• Kas reaktsiooni kiirust saab mõjutada ka rõhku või veel midagi (peale temperatuuri)

muutes?
Gaaside puhul saab rõhuga kiirust mõjutada küll, aga see toime on pigem läbi kontsentratsiooni
kasvu (sama aine moolide arv väiksemas ruumalas tähendab ju suuremat kontsentratsiooni), seega
kiirus kasvab, aga kiiruskonstant mitte. Kõige mõjuvam kiirusele on tegelikult mingi
reaktsioonimehhanismi muutva aine (katalüsaator või inhibiitor) lisamine, mis võib kiiruskonstanti
muuta miljoneid kordi või isegi rohkem.
• Milline reaktsioon on lihtreaktsioon?
See on reaktsioon, mis toimub täpselt reaktsioonivõrrandis kirjapandud viisil, s.t. ei tekki
vaheühendeid, mis siis edasi reageerides annaksid lõpuks reaktsioonivõrrandi saaduste poole.
• Mis juhtub 2. järku reaktsiooniga, kui ühte lähteainet on liiga palju (s.t. jääb peale
reaktsiooni lõppu üle)? Kas reaktsioon käitub 1. järku reaktsioonina, kuna tema kiirus sõltub
ainult ühe aine kontsentratsioonist?
Küsimus on sõnastatud keeruliselt ja lihtsat vastust tal seetõttu ei ole. Püüan siis keerulise vastuse
lihtsaks kirjutada. Kui meil on olukord, et 2. järku reaktsiooni korral on ühte lähteainet lihtsalt üle,
siis esialgu kulgeb reaktsioon normaalselt 2. järku kineetika järgi. Kui meil ühte lähteainet jääb juba
nii vähe, et edasise reaktsiooni käigus teise reagendi kontsentratsioon enam praktiliselt ei muutu
(muutub väga vähe), siis jõuab reaktsioon pseudo-esimest järku staadiumisse, kus me võime selle
ülehulgas aine kontsentratsiooni lugeda ka konstandiks ja kasutada seetõttu “uut” kiiruskonstanti,
mis moodustub algse reaktsiooni kiiruskonstandi ja teise aine kontsentratsiooni (konstantne!)
korrutisest.
• Miks ei saa teist järku reaktsioone iseloomustada poolestusajaga?
Tegelikult isegi saab, aga konks on selles, et siis tuleb anda ka ainete kontsentratsioonid, sest teist
järku reaktsiooni poolestusaeg (s.t. aeg mille jooksul kontsentratsioon mõnel ainel väheneb kaks
korda) sõltub lähteainete kontsentratsioonidest.
• Kas on võimalik, et temperatuuri tõstmisel muutub ka reaktsiooni järk?
Põhimõtteliselt küll. See tähendab, et kõrgemal temperatuuril saab võimlikuks mõne teise
reaktsiooni kulgemise tee kasutamine.
• Kas leidub ka juhte, kus põrkumisenergiast sõltumatult mitte mingil juhul reaktsioone ei
toimu?
Keemilises mõttes küll, samas nähakse CERN-is tublisti vaeva osakeste (k.a. aatomite, ioonide)
omavahel suure energiaga kokku põrgatamisega, et näha võimalikke tuumareaktsioone jms.
• Kas iga reaktsiooni saab “lahti harutada” lihtreaktsioonideks, mis alluvad kineetika
põhipostulaadile?
Ma arvan küll…
• Kui kaua võib kesta 2. järku reaktsioon?
See on küsimus, millele on pea võimatu vastata – ilmselt lõpmata kaua, sest olukorda, kus
vähemalt üks lähteaine on 100% ära reageerinud vist ei õnnestu saavutada, mõned ringiuitavad
molekulid ikka jäävad.
• Kas reaktsiooni läbiviimiseks võib kasutada igasugust aktivatsioonienergia allikat (löök,
säde, soojus)? Kas on selliseid aineid, mis reageerivad ühte sorti energiale, aga teisele mitte
(näiteks plastilised lõhkeained)?
Üldiselt reaktsiooni toimumiseks piisab siiski aktivatsioonienergiast. Samas, sageli on reaktsiooni
(k.a. plahvatuse) soovitud viisil läbiviimiseks vaja lisaks teatud energiahulgale veel muude
tingimuste täitmist (näiteks aine piisavat tihedust, et ahelreaktsiooni ahela kandjad ei saaks
desaktiveeruda enne ahela ülekandeks vajalikku põrget järgmise molekuliga).
• Kas Arrheniuse võrrandi eksponendieelne kordaja on aine jaoks kindel suurus või sõltub see
konkreetse reaktsiooni läbiviimise tingimustest?
See on konstant konkreetse reaktsiooni jaoks, mis ei sõltu temperatuurist.
• Kas kõiki reaktsioone on võimalik aeglustada ja kiirendada?
Minu teada küll, vähemalt põhimõttelisi takistusi ei tohiks olla.
• Kuidas tõestada aktiveeritud oleku teooriat?
Teadus ei ole üldiselt matemaatika, kus asju tõestatakse – siin me pigem üritame neid ümber
lükata ja teooria, mida pole siiani veel ümber lükatud, ongi praegu õige. Aktiveeritud oleku teooria
ümberlükkamiseks sobiks näiteks reaktsioonid, mis oleksid tõeliselt negatiivse
aktivatsioonienergiaga (siia alla ei sobi aktivatsioonibarjäärita reaktsioonid, kus reaktsiooni
toimumiseks on vaja ainult kahe osakese kohtumist ruumis – mida suuremaks lähevad osakeste
kiirused, seda väiksem on tõenäosus, et nad ka reaktsiooni toimumiseks vajalikuks ajaks kokku
jäävad).
• Kas leidub olukordi, kus eksotermilise reaktsiooni kiiruse tõstmine temperatuuri tõstmisega
võib olla kasulik, kuigi see nihutab tasakaalu lähteainete suunas?
Kindlasti, eriti kui on olemas teisi viise tasakaalu soovitud suunas “tagasi” nihutamiseks (näiteks
ammoniaagi sünteesil seotakse ammoniaak gaasisegust vesilahusesse).
• Kas teadmised selle kohta, millest sõltub näiteks osoonikihi lagunemine, aitavad ka kuidagi
selliseid ebasoovitavaid protsesse peatada või aeglustada?
Kindlasti, näiteks teadmised osooni lagunemise kohta maa atmosfääris viisid selleni, et keelustati
teatud tüüpi ainete kasutamine külmutusseadmetes ja mujal (klorofluorosüsivesinikud), et vältida
osoonikihi lagunemist ja see on ka mõjunud.
• Kas on olemas reaktsioone, mille kiirus temperatuuri tõstmisel väheneb?
On ikka, esiteks võib see nii olla keerulisemate reaktsioonide korral (sisaldavad tasakaalu, mis
nihkub temperatuuri tõstmisel lähteainete poole). Teiseks on olemas ka mõned
elementaarreaktsioonid, mis toimuvad ilma aktivatsioonienergiata, s.t. reaktsiooniks on vaja vaid
kahel sobival osakesel ruumis kohtuda. Siin võib suur kineetiline energia saada takistuseks, sest
kõrgema energia korral on saadusel lihtsam jälle algosakesteks rebeneda.
• Miks aktiivsete põrgete teooria ei sobi vedelikes toimuvate reaktsioonide jaoks?
Seal on molekulid pigem pidevas võnkumises üksteise ümber ja gaasifaasis toimuvaga sarnaseid
suure kineetilise energiaga põrkeid ei ole.
• Kuidas on võimalik null-järku reaktsioon, kui järk on määratud lähteaine(te) ees olevate
kordajate summaga? Kas siis lähteaineid polegi?
Teie poolt osundatud seos kehtib ainult elementaarreaktsioonide korral. Null-järku reaktsioon
tähendab tegelikult seda, et reaktsiooni kiirus ei näi sõltuvat kontsentratsioonist. Loengust toodud
näites 2NH3 = N2 + 3H2 (kuuma plaatinatraadi pinnal) sõltub reaktsiooni kiirus vaid traadi pinnale
jõudnud molekulide arvust ja see on suhteliselt sõltumatu kontsentratsioonist (kui traadi pind on
väike ja ammoniaagi kontsentratsioon suur), kuni kontsentratsioon saab piisavalt madalaks. Seega
võib tõesti öelda, et päris null-järku reaktsioone pole olemas, aga mõned näivat olevat null-järku,
sest ühe reaktsioonis osaleva aine (katalüsaatori) kontsentratsioon on teisest palju väiksem (seega
on tegu tegelikult pseudo-nulljärku reaktsiooniga).
• Kuidas toimub ahelreaktsiooni initsieerimine – molekulid peaksid ju vältima sellistele
ebastabiilsetele kujudele minemist?
Molekulid tõepoolest väldivad ebastabiilsele kujule minemist, aga vahel saab neid siiski sundida,
näiteks saab kloori molekuli sobiva lainepikkusega valgusega ära lõhkuda ja edasi hakkabki
toimuma ahelreaktsioon. Teine võimalus on kasutada mõnda ainet, mis kergesti laguneb
radikaalideks (näiteks mõni orgaaniline peroksiid R-O-O-R) ja olukorras, kus tal on kõrval palju
sobivaid molekule, millega ahelreaktsiooni algatada, saabki nii seda teha (näiteks eteeni
polümeriseerimisel).
• Mis on inhibiitor ja kuidas sellega reaktsiooni kiirust aeglustatakse?
See on aine mis toimibki “negatiivse” katalüsaatorina, s.t. aeglustab oluliselt reaktsiooni, näiteks
tõelist katalüsaatorit blokeerides.
 • Mida kujutab endast unikaalne reaktsiooni kiirus?
Rääkisin loengus, et üldiselt sõltub reaktsiooni kiirus kõige muu kõrval ka sellest, millise reaktsiooni
lähteaine või saaduse järgi me seda arvutame/avaldame, kuna kui reaktsioonis osalevate ainete
ees pole samad kordajad, siis on ka nende kontsentratsioonide muutused erinevad. Unikaalse
kiiruse korral kasutame definitsiooni, kus kiirus on läbi jagatud vastava aine ees
reaktsioonivõrrandis oleva kordajaga (stöhhiomeetriakordaja) ja kiirus siis enam ei sõltu sellest,
millise aine järgi teda arvutada.
• Mis on gravimeetriline analüüs?
See on analüüs, kus määratav aine sadestatakse lahusest välja, kuivatatakse ja seejärel kaalutakse.
Saadud aine massi järgi arvutatakse määratava aine kontsentratsioon lahuses.
• Kui kõigi reaktsioonide kiirus temperatuuri tõstmisel kasvab, kas siis poleks mõistlik viia
reaktsioone läbi võimalikult kõrgel temperatuuril?
See on huvitav mõttekäik, mis kahjuks pole alati väga praktiline – kõrgemal temperatuuril võivad
hakata toimuma ka teised, meile soovimatud reaktsioonid (näiteks saaduste lagunemine), samuti
nihutab temperatuuri tõstmine alati tasakaalu endotermilise reaktsiooni suunas, mis ei pruugi olla
meie soovidega kooskõlas.
• Kas on reaktsioone, kus alguses kiirus langeb, aga siis mingil hetkel hakkab kasvama?
On, need on nn autokatalüütilised reaktsioonid, kus piisava koguse saaduse korral hakkab see
saadus reaktsiooni kiirendama. Sellise reaktsiooni näiteks sobib Fe2+ iooni oksüdeerimine
kaaliumpermanganaadiga – tekkiv Fe3+ katalüüsib seda reaktsiooni. Aga ka siin toimub reaktsiooni
aeglustumine peale maksimaalse kiiruse saavutamist.
• Arusaamatuks jäi, miks peab reaktsiooni kiirus olema mol/(l*s)?
Kiirus väljendab kontsentratsiooni muutu (see on meil enamasti molaarne, s.t. mol/l AKA mol/dm3)
ajaühiku (sekund – s) kohta.
• Kas reaktsioonivõrrandi järgi saab öelda, mis järku reaktsiooniga on tegu?
Enamasti ei saa, erandiks on vaid elementaarreaktsioonid. Samas ei tea me kunagi vaid
reaktsioonivõrrandi järgi öelda, kas tegu on elementaarreaktsiooniga või mitte.
• Kas katalüsaatori kasutamine rikub energia jäävuse printsiipi?
Kindlasti mitte!
• Kuidas tegelikult saada teada, mis järku reaktsiooniga on tegu?
Ilmselt tuleks mõõta reaktsiooni kiiruse sõltuvus ajast ja vastavat eksperimentaalset sõltuvust
analüüsida. Või lihtsalt muuta lähteainete kontsentratsioone – ühe lähteaine kontsentratsiooni
tõstmine 2 korda kiirendab reaktsiooni 2 korda, kui reaktsioon on selle reagendi järgi esimest järku,
4 korda, kui teist järku (4=22) ja kui reaktsiooni kiirus ei muutu, siis on reaktsioon selle aine järgi
null-järku.
• Kuidas saab aktivatsioonienergiat mõõta, kui tekkiv aktiveeritud kompleks on äärmiselt
ebastabiilne ja reageerib kohe edasi?
Otseselt ei saagi mõõta, aga kui mõõta reaktsiooni kiiruse (kiiruskonstandi) sõltuvust
temperatuurist, siis nendest andmetest saab aktivatsioonienergia kätte. Teine võimalus on
kasutada modelleerimist, kus osakese stabiilsus ei sea meile piire.
• “Reaktsiooni toimumiseks peab olema piisvalt energiat aktiveeritud kompleksi tekkeks.”
Mida tähendab „piisvalt“?
Rohkem kui Ea Arrheniuse võrrandis.
• Kas ahelreaktsiooni toimumiseks on alati vajalikud radikaalid?
Ei, oluline on, et oleks tagatud ahela edasikandumine, s.t. piisavalt aktiivsete osakeste teke.
Nendeks osakesteks võivad olla ka hoopis neutronid (tuumareaktsioonide korral).
• Kui temperatuuri tõsta kümme kraadi, siis kiireneb reaktsioon keskmiselt kaks korda. Kas
see kehtib ka oluliselt suuremate temperatuuri muutuste korral?
Kehtib, kui sellega ei kaasne reaktsioonimehhanismi (-tee) muutumist. See keskmiselt kaks korda
kiirenemine 10 kraadi kohta tuleneb aga keskmistest reaktsioonide aktivatsioonienergiatest.
• Milleks on vaja teada reaktsiooni järku?
Sellest lähtudes me teame, millise võrrandi järgi arvutada reaktsiooni kiirust või ka aega, mis kulub
etteantud kontsentratsiooni muutuse saavutamiseks.
• Kas reaktsiooni kiiruse mõõtmine on oluline ka lihtinimesele?
Kindlasti, kui te näiteks tegelete kokakunstiga, on teie jaoks oluline, kui kaua näiteks liha küpsetada
(kui kiiresti reaktsioon toimub), et ta piisavalt küpsenud oleks ja samas üle ei küpseks.
• Miks on kiiruse avaldises miinusmärk? Kiirus ei saanud ju negatiivne olla?
Miinusmärk on avaldises (v=-d[R]/dt) seetõttu, et reaktsiooni lähteaine kulub ära, s.t. tema
kontsentratsioon väheneb ja nagu te ise kirjutasite – kiirus ei saa negatiivne olla.
• Miks ei saa reaktsiooni järk olla suurem kui kolm?
Enam kui kolme molekuli üheaegne kokku põrkamine on liiga väikese tõenäosusega.
• Kuidas mõjutab aktivatsioonienergia reaktsiooni kiirust?
Otseselt, Arrheniuse võrrandi kaudu – suuremale aktivatsioonienergiale vastab väiksem
kiiruskonstant (kui me eeldame, et eksponendieelsed faktorid on võrdsed).
• Miks reaktsioonid toimumise käigus aeglustuvad?
Vastavalt kineetika põhipostulaadile on kiirus seotud lähteaine kontsentratsiooniga. Reaktsiooni
käigus see väheneb ja samamoodi väheneb siis ka kiirus.
• Kas põlemine puhtas hapnikus toimub kiiremini kui ohus?
Jah, kui te näiteks viite hõõguva tiku hapnikuga täidetud nõusse süttib tikk põlema…
• Kuidas/kas üldse mõõdetakse kristalliseerumise kiirust?
Miks mitte mõõta? Võtate mingi aja möödumisel kristalli lahusest välja ja kaalute ära näiteks, kui
uurite monokristalli kasvamise kiirust. Või võtate lahusest proovi ja määrate sealt sadeneva aine
kontsentratsiooni.
• Kas mõõdetakse ka reaktsioonide kiirendusi?
Minu teada mitte, kuna sellist asja tavaliselt ei esine, s.t. reaktsioonid aeglustuvad kulgemise
käigus. Kas teil on mõni hea idee, milleks see kiirenduse mõõtmine võiks kasulik olla? Andke teada
ja teeme ära!
• Milleks määratakse reaktsiooni kiirust?
Selleks, et leida kiiruskonstanti, reaktsiooni järku ja mehhanismi. Neid teades saab teha olulisi
ennustusi reaktsiooni toimumise kohta.
• Kumba kasutatakse tihedamini, kas spektromeetrilist või potentsiomeetrilist meetodit?
Pakun, et spektrofotomeetrilist meetodit – iga molekul neelab valgust mingil lainepikkusel
(vähemalt UV-s), aga potentsiomeetriliselt saab määrata vaid ioonide kontsentratsioone, kui on
olemas vastav ioonselektiivne elektrood (mille potentsiaal sõltub ainult selle iooni
kontsentratsioonist).
• Kas seda on ka füüsiliselt näha, kui toimub reaktsiooni aeglustumine?
Võib olla näha (aga ei pruugi), näiteks alguses puuhalg põleb leegiga, aga hiljem ainult hõõgub.
• Kuidas keerulisemate reaktsioonimehhanismide puhul järku määratakse?
Ikka vaadeldakse seda, kuidas reaktsiooni kiirus sõltub lähteainete kontsentratsioonidest.
• Kas poolestusaja leidmiseks on olemas ka mingisugune valem?
On, tuletasime selle loengus näidisülesannet lahendades…
• Kuidas on võimalik, et reaktsioon ei jõua kunagi lõpuni (mainisite loengus)?
See on teoreetiliselt nii, veidi sarnaselt kuulsa Zenoni apooriaga kilpkonnast ja Achilleusest – mida
vähem lähteainet järgi jääb, seda aeglasem on reaktsioon ja kui (limiteerivat) lähteainet on järgi
üks molekul on reaktsioon lõpmata aeglane.
• Millist järku reaktsioonide alla saab liigitada ensüümide katalüüsi?
See sõltub konkreetsest reaktsioonist ja selle läbiviimise tingimustest, kui ensüümi on väga vähe ja
substraati väga palju, siis alguses 0-järku. Aga hiljem võib reaktsioon olla ka 1. või 2.-järku.
• Kui reaktsioonikiirus kahaneb temperatuuri tõustes, siis kas Arrheniuse võrrandis on
aktivatsioonienergia negatiivne?
Jah, nii tuleb välja.
• Kas esimest järku reaktsiooni on võimalik muuta mõnda teist järku reaktsiooniks? Kuidas?
See sõltub mitmest asjaolust – näiteks reaktsioonimehhanismist. Keerukama mehhanismiga
reaktsiooni järgu muutmine peaks olema lihtsam ja võimalikuks võib osutuda ka järgu
suurenemine. Lihtreaktsiooni korral ei tohiks see võimalik olla, kui me just katalüsaatoriga
reaktsioonimehhanismi ei muuda (aga siis pole see enam lihtreaktsioon).
• Kas kahe lähteainega reaktsioon saab ka olla esimest järku reaktsioon?
Jah, kui see ei ole lihtreaktsioon.
• Kuidas alandatakse temperatuuri, millel reaktsioon toimub, piisavalt ruttu, et saada täpseid
mõõtmistulemusi?
Näiteks vedela lämmastiku lisamisega.
• Kui aktiveeritud kompleksi jaoks pole saadaval piisavalt energiat, siis kas see laguneb lõpuks
lähteaineteks, ja kui on siis produktideks?
Ei, päris nii see ei ole. Kui pole piisavalt energiat, siis aktiveeritud olekut ei tekki. Kui energiat on
piisavalt, siis tekkib, aga edasi võib ta ikka laguneda nii saadusteks kui lähteaineteks.
• Kuidas mõjutab kiiruskonstant reagendi poolestusaga?
Mida suurem konstant, seda lühem poolestusaeg.
• Mida kasutatakse üldiselt reaktsiooni inhibiitorina (nt mis aine)?
Universaalset inhibiitorit ei ole, igale reaktsioonile tuleb leida oma inhibiitor (kui võimalik). Näiteks
paljud ravimid on inhibiitorid.
• Kas ahelreaktsioonid saavad toimuda ainult lagunemisprotsessis?
Ei, kindlasti mitte. Näiteks kasutatakse ahelreaktsioone eteenist polüeteeni valmistamiseks (hoopis
liitumisreaktsioon).
• Millistes lahustes toimuvate reaktsioonide korral saab kasutada ka Arrheniuse võrrandit?
Arrheniuse võrrand on suhteliselt universaalselt kasutatav.
• Kas reaktsiooni kiirust on võimalik mõjutada elektromagnetiliselt, näiteks footonite abil?
Osadel reaktsioonidel kindlasti (kuna see tõstab reageerivate osakeste energiat).
• Millistes olukordades on tavaliselt vaja teada reaktsioonikiiruse täpset graafikut?
Näiteks siis kui me tahame määrata reaktsiooni järku.
• Te ütlesite, et me arvutame kiirus "+" märkiga, aga valemis (slaid, kus on HI lagunemine )
kiirus(H2)= -1/2 kiirus(HI). Miks siin asub "-" ?
∆[𝐻𝐻 ] ∆[𝐻𝐻𝐻𝐻]
Kirjas oli, et 2 = −12 . Miinus tuleneb siin sellest, et HI on lähteaine ja tema kontsentratsioon
∆𝑡𝑡 ∆𝑡𝑡
ajas väheneb – selleks, et kiirus oleks positiivne, peame lisama delta ette miinuse.