On väga tore, et installatsiooni näituse avamisele tuli nii palju rahvast, sealhulgas linnapea ja

aselinnapea. Meie tegemisi toetasid paljud inimesed, sealhulgas ka põhikooli direktor, mille üle me
oleme tänulikud. Saime aru, et ka tema on näitust vaatamas käinud, mis on väga tore!
Kuid on äärmiselt kahetsusväärne, et laste kunstiteost jälle väga üheselt tõlgendatakse ja
ebasobivaks hinnatakse. Installatsiooni nimi on „Dire kabinet“. Esialgne teose idee küll tuli lastel
inspireerituna sellest, et vanast koolimajast lahkutakse ja kuhu läheb direktor, ehk millises ruumis ta
edaspidi töötama hakkab. See näitab ilmselgelt laste hoolivust oma direktori suhtes.
Tudengitega suheldes, kes olid laste juhendajad, leidsid nad, et see (teos)on hea ühiskonna peegel
ja hea mõtlemisaine ning jah, pole ju mõeldud konkreetset inimest, see on see, kuidas laste arust asi
käib.
..see on teose osa ja lapsed ise jõudsid selleni. Nad ei lisanud seda sinna, et kellegile kahju teha .
Lapsed ju ei taha päriselt direktorit põõsa alla saata. Lapsed mõtlesid, mis seal kabinetis olema
peaks .

Väljavõte tänase „Läänlase“ artiklist näituse kohta: Esialgu võib tihedate sirelipõõsate vahele
peitunud „Dire kabinet“ märkamatuks jääda, kuid selle avastajale pakub see kooli üht tähtsamat
ruumi kujutav töö parajalt huumorit ja ehk ka mälestusi oma kooliajast. Olemas on kirjutuslaud,
millel pooleli joodud kohvitassid, ajaleht ja mingid paberid. Üllatuslikult ka poolik pudel kangemat
ja pisike viinapits. Kõrval kasvavast puust on saanud kirev tunniplaani stend, riiulilt leiab olulisi ja
mitte nii olulisi raamatuid.
Ei puudu ka presidenti kujutav raamitud foto. Teravam silm leiab kirjutuslaua alt riiulilt paokil
seifi, milles vedeleb kummiga kinnitatud rahapatakas. Seifi taga paistavad veel mõned poolikud
alkoholipudelid. Kas viitab see installatsioon ühiskonnas ikka ja jälle üles kerkivatele korruptsiooni
juhtumitele või lihtsalt direktorite pingelisele tööle, pole teada. Teada on vaid see, et vana põhikooli
hoone seisab mõne aasta pärast tühjana, sest koolirahvas saab endale tuttuue maja.

Töö autorid Gloria Luisa Eberle, Leana Arro, Carmen Gekk ja Keldi Ketlin Mõttus on pisut mures,
kuhu kolib direkor, kes loodetavasti näeb teema laiemat aspekti ja annab oma õpilaste üle vindi
keeramise andeks.

TEIE:Kas me (linnavalitsus) ja näituse külastajad võime oletada, et Anne Mahoni

töölaual seisab igapäevaselt viinapits koos pooliku pudeliga? Kust mujalt, kui päriselust
õpilased inspiratsiooni ammutavad?

Direktor Mahoni töölaual viinapudel kohe kindlasti EI seisa ja selles pole mõtet kahelda ka pärast
selle kunstiteose nägemist. Kas pole see rekvisiit pigem tõenduseks selle kohta, et meie ühiskonnas
tervikuna maandatakse pingeid alkoholiga ? Seda on ka lapsed näinud.
TEIE: Kas kui lapsed kajastavad läbi kunsti väärtusnorme, et direktor võiks musta närvi
maandamiseks viinapudeli avada (nagu nad ise oma projekti tutvustuses ütlesid), pole mitte
õpetajate ja juhendajate ülesanne nende lennukaid mõtteid pedagoogiliste vaatenurkadega rikastada
ja lapsi õigele rajale suunata?

Lastele kunsti õpetades on väga oluline neil teada, et neil on vabadus oma töödega väljendada
mistahes mõtteid, aga nad peavad oskama neid põhjendada. Nad põhjendasid oma arusaama elust,
et pingeid maandatakse alkoholiga. Nad teavad, et igal direktoril on pingeline töö. See töö on
omamoodi diskussiooni tõstatamine: kui ühiskonnas aktsepteeritakse üldjuhul alkoholi tarbimist ja
tarbijaid, siis kas direktor on ka inimene või tabuteema ? Oleks olnud väga ebapedagoogiline lastele
ütelda, et teatud asju ei tohi kunsti kaudu väljendada.
Meie lahendus on muidugi see, et eemaldame alkoholipudelid linnavalitsuse ettekirjutuse kohaselt,
sest soovime siin linnas edasi tegutseda, ja ka edaspidi kunstiprojekte ette võtta.