• Millal saab tasakaaluülesannete lahendamisel kasutada lihtsustust (c>>x)?

Nagu loengus sai räägitud on selleks piiriks antud kursuse raames c>100*x. Põhimõtteliselt aga
sõltub see piir tegelikult teie tulemuselt oodatud täpsusest. Ligikaudsete arvutuste jaoks võib
piisata ka väiksemast erinevusest, täpsemate jaoks on aga vaja suuremat erinevust.
• Kas dissotseerumine ja lahustumine on sünonüümid?
Üldiselt ei ole – paljud ained lahustuvad ilma dissotseerumata. Erandiks on selles osas vees
lahustuvad soolad – nende lahustumisega kaasneb alati dissotsiatsioon.
• Kuidas täpsemalt toimub selektiivne sadestamine?
Kui meil on lahuses kaks iooni (näiteks kloriid- ja jodiidioonid, vastasiooniks mõlemal naatrium),
siis saab lahusest eraldada jodiidioonid lisades hõbeioone (näiteks hõbenitraadi lahust). Esimesena
hakkab sadenema vähemlahustuv sool (hõbejodiid) ja kui soolade lahustuvused on piisavalt
erinevad (siin peaks olema), siis on võimalik üks neist (hõbejodiid) täielikult (99.99%) lahusest
kätte saada, ilma et teine (hõbekloriid) hakkaks veel sadenema.
• Millest tuleneb vee tavaline kontsentratsioon 55,6M?
Üks liiter vett on üks kilogramm, mis omakorda on 1000/18=55.6 mooli.
• Kuidas on lahustumis- ja sadestumistasakaalud nii sarnased, et neid saab kirjeldada ühe
konstandiga?
Need on teineteise pöördprotsessid (lahustumine ja sadenemine).
• Mil moel aitab happe lisamine metallisulfiidi kohal olevasse lahusesse seda metalliiooni
lahusesse saada?
Väike kogus sulfiidiooni, mis on lahuses läheb happe toimel üle divesiniksulfiidiks, mis on väga
nõrk hape ja praktiliselt ei dissotseeru, seega sulfiidiooni kontsentratsioon väheneb oluliselt
(võrreldes näiteks Na2S lahusega) ja metallisulfiidist sade saab mõnevõrra lahustuda. Lisaks lendub
osa divesinksulfiidi lahusest gaasina.
• Kuidas saada iooni 100% lahusest kätte?
Ega ei saagi, kui just lahust kuivaks ei auruta (ja osa ioonist ei lendu mingi soola koostises).
• Rasklahustuva soola juures oli oluline tähis Q, aga sellest ei rääkinud me üldse. Mis see on?
Ikka seesama, mis üleeelmises loengus, ehk siis tasakaalukonstandiga analoogne avaldis, kus
tasakaalulisete kontsentratsioonide asemel on kirjas lihtsalt kontsentratsiooni. Seda kasutatakse
reaktsiooni Gibbsi energia arvutamiseks, kui kontsentratsioonid/rõhud ei ole standardsed.
Lähtudes Gibbsi energia väärtusest saab teha omakorda järeldusi, kas reaktsioon
(lahustumin/sadenemine) on iseeneslik või mitte.
• Millal kasutatakse komplekside puhul ebapüsivuskonstante?
Enamasti siis, kui püsivuskonstanti pole antud, aga ebapüsivuskonstant on kusagilt võtta (need on
ju teineteise pöördväärtused).
• Miks on slaididel ainete/ioonide ümber vahel kandilised sulud?
See tähistab nende (enamasti tasakaalulist) kontsentratsiooni.
• Kas lahustuvusel on ka mingi ühik?
Ikka, selleks on kontsentratsiooni ühik M (mol/dm3).
• Miks kompleksi moodustamine vähendab lahuses metalliiooni kontsentratsiooni?
Lahustuvuskorrutisse läheb vaba metalliiooni kontsentratsioon. Kui metalliioon on kompleksis, siis
ta enam ei ole vaba ja seega ei lähe ka arvesse.
• Kuidas tunda ära raskestilahustuv aine?
Ta lahustub praktikas väga vähesel määral (või sadeneb väga kergesti). Kui rääkida ülesannete
lahendamisest, siis peaks raskestilahustuva aine kohta olema antud lahustuvuskorrutis.
• Millised rasklahustuvad ained on kõige tüüpilisemad?
Ehk sulfiidid, ka karbonaadi ja hüdroksiidid. Aga loomulikult ei kehti see absoluutselt, näiteks
vastavate leelismetallide (ja veel terve rea teiste elementide selliste) ühendite kohta.
 • Kui palju mõjutavad nt. AgCl lahustuvust vees leiduvad soolad (kui tegemist pole RO-veega
või destilleeritud veega), NaCl esinemine ju mõjutab?
See sõltub ainult sellest, palju on lahuses kloriidioonide kontsentratsioon – teised anioonid
esimeses lähenduses (kui ei arvesta aktiivsusi) ei mõjuta.
• Kuidas on võimalik määrata lahustuvuskorrutisega küllastunud ja küllastumata lahust?
Kui ioonide kontsentratsioonid annavad Q avaldise, mis on võrdne lahustuvuskorrutisega, siis on
lahus küllastunud.
• Milleks meil sadestustasakaalusid vaja on?
Selleks, et ennustada, kui suur võib olla soola maksimaalne kontsentratsioon lahuses, millal ta
sadenema hakkab jne.