
Mehhiklane andis noole mustanahalisele pealikule, kes viis selle lõkke juurde ja hakkas
tähelepanelikult uurima. Teda ümbritsevad valged ootasid kärsitult tulemust.
Viimaks ajas Kitembo end sirgu. Tema nägu oli tõsiseks muutunud, hääl varises
kergelt, kui ta rääkima hakkas.
„Asi on halb," ütles ta oma kuulikujulist pead vangutades.
«Mida sa silmas pead?" muutus Zveri valvsaks.
«Sellel noolel on põhilaagrisse jäetud sõduri märk," vastas pealik.
«See on ju võimatu!" karjatas Zveri.
Kitembo õlad tõmblesid.
«Tean," ütles ta, „ja siiski on see nii."
«Noolega tapeti hindu," tuletas meelde Kitembo kõrval seisev neeger.
«Pea suu, lobamokk," nähvas Romero, „või kogu laager satub paanikasse."
«Õige," toetas Zveri. «Peame selle asja summutama."
Ta pöördus neegri poole, kes oli hindu surma meenutanud.
«Sinaja Kitembo ei tohi sellest oma inimestele lobiseda," käskis ta. «Jäägu kõik meie
vahele."
Kitembo ja sõdur nõustusid saladust hoidma, kuid ei möödunud poolt tundigi, kui kõik
laagris juba teadsid, et tunnimeest oli haavatud põhilaagrisse jäetud noolega, ja sõdurid
häälestasid end otsekohe sellele, et pikal teekonnal ootavad neid ees õnnetused.
Vahejuhtumi mõju neegrite käitumisele andis end tunda juba järgmisel päeval. Nad
muutusid sõnaahtraks ja mõtlikuks, rääkisid omavahel vaikse häälega. Kuid nende
närvilisuse tundemärke päevasel ajal ei saanud võrreldagi nende hingelise seisundiga,
147
mis tuli ilmsiks pimeduse saabudes. Hirm paistis läbi ka tunnimeeste käitumisest.
Alatasa tardusid nad paigale, kuulatades hääli, mis kostsid laagrit ümbritsevast
pimedusest. Enamik neist olid vaprad sõdurid, kes poleks nähtava vaenlase ees kohkuma
löönud, kuid nad olid eranditult kõik veendunud, et tegemist on üleloomuliku jõuga, kelle
vastu pole kasu ei relvast ega vaprusest. Nad tundsid, et neid jälgivad kummituse silmad,
mistõttu nad polnud sugugi vähem löödud, kui oleksid temaga palgest palgesse kokku
põrganud, aga võib-olla isegi rohkem. Siiski muretsesid nad ilmaaegu, sest nende
ebauskliku hirmu põhjustaja oli kiiresti eemaldunud juba mitme miili kaugusele
džunglisse ja vahemaa pikenes iga sekundiga.
 Kuid üks teine jõud, mis oleks pannud neid sootuks rohkem muretsema, kui nad oleksid
seda teadnud, ootas veel ees rajal, mis tuli ületada teel sihtkohta.
Tillukeste lõkete ümber, kus valmis söök, kükitas sadakond mustanahalist sõdurit.
Valged suled nende peaehetes lehvisid vähimagi liigutuse juures kaasa. Sõdureid valvasid
vahimehed, kes ei kartnud kedagi ega midagi, sest need inimesed ei tundnud hirmu
kurjade vaimude ees. Nad kandsid kaelas nahkko-tikeses amulett! ja palusid võõraid
jumalaid, kuid hingepõhjas tundsid nad nii ühe kui teise vastu üha suuremat umbusku.
Isiklike kogemuste ja targa juhi õpetuste põhjal olid nad mõistnud, et võidu
saavutamiseks tuleb loota iseendale ja oma relvale, mitte jumalale.
See oli lõbus, elurõõmus seltskond arvukate uurimisretkede veterane ja nagu kõik
veteranid, kasutasid nad iga väiksematki võimalust puhata ja meelt lahutada. Naerul ja
naljadel polnud lõppu. Lusti keskpunktis oli väike ahvipärdik, kes kord õrritas teisi, kord
õrnutses, ning keda samuti vastu nokiti ja hellitati. Oli silmanähtav, et ahvi ja
mustanahalisi hiiglasi köitis tugev kiindumus. Kui ahvi sabast sikutati, tehti seda õrnalt,
aga kui ta näilise raevuga neid ründas ja teravate hammastega sõrmi või käsi pures, võis
näha, et ta tegi seda mängult. Nende lustimine oli räige, sest nad ise olid räiged ja
tahumatud olendid, kuid see kõik oli mäng ja tugines vastastikusele kiindumusele.
Need inimesed olid just lõpetanud õhtusöögi, kui äkki langes mingisugune kogu,
muutudes otsekui läbipaistvast õhust tegelikkuseks, hääletult laagri kohal kõrguva puu
okstelt nende hulka.
148
Sada sõdurit kahmas silmapilk relva ja ka rahunes silmapilk. Hõisates „bwäna, bwana!"
tunglesid nad pronkspruuni hiiglase ümber, kes seisis sõnatult nende keskel.
Nad laskusid tema ette põlvili, otsekui oleks ta keiser või jumal, lähemalolijad
puudutasid austavalt tema käsi ja jalgu, sest waziridele polnud Ahvide Tarzan mitte ainult
pealik, vaid midagi rohkemat, ja nad kummardasid teda omal vabal tahtel nagu elavat
jumalat.
Ent kui sõdurid olid teda nähes rõõmsad, siis pärdik Nkima oli suurest õnnest lihtsalt
arust ära. Ta traavis rutakalt mööda põlvitavate neegrite selgi ja hüppas Tarzani õlale, kus
klammerdus erutatult vadistades ümber kaela.
„Olete ülesande hästi täitnud, mu lapsed," lausus ahvinime-ne, „ja väike Nkima on
samuti kõigega hästi hakkama saanud. Ta tõi teile minu läkituse ja nüüd olete kõik tulnud
kokkulepitud kohta, valmis tegutsema."
„Olime kogu aeg ühe päevatee võõramaalastest ees, bwana," vastas Muviro.
„Puhkepeatusi tegime rajast kaugel, et nad ei märkaks meie jälgi ega hakkaks midagi
kahtlustama."
„Neil pole teie siinviibimisest aimugi," ütles Tarzan. „Eile õhtul olin ma nende laagri
kohal puu otsas peidus ega kuulnud midagi, mis oleks tunnistanud, et nad teavad nende
ees rajal liikuvast salgast."
„Seal, kus pinnas oli pehme, pühkis kolonni sabas kõndiv sõdur meie jäljed okstega
üle."
„Homme ootame neid siin," ütles ahvinimene, „täna õhtul kuulate Tarzanit, kes räägib,
mida teil teha tuleb."
Kui Zveri kolonn järgmisel hommikul pärast rahulikult möödunud öist puhkust teele
asus, oli kõigi meeleolu märgatavalt paranenud. Neegrid polnud küll unustanud
kurjakuulutavat hoiatust, mis eelmisel ööl pimedusest nende juurde oli lennanud, kuid
nad ei osanud kuigi kaua norutada.
Retke juhid rõõmustasid, et üle kolmandiku teest oli juba läbitud. Erinevatel põhjustel
tahtsid kõik seda osa plaanist kiiresti teoks teha. Zveri uskus, et kavandatu edukast
täitmisest sõltub kogu tema impeeriumiunistus. Ivitch, kes oli sündinud mässaja, oli
õnnelik, mõeldes, et ekspeditsiooni edu põhjustab miljonitele inimestele ennekuulmatut
tüli, samuti lootis ta minna Venemaale tagasi sangarina ja pealegi veel varaka sangarina.
Romero ja Mori igatsesid retke lõppemist hoopis muudel
149
põhjustel. Nad vihkasid venelast kogu hingest ja olid kaotanud tema vastu vähimagi
usalduse. Oma tähtsuse ja tulevase suursugususega ärbeldes lobises Zveri liiga palju ja
Romero taipas õige pea, et tegemist on petisega, ja mitte ainult ühega. Seda masti
inimesed, nagu Romero oli aru saanud, püüavad saavutada omakasupüüdlikke eesmärke
haneks tõmmatud tobukeste abil, pannes hädaohtu rahvaste rahu ja heaolu. Romerol
polnud raske veenda Morit oma järelduste tõepärasuses. Olles nüüd täielikult pettunud,
jätkasid need kaks ekspeditsiooniga ühist teekonda, sest arvasid, et nende plaanitud
ärakargamine võib olla edukas vaid siis, kui salk on uuesti põhilaagrisse asunud.
Rännak jätkus pärast laagrist lahkumist peaaegu tund aega, kui üks kolonni eesotsas
kõndiv Kitembo mustanahaline piilur äkki nagu naelutatult seisma jäi.
„Vaata!" ütles ta enda kannul käivale Kitembole.
Pealik astus sõduri kõrvale. Nende ees rajal tolknes otse maasse torgatud nool.
„See on hoiatus," lausus sõdur.
Kitembo tõmbas noole ettevaatlikult maast välja ja silmitses seda. Ta oleks meelsasti
oma tähelepanekud enda teada jätnud, ehkki nähtu vapustas teda põhjalikult, kuid ka
sõdur oli juba jõudnud noolt uurida.
„Seesama," ütles sõdur. „Üks neist, mis jäi põhilaagrisse."
Juurde astus Zveri ja Kitembo uiatas talle noole.
„Täpselt samasugune," ütles ta venelasele. „Meid hoiatatakse, et läheksime tagasi."
„Äh!" kõverdas Zveri üleolevalt suud. „See tühipaljas nool, mis maas tolknes, ei suuda
peatada relvastatud inimeste kolonni. Poleks uskunud, et sa selline argpüks oled,
Kitembo."
Neeger süngestus.
„Soovitaksin teil väljendeid valida," taltsutas ta Zverit. „Mina tunnen džunglis
kehtivaid ohusignaale paremini kui teie. Me läheme edasi, sest oleme julged mehed, kuid
paljud meist ei pöördu enam iialgi tagasi. Ka teie plaan kukub läbi."
Neid sõnu kuuldes tabas Zverit üks tema sagedasi raevu-hooge. Kuigi inimesed
hakkasid edasi minema, olid nad sün-gestunud ning heitsid alatasa Zverile ja tema
ohvitseridele tigedaid pilke.
Varsti pärast keskpäeva jäi ekspeditsioon puhkama. Nad olid
150
kõmpinud paksus metsas, mis oli hämar ja mõjus masendavalt, aga nüüd istusid maha
väikeste gruppidena ja hakkasid sööma külma toitu, mis oli nende lõunane norm. Polnud
kuulda ei laulu ega naeru, räägiti vähe.
Järsku kostis kusagilt ülevalt hääl, salapärane ja hirmuäratav. See kõneles bantu keeles,
mida oskas enamik sõdureid.
 „Minge tagasi, Kitembo lapsed," vannutas hääl. „Minge tagasi, või te surete. Jätke
valged maha, kuni pole hilja."
Hääl vaikis. Inimesed surusid end hirmuga maadligi, jõllita-des üles puude poole. Zveri
katkestas vaikuse. . „Mis kuraditemp see on? Mida ta ütles?" küsis Zveri.
„Ta käskis meid tagasi minna," vastas Kitembo.
„Mitte mingi hinna eest!" röögatas Zveri.
„Küll te kahetsete," lausus Kitembo.
„Ja mina arvasin, et sa tahad kuningaks saada!" kisendas Zveri. „Sinust oleks tulnud
väga hea kuningas."
Kitembole meenus sedamaid ihaldatud autasu, millega Zveri oli teda kuude kaupa
peibutanud: saada Keenia kuningaks. Selle nimel tasus riskida.
„Me läheme edasi," ütles ta.
„ Võib-olla tuleb teil jõudu kasutada," ütles Zveri, „kuid ärge millegi ees peatuma
jääge. Peame edasi minema, saagu mis saab."
Seejärel pöördus ta teiste ohvitseride poole.
„Romero ja Mori, teie lähete kolonni järel ja tulistate igaühe pihta, kes keeldub edasi
minemast."
Inimesed esialgu sellest ei keeldunud ja kui anti käsk teele asuda, läksid nad mornilt
kolonni oma kohale. Nii käidi umbes tund aega, siis kostis eestpoolt veider hüüe, mida
paljud olid juba Oparis kuulnud, ja mõne minuti pärast vannutas neid eemalt taas hääl:
„Jätke valged maha!"
Neegrid hakkasid omavahel sosistama. Ilmselt oli puhkemas vastuhakk. Siiski suutis
Kitembo neid keelitada edasi minema, mis Zveril poleks mingi hinna eest korda läinud,
„Kui ma ainult selle ässitaja kätte saaksin," lausus Zveri Zora Dfinovile tema kõrval
kolonni eesotsas kõndides. „Kui ta vaid korraks oma nina välja pistaks, saaksime tema
pihta tuld anda, ja ongi kõik, mida ma tahan."
„See on inimene, kes tunneb hästi pärismaalaste hingelaadi,"
151
lausus neiu. „Arvatavasti mõne suguharu šamaan, kelle maaalal me liigume."
„Loodan, et see nii on," kostis Zveri. „Ma ei kahtle, et see inimene on pärismaalane,
kuid kardan, et ta tegutseb kas inglaste või itaallaste juhtnööride järgi, et sel kombel meie
seas korratust külvata ja meid kinni pidada, kuni koguvad jõude kallaletungiks."
„See on muidugi inimestele halba mõja avaldanud," ütles Zora. „Nad omistavad ju kõik
need kummalised sündmused, alates Jafari surmast ja lõpetades tänase päevaga,
sellelesamale jõule, milles nad oma ebausklikkuse tõttu näevad üleloomulikke
sugemeid."
„Seda halvem neile endale," ütles Zveri, „sest tahavad seda või ei, peavad nad edasi
minema, ja kui leiavad, et katse jooksu panna tähendab surma, siis mõistavad, et Peter
Zveriga naljatada ei tasu."
„Kuid neid on palju, Peter," tuletas neiu talle meelde, „meid aga vähe. Pealegi on nad
tänu sinule hästi relvastatud. Mulle tundub, et sa lood endale nuhtluseks Frankensteini,
kes meid ise ka hävitab."
„Oled samasugune ebausklik kui neegridki," torises Zveri, „teed sääsest elevandi. Mina
ju..."
Kolonni tagant, tõenäoliselt ülalt, kõlas taas hoiatav hääl: . Jätke valged maha! Minge
tagasi!"
 Marssivas kolonnis võttis jälle maad vaikus, kuid esimesed läksid edasi, sest Kitembo
sundis neid tagant ja valged ohvitserid hirmutasid revolvriga.
Peagi lõppes mets väikese oru serval. Edasi kulges rada läbi pühvlirohutihniku, mis
ulatus inimestel üle pea. Nad olid juba sinna sisse läinud, kui eespool kõlas lask, siis veel
ja veel üks. Tundus, et tulistati pikast ahelikust ja just nende pihta.
Zveri andis neegrile käsu toimetada Zora kiiremas korras kolonni sappa, kus oli
ohutum, ja läks ise talle järele, justkui otsima Romerot ja julgustama inimesi.
Ohvreid esialgu veel polnud, kuid kolonn jäi seisma ja rivi hakkas kiiresti lagunema.
„ Kähku, Romero!" karjus Zveri. „Võta juhtimine ees enda peale. Mina ja Mori katame
tagalat ning tõkestame ärajooksmise."
Mehhiklane tormas edasi ning Ivitchi ja mõne mustanahalise
152
pealiku abiga moodustas ühest salgast pika aheliku, hakates sellega aeglaselt edasi
liikuma, kuna Kitembo koos ülejäänutega järgnes talle kattena, jätnud Ivitchi, Mori ja
Zveri varuväge korraldama.
Parast esimesi korratuid laske tulistamine lakkas. Saabunud vaikus oli mustanahaliste
sõdurite krussis närvidele veelgi kurjakuulutavam. Vaenlase täielik vaikimine, vähimagi
märgi puudumine liikumisest nende ees rohus ühenduses salapäraste hoiatustega, mis
ikka veel nende kõrvus kõlasid, veensid neegreid selles, et nende ees polnud tavaline
vaenlane.
„Tagasi!" kõlas eestpoolt rohust kurjakuulutavalt. „See on viimane hoiatus.
Sõnakuulmatus toob surma!"
Ahelik lõi vankuma ja selle rahustamiseks andis Romero käskluse avada tuli. Vastuseks
kärgatasid rohust püssipaugud ja sedapuhku langes tosin sõdurit tapetu või haavatuna
maha.
«Rünnakule!" karjus Romero, kuid selle asemel pöörasid inimesed ümber ja tormasid
tagasi.
Nähes eesliini sõdureid püsse maha viskavat ja plehku panevat, keeras ka kaitse ümber
ja pistis jooksu, tõmmates kaasa reservi. Korratu inimvool viis ühes ka valged.
Nördinud Romero taganes üksinda. Vaenlast ta ei näinud, keegi teda ei jälitanud, ja see
asjaolu pani teda hoopis rohkem muretsema kui vihisevad kuulid.
Kui ta niiviisi lonkis, olles kaaslastest kaugele maha jäänud, tundis ta, et jagab mingil
määral seda alateadlikku hirmu, mis oli vallanud tema mustanahalisi relvavendi, või
vähemasti tunneb neile kaasa. Üks asi on seista palgest palgesse vaenlasega, keda sa
näed, sootuks teine sattuda kokku nähtamatu vastasega, teadmata isegi seda, kuidas ta
välja näeb.
Üsna pea, kui Romero oli uuesti metsa jõudnud, nägi ta enda ees rajal inimest
kõndimas. Terasemalt silmitsenud, tundis ta ära Zora Drinovi. Romero hõikas teda, Zora
pöördus ümber ja jäi meest ootama.
„Kartsin, et oled tapetud, seltsimees," ütles Zora.
„Olen sündinud õnnetähe all," naeratas mehhiklane. „Minu ümber langes mehi. Aga
kus on Zveri?" f^Zora kehitas õlgu.
„Ei tea," vastas ta.
„Küllap proovib varuväge kokku saada," oletas Romero.
„Kahtlemata," lausus neiu lühidalt.
153
 „Sellisel juhul loodan, et tal on kiired jalad," naljatas Romero. „Küllap vist," vastas
Zora järsult. „Sa ei tohi üksi jääda," lausus mehhiklane. „Ma suudan enda eest seista,"
vastas Zora. „Võimalik," ütles mees, „aga kui sa mulle kuuluksid..." „Ma ei kuulu
kellelegi, seltsimees Romero," katkestas neiu jäisel toonil.
„Andesta mulle, senjoriita," lausus mehhiklane. „Tean seda. Väljendasin end lihtsalt
ebaõnnestunult. Tahtsin vaid öelda, et kui minu armastatud tütarlaps viibiks siin, ei satuks
ta üksinda metsa, pealegi kui meid jälitab vaenlane. Zveri peaks seda teadma."
„SuIle ei meeldi Zveri, eks ju, Romero?"
„Pean seda tunnistama isegi sulle, senjoriita, kui sa seda juba küsisid," vastas mees.
„Ma tean. Ta on paljusid enda vastu meelestanud."
„Ta on meelestanud enda vastu kõik peale sinu, senjoriita."
„Miks peaksin mina erand olema? Kust sina tead, et ta pole mindki enda vastu
meelestanud?"
„Olen kindel, et mitte tõsiselt," lausus Romero, „muidu poleks sa nõustunud tema
naiseks saama."
„Kust sa võtsid, et ma nõustusin?" imestas Zora.
«Seltsimees Zveri kelgib sellega tihti," vastas Romero.
„Ah nii?" . Rohkem ei öelnud neiu sõnagi.

XVII. Sild üle kuristiku

Zveri salga põgenemine lõppes alles siis, kui sõdurid jõudsid oma viimasesse laagrisse,
ja sedagi vaid osale inimestele, sest kui saabus öö, selgus, et puudu oli neljandik
koosseisust, sealhulgas ka Zora ja Romero. Kui mahajääjad kohale jõudsid, päris Zveri
igaühelt neiu kohta, kuid keegi polnud teda näinud. Zveri püüdis salka kokku saada, et
teda otsima minna, kuid sõdurid ei nõustunud venelasega kaasa minema. Zveri ähvardas
ja anus, kuni lõpuks taipas, et oli inimeste üle võimu kaotanud. Vahest oleks ta läinudki
üksinda Zorat otsima, nagu ta kõigile iga minut kinnitas, kuid see vajadus langes ära, sest
hilisööl tulid need kaks koos laagrisse tagasi.
154
Neid nähes Zveri rahunes ja ka vihastas. „Miks sa minu juurde ei jäänud?" tormas ta
neiule kallale. „Sellepärast, et ma ei oska nii kiiresti joosta kui sina," vastas see, ja Zveri
ei lausunud musta ega valget.
Kusagilt puu otsast ülevalt kõlas juba tuttav hoiatus: „Jätke valged maha!"
Järgnes pikk vaikimine, mida rikkus vaid neegrite närviline sosistamine, ja siis hakkas
hääl uuesti rääkima:
„Tee teie maale on ohutu, valgete inimestega käib aga alati kaasas surm. Visake
munder minema ja jätke valged džunglis-se minu hooleks."
Üks mustanahaline sõdur kargas püsti, kiskus Prantsuse mundri seljast ja viskas selle
lähimasse lõkkesse. Otsekohe järgisid ka teised teda.
„Jätke järele!" kisendas Zveri.
„Pea suu, valge mees!" urises Kitembo.
„Tapa valgeid!" karjus alasti sõdur basembo suguharust.
Sõdurid tormasid silmapilk valgete kallale,, kes kogunesid Zveri ümber, kui ülalt kõlas
hoiatav hüüd:
„Valged on minu omad! Jätke nad mulle!"
 Sõdurid peatusid pilguks, kuid üks nende hulgast, vihast ja verejanust pöörane, tõstis
ähvardavalt püssi ja astus taas ettepoole.
Üleval lõi pinisema vibunöör. Mustanahaline pillas püssi ja pistis läbilõikavalt
kisendama, püüdes rinnus tolknevat noolt välja kiskuda. Niipea kui ta otseti maha
kukkus, astusid teised mustanahalised tagasi ja valged jäid üksi. Neegrid kogunesid laagri
kaugemasse otsa kobarasse. Paljud neist oleksid sel ööl ära jooksnud, kui poleks kartnud
džunglipimedust ja seda, kes end ülal varjas.
Zveri tammus raevunult edasi-tagasi, needes saatust, neegreid ja kõiki.
„Kui mind oleks aidatud," urises ta, „poleks seda juhtunud. Ma ei saa ju kõike üksipäini
teha."
„Oletegi seda kõike üksipäini saavutanud," torkas Romero.
„Mida sa silmas pead?" kähvas Zveri.
„Seda, et näitasite end täieliku eeslina ja häälestasite enda vastu kõik ekspeditsiooni
liikmed. Isegi sel juhul oleksid nad teiega jäänud, kui oleksid veendunud teie vapruses.
Kuid keegi ei taha argpüksiga kaasa minna."
155
„Sina nimetad mind argpüksiks, sina, kollane ahv!" röögatas Zveri revolvrit pihku
haarates.
„Jätke järele," lausus Romero. „Olete mul kirbul. Ja teate, mida ma teile ütlen. Poleks
senjoriita Drinovit, teeksin teid siinsamas vagaseks ja vabastaksin maailma vähemalt
ühest psühhopaadist. Senjoriita Drinov päästis kord minu elu. Ma pole seda unustanud. Et
ta arvatavasti teid armastab, olete väljaspool ohtu, kui ma vaid ei pea teid tapma
enesekaitseks."
„See on kõige ehtsam hullumeelsus," hüüdis Zora. „Oleme siin ainult viiekesi
juhitavuse minetanud neegrikarja hulgas, kes meid kardab ja vihkab. Homme jätavad nad
meid maha, selles pole kahtlust. Kui tahame Aafrikast kunagi elusalt välja pääseda, tuleb
meil kokku hoida. Unustagem tülid ja tegutsegem siitpeale ühisel nõul meie kõigi
pääsemise nimel."
„Teie pärast, senjoriita, olen ma nõus," ütles Romero.
„Seltsimees Drinovil on õigus," lausus Ivitch.
Zveri eemaldas käe revolvrilt ja pööras mornilt kõrvale, ning ülejäänud öö jooksul
valitses vandenõulaste laagris kui mitte üksmeel, siis vähemalt rahu.
Kui saabus hommik, nägid valged, et neegrid olid nagu üks mees Prantsuse mundri
maha võtnud. Lähima puu lehestikust nägid seda ka teised, hallid silmad, milles välgatas
pilkav ilme. Ka mustanahalised teenrid keeldusid valgeid ümmardamast, ühinedes oma
verd inimestega. Seetõttu pidid valged ise pruukosti valmistama, pärast seda, kui Zveri
katse teenreid kuuletuma manitseda oli saanud terava vastulöögi.
Kuni nad einetasid, lähenes neile Kitembo ekspeditsiooni kuuluvate teiste suguharude
pealikute saatel.
„Läheme oma inimestega kodumaale tagasi," kuulutas basembo suguharu pealik.
Jätame teile toitu sellise arvestusega, et jätkuks tagasiminekuks. Paljud meie sõdurid
tahavad teid, tappa ja me ei saa neid takistada, kui püüate meiega kaasa tulla, sest nad
kardavad vaimude kättemaksu, kes saadavad teid juba palju kuid. Jääge siia homseni.
Pärast seda võite minna, kuhu aga soovite."
„Kuid te ei või ju meid niisama ilma kandjateta maha jätta," väitis Zveri.
 „Teie ei saa meid enam käsutada, valge mees," ütles Kitembo, „sest teid on vähe ja
meid palju. Teie võim meie üle on otsas. Olete kõiges lüüa saanud. Sellise juhiga meie
kaasa ei lähe."
156
„ Kitembo, sul pole õigus!" röögatas Zveri. „Te kõik saate selle eest karistada."
„Kes meid karistab?" irvitas neeger. «Inglased? Prantslased? Itaallased? Teie ei julge
neile kaevata. Nad karistavad teid, mitte meid. Võib-olla lähete Ras Tatari juurde? Ta
lõikab teil südame välja ja viskab keha koerte ette, kui saab kuulda, mida kavatsesite."
„Te ei saa ju ometi jätta seda valget naist džunglisse ilma teenrite, kandjate ja vajaliku
kaitseta," käis Zveri peale, taibates, et tema esimene argument ei avaldanud muljet
mustanahaliste pealikule, kelle käes oli praegu nende saatus:
„Ma ei kavatse valget naist maha jätta," lausus Kitembo. „Ta tuleb minuga."
Ja alles nüüd taipasid valged esimest korda, et pealikud olid nad sisse piiranud ja
sihikule võtnud.
Kõneluse ajal oli Kitembo lähemale tulnud Zverile, kelle kõrval Zora Drihov seisis,
ning nüüd sirutas mustanahaline pealik käe ja kahmas neiul randmest kinni.
„Tule!" ütles, ta, ja samal hetkel vihises miski nende peade kohal ning basembo
suguharu pealik Kitembo haaras kinni noolest, mis oli talle rindu tunginud.
„,Ärge vaadake üles!" kõlas kõrgusest hääl. „Vaadake maha, kes silmad tõstab, see
sureb. Kuulake tähelepanelikult, mustad inimesed, mida ma teile ütlen. Minge oma koju
ja jätke valged siia. Ärge neid puutuge. Nad kuuluvad mulle. Ma olen rääkinud."
Silmi pungitades ja värisedes tõmbusid mustanahalised pealikud valgetest eemale,
jättes Kitembo maha vähkrema. Nad kiirustasid läbi laagri oma kaaslaste juurde, kes olid
hirmust segaseks läinud, ja enne kui basembo suguharu pealik hinge heitis, kahmasid
mustanahalised pärismaalased juba varakult omavahel jaotatud kraami ning ruttasid
nügides metsloomarajale, mis viis laagrist lääne poole.
Valged jälgisid jahmunult sõdurite põgenemist, säilitades vaikust, kuni oli kadunud
viimane mustanahaline. Nüüd olid nad üksi.
„Mida hääl teie arvates silmas pidas, öeldes, et kuulume talle?" küsis Ivitch kähedalt.
„Kust mina seda tean," torises Zveri.
157
„Ehk on see kummitus inimsööja?" oletas Romero naeratades.
„Ta on juba niigi palju kahju tekitanud," ütles Zveri, „et võiks meid mõneks ajaks
rahule jätta."
„Ta polegi nii kuri," lausus Zora, „sest päästis mind Kitembo käest."
„Päästis selleks, et ise pruukida," väitis Ivitch.
Jama!" hüüdis Romero. „Selle saladusliku hääle kavatsus on niisama silmanähtav kui
tõsiasi, et see on inimese hääl. Keegi tahab meie ekspeditsiooni plaane nurja ajada ja ma
arvan, et Zveri oli eile tõele lähedal, öeldes, et selle taga on inglased või itaallased, kes
püüavad meid kinni pidada, kuni on piisavalt jõude kogunud."
„Ja see kinnitab seda, mida olen juba ammu kahtlustanud," kuulutas Zveri. „Meie
hulgas on reetur ja ta pole üksi."
Ta vaatas tähendusrikkalt Romerole otsa.
„See tähendab ainult seda, et hullumeelsed tobedad teooriad saavad tegelikkuses alati
läbikukkumise osaliseks," ütles Romero. „Arvasite, et kõik Aafrika neegrid jooksevad
teie lipu alla kokku ja viskavad kõik välismaalased ookeani. Teoreetiliselt võis teil ehk
õiguski olla, kuid praktikas hävitas teie unistuse otsekui seebimulli üksainus inimene, kes
tunneb seda, mida ei tunne teie — pärismaalaste hingeelu. Mis tahes idiootlik teooria on
määratud nurjuma. Selline on tegelikkus."
„Sa arutled nagu reetur," lausus Ivitch ähvardavalt.
„Noh, ja mida te teha saate?" küsis mehhiklane. „Mul on teist kõigist ja teie jälgist
kasuahnest plaanist kõrini. Nii sinul kui Zveril pole au raasugi. Tony ja senjoriita Drinovi
suhtes kaldun kahtlema, sest ei suuda ette kujutada, et nad on sulid. Neid on nagu mindki
eksitusse viidud, ning petsite meifl teie ja teiesugused, kes ajavad miljonitele inimestele
kärbseid pähe."
„Sa pole meie hulgas ainuke reetur," kisendas Zveri, „ja maksad selle eest koos
teistega!"
„Pole mõtet seda praegu arutada," ütles Mori. „Meid on niigi liiga vähe. Kui hakkame
vahekordi klaarima ja üksteist maha nottima, siis me elusalt Aafrikast ei pääse. Aga kui te
tapate Mi-gueli, peate ka mind tapma, ja ma kardan, et see teil ei õnnestu. Võib-olla tapan
mina teid."
„Tonyl on õigus," ütles neiu. „Sõlmigem vaherahu, kuni me pole tsiviliseeritud
maailma tagasi jõudnud."
158
Nii sõlmitigi mingi relvarahu ja kõik viis siirdusid järgmisel hommikul tagasi
põhilaagrisse, samal ajal kui Tarzan oma wa-ziridest sõduritega oli neist terve
päevateekonna ette jõudnud ja läks nüüd lühimat teed Opari poole.
„Vahest polegi Lad seal," seletas Tarzan Muvirole, „kuid ma kavatsen Oah'd ja Doothi
nende reetlikkuse eest karistada ning valmistada sellega ette maad ülempreestrinna
turvaliseks tagasitulekuks, kui ta veel elavate kirjas on."
„Aga kuidas jääb siis valgete vaenlastega, kes džunglisse jäid?" tundis Muviro huvi.
„Nad ei kao kuhugi," vastas Tarzan. „Nad on nõrgad ja tunnevad džunglit kehvasti.
Liiguvad edasi aeglaselt. Võime nad kätte saada igal ajal, millal vaid tahame. Kõige
rohkem muretsen praegu La pärast, sest tema on sõber, need aga kõigest vaenlased."
Mitu miili Tarzanist eemal lähenes tema sõbraliku hoolitsuse objekt džunglis
lagendikule, mille olid raadanud inimkäed ja mis oli ette nähtud arvuka salga
peatuspaigaks, kuid praegu asus mõnes rohmakas hütis vaid käputäis neegreid.
Naise kõrval kõndis Wayne Colt, kelle jõud oli täielikult taastunud, nende kannul
Kuldlõvi Jad-bal-ja.
„Lõpuks ometi leidsime laagri üles," ütles Colt. „Tänu teile."
Jah, kuid see on maha jäetud," sõnas La. „Kõik on lahkunud."
„Ei ole," väitis Colt. „Näete, seal paremal hüttide kõrval kükitavad neegrid."
„Väga hea," ütles. La. „Nüüd aga pean ma teist lahkuma." Tema hääles kõlas
kahetsusnoot.
„Ei tahaks jumalaga jätta," sõnas mees, „kuid teie süda on siit kaugel ja heatahtlikkus
lükkas edasi tagasiminekut Opari. Kogu tahtmise juures ei suuda ma sõnadega väljendada
oma tänu, kuid arvan, et mõistate, mida oma hinges tunnen."
„Jah," vastas naine, „ja sellest piisab teadmaks, et mina, kellel on nii vähe ustavaid
sõpru, leidsin sõbra."
„Lubage mul teiega Opari tulla," pakkus Colt. „Teid ootavad seal vaenlased ja teil võib
minu tagasihoidlikku abi tarvis minna."
La raputas pead.
 „Ei, see on võimatu," vastas ta. „Mõni minu rahva hulgast hakkas mind umbusaldama
ja isegi vihkama sõpruse pärast teise
159
maailma kuuluva inimesega. Kui te minuga tagasi lähete ja aitate mind troonile
pääseda, tugevdab see nende umbusku veelgi. Kui Jad-bal-ja ja mina ei suuda edu
saavutada kahekesi, siis vaevalt oleme kolmekesi suutelised enamaks."
„Jääge siis veel vähemalt ühekski päevaks minu külaliseks," palus Colt. „Tõsi küll, ma
ei saa näidata teie vastu erilist külalislahkust, " lisas ta nukralt naeratades.
„Ei, mu sõber," kostis La. «Riskin jääda ilma Jad-bal-jast, teie aga neegritest. Kardan,
et nad ei saa ühes laagris koos olla. Nägemiseni, Wayne Colt. Kuid ärge öelge, et olen
üksi. Minuga on Jad-bal-ja."
La teadis teed põhilaagrist Opari ja Colt vaatas talle järele, klomp kurgus, sest võluv
neiu ja hiigelsuur lõvi näisid talle ilu, jõu ja üksinduse kehastusena.
Ta ohkas ja läks laagrisse neegrite juurde, kes olid vahepeal keskpäevakuumuse ajaks
magama heitnud. Ta äratas nad üles ja neegrid sattusid segadusse, sest olid rännakus
osalenud rannikust alates ja tundsid ta jalamaid ära. Colti ammugi surnuks pidades lõid
nad esialgu kartma, kuni veendusid lõpuks, et see on tõepoolest tema ja mitte vaim.
Pärast Dorsky surma polnud neil enam isandat ja nad tunnistasid Coltile, et olid
tõemeeli otsustanud laagrist lahkuda ning koju tagasi minna, sest ei suutnud unustada
salapäraseid ja üleloomulikke sündmusi, mille tunnistajaks nad olid saanud selles võõras
kandis, kus tundsid end ilma valge isanda juhtimise ja kaitseta üksildase ja abituna.
***
Üle Opari lagendiku lähenesid varemetes linnale tütarlaps ja lõvi, neist tagapool ronis
kaljutippu, kust nad olid laskunud, mees, kes lagendikule pilku heites silmas neid
kauguses.
Mehe taga ronis kaljurahnu otsa sadakond sõdurit. Nad kogunesid pikakasvulise mehe
ümber, kes osutas sõrmega ja lausus: „La!"
„Ja Numa!" lisas Muviro. «Imelik, bwana, et ta ei ründa."
„Seda ta ei teegi," vastas Tarzan. „Miks, ma ei tea, kuid olen kindel, et ei ründa, sest
see on Jad-bal-ja."
„Tarzanil on kotka silmad," ütles Muviro. „Muviro näeb ainult naist ja lõvi, aga Tarzan
näeb Lad ja Jad-bal-jad."
„Mul pole silmi vaja," lausus ahvinimene. „Mul on nina."
160
„Ka minul on nina," väitis Muviro, „kuid see on vaid tükike ihust, mis mu näos tolkneb.
Sellest pole mingit kasu."
Tarzan muigas. „Sa ei pidanud lapsepõlves lootma haistmisele, et päästa oma elu või
hankida toitu," seletas ta, „mul on seda teha tulnud alati, siis ja praegu. Tulge, mu lapsed.
La ja Jad-bal-ja rõõmustavad, kui meid näevad."
Jad-bal-ja tajus esimesena selja tagant kostvaid nõrku hääli. Ta jäi seisma ja pööras
ümber. Tema hiigelsuur pea kerkis majesteetlikult üles, kõrvad tõusid püsti, nahk ninal
tõmbus kipra, et abistada haistmist. Lõvi tõi kuuldavale madalahäälse möiratuse. La
peatus ja vaatas tagasi, et selgitada tema rahulolematuse põhjust.
Lähenevat kolonni nähes tundis La, kuidas ta süda kokku tõmbus. Isegi Jad-bal-ja
poleks suutnud teda kaitsta nii rohkearvulise vaenlase eest. Siis otsustas ta proovida enne
neid linna jõuda, aga kui ta uuesti oru lõpus rusudes müüridele pilgu heitis, mõistis, et
sellest pole kasu. Tal poleks jätkunud jõudu seda vahemaad läbida, nende mustade
sõdurite hulgas õli kindlasti palju treenitud jooksjaid, kes oleksid ta hõlpsasti kinni
püüdnud. Seepärast alistus La saatusele ning seisis ja ootas, kuna Jad-bal-ja, painutanud
pea allapoole ja võngutades saba, läks pikkamisi inimestele vastu. Sedamööda, kuidas ta
lähenes, kasvas tige urin kõrvulukustavaks möirgamiseks, millest vappus maa. Nii püüdis
ta ohtu oma armastatud perenaiselt kõrvale juhtida.
Kuid inimesed tulid edasi ja äkki märkas La, et kõige ees sammuv mees oli teistest
heledam, ja tema süda hakkas pekslema. Aga kui Opari ülempreestrinna mehe ära tundis,
valgusid ta silmi pisarad.
„See on Tarzan! Jad-bal-ja, see on Tarzan!" hüüdis La, ja ta võluvad näojooned lõid
suurest armastusest särama.
Nähtavasti tundis samal hetkel ka lõvi oma isanda ära, sest ta möirgamine vaibus,
silmad lakkasid kiirgamast ja, pea püsti ajanud, sörkis ta Tarzanile vastu ning jäi otsekui
suur koer tema ette sitsima. Väike Nkima hüppas hirmukarjatusega ahvinime-se õlalt
maha ja lidus läbilõikavalt kriisates tagasi, Muviro juurde, sest vaist ütles talle, et Numa
jääb Numaks. Suured käpad Tarzani õlgadele pannud, limpsas Jad-bal-ja keelega üle
pronkspruuni põse, siis aga lükkas Tarzan ta eest ära ja läks kiiresti
161
La juurde. Nkima, kelle hirm oli juba vaibunud, hüples nagu pöörane Muviro õlal,
õnnistades lõvi üleelatud ärevuse eest rohkete sõimunimedega.
„Lõpuks ometi!" hüüdis Tarzan Lale silma vaadates.
„Lõpuks ometi," kordas neiu, „jõudsid sa jahilt tagasi."
„Ma jõudsin tagasi selsamal päeval," vastas Tarzan, „kuid sa olid juba ära läinud."
„Jõudsid tagasi?" küsis neiu.
„Jah, La," kordas ahvinimene. „Käisin maha pika tee, enne kui jahisaagi leidsin, kuid
lõpuks sain selle kätte ja tõin sulle liha, kuid sind enam polnud ja vihm uhtis ära su jäljed.
Ehkki ma otsisin päevade kaupa, ei suutnud ma sind leida."
„ Oleksin ma teadnud, et sa kavatsed tagasi tulla, oleksin sind ootama jäänud," lausus
La.
„Oleksid pidanud teadma, et ma ei jäta sõpru maha," vastas Tarzan.
„La on kurb," ütles naine.
„Ja sestsaadik sa polegi Opari tagasi läinud?" küsis Tarzan.
„Me just läheme sinna Jad-bal-jaga. Ekslesin kaua ringi ja leidsin alles hiljuti tee Opari.
Kuid peale selle kohtasin valget meest, kes oli ära eksinud ja väga haige. Jäin tema
juurde, kuni palavik kadus ja ta kosus, sest arvasin, et ta on Tarzani sõber."
„Mis ta nimi on?" küsis ahvinimene.
„Wayne Colt," vastas La.
Ahvinimene naeratas.
„Kas ta oskas seda vääriliselt hinnata, mida sa tema heaks tegid?" küsis Tarzan.
„Jah, ta tahtis minuga Opari tulla ja aidata mind tagasi troonile."
„Ta siis meeldis sulle, La?"
„Vägagi meeldis. Kuid sugugi mitte nii, nagu meeldib mulle Tarzan."
Tarzan puudutas naise õlga, nagu tahtes seda paitada.
„Ustav La!" pomises ta, heitis-siis järsult pea selga, otsekui soovides nukraid mõtteid
eemale peletada, ja pööras näo Opari poole.
„Tule," ütles ta. «Kuninganna naaseb oma troonile."
 Opari nähtamatud silmad jälgisid kolonni lähenemist. Nad tundsid ära La, Tarzani ja
wazirid, mõni tundis ära ka Jad-bal-ja. Oah kohkus, Dooth lõi värisema, nooruke Nao,
kes vihkas
162
Oah'd, oli peaaegu õnnelik, kuivõrd võib õnnelik olla see, kelle süda on purustatud.
Oah valitses despootlikult, Dooth oli tahtejõuetu tobu, keda keegi ei võtnud tõsiselt. Ja
praegu käis varemetes ringi sosin, mis oleks hirmutanud Oah'd ja Doothi, kui nad oleksid
seda kuulnud. See sosin levis preestrinnade ja preestritest sõdurite hulgas ning
tulemuseks oli, et kui Tarzan ja Jad-b^l-ja tõid wa-zirid templi õue, polnud seal enam
kedagi vastupanu osutamas. Selle asemel kostis sammaskäigu pimedate võlvide alt hääli,
mis palusid armu ja vandusid Lale truudust.
Edasi minnes kuulsid nad templi sügavuses äkilist lärmipu-hangut. Kõrgeid hääli
katkestasid valjud karjed, siis võttis maad vaikus. Kui nad troonisaali astusid, sai ka lärmi
põhjus selgeks: vereloigus lamasid Oah' ja Doothi, samuti mitme neile ustavaks jäänud
preestri ja preestrinna surnukeha. Peale laipade polnud troonisaalis kedagi.
Ja siis astus Leegitseva Jumala ülempreestrinna La uuesti troonile kui Opari
kuninganna.
Sel ööl sõi džunglivalitseja Tarzan taas Opari kuldtaldriku-telt ning noored neiud, kes
valmistusid peatselt saama Leegitseva Jumala preestrinnaks, kandsid talle ette liha ja
puuvilju ning veini, mis oli nii vana, et keegi elavaist ei teadnud, kui kaua oli see
laagerdanud ja millises unustatud viinamarjaistanduses olid valminud need kobarad,
millest see oli tehtud.
Kuid sellised asjad Tarzanit suurt ei huvitanud ning ta oli rõõmus, kui võis järgmisel
päeval õhkkonda muuta ja viia wa-ziri sõdureid läbi Opari oru linna piiravate kaljude
juurde. Tema pronkspruunil õlal istus tähtsalt Nkima, ahvinimese kõrval astus Kuldlõvi.
Nende taga marssis rivis sada waziri sõdurit.
***
Väsinud ja täis pettumust, lähenes salkkond valgeid pärast pikka kurnavat rännakut
põhilaagrile. Ees kõndisid Zveri ja Ivitch, neile järgnes Zora Drinov, kaugel taga astusid
külg külje kõrval Romero ja Mori. Nii olid nad käinud kõik need pikad päevad.
Wayne Colt istus hüti varjus, neegrid pikutasid veidi kaugemal maas, kui nähtavale
ilmusid Zveri ja Ivitch.
Colt tõusis püsti ja läks neile vastu ning siis märkas teda Zveri.
163
„Neetud reetur!" kisendas ta. „Kohe õiendan sinuga arved, isegi kui see jääks
viimaseks, mida ma maamunal teen."
Nende sõnadega tõmbas ta revolvri välja ja tulistas relvitu ameeriklase pihta.
Esimene lask riivas kergelt Colti külge, kuid teist Zveri teha ei jõudnud, sest peaaegu
samal ajal tema lasuga kärgatas teine,' ning Peter Zveri, pillanud relva käest ja kahmanud
kinni seljast, lõi jalgadel tuikuma otsekui purjus.
Ivitch pöördus ümber.
„Mu jumal, Zora, mida sa tegid?" kisendas ta.
„Seda, mida olen oodanud kaksteist aastat," vastas neiu. „Seda, mida tahtsin teha juba
peaaegu lapsena."
Wayne Colt hüppas ligi ja kahmas maast Zveri revolvri ning samas jooksid kohale ka
Romero ja Mori.
 Zveri oli maha vajunud ja jõllitas inimesi sõgedal pilgul.
„Kes tulistas?" küsis ta sosinal. „Ma tean, seda tegi neetud kollane ahv."
„Seda tegin mina," teatas Zora Drinov.
„Sina?" pahvatas Zveri.
Zora pöördus järsult Wayne Colti poole, nagu viimane oleks siin olnud ihuüksi.
„Teile võib tõtt rääkida," ütles neiu. „Ma pole bolševik ega ole seda kunagi olnud. See
närukael tappis mu isa ja ema, tappis vanema venna ja õe. Minu isa oli... muide, see pole
tähtis. Nüüd on tema eest kätte makstud."
Ta pöördus vihaselt Zveri poole:
„ Viimaste aastate jooksul oleksin ma võinud sind mitu korda tappa, kuid ma ootasin,
sest tahtsin rohkemat kui sinu elu. Tahtsin aidata nurjata su alatuid plaane, millega sina ja
sinusu-gused püüate inimeste õnne hävitada."
Pärani aetud silmadega, mis pikkamööda klaasistuma hakkasid, jõllitas teda Peter
Zveri. Äkki tabas venelast köhahoog, suust purskas verd ja ta vajus surnult maha.
Romero astus Ivitchi juurde ja tonksas revolvritoruga talle küljekontide vahele.
„Viska püss maha," käskis ta. „Nüüd on sinu kord."
Kahvatunud Ivitch kuuletus. Ta nägi, kuidas variseb kokku tema väike maailm, ja lõi
kartma.
Lagendiku vastasküljel metsa serval ilmus nähtavale kogu, keda sekundi eest seal
polnud. See ilmus hääletult otsekui õhust.
164
Esimesena märkas inimest Zora Drinov. Ta hüüatas imestunult teda ära tundes ja kui ka
teised oma pilgud sinna pöörasid, nägid nad endale lähenemas pronkspruuni inimest, kes
oli peaaegu alasti, kui mitte arvestada leopardinahkset puusakatet. Mees liikus lõvi kerge
majesteetliku nõtkusega ja paljugi tema välimuses kõneles sellest, et läheneb loomade
kuningas. „Kes see on?" küsis Colt.
„Ma ei tea, kes ta on," sõnas Zora, „kuid see on sama mees, kes päästis mu elu, kui olin
džunglisse eksinud." Inimene jäi nende ette seisma. „Kes te olete?" küsis Wayne Colt.
„Olen Ahvide Tarzan," vastas see. „Nägin ja kuulsin kõike, mis siin juhtus. Plaan, mille
oli kavandanud see mees," ta viipas Zveri surnukeha poole, „kukkus läbi, ta ise on
surnud. See neiu tunnistas üles, kes ta on. Ta ei kuulu teie hulka. Minu inimesed asuvad
siin lähedal. Saadan ta nende juurde ja hoolitsen selle eest, et ta siit õnnelikult välja
pääseks. Ülejäänutega pole mul asja. Katsuge ise džunglist välja rabelda, kui suudate. Ma
olen rääkinud."
„Nad pole kõik niisugused, nagu te arvate, mu sõber," väitis Zora.
„Mida te silmas peate?" küsis Tarzan. „Romero ja Mori on nüüd sootuks teistsugused.
Nas astusid avalikult Zveri vastu välja, kui neegrid meid maha jätsid." „Ma kuulsin seda,"
lausus Tarzan. Zora heitis talle imestunud pilgu. „Te kuulsite?" kordas ta.
«Kuulsin paljugi sellest, mis leidis aset mitmes teie laagris," vastas ahvinimene, „kuid
pole kindel, kas võin kõike kuuldut uskuda."
„ Mulle tundub, et võite uskuda seda, mida nende suust kuulsite," kinnitas talle Zora.
„Arvan, et nad olid siirad."
„Väga hea," soostus Tarzan. „Kui nad tahavad, võivad tulla minuga, kuid need kaks
hoolitsegu ise enda eest."
„Ainult mitte ameeriklane," ütles Zora.
„Ei? Ja miks siis mitte?" tundis ahvinimene huvi.
 «Seepärast, et ta on Ühendriikide valitsuse salaagent," vastas neiu.
Kogu grupp, kaasa arvatud Colt, jäi teda jahmunult põrnitsema.
165
«Kust te seda kuulsite?" küsis Colt nõudlikult. „Kiri, mille te pärast laagrisse saabumist
teele läkitasite, sattus ühe Zveri agendi kätte. Nüüd te taipate, kust ma seda kuulsin?"
„Jah," ütles Colt. „Kõik on selge."
«Seepärast nimetaski Zveri teid reeturiks ja tahtis surmata."
«Aga see?" küsis Tarzan Ivitchile osutades. «Kas temagi on lammas hundinahas?"
«Tema on üks vastuolulisi isiksusi, keda elus nii sageli ette tuleb," vastas Zora. „Ta
kuulub nende punaste hulka, kes argusest muudavad värvi ja luituvad."
Tarzan pöördus neegrite poole, kes olid eemal kobarasse kogunenud ja kuulasid pealt
jutuajamist, millest nad aru ei saanud.
„Ma tean, kus asub teie maa," ütles ta neegritele nende murrakus. „See on seal, kus
lõpeb raudtee, mis viib rannikule."
«Jah, bwana," vastas üks neegreist.
«Võtate selle valge mehe kaasa ja viite raudteeni. Vaadake, et tal oleks piisavalt süüa ja
et keegi talle liiga ei teeks, siis aga öelge, et ta ära läheks. Hakake kohe minema."
Seejärel pöördus Tarzan valgete poole:
«Ülejäänud tulevad koos minuga laagrisse."
Ta pööras ümber ja hakkas minema mööda rada, kustkaudu oli laagrisse tulnud. Talle
järgnes neli valget, kes ei saanud veel kuigi hästi aru, millega nad olid ära teeninud tema
inimlikkuse. Nad ei mõistnud ega aimanudki, et tema suur kannatlikkus, julgus,
leidlikkus ja kaitseinstinkt, mis oli neid nii tihti ohtude eest hoidnud, ei johtunud tema
inimestest esivanematest, vaid alalisest sidemest metsikute džungliloomadega, kellel need
omadused on arenenud hoopis tugevamini kui tsiviliseeritud inimestel, kes on täielikult
või osaliselt kaotanud õilsad omadused ahnuse või esikohavõiüuse pärast.
Teiste järel külg külje kõrval käisid Zora Drinov ja Wayne Colt.
„Ma arvasin, et te olete surma saanud," ütles Zora.
«Minagi arvasin, et teid pole enam elavate kirjas," kostis Colt.
«Veelgi enam," jätkas Zora, «arvasin, et olete te elus või surnud, ei saa ma iialgi teile
rääkida, mida ma südames kannan."
«Mina mõtlesin sellest kohutavast kuristikust, mis meid lahutas. Kartsin, et ei suuda üle
selle silda heita ja küsida teilt seda, mida tahtsin," vastas mees vaikselt.
166
Zora pööras tema poole oma pisaraist tulvil silmad. Tema huuled värisesid.
„Aga mina kartsin, et ei saa iialgyaatavalt vastata sellele küsimusele, kui te oleksite
selle mulle esitanud," sosistas ta.
Rada tegi käänaku, mis varjas neid teiste silme eest, ning siis haaras mees neiu oma
embusse ja suudles teda tugevasti huultele.

SISUKORD
I. Väike Nkima 3
Hindu 11
Hauast tõusnud 22
Lõvikoopas 33
Opari müüride all 41
 Reetmine 51
Asjatud otsingud 61
Abu Batni sõnamurdlikkus 73
IX. Opari surmakambris 81
X. Preestrinna armastus 89
Džunglisse eksinud 98
Mööda hirmurada 108
Lõvi-inimene 115
Haavatasaamine 123
„Tapa, Tantor, tapa!" 134
„Tulge tagasi!" . '. 143
XVII. Sild üle kuristiku 153

Tarzan - ahvide kasvandik

Tarzani tagasitulek
Tarzani metsikud sõbrad
Tarzani poeg
Tarzan ja Opari kalliskivid
Kättesaamatu Tarzan
Kohutav Tarzan
Tarzan ja Kuldlõvi
Tarzan ja sipelginimesed
Tarzan - dzunglivalitseja
Tarzan ja kadunud impeerium
Tarzan Pellucidaris
VÕITMATU TARZAN
Võidutsev Tarzan
Tarzan ja kullalinn
Tarzan ja lõviinimene
Tarzan ja leopardinimesed
Tarzani otsingud
Tarzan ja keelatud linn
Oivaline Tarzan
Tarzan ja võõrleegion
Tarzan ja hullumeelne
Tarzan ja merehädalised
Tarzan ja mõrv dzunglis
Tarzan ja maailmameister
Tarzani äzunglijutud
(NB! Veel ilmumata osade pealkirjad on esialgsed ning võivad tõlkimise ja toimetamise
käigus muutuda.)