2.

 Vee jalajälg on puhta magevee tarbimise mõõdik, mis liidab kokku inimtegevusega kaasneva
otsese ja kaudse veekulu. Kaudset veekulu kutsutakse ka virtuaalseks veeks Toote vee jalajälje
all mõeldakse kogu magevee hulka, mis kulub selle toote valmistamiseks. Hinnatakse ka seda
vett, mis tootmise käigus aurustub ja/või saastatakse.
 Tegurid, mis määravad loomse toote, näiteks liha ja piima, veejalajälje. Kolm olulist tegurit on
sööda kasutamise tõhusus, sööda koostis ja sööda päritolu.
 Piimatooted ja eriti liha kipuvad olema suurima vee jalajäljega.
 Toiduained, millel on tavaliselt väiksem vee jalajälg, on taimsed toiduained, nagu puuviljad,
köögiviljad, teraviljad, oad ja läätsed.

4. Hüpotees - Minu vee jalajälg on suhteliselt suur, kuna tarbin palju liha.

5.

6. Minu vee jalajälg tuli nende väheste toiduainete puhul üllatavalt suur. Teine fakt mida ei osanud
oodata oli, et banaanide jalajälg võib tulla nii suur, kuna tavaliselt taimed vajavad loomadega võrreldes
vähem vett.

Hüpotees pidas enam vähem paika, kuna loomsed toidud vajavad võrreldes taimsetega rohkem vett.

Klassikaasleste vee jalajälg oli enamvähem samasugune (mu jalajälg oli natuke väiksem).

Kõik tarbitud toitude päritoluriikide veeolud kuuluvad riskigruppi (ehk neis riikides on risk, et tulevikus ei
saja seal piisavalt vihma, et katta ära inimeste vajadused).

7. Igal tootel mida me tarbime söögiks on oma vee jalajälg. Taimsetel toitudel on see väiksem, kui
loomsetel. Suurem osa imporditud toiduainete päritoluriigid kuuluvad veeolude poolest
riskigruppidesse. Ehk kus võimalik, tuleks lokaliseerida toidu tootmist, selleks, et praegustel
päritoluriikidel oleks tulevikus väiksem vee puudus.

b. Menüü:

Riisiroog ubadega
Maguskartulipüee tofuga
Üleöö kaerahelbed
Riisinuudlid tofukastmega