TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL

UNIVERSITIY OF APPLIED SCIENCES

AURELIUS AUGUSTINUS
Pihtimused
Referaat

Õppeaines: Teadusfilosoofia

Masinaehitusteaduskond

Õpperühm: KMI 11

Üliõpilane: Veiko Kook

Juhendaja: E. Mesimaa

Tallinn 2010

1
 1. Sisukord

1. Sisukord 2

2. Sissejuhatus 3

3. Elulookirjeldus 4

3.1. Lapsepõlv 4

3.2. Õpingud ja õpetajaamet 4

3.3. Kuidas temast sai kristlane 4

4. Õpetus 8

5. ``Pihtimused´´ 10

6. Lõppsõna 11

7. Kasutatud kirjandus 13

2
 2. Sissejuhatus

Käesolev töö proovib lühidalt anda ülevaate Aurelius Augustinuse elust ja tema teosest
``Pihtimused´´.

Tänapäeval käsitletakse seda teost enamasti autobiograafiana, tolleaegne ühiskond aga võttis
seda ka piibli tõlgendusena.

3
 3. Elulookirjeldus

3.1. Lapsepõlv

Aurelius Augustinus ehk Augustinus Hippost (13. november 354 Tagaste, Numiidia – 28.
august 430 Hippo Regius) oli mõjukaim hilisantiigi kristlik õpetlane, õigeusu ja katoliku kiriku pühak,
Kiriku doktor.

Augustinus on nii kirjanduslikus kui ka teoloogilises mõttes

ladina kirikuisadest üks suuremaid. Kuni 13. sajandini oli tema õpetus
lääne kristluses domineeriv.

Augustinus sündis Tagaste (Tajelt) linnas (praegu tuntud Souk

Ahras'i nime all Alžeerias) 13. novembril 354. aastal. Sealne maa oli Rooma võimu all juba Kartaago
linna vallutamisest saati umbes 500 aastat enne Augustinuse sündi. Tagaste oli väike linn, millel
puudus oma ülikool. Augustinuse vanemateks olid Patricius ja Monica, kes kuulusid keskklassi
(kodanlased). See tähendas seda, et nad ei olnud piisavalt rikkad selleks, et maksta täielikult
Augustinuse hariduse eest, kuid omasid piisavalt raha selleks, et saata Augustinus kusagile kooli.
Augustinuse ema Monica oli kristlane, tema isa Patricius uskus aga Rooma jumalustesse. Ta võttis
vastu kristluse alles oma surivoodil. Patricius oli just see, kes püüdis avastada Augustinuse talente ja
tema unistuseks oli, et tema pojast saaks ühel päeval kuulus retoorik ja oraator.

3.2. Õpingud ja õpetajaamet

Vanemad koolitasid poissi, et ta saaks edukaks ja jõukaks. Isa soovis, et poeg saaks
advokaadiks. Umbes aastal 365 saatis isa Augustinuse õppima kodulinnast 24 km kaugusel asuva
Madaura linna kooli, kus too pani aluse oma vanarooma kirjanduse, sealhulgas Cicero, ja ladina keele
grammatika tundmisele. Augustinus ei tahtnud saada advokaadiks, vaid retoorikaõpetajaks. Madauras
valitsenud paganliku õhkkonna ja ladina klassikute õppimise tõttu kaugenes poiss kristlusest. Aastatel
369–370 ta õppimisega ei tegelnud ning elas kodulinnas, sest õpinguteks Madauras ei jätkunud raha.

4
 Aastal 370 või 371 Augustinuse isa Patricius suri pärast
kristlaseks saamist, Augustinus aga hakkas oma isa jõuka sugulase
Romanianuse toel Kartaagos retoorikat õppima. Selles suures
sadamalinnas ja halduskeskuses, mis oli kurikuulus oma luksuse,
vabade kommete ja idamaiste obstsöönsete riituste poolest, heitis
meheikka jõudnud Augustinus range kristliku eluviisi kõrvale. Ta
õppis küll innukalt ja väga edukalt retoorikat, kuid oma kirglikkuse
ja meelelisusega sattus ta armuseikluste keerisesse. Asi lõppes
sellega, et ta võttis varsti konkubiini, kes oli pärit Aafrikast, kuid
tema täpsem päritolu ega nimi pole teada. Nad elasid koos viisteist aastat. Augustinuse teisel Kartaago-
aastal (372) sündis neil poeg Adeodatus ('Jumalast antu'), kes oli andekas ning valmistas
Augustinusele õnne ja rõõmu, kuid suri juba 389, olles koos isaga kristlusse pöördunud, mis neid
lähendas.

Cicero dialoog "Hortensius" äratas Augustinuses huvi filosoofia vastu. See raamat taaselustas
tema vahepeal kaotsi läinud usu Jumalasse, kuigi seal polnud Kristust mainitud, ning tekitas temas usu,
et tarkust on võimalik saavutada. Ta otsis seda tarkust kristlaste Pühakirjast, et oma sisemisele
võitlusele lahendust leida. Ent Piibel teda ei paelunud, jäädes tema silmis Cicero raamatule alla. Ta
pöördus hoopis manilusse. Augustinusele tundus, et see õpetus esitab tõde mõistuspäraselt, erinevalt
kristluse barbaarsetest ideedest ja ebaloogilistest õpetustest. Manilus tundus talle kristluse kõrgema
filosoofilise vormina, täiuslikumana kõigist senistest usunditest. Manilus tundus lahendavat kristlikule
õpetusele komistuskiviks oleva kurjuse probleemi. Augustinusele meeldis manilus ka sellepärast, et ta
ei eeldanud meeltega tajumatut mittemateriaalset reaalsust. Oma kired ja meelelised ihad sai
Augustinus nüüd omistada kurjale põhjusele väljaspool iseennast.

Kristlusest eemaldunud Augustinus naasis 373. aasta lõpus või 374 Tagastesse ning õpetas seal
grammatikat ja kirjandust. Ta kogus enda ümber väikese õpilaste ringi, kuhu kuulus ka Tagastest pärit
Alypius, kellest sai tema lähedane sõber. Augustinuse ema Monica kurvastas väga selle üle, et poeg oli
manilusse pöördunud ning pööras sinna ka oma sõpru, sealhulgas Alypiuse. Augustinus pilkas ema
püüdu hingeõndsust pälvida. Mõnda aega elas Augustinus seetõttu emast lahus. Piiskop lohutas
Augustinuse ema, öeldes, et nii suurte pisarate poeg ei saa hukka minna.

5
 Sügisel 374 avas ta Kartaagos retoorikakooli. Seal elas ta koos konkubiiniga ja oma lapse
Adeodatusega. Ta võitis luuleauhinna näidendi eest, mis ei ole säilinud, ja avaldas oma esimese
proosateose "De pulchro et apto" ("Kaunist ja sündsast").

Kartaagosse jäi ta aastani 383, mil ta kolis Rooma, sest lootis Roomast leida viisakamaid ja
sõnakuulelikumaid õpilasi ning suuremat karjääri teha. Enne Rooma minekut lõi tema usk manilusse
kõikuma, sest Kartaagosse saabunud manilaste piiskop Faustus, kes oli küll lahke ja sõbralik, ei
suutnud anda Augustinusele rahuldavaid vastuseid näiteks küsimustele, kust pärineb kindlus inimese
mõtetes, miks kaks alget on igaveses konfliktis, ja muudele küsimustele.

Roomas avas Augustinus retoorikakooli. Kuigi õpilased olid seal viisakad, oli neil kombeks
enne õppemaksu tasumist teise kooli üle minna. Seetõttu hankis Augustinus 384 endale Mediolanumis
retoorika munitsipaalprofessori koha. Roomast lahkudes oli ta usu manilusse juba peaaegu kaotanud ja
talle oli üha enam meeldima hakanud akadeemiline (Uue Akadeemia) skeptitsism, kuigi ta jäi
ametlikult manilaseks ja pooldas endiselt mõnda manilaste seisukohta, näiteks nende materialismi.

3.3 Kuidas temast sai kristlane

Milanos kuulas Augustinus piiskop Ambrosiuse jutlusi kristliku Pühakirja üle. Augustinus oli
valmis saama uuesti katehhuumeniks (usuõppijaks ehk kuulajaks), kuigi ta ei olnud veel kristluse
tõesuses veendunud. Ka kired olid tal veel liiga tugevad. Ema oli talle valmis vaadanud tüdruku,
kellega poeg peaks abielluma. Monica lootis, et abielu aitab Augustinusel oma elu parandada. Kuid
Augustinus ei jõudnud abiellumise aega ära oodata ja võttis uue armukese Adeodatuse ema asemel,
kellest ta oli suure kurvastusega lahku läinud, et abielluda.

Sel ajal luges Augustinus mingeid platonistlikke traktaate Victorinuse tõlkes, mis tõenäoliselt
olid Plotinose Enneaadid. Uusplatonismi mõjul loobus ta materialismist ja ning aktsepteeris
mittemateriaalse reaalsuse idee. Peale selle näitas Plotinose õpetus sellest, et kurjus ei ole midagi
positiivset, vaid ilmaolek, kuidas saab kurjuse probleemi lahendada ilma manilaste dualismita. Nii
veendus Augustinus kristluse mõistuspärasuse võimalikkuses ja hakkas uuesti lugema Uut Testamenti,
eriti Pauluse kirju. Need kirjutised ärgitasid elama tarkuse kohaselt.

Vana preester Simplicianus rääkis Augustinusele uusplatoonik Victorinuse pöördumisest

kristlusse, nii et Augustinus "põles ihast toimida nõndasamuti" ("Pihtimused", 8, 5). Keegi Pontitianus

6
rääkis Augustinusele Egiptuse Püha Antoniuse elust, mis tekitas Augustinusel rahulolematuse
omaenda kõlbelise seisundiga ("Pihtimused", 8, 7). Järgnes pinev kõlbeline võitlus, mis kulmineeris
kuulsa stseeniga tema maja aias. Teisel pool müüri hüüdis keegi laps mitu korda "Tolle lege! Tolle
lege!" ("Võta, loe!"), mispeale Augustinus, kes pidas seda sõnumiks endale, tegi Uue Testamendi
huupi lahti ja luges: "Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis,
mitte prassimises ega purjutamises, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse
Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!" (Rm 13, 13–14) See pani pitseri
tema kõlbelisele pöördumisele ("Pihtimused", 8, 8–12), mis järgnes intellektuaalsele pöördumisele.
See stseen leidis aset suvel 386.

Kopsuhaiguse ettekäändel loobus Augustinus professori kohast ja peatus Cassiciacumis, et

lugedes, mõeldes ja sõpradega arutades kristlikku religiooni paremini tundma õppida, kasutades
uusplatonismi mõisteid ja motiive. Tema arusaamine kristlusest oli veel ebatäielik ja tugevama
uusplatoonilise värvinguga kui hiljem. Sellest perioodist pärinevad teosed "Contra Academicos"
("Akadeemikute vastu"), "De beata vita" ("Õndsast elust") ja "De ordine" ("Korrast").

Pärast Mediolanumisse naasmist kirjutas ta "De immortalitate animae" ("Hinge surematusest")

ning alustas teost "De musica" ("Muusikast"). Umbes samast ajast pärineb ka teos "Soliloquia"
("Monoloogid").

Vaiksel laupäeval 387 Ambrosius ristis Augustinuse. Pärast seda asutas Augustinus Africasse
tagasi minema. Tema ema Monica, kes oli tulnud Itaaliasse, suri Ostias, kus nad laeva ootasid.
Augustinus lükkas Africasse mineku edasi ning kirjutas teosed "De libero arbitrio" ("Vabast tahtest"),
"De quantitate animae" ("Hinge kvantiteedist") ja "De moribus ecclesiae Catholicae et de moribus
Manichaeorum" ("Katoliku kiriku kommetest ja manilaste kommetest"). Sügisel 388 naasis ta
Africasse.

7
 4. Õpetus

Augustinus oli eeskätt teoloog, kuid teda peetakse ka filosoofia klassikuks. Enamik teoseid on
kas puhtteoloogilised või on seal teoloogia ja filosoofia läbi põimunud. Mõned teosed ("De libero
arbitrio", "De beata vita", "De immortalitate animae") on põhiliselt filosoofilised.

Augustinusel puudub filosoofiline süsteem. Ta kasutab väljendeid, mille täpne tähendus pole selge.

Filosoofiat tuleb enamasti välja noppida tema teoloogilistest teostest. Muuhulgas leidub raamatus "De
Trinitate" tunnetusteooriat, teoses "De Genesi ad litteram" seemnelogoste teooria sugemeid ja
"Pihtimustes" ajakontseptsioon.Augustinusel oli filosoofia allutatud teoloogiale, sest arul puudub
võimalus jõuda tõeni ilma ilmutuseta.

Jumala olemasolu saab küll mõistuspäraselt põhjendada, kuid tähtsam kui intellektuaalne
nõustumine Jumala olemasoluga on Jumala tahte tegelik järgimine, mis nõuab Jumala armu. Päästva
tõeni jõudmine nõuab langenud ja lunastatud inimesel Jumala armu. Jumalatõestus on vaid
ettevalmistus pöördumisele ja päästele. Arm viib üleloomuliku usuni Jumala ilmutusse ja eluni, mis
vastab Kristuse õpetusele. Kuigi usuni jõudmine ja selle sisu mõistmine nõuab mõistust, mis võib
aidata usuni jõuda, seisneb täielik tarkus selle mõistmises, mida usutakse. "Hinge arstim jumalikult
ettehoolduselt ja äraütlematult lahkuselt on oma määralt ja eristuselt täiuslikult kaunis. Sest ta jaguneb
autoriteedi ja Mõistuse vahel. Autoriteet nõuab meilt usku ja valmistab inimest ette mõistuse jaoks.
Mõistus viib taju ja tunnetuseni, kuigi autoriteet ei kaota mõistust
täielikult silmist, kui vaatluse all on küsimus, keda võib uskuda." ("De
vera religione", 24)

Augustinus väitis korduvalt, et ta soovib tunnetada üksnes

Jumalat ja hinge ("De Ordine" II, 18; "Soliloquia" II, 1 ja II, 2).
Mineraalide, taimede, loomade ja taeva tunnetamine on väärtuslik
ainult niivõrd, kui ta aitab aru saada Pühakirja sümboolsest tähendusest
või toob esile Looja jäljed ("Kristlikust õpetusest", II, 11–32").
Filosoofide teaduslikud uurimused on kirikule tarbetud. Teaduse

8
tulemusi on mõtet rakendada üksnes eetilistel ja religioossetel eesmärkidel. Kirik ei tohi kindlalt
pooldada mingit kindlat teaduslikku teooriat, sest kui see osutub ekslikuks, siis on võimalik usku välja
naerda. Tõeline tõde ja tõelus ei ole leitavad looduslikus maailmas, mis on muutumise ja ebapüsivuse
vald.

Augustinuse esmane huvi on alati ja eeskätt jõuda inimese üleloomuliku eesmärgini –

õndsuseni Jumala valdamises ja nägemises, ja hoolimata platonistlikust traditsioonist ülevõetud
intellektualistlikust keelest, mida ta mõnikord kasutab, on tema jaoks esimesel kohal alati armastus:
Pondus meus, amor meus. ("Pihtimused", 13, 9) Erinevalt platonismist ei ole Augustinuse eesmärk
jõuda mitte ebaisikulise, vaid isikulise Jumalani.

9
 5. ``Pihtimused´´

Pihtimused – peaks võtma piibli tähenduse – Jumala kiitmine. Katolikus kirikus on oluliseks
PIHT. Preestril on õigus inimesele läbi Jumala patud lunastada. Tingimuseks, et inimene peab kõik
preestrile välja rääkima. Luterlikus kirikus saab inimene Jumalale oma mõtetes patud üles tunnistada.
Augustinus oli keskajal autoriteediks. Keskajal oli mõtlemist vähe, vastuseid otsiti autoriteetidelt. Neilt
võeti õppust, nad oskasid tõde välja tuua.

„Pihtimused” – tegemist on autobiograafiaga. Kõnelus iseendaga toimub Jumala juuresolekul.

Tihtipeale pöördutakse Jumala poole tuge ja abi otsima, ka Jumalat kiitma. Augustinuse seisukoht on
see, et meie ei leia Jumalat väljastpoolt, vaid leiame enese seest. Jumala leidmist, teel sinnapoole.

Teises raamatus pöördub Augustinus oma pihtimustega Jumala poole. Ta tahab meenutada
läbitehtud jälkusi, selleks et jälle Jumala poole pöörduda (pattu kahetseda). Ta kahetseb siiralt oma
noorpõlves tehtud kõlvatusi. Ta tunnistab, et see oli mõttetu

Ta leiab, et mitte miski pole hellitavam Jumala armust ja millegi armastamine pole
tervendavam kui seda on Jumala tõe armastamine. Jumalast süütumat pole, sest kurjade teod on neile
endile ise karistuseks. Kindel rahu saab olla vaid Issanda juures. Viha ihkab kättemaksu. Kes maksaks
kätte õiglasemalt kui Jumal. Need olid Augustinuse pihtimused. Ja kõlvatu hing, mis on Jumalast ära
pöördunud saab tagasi pöörduda Jumala juurde.

Ta esitab küsimuse: kas võib meeldida see, mis on keelatud ja ainult sellepärast, et on keelatud.
Augustinus lubab Jumalale anda oma armastuse, ta tänab Jumalat ja tunnistab tema nime, kuna Jumal
on talle andestanud nii paljud halvad ja kõlvatud teod. Ta nimetab Jumalat suure algustähega Arstiks,
kuna tema ravis mehe terveks.

10
 6. Lõppsõna

Tsiteeriks kõigepealt teose ``Pihtimused´´ tõlgi Ilmar Vene sõnu antud teose järelsõnas: ``Tõenäosem
on, et ``Pihtimuste´´ sisu tagantjärele meenutades tuleb ``keskmisele lugejale´´meelde eelkõige
teises raamatus kirjeldatud pirnivargus. Nõnda see peabki olema, sest keda lugejaist jätaks
ükskõikseks kogemus, et kuusteist sajandit tagasi olid jõnglased täpselt sellised, nagu nad on
praegu? Pirnivarguse lugu saatvad arutlused lugejale arvatavasti ei meenu, nagu nad lugemise
ajalgi ei pakkunud erilist elamust. Selles kõiges pole vähimatki halba, taunimisväärne algab alles
siis, kui teoses pettunud lugeja arvab ``Pihtimuste´´ sajandeid väldanud kiitmise alusetuks.
Kindlasti toimitakse arukamalt, kui ennatliku halvustamise asemel püütakse mõista, miks see
kuulus raamat on just selline ja mispärast ta kahekümnendal sajandil mõjub mõneski oma osas
võõrastavalt.´´ A.Augustinus, 1993, ``Pihtimused´´, Ilmar Vene, Kristlik kirjastus Logos, 361-362 lk

Antud teos ei ole kindlasti kergemate killast, kuna tegu on katoliku kiriku pühakuga, kes on
otsinud kristluse mõtet, seda alul põlates, kuid hiljem järeldusele jõudes, et see ongi see õige.
Põhimõtteliselt leidis ta endale lõpuks vastused kristlusest, see klappis tema maailmavaatega ja ta sai
aru, kuidas Jumal temaga rääkis.

Väga raske on hakata lahkama usklike vaimuvara, kus paikka pandud Piibli tõlgendusi,
teooriaid ja Augustinuse enda vaateid, mida ei juletud tema enda eluajalgi ümber lükata. Minu jaoks
on kõik tolleaegsed teoloogid-filosoofid võrdsed kõikide erinevate tavaliste teadlastega läbi aegade.
Kui teadlased on tulnud mingi avastuse peale, millest keegi pole midagi kuulnud, siis nad on näinud
palju vaeva, et seda reaalselt ühiskonnale põhjendada ja tõestada, et see on nii, see toimib nii. Sama
mulje on jätnud minule ka kõik teoloogid-filosoofid: nad arutlevad igasuguste igavikuliste asjade üle,
kuid vastused on alati väga ümmargused. Ja nad otsisid neid vastuseid siis, otsivad neid vastuseid
tänapäeval ja otsivad ka 10 000 aasta pärast. Nemad ei ole oma teadusega jõudnud punkti, kus kõigile
saaks anda üheselt mõistetava ja rahuldava vastuse. Eks see nii ka jääb. Aga äkki see ongi religioon?!
Ka jumalasõna peab ajaga kaasas käima, kogu tekib ka seal uusi küsimusi. Eks inimestel lihtsalt on
vaja midagi hoomamatut oma ellu, millega põhjendada elu keerdkäike või muud sellist, lihtsalt uskuda
midagi.

11
 4.saj. ühiskonnas oli kindlasti palju elulisi vastamatta küsimusi, millele inimesed otsisid
vastuseid tolleaegsete haritlaste käest, kes enamasti olid kõik ka usuinimesed. Ja kes mis usku pooldas,
vastavalt oma maailmavaatele, eks siis anti lihtinimestele ``pädev´´ vastus maailmas toimuva kohta.
Tänapäeval see enam nii lihtsalt ei toimi. Eks seetõttu sai Kirik enda kätte ka nii suure võimu rahva
üle. Inimestel ei olnud kedagi teist kuulata.

Augustinust austati juba tema eluajal, kui ta levitas rahva seas kristlikku jumalasõna. Tema
vastused olid põhjlikud, tema vastustes ei juletud kahelda. Läbi aastasadade, on kristlusel ja Kirikul
olnud suur võim ühiskonnas. Seda võimu hakati muidugi kuritarvitama, pidades oma usku ainuõigeks
ja teisi paganateks tembeldades. Neile oli rohkem alluvaid vaja, ning seetõttu hakatigi mõõgaga usku
levitama. Paraku pole sellest patust puhas ka Aurelius Augustinus.

Erinevad religiooni teemad on väga intrigeerivad. Nägemusi on väga palju erinevaid, neid
ainuõigeid jumalaidki on uskumatul kombel rohkem kui üks. Aga ``Aurelius Augustinus kuulub nelja
Läänekiriku suurima kirikuisa hulka ja on nendest neljast vaieldamatult kõige tuntum. Augustinuse
teoloogiline positsioon ja mõju ei leia endale võrdväärset. Ei ole ilmselt ühtegi nime kristlikus kirikus,
mida oleks kasutatud nii tihti ja nii mõjukalt ja väga raske on leida inimest, kes oleks kristluse
mõttekäigule jätnud sellise jälje nagu seda tegi Augustinus.´´( http://wiki.zzz.ee/index.php/Augustinus).

12
 7. Kasutatud kirjandus

 A.Augustinus, 1993, ``Pihtimused´´, Ilmar Vene, Kristlik kirjastus Logos, 400 lk

 9th Edition of The Encyclopaedia Britannica - Vol. III, 1878
(http://www.ccel.org/ccel/ccel/eee/files/augustine-eb.html)
 http://et.wikipedia.org/wiki/Augustinus
 http://wiki.zzz.ee/index.php/Augustinus
 http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/puehakud/kirikuisad/pFCha_augustinus.php
 http://uuseesti.ee/15627
 http://hoiaeestimaapuhas.blogspot.com/2008/09/massimrvar-pha-augustinus.html

13