Professional Documents
Culture Documents
1. Ärka, magaja!
Sametised ukse-eesriided väratasid ja pikkade küünalde leek lõi hubisema, heites seinale
tantsisklevate varjude laine. Ent saalis polnud tunda vähimatki õhu liikumist. Ümber mustast
puust laua, millel lebas rohelisest jaspisest uurendatud sarkofaag, seisid neli meest. Igaühel
neist põles ülestõstetud paremas käes kummalise rohelise leegiga eriskummalise kujuga
küünal. Maailm oli mattunud öhe ja pöörane tuul ulgus puude süngetes okstes.
Saalis valitsesid ärev vaikus ning tantsisklevad varjud, kuna neli erutusest lõõmavat
silmapaari olid pööratud pikale rohelisele kirstule. Saladuslikud hieroglüüfid selle pinnal
põimusid küünalde hajusas valguses ühte nagu maod. Inimene sarkofaagi jalutsis kummardus
ja joonistas küünlaleegiga õhku müstilise märgi. Seejärel, olles musta küünla kuldpeekrisse
asetanud ja lausunud kaaslastele mõistetamatud loitsud, pistis ta oma laia valge kämbla
kärbinahaga ääristatud rõivaste voltide vahele. Kui käsi taas nähtavale ilmus, hiilgas selles
tulekera.
Kolm ülejäänut tõmbasid sügavalt hinge. Sarkofaagi peatsis seisev tõmmu tugev mees
sosistas:
"Arimani süda!"
Eestvedaja nõudis järsu liigutusega vaikust. Kusagil kaugel hakkas haledalt ulguma koer,
metalliga pealistatud ja kõvasti suletud ukse taga kuuldusid hiilivad sammud. Ent keegi ei
pööranud pilku sarkofaagilt. Hermeliinmantlis mees jätkas leegitseva kristalliga märkide
joonistamist õhku ja kordas loitse, mida peeti iidseteks juba Atlantise hukkumise päevil.
Kivist tulvav valgus pimestas ja nägemine võis petta, kuid sarkofaagi nikerdatud kaas
võpatas, otsekui oleks seda seestpoolt rõhunud mingi ohjeldamatu jõud ja kõik neli meest
nägid muumiat - kõverdunud kortsulist kogu, mille käed ja jalad kõdust okstena esile tungisid.
"Ja sa mõtled selle ellu äratada?" küsis pilkavalt naeratades paremal seisev tõmmunäoline
mees.
"Teda ei või puudutadagi - pudeneb põrmuks. Olime ikka narrid, kui..."
"Tss!" tegi kivi hoidev pikk mees käskivalt. Tema silmaterad laienesid, kõrgele valgele
laubale ilmusid higipiisad. Ta kummardus ettepoole ja asetas leegitseva kristalli muumia
rinnale, üritades seda mitte puudutada. Seejärel astus ta tagasi, võttis kogu oma jõu
silmnähtavalt kokku ja sosistas hääletult maagilise loitsu.
Tulekeras tukslev leek hõõgus muumia kuivetunud rinnal. Koosviibijad hingasid raskelt,
hambad kokku pigistatud. Nende pilgule avanes vapustav vaatepilt. Kuivetunud olend
sarkofaagis hakkas sirguma, pikkusse ning laiusse kasvama. Mähised katkesid ja pudenesid
hallikaspruuniks tolmuks. Tumedad konksus sõrmed paisusid, läksid sirgu ja tõmbusid
silmanähtavalt valgemaks.
"Mithra nimel!" sosistas vasakul seisev pikk heledajuukseline mees. "Ta ei olnud
stüügialane! Vähemasti see on küll tõsi."
Taas manitses värisev sõrm vaikust säilitama. Koera kauge ulg katkes. Ta hakkas vinguma,
nagu piinaks teda luupainaja, kuid ka see hääl vakatas, ja äkitselt saabunud vaikuses kuulis
heledajuukseline mees raskete uste rudinat, justkui oleks keegi neile väljastpoolt määratu
jõuga peale rõhunud. Ta haaras mõõgapidemest ja oli juba ringi pöördumas, kui
karusnahksetes rõivastes mees kähistas:
"Püsi paigal! ära katkesta ahelat! Ja ära mine ukse ligi, kui elu sulle armas on!"
Heledapäine mees kehitas õlgu, pööras end ja tardus rabatult paigale. Jaspisest sargas lebas
elav inimene - pikk, tugev, valgenahaline, mustade juuste ja habemega mees. Ta lamas
liikumatult, silmad pärani, pilk mõttelage nagu vastsündinul.
Karusnahksetes rõivastes mees kogus end vähehaaval peale üliinimlikku pingutust.
"Oo, Ishtar!" sosistas ta. "See on XaItotun! Ta elab Valerius, Tarasque, Amalrik! Kas näete
nüüd? Kas näete? Te kahtlesite minus, kuid ma ei vedanud teid alt! Täna öösel olime me
põrgu väravatest kahe sammu kaugusel ja meie kõrval tunglesid pimeduse koletised. Jaa, nad
saatsid teda kuni väljapääsuni, kuid me äratasime suure võluri taas ellu."
"Ja mõistsime oma hinged kahtlemata igavesele piinale," sõnas tõmmunäoline lüheldane
Tarasque.
Heledapäine Valerius puhkes naerma.
"Kas saab olla veel kibedamat piina kui elu ise? Kõik me oleme sünnihetkest alates ära
neetud. Ja pealegi - kes ei loobuks oma närusest hingenatukesest, et troonile pääseda?"
"Tema pilgus pole mõistust, Orestes," märkis hiiglane Amalrik.
"Ta oli liiga kaua surnud," vastas Orestes. "Praegu sarnaneb ta äkitselt virgunule; tema
hinges valitseb tühjus. Ja ta viibis ju surmas, mitte unes. Me tõime tagasi tema hinge, mis oli
läbi käinud pimeduse ja unustuse põhjatutest sügavikest. Ma räägin temaga."
Ta kummardus sarkofaagi kohale ja sõnas pikkamisi, ise pilguga lebava inimese tumedaid
silmi puurides:
"Ärka, Xaltotun!"
Surnust tõusnu huuled võpatasid.
"Xaltotun," sosistas ta kõlatult.
"Sa oled Xaltotun," lausus Orestes nagu hüpnotiseerija uinutatule. "Sa oled Xaltotun Pythoni
linnast Acheronis."
Tumedates silmades süttis nõrk tuluke.
"Ma olin Xaltotun," kõlas sosin. "Nüüd olen ma surnud. "
"Sa oled Xaltotun!" hüüdis Orestes. "Sa ei ole surnud sa elad! "
"Jah, ma olen Xaltotun, kuid ma leban surnult Stüügia pealinnas Kemis, kus mind tapeti."
"Preestrid - mürgitajad muutsid su oma musta võlukunsti abil muumiaks, kuid kõik su
elundid jäid puutumata. Nüüd oled sa jälle elus. Arimani Süda andis sulle elu tagasi ja kutsus
su hinge läbi aja ja ruumi siia."
"Arimani Süda!" Mälu säde lõi eredamalt hõõguma. "Barbarid röövisid selle minult!"
"Ta mäletab," sõnas Orestes. "Võtke ta sarkofaagist välja."
Tema kaaslased ei kuuletunud talle kohe. Nad puudutasid ebalevalt inimest, kelle nad olid
ellu äratanud, ja neisse ei sisendanud kindlust isegi see, et nad tundsid sõrmede all elust
pulbitsevat, tugevat, lihaselist keha. Kui Xaltotun lauale tõsteti, rüütas Orestes ta varem
valmis pandud sametist rõivaisse, millele olid tikitud tähed ja poolkuud, ja heitis talle pähe
ning õlgadele kuldlõngast sõba.
Elluäratatu lasi kõigel, mis temaga tehti, vaguralt sündida - ka siis, kui ta pandi istuma trooni
meenutavasse tugitooli, millel oli kõrge eebenipuust leen, laiad hõbedased käetoed ja
küüniskäppade kujulised jalad. Ta püsis liikumatu, kuid tema silmis tärkas vähehaaval
mõistus; pilk muutus järjest sügavamaks, salapärasemaks ning selgemaks. Näis nagu
kerkiksid pimeduse põhjatutest sügavikest aegamisi pinnale igiammu uppunud maagilised
tuled.
Orestes heitis kõõrdpilgu oma kaaslastele, kes silmitsesid tavatut külalist palavikulise
erutusega. Nende raudsed närvid pidasid vastu katsumusele, mis oleks nõrgemalt inimeselt
mõistuse röövinud. Ta teadis, et oli sõlminud vandenõu mitte nõdrahingelistega, vaid
meestega, kelle vaprus oli sama laialt tuntud kui nende hukatuslik auahnus ja kalduvus kurja
teha. Siis pööras ta pilgu eebenipuust leeniga toolil istuvale kogule ja too hakkas rääkima.
"Mulle tuli meelde," kostis tugev selge hääl. Ta rääkis nemeedia keelt mingi veidra muistse
aktsendiga.
"Ma olen Xaltotun ja ma olin Sethi ülempreester Acheroni linnas Pythoses. Arimani Süda...
või oli see unenägu? Kus ta on?"
Orestes asetas kivi tema pihku ja hoidis kohutavat aaret silmitsedes hinge kinni.
"See rööviti mult ammu aastaid tagasi," ütles võlur. "Selles pimeduse verevas südames on
ühtaegu peidul nii lunastus kui needus. See on pärit kaugelt, aegade sügavusest. Kuni see
minu valduses oli, ei suutnud keegi mulle vastu panna. Kuid siis see varastati ja Acheron
langes, ning mina, pagendatu, leidsin varju sünges Stüügias. Jaa, mulle meenub palju, kuid
palju on ka ununenud, sest ma viibisin kaugel maal teispool uduseid sügavikke, meresid ja
tumedaid ookeane... Mis aasta praegu on?"
"Lõvi aasta hakkab lõppema," vastas Orestes. "Ashrani hukust on möödunud kolm tuhat
aastat."
"Kolm tuhat aastat..." sõnas Xaltotun. "Nii palju? Kes sa oled?"
"Ma olen Orestes, endine Mithra preester. See siin on Amalrik, Nemeedia parun Tor. Teine
on Tarasque, siinse maa kuninga noorem vend. See pikakasvuline aga on Valerius, Akvitoonia
seaduslik troonipärija."
"Miks te mu ellu äratasite?" küsis Xaltotun. "Mida te minust tahate?"
Ta oli juba täie jõu ja teadvuse juures. Tema läbitungiv pilk kinnitas, et aju tegevust ei häiri
enam mingi pimedus. Tema käitumine muutus kindlaks ja mõistes, et midagi ei kingita muidu,
asus ta otse asja juurde. Orestes vastas talle sama otsekoheselt:
"Täna öösel jootsime me lahti põrgu väravad, vabastasime sinu hinge ja tõime selle tagasi su
kehasse, sest me vajame abi. Me tahame tõsta Tarasque'i Nemeedia troonile, Valeriusele aga
kavatseme tagasi anda Akviloonia aujärje. Sinu võlukunst aitab meid."
"Sa oled selles ka ise vilunud, Orestes," täheldas Xaltotun, "kui sa oskasid mu nii kähku ellu
äratada. Kuidas sai Mithra preester teada Arimani südamest ja kus õppisid sa selgeks Skelose
loitsud?"
"Ma pole enam Mithra preester," vastas Orestes. "Mind jäeti sellest aujärjest ilma, sest ma
tegelesin musta maagiaga. Kui Amalrik poleks vahele seganud, oleks mind kui nõida
tuleriidal ära põletatud. Ent tänu sellele sain ma oma uurimusi jätkata. Ma rändasin ringi
Zamoras, Vendias, Stüügias ja isegi Khitai lummuslikes dzhunglites. Skelosel lugesin ma
raudköites raamatuid. Ma vestlesin nähtamatute olenditega põhjatutes kaevudes, kehatute
olevustega dzhunglite jubedas leitsas. Ja päris Stüügia südames, tohutu musta müüriga
ümbritsetud Sethi templi all, deemonitest kubisevates maa-alustes ruumides leidsin ma sinu
kirstu ja omandasin kunsti, kuidas elu sinu kuivanud kehasse tagasi tuua. Säilinud
käsikirjadest lugesin ma Arimani Südamest. Seejärel otsisin ma terve aasta, kuhu see oli
peidetud ja leidsin selle lõpuks üles."
"Miks siis oli vaja mind ellu äratada?" Xaltotun puuris pilguga preestrit.
"Miks sa ei kasutanud Südant omaenese võimsuse suurendamiseks?"
"Sest mitte keegi praegu ilmas elavatest ei tunne Südame saladusi," vastas Orestes. "Sellest,
mismoodi rakendada kogu selle jõudu, ei räägita isegi mitte legendides. Ma suutsin ainult su
elustada, rohkemasse ei ole ma pühendatud. Ainult sina tead Südame hirmuäratavaid
saladusi."
Mõtlikult kristalli leegitsevasse sügavusse vaadates vangutas Xaltotun eitavalt pead.
"Minu võluteadmised on suuremad kui kõigi teiste inimeste omad ühtekokku," sõnas ta,
"kuid isegi mina ei küündinud selleni, et kasutada kivi täit võimsust. Tookord ammu ei
kasutanud ma teda üldse, vaid valvasin, et seda jõudu ei pöörataks minu vastu. Kuid hiljem
kivi varastati ja sulgedesse rüütatud barbarite hõimu shamaani käes ületas see minu võlujõu.
Hiljem läks kivi kaotsi ja kadedad Stüügia preestrid mürgitasid mu enne, kui ma jõudsin selle
üles otsida."
"See oli peidetud tarantlaste Mithra templi alla koopasse," ütles Orestes.
"Ma sain sellest teada, kui olin leidnud Stüügiast, maa-alusest Sethi templist sinu säilmed ja
võtsin abiks kõik oma oskused. Zamora hauaröövlid, keda kaitsesid loitsud, mis ma hankisin
sellisest kohast, mida on parem mitte meenutada, kiskusid sinu sarkofaagi tumedate valvurite
küünte vahelt välja. Kaamelikaravan, galeer ja pühvlirakend toimetasid selle siia, sellesse
linna. Needsamad röövlid - õigemini need, kes sellel kohutaval retkel ellu jäid - röövisid ka
Arimani Südame nõiutud koobastikust Mithra templi all. Ent siin ei aidanud ei varaste nõksud
ega loitsud. Ainult üks röövlitest elas piisavalt kaua, et kivi mulle üle anda. Surmaeelses
sonimises rääkis ta sellest, mida ta oli äraneetud peidupaigas näinud. Zamora röövlid on kõige
kindlamad ja usaldusväärsemad inimesed. Mitte keegi peale nende ei oleks isegi minu
loitsude abiga suutnud röövida Arimani Südant pimedusest, kus see peale Acheroni hukku
kolm tuhat aastat varjul oli."
Xaltotun oli tõstnud oma lõvisarnase pea ja vaatas tühjusse otsekui lootes seal näha
kaotsiläinud sajandeid.
"Kolm tuhat aastat," sõnas ta. "Sethi nimel! Räägi, mis maailmas on selle aja jooksul
juhtunud."
"Barbarid, kes purustasid Acheroni, lõid uued riigid," vastas Orestes.
"Seal, kus kunagi laius impeerium, tekkisid pärilusmonarhiad - Akviloonia, Nemeedia ja
Argos. Need nimetused tulenevad hõimudest, kes need riigid rajasid. Muistsed riigid Ofiir,
Korintia ja läänekuningriik Koth, mis varem kummardasid Acheroni valitsejaid, muutusid
peale impeeriumi hävingut iseseisvateks."
"Ent mis sai Acheroni rahvast?" küsis Xaltotun. "Kui ma Stüügiasse pagesin, oli Python
varemeis ja kõik Acheroni purpursete tornidega suured linnad verre uputatud ning barbarite
taldade alla sõtkutud."
"Väikesearvulised hõimud mägedes uhkustavad ikka veel oma acheroni päritoluga," lausus
Orestes. "Mis puutub ülejäänutesse, siis tallasid minu barbaritest esiisad nad maha ja pühkisid
nad maa pealt minema, sest nad olid Acheroni valdjate käe läbi palju kannatanud."
Phytolase huuled kõverdusid sünges ning julmas naeratuses.
"Oo jaa! Rohkem kui üks mees ja naine barbarite hõimust surid kisendades minu käe all. Ma
nägin, kuidas Pythoni peaväljakule ehitati nende peadest püramiid, kui kuningad alasti
vangide karjadega Läänest naasid."
"Tõepoolest! Seetõttu ei saanudki mõõk tasumise päeval puhkust ja Acheronile tuli lõpp ning
purpursete tornidega Python muutus ammumöödunud aegadest pärit legendiks. Kuid
impeeriumi varemeil võrsusid ja kosusid noored riigid. Ja nüüd tõime me su tagasi ellu, et sa
aitaksid meil neid vallutada. Olgugi need mitte nii imelised ja kordumatud kui muistne
Acheron, ent ka nende pärast tasub võidelda. Vaata." Orestes laotas minevikust pärit külalise
ette oskuslikult lõuendile joonistatud kaardi.
Xaltotun silmitses seda ja vangutas rabatult pead.
"Isegi mandrite piirjooned on muutunud! Need on küll äratuntavad, kuid moonutatud nagu
veidras unenäos..."
"Niisiis," osutas Orestes sõrmega, "siin on Nemeedia pealinn Belverus, kus me praegu
asumegi. Lõunas ja kagus paiknevad Ofiir ja Korintia, idas Brituunia, läänes aga Akviloonia."
"Sellel kaardil on mulle võõras maailm," sõnas Xaltotun vaikselt ja Orestes märkas, et tema
tumedates silmades süttis vihkamistuluke.
"Sa võid aidata meil seda kaarti muuta," ütles Orestes. "Esmalt tuleb Tarasque Nemeedia
troonile aidata. Seda tuleb saavutada verd valamata ja niisugusel moel, et keegi ei hakkaks
Tarasque'i vähimalgi määral kahtlustama. Me ei taha, et maal puhkeks kodusõda. Vastupidi,
riigi kogu jõudu tuleb hoida Akviloonia vallutamiseks. Kui kuningas Nimedes ja tema pojad
sureksid näiteks katkutaudi ajal loomulikku surma, tõuseks Tarasque kui lähim pärija
rahulikult ning segadusteta troonile."
Xaltotun noogutas vaikides. Orestes jätkas:
"Järgmine ülesanne on raskem. Valeriusele Akviloonia trooni taotledes ei pääse me sõjast,
sest see riik on võimas vastane. Seal elab tugev ja sõjakas rahvas, kes on karastunud pidevates
võitlustes piktide, zingaaralaste ja kimmerlastega. Nemeedia ja Akviloonia vaen kestab juba
viis sajandit ja lõplik võit on alati olnud akviloonlaste päralt.
Nende praegune valitseja on läänerahvaste suurim sõdalane. Ta on
võõramaalasest seiklusteotsija, kes anastas Akviloonia aujärje jõuga kodusõja
ajal - ta kägistas kuningas Numedidese omaenese kätega otse troonil. Tema
nimi on Conan ja keegi ei suuda talle lahingus vastu seista.
Valerius on praegu seaduslik troonipärija. Tema valitsejast sugulane
Numedides kihutas ta maalt välja ja ta elas kaua aega kodumaast kaugel. Kuid
tema soontes voolab iidse dünastia veri, Paljud parunid toetaksid salamisi
Conani kukutamist, sest temas pole õilsat verd, kuninglikust rääkimata. Ent
lihtrahvas on talle truu nagu ka kolkaprovintside aadlikud. Kui aga tema
sõjavägi kohe pea lahingus puruks löödaks ja Conan ise hukkuks, siis usun ma,
et Valeriuse kroonimine poleks kuigi raske. Conani surmaga kaoks tema võimu
ainus tugi. Ta ei kuulu ühtegi dünastiasse, vaid on üksiklasest seikleja."
"Tahaksin seda kuningat näha," lausus Xaltotun mõtlikult, silmitsedes
hõbedast peeglit seinaorvas. Peegel ei heiastanud midagi, kuid võluri näoilme
ütles, et ta mõistab, mille jaoks see on mõeldud. Seda märganud, noogutas
Orestes uhkelt pead. Nii võtab tubli käsitööline vastu tõelise meistri
kiituse.
"Proovin teda sulle näidata," ütles ta, istus peegli ette ja jäi pingsalt
vaatama klaasi sügavusse, kus vähehaaval hakkas piirjooni omandama mingi
hägune vari.
Teised mõistsid, et nende ees on vaid Orestese mõtete heiastus, nii nagu ka
kristallkuul võluri mõtet peegeldab. Algul ebaselge ning udune kujutis muutus
äkki jahmatavalt teravaks ning kõik nägid pikakasvulist, lalaõlgset, kummis
rinna, võimsa kaela ja tugevate lihastega meest. Ta oli riietatud siidi ja
sametisse, tema luksuslikku aluskuube ehtisid Akviloonia kuldlõvid. Peadligi
silutud mustal juustepahmakal hiilgas kroon, kuid vööl rippuv kahe teraga
mõõk sobis talle rohkem kui kuninglikud võimutunnused. Laia madala lauba all
põlesid sinised silmad. Tema tõmmu, armiline, peaaegu eemaletõukav nägu
kuulus sõjamehele, sametrõivad aga ei suutnud varjata keha ohtlikku jõudu.
"See mees pole hüborealane!" hüüatas Xaltotun.
"Ei, ta on kimmerlane. See on üks nendest metsikutest hõimudest, kes
asustavad Põhja halle eelmäestikke."
"Ma sõdisin tema esiisadega," sõnas Xaltotun. "Isegi Acheroni valitsejad ei
suutnud neid alistada."
"Kimmerlased on Lõuna rahvastele endiselt ohtlikud " lausus Orestes. "Tema
aga on oma metsiku hõimu tõeline poeg. Nagu ma ütlesin, ei suuda keegi temaga
lahingus võistelda."
Xaltotun ei vastanud. Ta istus ja silmitses elava tule klompi, mis tema käes
kord lõõmama jäi, kord kustus. Väljas ulus pikalt ja kaeblikult koer.
3. Katastroof
5. Maa-aluse õudus
6. Noahoop
Trallose purskkaev asus keset laiavõraliste tammede salu, mis kasvas umbes
miili kaugusel linnamüürist. Conan kuulis öövaikuses purskkaevu jugade
meloodilist heli. Ta jõi ahnelt jääkülma vett ja suundus lõunas tihedat
metsatukka märganult sinnapoole. Ta möödus tukast ja nägi suurt valget täkku,
kes oli puhmastiku külge kinni seotud. Conan ohkas sügavalt ja astus veel
kaks sammu, kuid selja tagant kostev pilklik naer sundis teda ümber pöörduma.
Tema pilk oli hirmuäratav.
Varjust astus esile tuhmilt läikivas soomusrüüs kogu. See polnud katmata
kehaga ja sulgedega ehitud lossivalvur, vaid pikk mees sõjakiivris ning
hallis turvises - rändsõdalane nemeedia sõdurite erilisest seisusest. Sinna
kuulusid inimesed, kes polnud veel rüütliõigusi saanud või olid nendest ilma
jäänud. Need olid karastatud mõõgamehed, kelle elu oli pühendatud sõjale ning
seiklustele. Aeg-ajalt kogunesid nad salkadesse ega kuuletunud kellelegi
peale kuninga. Conan teadis, et ohtlikumat vastast oleks tal raske leida.
Kõrvale vaadanud, veendus kuningas, et sõdalane oli üksi. Ta hingas sügavalt
sisse, võttis mugavama asendi ja pinguldas lihaseid.
"Ma sõitsin Amalriki ülesandel Belverusse," lausus sõdalane ettevaatlikult
liginedes. Tähevalgus peegeldus tema paljastatud kaheteralise mõõga
teravikult. "Ja kuulsin, et salus hirnub hobune. Sõitsin teelt kõrvale, et
vaadata, milles asi. Miks see hobune siin on, mõtlesin ma, otsustasin asjas
selgust saada - ja ennäe, mihuke haruldane linnuke mulle pihku sattus!"
Temasugused teenisid endale mõõgaga elatist.
"Ma tunnen sind," sõnas nemeedlane. "Sa oled Akviloonia kuningas Conan.
Oleksin nagu näinud, kuidas sa Valkia orus hukka said, aga säh sulle siis.."
Conan tegi hüppe nagu surmavalt haavatud tiiger. Tema vastane, kes oli
kahtlemata palju kogenud mees, ei suutnud barbariga liigutuste kiiruses
võistelda. Ta jõudis vaid mõõga tõsta, kui kuninga pistoda juba rangluu kohas
tema kaela sisse tungis ja südameni jõudis. Nemeedlane kähises, lõi vaaruma
ja prantsatas maha. Külmavereliselt tõmbas Conan relva haavast välja. Vere
lõhna haistes hakkas täkk korskama ja lõa otsas rabelema.
Mornilt võidetud vastast silmitsedes tardus Conan paigale nagu raidkuju,
pistoda käes. Ta kuulatas tähelepanelikult vaikust, kuid peale erutatud
lindude kisa polnud läheduses midagi kuulda. Küll aga puhuti lossi pool
kõrvulukustavalt pasunad.
Conan kummardus tapetu kohale ja otsis ta kiiruga läbi. Kui too oligi mingit
sõnumit edasi toimetanud, siis oli see ilmselt suusõnaline. Kuningas ei
raisanud aega. Hommik oli peagi kätte jõudmas. Mõne minuti pärast kappas piki
valget teed lääne suunas valge hobu, kelle seljas istuv ratsanik kandis
nemeedia rändsõdalase halli turvist ja relvi.
7. Eesriie avaneb
8. Hääbunud tungal
Kui uks sulgus, ei sisenenud mitte kõik saatjad saali. Conan nägi enda ees
vaid üht mantlisse mähitud meest. Kapuuts nihkus taha ja paljastas korrapäraste
joontega kahvatu näo.
Conan pani Albiona sülest maha, kuid neiu surus end tema vastuja heitis
ümberringi ärevaid pilke. Pronkslühtritest valgustatud saal oli tohutu suur.
Marmorseinu kattis kohati must siid ja mosaiikpõrandale olid laotatud paksud
vaibad.
Conan asetas veritseva käe vaistlikult mõõgapidemele. Ka tupe külge oli
hangunud veri - mõõka puhtaks pühkida polnud mahti olnud.
"Kus me oleme?" küsis ta ähvardavalt.
Tundmatu vastas talle sügava aupakliku kummardusega, milles isegi umbusklik
kuningas ei märganud vähimatki pilget.
"Asura templis, teie majesteet "
Albiona oiatas ja surus end kõvemini Conani vastu. Ta silmitses hirmunult
musta ust, justnagu oodates, et sellest ilmub mõne jube koletis.
"Ärge kartke, emand," sõnas saatja. "Vastupidiselt lihtrahva ebausule ei
ähvarda sind siin miski. Kui juba minu valitseja tunnistas meie usu puhtaks ning
kaitses meid seeläbi rahvajõugu tagakiusamise eest, pead ka sina kui üks tema
alamaid seda uskuma."
"Kes sa oled?" küsis Conan.
"Minu nimi on Hadratos. Olen Asura preester. Üks meie usuvend tundis su ära,
kui sa linna jõudsid, ja andis mulle sellest teada."
Conan surus needuse alla.
"Ära pelga, keegi muu ei tea, et sa siin oled," rahustas Hadratos teda.
"Sinu rõivastus oleks võinud ära petta igaühe peale Asura kummardaja, sest meie
usk õpetab meid nägema välise kesta all asjade olemust. Me jälgisime, kuidas sa
vahitorni juurde läksid, ja paar minu meest laskusid maa-alusesse käiku, et
sulle abiks olla, kui sa sama teed pidi tagasi pöördud. Ülejäänud, mina nende
hulgas, piirasid torni ümber. Nüüd aga ootame me sinu käsku, kuningas Conan.
Siin, Asura templis, oled sa endiselt kuningas "
"Miks te minu pärast oma elu kaalule panite?" küsis kuningas.
"Valitsemise ajal olid sa meie sõber," vastas Hadratos. "Sa kaitsesid meid,
kui Mithra preestrid tahtsid meid maalt välja kihutada."
Conan vaatas huviga ringi. Ta ei olnud varem kordagi Asura templis viibinud
ega olnud isegi teadnud, et see Tarantias üldse olemas on. Selle usu preestritel
oli imeline oskus oma pühakodasid varjata. Mithra kultus oli hüborealaste seas
valdav ja Asura usk eksisteeris ametlike keeldude ning üleüldise vaenu kiuste.
Conan oli kuulnud palju jubedaid lugusid salatemplitest, kus altarite kohal
hõljus nii ööl kui päeval suits ja kus röövitud inimesi ohverdati rõngaisse
keerdunud hiidmaole, kes hämaruses oma kohutavat pead hõljutas.
Tagakiusamised sundisid Asura kummardajaid oma riitusi saladuses pidama,
salapära omakorda aga sünnitas jubetislikku ebausku ja hirmsaid kuulujutte.
Kuid ehtsa barbarina oli Conan salliv iga usu suhtes. Ta andis käsu, et Asura
kummardajate tagakiusamine lõpetataks, sest ainsateks tõenditeks selle vastu
olid vaid keelepeks ja kahtlused.
"Kui nad tõesti valdavad musta maagia võtteid," sõnas ta, "siis miks nad
endale liiga teha lasevad? Kui nad neid aga ei valda, siis pole neilt ka kurja
karta. Crom ja kuradid! Las inimesed kummardavad neid jumalaid, kes neile
meeldivad!"
Hadratose aupaklikule viipele kuuletudes võttis Conan istet elevandiluust
toolil ja soovitas Albional sedasama teha, kuid neiu eelistas istuda kuldsele
järile tema jalgade juures, otsekui võiks kuninga ligidus teda ohu eest kaitsta.
Ta oli lapsest peale Mithrat kummardanud ja kuulnud Asura templite kohta
igasuguseid õudseid jutte.
Hadratos seisis langetatud päi nende ees.
"Mida sa soovid, käskija?"
"Kõigepealt süüa," vastas kuningas ja preester lõi hõbepulgakesega kuldse
gongi pihta.
Mahe kumin polnud veel hääbudagi jõudnud, kui uksest ilmusid neli kapuutsides
inimkogu ja kandsid sisse hõbedase laua, millel olid auravad taldrikud ja
kristallnõud. Kuningas hõõrus käsi kokku ja matsutas huuli.
"Vaata ette, isand!" sositas Albiona. "Nad söövad inimliha!"
"Vannun oma kuningriigi nimel, et see on tubli käntsakas praetud loomaliha,"
vastas Conan. "Julgemini, tüdruk! Ise veel vangikongis nälginud!"
Seda nõuannet kuuldes ja nähes eeskuju inimeselt, kelle sõna oli talle alati
seaduseks, asus printsess suure isuga toidu kallale, järgides seejuures siiski
vältimatuid etiketinõudeid, kuna kuningas haukas liha selliste suutäitega ja
kulistas veini säherduse aplusega, nagu poleks ta kaks päeva süüa saanud.
"Olete teie, preestrid, ikka nupukad, Hadratos," sõnas ta liha mäludes ning
röögatut konti peos hoides. "Mul oleks teist kuningriigi tagasivõitmisel suur
abi."
Hadratos vangutas aeglaselt pead ja Conan virutas raevuhoos kondiga täiest
jõust vastu lauda.
"Crom ja kuradid! Mis küll Akviloonia meestega lahti on? Kõigepealt Servius,
nüüd sina... Kas te ei oska muud teha, kui päid vangutada, niipea kui jutt
sellele läheb, et need koerad minema kihutada?"
Hadrat ohkas ja lausus:
"Mul on raske neid sõnu öelda, valitseja ja ma kostaksin meeleldi midagi muud.
Akviloonia priiusel on lõpp või mis siin rääkidagi - kogu maailma priiusel!
Maailma ajaloos asendub üks ajastu teisega ja praegu seisab meil nagu muistegi
ees orjuse ning õuduse sajand."
"Mida sa sellega öelda tahad?"
"Ma räägin Aeheronist pärit Xaltotunist, kes suri kolme tuhande aasta eest ja
nüüd jälle maa peal kõnnib."
Conan vaikis ja tema silme ette kerkis taas rahulik, ebamaiselt ilus nägu. Ja
taas tundus see nägu talle tuttav ja isegi sõna "Acheron" kõla tekitas mingeid
ähmaseid meenutusi.
"Acheron.. " kordas ta. "Xaltotun Acheronist... Sa oled arust ära,inimene!
Acheron on legend, mis tekkis kurat teab mitu sajandit tagasi. Oli see üldse
kunagi olemas?"
"Jah, see oli must tõelus," vastas Hadratos. "Võlurite impeerium, mis valdas
nüüdseks unustatud kunsti ja mille viimaks hävitasid läänest saabunud
hüborealaste hõimud. Acheroni võlurid kasutasid jäledat nekromantiat ja
taumaturgiat - kõige nurjatumaid võluvõtteid, mida nad õppisid otse deemonitelt.
Kuid selle neetud kuningriigi kõigist võtukunstnikest ei suutnud keegi
võistelda suure Xaltotuniga Pythonist."
"Kuidas siis barbarid neist jagu said?" küsis Conan skeptiliselt.
"Nad kasutasid tema vastu kosmilise jõu allikat, mille nad talt kõigele
vaatamata röövisid. Nüüd on see uuesti tema valduses ja see teeb ta võitmatuks."
Timuka musta mantlisse mähkunud Albiona silmitses midagi taipamata kord
kuningat, kord preestrit. Conan vangutas pahaselt pead.
"Sa irvitad minu üle! Kui Xaltotun on juba kolm tuhat aastat surnud, kuidas
saab ta siis olla too inimene? Keegi kaabakas lihtsalt võttis endale tema nime."
Hadratos kummardus elevandiluust laua kohale ja avas sellel lebava väikese
laeka. Läigatas suur iidse välimusega kuldmünt.
"Oled sa Xaltotuni ilma maskita näinud? Siis vaata hoolikalt. See münt on
vermitud muistses Acheronis viissada aastat enne selle hävingut. Too sünge
impeerium oli nõidustest nii tulvil, et isegi sellel mündil on võluomadused."
Conan võttis mündi ja jäi seda silmitsema. Kahtlemata oli see väga vana.
Rõõvlipöve ajal oli Conani kätest läbi käinud väga palju rahasid ja ta tundis
neid hästi. Mündi servad olid õhenenud, verming peaaegu kustunud. Ent kujutis
mündi ühel küljel oli üllatavalt terav. Ehkki tuba oli soe, jooksis üle kuninga
ihu külmavärin. Kujutisel oli habetunud mehe läbitungimatu, rahulik ning kaunis
nägu.
"Cromi nimel, see on tema!" Conan mõistis nüüd, miks see nägu talle tuttavana
oli tundunud. Väga ammu ühel kaugel maal oli ta sellist münti kord peos hoidnud.
Kuid ometi kehitas ta õlgu ja porises:
"Juhuslik sarnasus... Aga võib-olla ei võtnud see sell mitte ainult unustatud
võluri nime, vaid matkis ka tema välimust."
Kuid tema sõnad ei kõlanud veenvalt. Mündi välimus kõigutas tema
maailmakujutluse alustugesid. Ta tundis, kuidas maailmaruumi tasakaal variseb
pette kujutluste ja maagia kuristikku. Võlukunst võlukunstiks, kuid siin peitus
midagi kuratlikku, mis käis üle igasuguse mõistuse.
"Pole kahtlust, et see on tõepoolest Xaltotun Pythonist," sõnas Hadratos.
"Just tema sundis maa-aluseid deemoneid Valkia ääres kaljuvaringut tekitama,
just tema saatis ettemääratud tunnil sinu telki pimeduse sigitised."
Conan vaatas teda altkulmu. "Kust sina seda tead?"
"Asura kummardajatel on oma salamoodused, kuidas tõe jälile jõuda. Jätame
selle. Kas mõistad nüüd, et õhutad oma alamaid asjatult ülestõusule, kui üritad
krooni tagasi võita?"
Conan toetas lõua rusikale ja jäi mõttesse. Albiona silmitses teda rahutult.
"Tähendab, et ilmas ei leidu võlurit, kes suudaks Xaltotuniga võistelda?"
küsis kuningas viimaks.
"Ei," vastas Hadratos. "Muidu teaksime me neist. Rahvas lobiseb, et meie usk
on Stüügia kuldmao iidse kultuse jäänuk. See on vale. Meie esiisad tulid
Vendiast, mis asub Vilajeti mere ja Himeelia siniste mägede taga. Me oleme Ida,
mitte Lõuna lapsed, ja teame kõiki sealseid tarku, kes on Lääne teadmameestest
kõvasti üle. Kuid ometi on nad kõik Xaltotuni musta jõu ees sama abitud nagu
rohukõrs tuule käes."
"Kuid temast saadi kord juba jagu," ei jätnud Conan jonni.
"õigus, tema vastu suunati kosmiline jõud. Kuid praegu on selle läte uuesti
võluri käes ja küll ta juba selle eest hoolt kannab, et seda ära ei rõõvitaks."
"Mis kuramuse läte see sihuke on?" röögatas Conan raevunult.
"Seda nimetatakse Arimani Südameks. Kui Acheron langes, peitis too barbarist
shamaan, kes selle röövis ja Xaltotuni vastu käiku lasi, Südame nõiutud koopasse
ja rajas selle kohale väikese templi. Sellest ajast peale on templit kolm korda
ümber ehitatud, iga korraga laiemaks ja kõrgemaks, kuid koht jäi ikka samaks,
ehkki keegi enam ei mäletanud, mis põhjusel. Meenutus ärapeidetud pühadusest
kustus rahva mälust ja säilis vaid preestrite kroonikates ning pühades
raamatutes. Kust see püha ese pärit on, ei tea keegi. Ühed räägivad, et see on
ehtne jumala süda, teised aga, et see on paljude aastatuhandete eest taevast
alla langenud täht.
Kui Mithra preestrite maagia Xaltotuni abilise Altaro nõiduste vastu jõuetuks
osutus, meenusid neile muistsed legendid Südame kohta ja ülempreester läks ühe
saatja seltsis süngesse ning hirmuäratavasse koopasse, kuhu keegi polnud juba
kolm tuhat aastat oma jalga tõstnud. Iidsetes raudköites raamatutes, milles
räägiti Südamest, oli mainitud sedagi, et muistne shamaan pani sinna valvuriks
pimeduse deemoni.
Sügaval maa all nelinurkses saalis leidsid ülempreester ja tema õpilane musta
kivialtari, millest kiirgas nõrka valgust. Altaril lebas kahekeerulise
teokarbi kujuline laegas, mis otsekui kivist esile kasvas. Laegas oli lahti ja
tühi. Kuni nad seda silmitsesid, tungis peidupaiga valvur neile kallale ja
haavas ülempreestrit surmavalt. Kuid õpilane suutis sellele olevusele,
mõistuseta ning arutule pimeduse viirastusele vastu panna ja põgenes pikast
kitsast trepist üles, kandes kätel surevat õpetajat. Enne oma surma käskis too
oma rahval tollele jõule alistuda ja võttis neilt vaikimisvande. Kuid Mithra
preestrid kõnelesid sellest omavahel ja need jutud jõudsid meie kõrvu."
"Nii et Xaltotun ammutab jõudu tollest asjandusest," oli Conan ikka veel
skeptiliselt meelestatud.
"Ei. Tema jõud lähtub pimeduse sügavikust. Tulesärast tulvav Arimani Süda aga
saabus mingist kaugest maailmaruumist ja asjasse pühendatu kätes võidab see
pimeduse jõu. See on kui mõõk, millega võib võlurit lüüa, tema ise aga ei suuda
seda kasutada. See võib elu tagasi anda, kuid võib selle ka ära võtta. Xaltotun
ei hankinud endale Südant selleks, et seda oma vaenlaste vastu kasutada, vaid
selleks, et see ei satuks vaenlase kätte ega saaks talle endale hukatuseks."
"Kuldlaegas teokarbikujuline sügavas koopas mustal altaril.. " pomises Conan
ja kortsutas laupa, püüdes meenutada hägusat kujutist. "Midagi sellist oleksin
ma nagu näinud või sellest kuulnud... Kuid, Cromi nimel, missugune see
varastatud Süda välja näeb?"
"See sarnaneb tohutule rubiinilaadsele kalliskivile, kuid selle sees tuksleb
pimestav valgus otsekui elus leek..."
Conan kargas püsti ja viirutas parema rusikaga kõvasti vastu vasakut peopesa.
"Cromi nimel, olen mina ikka loll! Arimani Süda! Minu kuningriigi süda!
"Otsi üles oma kuningriigi süda," ütles Zelata. Vannun Imiri nimel, et ma nägin
seda kivi rohelises udus, just selle kivi varastas Tarasque Xaltotuni käest, kui
too musta lootose uimas viibis!"
Ka Hadratos hüppas jalule ja kogu tema rahu oli nagu peoga pühitud. "Mis sa
ütlesid? Süda rööviti Xaltotuni käest?"
"Jah!" möirgas Conan. "Hirmust Xaltotuni ees tahtis Tarasque kahandada tema
võimsust, mis tema arvates peitus Südames. Võib-olla arvas ta koguni, et kivist
ilma jäänud võlur sureb hoopis. Cromi nimel... aahhh!"
Ta lõi pettunult käega.
"Unustasin hoopis. Tarasque andis selle ühe varganäo kätte ja käskis selle
merre heita. Praeguseks on see suli juba Cordavasse jõudnud. Enne, kui ma ta
kätte saan, läheb ta mõnele laevale ja viskab Südame meresügavusse."
"Meri seda kinni ei hoia!" hüüatas erutusest võbisev Hadratos. "Xaltotun oleks
ise Südame ammu ookeani heitnud, kui ta ei teaks, et juba esimene torm uhub
selle kaldale. Ent kus?"
"Hüva." Conan kogus end vähehaaval. "Esiteks, kes ütleb, et see on merre
heidetud? Niipalju kui ma vargaid tunnen - ja ma tunnen neid hästi, sest pidasin
noorpõlves Zamoras ka ise seda ametit - ei viska ta seda kuhugi, vaid müüb
mõnele rikkale kaupmehele maha. Cromi nimel!" Ta hakkas mööda saali edasi -
tagasi kõndima. "Tuleb ta üles leida! Zelata käskis mul leida minu kuningriigi
südame... ja kõik, mis ta mulle kõneles, osutus tõeks. Võibolla peitub selles
lelus tõepoolest jõud, mis suudab Xaltotunist jagu saada?"
"Täpselt nii! Annan oma pea pandiks!" hüüatas Hadratos. Tema nägu lõi särama.
"Kui me selle enda kätte saame, õiendame Xaltotuniga arved! Vannun seda! Kui me
selle üles leiame saad sa krooni tagasi ja vaenlased kihutatakse meie kodust
välja. Mitte nemeedlaste mõõgad ei heidutanud Akvilooniat, vaid Xaltotuni must
nõiakunst!"
Conan silmitses teda tähelepanelikult. Preestri õhin haaras ka teda.
"Sinu sõnad kordavad Zelata mõtet," sõnas ta. "Tal oli ka kõiges muus õigus.
Ma hakkan seda kivi otsima."
"Selles peitub Akviloonia tulevik," ütles Hadratos. "Ma annan sulle kaasa oma
mehed..."
"Ei!" teatas kuningas kähku - ta ei tahtnud, et nood preestrid tal jalus
tolkneksid, olgugi nad salateadustes oskajad mehed. "See on sõjamehe asi. Ma
lähen üksi. Kõigepealt Pointaaniasse ja jätan seal Albiona Trozzero hoolde.
Sealt edasi Cordavasse ja mere äärde, kui tarvis. Võib juhtuda, et kui varas
Tarasque'i käsku kuuldagi võtab ei leia ta praegusel aastaajal kohe sobivat
laeva."
"Kuni sa Südant otsid," hüüdis Hadratos, "valmistan ma siin ülestõusuks kõik
ette. Salajasi teid pidi levib kuuldus, et sa oled elus ja põõrdud tagasi koos
võluvahendiga, mis suudab Xaltotunist jagu saada. Kohe, kui sa tagasi jõuad,
tõuseb rahvas üles, olles kindel, et sa kaitsed teda kurjade nõiduste eest.
Nüüd aga aitan ma sul end teele asutada."
Ta tõusis püsti ja lõi gongi pihta.
"Selle templi keldrist viib salakäik kohani, mis asub linnamüüride taga. Sa
sõidad Pointaaniasse palverändurite paadiga. Siis ei söanda keegi sind
takistada."
Kuidas arvad." Selge siht silme ees, pakatas Conan energiast ning kärsitusest.
"Tee ainult rutem."
Kaugete mägede taga terendav koit heitis valgust allavoolu ujuva väikese paadi
purjele. Tarantia müüridest umbes miiIi kaugusel mõõda voolav jõgi lookles
lõunasse nagu üüratu madu.
Paat erines paljudest teistest veesõidukitest, mis laial Khorotase jõel
liikusid - kalurite lotjadest ning kaupmeeste pargastest, mis olid kuhjaga täis
kaupu. See paat oli pikk ja kitsas, kõrge esileküündiva ninaga, mustaks värvitud
ja selle pardaid kaunistasid kolbakujutised. Tekil seisis väike kajut, mille
akende eesriided olid hoolikalt ette tõmmatud. Teised alused üritasid tollest
pahaendelisest siluetist kaugemale hoiduda - oli kohe näha, et see on
nõndanimetatud "palveränduri paat", mis viib surevat Asura kummardajat tema
viimsele saladuslikule palverännule lõunasse, sinna, kus jõgi teispool kaugeid
Pointaania mägesid helesinisesse ookeani suubub. Polnud kahtlust, et kajutis oli
koolnu. Seda sünget paati nähes teadis iga akviloonlane, et mälestus surnust on
tähtis asi ja isegi kõige ägedamad kummardajad ei oleks söandanud sellesse
puutuda ja nukrat teekonda häirida.
Paadi sihtkohast polnud kellelgi aimu. Ühed kinnitasid, et selleks on Stüügia,
teised jälle, et nimetu saar kusagil silmapiiri taga, kolmandad aga väitsid
nonde surnute viimse puhkepaiga olevat rikkas ning salapärases Vendias, kuid
kindlalt ei teadnud seda keegi. Oli üldtuntud tõde, et kui mõni Asura kummardaja
hinge heidab, viiakse tema surnukeha paadiga, mida juhib hiigelkasvu ori, mööda
suurt jõge lõunasse, ja et ei koolnut, paati ega orja ei nähta enam kunagi. Seda
muidugi juhul, kui ei pidanud paika kuuldus, mille kohaselt paati juhtis alati
üks ja seesama ori.
Ka seda paati ohjav ori oli tumedanahaline hiiglane, ehhki ligidalt vaadates
võis näha, et tema nahk on osavalt tumedaks maalitud. Üll vaid nahkne puusavöö
käis ta aerude ning tüüriga tavatult vilunult ümber.Paadile ei liginenud keegi,
sest kõik teadsid, et Asura kummardajate kohal lasub needus, "palveränduri paat"
aga suisa kubiseb kurjadest nõidustest. Vastutulijad muutsid kurssi, pobisesid
needusi ega osanud aimatagi, et nad on kuninga ning printsess Albiona põgenemise
tunnistajad.
See kahesajamiiline teekond piki suurt jõge kuni kohani, kus see lõunasse
käändudes Pointaania mägede ümber ringi tegi, oli ebaharilik. Kaldamaastikud
möödusid nagu unenäos. Päeval lebas printsess Albiona vaikselt kajutis nagu
koolnule kohane. Alles hilisõhtul, mil paatidel reisijad tõrvikuvalgel randusid
ja kalurid polnud veel loomust võtma läinud, tuli ta värsket õhku hingama. Seal
asus ta tüüri juurde, et Conan paar tundigi puhata saaks. Ent kuningas ei
mallanud seda kuigi pikalt teha; kärsitus kannustas teda ja tema organism oli
vastupidav. Kordagi peatumata sõitsid nad nii päeval kui ööl, nii päikese- kui
kuupaistel, mil musttuhat tähte jõepinnalt vastu peegeldusid, üha edasi ja
edasi. Talv taandus sedamööda, mida kaugemale lõunasse nad jõudsid.
Ja viimaks kerkisid nende ette Pointaania mäed nagu iidsete jumalate kindluse
müürid ning jõevool kandus kiirelt kaljukitsustesse, lüües arvukates kärestikes
vahutama.
Conan silmitses teraselt kallast ja võttis siis suuna neemele, mis pikalt
jõkke ulatus ja mida ääristas ühtlane kaljudesõõr.
"Ma lihtsalt ei mõista, kuidas need paadid sealt koskedest läbi pääsevad,"
sõnas ta. "Hadratos ütles, et nad tulevad sellega toime... Kuid meie jääme siin
peatuma. Ta ütles, et meid ootab mees hobustega, kuid kedagi pole näha. Pealegi
ei kujuta ma ette kuidas sõnum meie tulekust enne meid siia jõuda võis."
Sidunud paadi kaldal jämeda puujuure külge, hüppas ta vette, uhtus endalt maha
pruunika värvi ja võttis siis kajutist akviloonia rõivad ning mõõga, mille
Hadratos oli talle kaasa pannud. Kuni ta rõivastus, tõmbas ka Albiona selga
mägiretkeks sobivamad riided. Mõõga vööle pannud, heitis Conan pilgu kaldale ja
haaras relva käepidemest, sest puude all seisis mustas hõlstis mees, kes hoidis
päitseidpidi valget traavlit ja musta sõjatäkku.
"Kes sa oled?" küsis kuningas.
"Asura kummardaja. Mulle saadeti käsk. Täitsin selle."
"Mis tähendab "saadeti"?" päris Conan, kuid mees vaid kummardus uuesti.
"Olen siin selleks, et saata teid üle mägede esimese piiri kindluseni."
"Mulle pole teejuhti tarvis," sõnas Conan. "Ma tunnen siinseid mägesid hästi.
Hobuste eest aitäh, kuid printsessiga kahekesi torkame me vähem silma kui Asura
kummardaja seltsis."
Kuulekalt kummardades ulatas mustas hõlstis mees päitsed Conanile ja astus
paati. Kärme vool kandis selle vaateulatusest välja, koskede suunas. Jahmunult
pead vangutades aitas Conan esmalt printsessi valge ratsu selga ja juhtis siis
oma hobuse taevani kõrguvate mäetippude poole.
Mägede jalamil asuvad alad olid nüüdsetel segastel aegadel piirimaaks
muutunud: parunid olid omaks võtnud vanad kombed ja relvastasid karistamatult
pagulaste jõuke. Pointaania polnud end kunagi Akvilooniast ametlikult
sõltumatuks kuulutanud, kuid praegu oli see kahtlemata iseseisev riik, mida
valitses kroonkrahv Trozzero. Nimeliselt kuulus lõunapoolne mäestik Valeriusele,
kuid too ei üritanudki rünnata mäekurusid, mida kaitsesid kindlused, müüridel
uhkelt lehvimas leopardi kujutisega pointaania lipud.
Kuningas ja tema imekaunis teekaaslane ratsutasid mööda mäge. Kui nad
kõrgemale jõudsid, avanes kogu ümbruskond nende pilgule nagu tohutu helepunane
palakas, mida kaunistas jõgede ja järvede veiklev, avarate põldude kuldselt
kollendav ja kaugete tornide valev tikand. Viimaks jõudsid nad esimese
pointaanlaste kindluseni - vägeva kantsini, mis varjas kitsast läbipääsu, ja
nägid sinise taeva taustal purpurset vimplit.
Enne kui nad kindluseni jõudsid, sõitis puude varjust välja salk rüütleid ja
nende juht käskis karmi hõikega teelistel peatuda. Pointaanlased olid pikka
kasvu, tumedasilmsed ja tõmmud mehed nagu kõik lõunamaalased.
"Pidage kinni, härrased, ja õelge, mis eesmärgil te Pointaaniasse tulite!"
"Kas Pointaania on mässama hakanud, et akviloonia rõivastes inimesi kinni
peetakse ja ülekuulatakse nagu mingeid võõramaalasi?" küsis Conan.
"Praegu liigub Akviloonias ringi palju kaabakaid," vastas rüütel külmalt.
"Mis aga mässamisse puutub, siis kui sa pead silmas troonianastaja kukutamist -
jah, Pointaania on mässama hakanud. Sest pigem kuuletume me mälestusele surnud
valitsejast kui elusa peni valitsuskepile."
Conan tõmbas kiivri peast ja vaatas kõnelejale otse silma. Pointaanlane
silmitses teda jahmunult ja...
"Vägevad jumalad!" ahhetas ta. "See on kuningas! Ta elab!"
Ülejäänute hämming asendus ohjeldamatu rõõmukisaga. Nad piirasid Conani ümber,
lasid kuuldavale sõjahüüu ning täristasid mõõku. Pointaania rüütlite vaimustus
oleks võinud mõne araverelisema lausa surnuks ehmatada.
"Oo, Trozzero puhkeb sind nähes rõõmust nutma, mu isand!" nuuksus üks rüütel.
"Ja Prospero sammti!" hüüdis teine. "Kõneldakse, et meie väepealik olevat
leinarüü ülle tõmmanud ja neab ennast nii ööl kui päeval selle eest, et ta õigel
ajal Valkia äärde ei jõudnud ja oma kuninga kõrval lõppu ei leidnud."
"Nüüd vallutame me kuningriigi tagasi!" möirgas kolmas ja keerutas röögatut
mõõka pea kohal. "Elagu Conan, Pointaania valitseja!"
Metall tärises vastu metalli ja linnud tõusid tiheda parvena ümbritsevatelt
puudelt lendu. Lõunamaalaste kuum veri oli keema löönud ja nad ihkasid nüüd vaid
seda, et nende juurde naasnud juht nad kuulsuse- ning saagijahile viiks.
"Mida käsid, isand?" kisendasid nad. "Las keegi meie hulgast ratsutab ees
rõõmusõnumit viima! Kõigil tornidel löövad lipud lehvima, tee sinu ratsu kapjade
all kattub roosidega, ja kõik parim, mida lõunas leida on, tuuakse sinu jalge
ette..."
Conan polnud nõus.
"Kas ma olen kunagi kahelnud teie truuduses? Ent nende mägede kohal puhuvad
tuuled jõuavad minu vaenlasteni ja ma ei taha, et nad teada saaksid, et ma elus
olen... Esialgu. Viige mind Trozzero juurde, kuid pidage kõike saladuses."
Sestap sarnanes triumfikäik, mida rüütlid lootnud olid, pigem salajasele
põgenemisele. Mindi ruttu ja vaikides, järjekordsete piilkondade pealikutele
jagati sosinal käske. Conan ratsutas, kiivri näokate alla lastud.
Mäed olid inimtühjad - vastu trehvasid vaid põgenikud ja mägiteid valvavad
väesalgad. Pointaanlastel polnud ei tahtmist ega tarvidust seda kivist maapinda
harida. Mäeahelikust lõuna pool laius viljakas ning kaunis tasandik, ulatudes
kuni Alimani jõeni, mis lahutas Pointaaniat Zingarist.
Teispool mägesid rebis talv puudelt lehti, siin aga rohetas kõrge lopsakas
rohi, karjamaadel sõid hobuse- ja veisekarjad, mille poolest Pointaania kuulus
oli. Palmid ja apelsinipuud mõnulesid päikesepaistes, mis purpurpunastel,
kuldsetel ja helepunastel tornidel veikles. See oli soojuse ning külluse riik,
ilusate inimeste ja arutute sõdalaste maa, sest tõelised mehed ei sünni mitte
ainult karmides tingimustes. Pointaaniat ümbritsesid kademeelsed naabrid ja tema
pojad karastusid lakkamatutes sõdades. Tõsi, põhjast kaitsesid riiki mäed, kuid
lõunas lahutas seda Zingarist ainult jõgi ja selle vesi oli tuhandeid kordi
verest punaseks värvunud. Idas asusid Argos ja Ofiir - ahned ning ülbed
kuningriigid. Pointaania rüütlid kaitsesid oma maad mõõga abil ja neil õnnestus
harva nautida rahu ning vaikust.
Viimaks saabus Conan Trozzero lossi.
Conan istus siidiga kaetud diivanil luksuslikus saalis, kus tuul läbipaistvaid
eesriideid heljutas, Trozzero - tugev, nobe mees, kes oli pihast sale nagu
tütarlaps ja turjakas nagu ehtne rüütel ning kes nägi oma aastatest tunduvalt
noorem välja, - aga kõndis mööda saali edasi-tagasi nagu panter puuris.
"Luba sind Pointaania kuningaks kuulutada," käis ta peale. "Las need tõprad
seal põhjas tarivad iket, mille alla nad oma kaela painutasid. Lõuna on endiselt
sinu päralt. Ela siin ja valitse meie üle keset lilli ja palmipuid."
"Ei," sõnas Conan. "Ehkki ma ei tea ilmas väärilisemat maad kui Pointaania, ei
tule ta hoolimata tema poegade kogu mehisusest üksinda toime."
"Palju sajandeid on sellest piisanud," vastas Trozzero kiiva uhkusega, mis oli
tema rahvale nii iseloomulik. "Me pole mitte alati Akviloonia külge kuulunud."
"Tean. Kuid praegu on olud hoopis teistsugused, mitte enam sellised nagu
varem, mil kuningriigid olid killustunud vaenutsevateks pärusmaadeks.
Vürstkondade ja vabalinnade aeg on ümber saanud, käes on impeeriumide ajastu.
Valitsejad püüdlevad vägevuse poole ja ainult ühtsuses peitub jõud."
"Siis luba Zingar Pointaania külge liita," ütles Trozzero. "Pool tosinat
vürsti on seal isekeskis tülli läinud ja maa on kodusõja lävel. Me vallutame
selle provintshaaval. Seejärel alistame me zingaarlaste abiga Argose ja Ofiiri
ning rajame impeeriumi..."
Conan vaidles taas vastu:
"Unistagu teised impeeriumitest. Mina tahan ainult oma riiki tagasi saada.
Ma ei taha terase ja tule toel võimul püsida. Üks asi on rahva toetusel troonile
tõusta, hoopis teine aga võõras kuningriik vallutada ning hirmuvalitseja olla.
Ma ei taha hakata teiseks Valeriuseks. Ei, Trozzerro, ma kas valitsen tervet
Akvilooniat või ei ole enam üldse kuningas..."
"Juhi siis meid üle mägede nemeedlaste vastu!"
Ka Conani silmis välgatas lahingukirg, kuid ta lausus:
"Ei, Trozzero, see oleks asjatu ohver. Ma ütlesin juba sulle: selleks, et
kuningriiki tagasi võita, pean ma üles leidma Arimani Südame."
"Kuid see on arutu," vaidles Trozzero vstu. "Paganliku preestri jampsimine,
ogara nõia pomin..."
"Sa ei viibinud enne lahingut minu telgis," vastas Conan süngelt ja heitis
tahtmatult pilgu oma paremale käele, millel ikka veel sinetasid sõrmejäljed.
"Sa ei näinud, kuidas kaljud kokku varisesid ja minu sõjaväe paremiku enda alla
matsid. Ei, Trozzero, ma osutusin võidetuks. Xaltotun pole tavaline surelik,
tema vastu võib minna ainult Arimani Südant käes hoides. Seepärast lähen ma
Cordavasse ja üksi."
"Kuid see on ohtlik," väitis Trozzero.
"Elu on üldse ohtlik," porises Conan. "Ma ei sõida kui Akviloonia kuningas või
pointaanlasest rüütel, vaid kui hulkuv palgasõdur. Kunagi rändasin ma just nõnda
läbi Zingari. Eeh, Alimanist lõunas on mul palju vaenlasi nii maal kui merel.
Paljud ei oska arvatagi, et ma olen Akviloonia kuningas, vaid tunnevad minus ära
barbar Conani või Amra - mustade korsaaride pealiku. Kuid mul on seal ka sõpru
ja teisi inimesi, kes mind teatud põhjustel aitavad."
Üle tema huulte libises põgus naeratus. Trozzero langetas kuulekalt pea ja
vaatas Albiona poole.
"Ma mõistan su kahtlusi, krahv," lausus printsess. "Kuid minagi nägin Asura
templis seda münti. Ja vaat mis: Hadratos ütles, et see on vermitud viissada
aastat enne Acheroni hävingut. Kui mündil kujutatud mees on tõesti Xaltotun,
nagu meie kuningas kinnitab, siis pole see harilik võlur, sest tema vanus ulatub
sadadesse, mitte kümnetesse aastatesse..."
Enne kui Trozzero vastata jõudis, kõlas tasane koputus uksele ja kuuldus hääl:
"Isand, me pidasime lossi läheduses kinni ühe mehe, kes ütleb, et ta peab
sinuga kokku saama. Mida käsid?"
"Nuhk Akvilooniast!" sisistas Trozzero ja haaras pistoda järele, ent Conan
hõikas valjult:
"Avage uks! Ma tahan teda näha!" Sisse astusid kaks valvurit, kes hoidsid
kätest mustas kapuutsiga hõlstis meest.
"Oled sa Asura kummardaja?" küsis Conan.
Tulija noogutas, turjakad valvurid aga jäid kohkunult Trozzerole otsa vahtima.
"Ma toon teateid lõunast," sõnas virgats. "Teisel pool ei saa me sulle enam
abiks olla, meie usk pole seal levinud. Kuid meil õnnestus teada saada, et
varas, kes sai Tarasque'lt Arimani Südame, ei jõudnud Cordavani. Rõõvlid raiusid
ta Pointaania mägedes surnuks. Nende pealik ei teadnud loomulikult kivi tõelist
väärtust ja pealegi ruttas ta siinsete rüütlite eest pagema. Seepärast müüs ta
kivi ilma tingimata Kothist pärit kaupmehele, kelle nimi on Zorat."
"Haa!" hüüatas Conan jalule hüpates. "Ja kus see Zorat on?"
"Neli päeva tragasi läks ta salga relvastatud teenrite saatel üle Alimani ja
suundus Argose poole."
"Ainult arulage võtab nõuks praegustel aegadel läbi Zingari rännata," sõnas
Trozzero.
"Tõsijutt, teisel pool jõge on üpris rahutu. Kuid Zorat on vilunud ja
omamoodi vapper mees. Ta kiirustab Messantiasse, et seal kivile ostja leida.
Võimalik, et ta aimab midagi. Igatahes ei läinud ta üle Argosesse üle Pointaania
mägede - sealt on Messantiasse veel pikk maa -, vaid otsustas minna kõige
otsemat ja lühemat teed läbi Zingari idaosa."
Conan virutas rusikaga lauale.
"Cromi nimel, näib, et saatus soosib mind! Hobune mulle, Trozzero ja
palgasõduri varustus! Zoratil on minu ees edumaa, kuid mitte nii suur, et ma
teda kätte ei saaks, olgu või maailma lõpus!"
Koidikul läks Conan koolme kaudu üle Alimani jõe ja suundus pikki laia
kaubateed kagusse. Trozzero jäi koos salga rüütlitega ja tuules lehviva
Pointaania helepunase leopardilipuga teisele kaldale: mustajuukselised mehed
helkivates soomusrüüdes vaatasid vaikides, kuidas nende kuninga kuju vähehaaval
kaugusse kadus.
Conan saduldas Trozzerolt saadud hiigelsuure musta ratsu. Ta ei kandnud
akviloonia rõivaid, tema sõjavarustus moondas ta paljurahvuselise Vabaseltsi -
õnneotsijatest sõdurite vennaskonna liikmeks. Tal oli peas harilik, mõlkis ja
kriimuline näokaitseta kiiver, soomussärgi rõngad andsid tunnistust arvukatest
heitlustest, vägevaid õlgu kattis siidine, kuid räbaldunud mantel. Kuningas
sobis suurepäraselt palgasõduri ossa, kes on kogenud saatuse kõiki tujusid; kord
saak ja pillerkaar, kord tühi kukkur ja pingul vöörihm.
Conan mitte ainult ei näinud selles osas hea välja, vaid ta ka tundis ennast
selles oivaliselt - tema hinges elustusid tormilised, pöörased ja kaunid ajad,
mil ta troonist undki ei näinud, vaid jõi, otsis seiklusi ja kähmlusi nagu
palgasõdurile kombeks, mõtlemata homsele ja unistamata muust peale tubli õlle,
punavate huulte ja terava mõõga, mida kogu maailma lahinguväljadel välgutada.
Ta sõitis läbi rahutu maa. Ratsasalku, mis harilikult pointaanlaste sissetungi
kartes jõge valvasid, polnud näha. Kodusõda oil piirid lagedaks jätnud. Pikk
valge tee kulges silmapiirist silmapiirini ja mööda seda ei liikunud ei
kaamelikaravane, kolisevaid vankreid ega loomakarju, vaid üksnes harvad
ratsanike rühmad, teravate näojoonte ja sihiteadliku silmavaatega mehed. Nood
hoidsid kokku ja liikusid valvsalt ringi. Nad heitsid Conanile teraseid pilke,
kuid ei peatunud, sest üksildase ratsaniku kuju viis mõtted mitte rikkalikule
noosile, vaid valusatele hoopidele.
Tühjaks jäänud külad olid varemeis, põllud ja luhad umbrohtu täis kasvanud.
Ainult kõige julgemad söandasid siiakanti tulla, kohalik rahvas aga oli
kodusõdade ja jõetaguste ründeretkede aegu laiali pagenud ja hõredaks jäänud.
Rahuajal kubises maantee kaupmeestest, kes olid teel Messantiasse ja Argosse või
sealt tagasi. Nüüd eelistasid nad pikemat, kuid turvalisemat teed ida kaudu läbi
Pointaania, mis hiljem lõunasse, Argose suunas pööras. Ainult pööraselt julge
inimene võis Zingari teele suundudes oma elu ja kauba ohtu seada.
Öösel kerkis lõunast tulekuma, päeval tõusid taevasse suitsusambad - Lõuna
linnades ja tasandikel hukkusid inimesed, valitsejad tõugati troonilt, lossid
muutusid varemeiks. Conan tundis lausa, kuidas teda vaevas palgasõduri tuttav
kiusatus pöörata hobune ringi ja söösta otse keset lahingumöllu, hävingut ning
rüüstamist. Milleks püüda taastada oma võimu rahva üle, kes oli ta juba täiesti
unustanud? Milleks jahtida virvatulukesi, taotleda igaveseks kaotatud krooni?
Miks mitte leida unustust sõja ja röövretkede sogastes lainetes, mis olid teda
varem nii sageli oma harjal kandnud? Maailm jõuab raua, sõdade ja impeeriumlike
talitluste ajajärku. Loomulikult võib tõeliselt tugev inimene lõpliku võitjana
kuningriikide varemeile tõusta. Kuid miks peaks just tema see olema? Nii
sosistas talle kõrva tema kaitsedeemon, tormilise ja verise mineviku viirastused
aga ümbritsesid teda tiheda sõõrina. Kuid ta ei pööranud hobust ümber, vaid
sõitis üha edasi eesmärgi poole, mis oli nii hägune ning ebamäärane...
Ta kannustas musta täkku üha kiiremale kapakule, kuid valge tee oli kuni
silmapiirini tühi. Zoratil oli suur edumaa, ent Conan liikus siiski kiiremini
kui kaupmees oma vooriga. Nii jõudis ta krahv Valbroso lossini, mis kõrgus
teeäärsel kaljul nagu röövlinnu pesa.
Valbroso - kõhetu mees, kellel olid kiiskavad silmad ja ahne kulli nina ja kes
kandis musta soomusrüüd, sõitis oma sõdalaste, kolmekümne odamehe - piirisõdade
veterani, kes olid sama ahned ja armutud kui ta ise, - eesotsas künkast alla.
Kaubakaravane polnud enam ammu näha olnud ja Valbroso ühtaegu nii needis
kodusõdu tühjaks jäänud teede pärast kui ka õnnistas neid selle voli eest,
millega ta oma ligimesi kohelda võis. Ta ei lootnudki üksikult ratsanikult suurt
saaki, kuid pime kana leiab vahel ikka tera. Conani sõjavarustust ning armidega
kaetud nägu asjatundlikult silmitsedes jõudis temagi samale järeldusele, mis
enne teda kimmerlaseni jõudnud ratsanikud, - tühi kukkur ja raske mõõk.
"Kes sa oled, lontrus?" küsis ta karmilt.
"Palgasõdur, lähen Argosesse," vastas Conan.
"Vabaseltsi selli kohta valisid sa kehva tee," urises Valbroso. "Lõunas jätkub
kõike küllaga - nii tööd kui saaki. Löö minuga kampa ja sa unustad, mis on nälg.
Tõsi, tee on tühjaks jäänud ja sellest pole eriti tolku, kuid ma kavatsen koos
nende kõrilõikajatega lõunasse minna ning oma mõõku mõne tugevama teenistusse
pakkuda."
Conan ei rutanud vastama, sest ta teadis: kui ta keeldub, sõõstavad Valbroso
kõrilõikajad kohe talle kallale. Enne, kui ta vastuseni jõudis, jätkas
zingaarlane:
"Teie, Vabaseltsi löömavennad, olete alati osanud inimestel keelepaelu lahti
päästa. Mul on üks vang - kaupmees, kelle ma viimati kinni nabisin ja Mithra
nimel, ainuke kaupmees terve nädala jooksul üldse. Kuid ta on kangekaelne. Ta ei
nõustu kuidagi avama raudlaegast, mille saladus on meile võõras. Ishtari nimel,
ma arvasin, et tunnen kõiki veenmisvahendeid, kuid võib-olla tead sina,
Vabaseltsi veteran, mõnd sellist moodust, mis on mul kahe silma vahele jäänud.
Tule ja vaata, mis sa teha suudad."
Valbroso sõnad ei jätnud Conanile valikut. Jutt käis ilmselt Zoratist. Conan
ei tundnud küll kaupmeest, kuid mees, kes oli söandanud taolisel hirmsal ajal
mööda seda teed sõita, suutis ilmselt ka piinu taluda.
Lossi viival teel ratsutas Conan Valbrosoga kõrvuti, ehkki ta lihtsõdurina
oleks pidanud tahapoole hoiduma. Harjumus muutis ta ettevaatamatuks, kuid õnneks
ei pööranud Valbroso sellele tähelepanu. Piiril elatud aastad olid harjutanud
krahvi kommetega, mis erinesid pisut õukondlikest. Lisaks teadis ta hästi, kui
isemeelsed olid need palgasõdurid, kelle mõõgad olid rajanud rohkem kui ühele
kuningale tee trooni juurde.
Kantsi ümbritses kuivanud, pooleldi prahti täis vallikraav. Nad sõitsid üle
tõstesilla ja värava võlvi alt läbi. Selja taga alla langev võre ragises
kurjaendeliselt. Nad ratsutasid tühja õue, mis oli rohtu täis kasvanud. Keset
hoovi oli kaev, müüri ääres vedelesid siin-seal sõdurite puust lamatsid.
Akendest vaatasid välja sasijuukselised kirevalt rõivastatud naised. Võlvorvades
mängisid roostetanud turvistes sõdurid kiviplaatidel täringuid. Kõik see
meenutas pigem röövlikoobast kui õilsa aadlimehe lossi.
Valbroso hüppas hobuselt maha ja viipas Conanile, et too talle järgneks. Nad
astusid läbi ukse koridori, kus neile tuli vastu metsiku välimusega soomusrüüs
mees, kes trepist alla laskus, ilmselt oli see vahtkonna ülem.
"Kuidas on, Beloso?" küsis krahv. "Kas ta hakkas rääkima?"
"Vaikib!" turtsatas too ja kiikas Conani poole.
Valbroso vandus ja jooksis trepist üles, Conan ja Beloso tema järel. Seal
kuulsid nad surija oigeid. Piinakamber selles lossis oli tasemel - siin leidus
kõikmõeldavaid vahendeid ihu rebestamiseks, kontide murdmiseks, kõõluste
väljatirimiseks, piinarattaid, raudsaapaid, kette ja konkse.
Kongi nurgas istus nahkpükste väel kõhetu ning sagris inimtaoline jubetis ja
järas ahnelt konti. Rattale tõmmatud alasti inimene oli hinge heitmas - Conan
mõistis seda kohe. Ebaloomulikult pikaks veninud liikmed andsid tunnistust
väljäväänatud liigestest ja paljudest teistest kohutavatest vigastustest. Tal
oli sile nahk, tark range nägu ja tumedad silmad, mis olid valust ähmastunud ja
verd täis valgunud. Tema näol pärlendas surmaeelne higi, irevil huulte vahelt
paistsid mustad igemed.
"See kast siin." Valbroso tonksas tigedalt ligidal seisvat väikest, kuid
rasket raudlaegast. Seda ilustasid kolbakujutised ja väänlevad draakonid, kuid
midagi lukusarnast ei hakanud Conanile silma. Laigud ja kriimud osutasid, et
laeka sisuni oli üritatud jõuda kirve, kangi ja tule abil.
"See on tolle peni varalaegas," sõnas Valbroso pahuralt. "Kõik Lõunas teavad
Zoratti ja tema raudkasti, kuid seda, mis seal sees on, oskab õelda ainult
Mithra."
Zorat! Mees, keda ta oli jälitanud, lebas praegu tõesti tema ees. Conan
hillitses oma kärsitust, ent kui ta ärapiinatud keha kohale kummardus, hakkas ta
süda kloppima.
"Lase nõõre lõdvemaks, lurjus!" käskis ta kähedal häälel timukat. Valbroso ja
tema kapten vaatasid teda jahmunult. Ennast unustades oli Conan kasutanud oma
tavalist tooni ja nahkpükstes metslane kuuletus vaistlikult.
Käeulatuses seisis veinikann. Conan haaras selle ja tõstis õnnetu huultele.
Zorat neelatas kramplikult ja veinvoolas tema vaevaliselt kerkivale rinnale.
Verd täis valgunud silmades välgatas mõistussäde, punase vahuga kaetud huuled
liigahtasid ja kostis kothikeelne kähe sosin:
"Kas surm on juba käes? On's piinadel lõpp? Valkia ääres hukkunud kuningas
Conan seisab minu ees - järelikult olen ma surnuteriigis."
"Sa elad veel," sõnas Conan, "kuid sured peagi. Rohkem sind ei piinata, ma
hoolitsen selle eest. Muuga ei saa ma sind aidata. Kuid enne, kui sa sured, ütle
mulle, kuidas sinu raudlaegas lahti käib."
"Minu raudlaegas..." pomises Zorat. "See on sepistatud tulemägede põrguleegis
metallist, mida ei murra ükski tööriist. Palju imelisi aardeid on selles mööda
ilma ringi rännanud, kuid ükski neist pole võrdne sellega, mis seal praegu
lebab."
"Ütle, kuidas see lahti käib," käis Conan peale. "Sulle pole sellest enam
kasu, mind aga võib see aidata."
"Jah, sa oled Conan," lausus kaupmees. "Ma nägin, kuidas sa istusid Tarantia
palees oma suures troonisaalis, kroon peas ja valitsuskepp käes. Kuid sind pole
enam, sa hukkusid Valkia ääres. Tähendab, ka minu lõpp on lähedal."
"Mida see seal pobiseb?" küsis kannatamatu Valbroso, kes ei mõistnud kothi
keelt. "Kas ta ütleb meile kuidas laegast avada?"
Näis nagu oleks tema hääl sandistatud kehas elusädeme lõkkele puhunud. Zorat
pöördus oma piinaja poole.
"Ma ütlen seda ainult krahv Valbrosole," sõnas ta zingaari keeles. "Minu kohal
tiirutab surm. Kummardu alla, Valbroso!"
Krahvi nägu lõi kärsitusest punetama. Ta astus surijale lähemale.
"Vajuta üksteise järel seitsmele kolbale laeka küljel," sosistas Zorat.
"Siis draakoni peale laeka kaanel. Ja lõpuks kuulikesele draakoniküünte vahel.
Siis salalukk avaneb."
"Laegas, andke kähku laegas siia!" vingahtas Valbroso ja vandus. Conan tõstis
laeka üles ja asetas selle piinaratta kõrvale. Valbroso lükkas kuninga kõrvale.
"Las mina teen lahti!" trügis Beloso ettepoole.
"Seda ei ava keegi peale minu!" kisendas Valbroso.
Vaistlikult mõõgapidemest haaranud Conan silmitses Zoratti. Tolle silmad olid
hägused ja verd täis valgunud, kuid ta piidles krahvi väga tähelepanelikult ja
näis, nagu oleks üle tema huulte libisenud sünge naeratuse vari. Kaupmees ei
avaldanud oma saladust enne, kui mõistis, et on suremas. Conan pöördus Valbroso
poole ja jäi teda sama tähelepanelikult silmitsema nagu surijagi.
Laeka äär oli kaunistatud reljeefiga, millel oli kujutatud seitset kolpa
koletu puu okste vahel, keskel oli rõngasse tõmbunud inkrusteeritud draakon.
Valbroso vajutas tõtakalt kolbakujutistele, puudutas pöidlaga draakoni pead,
vandus ropult ja raputas kätt.
"Torkas," porises ta. "Sõrme kriimustasin."
Seejärel vajutas ta kuldsele kuulikesele draakoni käppade vahel ja kaas kerkis
üles. Kuldne leek pimestas silmi. Näis nagu hõõguks nikerdatud laekas tuli, mis
kohe üle äärte välja voolab. Beloso karjatas, krahv hingeldas raskelt, rabatud
Conan seisis tummalt.
"Oo, Mithra, mäherdane kivi!" Valbroso pistis käe laekasse ja tõmbas sealt
välja tuksleva helepunase kera, mis kambrit pehmelt valgustas. Valbroso nägu oli
kaame nagu koolnul. Ja korraga puhkes rattal surev mees laginal naerma.
"Lollpea!" hüüdis ta. "Kivi kuulub sulle, kuid koos sellega kinkisin ma sulle
ka surma! See kriimustus sinu sõrmel... Heida pilk draakoni peale, Valbroso!"
Kõik pöördusid üheaegselt ringi ja jäid vaatama. Reljeefi avatud lõugade vahel
ripnes miski.
"Draakoni kihv!" kähistas Zorat. "Seda on niisutatud stüügia musta skorpioni
mürgis! Lollpea, lollpea, kolmekordne lollpea, miks sa seda paljaste kätega
puutusid! Surm! Sa oled juba surnud!"
Ja heitis samas hinge, verine vaht huultel.
Valbroso lõi vaaruma ja kisendas:
"Oo, Mithra, ma põlen üleni! Minu soontes voolab tuli! Surm! Surm!" ning vajus
vääneldes põrandale. Keha rappus kohutavates krampides, mustaks tõmbunud suu
kõverdus jubedaks irveks.
"Küpse!" lõrises Conan ja kummardus, et tõsta maast kivi, mis oli Valbroso
konksutõmbunud sõrmede vahelt välja pudenenud.
"Küpse!" urises Beloso ja tema pilgus süttisid meeletus ning raev. Ta liikus
paigast...
Kivi särast pimestatud ja selle puutumisest rabatud Conan jäi hiljaks. Enne,
kui ta Beloso kavatsust taibata jõudls, lõi miski talle hirmsa jõuga vastu
kiivrit, ja kristalli verev sära segunes tõelise verega.
Kostis sammumüdin ja haavatud pühvli möirgele sarnanev kisa. Uimane, kuid
teadvuse säilitanud Conan taipas, et Beloso oli talle raudlaekaga pähe
virutanud. Ainult tänu kiivrile jäi pea terveks. Ta püüdis hämu silme eest
tõrjuda, ajas end vaarudes jalule ja tõmbas mõõga. Kamber tiirIes ringi nagu
udus. Uks oli pärani ja kärmed sammud kostsid juba keerdtrepilt. Sagrispäine
timukas vedeles põrandal, viimne elukübe tohutust rinnahaavast välja immitsemas.
Ja Arimani Süda oli kadunud.
Mõõk käes, nägu ülem verine, tormas Conan kongist välja. Tä jooksis vaaruval
sammul trepini ja kuulis väljast karjeid, relvatärinat ja siis kabjaplaginat.
õue sööstes nägi ta ringi sagivaid sõdureid ning halisevaid piigasid. Külgvärav
oli valla ja selle kõrval vedeles lõhkilöödud peaga vahimees. Hobused perutasid
ringi, Conani must täkk nende seas.
"Ta läks peast segi!" ulgus üks naistest. "tormas lossist välja nagu
marutõbine koer ja hakkas ümberringi raiuma! Beloso on hulluks läinud! Kus krahv
Valbroso on?"
"Kuhupoole ta kappas?" jõrises Conan.
Kõik pöördusid nagu üks mees üleni verise ja paljast mõõka käes hoidva
tundmatu poole.
"Väravast välja ja itta!" lõugas naine, üks sõdureist aga hüüdis:
"Kes see sihuke on?"
"Beloso tappis krahvi!" karjus Conan, oli ainsa hüppega hobuse seljas ja
haaras ratsmed pihku. Talle kõlas vastuseks metsik ulgumine, kuid sõdalased
käitusid just nii, nagu Conan oligi arvanud. Selle asemel, et värav sulgeda ja
ta lõksu püüda või mõrtsukale järele kihutada ja oma isanda surma eest kätte
maksta, sattusid nad veel hullemasse paanikasse. Ainult hirm Valbroso ees oli
neid hunte karjana koos hoidnud, nüüd aga ei hoolinud nad enam ei lossist ega
üksteisest.
Mõõgad kõlisesid, naised pistsid kiljuma ja keegi ei pannud tähele, kuidas
Conan väravast välja kihutas ja mühinal nõlvast alla kappas. Tema ees oli lai
org, kus tee lõunast itta kulges. Ja idapoolsel teel nägi Conan ratsanikku,
kes kõigest väest oma hobust tagant sundis. Maailm käis kuninga silme ees
ringiratast, päike paistis läbi verise udu, kuid vaevu sadulas püsiv kimmerlane
haaras ratsmed tugevasti pihku ja kannustas samuti oma hobust.
Lossist tema selja taga, kus unustatud krahvi surnukeha tema ohvri laiba
kõrval lebas, kerkis suitsusammas.
Conani täkk oli rammu täis, kuid ka Beloso ratsu polnud sugugi võhmal.
Kimmerlane ei vaevanud oma lõhkist pead küsimusega, miks too lurjus üheainsa
jälitaja eest põgeneb. Võibolla röövis omandatud aare talt lihtsalt aru. Päike
kadus silmapiiri taha ja tee muutus kitsaks valgeks ribaks, mis suubus
purpurpunasesse loojangusse.
Viimaks hakkas kuninga hobune hingeldama ja vaevaliselt edasi liikuma.
Saabuvas hämaruses maastik muutus. Tühjad tasandikud asendusid tamme- ja
pähklisaludega, paistsid madalad künkad. Hobune väsis ja liikus aeglasemalt
edasi. Kuid põgenik oli endiselt Cooani vaateulatuses ja taibates, et vahemaa
vähehaaval lüheneb, surus ta taas kannused hobusele külgedesse. Pimedusest
kuuldus verdtarretav kisendus, ent ei põgenik ega jälitaja ei pööranud sellele
tähelepanu.
Nad ratsutasid juba peaaegu kõrvuti, kui tee kohale ilmusid jämedad puuoksad.
Conan haaras metsiku karje saatel mõõga: ta nägi pimeduses tema poole pööratud
kaamet nägu ja terase välgatust. Ka Beloso tõi kuuldavale sõjahüüde. Samal
hetkel komistas Conani rammetu ratsu ja lendas uperkuuti, paisates jahmunud
ratsaniku sadulast. Löök vastu kivi oli Conani pea jaoks liig ja tal läks silme
ees mustaks.
Kuningal ei olnud aimugi, kaua ta oli meelemärkuseta olnud. Algul tundis ta
üksnes, kuidas teda lohistatakse kättpidi üle kivide ja rohu. Siis äkitselt
haare lõdvenes ja ta tuli lõplikult teadvusele.
Tema kiiver oli kadunud, pea lõhkus valutada, süda iiveldas, juuksed kleepusid
verest. Kuid elu pöördus juba tema kehasse tagasi, mõistus teravnes ja ta hakkas
taipama, kus ta viibis. Puude taga paistis punetav täiskuu järelikult oli juba
kesköö. Baloso hirmsast löögist ja hobuselt kukkumisest toibudes oli ta kaua
lebanud. Mõistus oli igatahes klaarim kui tagaajamisel.
Oma üllatuseks ei lebanud ta tee pervel ja teed polnud läheduses üldse näha.
Ta lebas metsalagendikul, ümbritsetuna puutüvedest ja oksavõradest. Ta liigutas
end, vaatas ringi ja võpatas - tema lähedal istus kükakil mingi olend.
Algul pidas Conan seda viirastuseks - liikumatu hall kogu, kes teda tardunud
ogarate silmadega vahtis.
Ta lebas, vaatas ja ootas, millal halb unenägu haihtub, ent kui talle meenusid
jõledad lood olevustest, kes elutsesid metsades Zingari ja Argose piiril,
jooksis tal külmavärin üle ihu. Neid inimliha õgijaid, pimeduse sigitisi,
mandunud ja unustatud rahva ning maa-aluste deemonite jõletuid järglasi nimetati
guulideks. Kõneldi, et kusagil selles metsas luusivad hauaküngaste vahel ringi
hallid inimsarnased varjud... Ja Conan võpatas uuesti.
Ta piidles üle tema kõrguvat ebainimliku kujuga pead ja kobas vööl rippuva
pistoda järele.. Ühtäkki sööstis koletis jubeda huilgega paigast, sihtides
Conani kõri. Kuningas tõstis kaitseks käe ja Iõuad sulgusid soomussärgi ihusse
litsudes selle ümber. Küüniselised, peaaegu inimtaolised käed hoidsid kõrist,
kuid Conan rapsas need eemale ja viskus kõrvale, haarates vasaku käega pistoda.
Nad vähkresid rohul, üksteisele hoope jagades. Halli kuivetu marrasnaha all
pingulduvad lihased olid otsekui terastraadist. Ent ka Conanil olid raudsed käed
ja soomusrüü kaitses kindlalt kihvade ning küünte eest. Tal õnnestus pistodaga
hoop anda, siis veel üks... Elukas oli hämmastavalt visa hingega, ent kui
pistoda teravik südameni jõudis, raputas jälgilt libedat keha viimaks
surmakramp.
Conan tõusis iiveldusega võideldes jalule ja läks lagendiku keskele, pistoda
üha käes. Sünnipärane suunavaist polnud teda maha jätnud, kuid ta ei teadnud
ikkagi, kuhu guul oli ta tassinud ja kuspool tee asus. Ta silmitses mustendavaid
puid ja tundis, kuidas tema laubale kerkis külm higi. Ta oli teelt hälbinud,
kaotanud hobuse, sattunud keset neid ebardlikke metsi ja tema jalge ees vedelev
jõllsilmne elukas tõendas, et kuulujutud pidasid paika. Ta hoidis hinge kinni,
et kuulda okste raksumist või rohu sahinat.
Ta võpatas, kuuldes viimaks häält - öövaikust häiris hobuse ärev hirnatus.
Tema täkk! Siin luusisid ringi pantrid ja ka guulid ei õginud mitte ainult
inimliha.
Ta sööstis pimesi läbi võsa hääle suunas. Hirm asendus võitluskirega. Kui
hobusega midagi juhtub, kaotab ta võimaluse Belosole järele jõuda ja kivi üles
leida.
Täkk hirnus ja perutas hirmunult juba lähemal. Võis kuulda, kuidas ta taob
midagi kapjadega...
Ühtäkki jõudis Copan välja teele ja nägi, et lidus kõrvadega ning irevil
hammastega hobune ajab end tagajalgadele ja jagab kabjahoope tumedale kogule,
mis tema ümber hüples. Teised varjud kogunesid Conani ümber ja piirasid ta
sisse. Ööõhus levis jälk laibalõhn.
Siis nägi Conan, et lehtede all rohus läigatas miski. Kuupaiste peegeldus tema
mõõgal - see oli kimmerlasel peost langenud, kui tema hobune komistas, ja lebas
üha seal. Vandudes haaras kuningas relva pihku ja hööritas sellega ringi.
Välgatasid niisked kihvad, räpased küüned sirutusid välja, kuid ta raius endale
tee vabaks ja oli ainsa hüppega sadulas. Mõõk kerkis ja langes, purustades
ebardlikke päid ning kehi, veri pritsis laias kaares. Täkk tagus vaenlasi
kapjadega ning pures neid. Viimaks õnnestus neil piiramisrõngast välja murda ja
mööda teed minema kapata. Ebardlikud varjud jälitasid neid mõnda aega, kuid jäid
ruttu maha. Hobune ja ratsanik jõudsid metsaga kaetud künka tipule. Conan nägi
enda ees piiritut mäenõlva, mis kõrgusse kerkis ja kauguses silmist kadus.
Pisut pärast päikesetõusu ületas Conan Argose piiri. Belosost polnud kusagil
jälgegi. Ta oli kas korraliku edumaa saavutanud, kuni kuningas teadvusetult maas
lebas, või zingaari metsa jõletute inimsööjate ohvriks langenud - ehkki Conan ei
leidnud ka ainsatki märki, mis viimast oletust kinnitanud oleks. Kuningas adus,
et Beloso Iiigub temast eespool mööda sedasama teed. Kapten ei suundunud ilmselt
mitte Argosesse, sest muidu oleks ta ära itta pööranud.
Soomussärkides piirivalvurid ei tülitanud kimmerlast. Üksildaselt
palgasõdurilt polnud mõtet teeluba või kaaskirja küsida - tema vähimategi
tunnusteta ja vappideta sõjavarustus tõendas ilmselgelt, et selle omanik ei ole
kellegi teenistuses. Conan ratsutas üle madalate küngaste, kitsaste jõgede ja
läbi tammesalude. Pointaaniast mererannikule viiv tee oli väga iidne.
Argoses valitsesid rahu ja vaikus. Teedel vedasid kohihärjad raskeid
ragisevaid koormavankreid, tõmmud käbedad inimesed tegid põldudel ja aedades
tööd. Kõrtside kõrvalpinkidel tammeokste varjus istuvad vanamehed tervitasid
rändurit südamlikult.
Conan küsitles põllul töötavaid talupoegi, vestles kõrtsides jutukate
vanameestega, ise seejuures vahutava õllega janu kustutades, ajas juttu
siidrõivais kaupmeestega, püüdes Beloso kohta midagi teada saada.
Ehkki kõik jutud olid vastuolulised, võis neist ometi järeldada, et hullunud
pilgu ja lääne kombe kohaselt allapööratud vuntsidega kuivetu zingaarlane oli
tõesti mööda seda teed sõitnud ja suundus tõenäoliselt Messantiasse. See oli
mõistetav: kõigist Argose sadamalinnadest oli just Messantia kõige rahvarikkam
ja külalisterohkem. Sealses sadamas käisid kõigi mereriikide laevad, sealt
otsisid varju pagulased ja põgenikud igast maailma otsast. Sealsed seadused olid
üpris leebed. Messantia elatus merekaubandusest ja selle elanikud eelistasid
paljudel puhkudel silma kinni pigistada, et suhteid meresõitjatega mitte
rikkuda. Polnud ju mitte kõik kaubad seaduslikud - paljud neist olid piraatide
ja salakaubavedajate toodud. Conanile oli see hästi teada, oli ta ju ise oma
nooruspäevil barahhi piraadina öösiti kallihinnalisi Iaadungeid sadamasse
toimetanud. Enamik piraate Barahhu saartelt - väikesest saarestikust, mis asus
Zingari rannikust edelas - olid argose meremehed ja kuni nende tegevus piirdus
teiste maade kaubalaevastikega, ei hoolinud Argose võimud mere seadustest kuigi
palju.
Kuid Conan polnud merd sõitnud mitte ainult koos barahhi piraatidega. Ta oli
saagiretkil käinud ka koos zingaari mereröövlitega ja isegi - see oli juba
väljaspool igasugust seadust - mestis nonde metsikute lõunast pärit mustade
korsaaridega, kes põhjamaade rannikuid rüüstasid. Kui teda oleks mõnes Argose
sadamas ära tuntud, poleks ta eluga pääsenud. Ent kuningas võttis hetkegi
kõhklemata suuna Messantia poole ja peatus teel vaid selleks, et hobusele
puhkust anda ja ka ise paariks minutiks tukastada.
Conan virgus raskest unest silmapilkselt nagu kass ja hüppas sama kärmelt
jalule, mõõk käes, nii et teda puudutanud inimene vaevalt võpatada jõudis.
"Mis uudist, Publio?" küsis kimmerlane, olles oma võõrustaja ära tundnud.
Külalise sedavõrd tormilisest ärkamisest hirmunud Publio vastas vähehaaval
toibudes:
"Zingaarlane on leitud. Ta jõudis linna eile varahommikul. Paar tundi tagasi
üritas ta vääriskivi ühele shemi kaupmehele maha müüa, kuid too ei tahtnud
temaga tegemist teha. Kivi nähes olevat ta üleni kaameks läinud, poe sedamaid
kinni pannud ja otsekul katku eest jooksu pistnud.
"See oli kindlasti Beloso," sõnas Conan ja tundis kätes kärsitussurinat.
"Kus ta praegu on?"
"Magab Hermia majas."
"Mäletan toda urgast," mühatas Conan. "Tuleb kiirustada, enne kui mõni
sadamaröövel pole tal selle kivi pärast kõri läbi lõiganud."
Ta heitis mantli õlgadele ja haaras Publio käest kiivri.
"Lase mu hobune saduldada ja õuel valmis hoida," käskis ta. "Võimalik, et mul
on tagasi tulles tuli takus. Ma ei unusta, mida sa minu heaks täna öösel tegid,
Publio."
Mõni hetk hiljem saatis külgukse kõrval seisev kaupmees pilguga tänava
hämarusse kaduvat kogu.
"Hüvasti, korsaar," ütles ta. "See kivi maksab vist kallist hinda, kui seda
otsib inimene, kes on äsja kuningriigist ilma jäänud. Kahju, et ma oma poistele
ei öelnud, et nad kõigepealt selle asja käsile võtaksid. Kuid katki pole midagi.
Las Argos unustab Amra nime ja mattugu meie omavahelised asjad unustusehõlma.
Hermia maja taga on puiestee... Seal tehakse Conan mulle igavesti ohutuks."
Aerud vabade meeste kätes andsid "Vahvurile" tubli hoo. Kaubagaleerist oli
saanud sõjalaev. Nüüd istusid mehed sõudepinikidel, mõõgad vööl ja kullatud
kiivrid peas. Parrastel rippusid kilbid, masti ehtisid oda - ja noolekimbud.
Isegi loodus oli Conani poolt: päevpäevalt tugevnev briis paisutas purjesid,
nii et aere enam vaja ei läinudki.
Päeval ja ööl istus mastikorvis vahimees, et silmata lõunasse kihutavat musta
galeeri. Üksikud kaluripaadid püüdsid korsaaridest kaugemale hoiduda. Viimaks
märgatigi purje, kuid mitte lõunas, vaid põhja pool - silmapiiril liikus
täispurjes galeer. Neegrid käisid Conanile peale, et nad kurssi muudaksid ja
laeva kaaperdaksid, ent pealik keeldus. Ta vajas vaid seda laeva, mis kusagil
eespool lõunasse tõttas. Põhjapoolne galeer püsis vaateväljas nii õhtul kui ka
järgmisel hommikul - see hoidis "Vahvuriga" sama kurssi. Ehk on need jälitajad,
mõtles Conan, kuid mis neil mõttes on? Muide, mida lähemale nad Stüügia
rannikule jõudsid, seda kärsitumaks ta muutus. Ta teadis kindlalt, et Arimani
südame oli röövinud Sethi preester. Ent kuhu mujale kui mitte Stüügiasse võis
Sethi preester sõita? Neegrid adusid tema rahutust ja ehkki nad ei teadnud,
milles asi, pingutasid nad palju usinamalt kui nuudihoopide all. Nad unistasid
veristest rüüsteretkedest ja rikkalikust saagist. Isegi kushlased manasid neile
omase julmusega ette kujutluspilte, kuidas nad oma hõimukaaslasi puistavad.
Hõimuvendlus ei lugenud neile midagi, kui vaid noosi saaks.
Rannajoon muutus peagi. Mäestikutriip kadus silmapiirilt ja abajaid jäi
harvemaks, ning selle asemel valendasid üha sagedamini kaugetel tasandikel
hajusalt paiknevate Shemimaa linnade tahuktornid. Hiljem ilmusid nähtavale
tamarindisalud, palmitukad muutusid tihedamaks, merre voolavate jõgede suudmeid
ümbritses lopsakas roheline tihnik. Viimaks hakkasid lõunapoolsel silmapiiril
terendama kõrged tumedad linnamüürid ja -tornid.
Läheduses merre suubuv piirijõgi kandis nime Stüks, Khemi linn aga oli Stüügia
suurim sadam ning ühtlasi pealinn. Kuningas elas küll iidses Luksuris, Khemi aga
oli riigi usuline keskus, ehkki kõneldi, et preestrite tõeline pealinn asub
sisemaal Stüksi ääres, salapärases hüljatud linnas.
Kustutatud tuledega "Vahvur" möödus ööpimeduses sadamast ja heitis enne
päikesetõusu ankrusse väikeses lahes, linnast umbes kahe miili kaugusel. Abajat
ümbritses mangroovitihniku, palmide ja liaanidega kaetud soo. Laev ei torganud
siin peaaegu üldse silma - Conan tundis seda varjupaika oma piraadielu ajast.
Linnast ja selle vägevatest bastionidest mööda sõites nägid nad tõrvikute kuma
ja kuulsid tuhmi trummipõrinat. Laevu oli sadamas hõredalt, mitte nii nagu
Messantias. Stüügialaste vägevus ja kuulsus ei tuginenud merelaevastikule.
Neilgi olid oma kaubalaevad ja sõjagaleerid, ent nende maismaavägi oli võrratult
tugevam. Pealegi ei käinud enamik laevu üldse merel, vaid sõitsid laial Stüksil
üles- ja allavoolu.
Stüügialased olid iidne, sünge, mõistatuslik, vägev ja armutu rahvas.
Ennemuiste ulatusid nende valdused praegusest piirist kaugele põhja poole -
kuni Shemi rohtlateni ja eelmäestikeni, kus nüüd elasid ofiirlased. Nende
riigiks oli olnud muistne Acheron. Ent Acheron hävis ja hundinahkades ning
sarvilistes kiivrites metsikud esivanemad kihutasid nende maade pärisperemehed
välja. Stüügialased ei olnud seda kunagi unustanud.
Khemi sadam asus kahe merreulatuva maariba vahel. Conan sõitis ümber
lõunapoolse neeme ajal, mil valvurid võisid küll nii paati kui kalurit tähele
panna, ent ei saanud teda hämaruse tõttu enam täpsemalt silmitseda. Ta lipsas
märkamatult reidilseisvate mustade sõjagaleeride vahelt läbi ja sõudks kopsaka
kivitrepi juurde. Kui ta oli paadi raudrõnga külge sidunud, polnod seda hulga
hulga teiste seast enam võimalik eristada. Polnud karta, et sellega midagi
juhtuks - kõlvata võis see ainult kalurile ja kalurid juba üksteise tagant ei
varasta.
Kui ta pikast trepist üles läks ja iga paari sammu järel loksuva vee kohal
leegitsevatest tõrvikutest möödus, sai ta vaid ükskõikse pilgu osaliseks.
Harilik lugu - kalur naasis püügiretkelt tühjade kätega Conani rüht oli kehviku
kohta küll liiga sirge ja enesekindel, kuid ta kõndis kiirel sammul ja
stüügialased ei olnud eriti valvas rahvas.
Kehaehituselt ei erinenud kuningas kuigivõrd Stüügia sõdalastest, tema
päevitunud nahk oli sama tõmmu, vaskse peavõruga ümbritsetud mustad juuksed olid
samamoodi kulmude kohalt pügatud. Teda eristasid ainult kõnnak, võõrapärased
näojooned ja sinised silmad.
Ent mäng oli ohtlik ja kauaks tal märkamatuks jääda ei õnnestunud. Khem polnud
mõni hüborealaste sadam, kus oleks kubisenud erinevatest maadest pärit
inimestest. Siinseteks ainsateks võõrasteks olid neegrid ja orjad, kellega
kimmerlane veelgi vähem sarnanes kui stüügialased ise. Võõramaalased polnud
Stüügia linnades kaugeltki mitte teretulnud külalisteks, siin salliti ainult
saadikuid ja usaldusväärseid kaupmehi ning nemadki pidid enne päikeseloojangut
oma laevadele minema. Pealegi polnud sadamas näha mitte ainsatki hüborealaste
laeva. Linna valdas mingi seletamatu ärevus, Conan tajus oma ürgse vaistuga
mingit pinget.
Paljastamise korral ootaks teda kurb saatus. Teda võidakse kohe tappa kui
võõrast, ent kui keegi tunneks ta ära kui Amra, kes tule ja mõõgaga rannikuid
laastas... Külmavärin jooksis üle selja. Inimkujulisi vaenlasi kuningas ei
kartnud, kuid ta viibis praegu võlurite maal. Räägiti, et hüborealaste maadelt
välja kihutatud Vana Madu varjab end kusagil siinsete templite salaruumides,
kus peetakse jubedaid ja salapäraseid kombetalitusi.
See linn ei sarnanenud hüborealaste omadele - laternad ei põlenud, tänavail ei
liikunud laulvaid ja naervaid inimesi, kaubitsejad ei kutsunud möödakäijaid oma
putkadesse ja poodidesse. Siinsed kauplused suleti juba videviku ajal, ainsateks
valgusallikateks aga olid pika vahemaa tagant majaseintele kinnitatud tõrvikud.
Möödakäijaid oli harvalt, kusjuures neid jäi üha vähemaks ja kõik tõttasid
vaikides. See vaatepilt tundus Conanile kurb ning ebaloomulik - vaikivad
inimesed, nende tõtlik samm, mõlemal pool tänavat paksud müürid. Stüügia
arhitektuur oli kuidagi masendav.
Lambid põlesid ainult ülemistel majakorrustel. Conan teadis, et enamik
linlasi eelistab magada lamedatel katustel lageda taeva all, palmipuude ja
kunstlike aedade keskel. Kusagilt kostus harjumatut muusikat. Aeg-ajalt sõitis
piki kivisillutist mõni pronkskaarik, milles võis näha kotkaninaga ülikut,
seljas siidmantel ja juuksepahmakat ümbritseval kuldsel peavõrul Mao märk; ja
alasti kutsarit, kes üritas metsikuid stüügia täkke ohjeldada.
Jala käisid ainult kerjused, pudukaupmehed, libud ja käsitöölised, kuid neid
oli vähe. Conan suundus Sethi templi poole. Ta uskus, et tunneb Thutotmese ära,
ehkki oli teda Messantias vaid ühe põgusa hetke näinud. Selles, et nimelt
preester oli Beloso tapnud, ei kahelnud ta hetkekski. Ainult Musta Ringi
kõrgemate astmete targad suutsid ainsa käepuudutusega inimese tappa ja ainult
nemad võisid uhmata Toth-Amoni, kes oli kõigi Lääne rahvaste jaoks vaid kohutav
legend.
Tänav muutus laiemaks ja Conan taipas, et hakkab jõudma pühasse linnaossa.
Taeva poole kõrgusid jubetud hooned. Korra kõlas kusagil eespool läbitungiv
naisekisa. Alasti kurtisaan, peas sulisehe, surus end vastu seina ja vaatas
õudusega midagi, mida Conan kohe tähele ei pannud. Tema karjet kuuldes jäid paar
möödakäijat seisma ning tardusid otsekui kiviks. Ja siis nägi Conan, et eespool
liikus miski. Seejärel ilmus majanurga tagant nähtavale ilge kolmenurgeline pea
ja selle järel keerdhaaval nõtke läikiv tume kere. Conan võpatas ja talle meenus
Sethi - Stüügia maokujuilse peajumala - pühadest madudest pajatav legend. Neid
koletisi peeti Sethi templites ja lasti tänavaile valla, et nad saaksid oma
nälga kustutada, pistes nahka suvalise ettejuhtuja. Seda peeti ohvrianniks
soomuselisele jumalale. Stüügia mehed ja naised langesid põlvili ning leppisid
taltsalt oma saatusega. See, kelle hiigelmadu välja valib, hukkub
surmapitsituses ja neelatakse alla nagu hiir.Teised jäävad ellu - selline on
jumalate tahe!
Kuid mitte Conani tahe! Boamadu roomas tema poole - ilmselt seetõttu, et
kimmerlane ainsana sirgelt seisis. Conan haaras pistoda käepidemest, lootes ise
siiski, et elajas roomab mööda. Ent.madu peatus ja hakkas end rõngasse kerima,
haralist keelt aegajalt suust välja ajades. Tema silmad kiiskasid külmalt. Madu
valmistus hüppeks, ent Conan tõmbas pistoda välja ja andis surmava hoobi. Lai
tera lõhestas kolmnurkse larhvi ja tungis kaelani välja.
Conan tõmbas noa välja ja hüppas kõrvale, kuna hiigelkeha surmaheitluses
tõmbles. Vaikust häiris ainult saba kume mütsumine kiviplaatidel.
Seejärel kisendasid Sethi vapustatud kummardajad:
"Pühaduserüvetaja! Sa tapsid Sethi pühitsetud poja! Surm taile! Surm! Surm!"
õhus vihisesid kivid ja marruläinud stüügialased sööstsid Conani kallale.
Rahvast valgus ustest tänavale, lärm valjenes. Conan pööras ühte põiktänavasse.
Ta jooksis puhtalt vaistu järgi ja kuulis selja taga paljaste jalgade müdinat.
Seejärel leidis ta vasak käsi müüris ava - ta pöördus ja sattus teisele
puisteele. Mõlemal pool kulgesid paksud kivimüürid. Need olid templite seinad.
Ta kuulis, kuidas jälitajate hääled üha vaiksemaks jäid - nad ei olnud tema
nõksu ära aimanud ja jooksid vales suunas. Ta läks edasi, ehkki juba paljas
mõte, et ta võib veel mõnede "Sethi lastega" kokku puutuda, ajas talle õuduse
peale.
Äkitselt märkas ta ees tulukest, mis oli kui jaaniuss pimeduses. Conan liibus
vastu müüri ja hoidis pistoda löögivalmis, sest talle ligines mees tõrvikuga.
Too oli juba nii lähedal, et Conan võis eristada tõrvikut hoidvat kätt ja ähmast
näosõõri. Veel paar sammu ja tulija oleks kuningat silmanud. Conan valmistus
surmavaks sööstuks, ent ühtäkki jäi tulija seisma. Tõrvikuleek tõi pimedusest
nähtavale ukse piirjooned ja tulija hakkas luku kallal pusima. Uks avanes, mees
astus sisse ja Conanit ümbritses taas pimedus.
Seina kobades jõudis ta ukseni. Kui mööda tänavat oli tulnud üks mees, võis
iga hetk tulla ka järgmine. Ja kui ta tagasi pööraks, kas ei satu ta siis
jälitajate jõuguga vastamisi? Need võisid ju suunda muuta. Ta tundis end nende
paljaste ligipääsmatute müüride ees kaitsetuna ja tahtis siit varjuda - kas või
tollesse tundmatusse hoonesse.
Raske pronksuks avanes hõlpsasti. Conan piilus tekkinud prakku. Tema pilgule
avanes suur nelinurkne mustade kiviseintega saal. Seinaorvas põles tõrvik.
Saal oli tühi. Conan astus üle läve ja sulges enda järel ukse.
Käratult üle marmorplaatide astudes läks ta üle saali ja jõudis tikapuust
ukseni. Pistoda löögivalmis hoides astus ta tohutusse süngesse ruumi, mille lagi
kadus kusagil kõrgel pimedusse. Jubetud pronkslühtrid valgustasid seda saali
mingi erilise kumaga. Saali teises otsas algas lai käsipuudeta trepp, mis
haihtus samuti üles pimedusse.
Conan võpatas; ta mõistis, et oli sattunud mingi stüügia jumaluse - vahest
koguni Sethi enda - templisse. Kohe nägi ta ka selle peremeest: saail sügavuses
kerkis tahumata mustast kivist ohvrialtar, kus lambivalgel läigatasid tohutu mao
rõngad. Madu ei liigutanud ja Conanile meenusid jutud, nagu hoidvat preestrid
oma hoolealuseid tavaliselt unes. Kimmerlane tegi ebalevalt paar sammu, astus
siis kähku tagasi ja varjus seinaorva katva siidkardina taha: keegi ligines.
Ühest käigust ilmus nähtavale pikk tugev inimkogu sandaalides, siidtuunikas ja
laias valges mantlis. Tema pead ja nägu varjas koletu, poollooma-poolinimest
kujutav mask, mida ehtisid jaanalinnusuled. Stüügia preestrid sooritasid mõned
oma kombetalitused just sellistes maskides.
Conan lootis märkamatuks jääda, ent stüügialast näis juhtivat vaist; ta
suundus algul otse trepi poole, ent pöördus siis ootamatult ja sööstis orva
juurde. Kui ta siidkardina kõrvale tõmbas, tuhises sealt välja vägev käsi, mis
summutas preestri karje ja tõmbas ta pistodale vastu.
Conan juba teadis, mida edasi teha. Ta võttis tapetult ilge maski eest ja pani
selle endale pähe, preestri surnukeha aga kattis kaluri mantliga kinni. Preestri
valge hõlsti heitis ta oma vägilasõlgadele. Taoline maskeraad oli lausa saatuse
kingitus. Otsigu nüüd terve Khemi linn pealegi pühaduse teotajat, kes julges end
noaga püha mao vastu kaitsta - kellelgi ei tule pähe teda preestri maski tagant
otsima hakata.
Ta astus söakalt orvast välja ja suundus umbropsu väljavalitud ukse poole,
kuid ei jõudnud teha kaht sammugi...
Trepi jalami juures seisis temaga sarnaselt rõivastatud inimrühm. Kuningas jäi
liikumatult seisma, lootes oma maskeeringule. Tema laubale kerkis külm higi.
Keegi ei lausunud sõnagi. Otsekui viirastused läksid maskides preestrid Conanist
mööda ja suundusid musta ukse poole. Nende juhil oli käes eebenipuust sau, mida
ehtis inimkolp, ja Conan mõistis, et ta on mingi salajase ja kurja stüügia
kombetalituse tunnistajaks. Rongkäigus päramisena sammuv mees pöördus Conani
poole, otsekui teda kaasa kutsudes. Keeldumine oleks võinud kahtlust äratada.
Oma sammu rongkäigu väljapeetud kõnnaku järgi seades asus Conan viimasena rivvi.
Nad läksid mööda pikki süngeid võlvkäike ja aegamööda hakkas kolp fosforselt
helendama. Conanit valdas loomalik hirm; tal tekkis tahtmine pistoda haarata ja
hoope jagades sellest jõledast templist ummisjalu pageda. Kuid kõigest hoolimata
hoidis ta end vaos ja ei suutnud kergendusohet tagasi hoida alles siis, kui nad
läbi kolme mehe kõrguse ukse lageda taeva alla jõudsid.
Conan pidas aru, kas mitte lipsata mõnele pimedale puiesteele, ent ei
söandanud seda esialgu teha ja läks koos vaikiva rongkäiguga edasi. Vastutulijad
pöörasid kõrvale ja jooksid eemale. Nad liikusid keset tänavat ja tema pagemine
poleks märkamatuks jäänud. Kimmerlase kannatus oil juba peaaegu katkemas, kui
nad jõudsid madala väravani ja väljusid linnamüüride vahelt. Nüüd olid
ümberringi vaid lamedate katustega maadligi savionnid ja pimeduses ähmaselt
paistvad palmid. Conan leidis, et nüüd on sobiv hetk sellest napisõnalisest
seltskonnast lahku lüüa.
Ent teispool linnamüüre vaikus katkes ja erutatud preestrid asusid omavahel
midagi arutama. Ühtlane rivisamm läks sassi, juht haaras kolbalise saua lohakalt
kaenlasse ja kõik liikusid segasummas edasi. Koos teistega tõttas edasi ka
Conan, kelle kõrv oli tabanud sosinal lausutud sõna, mis pani ta võpatama. See
sõna oli: Thutotmes!
Conan silmitses õhinal oma maskeeritud teekaaslasi. Thutotmes oli kas nende
seas või siis läksid nad kohtuma preestriga, keda kimmerlane otsis. Palmide taga
öötaeva taustal musta kolmnurkset massiivi nähes taipas ta äkitselt, kuhu nad
teel olid.
Nende selja taga kõrgusid lahevees peegelduvate tähtede poole Khemi ähvardavad
tornid, nende ees pimeduses laius kõrb. Kusagil läheduses pistis ulguma shaakal
ja see oli kogu ümbruses ainus heli, sest preestrite sandaalid liikusid üle
liiva täiesti hääletult. Näis, nagu oleksid kõrbes kerkivale hiigelpüramiidile
liginenud viirastused.
Püramiidi nähes lõi Conani süda kõvemini põksuma, soov Thutotmes iga hinna
eest kätte saada põimus ühte hirmuga tundmatu ees. Kes olekski suutnud rahumeeli
tollele mustast kivist ehitisele ligineda? Ainuüksi selle nimi oli lõuna
elanikele jubeduse sümboliks. Legendid pajatasid, et püramiide polnud ehitanud
hoopiski mitte stüügialased, vaid et need olid kõrgunud kõrbes juba tollel
igimuistsel ajal, mil too tõmmu rahvas suure jõe äärsetele maadele tuli.
Püramiidi sissekäiku valvasid naisenägudega kivilõvid. Juht astus ukse juurde,
mille kõrval Conan märkas ähmast tumedat kogu.
Preester jäi mõneks ajaks tolle kogu juurde ja kadus siis püramiidi. Teised
järgnesid talle ükshaaval. Igaüks neist peatus hetkeks tolle salapärase valvuri
juures ja vahetas temaga mingi sõna või zesti, mida kuulda ega näha Conan ei
suutnud. Ta hoidus tahapoole ja tegi siis näo, nagu oleks tal sandaali rihm
lahti läinud. Alles siis, kui viimane preester oli püramiidi sisenenud, astus
temagi edasi.
Vanu legende meenutades mõtles Conan ärevalt, kas too valvur oligi üldse
inimolend? Ent kahtlused hajusid sedamaid. Sissekäigu kõrval põlev tilluke
pronkslamp valgustas hämarusse suubuvat koridori ja mustas mantlis kogu. Rohkem
polnud kedagi näha; kõik preestrid olid püramiidi sisemusse kadunud.
Mustas hõlstis stüügialane puuris Conanit valvsa pilguga ja tegi vasaku käega
iseäraliku liigutuse. Conan kordas seda, kuid ilmselt mitte õnnestunult: valvuri
paremas käes välgatas teras ja järgnenud hoop oli nii tugev, et oleks harilikku
inimest ilmselt kohe südamesse tabanud.
Ent tuhmilt veiklev tera ei tabanud märki: Conan püüdis õblukese käe kinni ja
virutas parema rusikaga stüügialasele pähe. Tolle pea paiskus vastu müüri ja
raksatas tuhmilt.
Conan seisis kuulatades tapetu kohal. Koridor oli endiselt inimtühi, ent
kusagilt alt sügavusest kandus kimmerlaseni nõrk gongiheli.
Ta kummardus, lohistas laiba raske pronksukse taha ja liikus siis
ettevaatlikult, kuid kärmelt oma saatusele vastu. Ent ta ei jõudnud kuigi
kaugele, sest koridor hargnes kaheks ja oli võimatu ära aimata, kuhupoole
preestrid olid läinud. Conan valis umbropsu vasak poolse harukäigu.
Loendamatutest jalgadest häilitud põrand langes ühtlaselt allapoole. Rohekaks
tõmbunud seinalampides põlesid nõrgad tulukesed. Conan üritas aimata, mis
eesmärgil ja millisel ettekujutamatul ajastul need hiigelehitised olid
püstitatud. See oli muistne, igimuistne maa. Keegi ei osanud öelda, mitu
sajandit oli üle Stüügia mustade templite tuhisenud.
Nii vasakul kui paremal avanesid üha uued harukäigud, ent Conan jäi
peakoridori, ehkki tundis, et ta eksib. Isegi kui preestritel oli suur edumaa,
oleks ta neile nüüd juba järele jõudnud. Conan muutus rahutuks. Ehkki siin
valitses lausa hauavaikus, adus ta kellegi lähedust. Tundus, nagu oleksid teda
igast käigust jälginud nähtamatud silmad. Ta jäi seisma ja oli juba valmis
hargnemiskohta naasma, ent pöördus siis järsult ümber, pistoda löögivalmis.
Ühe külgkäigu avas seisis neiu. Tema lumivalge nahk tõendas, et ta kuulus
muistsesse ja nimekasse stüügia suguvõssa. Neiu oli pikka kasvu, nõtke,
ahvatleva kehaga ja tema imekauneid musti juukseid ehtis rubiin. Tema ainsaks
riietuseks olid siidsandaalid ja lai kalliskividega ilustatud vöö imepeene
niudekoha ümber.
"Mida sa siit otsid?" küsis ta.
Vastus oleks reetnud Conani võõrapärase häälduse. Kuningas seisis liikumatult -
võimas kogu jubedas hõljuvate sulgedega maskis. Koridor neiu selja taga oli
tühi, kuid tema hääl oleks võinud hulga valvureid kohale meelitada.
Neiu ligines talle kartmatult, kuigi ettevaatlikult.
"Sa pole preester," sõnas ta. "Selge, et sa oled sõdalane ehkki kannad maski.
Sinu ja preestri vahel on sama suur vahe kui mehe ja naise vahel. Sethi nimel!"
hüüatas ta ja tema silmad läksid pärani. "Näib, et sa polegi stüügialane!"
Conan haaras neiu kaela silmale tabamatu kärmusega, kuid üpris õrnalt oma käte
vahele.
"Vaiki!" sosistas ta.
Neiu sile keha oli marmorkülm, tema päratutes mustades silmades aga polnud
kübetki hirmu.
"Ära pelga," sõnas ta rahulikult. "Ma ei reeda sind. Kuid sa oled ilmselt
aru kaotanud, võõramaalane. Sethi templisse ei tohi astuda ükski kõrvaline
hing!"
"Ma otsin preester Thutotmest," kostis kuningas. "On ta siin templis?"
"Aga miks sul teda vaja.on?" vastas neiu omapoolse küsimusega.
"Ta varastas mult ühe asjakese."
"Ma juhin su tema juurde," pakkus neiu nii innukalt, et Conan aimas halba.
"Ära tee minuga nalja, tüdruk," kähistas ta.
"Ma ei teegi. Mulle ei meeldi Thutotmes."
Conan lõi kõhklema, kuid jõudis siis otsusele: lõppeks olid nad üksteise
võimuses.
"Käi kõrval," sõnas ta neiu kaelast lahti lastes ja tema kätt pigistades.
"Ja vaata ette! Kui ma midagi kahtlast märkan..."
Neiu juhtis ta mööda koridori üha allapoole, kuni lambid seinal lõppesid ja
kuningas liikus kobamisi edasi. Ta küsis oma teekaaslaselt midagi ja kui too näo
tema poole pööras, nägi Conan jubedusega, et neiu silmad kiiskasid kollaselt.
Tema hinges tärkasid kohutavad kahtlused, ent ta jätkas teed neiu kannul läbi
pilkaste käikudelabürindi, kus teda poleks aidanud isegi tema metslasevaist. Ta
needis ennast sisimas, kuid tagasi pöörata oli juba hilja. Ta adus taas eespool
midagi elusat, ablast ja näljast. Talle võis see ehk tunduda, kuid neiu sosistas
mingi käsu ja sahin vaibus.
Viimaks jõudsid nad tuppa, kus seitsmeharulises lühtris põlesid mustad
küünlad. Conan mõistis, et nad viibisid sügaval maa all. Toa seinad ja lagi olid
mustast häilitud marimorist ja see oli sisustatud stüügia kombe kohaselt.
Kambris seisis musta siidiga kaetud eebenipuust ase ja kivilasul lebas
nikerdatud sarkofaag.
Conan silmises ootavalt toa seintes avanevaid võlvkäike, ent neiu ei mõelnudki
edasi minna. Ta laskus nõtkelt nagu kass asemele, asetas käed kuklale ja jäi
Conanit läbi pikkade tihedate ripsmete silmitsema.
"Mis nüüd?" küsis kuningas kärsitult. "Mida sa haud? Kus on Thutotmes?"
"Ära kiirusta," vastas neiu laisalt. "Mida loeb üks tund? Või päev? Või aasta?
Või sajand? Võta mask eest, ma tahan näha su nägu..."
Raevust urisedes rebis Conan raske kaadervärgi peast. Tema tõmmut armilist
nägu silmitsedes noogutas neiu rahulolevalt.
"Jah, sinus peitub jõud... Tohutu jõud... Sa võiksid paljaste kätega härja ära
kägistada."
Ohutunne kasvas järjest. Käe pistodale asetanud sammus kuningas toas ringi ja
heitis pilke käikudesse.
"Kui sa mu lõksu meelitasid," sõnas ta, "siis kaua sa mind ei narri. Kobi
voodist välja ja tee seda, mida lubasid, või muidu..."
Ta vakatas järsult, kui ta pilk sarkofaagile langes. Selle kaant kaunistas
vandlist bareljeef. Mask oli nikerdatud muistsetele meistritele omase jahmatava
tõetruudusega ja kujutas sellesama neiu nägu, kes hooletus asendis asemel lebas.
Kui sarkofaag poleks olnud nii iidne, võinuks arvata, et tegu oli tema
portreega. Kaane lakitud pinda katsid muistsed hieroglüüfid. Oma tormilise elu
vältel oli Conan omandanud hulga erinevaid teadmisi ning oskusi ja suutis
seetõttu kokku veerida sõna:
"Akhivasha!"
"Oled sa printsess Akhivashast kuulnud?" küsis neiu.
"Kes siis temast kuulnud poleks?!"
Tolle julma ja imekauni printsessi nimi elas üha edasi lauludes ja pärimustes,
ehkki juba kümme tuhat aastat oli möödunud ajast, mil Tuthamoni tütar iidse
Luksuri mustades salatemplites veriseid orgiaid korraldas.
"Tema ainus patt seisis selles, et ta armastas elu ja kõike, mis selle juurde
käib," sõnas stüügiatar. "Ja et elu endale võita, pettis ta surma. Ta ei suutnud
leppida sellega, et jääb vanaks, närbub, muutub kortsuliseks ja sureb lõpuks
vana nõiamoori kujul. Ja siis võttis ta endale armukeseks Pimeduse ja too kinkis
talle vastutasuks elu - kuid mitte sellise, mida tunnevad lihtsurelikud, vaid
elu ilma surma ja vanaduseta. Ja ta varjus pimedusse, et vedada ninapidi
vanadust ja surma."
Conan silmitses teda raevunult, pöördus ümber ja rebis sarkofaagil kaane
pealt. Sarkofaag oli tühi. Tema selja taga kuuldus naerukihin, millest veri
soontes tardus. Kuningas pöördus näoga tema poole.
"Sina oledki Akhivasha!" krigistas ta hambaid.
Neiu muudkui naeris.
"Jah, mina olen Akhivasha! Toosama, kes kunagi ei sure ega tea, mis on
vanadus! Toosama, kelle kohta lollpead räägivad, et jumalad võtsid ta noorena
enda juurde taevasse ja tegid temast taevasfääride valdjatari! Oo ei, ainult
pimeduses võib surelik surematuks saada. Ma surin kümme tuhat aastat tagasi
selleks, et elada igavesti! Ulata mulle oma huuled, vägilane!"
Ta hüppas nõtkelt jalule ja jooksis Conani juurde, ajas end kikivarvule ja
embas kätega mehe vägevat kaela. Kuningas silmitses tema imekaunist nägu ja
tundis halvava õudusega segatud hirmu.
"Armasta mind!" sosistas neiu ja ajas pea kuklasse. "Anna mulle osake oma
verest, et mu noorus säiliks. Ma teen ka sinu surematuks! Sa õpid tundma kõigi
ajastute tarkusi, saad teadma kõiki saladusi, mis on aastasadade jooksul neisse
maa-alustesse ruumidesse kogutud. Sinust saab valitseja viirastuste väe üle, mis
pidutseb iidsete haudade keskel, kui kõrbe kohale laskub öö ja nahkhiired üle
kuuketta lendavad. Mul on kõrini preestritest, võluritest ja orjataridest, kes
vinguvad, kui neid läbi surma värava veetakse. Ma tahan meest. Armasta mind,
barbar!"
Ta liibus vastu kuninga rinda ja Conan tundis kaelas valu. Jälkustundega
paiskas kuningas neiu asemele.
"Neetud vereimeja!"
Kaelahaavast nirises verd. Neiu istus asemel nagu hüppeks valmistuv madu ja
tema päratutes silmades leegitses kollane põrguleek. Kuratlikult naeratavate
huulte alt paljastusid teravad valged hambad.
"Lollpea!" hüüatas ta. "Kas sa arvad, et sa minu käest pääsed? Sa jääd elama
siia pimedusse ja kõnged siin. Ma meelitasin su sügavale maa alla ja sa ei leia
omapead siit kunagi väljapääsu. Sa ei pääse mööda neist, kes käike valvavad. Kui
mind poleks olnud, oleksid Sethi pojad su ammu nahka pistnud. Sina lollpea, ma
joon su verest veel isu täis!"
"Hoia eemale, või ma raiun su tükkideks!" lõrises Conan. "Võib-olla oledki sa
surematu, ent küll teras sust jagu saab."
Ta astus ukse juurde, mille kaudu ta oli sisse tulnud ja ühtäkki saabus
pimedus. Kõik küünlad kustusid salapärasel moel, ehkki printsess paigast ei
liikunud. Selja taga kõlas vampiiritari naer nagu põrguviiulite imal muusika ja
väljapääsu otsiv Conan kattus külma higiga. Ta leidis viimaks ukse ja pistis
jooksu, mõtlemata eriti, kuhu - ainult kaugemale sellest nõiutud toast, kus
palju sajandeid oli elutsenud too imekaunis ja jõle, elav ja surnud olevus.
Tema teekond mööda lõputult käänlevaid pimedaid koridore oli otsekui
piinarikas luupainaja. Ta kuulis kord siin, kord seal roomavate kehade heli ja
korra kandus temani juba tuttav jube naer. Ta oli meeleheitel ja tundis end
kuratliku vandenõu ohvrina. Ta arvas, et teda meelitatakse üha sügavamale
pilkasse pimedusse, kus teda ootavad pimeduse deemonite kihvad ja küüned.
Lisaks hirmule painas teda ka selgunud tõest tingitud nõrdimus. Legend
Akhivashast oli uskumatult iidne, kuid selles oli ka midagi meeliköitvat -
müüt igavesest noorusest. Unistajate, armunute ja luuletajate jaoks polnud too
neiu mitte ainult kuritegelik printsess stüügia pärimustest, vaid ka surematu
ilu sümbol, kes elas igavesti jumalate kauges asupaigas. Nüüd teadis ta
kohutavat tõde. Igavese elu allikaks oli häbiväärne kuritöö. Ja jälestusele
lisandus tusk selle üle, et inimlik täius on pelk unelm, et kuld moondub
sõnnikuks, et kõik inimpüüdlused on asjatud, et kõik on vale ja pettus...
Ja veel mõistis ta, et teda jälitatakse ja et jälitajad liginesid armutult.
Pimeduses kõlas lortsumine, mida ei saanud kuuldavale tuua ei inimjalad ega
loomakäpad. Ta pöördus keset pilkast pimedust ümber, et vaenlasega silmitsi
jääda ja hakkas vähehaaval taganema. Siis hääled hääbusid ja kui Conan uuesti
ringi pöördus, nägi ta kauguses nõrka valguskuma.
19. Surnute saalis
Conan liikus aeglaselt valguse suunas ja kuulatas, kas selja tagant ei kosta
jälitamist. Ehkki kõrv ei püüdnud kinni ainsatki heli, adus barbar, et pimeduses
varitseb mõistuslik olend.
Valgusallikas ei püsinud paigal see liikus viirastuslikult võbeldes. Käik,
mida mööda kuningas läks, ristus teise, laiema koridoriga. Selles kõndisid neli
pikakasvulist kõhetut mustas riietuses meest, kapuutsid peas, kõigil käes sau.
Nende ninamees hoidis pea kohal tõrvikut, mis põles jahmatavalt ühtlase leegiga.
Nad ei olnud stüügialaste moodi. Conan polnud säherdusi inimesi kunagi varem
kohanud - ja kas need olid üldse inimesed?
Ent kimmerlase olukorda ei saanud enam miski halvemaks muuta ja enne, kui
selja tagant kuuldus jube lortsumine, sööstis Conan koridori. Nelik jätkas oma
teed. Kuningas järgnes neile käratult, ent liibus kohemaid vastu seina, kui
nägi, et nad peatusid, pidasid omavahel nõu ja keerasid siis tagasi. Conan
peitus lähimasse harukäiku. Ta orienteerus pimeduses juba üsna hästi ja mõistis,
et käik ei kulge mitte otse, vaid looklemisi. Ta varjus esimese käänaku taha, et
teda tolle ebahariliku tõrviku valgel näha poleks.
Tema selja tagant kuuldus häältekõma. Mööda käiku edasi minnes mõistis Conan,
et kuulmine polnud teda petnud ja otsustas edasi minna.
Viimaks lõi eespool terendama valgustäpp ja kuningas pööras koridori, kust see
paistis. Kaugel käigu teises otsas paistis häguselt lai uks. Vasakut kätt
kerkisid kitsa kivitrepi astmed ja barbar tõusis vaistule kuutetudes neist üles
ning jõudis madala ukseni, mis avanes tohutusse, kahvaturohelise valgusega
täidetud saali.
Ta seisis pimedal rinnatisel, mis ääristas tõepoolest hiiglaslike mõõtmetega
ruumi. See oli Surnute Saal, kus peale vaikivate stüügia preestrite olid
viibinud vaid vähesed. Mustades seinaorvades lebasid kirjud nikerdatud
sarkofaagid. Orvad asetsesid erineval kõrgusel ja kõige ülemised haihtusid
laealuse hämarusse. Tuhanded maskid vaatasid osavõtmatult ülalt alla, kus seisis
kogu tolle surnute väe kõrval armetu ning abituna tunduv inimrühm.
Kümme nende hulgast olid noodsamad preestrid, kellega koos Conan oli püramiidi
tulnud - ta tundis nad ära, ehkki nad kandsid maske. Preestrid seisid pika
kotkanäolise mehe ees musta altari kõrval, millel lebas kõdunenud sidemetesse
mässitud muumia. Altarit valgustas elav tuleleek, mis tulvas suurest
helepunasest kristallist. Selle paistel omandasid preestrite näod surnukahvatu
varjundi. Alla vaadates tundis Conan äkki pikkade miilide, kogu oma teekonna
raskete päevade ja ööde painet. Teda haaras tahtmine preestritele kallale
söösta, nad lõhki raiuda ja ihaldatud aare enda kätte haarata. Kuid ta peitus
kivirinnatise taha ja jäi kannatlikult ootele. Rõdult viis alla kitsas
seinaäärne trepp. Pilguga saali möötes veendus Conan, et peale preestrite polnud
seal kedagi.
Tohutus tühjas ruumis kõlas eestseisja vali kurjakuulutav hääl:
"...ja nii jõudis sõnum sellest Lõunasse. Seda sosistas öötuul, seda kraaksus
lennult vares, tusased vampiirid andsid selle edasi öökullidele ja madudele, kes
elutsevad iidsetes varemetes. Seda kuulsid libardid ja vereimejad ja pimeduses
jahti pidavad mustast puust kehadega deemonid. Maailma suikuv öö ajas end jalule
ja heilutas oma rasket mõõka, põhjatutes sügavikes lõid kõmisema trummid ja
kohutavate kaugete huilete kaja heidutas öiseid rändureid. Sest Arimani Süda
nnnntuli tagasi maailma, et teha teoks see, mis saatusest määratud.
Ärge küsige, mis kombel kuulsin mina, Thutotmes Khemist, seda sõnumit enne kui
Toth-Amon, kes peab end kõigi võlurite käskijaks. On saladusi, mis pole määratud
isegi mitte teie kõrvadele, Toth-Amon aga pole mitte ainus Musta Ringi meister.
Seda sõnumit kuulnud, läksin ma Südamele vastu, ja kohtumine leidis aset
Lõunas. Ta tõmbas mind vääramatult enda poole nagu magnet. Ta ujus inimvere jões
ühe surma juurest teise juurde. Veri annab talle jõudu, veri tõmbab teda külge.
Suurima vägevuse saavutab ta mõrtsuka kätes, kes on eelmise omaniku verega üleni
koos. Seal, kus ta loitma lööb, voolab veri, hävivad kuningriigid, kogu loodust
valdab kaos.
Ja nüüd seisan mina, Südame peremees, siin ja ma kutsusin teid, oo ustavad,
selleks, et jagada teiega tulevast kuningriiki. Täna öösel on meie võimuses
purustada ahelad, millesse Toth-Amon on meid kütkendanud, ja nii sünnib uus
impeerium.
Kuid kes olen mina, Thutotmes, et vallata kõiki jõude, mis peituvad selles
helepunases sügavikus? Selle saladused vajusid unustusse juba kolme tuhande
aasta eest. Kuid küll ma kõik teada saan. Nad räägivad sellest mulle!"
Ta osutas tummade sarkofaagide reale.
"Kas näete - nad magavad ja vaatavad meid oma marmormaskide silmade läbi.
Keisrid ja keisrinnad, väepealikud ja preestrid, võlurid ja stüügia ülikud
kümnete tuhandete aastate sügavusest. Südame, puudutus äratab nad igavesest
unest. Kaua, väga kaua peksles ja tuikas Süda muistses Stüügias. Siin oli tema
kodu palju sajandeid, enne kui ta ära Acheroni viidi. Muistsed inimesed tundsid
kogu ta jõudu ja nad räägivad mulle sellest kõik, kui ma nad ellu äratan, et nad
mind teeniksid.
Ma äratan nad üles, et saada osa unustatud tarkusest, salateadmisest, mis on
peidul nendes tohletanud kolpades. Kui surnute saladus meile teatavaks saab,
muudame me elavad orjadeks! Keisrid, väepealikud ja maagid muutuvad meie
abilisteks ja teenriteks. Kes suudaks veel meile vastu seista?
Vaadake! Need kuivetunud, väändunud säilmed kuulusid kunagi Tothmekrite, Sethi
ülempreestrile, kes suri kolm tuhat aastat tagasi. Ta oli pühitsetud Musta Ringi
ja teadis Südame saladust. Tema pajatabki meile selle jõust!"
Ta võttis tohutu suure kristalli, asetas selle muumia rinnale ja tõstis käed,
et loitsu lausuda. Kuid see jäigi lausumata. Preester tardus tõstetud käte ja
ammuli suuga paigale, vahtides kuhugi oma jüngrite selja taha, kes omakorda
ringi pöördusid, et näha, mis seal on.
Läbi mustendava ukseava astusid saali neli musta rõivastatud meest. Nende
ilmetud näod näisid kapuutside varjus kollaste sõõridena.
"Kes te olete?" pigistas Thutotmes viimaks kõrist ja tema hääl oli jube nagu
kobra sisin. "Ainult meeletud võivad tungida Sethi pühamusse!"
Kõlatul, khatai kellukesi meenutaval häälel vastas talle pikim tulijaist:
"Me jälitame Conanit Akvilooniast "
"Teda pole siin," vastas Thutotmes ja heitis mantli ähvardava liigutusega
paremalt õlalt nagu küüsi näitav panter.
"Sa valetad. Ta on siin, templis. Me oleme käinud tema kannul alates
sissepääsust, mille kõrval lebab laip, läbi terve labürindi. Ja nüüd sattusime
me teie peale. Kohe otsime teda edasi. Kuid esmalt anna meile Arimani Süda."
"Surm on meeletuse palk," urises Thutotmes ja ligines kõnelejale. Teised
preestrid järgnesid talle, ent võõrad ei pööranud sellele tähelepanu.
"Igaüks silmitseb seda hardusega," sõnas khatailane. "Me kuulsime Südamest
juba omal maal. Tema abil saame jagu nendest, kes meid pagendusse saatsid. Tema
helepunastes sügavustes peituvad imed ja aarded. Anna see siia või me tapame
su."
Kõlas metsik kisendus ja ühe preestri käes välgatas teras. Kuid enne, kui ta
jõudis hoobi anda, tuhises sammaldunud kepp ettepoole, puudutas tema rinda ja
preester langes surnult maha. Järgmisel hetkel said muumiad hirmsa verise
heitluse tunnistajaiks. Sähvis verine teras, sauad salvasid nagu maod - nende
puudutusest langesid inimesed röökides maha ja surid.
Esimese hoobi peale sööstis Conan paigast ja tormas trepist alla. Ta nägi vaid
silmanurgast saatanlikku võitlust - mehed langesid maha, klammerdusid üksteise
külge, jooksid verd. Ta nägi, kuidas üks khatailane sõna otseses mõttes
tükkideks raiuti, kuidas teine kõhklematult vasakule ja paremale surma külvas,
ja kuidas Thutotmes ta lahtise peopesa löögiga rindu tappis, ehkki teras oli
enne tema vastu jõuetu olnud.
Kui Conan viimaselt trepiastmelt maha hüppas, lähenes lahing lõpule. Kolm
lõhkiraiutud khatailast vedelesid maas, kuid ka stüügialastest oli ellu jäänud
vaid Thutotmes.
Ta sööstis viimase tundmatu kallale, must peopesa avatult ees nagu relv, kuid
õhus otsekui pikemaks venides tabas khatailase sau teda rindu. Preester lõi
vaaruma. Sau andis veel ühe hoobi, veel ühe. Thutotmes vankus ja vajus pikali.
Tema näole ilmusid mustad plekid.
Khatailane sööstis muumia rinnal lebava kristalli poole, kuid Conan jõudis
tast ette.
Nad seisid keset põrandale laiali paiskunud inimsisuseid ja silmitsesid
teineteist vaikides.
"Küll me jälitasime sind kaua, Akviloonia kuningas," sõnas khatailane viimaks
rahulikult. "Piki suurt jõge, üle mägede, läbi Pointaania ja Zingari, üle Argose
küngaste ja mööda mere kallast. Polnud kerge Tarantias sinu jälgi leida, sest
Asura preestrid on kavalad. Oleksime Zingaris peaaegu su jäljed kaotanud, kuid
leidsime siis metsast sinu kiivri. Ja täna öösel labürindis eksisime hoopis."
Conan mõtles, et tal oli vedanud, kui ta vampiiritari ruumist mööda teist
koridori lahkus. Muidu oleks ta kohemaid nende kollaste deemonitega vastamisi
sattunud.
Otsekui tema mõtteid lugedes vangutas khatailane pead.
"Sellel pole enam tähtsust. Tagaajamisel on lõpp."
"Miks te mind jälitate?" küsis Conan, valmis välgukiirusel ühele või teisele
poole põikama.
"Me tasusime üht vana võlga," vastas khatailane. "Kuna sa kohe sured pole
mõtet sinu eest midagi varjata. Me oleme Akviloonia kuninga Valeriuse vasallid.
Me teenisime teda kaua aega, kuid nüüd oleme me vabad. Minu vennad vabastas
surm, mina aga viin oma ülesande kohe lõpule ja naasen Akvilooniasse, kaasas
kaks südant - Arimani Süda enda ja Conani süda Valeriuse jaoks. Piisab elusast
Surma Puust tehtud saua ainsast suudlusest..."
Sau oli väle nagu madu, kuid pistoda löök oli veel kiirem. Sau lõhenes kaheks
väänlevaks pooleks, teras välgatas taas ja khatailase pea veeres üle põranda.
Conan pöördus ümber, et aaret võtta, kuid tardus õudunult paigale.
Altaril polnud enam kuhtunud muumia. Kristall lõõmas elava, paljana mähistes
lebava inimese kätes. Elava? Conan polnud selles sugugi kindel. Leegitsevate
mustade silmade põhjas helkis ebainimlik kurbus.
Kalliskivi käes hoides tõusis elluärganu aeglaselt püsti ja sirutas vaikides
käe Conani poole. Conan võttis kristalli ja tundis, et see oli surnu käsi. Ta
mõistis, et riitust ei olnud lõpuni toimetatud ja elu polnud kehasse täielikult
tagasi pöördunud.
"Kes sa oled?" küsis ta.
Vastuseks kõlas tuhmilt hääl, mis meenutas stalaktiidilt koopa põrandale
langevaid veetilku:
"Ma olin Tothmekhr. Ma olen surnud."
"Vii mind siis sellest neetud templist välja," sõnas Conan. Tal jooksis
külmavärin üle selja. Koolnu suundus ühtlasel masinlikul sammul ukse poole.
Conan kõndis tema kannul, heites veel kord pilgu üle õla tohutule süngele
saalile, sarkofaagide ridadele, tapetute kehadele, khatailase peale, mis
tuhmunud silmadega vaatas seintel hüplevaid varje.
Kristalli lõõm heitis pimedatesse käikudesse valgust nagu kulda tilkuv
võlulamp. Hämaruses märkas Conan valendavat alabasterkeha, kuid vampiiritar
taandus Südame helenduse ees ja varjus pimedusse nagu kõik teisedki jõletised.
Koolnu kõndis otsejoones ja ringi vaatamata. Conan kattus üleni külma higiga.
Teda näris kahtlus: kas see jube viirastus juhib ta ikka vabadusse? Kuid ta
teadis, et omal jõul ta sellest labürindist nagunii ei pääse. Ta läks edasi oma
hirmsa teejuhi kannul ja pimeduse hirmutised hajusid Südame hiilguse ees ning
koondusid selja taga taas ühte.
Lõpuks jõudsid nad pronksväravani. Conan tundis öötuule puhangut, nägi tähti
ja valgusest tulvavat kõrbe. Tothmekhr osutas vaikides ettepoole, pöördus ringi
ja kadus pimedusse. Conan vaatas, kuidas ta eemaldus, minnes vastu kas
vääramatule hukule või igavesele unele.
Sajatades sööstis Conan väravast välja ja tormas üle kõrbe edasi nagu oleks
tal tuhat põrgulist kannul. Ta ei heitnud ainsatki pilku ei püramiidile, ei
Khemi mustadele tornidele. Liikumine pühkis tema mõistuse ümbert musta
ämblikuvõrgu, kõrbe karge õhk uhtis hingest luupainajad, jälestust asendas
pöörane võidurõõm juba enne seda, kui ta läbi sookasvude pugedes nägi
mustendavat lahevett ja ankrus seisvat "Vahvurit".
Vööni mutta vajudes kahlas ta vabasse vette ja hakkas ujuma, mõtlemata haidele
ja krokodillidele. Märg ja lustlik, ronis ta mööda ankruketti tekile, kus
vahimehed tema peale sööstsid.
"Ärgake üles, koerad!" mörises ta, lüües kõrvale oda, millega jahmunud valvur
talle rindu sihtis. "Hiivake ankur! Aitab seismisest! Andke kalurile kiivritäis
kulda ja saatke kaldale! Varsti hakkab koitma ja me peame juba enne loojangut
jõudma lähimasse zingaari sadamasse!"
Ja ta heilutas pea kohal tohutu suurt kristalli, mis pildus tekile kuldse
lõõma sädemeid.
Talv Akviloonias jõudis lõpule. Puudel puhkesid lehed, rohi lõi leebe
lõunatuule käes rohetama. Ent hulk põlde jäi üles kündmata, mustendavad
ahervaremed tähistasid neid paiku, kus varem olid seisnud õitsvad linnad ja
luksuslikud häärberid. Hundid pidasid umbrohtu kasvanud teedel avalikult jahti,
metsades aga luusisid kõhnunud põgenike jõugud. Tarantias seevastu peeti muudkui
pidusid ja prassinguid.
Valerius valitses nagu püsti pöörane. Lõpuks valdas meelehärm isegi neid
paruneid, kes tema tulekut olid tervitanud. Tema maksukogujad röövisid nii
vaeseid kui rikkaid, kogu noos aga voolas Tarantiasse, mis muutus pealinnast
vallutatud maa südames asuvaks saagilaoks. Kaupmeeste käsi käis hästi, kuid neil
puudus kindlustunne: igaüks neist võis saada hukatud süüdistatuna reetmises, et
tema varandust konfiskeerida.
Valerius ei üritanudki oma alamaid mingil moel ühte liita. Tema võim püsis
ainult nemeedia sõdalaste ja palgasõdurite najal. Ta valitses vaid Amalriki
armust. Ta ei söandanud unistadagi sellest, et Akviloonia oma valitsuskepi alla
ühendada: esiteks olid piiriäärsed provintsid otsustanud tema vastu võidelda
kuni viimase veretilgani, teiseks aga oleksid nemeedlased ise ta sedamaid
võimult kõrvaldanud, kui ta oleks püüdnud oma sõltumatust näidata. Ta muutus
omaenese kuritegude ohvriks ja sukeldus lakkamatusse peomöllu, et kõike
unustada.
Kuid tema meeletuses peitus kindel tagamõte, mida ei aimanud isegi mitte
Amalrik. Valeriuse allasurutud kõrkus janunes vaid üht - oma liitlased hukutada.
Kui Amalrik peaks leidma, et tema ülesanne on täidetud, saabub kärme lõpp.
Amalrik tahab Akviloonia sõltumatuse täielikult hävitada, ennast seal
kindlustada ja sealse abiga Nemeedia krooni Tarasque'i käest ära kiskuda, sest
Amalriki lõppeesmärgiks oli nimelt keisritroon. Valerius polnud kindel, kas
Tarasque midagi kahtlustab. Toda aga kannustas üksnes ammune kättemaksuhimu,
mille oli sünnitanud sajanditepikkune vastastikune sõda - ta võttis nõuks
läänenaaber hävitada.
Valerius tahtis maa nii põhjalikult laostada, et isegi Amalriki jõukus ei
aitaks seda enam jalule tõsta. Ta vihkas nii parunit kui akviloonlasi ning
ootas pikisilmi päeva, mil Akviloonia lõplikult alla käib, Tarasque ja Amalrik
aga alustavad omavahel lootusetut piirisõda, mis hukutab ka Nemeedia.
Ta teadis kindlalt, et mässuliste provintside alistamine tähendaks tema
valitsusaja lõppu ning viivitas seetõttu suure sõjakäiguga, piirdudes hajusate
rünnakute ning rüüsteretkedega.
Tema elu koosnes üksnes prassingutest ja orgiatest. Paleesse toodi kuningriigi
kõige ilusamaid tüdrukuid nii vabal tahtel kui vägisi. Kuningas laamendas ja
vedeles purujoobnuna põrandal, kroon peas ja veini täis kallatud kuninglikud
purpurriided seljas. Väljakuil võllastes rippusid laibakobarad, timukate kirved
kerkisid väsimatult, ühtelugu saadeti teele nemeedlaste karistussalku.
Meeleheite piirini viidud maal puhkesid siin-seal ülestõusud, mis halastamatult
lämmatati. Valerius röövis, laastas, paiskas oma kuningriiki põrmu - see kõik
tekitas nördimust Amalrikis, kes ei aimanud oma liitlase kavatsust Akviloonia
täielikku viletsusse saata.
Kuninga meeletusest kõneldi nii Akviloonias kui Nemeedias, ent nemeedlastel
oli lisaks veel üks kõneaine - maskiga mees, Xaltotun. Ta ilmus Belveruse
tänavaile harva, räägiti, et ta veedab palju aega mägialadel, kus elasid muistse
rahva jäänused - tõmmud vaikivad inimesed, kes olid uhked oma päritolule
vägevast muistsest tõust. Käisid kuuldused, et mägedes põrisevad trummid,
leegitsevad lõkked ja kõlavad ennemuistsed laulud ning loitsud.
Keegi ei teadnud, mis seal õieti toimub - peale Orastese, kes saatis võlurit
tema mägiretkil, ja see kõik meeldis talle üha vähem.
Ent südakevadel hakkas kogu kuningriigis levima kuulujutt, mis äratas maa
hirmsast luupainajast. Keegi ei teadnud, kust need kuuldused pärit olid. Ühed
rääkisid igivanast eidest, kes mägedelt hiigelsuure hundi seltsis alla tuli,
teised jälle Asura preestritest, kes viirastustena ilmusid kord Handerlandi,
kord Pointaaniasse, kord Bossoni metsaasundustesse.
Sedamööda, kuidas kuuldused levisid, puhkesid piirialadel ülestõusud.
Äralõigatud nemeedia garnisonid piirati ümber ja löödi puruks, karistussalgad
hävitati. Need polnud enam meeleheitel rahva juhuslikud mässud - oli tunda, et
nende taga seisab keegi. Üles ei tõusnud mitte ainult lihtrahvas - parunid
kindlustasid oma kantse ja keeldusid provintsi kuberneridele allumast.
Teraskiivrites bossoni vibuküttide salgad tulid üle piiri. Tuhast ja põrmust
kerkis elust pulbitsev, ähvardav ja raevunud maa. Amalrik saatis selle kohta
Tarasque'ile kärmelt sõnumi ja too tuli oma sõjaväe eesotsas kohale.
Mõlemad valitsejad ja Amalrik pidasid Tarantia kuningalossis nõu. Xaltotuni
nad ei kutsunud - too pühendus kusagil mägedes oma saladuslikele toimingutele.
Alates päevast, mil Valkia orus oli toimunud verine lahing, ei nõudnud nad
võlurilt abi, too aga suhtus nende sepitsustesse ükskõikselt.
Nad ei kutsunud ka Orastest, kuid too saabus ise kohale, kaame nagu merevaht.
Valdjad märkasid imestusega preestri näol hirmu, ehkki ta polnud kaugeltki
argade killast.
"Sa oled väsinud, Orastes," lausus Amalrik. "Heida diivanile puhkama ja ma
lasen teenritel veini tuua. Sul on selja taga raske teekond..."
Orastes lõi käega.
"Ma ajasin teel Belverusse surnuks kolm hobust ega tõmba enne hinge, kui olen
teile kõigest rääkinud."
Ta uitas rahutult saalis ringi ja jäi lõpuks oma seltslaste ette seisma.
"Kui me Arimani Südame käiku lasime, et koolnule elu tagasi anda," sõnas ta,
"ei osanud me aimata, et paneme liikuma möödaniku musta põrmu. See on minu süü
ja patt. Me mõtlesime ainult oma auahnusele ega kahtlustanud selles ülestõusnut
ning lasime valla deemoni, kes on inimmõistusele tabamatu. Jah, ma olen teinud
palju kurja, kuid on piir, millest nüüdisaja inimene üle astuda ei suuda. Minu
esiisad olid harilikud inimesed, kelle soontes ei voolanud tilkagi põrguverd.
Alles mina läksin kaugemale - kuid üksnes mulle määratud piirini. Xaltotuni
selja taga seisavad aastatuhanded täis musta maagiat ja jubedaid muistseid
tavasid. Ma ei suuda teda mõista mitte üksnes seepärast, et ta on võlur - ta on
terve võlurite rahva mantlipärija.
Nähtu vapustas mind. Uinuvate mägede rüpes vestles Xaltotun surnute hingedega
ja manas esile unustatud Acheroni muistsed deemonid. Ma nägin, kuidas neetud
impeeriumi neetud järelpõlvlased teda kummardavad, kuidas nad teda oma
ülempreestriks nimetavad. Ja ma nägin, mida ta ette valmistab. Ma vannun teile,
et see pole midagi vähemat, kui et ta kavatseb taasluua muistse õuduste riigi -
Acheroni!"
"Mida sa sellega öelda tahad?" päris Amalrik. "Acheron on ammu põrmu paisatud,
selle järeltulijaid aga on liiga vähe, et impeeriumit taastada. Pole isegi mitte
Xaltotuni võimuses äratada ellu kolme tuhande aastane põrm."
"Sa tead mustadest jõududest liiga vähe," vastas Orastes nukralt. "Ma nägin,
kuidas isegi mäed tema loitsude peale oma kuju muutsid. Minu ette kerkisid
metsade, orgude ja jõgede hägused piirjooned - mitte praegused, vaid
ennemuistsed... Ma panin koguni tähele, kuidas hämust kerkisid esile purustatud
Pythoni purpursed tornid.
Viimasel kogunemisel, millest ma osa võtsin, kui trummid põrisesid ja teda
kummardavad mägilased ulgudes endale tuhka pähe raputasid, taipasin ma viimaks
selle nõiduse mõtet. Ma vannun teile, et ta taaselustab Acheroni oma nõiduste ja
loitsude ning kuulmatute vereohvrite abil. Ta alistab maailma ja uhab kaasaja
verevoos minema, et minevik tagasi pöörduks."
"Sa oled ogaraks läinud!" röögatas Tarasque.
"Ogaraks?" Orastes pööras talle oma väsinud pilgu. "Kas võib aru säilitada
inimene, kes on kõike seda näinud? Ent ma räägin teile tõtt. Ta tahab taasrajada
Acheroni kõigi selle tornidega, võluritega ja julmade valdjatega niisugusena,
nagu see oli. Acheronlaste riismed on talle alusmüüriks ja praeguste inimeste
veri ning ihu saavad selle ehitise mördiks ning seinakivideks. Ma ei oska öelda,
kuidas ta selleni jõuab - selleks on mu taip liiga nõder. Kuid ma nägin seda oma
silmaga! Acheron saab jälle Acheroniks, mäed ja jõed võtavad kunagise kuju. Ja
miks ka mitte? Kui juba mina oma tagasihoidlike võimete juures suutsin ellu
äratada kolme tuhande aasta eest koolnu, miks ei peaks siis maailma suurim võlur
suutma teha seda terve kuningriigiga? Tema sõnul kerkib Acheron põrmust."
"Kas teda saab takistada?" küsis rabatud Tarasque.
"On ainult üks võimalus," vastas Orastes. "Me peame talt röövima Arimani
Südame."
"Kuid ma ju.." alustas Tarasque ja vakatas.
Keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Orastes jätkas:
"Selle jõudu on võimalik pöörata tema vastu. Ent kuidas seda röövida? Ta
peitis selle niivõrd salajasse kohta, et isegi Zamora röövlitest pole abi. Ma ei
tea, kus see on. Oh, kui ta jälle musta lootose unne vajuks... Kuid seda juhtus
vaid korra pärast lahingut Valkia ääres, kui ta pidi oma jõudu kosutama..."
Lukku ja riivi pandnd uks avanes hääletult ja nende ette ilmus Xaltotun. Ta
silus rahulikult ning vaikides habet, ent tema silmis kiiskas põrguleek.
"Sa oled mult liiga palju õppinud," sõnas ta rahulikult ja sihtis näpuga
Orastese poole. Enne, kui keegi liigutadagi jõudis, heitis võlur paigale
tardunud preestri jalge ette peotäie tolmu. Põrandale langedes süttis see
põlema. Kerkiv suits väänles tumeda spiraalina Orastese ümber. Viimaks keerdus
spiraal ümber õnnetu kaela ja tema kisendamine muutus kähinaks. Tema silmad
tungisid pealuust välja. Suits kägistas ta ära nagu silmus, tõmbus siis heledaks
ja haihtus ning surnud Orastes prantsatas maha.
Xaltotun plaksutas käsi ja saali astusid kaks olevust, keda tihti koos
võluriga oli nähtud. Lüheldased, tõmmud, punetavate kõõrdsilmadega ja teravate
rotihammastega mehed haarasid laibast ja kandsid selle välja.
Xaltotun rehmas käega, andes mõista, et asi on sellega ühel pool, ja võttis
kaamete kuningate kõrval vandlist laua taga istet.
"Mispuhul te siis kokku tulite?" küsis ta.
"Läänes tõusid akviloonlased üles." vastas end suurivaevu kogunud Amalrik.
"Need opakad usuvad, et Conan elab ja tuleb pointaanlaste maleva eesotsas oma
kuningriiki tagasi vallutama. Kui see keelepeks oleks puhkenud kohe pärast
lahingut Valkia ääres, poleks keskprovintsid sinu jõudu peljates söandanud üles
tõusta. Ent Valeriuse valitsemine on viinud rahva niikaugele, et nad on nõus
ükskõik kelle juhtimisel meile vastu hakkama, pidades kärmet surma paremaks
piinast ning viletsusest.
Kuuldused sellest, et Conan Valkia ääres hukka ei saanud, käivad lakkamatult
mööda maad ringi, ent alles nüüd on rahvas seda uskuma hakanud. Ofiirist
pagulusest naasnud Pallantides vannub, et tol päeval lebas kuningas haigena oma
telgis, tema relvis aga läks lahingusse lihtsõdalane. Ka relvakandja toibus
selleks ajaks saadud piigihoobist ja kinnitas tema sõnu.
Lisaks käib mööda maad ringi vanaeit üüratu hundi seltsis ja kuulutab, et
Conan on elus ning tuleb varsti oma krooni tagasi nõudma. Sama laulu laulavad
ka Asura preestrid. Nad kinnitavad, et Conan tuleb tagasi. Ei nõida ega
preestreid pole seni õnnestunud kinni võtta. Need kõik on mõistagi Trozzero
sepitsused. Minu luurajad teatasid, et pointaanlased valmistuvad sissetungiks
Akvilooniasse. Ilmselt võtab Trozzero kaasa mõne isehakanu, kes end Conaniks
nimetab."
Tarasque puhkes naerma, kuid see ei kõlanud kuigi veenvalt. Ta puudutas
salamisi armi rõivaste all ja talle meenusid pageja kannul lennanud varesed ning
tema enda kannupoiss Arideus, kelle surnukeha piiriäärsetelt mägedelt alla
toodi - sõdurid kinnitasid, et teda olid rüüstanud hundi kihvad. Ta mõtles ka
võluri tagant varastatud kristallile, kuid ei lausunud ainsatki sõna.
Valeriusele aga meenusid sureva õukondlase hirmsad sõnad. Ka neli khatailast
olid igaveseks kuhugi Lõuna labürintidesse kadunud. Kuid ta hoidis keele
hammaste taga, sest ta vihkas oma kaasosalisi ja ihkas, et nemeedlased ja
mässulised võitluses elu ja surma peale teineteise hävitaksid. Suu tegi lahti
vaid Amalrik. "Conan elus? Küll on lori!"
Vastuse asemel viskas Xaltotun lauale pärgamendirulli. Amalrik haaras selle
kätte, rullis lahti, luges läbi ja hüüatas. Tekst kõlas järgmiselt:
"Xaltotunile, Nemeedia ülemmustkunstnikule. Ma pöördun tagasi oma kuningriiki
ja teen sinu nahast käsitrummi. Conan."
"Võltsing!" kisendas Amalrik. "Ei," sõnas Xaltotun. "Kiri on ehtne. Ma
võrdlesin seda kuningliku kantselei ürikutega. Taolisi varesejalgu pole võimalik
järele teha."
"Kui ta on tõesti elus, " pomises Amalrik, "siis ei anna seda ülestõusu
eelmistega võrrelda; kõigi elavate hulgast suudab vaid Conan akviloonlased
ühendada. Kuid see, et ta meid nii avalikult hoiatab, pole tema moodi. Barbarid
eelistavad ootamatust."
"Me oleme niigi ette hoiatatud" vastas Xaltotun. "Meie luurajad kandsid ette
sõjalistest ettevalmistustest Pointaanias. Ka üle mägede ei pääseks nad
märkamatult, seepärast ta selle läkituse saatiski."
"Ent miks just sulle?" päris Valerius. "Miks mitte mulle või Tarasque'ile?"
Xaltotun heitis kuningale läbitungimatu pilgu.
"Sest ta on targem kui teie," lausus ta viimaks. "Ta on juba mõistnud seda, mida
teie veel ei taipa. Lääne rahvaste tõeliseks valdjaks pole mitte Tarasque,
Valerius ega Amalrik, vaid Xaltotun."
Vandeseltslased vaikisid, sest kuuldu oli tõsi.
"Minu ainsaks eesmärgiks on taastada impeerium," jätkas Xaltotun. "Kuid esmalt
peame me Conani purustama. Ma ei tea, mil moel tal õnnestus Belverusest pageda,
sest ma viibsin musta lootose uimas. Kuid praegu kogub ta Lõunas sõjaväge. See
jääb tema viimaseks rünnakuks, mille kutsus esile Valeriuse poolt ärapiinatud
rahva meeleheide. Mässaku pealegi nad on mul viimseni peos. Ootame, kuni ta
pealetungi alustab ja hävitame ta - seekord lõplikult.
Seejärel alistame me Pointaania, Handerlandi ja need mõistuseta bossonlased.
Siis jõuab kätte Ofiiri, Zingari, Argose ja Kothimaa kord. Me ühendame kõik
rahvad tohutu suureks impeeriumiks. Teist saavad minu asemikud ja teie võim saab
olema suurem kui ühelgi praegusel kuningal. Ma olen võitmatu, sest Arimani Süda
on kindlalt peidus ja keegi ei saa seda minu vastu kasutada."
Tarasque vältis võluri pilku, et too tema mõtteid ei loeks. Ta mõistis, et
Xaltotun polnud tollest ajast peale kordagi kuldlaekasse pilku heitnud.
Uskumatu küll, kuid maag ei teadnud ikka veel, et Süda oli talt röövitud:
nähtavasti ei suutnud tema ähmane aru kristalli hõlmata ja kõigile oma
üleloomulikele võimetele vaatamata ei aimanud ahheronlane, et peidik oli tühi.
Ilmselt ei teadnud ta ka seda, mida Orastes oli neile rääkinud, sest ta ei
puudutanud oma sünnimaa elluäratamist ainsagi sõnaga - jutt käis hoopis uue ja
täiesti maise impeeriumi rajamisest. Lisaks pani Tarasque tähele, et Xaltotun
polnud oma jõus jäägitult kindel - nüüd vajas tema samavõrd nende abi. Maagiat
peavad toetama mõõgahoobid ja odalöögid. Kuningas taipas Amalriki kõõrdpilgu
tähendust: las võlur paneb oma kunsti mängu, et kõige ohtlikumast vaenlasest
võitu saada, ja meil on siis aega mõelda, mis edasi saab. Ehk õnnestub
põrguhauast esile manatud musti jõude kuidagi ohjeldada...
Taevas lõi juba helendama, kui Amalrik oma väe Lõvioru sissepääsu juurde
juhtis. Seda varjasid küljelt järsud lamedatipulised mäed, org ise aga koosnes
erineva suurusega looduslikest astangutest. Neist kõige ülemisel seisis Conani
rünnakuvalmis malev. Sellega liitunud Handerlandi sõjasalk ei koosnenud ainult
odameestest, vaid sinna kuulusid ka tuhat bossoni vibukütti ja neli tuhat
ratsanikku - põhja- ja lääneparunid oma sõdalastega.
Odamehi oli kokku umbes üheksateist tuhat - peamiselt handerlased, kes koos
nelja tuhande akviloonlasega olid oru kaugemas sopis kiilukujuliselt üles
rivistunud. Jalaväe viirgude taga ootasid tõstetud näokatetega rüütlid - kümme
tuhat pointaanlast, üheksa tuhat akviloonlast ja parunid oma väesalkadega.
Positsioon oli hea. Tiivalt möödaminek oleks tähendanud bossonlaste
noolterahe alla sattumist. Conani laager asetses kohe lahingrivide taga
kitsukeses kaevutaolises orus, mis kujutas endast Lõvioru jätku, kuid paiknes
sellest pisut kõrgemal. Kimmerlane ei pruukinud karta rünnakut selja tagant,
sest mäed kubisesid tema poolehoidjatest.
Sellist positsiooni oli raske rünnata, kuid sellelt polnud ka lihtne lahkuda
ühtaegu kindlus ja lõks. Meestel jäi ainult üks võimalus - lahing võita.
Xaltotun tõusis oru vasakul küljel, otse selle sissepääsu kõrval asuvale
mäetipule. See tipp, ümberkaudsetest kõrgeim, kandis Ohvrialtari Mäe nime. Miks,
seda ei teadnud enam keegi, välja arvatud loomulikult võlur.
Ta polnud üksi - teda saatsid kaks tumma sagrispäist teenrit, kes kandsid
kinniseotud akviloonia tütarlast. Nad asetasid ta mäetippu kroonivale kivile.
Kivi sarnanes tõepoolest ohvrialtarile. Aegade jooksul olid vesi ja tuul selle
piirjooni muutnud ja see meenutas looduse kätetööd, kuid Xaltotun mäletas, mis
otstarvet see oli omal ajal teeninud. Kääbustena küürakil teenrid eemaldusid
hiljukesi ja tuules lehviva habemega Xaltotun jäi üksinda kivi juurde. Ta heitis
pilgu orgu.
Tema pilk libises üle siuglevate jõekäärude, mäenõlvakute ja jäi peatuma
jalaväe kiilul, vibuküttide helkivatel kiivritel, lehvivate lippudega rüütlitel,
õõtsuval odade merel.
Talle lähemal, oru sissekäigu juures, paiknesid nemeedlaste lahingrivid, mille
taga seisid ülikute ja rüütlite kirevad telgid ning lihtsõdurite hallid
välitelgid.
Helepunase draakoniga lipp lõi tuules plagisema - kaljukitsusse valgus
nemeedia sõdalaste raudne vool. Kõige ees astusid mõõdetud sammul lahinguvalmis
seatud ambudega laskurid, nende järel odamehed ja siis maleva eliit -
ratsarüütlid. Lipud lehvisid uljalt, odad kerkisid taeva poole, nad sõitsid
otsekui kauaoodatud peole.
Neid oli kolmkümmend tuhat ja nad moodustasid sõjaväe peamise löögijõu nagu
kõigi hüborealaste juures. Kakskümmend tuhat jalameest ja amburit pidid avama
neile tee rünnakuks.
Akviloonlaste malev ootas neid ähvardavalt vaikides.
Ühtlasse rivvi hoidudes hakkasid amburid nooli lendu saatma, kuid need kas ei
ulatunud vastaseni või põrkasid handerlaste jalaväe täisnurksetelt kilpidelt
tagasi. Enne, kui amburid küllalt lähedale jõudsid, hajusid nende read bossoni
vibuküttide täpse nooltesaju all laiali.
Peale äpardunud katset sama hävitava kogulasuga vastata, hakkasid nemeedlased
korratult taganema. Nende kerged turvised ei kaitsnud neid bossonlaste pikkade
noolte eest. Nemeedia jalaväel, mis oli ratsaväele vaid kattevarjuks, puudus
vajalik vaprus.
Amburid taganesid ja nende kohale asusid odameeste read. Peamiselt olid need
palgasõdurid ja seetõttu saatsid väepealikud nad vähimagi haletsuseta kindlasse
surma. Nendegi ülesandeks oli katta ratsaväe edasiliikumist. Amburid jätkasid
tiibadelt laskmist, odamehed sammusid edasi ja rüütlid ratsutasid nende kannul.
Seejärel tõmbus jalavägi kõrvale ja hargnes tiibadele laiali, et ratsanikele
teed anda.
Ratsavägi kihutas edasi vilisevasse surmapilve. Odapikkused nooled leidsid
vähimadki praod turvistes ja rabasid mehi sadulast. Hobused kukkusid maha,
sadulas olijaid kaasa kiskudes. Maapind kattus teraskütkendis kehadega.
Ratsalaviin murdus ja lõi taganema.
Amalrik rivistas oma väe ümber. Tarasque vehkis helepunase draakoniga lipu all
mõõgaga, kuid malevat juhtis täna tema, parun Tor. Amalrik puistas needusi, nähes
handerlaste teraskiivrite kohal odade metsa. Ta lootis, et tema taganemine
meelitab akviloonia rüütlid pealetungile ja amburid paiskavad nad tiibadelt
segi, ülejäänu eest aga hoolitsevad oma arvulist ülekaalu kasutades nemeedia
rüütlid. Kuid akviloonlased ei liikunud paigast. Teenrid tõid välipudelitega
jõest vett ja kiivrid peast võtnud rüütlid kallasid seda endale pähe. Haavatud
anusid asjatult, et neile juua antaks. Kaitsel püsivad akviloonlased aga
ammutasid vett mägiallikaist ega kannatanud sel palaval kevadpäeval mingit janu.
Xaltotun jälgis kõrgelt Ohvrialtari Mäelt tõusvat ja mõõnavat teraslainetust.
Nüüd murdsid lehvivate suletuttidega rüütlid nooltesajust läbi ja jõudsid
jalaväe odade ning kilpideni. Kiivrite kohal vihisesid kirved ja odad lendasid
üles, tappes hobuseid ja ratsanikke. Handerlaste uhkus ei jäänud rüütlite omale
alla. Nad ei tundnud hoopiski, nagu oleks neid õilsama seltskonna nimel
veresauna aetud. See oli maailma parim, igipõliste traditsioonidega jalavägi ja
selle karastatust oskasid akviloonia kuningad vääriliselt hinnata. Nende rivid
püsisid koos, viirgude kohal lehvis lõviga vimpel, kõige ees aga võitles mustas
turvises hiid ja tema verine kirves purustas võrdse kergusega nii luid kui
rauda.
Ka nemeedlased polnud papist poisid, kuid ometi ei suutnud nad raudset kiilu
segi lüüa, põõsastikust lendavad nooled aga laastasid armutult nende sassiläinud
ridu. Amburitest polnud hetkel mingit abi ja odamehed ei pääsenud mäenõlvale
ligi, et vibuküttidega käsitsivõitlusse astuda. Rüütlid hakkasid aeglaselt ja
ähvardavalt taganema ja nende vahel kappas üha rohkem tühjade sadulatega
hobuseid. Handerlased ei toonud kuuldavale võiduhüüdeid, vaid koondasid oma
rive, asendades hukkunud relvakaaslasi. Teraskiivrite alt nõrguv higi valgus
silmadesse, kuid nad surusid odad veelgi tugevamini pihku ja mõtlesid uhkusega,
et kuningas ise võitleb lihtsõdalase kombel nende rivis. Akviloonia rüütlid
seisid endiselt tegevusetult paigal.
Ohvrialtari Mäe tippu kihutas vahule aetud hobust kannustav ratsanik, silmad
raevust hägused, ja sõnas Xaltotunile:
"Amalrik käsib edasi õelda, et sinu võlukunsti tund on käes. Me kõngeme seal
orus nagu kärbsed ega suuda vaenlase rivist läbi murda."
Näis, nagu oleks Xaltotun pikemaks sirgunud ja õlgadest laiemaks muutunud.
Temast õhkus üleni ennenägematut ähvardavat jõudu.
"Mine tagasi Amalriki juurde ja teata, et ta seaks väe rünnakuks valmis kuid
ootaks minu märguannet. Enne seda näed sa midagi sellist, mis sul elu lõpuni
meeles püsib."
Rüütel andis talle otsekui vastutahtmist au, langetas pea ja kappas nõlvast
alla.
Sünge kivi kõrval seistes vaatas Xaltotun orgu ja nägi seal tapetuid ja
haavatuid, akviloonia jalaväe verega kaetud kiilu ja lahinguvalmis rüütleid. Ta
tõstis pilgu taeva poole ja silmitses siis altarile sirutatud neiut, tõstis
muistsete hieroglüüfidega kaetud pistoda ning hakkas loitsima:
"Pimeduse jumal Seth, öö soomusnahkne isand, neitsi vere ja seitsmeharulise
märgi abil kutsun ma su poegi sügavalt maapõuest! Oo, sügaviku lapsed punase ja
musta maa all, ärgake ja vihistage oma sõjakirveid! Löögu mäed värisema ja
langegu kivid mu vaenlastele kaela! Pimenegu taevas nende peade kohal, lõhkegu
maa nende jalge all. Niitku musta maa põuest tulev hingus neil jalad alt,
kihvtitagu must mürk nende kehad..."
Ta vakatas, pistoda endiselt õhus. Tuuleiil kandis temani võitluskisa.
Teisel pool ohvrikivi seisis musta riietatud mees. Silmad tema kahvatus näos
olid rahulikud ning mõtlikud.
"Asura peni!" sisistas Xaltotun. "Kas tulid surma otsima või? Baal, Chiron,
minu juurde!"
"Hõika neid veel kord, ahheroni koer," kõhistas tulija naerda. "Ja kõvemini,
et nad sind põrgus: kuulda võiksid!"
Metsatukast ilmus välja talunaise rõivais eit, juuksed valla. Tema kannul
astus hiigelsuur hunt.
"Preester, nõid ja hunt," sõnas Xaltotun mornilt ja puhkes ühtäkki naerma.
"Teie narrid! Te tahate oma viletsa posijalalinaga seista minu võlukunsti vastu!
Ma pühin teid ainsa käeliigutusega maa pealt!"
"Su jõud on sama väeti kui rohukõrrel tuule käes, Pythoni värdjas," vastas
Asura preester. "Kas sind ei pannud mõtlema, miks jõgi üle kallaste ei tõusnud
ja Conanit teisele kaldale lõksu ei jätnud? Välgusähvatusi nähes taipasin ma su
mõtet ja ajasin pilved laiali enne, kui need jõudsid vihma kallama hakata. Sina
aga ei aimanudki seda..."
"Vale!" kisendas Xaltotun, kuid tema hääles polnud enam endist enesekindlust.
"Ma tundsin, et minu vastu on suunatud vägev nõidus... Kuid maa peal ei leidu
inimest, kes suudaks hajutada loitsu, mis vihma esile manab!"
"Kuid suurvesi jäi ju tulemata," vastas preester. "Heida pilk oma liitlastele
orus, püütonlane! Sa juhtisid nad tapalavale! Ja neid aidata pole enam sinu
võimuses! Vaata sinna!"
Ta sirutas käe välja. Pointaanlaste selja taga olevast kitsast kaljulõhest
kihutas välja ratsanik, kes lehvitas pea kohal mingit päikese käes helkivat
eset. Jataväelaste read astusid kõrvale ja tõid kuuldavale sõjakisa, tagudes
odadega vastu kilpe. Kaht sõjaväge lahutaval astangul peatas ratsanik kurnatud
hobuse ja huilgas nagu meeletu, viibutades pea kohal oma sõjasaaki. See oli
helepunase lipu siil. Päike helgatas pimestavalt kuldse mao sulisrüül.
"Valerius on hukkunud!" hüüatas Hadratos. "Uttu varjunud trummid meelitasid
ta hukatusse! Mina manasin selle udu esile, püütoni koer, ja mina ajasin selle
jälle laiali! Mina - oma võlukunsti abil, mis on sinu omast palju tugevam!"
"Mis tähtsust sel on?" mühatas Xaltotun. Tema nägu tõmbles. "Valerius oli
lollpea ja hukkus nagu lollpea. Ma saan Conanist ka ilma inimeste abita jagu!"
"Miks sa siis nii kaua viivitasid?" küsis Hadratos. "Miks sa lasid oma
liitlastel noolte ja odade läbi surra?"
"Sest valatud veri tugevdab loitsude jõudu!" müristas Xaltotun nii, et kivid
võpatasid. Tema pea ümber ilmus hele kuma. "Ükski võlur ei raiska tarbetult oma
jõudu. Ma tahtsin seda säilitada tähtsamate asjade jaoks kui see vilets kähmlus
mägedes. Kuid, Sethi nimel, nüüd päästan ma selle jõu valla! Vaata, Asura peni,
unnstatud jumalaniru preester ja sa näed midagi sellist, millest su hing
tükkideks rebeneb!"
Hadratos puhkes kurjaendeliselt, naerma:
"Nüüd aga vaata ise siia, must deemon Pythonist!"
Tema käsi tõi rõivavoltide vahelt nähtavale helepunaselt ja kuldselt
leegitseva eseme.
Ahheronlane oleks otsekui noahoobi saanud.
"Süda! Arimani Süda!"
"Just nii! Ja tema võim on sinu omast vägevam!"
Xaltotun tõmbus kössi. Tema habemekarvad hakkasid halliks tõmbuma ja ta pea
kattus justkui härmatisega.
"Süda!" sositas ta. "See on röövitud! Vargad! Koerad!"
"Oletame, et see pole minu kätetöö. Süda tuli tagasi kaugelt teekonnalt
Lõunasse ja on nüüd minu valduses. Ta andis sulle elu tagasi ja viib su nüüd ka
tagasi õhe, kust sa ilmusid. Sa lähed mööda pimeduse ja vaikuse teed Acheroni.
Koletu impeerium, mis jäigi sinust taasloomata, jääb vaid legendiks, hirmsaks
muinaslooks. Conan tõuseb taas troonile. Arimani Süda aga naaseb maa - alusesse
Mithra templisse, et Akviloonia vägevuse sümbolina leegitseda seal
aastatuhandeid!"
Xaltotun pistis ulguma ja tormas preestri kallale, pistoda peos, ent kuskilt -
kas taevast või leegitsevast kristallist - sähvas välja silmipimestav kiir ja
andis Xaltotunile rindu sellise löögi, et mäed vappuma lõid. Acheroni võlur
prantsatas maha otsekui välgust tabatud. Kui ta maapinda puudutas, leidis aset
jahmatav moondumine: ohvrikivi kõrval lebas mitte äsjane inimene, vaid
kägardunud ja kuivetunud korjus valgetes mähistes.
Vana Zelata silmitses teda nukralt. "Ta polnud elav inimene," sõnas ta.
"Süda tegi ta näiliselt elavaks ja ta viis kõik eksitusse. Kuid mina nägin
temas kogu aeg ainult muumiat."
Hadratos kummardas, et kivil lebavat neiut valla päästa. Samal ajal sõitis
puude varjust välja Xaltotuni kaarik, mille ette olid rakendatud imeuhked
hobused. See sõitis käratult altari juurde, nii et pronksist ratas oleks
muumiat äärepealt riivanud. Hadratos tõstis võluri säilmed maast ja asetas
kaarikusse. Sedamaid sööstsid hobused paigast ja tormasid mööda lõunapoolset
mäenõlva minema. Hadratos, Zelata ja hunt saatsid seda kaua pilguga - kaariku
tee viis Acheroni, mida inimsilm näha ei suutnud.
Lõpp